Võru linna ajalooline lühiülevaade

Võru linna ajalugu – Kronoloogia

est. Võru / vro. Võro / sks. Werro / ven. Верро / 

Sissejuhatuseks

(See kronoloogia ei ole valmis, kõik täieneb ajas, info siin lehel on põhimõttel nagu on, me ei võta vastutust ebatäpsete andmete suhtes, küll kutsume üles, faktivigadest ja puudu olevast materjalist meile lahkesti teada andma, võta meiega lihtsalt kontakti, aitäh!)

Võrumõis / Werrohof / Веррогофъ / – ajalugu enne Võru linna (Võru nime päritolu)

1538.a. on mainitud Forro, Farro (Võru oja) (LG II 1501 : 471–472) 

1582.a. on mainitud Hof (Gut) Ferow mis oli Reinhold Hörlingi omanduses. (BGRL L. von Stryk) (BHO: 667)

1590.a. on mainitud Weremoisa. (BHO: 667)

1627.a. revisjonis on mainitud Wohramoysa, Wohro Kywi (mõis, veski) (HLE 1965: 56, 162) 

1638.a. mainitud kui Wærra Moysa. (LMR: 127–130) 

1688.a. kaardil  on manitud Werr-soh nit. (Võrusoo niit)

1744.a. asutas Keiser Elisabeth Võrumõisa. (MGLL 1-2kd)

11.12.1744. a. kinkis keisrinna Jelisaveta Petrovna (v.k. Елизавета (Елисаветa) Петровна (Eliisabet) (29.12.1709– 5.01.1762)  Väimela, Joosu, Varbuse, Võru ja Tilsi mõisa ja ka osa endise Kirepi (Kirumpää)  linnuse valdustest oma kantslerile krahv Aleksei Petrovitš Bestužev-Rjumin-le ( ven. Алексей Петрович Бестужев-Рюмин –  22.05.1693–1768)

Bestužev-Rjumin oli Vene riigimees. Tsaarina Elizabethi ühinemisega (1741) määrati ta asekantsleriks ja (1744) suurkantsleriks. Vene välispoliitikat juhtides üritas ta ühendada Venemaa, Austria, Suurbritannia ja Saksimaa Prantsusmaa ja Preisimaa vastu, mida ta pidas Venemaa loomulikeks vaenlasteks. Liidud pitseeriti Suurbritanniaga (1742, 1747) ja Austriaga (1746). Jaani 1756 angloprusside liit ja seitsmeaastase sõja puhkemine suvisel ajal tühistasid Bestužev-Ryumini pingutused. Tema pingutavate vastuväidete tõttu ühines Venemaa (1757) vastuoluga Prantsusmaa ja Austriaga. Tagandati (1758) ametist ja pagendati ta valdusesse. Katariina II kutsus ta tagasi (1762), kes tegi temast maakohtuniku. (online-almanac.com)

Foto: Bestužev-Ryumin, Krahv Aleksei Petrovitš  (online-almanac.com)

10.09.1749. a. müüs mõisa krahv Bestužev-Rjumin-le 47 000 rubla eest edasi Charlotte Amalie von Müller-le (sünd. Schilling) . Viimane jagas maa oma tütarde vahel ning Võru-nimelise osa sai endale kõige vanem tütar Anna Margaretha (sünd. Müller).

1753.a. valmis Võrumõisa (Werrohof) härrastemaja, suur osa ehitusmaterjalist pärines Kirumpää linnusest.  Hoone oli algselt ühekorruseline barokne mõisahoone, oli ka soklikorrus, anfilaadne põhikorrus ja kõrge kelpkatusega, hoovikülje keskel oli ümarviiluga lõpetatud katuseärkel. 

 

 

Foto: Liefländischer Monumente T8-67 , Brotze, Johann Christoph. 1771

1757.a.  on mainitud kui Wörro M.

1762.a. tuli Venemaa keisriks  Peeter III. kes aga jätkas oma ekstsentrilist käitumist. Vaatamata keisririigi aadlikele tehtud soodustustele ja õigeusu kiriku maade riigistamisele kaotas ta poolehoidu sõjaväelaste, aadlike ning vaimulikkonna seas. Pärast keisrinna Jelizaveta Petrovna surma Venemaa keisririigi troonile tõusnud Peeter III annulleeris kõik Preisimaaga peetud Seitsmeaastase sõja võidud.

14.07.1762.a. tuli paleepöörde tulemusena võimule Katariina II,  riigipöörde läbiviimisse oli kaasatud ka võimuahne Katariina ise ning kaardiväepolgu ohvitserid. Polgus teenis Katariina soosik Grigori Orlov koos oma vennaga. Nemad panid mõni päev hiljem toime Peeter III mõrva ja teiste trooninõudlejate (vt Ivan VI) vangistamise, mis jäi märgistama kogu Katariina valitsemisaega. Oma esimestel valitsusaastatel viis Katariina II läbi ettevaatlikku sisepoliitikat. 1762. aastal peatas ta Peeter III poolt alustatud kirikumaade riigistamise, kuid võimu kindlustamise järel alustas ta sihikindlat siseriiklikku ümberkorralduste poliitikat.  Katariina II valitsemisajal asutati 1763. aastal vaeslaste varjupaigad ja hooldeasutused (5. mail 1764 Õilsate Aadlineiude Ühing, Aadlineiude kasvatusselts (Воспитательное общество благородных девиц) ehk Smolnõi instituut) ja 1765. aastal Venemaa esimesed linnarahvakoolid (Устав мещанского училища), mille alusel sai võimalikuks gümnaasiumite asutamine. Katariina edendas meelsasti kauneid kunste ja tegeles ka ise ilukirjandusega. Ta kuulutas välja ususallivuse (mis ei laienenud vaid juutidele). Lääne-Euroopa jaoks, kelle kultuurile Katariina Venemaa avas, oli ta valgustatud monarh ja diplomaat.  (Britannica) Võru linn sai peagi Katariina II käsu korras asutatud linnaks . (VSS)

Foto: Katariina II, ca 1791. Johann Baptist von Lampi

1771. a. müüs Charlotte Amalie von Müller, Võru mõisa 35 000 rubla eest parun Carl Ludwig von Mengden-le. (25.05.1735-11.11.1808.a. Kõlleste)

1784. aastani oli Võru mõis eramõis mis asus tollel ajal Põlva kihelkonnas Võrumaal, peale Võru linna rajamist ehitati praegusse Võrumõisa külasse uus härrestamaja, mõisast sai riigimõis.

Mõisas olid hooned: Mõisa kompleksi kuulusid, peahoone, valitsemaja, mõisateenijate elumaja, aidad, sõiduhobuste tallid, tõllakuur, kelder, kasvuhoone, hobuste tallid, karjalaudad, viinavabrik, tööhobuste tallid, karjalaudad, viinavabrik, piimaköök, vesiveski, tuulik, rehi, kuivati, mõisakõrts.

Võru linna asutamine ja linna  ajalugu tänapäevani

Võru Mõisa härrastemaja

1792.a. asutati saksakeelne linna segaalgkool, mille esimeseks õpetajaks oli Hannoverist pärit Johan Friedrich Brinkmann. Omaette koolimaja puudumise tõttu leidis kool peavarju mõisa kivist härrastemajas, mis aga oli 18. sajandi lõpus väga viletsas seisukorras. Kooli ülalpidaja oli Liivimaa hoolekande kolleegium.

Foto: EAA 21111-1.13982-1

1804.a. anti hoone kreiskooliks. 

1910. ehitati arh. A. Kieselbachi projekti järgi põhjalikult ümber, lisati teine korrus. Peasissepääs tehti väljaku poole. Esimesel korrusel oli nüüd klassiruumide ja garderoobi kõrval ka inspektori korter, teisel korrusel neli klassiruumi ja saal. Teise korruse fassaad tehti paarispilastritega analoogselt algse kujunduse säilitanud esimese korrusega. 

Foto: Võru linna koolimaja rekonstrueeritakse, ehitatakse peale II korrus, ERM Fk 165:4.

 

1913 – Linnakool muudeti Aleksander I nimeliseks kõrgemaks poisslaste algkooliks (4-klassiline).21 Kooli inspektor ja tegelik koolijuhataja oli Nikolai Alaksandrovitš Floru (hüüdnimega Bulba), kes elas õpetajana Võrus alates 1901. aastast.

1915-1917oli samas majas koos poisslaste kõrgema allkoolioga ka Riia Aleksandri Gümnaasium mis oli Riiast toodu sõja tõttu Võrru.

1921-1930.a. oli hoones Võru Õpetajate Seminar. 1944. a. põles hoone ja taastati pärast sõda esialgsest lihtsamana.

Hiljem oli nimeks  Võru I Põhikooli, mis suleti suleti 2015. aastal seoses koolivõrgu ümberkorraldamise tõttu.

(Turu tn/Seminari väljak 1)

1774.a. Aluskaart , kaart koostatud: 1783.a. (Kaart EAA.2041.1.181 leht 9)

Darstellung der neuen – auf Kaiserl. Befehl i. J. 1783 errichteten Revalschen u. Rigischen Statthälterschaften [: ehemals die Herzogthümer Ehstland u. Liefland :]; und ihrer neuen statthälterschaftlichen Vertheilungen der Kreisse und Kirchspiele

 

 

1775.a. andis Katariina II välja uue kubermangude haldamise seaduse, mis nägi ette uue Kreisi loomist.

03.07.1783. aastal kehtestati Katariina II käsuga ka Läänemereprovintsides asehalduskord, millega Riia kubermang nimetati Riia asehaldurkonnaks. Senise 4 maakonna (kreisi) asemel  jaotati 8-ks maakonnaks ja moodustati Tartumaa lõunaosast uus maakond (Räpina, Põlva, Vastseliina, Karula ja Hargla).

Siit sai alguse Võrumaa ajalugu

Suurt rolli Võru asutamise ajaloos hakkas mängima äsja Baltimaade kindralkuberneriks alates 1783.a. saanud George von Brown. Liivimaa kuberneriks sai ta juba Venemaa keiser Peeter III ajal. 1775. aastal nimetas Venemaa keisrinna Katariina II ta ka Eestimaa kuberneriks. Alates 1783. aastast oli ta Balti kubermangude kindralkuberner (asehaldur). Browne ajal moodustati Liivimaa kubermanguvalitsus (Liefländische Gouvernements oder rigischen Statthaltershafts-Regierung). Browne pooldas Balti erikorda, kuid samas püüdis ta parandada ka kubermangude lihtrahva olukorda. Baltisaksa mõisnike vastuseisu tõttu ei õnnestunud tal küll selles vallas eriti midagi korda saata. Asehaldusajal püüdis ta Reveli asehaldurkonna ja Riia asehaldurkonna Balti aadlikke ja keskvõimu lepitada. Browne on siiani vanimalt Eestit valitsenud ja ka vanimaks elanud Eestit valitsenud inimene, ta suri ametis 94-aastaselt. Ta on maetud Zemgales Bauskast 33 km kaugusel, Leedu piiri lähedal asuva, Jesuiitide ordu ehitatud Skaistkalne katolikus kirikus asuvasse hauakoori, kuhu on maetud ka Liivimaa kindralkuberner krahv Peter von Lacy. Riigikrahv George von Browne-Camas (ka Georg von Browne; 15. juuni 1698 Mahoni linnus, Mayne, Limerick, Iirimaa – 18. september 1792 Riia)

Foto: OGT 1992, 138, Neuschäffer, Hubertus.

07.10.1783.a. määrati uueks maakonnalinnaks Põlva kihelkonnas asuv KirumpähKoiküll (Kirumpää-Koiküla e. Vana-Koiola), mis eraldati sealsest kroonumõisast. Maakond sai uue nime Kirumpää-Koiküla, mis pidi saama ka uue linna nimeks. (Võrumaa  1926) Tulevase linna maaalast oli juba välja mõõdetud ja planeeritud 40 ehituskrunti elu ja kõrvalhoonete püstitamiseks. Samuti oli dekreedis mainitud, et tulevase linna asukoht on igati sobiv.

Siiski hiljem leidis kindralkuberner George von Browne, Kirumpää-Koikülas on arvukaid puudusi et on parem koht maakond linna jaoks ehk Võru mõis, kus jookseb läbi Woo jõgi ja ligiduses asub 2 järve. (Tammul ja Vagul) , mõisas on olemas juba mõisa härrastemaja, mi võiks saada alguses linna haldushoone, sellest kandis kindralkuberner ette ka Katariinale, samuti oli saavutatud juba hinnakokkulepe, millega mõisaomanik oli nõus.

06.07.1784.a.  andis Keisrinna Katariina II käsukirjas välja käsu krahv von Browneil osta Võru eramõis parun von Mengendilt Carl Ludwig von Mengdenilt 57 000 hõberubla eest. (Võrumaa 1926)

Foto: EAA 291-1-295, 31

 

 

 

02.08.1784.a. kirjutati alla leping Võrumõisa kohta, kus kindralkumberner tegi korralduse maakonna maamõõtjal Bohm-l võtta Võru mõis parun Mengdenilt riigi valdamisse.

08.08.1784.a. tegi kindralkuberner Browne korralduse Riia asevalitusele, uue maakonna kohtuasutused, rentmeister ja gorodniitši (maakonnalinna politseimeister) viiakse Vana Koiola mõisast üle Võru mõisasse.

10.08.1784.a. andis Riia asevalitsus teada tekreediga, et on tehtud korraldus viia maakonnakohtu ja valitsusasutuste üleviimiseks Vana-Koiola mõisast Võru mõisa.

Foto: EAA 529-1-3, 33-33p

Edaspidi saab olema maakonna linnaks Võru ja uut moodustatud maakonda nimetama Võru Maakonnaks.

21.08.1784.a. välja antud dekreedi kohaselt asutati Võru linn, mil Riia asehaldurkonna kindralkuberner George Browne andis nõusoleku allkirjaga dekreedi linna asukoha ja nime määramise kohta.

27.08.1784.a. asusid endisse härrastemajja elama linnapea ja keisrirentmeister. (PM Pärnu, 29.12.1925)

16.10.1784.a. kinnitas keisrinna Katariina II Liivimaa kindralkuberneri George von Browne’i ettepaneku rajada uus maakonnalinn Võru rüütlimõisa maadele.

 

1784.a. Kreisi maamõõtja Friedrich August Bohmi poolt 1784. aastal koostatud linnaplaan: Grund-Riβ von der Neuen Creis-Stadt Werro.

Foto: LVVA 6828-4-529, 1.

 

1784. a. anti hoonestamiseks välja esimesed 40 krunti, neist 32 olid määratud käsitöölistele. Kuuele kaupmehele, apteekrile ja trahteripidajale eraldati suuremad krundid turuplatsi ning Katariina puiestee ääres. Majade ehitamiseks anti tasuta metsamaterjali ja maksusoodustusi, mis end õigustasid.

1785. aastal kinnitatud linnaplaan nägi ette korrapärase, täisnurkselt ristuvate tänavate võrgu. Peatänav oli Georgi (Jüri) tänav, sellega ristusid Katariina puiestee ning Tartu ja Aleksandri (Koidula) tänav, mis viisid turuplatsilt Tamula järve äärde. Turuplatsi kui linnakeskuse asukoha määras ära endine mõisa härrastemaja, millest sai linna esimene haldushoone. Ajalooline tänavavõrk on säilinud tänini. 

1785.a. Riia kubermangumaamõõtja Carl von Bronserti Võru linna plaan: Grundriβ-Plan der neuen Creis-Stadt Werro vom Jahre 1785 , mis on kinnitatud Browne poolt 15.03.1785.a.

Kaart: EAA 909-1-131

 

 

26.10.1784.a. Väljavõte Katariina II käsust Võru väljaehitamise ja sisekorra kohta.

Foto: EAA 279-1-587, 589-590

 

 

1785.a. oli Bürger-Buchi raamatus kirjas, et Võrus oli 67 kodanikku , 47 sakslast, 19 venelast, 1 rootslane, kindlasti oli neid rohkem, sest teenijaid jms. kirja ei pandud, esialgu ehitati hooned Võru turuplatsi ümbrusse.Elukutse järgi oli 67-st kodanikust kõige rohkem põlluharijaid 19, kaupmehed 13, puusepad 8, rätsepad 4, võõrastemajapidajad 2. (Võru 150.a.)

1785.a. ehitati esimene elumaja Vabaduse tänava äärde. (Võru 150.a.)

1787.a. oli Võrus üle 20 elamu ja 53 väljajagatud ehituskrunti, elanikke juba 242 (Võru 150.a. lk12)

04.10.1788.a. sai Võru linn vapi. Sellel on kujutatud kuuske kuldsel pinnal. Vapi kinnitas Võrule 4.oktoober 1788 Venemaa keisrinna Katariina II. Keiserlikus ukaasis on märge, et linna vapile lisati kuusk seetõttu, et nimetatud puu on sealsele maastikule väga iseloomulik. 1864. ja 1866. aastal senatile esitatud Võru linna vapi kujutised on samasugused kui varasem vapp. Eesti Vabariigi ajal kasutati ajaloolist vappi – kuuske kuldsel põhjal. 17. detsembril 1937 kiideti vapp linnavolikogu koosolekul heaks, sest muudetud oli vaid vapikilbi kuju. Vapi värvid võeti ka lipule: kollane – roheline – kollane.

 

Elamud olid Võru linnaalgusaastatel enamasti poolkelpkatusega, mis linnasüdames kaeti katusekivide, äärealadel laastudega.

1788-1793 .a. ehitati Luteri usu kirik turuplatsi serval Georgi uulitsal. (Jüri tänav) Barokisugemetega varaklassitsistliku hoone projekteeris oletatavasti arh. Chr. Haberland Riiast. Ühelöövilise kiriku eripäraks on barokses liigenduses massiivne läänetorn. Astmeliselt aheneva torni ülaosas on igal küljel segmentfrontooni all ajanäitaja; torni lõpetab kõrge püramiidjas telkkiiver. Peasissepääsu linna keskväljakupoolsel läänefassaadil raamistavad paarispilastrid ja kolmnurkfrontoon. Külgfassaade rütmistavad ümarkaarsed aknad petikpindades. Paljud algsed kujunduselemendid (vaasid läänefassaadil ja torni ülaosa nurkades, skulptuurid portaali kõrval kaarniśśides, barokne rinnatis külgfassaadide rustikaliseeni kohal) on hävinud. (SN) Kirik valmis 24.07.1793.a. mil ta sisse õnnistati ( Võru 150.a. lk14) , kirik hakkas kandma Püha Katariina nime. Kirik ehitati riigi raha eest ja läks maksma 28000 hõberubla.

Foto: Võru. Katariina evangeeliumi luteriusu kirik., VK F 45:8 F/n,

 

1789.a. on ära märgitud, et Võrus asub tellisetehas, mida võib pidada tolleaegseks esimeseks tööstusettevõtteks.

1790-1793.a. ehitati Riia (Kreutzwaldi) tänaval hoonet, mis oli tüüpiline Võru väikehoone, piki tänavat paiknev ühekorruseline kõrge poolkelpkatusega pikk puumaja sissekäiguga ühes otsas. Esikust pääses saali, söögituppa ja sealt edasi õuepoolsesse kööki, mille kõrval olid magamistoad. 1801–1818 – elas selles majas kaupmees, kes oli ka Võru raehärra Johann Eberhard Meissner. 1839.a. Fr. R. Kreutzwald. Aastatel 1881-91 oli maja üüril laulu- ja mänguseltsi “Kannel” käes; 1910-40 tegutses selles Võru Eesti Käsitööliste Abistamise Selts. 1908. a. oli krundil kaks elamut, kaks aita, kaks kuuri, tall kelder ja pesuköök, ruumi jäi ka ilu- ja köögiviljaaiale. 1941. a. maja riigistati ja kohandati F. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumiks; siis oli krundil veel viis vanemat ehitist. 1961. a. ehitati ümber vana ait (aastast 1797) ja remonditi maja. 1979-88 toimunud restaureerimistööde käigus taastati interjööris 19. sajandi keskpaiga miljöö (sisekuj. arh. L. Pärtelpoeg). (Eesti arhitektuur IV. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1999)

Foto: Praeguses Kreutzwaldi muuseumi majas elas Kreutzwald. 1833-1877.a. mille järel ta maja müüs ja kolis Tartusse.

1790.a. valiti Võrus esimene kolmeliikmeline magistraat, bürgermeister  ja kahest raehärrast. Esimeseks linnapeaks sai Friedrich Ambrosius Schröder  (Schroeder) ja bürgermeistriks Georg Heinrich Franzenn ja raehärradeks kaupmees Johann Eberhard Meissner ja apteeker Johann Jakob Geisler, kellest kõik peale viimase olid pärit Liivimaalt.

1790.a. avati Võrus esimene Postijaam.

1790.a. rajati Võru linnakalmistu, mis jaguneb ajalooliselt Võru linnas elanud erinevate usundite esindajate kalmistuosadeks – luteriusu, õigeusus, juudi kalmistu. Kalmistu eri osades on kolm II Maailmasõjas hukkunute ühishauda ja Vabadussõjas langenute matmispaik. Kalmistul on kaks kabelit – luteri ja õigeusu oma. Kalmistut piirav aed Kose teel on ENSV aegne, säilinud on kaks ajaloolist väravat, peavärav on hävinud.  11 hauatähist ja – kujundust on tunnistatud muinsuskaitseameti poolt kunstimälestiseks. Kalmistule on maetud mitmeid Võru linnas elanuid tuntud isikuid ja nende lähedasi. Näiteks: fotograaf Gustav Zopp, F.R. Kreutzwaldi naine Marie Elisabeth Kreutzwald ja tütar Marie Ottilie Kreutzwald, mitu Võru linnapead.: Johann Freymann, Alexander von Moeller, mitmeid pedagooge: Caspar Heinrich von Krümmer, lõõtsameister August Teppo.

Foto: Võru luteriusuliste kalmistu peavärav.  VK F 457:2 F

1791.a. oli linnaelanike hulgas 46 eestlast. (SN) samal aastal on märgitud, et Karja tänavale on ehitatud esimesed hooned. (Võru 150.a. lk12)

1792.a. suri Liivimaa kuberner, George von Brown kelle otsustest sündis Võru linn, sest oli just tema see, kes leidis linnale sobiva koha.

1792.a.-ni  kuulus Võru Põlva koguduse alla.

1792.a. asutati saksakeelne linna algkool. (Võru 150.a.)

1793-1804.a. ehitati Võru õigeusu kirikut Kasarmu uulitsal (Lembitu tänaval) , projekteeris arvatavasti Liivimaa kubermanguarhitekt Matthias Schons, ehitas kohalik ehitusmeister Johann  Karl Otto. Väikelinnades 18/19. sajandi vahetuseks õigeusu kirikutele välja kujunenud iseloomuliku klassitsistliku silueti ja detailidega. Kolmalööviline ristkülikuline põhiplaan lähtub kohalikest traditsioonidest, ida eendub apsiid. Kellatornil on kaheosaline sujuva kontuuriga teravatipuline kiiver. Pikihoonel on tambuur ja kuppel, mis lõpeb laterna ning sibulkuplikesega. Fassaadidel on pea- ja külgsissepääsude kohal kolmnurkfrontoon ning kaaraknad petikniśśides. Sisustuses kunstiväärtuslik ikonostaas. (Eesti arhitektuur IV. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1999)

Foto: Võru õigeusu kirik (ERM TM Fk 276)

 

 

1796.a. aastal suri Võru linna asutaja Katariina II. Pärast Katariina II surma 1796. aastal troonile asunud Paul I likvideeris asehalduskorra ja määras kehtetuks linnaseaduse. Võru kaotas 1796. aastal ajutiselt maakonnalinna õigused ning moodustati ühine Liivimaa kubermangu Tartu-Võru kaksikmaakond. 1797. aastast aga mindi tagasi vana haldus- ja valitsemiskorra juurde. Võrus korraldati linnavalitus ümber Magistraadiks.

1797. aastal oli Võrus juba 242 elanikku.

1801-1805.a. kuulus Võru kirik jälle Põlva koguduse alla.

1806.a. valiti Bürgermeistriks Karl August von Roth (sünd: 15/27.12.1756 Pärnus (Pernau) surn: 04/16.10.1835 Riias) kes pidas seda ametit kuni 1826.a-ni. Enne seda oli ta koolimeister, Võru esimene linnasekretär. Tema vanemad olid apteeker, kaupmees ja rentmeister Samuel Philipp Roth (1721 – 11/22. juuli 1791 Võru) ja Maria Katharina Cahl (21. september/2. oktoober 1730 Pärnu – 12/24. märts 1813 Kanepi). 24. juunil/5. juulil 1789 abiellus ta Anna Helene Rombergiga (1774 Kiiev – 16/28. jaanuar 1843 Riia), nende lapsed olid: Karl August von Roth (29. aprill/9. mai 1792 Võru – 27. mai/8. juuni 1837 Tartu), Tartu raehärra ja sündik; Anna Caroline von Roth, abielus von Glasenapp (5/17. mai 1801 Võru – 27. mai/8. juuni 1823 Ääsmäe), abiellus 10/22. mail 1820 Võrus Ääsmäe mõisniku Gustav Daniel von Glasenappiga (9/20. jaanuar 1785 – 2/14. detsember 1862) 18. septembril 1792 aadeldati ta koos oma vanema venna, Kanepi koguduse õpetaja Johann Philipp von Rothiga. (Metapedia)

05.09.1811.a. sündis Võrus Eduard Friedrich Lossius (surn: 29.03.1870 Võrus) , kes oli Eesti vaimulik.  Ta õppis aastatel 18251827 Töttelstädtis (praegu Erfurdi linnaosa, Tüüringi liidumaal Saksamaal), aastatel 18271830 õppis ta Gothas gümnaasiumis. Aastatel 18301833 õppis ta Tartu Ülikoolis usuteadust. Ordineeriti 13. detsembril/25. detsembril 1836 õpetajaks.

Oli aastatel 18361837 Torma Maarja koguduse adjunktõpetaja. Aastatel 18371852 oli ta (introdutseeriti 5. oktoobril/17. oktoobril 1837Kodavere Mihkli koguduse õpetaja. Aastatel 18521869 oli ta (introdutseeriti 6. jaanuaril/18. jaanuaril 1852Võru Katariina koguduse õpetaja. Jäi 25. septembril/7. oktoobril emerituuri.

Ta on Johann Georg Schwartzi õpikusarja “Koli-ramat” kolmanda jao õpiku “Öppetus Jummala lomadest, mis Ma peäl on” (Tartu 1853) autor. (Wikipedia) 1869.a. jäi pensionile halva tervise tõttu, pensipõlveplaanideks oli tal kirjutada veel palju raamatuid, kuid kahjuks suri ta juba 1870.a.

30.10.1814.a. sündis Võrus malemeistri (Carl Gottlieb Sachsendahl s. 15. jaanuar 1787; surn: 09.1844)) pojana Christian Emil Sachsendahl (surn: 21.09.1856), kes oli balti-saksa arst, estofiil, samuti oli üks esimesi Õpetatud Eesti Seltsi tegelasi. Gümnaasiumihariduse sai Tartus 1827-1835, peale seda õppis meditsiini 1835-1841, 1843 praktiseeris arstina, alates 1850 töötas piirkonnaarstina. 1843-1856 õppis Eesti ajalugu ja oli tunnustatud numismaatik. (Balti Ajalookomisjon)

 

1817.a. elas Võrus 707 elanikku, neist 461 sakslast, 124 eestlast ja 122 venelast.

05.12.1820 sündis Afanassi Afanasjevitš Fet,  kes oli luuletaja, tõlkija, memuarist; mõisnik, Võruga oli ta seotud niipalju, et lapsepõlve õpinguaastad Võrus.

Afanassi Fet sündis 23. novembril (ukj 5. detsembril) 1820. aastal Novosjolki mõisas Mtsenski kreisis Orjoli kubermangus Venemaal. Tema ema Charlotte Becker oli rahvuselt sakslane, tema isaks peeti mõisnikku Afanassi Šenšinit, kes oli viibinud 1820. aastal Saksamaal ravil, kus ta oli tutvunud ka Charlotte Beckeriga. Vanemas eas tuli Fet lapsepõlve juurde tagasi oma memuaarides „Ранние годы моей жизни“ („Minu elu varased aastad“, 1893), kus ta märkis, et esialgu olnud ta kirjaoskus saksa keeles kaugel ees tema kirjaoskusest vene keeles – ema andnud talle lugeda saksa noorsookirjaniku Joachim Heinrich Campe teoseid, ja neist meeldinud Fetile, hoolimata nende keerulisusest, kõige rohkem luuletused. Feti esimesed venekeelsed luulekatsetused olidki tõlked saksa keelest. Kohalik maakonnaarst Weinreich – muide, Tartu (Dorpat) ülikooli kasvandik – tutvustas noorele Fetile Vassili Žukovski luuletusi. Samas ei andnud isamõisas saadud kodune haridus siiski suuremaid tulemusi: Feti õpetajateks olid juhuslikud inimesed, kelle meetodid (peamiselt tuupimine) ei olnud kuigi efektiivsed.

1834. aastal saatis Šenšin oma lapsed õppima Peterburisse. Žukovski soovitusel otsustas ta viia poja Tartusse, kus ta külastas ka kirurgiaprofessor Johann Christian Moierit. Too andis nõu poega Tartus mitte koolitada, linna „lärmaka tudengielu tõttu“, ja tegi ettepaneku lasta tal õppida Caspar Heinrich Krümmeri erapansionis. See Võrus (Werro) asunud õppeasutus oli tuntud ka venelaste seas. Krümmeri pansionit mainib oma reisikirjas ka Faddei Bulgarin, öeldes, et „see pansion on Võrule sama, mis ülikool Tartule“ ja et „H. Krümmeri pansionist olen kuulnud kõikjal ainult head. Seal õpib 65 poissi, paljud neist ka kaugetest Vene kubermangudest. Härra Krümmer peab palgal eraõpetajaid, guvernööre ja juhatab ise õppetöösse, kõlblusse ja majandusse puutuvat“.

Võrus õppis Fet kolm aastat. Krümmeri sõnade kohaselt, nii nagu Fet neid oma memuaarides vahendab, oli õppetöö peamiseks eesmärgiks selles koolis õpilaste mõtlemisharjumuse soodustamine – „treenida end asjade loogilises mõistmises“, mitte tuupida pähe erinevaid fakte. Õppimine Krümmeri pansionis tuli Fetile kasuks (tema saksakeelseid töid toodi kaasõpilastele eeskujuks), kuid ei puudunud ka raskused. Esialgu langes Fet pilkealuseks oma päritolu tõttu, teda nimetati „tantsukaruks“ („tanzbaer“), kuid ta pidi taluma ka peksmist: üks kaklus oleks lõppenud äärepealt halvasti ja Fetile jäi kogu eluks pähe arm. Tõenäoliselt osutas talle esmaabi pansioniarst, kelleks tollal oli Friedrich Reinhold Kreutzwald, kuid Fet teda oma mälestustes ei maini. Hea sõnaga meenutab Fet matemaatikaõpetajat Hultschi, kelle „auväärne isiksus“ jättis talle sügava mulje.

Feti mälestused on heaks allikaks Võru pansioni eluolu kohta, sisaldades hulganisti poeetiliselt kujutatud argidetaile. Autor käsitleb põhjalikult elu Krümmeri juures , meenutab oma ebaõnnestunud muusikatunde, kirjeldab luterlaste kombeid ja märgib, et elamine Võrus on tema jaoks siiski viibimine võõrsil: nii näiteks suudelnud noor Fet, jõudnud Vastseliina (Neuhausen) lossi varemete juurde, oma kodumaa pinda. Võru elu kirjeldustes mainitakse ka eestlasi. Tavaliselt on nendeks teenrid, näiteks kohmakas „tšuhnaa“ Märt (Mert), kes puhastab poiste riideid ja saapaid, või noored naised, kes toovad õpilastele piima, või linalakk saianaine oma saiakorvidega. Eraldi kirjeldatakse Tartu ülikooli vene keele professori Aleksandr Vojeikovi ja tema poja saabumist pansioni. Autor märgib, et kerekale Vojeikovile meeldinud kuulata, kui ta luges peast lõike tema satiirilisest poeemist „Дом сумасшедших“ („Hullumaja“).

Võruga on seotud ka sündmus, mis muutis Feti elu kardinaalselt. Just Võrus sai ta kodustelt kirja, milles öeldi, et tal tuleb Šenšini nimest loobuda ja nimetada end edaspidi Fetiks. Aadlipojast sai segaseisuslane – autsaider. Fet nõudles kogu järgnenud elu oma perekondlike õiguste taastamist ja saavutas selles ka edu, olemata sellegipoolest mõisnik Šenšini poeg. Feti biograafid on tõestanud, et tema isaks oli Darmstadti ametnik Johann Foeth, kes oli olnud abielus Charlotte Beckeriga – hiljem Vene kaardiväelase Šenšiniga põgenenud naisega. Pärast abikaasa lahkumist teist korda abiellunud Foeth ei tunnistanud Feti oma pojaks ja nii märgiti tolle isaks Šenšin. Saates poja õppima kodust kaugemale, püüdsid tema ema ja kasuisa hoida teda kohalike võimude eest, kes olid hakanud tema sünniloo vastu huvi tundma. Fetil õnnestus küll sohilapse häbimärgist pääseda, kuid tema sotsiaalse staatuse hilisem muutumine mõjutas siiski tuntaval määral nii tema loomingut kui ka tema sisemisi otsinguid ja maailmavaadet. (EEVA)

1819 a. oli Võrus juba 717 elanikku, nendest 461 sakslast, 120 venelast ja 134 eestlast. Praegust elab  Võrus umbes 6000 elanikku. (PM Pärnu, 29.12.1925)

1826. a. valmis Võru hobupostijaama hoone ja postijaam alustas samal aastal tegevust, 1918.a. lõpetati kõigi postijaamade tegevus, 1921.a. ajutiselt töö taastati ja peagi suleti taas päriseks.

1826.a. valiti Võru linna Bürgermeistriks Nicolai Frank , kes pidas seda ametit kuni 1844.a.-ni.

1827. a. avati Võru esimene haigemaja Karja tänavale, millele ehitati hiljem peale teine korrus. (Võru 150.a.)

Foto: Võru Sõprade Seltsi kogust

1830.a. ostis Mõniste Mõisa omanik von Koskull omale krundi, kuhu soovis rajada ruumika hoone, kus oleksid võõrastemaja, ametiasutused ja kool, paraku jäi maja aga pooleli. Poolvalminud hoone ostis ära bürgermeister Carl August von Roth, kelle proua asutas sinna tütarlaste kooli.

19.01.1832.a. tõi Caspar Heinrich von Krümmer (sünd: 04.04.1796 Westhemmerde surn: 10.12.1873, Werro) Võru linna üle oma asutatud poeglaste erakool-pansionaadi Põhja-Eestist, tõstest kooli siin kõrgele järjele, mis oli paljude aastate kestel kergemate seisuste lastele nõutud õpetuskohasks. Maja tunti hiljem kui Krümmeri koolina, peale Krümmeri surma töötas küll veel mitme juhataja all edasi,  kuid mis lõpetas töö 1866.a. (Võrumaa 1926) (Maetud Võru kalmistule vana osa, I, F-136)  (VSS)

Foto: H. Krümmeri kasvatusasutus 1886 (F. S. Sterni akvarell)., DrKM F 304:69/n

19 saj. alguses asusid majas Võõrastemaja Rossija ja ohvitseride Kasiino. Hiljem töötas samas majas veel ka ajutiselt Võru Maakonnavalitsus. Pärast II maailmasõda oli majas kultuurimaja kuid 1950-ndatel maja jäeti see maha ja 30.01.1976 läks hoone lammutusele, asemele valmisid samasse kohta Võru Spordikool ja Võrumaa Muuseum.

07.03.1833.a. asus Võrru elama ja töötama linnaarstina Friedrich Reinhold Kreutzwald. (sünd 26.12.1803 Jõepere mõis- surn: 25.08.1882, Tartu)

Laiema tuntuse saavutas ta muidugi Eesti rahvuseepose “Kalevipoeg” kirjutamisega. Lastekirjandusest on tuntuid jutustu” Reinuvader rebane” ja “Kilplased”. Enamik tema teoseid sündiski Võrus elamise päevil.

Foto: KM EKLA, A-37:731

 

Foto: Võrumaa Sõprade Selts. Selles majas töötas Kreutzwald Linnaarstina 1833-1877.a.

 

 

1833.a. avati Võru linna esimene vaestemaja. (Jüri 32)

1836.a. avas linn Saksa tütarlaste algkooli. Kool alustas tegevust 6 õpilasega, aegamööda õpilaste arv kasvas, jõudes mõne aastaga 40-ni. Õppeaineteks olid usuõoetus, lugemine, kirjutamine, arvutamine, saksa keel, maateadus, ja käsitöö. (Võrumaa 1926)

1838. a. rajati Katariina puiestee lõppu järve äärde linnapark, selle rajajaks oli kooliõpetaja Jakob Eduard Hermann Hörschelmann. Sel ajal polnud tegu veel pargiga, vaid puiestee lõppu istutatud kasesaluga. Hörschelmann (sünd: 0.12.1804 surn: 12.09.1865) oli Võru Krümmeri kooli õpetaja ja koolijuhataja. (aastatel 1849-1862.a.) (BBLD)

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi kogust

 

Hoonestusala laienes Võrusooga külgneval alal Paju tänavani ning loodes Roosi tänavani.  äärde linna kaguossa rajati nn. Juudi park.

 

1839.a. ostis F. R. Kreutzwald, Riia 35 (praegu Kreuzwaldi tn. 31) tänavale maja ja elas seal kuni 1877.a. müüs selle  pastoriproua Helene Dorothea Struck-le ja asus elama Tartusse tütre juurde.

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi kogust

1920.a.-l oli see maja Võru Käsitööseltsi käsutuses, kus  peeti ka alkoholi puhvetit (Sakala, nr 28, 06.03.1922)

Maja seinal on tahvel millel on kiri: Dr. F.R Kreuzwald elas selles majas 1839 kuni 1877 ning pani siin 1850-1861 Eesti rahva lugulaulu “Kalevipoeg” kirja. (PM Pärnu 29.12.1925)

1840.a. elas Võrus 29 kooliõpetajat, 3 vaimulikku, linnasekretär, notar, 2 arsti, apteeker, 2 aadlikku, bürgemeister, 2 raehärrat, metsaülem, postmeister, raamatupidaja, kantseleiametnik, kroonurevident, apteekriabiline, kirurg, politseikomissariaat, 2 sõjaväeametnikku, 5 ämmaemandat, kreisiarsti abi, uhmerdaja, ohvitser, etapikomandi ülem, muusik, 2 pagarit, 2 lihunikku, 2 seppa, 2 relvaseppa, 2 kullasseppa, 3 rätsepat, 2 õmblejannat, 5 kingseppa, 3 tsilerit, 2 aamisseppa, 2 sadulseppa, 2 maalrit, 2 puidutreialit, 2 parkalit, 2 tõldseppa, müürsepp, lukksepp, klaassepp, kübarsepp, ehitusmeister ja korstnapühkija.

1839/40.a. asutati kõrgem tütarlastekool, mida on kutsutud asutaja nime järgi Genge kooliks, kool leidis suurt lugupidamist ja töötas siin kuni 1874.a.-ni, mil ta Riiga üle viidi.

29.04.1841.a.  sündis Võrus, Võru linakaupmehe Gustav Stein (Kivi Kusta) poeg Victor Julius Stein (surn: 15.07.1873.a. (ukj) maetud Vastseliina Liphardide kalmistule). Nõrga tervise tõttu sai üsna katkendliku koolihariduse. 18-aastasena päris isalt kaupluse, kuid ärimeheks kalduvusi polnud. Aasta hiljem müüs oma vara võlgade katteks ning pühendus kirjanduslikule loomingule. Tundis huvi rahvapärimuste, kunsti, kirjanduse, muusika vastu. Teda võib pidada esimeseks eesti heliloojaks ja soololaulu rajajaks. Kuigi tema luulelooming oli valdavalt saksakeelne, kannab see Eesti ärkamisajale omast isamaatunnetust. Tema näidend „Kivilinad” oli kolmas algupärane näidend eesti kirjandusloos Koidula „Saaremaa onupoja” ja Kreutzwaldi „Tuletorni” järel. Siirdus Kreutzwaldi ja Hurda õhutusel Setumaale rahvaluulet kirja panema. Oli esimene setude rahvakultuuri uurija, kõndides läbi 2/3 Petserimaast. Kaheaastase töö tulemusena pani kirja üle 1000 lk rahvalaule ja 247 vanasõna. Haigena suutis kokku panna ja eessõnaga varustada esimese eestikeelse vanasõnaväljaande käsikirja „Üks kubu vanasõnu”, mis ilmus raamatuna pärast tema surma. (KM-13303-72164-45975) Tema ristiemaks oli Marie Kreutzwald, kes oli Fr. R Kreutzwaldi tütar. (WT. nr 60, 27.05.2017)

10.12.1842.a. sündis Võrus Richard Gustav Gotthard Hausmann 19. detsember1918 Tartus) kes oli silmapaistev baltisaksaajaloolane ja arheoloog.

Hausmann sündis Tartust pärit kullassepa Franz Hausmanni ja Amalie Cordesi perekonnas. 1862. aastal asus ta Tartu Ülikool keemiat õppima, kuid esimese semestri järel leidis ta, et tema tõeliseks kutsumuseks on siiski ajalugu ning pühendus sellele. Tartus õppis ta ajalugu kuni 1868. aastani, siirdudes seejärel edasi Göttingeni, kus õppis Georg Waitzi käe all, tutvudes õigusajalooga ning omandas väga heal tasemel allikakriitilised oskused. Ühe semestri veetis Hausmann ka Viini ülikoolis, kus täiendas end ajaloo abiteaduste alal. 1870. aastal lõpetas ta oma õpingud magistritööga “Das Ringen der Deutschen und Dänen um den Besitz Estlands bis 1227” ning naasis Tartu Ülikooli, sedakorda juba õppejõuna. 1880. aastal kaitses ta ka doktoritöö teemal “Studien zur geschichte Königs Stephan v. Polen”. Seega sai temast hea üldajaloo ekspert.

Tartu Ülikoolis töötas Hausmann kuni 1898. aastani, täites dotsendi, professori ja prorektori ametikohuseid. Lisaks üldajaloole luges Hausmann ka Baltikumi keskaja, allikaõpetuse ning arheoloogia loenguid, olles neis valdkondades kõrgel tasemel. Lisaks sellele oli Hausmann aastatel 18821890 ka Tartu Ülikooli raamatukogu direktor. Samuti oli ta üks Õpetatud Eesti Seltsi aktiivsemaid liikmeid.

Foto: TM F 565:89 Portreefoto. TÜ Ajalooprofessor Richard Gustav Gotthard Hausmann (1842–1918). 19. sajand.

Hausmann uuris küllaltki erinevaid valdkondi, alustades Liivimaa ajaloo allikate tuvastamisest välisarhiivides ning lõpetades arheoloogiliste kaevamiste teostamisega, uurides eriti rauaaegseid kivikalmeid Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis, saavutades kõikjal oma aja kohta silmapaistvaid saavutusi. Kestvaimad saavutused olid tal siiski eestkätt Liivimaa keskaja uurimises, aga ka arheoloogia populariseerimisel, samuti ka Tartu varasema ehitusajaloo uurimisel, viimases valdkonnas oli ta juhtiv jõud kuni surmani. Tema tugeval allikakriitikal ning põhjalikul arhiivitööl baseeruv uurimistegevus sai eeskujuks paljudele hilisematele baltisaksa ajaloolastele, nii et välja kujunes koguni Hausmanni koolkond, kuhu kuuluvateks võiks lugeda Hermann von BruiningkiOtto HarnackiFriedrich Bienemann noorematArnold FeuereisenitErnst SeraphimiJohannes HalleritOtto GreiffenhagenitLeonid Arbusow nooremat ja paljusid teisi.

Eesti rahvusliku ajalooteaduse kujunemise seisukohalt oli Hausmannil emeriitprofessorina 20. sajandi alguses oluline roll eestlastest ajaloohuviliste juhendamisel, kelle seas olid näiteks Martin LippVillem Reiman ja Johan Kõpp. (Wikipedia)

1844.a. valiti Võru linnapeaks Gustav Woldemar Stein sünd. 08.05.1791.a. Käreveres (Kerrafer) seda ametit pidas ta kuni surmani e. 1859.a.-ni. Gustav Stein oli Võrus linakaupmees, pidas poodi, mida kutsuti Kivi poeks. 1830.a. nimetati ta Võru linna raehärraks. 26.11.1859 maeti ta Võru kalmistule.

1846.a. suri Ann Krueutzwald (Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ema), kes on maetud Võru kalmistule.

Foto: DrKM F 350:4 Foto. Fr. R. Kreutzwaldi ema Ann Kreutzwaldi ja tütre Marie Ottilie Kreutzwaldi hauad. Võru, 1993.

 

 

1850.a. ehitati Aleksendri ja Riia tänava nuRgale Võru kreisvangla.

 

Foto: Võru vangla hoone. (VK F 114:3 F/n);

 

 

1853.a. valmis Kreutzwaldil Võrus esimene “Kalevipoja” variant, tuntud kui “Alg-Kalevipoeg” ja koosnes 12 loost, kuid jäi Vene tsaaririigis kehtinud tsensuuri tõttu ilmumata.

1854.a. õnnestus Baltimaade kindralkuberneril itaallasel Paluccil veenda,  mõisnikke, et siduda postitee abil Võru Tartuga.

1860.a. valiti Võru Bürgermeistriks Friedrich Jürgensohn, kes pidas seda ametit kuni 1865.a.-ni.

1862.a. valmis Kreutzwaldil Võrus, Eesti rahvuseepos “Kalevipoeg” ja see koosneb 19 023 värsist, mis on jaotatud 2 sissejuhatavaks osaks ja 20 looks.

Foto. KALEVIPOEG (rahvaväljaande tiitelleht, 1862)., DrKM F 117:1/n,

 

1865.a. valiti Võru linna Bürgermeisteiks Ernst Stein (1833–1871) ja pidas seda ametit kuni 1866-ni.

 

1866.a. Foto: CARTE von der KREIS-STADT WERRO. 1866. DrKM _ 59 Ar 5.

 

1866.a. valiti Võru linna Bürgermeistriks Nicolai Nagel, kes pidas seda ametit kuni 1877.a.-ni.

1867. a. asutati Võru Vabatahtlik Tuletõrje Selts e. vana nimega Priitahtlik Priitsimeeste Ühing. 1884. aastal oli Võrus teadaolevalt 2697 elanikku, kellest 100 oli vabatahtlikud tuletõrjujad. 1923. aastal sai Võru Vabatahtlik Tuletõrjeühing esimese mootoriseeritud pritsi ja 1929. aastal esimese tuletõrjeauto. 1991. aasta 1. märtsil tehti maakondliku tuletõrje järelevalve jaoskonnast ja Võru kutselise tuletõrjemeeskonnast Võru Maakonna Tuletõrjeamet. Tulekustutus- ja päästetööde valdkonna parandamiseks loodi 1993. aastal Võru Päästeameti ja Võru Tuletõrjeameti baasil ühtne Võrumaa Päästeamet. 2002. aasta alguses kolis Võru päästekomando ja Võrumaa Päästeamet uude hoonesse aadressil Võrus Räpina mnt 20a, mida oli selleks ajaks viis aastat ehitatud.

1867.a. elas Võrus 2054 inimest, 1019 sakslast, 753 eestlast, 282 venelast.

1869.a. rajati Judeikini metsamaterjalitööstus.

1872.a. sai Võru Telegraafi, mille abil saadeti Võrust esimene Telegramm.

27.03.1874.a. sündis Võrus taluniku pojana Oskar Evald Daniel (surn: 3. mai 1945 IlshofenSaksamaa) , kes oli eesti metsateadlane. 1896–1897 oli ta Eberswalde Metsaakadeemia vabakuulaja. 1921. aastast töötas Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonna metsaosakonnas. 1938–1944 Tartu Ülikooli metsakasvatuse erakorraline professor. Pidas loenguid metsakasvatuse, metsakaitse, metsanduse ajaloo, metsapoliitika ja jahinduse õppeainetes.[1] 1925–1927 Metsade Peavalitsuse juhataja. 1927–1935 ajakirja Eesti Mets vastutav toimetaja ja 1935–1940 peatoimetaja. Avaldas artikleid ka ajakirjades Konjunktuur ja Uus Talu. 1925–1940 Akadeemilise Metsaseltsi esimees. 1929. aastast ka Tartu Metsaühingu esimees. Läks 1944 Saksamaale. Töötas 1944–45 Eberswalde metsaakadeemias külalisõppejõuna. Avaldanud artikleid metsakasvatuse, kaitse ja poliitika, metsandushariduse ja ajaloo kohta, koostanud rohkesti metsandusalast õppekirjandust.

Tema kirjutatud raamatuid: Metsakasutus, 1923; Metsakasvatus I–II, 1926–1927; Mets ja metsandus Eestis, 1929; Metsanduse põhijooned, 1930; Metsakaitse käsiraamat, 1935; Mets ja puu rahvatarkuse peeglis, 1935 (Wikipedia)

Foto: VK F 1306:6 F

1877.a. valiti Võru linna Bürgermeistriks Robert Grahe (1813–1879), kes pidas seda ametit kuni 1879.a.-ni.

23-25.11.1879.a. toimusid uue 1870.a. linnaseaduse järgi esimesed valimised, valijate nimekirja oli kantud 94 linnakodaniku nime. Valiti ka 30 liikmeline linnavolikogu ja linna hakkas valitsema linnapea. (VSS. VL. 150.a.) Linnapeaks sai Gustav Jürgensohn, kes pidas seda ametit kuni 1889.a.-ni.

1880.a. valiti Võru esimeseks linnapeaks Demetrius Friedrich Weyrich, (sünd: 23.02.1818 Haakhof (Haage))  kes oli ametis kuni 1891.a.-ni.  (VSS. VL. 150.a.) (VSS)

1880.a.  valmis täiskahekorruseline viilkatusega puidust korterelamu 19saj. lõpus moodustatud krundile 147.  20.saj. alguses oli antud majas võõrastemaja “Eestimaa” hilisema nimega “Kommerts”. (Kreutzwaldi 56)

Foto: Võrumaa Sõprade Selts

 

 

28.08.1881. a. loodi Võrus laulu- ja mänguselts Kannel, mis hakkas tegutsema endises Fr. R. Kreutzwaldi majas kuni 1891.a.

Foto: Võrumaa sõprade Selts

 

 

1884.a. elas Võru linnas 2693 inimest.

1888. a. sai Võru Maakonnalinna õigused tagasi.

1889. a. sai Võru esimese raudteeühenduse Valga ja Pihkvaga, see soodustas väiketööstuse (lina-, puidu- ja nahatööstus) arengut. Raudteejaama piirkonda hakkas tekkima omaette alevik. Raudtee taga asusid kalmistud ja samasse raudtee äärde ehitati hiljem sõjaväe kasarmukompleks (nüüd Kuperjanovi üksikpataljoni Taara kasarmud)

 

Foto: Võrumaa sõprade Seltsi kogust

1892.a. sai Võru linnapeaks , ( sün. 14.09.1830 surn.26.06.1903.a. Võru),  kes valitses linna kuni 1903.a. mil ta suri.  (VSS. VL. 150.a.)(maetud Võru linnakalmistule)

1893.a. asutati Võrru I järgu eratütarlastetkool.

1890-ndate lõpus elas Võrus 2700 inimest.

1896.a.  asutati Piimaühisus, mis oli esimene kogu Vene Keisririigis.

1896.a. avas Samuel Judeikin Võrus riide ja pudukaupluse tolleaegses Mõisnikkude poodi omavas majas Jüri tänavas.

1897. a. rajati linna kaguossa (Riia tn 59) (tänapäeval Kreutzwaldi 57) piiritusepuhastuse vabrik, mis lõpetas töö 1915.a. sõjaaegse keeluseaduse tõttu. Piiritusevarud lasti Tamulasse voolata.  (V ) 1920.a.  läks hoone Võru Linatööstuse Ühisuse omandusse. Valmisid moodne linavabrik, saeveski, villatööstus, jahuveski, elektrijaam, taas algas ka piiritusepuhastus. Linatööstuses pakuti 1929. a  järgmisi teenuseid: Villatööstus, värvimiskoda, keemiline puhastus, pleekimine, kaltsulõhkumine, tekkide vanutamine. (VT-VSS) 1931.a. pakkus Linatööstus püüli, tangu, kruubi ja jahu jahvatamist ja saeveskis: palkide saagimist, laudade kantimist ja hööveldamist. (VT-VSS) 1934.a. saneeriti ühisus o/ü Võru Tööstuseks.  (V) Tööstuses töötab mitu erinevat tööstusharu riide ja villatööstus, jahu ja saeveski. Riide ja villatööstuses tehakse riidevärvimise  (VJ 1934)

1898.a. valmis Petseri ja Uue tänava nurgale vannitubade ja moodsa sisustusega saun peenema rahva tarvis. Puurkaevu abil töötav saun osutus aga kõigile vastuvõetamatuks ningi suleti peagi. 1926.a. ehitati hoonele peale 2 korrus ja siin avati Võru linna teine vanadekodu 60-70 patsiendi jaoks. ümberehitus läks maksma u. 25000 krooni. Praegusel ajal on maja veidi räämas, selles asuvad 18  korterit. (Petseri 4 ja omalajal ka aadressiga uus tn. 16)

1899.a. toimus Võrust esimene telefonikõne Tartuga.

1899.a. valmis õlle tootmishoone (Liiva 23)

1900.a. valmis silmapaistev historitsistlik hoone Georgi (Jüri)  tänaval, mis ehitati 20. sajandi algusaastail elamuks. Eristus sajandialguse Võru tagasihoidlikus linnapildis rikkalikult kujundatud fassaadiga: maśikuliirinnatise, hammaslõikelise friisivöö, akende kolmnurksilluste ja hoone nurki tõhutavate pilastritega. Peasissepääsu ees postidele toetuv sepisvõrega rõdu. Hoone krundi mõõtis puusepp Wilhelm Blomeriusele 1839. aastal välja maamõõtja Constantin Anders. Krundi otsis 1877. aastal 1000 hõberubla eest Vastse-Nursi mõisnik Alexander von Moeller, kes oli aastail 1892-26.06.1903 Võru linnapea.

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi kogust

26.02.1902.a. enne surma,  pärandas ta maja tütrele.

1903. aastal alustas selles hoones tööd postkontor. Järgmisel aastal oli ametis üheksa töötajat: juhataja, abijuhataja, liiniülevaataja, kolm ametnikku, kaks postiljoni ja üks telegrammikandja. 

08.10.1911. a ostis kinnistu nr 45 11000 rbl eest saksa kodanik Robert Rathke. Juba sama aasta septembris valmis projekt hoovil asuva juba varem ümber ehitatud tallihoone tänavapoolsel otsal paikneva aida muutmiseks eluruumiks. 

Eesti vabadussõja ajal oli postimajas 7. jalaväepolgu staap. Seejärel jätkus tavaline tööelu edasi. Postitöö on aegade jooksul aga suuresti muutunud.  Kuna hoone oli varem olnud postivalituse käes, siis 12.08.1922.a. ostis Eesti Vabariigi posti-, telegraafi- ja telefonivalitsus selle 350000 marga eest ära ja. Kui aastal 1924 saadeti välja 4136 telegrammi ja 3722 rahakaarti, siis 2008 olid need arvud vastavalt 25 ja 1057. Jüri tn 38a majades jätkas AS-i Eesti Post Võrumaa Postkontor kuni 30.06.2009, aastaid seisid ruumid tühjana, hiljem müüdi kinnistu erakätesse. Aastal 2015, mil oli lõpetatud hoone renoveerimine, uue omaniku all avati seal Georgi hotell. Sellest tehti nutikas hoone, kus on kasutusel andurid ja seadmed, mis omavahel suhtlevad ning mida on võimalik mobiilselt juhtida. Lisaks kuulub hotellikompleksi restoran Postmark ja minispaa. Praeguseks on hotell tegutsenud kolm aastat ja pakub teenuseid nii puhkajatele kui ka ärireisil viibijatele. (Wikipedia)

1900.a. valmis Võru Tuletõrjehoone. 29 . jaanuaril 1899 . aastal allkirjastas linnapea Moeller mansardkorruse ning voolikute kuivatamise ja kellatorniga pritsimaja ( tuletõrjemaja) ehitusplaani . Esimene korrus oli kivist ja viie uksega , mille taga olid neli käsitsi vee pumpamise pritsi ja aisadega vankril kümmekond puidust veevaati ( 400 liitrit ), mille kohaletoomiseks ja järveveega täitmiseks olid ametis hobupoisid . Puidust mansardkorrusel olid tulevalvuri korter , kus kaua elas valvur Villem Luik oma perekonnaga , ja suur pööninguruum koos eeskojaga , mis viis voolikute kuivatamise torni . Tulevalvur Villem Luik oli muuseas valitud ka Võru linna volikokku ja töötas mõnda aega linnanõunikuna . Võru tuletõrjemaja projekti koostas 1899 . aastal arhitekt A . Rattus.

Foto: Võru Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi esimene mootoriprits pritsimaja ees väljasõidu ootel. oktoobris 1923.aastal. (VK F 695:7 F);

1929 . aastal oli Võru vabatahtliku tuletõrjeühingu käsutuses neli käsipritsi , üks suur hobusega veetav mootorprits Weissenstein ja üks väike mootorprits Rosenbauer . Peagi saadi oma käsutusse ka üks kombineeritud autoprits, see ehitati valmis Fordi baasil Võru Tööstuskoolis. Voolikuid oli kasutusel 1297 meetrit .Väljasõite tulikahjudele oli aastatel 1919-1929 kokku 34 .  1944 . aasta augustisündmustes, sai hoone kannatada, hoone taastamisel ei järgitud vanu ja plaane ning rikuti seega mansardkorruse ja osalt ka voolikute kuivatamise torni kuju ning hoone ei sattunud muinsuskaitsealuste objektide nimekirja  1973 . aastal projekteeris Kommunaalprojekt Võru uue tuletõrjehoone . See oli kavas rajada Nöörimaale,  aga jäi teostamata. Praeguse väljanägemise sai hoone 2007 . aastal , kui tähistati Võru vabatahtliku tuletõrjeühingu 140 . aastapäeva. Hiljem valmis Päästeametile uus hoone Räpina maanteele ja vana hoone jäi vabaks. Hiljem ostis hoone kohalik kinnisvara ärimees. Praegu on hoones Pizzakohvik, i-Punkt jms. kontoriruumid (2021).

1900.a. valminud administratiivhoone Uhke sümmeetrilise fassaadilahendusega administratiivhoone. Iseloomulik on keskse risaliidina eenduv kolmekorruseline hooneosa, millest mõlemal poolel paiknevad kahekorruselised hooneosad. sissepääsu markeerib seinapinnast pisut eenduv varikatus ning ümarate nurkadega sinapinnad. Äärmiste hooneosade aknaid iseloomustavad uhked seinapinnast eenduvad raamistused. Maja katab madal kelpkatus. (Liiva 11.)

1900.a. Pihkvast illegaalselt Riiga sõites läbis Võrumaa ja Võru raudteejaama V.I.Lenin, mis oli ühtlasi ka ainus kord kui ta Eestit külastas. (Võru. Elmo Ploom, Tallinn 1976)

26.12.1900. a. avati mängu- ja lauluseltsi “Kannel” maja Liiva tänaval. Projekteeris ja ehitas kohalik ehitusmeister J. Rattus.
Piki tänavat paikneva historitsistliku fassaadikujundusega hoone saaliosa ehitati tellistest, muud osad puidust. Peasissepääsu kohal oli puidust torn, külgrisaliitide viilunurki kaunistas dekoratiivne puitsõrestik. Välisviimistluseks oli puhasvuukmüür ja lihtne laudis. (Liiva tn. 13) (Eesti arhitektuur IV. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1999)

 

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi kogust

 

Seltsihoone suurele krundile rajati suveaed, kuhu 1921. a. ehitati omapärane kahepoolne kõlakoda (ei ole tänapäeval enam säilinud).

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi kogust

Pärast II maailmasõda rekonstrueeriti hoone põhjalikult. Projekt ja esialgsed ehitustööd tehti ühiskondlikus korras. Vanast hoonest säilis vaid teatrisaal (500 kohta), endise külgfuajee kohal on nüüd kontserdisaal (450 kohta), teisel korrusel 350-kohaline loengusaal. Edasisel rekonstrueerimisel laiendati juurdeehitisega lavapoolne osa, uue kujunduse said teatri- ja kontserdisaal (sisekuj. E. Reitel). Lakoonilise, hoone üldkuju esiletoova kujundusega. Maja lammutati 1969.a.

1901.a. kuulutati esmakordselt evangeeliumi Võrus millega pandi alus Võru Baptisti Kogudusele. (VBK)

1901. a. alustas tärklisevabrik “Greif”, mis lõpetas töö 1910.a.

 

 

 

 

 

1903.a. alustas tegevust Võru Eesti laenu ja hoiuühisus, kellest sai hiljem Võru Ühispanga eelkäija. I maailmasõda andis raske hoobi Võru Eesti laenu ja hoiuühisusele, sest valituse vastavate korralduste tõttu olid laenud ja hoiu ühisused kohustatud oma kapitalisi väärtpaberites hoidma, mis ühes riigipanga asutusega Venemaale evakueeriti ja revolutsiooni tõttu väärtuseta pabereiks muutusid üle 500000 rubla. Peale selle katkestas enamlaste valitsus ajutuselt ühisuse tegevuse. Alles iseseisvuse ajaga saadi toibuma hakata. Need liikmed, kes ajutiste raskuste epale vaatamata ei olnud usku kaotanud, koondusid, põhikiri registreeriti 25.04.1921.a. ja laenu ja hoiuühisus algas oma tegevust Võru Ühispanga nime all, jäädes endiselt rahva rahaasutuseks, tegutsedes ainult laiema põhikirja järele.

Foto: Maja Võrus Koidula tn. 8, osa fassaadist. (Võru Ühispank), VK F 658:1 F

1904.a. valiti Võru Linnapeaks Eugen Schultz, kes oli selles ametis kuni 10.10.1911.a. mil ta esitas palve vabastada ennast ametikohast vanaduse ja haiguse tõttu. (VSS. VL. 150.a.)

1905.a. valmis algkoolihoone, mis oli lihtsamahuline kahekorruseline puhasvuukviimistlusega tellisehitis. Fassaad on napi uusklassitsistliku dekoori ja kolmnurkviiludega katuseärkli kohal. Igal korrusel oli kaks klassiruumi ja nende vahel rekreatsiooniruum. (Karja tn. 24) (Eesti arhitektuur IV. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1999)

09.05.1906 loodi Liivimaa Saksa Seltsi Võru grupp, kuhu koondus üle 400 liikme kogu kreisist. Kuigi asutati üks kool ja korraldati huvitavaid loenguid, oli eelkõige tegemist siiski äärmiselt reaktsionnilise baltisakslust ülistava organisatsiooniga. See osutsuski põhjuseks, miks selts Esimese maailmasõja puhkedes suleti. (Võru linna ajalugu 1984. lk. 74)

01.12.1906.a. asutati O-ü “Täht”, mis algselt omas raamatukauplust ja hiljem omas trüki ja köitmiskodasid Võrus ja Petseris, lisaks kirjastas raamatuid. 1914.a. ostis E.K.Ü Täht ära August Pohlaku trükikoja, mille põhitegvusalaks sai Wõru Teataja trükkimine. 1916.a.a otseti ära lätlase Th. Tiltini trükikoda, ning see toodi Võrru, nii saadi Võrru korralikud trükiseadmed.

 

Foto: VK F 236:2 F (1935.a.) Jüri tn.

1907.a. asutati Võru Rahvahariduse Selts. Seltsi algkool tegutses 7 aastat (Võru linna ajalugu 1984. lk 72)

1908.a. avas Võrus Fotostuudio Jaan Niilus (sünd: 15.02.1881 Tsooru surn: 1942 Siberis) aadressil Katariina 8. ja oli seal kuni 1940.a.-ni.  Hobi korras valmistas ka fotopaberit. (LT – 16.09.1933)   Vabandussõja ajal oli ta vabatahtlikuna 2. diviisis ja jäädvustas selle väeosa tegemisi. Samuti jäädvustas ta ka Kaitseliidu jja omakaitse tegemisi. (U-E nr. 61, 03.03.1936)  Hobikorras tegi ka harmooniumeid, üks neist läks Adiste algkooli. (U-E, 29.02.1940)  Arreteeriti . 11.02.1941 Võru, Jüri 19, trib. 14.05.1941 §58-13, 10+5. Oli Kaitseliidus. [ar 25450] ( okupatsioon.ee)

Foto. Niilus, Jaani portreefoto., VK F 771:7 F/n

1908.a. avati Võrumaa Rahvahariduse Seltsi avalik raamatukogu ühes lugemislauaga. (Võru linna ajalugu 1984. lk 74.)

01.08.1909. aastal loodi Võru linna maksuta avaliku raamatukogu. Lugemistoa määruste paragrahv 10 aga ütles lugejate vanuse kohta: “Lapsi alla 15 aasta ei lasta mitte lugemise-tuppa. (Allealise wanaduse arwab raamatukoguhoidja nende wälimise wäljanägemise järele).” Ja paragarahv 20: “Raamatuid lugemiseks kodus antakse ilma maksuta kõigile Wõru linna elanikudele, sugu, elukutse ja ameti pääle waatamata, 15 aasta wanadusest pääle.”  Siiski oli ka selle raamatukogu  riiulitel mõnisada lasteraamatut, mida lapsed oma vanemate vahendusel loodetavasti lugeda võisid. 1909-1929.a. asus raamatukogu Jüri tn. 7, 1929-1944 – Jüri tn. 13a, Raamatukogu ramatud hävisid 1944. aasta augustis koos suure osa Võru kesklinnaga. 1951-1995.a. oli raamatukogu Tartu tn 42. 1995..a kolis raamatukogu uutesse ruumidesse Jüri 54.

1909.a. loodi Võru karskusselts.

1909.a. olid täidetud järgmised ametikohad: kreisiarst. ühtlasi kooliarst (Alwill Karp), linnaarst (Nikolai Reichardt), kreisi-ämmaemand (Helene Sapotzki), kreisidistriipel (David Hampf.  (võru linna ajalugu. 1984. lk 68)

1910.a. oli Võru linnas 4190 elanikku, niest eestlasi 3268, saklasi 421, venelasi 236, juute 209, ülejäänud 56 olid teistest rahvustest. (Võru linna ajalugu, Pullat. lk 66)

23.10.1911.a. asutati Võru Tarvitajate Ühisus “Põllumees”, mis avas oma ärilise tegevuse 1912.a. kevadel.

 

Foto: Võru Ühispanga ja Tarbijate Ühisuse “Põllumees” hoone 1930.aastatel. (VK F 956:10 F/n);

 

 

 

19.11.1911.a. valib linna volikogu ühel häälel linnapeaks, endise Võru linnasekretäri Johann Freymann-i, (sünd 01.05.1866 surn. 12.07.1923.a. maetud Võru kalmistule. VSS.)  kes valiti ka teistkordseks ametiajaks tagasi, ta oli ametis kuni 13.12.1918.a. (VSS. VL. 150.a.)

 

Foto:Freymann, Johann – Võru linnapea 22.11.- 13.12.1918 (VK F 1320:2 F/n);

 

08.07.1911.a. kinnitati projekteerija insener A. Jacoby esimene suuremate korteritega kivist üürimaju Võrus, kohalikku arhitektuurilaadi iseloomustava väliskujundusega. Kivimaja kahel korrusel oli kaks 5- ja kaks 6-toalist anfilaadse põhiplaaniga korterit. Peafassaadi liigendab kitsas astmeline keskrisaliit, selle püramiidtorn on projektiga võrreldes madalam. Pärast I maailmasõda rekonstrueeriti kohtuhooneks 1918.a, 1934. a. lisati ühekorruseline juurdeehitis, millele ehitati hiljem peale teine korrus. (Eesti arhitektuur IV) (Vabaduse 13-VSS)

1912-1913.a. ehitati rikastele sakstele vanadekoduks, hiljem kuulus Baltisaksa Naisõpetajate Abiandmise Kassa Ühingule, puhkekodu nimetus oli: “Mariensee”. 28.08.1938. alustas tegevust Kotkakodu – noorkotkaste üleriiklik keskne laagriasutus-suvekodu. koduks on KL ja HM poolt selleks saadud toetuste varal ostetud suurem suvila. Kolmekordses majas on 34 üksiktuba, 2 suuremat saali, köök, vajalikud kõrvalruumid, kelder, pesuruumid ja rida rõdusid. Kodu võimaldab majutada korraga 100-150 poissi ühes vajaliku juhtkonnaga( PL 30.08.1938). Kotkakodu asus Kaugjärve (Kubija) ääres.

Peale II MS, aastatel 1944-1950 oli hoones tuberkuloosi ravi Sanatoorium. Hoone süttis 1955.a. kui katlakütja Oskar Lepp soojendas kulmunud torusid leeklambiga. (EELIS) Praeguseks on järgi vaid kohati alusmüür ja maja ees olnud trepp.-

Foto: Võrumaa Sõprade Selts

 

24. 12.1913. ilmus Võrus  esimene eestikeelne ajaleht Võru Tetaja,  lehenumber trükiti alguses Tartus Postimehe trükikojas ja ilmumissageduseks oli kord nädalas neljapäeviti, 1914. aastast alates kaks korda ja 1917. aastast kolm korda nädalas. Vastutavaks toimetajaks oli dr. Jaan Uudelt, väljaandjaks kohalik riigiametnik ja aktiivne seltskonnategelane Johan Jaason, tegelikult tegi lehte varem mitmele ajalehele kaastööd teinud Karl Kornel. 1920.a. võttis ajalehe väljaandmise oma peale Võru Ajalehe Ühisus. 1921.a. hakkas Võru Teataja ilmuma 3 korda nädalas.

Foto: Võrumaa Sõprade Selts

1913.a. oli Võrus 4800 elanikku ning 882 elamut, millest oli hoonestatud 662 ha.

1914.a. avas Võrus Fotostuudio Gustav Zopp (sünd: 21.11.1883.a.  Navi – surn: 21.11.1962.a. Võrus)  Riia tn. 40. (toonekurgi majas)  Alustas fotograafiaga juba 1906.a. mil tal oli fotostuudio Otepää vallas, kus pidas seda kuni Võrru tulekuni. Võrus elas ja pidas fotoateljeed Riia 34 (Kreutzwaldi 34)  oli tegev kuni 1940.a.-ni.  Küüditati 01.04.1951.a. Tombski oblast, Tugani rajoon.  Vabastati 20.02.1956.a. (okupatsioon.ee)

Foto: Fotograaf Gustav Zopp 1920-te alul. (VK F 1282:13 F/n);

Kuulutus : WT. 28.05.1914

 

1915.a. sai Võru linn elektrivalgustuse tänavatele, seoses elektrijaama valmimisega.

 

Foto: Võru Elektrijaam 1931.a. (VK F 375:2 F)

 

1915.a. sai Võru Põllumeeste Selts ühes teiste Võrumaal asuvate seltsidega loa avada Võrus põllutöö-talvekool põllutöö-õpetuse kursuse nime all,. Okupatsiooni ajal töötas ta piiratud oludes edasi. Eesti iseseiuvuise ajal algas põllutöökool Võru maavalituse hoolel ja korraldusel 1920.a.a uuesti tegevust kaheaastase koolina. Esialgu asus kool Võru linnas, kuid 1922.a.a sügisel kolis kool Väimela mõisas 7km Võrust, kus tal oli tarvitada hooned ja mõisa süda katsetaluna.

1915.a. evakueeriti siia I MS sõjategevuse tõttu Leedust Palangeni poisslaste Gümnaasium, mis tegutses praeguse aadressiga Jüri tn. 39 majas.

1916.a. evakueeriti siia I MS sõjategevuse tõttu Lätist Aleksandi Gümnaasium.

01.10.1916.a. sündis Võru postiametniku perekonnas luuletaja Debora Trull (Vaarandi)(Surn. 28.04.2007, Tallinn).

Debora Vaarandi sündis Võrus, kuid tema lapsepõlv möödus Tallinnas ja Saaremaal. Ta lõpetas Saaremaa Ühisgümnaasiumi. Tulevase luuletaja esimene luuletus “Udus” ilmus Saaremaa ühisgümnaasiumi kooliajalehes Kume Rivi. Autori teadmata sattus see pala ajakirja Eesti Naine toimetusse ning avaldati 1936. aasta aprillinumbris [1].

1935. aasta sügisel tutvus Vaarandi kohalikul kirjandusõhtul Aadu (Adolf) Hindiga, kes töötas toona algkooliõpetajana. Noored kihlusid peagi ja astusid järgmise aasta juunis abiellu. Abikaasa kaudu sattus Vaarandi Tartu kirjanike ja boheemlaste ringkonda, kus sündisid tutvused August SangaKaarel Irdi ja teiste tollaste tähtedega. Aadu Hindi toetusel astus luuletaja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Ülikooli ajal avaldas Debora Hint arvustusi Eesti Kirjanduses ja Postimehes, tõlkis Alfred Adleri “Inimesetundmise”. 1939. aastal suri paari ainus laps ning abielu Aadu Hindiga lagunes.

Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude vägede poolt 1940. aastal töötas noor naine Rahva Hääle toimetuse kultuuriosakonnas, oli vastasutatud kultuurilehe Sirp ja Vasar peatoimetaja asetäitja ja hiljem peatoimetaja. Paljulubav tõlkija ja literaat abiellus Sirbi ja Vasara, hiljem Rahva Hääle peatoimetaja Anton Vaarandiga, kelle õhutusel oli Debora Hint 1940. aastal astunud kommunistlikku parteisse. Debora Vaarandi oli NLKP liige aastatel 19401990. Sõja-aastatel viibis Debora Vaarandi evakueerituna Nõukogude Liidus Venemaal ja KasahstanisMoskvas ja Leningradis Rahva Hääle toimetuses töötanud Debora Vaarandi naasis 1944. aastal Eestisse, kus asus tööle Sirbi ja Vasara vastutava toimetajana.

Sõja-aastad olid poetessi jaoks rasked. Ülikoolihariduse omandamine filosoofiateaduskonnas jäi pooleli, abielu Anton Vaarandiga katkes. Esimesel sõjajärgsel aastal tabas luuletajat tuberkuloos, mis sundis teda toimetajaametist loobuma. Just Kivimäe Haiglas[2] kirjutas ta luuletuse “Talgud Lööne soos”, mille lõpuosa võttis Raimond Valgre oma laulu “Saaremaa valss” sõnadeks. 1952. aastal abiellus ta luuletaja, prosaisti ja näitekirjaniku Juhan Smuuliga, kes peatus sõjajärgseil aastatel sageli Võru linnas. Nõukogude ajal kandis Võru raamatukogu nime Juhan Smuuli nimeline Võru keskraamatukogu. (Wikipedia)

02.07.1917.a. toimusid Võru linnavolikogu valimised uue (15.04.1917.a. Vene Ajutise Valituse)  seaduse järgi., mille tagajärjel osutusid valituks 23 volinikku: J Feymann, R. Gabrel, Maier Goldberg, P. Himma, E. Kalekaur, J. Kevvai, D. Kotšarov, J.Luik, V. Luik, Emma Lõo, D. Mädamürk, M. parv, R. Pihlak, J. Prügi, J. Põldsepp, K. Pütsepp. N. Reichardt, P. Reimann, Samuel Songi, Friedfrish suit, R Teimann, J. Volt ja J. Üle. (VSS. VL. 150.a.)

20. 07. 1917.a. valitakse linnapeaks taas Johan Freymann. (VSS. VL. 150.a.)

1917.a. alustas Võru Eesti Naisseltsi initsiatiivil  tegevust Naiskäsitöökool, mis töötab kahes osakonnas – õmblus ja jäsitöö – nelja kalssiga. 1924/25 oli koolis 9 õpetajat ning 54 õpilast. 1925.a. tulid juurde majaiamise osakonna esimene kalss ning praktikalass, klasside arv tõuseb 6-ni ning õpilaste hulk 85-ni. (Võrumaa 1926)

24.04.1917.a. asutati Võrumaa Õpetajate Liit.

1917.a. valmis 2 kordne kortermaja, esimesel korrusel olid äripinnad. ( Jüri 46)

20.01.1917- 24.02.1918.a. oli Võrus Bolševike võim. Enamlaste lühike valitsus oli Võrumaal raske ja verine, eriti peale Tartust väljalöömist, mil Võru muutus eesti enamlaste võimumeeste koonduskohask, mil , kus püüti välja valada oma väiklast viha süüta linna- ja  maaelanikkudele. Valitsest täielik terror. Kandle seltsimaja oli muudetud vanglaks, kus kinni hoiti niinimetatuid väiksemaid süüdalsei, kuna suuremad olid paigutatud vanglasse. Mahalaskimised ja tapmised olid tavalised nähtused., mahalastavaid toimetati Kirumpää  kantsi ja Kasaritsa Verijärve äärde. Vangistatud olid ka silmapaistvamad avalikud tegelased ja raha väljapressimine otstarbel ka hulk jõukamaid inimesi – majaperemegi, kaupmehi jne. Suur hulk lasti metsikult maha. Majad ja kauplused natsionaliseeriti, korraldati rekvisitsioone, kus mõned talud hoopis palkajsk rööviti ja pandi ka toime sundilik mobilisatsioon, mis aga ei andnud soovitud tagajärgi, sest kes võis ja sai see hoidus kõrvale. (SN)  Kuni okupatsioonivõimude tulekuni valitsesid Võrumaad ja Võru linna venad Oskat ja Frieddrich Leegen (Sännast)  Esimene oli Võrumaa rahvakohtu  tribunali esimeheks, täidesaatva komitee liikmekas ja Tõge vallavanemaks.. Teine aga Võrumaa täidesaatva komitee esimeheks.  Oskar Leegen armastas inimesi punaseks kõneleda, kui nõuda punaseks hakkamist. Rahvale loobiti ohtralt kauneid lubadusi, vabariiklik, hiljem kommunistlik kord pidi maailma nagu nõiakepikese puudutusel paradiisik looma. Inimesed jooksid õhinal kaasa.  Koos Leegenitega asusid Võrru valitsema vennad Frienddrich ja Ernst. Oskar Leegen usukus ja unistas revolutsiooni kõikevõimsasse imeväkke. Ta ei väsinud kinnitamast, et mõne aasta pärast on Võru linnal hoopis teine välimus… Aga ta eksis, ta unistused ei saanud teoks.  Oskar Leegen toetuis sellele, et rahvas oli teada valinud kohale ja teiseks, et ttokordne tiigi võim andis temale niisugused võimalused. Oskar Leegeni lähedasid asusid võtma üle mõisaid, rüüstades neid ja vedades kraami sealt minema ja jaotades ära. Aga mõisnikud seda sallinud ja olid Leegenite ja nende lähikondlaste peale vihased. Kohalik kohus oli mõistnud Leegeni ja Kalmuse ülespoomisele., mis tehtigi ära. Leegenite poomise ja tapmisega avati hiljem metsik vaatemng. Ükse akuud hiljem ,mil põgeneva okupatsiooni kannul Võru vallutanud punased uuesti Eesti rahvusvägede eest sunniti taganema, organiseerisid nad nagu vastukaaluks massilisi mahalaskimisi. Üks jõlledamaid oli preili Kupferi, A. Martensi ja enise politseiülema abi mahalaskimine päise päeva ajal, rahva silme all Kreuzwaldi tänava lõpus.  (Võru 150.a.)

08.09.1917 loodi Kaitseliidu Võrumaa Malev.

18.02.1918.a. lõppes vaherahu enamlaste ja Saksa vägede vahel. Saksa 219 diviis sai käsu 28.02.1918.a. vallutada Võru linn. (Võrumaa 1926)

24.02.1918.a. vallutasid Saksa okupatsiooniväed Võru linna ajades enamlased siit põgenema. (VSS. VL. 150.a.)

02.03.1918.a. andis okupatsioonivägede ülem, kohalik komandat major von Arnim käskirja, millega saadeti Võru linnavolikogu laiali ja määrati uus koosesis majori enese äranägemise järgi. (VSS. VL. 150.a.)

02.03.1918.a. määrati käsu korras uueks linnapeaks Vilhelm Beick. 04.1918 aga Saksa komandatuur ta vabastab ametikohalt. (VSS. VL. 150.a.)

10.04.1918 määratakse Saksa komandatuuri poolt linnapea asemel linna juhtima bürgermeister, kelleks saab Friedfrich Kestner, kes sõidab 09.1918.a. Riiga ja sealt tagasi ei saabu. (VSS. VL. 150.a.)

10.09.1918.a. alustas tööd Võrumaa Rahvahariduse Seltsi venekeelne poeglaste gümnaasium, mis sai 1918. aastal õiguse jätkata eestikeelse koolina, see avati endises saksa progümnaasiumi hoones, mis osteti 50000 rubla eest. Selles koolis oli direkor ja 13 pedagoogi, nende seast tuntud Eesti darvinist ja marksist Aleksander Audova (1892-1932), kes õpetas loodusteadust ja geograafiat. Klasse oli 6, lisaks ettevalmistusklass. Õpilasi oli asutamise alguses 365, õppemaks olenevalt klassist 150-400 rubla.  (Võru linna ajalugu 1984. lk 72)

1918-1920 oli koolijuhatajaks Aleksander Raudsepp. Õpilasi oli esimestel õppeaastatel 311-446, õppetöö oli tasuline. Paralleelselt tegutsevat tütarlaste gümnaasiumi juhatas pastor Artur Sommer.

1918. aastal puhkenud Vabadussõja tõttu jäi kooli tegevus napiks ning katkendlikuks. Suurenes vaesematest peredest pärit õpilaste arv, tunniplaanist lülitati välja usuõpetus, kooli raamatukogu täiendati mõisatest hangitud saksakeelse kirjandusega. 1918. aastal sai koolist mõneks ajaks nõukogulik õppeasutus, nn töökool, mis kandis nime Võru Töörahva Keskkool. Suurema osa 1919. aasta kevadsemestrist oli kool suletud, seejärel taastati endised gümnaasiumid. Direktoriks sai Johan Koemets.

1924. aastal oli tütarlaste gümnaasiumil kaks haru-humanitaarne ning kodumajanduslik. Klasse oli kokku 10, 273 õpilasele jagas õpetust 22 õpetajat. Poeglaste gümnaasiumis sai õppida humanitaar- või reaalharus. Klasse oli 11, õpilasi 325 ja õpetajaid 21. Kool töötas praeguse Võru Täiskasvanute Gümnaasiumi ruumides. 1924. aastal ehitati lastevanemate rahalise abiga kooli puitosale juurde kiviosa.

Kuna kaks kooli eksisteerisid koos-koolil oli üks ülalpidaja, ühised tööruumid, õpetajadki kattusid- ,siis pidas riik otstarbekaks gümnaasiumid ühendada. 1929 moodustati Võrumaa Rahvahariduse Seltsi ühisgümnaasium. Direktoriteks olid Edkar Oissaar, Johan Koemets, ja Feliks Pettai.

ENSV ajal suurenes õpilaste arv tunduvalt. Osa EV ja Saksa okupatsiooni ajal töötanud õpetajaid pidi lahkuma, nende asemel asusid ametisse NSV Liidus hariduse saanud õpetajad. Küüditamine tabas ka kooliperet. 1944. aastal korraldati ümber koolisüsteem. Kaotati õppemaks, hakati õpetama vene keelt ja kirjandust, NSVL ajalugu ja geograafiat. Kool hakkas kandma nime Võru I Keskkool. Kool tegutses endistes ruumides, direktorid olid Johan Koemets, Armanda Zarutskaja, Alice Tomberg ja Eduard Jupets.

1953. aastast kannab kooli Fr. R. Kreutzwaldi nime. 1958. aastal sai direktoriks legendaarne Ilmar Reiman.

1960. aastal koliti uude, suuremasse hoonesse, kus praegu töötab Võru Kesklinna Gümnaasium. Seal jätkus ruumi 880 õpilasele, rajati spordiväljak, internaat ja kaunis kooliaed. 1960. aastatel oli koolis võimalik omandada lukksepa, loomakasvataja, maaler-krohvija, põllumajanduse mehhanisaatori, õmbleja, müüja või pioneerjuhi eriala. Alguse sai matemaatika ja inglise keele süvaõpe.

1974. aastal kolis kool taas uude hoonesse, mis oli projekteeritud 1392 õpilasele. 1988. aastal tehti koolile juurdeehitus. Rajati spordiväljak ja kooliaed. Kool tõusis vabariigi tunnustatud koolide sekka. Kujunes välja süvaõppega klasside süsteem. Koolielus katsetati 40-minutilisi tunde, viidi sisse viiepäevane koolinädal, hakati korraldama sisseastumiskatseid.

EV ajal jätkusid koolielus suured muutused. Töötati välja kooli arengukava. Osaleti mitmetes üleriiklikes projektides nagu „Omanäoline kool“, „Uuriv õppimine“, tekkisid sidemed välismaaga. Gümnaasiumiosas hakati hindama 10-palli süsteemis. Kaasajastati süvaõppega klasside süsteemi ning õppimistingimusi.

2013. aastal sai koolipere alustada tööd kaasaegsete tingimuste järgi renoveeritud koolimajas. Töötasid hoolekogu, õpilasesindus ja tugispetsialistid. Regulaarselt ilmus „Infoleht“. Säilusid vanad traditsioonid ning tekkisid ka uued. Kooli juhtisid Ott Ojaveer ja Katrin Martinfeld. Alates 1997. aastast kandis kool nime Võru Kreutzwaldi Gümnaasium. Võru Kreutzwaldi Gümnaasium suleti 30. juunil 2015, kooli õpilased jätkasid õpingut Võru Kreutzwaldi Koolis.

11.11.1918.a. Prantsumaal sõlmitud vaherahu tõttu olid Saksa väed sunnitud Eestist lahkuma. (VSS. VL. 150.a.)

22.11.1918.a. saadeti Eesti Ajutise Valituse käsul Saksa ajal moodustatud Võru linnavolikogu laiali, mis peale tuli see jälle uuesti valida. (VSS. VL. 150.a.)

26.11.1918.a. valiti Johan Freymann linnapeaks tagasi. (VSS. VL. 150.a.)

08.12.1918.a. vallutasid Vene enamlasväed taas Võru . kes siin hirmu ja vägivallavalituse maksma panid.  (VSS. VL. 150.a.)

08.12.1918-01.02.1919.a. Vabadusesõja ajal jäi Võru linn Punaarmee kätte hõivatuks.

16.12.1918.a. võttis enamlaste sõjaväereovolutsiooniline kommitee linnavalituse võimuga üle. Algas enamlaste võimumeestte vägivald ja terror, eriti raskeks muutusid Võru elanike seisukord 1919.a. jaanuaris, kui eesti väed enamlastelt Tartu tagasi võtsid ja selat alustasid pealetugi Võru suunas. (VSS. VL. 150.a.)

01.02.1919.a. marssisid kella 11-15 ajal Eesti väed Võrru, enamlased olid taganemas, süüdates taganemisel Võru raudteejaamas põlema terve varustusrongi, samuti tehti jaamas ka muid rüüstamisi. Seda päeva loeti Võru vabastamise päevaks. (VSS. VL. 150.a.)

 

Foto: Võru raudteejaam (AM N 5644:23);

 

 

03.05.1919.a. – pidas Võrus Kaitseliit lahingut Punakaardiga. (SN)

25.05.1919.a. toimusid esimesed Võru linnavolikogu valimised Eesti isesiesvuse ajal. (VSS. VL. 150.a.)

06.06.1919.a. valis uus linnavolikogu linnapeaks Frits (Priit) Suit-i. , kes oli ametis kuni Eesti isesiesvuse aja lõpuni. (VSS. VL. 150.a.)  9. jaanuaril 1940 valiti ta seitsmendat korda Võru linnapeaks 8 poolt- ja 7 vastuhäälega (vastaskandidaat oli Theodor Randvere)[2]. Ta oli Riigikogu esimese ja teise koosseisu liige. Autasustatud 1928 Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärgi  ja 1938 Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga. (Wikipedia)

Linnapea Priit Suit küüditati 1941.a. suvel koos abikaasaga Siberisse, kus ta suri 20.04.1942.a. Sosva laagris.

 

Foto: Frits Suit. (DrKM F 314:30/n);

1920.a. asutati Võru Eesti Kaupmeeste Selts, mis seisab kaupmeeste huvide teenistuses.

1920. a. asutatud Võru Linatööstuse Ühisus rajas endise piiritusetehase hoonesse toorlinavabriku.

1920.a. asutati Võru noorsoo karskusühing. (Võrumaa 1926)

1926.a. asutati Võru sionistide organisatsioon, mis tegutseb juudi rahva liikmete hulgas kultuurid edendamiseks.

1921-1930.a. tegutses Võru Õpetajate Seminar, mis koolitas algkooliõpetajaid, mille juhatajaks oli tuntud pedagoog Johannes Käis.  Võru seminaris algas õppetöö 7. jaanuaril 1921 endise linnakooli hoones, mis on 1784. aastal asutatud Võru linna vanimaid maju, kutsuti teda ka Valgeks Majaks. Ajutiseks juhatajaks määrati kohaliku gümnaasiumi direktor Johan Koemets. J. Käisi palvel ning haridusministri abi F. V. Mikkelsaare toetusel määras uus haridusminister Heinrich Bauer  29. 01. 1921  Võru Õpetajate Seminari juhatajaks Käisi alates 15. 02. 1921. Selles ametis oli ta seminari tegevuse lõpetamiseni 1. augustil 1930. 10 aasta jooksul õppis seminaris 243 inimest, kellest õpetajakutse sai 169. Paljud lõpetajad läksid lähiümbrusse koolidesse Valga-, Võru- ja Petserimaal. J. Käis suutis Võru seminari tuua silmapaistvaid pedagooge ja kultuuriinimesi: näiteks Rudolf Reimani, Jaan Vahtra, Liidia Skomorovska, Arthur Behrsingi, Karl Kisandi, Peeter Laja, Natalie Mei, Eeva Pedriksi (Niinivaara), Edgar Oissar  ja Jaan Taklaja. 1922. aasta sügisest asusid tööle põhitöökohaga õpetajad ja tööd alustas seminari harjutuskool kogenud pedagoogi Anette Budkovsky juhtimisel. Harjutuskool (6-klassiline algkool) asus seminari hoones,  kaks õppeasutust kokku moodustas ühise pere, mis tuli kasuks nii õpetajatele kui ka õpilastele.

Foto: Võru Õpetajate Seminar, grupipilt (ERM Fk 2909:549);

Kui 1927. aastal sai haridusministriks Kristliku Rahvaerakonna liige Jaan Lattik, saabus ministeeriumist teade Võru seminari sulgemise kohta, ettekäändeks toodi õpetajate ületootmine. Võru-, Valga- ja Petserimaa koolivalitsused asusid seminari kaitsma, ajakirjanduses puhkes diskussioon seminaride kaitseks, nende jätkamist pooldas ka haridusministri abi F. V. Mikkelsaar. Sedapuhku asi soikus. 1930. aasta kevadel, 5. märtsil suri Taagepera sanatooriumis seminaride kaitsja F. V. Mikkelsaar.

Haridusminister J. Hünersoni ettepanekul otsustas valitsus järk-järgult sulgeda kõik seminarid, Võru seminari aga kohe (alates 1. augustist 1930). Seekord jäi otsus jõusse. Õpetajad vabastati, enamik õpilasi siirdus teistesse seminaridesse, mis jäid töötama kuni 1932. aastani.

 

13.03.1922.a. hakkas ilmuma Võrus ajaleht Võrumaa, 2 korda nädalas.

Väljaandjaks oli kirjastusühing Tulevik, hiljem  kirjastusühing Võrumaa.

Foto: Digar

 

1922.a. liideti Võrumaaga Luhamaa nulk.

1922.a. sai Võru esimese autobussi Ford T numbrimärgiga “Võru No 1” , millega sõitis Jaan Udras.v

1922.a. oli Võrus kokku 5077 elanikku, millest 4480 eestlast, 188 sakslast, 163 venelast , 188 juuti ja 128 muust rahvusest.

1923-1926.a. ehitati Võru Linna Staadion (Roosi tn), (Võru linna ajalugu 1984. lk 95)  2021 rajati üle väljaku Kreutzwaldi tn. pikendus, millega lõppes linna staadioni ligi 100 aasta pikkune ajalugu. (VSS)

1923 .a. valmis Põllumees ärihoone (arhitekt Artur Perna) Pidulikult pühitseti sisse 17.02.1924.a. Mis oli ehituse ajal Võru suurimaid maju, 4 kordne kivimaja, alumisel korrusel olid ühisuse kaupluseruumid, teisel korrusel asus Võru Ühispank, kolmas ja neljas korrus olid korterid. Majas oli oma veevarustus, õuele oli ehitatud oma puurkaev. Maja ehitus läks maksma ligi 9 miljonit marka. (Peale II MS põledes enam 4-ndat korrust ei taastatud? Algselt on 4k piltidel. V.S.S.)

Foto: DrKM F 417:30

 

1923.a asutati Võru dr. Kreutzwaldi Mälestuse Jäädvustamise Selts, mille eesotsas seisid kohalikud koolitegelased J. Teder ja Johannes Käis. Seltsi ülesandeks jäi eeltööde tegemine ning vajalike summade kogumine Lauluisa mälestussamba püstitamiseks. (Muinas reg.7838)

1923.a. alustas tööd Võru skautide rühm. (Võrumaa 1926)

1923.a. tuli Võrru elama Eduard Tamm ((16. mai 1879 Narva18. mai 1941 Võru) , kes oli eesti helilooja, ja pani aluse Eesti algupärasele puhkpillimuusikale.

Eduard Tamm sündis Narvas kingsepa peres. Õppis Narva algkoolis ning oli Narva muusikakoolis viiuli ja korneti eriala õpilane. Kümneaastaselt läks Petseri polgu puhkpilliorkestrisse kantonistiks. Aastal 1904 astus Peterburi konservatooriumi õppima metsasarve. Üks tema õpetajatest oli Jaan Tamm. Konservatooriumi lõpetas kuldmedaliga.

Foto: DrKM F 141:15

Pärast seda töötas ta metsasarvemängijana Peterburi mainekas keiserliku õukonna orkestris. Lisaks oli ta mitme orkestri dirigent. Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal naasis koos perega Tallinna ning asus tööle Estonia teatris orkestrandina. Aastal 1923 siirdus Võrru “Kandle seltsi” muusikalist tegevust juhtima. Sama aasta sügisest sai ta puhkpilliorkestri dirigendi ametikoha sõjaväe 7. jalaväerügemendis (hilisema nimetusega Võru Petseri garnisoni orkester). 1934. aastal asutas Võrus Sümfoonilise Muusika Seltsi ja selle juurde 40–50 mängijaga sümfooniaorkestri. Võru “Kandle” seltsi juures tegutseva teatritrupiga tõi lavale selliseid operetižanri tippteosed nagu “Silva“, “Montmartre’i kannike“, “Havai lill“, “Orfeus põrgus“, “Sügismanöövrid“, “Mariza“, “Bajadeer” jt. Kokku lavastati ajavahemikul 1927–1940 Kandles 21 operetti. 1930. aastate lõpul oli Eduard Tamm Võru populaarseim isik, mitme organisatsiooni juhatuse liige ja auliige. 1938. aastal sai ta kindralite Johan Laidoneri ja Paul Lille allkirjadega dokumendid, kus teatati riigivanem Konstantin Pätsi 24. veebruari käskkirjast nr 43, mille alusel autasustati Eduard Tamme kui Võru Petseri garnisoni orkestri juhti Kotkaristi V klassi teenetemärgiga. Lisaks kohaliku muusikaelu edendamisele tegutses heliloojana. Eduard Tamm suri 18. mail 1941 Võrus ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Võrru jäi teda mäletama mälestustahvel Kreuzwaldi tn 51 majaseinal. (Foto Võrumaa Sõprade Selts 30.09.2014)

1923.a. loodi Võru Saksa Õpetajate Selts, mis hoolitses muulaste seltside eest. Hoolitses Võru saksa rahva raamatukogu eest.

1923. a. sügisel asutasid Võru naistegelased Võru eranaiskutsekooli, kus avati rõivaõmblemisklass. Kool asus Koidula 6 õuemajas (praegu on sellel kohal majutuskeskus Uma Kuup). 1924. aastal avati siin veel käsitööklass, kus õppis ka Võru gümnaasiumi lõpetanud tütarlapsi. Peagi kolis kool Kreutzwaldi–Tartu tänava nurgal asunud apteegihoone teisele korrusele. 1925. aastal otsustasid Võru linna- ja maavalitsus ühiselt poistele puutööõppimist organiseerida. Selleks valiti komisjon ja uus kool otsustati nimetada Võru tööstuskooliks. Tegelikuks organiseerijaks nimetati maakonna koolivalitsuse poolt tegevuse lõpetanud Võru poeglaste algkooli (rahva seas tuntud Sirgu koolina) juhataja Juhan Sirk. Nüüd hakati koolile juhatajat otsima ja saadi nõusse Põltsamaal elav Hendrik Hendrikson, kes oli töötanud tehnilistes kutsekoolides ja Kaukaasia raudteetehnikakooli töökodade juhatajana. 19. detsembril 1925. aastal andsid Võru linnapea Fritz Suit ja linnanõunik Theodor Rõbakov (eestindatult Randvere) Võru linnavalitsuse ja Võru maakonnavalitsuse sõlmitud üürilepingu põhjal Võru Tööstuskooli asutamise komiteele üle Karja 22 asuva endise poeglaste algkooli maja ja nii 1925.a. avati Võru Tööstuskoolis avati puutööosakond mööbli ja laudsepa tööaladega. Kooli eesmärgiks oli ette valmistada võimekaid oskustöölisi, kelle teadmiste ja oskuste tase vastaks meistri kutsenõuetele. Teisel õppeaastal (1926) avati ehitus- ja tõldsepa eriala. Kuna tõldsepa eriala on väga lähedases koostöös sepatöö erialaga, tekkis vajadus avada lisaks sepatöö eriala (metallieriala). Sepatöö eriala avati ametlikult kolmandal õppeaastal (1928)  soovijaid oli aga vähe ning kaks õpilast valisid tõllassepa eriala. Peagi hakkas ruumipuudus kummitama. 1. augustil 1930. aastal suleti Võru õpetajate seminar, peahoonesse sai ruumid Võru linna 1. algkool ja kõrvalhoone (roheline hoone Turu 1a, hiljem Komsomoli 1a ja nüüd Seminari 1a) anti üle tööstuskooli käsutusse. Pärast mõningasi ümberehitusi alustasid siin 1930. aasta oktoobris õppetööd puutööeriala õpilased, endised töökojaruumid Karja 22 jäid teoreetiliste tundide tarvis. Maja kõrval asunud puukuuri ehitati õppetöökoda eraldi sepikoja ja tööriistakambriga. Töökoda oli kasutusel 1974. aastani, mil jäi ette tehnikumi ühiselamu ehitamisele ning lükati kokku. Peagi kadus tõllassepa eriala ja õpilased liideti tislerite osakonnaga. Ka sepatöö õppimine sai ajalooks, need õpilased liideti metallide lõiketöötlemise osakonnaga, mis kasvas kiiresti ja kujunes populaarseimaks erialaks.

1932–1933 anti luba juurdeehituseks Turu 1a õppehoonele. See ehitati õpilaste abiga suuremaks, kuni Aleksandri (nüüdse Koidula) tänavani välja. Samas tuli 1932. aastal loobuda Karja 22 hoonetest, sest need läksid kaitseliidu Võru maleva käsutusse (nagu on nad praegugi). Õppetööd tuli kahes vahetuses korraldada, eriti probleemikas oli praktiliste tööde organiseerimine. Peagi olukord lahenes, sest õnnestus tellimustöid saada. See aitas kaasa praktilise baasi paranemisele ning õpilastele maksti töö eest ka tasu. Teise maailmasõja ajal kooli tegevus soikus, püüti küll kuidagi koolitööd käigus hoida, kuid sõjategevus ja mobilisatsioonid viisid minema nii õpilased kui ka õpetajad.

1944. aasta sügisel alustas kool taas tööd puidu- ja metallierialaga Võru tööstus-majandustehnikumina.  18. veebruaril 1945. aastal loodi veel kolmas eriala – hakati koolitama raamatupidajaid. 14. septembril 1945. aastal liideti Võru tööstus-majandustehnikumiga käsitööndusliku kooli rõivaõmblejaid ja kangakudujad. Kuni sulgemiseni 1949. aastal valmistati ette 61 kutsega rõivavalmistajat ja 11 kangakudujat.

1964. aastal saadi pinda juurde Koidula 26 endise vanglahoone kooli käsutusse üleminekuga. 1. septembril 1966. aastal õnnistati ruumid pidulikult sisse.

1964.a.  muudeti kooli nimi Võru Tööstustehnikumiks, mis liideti 1999.a. Väimela Põllumajandustehnikumiga ja sai nimeks Võrumaa Kutsehariduskeskus. Võru Tööstuskool tegi ajaloo vältel läbi mitmeid nimemuutusi, kuid truuks jäädi õpetatavatele erialadele – metalli- ja puidutöötlemisele.

1923-1924.a. püstitati Tartu tänavale Cäciilie Laury poolt linnale selleks kingitud krundile, uus lasteaiahoone.

1925.a. asutati Võrusoo Põhilkool, suleti 2004.a.

Foto: Endine Võrusoo kõrtsihoone 1930-tel aastatel., VK F 803:36 F/n,

Foto: Võru Linna III 7-kl. Kool, VK F 113:151 F

1925.a. eraldati Võrumaast kirdes, Meeksi-Mehikoorma ala.

1925.a. asutati Võru Lawn-Tennise Selts. (Võru linna ajalugu 1984. lk 95)

16. 03.1926.a. asutati Võru Linna ja Maakonna Tuberkuloosi Vastu Võitlemise Selts, mis astus sama aasta 9. mail ülemaailmse Tuberkuloosi Vastu Võitlemise Liidu kollektiivliikmeks. Liidu abil hangitud rahaline toetus võimaldas avada tuberkuloosinõuandala (tollase nimetusega Võru Tiisikusnõuandla) Esilagsetest ruumidest Jüri tn. 40a koliti 1. mail 1933 üle vabanenud vanasse haiglahoonesse. (Võru linna ajalugu 1984. lk 94)

1926.a. ehitati Võru kalmistule uus kabelihoone, mis läks maksma enam kui 200000 marka.

23.08.1926.a. avati Võru Linnapargis Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mälestussammas, mis valati pronksi Itaalias. Monumendi esiküljel paikneval reljeefil on kujutatud Kalevipoja võitlust sarvikuga. Monumendi reljeefi mõõdud 102 x 80 cm. Graniidist jalami mõõdud umbes 330 x 290 cm. ( Valmistas kujur Amandus Adamson)  Monument restaureeriti seoses tema valmimise 50. aastapäevaga 1976.a restauraatorite C. Tamme ja J. Märsi poolt, eemaldades aluselt lahtised betoonosad ning siluti tekkinud praod. Puhastati ja parandati ka purunenud pronkstähed ning Kreutzwaldi rinnakuju.  1988.a. sai sammas graniitaluse. (Muinas)

Foto: Võrumaa Sõprade Selts

1926.a. oli Võru linnas 9 raamatukogu, ilmus 2 ajalehte,  31 tööstusettevõtet, 79 käsitöökoda, 5 panka, 4 võõrastemaja ja restorani, 3 sauna, 148 kaubandusettevõtet.

1926-1928.a. valmisid esimesed hooned Taara sõjaväelinnakus.

Foto: Võrumaa Sõprade Selts

1927.a. valmis Jüri tn. 1a. Meier Goldbergi nahatööstus. 1931.a. pakuti teenuseid: Nahaparkimine: kroomiks, juhiks, pastlaks, tallaks, seremetisk, sevretiks,  voodriks. Lambanahku villaga kasukaiks. Täitis tellimisi: masinarihmade ja muude nahasaaduste pääle. Ettevõte asutati ise juba 1860-ndatel Võrus, Vabaduse tänaval.  Vabaduse tänava tööstus jäi sisseseadelt aga maha ja ei suutnud võistelda teiste nahatööstustega ja nii ehitati 1927.a. uus hoone Võru linnaserva Jüri tänavale.

Foto: Võru Naha- ja Jalatsivabriku peahoone, endine Meier Goldbergi nahavabrik 1943.a.,

Tööstus sai hilisemaks Võru Naha- ja Jalatsivabriku eelkäiaks, kuid alles 1960.a. hakkati tootma jalatseid.  1993.a. lõid  42 julget endise Tartu naha- ja jalatsivabriku Võru jalatsivabriku töötajat oma aktsiaseltsi Abris. Vahepeale jäi veel RASi ehk riikliku aktsiaseltsi aeg. 21. detsembril 1993. aastal sai kõik ametlikuks. Siis kirjutati riigiga alla varade väljaostmise leping ning esimese aktsiaseltsina Eestis osteti välja ka 15 120 ruutmeetrit maad. Alates 2. juunist 2011. aastast sai aktsiaseltsist osaühing. 2018.a. oli osanikke 20 ja töötajaid 70.

 

 

 

14.09.1926.a. palgati elukutseliseks näitejuhiks Kandle teatrisse Karl Kaitsa, kes läks aasta pärast ära Tallinna. Esimese hooaja järel 011.1927.a. valiti uueks näitejuhiks Erich Bergmann, kes jäi sellesse ametisse pikemalt. Kutseline teater tegutses Võrus 1927–1948 .a.

Foto: Oskar Luts, Vaikne nurgake, Võru Kannel, 1936, ETMM _ 6840 T 420:3/4:3

19.10.1927.a. asutati Võru Meestelaulu Selts. Esimeseks dirigendiks sai Võrumaa Rahvahariduse Seltsi Poeg- ja Tütarlaste Gümnaasiumija Võru Õpetajate Seltsi lauluõpetaja Karl Pütsep. Meeskoori esimene kontsert toimus 25.11.1928.a. Võru Õpetajate seminari saalis. Kooris laulis 40 liiget.

Foto: VK F 761:3/59 F Foto Võru Meestelaulu Selts 1934.a. Foto G.Zopp Wõrus.

 

21.05.1928.a. võttis Võru linnavalitsus vastu sundmääruse jalgrattal sõidu kohta Võru linnas.

 

 

1929-31.a. valmis Tartu-Petseri raudtee, mis mõjutas Võru maakonna kirdeosa majanduslikku arengut, Võrut läbiva Valga-Petseri raudtee osatähtsus vähenes.

1932.a. asutati Võru Maleselts. (Võru linna ajalugu 1984. lk 95)

01.04.1933.a. avati Karja tänavale uus kahekorruseline haiglahoone, mis oli planeeritud 29-le haigele. 1938.a.a ehitati uuele haiglahoone juurde ehitama kahekorruselist kivimaja, mis valmis 1940.a. Selles raviti sise, haava, naiste ja sünnitushaigeid, kuna sugu ja nakkushaigete jaoks oli haigla krundil omaette hooned erosakondadena. Peale III klassi haigepalatite on sisse seatud ka I ja II klassi haigetoad. III klassi palatites teeb õhumaht ühe voodi kohta välja kuni 20-25 cbm. II klassi tubades – 26-27 cbm ja I klassi tubades 37 cbm. Haila peahoones oli 2 operatsioonisaali ja füüsikalise ravi kabinbett, samuti uuesti sisseseatud ajakohane diagnostiline röntgenikabnett. Haigla juures asus ka bakterioloogia laboratoorium. Üle kogu haigla oli veevärk sooja ja külkma vee jaoks. Uus peahoone läks maksma 75300 krooni, millest veevärk, osa põrandate puumassiga kate ja operatsioonisaalide seinte ning lagede eriline kate teeb välja ümmarguselt 10000 krooni. Haigla uue hoone sisseseade maksis 9000 krooni ja selle ehitamiseks vana krundile juurde ostetud uus krunt 5000 krooni. Endinese vangide ravimaja põhjalik ümberehitus meesuguhaigete ja meesnakushaigete osakonnaks läks maksma 8600 krooni. (Võru 150.a.)

Foto: EAM Fk 8975 Võru haigla, esifassaad. Arhitekt Elmar Lohk Foto 1980-ndad.

1933.a. hakkas ilmuma Kaitseliidu Võru Maleva Teataja. Maleva staap on senini kasutanud käsu ja ringkirje, mida üksusele päälikutele laiali on saadetud, kuid see moodus osutus edaspidi mittevastuvetavaks praeguseaja laialdase kaitseliidu, naiskodukaitse ja oorkotkatse töö juures. Senini on suurem osa meie pere liigetest siiski jäänud teadamatusse meie üldtegevsue ja tööd duhtes. See on kutsunud esile soovimatuid nähteid ja mjtymesuguseid arusaamatusi. Set sellest kõigest üeld saada, hakkab maleva staap välja andma kaks korda kuus VÕRUMAA MALEVA TEATAJAT”., millessaavad kõik korraldused maelva, naiskodukaitse ja noorkotkatse allüksustele ja liigetele teatavaks tehtud ning aega-ajalt ka tehtud töö üle lühidaid kokkuvõtteid avadlatud.

 

04.07.1933.a. võttis Võru Linnavalitus vastu sundmääruse supluse kohta Võru linnas Tamula järve kaldal. (RT nr 66-08.08.1933)

 

 

 

21.06.1934.a. otsustas Võru linnavolikogu liita Võrusoo Võru linnaga, mis oli juba 11. aastat päevakorras.

19.08.1934.a. tähistati suurejooneliselt Võru linna 150 juubelit.

1935.a. liideti Tamula järv, Taara asum Võru linnaga.

1935.a. muudeti Karja tänav Maleva tänavaks, kandis seda nime kuni 1940.a-ni. (SN.) 1.09.1937 (V.R-VMT)

1936.a. avati Sookõrtsi hoones Võru linna III algkool, kus oli algselt viinakaupluse ja algkooli uksed kõrvuti. Üle tänava oli õllepood ja mõnikümmend meetrit eemal restoran “Sinilind”

Foto: DrKM F 417:29, 1938.a. Fotograaf. Gustav Zopp ( Võru III algkool)

 

 

1936-1938.a.  ehitati Võru Maavalitsuse hoonet Jüri tn 12. (arhitekt Henn Kuvasto koostas kavandid 1933.a. koos maavalituse insener Jõulu-ga). Esimene tööpäev oli majas 5. märtsil 1938; hoonesisesed ehitustööd tegid suuremas osas Võru tööstuskooli õpilased. Kogu hoone läks maksma 75000 krooni. Funktsionalistlik, linna peaväljakut kujundav esindushoone. Ehitatud endise hobupostijaama kohale kvartali nurgale. Ümar nurk loob sujuva ülemineku Tamula järve poole viivale puiesteele. Hiljem tehti juurdeehitis piki tänavat. Akendevaheliste liseenidega on fassaadile antud vertikaalrütm, peasissepääsu kujundab hall graniitkrohvkattega portaal. Koridorsüsteemis plaanilahendus. Hoone keldrikorrusel asus keskküte, gaasivarjend ja garaaž, esimesel ja teisel korrusel ametiruumid ja kolmandal korrusel osa ametiruume ja 2 koosolekusaali.

Foto: VK F 1322:3 F

1936.a. valmis tolle aja kohta moodne praeguse Võru bussijaama ligiduses hilise heimatkunsti laadis puumaja. Kahekorruseline kõrge katuse ja vaba planeeringuga ühepereelamu; fassaade kaunistavad erikujulised aknad, veranda, eraldi katusega etik ja lai peatrepp. Praegu jaotatud väiksemateks korteriteks. (Vilja 4a)

 

 

 

06.05.1936.a. Võttis Võru linnavalitsus vastu taksode ühtsed tariifid.

 

 

 

21.01.1937. a. riigivanema otsusega liideti Võru linnaga Nöörimaa, Võrusoo, raudteejaama piirkond koos kasarmutega ning osa Kubija järve ümbrusest, kokku 686,05 ha. 

07.07.1937.a. põles maani maha Võrus Vabaduse tn. 20 Restoran-Võõrastemaja “Esperanto”, kelle omanikuks oli Jaan Toonekurg.

12.09.1937.a. Kaitseliidu Võru MALEVA 20 aastapäeva tähistamine Võrus VAATA FILMI EFIS.EE LEHEL.   –  https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/1511

1937-1938.a. ehitati Eesti Panga Võru osakonna hoonet (arhitektid Edgar Johan Kuusik ja Anton Soans, dolokivibareljeefid Aleksander Kaasik).  Koos analoogilise Pärnu pangamajaga esindustraditsionalismi ilmekamaid näiteid. Kolmekorruseline krohvitud tellishoone, kivikatusega. Fassaadide tagasihoidlik dekoor ei varjuta vormi selgust. Peafassaadi kujundavat eeskätt teise korruse operatsioonisaali kõrged aknad, nende kohal on Saaremaa dolomiidist bareljeefid (skulptor A. Kaasik). Alumisel korrusel kauplused, kolmandal bürooruumid. (Muinas reg: 14141) (Eesti arhitektuur IV. Üldkoostaja V. Raam. Tln., 1999)

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi arhiivist.

23.06.1938.a. valmis linna kalmistul Vabadussõjas langenute mälestussammas. Ausammas oli kolmeastmelisel alusel asus risttahukas, mille ülemine ots moodustas kaheastmelise trepi ja lõppes Vabadusristi kujutisega. Vabadussõjas hukkunute matmispaika on maetusd vähemalt 42 langenut. 1928.a linnavalitsuse poolt vabadussõjalastele eraldatud krunt piirati vana kalmistu poolt raudketiga.  Ausammas purustati 1946.a.  ja Vabadussõjas hukkunute kalmistut kasutati prügi ladustamise kohana. 1983. a anti luba prügi koristada ja muuta vabanenud maa kalmistuks. (Taasavati 23.06.1988 kalmistu teises servas, sest sama koht oli nüüdseks hõivatud – VSS)

Foto: VK F 1436:4 F/n Name Foto. Monument Vabadussõjas langenutele Võru õigeusuliste kalmistul 1939.a.

 

08.1938.a. korraldati Võrus esimene ametlik üle Tamula järve ujumise võistlus. Ürituse eestvedajaks oli kohaliku ajalehe „Elu“ toimetus, kes pani välja ka auhinna – hõbedase karika. Võistlusest võttis osa ka Georg Ots, kes teenis sellel ajal kaitseväes Taara kasarmutes ja oli selle võistluse võitja.

1938-1939.a. oli Võrus 346 telefoni ja 1079 raadiot. (Võru linna ajalugu 1984. lk 88)

1939.a. asutati Nöörimaal Võrukivi o-ü, mille rajas Valter Kuus. ENSV aegu toodeti pealmiselt telliseid nii Võrus kui ka Husaris filiaalis, Tsooru filiaalis toodeti  aga ahjupotte. 1990-ndatel lõpetas tehas töö ja hooned läksid lammutusele.

Foto: VK F 293:3 F/n Foto. Võru tellisetehase “Võrukivi” territoorium tellisealustega. 1967.a.

 

1940. aastal elas Võrus juba 6600 inimest.

1940.a. Eesti annekteerimine NSV Liidu poolt tähendas omavalitsuste kaotamist, vabastati ametist kõik maavanemad ja suur osa linnapeasid, lõpetati kohalike volikogude tegevus, riigivõimuorganeiks said töörahva saadikute nõukogud. (EE 11, 2002)

1940.a. muudeti Võrus Maleva tänava nimi Oskar Leegeni tänavaks. (tänapäeval Karja tänav – VSS)

Kes oli Oskar Leegen? Oskar Leegen oli Võru Revolutsioonilise Tribunali esimees aastatel 1917 – 1918.a. kes poodi Võrus üles 06.03.1918.a. oma repressiivse tegevuse pärast, maetud on ta Rõuge Jaani-Peebu kalmistul asuvasse ühishauda.

Foto: VK F 934:1 F Foto. Oskar Leegen – Võru Revolutsioonilise Tribunali esimees aastatel 1917 – 1918.

 

21.08.1940.a. hakkas Võrus ilmuma ajaleht “Töörahva Elu” mis oli  EKP Võru Rajoonikomitee ja Võru Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja ja see ilmus kuni 20.12.1988, mis oli tänapäevase Võrumaa Teataja eelkäija.

 

 

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi arhiivist

10.02.1941.a. avati Dr. Fr. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum Kreutzwaldi 61 majas. Külastajatele avati hoone 28.06.1941.

09.07.1941.a. – Vabastati Võru bolševike ikkest.

1942.a. valiti Võru linnapeaks Edgar Henning (01.11.1900 Tsooru vld.-19.10.1975 Tartu), seda ametit pidas ta kuni 1944.a.-ni. Henning oli osalenud Eesti Vabadusõjas ja 1931-1940 oli ta vandeadvokaat Erich Rummi abi Võrus.

Foto: EAA.2100.1.2776.7

 

 

03.1943 – Asutati Võrus Eesti Leegioni Sõprade Selts, mille esimeheks sai Võru omakaitse juht kapt. August Tiivel, teiseks esimeheks Võru-Valga prefekt kapt. E-Liblik ja kolmandaks Võru linnapea Edgar Henning.  (Eesti sõna nr 67, 23.03.1943) Selle eesmärgiks oli Eesti Leegioni mobilisatsiooni propageerimine autoriteetsete eesti ohvitseride ja avaliku elu tegelaste kaudu ja jätma leegionist mulje kui “eesti asjast”.  Ametlikult oli organisatsiooni ülesandeks leegioni ja Eesti vahelise sideme tihendamine ning leegionäride ja nende sugulaste eest hoolitsemine, mis jäi pärast algset propagandakampaaniat kiirelt soiku.

08.1944. a. II maailmasõjas põles Võru südalinnas mitu kvartalit, hävis umbes 90 maja.  Augustis 1944.a. Võru Maavalitsus töötas Viljandis, Pikk tn. 3 ja Võru Linnavalitsus Suure-Jaanis, Taebvere vallas.

Foto: Võru 1944.a. Üldvaade purustatud linnale., AM _ 1979-R F 1496

 

 

10.1944.a. alustas tööd Võru I Keskkool.

17.04.1945.a. Võrumaa TSN Täitevkomitee koosolekul  algatati Võru Tööstuskombinaadi loomine. Võru Tööstuskombinaadi koosseisu arvati  kõik kohapealse alluvusega tööstuslikud
ettevõtted: saeveskid, teravilja tööstused, villa- ja linatööstused, nahatööstused, telliskivi- ja lubjatööstused ja muu tööstusliku iseloomuga ettevõtted
.

01.10.1945.a. asutati Võru Vene Põhikool, suleti 14.07.2010, õpilaste vähesuse tõttu.

1946.a. asutati Võru Džässiorkester KKK.

1946.a. purustati Võru Vabadussõja ausammas, Võru õigeusu kalmistul, aastakümneid oli seal prügimägi, kuniks  asemele tehti Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude sõdurite mälestussammas, mis on praeguseni alles. Uus vabadussõja ausammas avati Võrus 23.06.1988, kalmistu vastas servas.

1947.a. liideti Nöörimaa Võru linnaga.

1947.a. loodi Võru Metsakaubanduse laost moodustatud Võru Metsaostu Varumisbaas, mis sai krundi 1949.a. Nöörimaale, esimesed tootmishooned valmisid 1950.a. 1953.a. nimetati ümber Võru Puidutööstuse Kombinaadiks, 1959.a. anti kombinaadile õle Võru Kohaliku Tööstuse Kombinaadi mööblitsehh, samal aastal moodustati Võru Mööblivabrik. 1961.a. liideti 2 ettevõtet Võru Metsatööstuskeskus ja Võru Mööblivabrik, mille tulemusena sündis ettevõte mille nimeks sai Võru Metsakombinaat. 1969.a. moodustati taas Võru Mööblivabrik aadressil Põllu 2. 1983.a. valmis uus insenerikorpus aadressil räpina mnt 12. 1988.a. liideti Võru Mööblivabrikuga Võru Metsakombinaat, 1989.a. sai ettevõtte nimeks Wermo. RAS Wermo erastati 1995.a. Struktuurselt loodi 3 vabrikut antsla Mööblivabrik, Võru Mööblivabrik ja Värvimööblivabrik.

1949.a. valmis Lenini (Jüri) ja Paju tänava nurgale Võru Leivakombinaat, mis suleti 1981.a. seoses uue Leivakombinaadi valmimisega.

1950.a. liideti Võruga Liitva linnaosa.

1950. a puurisid geoloogid Kubija järve ääres nafta leidmise eesmärgil kaks puurauku umbes 400 meetri sügavusele (esimesse auku murdus puur sisse). Nafta asemel hakkas purskama aga vesi, ümbruse heakorrastamise käigus rajati purskkaevud ja park. (E. Kamberg, 71)  Rahvasuus kutsutakse küll kui Kubja purskaevud, või arteesiakaevud kuid ametlik nimi on Kintsaare purskaev. (VSS)

 

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi kogust.

1951.a. alustati Võru Turuplatsi munakivi sillutise ülesvõtmist, 1952.a. alustati haljastustöid, väljakule rajati reglaarstiilis rangelt sümmeetrilised teed, muruplatsid ja tsentraalne lilleklumb betoon-urnalusega, teede äärde istutati pärnapuud. Keskne lilleklump likvideeriti 1970. aastal ja 1980. aastal pandi selle asemele betoon-toru kuulutustulp. 06.2019.a. avati uus Kesklinna väljak.

1952.a. valmis Võru Linatööstus Võru linnas Liitva linnaosas, Antsla maanteel (Tallinna mnt).

22.06.1953.a. muudeti mõningate tänavate nimesid: Kasarmu (Lembitu), Jüri (Lenini), Seminari (Komsomoli), Karja (Leegeni), Vabaduse (Pioneeride), Katariina (Gorki), Turuplats muudeti ümber Komsomoli väljakuks.

1956.a. asutati Võrru Lastemuusikakool. Kooli etteotsa asus tolleaegse Võru III 7-klassilise kooli muusikaõpetaja Hendrik Juurikas. Vastavatud kool hakkas tööle Võru rajooni kultuurimaja „Kannel” hoones, kus suures ruumikitsikuses toimus õppetöö 1956. aasta 1. septembrist 1957. aasta jaanuari lõpuni, mil üürilepingu alusel anti koolile kasutada linna täitevkomitee endised ruumid Lenini tn 17 (praegu Jüri tn 17). Esialgu pidi piisama neljast klassiruumist, kantseleist ja kolmest abiruumist. Alates 1990. aasta novembrikuust on Võru Muusikakooli pere töötanud oma praeguses majas Vabaduse tn 5.

1957.a. valmis Mäe tänava saun.

Foto: VK F 296:26 F Foto. Võru Teeninduskombinaat “Tamula” saun Mäe tn. 11. 1960.a.

 

21.04.1957 – Täpselt Lenini sünnipäeva ajal paigaldati tulevase Võru Gaasianalüsaatorite maja ette väike Lenini kuju.

Foto: VK F 120:59 F Foto. Uus Võru 1962.a.oktoobris Lenini kuju Gaasianalüsaatorite tehase ees . Olev Niiluse foto näituselt.

 

 

1959.a. ? valmis Pioneeride (Vabaduse) tänavale Võru I Keskkool.

Foto: EFA.204.0.26777 06.1959

 

1959.a. asutati Arnold Veimeri nimeline Võru Gaasianalüsaatorite Tehas, vanas piiritusevabrikus.

1959.a. valmis generaalplaan, kus vanalinna osasse kujundati tänapäevane, väga segane krundivõrgustik, mis oli tingitud kruntite planeerimatust jagamisest.

1960. aastatel elavnes Võrus ehitustegevus, lammutati palju vanu hooneid või ehitati neid ringi.

1962.a. lammutati/ehitati ümber uhke Kandle Seltsi hoone Rimmi (Liiva) tänaval.

Foto: EAM Fk 8981

 

1962.a. valmis uus Võru Gaasianalüsaatorite Tehase hoone Kreutzwaldi tänaval.

Foto: VK F 144:7 F/n Foto. Võru Gaasianalüsaatorite Tehas. (1961-1962.a.) Ehitusaeg 1959-30.06.1962

 

1962.a. valmisid väljaku servas tüüpprojekti järgi ehitatud veetorn-elamu ning kauplus Edu ja Võru restoran.

Foto: ERM Fk 2644:2270 Fotograaf: Viktor Salmre 08.1963.a.

10.12.1962.a. moodustati ENSV Ministrite Nõukogu määrusega Teeninduskombinaat Tamula”

1963.a. valmis uus park, mida tunti Võidu väljaku nime all, tänapäevane Kesklinna park, mis rekonstrueeriti 2006.a. Pargi tööprojekti tegi OÜ Kivisilla ja skulptuuri-purskaevu Tõusev kalju autoriks on A. Soans.

1963.a. Liiva tänav muudeti Karl Rimmi nimeliseks, mis oli seda kuni 1989.a.-ni.

Kes oli Karl Rimm? Eesti Vabadussõja ajal oli K. Rimm Narva all Nõukogude Venemaa Punaarmee vägede koosseisus sõjategevuses Eesti Vabariigi vastu ja Eesti Punaarmee poolt okupeeritud Võrus sõjakomissar , Eesti Töörahva Kommuuni Võrumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee liige, põllumajandusosakonna juhataja ja Punakaardi organiseerija Võrumaal. Karl Rimm arreteeriti 11. detsember 1937 mõisteti NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega 22. augustil 1938 süüdi “kontrrevolutsioonilises terroriorganisatsioonis osalemises” ja hukati 22. augustil 1938.a. Karl Rimm rehabiliteeriti 1957. aastal postuumselt NSV Liidu võimude poolt.

 

1963.a. valmis kino “Noorus” Tüüpprojekti põhjal valminud kinohoone, koosneb kõrgest ekspressiivse astmelise vormiga kinosaali osast ning selle ees paiknevast ühekorruselisest sissepääsu osast. Plaanilahendus on ebasümmeetriline. (Räpina mnt. 1).

Foto: VK F 1628:48 F Foto. Kino Noorus. 1970- ndad.

 

15.08.1964.a. avati Võrus terroriohvritele pühendatud monument, Võru kalmistu ligidal. Kavandi autor on endise Teeninduskombinaat “Tamula” dekoorateljee kunstnik Bernhard Mark. Ühishauda on maetud saksa okupatsiooni ajal hukatud isikud, kes ekshumeeriti peale sõda mitmest linnalähedasest ühishauast. Teada on 40 hukkunu nimed. Ühishaud on tähistatud kesksele püramiidjale kuhjatisele püstitatud kõrgusesse pürgiva kompositsiooniga.
Haud hõlmab nelinurkset 50x55m suurust ala. Sellel paiknevad marmorplaadid hukatute nimedega. Haua keskel paikneb ca 10 m kõrgune kaheksast betoontorust kombineeritud sammas, mille ette viib 6-järguline kivist astmestik. Samba ülaosas on valgeks väevitud tammelehtedeest pärja kujutis, tipus viisnurk. Ülal veel aastaarvud 1941-1944. Samba jalamil on marmorplaat. Samba materjalid: betoon ,eterniit, marmor (Muinas reg: 5746)

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi kogust

1966.a. asutati Võrumaa Koduloomuuseum. Kuni 2013. aasta suveni kandis muuseum nime Võrumaa Muuseum. Vana-Võromaa Kultuurikoda oli kuni 2014. aasta lõpuni Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi filiaal. Alates 2015. aastast kuulub Vana-Võromaa Kultuurikoda Võru Instituudi muuseumiosakonna alla. Vana-Võromaa Kultuurikoja lõplikult valminud püsinäitus avati 7. veebruaril 1985. See kajastab Võrumaa ajalugu kuni tänapäevani. Muuseumis on ekspositsioonid olnud ka teemadel “Võrumaa II maailmasõja ajal” ja “Metsavendlus Võrumaal”. Vana-Võromaa Kultuurikoja galeriis vahelduvad erinevad kunstinäitused.

1967. a. valmis kordusprojekti järgi Võru linna haldushoone. (Praegune muusikkakool)

17.06.1967 avati Karja 17b majal seinal mälestustahvel Dr. Fr. Kreutzwaldile, kes antud majas töötas Linnaarstina 1833-1877.

Foto: Mälestustahvli avamine Fr. R. Kreutzwaldile. Võru, 17.06.1967., DrKM F 228:2

 

 

1968. a. valmisid Võru kesklinna kaguservale viiekorruselisi seeria 1-318 tellis- ja suurplokkelamuid.

1968. a. liideti linnaga Kubija järve piirkond, kuhu oli rajatud turismibaas.

1968.a. aastal alustas Pikal tänaval tööd Baltimaade suurim piimakombinaat, mille põhiartikliks sai “Vene juust”. Võrus ametlikult käivitati. 27. detsembril 1968 avati pidulikult Võrumaa Piimatoodete Kombinaat ning regulaarne juustutootmine algas 14. jaanuaril 1969. Tänasel päeval on Võru juustutööstus Võrumaa üks suurimaid tööandjaid, andes tööd ligi 180-le inimesele. Ühes kuus toodab juustutööstus keskmiselt 900 tonni erinevaid juustutooteid ning nende kõigi valmistamiseks kasutame puhast ja kõrge kvaliteediga Lõuna- ja Kesk-Eesti piimafarmidest kogutud toorpiima.

Foto: Võru piimakombinaat. Välisvaade., ERM Fk 2644:14471,

 

1972.a. valmis kohvik-söökla Rannatare (arhitekt Lia Uibo)

 

 

 

1973.a. võeti Võru vanalinn esmakordselt Eesti NSV Ministrite Nõukogu 27. veebruari 1973. a määrusega nr 91. muinsuskaitse alla ja moodustai Võru muinsusikaitseala, kuigi palju vana oli juba jõutud juba hävitada, kuigi kultuurimälestistega oli tegeldud ka varasemal ajal.

 

 

1974.a. valmis Võru polikliinik Lenini tänavale (arhitekt Paul Aarmann)

Foto: EAM Fk 13334

 

 

1974.a. valmis Võru I Keskkooli uus hoone aadressile Kooli tee 7.

Foto: VK F 998:138 F  Foto. Võru I Keskkool 1984.a.

 

1974. a. alustas aadressil Lenini (Jüri) tn 42 ja hakkas kandma nime Võru 3. 8-klas-siline kool. Toona asus kooli õppima 460 õpilast, 1993. aastal kolis Võru 3. põhikool oma Vabaduse tänava majja ja hakkas kandma oma praegust, Võru Kesklinna kooli nime.

1974.a. ehitati Punaste Küttide väljak (platsi kaguservale olid paigutatud Võru Kütipolgu auks mälestusmärk). Väljak nimetati ümber nüüdisajal Vabaduse väljakuks.

Foto: VK F 801:10 F/n Foto. Miiting Punaste Küttide väljakul 10.augustil 1979.a.

 

1970.a. keskel kujunes suurimaks elamuehituspiirkonnaks Vilja mikrorajoon Nöörimaal, mis jaotus kolme tsooni: viiekorruselised sektsioonelamud lõunaosas, koolimaja ja lastepäevakodu keskel ning mittestandardse lahendusega tähtelamute grupp põhjaosas (arh. M. Palm).

Foto: VK F 963:99 F/n Foto. Võru. Nöörimaa elamurajoon augustis 1982.a. Kooli tee 7, Võru I Keskkool ,Vilja 16 ja 16 b .

 

1974.a. võeti vastu uus linna generaalplaan, mille autoriks oli arhidekt Rein Riitsaar (10.09.1936 –26.08. 1988). Generaalplaani üks peamisi eesmärke oli Lenini (Jüri) tänava kujundamine linna peatänavaks ja selle pikendamine kagust Võrusooni ja loodest Liitvale, millega püüti vähendada Kreutwaldi tänava kui ajaloolise peataänava tähtust linna liiklusvõrgustikus. see plaan jäigi aastakümneteks Võru linna alusplaaniks, mida vaid pisiasjadega täiendati hiljem.

1975.a. valmis Võru Trükikoda Täht Oja tänav 1 (arh. Anu Rekkaro)

Foto: EAM Fk 8992 – 1987.a.

 

1975.a. valmis lasteaed Võru, Lasteaed nr. 8  tänapäevane Punamütsike, Vilja tn. elamurajooni. Ehitajaks mehhaniseeritud ehituskolonn (MEK) Raivo Tõra ning arhitekt E. Mürk.

Foto: VK F 998:145 F

 

1976.a. monteeriti Võrus üles vaateratas Vee tänavale, mis aastakümneid hiljem kahjuks likvideeriti.

Foto: VK F 963:19 F/n Foto. Võru. Vaateratas laste mänguväljakul Tamula ääres; Vee tänava elamud augustis 1982.a.

 

 

1982.a. planeeriti paneelmaju põhiliselt ajaloolise linnaterritooriumi ja raudtee vahele Võrusoo mikrorajooni (planeerimisprojektid 1982 ja 1986, arh. T. Nigul).

10.02.1983.a. avati Võru Koduloomuuseumi maja.

Foto: VK F 978:2 F/n Foto. Võru Koduloomuuseumi hoone avamine 10.veebruaril 1983.a. Foto Räni Laanmaa

 

 

04.10.1984.a. asutati Võru Judoklubi “Rei”.

21.10.1987.a. toimus Võrus hiigelmeeleavaldus. Eellugu: 09.10.1987 hakkasid kolm Võru töölisnoort, 20-aastane Argo Männimets, 17-aastane Meelis Ivask ja punkarina tuntud 19-aastane Ain Saar Võru kalmistul Vabadussõjas langenute kalme korrastama. Päev-päevalt liitus nendega uusi noori, keda lõpuks oli üle 30. 21.10.1987 kavandati Võru kalmistul mälestusmiitingut Vabadussõjas langenute kalmudel. Võimud keelasid miitingu ettekäändel, et tegemist on valgekaartlaste, klassivaenlaste ja kodanlike timukate mälestamisega ning asusid tegema koolides ja töökollektiivides keelitustööd. 21. oktoobri varahommikul viis Võru Rajooni Sõjakomissariaat mälestusmiitingu korraldajad Tallinna. Vaatamata sellele kogunes õhtul kell 18.30 erinevatel hinnangutel 3000–5000 inimest Võru kalmistu esisele platsile. Kalmistu olid ümber piiranud umbes 400 miilitsat, rahvamalevlast ja julgeolekutöötajat. Tekkis vastasseis, milles rahvas haaras initsiatiivi. Kalmistut piiravast ahelikust murti läbi ja suunduti Vabadussõjas langenute kalmudele, mille noored varem korda olid teinud. Kuuldustest, et juhid on ära viidud, vallandus pahameeletorm. Vihane rahvamass, mis oli kahanenud 500–600 inimeseni, suundus kalmistult Võru kesklinna Punaste Küttide väljakule. Tagasihoidlikust mälestusmiitingust kasvas välja Nõukogude-vastane meeleavaldus. Õhtul kell 21 liikus rahvas sõjakomissariaadi juurde ja viskas sisse 2 akent. Karistuseks saavutas KGB meeleavalduse juhtide lahtilaskmise töölt. Nii miilitsa kui ka KGB töötajad kuulasid neid korduvalt üle, kuid kellegi vastu ei esitatud kriminaalsüüdistust. Üks neist viidi psühhoneuroloogiahaiglasse. Ühe osalenu vend vabastati töölt ainuüksi selle tõttu, et tal on “selline vend”. Töölt vabastati ka miilitsatöötaja Aare Urm, kes oli keeldunud andmast käsku rahvast tulistada. Tulemuseks sündis Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1.

Foto: ERM Fk 2857:24

20.12.1987.a. –  asutati Võrus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn Nr. 1.

Foto: VK F 1641:15 F Foto. 23. juunil 1988.a. Vaba-Sõltumatu Noortekolonn nr. 1 ning ERSP-lased liiguvad Võru kalmistult Kreutzwaldi tänavat mööda Roosisaarele jaanipäeva pidama. Esimeses reas paremalt Ants Pindis, Maris Sarv, Mati Vilu, Arvo Pesti, keskel lipuga Tiit Tens Põlvast.

 

23.06.1988.a. taastati Võru linna kalmistule Vabadussõjasammas, küll algsest asukohast hoopiski kalmistu teise serva, töid rahastati kalmistu külastajate annetustest. 2002. aastal alustas Võru linnavalitsus matmispaiga rekonstrueerimist. Noortekolonni püstitatud sammas lammutati. Uuel sambal kasutati aga noortekolonni valmistatud sambaplaati ja risti.

Foto: VK F 1641:10 F Foto. 23.juunil 1988.a. Võru vabadussõja mälestussamba taasavamisel kõneleb Lagle Parek.

14.06.1989.a.  avati Võru Raudteejaama seinal mälestustahvel küüditatuile.

Foto: Mälestustahvli avamine küüditatuile Võru raudteejaamas. Keskel praost Villu Jürjo. EFA.271.0.215104

 

1990.a. valiti Võru linnapeaks ja Võru linnavolikogu esimeheks Neeme Haug, (sünd: 10.05.1927.s. Petseris; surn: 09.01.2009.a.) kes pidas seda ametit kuni 1993.a.-ni. Linnasekretäriks oli sellel ajal Eha Zerel. 90-ndate aastate keerulisel üleminekuajal ja taasloodud vabariigi omavalituses ei olnud lihtne töötada. Sel perioodil toimus üleminek omariiklusele. Linnapeana oli ta eriline oma tasakaalukuse ja põhjalikkusega, ning suhtus probleemide lahendamisse tõsiselt. Tema linnapeaks oleku ajal loodi Võru linna sõprusuhted Bad Segebergi, Laitila ja Härrydaga linnadega. (VL)

09.10.1990.a. eemaldasid kaitsliitlased Võru Vabaduse platsi äärest, Punaste Küttide monumendi.

1991.a. valmis Võru Teenindusmaja (Lembitu 2)(arhitektid J. Huimerind, H. Kesler jt.).

05.05.1992.a. saab Kaitseliidu Võrumaa Malev tagasi oma ajaloolise maja, Karja tn. 22.

1993.a. avati Võru kalmistul Enamlaste võimuohvrite monument. Kavandi tegi Artur Ruuser (04.09.1924-20.01.2007). (VSS)

Foto: Võrumaa Sõprade Seltsi arhiivist

 

 

11.11.1993.a. valiti võru esimeseks taasiseseisvusjärgseks linnapeaks Aivar Sool, kes on olnud kõigi aegade noorim Võru linnapea, olles siis 31. aasta vanune, kes pidas seda ametit kuni 31.01.1994.a.-ni, mil umbusaldusavaldus viis talt linnapea koha. Koolihariduse omandas Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis; Tartu ülikoolis, õigusteadus; magistrikraad sama kooli majandusteaduskonnast. Töötas Võru maakonna prokuratuuri prokuröri abina, Võru õigusabifirma Hackman direktorina, pankrotihaldurina, rahandusministeeriumi kantsleri nõunikuna, maksuameti peajuristina ja hiljem Tallinna juriidiliste isikute maksuameti direktorina 06.01.1997-18.10.2000 , sideameti juriidilise nõunikuna, äripindade maaklerina.

02.1994.a. valiti Võru linnapeaks Jaak Ott, kes sai pidada seda ametit 28.09.1994.a.-ni, mil ta hukkus parvlaevaga Estonia.

1995.a. Elanikke 16 977,  linna pindala 1323 ha.

21.03.1995.a. võeti Võru ajalooline linnasüda koos vanalinnadega taasiseseisvunud Eesti Vabariigi Muinsuskaitseseaduse (RT I 1994, 24, 391) paragrahvi 15 lõike 2 ja paragrahvi 46 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsus, kaitse alla oma 1973.a. määratud piirides.

23.02.1995.a. hakkas ilmuma KL Võrumaa Maleva Teataja Võrumaa Teataja lisalehena. (KL VM 100)

1995.a. valiti alguses Andres Visnapuu Võru linnapea kohusetäitjana ja hiljem ka Linnapeaks, kes pidas seda ameit kuni 1996.a.-ni. Andres Visnapuu (sündinud 22. augustil 1962 Valgas) on Eesti Keskerakonna poliitik, endine Võru linnapea, Otepää vallavanem ja nõukogudeaegne komsomolitegelane. Visnapuu lõpetas Väimela 8-klassilise Kooli (hilisem Parksepa Keskkool) 1978. aastal, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise Võru 1. Keskkooli 1981. aastal ja Tallinna Polütehnilise Instituudi puidutöötlemise tehnoloogia eriala 1986. aastal.[viide?] Andres Visnapuu on töötanud Võru Mööblivabrikus insener-tehnoloogina[viide?]ELKNÜ Võru Rajoonikomitee teise sekretärina[viide?]Võru linnapeana[1] ja Võru linnavolikogu esimehena[2]IF Kindlustuse Võru osakonna juhatajana ja Otepää vallavalitsuses vallavanemana. Visnapuu on Võru linna munitsipaalettevõtte Taristuhaldus OÜ juhataja. Andres Visnapuu on Keskerakonna liige. Ta on varem kuulunud Reformierakonda ja IRLi ning oli Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei liikmekandidaat 23. augustini 1991. aastal. (Wikipedia)

28.09.1996.a. avati Seminari väljakul luteri kiriku kõrvale 1994 parvlaevaga Estonia hukkunud võrulaste mälestusmärk, parvlaeva Estonia hukk endaga kaasa 17 võrulast, kes olid teel sõpruslinna Landskronasse Rootsis. (Mati Karmin ja Vambola Moldov). 

Foto: EVM N 405:253 Fotograaf Hanno Talving – Mälestusmärk parvlaeval “Estonia” hukkunud võrumaalastele Võru linnas

 

 

1996.a. valiti Võru linnapeaks Harri Treial, kes pidas seda ametit kuni 1999.a.-ni, mil ta umbusalduse tõttu ametist vabastati.

1996.a. alustas tööd Liiva tänaval Võru Järve Kool, mis on mõõduka, raske ja sügava vaimse ning liitpuudega laste kool.

1999.a. valiti Võru linnapeaks Tõnu jõgi, kes pidas seda ametit kuni 2002.a.-ni.

1999.a. valmis Roosisaarel asuv Eesti pikim jalakäijate rippsild (180 m).

2000.a. valmis ümberehituse käigus Tamula hotell (arhitekt Madis Eek)

2001.a. valmis kesklinnas AS Wõro Kommertsi ärihoone ( arhitekt Ilmar Jalas)

2002.a. valmis Võrumaa Päästeteenistuse haldus- ja depoohoone (arhitekt L. Kiili)

2002.a. valiti Võru linnapeaks Ando Hagel, kes pidas seda ametit kuni 2004.a.-ni.

10.11.2004 valiti Võru linnapeaks Ivi Eenmaa, kes pidas seda ameiti kuni 03.04.2007. Eenmaa juhtis aastatel 19841988 Fr. R. Kreutzwaldi nimelist Eesti NSV Riiklikku Raamatukogu. Selle ümbernimetamise järel Eesti Rahvusraamatukoguks 1988. aastal jätkas ta tööd raamatukogu direktorina, aastatel 19911998 aga Eesti Rahvusraamatukogu peadirektorina. 1990. aastate teisel poolel siirdus ta poliitikasse, astudes Eesti Koonderakonda. Aastatel 19971999 oli ta Tallinna linnapea. Ta oli Tallinna läbi aegade esimene naislinnapea. 1999. aastal valiti ta IX Riigikogu liikmeks. 2004. aasta märtsis valiti Eenmaa Eesti Vabariigi kultuuriatašeeks Moskvas. Ta pidi tööd alustama mais, aga Venemaa venitas talle viisa andmisega ja 2. septembril keeldus lõplikult viisa andmisest. Rahvusvaheliste tavade kohaselt niisugust keeldumist ei põhjendatud.[2Hiljem astus ta Eesti Reformierakonda ja oli alates 10. novembrist 2004[3] kuni 2007. aastani oli Võru linnapea. 2007. aasta Riigikogu valimistel valiti Ivi Eenmaa XI Riigikogusse[4]. 20. märtsil 2007 esitas Eesti Reformierakonna Võru piirkonna juhatus Ivi Eenmaa asemel Võru linnapea kandidaadiks senise abilinnapea Kersti Kõosaare[5], kes valitigi 4. aprillil Võru uueks linnapeaks.[6] 

(Wikipedia)

16.02.2006.a. vähendati Võru vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusega «Muinsuskaitseseaduse» § 15 lõigete 1 ja 2 alusel Võru linna muinsuskaitseala ja selle kaitsevööndit. (RT)

2007.a. valiti Võru linnapeaks Kersti Kõosaar, kes pidas seda ametit, kuni 2009.a.-ni.

2009.a. valiti Võru linnapeaks Anneli Viitkin (Ott), kes pidas seda ametit kuni 2010.a.-ni. Anneli on õppinud Parksepa Keskkoolis Võrumaal, mille lõpetas 1994. aastal. Kõrghariduse sai ta Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas 1999. aastal liikumis- ja sporditeaduste erialal, millele 2000. aastal lisandus õpetajakutse lisaerialana.[2]

Tema poliitiline karjäär sai alguse 2005. aastal, kui ta kohalike omavalitsuste valimistel valiti Eestimaa Rahvaliidu esindajana Lasva vallavolikokku. Ta on kuulunud ka Võru linnavolikokku ja 20092010 olnud Võru linnapea. Aastatel 20112014 töötas ta Tallinnas Nõmme linnaosa valitsuse vanema asetäitjana. Ta on töötanud ka Võrumaa Partnerluskogu tegevjuhina.

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Ott Keskerakonna ridades Võru-, Valga- ja Põlvamaal, sai 1119 häält ja riigikogusse ei pääsenud. 19. novembrist 2015 aga sai ta Riigikogu XIII koosseisu Priit Toobali asendusliikmena. 2019. aasta valimistel kandideeris ta samas ringkonnas ja sai 1474 häält ning osutus valituks. XIV Riigikogu liikmena juhtis ta Euroopa Liidu asjade komisjoni ja kuulus riigikaitsekomisjoni. Ta oli Jüri Ratase teises valitsuses pärast Jaak Aabi nimetamist haridus- ja teadusministriks järgmine riigihalduse minister olles ametis alates 25. novembrist 2020 kuni valitsuse tagasiastumiseni 26. jaanuaril 2021. Seejärel võimule tulnud Kaja Kallase esimeses valitsuses oli Anneli Ott kultuuriminister. Ta teatas ministrikohalt tagasiastumisest 2. novembril 2021[3].

Vähem kui aasta kultuuriministrina töötamise järel astus ta ametist tagasi, tuues põhjenduseks erimeelsused valitsuspartneritega, täpsemalt vastandudes Reformierakonna juhitava valitsuse kehtestatud koroonapiirangutele. Kaks nädalat enne tagasiastumist kritiseeris Oti tegevust/tegevusetust kultuuriministrina Eesti Etendusasutuste Liit, kust leiti, et “minister pole ei füüsilises ega vaimses mõttes kultuuritegijate jaoks olemas olnud”.[3] Koroonavastase vaktsineerimise suhtes skeptilisi seisukohti esitanud kultuuriministri osas oli kõlanud üleskutsed ta valitsusest minema saata ka varem.[4][5][6] 4. novembril 2021 taastusid tema volitused Riigikogu liikmena. (Wikipedia)

2010.a. valiti Võru linnapeaks Ülo Tulik, kes pidas seda ametit 2011.a.-ni. Ülo Tulik (11. mai 1957 Meremäe – 30. aprill 2022) oli Eesti poliitik ja agronoom. Ülo Tulik on lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia agronoomia erialal (19751980). Ta oli 6. aprillist 2011 kuni 26. märtsini 2014 XII Riigikogu liige Jaak Aaviksoo asendusliikmena. Ta oli abielus ja tal on 5 last.[] Ülo Tulik kuulus aastast 1999 Ühendusse Res Publica ning oli Isamaa ja Res Publica Liidu liige. 3. aprillil 2016 teatas ta, et astub IRL-st välja seoses temavastase laimukampaaniaga.[1] 2018. aastast kuulus Tulik Keskerakonda. Riigikogu juhatuse otsusega sai Ülo Tulik XII Riigikogu liikmeks alates 2011. aasta 6. aprillist haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo asendusliikmena. 2017. aasta oktoobris kandideeris Ülo Tulik Kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel Keskerakonna nimekirjas Võru linnas ning osutus 101 häälega valituks. 26. oktoobril 2017 valiti Tulik 17 poolthäälega Võru linnavolikogu esimeheks. [2] (Wikipedia)

 

21.04.2011.a. valiti Võru linnapeaks Jüri Kaver (sünd: 27.02.1974), kes pidas seda ametit kuni 11.11.2013.a. Jüri Kaver on õppinud Tartu Ülikoolis politoloogiat ning omandanud humanitaarteaduse bakalaureuse kraadi ajaloo erialal. Jüri Kaveri lõputöö teemaks Tartu Ülikoolis oli “Taivani iseseisvumise küsimus 20.-21. sajandil”[2]. Taiwani iseseisvuse toetamine on olnud Jüri Kaveri püüdluseks ka hiljem, 2009. aastal loodi Jüri Kaveri algatusel Võru linnavolikogus Taiwani sõprusgrupp[3]. On olnud Tallinna linnapea Jüri Mõisa nõunik, Eesti Liikluskindlustuse Fondi nõukogu liige ning AS-i Võru Vesi nõukogu liige ja juht. Jüri Kaver kuulub Kindral Johan Laidoneri Seltsi ja Eesti Reservohvitseride Kogusse[1]. Ta sai 2004. aasta novembris lipniku auastme.[4] Ta on pälvinud 2006. aastal Kaitseväe eriteenete risti. (Wikipedia)

11.11.2013.a. valiti Võru linnapeaks Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast Anti Allas’e, (sünd: 26.11.1977),  kes on tagasi valitud nüüdseks juba 3-ks ametiajaks. 2013.a. hääletasid Allase poolt kõik linnavolikogu koalitsiooni 11 liiget ning vastu kümme opositsiooni liiget. Anti Allas töötas enne linnapeaks saamist Võru maavalitsuses arengu- ja planeeringuosakonna juhatajana. Ta on lõpetanud Eesti põllumajandusülikooli maakorraldajana, täiendanud end mitmetel kursustel ning omab mitmekülgset projektijuhtimise kogemust. Abielus, peres kasvab kaks last. (ML 11.11.2013)

06.2013.a. avati Võrumaa Toidukeskuse ees, skulptuur” seapere”, mille autor on Tauno Kangro ja pronksi valas selle Bruno Kadak ettevõttest Tormis Disain OÜ. (VSS)

22.06.2016.a. avati Võru raudteejaama ees Võrust aastatel 1941–1952 küüditatute või Venemaa vangilaagritesse deporteeritute mälestuseks mälestusmärk. Skulptor Jaak Soansi loodud mälestusmärk kujutab 1,6 meetri kõrgusele betoontahukale paigutatud kahte rida kaugusse suunduvaid pronksist loomavaguneid, mille vahel on nähtavad inimfiguurid. Sambani viib ligi 4 meetri laiune ja 16 meetri pikkune raudteed imiteeriv originaalsetest raudteeliipritest ja dolomiitkillustikust kaldtee. Mälestuskompleksi kogupikkus on ligi 24 meetrit. 14. juunil möödus 1941. aasra küüditamisest 75 aastat. Aastatel 1941–1952 viidi Võrumaalt Venemaa erinevatesse vangilaagritesse ja asumisele üle 3600 inimese, kellest enamik paigutati loomavagunitesse just Võru raudteejaamast.   (Võru linn)

2017.a. alustas tööd Võrus, 6-klassiline kool, Väike Werrone Kool, mis juhindub Waldorfi pedagoogikast.

2018.a. valmis Võru linna ajaloost ülevaatlik film “Kõik sündü Võrol” Eesti Vabariik tähistab 100. sünnipäeva. Sajandi jooksul on Võru linn läbi ja üle elanud kogu riiki rõõmustanud ning vapustanud sündmused – vabanemise ja taasvabanemise, maailmasõjad ning küüditamised, purustused ja ülesehitustööd. Võrukale on Võru maailma keskpunkt. Tema jaoks sünnibki kõik siin. Mis teeb selle elu elamisväärseks? Režissöör Ruti Murusalu, stsenarist Peter Pedak, produtsent Silvi Jansons. Tootja MTÜ Papa Kreutzwaldi Õueteater.

Vaata filmi:  https://arhiiv.err.ee/vaata/koik-sundu-vorol

2019.a. avati Võru Linna Keskväljak Väljaku idee autor on Villem Tomiste ja see valmis arhitektuuriprogrammis “Hea avalik ruum”.

Foto: Võrumaa Sõprade Selts 2021

10.05.2022.a. avati uus Võru Tervisekeskus, Tartu tn. 9, Võru bussijaama kõrval.

Selle ajaloonurga koostamine on võtnud meilt palju aega ja ressurssi, nii andmete leidmise kui ka läbitöötamise tõttu. Kui sa usud meisse ja tahad meid toetada, et me saaksime uurimistööd jätkata ka edaspidi, siis saad seda teha annetusega mistahes summas, aitäh!

Infoallikad

  • BGRL – Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands By L. von Stryk
  • BHO – Baltisches historisches Ortslexikon. Teil I. Estland (einschliesslich Nordlivland). Begonnen von Hans Feldmann. Hrsg. von H. von zur Mühlen. Bearbeitet von G. Westermann. Köln–Wien: Böhlau verlag, 1985.
  • ERM – Eesti Rahva Muusuem
  • KL VM – Kaitseliit vÕRU Maleva Teataja
  • LGU II – Livländische Güterurkunden (aus den Jahren 1501 bis 1545). Im auftrage und auf Kosten des Lettländischen Bildungsministeriums herausgegeben von Dr. H. Bruiningk. Band II der Livländischen Güterurkunden. Riga: a. Gulbis, 1923 
  • LMR – Liivimaa 1638. a. maarevisjon. Eesti asustusala I. Kaguosa. (ENSV riigi Keskarhiivi Tartu osakonna toimetused nr 1 [7].) Tartu, 1941.
  • MGLL – (Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, 1–2. köide) By Heinrich von Hagemeister
  • HLE – Hefte zur Landeskunde Estlands. Heft 1. Das Dorpater – R o s l a v l e v, Oleg 1965.
    Land 1624/27. Wolfratshausen-Waldram
  • ML – Maaleht
  • VK F – Võrumaa Muuseum
  • VSS – Võrumaa Sõprade Seltsi isiklikud materjalid.