Mõniste Eesti wabadussõjas.

Lääne Hääl : maarahva häälekandja, nr. 45, 7 november 1931

Kolenel Karl Partsi mälestusi vöitluspäevilt isamaa eest.

Heroilised holtselahlnsud taandumisel Hnrienbursist Hönftfeni.

Mõniste võitlused.

Samal ajal kui soomusrongid Hopa sihis tagasi tõmbusid ning igal sammul punastega I lahingut lõid, et mitte lasta lõigata ära oma taganemisteed, võitles Tartu kaitsepataljoni 5. rood Hopa mõisas, mis asub umbes kilomeeter lõunapool Hopa raudteejaama. Visalt pandi vastu vaenlase ülejõududele, et kaitsta jaama, mille langemise korral olukord soomusrongidele oleks võinud kujuneda saatuslikuks. Peale kangelaslikke võitlusi oli rood õhtuks siiski sunnitud mõisa maha jätma ning taganema Hopa jaama. Umbes ühel ajal 5. rooduga jõudsid jaama ka soomusrongid. Et juba keskpäevast saadik ühendus Mõniste jaamaga puudus, arvati, et punased on selle juba vallutanud, sellega ühtlasi rongide taganemistee lõpulikult sulgedes. ! Seda arvamist kinnitas veel asjaolu, et juba päeval Mõniste pool oli kuuldud ägedat kuulipildujate ja püsside raginat. Soomusrongide ülemad pidasid sõjanõu. Otsustati, maksku mis maksab, Mõniste jaama välja murda. Iseära- | nis kardeti raudtee silla pärast, mis asub 3—4 i kilomeetrit teiselpool jaama. Tegevuskava koostatud, liiguti Hopast välja. | Kõige ees soomusrong nr. 3, selle järel remontrong, siis sanitaarrong ja kõige järel soomusrong nr. 2. Viimasel oli ülesandeks, kaitsta tagantpoolt ■ vaenlase löökide eest kogu rongide voori. Et lõhutud tee tõttu mitte ootamatuid Õnnetusi ei juhtuks, saadeti ette umbes paari- | saja sammu peale rullik. Peagi võeti aga ! rullik kui ka rongid punaste poolt vastu ägeda kuulipilduja ja püssitulega. Rongide kuulipildujad andsid omalt poolt vastu. Tekkis kahevõitlus, kuni vaenlane laiali paisati. Saadeti veel üks rullik ühes kuulipildujaga esimesest rullikust ettepoole, et vaenlase liikumisest rongidele õigel ajal teateid muretseda. Selle rullii kute-rühma juhatajaks määrati lpn. K e e r i n g. Viimaks jõudsid rullikud ühe õhkulastud silla juure. Sealt edasi teed kontrollides leiti veel, et on lõhutud ka raudteed. Punased olid kogunenud lõhutud silla ja raudtee piirkonda ning avasid rullikute pihta tule. Lpn. Keering i oma salgaga peksis punased lõpuks siiski metsa. Sild ja raudtee parandati umbes poolteise i tunni jooksul ja soomusrongid liikusid edasi •Mõniste sihis. Punased katsusid veel mitmel korral tulistada soomusronge. See andis põhjust oletamiseks, et vaenlane asub Mõnistes. Veel mitmel pool ees oli lõhutud raudteed, mida tuli parandada. Seejuures katsusid punased muidugi segada tööd. Keskööks jõuti parandustöödega siiski valmis. Mõniste jaama juure jõudes otsustati viimast rünnata. Selleks loodi kahelt soomusrongilt ühendatud dessantrood, kes kpt. Metsa juhatusel jaama peale tungis, ühiselt soomusrongidega.

Kõikide üllatuseks osutus jaam vaenlasest aga tühjaks. Õhtupoolikul oli punaste ratsarühm küll meie komandandi ühes 6—7 mehega Mõnistest väljaajanud, kuid hiljem on vaenlane salga pealesurvel jaamast uuesti lahkunud. Jaama jõudes, umbes kesköö paiku, vastu 5. märtsit, otsustati jääda siia peatuma. Viibimata sõitis kitsaroop. soomusrong Mustjõe silla juure, mille kaitseks oli jäetud Tallinna kaitsepataljoni poolrood. See poolroodu oli punaste pealetungi vastu silda tükk aega oma käes pidanud, kuid lõpuks siiski põhjapoole silda taganenud. Soomusrong jõudis silla juure aga mõni silmapilk varem kui punased selle oleks jõudnud õhku lasta. See oli suur õnn, sest sarnast silda, kui Mustjõe sild, oleks soomusrongidel väga raske olnud üles ehitada, kuna selle silla puudumine soomusrongide tegevusele aga väga suureks takistuseks oleks olnud. See heroiline taandumine ja kaitselahingud Marienburgist Mõnisteni, millest eelolevas kirjelduses jutt, on haruldasemaid Vabadussõjas. Kitsaroopalised soomusrongid oma nõrga lahingvarustuse ja suurtükitule jõu tõttu olid tol ajal soomusrongid ainult vaid n. 6. nime poolest. Mahajäetuna soomlastest tegutsesid soomusrongiastega ühiselt küll Tallinna ja Tartu kaitsepataljonid, kuid ka needki olid nõrgalt varustatud ja organiseeritud ega jõudnud küllaldase eduga kaasa lüüa kitsaroopaliste soomusrongidega. Nimetatud pataljonest töötasid mehiselt ainult üksikud roodud ja salgad. Nagu harilikult ennemgi, nii ka nüüdki katsusid kodused punased hoolsasti levitada igasuguseid kuulujutte. Nii oli teade lendu lastud, nagu oleks 2. ja 3. soomusrong punaste poolt purustatud. See sõnum oli tunginud kuni ülemjuhataja staabini, Selle järeldus oli, et ülemjuhataja staap soomusrongide divisjoni staabilt kiires korras teateid nõudis rongide saatuse kohta. Divisjonistaabi poolt teatati kõikide soomusrongide tõelised asukohad. Eelkirjeldatud sõjakäikude puhul oli kitsaroop. soomusrong nr. 3 tublisti saanud kannatada, mispärast rong nüüd Ruhja sõitis, vahetusele nr. 1-ga. Kuhjast oli 3-dal kergem võimalus pääseda Mõisakülla, kus asusid kitsaroopaliste rongide töökojad. Mõnistesse nr. 3. asemele tuli nr. 1. Et Mustjõe joonel punased ägedalt pealetunge jätkasid, iseäranis Mustjõe sillale, siis olid rongid nr. 1. ja 2. alalisteks silla valvajateks ja kaitsjateks. Seetõttu ei olnud võimalust ka enam Mõniste jaama omakäes hoidmiseks.

Otsustati kaitsta silda, mis oli tähtsam kui jaam.

Punaväe plaanid.

Saadi teateid vaenlase kavatsustest asuda tõsisele pealetungile. Punaväe juhatusel oli soov, maksku mis maksab, võtta oma alla Valga sõlm, et sellega paralüseerida meie laiaroopaliste soomusrongide tegevust Volmari suunas ja Petseri piirkonnas. Selleks alustasid punased mitmelt poolt 1. ja 2. kitsaroopalise soomusrongi seljataga kallaletunge. Iseäranis ägedateks muutusid need kallaletungid Taheva jaama ja mõisa piirkonnas»

Kitsaroopaline soomusrong nr. 4.

Jõudis pärale ka kitsaroopaline soomusrong nr. 4, mis koosnes kahest suurtüki platvormist, kahest kuulipilduja vagunist, neljast dessantvagunist ja ühest staabivagunist. Selle rongi juure kuulusid veel: üks sanitaarvagun, üks köö~ givagun ja kaks lahtist platvormi. Rongil oli kaks vedurit ühes ühe vee tsisternvaguniga. Rong nr. .4 oli varustatud ühe 57-mm. ja ühe 47-mm. meresuurtükiga. Rongi kuulipildujate vagunites oli üleval kuus maksimi ja kolm eolt- kuulipildujat. Dessandi varustuseks oli üheksa kerget kuulipildujat kolm lüüsi ja kuus madsenit. Rongi esimeseks komandandiks oli all-ltn. Semis k a r, kuulipildujate komando ülemaks Itn. Leikman ja nooremaks ohvitseriks lpn. Bogdanov. See soomusrong jäi nüüd alaliselt valvajaks Mõniste (Mustjõe) silla juure, kuna rong nr. 2. seljataguse kaitseks Taheva jaama asus.

Käest-kätte käinud sild.

Punased algasid nüüd pealetungi Mõniste silla vallutamise eesmärgil. Selleks piirasid nad sisse jaamast põhjaidapool asuva Alaküla, vallutades ka selle. Tartu kaitsepataljoni rood, kes küla kaitsai, taganes. Samal ajal langes vaenlase kätte ka Mustjõe sild, mis oli soomusrongi vee järele sõitmise tõttu usaldatud Tallinna kaitsepataljoni meeste hoolde. Viimased põgenesid vastase pealesurvel ilma suurema vastupanuta. Soomusrong nr. 4. tagasi jõudes ja silla juures juba punased eest leides, peksis kerge vaevaga need laiali ning vallutas uuesti silla. Vaenlane katsus jalgväe abil soomusrongile peale tungida. See katse ebaõnnestus neil taielikult. Seejärel avas vastane rongi pihta tugeva suurtükitule. Neli mürsku tabas soomusrongi, üks nendest lõhkes dessantvagunis, kusjuures üks mees raskesti ja teine kergesti haavata sai. Järgne* vastaselt veel vihane tulistamine püssidest ja kuulipildujatest. Kong jäi siiski kangelaslikult omale kohale. Appitõtanud rong nr. 2. dessant all-ltn. Soansi ja sv.-ametnik Pii – gerti juhatusel võttis tagasi ka Alaküla. Nõnda olid endised positsioonid jällegi vallutatud ja seisukord Mustjõe silla kaitsel endine. Järgnes öõ. (Järgneb.)

Päewaleht, nr. 110, 23 aprill 1932

Mõniste wõitluspäewad Eesti wabadussõjas.

Küi kalewlaste malew kirjutas oma kroonikasse ilusamaid lehekülgi.

Täna. 23. 4., kalstvlaste poolt mälestusaktusel meeletuletatawad Mõniste lahingute päewad wabadussöjast ei ole mälestusrikkad ainult kaloivlaStele, waid need on ajaloolised päewad kõigile. Eriti on ses mõttes tähtsad 1919. a. aprilli lahingud, millal oli kaalul lõunarinde tulewik. Kalewlaste malewa kroonikas on Mõniste! kaks ajajärku. MõniSte ärawõtmine 24. märtsil peale eellahingut Sawila juures, mis oli Põhja, rindelt ületoodud Kalewlaste malewa esimeseks tegewuseks lõunarindel ja enamlaste Walga-Wõru haaramiseks tchtud sissemurde liÄvideerimine aprillis. Kui märtsi-lahingud olid huwitawad selle erilise olukorra tõttu, milles mõis ära wõeti ja kaitstud sai, siis aprilli lahingud olid wastutusrikka-

mab, mis malewal ehk kunagi täita olnud, sest Mõniste oli fee punkt, mis segas enamlaste poolt korraldatud rõnga kinnitõmbamist ja sekle Punkti alalhoidmine ja Vasturünnak sealt likwideeris selle läbi. murde ja tõi lõpliku pöörde sellele rindeosale. Mis oleks juhtunud siis. kui Mõniste alalhoidmine aprillis oleks ebaõnnestunud? Sellele kiist, mujele wöib olla ainult üks wastus, ja selles olid teadlikud ka need, kellel neil mälestusrikastel paewadel tegutseda tuli sõjategewusse oleks tulnud Põhjalik muutus. Mitte ainult Petseri-Jrboska sihis tegutsewad wäeosad ei oleks tulnud lõpliku ümberhaaramise kartusel kiires korras tagasi tornmata ja kogu senine edu ära kinkida, waid igasugune äpardus oleks annud suure moraalse hoobi meie kartsjaile.

Kindel wõidutahe ja eneseusaldus, miS kaSwas wõ idust wõiduni, oleks sattunud waljule proowile ja kes teab, missugustena sellest proowist oleks wldud wälja. Wõitlushing oli aga hädatarwilik wäi-

lesele kodumaakaitsjcrte salgale ilma korralike reserwideta, et mitte koKu woriseda waonlase ülewõimu ees. Wõitlushinge oli tarwis nendeks kangelastegudeks, millest rikas meie wabadussõja ajalugu, ja see hing jäi ka Mõnistes murdmata. Wõib-olla et sel asjaolul oli kaugelt suurem tähendus, km otsesel sõjalisel edul?

Kalevlaste maleval tuli sellest raskest katsumisest, mis ülemjuhatusele tõsist muret tegi, tegelikult osa wõtta ja Mõniste lahingutega kirjutas malev oma kroonikasse nii ilusat Neid lehekülgi mehemeele, ühistunde ja kodu-maa-armaStuse tõendusena, miS kalewlastele kallid olid ja kalliks on jäänud, tahetakse tänagi meele tuletada. – Katz oma wõi waenlane? Mis tuleb kalewlasÄe meele kõigepealt, kui kõne on Mõnistest? Muidugi see omapärane olukord, kus malewal tuli Mõnistet rünnata märtsis ja

aprillis, mõlemil juhul isesuunast ja nimelt dia. metraalselt wastupidises suunaS. Esimene riinnak suunaS ja teine Alaküla-Sara-Mõniste-WaMu suunas. Olukord, mis wähest kuski mujal niisuguse terawusega silme ette ei kerkinud, kuid mis selle Peale waotamata haruldaselt hästi iseloomustab meie wabadussõja partisaanitamise ajajärku, kuS ei olnud rinnet ja lahinguid löödi teatud maja, teatud kiila pärast, kus tihtilugu ei teatud, kes asub naaberkülas kas omad wõi wastane, olukord, kus aset leidis nii mõnigi naljakas, mõnigi tõsine wahejuhtumine. olgu sideme loomisel «waenlase staapidega”, olgu luurekäikudel ainsa eesmärgiga wäljapandud walwepostilt küsida keda ta esitab.

Mõniste juures iseloomustas see suunade muutus märtsi-aprilli wahel tekiknud seisukorra, näitas sissemurde olemasolule. f KalKvlased mäletawad seda kotti, milles neil tuli tegutseda aprillis kuid eks ole teisigi mälestusi. Enamlaste ahelikud naelutati maa külge. Kellel ei oleks enam meeleS 24. märtsi hommik, lahingmatk Wana-Roosast läbi Warstu külla. Lahingriwis malewa paremtiiwaga Mõniste-Sara-wahelise metsatukani, kümnekonnameheline luuresalk pealik Müllersteini juhtimisel, sõjahüüd wõsaStiku tagant kõrtsi eel, üksikud püssipaugud, kiire edasiminek ja mõisa oma alla wõtmine. Kas ei kerki Mõniste nime kuuldes silme ette

mõisa uus kiwvhoone-, kiwiaed ja tallihoonete ja karjalautade nelinurk kõrge torniga, mis kahe lemise ja Paari madseniga oli tuletorniks, kui algas enam» laste Vasturünnak.

‘ Eks ole meeles ka tulewahetus, milles domineeris tuletorn ja meisterkütt Õunapuu ja enamlaste maa külge naelutatud ahelikud, mis mitme ja mitme ebaõnnestunud rünnaku katse järele wideMikus tagasi tõmbusid, maha jättes oma langenuid. Ja pisikesed luurekäigud. walwelkäigud ja

mõnepäewaline heaolck mõisas, eks ole seegi Meel

elawalt meeles. Möisaöu täis askeldamaid soomusronglasi. Ja teine Mõniste, see tilli aprillis peale Sa. gorje/ Beresniuki, Smolnõi, Waschina Gora ja tagcksimarsi läbi jääsulamisest tekkinud weekogude ja Mee all olewa Petseri-Piusa tee. jääst ärawiidud Piusa sillani, romantilise laagritule Piusa jaama lähedal ja Walka saabumine lubjaplatwormidel. Pale wist unustatud sõit kitsaroopalisel raudteel Mõniste jaamani, peatus Alakülas ja esimesed rüütlikslöömised, kes ühe-, kes kahepaelameheks, mis seal aset leidsid ei wist ka mitte Sara mõis

ja lahingpositsioonid sirge laudtee otsaS. miS tou? otfe Mõniste mõisa treppi, kust läks rünnakutee 22. aprilli hommikul koos soomusrongide dessandiga sa soomlastega, kes tungisid peale raudteelt. Silme ees on wahest kõigil ka möisaõu täis askeldawaid soomusoonglasi, soomlasi, malewlasi, malowlaste peatus ja teiste edasitung Warstu kiila sihis, tagasitulewad haawatud omad, soonilased, soomusronglaste juhi lipnik Wasscrmanni surnukeha ja siis soomusronglaste ja soomlaste tagasitõmbumine rongidele. Ja korraga ootamatus. 2. roodu walwetõkke ümberpiiramine öösel ja häwitamine, meie 2. ratsapolgu segipaisatud osade mõisast ja mõisa juurelt läbiminek. Lahingu ootus järgmise päewa widewikilni sa siis punaste rünnak marulise suurtükitule toetusel.

Meie kuulipildujate kiire tulistamine kõrtsihoonest, all ja ülal, mõisa aia tagant ja kaewikuist. Letvisete ja madsenite lühikesed walangud ja monotoonne maksimite tiksutamine nii meie kui punaÄe poolt. PuSfilaskmisel „padruneid mitte hoida”. Tulewõö ümber mõisa, millest punased üle ci saanud. Punaste kangekaelne kohalpüsünine kamatu tulewahetus pimeduseni ja pimeduses. Sähwawad tulejoad. walgusrakotid meie poolt metsa> aluse kontrollimiseks ja jälle kottpimedus. Kuulide pliks-plaks wastu kaitseposüsioonc ja energiline automoatrelwade ta-tataa. Lahingus on tekkimoo murrang meie kasuks. Ettewalmistused waramai geks wasturünnakuks. Sotusetunnid. Seljataguse pimedusest iväljasiginewad ebamäärased kogud iäbe newad sa osutuwad omadeks. Soomusrongide taga wara–pataljon wasturünnaku ettcwõtmiseks mei< asemele.

Ühine paewawalgum ootamine. Kuulipildu jäte tõkketuli kahtlastele kohtadele, üksikud püsi? hangud ja ikka suurenem ja suurenem aowallgu? Ettewalmistused. Lühike käsklus ja tagawara pataljoni wäljatung. Kiirelt cdasiliikuw riwi wäl jal. metsa all ja siis waikus. Punaseid ei olnud enam.

Taganesid just pealetungi eel. Lahing oli se lega lõpnud. Saabus puhkus järeljäänuste. La>. genuile jäädaw rahu.

MöniSteS lõppes paljude sõprade ja kaaSwõitlejarc

elutee

Malewa poolt kodukaitsel langenud kangelast, rida suurenes. Suurenes nende rida, kes truuks olid jäänud isamaale wiimse weretilgani, kes truuks olid jänud iseendale, jättes enesest unustamata mehemeele eeskuju ja pärandades mahajääjaile oma usu Eesti ilusasse tulewikku. Olgu kallis see pärandus. Püüame saada samasugusteks isamaakaitsjateks, samasugusteks kangelasteks, kui olid need kalewlased. Mälestades Mõniste wõidupäewi olgu meele tuletatud waikiwas leinas jälle need, kes seak isamaa ilu hoieldes langesid.

Kalewlane.

Päewaleht, nr. 156, 11 juuni 1936

Mõniste wallutamme

Liikusime wiümdamata edasi taganavate puliuste Oli weel widewik, kui liikusime läbi harwa wõsa. Meestöl oli meeleolu hea ja hiiglaisu waenlase püüdmiseks. aga wiimase jalad Mid nski wäledamad.

‘ Ees PiiVkond, nii liikusime edasi kuni pimedani. Sis haMs maad wõtma wäsimus. Weel mõni tund icglaA kõmpimist, kuini wiimaks pilkases pimeduses löudsime Wana-Roosa mö sa moonakatemaja Siin käsutati malew öökorterisse.

Oli 25. märtsi warajasi hommiktunde. kui iehed käsutati üles ‘ edasi tungima Mõniste nöisa poole, mis oli meie lõppsiht operatiiw.äsu järele. Ette saadeti üks rühm 1. roodust ‘ihes kahe automaadiga pealik Müllersteini ja adjutant Riifen b e r g i juhatusel. W a r s t u külas kohtasime Tallinna kail”pataljoni ja 1. ratsapolgu mehi. Kaitsepataljoni mehed olid juba katsunud oma õnne Mõniste all ja teadsid rääkida, et selle wallutamine otsese ründamisega on lootusetu asi. Mõis olewat kiwist ja piiratud kõrgete kiwiaedadega, punastel olewat seal ka soomusauto jne. nii ootawat meid ees kindel kaotus!

Seletasime, et eks läheme katsume õnne. Kutsusime neidki kaasa. Seletati wastu. et neil ei ole selleks käsku. Meie pealikuid käis küll nende ülemusega nõu pidamas, igatahes aga hakkasid kalewlased üksi edasi liikuma. Meie peajõud asusid ahelikku mõlemale poole teed ja hakkasid tasa edasi liikuma, hoides ikka metsa warju. Liikumine ei olnud kuigi hõlpus, maa oli künklik ja käänuline. Komistamisi ja uperpallitamifi oli palju. Eespool pidi tulema tihe wõsastik. mis teest wasakul pidi ulatuma peagu mõisani, paremal pidi olema lage koht. Rünnak siit kandist ei olnud sugugi lihtne. Aga rohkem wasakult minnes oleks tulnud minna üle põldude ja siis wallutada waenlase positsioonid. mis kindlast:’ asusid seal kiwiaedade taga,- rohkem paremal oli jällegi pehme mädasoo ojakesega, igatahes läbipääsmatu haarangu sooritamiseks. Jäi järele ainult see suund, mida mööda nüüd liikusime oma luurajate kanmil. %a oli juba arwestatud. et tuleo palaw piiew, walmistuti kõige halwema wastu. Esimene suurem kohtamine lõunarindel, kas mitte teine „lärwe küla”?!… Ei jõutud targutada nii kuigi kaua. kui mõisa poolt hakkas kostma kära ja püssilafkmist. Saime käsu kohe joosta wälja teele ja Kiiresti, edasi! Meie eelsalk oli wahepeal sattunud umbes kilomeeter siinpool mölsa punaste postile. Erilist agarust siin näitasid üles Paul Prigo ja ..Must Pahw”. wiimane ka jutustab edasi sellest retkest.

Jõudes Mõniste kõrtsi lähedal asetsewasse metsa, silmasime punaste kahemehelist posti. Kuna oli teada, et on tegemist lätlastega, siis käskis Riisenberg mind kui läti keelt haldajat ühes wenna ja Prigogq liikuda edasi ja katsuda teeselda punaseid ning astuda postiga KSneiusse, et wõita aega. Samal ajal teised kalewlased pealik Müllersteini juhtimisel katsusid wasakul tee-ääres olewat noort metsa mööda Mida kõrtsi wastas olewa keldrini. Kõik läks nagu kawatsetud. Meie kolm meest peatusid umbes 30 sammu eemal metsaweerul. kuna post oli meid silmanud.

. . Stoi!… Kto?… Otkuda? kõlas hüüdeid ja püssid haarati raginal kätele. Wastasin läti keeles, et oleme omad mehed 6. läti kütipolgust 4. roodust need ja need sõdurid (kes eelmisel päewal meie kätte wangi langenud). Postilt wastati, et nad kutsumad meie kontrollimiseks posti-wanema. Uks pant mõne paugu wastu, taewast, teine lidus kõrtsi. Warsti jooksis sealt wälja 5—6-mehe-tine salk ja hakkas meie sihis saatma. kuule. Tõstsime wägewa hurra g. fedasama tegid ka teised kõrwal metsas olewad kalewlased ning Madserite maruks.’ tulega alustasime rünnakut. Punased põgenesid. Peagi oli kõrtsihoone meie käes. Siis awati meile mõisast. Sara müisa wiiwa tee otsalt. Maksimi tuli. nähtawasti ootasid punased meie rünnakut sealt. See tuli meie ettewõtet ei häirinud. Mürisewa hüraag a Kihutame kuule põgenewate punaste pihta ja tasa-piii liikudes ning ümber hiilides oligi meie 19-meheline salk jõudnud mõisa õuele. Peatselt jõudis ‘ka peajõud järele. Moonakate maja juures saime kätte paar rege ..soomust” punaste seljakotte, mõned hobused ning moonatagawara, mis oli Kogutud mõisa.

Saanud mõne hetke waadata ringi uues ümbruses, kui kostis hüüdeid. punased tulemad. punased tulewad. poisid! Eks punased olid wahepeal taibanud oma jämedat eksimust ja haledat sissekukkumist, pögenedes meie käpatäie meeste eest. Nüüd asusid nad wasturllnnakule, awades mõisale tule kolmest küljest. Oli aga juba hilja. Olime jõudnud wälkkiirelt orienteeruda uues olukorras, wõtta sisse kõik positsioonid ja seada üles oma kuulipildujad. Kes aga punastest julges nina warjust wälja pista, see tina sai. Paar automaati ja Lewis asetsesid mõisa kellatornis. Siit oli awar waa de lhftna ja lääne poole, osalt pöhjagi. Kohati takistasid wäljawaadet waid üksikud puudesalgad, muidu seisukoht kui kindlus. Punased taipasid warsti. kust neid kõige köwemini tulistati, ja juhtisid torni pihta ägeda tule. Langes waid krohwilahmakaid suure kolinaga plekk-katusele. Punaste ahelikud olid eemal wäljal, siiski silmnähtawal. , Tornist anti neile marutuld, millele peagi seltsis ka pealik Õunapuu ~täpsuspüss”. Nüüd suunati waenlase ahelik maoli maha ‘sa likwideeriti nende iga edasitungi katse. Üksikud hulljulged ja ettewaatamatud langesid

Kohe Õunapuu ja kuulipildurite ühistööl. Mis wiga lasta, kui wöitluswäli nagu peo peal ja märgid selged! Õinapuu walis kord lähemaid, kord kaugemaid elawaid esemeid, ja ta hästisihitud kuulid tabasid märki. Pliks ja plaks kõlas wastu tornikatuse plekki ja tornikestekaitseid. Meie aga istusime kindlalt oma kohtadel ja jätkasime marutule saatmist. Kogu laskeasjandus oli ..mehhaniseeritud”. Näiteks tornis ülal olid laskurid, kord alamal olid kasettide-laabijad. weel alamal padrunitetoojad ja side. Igal pool kiire askeldus.

Kogu mõisa ümbrus kohises ja mürtsus nagu mingi nüiakatel. Mõni hetk kuuldus mõnd üksikut püssipauku, siis algas taas metsik kuulipildujate ja püsside ragin. Ka punane tikkis õige osawasti oma kuule, aga õnneks polnud meil ülearuseid mehi. Nii kestis see muusika kuni kl. 2-ni peale lõunat. Küll oli nHa tornist punaseid Kohendamas oma ridu. aga mõisa kiwihooneid oli raske meie käest tagasi wõtta. Sellest said nemadki wist aru. et hakkasid wähehaawal WastseRoosa sihis tõmbuma tagasi. Kadusid nad korraks juba umbes kilomeeter mõisast eemal olewa kõrgendiku ja metsatuka taha, aga siis ilmusid jälle nähtawale. Paistis seda-moodi, et neid keegi tagant kihutas. Meestel endil aga mingit isu wist polnud edasi liikuda. wisalt wenis nende aheliku üks ots lagedale. Meie tabaw tuli sundis neid heitma maha. teine ahelikuots ei saandki metsast wälja. Nii lamasid nad seal kuni widewikuni, küllap wist komissari rewolwri hirmul, siis olid kadunud märkamatult. Olime peremehed kiwiseil positsioonidel, kuna punastel olii wähemalt kümmekond surnut ja haawatuidki. Osa surnuid jäeti meie kõristada. Maeti nad ka auga kogupaukude saatel. Nad Äid teinud oma töö. Hulljulge rünnak oli wöimaldanud kiwimüü,/riga ümbritsetud mõisa wallutada kaotusteta. Wangide seletuse järele olnud meie wastu selle operatsiooni ajal 15. ja 6. läti kütipolgu ja 49. wene kütipolgu osi. Ja lahingu alul olnud punaseid weel põhja pool Mustjõge Säru mõisas. Mõniste wallutamisega meie poolt olid nad lõigatud ära oma otsekohesest taganemisteest. Neil läks siiski korda põgeneda Ae Mustjõe raudsilla ja jõest läbi, kuna sealpool meie mägesid ei olnud.

Mõniste mõis.