Võru keel

Võru keel (võru keeles võro kiil) on ühe käsitluse järgi Eesti põline piirkondlik keel ehk regionaalkeel, mis kuulub läänemeresoome keelte hulka; teiste käsitluste järgi on võrokeste keel lõunaeesti keele või eesti keele lõunaeesti murderühma Võru murre.

Võru keele termin tekkis alles peale seda kui oli loodud Võru Kreis (Maakond) ja Võru linn, kui poleks asutatud viimast siis tõenäoliselt oleks Võru keelt, nimetatud millekski muuks kui Võru keeleks.

Lõunaeesti keele tänapäevastest variantidest peetaksegi omaette keeleks enamasti vaid võru keelt, mis on eesti kirjakeelest kaugeim ja eraldi keelena tunnustatud ka Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) poolt (keelekood vro). Kuna setu keelt peetakse lingvistiliselt enamasti võru keele variandiks, siis on nende kohta vahel kasutatud ka liitnimetust võru-setu keel.

Võru keel on lõunaeesti keeltest (murretest) suurima kõnelejate arvuga. Sellel on 74 499 kõnelejat põhiliselt Kagu-Eestis, ajaloolise Võrumaa alal, mis hõlmab praegust Võru ja Põlva, osalt ka Tartu ja Valga maakonda (Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina kihelkond). Üpris palju võru keele oskajaid leidub tänapäeval ka Tartus, Tallinnas ja mujal Eestis.

Lõunaeesti keelekujude sugulust näitav keelepuu (Petri Kallio järgi)

Võru keel on üheks vanemaks läänemeresoome hõimukeeleks peetud lõunaeesti hõimukeele järeltulija.

Teised tänapäevased lõunaeesti keeled või murded on mulgi, tartu ja setu. Viimane on küll võru keelega väga sarnane, kuid kuna setudel on alles väga omapärased iidsed kombed ja tugev identiteet, siis räägitakse sageli võru ja setu keelest eraldi. Eesti dialektoloogia traditsioonilise seisukoha järgi on setu keel murrak või murrakurühm, teised lõunaeesti keeled aga eesti keele lõunaeesti murderühma murded. Tartlastega ühendas võrukesi mitusada aastat ühine lõunaeesti kirjakeel.

1686.a. ilmus Meije Issanda Jesusse Kristusse “Wastne Testament” Echk Jummala Pöhä Sönna, Kumb Perräst ISSANDA JESUSSE KRISTUSSE Sündmist pöhist Ewangelistist nink Apostlist om ülleskirjotetu, mis trükiti Riias, mis on ühtlasi ka Eesti esimene täielik piiblitõlge. Tõlkijateks olid Kambija koguduse õpetaja Andreas Virginius (5. veebruar 1640 Nõo – 1701 Kambja), kes tegi tõlketööd koos oma poja (Puhja pastor) Adrian Virginiusega. (20. november/30. november 1663 Kambja – 27. juuni/8. juuli 1706 Tartu) LOE 1686.a. välja antud Wastset Testamenti PDF-s.

 

Lõunaeesti keelseid “Wastseid Testamente” ilmus veel ka hiljem: 1727, 1741, 1815, 1845, 1848, 1857, 1865, 1872, 1878, 1896 jne.

 

1686.a. avaldas Bengt Gottfried Forselius (1660 Harju-Madise kihelkond – 16. november 1688 Läänemerel tormis) esimese lõunaeesti keelse aabitsa, 1698.a. kordustrüki originaal asub Lundi Ülikooli raamatukogus, Rootsis seega on lõunaeestikeelsete aabitsate ajalugu juba üle 300-aasta vana. Lõunaeestikeelsed (tartukeelsed) aabitsad ilmusid samuti veel ka aastatel 1741, 1814, 1815, 1817, 1820, 1845, 1849 jne.

1873.a. ilmus Põlva pastor Johann Georg Schwartz´i (25. juuni 1793 Riia – 19. märts 1874 Põlva) lõunaeesti keelne lugemik “Eesti laste sõber”

 

 

1875.a. ilmus Friedrich August Wilhelm Hollmann-i (16. oktoober 1833 Hargla – 1. september 1900 Valga) “Laste edimäne luggemise ramat”. Tartoma kele kolilaste tullus kirja pantu, mille andis ta välja Tartus. LOE 1875.a. aabitsat PDF-s

 

 

 

 

1885.a. avaldati esimene põhjalik võrukeelne aabits, Johann Hurda (01. detsember 1853 Himmaste – 17. juuni 1898) poolt pealkirjaga  “Wastne Wõro keeli ABD raamat”. LOE 1885 aasta aabitsat PDF-s.

 

 

 

 

1886. aastal trükiti Tartus, Karl August Hermann´i (23. september 1851 Võhmanõmme küla, Põltsamaa kihelkond – 11. jaanuar 1909 Tartu)  poolt koostatud ABD ehk wäikene Lugemise raamat” Tartu ja Wõro maa laste kasus”,  mis hakkas Hurda aabitsaga võistlema. Viimast peetaksegi lõunaeestikeelsel alal kõige enam levinud aabitsaks. Säärased Tartu ja Võru lastele mõeldud aabitsaid ilmus ka hiljem erinevatel aastatel. LOE 1886 aasta aabitsat PDF-s

 

 

 

 

Igas kihelkonnas on võru keel olnud ja on ka praegu pisut erinev.

Allikas: Wikipedia & Võrumaa Sõprade Selts

 

Loading...
  • Parm tsuskas: kündle, juundu!
    by Priit on 28.11.2022 at 12:58:15

      Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

  • Muda Mari pajatus
    by Priit on 28.11.2022 at 12:57:22

    Pümme miihipäiv   Ma kuuli raadiost, et märdikuu keskel peeti üle ilma miihipäivä. Naksi õkva mõtlõma, et meil om miihipääväs trehvänü aasta kõgõ pümmemb ja hallimb aig. Tuu päiv om meil tõtõstõ väega lühkene. Vaivalt nakkas valgõmbas minemä, ku jälki om väläh pümme. Lühkene om ka eesti mehe elo. Kas näide elo om niisama hall [...]

  • Tossu Tilda pajatus
    by Priit on 28.11.2022 at 12:56:51

    Lumõ lõhn   Kas sa lumõ lõhna tunnõt? Sääne küsümüs tull’ noorõlõ oppajalõ miilde, ku lumi maaha sattõ ja tuu küsümüs herät’ timä pään üte mälehtüse. Tä oll’ viie aasta iist tulnu kuuli oppajas ja sai kõrraga klassijuhatajas kah. Tedä viil karistõdi, et seon klassin omma parra juurigu. Ütel talvitsõl pääväl lätsi nä klassiga Tartu [...]

  • Usut vai ei usu
    by Priit on 28.11.2022 at 12:55:23

    Üldäs, et egä inemise elost võit kerota raamadu. Egäl ütel om umah eloh olnu säändsit ja määndsit juhtumiisi, millest viil aastidõ ja aastakümnide peräst kõnõldas. Mi suguseltsih om tuus esä lugu. Ku mu esä nuur miis oll’, olõvat tä katusõ otsast alla sattõn murdnu uma jala. Tä ehit’ majja ja õnnõtus es hõika tullõn. Arstitiidüs [...]

  • Priinime lugu: Raha
    by Priit on 28.11.2022 at 12:53:42

    Seod nimme kand Eestin 43 inemist. Pandmisõ kotussit om kuus vai esiki säidse, kuigi hingelugõmisist paistus vällä õnnõ nelä mõisa vanan kiräviien nimi Rahha. 1809. aastagal Hurmi mõisan pand’ Kanepi Roth perekunnanime Rahha Kaagna Mihkli perrele. Mihkli perren oll’ neli poiga ja küländ varra jõudsõ seo nimi näütüses Põlva ja Viitinä poolõ. Võrumaa tõnõ Raha [...]

  • Võro keele nätäl Põlvan Pihlapuu latsiaian
    by Priit on 28.11.2022 at 12:51:19

    Hää olla om hää! Niimuudu kirot’ Sillastõ Kertu uman raamatun «Tsill’okõsõn majan», mis kinäste võro kiilde om pantu. Taa lausõkõsõ võtiva Pihlapuu keelepesä oppaja umas tunnuslauses võro keele nädälil. Raamat kõnõlõs umavahelidsõst läbisaamisõst, kuun om väega pall’o esisugumadsõ olõmisõga eläjit. Taa käü väega häste ka latsi kotsilõ, et kuimuudu andis pallõlda, perrä anda, kittä, meelütä… [...]

  • Üte kangõlasõ avvusamba lugu
    by Priit on 28.11.2022 at 12:48:29

    1918. aasta 4. joulukuu õdagupoolikul jõudsõ Võru-Petseri raudtiid piten liiknu paarikümnest ohvitserist ja kolmõkümnest koolipoisist priitahtligõ salk Nõnova küllä. Salga iinotsan oll’ samast küläst Hööde talust peri kapten Vreemanni Friedrich. Timä imä kõrrald’ tulõjilõ õdagusöögi. Luuraja anni teedüst verevide tulõkist ja näide toetusõs olõvast soomusrongist. Sakslaisist sõamehe panni küläst padavai minemä, a jätivä tuu man [...]

  • Argõntiina kiri
    by Priit on 28.11.2022 at 12:44:45

    Saludos desde el sur! Päält kolmõ kuud Argõntiinan elämist olõ ma esi pall’o opnu ja ka tõisilõ mi kultuuri opanu. Ütskõrd sai mul piinüst söögist villänd ja suurõst Võromaa-igätsüsest naksi perrele ubinakuuki küdsämä. Täpsehe nii, nigu mu vanavanaimä taad kõgõ tege. Panni viil kardoka ja põrkna ütenkuun valgõ lihaga ahju ni leüdse poodist määnestki hapnõkoorõ [...]

  • Kiri Võrolt. Kiä ma olõ?
    by Priit on 28.11.2022 at 12:42:35

    Aasta lõpp tulõ ligembäle ja om aig kokkovõttit tetä, ka hindä olõmisõ ja suurõmban plaanin elo kotsilõ. Mul om külh nii, et midä vanõmbas saa, toda inämb küsü hindä käest, mille ma siiä tulnu olõ, määne om mu tii, kohe ja kuis edesi. Peris hää om vahepääl küssü ka ummi inemiisi ja sõpru käest, kuimuudu [...]

  • Põdranahast jope
    by Priit on 28.11.2022 at 12:40:59

    Antslan oll’ Vinne aigu üts tsipa esimuudu jahimiis. Sugulasõ olli mehel korgiide kotussiide pääl, nii et olõs võinu karjääri tetä, aga miis nossõrd’ terve talv kraavipervi müüdä, valgõ kitli sällän, ja passõ rebäsiid. Kui mõnõ maha sai, oll’ tuust timä hindäkehtestämises küländ. Ütskõrd oll’ mehel tullu esihindäst mõistlik mõtõ: põdranaha pillutas pia kõik minemä, noist [...]