Kultuur

 

Kultuur Kultuur.postimees.ee haarab tekstis, pildis, videos ja helis kõike, mida on vaja teada tänapäeva Eesti ja maailma kultuurist: kirjandus, teater, muusika, kunst, film ja mistahes muud kultuurinähtused. Loe lähemalt

  • Vaistu võidukäik ehk Hüva leili
    on 24.03.2023

    Sel nädalal esilinastus Eestis Anna Hintsi esimene täispikk dokfilm „Savvu­sanna sõsarad“, mille esilinastus jaanuaris USAs ühel maailma tunnustatuimal festivalil Sundance tõi Annale rahvusvaheliste dokumentaalfilmide programmis parima režissööri auhinna. Tegu on võimsa tunnustusega seitsme aasta pikkuse töö eest, mille käigus küpses režissööris arusaamine talle loomuomasest intuitiivsest loomeviisist ja sellest, kuidas jääda oma käsitlusele truuks ka siis, kui see läheb vastuollu sissejuurdunud üldtunnustatud reeglitega.

  • Loe Sirpi!
    on 24.03.2023

    barokkooperi „Ariadnet otsides“ kontsertettekanne kontsert „Alessandrini ja Bachid“ näitus „Kaunitar koletise kõhus“ Martin Siplase fotonäitus „Talling“ Eesti Lavastuskunstnike Liidu rändnäitus „1 : 10 | Suhe üks kümnele“ Kaja Kann, „Too tants. Nüüdis“  VAT-teatri „Hell häving“    

  • Igale asjale õige nimi
    on 24.03.2023

    Tükike usaldust läks jälle katki, kui tuli välja, et politseijuhid on põhitöö kõrvalt jaksanud ka natuke omakasupüüdlikult susserdada. Sõltumata sellest, millise järelduseni jõutakse juurdluses ning mida lõpuks otsustab kohus, on kahju juba sündinud, politsei usaldusväärsus kannatada saanud. Institutsioonide usaldusväärsuse edetabelis on politsei aastaid kõrgel kohal seisnud ning on, kuhu kukkuda. Seetõttu on ka intsidendi mõju

  • Quod licet bovi?
    on 24.03.2023

    Nii, sry, et ma ikka sel vanal teemal jauran, aga „Täistunni“ saatest alanud keelekähmlus on nii põnev. Lahe, kuidas inimesi (mind ka!) erutab küsimus, kui suur võiks olla keeleteadlase sõnavara (ja kas osavõtlik ja liiderlik peaksid sinna kuuluma). Aga huvitav on ka küsimus, kas tegu on põhimõttelise arutelu või pigem netikiusuga. Mõnele on tähtis, kes

  • Kellavärgiga apelsin
    on 24.03.2023

    Eelmise aasta lõpust peale on Eesti kinolevis samm-sammult taandutud tinglikust kokkuleppest Vene filme mitte välja tuua. Ükski juhtum eraldiseisvana justkui ei anna põhjust muretsemiseks, aga film on üks võimas mõjutusvahend ja seetõttu tuleb siiski veenduda, et me rõõmsa konna kombel ei arvaks, et küll on mõnus soe vann. Kui 11. novembril 2022 tõi levifirma Bestfilm

  • Kõrboja perenaine
    on 24.03.2023

    26. märtsil on Leida Laiuse sajas sünniaastapäev, millega seoses kerkib mälusopist esile järgmine stseen. Suitsu tõmbav Jüri Sillart ütleb mulle „Leida ei olnud kunagi modernist“ ja ma tajun selles lauses mingit mulle arusaamatut hukka­mõistu. On 2001. aasta, me istume Sillartiga ühes tollase Kalamaja vähestest baaridest ning arutame Leida Laiuse loomingut. Sillart on just teinud mulle

  • Kunst on demokraatia mõõdupuu
    on 24.03.2023

    Rootsi nüüdiskunsti fondi Index ajalugu ulatub rohkem kui neljakümne aasta taha. Algusaastail keskenduti fotograafiale ja kirjastamisele, viimased kakskümmend viis aastat on pühendutud nüüdiskunstile üldisemalt. Index ei ole tähtis mitte ainult Stockholmis, vaid Põhjamaadel ja Kesk-Euroopaski, toimides platvormina nii kunstnikele kui ka külastajatele. Indexi väike meeskond on teinud endale selgeks, et tänapäeva kunstiinstitutsiooni roll ei piirdu pelgalt

  • Pindade (meta)psüühika
    on 24.03.2023

    Art Allmäe ja Katrin Piile näitus „Paremad ajad …“ Viljandi Rüki galeriis kuni 25. III; Kaido Ole näitus „MDF, metall, kumm ja värv“ Temnikova ja Kasela galeriis 20. I – 12. III; Jüri Kase näitus „Laammaal“ Vaala galeriis 17. II – 11. III; Jan Kausi artikkel „Vormuvad võnkelud“, Sirp 3. III. Algselt kavandatud artikkel Katrin

  • Linnaaiandus kui kodanikuühiskonna kasvulava
    on 24.03.2023

    Linnaaiandusel on Eestis pikk traditsioon. Nõukogude ajast on linnapilti jäänud aiamaid, mida nüüdseks kasutatakse justkui illegaalselt, kuid mis toovad inimesed nagu endisajalgi kokku, koondavad lugusid ning pakuvad mõtestatud tegevust. Tallinnas siiski selliseid ajaloo ja aednike lugudega täidetud aedu enam alles polegi. Üleilmsete liikumiste tuules on linnaaiandus võtnud meie pealinnas uusi vorme, näiteks on tulnud kogu­konnaaia

  • Sündmus nimega kogukond
    on 24.03.2023

    1. Modernne ühiskond ei ole kogukond. Ühiskond moodustub hoopis teistsugustest elementidest. Need elemendid tulenevad üldistamisest ja abstraheerimisest. Ühiskonda ei moodusta inimesed ja nende omavaheline läbikäimine. Ühiskondlik läbikäimine on alati institutsioonide vahendatud. Nii olen ma valija, mind iseloomustab teatav palga- ja võlanumber (olen kas vaene või rikas), kuulun teatavasse subkultuuri või hoopis peavoolu, samuti mingisse põlvkonda,

  • VASTAB MIHKEL KEREM
    on 23.03.2023

    Mihkel Kerem veebruaris 2023. Emily Mowbray foto Mihkel Kerem on viiuldaja, helilooja ja dirigent. Ta on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli 1999. aastal Mirjam Keremi viiuliklassis ja Mati  Kuulbergi kompositsiooniklassis. Aastal 2003 lõpetas ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Mirjam Keremi viiuliklassis ja Jaan Räätsa kompositsiooniklassis ning täiendas end aastail 2002–2004 Londoni Kuninglikus Muusikakolledžis Levon Chilingiriani ja William Mivali juhendamisel, omandades seal 2006. aastal magistrikraadi. Alates 2002. aastast elab Mihkel Kerem Inglismaal. Ta on Liverpooli Kuningliku Filharmoonia orkestri abikontsertmeister, Brandenburg Sinfonia kontsertmeister Londonis ja New European Ensemble’i liige Hollandis. Kerem on kirjutanud kaheksa sümfooniat, kammermuusikat, sh kümme keelpillikvartetti, samuti orkestrimuusikat, teose „1984” tšellole, näitlejale ja kammerorkestrile George Orwelli samanimelise romaani järgi [sellest valminud Gijs Besselingi hollandikeelse filmi esilinastus toimus 21. märtsil 2021 telekanalil NPO 2 Extra, ingliskeelse filmi esilinastus 23. aprillil 2021 OnJam.tv-s; teose kontsertettekanne koosseisuga Willem Stam (tšello), Boris van der Ham (näitleja), Edward Snowden (videoloeng) ja New European Ensemble, dirigent Mihkel Kerem toimus 27. oktoobril 2021 Hollandis, Amsterdami Muziekgebouw’s, nüüdseks on teosel olnud kümme ettekannet], Viiulikontserdi, Tšello­kontserdi jpm. Vestlus Mihkel Keremiga toimus 28. jaanuaril 2023 enne tema autorikontserti Pärnu Kontserdimajas, kus olid kavas Viiulikontsert, 6. sümfoonia ja Tšellokontsert, esitajaiks Triin Ruubel (viiul), William Stam (tšello, Holland) ja Pärnu Linnaorkester, dirigent Mikk Murdvee.   Oma ea kohta oled sa kirjutanud väga palju teoseid. Sinu interneti kodulehe andmetel on neid üle saja seitsmekümne. Kuidas sa töötad? Nojah, sellele küsimusele võiksin vastata, et „harjutan seda peegli ees” (nagu näitlejad harjutavad monolooge), sest seda küsitakse mult alatasa. Vastus on kas lühike või pikk, proovime pikka. Iga kord võib olla erinev. Mis asi see komponeerimise töö üldse on? Osa tööd toimub siis, kui ma näiteks lihtsalt vaatan aknast välja, osa siis, kui ma koondan teadlikult oma mõtteid, järgmine faas on siis, kui mu mõtted formuleeruvad, ja lõpuks tuleb see osa, mil ma panen need formuleerunud mõtteid juba nootidesse — see on kõige raskem faas. Kõik see, mis mul peas on, ei jõua nootidesse. Aga kui mingi teos juba nootideks hakkab saama, siis on nii ja naa: ma kas istun klaveri või lihtsalt laua taha. Tavaliselt on mul laua taha istudes lood peas enam-vähem valmis, aga mõnikord ei ole ka. Rääkisin just hiljuti ühe heliloojast sõbraga, temal on risti vastupidi. Ta istub klaveri taha ja hakkab otsima, aga protsessi tulemus on sama, selle maine väljund on sama. Mina kuulan orkestripille ja mõtlen nende kaudu. Aga  lõpuks jõuame mõlemad ühte punkti.  Ja selline segadik mu peas ongi, kui loomeprotsess käib.   Kui palju sa kujutad eelnevalt ette instrumenteeringut? Kõlavärvid on mul ikkagi peas, seda ma kuulen. Ma töötan orkestris ja kuulan sageli oma muusikat peas nende pillidega, ajal kui orkester mängib midagi muud. Sama on ka kodus. Kui ma kirjutan sümfoonilist muusikat orkestrile, siis ma ei kuule harmooniat mitte klaveri peal, vaid orkestripillidel. Sa tegutsed kolmel rindel, helilooja, viiuldaja ja dirigendina. Kuidas sa end niimoodi kolmeks jaotad? Praegu on vist tõesti esimene kord mu elus, kui ma pole nädal aega viiulit käes hoidnud. Kuigi viiulimäng ei ole minu põhitöö, on see üks neist kolmest ja praktikas mängin ma iga päev. Seega võtab see valdava osa mu ööpäevast. Helilooming on huvitav asi, aga nagu me ennist rääkisime, palju sellest toimub mu peas. Piinlik on küll mainida (aga me oleme Inglismaast kaugel ja nemad seal eesti keelt ei räägi), et ma nii-öelda komponeerisin teose „1984” suures osas proovides ja ka kontsertidel, ise samas muud muusikat mängides. Selles mõttes hõivab helilooming nüüd juba valdava osa mu peast. Muidugi, muusika üleskirjutamisele kulub oma aeg, sageli tuleb seda teha öösiti, siis, kui saab. Dirigeerimisega on jällegi nii, et kui tellitakse ja kutsutakse, siis tuleb teha, aga see töö on teinekord nagu maa kaevamine, sest asjade peale mõtlemine on üks asi, aga praktikas pead sa minema kohale ja tegema.   Kontserdid? Viimasel ajal? Eelmisel sügisel olid huvitavad asjad, andsime teosega „1984” järjekordsed kontserdid. Kaks aastat tagasi oli meil sellega järjest kaheksa kontserti, eelmisel aastal oli üks Hollandis ja üks Roomas Euroopa festivalil, milleks pidin selle partituuri ära õppima itaalia keeles. Aga see oli huvitav ettevõtmine ja kulutas päris palju närve, mida ma enam oma elus tagasi ei saa. Roomast tagasi tulin dirigendina, siis vahetasin dirigendi rolli helilooja oma vastu: õhtul oli Liverpoolis kohaliku orkestriga minu „Divertismendi” ettekanne ja järgmisel päeval pidin uuesti viiuli võtma, et õppida järgmiseks nädalaks ära Mendelssohni Viiulikontsert.   „Aeg pärast sõja algust” — nii võiks kokku võtta su teosed „1984”, 8. sümfoonia ja „Marss koju”, mis eesti keeles kõlab eriti tähenduslikult. Kui palju sa niisugustele tähendustele mõtled? Sümbolitele? „Marss koju” oli kirjutatud mitu aastat tagasi, aga selle esiettekanne oli huvitaval ajal ja teine ettekanne veel eriti huvitaval ajal. Ja „1984” muidugi… Lugu ise valmis umbes kuus aastat tagasi, aga eks kõik võta aega, eriti selliste suurte lavalugude väljatulek. Seekord käis kogu üritus tagurpidi: kõigepealt tuli film, seda esimese turnee ärajäämise tõttu (2020), ja siis lavaversioon. Mis „1984” puutub, siis kogu maailm on olnud sinnapoole teel ja on ka nüüd, eriti viimasel ajal. Ükskõik kui palju kirjanikud ja kunstnikud meid selle maailma eest ei hoiata, paistab, nagu me tahaksime kogu aeg selle poole liikuda. Lugesin Orwelli romaani mitu aastat tagasi, küll juba täiskasvanuna, ja sealt tekkis idee midagi sel teemal kirjutada. Pean tänama oma sõpra, tšellisti Willem Stami, kes selle teose mult New European Ensemble’i kaudu Hollandist tellis. Kui see lõpuks ettekandele tuli, ei suutnud me ise ka seda uskuda. Selle kallal töötades käsitlesime seda nagu hoiatust maailmale, aga kui teos valmis sai… Tee ainult aken lahti ja vaata õue, kui julged: sinu eilne heategu võib täna muutuda kuriteoks. Eks ma mõtlen selliste asjade peale muidugi palju. Mõnikord üritan ka mitte mõelda, sest kunst ja muusika peab olema vahel ka lihtsalt toniseeriv. Aga eks helilooming ja igasugune kunst ole paratamatult meie maailma peegelpilt. Ükskõik kui palju ma ka ei prooviks midagi ilusat kirjutada, on see alateadvuses ikka sees ja jõuab selle kaudu ka muusikasse. Väga huvitav oli „1984” puhul ka see, et Edward Snowden oli esimene, kes tegelikult nõustus meiega koostööd tegema ja pidas meile ettekande või loengu aparatuuridest ja kõigest sellest, millega meid jälgitakse. Mida ta ise on valmistanud või valmistada aidanud. Ja siis, kui me filmi tegime, tekkis mõte ka publikut natuke hirmutada. Me muutsime seal üht karakterit: Snowden muutub filmi keskel mõttepolitseinikuks mr Charingtoniks. Aga jah, kui me möödunud sügisel seda mängisime, tuli teosele lisada juba juba selgitav sõnum, sest maailm oli selleks ajaks nii palju muutunud ja Snowdenist oli saanud Venemaa kodanik. Nii et tegelikkuses oli see, mida meie poolnaljana võtsime, tõeks saanud. Sellised asjad on vahel väga raputavad, eriti siis, kui need juhtuvad su enese kunsti läbi. Minu elukaaslane ütleb ikka, et mu muusika on depressiivne, eriti viimasel ajal. Tšellokontsert sai valmis vahetult enne maailma lukku panemist, aga see oli väga kindel tellimus. Kui maailm lukku pandi, olid ilusad ilmad, aias oli palju teha, ramm kasvas, alguses kõik oli tore. Aga ma hakkasin siis ka kirjutama, mul oli kolm lugu kavas. 4. sümfoonia olin juba kirjutanud, mõtlesin, et mis ma sellest viiendast ikka kirjutan, aga ta tuli… Tegelikult hakkasin ma algul komponeerima kümnendat keelpillikvartetti. Kirjutasin rea valmis — kõik, rohkem edasi ei lähe. Siis tuli tellimus kirjutada sonaat kas viiekeelsele viiulile või aldile; hakkasin kirjutama — paar rida ja jälle kinni. Mõtlesin, et alustan siis 5. sümfooniaga. Siis oli aeg nii kaugel, et ma sain lõpuks paariks nädalaks oma tütre enda juurde tuua, ja kui tütar oli minu juures, kirjutasin selle teose nelja nädalaga valmis. Ka praegu seda kuulates tuleb mulle hirm peale; sümfoonia lõppki on selline, et kõik vaibub ja viimane akord tooks justkui lahenduse — sa juba kuuled seda lahendust, aga keegi ei mängi… Willem Stam ja Pärnu linnaorkester Mihkel Keremi autorikontserdi proovis ja Tšellokontserdi salvestusel Pärnu Kontserdimajas 27. jaanuaril 2023. Pärnu linnaorkestri foto Sinu loomingu nimekirjas on kaheksa sümfooniat. Miks tuli just kuues neist Pärnus ettekandele? Kuues on mu sümfooniatest kõige väiksemale koosseisule kirjutatud ja nagu tihti juhtub, langevad praktilised vajadused hästi kokku kava sisuliste aspektidega. 6. sümfoonia on nagu liim või tsement Viiulikontserdi ja Tšellokontserdi vahel. Selles on ühendatud nii lüürilisus kui motoorsus, isegi brutaalsus. Sümfoonias saavad need kaks maailma kokku, küll mitte päris üheks, vaid nii nagu mündi kaks külge. Esimene osa on vaiksem, kuigi seal on ka suuri puhanguid, ja retrospektiivne, tahapoole vaatav. Teine osa näitab maailma inetumat poolt, mida me võib-olla iga päev ei näe.   Sinu muusikat üsna hästi tundes ütleksin, et 6. sümfoonia esimeses osas on kõige rohkem vaikust. Selles on pikki pause, mida kuulatada, ja kõik see, mis nende vahele jääb, on väga sisuline. Jah, mulle tundub, et nii inimese kui helilooja ja interpreedina ei ole minu elus piisavalt vaikust. 6. sümfoonia oli see koht, kus ma seda väga otsisin. Aga nagu näha, juba esimese osa keskel seda vaikust enam nii palju pole, elu sumin võtab nagu droon taas mu kõlamaailma üle. Huvitav, et sa ütled, et tunned mu muusikat — see on õige, sest sa oled teine inimene, kellele ma seda näha saadan. Kõigepealt saadan ma selle isale [vioolamängija Jaan Kerem — Toim] ja siis sulle, Mikk. Nii et sa tead kõiki mu teoseid. Ja see on tore. Ma mäletan sõnumit, mille sa mulle saatsid pärast Tšellokontserdi läbikuulamist, seekord ei suutnud sa naeru tagasi hoida…   Kui rääkida veel 6. sümfooniast, siis selles oled sa suure rolli andnud timpanitele. Minu jaoks on timpanite roll orkestris igati võrdne teiste pillidega. See tähendab, et timpanite partiid on vahetevahel ülirasked, aga siiamaani on nad kõik õnneks ära mängitud.   Ma ei tea, kas sa oled ise seda tähele pannud, aga tegelikult koosneb su 6. sümfoonia väga napist materjalist, mida sa käsitled minu meelest meisterlikult, leides nendest intonatsioonidest, nendest rütmidest erinevaid varjundeid ja karaktereid. Kas see juhtus teadlikult või poolkogemata, et kogu sümfoonia sünnib väga väikesest seemnest? See oli teadlik otsus. Nagu ma juba ütlesin, ma otsisin vaikust, võimalust kasutada üha vähem ja vähem materjali. Mu 4. sümfoonias on veel liiga palju materjali, aga viiendas olen ma seda juba kõvasti vähendanud. Kuuendas õnnestus taas vähendada. Nii et jah, see oli täiesti teadlik. Ja mul on hea meel, et sa leiad, et see mul õnnestus.   Juba paarkümmend aastat elad sa põhiliselt Inglismaal. Oled reisinud maailmas palju ringi: töö viiuldajana ja sinu teoste esimesed, teised, kolmandad ja neljandad ettekanded on sind viinud mitmesse riiki. Aga kas sa ise ka tajud, et su 6. sümfoonia intonatsioon ja rütmikäsitlus on vägagi eestilik? Ma ei oska selle kohta midagi öelda, arvan, et see on alateadlik. Oma 6. sümfoonias ei ole ma seda leidnud, aga Viiulikontserdi teisest osast avastasin pärast esiettekannet hulga setu rütme, mis oli mulle endale täielik üllatus. Tore, et ma suudan ise olla oma muusika kuulaja rollis. 6. sümfoonia tuli viienda valmimise järel enam-vähem kohe. Mul oli lihtsalt tunne, et nüüd on vaja kirjutada, et see on vaja üles kirjutada. Esimese osa kirjutasin valmis nelja päevaga, siis oli paar nädalat vahet ja siis kirjutasin teise osa, umbes kümne päevaga. 6. sümfoonia on minu teostest publikule kõige vastuvõetavam — sellele publikule, kes ei tule tavaliselt uut muusikat kuulama —, sest see mõjub siiski tonaalsena, helistikutunnetus on täiesti olemas, kuigi selles pole ühtki kindlat helistikku. Samas, kuigi 6. sümfoonias on palju ilu, mõjub ta kohutavamalt kui viies, sest selle ilu all võib aimata mustust. Ka mu elukaaslane arvas nii, kuigi 5. sümfoonia on juba samuti väga kole. Mul oli ka 7. sümfoonia idee kohe olemas, kuid tundsin, et see on väga sarnane eelmiste sümfooniate omaga. Aga aasta hiljem tulid järsku ideed ja võib-olla on 7. sümfoonia mu kõige isiklikum lugu, nii mõttelt kui ka teostuselt. 7. sümfoonia aluseks on kaks ja pool nooti. Muidugi on neid noote rohkem, aga põhjaks on kaks nooti ja kolmandat justkui kuuleks, sest inimese kõrv tahaks lahendust… Selles puudub igasugune lootus. Ja kohe pärast seda tuli kaheksas, vist ka kahe nädalaga. See loominguline palang on nagu hullus — kui see hakkab tulema, ei saa seda enam pidama. Ma töötasin samal ajal orkestris. Tulin pärast tööd koju ja siis oli vaja see kohe endast välja saada. Ja kui see sümfoonia valmis sai, oli mul selline tunne, et päike tuli välja… Siis panin ta arvutisse, õigemini tegi seda mu isa. Ta teeb seda alati. Mina olen vanaaegne, kirjutan pliiatsiga paberile. Ma teen kirjutatust kuvatõmmised ja saadan need isale. Mu heliloomingu õpetaja, kadunud Mati Kuulberg küsis kord, et mis on helilooja tähtsaim tööriist, kõige suurem sõber, kas joonlaud või pliiats. Pärast vaikust vastas ta ise — kustutuskumm! Ja kui sümfoonia oli valmis ja isa ta arvutisse oli pannud, siis kuulasin seda — arvutis, sünteetilise filharmoonilise orkestri esituses. Saatsin selle ka oma sõbrale, helilooja Michael Csanyi-Willsile, kellega me tihti arutleme oma teoste üle,  ja mõtlesin, et ei tea, milline reaktsioon temalt tulla võib. Ma ise tundsin, et saan nüüd hingata! Aga tema reaktsioon oli risti vastupidine sellele, mida mina hetkel tundsin. Ta ütles, et see on üks depressiivsemaid asju, mida ta kunagi on kuulnud. — Miks? — Sest see sunnib, surub vaatama sind iseenda sisse, vaatama seda koledust, mis su sees on. Minule oli see õudselt naljakas, sest mina tundsin, et olen nüüd vaba. Aga ma vaatasin, et isegi helikeelelt on see väga helistikupõhine — algab suurest vaikusest, võib-olla kurbusest, helimassid liiguvad, aga samas tekivad sellised lahenduslikud momendid. Viimases osas, päris lõpus jõuab tõesti suure lahenduseni, kus kaks helistikku töötavad üheaegselt, aga need on avatud helistikud. Kogu see sümfoonia on nagu kahe helistikumaailma liikumine, nende arenemine. Just kolmas osa teeb selle eriti avaraks. Ma arvasin, et publikule peaks see mõjuma hästi positiivselt. Aga esimene reaktsioon sellele oli hoopis vastupidine… Jälle avaneb võimalus vaadata minu helilooja-ajju, ajal kui olen aktsioonis…   Mulle tundub, et sa mõtled arhitektuuriliselt? Jaa! Ma mõtlen arhitektuuriliselt väga palju. Kuigi mõnikord ei tea ma alustades veel päris täpselt, kuidas lugu lõpeb. Aga ma kujutan tervikut alati ette juba enne kirjutama hakkamist. Muidugi tuleb muudatusi. Vahel isegi struktuurseid. Aga üldine kaar läbi terve teose on mulle väga oluline.   Ja kui interpreet ei näeks seda kaart, siis laguneks asi koost… Jah. Mu teine kõige suurem õpetaja pärast mu oma ema [viiuldaja Mirjam Kerem — Toim] on olnud ehk Levon Chilingirian, kelle juures sai põhiliselt kvartetti mängida. Tegime seda ju sinuga koos, aga mina olin ka ta viiuliklassis. Ta küsis alati: „Kuhu see fraas läheb, kuhu ta on minemas?”; lõpupoole õnneks vähem. See oli alati esimene küsimus enne seda, kui hakati rääkima intonatsioonist või mõnest muust asjast. Ikka et miks sa seda teed. Ja see on mulle nii sisse jäänud, mängijana ja eriti heliloojana. On ka sellist muusikat,  mis töötab väga ilusti, kui sa istud saalis ja see lihtsalt on… Aga minu muusika on teistsugune, mulle on oluline, et kuulajal (ja ka mängijal) tekiks mingi tunne, et sihtpunkt oleks näha, isegi siis, kui sihtpunkt on lõpuks midagi muud.   Aga nüansid? Kuidas võivad nüansid ettekandel teost muuta? Nüanssidega on väga huvitav asi. Mul on oma elukaaslasega — ta on ka viiuldaja — täiesti erinev lähenemine muusikale, kuigi lõpp-punkt, tulemus on meil sama. Mina tahan kõigepealt näha suuremat pilti, karkassi, ja siis kõike muud. Temal jällegi on risti vastupidi: kõigepealt tuleb detailid paika panna. Me sõneleme kodus harjutades  kogu aeg. Kui ma harjutan, tuleb ta tuppa ja ütleb, et kuule, see ei ole veel puhas, siin ei ole hea kõla… Mina olen tige ja seletan talle, mida ma tahan  teha. Ja loomulikult on ka vastupidi. Aga kui kontsert tuleb, oleme mõlemad n-ö samas paadis, muidugi oma võimete piires. Arusaadavalt peab tehnika olema paigas ja peab olema ka muusika, ent minu jaoks on ikka sedapidi, et algul muusika ja seejärel tehnika. Aga kuulates ei tohiks aru saada, mismoodi see protsess käib. Sellest oleks ka huvitav rääkida. Mikk Murdvee, Triin Ruubel, Mihkel Kerem ja Willem Stam Pärnu Kontserdimajas Mihkel Keremi Viiulikontserdi ja Tšellokontserdi salvestuse puhul 27. jaanuaril 2023. Karin Sarve foto   Kui palju sa heliloojana kirjutad interpreedile nooti suunavaid märkusi? Väga vähe. Kunagi ma olin laisk ega kirjutanud sellepärast, praegu ma ei kirjuta teadlikult. Dünaamika osas teen seda küll, aga karakteriga seotud märkusi võiks ehk rohkem olla. Kuna ma olen ise viiuldaja, solist, kammermuusik ja orkestrant, siis eriti orkestrandina ei salli ma, kui helilooja on nooti kirjutanud palju märkusi. Sest nendesse süüvimiseks ei ole aega. Probleem on selles, et eile oli kontsert, üleeile oli kontsert mingi muu kavaga ja me lihtsalt ei jõua piisavalt ette valmistada.  Kui ma istun pulti, näen ja mängin mõnd lugu enne kontserti proovis üksainus kord, siis peab noot olema selge. Kui ma pean hakkama lugema peale nootide veel mingit lisateksti, siis… ma ei jõua korraga nooti mängida ja teksti jälgida. Minu kui helilooja ja interpreedi jaoks: mida vähem teksti, seda parem.   Kuidas sündis Viiulikontsert? See on kirjutatud mitu aastat tagasi. Teose esiettekanne oli neli aastat tagasi Pärnus ja valmis sai see aasta varem. Viiulikontserdile mõtlesin tükk aega, sest ma olen ise viiuldaja. Siin toimub kahe maailma kokkupuude. Viiulikontserdini jõudmine võttis mul kaua aega — ma tahtsin, et jääksin ise sellega rahule, see on minu jaoks tähtis teos. Lõpuks jõudsin kirjutamiseni tänu sellele, et mult küsiti seda teost. Ja nagu ikka, annab viimase tõuke loo kirjutamiseks just see, et keegi tahab seda mängida. Nii  ta valmis.   Viiulikontserdi esiettekandel mängis sama solist, kes tänavugi, teisel ettekandel Triin Ruubel ja sama orkester, Pärnu linnaorkester. Ja sama dirigent, Mikk Murdvee.   Viiulikontserdi esiettekanne toimus 2019. aasta veebruaris. See on minu kui dirigendi arvates väga mitmepalgeline teos. Selles on virtuoossust, lüürilisust, ilu ja ka valu ning see kõik kokku on väga ilus tervik. Mulle väga meeldib, et sa mainid lüürilisust, sest minu suur soov oli tuua viiulikontserti lüürilisust. Viiul on ennekõike ikka meloodia pill. Ise viiulikontserte mängides tunnen ma alati kõige suuremat naudingut just neil hetkedel, kui saan ka viisijuppi mängida registris, kus viiul kõige paremini kõlab. See saigi Viiulikontserdis põhiliseks, eriti esimeses osas. Muidugi, eks natuke tule näidata ka seda, mida sa oskad, ja solist Triin Ruubel näitab seda eriti hästi. Niimoodi sai teine osa natuke krõbedam, aga kolmas osa on jälle lüürilisem, toonitades taas seda, et viiul on eelkõige meloodiapill. Niisiis püüdsin ma ühelt poolt viiuldajana, teiselt poolt heliloojana näidata just seda, mida viiul minu arvates tahab.            Kui ma rääkisin Triin Ruubeliga sinu Viiulikontserdist, olime mõlemad veendunud, et esiettekandel võib leida teosest ühtesid asju, aga kui natuke aega mööda läheb ja kui siis kuulad esiettekande salvestust ning hakkad seda lugu uuesti õppima järgmiseks kontserdiks ja salvestuseks, siis leiad sealt hoopis uusi asju, teisi karaktereid, teistsugust ilu. Jah, ka mina mõtlesin selle peale. Triin mängis suurepäraselt seda kontserti juba neli aastat tagasi ja nüüd oli see muutunud tema interpretatsiooni kaudu hoopis millekski muuks ja veel paremaks. Triin Ruubel, Mikk Murdvee ja Pärnu linnaorkester Mihkel Keremi autorikontserdi proovis ja Viiulikontserdi salvestusel Pärnu Kontserdimajas 27. jaanuaril 2023.   Viiulikontserdi oled sa kirjutanud sümfooniaorkestrile, Tšellokontserdi aga ainult keelpilliorkestrile. Miks? Kes maksab, see tellib muusika… Viiulikontserdiga oli natuke teistsugune olukord. Sina surusid mind seda kirjutama. Ja kui ma Viiulikontserti alustasin, siis polnud veel mängijat, kohta ega orkestrit selle jaoks olemas. Kirjutamise ajal see juba tekkis. Ma kujutasin kõlavärve väga eredalt ette, tajusin selgesti kõlamaailma. Tšellokontsert on hoopis teistsugune. See on tõepoolest instrumentaalkontsert. Selles on soolopilliks tšello ja orkestris ainult keelpillid, Viiulikontserdis on sümfooniaorkester. Ka helikeel on Tšellokontserdil hoopis teine. See meenutab meie aega enne uue vabariigi väljakuulutamist. Siin on rohkem jõulisust, isegi rämedust. Muidugi on siin ka meloodiaid, aga oma karakterilt on see täielik vastand Viiulikontserdile.   Kui Viiulikontsert on enamjaolt lüüriline, siis Tšellokontsert on minu meelest rohkem motoorne. Isegi brutaalne.   Brutaalne ja masinlik — see on ehk veidi räigelt öeldud. Pigem süsteemne. Midagi niisugust võiks öelda Tšellokontserdi iseloomu kohta. Jah, kui me Viiulikontserdis näeme erinevaid maailmu ja kogeme neid, siis Tšellokontserdis tegutseb muusika rohkem buldooseri moodi, lükates sind sinna, kuhu lükkab. Mihkel Keremi autorikontsert Pärnu Kontserdimajas 28. jaanuaril 2023: Mikk Murdvee ja Pärnu linnaorkester.   Tšellokontserdi esimene osa on vägagi motoorne, aga teine osa on aeglane ja laulev. Mida sina veel kuuled või mida sa kuulsid, kui seda kirjutasid? Selles teises osas on laulvust, kuid see laulvus on sissepoole vaatav, või tagasi vaatav ja emotsioonide poolest mitte kõige õnnelikum, see ei ole isiklik — asi on muusikas.   Kui ma sain su Tšellokontserdi noodi ja hakkasin vaatama, mis kolmandas osas toimub, ja kui see sai arvutisse löödud ja seal ka ette mängitud, siis — ma naeran harva, kuuldes arvutil mängitud klassikalist muusikat, aga seekord ma naersin. Tšellokontserdi kolmas osa on väga humoorikas ja selle kohta kuulsime juba Pärnu orkestri muusikutelt erinevaid hinnanguid. Näiteks, et see kontsert mõjub nagu 1960. või 1970. aastate komöödia, kus on üks või teine karakter ja ühel läheb üks asi nihu ja teisel läheb teine asi nihu…  Nii et see on kindlasti üks teos, mis toob ka publiku näole naeratuse. Ja mulle heliloojana meeldib, et orkester on aru saanud, ilma et seda oleks ütlema pidanud, et seal on otseseid vihjeid möödunud sajandi 60. ja 70. aastate filmimuusikale. Loodetavasti saab sellest aru ka publik.   Teoseid viiulile või tšellole keelpilliorkestriga annab otsida. Kuulsin seda väidetavat ka siis, kui töötasin Rootsi kammerorkestris Camera Nordica. Me mängisime väga palju keelpilliorkestri muusikat, ka muude soolopillidega kontserte. Ega tikutulega neid kontserte viiulile või tšellole olnud just vaja otsida, võimalused olid avaramad. Meil oli siis kolleegidega juttu, et tähtis on kirjutada uut muusikat just väiksemale koosseisule, sest maailmas lihtsalt ei ole enam raha, et  sümfooniaorkestrit kokku saada, eriti siis, kui sa ise ei ole heliloojana veel väga tuntud. Kuidas on nootide kättesaadavusega? See on tõesti probleem ja ma ei oska seda küsimust lahendada. Kui helilooja on elus, siis tavaliselt on mingi võimalus need heliloojalt kätte saada, eriti tänapäeval, kui kõik on arvutis. Vanemate heliloojate puhul see nii ei pruugi olla.  Ja muidugi võib tekkida probleem, kui heliloojat esindab mingi kirjastaja, kellel ei paista olevat huvi neid teoseid edastada, isegi mitte küsimise peale. Eks see ole kõige suurem probleem. Mäletan, et ma tegin sellesama kammerorkestriga Rootsis kontserdi. Ma juhatasin seda ja koostasin kava suurelt osalt eesti muusikast, mõtlesin, et minu asi on seda teha. Ma sain kogu muusika kokku, aga küll võttis aega noodid üles leida! See on probleem ja Eestis peab iga indiviid seda omaette lahendama. Tšellokontserdi solistiks on seekord kanada päritolu muusik, väga nõutud uue muusika esitaja Willem Stam. Teid seob rohkem kui kümneaastane koostöö. Willem mängis soolopartiid ning esitas ka ühte pearolli sinu teosel põhinevas filmis „1984”. Me mängime koos ansamblis New European Ensemble. See on Hollandis baseeruv kooslus. Eks sealt kah „1984” idee alguse sai. Ja kui Viiulikontserti tõukasid mind kirjutama sina, siis teost „1984” ja ka Tšellokontserti agiteeris mind looma Willem Stam. Väga huvitav on kirjutada teost, teades, kes seda mängima hakkab. Sest sa tunned tema võimalusi, tead tema karaktereid interpreedina  ja kuna Willem on mu väga hea sõber, siis olen ma ka väga heal meelel teda Tšellokontserdis „kiusanud”. Mihkel Keremi autorikontsert Pärnu Kontserdimajas 28. jaanuaril 2023: Mihkel Kerem, Mikk Murdvee ja Pärnu linnaorkester. Pärnu linnaorkestri fotod   Mitmes orkestris sa praegu pidevalt mängid? Kolmes? Pidevalt ma mängin siiski vaid ühes. Liverpooli Kuningliku Filharmoonia orkestris, kus ma olen abikontsertmeister või kontsertmeistri abi, kuidas seda nüüd öelda: mitte ainult igal maal, vaid ka igas orkestris on omad nimetused. See on mu põhitöö. Mängin ka Hollandis, New European Ensemble’is. Töötame seal koos Willemiga, tšellistiga, kellele mu Tšellokontsert on kirjutatud. See on mul rohkem juhuots, sest praktikas ma olen siiski hõivatud Liverpoolis, küll mitte täiskoormuse, aga siiski väga suure koormusega. Ma käin Hollandis nii palju kui võimalik. Hetkel rohkem midagi ei ole. Londonis olen ma veel, jah, oma orkestri kontsertmeister — olen seda olnud juba kuusteist aastat, aga selle orkestriga on meil viimasel ajal olnud vähem kontserte. Eks asjad muutuvad. Samamoodi käisin ma ka üle kümne aasta Rootsis, aga kõik head asjad saavad kunagi otsa.   Kuidas sul mänedžmendiga lood on? Kuulud sa millegi alla? Ei kuulu. Kirjastus Fennica Gehrmans on mõne mu teose omanik, aga mitte kõigi. Nii et ühest küljest olen ma vaba, teisest küljest töötu. (Naerab.)   Vabakutseline, nagu öeldakse? Vabakutseline, jah, koondise Uku liige. (Naerab.)   Kui palju sa mõtled kirjutades interpreedi või orkestri võimekusele, nende oskustele? Mida rohkem ma muusikat kirjutan, seda rohkem ma sellele mõtlen. Ma arvan, et siin tuleb rääkida mu enda oskustest heliloojana. Ja küsimus pole selles, kas ma seda, mida kuulen, oskan paberile panna. Küsimus on rohkem selles, kuidas ma oma ideid voolin. Ma võin tuua näiteks suure erinevuse oma neljanda ja viienda sümfoonia vahel. 4. sümfoonia on kirjutatud neli-viis aastat tagasi, kui ma veel ei mõelnud sellele; ma ei hoidnud oma ideid vaka all. Aga 5. sümfoonias ma juba väga mõtlesin sellele, et teos oleks esitajatel kiiresti omandatav, sest eriti just uut muusikat (kui orkester selle kavasse võtab) ei ole neil tavaliselt aega proovida. Nii et see on mu enda huvides, et mu muusika kõlaks hästi ja et seda oleks kerge mängida.   Kuidas sa puhkad? Mind on selle eest nii kiidetud kui ka laidetud, et ma oskavat leida igas päevas asju, mida nautida. Vahel on selleks tass kohvi, teinekord kompvek, mõnikord võib-olla õlu, vahel vaatan lihtsalt aknast välja — ma ise ei mõtle selle peale, see on alateadlik, mõnikord aju lihtsalt ütleb, et nüüd on vaja. Aga ega seda puhkust ikka niisama võtta ole… Isiklikult olen ma väga nautinud siin Pärnus proovides ja lindistusel istumist. Muidugi on väga tore kuulata oma muusikat elavas esituses. Mulle väga meeldib see kvaliteet, mis on saavutatud, nii solistide kui Pärnu linnaorkestri puhul.   Käesoleva kontserdi proovitsükli käigus said kõik need kolm lugu ka plaadi peale ja seda on loota kas tänavu kevadel või sügise poole. Kolm eripalgelist teost: Viiulikontsert, Tšellokontsert ja 6. sümfoonia. Viiulikontserdis soleerib Triin Ruubel, Tšellokontserdis Willem Stam ja 6. sümfoonia puhul on tegemist Eesti esiettekandega. Dirigendina lisaksin, et Pärnu Linnaorkestriga on alati väga tore koostööd teha ja meeldiv on, kui avatult nad suhtuvad Mihkli muusikasse ja kuidas nad toetavad ka soliste. Heliloojana tänan ma väga ka sind, et sa selle kontserdi algatasid. Sa tõesti tunned kogu mu muusikat, nii et mul pole heliloojana sulle suurt midagi õpetada. Tahaksin samuti eraldi tänada Pärnu Linnaorkestrit, mu isa kodulinna orkestrit, ning soliste Triin Ruubelit ja Willem Stami.   Vestelnud MIKK MURDVEE   Intervjuus on osaliselt kasutatud ka Klassikaraadio saates „Delta” 27. jaanuaril 2022 kõlanud vestluse materjali.

  • TEATRIVAHT. Tänavused teatriauhindade nominendid
    on 22.03.2023

    Kaja Kann, Valle-Sten Maiste, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk räägivad tänavustest teatriauhindade nominentidest.

  • VANA KULD III
    on 21.03.2023

    Filmil „Värvilised unenäod” (1974, režissöörid Virve Aruoja ja Jaan Tooming) on meie filmiloos erandlik koht. Läbi lapseilma lopsaka loomisfantaasia, mängus ja improvisatsioonis spontaanselt sündiva on püütud tabada inimeseks olemise sügavamat alust. Filmi unikaalset visuaali on eesti filmiloos hinnatud üheks/kõige tugevamaks. Lavastaja Jaan Tooming meenutab 2011. aastal „Värvilisi unenägusid”: „Tundub, et film on lihtne lastefilm. Kuid ikkagi on sinna kodeeritud sügavam sõnum: see lapsuke on nimelt väikerahvaste hing (…)”. Palusin „Värviliste unenägude” tegemist meenutada operaator Rein Maranil ja helirežissöör Enn Sädel. (Donald Tomberg) VESTLUS REIN MARANIGA Kui sa „Värviliste unenägude” filmimisele asusid, milline maailm sulle seal avanes? Ma ei läinud filmima värvilisi unesid. Virve Aruoja, ETV teleteatris tunnustatud, suurte kogemustega ekraanilugude looja, kutsus mind ühe oma järjekordse lastefilmi operaatoriks. Mitte küll televisiooni, vaid seekord hoopiski Tallinnfilmi. Võtted pidid toimuma Hiiumaal. Ma ei ole kunagi olnud vaimustatud mängufilmi loomises osalemisest. Erandi olen teinud ainult ühel korral, kui looja isik on mind kütkestanud (Karasjov, „Lindpriid”, 1971). Ise olen autorina, kui teema lahendus seda nõudis, loonud ühe täiemõõdulise mängufilmi („Laanetaguse suvi”, 1980). Kuigi see film võeti publiku poolt hämmastavalt hästi vastu, ei meelitanud see mind uue mängufilmi loomisele. Aruoja kutse oli üsna ootamatu. Ma polnud sellest üldsegi vaimustatud. Ainuke, mis äratas tõsist tähelepanu, oli see, et võtete paigaks oli planeeritud Hiiumaa. Hiiumaaga lähema tutvumise võimalus köitis mind tõsiselt. Tutvusin lähtematerjaliga. Stsenaarium oli, tagasihoidlikult öeldes, rohkem kui vilets. See on aga režissööri probleem. Režissöör on aga suurte kogemustega edukas looja. Oskab kindlasti ka sitast saia teha. Olen ju ainult operaator. Minu jaoks oli siiski otsustav Hiiumaa. Terve suvi sealkandis pakkus mulle võimaluse seda keskkonda põhjalikumalt tundma õppida. Seepärast nõustusin pakkumisega kohe. Varahommik Hiiumaal. Lavastaja Virve Aruoja, filmi kunstnik Imbi Lind. Miks valiti „Värviliste unenägude” võttepaigaks nimelt Hiiumaa? Miks, seda ma ei tea. Ju see mingil põhjusel otsustajatele meeldis. Kas või sellepärast, et kena suve on tore Hiiumaal mööda saata. Mina polnud valijate hulgas. Aruoja käest ma seda ei küsinud. Praktikas oli Hiiumaa sobiv paik. On sul aimu, miks Aruoja ja Tooming just sind operaatoriks kutsusid? Kutsus mind Aruoja. Filmida oli mõeldud looduslikus keskkonnas ilma dekoratsioonideta. Mind, loodust tunnetavat operaatorit arvati sobivaks. Tooming oli kutsutud, nii nagu minagi. Operaator Rein Maran ja lavastaja Jaan Tooming. Kui riskantne see ettevõtmine tollel ajal oli? Oma käivitumise ajal oli see täiesti süütu lastefilm. Mis sellest kõigest hiljem välja tuli, ei osanud mina ette näha. Kas sa hakkasid töö käigus nägema lapse maailmas ka midagi sellist, mis oli sulle avastus? Kaamera positsioneerus lapseks. Kogu filmimise protsess oli lapse taju tähelepanelik jälgimine. Sellega kohandumine. Kaamera visioon justkui läbi lapse silmade. Tolleaegne Konvas oli selleks üsna kohmakas riist. Filmi limiit veel lisaks. Nuputamine, enneolematute tasanditega trikitamine nõudis kogu minu oskust, kogemust ja selle täiendamist vastavalt vajadusele. Ava siin natuke tausta. Mis vigureid sa vahendite poole pealt välja mõtlesid? Mis tehnilised käigud sa siis käima said ja kuidas tekkinud takistused ületasid? Millist aparatuuri kasutasid? Räägi lähemalt ka tolleaegsest võttetehnikast. Tolleaegsed tehnilised võimalused olid praegustega võrreldes ülimalt kitsad. Võttetehnika oli tavaline, tol ajal kasutusel olev 35-mm filmikaamera Konvas. Salvestuseks värviline, päevavalguses filmimiseks mõeldud negatiivfilm. Kasutuse limiit oli üsna range, lapsed ja loomad andsid küll väikese lisa. Mulle oli kasuks ligi kümneaastane praktika, kogemused Eesti Teaduste Akadeemia spetsiaalses laboris. Kombinatsioonid objektiividega ja nende osadega võimaldasid anda keskkonnast üsna erinevaid tajusid. Näiteks: ülilühikese fookuskaugusega objektiivi kasutades sai muuta horisontaalse ümaraks, tekitamaks maakera ümaruse taju. Enn Säde kirjutab oma raamatus „Säde filmist”, kuidas Maran „Värviliste unenägude” tarvis otsis tehnilise külje pealt „seda” ja „seda”, et saaks teha… Ja siis tehti nii, nagu varem polnud tehtud. Miks sa otsisid neid asju, tehnilisi võimalusi? Sul ju ilmselt ei palutud sellist otsimist ette võtta. Järelikult sa siis nägid, kuidas võiks teha või peaks tegema? See on loomulik. Filmitegija peab peale objekti tunnetamise valdama ka vajalikke vahendeid ja mooduseid selle jäädvustamiseks. Isegi amatöör, rääkimata professionaalist. Kes taseme poole ei püüdle, on lihtsalt käpard. Režissöörid on Aruoja ja Tooming. Nende koostöös sündinud „Lõppematu päev” (1971), mille kohta ütleksin, et see on loomupäraselt suguluses prantsuse uue lainega, tunnetuselt uue laine etalonidest aga mängulisem ja spontaansem, oli varem toorelt ära keelatud. Kuidas klappis Toominga, teatrist tulnud mehe pilk filmitegemisega? Kuidas Aruoja ja Tooming oma koostööd seadsid? Ei ole minu asi analüüsida kahe erinevast loomingulisest keskkonnast pärit ja väga erinevate isiksuste sobitumist ühe loome iseäralikku tsüklisse. Arvan, et lihtne see polnud. Ei olnud see lihtne ka minule kui operaatorile. Jaan Toominga pulbitsev energia ei tunnistanud praktikas tavapäraseid mängufilmi tootmise traditsioone (stsenaarium, režii, visuaalne lahendus) üldse. Tundus, et Virve kui kogenud tegija nautis seda pulbitsemist. Stsenaariumi ei meenutanud tegelikult keegi. Praktikas istusime me eelmisel õhtul kolmekesi koos ja arutasime üksikasjalikult järgmise päeva võtete plaani. Mulle kui operaatorile oli see väga vajalik. Pidin ju traditsiooni järgi oma meeskonna ja tehnika ette valmistama. Filmitav oli enamikus laste mängud looduslikus keskkonnas. Tavapärane praktika tuli unustada, sest hommikul säras Jaan enamasti hoopis uue hiilgava nägemusega. Mis ja kuidas? Minul tuli tehnikaga, nagu loodusvõtete juures ikka, lihtsalt olla kõigeks valmis. Pean tunnistama, et Jaan Toominga särav fantaasia köitis mind üha enam. Filmides püüdsin ma nüüd samuti, vastupidiselt tavalisele dokumentaalsuse nõudele, anda kõikvõimalike tehnoloogiliste nippide abil salvestatule lapsepärane ja muinasjutuline ilme. Ja siis veel see ümbritseva nägemine lapse vaatenurgast. Kui raske või kerge oli lastega koos töötada? Ei olnud raske. Jaan ei öelnud lastele, et tehke seda või toda, vaid lasi neil vabalt olla ja mängida valitud situatsioonides huvitavates paikades. Kaamera saatis ja jälgis neid pidevalt. Lõpuks olid nad kaameraga niivõrd harjunud, et ei pööranud sellele enam mingit tähelepanu. Sellise suhteni jõudnuna alustasin kaameraga jäädvustamist nii, nagu ma tavaliselt filmin loomi nende loomulikus looduslikus keskkonnas. „Värviliste unenägude” tegijad on väga tugev ja põnev meeskond. Kuidas see meeskond koos töötas, kas Toominga improvisatsiooniline laad sobis kõigile? Seda nüüd küll öelda ei saaks. Kuuldavasti nõudis stsenarist kogu filmi uuesti filmimist. Kogenud režissöör Virve Aruoja jälgis aga üsna suure huviga andeka teatrimehe loomevõime rakendumist filmis. Minul kui operaatoril oli üksjagu keerukas visualiseerida Jaan Toominga mitmekihilist tunnetust. Esiplaanil justkui laste armas mänguline suhtlemine ja samal ajal selles avalduvad inimeseks olemise igihaljad otsingud. „Kes sa oled?” peegeldub lausa küsimusena laste tavalistest mängudest, nii kui igatsuski: Oh las mind käia… Kui palju viimaks algsest Ivar Kosenkraniuse stsenaariumist üldse linale jõudis? Peale tiitrites toodud info Kosenkraniusest kui stsenaristist suurt eimidagi. Kosenkranius olevatki kuuldavasti vihaselt nõudnud uuesti filmimist vastavalt tema stsenaariumile. Argipäevased sekeldamised Kõpu rannas. Jaan Tooming, Nora ja Arvo Pärt ning Rein Maran. Kuidas Arvo Pärt töötas? Kui palju ta võtetel kohal oli? Mingit kohustust filmi tulevasel heliloojal võtete juures viibida ei olnud. Võib-olla vaimustas tedagi ilusal suvel Hiiumaal olemine, vast huvitas ka tulevase filmi õhkkond. Ja mitmete võttepaikade looduslik, lausa müstiline omapära. Kirjeldan näiteks ainult ühte: laiuvad liivadüünid. Aegade jooksul on tuuled nihutanud neid ühest paigast teise. Midagi matnud, midagi avanud… Siin olid düünide liivast sirutunud välja puutüvede õõnsad algmed, nagu mälestus kunagi kauges minevikus kasvanud laanest. Arvo astub ühe juurest teise juurde. Mõne juures peatub pikemalt. Kuulatab. Puudutab. Koputab erinevatest paikadest… Kuulatab. Justkui püüdes saada sõnumit kaugest-kaugest minevikust. Heli kuulas ja ka salvestas Enn Säde, meie filmi helirežissöör. Tavaliselt loodi tollel ajal mängufilmi helikeskkond stuudio helisaalis, imiteerides seal vajalikke helisid. Näitlejate puhul kasutati nn järelsünkroonimist: nad lugesid valmis filmipildi järgi oma tekstid stuudios uuesti sisse. Ent Enn salvestas väsimatult helisid nii tegelaste sünkrooniana võtteplatsil kohapeal kui keskkonna elementidena või taustana ja kasutas salvestatut helindamisel, saavutades sellega veenva taju filmi helipildis. Arvo Pärt on meie helilooja. Siin — seeni puhastamas. „Värvilistes unenägudes” on oluline lapse suhe ümbritseva loodusega. Filmi kunstnikuks on Imbi Lind. Kuidas kunstnik seda maailma nägi, kui palju temaga selle üle arutlesite? Ma ei mäleta mingeid erilisi arutelusid kunstnikuga. Kuidas sulle tundub, kas „Värvilised unenäod” on üldse lastefilm? Kuidas lapsed seda vastu on võtnud? Üldjoontes on see kindlasti lastefilm, aga esialgset varianti pole ju vaataja näinudki. Olen kuulnud, et Tallinnfilmi toimetus võttis algse filmivariandi vastu raevuka kriitikaga. Jaan Tooming olla öelnud, et tema töö on tehtud, ning lahkunud Tartusse. Kõik jäi Virve Aruoja kanda. Osaliselt rangeid nõudmisi täites püüdis ta siiski säilitada filmi sõnumit. Nii tekkisid filmi hoolitseva miilitsa kuju ja mitmed muud nõukoguliku keskkonna veidravõitu tunnused. Kuuldavasti see, mis lõpuks vaatajani jõudis, võeti hästi vastu nii laste kui täiskasvanute poolt. Sisaldas see ju Jaan Toominga varjatud sõnumeid ka täiskasvanutele. Kel võimet, sai aru. Kuidas kulges montaažiperiood? Sellest ei tea ma suurt midagi. Minu kui operaatori töö oli tehtud. Kohe pärast võtteid suundusin ma juba uute tööde juurde. Filmi algse variandi panid kokku Virve Aruoja ja Jaan Tooming koos. Pärast seda lahkus Jaan Tooming Tartusse. Kogu edasine jäi Virve Aruoja õlule. Kuuldavasti ei olnud see kerge. Valminu ei vastanud ilmselt tavapärastele nõukoguliku filmi nõuetele. Tallinnfilmi otsustajad võtsid selle kuuldavasti vastu turmtulega. Toimetuskolleegium olevat seda palju kordi vihaselt analüüsinud, nimetades filmi ebaõnnestunuks. Nõuti olulisi muudatusi, juurdevõtteid. Täiendavatest juurdevõtetest mina keeldusin. Ei oleks saanudki nõustuda, sest olin hõivatud juba uue filmiga. Ent kuna Enn Säde oma mälestustes väidab, et ma siiski tegin hilisemaid lisavõtteid, ja tal on esitada ka vastav foto, siis ilmselt ma midagi sinna juurde filmisin. Aga mul ei ole sellest mälus mingit jälge. „Värvilistel unenägudel” on meie filmiloos eriline koht. Mida sina arvad, miks? See küsimus ei ole mulle. Julgen siiski arvata, et see oli vast tollel ajal esimene film, mis sisaldas sõnumit nii lastele kui nende vanematele, n-ö koguperefilm. Nüüd üks üldine küsimus. Mis sa arvad, kas filmitegemine nõuab mingit spetsiifilist pilku? Või on nii, et heal juhul teevad operaator ja kunstnik asja ära, ja saab ka nii, et režissöör lihtsalt üldiselt ütleb, et „tahaks midagi sellist”? Professionaalse filmi tootmine-loomine eeldab kõigilt tegijatelt ühelt poolt andekust ja teiselt poolt selle realiseerimiseks hariduse teel omandatud oskusi. Kõigepealt muidugi režissöörilt ja operaatorilt. Teiseks, oma objekti peab tunnetama. Kui objekt on looduslikust keskkonnast, siis peaks tegija ennast selles keskkonnas koduselt tundma. MEENUTAB ENN SÄDE Saadan oma küsimused ka Enn Sädele. Enn vastab neile kõigile koos, ühes plokis, nii ei hakka neid siin enam eraldi välja tooma. Tormisel rannal. Jaan Tooming ja kohalik poiss Laur Pihel. Me olime 1974. aastaks juba teatavate kogemustega filmiinimesed, me oskasime endateada filmida ja monteerida ja heliga ringi käia. Kõik oli „normaalne” eesti filmindus. Maadligi ja vagur. Ja äkki selgus, et me oskame lennata! (Kas sa oled unes lennanud? Mina olen, kahjuks ei enam…) Jah, kellel oli õnnestunud näha Suitsu-õhtut jaanuaris 1969 Kirjanike Majas, võis umbes aimata Toominga Jaani lendu ka siin Hiiumaal. (Ja kuidas ma seal Suitsu-õhtul kartsin, et mänguekstaasis Jaan, tool üles tõstetud, minust meetri kaugusel, selle mulle kaela kukutab!) Või näha Jaani „Lõppematus päevas” (1971), mille töövariandi näitamise järel Telefilmis filmikarbid hetkega ära viiakse ja vist ka hävitatakse. (Aga sama päeva keskööl tulevad kaks noormeest Virve Aruoja juurde — ta elab telemaja taga —, tassivad 36 negatiivikarpi tema keldrisse ning räägivad neile antud käsust negatiiv ära põletada. „Kui tahad, võta endale ja hoia suu kinni!” Aastaid hiljem leian mina monteerimata algnegatiivi, samad roostes karbid, Virve venna, operaator Vello Aruoja briketikuurist.) Virve teab, kelle ta on kampa kutsunud; veidi kardab, aga lubab Jaanil möllata. Kõik elemendid filmitegemise alguses on ju lahtised. Rein Maran ei tunne Jaani, ta on tõsimeelne väljaõppinud eesti operaator. Ehkki ta tajub juba Tallinnfilmis režiistsenaariumi kaitsmisel vastaspoole — direktsiooni jne — puhevilolekut. Midagi nad ju Jaanist teadsid. Ja vaevalt Jaan ise täpselt teadis, kuidas see pasjanss laotub, mille tükke (elemente) nüüd kadakate vahel üles võetakse. Mitte kordagi pole kuulda mõistet „eksperimentaalfilm”! Ivar Kosenkraniuse käsikirjast jääb vaid skelett, kõik muu hakkab sündima mingis uskumatus ringtantsus, kus kõik on äkki osalised: lapsed, lambad, meri, loodus. Muidugi ei tule Rein algul kaasa, ta poleks siis Maran. Kui ikka päikesevalgus on liiga kontrastne, paneb ta hõõguma söeprožektorid, DIGid. Jaan on märatsedes selle ebardliku valguse vastu… „Siis ma pidin neid lepitama, kusjuures ma ise ei saanud ka aru, kumma poolt ma olen,” ütleb Virve. Kogu see assotsiatsioonide pillerkaar, mis hiljem montaažis sünnib — seda veel pole! Aga tasapisi hakkavad peamehed Jaan ja Rein midagi/kuidagi teineteisest aru saama, „tuli ja vesi” tulevad teineteisele lähemale, täiesti erinevad esteetilised arusaamad just nagu sulanduksid. Hiiumaal Kõpus, kus laagris oleme, pole mingit võimalust võetud filmilõike monteerida, ehkki Eevi Säde, montažöör, on kohal. Vist saame kusagil külakinos siiski töömaterjali vaadata, või näitab minu assistent Sämm seda siinsamas koolimajas. Aga tunne hakkab kohale jõudma, see seletamatu närvivirvendus. Rein muutub meie silme all (ja see on tänaseni mulle suurim küsimärk) — ta läheb äkki lahti! Ma ei hakka siin kordama lugusid tema erioptikatest ja peeglitest ja millest kõik veel. Männimetsa ehitatakse suur klaaskatusega kuur, mille sees on otsekui Mustamäe korteri koopia — nii saame ettetulevaid vihmaseid päevi otstarbekalt kasutada. Rein laseb siseseina äärde kaevata suure jooksukraavi koos raudteega kaamerakäru tarvis ning me näeme suure vaikse kaamera hiilimist põranda tasapinnal, lapse tasapinnal! Hiiumaale ehitatud Mustamäe korteri dekoratsioonid. Kati on üksinda kodus. Ülevalt püüab helimees Sämm helisid, all paremal võib avatud seina taga aimata kaamerat. Jaan lendab kõikse aeg… Ma hüüan säärast tegutsemist ketiefektiks, mil üks võetud episood kutsub esile teise, täiesti ootamatu, ja mille paika montaažireas on võimatu ennustada. Kõlab ju lamedalt, kui ma siin kordaksin: filmikunst on montaažikunst. Muidugi me aimame, et kõuepilved kogunevad, aga see ei sega jahmerdamast kassipoegadega või maruägeda tormi hetkedel merre tormamast. Mulle tundub täna, palju-palju aastaid hiljem, et üks hea Filmivana liitis sel suvel meis kokku palju last, loodust ja mängu. Virve Aruoja on kutsunud Jaani filmi „Kolme katku vahel” (1970) teiseks režissööriks ja Slahteri osatäitjaks; nii et ta usub end Jaani tundvat. Ning tunnistab meile ka ise, et hea meelega aitaks ta Jaani taas filmireele, mis pärast „Lõppematu päeva” suurskandaali ju võimatu näis. „Meil on hea mälu,” ütleb ühes muus seoses Keskkomitee ideoloogiasekretär Leonid Lentsman. Noh, mõlemad lavastajad on Tallinnfilmis uustulnukad, tulevad ju televisioonist, mille kummaline vabam eestimeelsus on ärritav. Ja diplomaadid nad pole — filmi käivitamise koosolekul stuudios oleksin mina, vagur filmitöötaja, küll korrektsemalt käitunud. (Ega see väga nali olegi…) Kohe alguses jahmatab filmirühma suurus: Kõpu kadakate vahele saadetakse oma 60 inimest. Kõik stuudio palgalehel olevad inimesed peavad tööd saama, Jaani tuleb eraldi rahustada. Tasapisi hakkame tööle, peaosalise Kati oleme juba veidi varem, Tallinnas proovidel leidnud. „Lapsi me ei dresseeri, nendega tuleb mängida,” ütleb Jaan ning Virve tõmbub tagasi. Me kartsime temapoolset nunnutamist, aga Virve on nii tark, et annab siitpeale ohjad Jaani kätte. Tõsi, pisikese kirbe kibestumisega tunnistab ta mulle ühes kunagises intervjuus (2005), et „Jaan oli selle filmi hing, aga me tegime seda siiski kõik koos”. Oma raamatus („Teater kui saladus”, 2015) nendib Jaan: „Lavastaja on võlur, kelle vägi kandub etendusse. Näidend on vahend öeldamatu ütlemiseks. Kes on dramaturg?” Asendage „etendus” ja „näidend” „filmiga” ja te saate Jaan Toominga täpse iseloomustuse võtteplatsil. Väikese, viieaastase Kati võttepäev tohib olla vaid neljatunnine. Saadame kõik minema, läheme Kati ja Jaaniga kuhugi vaikse põõsa alla ja Jaan ajab juttu. Ta ongi otsekui šamaan, laps läheb lahti, filmiteadlane nendib (vaba teadvuse vool): Mis inimesega tehakse, kui ta surnud on? / Maetakse mulla alla. / Kas tema mulla alt välja saab? / Ei saa. / Aga kuidas lilled välja saavad? / Kui lumi ära sulab. / Aga miks inimene välja ei saa? / Tema pole lill ju. / Kuhu inimene seal mulla all kaob? / Kaob väga sügavale maa alla ja siis enam välja ei saa. Ja siis tuleb madu ja sööb ära. Siis madu tapetakse ära ja inimene tuleb välja. / Kas samasugused inimesed või teistsugused? / Ikka samad inimesed. Nõidus ja reaalsus? Nende segamine pole Kati jaoks ülepea probleem, see pisike tüdrukutirts oma fantaasiatega lööb veel nüüdki pahviks. (Olen säilitanud kõik need metsavestluste lindid Filmiarhiivis.) Tähtsuselt teised tegelased on kassipojad. Heliassistent Sämm Vasard ja lavastaja Jaan Tooming. Või vaadake Jaani tormipäevade võtetel, mil ta kargab koos noorte näitlejatega merre, kõigil värvilised linikud üll. Virve seisab rannal, suurrätt õlgadel: „Kas seda nüüd on ikka vaja?” Jaan on õige hoos ja laulab: „Oh saaksin käia…”, noored näitlejad aitavad kaasa. Nii Jaan ütlebki: „Väega loomine on uue loomine.” Filmi montaažipäevad on nagu üks suur performans ehk „taideetendus”(!). Et Eevi Säde on Jaaniga ühes montaažitoas, teine montažöör Leili Karpa paneb parajasti Virvega teises toas pilti kokku ja mina jändan samal ajal fonoteegis helidega, jookseb Jaan kolme toa vahet piki koridori, lauldes ja tantsides: „Oh sa meie filmikene!” Kui asi meeldib, ei hoita seda enda sees, säärasena need temaga veedetud koostöökuud ongi meile meelde jäänud. Kuigi siia mahub ka seitseteist ärritavat arutelukoosolekut direktsioonis või toimetuses. (Jutt on ühe tunni pikkusest lastefilmist!) Et Rein Maran töötab juba taas Eesti Telefilmis omaenda loodusfilmidega (ilmselt „Inimene ja loodus” ja „Looduse hääled”, 1975, kus ma jälle helimees olen), siis ega ma mäleta teda „Värviliste” montaažiperioodil väga juures olevat. Rääkimata nondest tobedatest korralekutsumiskoosolekutest ja „sent-surmale-võlgu” päästeaktsioonidest, küllap mõnikord ka valusatest kompromissidest. (Loe Moskva pabereid!) Sest valida on vaid filmi likvideerimise (meenutagem Jaani filmi „Lõppematu päev”, 1971, Eesti Telefilm, käekäiku!) ja iga hinna eest päästmise vahel. Reinu mälestustes need alandavad karjumised puuduvad, teda ju seal pole. Paraku eksib Rein ka juurdevõtete jutuga: „Nõutud täiendavatest juurdevõtetest mina keeldusin. Ei oleks saanudki, sest olin hõivatud juba uue filmiga. Need juurdevõtted tegi keegi Tallinnfilmi operaatoritest. Armastusväärne sõbralik miilitsaonu ja muu selleväärne.” Miks Rein nüüd seda räägib, on mul raske mõista — muidugi filmisid Mustamäel Rein ise ja tema meeskond seda temalt nüüd mingi halvustava värvingu saanud kassi ja takkaotsa ka Kati kadumise lugu. (Olen ise seal võttel, vt ka Fotonurgas eelviimast fotot nr 49.) Avo Pärdiga teeme esimest koostööd 1972. aastal Olav Neulandi diplomifilmi juures „Üks helin mul helises rinna sees”. Neist päevadest on meelde jäänud uskumatult soe muusika ja tema väga täpsed märkused montaažirea kohta. Arvo tuleb Hiiumaale oma teise naise Noraga, keda ma varem ei tundnud; elame suisa nendega koos ühes tagasihoidlikus tares. Näha on, et väike puhkusehetk. Arvo ja Nora tulevad tihti meie võtteid vaatama, esiotsa ei tea mina midagi Jaani ja Arvo plaanidest filmi muusika kohta. Seda enam, et nad tunduvad olevat nii erineva veregrupiga. Aga Arvo istub, vaatleb, viskab lutsu, möllab tormi ajal rannal nagu me kõik. Siis tuleb see tühja puutüvega tümpsu löömine ja „Oh saaksin käia…” laulmine. Arvos midagi liigahtab, ta otsib toika ja taob kaasa… Veel ei ole ta kirjutanud nootigi filmimuusikat selle „tavalises” tähenduses, mille eest makstakse honorari. Sügisel Tallinnas, filmi tapmise tipphetkel, mil stuudio direktorilt on tulnud lõplik ja vastuvaidlemisele mitte kuuluv käsk: „Hommikul näitate kogu filmi ette, siis otsustame!”, salvestame öösel Jaani ja ta sõpradega pille, kellukesi, trumme, laule, hõikeid, monteerime helilindid ja teeme kokkusalvestuse. Arvo Pärti ei ole juures! Ja esiotsa just nagu päästame filmi ära. Vaatame omakeskis veel kord rahulikult seda filmitoorikut, Arvo istub vaatesaali ukse juures mikseripuldi kõrval. Ning ütleb siis oma arvopärdilikul moel: „Sellega on nagu käega, kui panna ta ootamatult kuuma vette. Esialgu ei saa aru, kas on kuum või külm…” Jaan puhiseb pärast: „Kuum või külm… Küll ütles!” Aga Arvo on nüüd kambas, mõistes Jaani ja Virvet ja kogu lugu. Ega talle meeldi kõik need inkade „Kotka lennu” laulud ja muu, aga ta saab aru — need on Jaanil niivõrd seal sees, et neid ei saa enam välja visata. Filmi helisse lisanduvad mõnusad värvid, mis põimuvad Jaani teistsuguste häältega, olgu selleks siis Bali saarte gamelan-muusika või ürgvana vaharulli salvestus rahvalauluga „Unesulased”. Rääkimata „Oh saaksin käia” variantidest. Arvo kutsub mind Raadio valgesse saali salvestama sealset klavessiini (tšembalot), aga kunagise helirežissöörina palub panna mikrofoni peaaegu keelte peale. Tulemust saab kuulda laste mõrravõrku jooksmise episoodis, kus õrna klavessiini asemel on raskelt mürtsuv „tundmatu pill”. See on põnev koostöö, kus mingil moel kõik helikomponendid haakuvad üksteisega, teinekord ei saagi aru, kas tegemist on taustahäälte või muusikaga. Klassikaline, vanaaegne kokkusalvestus 35-mm magnetlintidega on Tallinnfilmi helisaalis detsembri keskel 1974, Arvo Pärt istub mõnikord suisa minu kõrvale suurde pulti. Et nagu kolleeg või nii… Rääkida viiekümne aasta tagusest helitehnikast on ju sama, mis rääkida Napoleoni-aegsest ränilukuga püssist. Muidugi ma blufin, sest just täna sain kullerilt uhiuued Sony peatelefonid MDR-7506, aga samasugustega ma ju 1974. aastal Hiiumaal töötasingi. Kui üks asi on meistri käes ülihästi välja kukkunud, siis pole mingit mõtet seda „innovatsiooni” nimel välja vahetada või suisa välja visata. Stradivarius!? Analoogsalvestus, 6,25-mm magnetlint, Nagra-4 — maailma parim, Šveitsi Kudelski tehase makk. Ole vaid mees ja kuula ning vali! Tõsi, saan erandkorras katsetada tollal esimest Nõukogude Liidus tehtud ülisuunatud mikrofoni, muidugi Sennheiser-MKH815 koopiat, ning pean siis Leningradi saatma n-ö testitulemuste aruande. Mida ma ka teen, sest seal tehases on ju ees puha mu instituudikaaslased. Tulemused on raputavad, sest meil pole veel kellelgi säärast riista käes olnud ja olgugi et eksperimenteerides muidugi ka üle võlli viskun, on lapsed õunaaias üles võetud umbes 70 meetri pealt… Tavavõtetest rääkimata. Tagasi tulles „Stradivariuse” juurde (kontrollin praegu intenetist): sama pikk mikrofon Sennheiser-MKH815 on endiselt tootmises ja saadaval 370 euro eest. Mida oligi vaja tõestada… Sealtsamast Leningradi KINAPi tehasest hangin tutvusi kasutades ka esimese, üsna algelise raadiomikrofoni (27 megahertsi), mis väetist leviulatusest hoolimata tuleb ikkagi kusagil registreerida kui raadiosaatja. Vist jällegi esimene Eestis? Lõputöödel on meil fonoteegis muudetava kiirusega makk ja seda on filmis kuulda. Katsuge mind mõista — ma ei eputa siin tehnika poolega mitte seetõttu, et näidata, kui tubli mees ma olen. (Film kui tehnika sulane või suisa ori!?) Tantsi ja laula, helimees! Ja võtadki oma truu assistendi Simo/Sämm Vasardi ning ronid Kõpu koolimaja pööningule, sest sajab vihma ja piiskade muusika plekk-katusel on peibutav, ehkki filmis võib-olla ei lähegi seda vaja. Tormilained ja vägev tuul, mikrofon kardab seda nagu kurat kukke, ning mässid selle pika toru siis mingisse villasesse suurrätti, mis Sämmil süles nagu aastane laps… Unustan siin näitlejad, aga need tuleb kätte saada maksimaalselt otse ja puhtalt, enamikus ju lapsed! Ja kassipojad ja augustikuised rohutirtsud, kes saevad kui hullud. Virve Aruoja: „See film oli peas ja südames ja igal pool, nii et sa ei saanud üldse millegi muu peale mõtelda.” Me teeme Virvega toreda venekeelse versiooni, kus tuntud lasteluuletaja Emma Moškovskaja kohandatud tekste loeb peale tollane supertäht Inna Tšurikova. Esialgne kategooriline keeldumine, põhjenduseks ajapuudus, muutub pärast filmi nägemist — Tšurikova sõidab spetsiaalselt Tallinna, siseneb uskumatu kaasaelamisega meie filmi… Lõplik venekeelne kokkusalvestus toimub 1975. aasta aprilli esimestel päevadel. Mingitele festivalidele pole see film kunagi saanud. Torm, värvid ja Rein Maran. Enn Säde fotod Lõpetuseks. Seda lugu saadavad Enn Säde fotojäädvustused „Värviliste unenägude” tegemisest. TMK fotonurgas saab näha ka Ennu „Värviliste unenägude” fotoalbumit — vaata netis TMK kodulehte, avalehe paremal küljel on kastike nimega Fotonurk, klõpsa sellele. Juba üle aasta on Enn rõõmustanud TMK lugejaid (auto­ri)fotoalbumitega, „Värvilised unenäod” kannab järjekorranumbrit 25. Õigupoolest ei teagi ma sellele analoogi — sissevaated eesti filmi- ja kultuurilukku teemaalbumitena pildis. Ühes omavahelises kirjas ütleb Enn, et oluline on, et „asjad jääksid ajas alles”, või kuidagi nii. Just nimelt, laiemalt käib jutt ju meie kultuurimälust.

  • ÜLESANDE LÕPULEVIIMINE
    on 20.03.2023

    Duncan Macmillan, „Kõik ägedad asjad”. Tõlkija: Pirjo Jonas. Lavastaja: Tanel Jonas. Kunstnik: Kristjan Suits. Valguskunstnik: Triin Rahnu. Mängivad: Getter Meresmaa või Doris Tislar või Risto Vaidla. Esietendus Eesti Noorsooteatri väikeses saalis 20. XI 2022.   „Kui te elate pika elu ja suudate lõpuni välja vedada, ilma et oleksite kunagi muserdavas depressioonis olnud, pole te arvatavasti eriti tähelepanelik olnud.” See lause on üks õige mitmest, mis jäävad kumisema Tanel Jonase lavastusest „Kõik ägedad asjad” Eesti Noorsooteatris. Duncan Macmillani näidend „Every Brilliant Thing” (2013) on üsna lühike, ülikontsentreeritud, vaimukas, valus. Sisukokkuvõte ühe lausega: kui ema üritab enesetappu, hakkab laps koostama nimekirja kõigest, mille nimel elada. Ema esimese katse ajal on laps seitsmeaastane ja esimene äge asi nimekirjas on jäätis. Näidendi esma­esitaja ja kaasautor on stand-up-koomik Jonny Donahoe, tekstis on joonealuste märkustena kirjeldatud suhtlemist publikuga. Neid hetki tasuks jäädvustada igal etendusel, sest näitleja ongi siin kaasautor ja ka lavastaja: ta jagab publikule rolle, valib endale lavapartnereid. See eeldab tähelepanelikkust, osavõtlikkust lava ja saali vahel. Autori soov on, et tegevus kantaks üle selle riigi keskkonda, kus näidendit mängitakse. Pirjo Jonase tõlge sellest lähtubki — võib aimata, et prooviprotsessis on lavastaja ja kolm osalist lisanud näidendisse isiklikke märksõnu. Üllatas autori märkus: kõik rekvisiidid tuleb leida publiku seast. Toidu ja joogiga teatrisaalis viibimine ei ole meil õnneks tavaks, niisiis annab näitleja enne etenduse algust maiuse vaatajale, kelle rolliks lahke vana naine haiglas. Küll aga on saalis kaasas olnud raamatuid; kui publikuks on koolilapsed koolipäeval, on see loogiline. Kindlasti arutati iga olukorra lahendusvariandid proovide käigus läbi. Aga see ei tähenda sekunditki rutiini, iga lavahetk on ettearvamatu. Teatris peakski niimoodi olema; ka kindla struktuuriga näitemängus ei haihtu kordumatu siin ja praegu. Sedagi teatri ja elu pärisosa, olevikulisust, sisendab „Kõik ägedad asjad”. Noorsooteatri lavastust on põhjust vaadata kolm korda, esitajaid on kolm. Tegelasel, keda autor tinglikult jutustajaks kutsub, ei ole nime, nagu ka emal ja isal. See toonitab universaalsust ja anonüümsust, avardab samastumisvõimalust. Nimed on see-eest paaril olulisel kõrvaltegelasel. Näha kõiki kolme näitlejat on keeruline, lavastust mängitakse üsna harva ja täissaalidele. Ideaalplaan oli peaaegu täitumas, ent siis jäi Doris Tislar haigeks. Nii olen näinud kolme etendust kahe osatäitjaga: esietendusel, 20. novembril 2022 oli laval Getter Meresmaa; 2. veebruaril kell 19 ja 3. veebruari hommikul kell 11 Risto Vaidla. Südamerahustuseks jälgisin Tislari lavaelu teatri töövideolt, kuid loomulikult ei asenda ükski salvestus elavat etendust. Getter Meresmaa. Doris Tislar. Risto Vaidla. Sabine Burgeri fotod Kolme osalise hinnanguline võrdlemine oleks narrus. Täpselt nagu ei kehti pingerida ka ägedate asjade nimekirjas. Iga etendus põhineb usaldusel, oma lugu pihtiv inimene on sümpaatne, muutub omaseks. Ma ei väida, et rollisoorituse analüüs päriselt katkeks, aga see toimib teisiti. Veel üks õppetund teatrisaalist: inimlik kaasaelamine, jagatud vastutus, mida igal sammul võimendab näidendi teema. Kas ja kuidas me saame üksteist aidata? Mustvalge vastus puudub: kuna ema ei loobu enesetapust, tuleb viimaks täiskasvanulikult leppida tõsiasjaga, et me ei saa elada teise inimese elu, isegi kui see inimene on meile kõige lähedasem. Aga siit ei järeldu (need aga’d vääriksid nimekirja!), et ärme üldse püüa üksteist aidata, lööme käega. Pealtnäha on see lihtne lause, millega näitleja julgustab publikust valitud osalist: te ei pea midagi erilist tegema. Hetked näidendis, mis aitavad elada — neis pole midagi erilist. Näiteks telefonikõne pensionile jäänud õpetajaga, kes oskas lastega rääkida mänguliselt, sokikoera kaudu. Kui õpetaja Palu vastab, et kurbus on okei, et helista mulle ikka, tuleb klomp kurku. Või kõige lihtsam sõna: aitäh. Isa ütleb aitäh oma (täiskasvanuohtu) lapsele — ema mitte kordagi. Depressiivse ema kramplik püüd nimekirja eirata, olgu laps väike või teismeline, tundub meeletult ülekohtune. Kas öelda oma lapsele aitäh on siis ilmvõimatu? Enesekaitse sügavik nii põhjatu? Võiks edasi arutleda, kas oma tuppa ja oma muusikasse sulguv isa oleks saanud millalgi ema päästa… Aga oleksid ei kehti. Elame kaasa noore täiskasvanu loole, kes vaatab tagasi lapsepõlvele, jagab meiega murranguhetki ja kõige kiuste vaibumatut elutahet. Püüan pisut kirjeldada, kuidas lavastus toimub ja toimib. Kui publik koguneb, jagab näitleja paberilehti nimekirjaga, selgitab vaikselt igaühele, et kui tema ütleb numbri, tuleb saalist ette lugeda see äge asi. Minu tekstid kolmel etendusel olid nr 315: Vanade raamatute lõhn; nr 319: Kui sa nii kõvasti naerad, et piim purskab ninast välja; nr 3: Kui sul lubatakse pärast uneaega üleval olla ja telekat vaadata. Nimekirjadialoog on liikuv, näitleja püüab vastuseid nagu pallimängus, erksa hasardiga, mõnikord kordab vaiksemal häälel öeldud sõnad üle, täpsustab mõtet. Publik ümbritseb lava neljas sektoris, tekib silmside. Mängupaigaks on väike saal, veebruaris „Plekktrummi” peaproovide tõttu Ferdinandi saal, mis on peaaegu sama kompaktne. Tegelasi, kes saavad suurema või väiksema rolli, lugesin kokku kaheksa, nende seas kaks elektriklaveri hoidjat; lisaks rekvisiitide ulatajad. Läbivamad rollid on isa ja Kait, kellesse jutustaja armub. Nimi Kait passib nii mehele kui naisele, seda ei muudeta. Huvitav on siiski võrrelda kolme näitleja sarmi. Jään Doris Tislarile pärisvastukaja võlgu, aga tundub, et tema ja Getter Meresmaa lavaolek on milleski sarnane: päikeselisema loomuga tüdrukud, kes oma emotsioone puhtsüdamlikult publikuga jagavad. Risto Vaidla sarm on teistlaadi, tema ei mõju päikesepoisina, näib pigem veidi küüniline, suletum, katkisem. See sobib rolli hingeilmaga. Aga kordan: võrdlus on tarbetu, kõik kolm osalist panevad oma loole südamega kaasa elama ja haletsusevabalt kaasa tundma. Ikka saabub meeleliigutuse hetk, isegi videosalvestust vaadates. Esietendusel haaras Getter (palun andeks eesnimede familiaarsuse pärast, nii on hõlpsam näitlejaid eristada ja kodusem kui perekonnanimega) publiku hooga kaasa, valis partnereid mängurõõmsalt. Ülikooli lektoriks, kes tutvustab Goethe romaani „Noore Wertheri kannatused”, sai improvisatsioonilises tutvustuses „endine AK diktor” ehk Margus Saar; õpetaja Palu rolli täitis kultuuriminister Piret Hartman; elektriklaverit hoidsid tandemina Teatri- ja Muusikamuuseumi töötajad. Videoetendusel valis Doris lektoriks Kait Kalli, lisades „hiljem sai temast stand-up-koomik”; tekkis lisanali nimega Kait. Kui etendusel puhkevad vaheaplausid, võimendab see komöödia stilistikat, ent ei tühista tundlikkust. Aga hooliv vaikus mõjub väga õigena. Kahjuks ei pääse mobiiltelefonidest. Noorsooteatris lisab näitleja väljalülitamispalvele: pange telefonid ära, et nad maha ei kukuks. Tundub jabur? Mitte pärast seda, kui olen näinud etendust, mille vältel telefonid kukuvad põrandale kümme-viisteist korda — see oli habras, vaikne „Apelsinitüdruk” (22. september 2022). „Kõigi ägedate asjade” esietendusel kõlas ka kolksatus ja Getter nentis reipalt: see oli telefon. Videos Dorisega on näha lähiplaanis helendav telefoniekraan: näitlik õppetund, valus ja häbi on jälgida, kuidas sõltuvus lõhub võimaluse loo sees olla, välistab osavõtlikkuse. Kõik see haakub lavaloo teemaga. Esimene tegelane saalist on loomaarst, kes süstib lapse koera Lennart Murit. Stseen käivitab kujutlusvõime: sall muutub lemmikloomaks lapse kätel, pastakas süstlaks; surnud koer muutub esemeks ehk laguneb taas salliks. 2. veebruaril istus esireas koolipoiss, kes otsustas esineda. Kui saalis levis kerge naerukahin ja Risto lausus, et lemmiklooma eutaneerimise üle naerda küll ei tohiks, lasi kutt kuuldavale valju haa-haa-haa. Risto mainis, poisi poole seljaga: see oli küll natuke piinlik. Kuigi poiss hiljemgi itsitada üritas, elas ta ikkagi kaasa. Taipasin imestusega, et minus ei ärganudki õiendav kuri tädi, kuigi kaalusin, kas suunata oma repliik „kui sa nii kõvasti naerad…” otse poisile, aga küllap see valanuks vaid õli tulle. Sain pubeka tähelepanuvajadusest aru ja see nukker mõistmine lähtus näidendist. Ometi tundsin, kuidas tobe naer näitlejat haavas ja häiris, tekstiandmises tekkis pause ja mälulünki, etendus läks raskepärasemaks, otsekui oleks sombune taevas madalale laskunud. Publiku kaasaloov vastutus ilmneb ka negatiivses plaanis. Seda suurem oli tänutunne järgmisel hommikul — uuel etendusel oli taevas kõrge, hingamine vaba, näitleja kohandumised leidlikud. Kordumatuse õppetund. Kristjan Suitsu lakoonilises stsenograafias mängib taeva kujund koos Triin Rahnu valguskujundusega: lavapõranda sinivalge laotusemuster mõjub kui lastetuba, aga ka äraspidi, ema pärast muretsedes on lagi langenud põrandale. Kõige põnevam on jälgida, kuidas tulevad laval toime isa ja Kait. Esietendusel valis Getter Kaidu rolli noore näitleja Erik Richard Salumäe ning sümpaatne oli ka professionaali kohmetust tajuda. Kui Kait on tüdruk, võib tunduda veider, miks teeb tema abieluettepaneku, põlvili laskudes ja puha. Mõlemad Risto valitud Kaidud said kenasti hakkama; eriti 3. veebruaril sai järsku selgeks, miks armunud poiss ise ei söanda ettepanekut teha — tema enesehinnang on madal. Mees, kes Getteri esietendusel isa mängis, mõjus nii ehedalt, et tekkis kahtlus, kas ta tõesti midagi ette ei teadnud. Stseen, kus ema on pärast esimest enesetapukatset haiglas ja isa sõidutab sinna seitsmeaastase lapse, on üks mitmekihilisemaid. Üllatavalt muutuvad mängureeglid: isa ja laps vahetavad rollid ära, näitleja lausub isa repliike, isa rolli kutsutu küsib lapsena vastu: miks? Lapsesuine küsimus näib armsalt naljakas, aga on väga valus. Ole sa laps või täiskasvanu, kriisiolukorras pulbitseb su sees sada tuhat miksi, millele puudub vastus. Selgub, et seda kahekõnet ei olnudki, haiglasse sõideti vaikides. Paneb mõtlema, kui väga on vaja omavahel rääkida, kuidas isa saaks julgustada last ja vastupidi. Isal on hiljem veel üks etteaste: kõne tütre või poja pulmas. Siingi oli vahva esietenduse isa mõistulugu kõrbenud röstsaiast. Aga publiku puhul ei kehti pingeread ammugi, siiras osalemine puudutab. Põnevus, elevus ei katkesta loo sõnumit, vastupidi. 3. veebruaril juhtus huvitav lugu: Risto oli välja valinud usaldusväärse olemisega isa, kes tuligi „autosse”, aga vaikis ega öelnud ainsatki miksi. Pärast ootust lahendas näitleja olukorra lausega: see oli vale auto. Aga varuvalikut polnud, nüüd sattus isa ossa koolipoiss. Ta tuli toime imetoredasti, ainult pulmakõne oli liig mis liig. Risto abistada püüdev lause „Poeg jõuab abieluranda” ajas noormehe täitsa segadusse. Ka see lahenes kenasti, tõdemusega: isa mõtles ümber, ta ikkagi ei tahtnud kõnet pidada. Pärast etendust arutasid koolitüdrukud õhinal, milline see kõne võinuks olla. Kõik ütlematajätmised saavad tähenduse, jääd vaagima, mida ja kuidas ja miks oleks tahtnud, saanud veel öelda… Mis jällegi haakub valusa teemaga: elus on pöördumatuid hetki, ütlemata jäänud sõnu, mida ei saa kunagi heastada. Aga see äratundmine muudab oleviku veel väärtuslikumaks. Üks lavastuse refrääne on muusika, mis on perekonnale tähtis. Kui Kait kutsutakse külla ja kõik laulavad, on kõnekad laulutekstid „Unustuse jõel” ja „Kui sind enam ei ole…”. Aga kriibib ka külalisele jäänud mulje harmoonilisest perekonnast. Vaimustav valik nimekirjas on Tõnis Mäe laulus „Püha Elmo tuled” kõlav „siiiis”. Kui noor vaataja laulu ei teagi, tahab ta seda võib-olla avastada. Nimekiri lõpeb uue vinüülplaadi kuulamisega. Lõpp ei ole vaikus, vaid muusika. Muusika ootus. Millegi hea, ilusa, ägeda, puudutava ootus. Nimekiri ise on nagu peategelane. Inspireeriv idee panna kirja kõik ägedad asjad. Kas või miljonini! Et endale teadvustada ja teistega jagada kõike head, mille nimel elada. See on meie ainus elutöö. Miljonile eelneb nr 999 999: ülesande lõpule viimine. Võib ju mõelda, et oma ülesande viis lõpule ka ema… Aga teemaks on elujaatava ülesande ülesleidmine ja täideviimine. Lavastuse lõpul rändab läbi saali helge valgus, mis kui soe suvepäike teeb korraks kõigile pai. Just siin ja praegu on Tanel Jonase „Kõik ägedad asjad” väga vajalik lavastus, mis ei lihtsusta maailma, aga sisendab lootust, jaatab ja usaldab elu.

  • ANSAMBEL U: JA PROJEKT „RESIDENTUU:R — MUUSIKASALVESTISED”
    on 17.03.2023

    Möödunud aastal oma kahekümnenda tegevusaasta künnise ületanud ja eesti nüüdismuusika lipulaeva nimetust uhkelt edasi kandev ansambel U: on oma katkematus tegevuses muljetavaldavalt ja kapriisselt rutiini vältiv ja süvitsi uusi nähtusi uuriv kooslus. Ansambel võiks ju piirduda uue muusika interpretatsioonipraktikaga, mõelda välja ja tuua ettekandele põnevaid kontserdikavasid — nende tegevus oleks niimoodi juba hästi eesmärgistatud, publik tõenäoliselt rahul ja vajalike ressursside üle otsustajad samuti. Ja kui lisaks esituspraktikale tehakse pidevalt koostööd ka eesti heliloojatega, on nad end juba kahekordselt õigustanud. Ent ansambel U: ei ole jäänud hinge tõmbama, vaid on oma haaret üha laiendanud. Kes ei oleks kuulnud arutelusid ja mahukaid diskussioonisarju teemal, kuidas tuua publikut klassikalise muusika kontserdile, kuidas laiendada publikusegmente? 2015. aastal osutus ansambel U: projekt „Publikuorkester” rahvusvahelisel muusikafoorumil „Classical: NEXT” Rotterdamis üheks kõige interaktiivsemaks ettevõtmiseks kahesaja kandidaadi hulgas. Küllap on Eestis mitmeid inimesi, kes meenutavad oma osalemist publikuorkestris, kus näiliselt keeruline ülesanne, kaasata juhuslikult saali sattunud inimesed ühtse helivoo loomise protsessi, viidi läbi nutivahendite ja spetsiaalsete arvutiprogrammide abil. Tegemist oli üksjagu spetsiifilise protsessiga, mis püüdis luua inimesele taju- ja keskendumisvõimalusi — ja seda mitte lihtsalt vastuvõtvas, vaid ka aktiivses rollis olles —, leida vastuseid küsimusele, kuidas muuta ja hinnata muusikas tekkivaid parameetreid ning kuidas neid kunstiliste ja esteetiliste valikutena arendada ja vormida. Esmakordselt tutvustas ansambel U: seda ideed juba 2011. aastal festivalil „NYYD”. Ansambel U: koosseisus Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Vambola Krigul (löökpillid) ja Taavi Kerikmäe (klaver). Laura Arum-Läätse foto Ansambel U: hilisemate projektide käigus on leitud, et muusikale saab interaktiivselt läheneda veel ühe rakursi alt, 3D maailma kaudu. Taas ei lasta publikul mugavalt tugitoolis unne suikuda, vaid pannakse ta VR-peakomplektidega 3D videomaailma abil eesti muusikat jälgima. Selleks puhuks,  2018. aasta sügisel toimunud kontserdi jaoks, kirjutasid  spetsiaalselt uued teosed Liisa Hirsh („Jäljed”) ja Märt-Matis Lill („Maa ja mere laul”). Kuidas aga läheneda heliloojatele või mõnele muule uue muusikaga otseselt või kaudselt seonduvale teemale? Selle üle on ansambli liikmed küllap aktiivselt arutlenud; samas, miks mitte diskuteerida selle üle ka avalikel üritustel, nagu on näiteks tehtud ansambel U: sarjas „Residentuu:r”, mida ansambel on vedanud juba alates 2016. aastast? Neist enim on meelde jäänud „Residentuu:r 2019”, mis oli pühendatud Udo Kasemetsale (1919–2014) — see muusikalooliselt põnev helilooja, mõtleja, eesti juurtega Kanadas tegutsenud muusik on tänu ansambel U: sisukale tegevusele jõuliselt eesti muusikapubliku orbiiti tõusnud. Sellele eelnenud aastal tegutses ansambel U: samas sarjas helilooja Andrus Kallastu käe all, mille tulemusel valmis Kallastu müsteerium „Šamaani surm” (esiettekanne 2018). Projektis „Residentuu:r — muusikasalvestised” uuriti selle käigus valminud dünaamilisi, ajas muutuvaid salvestisi ja nendeks loodud teoseid.   Uudishimulik ja energiast pakatav ansambel U: ei piirdu uudismuusikaliste žanrite viljelemisega, juba 2013. aastast peale on ta köitnud muusikamaailma ja oma sõpru  muusikaharidusprogrammiga „URR”, mis kannab rahvavalgustuslikku ja muusikahariduslikku ideed: mitte ainult musitseerida, vaid ka heliloojate ja nende teoste üle arutleda. Ansambli liidrid Tarmo Johannes ja Taavi Kerikmäe on väga hea eneseväljendusoskusega, mistõttu on need kontserdid olnud alati huvitavad ja oodatud, nii elamuslikus ja muusikalises mõttes kui ka reaalajas sündivate, kuulajaile põnevust pakkuvate raadiosaadetena. Ainuüksi selle kontserdisarjaga võiks ansambel U: minna uhkelt eesti muusikalukku. Võiks ju küsida, kas ei tasuks hoogu pisut maha võtta, kas kõiki neid arengusuundi ja projekte suudetakse ikka hallata. Aga ilmselt on ansambel U: puhul tegemist inimestega, kes meie kidura kultuurirahastuse kiuste suudavad end argimuredest lahti rebida ja võtta ette tegevusi, mis pole ühelegi kammermuusikat viljelevale ansamblile kohustuslikud. Näiteks teha kontserdiprojekti DYCE (Discovering Young Composers of Europe) raames järjepidevalt piirideülest koostööd uue muusika ansamblitega Cikada, Divertimento Ensemble ja Taller Sonoro, eesmärgiga aidata kaasa Euroopa noorte, veel tundmatute heliloojate rahvusvahelisele karjäärile. Edisoni fonograafi on peetud küll oluliseks leiutiseks, kuid muusika levitamise algallikaks jääb siiski helilooja kirja pandud partituur. Fonograaf ja kõik järgmised heli salvestamise võimalused ja agregaadid on aidanud jäädvustada nii teoseid endid kui ka konkreetsel hetkel sündinud tõlgendusi. Kuigi viimasel ajal on tekkinud küsimused salvestamise ja jäädvustamise vajalikkusest, jätkatakse praegu veel muusika salvestamist erinevatele helikandjatele. Vahepealsetel covidi-aastatel kultuurielus tekkinud sundpaus suunas nii mõnegi muusiku pilgu salvestamisprojektidele ja tundub, et nii on ka ansambel U:-ga. Ansambel on oma tegevuse käigus välja andnud kolm albumit, neist üks koosneb kontserdisalvestuste valikust. Live-kontsertide käigus on nad audioarhiivi salvestanud tõenäoliselt kümneid või isegi sadu tunde muusikat. U: esimene album ilmus aastal 2009 lakoonilise pealkirjaga „U:”, sellel kõlavad eesti heliloojate Märt-Matis Lille, Helena Tulve, Tauno Aintsi, Andres Lõo ja Tatjana Kozlova-Johannese teosed aastaist 2005–2009. Kerri Kotta on albumi kohta kirjutanud: „Kas mitte seda ei soovitagi selle plaadiga öelda, et potentsiaalselt nähtav saab tegelikult nähtavaks vaid sellele, kes oskab enda sellega suhtesse seada?”1 2011. aastal esitletud teine album „Protuberantsid” algatas ansambli koostöö soome heliloojatega; plaadil kõlab Antti Auvineni, Jarko Hartikaineni ja Kimmo Kuituneni looming, aga ka USA helilooja Benjamin Broeningi ning eesti helilooja Tatjana Kozlova-Johannese teosed ajavahemikust 2006–2009. Sellegi plaadi vastuvõtt oli ülimalt positiivne. „Tõtt-öelda võibki just kõike valdav perfektsionism, soov realiseerida heliloojate ideed sajaprotsendiliselt, osutuda selle plaadi ainsaks puuduseks. Ansambel U: mäng on veatu ja nauditav, kuid kohati tekkis mõte, et see võiks olla veelgi parem, kui interpreet siin nii täielikult heliloojas ei lahustuks.”2 Kolmanda plaadi puhul pöördus ansambel sisekaemuslikult kontserdisalvestuste varamusse. Plaadi nimega „Alive” salvestused on pärit ajavahemikust 2012–2014 ning sellel kõlab Tatjana Kozlova-Johannese, Christian Wolfi, Helena Tulve, Gérard Pape’i, Kurt Schwittersi, John Cage’i ja Andrus Kallastu muusika. Albumi väljaandmisest (2015) on möödas kaheksa aastat. Oma loomevõime juures võiks ansambel U: anda uusi plaate välja igal aastal, aga seda teed pole mindud, ju siis ei ole vajalik tundunud. Nagu näha, on ansambel hakanud juurdlema hoopis salvestamise kui nähtuse üle. Nii analüüsiti sarja „Residentuu:r 2022” 29. detsembri kontserdil „Vana-aasta uue muusika kontsert” projekti „Residentuu:r — muusikasalvestised” käigus valminud dünaamilisi, ajas muutuvaid salvestisi ja nendeks loodud teoseid. Selle taustal toimus töö innovatiivse, interaktiivse, dünaamilise ja ajas muutuva muusikasalvestise kontseptsiooni väljatöötamisega. Projektis osalesid ning plaadialbumile kirjutasid teoseid heliloojad Age Veeroos, Elis Hallik ning teadlane ja kunstnik Taivo Lints, keda ansambel U: peab oma kaasmõtlejaks. Kavas olid Age Veeroosi „Vaatenurk” („Point of View”, 2022, esiettekanne), Elis Halliku „Above”(2022, esiettekanne) ja Taivo Lintsi (1980) „AudioMelt” (2022, esiettekanne). Kui muusikaloolased hakkavad kunagi paarisaja aasta pärast uurima ja üles kirjutama praeguses Tallinna muusikaelus toimuvat ning uurima siinseid ansambleid ja heliloojaid, võidakse tõenäoliselt Veeroosi, Halliku ja Lintsi iseloomustamiseks öelda, et „ühes aeg-ruumis tegutsesid sarnase mõtte- ja loomelaadiga heliloojad”. Kuna 21. sajandi algus ei ole veel ajaloohämarusse vajunud, võib siin esile tuua eri põlvkondi esindavaid naisheliloojaid ja eristada Lintsi lähenemist muusikale meie n-ö akadeemilise taustaga heliloojate omast. Age Veeroos. Mall Kullamaa foto Age Veeroosi (snd 1973) tulek eesti muusikasse toimus käesoleva aastatuhande algul. Tal on ette näidata oope­rid „Tuleloitsija” ja „Grid”, millest viimane pälvis 2010. aastal meeskonna peavõidu Berliini nüüdisooperite konkursil „Operare 2010”. Tema sekstett „Hemera” (ansambel U:, 2016) ja teos „Mõttelõng” sümfooniaorkestrile (esiettekanne 2019, ERSO) nomineeriti vastavalt aastal 2016 ja 2029 LHV uue muusika Au-tasule. Age Veeroos on olnud alates 2019. aastast ka Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi liige ja kirjutab praegu doktoritööd teemal „Sul ponticello mänguvõtte mõjust heli tämbrile”. Ansambel U: poolt ette antud ülesandena pidi ta kirjutama teose, mida on võimalik salvestusel interaktiivselt ja dünaamiliselt kuulata. Veeroos lahendas selle tsüklina, kus erinevad alaosad on antud sooloinstrumentidele, mille järjestust võib kuulaja teatud piirides varieerida; lisaks sooloosadele on selles olemas n-ö tutti osa, kuhu on kaasatud kogu ansambel. Sel kombel on ülesanne lahendatud, kuid alles on jäänud Veeroosi enda detailitundlik ja poeetiline lähenemine kammermuusikale. Elis Hallik. ERRi foto Mõnevõrra nooremate heliloojate põlvkonda esindav Elis Hallik (snd 1986) on kinnistanud ennast eesti muusikamaastikule viimase kümnendi jooksul. Tema olulisemad teosed on 2014. aastal Viini Muusika- ja Esituskunstide Kõrgkooli rahvusvahelisel heliloojate suveakadeemial peapreemia pälvinud teos „Impacts”, 2017. aasta rahvusvahelisel heliloomingu Rostrumil Palermos Eestit esindanud teos „To Become a Tree” ja samal aastal Pariisis IRCAMi multidistsiplinaarse festivali „ManiFeste” raames esitletud orkestriteos „Fluchtpunkt”. Eestis on tema kammermuusikat mängitud mitmetel uue muusika festivalidel. Ansambel U: interaktiivse projekti jaoks kirjutatud „Above” on lahendatud väga leidlikult. Tegemist on mõneti varajase muusika loogikale üles ehitatud teosega, milles kulgevad võrdselt kuus suhteliselt iseseisvat häält, mida saab mängida vabalt valitud instrumentidega. Teose helipilt kannab mitmekülgset tähendusvälja — olles küll nüüdismuusika, vaatab see oma mõttelaadilt tagasi Madalmaade polüfoonilise meisterlikkuse kõrg­aega. Teos kulges rahulikus ja köitvas helisängis, kantuna nõtkelt poeetilisest kantileenist. Elis Hallik. ERRi foto Improvisatsioonilist mõtlemist esindav, omapärase lähenemislaadiga heli­looja, aga ka keerukate kohanevate süsteemide modelleerimisega tegelev teadlane Taivo Lints (snd 1980) esitles oma loomingut 2021. aasta Eesti muusika päevadel, kus kõlas tema teos „Rhythm Convergence” Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansamblile, mille puhul huvitas heliloojat interpreetide vabadus teha ise otsuseid ja improviseerida etteantud raamistikus. 2021. aasta EMPi kodulehelt võib tema kohta lugeda, et ta on „keerukate kohanevate süsteemide modelleerimisega tegelev teadlane, kes töötab Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuses (TFTAK) ning Tallinna Tehnikaülikoolis (TTÜ) süsteemibioloogia valdkonnas bakterirakkude arvutimudelitega”. Lints on õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis arvuti- ja süsteemitehnoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ning täiendanud oma teadmisi keerukusteaduse-, arvutiteaduse-, bioloogia-, tehiselu-, semiootika- jms alastes suve- ja talvekoolides ning konverentsidel nii Eestis kui välismaal. Tema huvidering on väga lai, ulatudes loodusteadustest ja insenerindusest arhitektuuri, muusika ja kujutavate kunstideni. Muusikas on ta keskendunud elektroonilisele muusikale, helisünteesile ja helitöötlusele ning arvutipõhistel meetoditel eksperimenteerimisele.3 Lintsi oskust panna kokku keerukaid kohanevaid süsteeme ja tema tegevust kohanevate süsteemide modelleerimise alal oli tunda ka tema uues teoses „AudioMelt”, kus oli olemas nii heliline kui interaktiivselt muutuv pildilik pool. Ansambel U: lähenemises nüüdismuusikale on tunda ambitsioonikust ja värskust. Nende ideed on hämmastavalt uudsed ja teostused leidnud viimistletud lahenduse. Usun, et Eesti muusikapublik ootab suure huviga, milliseid lähenemisnurki nüüdismuusikale pakuvad nende tulevased kontserdid.       Viited: 1 Kerri Kotta 2009. Teise põlvkonna tulek. Ansambel U: esikplaat „U:”. —  Sirp, 29. V. 2 Kerri Kotta 2011. Peaaegu liiga täiuslik. — Sirp 17. VI. 3 Eesti Muusika Päevad 2021: Taivo Lints. — https://www.eestimuusikapaevad.ee/2021/bio/taivo-lints/  

  • VIDEO. Made Luiga Eesti Noorsooteatri lavastusest “Plekktrumm”
    on 16.03.2023
  • NII ME ELAME, ELASIME ENNE JA ELAME NÜÜD
    on 16.03.2023

    Autor: Günter Grass. Tõlkija: Mati Sirkel. Dramatiseerija: Priit Põldma. Lavastaja: Taavi Tõnisson. Kunstnik: Rosita Raud. Helilooja ja -kujundaja: Markus Robam. Laulusõnade autor: Peeter Volkonski. Liikumisjuht ja koreograaf: Ingmar Jõela. Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater). Mängivad: Joosep Uus, Ingrid Isotamm (Karlova teater), Steffi Pähn, Tiina Tõnis, Anti Kobin, Mart Müürisepp, Andres Roosileht ja Hardi Möller (külalisena). Esietendus: 5. II 2023 Eesti Noorsooteatri väikeses saalis.   Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ühel detsembrikuu päeval leidsin postkastist Värske Rõhu toimetaja Saara Liis Jõeranna kirja, milles mind kutsuti osalema IDA Raadio saates, mis pidi lahkama Günter Grassi „Plekktrummi”, sest selle teose põhjal valmib Noorsooteatris peagi lavastus. Olin kutsest üsna hämmeldunud ja püüdsin viisakalt põigelda, sest traumakirjandus ei ole sugugi teema, milles end kodus tunneksin. „Siis peaks Grassi raamatu üle lugema, praegu ma küll ei tunne, et saaksin pea ees lahingusse tormata. Vajab ikka mingit eeltööd. Kui leiate kellegi, kes ütleb kohe jah-jah, mina tahan ja tean, siis võtke tema,” vastasin talle. Ju siis ei leitud. No ja võtsingi uuesti Orissaare raamatukogust „Plekktrummi”, mida olen nüüd juba kaks korda pikendanud, sest vedasin raamatu linna kaasa, maal ei jõudnud läbi lugeda. Kas aga värskelt taasloetud raamat aitab lavastuse arvustamisel, selles ei ole ma nii kindel. Sest niimoodi kipub liigselt algteosesse kinni jääma: muudkui võrdlesin saalis istudes, mis dramatiseeringus välja jäetud, mismoodi rõhud asetatud. Üks teine vaataja leidis, et lavastus püüab meile raamatust rohkem rääkida konkreetset lugu, mis ei ole just kõige huvitavam lähenemine. Ma ei ole ise ka suurem looaustaja, või täpsemalt, ma näen ja tajun lugu pisut teisiti, kui seda tavaliselt tehakse; minu meelest on lugu see, mida keegi räägib, olgu see siis kirjanik või lavastaja, mitte tingimata kindel, sündmustest pungil lineaarne rida. Oskar Matzerath — Joosep Uus. Püüdsin enne etenduse nägemist vaimusilmas ette kujutada, kuidas üldse on võimalik taolisest üleküllasest tekstist näidend vormida, ega suutnud seda teha. Kindlasti polnud see midagi sellist, mis mind saalis ootas. Tõepoolest, narratiiv oli välja puhastatud, palju selgem, kui see on Grassi oopuses, mis on oma olemuselt, kui sealt liigliha maha kraapida, üsna sirgjooneline arenguromaan, lapsest täiskasvanuks saamise lugu, kuigi meile väidetakse kangekaelselt, et Oskar Matzerath otsustas jääda kolmeaastaseks ja mitte kunagi suureks kasvada. Pipi Pikksukk ka ei tahtnud suureks kasvada — kas seda võib nimetada omasüüliseks alaealisuseks?  Nad sõid Tommy ja Annikaga mingeid ube ja nõidusid sinna juurde: „Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu.” No aga Pipi oli ka tugev nagu härg ja iseseisev pealekauba, kuldrahadega kohver kapi otsas, milleks talle kool ja töö. Sama arvab ka Oskar, vähemalt kooli kohta. Hoolimata välisest kasvupeetusest väike Oskar siiski areneb, lapsest saab nooruk, noorukist noor, noorest täiskasvanu. Ta tahab peret ja lapsi, ennast tööga elatada ja kuigi tal õnnestub vältida oma vanemate koloniaalkaupluse pidamist, saab täiskasvanute maailm ta kätte koos saba ja sarvedega. Aga et jätkata sealt, kust alustasin, nimelt ausalt ära rääkimisest, siis järgmine kiri oli juba dramaturgilt Priit Põldmalt endalt, kes vaevus kirjutama pikalt ja ülimalt erudeeritult probleemistikust, millest me võiksime IDA Raadio saates rääkida. Tekkis tunne, nagu läheksin eksamile, sest sellist mõistelist tulevärki ja teemale pühendumist ei näinud ma enda sees kuskil. Mõtlesin veel pahuralt, et on ikka inimesi olemas, kust siuksed küll tulevad, kes 7. jaanuari hommikul saadavad pahaaimamatutele kaaskodanikele laiali kirja, milles nõuavad aru trauma käsitlemise erinevate perspektiivide kohta — millised vaatenurgad on meie kultuuriruumis adekvaatselt esindatud ja millistest on vajaka. Samas, seda kirja nüüd üle vaadates on mul lavastuse rõhuasetused kohe palju selgemad, sest otse loomulikult üritatakse siduda Oskari kogemust meie kaasajaga. Kõige selgemalt väljendub see lavastuse niinimetatud „suures kõnes”, milles sisalduvad ilmselged vihjed tänapäevale — et küll on ikka külm ja veel külmemaks läheb ja mis see kõik maksab jne — seotakse lõpuks osavalt kokku Danzigis valitsenud sõja eelõhtu meeleoludega, nii et vaatajal jääb kahtlus, kas ta endale neid paralleele kaasajaga lihtsalt ette ei kujutanud. Mulle näis taoline otsene viitamine ebavajalik; vaevalt on nii tuhmi vaatajat, kes ei oska ära tunda ühiseid jooni tänapäeva ja mineviku vahel, ja ega siis see lavastus ole esimene koht, kus neid seoseid otsitakse ja leitakse. Sest minu jaoks ei ole „Plekktrumm” sõjaraamat ega ka traumakirjandus. Kirjandusteaduslikku ülevaadet selle kohta, milliseid omadusi romaanile külge on poogitud, ma ka andma ei hakka — jah, räägitakse groteskist, allegooriast, müütilisest mõõtmest ja millest iganes veel. Ma jään endale kindlaks, et tegemist on üsna tõetruu kirjeldusega autorit ümbritsenud maailmast, lapsepõlvest kuni tollase kaasajani (raamat ilmus aastal 1959, raamatu sündmustik lõppeb aastal 1954). Niisiis kujutas Grass ühe perekonna saatust läbi selle ajaloo, mis inimesele on antud. Inimajalukku kuuluvad ka tema esivanemad, seepärast algab raamat päritolulooga, küsimusega, millega algab ka lavastus — kes ma olen? Kes on Oskar Matzerath? Päritolu on segane asi, katsu sa selles rahvusküsimuses täpselt sotti saada, kui on küll teada, et emapoolne vanaema oli kašuub ja vanaisa tulesüütajast poolakas, isa kas saksa väikekodanlane või poola kaunishing. Terve Danzigi linn on üks rahvaste paabel, kus üht kašuubi-poola päritolu naist võivad armastada ja ihaldada nii sakslane, juut kui poolakas. Sest mis on inimese elu? See on teadvustamata tungide paljuhäälne kakofoonia. Siin pole midagi mõistuspärast. On ainult mõned kindlad asjad, näiteks maitsev söök, mis pole sugugi vähetähtis, võttes arvesse, et eelmine põlvkond suutis ennast toita peaasjalikult tuhas küpsetatud kartulitega, ja skatimäng, ja ihu võimsad soovid, mis käivad üle mõistuse, au ja tahte. Kõik see, mis nende lihtsate, põhiolemuselt heade inimestega juhtuma hakkab, on arusaamatu ja meelevaldne. Alles vaevu jalad alla saanud, alles mullased jalad kingadesse toppinud, alles maitsnud head ja rahulikku elu, kannavad nad kannatlikult oma risti — kääbus-Oskarit, kes lakkamatult trummi taob ja klaase puruks kiljub —, kui kuidagi märkamatult, ebamääraseid teid pidi imbub neisse hirm, rahutus, kartus kaotada oma kohta elus ja armastuses, töös ja õnnes. Kõike võib proovida: Jumalat ja kuradit, natsismi ja kommunismi, vastupanu ja kaasajooksmist, aga lõpuks rullib ajalugu ikka sust üle, ja mida sa tegid või ei teinud, süü mõiste on sind saatma pandud igavesest ajast igavesti. Kas oled süüdi sina või kõik teised? On see kuri saatus või jumalate kättemaks? Võib nutta sibulapisaraid, võib muutuda küünikuks, lüüa trummi või peita oma pea halastajaõe sülle — liin, mis lavastuses on tervenisti välja jäetud, on Oskari obsessiivne kiindumus halastajaõdedesse. Kas pole see ka omamoodi tähenduslik, just see halastuse pool, mida maises elus nii vähe kohtab? Kas on üldse võimalik kujutada kunstis, kujundikeeles asju, mis jäävad inimliku taluvuse ja kogemuse piiridest väljapoole? Siim Vahuri fotod Natuke lavastusest ka. See on pikk. (Hoiatan ette ka võimalikke seljahaigeid — raske on istuda toolil, mis alaselga ei toeta, neli tundi jutti.) See oli hea. Ma olen tõesti teatri suhtes ülekohtuselt skeptiline inimene, aga kokkuvõttes tunnistan ma etenduse heaks, võib-olla ka suurepäraseks. Sooritus nõuab näitlejatelt väga suurt vastupidavust ja laia ampluaad, nad peavad võrdse headusega tantsima, laulma ja näitlema. Esmase mulje järgi oli trupp tantsus ja laulus tugevam kui lavakõnes, aga tagantjärele mõeldes oli neid kohti, mis mind selgelt häirisid või õlgu võbistama panid, üpris vähe — valitud etlev stiil välistas võimaluse kedagi süüdistada ülemängimises või muus kohatuses. Ja taas, kui alguses tundus, et tegemist tuleb puhtakujulise laulu- ja tantsumänguga, peaaegu et muusikaliga, siis seegi oletus ei pidanud vett, atmosfääri suudeti hoida karnevali ja pühalik-tõsise vahelises pinges. Loen kõik head asjad järjest üles. Kujundus — suurepärane. Helikujundus — suurepärane. Valguskujundus — suurepärane. Lavaline liikumine — suurepärane. Dramatiseering, arvestades ülesande keerukust — väga hea. Lavastajatöö, kõigi eelnimetatud osiste ühendamine ja juhtimine — suurepärane. Ainus, mille kallal nuriseda, on lavakõne, isegi mitte näitlemine, vaid just nimelt kõne: kohati segane, mitte alati kuuldav või väikeste tonaalsete viperustega, mitte päris kohane. Kuna tegemist oli esietendusega, saavad need pausid, kiirendused ja muud nüansid kindlasti ajaga paremini paika. Eraldi tõstaksin esile Andres Roosilehe Alfred Matzerathi. Kuigi mängujoonis seda ei eeldanud, oli tema tegelaskujus areng; ka tema tantsuline liikumine oli selline, et selle vähekene luitunud ja rumalavõitu saksa mehe kuju sai kaastunnet äratava sisu. Ühesõnaga, tema tegelane muutus elusaks, samal ajal kui enamik teisi isikuid laval kujutas neile ette antud inimest tinglikult. Ülejäänud trupist natuke nõrgemalt mõjusid Tiina Tõnis ja Hardi Möller, aga neil oligi rohkem statisti ja lavatöölise roll kanda. Oskari ja Nuku-Oskari vaheline dünaamika oli veenev, üks kujutas justkui seda sisemist, tegelikult täiskasvanud Oskarit, seda, kes oli juba lapsest saadik valmis maailma ja inimesi hukka mõistma ja oma tahtmist saama, teine aga infantiilset, pudikeelset, armas-lapselikku manipuleerivat olendit. Ülejäänud trupile pole midagi ette heita, ansambel tervikuna töötas kenasti. Õnnestunud oli ka publiku paigutamine amfiteatri moodi poolkaares ümber lava, vähemalt külgtiibadel istujad ei jäänud küll millestki ilma. Väike „aga” jääb siiski õhku ja üldse mitte etteheitena lavastusele, vaid üleüldiselt. Sama küsimuse esitas Priit Põldma oma kirjas ja ilmselt rääkisime sellest ka raadiosaates: kas ja kuidas hoiduda trauma estetiseerimisest? Kas on üldse võimalik kujutada kunstis, kujundikeeles asju, mis jäävad inimliku taluvuse ja kogemuse piiridest väljapoole? Jah, selle üle võib vaielda. Võib vaielda maitse ja proportsioonide üle, üldse kõige üle. Miks on meile antud vaatamiseks väheke lihtsustatud ja ülepolitiseeritud versioon? Katsu sa teise kunstiliigi vahenditega edasi anda Grassi keele omapärast poeetilist rämedust, selle haiglaslikku lihavust. Ja kas peabki tingimata kogu aeg näidendit romaaniga võrdlema? Dramaturgil nagu igal loojal on vabadus valida oma tee, oma keel; kas see vaatajale meeldib või mitte, on iseasi, aga öelda, et miks tegid nii, mitte teisiti, pole kuigi mõttekas. „Plekktrummi” lavastuse tinglik keel oli kindlasti samm õiges suunas, seal oli hulgaliselt hetki, kui suudeti näidata sõnastamatut. Etenduse kulminatsiooniks oli terve trupi lavaletulek suurtes oskarinäolistes lapsepeades, sellistes, nagu mäletame lastesaatest „Mõmmi ja aabits”. Kogu see vodevilliatmosfäär, tingeltangel, segadik, armupuntrad, alati kuskil taustaks sõda, surmad, kannatus — nii me elame. Elasime enne, elame nüüd, püüame leida selles kõiges mõtet, aru saada, miks juhtus nii või teisiti, saame aru, kahetseme, lubame olla paremad ja siis juhtub see kõik uuesti. Günter Grassi raamat on tugeva kaldega nihilismi: miski pole püha, austusväärne, üllas, ehk ainult vanaema Anna seelikud. Ja ometi on Grassi inimesed inimnäolised, on võimalik mõista, miks nad sellised olid. Minu meelest ta ei loe moraali, vaid, nagu Oskar, nagu iga kirjanik, vaatab eemalt, näeb ja näitab meile selle maailma hullumeelsust, aga ka jõhkrat ilu.

  • PEEGELDUSI PAIDE TEATRIST
    on 15.03.2023

    Oliver Issak (O. I.): Umbes neli aastat tagasi kirusin siinsamas veergudel, et eesti teatritegijad ei mõtesta avalikult oma loodut ja et peale intervjuude (mis on nii napid, kui vähegi võimalik, ja parajasti nii pikad, et aitavad pileteid müüa) ilmub harva sisukamaid tekste. Seepärast avasime tookord pikemalt Paide teatri avalavastuse „Kaitseala” (esietendus 21. XI 2018) telgitaguseid ja ladusime mingis mõttes vundamendi sellele, mis järgneva nelja aasta jooksul Paides lahti rullus.1 Nüüd, 2023. aasta veebruaris on esimene vaatus lavastusest „Paide teater” lõppenud, viimasest esietendusest („Oaas”, 8. XII 2022) on möödas juba seitsekümmend päeva. Nii ehk ongi hea aeg tagasi vaadata ja hinnata loodut (enese)kriitilise pilguga, arutleda selle üle, mis sai tehtud ja mis jäi tegemata, ja küsida, mida võiks Paide teatri esimesest peatükist õppida. Alustuseks: kas nostalgialaine on sind juba tabanud ja igatsed igahommikusi kohvijoomisi Paide Muusika- ja Teatrimaja imepisikeses köögis või on sul hea meel, et vahelduseks paistavad möödakihutavate autode tuled ka öötundidel aknast sisse?   Jan Teevet (J. T.): Alates 17. juunist, mil andsime teada oma otsusest lõpetada, kuni tänaseni (ja arvatavasti homsenigi) satun ikka kokku ühe või teise inimesega, kes küsib, miks. Üsna kähku kujunes välja hulk erineva pikkusega stampvastuseid, mida sõltuvalt olukorrast mugav kasutada oli. Ükski neist ei olnud vale, aga samuti polnud ükski neist täielik tõde. Praegu mõtlen, et möödunudkevadine otsus sündis ennekõike igatsusest selguse järele. Pidev ebakindlus teatrit võimalikuks tegevate institutsioonide arusaamade ja otsuste osas oli pööraselt väsitav. Ent et otsuse teatavaks tegemise ja täide viimise vahele jäi rohkem kui pool aastat, tekkis lisaks selgusele ka võimalus ja vajadus tehtule tagasi vaadata. Suuremad nostalgialained jäidki seeläbi ehk novembri lõppu, „Oaasi” viimastesse proovinädalatesse. Tunnistan, et pärast 31. detsembrit pole ma enda/meie, Paide teatri ja möödunud nelja ja poole hooaja mõtestamisega kuigi aktiivselt tegelnud. Uued küsimused, väljakutsed, plaanid on mõtteranna joone ümber kujundanud. Õigupoolest on mul neid ridu kirjutades üsna raske uskuda, et viimasest tööpäevast Paides on möödas vähem kui kaks kuud. Töö ühes kindlas (linna)ruumis, eelarvete ja arengukavadega institutsioonis on küll läbi, aga see aeg Paides tähendas, lisaks ühe teatri loomisele ja kujundamisele, isiklike tõdede pidevat ümber-, üle- ja alahindamist. Paide teatri esimesse etappi mahtus üsna mitu lõppu ja algust. Need piirid on muidugi subjektiivsed, aga vähemalt kaks perioodi julgen välja tuua. Esimene algas juba mitu aastat enne meie Paidesse asumist, kui ma selle idee (mis tundus nii võimatult võimalik) enda kanda võtsin ja kursusekaaslastest meeskonna lõin, ja kestis ehk „Eesti jumalate” viimase etenduseni, pärast mida ma pagesin Paidest peaaegu pooleteiseks aastaks. Seda perioodi võiks kirjeldada kui neist kõigist kõige idealistlikumat, sest enne millegi algust on teatavasti kõik võimalik. Aga siis, kui reaalne töö Paides algas, toimus laupkokkupõrge reaalsusega. Oh, see polnud sugugi fataalne kokkupõrge, aga andis teada, kui vähe oli mul/meil aimu sellest, kuidas luua ühist sõnavara, millest ehitada süsteem. Pärast esimese aasta suve ma mõnda aega Paides ei lavastanud. Olin olemas, olin ehk isegi kõige epitsentris, aga sellegipoolest eemal. Teine etapp langes suures osas kokku koroonakriisiga, mis sundis veel kord peatuma. (Nüüd räägin tõesti ainult iseendast — olukorras, kus olin jõudnud selguseni, et tahan edasi minna ja tean isegi umbkaudu, mis suunas.) See peatumine, sunnitud eraldatus, täielik valmidus tegutseda ja ometi totaalne teadmatus maailma tuleviku osas, lisaks meeskonna muutumine — Urseli ja Joosepi lahkumine ning sinu ja Maria saabumine — raputasid lahti mingid lavakoolist kaasa veetud kahtlused ja lubasid mõelda teatrist kui millestki, millel pole ühest definitsiooni. Teater tulebki tänase maailma mõõdupuid ühtaegu arvestades ja tühiseks tunnistades uuesti luua. Ja nüüd ongi nii, et kuigi Paide teatris sai see töö lõpu, siis isiklikus plaanis, usun, olen ikka samal rajal. O. I.: Mina tajun vastu oma ootusi või eeldusi, et elan jätkuvalt Paide teatrit läbi, mõnes mõttes isegi terviklikumalt ja sügavamalt kui novembris. Sest ega meie peatükk ole ju veel lõppenud, vastupidi. Ehk on just nüüd see kõige olulisem periood, mis määrab ära, kuidas ja mil viisil tehtule tagasi vaadatakse ja mida sellest kaasa võetakse. See on üsna veider tunne — tajud, et need olulised protsessid kusagil allhoovustena toimuvad, üritad neid isegi suunata ja haarata, aga samas ei ole sa ise enam selle kõigega pidevalt seotud. Ja ega ei tahakski ju tegelikult minevikku kinni jääda. Kui ma ei eksi, siis see oli Kairi Mändla, kes meile pidevalt meelde tuletas, et on vaja arhiveerida ja talletada — hiljem tuleb kasuks. Midagi me ka tegime, näiteks „Mäluraamat” on lõppkokkuvõttes üks pooleldi tekstuaalne, pooleldi visuaalne fotoalbum ühe meeskonna tööst. Aga esmajoones on mind äratanud taipamine, et näiteks NO99 Vikipeedia lehekülg on lihtsalt nimekiri nende lavastustest ja kui peaks juhtuma, et see veebileht millegipärast kaob, siis ei ole (internetis) ühtegi kohta, kust kompaktselt ja ülevaatlikult teada saada, mis teater see ikkagi oli. Ja siinjuures tekibki küsimus, millise pildi saavad sellest teatrist need noored, kes sisenesid kultuuriväljale pärast 2018. aastat. Mida nad esimesena kuulevad, mida loevad? J. T.: Lavakooli üks keskseid õppevahendeid (või ehk peaks seda meetodiks nimetama?) on individuaalne erialapäevik. „Kaitseala” proovide ajal panin ette pidada ühist interaktiivset päevikut. Mõnda aega see ka toimis, aga kadus lõpuks ikkagi muude tegevuste alla, mis tundusid hetkel pakilisemad või mõttekamad. Proovisin sarnast formaati veel paar korda sisse viia, et tekiks pidev refleksioon ja et koosolekute või proovide käigus õhku hüütud juhumõtted oleksid talletatud. Aga iga kord juhtus sama, ennekõike oli küsimus vast ikka mu enda järjekindluse puudumises. Olgugi teatri olemuse nurgakiviks ühises aegruumis saadud kogemus, mis kunstniku ja publiku õnnestumise korral hetkeks kokku liidab ja mingisse suuremasse mustrisse ühendab, on teater siiski ka kunst, mille loomine võtab aega, palju aega, ja selle nähtamatu aja talletamine jäi meil suuresti tegemata. Ma ei arva, et protsess on olulisem kui tulemus (ega ka vastupidi), aga usun, et oluliselt rohkem võiks ja võinuks vaadata institutsiooni/teatrit/loomingulist meeskonda kui tervikteost. Ühe kunstniku või kunstnike grupi puhul on loomulik, et tekivad mingid juhtmotiivid, kordused. Nende varjamine on mõttetu, nii et ehk oleks aeg neid julgemalt süsteemi koondada ja see süsteem sõnastada. O. I.: Olen nõus. Ja mulle tundub, et sellise käsitluse juures (institutsioon kui teos) muutub väga oluliseks see, milliste väärtuste ja põhimõtete eest see institutsioon/kunstiline meeskond seisab, mis on need märksõnad ja teemad, mis selle olemust kujundavad. Need peaksid olema teadlikult valitud seisukohad, mitte erinevatest lavastustest juhuslikult vormuv tervik. Ma mäletan, et kui me Paide teatri arengukava koostasime, siis jõudsime ühel hetkel üsna täpse lipukirja või loosungini: ühendav kunst. Kuigi me ei jõudnudki seda aktiivsesse kasutusse paisata, näitas see minu meelest üsna täpselt, kuhu me ennast (näiteks Von Krahli „puhta kunsti” foonil) asetada tahtsime. Ühendada. Kokku tuua. Liita. Kohtuda. Teine märksõna, milleni ma ise Paides töötamise ajal jõudsin ja mis minu jaoks tähistab 21. sajandi (esimese poole) teatriinstitutsiooni ühte kõige olulisemat tahku, on avatus. Ja avatus mitte ainult praktilisest küljest — kuigi ka üleüldine ligipääsetavuse küsimus ehk kirjeldustõlke ja silmusvõimendi olemasolu on ääretult tähtis ja järjest tõusvad piletihinnad laovad kindlasti üha kõrgemaid müüre paljude inimeste ette —, vaid ka kunstilises mõttes. Olla avatud tähendab luua võimalus mõista, õppida, aru saada. Kaasaegne (etendus)kunst ei pruugigi ennast avada ainult (teatri)saalis istujale, selle kultuurikoodi mõistmiseks võiks olla abi avatud proovidest, vestlusringidest pärast etendusi või sissejuhatustest lavastusse (kui nimetada vaid paari lihtsasti teostatavat ideed). Ühtegi neist eelmainitutest me Paides ei kasutanud ja sellest on mul siiralt kahju. Kes teab, kui me oleksime järjepidevalt linnaisasid teatrisse kutsunud ja panustanud rohkem nii-öelda metastruktuuri ehk loonud võimalusi sellise (meile omase) kunstilise keele mõistmiseks, siis ehk ei kirjutaks me praegu siin veergudel sellest kõigest minevikuvormis. J. T.: Mulle tundub, et me ebaõnnestusime ikkagi ka selles küsimuses, kuidas avada proovisaali uks neile inimestele, kes ei ole otseselt teatriga seotud. Kuigi me kohtusime iga lavastusprotsessi jooksul väga paljude inimestega, oma ala spetsialistidega ja nn argielu ekspertidega, nendega, kellel on teistsugune perspektiiv teatrile või teemadele, mida me käsitlesime, ja kes seeläbi võinuksid meie horisonti laiendada. Me kuulsime palju huvitavaid mõtteid ja ideid, küsisime küsimusi, aga ei teinud kunagi lõpuni seda tehet, kuidas lubada nendel mõtetel päriselt kasvada ja prooviprotsessi siseneda, seda muuta ja mõjutada. Me tegime küll kaasaegset etenduskunsti, aga me tegime seda n-ö vana hea prooviperioodi ülesehitusega, käisime koos üheteistkümnest kolmeni ja kuuest üheksani jne. Samas, just ühe kindla meeskonnaga ja institutsionaalses turvalisuses (kus palk, olgugi väike, ei sõltu pidevalt kultuurkapitali otsustest) oleks prooviprotsessi ümberkujundamine kõige kergemini teostatav. Me küll alustasime arutelu uue lavastuste loomise süsteemi tekitamiseks ja isegi jõudsime kuhugi, aga siis tulid juba teised sündmused peale ja sinna see jutt jäi. Arhitektuurimaailmas öeldakse, et kui 20. sajandi arhitektuuri keskne küsimus oli füüsika, siis 21. sajandil on selleks bioloogia. Mulle tundub, et teatri keskne küsimus kipub liialt tihti olema teater ise. O. I.: Kui ma mõtlen tagasi oma kahele aastale Paides, siis mind tõesti üllatas väga, kui sarnane oli eri lavastuste prooviprotsess. Häirivalt sarnane. Ja ma ei pea silmas mitte sellist protsessi, kus proovide alguses toimub näidendi esimene lugemine, vaid trupi ühisloominguna valmivaid lavastusi, n-ö kaasaegset teatrit. Olen mõelnud, et kas ehk just sellise mudeli/struktuuri „valimine” (jutumärkides, sest ma ei usu, et keegi teadlikult sellise protsessi valib, pigem tehakse lihtsalt nii, nagu on varem tehtud ja õpitud) on põhjuseks, miks on nii raske välja murda teatri tavapärasest tähendusest, jõuda „kuhugi mujale”, ühendada näiteks teater ja aktivism. Sest mulle tundub, et igas prooviprotsessis jõutakse korra või paar mingi momendini, kus selline (vormiline) plahvatus on õhus, aga iga kord sumbub see kuhugi tavapärase (õpitud) kulgemise halli süsteemi. Ta kõigutab liiga palju mingisugust hämarat arusaama, kuidas peaks ühte lavastust tegema, ja jääb seepärast kõrvale. Kui me „Varivolikogu” tegema hakkasime, siis alustasime küll lihtsamast otsast: panime kohe paika, et lõpptulemuseks ei ole üks, kümne etendusega lavastus, vaid sada päeva kestev aktsioon, mille puhul meil ei ole võimalik teha ühtegi läbimängu (sest peaosalisteks olid 23 Paide inimest). Kuid just seetõttu oli „Varivolikogu” protsess mulle ääretult huvitav ja õpetlik ning isegi kui publikuni jõudvas tulemuses jäi üht kui teist vajaka, näitas prooviprotsess kätte suunad ja võimalused, kuidas ühte sellist teekonda üles ehitada. Oleks tahtnud seda rohkem publikuga jagada, nende õppetundide üle avalikumalt reflekteerida ja neid mõtestada, aga eks ka see ole oskus, mis tuleb ajapikku omandada. Praegu oskan öelda vaid seda, et proovitegemise mudelid vajaksid Eestis värskendust ja sedalaadi aktsioonid nagu „Varivolikogu” on minu meelest väga viljakad ettevõtmised, mida iga kunstiline rühmitus peaks aeg-ajalt praktiseerima. Eriti just suured institutsionaalsed (riigi)teatrid, sest nendes kipub rutiinne prooviprotsess uinutama nii näitlejaid, lavastajaid kui ka teatrijuhte ning lõpuks juhtubki nii, et „elu on mööda läinud, nagu polekski elanud”. J. T.: Milline on sellistes protsessides ja aktsioonides sinu meelest n-ö klassikaliselt treenitud näitleja roll? O. I.: Paides me sellega omajagu tegelesime ja seda arutasime, aga ega me vastuseni jõudnudki. Tol hetkel tundus mulle, et näitlejal tegelikult polegi selles kohta ja et nende kahe suuna liitmine on pidev kompromisside tegemine mõlemalt poolt. Nüüd aga (pärast „Varivolikogu” ja „Oaasi”) näen küll, et näitleja spetsiifiline oskus luua rolli (ja töötada laiemalt stanislavskilikus võtmes) võib ka sellistes aktsioonides kasuks tulla. Nn argielu eksperdid (näiteks paidekad) ja rollis näitleja(d) võivad lavaruumis koos eksisteerida ilma üksteist tühistamata ja segamata. Näitleja ei ole siis küll enam fookuses, kuid ma usun, et see ei tähenda talle igavamat tööd, kõrvalosa. Eelkõige tähendab see seda, et lavastaja ei tööta enam 24/7 näitlejaga ja näitleja peab rohkem endaga ise tööd tegema, olema iseseisev kunstnik, kes võtab ka vastutuse ega jää ootama lavastaja heakskiitu. J. T.: Mingis mõttes üritasime kohe oma esimeses lavastuses, „Kaitsealas”, luua struktuuri, milles iseotsustav, ennast ise juhtiv näitleja saaks vabalt katsetada kohtumisvõimaluste loomisega. Ja kuigi sellesse tervikusse oli sisse kirjutatud väga palju juhust, oli näitlejatel ikkagi võimalus ette valmistada, harjutada, töötada nende vahendite ja põhimõtete järgi, mida meile koolis õpetati. Etendus on kohtumine. Lavastamine on selle situatsiooni disainimine. Ja olgugi et sõna „disain” viitab ehk ennekõike küsimusele vormist, on nii protsessi kui teose vormiline külg lahutamatult sisuga seotud. Oluline pole mitte teatri ümberdisainimine, vaid iga eraldiseisva teose — kohtumise — puhul probleemi või teema määratlemine ja siis tekkinud küsimustest ja mõtetest lähtuvalt just sellele teemale parima avamisviisi leidmine. Kui protsessis selgub, et see ei meenuta kuidagi „harjumuspärast teatrikogemust”, vaid näiteks loengusarja või linnaekskursiooni, raadiosaadet või nihestatud kommentaariga suusamaratoni, siis pole see mitte oma valitud vormist irdumine, vaid usk, et inimene ei vaja teatri äratundmiseks prožektoreid ja akse. O. I.: Üllatava kokkusattumusena selgus paar nädalat tagasi, et Milo Rau, Belgias asuva Genti linnateatri NTGent kunstiline juht ja inimene, kes on meile mõlemale olnud omajagu eeskujuks, lahkub suvel ametist. Kusjuures üllatav on seejuures tõik, et ka tema alustas oma teekonda NTGentis 2018. aastal, paralleelselt Paide teatri esimese hooajaga. Rau liigub nüüd edasi Viini kunstifestivali „Wiener Festwochen” etteotsa, vahetades teatri institutsionaalse vormi festivali tunduvalt vabama struktuuri vastu. Ei tea, kas selle muutuse taga on tunne, et teatri tavapärases (institutsionaalses) vormis ei ole võimalik teatud piirist enam edasi liikuda, või tuleks põhjusi otsida mujalt. Kuid kuidas sulle tundub, millises vormis sa tahaksid edaspidi katsetada, millist struktuuri/institutsiooni/vormi ümber disainida? J. T.: NTGent oli mulle oluline juba enne seda, kui Raust kunstiline juht sai. 2010. aasta sügisel sain seal Frank Van Laecke lavastust „Aïda” vaadates kogemuse juhuse lubamisest teatrisaali, mis saadab mind siiani. Milo Rau kunstilise juhtimise märgiliseks osaks pean seda, et ta on seadnud küsimuse alla (linna)teatri rolli ühe linna ja laiemalt ühiskonna osana, ja ennekõike seda, et manifestilaadsete vastuste asemel on ta andnud endale ja teatrile aega küsimiseks ja katsetamiseks. Praegu on tunne selline, et alustaks inimestest, mitte institutsioonist. Unustaks mõneks ajaks ära mõiste „lavastus” ja püüaks rakendada teistsuguste valdkondade — näiteks disaini, arhitektuuri — lahenduste otsimise ja loomise protsesse. Viiks ennast ja teisi, kelle sõnavara pärineb teatrist, kokku nendega, kellele mõisted „stseen” või „roll” ei tähenda midagi. Võimalik, et see, mis sellest välja tuleb, meenutab ikkagi teatrit, aga mis siis. Ja samal ajal otsiks seda, mida etenduskunstide kogemus saab pakkuda teistele valdkondadele: milliseid küsimusi, milliseid perspektiive, milliseid töötamise vorme. Selge pole miski, aga see ei tähenda, et ei oleks huvitav. „Varivolikogu”. Dmitri Kotjuhi foto   Viide: 1 Jan Teevet, Oliver Issak 2019. Peegeldusi „Kaitsealast”: Kogukondlikkuse Uurimise Instituut. — Teater. Muusika. Kino, nr 4.

  • IRVITAV KAASAJOOKSIK
    on 14.03.2023

    „Gorikaturist”. Režissöör, stsenarist ja monteerija: Raimo Jõerand. Animatsiooni režissöör: Meelis Arulepp. Operaator: Manfred Vainokivi. Helilooja: Ardo Ran Varres. Helirežissöör: Harmo Kallaste. Produtsendid Marju Lepp ja Kristel Tõldsepp. Dokumentaalfilm, kestus 68 min. ©Filmivabrik. Esilinastus 31. I 2023 festivalil „DocPoint”.   1. „Gorikaturist”, Raimo Jõeranna dokumentaalfilm tuntud eesti karikaturistist Gorist (1894–1944), on ülesehituselt ühtaegu lihtne ja efektne. Lihtne on lugu narratiivi tasandil, sest liigub üldjoontes kronoloogiliselt, sujuvas gradatsioonis, parasjagu liigendatuna. Keskse loo saatel edastatakse ajaloolisi õppetunde (intervjueeritavate hulgas on näiteks ajaloolased Eero Medijainen ja Meelis Maripuu), kusjuures filmi finaalis võimendub portreteeritava saatus Eesti lähimineviku kõige keerukamal ajajärgul, 1940. aastatel. Gori elukäigu ja ajaloolise tausta kujutamisviis on samas efektne, mänglev, see otsib ja loob sirgjoonelise narratiivi taustal mitteverbaalseid seoseid. Kuna Gorist endast pole eriti säilinud visuaalset materjali, kasutab Jõerand tema loomingut ja leiab sellele uue väljendusvõimaluse, pannes kunstniku joonistused animaator Meelis Arulepa kaasabil liikuma. Juba Goril enesel olevat olnud kavas luua Eesti esimene animafilm ja oma tavapärast asendit ja asukohta hülgavad karikatuurid rõhutavad kuvandit temast kui ebakonventsionaalsest loojast, reeglite eirajast, värvikast elukunstnikust. Joonistuste liikvele lükkamine aitab teravustada Gori rahutut, trotslikku loomust. Ent vaatamata visuaalsele pilgarile mõjub „Gorikaturist” peaaegu soojalt. Pakun, et see tuleneb ennekõike Jõeranna hoiakust oma materjali suhtes: filmi alustab ja saadab tema enda hääl, mis tähendab, et autor ei püüa ennast jutustatavast distantseerida, vaid on pidevalt kohal nii pildis kui helis, tekitades sedakaudu tunde, et ta räägib lugu, mis on talle isiklikult oluline. Jõeranna enesetajus paistab Eesti Vabariigi ja selle haritlaskonna ajalugu etendavat tunduvalt suuremat rolli kui „keskmise eestlase” puhul, kes võtab kõiki neid isikliku elu silmapiiri taha jäävaid pöördeid ja saatusi kui üldjoontes olulist, ent argielu otseselt vähe mõjutavat tausta. „Gorikaturist”, 2022. Pildil filmi režissöör Raimo Jõerand. Igal juhul ühendab Jõerand oma portreeloos sujuvalt dokumentaal- ja joonisfilmi väljendusvõimalused. Filmi keskpaigas, „Esimese vahepala” nimelises lõigus katsetatakse isegi mängufilmile omase kujutamisviisiga, aga võte jääb kummaliselt ripakile, tekitades küsimuse, miks Jõerand seda rohkem ei kasutanud — või siis vastupidi, miks ta otsustas sellega ülepea vaatajat peibutada. Lõik iseenesest on efektne: Jõerand laseb kõlada 1967. aastast pärit Rameto helisalvestusel, millel kostavad Romulus Tiituse, Evald Jalaku ja Felix Redo Randeli hääled, lõigu alguses aga saadavad nende meenutusi mustvalged stseenid, mis mängivad arhiivikaadrite motiiviga, kujutades nimetatud mehi (keda esitavad Tambet Tuisk, Olev Oja, Leonhard Järvis ja Aavo Irval) istumas hämaras salvestusruumis. Ent kui Tiitus hakkab jutustama lugu mälestusväärsest öisest pummelungist koos Goriga, läheb pilt jälle joonisfilmiks üle. Fiktiivsed arhiivikaadrid on igati pilkupüüdvad, kaamerasilm liigub suitsetavate ja meenutavate meeste vahet, ent tekib tunne, et Jõerand ei kasuta selle visuaalse elemendi täit potentsiaali. Tõsi, see on ka ainus kriitilisema alatooniga kommentaar, mida oskan „Gorikaturisti” kohta esile tuua. „Gorikaturist”, 2022. Gori (Grigori Tõnisson, 1894–1944) koos perega.   2. Kuigi esmapilgul tundub „Gorikaturisti” huvitavaim tasand olevat joonisfilmi väljendusvahendeid kasutav ja neid Gori loominguga seostav kujutamislaad, pean tunnistama, et elasin ennekõike kaasa Jõeranna jutustatud loo sisule, küsimusele sellest, miks ülepea on mõtet Gorist rääkida. Tõsi, tegu oli olulise loojaga, kelle isiksus ilmutab meie kujutava kunsti ja ajakirjanduse kultuuriloolist ühisosa. Kui aga esitada küsimus üldinimlikult, siis pealispinnal ei paista Gori eluloost kätte midagi nõnda erakordset, et meie lähiminevikust huvituv inimene ei võiks seda määratleda kui tuttavat: Eesti Vabariigis õitsele puhkenud isiksus lämbub või lämmatatakse totalitaarsete režiimide pigistuses. Aga tundub, et Jõeranna pilk on olnud hämmastavalt terav, ta on märganud kõnekat versiooni haritlase käekäigust selles pööraseid saatusi tulvil pöörakute ajas. Sestap ei saa siin mööda ka laiemast üldistusest: filmi teises pooles kujutatavat ajajärku, 1940. aastate esimest poolt, tasub ikka ja jälle käsitleda sel lihtsal põhjusel, et korraga kasvas plahvatuslikult ühiskondlike muutujate arv ja keerustus nendevaheline dünaamika, mis tõi kaasa hulgaliselt üldjoontes sarnaseid, ent detailides kordumatuid saatusekäike. Gori oma on neist kindlasti üks värvikamaid. Filmi paradoksaalne, pieteeditundeline ja puänteeritud finaal jätab vaatajale lõplike rõhuasetuste osas vabad käed. See nõuab pikemat selgitust.   3. Narratiivses plaanis jaguneb „Gorikaturist” kaheks. Esimese osa märksõnaks sobiks „karneval” — karnevali mainitakse filmi alguses kui ühel koduseinal rippuva Gori maali pealkirja. Sellega seostub Mihhail Bahtini määratlus karnevalist kui kunstilisest kujutamisviisist, mis „vabastas teadvuse ametliku maailmavaate kontrolli alt ning lubas vaadata maailma uut moodi: kartuseta, vagaduseta, läbinisti krii­tiliselt”.1 Jõeranna filmi esimeses pooles mõtestatakse Gori isiksust ja loomingut üsnagi samamoodi. Juba koolis olevat Goril olnud raskusi distsipliiniga, seda ennekõike tema autoriteete pilava andelaadi tõttu. 1910. aastatel hakkas ta avaldama „kahtlase väärtusega” väljaannetes tekste, mida ajakirjandusuurija Roosmarii Kurvits nimetab filmis „kraadepoisi lugudeks”. Konventsioone pilava meelelaadi eredaks näiteks sobib 1920. aastate alguses ajalehes avaldatud surmateade, mis oli sisuliselt hoopis abielukuulutus, kuna leinajateks olid „meest tahtvad neiud ja neitsiauga halliks läinud vanatüdrukud”. Raimo Jõerand ütleb, et Gori joonistas ennast Tsaari-Venemaa vangistusest vabaks, ent film näitab, et sama kehtib ka laiemas ühiskondlikus plaanis. Gori oli omamoodi narr, kes võitles Eesti Vabariigis endale välja vabaduse kujutada inimesi, tendentse ja olukordi — tsiteerides uuesti Bahtini — „kartuseta, vagaduseta, läbinisti kriitiliselt”. Tiit Hennoste mainib, kuidas Gori võis oma piltide kaudu irvitada „põhimõtteliselt kõige üle”.  Jõerand sõnastab aukartuse puuduse järgmiselt: „Gori jaoks oli ajaloo areen üksnes laadaplats.” See oli reaalsus, mida portreteeritav kujutas „pahelise” ja „ebaõiglasena”, kui kasutada karikaturist Ave Taaveti sõnu. Taavet rõhutab ka Gori „seksuaalse alatooniga nalju” ning „groteskseid ja lihalikke kujundeid” — sellisedki sõnastused on kergesti seostatavad Bahtini määratlusega karnevalikunstist kui „grotesksest realismist”, mille üks „põhilisi iseärasusi on madaldamine, st kõige kõrge, vaimse, ideaalse ja abstraktse toomine materiaal-kehalisele tasandile”2. Grotesk Gori piltidel esineb ennekõike kehalise liialdamise tsirkusena. „Gorikaturist”, 2022. Karakterite ja tüüpide pillerkaar Gori joonistusel.   Ave Taaveti meelest sobituks Gori hästi triksteri arhetüübiga. See on huvitav väide, millega on raske nii nõustuda kui ka mitte nõustuda. Gori loomingus tundub puuduvat kosmoloogiline, metafüüsiline tasand, ent kui kaaluda määratlust, mille kohaselt suudab trikster „hõlmata kõiki antagonisme”, ent samas „muudab ta sellega võimalikuks inimühiskonna ja selle sotsiaalsed suhted koos kõigi pingete ja vastuoludega”3, siis tundub Taaveti väites midagi peidus olevat küll. Ühesõnaga, „Gorikaturisti” esimeses pooles kangastub filmi kangelane kui Eesti Vabariigi loominguline ja aukartusetu kroonik, kes kajastab oma kaasaega sotsiaalpoliitilise sarkasmi võtmes.   4. Ent sotsiaalpoliitiline sarkasm on juba eos vastuoluline, isegi ohtlik ning Jõerand toob sellise ohu esile juba siis, kui kasutab filmi kolmanda peatüki sissejuhatuseks pahaendelist pealkirja „Kolm tilka verd”. Poliitilisel väljal võideldes on raske jääda erapooletuks, on raske vältida ideoloogilist survet ja sedakaudu ka ideoloogilist määratletust. Gori puhul tuli see ilmsiks juba 1930. aastatel, seoses Konstantin Pätsi riigipöördega ja sellele 1935. aastal järgnenud ajakirjanduse piiramisega, sh ajalehtede likvideerimisega. „Gorikaturisti” 46. minutil näidatakse olulist pööret: vaikiva ajastu survel lakkab Gori karikeerimast kodumaiseid võimulolijaid ning asub pilama Hitlerit, Stalinit, Francot ja Mussolinit, aimamata, mida see edaspidi endaga kaasa toob. Siit algabki Gori muundumine isepäisest triksterilaadsest narrist valitsevate oludega pidevalt kohanevaks kollaborandiks. Võimaluste areaal aheneb järjekindlalt — näiteks siis, kui Natsi-Saksamaa saadik Eestis Hans Frohwein avaldab Gori pilapiltide asjus rahuolematust Eesti Välisministeeriumile. Vahepeatükk „Auk realismi pealispinnas” näitab Priit ja Olga Pärna uuri­mas Gori mittepoliitilisi, puhtalt sürrealistlikke joonistusi. See stseen — ja faas Gori kunstnikuelus — tekitab tugeva paralleeli Eduard Viiraltiga, kelle kunstilist teekonda saab samuti jagada laias laastus kaheks. Võib rääkida Viiraltist enne 1933. aastat ja pärast 1933. aastat. Noorema Viiralti kujutamislaadis oli palju ühist Gori karikatuuridega, näiteks tugev kaldumine meelasse groteski või seltsi- ja ühiskonnaelu kujutamine pahelise pilgarina. Ent korraga tabas Viiraltit sisemine kriis, mis väljendus ka loomingulises murrangus: „senine tugeva erootilis-groteskse algega ekspressiivne stiil asendus klassikalisema ja looduslähedasemaga, pürgimisega harmoonilise ideaali poole”4. Joonistused Gori pärandi hulgast leitud „kummalisest albumist”, mida Pärnad uurivad ja kommenteerivad, ilmutavad samasugust pöördumissoovi, kuigi mitte „harmoonilise ideaali”, vaid pigem „huvitava hullumeelsuse”, poliitikavaba sürrealismi poole. Priit Pärn nimetab uuritavat joonistuskogu tabavalt „visuaalseks poeesiaks”. Ühtlasi võib siin näha katset luua teatud paralleeluniversumit, milles Päike on tegelikult auk, pagemisrada, kust linnud välja ja sisse lendavad. Ent nagu Jõerand näitab, oli liisk juba langenud. Kui Viiralti pööre õnnestus, siis Gori pööre jäi pooleli — üle Eesti rulluvad režiimid nõudsid poliitilise taustaga karikaturistilt ideoloogilist determineeritust. Olles asunud Pätsi režiimi survel pilama Hitlerit ja Stalinit, oli Gori sattunud vastuollu kahe ideoloogiaga, millest üks eeldas etnilist, teine seisuslikku determinismi. Siinkohal on sobiv tsiteerida Czesław Miłoszit: „Nüüd oli valida — kas astuda väravast sisse või hakata mässama ja langeda ühiskonnaredeli alumisele pulgale”5. Jõerand paistab osutavat, et Teise maailmasõja puhkemise hetkel oli Gori tegelikult juba valiku langetanud (tõsi, Jõerand kasutab paika sätitud rööbaste, mitte värava metafoori). Osaliselt tegi Gori poliitilise kohanemise kergemaks tema sisemine kohanematus, st mässuline loomus, igasuguse autoriteedi suhtes irooniline meelelaad, mis võimaldas tal stalinistlikes oludes pilada Hitlerit ja hitlerlikes oludes Stalinit. „Gorikaturist”, 2022. Gori karikatuur. Kaadrid filmist Gori avaldamata joonistuste kaudu võimendub filmi teises pooles üle kunsti piiride valgunud sürrealismi element, sest Jõerand nimetab 1940. aastatel Eestis alguse saanut „üha absurdsemaks tegelikkuseks”, kus „tähendused kadusid, jäigi vaid absurd”. Meenutagem, et kunstiajaloolane Boris Groys on nimetanud stalinismi „riiklikuks sürrealismiks”, mille tähendus oli tegelikult vastupidine algsele sürrealismile kui sügavalt isikliku intuitsiooni isikupärasele väljendusviisile. Groys kirjutab: „Kunstnik tuli kaasa tõmmata tegelikkuse otsesesse vormimisse ühise, kollektiivselt teostatava projekti raames ning see välistas võimaluse „erapooletuks” süvavaatluseks, mis võrdsustus neis tingimustes lausa kontrrevolutsioonilise tegevusega.”6 Seega sümboliseerivad võimalikud augud Gori sürrealistlikel piltidel, mida Jõerand ja Arulepp ka osavalt illustreerivad, igatsust pääseda ühiskondliku sürrealismi käest, mille teenriks ta jäi nii natside kui stalinistide võimu all — kuigi siia-sinna põigeldes, vahepeal kadudes, vahepeal vangi sattudes, kuid siis jälle režiimi teenistusse astudes.   5. Siiani kirjeldatu asetub varasemast hästi tuntud raamistusse, millessegi, mida Roosmarii Kurvits nimetab „karakteerseks”: mil kombel suutis üks Eesti inimene laveerida jõhkrate ühiskondlike režiimide kitsas liikumisruumis? Me võime kujutada küsimust mõttelise teljena, mille ühes otsas seisab sirge seljaga kodanik, keda ajaloo hammasrattad ei murra (näiteks Jaan Krossi Ullo Paerand), teises otsas aga inimene, kes selleks, et mitte murduda, muutub ise ajaloo hammasrattaks (näiteks Sofi Oksaneni Edgar Parts). Selge vastandus. Tundub, justkui valinuks Gori üldjoontes teise variandi. Ent Jõerannal on filmi epiloogi tarvis — mis on tabavalt pealkirjastatud „Gori viimaseks trikiks” — tagataskus üks tõeliselt ambivalentne asjaolu, nimelt Gori enesetappu selgitav kiri, mille ärakirja filmi võttegrupp kusagilt leidis. Seal nimetab Gori ennast „fašismi ohvriks”, näides tunnistavat vajadust lunastada oma nõukogudevastane kunstilooming surmaga. Jõerand laseb erinevatel intervjueeritavatel põhjendada seda kirja kas välise sunniga, õigustamisvajadusega või perekonna saatusest tuleneva kartusega. Eriti viimane võib vastata tõele, sest Jõerand osutab, et Gori naisele kui „fašismiohvri lesele” määrati pension. Samas mõjuvad Gori viimase žesti tõlgenduspüüdlused ise kõnekalt, illustreerides vajadust ratsionaliseerida keele abil impulsse, mis sageli on seletamatuseni irratsionaalsed, keelele allumatud.7 Niisiis võib rahuldav tõlgendus olla võimatu, aga vajadus selle järele samas paratamatu. Siinkirjutaja vajadust suunas Jõeranna/Arulepa efektne lõpplahendus. Kaamerasilm läheb Gori dramaatilise lahkumise pühalikul hetkel tagasi „Karnevali” juurde ja korraga hakkavad maali tegelased Ardo Ran Varrese muusika saatel lustlikult kargama. Miks Jõerand seda teeb? Äkki seetõttu, et isegi Gori elu traagilises finaalis ei pruukinud vana vembumees olla ühiskondlikele oludele alla vandunud kunstnikus sugugi surnud? Kui Gori lähtus teadmisest, et tuhka pähe raputades painutab ta režiimi kättemaksuiha hoopis kohusetundeks, võib võtta eelmises lõigus mainitud mõttelise telje ja selle otspunktid korraks kokku painutada, nii et filmi esimese poole trikster ja teise poole kaasajooksik sulavad kokku — üht on võimatu teisest eristada, sest üks on pandud teenima teist ja vastupidi: Gori ohverdas oma elu kollaboratsiooni tõttu, ent jättis ohverduse tähendusele omamoodi tõlgendusvabaduse, mis lõpliku kohtuotsuse eest kõrvale põikab, sellele isegi näkku naerab, poolevahetuste kadalipus vastandlikud pooled ületab. Nii võibki mõelda, et Gori ühtaegu vandus võimule alla ja mängis selle üle, tema lahkumistegu võib vaadata kui viimast, lihast-luust karikatuuri: luupainajalik pilt krokodillipisaraid valanud kaasajooksiku laibast, kelle lähemal vaatlemisel võib eristada suujoont ilmestavat groteskset irvet.   Viited: 1 Mihhail Bahtin 1987. François Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur. —Valitud töid, koost. Peeter Torop. Eesti Raamat, lk 205. 2 Samas, lk 194. 3 Tsitaat on võetud Hasso Krulli järelsõnast raamatule „Vembuvana. Jänes. Winnebago lood” (Loomingu Raamatukogu 2004, nr 33–35, lk 109). Tsiteeritud lõigus kasutab Krull Robert D. Peltoni määratlust. 4 Mai Levin 2015. Wiiralti šedöövrid. — Eduard Wiiralt. Eesti Kunstimuuseum, lk 14. 5 Czesław Miłosz 1999. Vangistatud mõistus. Loomingu Raamatukogu, nr 18–20, lk 89. 6 Boris Groys 2019. Stalinismi totaalne kunstiteos. Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 76–77. 7 Selle kohta kirjutavad tabavalt neurobioloogid Jaak Pangsepp ja Lucy Biven: „Illusioon täiesti „ratsionaalsest loomast” võib suurel määral tuleneda faktist, et meie oleme ainus liik, kel on keel, mis võib konstrueerida ning edastada keerulisi ideid ja pettekujutelmi.” Vt Jaak Pangsepp, Lucy Biven 2022. Vaimu arheoloogia: Inimemotsioonide neuroevolutsiooniline algupära. Tallinna Ülikooli Kirjastus, lk 40.

  • HUNDID TÄHTEDE ALL
    on 13.03.2023

    Mäletad, see algas 12. märtsil kolm aastat tagasi? Hommikul korraldasime veel kolleegidega autodesse jagunemist järgmise nädala väljasõiduks (mida ei toimunudki) ning selleks ajaks, kui võtsin koha sisse Eesti Draamateatri suures saalis „Suure Siberimaa” etendusel, olid poeriiulid tualettpaberist ja konservidest juba tühjad. Räägiti, et Tallinn ja kogu Harjumaa pannakse lukku (see oli muidugi vale) ja etenduse lõpuks oli selge, et midagi on muutunud — kui kauaks, ei osanud arvata. Samal päeval esietendunud Von Krahli teatri ja Ekspeditsiooni „Pigem ei” õnnestus ära näha alles septembris. Seda mäletan ma aga küll, kui kindlalt ma uskusin, et kui me esialgsest isolatsioonišokist toibume, siis loome uueks ka teatri — kolis ju „Theater­treffen” veebi juba mais 2020, kui oma varasalve parimad palad paiskas teatrinäljas publiku ette National Theatre ja suurema kärata avas oma esimese veebiakna elektron.live. Korraga oli voogteatrit rohkem, kui ära jõudis kogeda, sest nii Forced Entertainment, Lola Arias, Complicité, Gob Squad kui ka Dumb Type tahtsid antud oludest inspireeruda. Eestis sai voogteatri katsepolügoniks „Baltoscandal” ja sügisel jõudis publiku ette EMTA kaasaegsete etenduskunstide magistrantuuri 99-tunnine „Kuhu minek”. Sellega esialgne ind ka vaibus ja praegu voogab regulaarselt vaid eˉlektron. Ega ma nõuagi, et voogteater pidanuks vahetust kooskohalolust energiat ammutava teatri kuidagi troonilt tõukama, aga ometigi on viimasel aastal olnud üksjagu veider taas teatris käia, sest repertuaarinimistut sirvides saab järeldada vaid üht: isolatsiooniaeg oli nagu halb unenägu, mida keegi meenutada ei taha. Ma ei kõnele siinkohal vormist ega teemavalikutest, ma küsin, kas me inimestena, ühiskonnana oleme tõesti needsamad, kes me olime enne seda kõike, et me saame olnut unustada. Kas meie üksindus on sama kurb kui varem või oleme karastunud üksi olema, sageli seda eelistamagi? Kas usume endiselt, et heaolu tagab vabaduse ja demokraatiat ei kõiguta miski? Ma ei tea muud, kui et mina uskusin veel aasta tagasi, et olen sündinud põlvkonda, kelle eest on sõjad juba peetud. See eksiarvamus on muutnud mind inimesena, on muutnud minu maailmanägemise viisi ja tempinud lootuse — jah, vaatamata kõigele pole ma ikka veel alla andnud, keeldun seda tegemast — ühtaegu hirmu ja kindlusega. Me ei pea rääkima laval sõjast, et küsida nende muutuste mõju kohta ja otsida uusi pidepunkte, kui vanad ei tundu enam püsivat (kas või selleks, et saada kinnitust: püsivad endiselt). Aga alati jääb muidugi võimalus, et mu uueihalust toidab vaid isiklik keskeakriis, mis on kiirtestide negatiivsete tulemuste ja positiivsete rindeuudiste ootamise taustal mind märkamatult vallutanud.   * * * Mis on ikkagi see miski, mis kisub meid ikka ja jälle teatrisse? On see tõesti muutumatu suurus? Möödunud teatriaasta kokkuvõtetest kajab vastu ettevaatlik tõdemus, et midagi väga suursugust sõelale ei jäänud (ehk on see ka põhjus, miks tiitel „Aasta lavastus 2023” on praeguseks juba välja antud), aga ka hirm, et midagi on pöördumatult otsa saanud. Ka TMK teatriankeedi vastustes kõlab jõulise refräänina pahameel Paide ja Von Krahli teatri lõpu üle; veidi vähem muretsetakse ka selle pärast, mis saab edasi Ekspeditsioonist ja eˉlektronist, kelle kolmeaastane projektitoetus samuti eelmise aastaga lõppes. Nüüdseks on muidugi teada (või noh, justkui on), et viimased kaks jätkavad 2023. aastal tegevustoetusega — ja et teatrite uue rahastamissüsteemi hammasrataste vahele jäi kõige rohkem Tallinna Linnateater —, aga seegi, et kuuldus Von Krahli lõpust oli ennatlik meediamüra ning teise koosseisuga jätkab ka Paide teater. Ärge mõistke mind valesti: kõik need muutused on väga tähenduslikud, mistap tahangi nende mõju järgnevalt vaagida. Ega sellist turbulentsi polegi Eesti teatris ammu olnud, isegi kui see puudutab vaid kaheksandikku Kultuuriministeeriumi kogu teatritele ette nähtud aastasest eelarvest. Teisisõnu: eraetendusasutused konkureerivad omavahel summale, mille osakaal kogutoetustest pole iseseisvuse taastamise järel märkimisväärselt kasvanud. Siin on mitu huvipakkuvat küsimust, mille vastustest ei sõltu vaid erinevate teatrite toetuste suurus, vaid just nimelt see, mida me peame selleks (muutumatuks) miskiks, mis teater on (ja riigi raha eest olema peab). Jätan siinkohal kõrvale munitsipaalteatrite olukorra ja küsimuse, mil määral peaks otse riigieelarvest neid toetama, aga märgin edasiseks aruteluks üles ühe mõttekäigu. Kui era- ja munitsipaalteatrite toetussummad lähtuvad muu hulgas nende eristumisest valdkonna enamusest (kunstilise mitmekesisuse mõttes) ja maakondade arvust, kus etendusi on antud (nn piirkondlik kättesaadavus), siis kui suur on tõenäosus, et pingerea etteotsa saab teater, mille repertuaaripõhimõtted kattuvad riigi asutatud repertuaariteatritega ja/või mis on teadlikult keskendunud oma kodukandi publikule, sest suured repertuaariteatrid neile etendama sageli ei jõua. Anne Türnpu ja Marion Tammet Taavet Janseni lavastuses „Hundid”. eˉlektroni foto Kõige põhimõttelisem on aga küsimus, mida ütleb riigi ootuste kohta Etendusasutuse seaduses sätestatu. Nimelt saab riigi asutatud sihtasutusena tegutsev etendusasutus toetust oma „põhikirjaliste eesmärkide täitmise tagamiseks”, aga munitsipaal- ja eraetendusasutusele „võib määrata riigieelarvest toetuse rahvuskultuuri edendamiseks ning etenduskunstide valdkonna mitmekesisuse ja etenduste piirkondliku kättesaadavuse tagamiseks”. Kusjuures „rahvuskultuuri edendamine” on erinevalt varasematest seaduseredaktsioonidest saanud nüüd ministri määruse tasandil ka sisu, tähendades algupärandite hulka ja kunstilist taset, ja „valdkonna mitmekesisus” tähistab sedasama eristumist. Tõlgin (arutelu kütmiseks teadlikult veidi uljamalt): a) riigi asutatud repertuaariteatrite panus rahvuskultuuri edendamisse on garanteeritud juba läbi riigi otsuse need asutada ning b) riigieelarvest eraldatakse tegevustoetust ainult neile era- ja munitsipaalteatritele, mis täidavad kunstilise mitmekesisuse vaatest repertuaariteatritest jäänud augud. Enne kui sellele tõlgendusele vastanduda, võiks ehk hoopis mõelda korra nii, et vähemalt on riigi teatripoliitika nüüd selge ja enam ei korrata ammu sisutühjaks kulunud põhimõtet, et teatreid toetatakse omandivormist sõltumata. Kui nii edasi mõelda, siis on ju eraetendusasutuste arv tõepoolest aastatega aina kasvanud ja on üsna selge, et kui just Kultuuriministeeriumi eelarve ei suurene või mõnda riigi asutatud repertuaariteatrit koomale ei tõmmata, siis väheneb selgete hindamiskriteeriumiteta igal aastal keskmine eraetendusasutuste toetussumma. Kas see toob kaasa ka selle, et mõned pikema ajalooga eraetendusasutused, mille repertuaar nende loomise ajal eristus põhivoolust silmanähtavalt, kuid enam mitte nii väga, sest üleüldine kunstiline mitmekesisus on suurenenud iga teatri repertuaaris, tuleks edaspidi riigi toetuseta jätta? Me ei ole ju seni läbi vaielnud, kas eraetendusasutuse loomingulise meeskonna eneseväljendustahe on piisav põhjus neid riigieelarvest toetada ja mis siis saab, kui enam ei ole — kas kiire toetuse lõpp või pehme maandumine, et neil oleks võimalus muid rahastusallikaid leida. Selline arutelu on seda vajalikum, et Ekspeditsioonile ja eˉlektronile määratud kolmeaastane projektitoetus eksperimenteerimiseks tasus end igati ära ka kunstiliselt — nagu tõestab ka neile sellest aastast kuuldavasti eraldatud tegevustoetus ning teatriauhindade nominatsioonid ja võidud.   * * * Kui teater NO99 lõpetamise järel kuulutati välja Sakala 3 uue kosilase konkurss ja siis otsustati, et määratakse hoopis kahele kooslusele kolmeaastane projektitoetus, süüdistasin esiti Kultuuriministeeriumi tegijate ja avalikkuse tillitamises, et üsna pea mõista: see on selle sajandi teine tõeliselt kaalukas teatripoliitiline otsus (esimene oli sellesama NO99 sünni võimaldamine). Mis parata, tegevustoetust saavad ikka need, kes end juba tõestanud, ja kulka projektitoetused ei anna jällegi kindlust pikemaid plaane teha. Nüüd siis anti, aga kas pole veider, et Ekspeditsiooni eristumine ülejäänud valdkonnast seisnes soovis püsitrupiga üheskoos otsida ja süveneda, nagu ütleb nende agenda. Ekspeditsiooni ja eriti just Lauri Lagle enda lavastusi ongi kriitikas käsitletud justkui ühe teekonna vahepeatustena, aga mind huvitab, miks see ei ole tavapärane. Kuidas on läinud nii, et suurtes repertuaariteatrites on küll püsitrupp, aga näidetena ühiselt otsivast ja leidvast kooslusest tulevad minu east sõltuva vaatajakogemusega inimesele esimesena meelde need, kes 1998. aastal lavakunstikooli XVIII lennust Von Krahli läksid, või siis seesama NO99 trupp; ilmselt ka Elmo Nüganeni 1990-ndatel Noorsooteatris/Tallinna Linnateatris loodud trupp, aga olin siis veel liiga õpilane, et mõista? Tegelikult polegi see vastus vist nii keeruline: süvenemine on luksus, mida repertuaari- ja külastusteplaani täites ei saa endale lubada, vähemalt mitte pikka aega. No ja eks ole ka suurtes teatrites ikka olnud osa püsitrupist selline, kes koondub mõne lavastaja ümber ja temaga teosest teosesse rändab, aga siiski on siin tajutav vahe just kaasautorluse vaatest. Kuigi Lagle lavastajakäekiri on äratuntav, on see alati ankurdatud n-ö oma näitlejatesse, ammutab jõudu nende sisepõlemisest ja vastastikusest impulsiplahvatusest. Teadmata, kuidas Ekspeditsioon plaanib nüüd tegevustoetusega jätkata — kas vabatrupina või kuskil kindlas kohas ulualust leides —, on üksjagu huvitav jälgida, mil määral nad suudavad vastu panna institutsionaliseerumisele, sest varem alustanud eraetendusasutustest on paljudki oma alalise saali ja trupiga muutunud sarnasemaks suurte repertuaariteatritega (eriti paradoksaalne on Tartu Uue Teatri näide, kes lõi nn virtuaaltrupi, et kenasti süsteemi paigutuda). Eks näis, kas uuendatud rahastamissüsteem võimaldab seda paratamatust vältida. Jörgen Liik ja Markus Truup Lauri Lagle lavastuses „Paratamatus elada ühel ajal”. Herkko Labi foto Sama põnev on näha, milline on eˉlektroni lähenemisviisi laiem mõju. Ja ma ei pea siinkohal silmas nende keskendumist voogteatrile, vaid järjepidevatele otsingutele etenduskunsti ja teaduse kohtumispunktides. Seda, et ainuüksi nende etenduskeskkond vajab pidevat tehnoloogia uuendamist, ja seda, kui palju sellest on tegelikult algupärane looming, on teemakauge inimesena raske aduda. Nii on „Kõheda vastasmõju festival” toomas kolmandat korda kokku kunstnikud ja teadlased, et uurida füüsilise ja virtuaalse vastastikmõju, Mikk-Mait Kivi ja Emer Värk on katsetanud füüsilise ja virtuaalkeha koosetendamisega (lavastuses „Suveta aasta”), Liis Vares ja Taavet Jansen aga uurinud vahetu kontakti võimalikkust füüsiliselt etendajast eemal oleva publikuga („Kõik loeb/The Reader” ja „Hundid”). Lavastuste kõrval pakutakse ka residentuure ja ilmselt jõuavad lähiajal järeldused ka teadusartiklitesse (ma luban, et seejärel õpin ka mina õige sõnavara ära, aga praegu palun andestada mu diletantism). Muidugi, uurimuspõhist lähenemist on ennekõike etenduskunstnikud kasutanud varemgi, kuid eˉlektron on tänu projektitoetusele saanud teha seda järjepidevalt. Eks näis, kas tegevustoetuse pälvimine mõjutab ka kuidagi nende senist toimimisviisi, sest teatrite rahastamissüsteem pole seni teaduse kaasamist väärtustada osanud.   * * * Sirvides mälupilte ja arvustusi, püüdes sõnastada seda miskit Lauri Lagle lavastustes, leian end lõputult pööritamas klišeid, nagu kaunis kuhtumine, ühine üksiolek jms, kuni mõistan, et tema viimaste aastate lavastuste pealkirjades on kõik oluline juba öeldud: „Paratamatus elada ühel ajal”, „Sa oled täna ilusam kui homme”, „Tähtede all”, „Ainult jõed voolavad vabalt”. Ma tunnen selle maailma ära, aga ei tea veel, kas mulle meeldib selles elada. Õnneks pole valikut. Samamoodi olen nautinud seda kõhedustunnet, mis tekib eˉlektroni teatrisaalis, kus ei saa päriselt aru, mida tehnoloogia sinuga teeb (ja teeb ta märksa rohkem ja huvitavamalt kui mõni ühismeedia algoritm), ning mõelnud mõnusa ärevusega, millised järgmised nihked on võimalikud, kui XR-tehnoloogia ja tehisintellekt muutuvad sama igapäevaseks kui kolmkümmend aastat tagasi internet (vähemalt meile tuli kooli püsiühendus 1994. aastal). Seda ma aga küll ei mäleta, kas ma esimest korda elus kooli arvutiklassis ekraani ees istet võttes oskasin üldse mõeldagi võimalusele, et mu maailm on sellega jäädavalt muutunud.

  • Maarja Kangro loeb enda tõlgitud Halõna Kruki luuletuse „Inimkonna ajalugu” Loomingust nr 3
    on 22.03.2023

    The post Maarja Kangro loeb enda tõlgitud Halõna Kruki luuletuse „Inimkonna ajalugu” Loomingust nr 3 appeared first on Looming.

  • Post Title
    on 17.03.2023

    Foto: Wikipedia * Sest isegi meie pimedus on teistsugune. Meie pimedust ei saa noaga lõigata ja sööta – sööta meie tõbistele, üksildastele, santidele, pagendatutele, väsinutele. Meie pimedus on nagu võimatu akustika, mis küpseb iseenesest, isegi kui hääl murdub. Meie pimedus lõhnab nagu nende nahk, keda pole meiega, ja teda me kallistame, kui jääme magama. Meie pimedus on nagu delfiin, mis ilmub tõelisest pimedusest, et pöörata selg. Meie pimedus on nende kabelite pimedus, kus me suudlesime, magamistubade pimedus, kus kiigutati meie lapsi. Kui viimane valgus kustub, hakkab meie pimedus ise helendama, annab valgust eikusagilt, justkui hääl. Meie pimeduses kuuleb tapetute, piinatute, kõigi nende hääli, kes nõuavad kättemaksu, isegi paremini. Seda ei saa meie vastu pöörata. * Ja siis peame veel keele ära parandama. Nii et küünal ei oleks enam kaevik, et linnuke saaks omale uuesti suled, et lilled ei sülitaks enam tuld. Et keldrist saaks jälle kodu magusale moosile ja vuntsidega kartulitele. Et soe tähendaks sooja ja mitte talvevormi, ka mitte „sooje” loomavaguneid, millega veeti me vanaisasid. Keelt on kõige raskem taastada, sest isegi kui me aknad ette paneme, jäävad aknaavad alles, ja värskelt värvitud seinast pole tulu, kui selle taga pole teist, ja kui me ka vaibad maha paneme, ei lakka me mõtlemast sellele, kui tugev on põrand nende all: sõda kiskus me kodud skeletini paljaks, kooris maha me naha, et oleks lihtsam vaadata, kas süda selle all ikka lööb. Süda lööb, ja me rahuneme. Seda hakkas tähendama sõna „rahu”. Aga kas me suudame kasutada „rahu” nõnda, et sellest ei pudeneks välja hambuni relvastatud okupandid? Kas me suudame taastada sõna „vendlus”, ilma et see kurku kinni jääks? Ja kui need sõnad ka niisama vedelema jäävad, kasutud ja nürid, nagu vaenlase põlenud tankid, kas tasub neid taga nutta? Kas meil pole juba küllalt kurbust? * Volodõmõr Vakulenko mälestuseks Sel päeval, kui Rooma paavst, kes saadab Ukrainale häid mõtteid, ütleb: „… ja kõige julmemad on tšetšeenid ja burjaadid” – miks? – sest „nad ei kuulu vene traditsiooni”, sel päeval, kui üks luuletaja, sellesama traditsiooni hiilgav paljundaja, kirjutab Facebookis: „sõnad on ära kuivanud ja ilmuvad varsti välja” – ja ma ei kahtlegi, et ilmuvad, sest luuletaja on vaikinud üheksa kuud, kui me ei arvesta kuulutusi puhvetiga kirjandussündmustest ja raamatute ilmumisuudiste jagamist – samal päeval leidis kinnitust ukraina kirjaniku surm, kirjaniku, kes kirjutas lastemuinasjutte ja kel oli heledapäine, helge peaga poeg, ja kes ei teadnud, kuidas peitu minna ei seinte ega sõnade taha, nii et kui talle järele tuldi, ütles ta ausalt, et jääb nende juurde, kes on talle kõige lähemad – oma poja ja oma maa juurde –, kuni lõpuni, isegi kui nad peavad kolmekesi ühtsama surma jagama, ja kõndis nende ees, kes ta viimaks tapsid, varjamata oma juttu või armastust kuni surmani, mida ta pidi ise sööma, otsast lõpuni, sest need, kellega ta oleks võinud seda jagada, said igaüks juba omaenda surma kätte, „vene traditsioonis” on seda palju ja võib seda koonerdamata ära kinkida, ja mitte omadele või võõrastele – sest tema jaoks pole omi ega võõraid, vaid ainult need, kel õnnestus läbi ta kurgu roomata, ja need, kelle ta puruks litsus – ta eristab niisiis neid, kes tuleb kohe tappa, ja neid, kelle surma tuleb edasi lükata, nii et kui sa istud „vene traditsiooniga” õhtust sööma ja juttu ajama, või laiendad teda mõnele ootamatult kaunile tsitaadile, või võtad talt vastu leiba ja veini, siis tea: mansettide all on tal surm, surm on ta rüü all, surm on igas ta sõnas, surm omadele ja võõrastele. Surm. Ukraina keelest MAARJA KANGRO The post appeared first on Looming.

  • Meie esmamuljed elust maal
    on 15.03.2023

    Televiisoris loeti ette õhtuseid uudiseid. Umbes kolmsada aastat tagasi elas Rootsi kuningriigi kuldsel ajastul mees nimega Mads Israelsson, kes töötas Falunis vasekaevandajana. Ta oli kihlatud ka ühe kohaliku naisega ja peale 1687. aasta jaanipäeva oli plaanis ära pidada ka nende pulmad. See jaaniöö oli aga eriline veel sellepärast, et siis toimus kaevanduses varing. Kõigi suureks õnneks oli terve kollektiiv jaanidel, nagu ka jõuludel, töö tegemisest vabastatud ja kõik tähistasid valguspühi. Ning kuna teateid surmadest ei tulnud, registreeriti hukkunute arvuks null. Mads Israelsson ei ilmunud aga sellegi­poolest järgmine päev kirikusse. Räägiti, et ta oli öö varjus ühe teisega jooksu pannud, kui šaht valju raginaga sisse kukkus. Või siis nähti teda metsa näki juurde hiilimas. The post Meie esmamuljed elust maal appeared first on Looming.

  • Kroonikat
    on 07.03.2023

    1. veebruaril toimus kirjanduslik kolma­päev „70 aastat hingede ööd”. Karl Ristikivi „Hingede öö” esmatrüki 70. aasta­päeva ja värskelt ilmunud soomekeelse tõlke puhul esinesid Jouko Vanhanen, Janika Kronberg, Kalle Niinikangas ja Tiit Aleksejev. Katkendeid teosest luges Enn Lillemets. Sündmus toimus koostöös Soome Instituudiga.  2. veebruaril esines Tartu Linnaraamatukogu kirjandusõhtul Martin Algus, autoriga vestles Mihkel Kunnus.  2. veebruaril esitleti kultuuriklubis Promenaadiviis Laurence Sterne’i romaani „Tristram Shandy elu ja arvamused”. Tõlkija Kersti Undiga vestles Eva Lepik, katkendeid teosest esitas Tartu Luuleteater.  2. veebruaril toimus Koeru kultuuri­majas eesti kirjanduse pidunädala konverents „Kirjandus kui identiteedi kujundaja”. Ettekandega esinesid Rein Veidemann, Elmo Nüganen, Igor Kotjuh, Aija Sakova, Arne Merilai, konverentsi juhatas Margit Kilumets.  4. veebruaril toimus Albu rahvamajas „Kirjanduslik oaas”. Esinesid Johanna Ross, Tauno Vahter, Kalju Kruusa, Mart Kangur, Sveta Grigorjeva ja Mehis Heinsaar, vestlusi juhtis Maarja Kangro. Anti üle 46. A. H. Tammsaare nimeline kirjandus­preemia, mille pälvis Mehis Heinsaar romaani „Kadunud hõim” eest. Üritusel musitseerisid Albu ja Aravete noorteansamblid, Indrek Kruusimaa ja Pääru Oja, Justament; plaate mängis DJ Dr Ormusson.  7. veebruari kirjanduslikul teisipäeval esitleti Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe raamatut „Maarjahein ja imevesi. Pärimuslikud naiste rituaalid Eestis”. Raamatust vestlesid Reet Hiiemäe, Mari-Liis Sinilaht ja Ruta Juzulenaite, vestlust juhtis Madis Arukask.  8. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval esitles Juhan Hellerma oma luulekogu „Maailmaõhetus”. Autoriga vestles Joonas Hellerma, sõna võttis Rein Veidemann, tekste esitas Kristel Algvere. Teost esitleti 16. veebruaril ka Tartus Werneri kohvikus, kus autoriga vestles Heleri All ja tekste esitas Elisabeth Heinsalu.  8. veebruaril anti Viimsi Artiumis üle Eesti Kultuurkapitali 2022. aasta peapreemiad ja elutööpreemiad. Kirjanduse valdkonna peapreemia pälvis Mehis Heinsaar romaani „Kadunud hõim” eest ning elutööpreemia Peeter Torop.  9. veebruaril esinesid Eesti Rahvus­raamatu­kogu väikses majas Eva Koff ja Triinu Tamm.  10. veebruaril toimus Tartu Raekoja platsil „Bussiluule” seitsmenda tekstivaliku avaüritus. Luuletusi esitasid Merca ja Tartu Luuleteater.  10. veebruaril kuulutati Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis välja 2022. aasta kauneimad raamatud. Ürituse korraldas Eesti Kirjastuste Liit.  10. veebruaril toimus Tartu Kirjanduse Majas ulmeõhtu, kus Meelis Kraft esitles oma romaani „Tiuhkamäe”. Autoriga vestles Jaile Jürgens.  13. veebruaril toimus Vildes ja Vines TarSlämmi III eelvoor, mille võitis Murca. Slämmi külalisesinejaks oli Heidi Iivari, musitseeris Karl Kruuse. 14. veebruari kirjanduslikul teisipäeval esitles Jüri Kolk oma luulekogu „Fuuga”. Autoriga vestlesid Morten Made ja Elisa-Johanna Liiv.  14. veebruaril toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Eesti Rahvusraamatu­kogu Minu Raamatukogu (MIRKO) e-välja­annete laenutuskeskkonna esitlus.  14. veebruaril anti üle Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi auhind „Klassiku sõber”, mille pälvis Maarja Undusk monograafia „Ellen Niit. Heleda mõtte laast” eest.  15. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval toimus Mari Saadi loominguline õhtu. Avasõnad ütles Piret Viires, Mari Saadi ja Liidia Meelega vestles Igor Kotjuh, musitseeris Leho Rubis.  15. veebruaril esitles Kristel Vilbaste Tartu Linnaraamatukogus raamatut „Meie joogi­vesi. Allikad, kaevud, kraanid ja pudelid”. Autoriga vestles Liis Seljamaa.  17. veebruaril esitleti Rahvusarhiivi Noora hoones ajakirja Keel ja Kirjandus erinumbrit „Nõukogude aja kirjandus- ja kultuuri­elu”. Teemanumbrit tutvustasid Tõnu Tannberg ja Janika Kronberg. Samas anti üle Keele ja Kirjanduse aastaauhinnad, mille pälvisid Külli Prillop ja Külli Habicht, Tanar Kirs ning Art Leete, Svetlana Karm, Piret Koosa ja Kaur Mägi.  18. veebruaril esitleti kultuuriklubis Salong Jens Halfwasseni teost „Plotinos ja uusplatonism”. Teosest kõnelesid Jaan Lahe ja Neeme Näripä, vestlust juhtis Siim Lill.  19. veebruaril anti Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis üle Jaan Krossi kirjandusauhind, mille pälvis Katrin Laur romaani „Tunnistaja” eest.  20. veebruaril anti Eesti Teaduste Akadeemias üle riiklikud kultuuri aasta- ja elutööpreemiad. Kirjanduse valdkonnas pälvis aastapreemia Heli Allik Jonathan Littelli raamatu „Eumeniidid” tõlke eest.  20. veebruaril esitleti tARTu poes kirjanduslikku LP-d „ETNO-TONTE 2. Metsa mõte”. Esinesid Hendrik Relve, Carolina Pihelgas ja Contra, õhtut juhtis Jaan Malin.  21. veebruari kirjanduslikul teisipäeval esitleti kultuuriklubis Salong Arne Næssi teost „Elufilosoofia”. Teosest vestlesid Peep Mardiste ja Mihkel Kunnus, vestlust juhtis Siim Lill.  22. veebruari kirjanduslikul kolmapäeval toimus ukraina kirjanduse õhtu. Ukraina luuletajate tõlkeid esitasid Anna Verschik, Katja Novak, Veronika Kivisilla ja Kätlin Kaldmaa.  22. veebruaril toimus Tartu Ülikooli loodus­muuseumis loodusluuleõhtu, kus esines Hanneleele Kaldmaa.  22. veebruaril toimus Tartu Linnaraamatu­kogu Karlova-Ropka harukogus kohtumis­õhtu Tiia Toometiga, autoriga vestles Jaanika Palm.  27. veebruaril avati Tartu Linnaraamatu­kogus näitus Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadele nomineeritud teostest.  28. veebruari kirjanduslikul teisipäeval tähistati Kalevala päeva. Kirjanduskollek­tiiv Iso Pullo esitas tekstikava, samuti peeti lühiettekandeid. The post Kroonikat appeared first on Looming.

  • Õnnitleme
    on 07.03.2023

    1. märts – Maarja Siiner 50 4. märts – Mart Kivastik 60 8. märts – Ann Must 70 9. märts – Andres Langemets 75 The post Õnnitleme appeared first on Looming.

  • Saapad, Dante ja Van Johnson
    on 06.03.2023

    Foto: Sander Koit / ERR Vahel ei taha midagi ja ei tea ka, kas see on hea tunne. Mõtled sellel ajal – kas see on hea tunne? Nagu oleks ja nagu ei oleks ka. Käid raamatupoes. Mõtled, kuhu minna? Kuhugi võiks ju kõndida, ei viitsi tervet päeva vedeleda. Läheks kuhugi, et oleks nagu mingi siht. Vahel võib kõndida ka sihitult, aga alati ei viitsi. Kuhu sa ikka Tallinnas sihitult lähed. Pole seal, kuhu minna. Kõnnid mööda promenaadi või? Ma ei tea. Vaevalt. Tallinn on kuidagi igav linn. Maal võid sihitult kõndida. Kõnni lõputult. Ainult kõnni. No lähed siis raamatupoodi. Kõnnid trepist üles. Komistad peaaegu ühele naisele otsa. Proovid nagu vabandada. Nii möödaminnes. Naine nagu väga ei taha vabandada. Tundub mühkam. Mühkameid on ikka palju. Vaatad seal uusi raamatuid. Mingi proosaluulekogu. Selline geneeriline mõtteõhkamine. Siis vaatad mingit raamatut veel. Mõtled, et tore on ju neid kõiki lugeda, aga ei alati ei jaksa. Kõnnid trepist alla. Ostad kingaviksi. Saapad vajavad viksimist. Ei taha küll saapaid raisku lasta. Hea, kui on ikka saapad. Saapad on ilusad. Jätavad korrektse mulje. Hea, kui jääb korrektne mulje. Siis pole kellelgi midagi ette heita. Hea, kui pole kellelgi midagi ette heita. Mis veel hea on? Näiteks see on hea, et ise ei kirjuta õhkavat loodusluulet. Võiks ju kirjutada, loodus on sümpaatne, aga see ei tundu nagu päris. Ikka päris peab olema. Või ei pea ka. Kas loodusluule on päris? Nii ja naa. Oleneb vist, kuidas tehakse. Aga saapad? Saapad on ok. Väga meeldivad saapad. Kuigi raamatupoest tagasi kõndides nagu hakkas kanna juures midagi tunda andma, nagu midagi kraapis. Ei taha küll, et saapad kanna katki kraabivad. Eks siis vist tuleb uued saapad osta. Sellele muidugi kulub jälle raha. Samas millele muule sa ikka raha kulutad. Kunagi jah, juhtus ju ka selline asi, sõbral olid saapad. Tahtsin endale. Sõber vist kauples, ei tahtnud niisama anda. Usun, et kannan seda nüüd endaga siiani, et ta anda ei tahtnud niisama. Niisama peaks ikka andma. Tahtis vahetust. Vahetasin siis saapad Dante Põrgu vastu. Polnud head saapad. Eks nad vanad ka, tallad olid kulunud. Väga halvad saapad. Väga libedad olid. Vist oleks nende tõttu isegi surma saanud. Edevus, eks, siit moraal. Polnud vist hea vahetus. Eks tuleb teha omad järeldused. Või oli ka, sest Dante sai ju uue osta. Eks saapadki, kuigi seekord veel ei ostnud. Polnud siis neid rahasid. Nüüd on rahad. Nüüd on rahad peale tulnud. Nüüd ilmus juba eesti keeles ka Dante Paradiis. Kõik nüüd ilmunud: Põrgu, Purgatoorium, Paradiis. Ausalt öeldes Paradiis meeldib kõige rohkem praeguse seisuga. Peaks tegelikult teised ka uuesti üle lugema. Paradiis nagu äkki andis võtme kätte. Ikka on hea maailmakirjanduses kodus olla. Annab kohe hea tunde. Kõnnid kaubamajas. Komistad naisele otsa. Sina vabandad. Naine ei vabanda. Mõtled: küll on mühkam. Pärast mõtled, vaevalt ta Dantet lugenud on. Vaevalt teab üldse, kes Dante on. Vaevalt et üldse teada tahab. No tsiteerime siis mõne värsi Dantelt. Kas pole ilus. Vot see on ilu. Geomeetriline ilu. Mis siis veel mõtlesin. Nii et siis saapad. Ilusad riided on muidugi ju head. Jätavad korrektse mulje. Kuulsin ükspäev noorukeid rääkimas. Üks ütles: mulle ikka meeldib ülikonnaga käia. Teine: mulle ka meeldib. Lõpuks noorukitest ühel olid toas päikeseprillid ees. Kanepit suitsetati. Mõtlesin, et ütlen tuppa astudes: kas sa oled mingi Van Johnson või. Niimoodi ütles Seinfeldis Uncle Leo, üks paremaid tegelasi seal, Jerry Seinfeldile, kellel olid siseruumides päikeseprillid ees: sa oled mingi Van Johnson või. Ega ma sellest aru ei saanud. Hiljem guugeldasin. Van Johnson oli keegi obskuurne filmistaar 30-ndatest vms. Lähed ütled tänapäeva noorukile, kas sa oled mingi Van Johnson. No ega ta aru ei saa. Lähed toast välja. Noored omavahel: wtf. Mis see veel oli. Sellised asjad on muidugi naljakad. Nii et saapad, Dante ja Van johnson. The post Saapad, Dante ja Van Johnson appeared first on Looming.

  • Kõiges oli süüdi juuksur
    on 27.02.2023

    Tauno Vahter: „Hea venelane”. The post Kõiges oli süüdi juuksur appeared first on Looming.

  • Gailiti-teraapia
    on 27.02.2023

    Aivar Kull: „August Gailit. Lahtiste allikate poole”. The post Gailiti-teraapia appeared first on Looming.

  • Midagi nii head pole te eesti kirjanduses ammu lugenud
    on 22.02.2023

    Lilli Luuk: „Kolhoosi miss”. The post Midagi nii head pole te eesti kirjanduses ammu lugenud appeared first on Looming.

  • Emakogemuse atlas
    on 20.02.2023

    Andra Teede: „Emadepäev”. The post Emakogemuse atlas appeared first on Looming.

  • AKADEEMIA nr. 3 – 2023
    on 16.02.2023

    Miks me usaldame? Anu Realo. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 387 Inspiratsioon Artur Alliksaar. . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 2 – 2023
    on 24.01.2023

    Tartu Ülikooli rahvusmõtte auhinna tänukõne Viivi Luik . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 195 Legendi looja: Eerik Heinest...

  • AKADEEMIA nr. 1 – 2023
    on 23.12.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Eeskõne Õigusfilosoofia põhijoontele Georg Wilhelm Friedrich Hegel . . . . . . . . . . . .3 Tõlkinud Joonas Hellerma............................ Minerva...

  • AKADEEMIA nr. 12 – 2022
    on 25.11.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Kontaktid: Arnold Matteuse 1985. aastal peetud loengu konspekt Toomas Kiho, Ene Paaver . . . . . . . . . . 2115...

  • AKADEEMIA nr. 11 – 2022
    on 28.10.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Eesti Vabariik tagasiteel Läände: Iisraeli relvatehingu tagamaad, 1992/1993 Hain Rebas. . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 10 – 2022
    on 22.09.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Eesti statistikakeele areng erialases kirjasõnas Ene-Margit Tiit. . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 9 – 2022
    on 02.09.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Lõpuaja lõputus Ott Puumeister, Silver Rattasepp . . . . . . 1539 Looduse kahenemise teooriad Alfred North Whitehead. . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 8 – 2022
    on 02.08.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Digišokist eesti keeleni: Mõtteid Eesti kõrgharidusest Ene Grauberg, Maarja Vaino . . . . . . . . . .1347 Gnoosis ja gnostiline...

  • AKADEEMIA nr. 7 – 2022
    on 01.07.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Vaheperemehe sügis Mihkel Mutt. . . . . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 6 – 2022
    on 06.06.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> „Eesti mees ja tema sugu“: Mõistatuslikud värsid poliitilises pilkelaulus Lauri Vahtre . . . . . . . . . . . ....

  • Kas digiplatvormid sunnivad inimkonda oma vigu kordama?
    on 21.03.2023

    Kui 2008. aastal ilmus turule esimene nutitelefon, ei osatud arvata, et see toob kaasa ka fundamentaalse pöörde töömaailmas. Igal pool kaasas kantav ja alati internetiühenduses väike superarvuti koos sellesse tõmmatud rakendustega lõi võimaluse inimeselt-inimesele nõudluspõhiseks majanduseks, mille keskmes on vahendajatena digitaalsed pinnapakkujad ehk platvormid. Erinevalt varasematest teenusmudelitest võis uues ärimudelis üheks osapooleks olla n-ö inimene tänavalt, kellel esimest korda ajaloos pole tarvis tööjõudu vahendava ettevõtte abi, et pääseda ligi klientidele ehk turule. Kas soovid broneerida viimase hetke majutust? Tehtud. Kas soovid pitsat? Jõuab poole tunniga, (peaaegu) kuhu iganes soovid. Platvormitöö on ehedaim näide „tööst igal pool ja igal ajal“,[1] kuid selle ulatuse järjepidev laienemine taastoodab mustreid ajaloost, mida inimkond pole soovinud enam kunagi näha.[2] Kas digiplatvormide tulekus võib näha tavapärast töötamise muutumist või on tegu põhjaliku pöördega, mis hakkab töömaailma varjutama ebakindluse ja automaatse juhtimisega?[3] Mida arvata platvormide loodud võimalusest viia kokku kliente ja teenusepakkujaid maailma eri otstest? Digiplatvormide teke sattus 2008. aasta kriisi järgsesse aega, kui eriti just värskelt ülikooli lõpetanutele avanes vähem tavapäraseid töövõimalusi.[4] Esialgu said populaarseks sellised platvormitöö mudelid, mille puhul oli sisenemisbarjäär eeldatavate oskuste osas madalam ja mida tehti kindlas asukohas – näiteks senimaani populaarne sõidujagamine Uberi (loodi 2009) või Bolti vahendusel ja oma korteris toa väljaüürimine Airbnb platvormil (mis loodi 2008. aastal). Isegi enne neid oli olemas „klikitöö“, mis tähendab väiksemate ja lihtsamate tööülesannete täitmist veebis – näiteks küsitluse täitmine (tuntuim on Amazon Mechanical Turk, mis loodi 2005. aastal). Aja jooksul on platvormide tegevusalad laienenud ja lisandunud kullerteenused, töö inimeste kodudes (koristamine, parandustööd), kuid tekkinud on ka keerukamad, meie mõistes vabakutseliste oskusi vahendavad platvormid nagu Fiverr või Upwork, kust saab tellida tõlget, graafilist disaini, veebimontaaži jne või isegi õigusnõu. Laias laastus saab platvormide vahendusel tehtavaid ja tellitavaid töid jagada neljaks: kohapõhised ja veebipõhised ning madalamaid ja keerukamaid oskuseid eeldavad.[5] Peab aga meeles pidama, et platvormitöö mõiste on ajas voolav, sest platvormide algoritmid, regulatiivne kontekst ja turutingimused muutuvad kiiresti. Nüüdseks on platvormitöö levikut kaardistatud muu hulgas Euroopas (sh Eestis), Ameerika Ühendriikides[6] ja Kanadas[7] ning tulemused räägivad igal pool sama keelt – kuigi platvormitööd kunagi teinud inimeste arv on suur (keskmiselt veerand tööealisest elanikkonnast), on vähe neid, kes platvormide vahendusel oma põhilise sissetuleku teenivad. Näiteks Eestis on platvormitööd oma elus teinud 26% tööealisest elanikkonnast, iganädalasi platvormitöötajaid on u 7%, kuid põhiline sissetulekuallikas on see vaid 4,4% platvormitöötajate jaoks.[8] Puhtalt arvudele tuginedes on ohtlikult lihtne tekkima seisukoht, et tegu on ühiskonna jaoks marginaalse allhoovusega, mis eraldi tähelepanu ei vaja. Vaadates aga platvormide laiemat mõju, ilmneb sellise väite ekslikkus. Esiteks ei saa platvormitööd pidada eraldiseisvaks nišinähtuseks, sest piir eri töötamisviiside vahel muutub kiirelt hägusemaks. Ursula Huws jt toovad 13 EL-i riigis läbiviidud küsitluste põhjal välja, et töö digiplatvormidel on sattunud kahe töötamist laiemalt muutva suundumuse ristteele.[9] Esiteks on Euroopas üha rohkem neid inimesi, kes lapivad oma elatise kokku eri allikatest, kasutades selleks mitmeid töötamise vorme, sh platvormitööd. Ebatüüpilise töö osakaal on enamikus Euroopa Liidu riikides kasvanud 2007. aastast alates.[10] Valdavalt näeme iseendale tööandjate osakaalu kasvu, nende seas enim ühest kliendist sõltuvaid (dependent self-employed).[11] Teiseks on digitaalne juhtimine nüüdseks igapäevaelu ka n-ö tavatöötajate jaoks, eriti teenusvaldkonnas. Töö olemuse platvormistumise näiteid näeme töötajate tööaja ja soorituste algoritmilisel jälgimisel, teenuse broneerimisel internetis, hinnangute andmisel kasutatavale teenusele. Ka tavaline töökogemus võib seega hakata paljuski sarnanema platvormitööle ehk sotsiaalsed ja tehnoloogilised hoovused, mis on rajanud teed platvormitööle, on samasse vormi valamas ka tavalise töö olemust.   Platvormid kui ettevõtluse võimendajad või prekariaadi tekitajad? Adekvaatse arutelu platvormitöö (ja töö platvormistumise) teemal muudab keerukaks selle nähtuse mitmetaolisus. Lisaks platvormidel tehtava töö eri tüüpidele on ka vajadus ja motivatsioon platvormitööks inimeseti väga erinev – kui mõnele on see lõbus hobi, siis teistele ainus võimalik sissetulekuallikas.[12] Näiteks kuus kümnest USA platvormitöötajast leiab, et lisatulu on oluline või vajalik, ülejäänute jaoks on see meeldiv, kuid mitte hädavajalik lisasissetulek.[13] Ameerika sotsioloogid Steven Vallas ja Juliet Schor toovad välja viis enam levinud kujutlust platvormide kohta: platvormid kui 1) ettevõtluse inkubaatorid, 2) digipuur, 3) prekariaadi kiirendi, 4) institutsionaalsed kameeleonid ja 5) võimaldajad. Visiooni platvormidest kui ettevõtluse toetajatest toitis eriti platvormistumise algusaastatel kasutatud jagamismajanduse nimetus, mille järgi jagavad teenust pakkuvad inimesed platvormil oma alakasutatud ressurssi – üldjuhul aega –, saades vastu sotsiaalseid kontakte ja heaolutunnet. Jagamismajandust kiideti kui suurepärast võimalust teenida lisaraha, töötades endale sobival ajal ja mahus, mis andis ettevõtlusvõimaluse nendele, kes tavatööl mingil põhjusel osaleda ei saa. Erinevalt töötajatest on iseendale tööandjatel suurem autonoomia selles, kus ja kui palju tööd teha.[14] Platvormi ja platvormitöötaja vahel on vähemalt teoreetiliselt n-ö vabasuhe, mida iseloomustab madal kontrollitase. Digiplatvormid reklaamivadki end läbi paindlikkuse ja platvormitöötajate võimaluse tegutseda iseenda bossina – asjaolu, mida platvormitöötajad uuringute järgi kõrgelt hindavad.[15] Sellise prisma läbi vaadates on toimunud platvormirevolutsioon, mis annab töötegijale autonoomia ja agentsuse, sünnitab uudse võrgustikupõhise digimajanduse ning kuulutab lõppu klassikalisele palgatööle.[16] Uued töövõimalused ei ole siiski pakkunud kõigile töötegijatele samavõrd positiivset paindlikkuse- ja süllekukkunud rikkuse kogemust. Platvormil klikiteenuse tellijad ei saa sageli arugi, et teisel pool ekraani täidab ülesandeid inimene, mitte arvuti.[17] Platvormide ja platvormitöötajate vahel valitseb informatsiooni ja võimu asümmeetria[18] ja kontroll töö üle on laialt levinud – näiteks kirjutatakse detailselt ette, kuidas teenust peab osutama.[19] Siin tuleb mängu nägemus platvormidest kui digipuurist, milles inimene teenusepakkujana on allutatud pidevale jälgimisele, mõõtmisele, arvulistele hinnangutele, karistustele. Selle arusaama järgi on platvormitöötaja andmestumise ja digitehnoloogiate subjekt, keda erasektori kontroll valitseb sama karmilt kui sotsiaalkrediidi süsteem Hiina kodanikke. Erinevus on aga selles, et platvormid ei tugine vaid kalkuleerivatele mehhanismidele ja tulemusnäitajatele, vaid on platvormikasutajate (nii klientide kui teenusepakkujate) kiindumust suurendanud sümboolsete auhindade, mängude ja teiste müksudega, mis muudavad kogemuse positiivsemaks või isegi sõltuvust tekitavaks.[20] Ebakindlus paneb ahastama, kuid paindlikkus kaalub negatiivse üles Kolmas kujutelm võtab fookusesse platvormide töötingimused ja sotsiaalmajanduslikud tulemused ning väidab, et tegu on kiirteega prekariaati.[21] Platvormide tasud kujunevad nõudluse ja pakkumise klapitamise põhimõttel ning varieeruvad. Kui mõned Airbnb majutajad võivad teenida kümneid tuhandeid eurosid aastas, siis kullerite, sõidujagajate ja klikitöötajate sissetulek võib kohati jääda isegi alla miinimumpalga.[22] Platvormid on korduvalt kasutanud hinnadumpingu meetodit, kus esialgu, turu kasvu ajal, meelitatakse kõrgete tasude ja madalate hindadega ligi palju teenusepakkujaid ja kliente, kuid hiljem töötasusid vähendatakse. Selliseid praktikaid toetab platvormide hinnakujunduse läbipaistmatus. Platvormitöö madala töötasuga seostuvad suurem mentaalne koormus ja vaimse tervise probleemid, mida võib eriti täheldada juhul, kui selline töövorm on peamine sissetulekuallikas – näiteks Kanada madalama sissetulekuga platvormitöötajatest oli võrreldes sarnases olukorras tavatöötajatega tervelt 50% rohkem neid, kes olid ahastuses oma rahalise olukorra pärast.[23] Platvormitöö süvendab prekaarsust ka sotsiaalkindlustuse aspektist. Peaaegu kõik platvormid peavad platvormitöötajaid iseseisvateks lepingupartneriteks – õiguslikult tegutsevad platvormitöötajad iseendale tööandjatena, mitte tavapärases mõistes töölepinguga töötajana.[24] Pärast Teist maailmasõda on Euroopa sotsiaalkindlustuse aluseks olnud aga nimelt n-ö klassikalisele töösuhtele tuginev töömudel, mis pidi töötajale garanteerima kaitse töötuse, haiguse ja puude, eakuse jm riskide vastu.[25] Euroopa riikides on iseendale tööandjate kaetus sotsiaalkindlustusega nigel nii õiguslikust vaatepunktist kui ka praktikas.[26] Kui platvormitööd tegeval inimesel on hea ligipääs ravikindlustusele ja pensionile ning kaitse töötamisega seotud riskide vastu, siis enamjaolt tänu sellele, et platvormitööd tehakse püsitöökoha kõrvalt.[27] Võib küsida, et kui platvormide töötingimused ja sotsiaalkindlustuse perspektiiv on nii kehvad, siis miks inimesed selle töövormi kasuks ikkagi otsustavad? Paradoksaalsel kombel peavad platvormitöötajad ise oma kogemust valdavalt positiivseks. 78% USA platvormitöötajatest on hea kogemusega ja 24% väga positiivse kogemusega. Vaid 17% peab kogemust kehvaks, ning see ei ole seotud inimese sotsiaalmajandusliku taustaga.[28] Üks võimalik seletus on praegu platvormide poolt laialt kasutatav JOKK-skeem, kus makse makstakse võrreldes tavatööga vähem ja see võimaldab alternatiividega võrreldes platvormitöötajale suuremat sissetulekut.[29] Ilmselt peavad sotsiaalteadlased tulevikus uurima nii seda, millises platvormitöö kujutelmas elavad platvormitöötajad ise, kui ka seda, kuidas tagada võrdne konkurents tavaettevõtete ja platvormiettevõtete vahel, et vältida priisõitu ausate maksumaksjate seljas. Riik peab sotsiaalkindlustuses leidma lahenduse Kui uuringud näitavad, et platvormitöötajaid endid puuduva sotsiaalkindlustuse probleem eriti ei morjenda, siis ühiskonda laiemalt peaks see teema huvitama küll – saamata maksutulu ning erakorraline arstiabi tuleb kellelgi lõpuks kinni maksta. Selliselt võib platvormitöö laiem levik saada sotsiaalkindlustussüsteemile pikaajaliselt koormaks, kui seda „ära ei lahendata“.[30] Millised oleksid võimalused olukorda parandada? Üks lähenemine on õiguslik ning see lähtuks eeldusest, et platvormitöötajad ei ole iseendale tööandjad, vaid midagi sarnasemat töötajale.[31] Sellisel juhul võiks kaaluda kas töötaja definitsiooni muutmist nii, et see hõlmaks ka platvormitöötajaid, või luua juurde eraldi õiguslik platvormitöötaja kategooria. Selline lähenemine aitaks vähendada platvormitöötajate vastutuskoormat ise riskidega hakkama saada. Kriitikud leiavad aga, et see lahendus kas vähendaks platvormitöö paindlikkust oluliselt või tekitaks liiga suure ahvatluse hakata seni töölepinguga töötavaid inimesi asendama platvormitöötajatega.[32] Teine võimalus on muuta sotsiaalkindlustus kättesaadavamaks, vähendades sotsiaalkindlustusele kvalifitseerumise piirmäärasid ja muutes vastavuskriteeriume. Ka Rahvusvaheline Tööorganisatsioon on soovitanud universaalsuse, adekvaatsuse, kaasaskantavuse, läbipaistvuse ja riskijagamise suurendamist.[33] Sellise idee poolt ollakse tavaliselt senikaua, kuni seistakse silmitsi lahenduse eelarvestamisega ning sotsiaalkindlustussüsteemide ajaloo jooksul tekkinud keeruka reeglirägastikuga. Millele riigid ei ole aga kuigivõrd veel mõelnud, on e-riigi potentsiaal luua lahendusi iseendale tööandjate jaoks, näiteks digitaalsed töökontod, mis eri allikatest sissetulekut kokku koondaksid ning seeläbi nii kindlustuse kaasaskantavust kui ligipääsetavust parandaksid. Eesti on ettevõtluskonto lahendusega üks eeskujumaadest, näidates, et ajalooliselt kujundatud reeglid võivad uudse lahendusega olla hästi ühendatavad.[34] Juba levinud lahenduste kohandamise ideid on hakanud täiendama nende hääled, kelle meelest töötamise olemus on niivõrd muutunud, et kogu sotsiaalkindlustussüsteem peaks muutuma – näiteks sotsiaalkindlustuse lahtisidumisega töösuhtest. Selle näiteks on kodanikupalga koolkond, kelle meelest aitaks kõigile inimestele igakuiselt makstav ühesuurune toetus lahendada nii süsteemide keerukusest ja piirmääradest tulenevaid auke kindlustuses kui ka pikaajalist tehnoloogilise töötuse probleemi.[35] Enamjaolt sumbuvad aga kõik vähegi praktilisemad kodanikupalga ettepanekud kiirelt seetõttu, et kodanikupalk oleks meetmena äärmiselt kulukas[36] ning ühtlane toetusmeede ei kahandaks piisavalt ebavõrdsust. Pehmem lähenemine oleks luua lahendus, mida Alfers ja teised nimetavad universaalseks inimõigustele tuginevaks lähenemiseks, ehk toetuste-teenuste süsteem oleks praeguse sarnane, aga põhineks kodanikustaatusel (mitte töösuhtel). Seni ei ole aga ükski lääneriik jõudnud töötava lahenduseni, kuidas sellist korraldust rahastada. Riigi otsustamatus kindlustuse laiendamisel võib kaasa tuua erakindlustuse kasvu, kui iseendale tööandjad hakkavad ise kindlustusvõimalusi otsima. Õigupoolest on platvormid hakanudki otsima lahendusi täiendavateks kindlustusvõimalusteks. Näiteks sõidujagamise platvorm Grab Singapuris kannab vabatahtlikud sotsiaalkindlustusmaksed otse riigile. Tulemus sõltub aga sellest, kes kannab kindlustuse puhul riskid ja kuidas mudel on üles ehitatud. Erakindlustuse kriitikud osutavad, et see võib tekitada rohkem probleeme kui lahendusi, eriti madalama sissetulekuga inimestele ja haavatavatele ühiskonnagruppidele.[37] Omaette mõtteharjutus on, milliseks kujuneb tulevik vaid pooleldi toimiva riikliku kindlustuse ja erakindlustuse kombinatsioonis. Näiteks Eesti-taolises solidaarse kindlustusega riigis ei ole raske ette kujutada, mis saaks riigi pakutavatest teenustest ja nende rahastusest, kui paremal järjel inimesed kiirema ja mugavama teenuse nimel otsustaksid erakindlustuse kasuks ning riiklikku süsteemi oma maksuraha enam ei panustaks. Platvormid kui kolonialistlike võimudünaamikate taastootjad Töö platvormistumisel on aga üks lisadimensioon, mille mõjuulatus nii tööturule endale, töötajate heaolule kui ka sotsiaalkindlustuse korraldusele on alles selgumas – see on globaalne virtuaalne tööturg. Eelmainituile lisaks tahaksin seega visata lugejale pureda veel ühe võimaliku narratiivi platvormitöö mõtestamiseks – platvormid kui globaalse neokolonialismi võimaldajad. Koroonakriisi jooksul tekkis hüpe kaugtöö kasutamises. Veebipõhine töö, mida inimene saab teha tööandjale oma kodust, saab sama hästi tehtud maakodust või hoopiski teises riigis viibides. See paneb tahtmatult flirtima mõttega globaalsest tööturust, kus ettevõtted leiavad töötajaid vastavalt nende oskustele ja võimekusele, asukohast sõltumatult, hakates nii ühtlustama globaalset elatustaset ja aidates järele seni perifeerseid piirkondi. Esialgsed tõendid näitavad aga, et isegi kui mõte ise ei ole määratult naiivne, mängivad digiplatvormid ja töö platvormistumine laiemalt selle teostumises pigem negatiivset rolli. Globaalne virtuaalne töö on tavaliselt nähtamatu[38] ja seetõttu ei satugi vähemalt Eestis ka avalikkuse radarile ega jututeemadesse. Ei tohiks aga üllatuda, kui ühel päeval leiame selle eest… oma kiirtoiduketist. Nii juhtus Kanada kiirtoiduketi Freshii klientidega, kes seisid ühel päeval silmitsi virtuaalse kassapidaja Percyga, mis oli ekraani taga video vahendusel tellimusi vastu võtvate sadade Kesk-Ameerikas elavate töötajate üldnimetus. Freshii on sattunud kriitikalaviini alla nii Kanada inimestelt töövõimaluste võtmise pärast kui ka seetõttu, et töötajate õigused ja loomulikult töötasu on Percyde elukohariigis märkimisväärselt kehvemad.[39] Nähtamatuks jäävad meie jaoks ka Meta ja teiste sotsiaalmeediaplatvormide hämarad telgitagused. Küllap ei kujuta keegi selle artikli lugejatest ette, et tema põhitööks võiks olla päevade kaupa läbi vaadata inimeste poolt internetti üles laetud rõlgusi, et välja selekteerida parketikõlbulikku materjali. Selline saatus on aga tuhandetel Filipiinide sisumoderaatoritel, kellele saadetakse sorteerida sotsiaalmeediaprügi – tuhandeid fotosid ja videoid päevas, et hoida internetti turvalisena.[40] Nähtud jubedused koos puuduva psühholoogilise toega on viinud ebaharilikult suure arvu selle töö tegijaid oma elu lõpetamiseni. Globaalne virtuaalne tööturg annab mõjukamatele enneolematud võimalused ekspluateerida ebastabiilsete, kehva majandusliku olukorraga riikide tööjõudu. Seda ilmestab lugu Colombias elavast Venezuela migrandist Oskarina Fuentes Anyast, kes teenib sarnaselt tuhandetele teistele oma sissetuleku Appeni nimelisel platvormil, nimetades tehisintellekti tehnoloogia arendamiseks fotodel olevaid objekte. MIT Technology Review artiklis[41] räägib Fuentes Anya, et ootab pidevalt arvuti ees uusi tööülesandeid, mille eest tasu võib olla vaid mõned sendid tükk ning millest paljud on võimatud. Mõnel nädalal teenib ta kokku vaid 6–8 USA dollarit. Majanduskatastroofi käes vaevleva Venezuela elanikud näevad ebakindlates ja pidevalt odavamat turgu otsivates platvormides oma ainsat õlekõrt ning pelgavad, et igasuguse kaeblemise korral kaoks neilt seegi võimalus. Need on vaid mõned näited, kuidas virtuaaltöö on hakanud taastootma kolonialistlikke võimusuhteid. Kui oma koduriigi piirides saame reegleid luues ja seadusandlust muutes proovida prekariaadi süvenemist vältida, siis kummitustöötajate heaolu kipub sõltuma platvormide ja nende klientide suvast. Positiivsed võimalused  Võib-olla ei pea platvormitöö ja töö tulevik olema nii tume ning võimalused peituvad Vallase ja Schori neljandas ja viiendas mõtteparadigmas – platvormid kui institutsionaalsed kameeleonid ja uute lahenduste võimaldajad? Küsimus tundub olevat eelkõige selles, kes ja kuidas selle mitmepealise hüdra ohjamise enda kanda võtab. Eelnev näitas, et paindlikkus ja suurem autonoomia on paljudele töötegijatele olulisemad kui stabiilne sissetulek või suurepärased töötingimused. Sellest on palju õppida ka traditsioonilistel tööandjatel, kes peavad praegu niigi välja nuputama optimaalse tasakaalu kodust töötamise, hübriidtöö ja puhtakujulise kontoritöö vahel. Esimesed koroonakriisijärgsed võrdlusuuringud näitavad, et kodutöö võimalusega töötajad on õnnelikumad ja produktiivsemad kui ainult kontoris käijad. Kuid eriti näib alluvussuhe olevat üles ärritanud Z-generatsiooni tööjõu, kes #antiwork koondnimetuse all on (eriti USA-s) massiliselt oma nõmedaid töökohti maha jätmas. Platvormitöö, aga eriti selle vabakutselise töö piiril heljuvad vormid, konkureerivad tööturul töötajate huvi pärast ning on kindlasti lisanud noortele kindlust lahkumisavaldus lauale visata. On loogiline, et uue ajastu tööandja proovib neid õppetunde ja töötajate paindlikkusesoovi arvestada, olgu siis võimaldades rohkem kodukontorit või tasustamata puhkepäevi. Töötajakogemuse ehk EX (employee experience) arvestamine on tulevikus atraktiivse tööandja kuvandi osa, mis võib platvormide senist võidukäiku omakorda tasakaalustama hakata. Vabakutseline ja projektitöö võib hoolimata meeldimisest olla siiski paljude inimeste tulevik. Kas võib loota platvormide endi muutumist ehk rõhuda neile kui kameeleonlikele võimaldajatele? Võimalusi on ka selle osas. Esiteks võivad sekkuda riigid, kohalikud omavalitsused või vabaühendused. Huws jt pakuvad ühe ideena välja kohalikud platvormid, mis võiksid olla 21. sajandi digijuhitud heaoluriigi osa.[42] Selline riik võiks platvormide loogikat kasutades luua avalikele teenustele keskenduvad platvormid, tuues need demokraatliku kontrolli alla, parandades platvormitöötajate töötingimusi, teenuse pakkumise kvaliteeti ja ravikindlustuse, pensionide, vanemahüvitise võimalust. Kohalike platvormide suur võimalus oleks võimestada platvormistumise positiivseid tulemusi. Näiteks on platvormiteenustel seni olnud positiivne efekt koduste tööde soolises jaotuses – koristusteenuste ja valmistoidu parem kättesaadavus on vähendanud naiste kodutöö koormust.[43] Ei ole mõeldamatu, et riik võiks tulevikus näiteks vautšeripõhiselt pakkuda platvormide kaudu eakate hooldust, hädaabi lastehoidu või isegi supiringe, et võrdsemad töövõimalused oleksid kättesaadavamad ka ühiskonna vaesematele gruppidele. Sellise platvormi vahendusel töötamine ei pea olema umbtee, kui see on kombineeritud väljaõppe, koolituste ja karjäärivõimalustega. Teiseks on siin-seal juba näha, et platvormi omanikuks võivad olla platvormitöötajad ise ehk tekkinud on platvormikooperatiivid. See on hea vahevariant paindliku vabakutselise töö kombinee-rimisel platvormide pakutava võrgustikuefektiga, hoides aga kontrolli nii töötingimuste kui ka tulu üle väärtuse peamiste loojate käes. Näiteks Airbnb-le konkurentsi pakkuv majutusplatvorm Fairbnb lubab oma kasumi tagasi kogukondadesse investeerida. Kuigi ideena ilus, ei ole kooperatiivi käigushoidmine lihtne ülesanne. Kooperatiiv-platvormid heitlevad ühest küljest poliitilise vaate ja majandusliku loogika omavahelises pinges ning teisalt riskivad allutada üllad ideed tulususe eesmärkidele.[44] Isegi kui üks või teine platvormitöö ja töö platvormistumise riske tasakaalustav jõud võimust võtab, ei tasu unustada, et globaalsed platvormid on oma praegusesse eelispositsiooni jõudnud tänu kiirusele ja kohanemisvõimele. Samavõrd kui võib tõenäoliseks pidada mõne alternatiivse platvormimudeli esilekerkimist, võib eeldada, et kümne aasta pärast on praegused platvormid trüginud järjest enam nii riigi kui ka tööandjate mängumaale. Tahaks loota, et meie endi kujutluste ja arusaamade parem mõistmine aitab kaasa maailma tekkele, kus platvormitöö ei võrdu peost-suhu elava prekariaadiga ei siin ega ka kaugel globaalses lõunas. [1] J. Messenger, O. Vargas Llave, L. Gschwind jt, Working Anytime, Anywhere: The Effects on the World of Work. Eurofound and the International Labour Office, 2017. [2] Vt siinsamas numbris ka: O. Loone, Kuidas kaitsta platvormitöötajat, lk 92–103. [3] M. A. Cherry, Beyond Misclassification: The Digital Transformation of Work. Comparative Labor Law & Policy Journal. Saint Louis U. Legal Studies Research Paper nr 2016-2, 2016. [4] W. Eichhorst, A. Hemerijck, G. Scalise, Welfare States, Labor Markets, Social Investment and the Digital Transformation. IZA Institute of Labor Economics, 2020. [5] Kohapõhise ja veebipõhise asemel kasutatakse ka näiteks kohalik ja globaalne (vt nt S. Vallas, J. B. Schor, What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy. Annual Review of Sociology, 2020, kd 46, lk 273–294). [6] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021. Pew Research Center, 08.12.2021. [7] P. Glavin, S. Schieman, Dependency and Hardship in the Gig Economy: The Mental Health Consequences of Platform Work. Socius Sociological Research for a Dynamic World, nr 8, märts 2022, lk 1–13. [8] J. Vallistu, M. Piirits, Platvormitöö Eestis 2021. Küsitlusuuringu tulemused. Arenguseire keskus, 2021. [9] U. Huws, N. Spencer, M. Coates jt, The Platformisation of Work in Europe: Results from Research in 13 European Countries. University of Hertfordshire, 2019. https://doi.org/10.18745/ds.21600. [10] M. Matsaganis, E. Özdemir, T. Ward jt, Non-standard Employment and Access to Social Security Benefits. Social Situation Monitor, Research Note nr 8/2015. 2016. [11] S. Spasova, D. Bouget, D. Ghailani jt, Access to Social Protection for People Working on Non-standard Contracts and as Self-employed in Europe. A Study of National Policies. Brüssel, 2017. [12] A. Ravenelle, Hustle and Gig: Struggling and Surviving in the Sharing Economy. Social Forces, kd 98, nr 2, e5. [13] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021. [14] S. Vallas, J. B. Schor, What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy. [15] M. K. Chen, P. E. Rossi, J. A. Chevalier jt, The Value of Flexible Work: Evidence from Uber Drivers. Journal of Political Economy, 2019, kd 127, nr 6, lk 2735–2794. [16] Vt nt E. Brynjolfsson, A. McAfee, The Second Machine Age: Work, Progress, and Prosperity in a Time of Brilliant Technologies. New York, 2014; A. Sundararajan, The Sharing Economy: The End of Employment and the Rise of Crowd-based Capitalism. Cambridge (MA), 2017. [17] L. C. Irani, M. S. Silberman, Turkopticon: Interrupting Worker Invisibility in Amazon Mechanical Turk. Rmt-s: Proceedings of the SIGCHI Conference on Human Factors in Computing Systems. Pariis, 2013, lk 611–620. [18] A. Rosenblat, L. Stark, Algorithmic Labor and Information Asymmetries: A Case Study of Uber’s Drivers. International Journal of Communication, 2016, nr 10, lk 27. [19] V. De Stefano, The Rise of the Just-in-Time Workforce: On-demand Work, Crowd-work, and Labor Protection in the Gig-economy. Comparative Labour Law and Policy Journal, 2015, nr 37, lk 471. [20] Vt nt C. Gerber, M. Krzywdzinski, Brave New Digital Work? New Forms of Performance Control in Crowdwork. Rmt-s: Work and Labor in the Digital Age. Toim. S. P. Vallas, A. Kovalainen. Research in the Sociology of Work, nr 33. Bingley, 2019. [21] Tööturu muutuste tulemusel tekkinud uus sotsiaalne klass, keda iseloomustab ebakindlus ja madal sissetulek. [22] Seda on väga keeruline jälgida, sest platvormide tasupõhimõtted ei ole kuigi läbipaistvad. Platvormid võivad teenusepakkujate veenmiseks kajastada kõrgemaid tasumäärasid, mis kehtivad kõrgema nõudluse perioodidel (näiteks sõidujagajatel tipptunni ajal). Paraku võib madalama nõudluse perioodidel tasumäär olla oluliselt madalam. [23] P. Glavin, S. Schieman, Dependency and Hardship in the Gig Economy… [24] S. Joyce, M. Stuart, C. Forde jt, Work and Social Protection in the Platform Economy in Europe. Advances in Industrial and Labor Relations. Bingley, 2019, kd 25. [25] Selles mudelis on alati olnud erandeid, näiteks hooajalised töötajad, ebatüüpilised töötajad (nt iseendale tööandjad) ja ebaformaalne tööjõud. [26] S. Spasova, D. Bouget, D. Ghailani jt, Access to Social Protection for People Working on Non-standard Contracts and as Self-Employed in Europe. [27] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work: Ensuring Social Security for Digital Platform Workers. International Social Security Review, 2019, kd 72, nr 3, lk 17–41. [28] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021. [29] Selle kohta, kuidas valikut eri töövormide vahel mõjutavad eri maksumäärad, vt nt A. Milanez, B. Bratta, Taxation and the Future of Work: How Tax Systems Influence Choice of Employment Form. OECD Taxation Working Papers 41. Pariis jt, 2019. [30] S. Joyce, M. Stuart, C. Forde jt, Work and Social Protection in the Platform Economy in Europe. [31] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work… [32] Euroopa platvormitöö direktiiv on esimene samm selles suunas, andes platvormitöötajatele võimaluse vaidlustada oma tööalane staatus iseendale tööandjana, kuid ei klassifitseeri neid automaatselt ümber. [33] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work… [34] Sellest hoolimata on ettevõtluskonto oma praegusel kujul sotsiaalkindlustuse tagamiseks vaid poolik lahendus, sest madal maksumäär eeldab kindlustuse piirmäära ületamiseks küllaltki kõrge tulu teenimist. Lisaks ei võimalda konto kulusid maha arvestada. [35] Vt nt T. Balliester, A. Elsheikhi, The Future of Work: A Literature Review. ILO Research Department Working Paper, 2018, 29, lk 1–54. Kodanikupalga sõna ei tähista aga eri aruteludes sugugi sama asja. Vaata pikemat analüüsi kodanikupalgast: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kodanikupalk-mis-miks-voi-miks-mitte/ [36] M. D. Tanner, The Pros and Cons of a Guaranteed National Income. Cato Institute Policy Analysis nr 773, 12.05.2015. https://www.cato.org/policy-analysis/pros-cons-guaranteed-national-income. [37] Vt nt L. Alfers, F. Lund, R. Moussié, Approaches to Social Protection for Informal Workers: Aligning Productivist and Human Rights‐Based Approaches. International Social Security Review, 2017, kd 70, nr 4, lk 67–85; ja C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work… [38] Seepärast nimetatakse seda ka kummitustööks (ghost work) [39] https://globalnews.ca/news/8791036/freshii-percy-virtual-cashier-job-outsourcing/ [40] E. Dwoskin, J. Whalen, R. Cabato, Content Moderators at YouTube, Facebook and Twitter See the Worst of the Web – and Suffer Silently. The Washington Post, 25.07.2019. [41] K. Hao, A. P. Hernández, How the AI Industry Profits from Catastrophe. MIT Technology Review, 20.04.2022. [42] U. Huws, N. Spencer, M. Coates jt, The Platformisation of Work in Europe: Results from Research in 13 European Countries. [43] Näiteks on Eesti naistel söögitegemisele kuluv aeg aastate jooksul vähenenud, mille üheks põhjuseks peab statistikaamet toidukullereid: https://novaator.err.ee/1608832882/eesti-naised-voitsid-20-aastaga-enim-vaba-aega-soogitegemise-arvelt. [44] M. Sandoval, Entrepreneurial Activism? Platform Cooperativism Between Subversion and Co-optation. Critical Sociology, 2020, kd 46, nr 6, lk 801–817.

  • Laenatud laps
    on 21.03.2023

    Ma olen täiesti tavaline mees. Tõesti, täiesti tavaline. Töötan väikelinna volikogus. Vastutan lemmikloomade registri eest. Paaril korral on tulnud jutuks, et see ei ole vajalik ametikoht, et omavalitsus peaks õhem olema, teate küll. Aga iga kord on kohalikud koera-, kassi-, kitse-, mugavussea-, kuke- ja teiste loomade sõbrad mulle appi karanud. Iga kord. Ja ma usun tõesti, et ehk see on minus eriline. See on miski, mis muudab ühe täiesti tavalise mehe mõneti väljapaistvaks. See, et ta teeb oma tavalisi asju korralikult. Ma hoolin loomadest. Kõik loomapidajad, valdavas osas lemmikloomapidajad, usaldavad mind. Nad julgevad minu käest nõu ja abi küsida. Nad tulevad oma muredega minu juurde ja lähevad ilma minema. Vaadake, ma ei piirdu registriga. Ma toetan alati. Liigselt uhkustamata võin väita, et mina, just mina, olen lahendanud mitu konflikti naabrite vahel. Näiteks see lugu kukega. Kahjuks ei tulnud inimesed kohe minu jutule, suur tüli oleks jäänud olemata. Aga jah, Partsi Leida pidas oma linnamajas paari kana ja kukke. Kukk, linnuke-siretiib, kippus kirema, aga naabrid panid seda pahaks. Ütlesid, et nemad ei saa magada ja nii. Kukeraibe, nii nad ütlesid (mina ei ütleks mingil juhul „kukeraibe“), lõugab mõnikord terve öö. Ja läksid siis Partsi Leida ukse taha kuke kaela nõudma. Leida pani muidugi vastu, käre vanamutt on, isand Karjus püüdis isegi üle aia ronida, kirves käes, aga Leida virutas talle lumelabidaga – kes teab, milleks see tal maikuus kohe võtta oli – ja sinna see esimene rünnak õnneks jäigi. Isand Karjus ei saanud ka väga viga, kõik korras. Mina mõtlesin, et inimestel, neil Partsi Leida naabritel oli nagunii paremaid aknaid vaja. Kauplesin neile meie ehitusärimehelt hea hinnaga mitmekordsed aknad, nüüd lubavad jumala linnukesel edasi elada. Vedas muidugi, et neil see rahanatuke oli, ega ma neid aknaid neile ise osta poleks jõudnud. Partsi Leida ka mitte. Tükk tööd oli sellega, andis neid inimesi ikka veenda, aga tehtud see sai ja lõpuks oli kõigil hea meel. Ei maksa oma viha niimoodi vaese linnu peale välja elada, kui leidub paremaidki lahendusi. Ega see muidugi täiuslik ole, natuke ikka kostab läbi, aga eks linnas, üldse ühiskonnas, peagi teistega arvestama. Midagi ei ole teha. Suvel, soojemal ajal, siis kui inimesed aknaid pikalt lahti hoiavad, käib kukk komandeeringus. Hankisin talle tutvuste kaudu tuusiku. Partsi Leida ei tahtnud sellega leppida, aga lõpuks ikka soostus. Kompromisside kunst nõuab pingutust kõigilt. Ühesõnaga, ma olen täitsa tavaline mees. Pealaest jalatallani täiesti tavaline. Kui kõik teised, kas nüüd just kõik, aga väga paljud, püüavad endas mingit isikupära välja tuua, isikupära on tänapäeval hinnas, näiteks täiesti isemoodi riietuda, isegi kui see erilisus on mingis detailis, mida kõrvaltvaataja kuidagi märgata ei suuda, siis mina, mina olen just see, kes tunneb vaikset naudingut kollektiivsest riietumisstiilist, selle üldise, avaliku, ühise tabamisest, leidmisest ja ainsana selle joone täpsest ja punktuaalsest järgimisest. Nii et õigupoolest olen ma riides tibanatuke teisiti kui ükskõik kes teine, aga kuna ma juhindun ühisest maitsest kui niisugusest, selle varjatud loomusest, tõelisest olemusest, siis ei märka seda keegi ja ma olen tõesti kõige tavalisem. See võib mõjuda paradoksaalselt, aga piisab, kui öelda, et olen täiesti tavaline, et täieline silmapaistmatus paneb mu sees vaikselt podisema rõõmu. Ma järgin üldse küllalt ranget, korrastatud reeglistikku. Antud juhul on oluline rääkida toidust, toitumisest. Tähendab, hommikuks keedan endale putru ja lõuna ajal söön kaasavõetud võileiba, aga õhtusöögi eelistan süüa kohvikus Sinikrae. Kusjuures, mina ei tea, kas selle kohviku nimi viitab tõepoolest lihtsama, füüsilise töö tegijatele või on nad sinikael-pardi osas midagi sassi ajanud või meeldis neile lihtsalt selle sõna kõla, ma ei tea. Igatahes, kohviku interjöör küll töölissööklat ei meenuta, mitte sugugi. See on meie linnakese kohta ikkagi väga peen, ütleksin, lausa elegantne paik. Sama käib ka toitude kohta. Kõik praed on keerukad, salatit ei visata prae kõrvale peoga, vaid paigutatakse taldrikule tundliku käega, kunstipäraselt, kastmeid ei valata purgist, vaid valmistatakse oma köögis, iga prae kõrvale oma kaste. Ja kui olen Sinikraes kenasti kõhu täis saanud, siis lähen koju. Vaatame seal kassiga, kassi nimi on Patarei – tema nurrumine kõlab nagu kaugel asuva suurtükipatarei kõmin –, loodussaateid, teinekord mõne filmi, sirvin mõnd ajakirja ja käin jalutamas. Mul on imeline kass, ta istub minu kõrval ja laseb mul oma turjakarvades vaikselt kõhvitseda. Päevad täidab töö volikogus. Mul ei ole kihku kolida suuremasse korterisse või – jumal hoidku – osta autot või uut mööblit või ma ei tea mida veel. Milleks? Ma olen rahul oma eluga just sellisena, nagu see on, sellisena, milliseks ma ta elanud olen. Ühesõnaga, kuna ma olen muus osas nii vähenõudlik, siis võin vaatamata võrdlemisi tagasihoidlikule palgale rahumeeli iga päev väljas söömas käia, mingit probleemi ei ole. Õigupoolest on probleem nii olematu, et seda raha ja väljas söömise seost poleks pidanud mainimagi. Arvatavasti tegin seda alateadliku soovi tõttu elada tagasihoidlikult ja vähemalt minu nooruses ei sobinud väljas söömine tagasihoidlikkusega kuidagi kokku. Harjumuse jõud! Igatahes on mul Sinikraes oma kindel laud. Mulle meeldib, kui mõned olulised asjad on alati samamoodi. Minu laud on tagumises nurgas otse tualettruumi kõrval. Minu laud on selline… kandiline. Teate küll. Teised lauad on ka kandilised, aga selle laua kandilisuses on midagi, teate, kodust. Ma peaaegu armastan seda lauda. Ma ju juba ütlesin, et mulle väga meeldib, kui asjad käivad iga päev samamoodi. Jah, ütlesin küll. Mulle meeldib, et kui Sandra on tööl, siis teenindab mind tema. Ja nad teavad seda ka ja Sandra on ühe lihtsama kliendi ära teeninud. Igatahes, jah, mõned asjad olgu nii, nagu nad on. Lemmikloomade registriga töötades saan nagunii kätte piisava portsu teravamaid, ekstreemseid kogemusi. Ma arvan, et valisin selle laua alateadlikult – ma viitan nüüd sellele, et see on kempsu kõrval. Vaadake, mul oli see juba välja valitud, kui ma märkasin, et see ei ole väga populaarne laud. Kui kohvik ei ole päris täis (sel ajal kui mina lähen, ei ole see kunagi päris täis), siis pole see laud kunagi võetud. See on alati vaba. Ma usun, et tunnen oma loomust lihtsalt nii hästi, nii põhjalikult, sain kohe aru, olgugi alateadlikult, et see on laud, millele ma võin kindel olla, mida võin usaldada. Laud, mida keegi ei hakka minult üle lööma. Laud, mida ma ei pea reserveerima, mille pärast ma ei pea võitlema ja mis just tänu sellele on kõigist ülejäänud laudadest parem. Minu jaoks on väga oluline, et mõned väikesed asjad oleksid ühtmoodi, et ma leiaksin nendest üha muutuva maailma tormide eest varju. Üldjoontes kõik laabus. Ma pean silmas kogu oma elu. Aga siis hakkasid puhuma uued tuuled. Oh, kuidas ma jälestan uusi tuuli! Ühel päeval teatas ettekandjapreili, juhtumisi Sandra, ikka ja alati Sandra, et neil on uus korraldus, et kahju küll, aga. Ma ei tahtnud sellest rääkidagi, aga kus ma pääsesin. Ühesõnaga, selgus, et nad ei müü mulle enam lastepraadi. Ma püüdsin isegi nalja teha! Ütlesin, et olen hingelt laps. Aga Sandra – ja hiljem selgus, et ka kõik ülejäänud ettekandjad – jäid endale kindlaks. See on väga imelik, nad suhtusid minusse silmanähtavalt hästi, aga ikkagi keeldusid nad mulle edaspidi lastepraadi müümast. Friikartulid ja viinerid, mm. Aga mina ei kavatse mängida tagasihoidlikku! Ma tahan elada täiel rinnal. Muidu oleksin nagu mu sõbra, Valdeku, vanaema. Ma käisin Valdekul ühel suvel Matsiveres külas. Oli see vast suvi! Aga Valdeku vanaemal oli kombeks päeval rääkida, et ei, tema ei taha jäätist, et las jääb lastele; ei, tema ei taha kooki ega moosi; halvaad?! – muidugi mitte!; ei, komme, ei; talle, vanainimesele, pole vaja; sööge teie, lapsed, sööge pealegi. Meil oli natuke imelik isegi pannkooke pugida, aga no mitte väga. Lõppude lõpuks olime me väikesed elurõõmsad tõprad, ei hoolinud liialt teiste tunnetest. Valdek oli juba harjunud ka. Igatahes, vanaema keeldus kõigest heast ja paremast, ehkki mitte kategooriliselt, vaid kuidagi niimoodi, ääri-veeri, allaheitlikult. Ja siis ühel ööl tuli mul pissihäda, hiilisin trepist alla, et mitte kedagi äratada, ja nägin, et Valdeku vanaema seisis külmkapi juures, kollases valguses, kammimata peaga ja öösärgis pisut tontlik, veresooned lõid tema luidratel jalgadel tantsu, roomasid üles põlve poole nagu maod, ja jõi otse purgist moosi. Mul võttis tükk hiilimist, enne kui ma sel ööl pissile sain minna, ei tahtnud, et vanaema teaks, et ta vahele jäi, ja vist juba sel ööl otsustasin, et mina selliseks ei muutu. Ma tahan seda kuramuse lastepraadi. Tahan kommi ja kooki ka, jah, aga peamiselt tahan lastepraadi, ja katsuge te mind takistada. Olen täiesti veendunud, et mul on õigus süüa, mida süda kutsub, ma ei kavatsegi seda soovi mingi valehäbi ja võltsviisakuse vaabaga katta. Aga Valdekule ei ole ma seda lugu tänase päevani rääkinud. Niisiis küsisin Sandralt, kas ma võiksin näiteks mõnd nende praadi tellides loobuda mõnest komponendist. Sandra ütles, et jah. Ma võin ju öelda, kas ma tahan praadi ahju- või keedukartulitega või ehk hoopis riisiga? Sandra ütles, et jah. Ma võiksin loobuda salatist? Sandra ütles, et jah. Kas ma võiksin siis paluda karbonaadi, aga friikartulitega ja ilma salatita ja nende kastme asemel oleks ketšup ja karbonaadi asemel viinerid? Sandra ütles, et kahjuks ei. No kuidas ei?! See on ju ennekuulmatu! Mis loogika see üldse on? Sel päeval läksin toidupoodi, ostsin friikartuleid ja viinereid ja ketšupit, aga see polnud see. Mul pole ehk vaja teile rääkidagi, aga see päris kindlasti ei olnud see. Ma pusisin, ostsin endale ka mingeid imelikke köögimasinaid, aga see polnud see! Ma olin kohutavalt löödud. Elasin terve kuu nagu udus. Nagu vatis. Isegi töö juures märgati seda. Ma ei ole kunagi kohvinurgas kolleegidega lobisemas käinud, teen lihtsalt vaikselt oma tööd, tulen õigeks ajaks ja kui vaja, jään kauemaks, nüüdki istusin oma laua taga ja tegin tööd, aga ühel hetkel, kui teised olid väljas, tuli Milvi raamatupidamisest, pani mulle käe õlale – milline temp, kuigi kahtlemata hästi mõeldud! – ja küsis, kas mul on kõik korras. See oli nii ootamatu, nii hea, et ma oleksin peaaegu nutma hakanud. Peaaegu. Ütlesin muidugi, et kõik on korras. Ja otsustasin siis, et ma ei saa sellega leppida. Kurat, ma ei lepi sellega. Ma pean võitlema. Kui muud üle ei jää, kasvõi kolima mõnda inimsõbralikumasse linna, aga mitte enne, kui olen kõik mängu pannud. Ma ei pea pead õlgade vahele tõmbama, mul on õigus õnnele! Teadsin kohe, mida ma õnne saavutamise nimel tegema pean. Niisiis läksin pärast tööd kesklinna ja jäin ootele. Tagantjärele tarkusena olgu öeldud, et võib-olla olin liiga rutakas. Samas, mind oli ka viimase piirini viidud. Üsna varsti tuligi üks väike tüdruk, karu kaenlas, ja ma tegin oma käigu. „Tere, väike tüdruk,“ ütlesin tema juurde alla kummardudes. Ta ainult põrnitses mind. „Ära karda, ma ei tee sulle midagi kurja,“ julgustasin. „Minu nimi on Magnus ja ma tahtsin sind lihtsalt endaga kohvikusse kutsuda.“ Tüdruk tegi sääred. Ja nii juhtus veel mitu ja mitu ja mitu korda. Ma proovisin küll pöörduda kuidagi viisakamalt ja sõbralikumalt, naeratasin eriti laialt ja avalalt, harjutasin seda naeratust peegli ees. Teate, väga oluline on naeratades kulme kergitada. Harjutasin ka seda. Ostsin ise väikese kaisukaru ja ühe mänguauto kingituseks lapsele, kes on valmis mulle, muidugi minu kulul, lasteprae tellima. Ja ühel pärastlõunal tuli jälle sama tüdruk, see, kes esimesel korral, kui ma püüdsin kedagi endaga kaasa kutsuda. Manasin näole oma kõige säravama naeratuse, kükitasin kandadele nagu sitsiv koer ja sirutasin kaisukaru tema poole. „Tereee!“ hõikasin ma. Natuke liiga meeleheitlikult. Püüdsin olukorda parandada: „Oh, ära ehmu, ma tahan ainult…“ Siis jooksis ta minema. Ma arvan tegelikult, et ta jooksis minema selle eest, mida mina ette ei näinud. Õigupoolest läheneski see mulle selja tagant. Mind ei löödud küll kohe uimaseks, mäletan mõndagi piinavalt pikka sekundit, aga teadvusele tulin kiirabiautos. Tüdruk jooksis minema selle eest, mille eest minagi oleks jooksnud, mitte minu eest. Ma vähemalt arvan nii. Vigastused ei olnud õnneks liiga tõsised. Räägitakse, et lööja ise katkestas oma tegevuse, kui mu ära tundis. Ma tean teda, tal on mini-siga, ja tema muidugi teab mind. Sandra sai õnneks asjast aru ja tema abiga suutsin olukorra kõigile rahuldavalt lahti seletada. Ja siis tuli väike Alisa – nii oli selle tüdruku nimi – mind haiglasse vaatama. Koos emaga. Ja kuidagi läks nii, et nüüd elan ma Alisa emaga koos ja käin Alisaga Sinikrae kohvikus. Või mis ta nüüd nii väga nii läks. Ma lihtsalt nõudsin Alisa ema kätt ja ta andis lõpuks järele. Käime Alisaga iga päev Sinikraes. Alisa jaoks on see ehk kohati veidi igav, aga samas kaevatakse kogu aeg, et vanemad ei tegele oma lastega. Ta pole küll päriselt minu laps, päriselt nüüd… noh: füsioloogiliselt; ei!, mitte füsioloogiliselt!, bioloogiliselt öeldakse, jah, bioloogiliselt, aga ma siiski loen teda oma tütreks ja me ju ainult ei söö, me vestleme maailma asjadest. Ma usun, et sellega on kõik korras. Ma pidin küll abielu pärast oma rutiine mõnevõrra muutma, aga mitte ka ülearu palju. Ainult üks asi piinab mind. Sandra ütles hiljuti, et kui Alisa suureks saab, siis ei müü nad talle enam lastepraadi. Ma olen ostnud talle lasteprae ja endale siis, mida Alisa iganes tahab. Muidugi mitte lastepraadi. Ma sain aru küll, et sellega on aega, veel paar aastat, aga ma ei kavatsenud midagi juhuse hooleks jätta. Kui me sel õhtul koju jõudsime, ütlesin Alisa emale, et tahan temaga päris oma last. Aga tema jälle ütles, et tema ei taha rohkem lapsi. Ta ei kujuta ette, et neid võiks mitu olla. Pealegi, ta on juba peaaegu nelikümmend. Ma ütlesin, et mina ikka tahan, saab ju küll. Ja tema jälle, et ei tule kõne allagi. See on kohutav. See on lihtsalt kohutav. Tunnen, kuidas Damoklese mõõk minu kohal ripub, ühe peenikese hobujõhvi otsas, ja vääramatu saatus kappab tuhatnelja minu poole, nagu joodeldavad, pea kohal lassosid keerutavad viimsepäeva ratsanikud. Ma pean midagi ette võtma, ma pean selles osas kiirkorras midagi ette võtma. Aga mida, mida ometigi? Küllap noorema, viljaka naise võtma, nii vastumeelne kui see mulle ka ei oleks. Ma olen ju Alisa emaga juba harjunud, ei tahaks midagi muuta, aga mis mul üle jääb? Alisast on muidugi kahju. Ma olen Sandrale väga tänulik, et ta mind õigel ajal hoiatas.

  • Intiimsus tööriistadega ehk seitsmes aktant
    on 21.03.2023

    Üks on igal juhul kindel: inimene ei ole ei kõige vanem ega ka kõige kestvam probleem, mis on kunagi inimliku teadmise ette kerkinud (Michel Foucault).[1] Kujutlege, et olete vann. Asute näiteks Vilniuses selles-ja-selles rajoonis kolmandal korrusel tuttavlikus ühetoalises stuudiokorteris. Aus korterivann, metallist, sisseehitatud… Või seisate kollastel harkjalgadel hubases Airbnb-s Karlovas Tähe ja Tolstoi tänava nurgal puumaja teisel korrusel. Hipstervann. Viibite alatasa pimedas, sest teie tuba asub alati kõige kaugemas nurgas, ukse taga, trepi all. Olete ööloom, elupaik multimiljardile pisielanikule, kes pimedas oma maailmade loomise nimel võitlevad, tunnistaja valgustkartvaile ja intiimseile sündmusile, kuid tule põlema klõpsatamine ning kustumine teid ei huvita. Vahel ronib teisse keskmiselt ühe tsentneri jagu kohmakat orgaanilist materjali, trambib ja vähkreb. Õnneks koosnete vastupidavast materjalist, teie peamine funktsioon ongi olla vastu- ja vettpidav, sest olete hästi säiliv, eriti kui satute olema üks neist emailitud eksemplaridest, mis H2O korrodeerivast toimest ei hooli, küll vaid juhul, kui emailis pole defekte (vt ka: puhastage vanni õrnalt pehme lapi ja neutraalse puhastusainega!). Teie ruum-ala on väga tugevasti kinnitatud struktuuri külge, mis omakorda magmal ujuvale laamale, mis vibreerib õrnalt, rappub. Teil ei ole emotsioone, aga karta pole ka midagi. Ees võib oodata suhteliselt kiire ja värvikas reis jäätmejaamast sulatusahju, sealt edasi kasvõi kosmosesse! Siiski võite jääda nii oma endisesse vormi kui ka ülesandesse, jätkamaks järgmises, veidi kehvemas korteris viimasel gentrifikatsiooni-eelsel kümnendil või eriti kummalisel juhul kusagil Elva taga metsas sõstrapõõsaste vahel kastmisveemahuti ning noorte daamide suvistepühade lemmiku, hullamistoobrina. Neljakümneaastase emailikihi mikropragudesse, -vahedesse, -õnarustesse, -lohukestesse ja -pooridesse tungib kontsentreeritud soe orgaanikalahus, milles on rasvu, karvu, surnud ja elusaid rakke, mikroorganisme, baktereid, viiruseid ning klassifitseerimatut mustust.[2] Vannitäis humanus-tõmmist. Hetkeks, mille möödumine on samavääriline sajandi möödavuhisemisega, olete iseeneses ligunevast eristamatu, lihtsalt mateeria. Keemilised reaktsioonid kiirenevad, katalüsaatoriks assamblaaž nimega sapiens, Homo. No kuulge, kas ei kõla see üpris intiimselt? Eksperimendi tagamaad ja põhjendus Te loete 2022. aastal läbi viidud hobifilosoofilise mõtteeksperimendi „Intiimsus tööriistadega“ raportit, mille eesmärgiks on dokumenteerida, kirjeldada ja tõlgendada lähedust tööriistaga ehk esemega ehk elutu objektiga. Soovisin eksperimenti alustades saavutada käsitsedes, manipuleerides (ld manus – ‘käsi’) nii tehnilise vilumuse – uued ja osavad liigutused – kui ka objektil end uudsel viisil käituma sundida. „Töö ja töö tegija on üks – siin ilmneb mõtlemise, saagimise, näitlemise ja fotografeerimise ühtsus,“ kirjeldab Soome kunstnik ja kunstiteadlane Jyrki Siukonen, kuidas ta pildistas skulptor Constantin Brâncușit töötamas.[3] Proovisin endki mateeria meelevalda anda, mis aga siis kõik asjad pea peale pööras ja mind ontoloogilistele radadele kiskus, käskis mõelda sellele, kuidas ja kes me, inimesed, siin maailmas koos asjadega oleme. Elutuga intiimsust (ld intimus – ‘sisim, olemuslik, väga lähedane, tuttav’; intimare – ‘tuttavaks saama’) teeseldes kukkusin objektide seas järge ajades maha kriipsutama kõiki ümbritsevaid entiteete, kuid pöördvõrdelises tehtes kippus ikkagi välja joonistuma vaid mu enese piirjoon. Lootes saada tuttavamaks, ehk isegi sõbraks planeeti katva ja üha kasvava artefaktide armeega, meie naabritega, mis – nagu ma kahtlustan – meile peagi ebamugavust valmistama võivad hakata, jäin ikkagi märkamatult imetlema iseenese peegeldust veepinnal. Ma tunnistan: tunnen end maailmas toimuva pärast süüdi, olen kurb, nõutu ja mures, kuid siiski võimetu oma tarbimisharjumusi muutma. Tundub, et selle peamiseks põhjuseks on – ma ei taha! Maailm põleb, inimesed ja mitteinimesed, mered ja ökosüsteemid surevad, möllavad pandeemiad, sõjad, näljahädad, kuid mina olen siiski oma olukorraga veel niipalju rahul, et jäägu mu osalus esialgu vaid puhtteoreetilisele tasandile… Vaimustusin posthumanistlikest mõtteeksperimentidest 2019. aastal tänu Tallinna Ülikooli talvekoolile „The Humanities and Posthumanities: New Ways of Being Human“, kus esinesid vana head humanismi kritiseeriva filosoofia eri alamharude superstaarid (Stacy Alaimo, Ewa Domanska, Stefan Lorenz Sorgner, Timotheus Vermeulen jt). Üks asi viis teiseni ning peagi innustas etenduskunstnik ja kloun Marija Baranauskaitė mind juba Vilniuses katsetama objektidele esinemist, mille raames näiteks kontaktimprot tehes oma väljavalitule, vannile, märkimisväärselt palju tantsisin. Kontseptuaalsetele kunstnikele mõeldud seminari programmi kuulusid nii laps(el)ik objektide antropomorfiseerimine kui ka iseenda objektistamine. Püüdsin kangekaelselt vältida vannide isikustamist, sest tahtsin neile läheneda empaatiliselt, nende enda tingimustel, mida see siis ka tähendanuks… Kas sofistikeeritud (ja, olgem ausad, üsna arusaamatute) filosoofiatrendide katsed subjektsust laiali jagada on vaid üks järjekordne ettekääne, millega õigustada inimkonna võimetust võtta vastutust planeedil korda saadetud sigaduste eest, või ehk isegi püüd leida mõni „kõrgem jõud“ (näiteks agentne universum), kellele jätta viimane sõna (ja süü)? Sümpatiseerib kõvasti, kui Anti Saar kirjutab (toimetaja Velmeti tellimusel!) oma teoses „Sõnaraamat“ nii: „Antropomorfism <antropo+morfismi, antropo+morf`ismi; subst> Kõige kurja juur, tüvi ja tipmised raod. … Ühesõnaga, agentsuse küsimus. See käib mulle sügavalt vastu. … On see tee, mis aitab inimesel oma keskkonnaga paremini, sõbralikumalt suhestuda? Ma kahtlen. Palju viljakam paistab see kitsam suund, mis otsib animaalset, vegetaalset või mineraalset kommunikatsiooni inimolendite vahel. Ühtlasi peaks säärane suhtlusbaas olema ühisosana aprioorne. Que l’on devienne animaux, que l’on devienne minéraux! (lk 130).“ No just! Kogu see vanni-asi on läbivalt tobe ja tore ja eks ma ikka tean, et objektide eest kõnelemine ei ole loogilis-inimlikult kuigi tavapärane (ega võimalik). Sellele vaatamata olen kohusetundlikult kõik eksperimendid (või ka „filosoofilised klounaadid“) sooritanud ning vähemalt õnnestus suuresti absurdsuse tõttu valitud objektitüübil „vann“ koostöös naljakate harjutustega mind uusi mõtteid mõtlema panna, mille eest olen kõigile kohatud vannidele siiralt tänulik! Ameerika poliitikateoreetik ja filosoof Jane Bennett, kelle teosest „Ergas mateeria“ siinsete mõtiskluste jaoks rohkelt tuge olen leidnud, kasutab uudse materiaalsuse sõnastamiseks aga antropomorfiseerimist programmiliselt, igasuguse au- ja häbitundeta. Seda iroonilis-performatiivselt oma minaga vastuollu minemiseks kutsudes – „kas see, kes siin parasjagu erksa mateeria teooriat sõnastab, pole mitte inimsubjekt?“ – selgitab Bennett asja: „Miks hakata mateeria vitaalsuse eestkõnelejaks? Sest mu sisetunne ütleb, et kuvand surnud või viimseni instrumentaliseeritud mateeriast toidab inimeste hübris’t ning meie planeetihävitavaid vallutus- ja tarbimisfantaasiaid.“[4] Mida oligi tarvis tõestada! Kõhkleme objektidele isegi mõtteliselt agentsust andmast, sest tunneme, kuidas midagi on siin mäda. Bruno Latour, kelle kõrvad paistavad nii Bennetti kui ka minu teksti tagant, kutsub uut humanismi otsima asjade ja inimeste, objekti ja subjekti vahelisest alast.[5] Tohutul tehismateeriahulgal peab ju ometi meie jaoks olema mingi kaal (pun intended)! Süüdistame üksteist regulaarselt, kui kulutame liiga palju aega ja raha mammona kokku ajamisele, lapsed on asjade ülekülluse tõttu ülekäte läinud, tapame teineteist objektide tootmiseks vajalike ressursside pärast, ja Madonna laulis juba 1984. aastal, kuidas me kõik tegelikult materialistlikud tüdrukud oleme. Bennetti teos, mille alapealkirjaks ei ole ilmaasjata „Asjade poliitiline ökoloogia“, aitab vormistada minu lõbusa mängu taga peituva ja, mis seal salata, eetika vihmavarju alla kuuluva küsimuse – kuidas edasi, noored? Seitse aktanti Kuidas tarvilist intiimsust objektide puhul esile kutsuda? Vannidelt õpitut meenutades ja suhtenõuandeportaale sirvides otsustan, et objektidega intiimsuse katsetamiseks pean praktikas keskenduma vaid ühele spetsiifilisele esemele. Tegin esimesel korral algaja vea ja pühendusin objektitüübile tervikuna, kohtudes paljude eri aamidega, kuid vaid põgusalt, mistõttu ei tekkinud lähedast suhet õigupoolest ühegagi neist. Kahtlustan, et objektiga mehkeldamiseks ei ole tarvis intiimsuse mõistet ümber mõtestada, kuna termomeeter, millega läheduse intensiivsust mõõdetakse, on ikka seesama mina. Pigem on see isegi eeliseks, korraga nii kontrollgrupp kui ka katsealune. Intiimsus on tähelepanelikult koos veedetud aja ühik, portsjon isiklikust elust, mis kuulub kellelegi või millelegi väljaspool, „väljaspoolsusele“ (Bennettil out-side). Viimase peal võrgustunud maailm on nii mitmuslik ja tähelepanu nii paljude entiteetide vahel killustunud, et looma või inimesegagi (rääkimata esemest) intiimsuse saavutamine on tõeline vägitükk. Üks kõvemaid suunamudijaid angloameerika intiimsuse valdkonnas on psühho- ja paariteraapia „rokkstaar“ Esther Perel, kelle programmi keskmes heliseb kujund into-me-see („vaata-mu-sisse“, „minussekaemus“), uus intiimsus. Veebilehekülje Well+Good suhtenõuande rubriigist loen üht Pereli moodsatele suhetele soovitatud elutarkusepärli, mis annab nõu, kuidas partnerid tänapäeval üksteist kohtlema peaksid: „Ma ei too sulle mitte kaasavara ega majanduslikke tagatisi. Ma toon sulle oma sisemise elu. Soovid, tunded, ambitsioonid, ärevuse. Kui ma sinuga räägin, tahan ma, et sa mind vaataksid. Ma tahan kontakti, ühendatust, ma tahan, et sa tekitaksid minus tunde, et olen tähtis.“[6] Kõike seda loodan oma väljavalitule pakkuma hakata. Asun kalleid riistu otsima esmalt enda lähedusest (milline on teie lemmiktööriist?). Seljakotis on peotäis esemeid, millega vahetevahel pinnad vastakuti aega veedan. Üks sulepea, üks kruvikeeraja, üks kazoo-pill, üks huulepintsel ja üks süstal. Üksteise kõrvale asetatud objekte võrreldes on selge, et mingi tähendusliku osa tööst minu ümber sooritavad väikesed piklikud pulgataolised objektid, mida hoitakse käes. Usun, et selles võib osaliselt süüdi olla ka nende pakend ehk minu „tööriistakast“. See plekist karbike sisaldas vanasti Fauchoni šokolaadikomme, nüüd aga hoopis ühetaolisi lühikesi asju, vidinaid.[7] Eks seal on muud ka, aga kõnealuste esemete vaheline vormiline sümmeetria on juba mu tähelepanu köitnud. Kõige raskem saab olema neist ühe valimine. Sinist läbipaistva plastpeaga kruvikeerajakest „Made in Germany“ kannan kaasas „juhuks kui“. Juhtunud on vähe, ju leidub keeramist vajavaid detaile mu ümber harva. Kuna ma ei suuda kruupenderile kohe väljundit leida, võtan järgmiseks ette – kazoo, pisikese sigarikujulise plekist valmistatud Ameerika „kammipilli“ firmalt Clarke. Kruvikeerajast erinev juba selle poolest, et sellesse ei mõjuta mitte sõrmede (kuigi neid on kazoo suus hoidmiseks vaja, ei ole need siiski asendamatud, kazoo’l võiks näiteks samahästi olla kaelaraam nagu suupillidel!), vaid vibreerivate häälepaelte ja põristava keele toodetud helilainetega. Piipja pilli membraan võimendab ja moonutab inimhäält, kazoo on analoog-efektiplokk, mille funktsiooniks tüütu heli tekitamine. Suurepärane naljakink väikelastele ja nende frustreeritud vanematele! Kasutusviis on sel vaat et erootiline. Pisikest fallilist objekti manipuleeritakse huultega. (Tegusõna „manipuleerima“ on siinkohal loomulikult eksitav, aga milline on võrreldav tuletis labia’st? Labipuleerida?) Pilli kasutan eranditult üht teatavat roppu laulu esitades. Kazoo kõige ebasümpaatsem omadus on selle kalduvus ununeda. Mitu korda olen kriitilisel hetkel laval avastanud, et pisikest pläristajat pole seal, kus ta olema peaks – ihupesu sees, kahe rinna vahel. Olgugi et teoreetiliselt oleks muidugi nauditav saada silmapaistvaks kazoo-virtuoosiks, ei ole pirtsakas objekt mulle vist sümpaatne, sest no mitte kuidagi ei leia ma Clarke’i jaoks sobivasti isoleeritud harjutamispaika ega piisavalt aega… Kardan, et mind on tabanud huvipuudus. Kas on ehk aeg leida mõni täiesti uus ja veidi põnevam objekt kui need, mis mul juba olemas olid? Iga uue suhte algus on intensiivne, eks ole? Ehk õnnestuks mõne kütkestavama objektiga intiimsus nobedamini saavutada? Proovin unistada taskunoast ega pea isegi seitset luisku padja alla panema, kuna leian ühe kohe Saaremaalt, ja seegi mahub ilusti karpi, mida tõlgendan päris hea märgina. Ainulaadne juhus minu elus: sassi on läinud mu mõlema vanaisa asjad, nii et ma ei tea, kumma pärandi hulgast schroedingerjas väits pärineb. Sümpaatne hõbedase metallist riputusaasa, märkamatu ehise ja valge plastikuga kaetud liigendnuga, teral ei ühtegi märget. Plastik nii vana ja kulunud, nii täkitud ja diskoloreerunud, et võib olla ka viiekümne aasta vanune, või nii tahan uskuda. Puhastan tera roostest ja teritan isa antud vana luisuga, mis on paarikümneaastasest kasutamisest mõlemalt poolt mõnusalt nõgus. Viin eseme noameistri kätte, kes seda uurides aeglaselt peos keerutab, jälgin teda kümme minutit. Võib olla ise tehtud, usub terasid armastav mees. Miski hakkab susisema, meenuvad mälestused mõlemast vanaisast ja mu vanematest, laulud ja lood, kisub emotsionaalseks. Silitan nuga tihti ja hoian metalset, samas veidi nagu juba kuumavat eset pihus, kuid intiimsus jääb siiski poolikuks, ei ole mul aega sellegi objekti jaoks. Ehk on meil vaja konkreetset eesmärki, mille poole koos püüelda? Loen Walter L. Faurot’ käsiraamatut „Puiduvestmise kunst“ aastast 1930, mis julgustab vaatamata puiduvestmise esialgsele keerukusele mitte alla andma, sest tarvis on vaid väga vähest: „Loomisiha – me kõik kanname seda eneses. Tavapärast hulka kannatlikkust ja hoolikust. Oskus areneb ise. Head taskunuga või kaht ning väikest luisku, millega neid heas korras hoida.“[8] Kõik vajalik on mul olemas, nii et võtan nõuks voolida endale puulusika! Ent siis, kui järgmine sümpaatne noamees mulle selgitab, kuidas puulusika vestmiseks läheb tarvis veel palju teisigi tööriistu, erineva kuju ja suurusega nugasid ja masinatki võib vaja minna, lahtub ind. Hakkan oma metoodikas kahtlema. Selleks et esemega tõeliselt objektorienteeritult suhestuda, võiks ju jätta sellele vabaduse toimida just nii, nagu see ise soovib. Lavale ei ole mõtet tuua püssi, millest keegi tulistada ei kavatse. Teritan väitse aeg-ajalt ja naudin tomatite lõikumist. * Arheoloogid ja eriti paleoantropoloogid on sel sajandil pakkunud inimevolutsiooni paragrahvidele põnevaid uusi lõikeid, mis komplitseerivad seni kanoonilist darvinistlikku arengulugu. Olgugi et Darwini teesi – inimevolutsiooni katalüsaatoriks on looduslik valik, ahvatlevate eelisõigus järglastele – ei soovita otseselt ümber lükata, ollakse nüüd enam-vähem üksmeelel, et inimese keerukas evolutsioonis osales tõenäoliselt hulk teisigi aktante, millest paljud olid elutud. Timothy Taylor on raamatus „Tehisahv“ sõnastanud probleemi, mida kutsub „targa kahejalgse paradoksiks“ (ja ma refereerin ja parafraseerin viiendast peatükist):[9] Probleemi tagumises otsas on meie suur peakolu. Arheoloogilised leiud tõestavad, et püstiasendis hominiidide ajumaht jätkas kasvamist, samal ajal kui inimahvide ajumaht jäi miljonite aastate jooksul samaks. Homo’d valisid riskantsema püstiasendi, millega kaotasid võimaluse puude otsa varjuda, kuna nende esijäsemed muutusid liiga nõrgaks. Kadusid kaitsevahendid, teravad hambad ja karvkate. Püstiasend oli suurepealisele organismile aga väga energiakulukas. Sellegipoolest seedekulgla lühenes, jättes me eellaste toitaineile vähem soolepinda, millel imenduda, kuid käed vabaks. Inim-ahvid eelistavad sooritada peenmotoorikat huultega, kuid Homo peres läks suud kõneaparaadi kiireloomulise arengu aegu vaja hoopis muudeks asjadeks. Püstiasend nõudis pikkadelt ja vibalikelt bipedaalidelt (ld pes, ped– – „jalg“) erinevalt neljajalgsetest head tasakaalu, mistõttu arenes meie väike ja jäik vaagnaluu. Raske ja suur pea oli aga kõigi mehaanikareeglite vastane. Suurepealised beebid, kes tänapäevani läbi emase kitsa vaagnaluuava kuidagi välja peavad mahtuma, muudavad sünnitamise riskantseks ning on ilmale tulemise järgselt väga abitud, kuna arenevad pikalt ka emakaväliselt. Inimlapsed vajavad füüsilist ringitassimist, toitmist, katmist ja patsutamist proportsionaalselt kauem kui mistahes imetajate järglased. Kõik viitab sellele, et vaatamata jamadele ihkas loodus liikuda just ebamugavama valiku suunas. Eriti põnev on Taylori sõnul see, et vanimad täksitud servaga kivitööriistad, maailma esimesed artefaktid, mille arheoloogid Aafrikast leidnud on, pärinevad poolteist miljonit aastat varasemast ajast kui esimesed tõendid Homo perekonna märkimisväärsest ja kiirest bioloogilisest arengust (mida tõestab ka asjaolu, et Homo ei ole ainus perekond Maal, kes tööriistu kasutab; inimahvid, saarmad, mõned linnud kasutavad leitud objekte tööriistadena regulaarselt praegugi). Tehnoloogia oli olemas juba enne seda, kui olime suurajulised, nii et väga võimalik oli perfektsete asjaolude kokkulangemine, kus targa kahejalgse paradoksi bioloogilise pudelikaela lahendasid teravaäärelised kivid koostöös tugevate kätega, mis neid käsitseda tahtsid. „Inimesed on tehisahvid – me oleme bioloogia pluss tehnoloogia. Me oleme esimesed olendid, kes selles sidemes eksisteerivad, mitte pelgalt darvinistlikud entiteedid.“ Me oleme tehnoloogiaga üksteise implikatsioonid, üksteisest järelduvad tähendused, võib-olla sarnasemad, kui oleme harjunud mõtlema. Taylor usub, et „inimtehnoloogia on eriline tänu sisaldumisvahekorrale inimesega. Mitmed filosoofid ja sotsiaalantropoloogid on väitnud, et artefaktidel on oma loogika – mõte, mis viib tagasi Kanti ideeni esteetika autonoomsusest“. Fiona Coward jätkab samal teemal, kirjeldades, kuidas inimeste emotsionaalne side objektidega võis olla veel tähtsam kui sümbolism ja keel ise, kuna see eksisteeris juba enne neid modelleerivaid süsteeme ning oli tõenäoliselt nende võimete oluliseks eelduseks. Eriti tähtis näib talle see, kuidas hominiidide seas pikenes materjaliga koos veedetud aeg märkimisväärselt võrreldes teiste loomade-tööriistakasutajatega.[10] Vannistika-projekti ühe tulemina olin minagi 2020. aasta lõpuks veendunud, et kõige efektiivsem viis objektsuse ja inimsuse ideedele külje alla pääseda on veeta objektiga aega.[11] Mida vastupidavam objekt on, seda enam on lootust, et seda peetakse väärtuslikuks, mis suurendab omakorda võimalust sellega kauem koos aega veeta. Ajalooliselt valmistatigi artefakte kõvadest materjalidest (kõvematest kui me pehme keha): luust, puust, kivist, metallist, mistõttu need teinekord maapõueski tuhandeid aastaid säilisid. Meister, kes selliseid keerukaid riistu tagus ja koos mateeriaga tunde või suisa päevi tähelepanelikult aega veetis, võis jõuda legendi staatusesse, saada õige kõvaks inimeseks. Meie nõudmiste suurenedes muutus purunematute, väärtuslike esemete tootmine ajakulukamaks ning kulutatud aeg sedamööda üha väärtuslikumaks. Kulude vähendamiseks tuli hakata valmistama vähem vastupidavaid tööriistu, mille tootmine sellevõrra jällegi vähem ajakulukaks, odavamaks pidi muutuma. Areenile astus tehismaterjalide kuninganna plastik – kerge, vastupidav, piiranguteta manipuleeritav, teatud tingimustel ka ümberkäideldav. Esimesed ühekordsed plastiknõud ilmusid eelmise sajandi neljakümnendatel ja jõudsid masstootmisse 1960. aastatel, et vähendada aja- ja veekulu nõude pesemisele, eriti populaarsed olid need kiirtoidusektoris. Kui mitu sekundit veedab aga mõni ühekordne kahvel tänapäevase sapiens’i tähelepanu keskpunktis? Miks peakski üldse võtma vaevaks mõne plastriistaga suhestuda või sellega lähedaseks saama, kui see on väärtusetu? Omahind murdosa sendist, tootmiseks kulunud paar sekundit. Inimelu on liiga lühike (ja liiga väärtuslik), et seda väärtusetute objektide või olendite peale raisata. Sööginoad ja -lusikad, taara, pakendid, kosmeetikavahendid, mähkmed, kogu meditsiiniteaduse töövahendite arsenal on keeruliselt käideldavast plastikust, mille rahaline, ajalik (vt ka „aeg on raha“) ja emotsionaalne väärtus on nullilähedane, samas veedaks mõni kena kahvel meie keskkonnas tuhat aastat aega ilma märkimisväärselt muutumata. Kaheksamiljardilises populatsioonis on nüüd hakanud kõlama hoiatusnoodid, et toiduahel on kokkuhoiu- ja mugavustaotluse tagajärjel juba silmale nähtamatuid mikroplastikutükikesi triiki täis. Kujutan ette neid jupikesi mööda veresooni ringi kihutamas ja itsitan, kuni satun põhjapolaarjoone taga 80. laiuskraadil ühele inimtühjale Teravmägede rannale, mis on kilomeetrite ulatuses kaetud sulaselge plastikuga. Materjalil alates hiiglaslikest konteineritest kuni kokteilitikukesteni, mis laevadelt merre kukuvad või linnades rentslisse langevad (vt ka „meri algab siit!“), on aega küll. Vaikselt uperpallitades jõuab iga plastikutükk vulisevas ojas ükskord jõkke, merre, ookeani, kus kandub võimsate hoovuste süles vabadesse vetesse, et taas kaldale uhtuda, saada lainete, kaldakaljude, moreeni ja kruusa abil poleeritud, purustatud ja liivaks lihvitud. Peotäis kõige puutumatumat rannapinnast Svalbardil on kui värviliste plastnonparellidega üle puistatud. Odav materjal on kergeusklike ranna- ja mereloomade ihudes kandunud kuni ahela tipuni, looduse krooni organismi, mis promillhaaval plastikuga lahjenedes oma väärtust kaotab. Õõvastavat mõtet vaagides teen siinkohal ettepaneku alustada plastkahvlitega tiivaripsutamise asemel intiimsuhet oma kodus leiduvate söögiriistadega või, nagu soovitab suur igapäevaelu kataloogija Georges Perec: „Miks mitte alustada oma teelusikate küsitlemisest?“[12] * Suhe minu järgmise katsealuse, huulepintsliga, on lühike ja väga emotsionaalne. Ma ei ole varem sellist tööriista omanud ega oma õigupoolest ka nüüd, sest sain pintsli laenuks. Feminiinse stereotüübi keskme ligidalt pärit pulk saabus koos kasutusjuhendiga, õigemini küll hooldusjuhendiga: „Sünteetilisest karvast pintsleid võib pesta Palmolive’i seebiga, naturaalsest karvast instrumenti tohib aga puhastada vaid spetsiaalse, õrnu lahusteid sisaldava vedelikuga“ (ja ma tsiteerin taas Anti Saare “Sõnaraamatut“): „Vett ja tärpentini kasutatakse vist selleks, aineid, mis vastava värvolluse lahustavad. Ja neist värvijääkidest omakorda saab määritud lahusti. Must on see töö, riided silmnägu, kõik saab kokku. Jah, sellest tunnemegi, et kunstnik on oma loominguga veel koos.“[13] Lõuendiks isiklik suu, määrin lühikese aja jooksul 23 korda endale näkku punased huuled ning leian, kuidas iga korraga muutub hirm viltu minna väiksemaks. Hakkan vaikselt märkama vilumusjälgi: mõnest kohast sobib huulejoont teha laiemaks, milleks tuleb pintslit käes hoida teatava nurga all. Lustin väikeste ja suurte kaartega, teravate tippudega, leian oma lemmiku ja naudin värvi huultele määrimise füüsilist tunnet. Karvad on pehmed, värv lõhnab hästi, pintsel paitab. Suu värvimiseks võtan rohkem aega, sest see meeldib mulle. Proovin just selle pintsli eest kõige paremini hoolitseda, kuid siis tabab katastroof: mingil põhjusel hakkab pintslike karva ajama, ta muutub kahuseks ja ei värvi enam nii hästi nagu varem. Probleem on kas kasutusviisis või liigses kasutamises. Objekt ei paku vaatlemisel selgitusi. Kardan, et olen algusest peale eksinud, pintslit valesti puhastanud. Nüüd olen muidugi portsu otsas ning pelgan, mida laenaja minuga teha kavatseb! Kas kompenseerida hind (vt ka „kui palju maksavad pintslid?“), kas neid saab parandada ja kes küll seda teeb? Avastan, et olen võimeline asjade pärast muretsema. Pärast neisse oma väärtusliku aja sissevalamist muutuvad esemedki hinnalisemaks, mistõttu hoian neid hästi. Sest ma olen viisakas laps. Üldse mitte liiga kaua aega tagasi, kui olin väike, õpetati meid siinmailgi kodus ja koolis oma asjade eest hoolitsema, sest asju oli vähe. Raha oli ka vähe. Iga muretsetud vinge objekt oli väärt, et sellega tegeldaks, sõidetaks, seda mängitaks. Lapse jaoks, kes võis oma mänguasju rahumeeli hommikust õhtuni animeerida ja antropomorfiseerida, omandasid objektid seda suurema tähenduse, mida rohkem lisandus uusi oskusi (lisaks oli lapsel esemeid veel absoluutarvult vähem). Noore inimese käele sai objekt järjepideval kasutamisel tuttavaks, lähedaseks. Pill hakkas kõlama, lihastesse graveerusid liigutused, mis olid nagu rattasõit. Kui minu Rootsist toodud roosa jalgratas 96. aastal Orissaares kortermaja eest ära varastati, õppisin tundma, mida tähendab lein. Näib, et objektidega intiimsuse saavutamise eksperiment on vaatamata sümpaatsele objektivalimile luhtunud, sest puudub nii aeg kui ka huvi asjadega tegeleda, ja ega need ju ei solvu ka. Isegi mulle isiklikult olulise võluva noa või seksika pintsli jaoks ei näi linnaelaniku igapäevases elus olevat praegu stabiilselt piisavalt rakendust, taskunugade kuld-aeg jäi vist üldse eelmisse sajandisse. Kõik funktsioonid, mille Homo on endast esimestest kivikirvestest alates välja delegeerinud, on nüüdseks üksteisest (ja inimestest) tingitud, st konatiivsetes suhetes. Mateeria konatsioonivõime abil (ld conatio – eesmärgikindlus, iha või tahe tegutseda) astusid konatiivsed kehad Spinozal tegutsemisenergia suurendamise nimel teiste kehadega liitu.[14] Vähesed inimesed teritavad veel pliiatseid noaga, vähesed vannid saavad kosmoselaevadeks, sest ergas mateeria on sõltuvalt materjali eriomadustest äärmiselt mitmekesine, orgaanika ja mitteorgaanika väga erinevate valentsustega. Tunnen end küll halvasti, sest valitud kuus riista meeldivad mulle, kuid intiimsuse hoidmine orgaanikaga osutub kümnel juhul kümnest pakilisemaks. Lähedased inimesed ja koduloomad on nagu ma ise samuti tehtud poorsest, pehmest, kaduvast materjalist, millel on „parim enne“ kuupäev ja mille iga väiksemgi rike rivist välja võib lüüa ning mille parandamine on kulukas ja tülikas, ja kui midagi kapitaalset juhtub, on kõik vastu taevast – elu jooksul kogutud kogemused, oskused, mälestused, anekdoodid ja PIN-koodid. Otsustan, et ei saa armsaid objekte rohkem petta, sest kui ma midagi olen, siis vähemalt lojaalne. Väikeste falliliste objektide valimikust on jäänud veel viimane kandidaat.[15] Kuna üks eksperimendi lootusrikkaid eesmärke oli, et sellest valmib tekst, oleks klassikaline filosoofiliigutus olnud keskenduda algusest peale vaid oma sulepeale, riistale, millega seni mainitutest olen koos veetnud kõige rohkem aega. Paar aastat tagasi soetasin endale toreda messingist Kaweco Sport reisisulepea. Lisaks üha kasvavale pahameelele nirude plastikust pastakate vastu, mis suurema osa oma üürikesest elukaarest kaotsis on, ajendas mind teinegi, üpris isekas agenda – ma soovisin rohkem kirjutada (laule, luuletusi, lugusid objektidest). Sulepea oli aga kallis, ligi nelikümmend korda kallim kui tavaline reapastakas, ja see oli ka üks põhjusi, miks ma arvasin asja õnneks minevat (sest raha on ju makstud, miks ei kasuta?). Jean-Paul Sartre kirjeldab teoses „Olemine ja eimiski“ („L’Être et le Néant“) käe ja tindipliiatsi kohtumist, seda, kuidas kirjutades suudab kuulus eksistentsialist hoomata vaid suletippu, mitte kätt, mis sulepead hoiab ja mis on otsekui haihtunud. Meie suhe käega on nimelt teistviisi kasutuspõhine kui meie suhe sulepeaga, sest „iseenese käsi ma ju olen“. Käsi ei ole kirjutades muud kui vaid sulepea kasutus, käsi ongi sulepea. Me ei saa toimida, kui miski meiega samaaegselt ei toimi.[16] Minu jaoks on tööriistade valikul olnud ilmselt kõige olulisem nende käepärasus. Kõik valimisse kuuluvad pulgad on vahendustööriistad, mis komplekssete sõrmeliigutuste abil meie abstraktseid ideid mateeriasse aitavad üle kanda, kuuludes sedasi esimesse, meie kehadele lähimasse, kõige erksamasse mateeriakihti, mille kaudu objektide maailmaga suhtleme, meie maailma kasutajaliidesesse, kus asub keha ja objekti kohtumise locus. Seal, kus pihk sulepeaga kõige intiimsemalt kokku puutub ning piir minu ja selle vahel häguseks muutub, segunevad me pindmised kihid, nahaniiskuses tärkavad keemilised reaktsioonid, lõimuvad mikrobiootad… Ka meie posthumanistide talvekooli külastanud Ameerika filosoof Stacy Alaimo on seda piiriülest vastastikmõju kirjeldanud mateeria „transkorporeaalsuse“ abil, mis „toob kaasa nii füüsikalise keskkonna kui ka inimese kehalise eksistentsi radikaalse ümbermõtestamise, pöörates tähelepanu nende kategooriate vahelistele ülekannetele“ (lk 49).[17] Nahk on kokkuleppeliselt meie piir, seal, kus mina lõppeb ja algab subjektiivne väljaspoolsus. Fokuseerides tähelepanu objektide (sh inimkeha) pindmisele kihile, annab Alaimo agentsuse mikroorganismidele, kõigele tillukesele, mis meie makromaailmas diskreetsena näivate mateeriatükkide vahel vabalt ringi liigub. Vannis ligunemine ja oma lahustuvale pinnapiirile keskendumine illustreerisid, kuidas me, inimene ja ümbritsev, koosneme samadest ehitusosakestest ning meid pole võimalik mateeria- ja energiaringlusest eraldiseisvalt lahti harutada. Tagatipuks asustame ka sama ruumi (küll erinevates dimensioonides) ja näeme, kuidas maailma mikrotasandil toimuv võib tuua kaasa jõulisi muudatusi inimühiskonnas, poliitikas, majanduses (vt ka „koroona“), samal ajal võib inimese mõju mateeriale tuvastada näiteks liigirikkuse kadumises või kliimasoojenemises. Olgugi et orgaanika nõudmised trumpavad elutu omad tihtipeale üle, saab vanast ja kuulu järgi peagi haruldasest metallisulamist (tsink saab otsa 8, vask 28 aasta pärast!) koosnev sulepea mulle väga kalliks. Olen sellega paratamatult kõige rohkem aega veetnud, sest see on mu põhitööriistu. Internetist sulepead valides sai otsustavaks väikese Kaweco juurde lisatud hoiatus: valmistatud materjalist, millele kasutus (ehk sartre’ilik käsi) jälgi jätab. Nüüdseks on kirjapulga tuhmpronksjale pinnale siginenud juurde nii mõnigi täke ja mu rasvaste sõrmede haare jätnud sule ümber kaks tumedat kajakatiiba, oksüdeerumisjäljed. Kirjatehnika on aga märkimisväärselt paranenud ja õnnestunud on isegi järjepidev päevikupidamine. Ilus ja väärtuslik, põnev ese on niisiis näidanud, et ergas mateeria hakkabki pelgalt oma olemasoluga minu kätt enda külge tõmbama. Selleks, et kallist käepikendust kadumise vastu kindlustada, hoolitsen selle eest väga hästi, kontrollin tihti, kas see on alles, puhastan seda regulaarselt, soetan kvaliteetset ja ilusat tinti ning olen talle võimaldanud isegi oma alamtööriista, tindisüstla (kasutatud, eelnevalt oli süstla sees miskine rohi). Kui inimeste haardejäsemed ei oleks mitte sümmeetrilised, agiilsed, skeletiga toestatud ja pöialdega varustatud orgaanilised tangid, vaid pigem nagu kaheksajalgade, elevantide või bakterikolooniate jätked, näeksid meie raamatud ka kõhklematult teistsugused välja. Valed. Puhtad valed ja vassimine. Pean siinkohal teie ees, head lugejad, vabandama ning iseendale viimaks tunnistama, et ei ole tegelikult enam ammu kindel, kes täpselt seda projekti juhib, kas mina või hoopis mõni objekt, sest uurimust on tõtt-öelda algusest peale rikkunud ränk metodoloogiline eelhäälestus. Millised on küborgite käed, küsin, hoides Donna Harawayl käest?[18]   Viimane lops Olen eksperimendi algusest peale eira-nud fakti, et mu põhitööriist on tegelikult nutitelefon iPhone 7 Plus, millel parasjagu ka kirjutan. See, et on telefon, too digiajastu paratamatu kaaslane, ei oleks võluvate objektide juurde ju lihtsalt sobinud, ei oleks olnud stiilne. Aastast 2017 on punase korpusega, väikese pingpongireketi mõõtu ekraan olnud iga päev keskmiselt viis tundi, kiirematel aegadel poole kauemgi, pea kõigi mu meelte, mu käte, kõrvade ja silmade lähimaks kaaslaseks, mu otseühendus multiversumiga. Olen tolles nimetus masinas (kes teist oma arvutile nime andnud on?) kirjutanud laule, artikleid ja meile, tõlkinud täispikki raamatuid, pidanud päevikut, toimetanud tekste, videoid, heli ja pilte, lugenud kümneid raamatuid, maksnud väga palju arveid, hoidnud sotsiaalmeedias ühendust lähedaste ja kolleegidega… Mulle tundub, et me, humanus’ed oleme nende tööriistadega, mis on – nagu fotopaberile trükitud fotokujutised – ise vaat et nähtamatud, veetnud kauem aega kui oma sõprade, oma elukaaslaste, oma vanemate või lemmikloomadega. Vaatan telost läbi kui anonüümsest raamist, portaalist, mille tagant vilksatab helendav virtuaalne pilv, mu väline mälu, mis ootamatu haihtumise puhul mind äärmiselt täbarasse olukorda jätaks. Valetaksin, kui väidaksin, et suurkorporatsiooni majanduslikke eesmärke silmas pidades valmistatud ese mulle viie ja poole aasta jooksul üsnagi lähedaseks ei ole saanud. Ma tunnen tema kumerusi. Ta nuppe ja nippe, loginaid ja kriime, mille minuga koos eksisteerimine on ta pinnale jätnud. Veidike lohutab teadmine, et tegu on nutitelefonide mõttes iidvana mudeliga. Olen masinat mitmeid kordi parandanud, vahetanud toimimise lõpetanud koostisosi, aidanud tal kesta. Objektide plastikkahveljas kombestik kirjutab ju ette, et vaid uus on väärtuslik, vaid tööriist, millega saab töötada hästi kiiresti, on tõhus, ning elektroonika jääkväärtus langeb umbes sama kiiresti ja kolinal nagu kahvlil endalgi. On isegi räägitud iPhone’idesse sisse kodeeritud pahavarast, mis programme aeglustades eset vähem atraktiivseks ja seega vähem kestvaks muudab. Nii on masina üks funktsioone kiiresti otsa saada – millisest iniminstinktist või ajaloohetkest see impulss veel alguse on saanud? Suudan nüüdseks vasaku pöidla ja parema käe nimetissõrmega trükkida 40 sõna minutis, mis on kümne-sõrme-ja-klaviatuuri tehnika puhul täiesti tavaline kiirus, kuid pihuarvuti puhul silmatorkav. Naudin ekraanile seatud taktiilset tagasiside-klõpsu, mis viitab, et olen klahvile korrektselt pihta saanud. See tekitab minus füüsilist naudingut. Siin olengi saavutanud vilumuse, mida eksperimendi alguses otsisin ja ihkasin, kuid mida pisikeste pulkade sümpaatse valimiga poleks mul mitte kuidagi olnud võimalik saavutada, sest positsioon oli juba täidetud. Salgan silmatorkavalt keset mu elu külitava elevantja aktandi maha, sest mul on piinlik avalikult tunnistada, et olen elektroonikaga niiviisi lahutamatult, sõrmeotsi pidi kokku liimitud nagu mõni küborg. „Kuidas see on võimalik, kuidas sa suudad?“ küsitakse – veel sügavamal sisimas tunnen, kuidas see mind salamisi uhkeks teeb. Me oleme hea tiim, mu telefon ja mina, tõhusalt toimiv assamblaaž, mis täidab funktsiooni olla maailmaga ühendatud ja edukalt teksti toota. Oleme oma ajastu toodang. Ma kardan, et ei suudaks masina kasutamist järsult maha jätta ja usun, et vajaksin väikestviisi võõrutust. Nuti- ja sotsiaalmeedia liigsest kasutamisest kõneldes on seni räägitud võimalikest muutustest, mille tarkvara meie suhtlus- ja kunstipraktikatesse on jätnud, kuid uurijate sõnul ei ole võimalik liigset ühismeedia kasutamist siiski sõltuvuseks liigitada.[19] Võimalik, et praegusel puhul oleks hoopis vaja uurida eraldi füüsilisi ja psühholoogilisi sõltuvussümptomeid, kuna eneselegi üllatuseks adun 2022. aasta lõpus, et oleme telefoniga teineteisest rohkemgi sõltuvad, kui oleksin osanud arvata: mõlemat mu pehmest orgaanikast koosnevat, õrna kätt tabab metallist, plastist ja klaasist valminud objektiga pikaajalise ja jõulise, lähedase ja taktiilse suhtlemise tõttu kubitaalkanali sündroom ehk nn „hiirekäsi“ ning paremat küünarvart piinab epikondüliit ehk nn „tennisemängija küünarnukk“. Ebaloomulik sundasend, mis jätab õla- ja küünarvarre vahele terav-, mitte nürinurga, on üleliigse koormuse tõttu kinni pitsunud mu põhilisi kontaktjätkeid ehk sõrmi liigutavad närvid. Ma olen väga kurb ja mul on häbi, kuid tean nüüd, pärast eksperimendi lõppu, et süü ei lasu ainuisikuliselt minul. Ergas mateeria (sh mina ise) ongi salakavalalt agentne. Ta potentsiaal ilmneb inimsilmale ja -temporaalsusele vaid juhul, kui aktantide võrgustikku tekib takistus või lõhe, kui püüame end mänguliselt objekti kingadesse asetada, end objektiseerida. Meie vastastikune konatiivne suhe on tinginud selle, et mu käed on katki. Telefon eksisteerib, sest sapiens’il on osavad sõrmed, samal ajal kui mul on kiired näpud, sest olen neid kõvasti treeninud eseme peal, mis seda kutsub. Süüdistada saaks näiteks tootjat, kelle eesmärgiks on ahvatlevaid liigutusi esile kutsuvaid objekte paremini müüa ning selle kaudu omakorda – globaalse tehnoloogia arengut, süsinikuimpulssi, fossiilkütuste põletamist, orgaanika iidammust ladestumist, suurt liikide väljasuremist, elu teket, veemolekulide kontsentreerumist, hapniku ja vesiniku aatomite sobivat kogunemist ja Suurt Pauku. Severo Sarduy kirjutab oma referaat-poeemi „Big Bang“ teises osas: „Teades kaugust, mis eraldab galaktikaid, ning kiirust, millega need üksteisest eemalduvad, võime arvutuste abil minna ajas tagasi paisumise algusaegade juurde. Sellest järeldavad Suure Paugu teooria pooldajad, et universumi sünd leidis aset kümme miljardit aastat tagasi. „Maailma evolutsiooni võib võrrelda grandioosse ilutulestikuga, mille viimased raketid kustusid äsja: alles jäävad mõned hõõguvad tükid, tuhk ja suits. Kõige külmemates sütes kustuvad päikesed“ (Lemaître).“[20] Iga plahvatuse energia saab kord otsa. Jääb üle vaid arvata, millises jõudude diagrammi osas parasjagu viibime, ning otsida isomorfiaid (ld iso- ‘võrdne’; vanakr µορϕή ‘kuju’) osakeste, objektide liikumisest, sest miski mateeria olemuses võiks ju ometi olla universaalne. Mis juhtuks näiteks siis, kui kõik objektid homme hommikul kollektiivselt katki või – taga targemaks – kaotsi läheksid? Õhtul istuksime kõik kenasti koos, inimesed-objektid, hommikul läheks aga lahti korralik mahtra. Käesolev klounaad on vaatamata sisemistele vastuoludele ja läbikukkumistele olnud väga lohutav. Käed on küll katki, sest mul on telefonisõltuvus, maailm on katki, sest meil on esemesõltuvus, kuid hea uudis on see, et nii on see alati olnud. Ilma artefaktita ei oleks meid, me olemegi ise arte ja ka fakt, kunsttehtud. Objektidel oli ja on asjas mängida omajagu suur roll, mistõttu võiksime neile ju anda ka palju rohkem vastutust. Koostöös mateeriaga oleks meil võimalik oma eluviisi ehk isegi muuta, aeglustada, kõiksusele sobival viisil hoopis kuhugi mujale suunata? Agentsuse jagamine tähendaks ju ka vastutuse jagamist ja nii ei oleks me enam nii hirmus üksi. Joseph  Schneider pöördus esemete poole pärast seda, kui armastatud abikaasa tema silme all suri ja naist ümbritsenud esemed, millesse Helen ennast delegeerinud oli, teda toetama asusid. „Objektidesse tõsisemalt suhtumine eeldab, et toimub nihe ka selles, kuidas me enese inim-objekt-olemust tajume. Teatavaid grandioosseid väiteid inimeste kohta tuleb mahendada, samal ajal kerkivad esile teised väited ühest teistsugusest „meist“.“[21] Kui lepime sellega, et toimime maailmas ühiselt koos objektidega, omandame konatiivse seisukoha, et „oleme üksteisest tingitud, oleme siin koos“ (vt ka „väiksem vend on tegelikult jumala okei“), ei ole vannis trampiv ja vähkrev orgaanika ehk ka enam üksinda süüdi. Mitte täiel määral, mitte lõpuni, kallis Kain. Kujutlege, et olete tuumanupp. [1] M. Foucault, Sõnad ja asjad. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2015. [2] Vt ka K. Ling, Mustuse filosoofia ehk jätiserisoto. Vikerkaar, 2021, nr 4/5. [3] J. Siukonen, Vasar ja vaikus: Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse. Tlk J. Pärnamäe. Tallinn, 2016, lk 75. [4] J. Bennet, Vibrant Matter: A Political Ecology of Things. Durham, 2010, lk ix. [5] B. Latour, On Technical Mediation – Philosophy, Sociology, Genealogy. Common Knowledge, 1994, kd 3, nr 2, lk 29–64. [6] https://www.wellandgood.com/esther-perel-modern-relationship-wisdom-sxsw/. [7] Vt taas: A. Saar, Sõnaraamat, lk 28: „Ta on kindlasti peenem kui jubin, nõnda nagu i on peenem kui u ja d on peenem kui b. Tal pole jubina mahtu, nõnda nagu vidinat hääldavasse suhu ei jää õhule ruumi. Tal pole jubina hubisevat hubasust, ta on kime, läbitungimatu ja võõras nagu värvukeste vidin 20-kraadises pakases, kui sa tead, et sa neid kuidagi aidata ei saa ja et nad õieti su abi ei vajagi.“ [8] W. L. Faurot, The Art of Whittling. Peoria (IL), 1930. [9] T. Taylor, Artificial Ape: How Technology Changed the Course of Human Evolution. New York, 2010. [10] F. Coward, Scaling up: Material Culture as Scaffold for the Social Brain. Quaternary International, 2016, nr 405, lk 78–90. [11] K. Ling, Vannistika. Maja, 2020, nr 101/102. [12] Vt J. Siukonen, Vasar ja vaikus, lk 20. [13] A. Saar, Sõnaraamat, lk 111. [14] J. Bennet, Vibrant Matter, lk x. [15] Need, kes on hoolega lugenud, teavad, et tegelikult on alles kaks – sulepea ja süstal, kuid süstal ei ole kandidaat, kuna on konatiivses alanevas suhtes hoopis sulepea enesega. Tegu on nimelt tindisüstlaga. [16] J.-P. Sartre, Being and Nothingness. Tlk H. E. Barnes. New York, 1956, lk 323–324. [17] S. Alaimo, Material Feminism in the Anthropocene. Rmt-s: A Feminist Companion to the Posthumanities. Toim. C. Åsberg, R. Braidotti. Cham, 2018, lk 49. [18] D. J. Haraway, Küborgi manifest: Teadus, tehnoloogia ja sotsialistlik feminism 20. sajandi lõpul. [1985] Tlk I. Männiste, T. Kiho. Akadeemia, 2022, nr 11 ja 12. [19] R. Sinivee, Epideemia, mida tegelikult ei eksisteeri. Müürileht, detsember 2022, nr 124. [20] S. Sarduy, Big Bang. Barcelona, 1974, lk 48. [21] J. Schneider. The Intimacy of Objects: Living and Perishing in the Company of Things. Rmt-s: Intimacies: A New World of Relational Life. Toim. A. Frank jt. London, 2013,

  • Vikerkaare podcast 20: Airi Triisberg loovisikute sotsiaalkaitsest
    on 20.03.2023

    Taskuvikerkaarel on külas Airi Triisberg, kes räägib, kuidas vabakutselised loojad jäävad ilma pensionist, vanemahüvitisest, ravikindlustusest ja millest kõigest veel. Mida peaks uus koalitsioon tegema, et ka töölepinguta loovisik saaks perearsti juures käia? Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

  • Oleksime võinud ajalukku minna
    on 17.03.2023

    Tauno Vahter. Hea venelane. Tallinn: Tänapäev, 2022. 242 lk. 22.99 €. Ma ei tea, kes ja millal raamatule pealkirja pani. Kaine mõistus nagu ütleks, et see pidi olema autor, kuid üks hiljutine isiklik kogemus vaidleb vastu – need asjad ei pruugi alati olla nii lihtsad ja loogilised. Igatahes on tunne, et pealkiri tekkis raamatule juba päris kirjutamise-toimetamise lõpufaasis, kui sõjaaegne keelekasutus oli teinud sellest moodsa väljendi. Julgen väita, et häid venelasi tolles tänapäevases mõttes raamatus ei ole, või siis vastupidi: ükski venelane seal ei ole hea ega halb, vaid lihtsalt inimlik. Või midagi niisugust. „Hea venelane“ jutustab loo segaperest pärit poisist Arturist, kellest saatuse tahtel 90ndate alguses ehk siis taasiseseisvumise hakul oleks justkui saanud moodne selgeltnägija, kuid kes (kui kavatsete raamatut lugeda, jätke see lause vahele) ikkagi seda teed ei lähe, vaid otsustab nii-öelda normaalsuse kasuks. Ja mulle isiklikult tundub, et selle valikuga autor nagu loobuks, nagu annaks alla, sest kui Artur oleks tõesti julgelt sinna maailma sukeldunud, siis selle kirjeldamine olnuks märksa keerulisem ülesanne või vähemalt selline, mis nõudnuks hoopis teistsugust lähenemist. Mistõttu arvan, et mu arvustuse pealkirjaks valitud tsitaat veel ühelt healt venelaselt Boriss Grebenštšikovilt, mis täies mahus kõlab: „Me oleksime võinud ajalukku minna, kuid sinna me ei läinud“, on igati asjakohane. Olen juba rikkunud kõiki võimalikke arvustuse kirjutamise seadusi – alustasin burksi selle keskmisest osast, vabandust. No vähemalt nüüd jõudsin saiani. Mis mulle raamatu puhul meeldib – seda on väga kerge lugeda. Keel on lihtne, süžee on sisuliselt meelelahutuslik, kõik meie ajastu heade raamatute tunnused on olemas. Sest siin pean pihtima üht endale olulist asja: olen veendunud, et raskete ja keeruliste tekstide aeg on möödas, või vähemalt ajutiselt möödas. „Ulysses“ ja „Kadunud aega otsimas“ on armsad meile kõigile, kuid aegu mitte ainult et leitakse, need ka muutuvad, ja üks 21. sajandi raamat peab olema pigem põneva süžeega. Keegi ei keela peita sinna süžee taha kõiksugu ideid, filosoofilisi üldistusi jms. Vastupidi, mida paremini need asjad on peidetud, seda osavam autor. Seega „Hea venelane“ on kaasaegne raamat. Samas on see ka ajalooline raamat, sest pajatab üsna elulähedaselt 90ndate algusest ja ühest selle aja eriti huvitavast küljest. Nimelt, nagu impeeriumide lagunemise ajastul ikka, kerkib kuskilt pinnale mustmiljon nõida, šamaani ja muidu selgeltnägijat. Raamatu tegelaste hulgas on nii väljamõeldud (vähemalt mina küll pole midagi kuulnud mehest nimega Topal, samas ega ma ka guugeldanud ja eriti suur spetsialistki selles valdkonnas pole, nii et mine tea) kui ka päriselus tegutsenud figuure. Ei ole selge, kas peategelasel Arturil on päriselt „võimed“ või on tegemist vaid asjaolude kokkusattumisega. Ja see on arvatavasti hea lähtekoht. Ei ole üldse tähtis, kas tegemist on tõelise imega või lihtsalt osava psühholoogilise manipuleerimisega, asi ei ole ju üldse selles. Asi on pigem ajastu vaimus, vaibis, nagu praegu on moodne öelda. Just asjaolu, et kohalikud vene mutikesed usuvad Arturi imejõudu, aitabki tal siseneda hoopis teise maailma kui see tüüpiline koolielu, mis teda algselt ümbritseb. Ehk mõnes mõttes – see on kasvatusromaan. Täpselt nagu vanasti, alates Goethest ja kellest kõigist veel, pakutakse meile lapsest noormeheks sirgumise lugu, ainult et kuna välistingimused on muutunud, siis on selle sirgumise teed samuti veidramaks kujunenud. Või samas, kuidas võtta: mis tundub veidrana meile praegu, võis olla täiesti normaalne tol ajal, 90ndate alguses, millest meeldivaid väikeseid meeneid on raamatusse siia ja sinna lahkesti laiali puistatud. Selgeltnägijatega asi ei piirdu. Enne neid näevad ilmavalgust näiteks videolaenutused, üks suurimaid ajastu eripärasid, kus sai mitusada korda ka ise käidud ja mis raamatut lugedes tundusid algul paljulubavate kõrvalepõigetena põhisüžeest, kuid kahjuks otsustas autor sinna mitte süveneda. Tõsi küll, algfaasis oli Arturi ja ta parima sõbra Erki bisnis kassettidega seotud – kusjuures siin ilmutab Tauno Vahter oma kõrget moraali- ja sündsustunnet. Oleksin mina sellest kirjutanud, siis oleksid mu tegelased kindlasti salvestanud neile kassettidele pornot ja lugu oleks hargnenud hoopis teises suunas. Vahteril müütavad nad hoopis muusikavideoid, mida salvestavad kodus MTV-st. Mis on – mõtlen siin nii MTV-d ennast kui ka selle näitamise eest vastutavat satelliiditaldrikut – samuti selgelt ajastuomased märgid. Seega võib öelda, et aja vaimu on raamatus mingis mõttes tunda küll, eriti kui arvestada, et see on kirjutatud sisuliselt teismelise vaatevinklist ja teismelised eriti aja kulgemist ei taju, näevad eeskätt vaid kõige otsesemalt neid endid puudutavaid asju. Olgu siis, sellealasest pretensioonist loobun. Kuid üks teine siiski jääb. Lugejana oleksin tahtnud rohkem teada nende selgeltnägijate elu köögipoolest, kohata raamatu leheküljedel ka neist eksootilisemaid kujusid, kasvõi Kašpirovskist oleksin heameelega saanud rohkem kuulda. Kuid lugeja tahab, aga autor otsustab. Sedapuhku otsustas autor niipidi, ja kes meie sellised oleme, et temalt midagi nõuda. Võtkem, mis antakse. Ja antud on meile, nagu öeldud, üks hästi kirjutatud ja kergesti loetav kasvatusromaan mõnede kelmiromaani elementidega. Need elemendid on taas seotud Topali kujuga ja enne seda tolle juuksuriga, kellest algab Arturi teekond selgeltnägijate sekka. Minu arust on täiesti võimatu kirjutada niisugustest asjadest nagu kõik need kuuendad meeled, kolmandad silmad ja aurafotod neutraalselt. Võimalikud on ainult kaks varianti. Kui oled nende müstiliste asjade kirglik toetaja, siis väljuvad su sule alt köidete kaupa „Vabastatud Isised“ „Shantaramid“ jms natuke oksele ajavad asjad. Sul on ustavaid fänne ja austajaid, kellega jagad salateadmisi ja kellele pilgutad silmad, kui neid näed. Või siis sa naerad nende üle, ja sel juhul ilmselt pole välistatud, et tegu on väärtkirjandusega. Ka „Heas venelases“ on paar igati naljakat sellega seotud episoodi. Näiteks kui üks juba soliidsemas vanuses proua lausa nõuab poisilt, et too paneks oma nõiduslikud käed mitte talle pähe, sest sellega olevat veel enam-vähem korras, vaid sinna, ühte teise kohta, mis palju rohkem muret tekitab, kerkib stseen väga elavalt lugeja silme ette ja naermata seda ette kujutada ei ole võimalik. Raamatu toon on üldse heasüdamlik, veidi irooniline, veidi mittetõsine, kuid kindlasti mitte pahatahtlik, mis räägib samuti teose kasuks, sest no kuulge – tõsiste raamatute, või ei, ütleme parem, et tõsisel toonil kirjutatud raamatute aeg on loodetavasti jäänud, ma ei tea, kõige enam 60ndatesse või kuskile sinna. Mõisteid ei maksa segi ajada: hea raamat võib vabalt olla tõsine, nukker isegi, enamik häid raamatuid ongi nukrad. Kui aga ka kirjaniku toon surmtõsiseks jääb – ei, ma ei hakka ka siin mingeid üldistusi tegema, kuid lihtsalt mul isiklikult on sellistest autoritest natuke kahju, kui nii tohib öelda. Tauno Vahterist mul selles mõttes kahju ei ole. Enamasti seepärast, et jutustamise tooniga tal mingeid probleeme ei ole. Autori keel on piisavalt lihtne, et raamat neelduks suhteliselt kiiresti alla ja tekiks ettekujutus sujuvast jutust, mis sarnaneb kõnekeelele, nii nagu mina sellest aru saan. Raamat on ka üsna kinematograafiline, kergesti võib võtta ja kujutleda seda filmina, autori vahemärgid ja pikad, olgu siis asjakohased või sobimatud mõtisklused peaaegu et puuduvad. Kuna raamat on kirjutatud minategelase vaatevinklist, näib see ka loogiline. Sest nagu vihjatud, teismelised reeglina ei kipu mingisuguseid üldistusi tegema ja sügavalt olmelistele nähtustele universaalseid jooni vms omistama. Niisiis kõlab selline toon ja valitud keel täitsa loogiliselt. Leidub raamatus ka armastust. Sest mis oleks teismeliste elu ilma selleta? Kusjuures see on just selline armastus, mida teismeliste vahel ette tuleb, eriti poiste pilgu läbi nähtuna, niipalju kui mina seda veel mäletan. Ses mõttes, et sa ei anna isegi endale eriti aru, miks on sul selline suur tahtmine suhelda just selle konkreetse tüdrukuga või miks too konkreetne tüdruk pöördub oma pidevate abipalvetega just sinu poole, kuigi sina ei ole ju mingisugune mata spets, näiteks. Seda nähtust käsitleb Vahter väga osavalt ja kuidagi – ei leia teist sõna – nunnult, ehtsalt, usutavalt, elutruult. Ühesõnaga, tegemist ei ole küll „suure eesti romaaniga“, aga ühe armsa ja kergesti loetava raamatukesega küll. Samas tundub mulle, et selle suure eesti romaaniga on natuke nagu tolles kuulsas tähendamissõnas pimedatest ja elevandist – see nimelt juba on, see juba seisab kuskil nurgas, lihtsalt kõik need silmad punnis jõllitavad kriitikud ei näe seda. Või siis teine võimalus: ei olegi vaja muudkui oodata mingit suurt asja (mida sagedamini vaatame väljuvate lendude tabloole, seda suurem on tõenäosus, et meie lend edasi lükkub), hinnakem elu väikseid rõõme. Ja neid pakub see raamat meile kindlasti.

  • Kõrgpunkt
    on 12.03.2023

    Valetamist ma ei õppinudki ära. Ah, ei, alustan selle jutuga otsast peale. Õigupoolest – või vähemalt pealtnäha – oleks see pidanud olema minu karjääri kõrgpunkt. Mitmes mõttes oligi. Tumedad ja kahtlased jõud olid – üht mu sõpra kõneisikuna kasutades – veennud mind endale LinkedIni kontot tegema. Tegin valmis ja unustasin. Aga siis, ühel ilusal päeval, helises telefon. Võib pidulikult ja õigustatult väita, et see telefonikõne muutis mu saatust. Personaliotsinguspetsialist oli leidnud mu LinkedIni profiili, kaalunud, kas minust ei võiks saada firmasse abilist, kes virk ja nii kraps, ja otsustanud helistada. Selleks ajaks olin õppinud mõnevõrra (mitte just liiga hästi!) läbi nägema inimesi, kes mulle midagi müüa üritasid. Lõppude lõpuks olin töötanud ostujuhina. Aga seekord püüti osta mind. Ostujuhiks. Ja ostu vahendanud pearahakütt ei teinudki midagi valesti. Hakkasin mõtlema, et tõepoolest – mitu korda olen kirunud tööandja võimetust mu panust märgata ja vääriliselt hinnata, mitukümmend korda kirunud enda suutmatust-soovimatust sedasinast panust suuremat sorti kella külge panna, pasundada sellest, nagu kuulutaks Õnnistegija tulemist? Mitmest firmast olen lahkunud nii, et ehkki neis päris kindlasti ei jäädud igatsema minu hurmavat isiksust, kasutati ometigi veel aastaid minust jäänud Exceli-tabeleid, mille funktsionaalsus ületas raske raha eest kokku ostetud spetsprogramme? Taevast langenud tööpakkumise valguses oli ahvatlev arvata, et õnn on otsustanud koputada minu uksele ja olgu ma neetud, kui talle kohe kolme luba ei anna. Inimesed, kes mind isiklikult tundsid (see on nõrgem side kui „tuttavad“), olid mulle paar korda tööd pakkunud ja isegi need pakkumised tähendasid alati vähemalt palgatõusu; sõber oli pakkunud ameti, milles õnnestus ennast üle mitme aasta välja puhata; aga pilvedest ilmuv sõrm ei olnud minule varem osutanud. See sai tähendada ainult head. Meie teine telefonikõne personali-otsinguspetsialistiga kestis tubli tunni ja selle lõppedes ütles ta, et telefoniintervjuu temaga läks hästi, ta pakub mu töötajat otsivale ettevõttele välja, nüüd peaksin vestlema nendega. Juba tööintervjuule minek oli naljakas. Ei, märgiline. Firma asus nimelt teises linnas. Teadsin juba, et ametiga – kui selle saan – kaasneb ametiauto. Teadsin, et amet – kui selle saan – eeldab kohalolekut ainult kolmel päeval nädalas. Ühesõnaga, tehtav. Oma autot mul ei olnud, vajadusel rentisin. Tööintervjuu jaoks oleks võinud ju rentida, jah. Aga mina sõitsin bussiga ja siis veel bussiga ja siis läksin jala kohale, kuumal suvepäeval, lõpuks higist märg, kõmpisin turvameest segadusse ajades läbi suure värava, mille kaudu keegi kunagi jalgsi ei käi. Aga ma meeldisin talle. Tähendab, tegevjuhile. Ja siis käisin enne ametlikku tööleasumist veel kaheks päevaks vana tegija kõrvalt õppimas. Väärib mainimist, et tegemist oli rahvusvahelise firmaga, sel oli müügi- ja tootmisüksusi üle Euroopa. Vana tegija, minu esimene teejuht, oli lätlanna. Miski ei suuda väärata mu veendumust, et lätlased on tulised ja kiired inimesed, sellised, keda eestlase loid pilk peaaegu jälgida ei jõua – nii kärmelt ja tõhusalt sahmerdab üks õige lätlane. Paraku oli minu juht ja õpetaja erand. „Karu-aabitsa“ karuisa, sage painaja mu vähestes õudusunenägudes, on tema kõrval igati krapsakas. Peale Eestis ostujuhina töötamise olid Laimal (nimi muudetud) Lätis teistsugused tööülesanded. Kaks päeva Eestis kohal, osaliselt töötas ta Eesti haru heaks ka Lätist, koormus oli – arusaadavalt – liiga suur. Jõuti ühiselt järeldusele, et Eestisse on vaja uut inimest (mind) ja talle eraldatakse Lätis täiskoht. Loogiline. Tagantjärele targana on praktiliselt võimatu mõista, miks ma viimasel hetkel hädapidurit ei tõmmanud. Miks ometi? Kas arvasin, et kahman endale järjest rohkem tööülesandeid, nagu see varem tihti oli juhtunud? Kas arvasin, et olen ära teeninud üliväikese töökoormusega kõrgepalgalise ametikoha? Kas tahtsin vaheldust? Näiteks vaheldust selles mõttes, et mulle võimaldati üks öö firma kulul hotellis, ülejäänud korrad pidin kodust sõitma. Vilunud pereinimesele on ju omamoodi tore, kui saab mõne õhtu täiesti üksinda jorutada, kas pole? Kas mind utsitas tagant kõige harilikum ahnus? Tegevjuht, kellele ma tööintervjuul meeldisin, hüppas hommikuti minu kabinetist läbi, pilgutas silma, naeratas. Kinnitas, et kohe hakkame mägesid liigutama. Ma meeldisin talle päris kindlasti. Ilmselt uskus ta, et olen särts ja hakkaja inimene, rajan täiesti uutel alustel toimiva ostude haldamise reeglistiku – näiteks sellise, mis ei eelda kaupade eest maksmist, aga tarnijad on ikka õnnelikud ja eelistavad meid teistele klientidele. Omamoodi perpetuum mobile. Tõenäoliselt olin – milleks valehäbi? – ka üks atraktiivsemaid vastassoo esindajaid, vähemalt ettevõtte kitsas raamistikus. Nii-öelda silmarõõm. Või vähemalt jäi tema pilgust ja olekust selline mulje. Ma ei ole kunagi olnud kuigi terane selliseid asju märkama, või siis pole ma eriti kellelegi meeldinud. Ei, mis, tõenäoliselt ajan midagi kapitaalselt sassi. Ülemust huvitasid ainult need mäed, millega me žongleerima hakkame. Ja selline see argipäev siis oligi: istusin oma kabinetis, tegevjuht põikas hommikul läbi, naeratas, tegi silma, püüdsin midagi küsida, aga juba ta kadus. Kohe hakkame paugutama, ütles ta. Tootmisjuhi kabinet oli minu oma kõrval. Tema käest sain natuke infot, midagi olin saanud oma mantlipärandajalt, nokitsesin tasapisi tööd teha, loksutasin paari numbrit Exceli-tabelis ja tasapisi hakkas mu hinges võimust võtma mure – mida kuradit ma siin teen? Õigemini – tegema peaks? Ööbisin vahel hotellis, jalutasin õhtuti võõra linnaga kontakti saamata nagu mingi tont. Korra või kaks nädalas sõitsin hommikul tööle ja õhtul koju. Jõudsin oma kabinetti, võtsin kohvi, avasin arvuti. Läbisin samm-sammult eitusfaasi. Esimesel kuul korrutasin endale, et kohe läheb mölluks, tööd hakkab voolama uksest ja aknast – ole ainult mees ja murra, kuni saad südari. Vahva! Tegevjuhi hõivatus aitas seda muljet alal hoida. Tema pidi olema minu Vergilius, aga ta oli kättesaamatu. Kas ma juba ütlesin, et ta astus igal hommikul mu kabinetist läbi, naeratas, tegi silma, tõotas ühist risti-retke, ja kui ma püüdsin jutuotsa enda kätte saada ja midagi asjalikku küsida, sööstis ta minust üle rääkides minema? Jah, varsti ta räägib minuga, näitab otsa kätte, juhatab põrgu esimesse ringi. Aga, ja ma palun kallil lugejal uskuda, et tegemist ei ole kunstilise liialdusega, rohkem kui kahekümnest päevast, mil püüdsin ta jutule saada, õnnestus see ühel – viieks minutiks. Jaa, hiljem, mul on praegu tegemist. Ja vist oligi, sest tema kabinetis peeti kummalist igikestvat koosolekut. Jah, seltskond vaheldus, kord nädalas käisin seal ka mina – pooleks tunniks –, aga see pooltund keskendus teistele küsimustele ega muutnud minu jaoks midagi selgemaks. Mõnikord, kui olin koosolekule sisse tunginud, nõudnud jultunult vastust oma ainsale küsimusele (millal me rääkida saame?!), mille taga paistsid ootavat kõik ülejäänud, lubas ta: täna, hiljem, ma annan sulle teada, kui vabanen. Ja mina, lollakas, istusin oma laua taga, ootasin südame värinal, nagu Julia ootab Romeo, hiirekese, krabistamist ronitaimedes akna all. Ja siis sai tööpäev läbi ja ülemus kadus: oi, homme, ma pean nüüd jooksma. Mina panin arvuti sama targalt kinni ja sõitsin koju. Muidugi uurisin ka meilitsi, kas saaksime asju arutada, aga need teabenõuded jäid vastuseta või vastati sama umbmääraselt kui suusõnal. Tasapisi sigines ülemuse suhtumisse ärritus. Arusaadav. Minu omasse niisamuti. Püüdsin töö ajal lugeda või kirjutada, aga ei ole minus muuseumivalvuri ainest. Vähemalt mitte juhul, kui usun, et peaksin tegelikult midagi tegema. Seega kulusid päevad samas rütmis: hommikune naeratus ja silmapilgutus koos selge lubadusega, mis hiljem ähmastus; siis veeretasin paari tööülesannet nagu pastakat laual (kohutavalt väsitav tegevus); ründasin vana kooli sõdalaste eeskujul korra või paar ülemuse kabinetti (mind lükati alati müüridelt alla); kohv; lõuna uute kolleegidega, kellest päris mitu olid õnneks toredad; tegin katseid tungida sügavamale ettevõtte rutiinidesse ja saladustesse; veel ootamist, kõristasin neid paari ülesannet nagu kaht äraneetud hernest suures sõelas; ülemuse pagemine – tal on kiire. Sügis muutus üha hallimaks. Mida aeg edasi, seda napimaks jäi naeratus, seda kiiremini kadus ülemus. Kui ta alguses astus mu kabinetist läbi ka koduteele asudes, siis nüüd vuhises avatud uksest mööda ja rehmas tõrjuvalt käega. Keerasin üsna alguses kokku ka ühe käki. Tarnija kasutas mu asjatundmatust meisterlikult (nii palju siis sellest läbinägelikkusest), ülemus põgenes minu eest järjekindlalt, mul oli küll info laoseisude ja varasemate lepingute kohta, aga selgus, et mitte kogu info. Muutusin kärsituks, langetasin otsuse. Selleks mind ju palgati. Samas, jääb faktiks, et käki keerasin kokku mina. Samas, tegemist ei olnud hullu käkiga, hind oli talutav (mitte küll suurepärane), lihtsalt kaubavoog vajas taltsutamist, sest laos oli kitsas. Jõudsin tarnijaga mõlemat poolt napilt rahuldavale kokkuleppele. Põnts rahavoogudele ei olnud õnneks liiga valus, raha käitisel jätkus. Ometi, ehkki selle probleemi tekkepõhjused said alguses selgeks räägitud, hakkas vimm minu vastu kogunema hiljem. Tasapisi, aga kindlalt. Nagu saaks keskikka jõudes peapesu kuueaastasena tehtud sigaduste eest. Võimalik, et vimm sündis mujal, aga see käkk andis alust õigustatud etteheideteks. Üpriski vaevarikkaks ja piinavaks osutus tööülesanne, mis sisaldas koostööpartneri otsest tüssamist. Loomulikult, äriline bluff ja kõikvõimalikud läbirääkimistaktikad ei olnud mulle võõrad ega vastumeelsed. Räägin otsesest tüssamisest. Sellega ma hakkama ei saanudki (vt selle jutukese esimest lauset). Siis jäeti ära hommikune naeratus. Ja, tõsijutt, ma ei olnud pääsenud tegevjuhiga kõiki tema suuri plaane arutama. Mul polnud aimugi, milles need seisneda võisid. Püüdsin muidugi midagi välja nuputada, rääkida teistega. Tähendab, ei püüdnud, rääkisin. Aga selgemaks ei saanud midagi. Kükitasin mingis tardumuses – kunagi peab ju miski selguma, kuidagi peab välja tulema, miks mind palgati. Seda tehti ju nii suure pauguga. Palgati pearahakütt, löödi lauda rahapakk ja hüved! Veeretasin pastakat laual. Sügis muutus üha hallimaks. Naeratustega oli ühel pool, samas õigeid etteheiteid ka ei olnud. Istusin, jõin kohvi, vestlesin kolleegidega, otsisin tegevust. Lõpuks nõuti mingit ülevaadet, ettekannet arengutest. Mis arengutest? Ma olen siin kolm kuud passinud ja pole veel aru saanud, mida kuradit ma tegema peaks. Kuidas on võimalik, et nii kauaks limbosse molutama jäin? Osalt kindlasti sellepärast, et „homme“ on vilets tähtaeg. Oleksin pidanud seinale kritseldama kuupäeva ja selle taha rasvase hüüumärgi. Nüüd teen peaaegu alati nii, isegi vabakutselisena. Mõtlesin ettekandele. Nuputasin isegi üht-teist välja, aga kirjutasin hoopis lahkumisavalduse. Põhjendasin, et ettevõttel ei ole seda ametikohta vaja. Ega ma ju teadnud, aga see tundus loogiline. Need vähesed tööülesanded saab suurema jamata kahe inimese vahel ära jagada. Sisuliselt koondasin ennast. Tõsi, ei julgenud koondamistasu küsida ja sellest on kahju. Mitte et seda mulle antud oleks, katseaeg ja üldse, aga lihtsalt jultumuse markeerimiseks. Ma ikkagi olen üsna kärts tegija. Kui tootmisjuht mu viimase tööpäeva lõppedes kodulinna sõidutas – kuna olin lahkumisavalduse andnud katseajal, siis sai see jama varsti ühele poole –, ütles ta, et teinuks ma PowerPointi presentatsiooni, võinuks rahulikult edasi tiksuda. Küllap. Ja tõsi ta on: ei võetud samale ametikohale uut inimest. Ma ei saa kindel olla, aga kahtlustan, et ka mäed püsivad täpselt samas paigas, kus nad olid enne minu palkamist.

  • Pandeemia, vibraatorid ja Instagram
    on 08.03.2023

    Enne suurt covidit Töötan meelelahutuse ja kultuuri valdkonnas, loon inimestele keskkondi teistsugusesse, võimendatud emotsioonide ja aistingute maailma. Sündmused, kuhu panustan, triivivad meelelahutusmaailma spektri eri äärmustesse, reividest filmifestivalini ja Pühajärve jaanitulest klassikalise muusikani. Minu lemmikkoht on lava kõrval, vahetult enne seda, kui palavalt oodatud artist lavale läheb. Aeg nagu peatuks ja korraks on kõik võimalik. Eskapism oma kõige helgemas vormis. Minu töö on kõige paremini tehtud siis, kui seda ei ole publikule näha. Personaalsed kogemused ja lood jõuavad minuni harva. Pärast suurt covidit Võiks öelda, et ma disainin jätkuvalt inimestele aistinguid, kuid minu sotsiaalne kogemus on tundmatuseni teisenenud. Nüüd jagatakse minuga personaalseid lugusid päris tihti. Vahel kuulen inimestega tutvudes juba esimese hingetõmbe jooksul, et „me oleme tegelikult palju lähedasemad“, sest ma seisan tema (või ta kaaslase) orgasmide taga. Vahel peatub mu kodu ees majasuurune auto keskealise paariga, kes kohe järgmises lauses paluvad pisut kohmetult kihistades „munnivurrile“ uut laadijat. Tuttav teretab Kopli baaris kiirelt ja vuristab ühe hingetõmbega ette, mitu vibraatorit neil kodus on ja milline meeldib enim, ning et üks jätvat abivahendina kasutades sinise tulukese tõttu mulje, nagu oleks naisel „põhjavalgus nagu nullindate ossibemmil“. Ma olen „sekspoodnik“. Vahepeal Esiteks olgu täpsustatud. Mind, õigemini meid (koos sõbranna Tiina-Malliga), võib küll nimetada sekspoodnikeks, kuid mitte ainult. Me lõime naistekeskse ja sekspositiivse naudingute brändi, mis innustab-harib-julgustab ilma tüüpilise sekspoe „tuhat türa näkku“ vulgaarsuseta. Selle interluudiumi avastseen rullus lahti suure pandeemialaine esimestel päevadel, kui hetkega kadus kõik, millega olin end identifitseerinud. Lavakonstruktsioonid tolmusid laos, artistid katsetasid erinevaid meeleheitlikke kodu- ja zoomi-kontsertide formaate. Kontserdikorraldajad nagu mina õppisid küpsetama banaanileiba. Kõik, milles meiesugused kõige osavamad olid olnud, oli üleöö eluohtlik. See oli kummaline koht, kust end leida. Pandeemia algul oli minu mullis umbes neli inimest, neist ühest – Tiina-Mallist – sai mu igapäevane jalutuskaaslane. Edukaimal päeval kõndisime kokku 32 547 sammu, mille jooksul vatrasime kõigest alates feminismist ja lõpetades mahlapresside ja vandenõuteooriatega. Ühel sellisel retkel olime just haaranud Kopli piiril asuvast pagarikojast saiakesed ja kakao (meie koroonaaja väike luksus), kui vestlus rändas sekspoodide juurde. Kuidas poed on kaubast pungil, inimeste seksuaalsuse logistilist poolt teenindavad terved angaarid… kuid infot toodete ja inimese toimimise kohta on vähe. Ja lisaks seisavad riiulis kõrvuti huulepulgasuurused vibraatorid ja agregaadid, millega oskamatu võib end või partnerit päris korralikult vigastada. Küsimusi kogunes kiiremini kui vastuseid. Nii ostsime pudeli veini ja hakkasime tegema revolutsiooni: ebaseksikat sekspoodi naistelt naistele. Selle jalutuskäigu ja poe sünni vahele jäi üheksa tormilist kuud, mille jooksul jõudsime korduvalt järeldusele, et tegemist on täiesti ajuvaba mõttega. Milline terve mõistusega inimene paneb keset pandeemiat, mil ta põhimõtteliselt ei tea, kas või millal ta üldse enam tööd teeb, kõik oma säästud vibraatorite alla? Aga midagi paremat me ka tol hetkel teha ei osanud. See oli meie pandeemiaaegne teraapiaprojekt, miski, mille kallal vaikselt nokitseda ja üleüldist kaost ignoreerida. Üht asja – aega – oli meil ometi külluses. Google’i abiga kirjutasime paarikümnele sekslelude tootjale, et sooviksime näidiseid ja siis enda logoga vibraatorit. Enamik vastas abivalmilt, et saab ikka ja tellimused algavad 2500 vibraatorist. Meie võimalustest käis see tol hetkel kõrgelt üle, sest meil oli säästetud ehk pikema puhkusereisi raha, mitte orgasmi- impeeriumi rajamise kapital. Lõpuks leidsime siiski tootja, kelle jaoks paarsada oli aktsepteeritav kogus. Ma arvan siiani, et ilmselt sattusin mõne entusiastliku praktikandi otsa. Sügise alguses valmis esimene kodulehe versioon ja hakkas selgeks saama, et pandeemiaulmana sündinud pood saab tõeks. Olin ka kindlameelselt teavitanud, et peame leidma ekspertidest kõneisikud, sest mina ei kavatse iialgi enda näo ja nimega avalikult seksuaalsusest rääkima hakata. Tahtsime lähtuda teaduspõhisusest ja võimalikult vältida soobinaarset ja heteronormatiivset lähenemist, kuna seksuaalsus on ju palju laiem kui vaid peenis tupes; selsamal põhjusel aga kartsin ka meeleheitlikult eksida, end lolliks teha või lihtsalt seosetut pläusti ajada. Ning kõik läks hoopis teisiti. Esimene veenev kinnitus, et puudutame oma käsitlusega inimesi õigest kohast, saabus ühel sügisõhtul jahedal terrassil, kus mu ümber tungles hulk fantaasiategelasi, kes kõik jagasid minuga isiklikke noppeid enda seksuaalsusest. Halloweenipeo korraldaja oli mind nimelt tutvustanud sõnadega: „Tema on Riina, tal on üks jube äge uus projekt. Riina, räägi nüüd!“ Ma polnud veel kohanenud isegi mõttega sekspoe tegemisest, ammugi seksuaalsusest avalikult rääkimisega. Kohmetusin madalamaks kui muru, kuid kogusin end ja võtsin lühidalt meie loo kokku. Piisas umbes kolmest lausest, et veeta ülejäänud pidu eelmainitud terrassil, ümbritsetuna kobarast nõidadeks ja vereimejateks kostümeeritud naistest, kes kõik soovisid oma kogemusi jagada. See, et olime teinud poe, oleks nagu legitimeerinud nende probleemid, küsimused ja hirmud, mida nad varem vaid enda omaks olid pidanud. Napilt pärast veebipoe Naked Love avamist, kui olin ikka veel veendunud, et seisan tagaplaanil, kui eksperdid seksist räägivad, ilmus Õhtulehes artikkel, kuidas pangad meie sekspoele kontot ei avanud. Täpsemalt, mitu kodumaist panka ei nõustunud meile kontot avama ega pangalingi teenust pakkuma, sest erinevalt näiteks online-kasiinodest peeti kogu meie kaubavalikut, pöidlasuurust vibraatorit ja taskuformaadis libestipakikest, riskantseteks toodeteks, ühel pulgal relvadega. Nüüd teadis meie sekspoest juba kogu tutvuskond ja mis veel kohutavam, suguvõsagi. Niipalju siis vaikselt tegutsemisest. Niisiis sai Naked Love osaks minust. Neil päevil räägin sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses seksuaalsusest oma näo ja nimega. Mõnel sugulasel on jätkuvalt kohmetu olla. Mul endalgi on alles vana turvaline kast lavatehnika, artistide ja publikuga, kus kõik on paigas. Ning siis see mull, mis on siiani ebamäärase kuju ja värviga ning mis kutsub kõrvalseisjais esile väga erinevaid reaktsioone. Uute inimestega tutvudes hakkab nüüd peas kohe ragistama lükati, mis püüab loetud sekundite jooksul meeleheitlikult kalkuleerida, kas õigem on tutvustada end nagu vanasti – või öelda, et olen Riina, naiste sekspoodnik. Otsustasime juba üsna teekonna alguses, et meie pakutav sisu kodulehel ja sotsiaalmeedias on vähemalt sama oluline kui füüsiline toode ning peab olema tasuta. Teekonna alguses ei taibanud ma, et asi on tõsine – meie seas on mitu põlvkonda elujõus inimesi, kes on täiskasvanuikka aidatud seksuaalõpetusega, kus seksuaalsus piirdub seksiga, mis omakorda piirdub lastesaamise ja vahel ka lõbu pärast pistmisega. Kelle jaoks seksuaalsus laiemalt on kas tabu, ebamugav või lausa tundmatu. Kes on pärast fertiilsest east väljumist, üksi jäämist, kehakaalu muutust või suhete vahepeal enda seksuaalsuse maha kandnud. Kes pole harjunud ega soovigi oma partneriga vastastikku oma soovidest rääkida. Kes lasevad sooritussurvel ja orgasmisurvel oma seksuaalsust häirida ja vahel end lausa stressigi viia. Või usuvad siiralt, et seksiks ja seksuaalsuseks on üks õige viis. Omakeelne ja kaasaegne seksuaalharidus peaks olema inimõigus! Kusagil päris alguses kujutasime ette, et paneme poe püsti, Instagramis reklaamid jooksma ja müük läheb käima. Oma naiivsuses ei osanud me ette näha sedagi, et seksist ja seksuaalsusest tohib Instagrami reklaamis rääkida vaid pereplaneerimise võtmes. Meelelahutuslikus võtmes seksuaalharidus, mis on meie suunaks, on sealse reklaamimasina jaoks täiesti vastuvõetamatu. Kahe aastaga on Naked Love’i ümber tekkinud kogukond, kes arutab meiega kaasa, toetab ja võimestab üksteist. Ning mõnikord ka vaidleb. Näiteks tulime hiljuti välja uue, meie veebipoe jaoks kolmanda tootega, milleks on roosikujuline vibraator. Ütlesime tutvustavas tekstis lihtsameelselt, et kõige hirmsam on saada esimesel kohtumisel üks roos. Hulk naisi vastas seepeale, et neile pole kohtingutel kunagi midagi toodud ja üks roos oleks juba suur edasiminek; üks noormees kirjutas, et kuigi ajame õiget asja, panime seekord puusse, sest kui mees pingutab, ei tohiks seda naeruvääristada – ning naised tulevad „alati“ kaks kätt taskus. Samas oleme olnud ka olukorras, kus küsisime oma jälgijatelt seksuaalse väärkohtlemise kohta. Lood, mida meiega jagati, isegi ainuüksi nende hulk, mõjus äärmiselt kainestavalt ja tõsiselt. Sel hetkel taipasime esmakordselt, et oleme loonud midagi enamat kui positiivne ja mänguline seksiblogi. Tajusime ühtäkki nii privileegi kui vastutust, mis sellise keskkonna loomisega kaasa tuli. Paljudele enda lugu jaganud inimestele oleme ilmselt ainus toetav ja turvaline koht oma kogemuse jagamiseks. Naked Love oli kasvanud millekski palju suuremaks, kui oleksime kunagi osanud arvata. Sellest on saanud omamoodi kogukond. Suur pandeemia hakkas järele andma. Minu turvaline kast, kontsertide ja meelelahutusürituste korraldamine, hakkas taas elumärke näitama. Vahel kilkab keegi, et ostis meie toote kingiks ka sõbrannale ja takkapihta emalegi. Naised ülikoolieast pensionieani jagavad meiega usalduslikult enda lugusid, nii õpetlikke, meeldivaid kui äärmiselt raskeid. Väikelinnades juhtub sageli, et esimesele tellimusele järgneb paar nädalat vaikust, ning siis plahvatanuks Tõrvas või Mõisakülas justkui sekspomm – lühikese aja jooksul peame tarnima sellise koguse vibraatoreid, et kui saaks neid vaid puldist ühekorraga käivitada, hüppaks sealne pakiautomaat rõõmsa surina saatel mööda peatänavat alla. Ja mina olen nüüd kontsertide ja meelelahutusürituste korraldaja ning Naked Love’i, esimese naistelt naistele sekspositiivse brändi kaaslooja. Ühes rollis jätkuvalt vaikne taustajõud ning teisest kirjutan Vikerkaarde. Tasakaal, minu moodi.

  • Kirjake Tartust
    on 05.03.2023

    Jah, see oli 12. märtsil 1950 a., kui ma limbates «tormasin» oma valimisjaoskonna poole. Kui ma ütlen «limbates», siis pole seejuures vaja palju imestada, sest minu ajalikus instrumendis istub priske reuma, ellik jooksvatõbi, millest, võib olla, vabanen alles siis, kui lähen sinna alla, herunter, vana põrgupõhja vanapagana katlasse, ning lasen end seal — nii sõbramehe poolest — keeta kuumas tõrvas umbes kaks tundi päevas. Siis see tõbi arvatavasti võtab hõlmad vöö vahele ja taganeb minust. Vaevalt küll, et oleksin tõusnud voodist isegi tulekahju puhul, aga valimised, valimised! Kasvõi neljakäpakil sinna. Õnneks oli mul saatjannaks päris mõnus seltsimees, kes mind ei lasknud käest ega silmist. «Kuidas see siis on?» küsis saatjanna. «Õhutad teisi valimistele, aga ise ei lähe? Võta jalad alla ning astume kiiremini!» «Ma ju tulen,» vastasin oiates. «Egas valimiskast pole mõni jänes, et ta eest ära jookseb: aega on.» «Jah, aega on, aga mida varem, seda parem.» Rühkisime edasi. Õieti küll peaks ütlema, et rühkisin ainult mina, sest mu sõbranna jalad liikusid imeruttu. Meile tuli vastu rühmade kaupa õnnelikke inimesi, kes juba olid hääletanud. Üldse oli rahvavool Vaksali tänaval sel hommikupoolikul ülielav. Viimaks olimegi päral — raudteelaste klubis. Nojaa, inimesi oli ses ruumis rohkesti, aga kõikjal valitses eeskujulik kord ja . . . vaikus. Mulle meenusid mõned kodanliku aja «valimised», mil pidid enne oma konnasilmad peitma tasku, kui lähenesid valimishoonele. Meie — mina ja mu sõbranna — kuulusime «L»-tähe alla, millise puldi juures seisis ainult paar valijat. Ja kõik läks nii ladusasti, et mulle kippusid pisarad silma. Mõneks minutiks unustasin isegi oma auväärt reuma. Siis surusime oma valimislehed sinna, kuhu vaja, ja et see seltsimees, kes istus valimiskasti juures, oli mulle natuke tuttav, küsisin: «Kas on juba palju antud hääli?» «Üle kaheksakümne protsendi,» vastas tema naeratades. «Jesaajas!» kiikasin mina, «siis vist küll olen mina see 82%. Maha lamelda, maha magada 20%!» «Pole viga, pole viga,» vaigistas mind heatahtlik seltsimees. «Hea, et niigi läks. Ja kui te poleks tulnud isegi õhtupoolikul, küllap siis oleksime teile järele saatnud. . . kasvõi lennuki.» «Lähme nüüd minema!» tukistas mind sõbranna käisest. «Egas valimised pole üksi sinu jaoks. Siin on teisigi inimesi. Läki!» Seda me tegimegi, soovides head käekäiku lahkele seltsimehele. Ent sealsamas oli üks ema kaotanud oma väikese tütrekese. «Eevi, Eevi!» nuuksus see keskealine naisseltsimees. «Kuhu sa ometi jäid?» «Minge ometi lastetuppa ja vaadake sinna!» soovitas keegi lihtne tööinimene. Noh, see oli juba teine asi ega puutunud valimistesse, sest kes küll võtaks kätte ja suruks väikese tütarlapse, selle pisikese Eevikese, valimiskasti? Ta ju ei mahugi sinna. Aga siiski hakkas see lugu mind huvitama. Läksime lastetuppa. Aga kõigis vahepealseis ruumes äärmine puhtus ja puhas õhk. «Lihtne,» arutlesin. «Seda suudab saavutada üksnes bolševistlik kord ja korraldus.» Ja mis me nägime niinimetatud lastetoas? Keset avarat tuba oli suur laud, kaetud lilledega ja kõiksuguste mänguasjadega. Ning selle laua ümber istumas ja mänglemas vähemalt paarkümmend last. Seintel meie suurte juhtide pildid. Ja meie «kadunud» Eevi — istumas valimiskandidaadi süles, käes niisama ilus nuku kui ta ise! «Eevi, Eevi kuhu sa jäid?» hüüdis ema, rõõmupisarad silmis. «Eks ma olen siin,» vastas laps üsna rahulikult ja süütult, näol veidi kelmikas naeratelu. «Ja mina pean sind otsima nagu juhm!» ütles ema karmimalt. «Tule, lähme koju!» «Ma ei taha veel tulla,» pööras Eevi oma kena näokese kõrvale. «Siin on hea olla.» Igatahes oli ema sel hommikupoolikul teinud kaks asja korraga: ta oli hääletanud oma sisetunde järgi ja leidnud oma Eevikese. — Mis sa, hing, veel tahad! Nägin, et selle oivalise stseeni üle rõõmustasid kõik ses avaras ruumis, niihästi noored kui ka vanad. Ma ei tea, kui kaua «nad» rõõmustlesid nende lahkete inimeste keskel, sest mina oma raske reumaga ja oma kerge sõbrannaga väljusime sellest ruumist — oli ju võimatu jääda valimisruumi kogu päevaks. Ent väljapääsul ma siiski üsna truult vaatasin puhveti poole, kus oli nii kenu asju. Kõik jälle niivõrd kenasti, et suu hakkas vett jooksma. «Ära aja endale «marju» silma!» jällegi tõmbas mu sõbranna mind käisest. «Vaata, milline ilus ilm on väljas! Mingem värske õhu kätte!» Väga võimalik, et tal oli õigus. Ja millal pole meie sõbrannadel õigus? Nende õigus on alati õige nagu oina sarv. Nii see asi jäigi. Aga väljapääsul hoidsid kaks vana sõpra teineteise käealt kinni, ja teine ütles nii: «Noh, Toomas, nüüd on see asi tehtud. Nüüd on mul säärane tunne, otsekui oleks onu Stalin ise mulle öelnud: «Jõudu tööle! Töötagem homme virgemini kui eile!»» «Seda me püüamegi!» vastas esimene. O. Lutsu «Kirjake Tartust» Paljude jutustuste ja komöödiate kõrval on Oskar Luts olnud viljakas vestekirjanik. Alates 1908. aastast on O. Luts avaldanud ajakirjanduses sadu ja sadu följetone ja vesteid, milles naeruvääristas või tögas mitmesuguseid negatiivseid nähtusi meie elus või pilkas tavaliste linlaste ja maameeste iseloomunõrkusi. Paljud lood on seotud niisuguste koomiliste tegelastega nagu Samuel Pliuhkam, Karl Martin Uhhuu, isandad Pinn või Päi. Aastakümneid on ju paljud «Postimehe» jt väljaannete lugejad värskest numbrist esmajoones otsinud O. Lutsu sulega kirjutatut. Pärast Teist maailmasõda püüdis eakas rahvakirjanik jätkata vestete kirjutamist, ka ajakirjandus oli huvitatud nimeka mehe kaastööst. Kuid varsti tekkisid käärid kirjaniku tõekspidamiste ja toimetuse soovide (täpsemini: toimetusele antud eeskirjade) vahel. Kui praegu sirvida vanu «Edasi» jt ajalehtede kaustu, tundub, et mitmed O. Lutsu lood on liiga loosunglikud ja isegi juhtkirjalikud. Aga kui tähelepanelikult lugeda «Mälestusi Oskar Lutsust», siis selgub, et mõnigi följeton on toimetuses ümber tehtud, politiseeritud. Tihti rahanappuses olev kirjanik pidi nõustuma, kuigi sisimas oli ta solvunud. Samal ajal jäid paljud ajakirjandusele saadetud tööd avaldamata. Ühel nukrushetkel, 1952. aasta 5. oktoobri hommikul kirjutas O. Luts oma päevikusse: «Kuhu ja kellele sa kirjutad? Ma ju ei mõista kirjutada, nii nagu nõutakse praegusel ajal. — Needki jupikesed, mis olen kuhugi saatnud, kas «ei lähe» või tehakse põhjalikult ümber. (Looming, Edasi). «Looming» ei võta vastu ja «Edasi» kisub maha ning kirjutab minu firma all nagu ise soovib. Nüüd tuleb teha lõplik rist minu kirjanduslikule tegevusele. Tunnen küll, et võiksin teha nii mõndagi, aga milleks? — Niikuinii ei trükita.» Avaldame siinjuures ühe rahvakirjaniku veste, mis jäi 1950. aastal ilmumata. See on saadetud märtsis 1950 ajakirja «Pilt ja Sõna» toimetaja asetäitjale Lilli Prometile. Toimetuses aga leiti, et «Kirjake Tartust» pole avaldamiseks sobiv. Seejärel otsustas Lilli Promet säilitada O. Lutsu kaastöö tulevastele põlvedele. Toimetuses on kaduma läinud O. Lutsu kaaskiri. «Kirjake Tartust» esitati esmakordselt allakirjutanu poolt koostatud kirjandusõhtul «100-aastane Oskar Luts» 9. I 1987 Tallinnas Kirjanike Majas. Näitleja Tõnu Aav oskas meisterlikult välja tuua «Kirjakese» allteksti, pälvides sooja aplausi. Kirjandusõhtut korrati edukalt mitmel pool üle tosina korra. Olgu tähendatud, et valimiste teema on O. Lutsule lähedane olnud juba varasemal ajal (näidend «Valimised», följeton «Murtud nummer» jne). 1950. aasta märtsivalimiste eel ilmus O. Lutsu nime all omaaegseid Riigikogu valimisi irooniliselt ja sapiselt käsitlev följeton «Ühe kodanlise aja «saadiku» järelejäänud märkmetest» («Edasi» 10. III 1950). Tundub, et följetoni moraliseeriv lõpp, kus üldsõnaliselt võrreldakse valimisi maršaliseeritud maades ja Nõukogudemaal, on toimetuse poolt juurde lisatud. Eerik Teder Ilmunud Vikerkaares nr 11, 1989

  • Töö tuleb ja tapab
    on 03.03.2023

    1 Inimene on hüperaktiivne loom. Tal on vaja lakkamatult tegutseda, midagi otsida, uurida, ehitada ja lammutada, kuhugi minna, kedagi taga ajada, himustada, ihaldada, sõdida ja leppida, pidutseda, koguda ja kulutada, lammutada ja parandada. See elukas lihtsalt ei püsi paigal, ta ei ole kunagi rahul, tal on alati vaja midagi veel, ja kui mitte siin, siis kusagil mujal: kujutlustes, fantaasiates, jutustustes, ekstaatilises väljaspoolsuses. Kuna inimese meel jookseb alatasa kinni, on vaja seda lahti harutada, nii-öelda meelt lahutada, kuid selline meelelahutus tekitab pidevalt midagi juurde, loob midagi uut, nõnda et meelelahutusest endast saab loovuse allikas. See allikas sünnitab nii head kui kurja, sigitades ka uusi ohte, mille vastu peab omakorda midagi ette võtma, et ennast ja teisi kaitsta oma tegude tagajärgede eest. Lühidalt, lakkamatu sagimine tekitab olukorra, kus tuleb midagi välja nuputada, et seda sagimist ohjeldada, pidurdada või lausa takistada. Sel taustal on ülimalt kummaline, et käiku on läinud arusaam, nagu oleks inimene oma loomult laisk. Tegevusetut inimest on ju väga raske leida; ja kui keegi ongi tegutsemisvõimalusest ilma jäetud, kui ta on nurka surutud ja tegevusetusse sunnitud, asub ta tihti tegevusse, et hävitada iseennast, oma elu ja tervist. Kõik see nõuab aega ja vaeva ning on sageli ka piinarikas, aga inimene ei jäta, ta teeb kõik, mis ta saab, nii et enesehävitusest saab tema uus ekstaas, uue väljaspoolsuse loomise meetod. Raske oli inimesel ennast üles ehitada; raske on tal ennast ka lammutada, oma kosmost koost lahti võtta. Aga ta saab sellega hakkama. Raskused teda ei murra, vastupidi – need ainult annavad hoogu juurde, tekitavad trotsi ja tahtmist veel ägedamalt näidata, milleks ta võimeline on. Sest inimesel on kogu aeg tahtmine midagi teha. See tahtmine on tugevam igast mõistlikust põhjendusest ja selle ohjeldamine nõuab ränka distsipliini. Laiskuse idee tuleb seega kusagilt mujalt. Tavaliselt tahab inimene teha asju, mis on tema meelest vajalikud, mis teevad rõõmu ja pakuvad naudingut, millel on healoomuline tulemus ja millesse ta saab panna võimalikult palju iseennast. Inimene tahab oma tegevusega samastuda. Kui inimene mõnd asja teha ei taha, on põhjus enamasti selles, et seda pole talle vaja, see ei tee rõõmu ega paku naudingut; vahel võib häda olla ka selles, et ta ei usu healoomulisse tulemusse. Lõppkokkuvõttes, inimene ei suuda oma tegevusega samastuda. Kui aga kõrval seisab keegi, kelle arvates ta peaks tegema just seda, mida ta teha ei taha, sünnibki arusaam, et see inimene on laisk, sest ta ju lihtsalt ei viitsi! Laiska inimest tuleb sundida! Sundimiseks on palju vahendeid, meelitamisest vägivallani, kuid esimene käik on siiski alati üks: inimesel tuleb ära lõigata võimalus teha seda, mis talle meeldib, mida ta ise heaks ja vajalikuks peab. Seda kõike saab ta nüüd vaid jaokaupa. Nõnda on sündinud orjus, mis ongi laiskuse allikas. Ainult ori saab olla tõeliselt laisk, sest ta ei ole vaba tegema seda, mida ta heaks ja õigeks peab. Sest kui vaba inimene ütleks „ma ei viitsi“, tähendaks see lihtsalt väärtushinnangut, millegi olulisema eelistamist. Üksnes orja puhul tähendaks see täielikku tahtetust, soovimatust üldse midagi teha. Ori ei saagi viitsida, ta on lihtsalt sunnitud. Seega on laiskus orjuse põhitunnus. Laiska inimest peab tööle sundima. Oma olemuselt on töö niisiis sunnitöö ega saa olla loovuse allikas. 2 Kust tuleb töö? Sellele küsimusele on väga täpselt vastanud André Gorz raamatus „Töö metamorfoosid“: „See, mida me nimetame „tööks“, on modernsuse leiutis. Me teeme ja tunneme tööd just sellisel kujul, nagu see tööstuses leiutati ning hiljem tavaliseks muutus, ja seame ta just sellisena oma individuaalse ja sotsiaalse elu keskmesse.“[1] Töö ei koosne tänapäeval mitte neist korduvatest toimingutest, mis on inimesele vajalikud igapäevase elu jätkamiseks; samuti mitte pingutustest, mida inimene teeb, et endale ja oma lähedastele kasu tuua ning neile rõõmu valmistada. Veel vähem on töö midagi sellist, mille inimene võtab ette täiesti üksi, aega ja vaeva säästmata. Kõik kodused toimingud, enda ja teiste hoidmine, kogukondlike suhete sõlmimine ja viimaks ka kõik, mida nimetatakse „kunstiliseks loominguks“, jääb sellise töö kategooriast kõrvale. See töö, mida inimene „otsib“, mille ta „saab“ või „leiab“ ning mida talle „antakse“ või „pakutakse“, kuulub avalikku sfääri ja selle eest makstakse raha – mitte küll selle järgi, kui hea või oluline on töö vahetu tulemus, vaid selle järgi, milline on töökoha maine ühiskonnas. Niisuguse töö leiutamine ja läbisurumine polnud mõistagi lihtne. Kapitalismi algses arengujärgus polnud töölistel mingit tahtmist kõvasti töötada ainult selleks, et rohkem raha teenida. Tööd tehti nii nagu vanasti, teenides just nõnda palju, kui pere ülalpidamiseks vaja, ülejäänud aeg kuulus aga töölisele endale. Nõnda ei saanud 18. sajandi lõpul manufaktuurides tootlikkust suurendada, sest töölised polnud sellest huvitatud. Olukord tekitas omanikele tublisti peavalu, kuni konkurentsi survel hakati palkasid alandama: nüüd pidi tööline rügama lihtsalt selleks, et teenida eluks vajalik miinimum. Sellega kaduski töö varasem tähendus. Töö polnud enam inimese elu loomulik osa, see ei koosnenud enam toimingutest, mida tehakse just nii palju, kui vajalikuks peetakse – selle asemel tekkis ratsionaalne töö, mille eesmärk oli üksnes rohkem toota, ehk nagu selgitab Gorz: „Töö ökonoomne ratsionaliseerimine ei seisnenud lihtsalt selles, et varasemad tootlikud tegevused muudeti metoodilisemaks ja eesmärgipärasemaks. See oli revolutsioon, mis lõi jalad alt kogu senisel eluviisil, kukutas väärtused, purustas ühiskondlikud suhted ja lõi sassi vahekorra loodusega: siin tõepoolest leiutati midagi sellist, mida polnud kunagi varem olemas olnud. Tootlik tegevus lõigati ära oma tähendusest, motivatsioonidest ja objektist ning sellest sai lihtsalt palga teenimise vahend. Tootmine polnud enam osa elust, vaid vahend „elatise hankimiseks“. Aeg töötada ja aeg elada olid nüüd teineteisest lahus; töö ise, tööriistad ja tooted muutusid eraldi reaalsuseks, mis ei kuulunud enam töö tegijale, sest need olenesid võõrastest otsustest.“[2] Tööline ei pidanud enam tööst mõnu tundma – selle asemel pidi ta nautima hüvesid, mida sai osta teenitud raha eest. Nõnda tekkis „töötaja-tarbija“ (travailleur-consommateur), st „ühiskondlik indiviid, kes ei tooda midagi sellist, mida ta ise tarbiks, ega tarbi midagi sellist, mida ta ise toodaks“.[3] Muutuse tagajärjed olid nii ulatuslikud, et paari lausega seda kokku võtta ei saa. Kõige silmanähtavam on ehk tõsiasi, et raha teenimine muutus eksistentsiaalseks tingimuseks: tööd ei tehtud enam selleks, et tööst ja tehtust rõõmu tunda, vaid selleks, et töötasu kätte saada ja ellu jääda. Mõne aja pärast sai sellest arusaam, et raha on kõrgem väärtus, midagi elust suuremat ja ilusamat, sest rahal on võim otsustada elu ja surma üle. Nõnda hakkas levima ja laienema kapitalismi eetiline põhimõte, mille on lühidalt kokku võtnud Max Weber: „Inimene on seotud rahateenimisega kui oma elueesmärgiga.“[4] Ühtlasi muutus töö ise töö tegijatele vastikuks, ehk nagu seletas Marx: „Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks.“[5] Teha vastikut tööd, et elus püsida, ja võidelda selle eest, et mulle rohkem makstaks – niisugune imperatiiv käivitas 19. sajandil hulga sotsialistlikke liikumisi. Paradoksaalsel kombel kasvas neist hiljem aga välja hoopis proletaarne töökultus, progressi ülistamine ja sõjakas industrialism, mis võttis üpris groteskseid vorme. Üks vaimukamaid tagasivaateid sellele epohhile on Andrzej Wajda film „Marmormees“ (1977), kus töökultus muutub täiesti absurdseks ja ennasthävitavaks, olles samal ajal isoleeritud ka rahateenimise imperatiivist; teisisõnu, kommunistlikus modernsuse-projektis saab tööst ideoloogiline hallutsinatsioon, kollektiivne õudusunenägu, mida hoiab koos üksnes „helge tuleviku“ fantaasia. Töö tuleb ja tapab. Ta sandistab inimese vaimu, hävitab kõik varasemad teadmised ja oskused, mida põlvest põlve edasi anti, ja muserdab teda viimaks nõnda, et inimene enam ei tea, kuidas ta elama peaks. Tekib seisund, mida filosoofias on nimetatud suurejooneliselt „nihilismiks“, kuid mida võib määratleda ka lihtsalt tuimuse, lootusetuse või nürimeelsusena. Siiski on kaua loodetud, et töö ise võiks meid sellest olukorrast välja viia. 1930 avaldas John Maynard Keynes kuulsa essee „Majanduslikud võimalused meie lastelastele“, kus ta ennustab, et tehnoloogiline areng peagi loob tingimused töö hulga vähendamiseks. „Vana Aadam istub meil veel kaua sees, nii et igaüks peab tegema mõnevõrra tööd, et sellest rahuldust saada. Hakkame iseenda jaoks tegema palju rohkem asju, kui rikkad inimesed tänapäeval tavaliselt teevad, rõõmustades ka väikeste kohustuste, ülesannete ja rutiini üle. Seejuures aga püüame määrida või peale õhukese kihi leiba  – püüame jaotada tööd, mis veel järel on, nii laialt kui saab. Kolmetunnised vahetused või viieteisttunnine töönädal võiksid selle probleemi tükiks ajaks kõrvaldada. Sest enamik meist ju tunneb, et vana Aadam on täitsa rahul, kui ta kolm tundi päevas tööd teha saab!“[6] Keynesi liberaalne optimism mõjub nakatavalt, eriti kui ta selgitab, et vaba aja paremaks kasutamiseks tuleb õppida neilt, kes „oskavad noppida päeva vooruslikult ja hästi, rõõmsatelt inimestelt, kes suudavad asju vahetult nautida, nagu lillekesed välja peal, kes ei tee tööd ega ketra“. Ometi puruneb see optimism juba järgmises lõigus, kus Keynes jõhkralt teatab, et aeg polevat veel küps. „Veel vähemalt sada aastat peame iseendile ja kõigile teistele väitma, et kena on kole ja kole on kena; sest kole on kasulik ja kena mitte. Ahnus ja ettevaatus ja liiakasuvõtmine jäägu veel mõneks ajaks meie jumalateks. Sest ainult nõnda pääseme majandusliku paratamatuse tunnelist päevavalguse kätte.“[7] Kas Keynes ei mõelnud kordagi, et kui senine töörežiim veel sada aastat kestab, pole lõpuks välja peal ühtegi lillekest, kellelt õppust võtta? Keynes on reaalse probleemi lihtsalt pahempidi pööranud, kujutledes, et lahendada tuleb vaba aja küsimus, sellal kui tegelikult on ähvardav ja destruktiivne jõud just ratsionaalne töö ise. Sada aastat on varsti möödas, aga viieteisttunnist töönädalat ei paista kuskilt. Vastupidi, oma aega jääb inimestel järjest vähemaks, sest tööst üle jääva „vaba aja“ röövib digitaalne tehnoloogia. Inimlikust kogemusest saab tulevikuturgude ennustamise tooraine, ehk nagu kirjutab Shoshana Zuboff: „Selles tulevikus oleme iseenda käitumise pagulased, sest me ei pääse ligi teadmistele, mis on saadud meie käitumise võõrandamisest teiste poolt ja teiste jaoks, või siis pole meil voli nende teadmiste üle. Teadmised, võim ja autoriteet on jälgimiskapitali käes, kellele meie oleme üksnes „inimlik loodusressurss“. Oleme nüüd põlisrahvad, kelle vaikiv enesemääramise-nõue on meie endi kogemuse kaartidelt kadunud.“[8] Tänapäeva inimese aeg jaguneb suuresti kaheks: tööaeg, mis kuulub rahateenimisele, ja digiaeg, mida täidab tasuta töö suurkorporatsioonide heaks. Sealt kõrvalt näpistatakse üürikesi hetki, kus inimene tõesti vahetult suhtleb, tegeleb iseendaga või teeb midagi lihtsalt niisama, sest see on tema meelest millekski hea. Tasub mõelda, kuidas praegune tsivilisatsioon on sellisesse nõiaringi sattunud. Igatahes on aga selge, et üks selle peamisi mehhanisme on olnud „töökohtade loomine“, st uute ametikohtade tekitamine, mis omakorda nõuab teenindussfääri laienemist ja bürokraatia kasvu. Tehnoloogia areng ja automatiseerimine pole kaasa toonud töö hulga vähenemist, vaid vastupidi – palgatöö on hõivanud järjest uusi valdkondi. Miks see vajalik on? Kas mitte selleks, et kaitsta majanduskasvu ideed ennast, mis muidu ilmselt peagi küsitavaks muutuks? Nõnda ongi arutlenud Gorz ligi poole sajandi eest: „Töötajad hakkavad majandusliku ratsionaalsuse piire avastama alles siis, kui töö ei hõlma kogu nende elu ega vaimset keskendumist; teisisõnu, kui vaba aja ruum on nende jaoks piisavalt avar, et avastada väärtuste vald, mida kvantifitseerida ei saa, nimelt „elamise aeg“ ja eksistentsiaalne suveräänsus. Ja ümberpöördult, mida rohkem surub peale töö kestus ja intensiivsus, seda vähem suudab töötaja näha oma elu eesmärgina iseeneses, kõigi väärtuste allikana; mistõttu ta eelistab selle rahaks ümber vahetada, st ta näeb oma elu üksnes vahendina millegi hankimiseks, millel on iseenesest objektiivne väärtus: raha.“[9] Kui inimese elu eesmärk on teenida raha, siis on töö iseloom täiesti kõrvaline seik: oluline on vaid see, kui palju raha ta teenib. Nõnda ongi elu ise kvantifitseeritud, ja kuna tööd ei tehta iseendale, vaid kellegi teise jaoks, siis on elu kvantifitseeritud kellegi teise jaoks. Siit jääb tõesti vaid väike samm ka vaba aja digitaliseerimiseni. Vaba aeg on nüüd nähtavast tööst küll vaba, aga ta ei ole vaba iseenda jaoks: ta on vaba kellegi teise jaoks, vaba metaandmete tekitamiseks, mida kogub keegi teine, et müüa need kellelegi kolmandale. Nähtamatu töö on vaba aja ära söönud. 3 Töö on sageli piinav. See kurnab ja masendab inimest, eriti siis, kui ta ei näe oma tööl erilist mõtet – tööd tuleb teha lihtsalt sellepärast, et töö on olemas ning just mina olen saanud selle töö, kuigi sama tööd võiks vabalt teha ka keegi teine. Asi võib aga minna veelgi kaugemale. Piinav töö võib olla otseselt kahjulik, ja mitte üksnes töö tegijale, vaid ka teistele inimestele või looduslikule keskkonnale. Hästi makstud töö võib olla sõna otseses mõttes hävitustöö. Ja mõnikord – see pole nali! – ongi töö sisuks kellegi piinamine. Kümmekond aastat tagasi tegi Jérôme Tubiana intervjuu Tšaadist pärit noormehega, kes pärast 11. septembrit 2001 Pakistanis kinni võeti ja Guantánamo piinamisvanglasse toimetati. Poissi süüdistati koostöös al-Qaeda võrgustikuga, kuhu ta olevat värvatud 1993. aastal Londonis. Mohammed oli kuueaastasena tõepoolest isa ja emaga Londonis käinud, aga Pakistanis õppides huvitas teda ainult infotehnoloogia ning al-Qaedast polnud ta kunagi varem kuulnud. Piinajate jaoks aga polnud sel erilist tähtsust. Nemad tegid korralikult oma tööd, järgides tööandja ettekirjutusi. Mohammed jutustab: „Alguses kuulati üle igal ööl. Piinati elektriga, peamiselt varvastesse. Suurte varvaste küüned tulid küljest ära. Vahel riputati sind lakke nagu kana ja peksti selga. Mõnikord pandi ahelatesse, pea maas. 16–17 tundi ei saanud liigutada. Sa kusid ennast täis. – Vahel näitasid nad oma koledamat palet: piinamine, piinamine ilma midagi küsimata. Vahel ütlesin: „Küsige mida tahate, ma vastan jah“, sest ma tahtsin, et piinamine lõpeks. Järgmisel päeval aga ütlesin: „Ei, ma ütlesin eile jaa ainult piinamise pärast.“ Mu esimene või teine piinaja ütles mulle: „Mohammed, ma tean, et sa oled süütu, aga ma teen oma tööd. Mul on kodus lapsed toita. Tööst ilma jääda ma ei taha.““[10] Võib muidugi öelda, et Guantánamo kogemus on erandlik. Tõepoolest. Ometi ilmub siin erakordse selgusega nähtavale tänapäevase töömoraali ilge tuum: tööd tuleb teha igal juhul, kas see meeldib või mitte, kas sel mõtet on või ei ole, kas see teeb kellelegi head või hoopiski kurja. Kõige halvem on jääda töötuks, sest töötu inimene on ühiskonna jätis, olenemata sellest, mida ta varem teinud on – välja arvatud muidugi juhul, kui see inimene on rikas. Isiklik panus pole aga ühelgi juhul oluline. Töö muserdavat ja hävitavat iseloomu tänapäeval on põhjalikult analüüsinud David Graeber. Juba 2013 avaldatud manifestis „Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse“ küsib ta otseselt: „Mis juhtuks, kui me ei lähtuks enam põhimõttest, et töö tõeline loomus kujutab endast tootmisliinil, viljapõllul, valukojas või kasvõi kontorikuubikus rügamist, ning alustaks selle asemel ema, õpetaja või hooldaja tööst?“ Graeberi esimene mure ongi, et töö tuum peaks olema midagi healoomulist, see peaks looma kogukonda, toetama inimeste sidemeid ja soodustama vastastikust abi. Selleni jõudmiseks peab aga ümber hindama kogu majandusliku kasu idee, mis praegu kogukondlikke suhteid häirib ja tõkestab ning muudab töö suvaliseks ja meelevaldseks, nõnda et küsimus „miks ma teen seda tööd?“ muutub iseenesest absurdseks. Graeber kirjutab: „Võib-olla jõuaksime järeldusele, et tegelikult ei seisne inimlik töö panustamises mingisse „majanduseks“ nimetatud asja (termin, mida kolmsada aastat tagasi olemaski ei olnud), vaid asjaolus, et me oleme ja oleme alati olnud üksteise loodud isiksused. Niisiis tuleks ka töö loomus ümber mõtestada. Enese allutamine töödistsipliinile – järelevaatamisele, kontrollile, ambitsioonikate, endale tööd andvate inimeste puhul enesekontrollile – ei tee kellestki paremat inimest. Enamiku tõeliselt oluliste küsimuste puhul muudab see meid ilmselt halvemaks. Vajadus seda teha on õnnetus, mis parimal juhul on mõnikord hädatarvilik. Aga vaid siis, kui heidame kõrvale mõtte, et töötegemine on vooruslik iseeneses, saame hakata küsima, mida on töös tõeliselt vooruslikku. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Töötamine on vooruslik, kui see aitab teisi.“[11] Mõte, et vooruslik on hoopis vastastikune abi, mitte individuaalne edukus või SKT kasvatamine, mõjub valitseval neoliberaalsel taustal ülimalt radikaalselt. Graeber pole siin aga peatunud, vaid on analüüsiga ulatuslikult edasi läinud. Raamatus „Mõttetud töökohad“ („Bullshit Jobs“, 2018) vaatleb ta just sellist töökohtade loomise mehhanismi, mille tulemuseks on lugematu hulk vahendajaid, ülevaatajaid, abilisi, assistente ja spetsialiste, kelle peamine ülesanne on liigutada andmeid ühest kastist teise, anda neid teineteisele üle, viivitada, vaagida, ähmastada ja takistada, nõnda et tekiks lakkamatu sebimise, sekeldamise õhkkond. Erinevalt levinud arvamusest vohavad sellised töökohad just erasektoris, kus neid mõnikord tekitatakse prestiiži kujundamiseks (tähtsas firmas ei saa ometi olla ainult kaks töötajat!), mõnikord lohakuse ja segaduse varjamiseks, mõnikord aga lihtsalt selleks, et näiliselt õigustada teiste mõttetute töökohtade olemasolu. Enamik töötajaid näeb ka ise, et nende tööl pole tõelist sisu, kuid töölt ära tulla nad ikkagi ei saa, sest palgad on head ja ühiskondlik staatus kõrge. Muidugi põhjustab see masendust, eskapistlikke meeleolusid, aegamisi kogunevat vimma, ja pole mingi ime, et depressioon on praeguse tsivilisatsiooni tõsisemaid meditsiinilisi probleeme. Ainult tippjuhid eitavad kangekaelselt mõttetute töökohtade olemasolu, kuigi ammugi korraldatakse koolitusi, kus tuleb õppida sihilikku udutamist, et sõpradele ja sugulastele kuidagi seletada, millega ma seal avalike suhete valdkonnas õieti tegelen. Kuidas saab selline jabur süsteem nii visalt püsida? Miks ei teki ühiskonnas ometi laiemat protesti? Peale krampliku vajaduse oma töökohast kinni hoida on oluliseks mõjutajaks muidugi meedia. „Kõige lihtsam on niisugust olukorda mõista,“ kirjutab Graeber, „kui mõelda korraks sellele, kui raske on kujutleda mõnd suure päevalehe või ajakirja arvamusliidrit kirjutamas artiklit, kus öeldakse, et mingi inimeste klass teeb liiga palju tööd ja võiks selle sama hästi tegemata jätta.“[12] Internet kubiseb hoopis kirjutistest, kus üht või teist inimrühma süüdistatakse tööpõlguses, laiskuses, motivatsiooni puudumises või soovimatuses ise elatist teenida (näiteks noored, vaesed jne). „Arvamusliidrid on tänapäeva moralistid. Nad on jutlustajate ilmalik ekvivalent, ja kui nemad kirjutavad tööst, peegeldavad nende väited pikka teoloogilist traditsiooni, kus väärtustatakse tööd kui püha kohust, mis on ühtaegu õnnistus ja needus, ja peetakse inimesi olemuslikult patusteks, laiskadeks olevusteks, kes kindlasti kohuse täitmisest kõrvale hiilivad, kui aga saavad. (…) Mõnesid teoloogilisi arusaamu tööst aktsepteeritakse nii üleüldiselt, et neid lihtsalt ei saagi kritiseerida. Ei kõlba väita, et mõned väga töökad inimesed ei olegi auväärsed, olgu nende töö milline tahes; ei kõlba väita, et need, kes tööd väldivad, polegi põlastusväärsed ja nende arvamusi tuleks avaliku arutelu käigus tõsiselt võtta. Kui keegi on öelnud, et teatav poliitika loob töökohti, ei kõlba vastata, et mõnele töökohale ei tasugi tööle minna.“[13] Mõttetute töökohtade lokkamine pole seega mitte „vana Aadama“ häda, nagu oleks arvanud Keynes, vaid pigem moraalifilosoofiline probleem. Töömoraal pole mäda mitte sellepärast, et inimesed oleksid loomult laisad, saamatud või tahtejõuetud, vaid sellepärast, et levinud arusaam tööst on kahjulik ja eksitav. Tõeliselt head ja kasulikku tööd tehakse kas madala palga eest või hoopis tasuta: nii jääbki mulje, et sellised tööd on armetud ega vääri õieti lugupidamist. Kui madalapalgaline inimene kaotab töö, on ta lihtsalt üleliigne, hale luuser, sest neoliberaalse kreedo järgi on iga selline inimene kellegi teisega asendatav. Kui kõrgepalgaline inimene kaotab töö, tuleb tema töökoht millegagi asendada, ja kui parajasti midagi samalaadset käepärast pole, tuleb see töökoht tekitada. Nõnda tekitatakse näiliselt küll väärtusi, kuid tegelikult valitseb üleüldine väärtusekadu. 4 „Aeg on mu varandus, mu põld on aeg,“ kirjutas kunagi Goethe oma „Lääne-Ida diivanis“.[14] Mõttetu töö teeb palju muudki kurja, aga ennekõike hävitab ta inimeste aja. Kaduma läheb just see, mida meil on hädasti vaja, et pääseda välja sotsiaalsest, poliitilisest ja ökoloogilisest ummikust, kuhu meie raiskav, põletav ja lagastav tsivilisatsioon on jõudnud. Peaksime august välja ronima, aga meil lihtsalt ei ole selleks aega, sest meil on mõttetute askeldustega nii palju tegemist! Mõttetu töö on tõeline pahaloomuline kasvaja, mis muudkui levib ja paljuneb, justkui see olekski modernsuse suurim saavutus. Kogu areng, progress ja majanduskasv on toimunud ainult selleks, et kellelgi poleks enam aega. Ei saa küll öelda, et see avastus oleks uus, alles digiajastul sündinud. Digimaania on survet üksnes intensiivistanud, sest vahendid inimeste aja neelamiseks on nüüd võrratult efektiivsemad. „Tänapäeva põhiprobleem on see, kuidas jõuda teispoole majandust ja teispoole palgatööd – õigupoolest on need sama probleemi kaks külge,“ kuulutas André Gorz 1990. aastal ajakirjas Le Monde diplomatique. „Majanduse ratsionaliseerimine vabastab aega, vabastab seda järjest rohkem, ja järelikult ei tohiks inimeste sissetulek enam sõltuda töö hulgast, mida majandus vajab. Samuti ei tohiks palgatöö enam olla peamine allikas, millest oleneb igaühe identiteet ja elu mõte.“[15] On iseküsimus, kas palgatöö kunagi on teinud rohkem head kui halba (selleski võib kahelda), kuid praegu on igatahes selge, et palgatöö on meie tuleviku ohtlik vaenlane. Palgatöö on vabaduse vaenlane, demokraatia vaenlane ja kogu eluslooduse vaenlane, sest ökotsiidi ja elu hävitamist saab toime panna üksnes palgatöö abil. Vabatahtlikult ei teeks seda keegi nii suures ulatuses ja sellise põhjalikkusega. Aga kui selle eest makstakse, tuleb seda loomulikult teha, sest hävitustöögi on töö – võib-olla isegi töö kõige kesksem ja autoriteetsem vorm, sest kes saaks hävituse vastu? Selle teenistuses on tegelikult ka arutu hulk teenustöid, mida varem polnudki olemas. „Me ei peaks lootma, et aja vabastamine vallandab lõputu teenustekülluse,“ hoiatab Gorz sealsamas. „Vastupidi, sellel on mõtet ainult siis, kui kasvab iga üksikisiku ja kogukonna võime tegeleda iseendaga, omaenese eksistentsiga, oma keskkonna ja kodakondsete eluga, võime määratleda nende püüdlusi ja soove ning otsida täitmise viise – lühidalt, tegeleda sotsiaalse koostöö modaalsustega.“[16] Paraku pole seda kõike seni toimunud. Üksikisik peab nägema tohutut vaeva, et päästa need riismed, mis temast veel järel on – ja kui see napilt õnnestubki, tuleb asuda kadunud kogukonna otsingule, teadmata õieti, kust seda otsida. Ühes vähem tuntud vestluses juhtis David Graeber tähelepanu olulisele lahkhelile möödunud sajandi töölisliikumises. „Mõnel maal, nagu Hispaanias või Itaalias, olid 20. sajandi alguses pooled ametiühingud anarhistlikud ja pooled sotsialistlikud. Nende suurim erinevus seisnes aga selles, et sotsialistid nõudsid alati suuremat palka, anarhistid jälle lühemat tööaega.“[17] Küllap siin peitubki põhjus, miks kõik sotsialistlikud taotlused alati on lõppenud halvasti või mandunud mingiks neoliberalismi variandiks, läbi sotsiaaldemokraatia uhmri (nagu Skandinaavias). Sotsialismis puudub kogukonna ja vastastikuse abi idee, selle asemel on tehnoloogia areng ja progress, mis tegelikult sotsialismi ei vajagi ja ilma selleta hoopis pöörasemalt möllavad. Anarhia seevastu on hoopis midagi muud. Graeber viitab levinud arvamusele, et massi-psühholoogia on midagi hirmsat ja rahvahulk toimib alati rumalamalt kui ükski indiviid omaette toimiks. „Seepärast enamik inimesi aktsepteeribki autoritaarse juhtimise legitiimsust. Aga kui asi tõesti nõnda oleks, võiksime rahvahulgast võtta suvalise isiku, teha temast diktaatori ja rahvas teekski paremaid otsuseid kui ta kollektiivina teeb. Anarhism tähendab, et rahvahulk võib muutuda targemaks – ja mitte üksnes targemaks kui mõni suvaliselt valitud liige, vaid targemaks kui on ükski liige indiviidina. Anarhism tähendab, et luuakse selliseid kommunikatsiooni ja arutlemise mooduseid, mis lasevad sel sündida.“[18] Niisugune olukord eeldab aga vabadust, millel on antropoloogiliselt kolm põhilist eeldust: vabadus ära minna, vabadus käske mitte täita ja vabadus ühiskonda muuta.[19] Graeber lisab sellele veel vastastikuse abi, sest „keegi ei saa suurt midagi vabalt teha, kui ta tänaval kerjab“. Vastastikune abi on palgatöö surmavaenlane. Kui kogukonnas toimib vastastikune abi, ei ole erilist mõtet hakata töövõtjaks, kes päevad läbi ainult raha eest orjama peab. Selle asemel tasub aidata neid, kes sindki aidata võivad, ilma et kedagi peaks selleks sundima. Mõttetu töö mõttetus tuleks sel juhul kohe ilmsiks, sest kedagi ei austata sellepärast, et ta arulagedalt sekeldab või visalt jätkab toiminguid, mis tunduvad endalegi tarbetud. „Üks asi, mida ma tõesti tahaksin,“ ütleb Graeber veendunult, „oleks täielik vabanemine tootmise ja tarbimise mõistetest kui poliitilise ökonoomia alusest ning nende asendamine hoole ja vabaduse mõistetega.“[20] Kui töö ennekõike tähendaks vastastikust abi, oleks märksa hõlpsam kujutleda ka ökoloogilise varingu peatamist, sest „hoolt ja vabadust saab lõputult jätkata ilma planeeti hävitamata, aga tootmist ja tarbimist ei saa“.[21] Tapvale tööle leidub seega vastumürk. See vastumürk on vanem kui töö ise, koguni vanem kui inimene ise, sest vastastikune abi on omane kõigile elusolenditele, niihästi liigisiseselt kui liikidevaheliselt. Vastastikune abi on evolutsiooni peamine suunaja, vastupidiselt levinud arvamusele, et „džungliseadus“ olevat egoistlik.[22] Vastastikust abi tunnevad kõik olendid, kel pole õrna aimugi, misasi on töö. Seega on olemas kuninglik tee moodsast orjusest vabanemiseks. Küsimus on vaid selles, millal nii lihtsat lahendust mõistma õpitakse. [1] A. Gorz, Métamorphoses du travail. Critique de la raison économique. Pariis, 1988, lk 29. [2] Sealsamas, lk 44. [3] Sealsamas. [4] M. Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tlk J. Isotamm. Tallinn, 2007, lk 50. Weber analüüsib raha teenimisele suunatud eetikat Benjamin Franklini näitel. [5] K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1981, lk 43. [6] J. M. Keynes, Essays in Persuasion. New York; London, 1963, lk 368–369. Vt eesti k-s: J. M. Keynes, Meie lastelaste majanduslikud võimalused. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2013, nr 7/8. [7] Sealsamas, lk 372. [8] S. Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism. The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. London, 2019, lk 100. [9] A. Gorz, Métamorphoses du travail, lk 190. [10] M. el Gorani, J. Tubiana, In Guantánamo. London Review of Books, 15.12.2011, kd 33, nr 24. [11] D. Graeber, Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse. Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2017, nr 4/5, lk 71. [12] D. Graeber, Bullshit Jobs: A Theory. London, 2018, lk 194. [13] Sealsamas, lk 194–195. [14] „Mein Erbteil wie herrlich, weit und breit! / Die Zeit ist mein Besitz, mein Acker ist die Zeit.“ Hikmet Nameh: Buch der Sprüche, 45. maksiim. [15] A. Gorz, Bâtir la civilisation du temps libéré. Pariis, 2013, lk 44. [16] Sealsamas, lk 56. [17] D. Graeber, Anarchy – In a Manner of Speaking. Conversations with Mehdi Belhaj Kacem, Nika Dubrovsky, and Assia Turquier-Zauberman. Zürich; Pariis; Berliin, 2020, lk 17. [18] Sealsamas, lk 203. [19] Sealsamas, lk 126–127. [20] Sealsamas, lk 81. [21] Sealsamas, lk 84. [22] Vt P. Servigne, G. Chapelle, Mutual Aid: The Other Law of the Jungle. Tlk A. Brown. Cambridge, 2022.

  • Minu sada sünnitust
    on 02.03.2023

    I Olen naistehaiguste osakonnas hooldajana tööl olnud umbes kaks kuud, kui vanemõde Eve küsib, kas keegi meist tahaks osa oma vahetustest sünnituses teha. Silmagi pilgutamata ajan käe püsti. Kahe kuuga olen oma osakonnas saanud küll tekikottide vahetamise meistriks, õppinud ära lamaja pesemise, kraadiklaaside desinfitseerimise ja palju muud, ent tegelikult tahtsin haiglasse tööle tulles esialgu minna hoopis EMO-sse. Kuna aga erakorralises on väljaõpe pikem ja mina tulin haiglasse kõige enam aastaks, suunati mind pikema jututa rahulikumasse osakonda. Aga siin see on, selline pakkumine ja ma ei jõua mõeldagi, kui olen end juba kirja pannud. Mõne päeva pärast ongi minu esimene päev sünnitusplokis. Väike käre kuuekümne kanti hooldaja Jaana näitab mulle töö kätte. Tal on lillad lühikesed juuksed ja tugev suitsuhais. Mul on ka suitsuhais. II Minu esimene sünnitus. Vaatan kõrvalt, kuidas Jaana toimetab – paneb valmis süstid, tööle soojalambi, asetab sünnitaja otsaette külmakompressi. Ta seisab ämmaemanda kõrval, kes sünnitajale juhiseid jagab. Ämmaemand on lahke, aga väga konkreetne, meenutab natuke nõukogudeaegset sporditreenerit, kes ei jäta valikut endale mitte alluda. Seal toas teab tema täpselt, mida naisel teha tuleb, ja nõrk olemiseks ei ole ruumi. „Tuleb end kokku võtta, nüüd pressi. Ei hoia hinge kinni!“ Naine karjub. „Ma ei jaksa, võtke ta välja.“ Mina olen kaks sammu eemal ja vaatan kogu tuba. Ämmaemandat, Jaanat, meest, kes oma naise kätt hoiab, ning tulevast ema, kes karjub, et ta ei suuda, ei taha enam. Olen esimest korda elus tunnistajaks sündimisele ja see tundub raske. Kõik läheb siiski hästi, beebi on terve ja emagagi kõik korras. Jaana toob vanni sooja vett täis, laps tehakse puhtaks ja mässitakse sisse. Ta on roosa, aktiivne ja häälekas, ent rahuneb kohe, kui ema rinnale tagasi saab, ning perekond jäetakse omavahele puhkama. Lift visiseb, kui me keldrikorrusele suitsuruumi sõidame, ja küsin Jaanalt – kas sellel naisel oli esimene sünnitus? Ei, kolmas. Imestan. „Ahah. Aga kas see oli raske sünnitus? Mulle tundus, et tal oli väga raske.“ Jaana ohkab ja sõnab hingepõhjast, kusagilt sügavalt ja kopsu alt: „Haritud naised on kõik sellised.“ Järgmiste kuude jooksul veendun, et Jaana ei valeta. Mida intellektuaalsem on sünnitaja, seda keerulisem tihtilugu sünnitus. Sünnitusosakonnas on väga palju helgust. Kui naistehaigustes tegelesime ennekõike vähihaigetega, raseduste katkemiste või katkestamiste, tsüstide ja paisetega, siis siin lõppeb enamasti kõik hoopis äärmise rõõmu, kergenduse ja tähistamisega. Isad toovad torti, emad ohkavad tänutundes ja lubavad järgmine kord tagasi tulla. Siin on kogu aeg eriolukord ja samas pidevalt õnnelikke inimesi. Ämmaemandad on tugevad ja kogenud, imetlen pidevalt nende võimet rääkida iga naisega sellisel toonil, nagu teeksid nad seda esimest korda. Ehkki nad räägivad iga kord täpselt ühesugust juttu. III On südaöö. Keerlen vastuvõtutoa juures koridori üles seatud välivoodil, mis krigiseb iga mu pöördega kaasa. Ma olen väsinud, aga mul ei ole und. Vaatan ripplae paneele ja tõmban ninna haigla kuiva õhku, mis mu huuled pidevalt katki teeb. Ma tean, kui tähtis on praegu magama jääda, sest igal hetkel võib mõnes sünnitustoas asjaks minna või osakonna uksest sisse astuda keegi uus, ning sel juhul tuleb olla ärkvel ka veel viimased 8 tundi oma 24-tunnisest vahetusest. Nii juhtubki. Kuulen liftiukse avanemist ja sellega koos vanduvat naisehäält. „Fuck, raisk. Kurat! Appi,“ lükatakse järjekordne sünnitaja vastuvõtutoani. Hüppan kiirelt püsti, nügin oma voodi konkusse tagasi ja sisenen rohelist vormi siludes vastuvõtutuppa. Kolmekümnenda eluaasta kanti paar on EMO-st üles saadetud ja pikka kasvu naine ropendab kõhust kinni hoides, nii et maa must. „Tere õhtust! Ole hea ja heida siia pikali ja ma kutsun kohe ämmaemanda!“ Läksime. Meie osakond ehk sünnitusplokk on väike. Neli sünnitustuba, intensiiv ja kaks vanniga tuba. Lisaks veel vastuvõturuum, puhketuba ja kogu osakonna keskel asuv õepult. Sealt hargnevad ämblikuvõrguna koridorid tubadesse ja näha on kõik osakonna uksed ning liikumised. Pult on osakonna süda, kus lüüakse arvutisse kogu info, pannakse pastakaga joonelisse kaustikusse kirja iga saabunud sünnitaja, saadetakse laborisse proovid ja helistatakse arstile. Aga ka kootakse, lahendatakse ristsõnu, loetakse ja oodatakse. Puhketoas käime ennekõike söömas. See on väike ruum diivani, laua ja televiisoriga. WC ukse kõrvale on kleebitud illustratsioon väljaheidete võimalikest tahkusastmetest. Telekas mängib pidevalt, niisamuti on laual enamasti mõni tort, kook või muu maius, mille mõni tänulik perekond personalile toonud on. Keegi ei taha neid süüa, aga sööme ühtelugu ja kurdame, et nii palju suhkrut ei ole inimesele kasulik. Söömine on selles töös omamoodi rituaalne, eriti 24-tunnise vahetuse puhul. Minu jaoks on söömine ja suitsetamine selles majas kaks ainsat õigustust maha istuda, sest ikka leiaks kuskilt mingi tolmu, mida pühkida, või põranda, mida pesta. Tegelikult ei ole mitte keegi öelnud, et ma kogu aeg rabelema peaksin, aga ma olen noor ja mulle tundub, et ma olen siin selleks, et kõiki inimesi aidata, nii palju kui võimalik. Puhketoa diivani kõrval maas vedeleb üks kahvel. Keegi meist ei võta seda üles ja kui õhtul põrandat pesen, tõmban mopiga kahvli ümber ringi. See on komme – kui kahvel maha kukub, siis võib selle hädapärast jalaga diivani alla ära lükata, aga mitte mingil juhul enne vahetuse lõppu üles korjata, sest äkki tuleb muidu öösel sünnitajaid juurde. Kui nuga kukub, siis selle korjame üles. Mehi me ei pelga. IV „See laps nõudis mul viina,“ ütleb tumedapäine naine vastuvõtutoas. Kell on 8 hommikul, minu vahetus on just alanud ja hooldaja Asta, kellelt vahetuse üle võtan, ütleb lakooniliselt, et see naine tuleb kohe viia sünnitustuppa. Teen seda, tegutsen nii nagu alati. Naine on kogukas, sünnitus kulgeb kiirelt, ämmaemandad toimetavad. Aga kui laps välja tuleb, on lootevesi roheline. See laps on surnud ja ma tardun. Vaatan toas ringi. Ämmaemand on rahulik, arst ka. Laps puhastatakse, küsitakse emalt, kas ta soovib last oma rinnale. Ta ei taha. Tegutsen vaikselt ja püüan olukorda lugeda. Kas teen kõik nii nagu ikka? Ju vist. Tundub, et lapse südamelöökide puudumine oli kõigile peale minu teada juba enne sünnitustuppa jõudmist. Huvitav, kas Asta ei oleks võinud seda mulle öelda? Jätame ema omapäi, taastuma, temaga tuleb rääkima haigla sotsiaaltöötaja. Kui siis mõne aja pärast uuesti palatisse lähen, et naisele süüa viia, tunnen lõhnast, et ta on palatis suitsu teinud. Püüan talle selgitada, et ma saan küll aru, et ta on raskes olukorras, aga see on ohtlik – tema enda pea kõrval on hapnikukraan. Teda ei huvita, selge see. Praegu ei huvita teda miski. Paari tunni pärast on aeg viia ta üle sünnijärgsesse osakonda, aga see on selliste naistega väga raske. Sest meil ei ole eraldi tuba – kus ta ei peaks olema koos emadega, kes tulevad palatisse oma elusate vastsündinutega. Vanemämmaemand palub lapse karpi pakkida ja lahkamiseks morgi viia. Võtangi metallist karbi ja lähen tühjaks jäänud sünnitustuppa. Sealsamas mähkimislaual, kus tavaliselt kiirgab soojalamp ja vastsündinu saab oma esimese K-vitamiini süsti, kus teda kaalutakse ja esimesse mähkmesse pakitakse, võtan tal teki ümbert ära ja tõstan väikese keha karpi. Ta on suur laps ja mahub sinna väga täpselt, peaaegu liiga täpselt. Mugav tal seal karbis ei ole. Ma ei ole kunagi varem surnukeha näinud, väljaspool matuseid. Viin ta 0-korrusele. Morg ja suitsuruum. V Noor kaunis venelanna on sünnitusele kaasa võtnud oma ema. Mamotška siblib palatis ringi, mõjub autoriteetselt ja jagab tütrele käsklusi. Lapse isa käib vahepeal palatiukse vahelt piilumas, siis astub Mamotška välja ja annab talle väikese ülevaate. Aga tuppa teda ei lubata. Sünnitaja on hästi pisikest kasvu ja peene liistuga naine, kuid sünnitus tundub üsna libedalt minevat. Ühel hetkel ta siiski viskleb ja karjub „Ni maguu! Ni maguu!“, järgmisel hetkel on laps aga väljas, emal endal pole jõudnud isegi meik laiali minna ja ühest suust hakkavad nad Mamotškaga tunnustavalt vastsündinut kiitma – „Oo, kakaja krasavitsa!“. Valu unustatud, kõik õnnelikud, ka isa võib ukse taga kergendatult ohata ning loota, et kunagi lubatakse ta isegi last vaatama. Isad on üldse huvitav lisand sünnitustoas. Mõni on väga kohal, hoiab kätt, laseb end sõimata. Teine istub toanurgas tugitoolis ja püüab jalust ära olla. Teeme omavahel nalja, et mähkimislaua kõrval alati ootel olev nuuskpiiritus on enamasti just isade, mitte sünnitajate jaoks. Üks minu lemmikisadest on mees, kes püüab oma naisele toeks olla nii, et kordab talle justkui närvilise kajana kõiki ämmaemanda sõnu ja juhiseid. „Nonii, nüüd hinga!“ „Nonii, nüüd hinga!“ „Tubli.“ „Tubli oled, tubli!“ „Nii, kas hakkab uus press tulema?“ „Kas hakkab tulema uus press?“ Lõpuks läheb aga tempo nii kiireks, et ta ei jõua juhistega järge pidada ning hakkab lihtsalt rusikasse surutud käega ergutavalt viibutama, nagu elaks kaasa mingile pallimängule: „Veel! Veel! Veel! Veel!“ karjub mees, kui naine pressib. Sellist pilti olen näinud Portugali jalkabaaris, sünnitustoas mõjub see kohutavalt naljakalt. Ma tean, et ma ei tohi naerda. Ma ei naera, ausõna. Neelan oma muige alla ja mõtlen, et kui mina oleksin selle naise olukorras, virutaksin ma mehele ilmselt rusikaga. „Veel! Veel! Veel!“ Aga laps sünnib ja kõik on hästi. Ämmaemand kiidab naist – näe, ei olnudki ju nii hullu. Väga hästi läks, olid tubli. Laps puhkab naise rinnal, värske ema surub mehe kätt oma peos ja vastab: „Ilma oma meheta poleks ma seda suutnud.“ Õiged inimesed leiavad teineteist. VI On päev. See naine tuuakse kiirabiga, sünnitus oli alanud ootamatult kiiresti ja mees jõudis vaevu abi kutsuda. Neil on kodus juba mitu last, sünnitaja on kogenud ja protsess läheb väga kähku. Pressid juba käivad, avatus on täielik ja kellelgi pole aega mingeid südamelööke mõõtma hakata. See laps tuleb nüüd! Tulebki. Aga tema seljal on üks peopesasuurune laiguke, kust on nahk maha tulnud. Ta ei tee häält. Kiirelt haaravad ämmaemand ja arst lapse kaasa ja kogu meditsiinipersonal kaob kõrvalruumi – intensiivravipalatisse last elustama. Mina üksi jään segaduses paariga palatisse. Nad küsivad, mis toimub, miks laps ära viidi. Ma juba tean, mida öelda. „Mina ei ole küll meditsiinipersonal, aga nii palju kui ma kõrvalt nägin, tundus, et laps hetkel ei hinganud. Ma olen kindel, et arstid teevad kõik, mis võimalik, et teda aidata.“ Tegelikult ma tean, et kui nahk on juba maha tulnud, siis on see laps olnud surnud vähemalt 24 tundi. Aga mul ei ole õigust ega pädevust seda perele öelda. Selle asemel küsin, kuidas on ema enesetunne, kas platsenta hakkab juba tulema, kas ta tunneb kõhus uut valu. Pakun talle vett ja püüan olla kohal. Julgustan teda rahulikult hingama ja kinnitan, et kohe tuleb keegi, kes oskab rohkem infot anda – seni püüame tema eest hoolt kanda, et ka platsenta välja saaks. Kõigilt sünnitajatelt küsitakse, kas nad soovivad platsentat endaga kaasa. See on iga naise õigus, mõni tahab selle ära süüa, teine koduaeda matta. Vahel leiad kaasaküsitud platsenta aga hiljem perepalati riidekapist, kui perekond on haiglast lahkunud. Uus elu, uus laps, mis me selle veretükiga ikka jamame. Veel on sünnitusosakonnas üllatavalt palju väljaheiteid, oksendamist ja verd. Vere kogume kannu, et hinnata verekaotuse ulatust. Väljaheited ja okse käivad pea iga sünnituse juurde. Sellest pole miskit. Üldiselt olen kõigega harjunud, aga on üksikuid päevi, mil just vere lõhn ajab mind iiveldama. Siiski, mulle meeldib siin. Iga päev toimub midagi ning igal õhtul saab koju minna tundega, et oled midagi ära teinud. Olnud kellegi kõrval nende elu kõige olulisemal momendil, aidanud. Tundega, et see kõik loeb. VII Sünnitusmajas saavad kokku kõik inimesed. Rikkad ja vaesed, ilusad ja koledad. Sünnitavad lapsi, keda ootab ees suur tulevik, ja sünnitavad neid, kes joovad end poe taga surnuks. On seitsmeteistaastaseid, kes sünnitavad teist korda, ja naisi hilistes neljakümnendates, kes saavad emaks esmakordselt. On isasid, kes teenindavad oma perekondi igal sammul, on neid, kelle nime ei panda sünnitunnistusele kirja. On naisi ja lapsi, kelle nabanööri lõikan läbi mina, sest nende kõrval ei ole mitte kedagi peale haiglapersonali. Sünnib muudkui Kevineid ja Robineid ja Sofiasid ja Miiasid. Vannutakse, et ei kunagi enam, ja samas nenditakse, et eelmine kord mõeldi samamoodi. Me ei tea, mis saab väikesest Lissandrast või Daimarist pärast seda, kui nad koju lähevad ja neid jääb meenutama vaid sinine või punane täpp oma sünnikuupäeva juures. Aga meie oleme ikka siin ja elame kaasa, sööme torti, hoiame võõraste inimeste kätt, peseme põrandalt Sinu verd ja vaatame vaiksemal hetkel „Eesti otsib superstaari“. Me loodame, et igaüks, kes uksest sisse astub, läheb siit ära õnnelikuna ja et me oleme kasulikud. Loodame, et graafik peab ning et ühegi kolleegiga ei juhtuks midagi, mis sunniks meid pärast 24-tunnist vahetust samal õhtul uuesti tööle tulema. Pikka ja õnnelikku elu, head kooskasvamist, ja palun tooge tordi asemel puuvilju!

  • Kuidas jääb paremini meelde?
    on 24.03.2023

    Haridusuuringud näitavad, et mitmed vägagi populaarsed õppimisviisid pole tegelikult tõhusad ja on aeg nendest loobuda. Näiteks viimasel õhtul kontrolltööks tuupimise asemel on mõttekas hajutada õppimine mitmele päevale (hajutatud õppimine). Pikalt

  • Tee tööd armastusega, siis ei näe vaeva
    on 24.03.2023

    Veebruaris kogunes Eesti Võõrkeeleõpetajate Liidu kutsel veebiümarlaua taha Eesti ülikoolide, keeleõpetajate seltside ja liitude, üliõpilastest ja võõrkeeleõppe huvilistest koosnev grupp inimesi, kes valutas südant võõrkeeleõpetajate järelkasvu pärast. Ühisel jõul ja

  • Õpetaja oma tööst vanematega lasteaias
    on 24.03.2023

    Taisia Mahnatš on töötanud ühes ja samas lasteaias tervelt 34 aastat. On märkimist väärt, et lisaks on ta ise ka selle lasteaia kasvandik. Õpetajaametist unistas ta juba lapsena. Väikese tüdrukuna

  • Millal me lõpetame laste raamidesse surumise? 
    on 24.03.2023

    Lasteaias harjutame lapsi loovalt mõtlema. Loovus areneb nii uute olukordadega silmitsi seistes kui ka igavledes. Kuni seitsmenda eluaastani õpetame lastele, et ei ole olemas õigeid ja valesid vastuseid ning igas

  • Kunstiõpetuse head ja vead
    on 24.03.2023

    Õppekava uuendamine annab kunstiõpetajale varasemast rohkem vabadust. Kui õppekavas on vähem ettekirjutusi, võib see olla hea uudis kogenud kunstiõpetajale, samas kui noored õpetajad ei saa nii ehk piisavalt juhiseid. Senisest

  • Kolm vaadet 195-aastasele Tartu Õpetajate Seminarile
    on 24.03.2023

    Õpetajate seminari 195. aastapäeva tähistatakse märtsis loeng-seminaride sarjaga „Seitse aastakümmet õpetajate seminari õppejõu pilgu läbi“, kus heidetakse pilk selle õppeasutuse seitsmele viimasele kümnendile. Aga millised olid eelnevad aastakümned? Mida me

  • Piirinihutaja auhind Peaasjade eestvedajale
    on 24.03.2023

    Tartu Herbert Masingu Kooli 30. sünnipäeva konverentsil tunnustati Tiina Kallavuse nimelise Piirinihutaja auhinnaga kliinilist psühholoogi ja Peaasjade keskuse eestvedajat Anna-Kaisa Oidermaad. Anna-Kaisa Oidermaa on enam kui kümne aasta jooksul hinnanguvabalt

  • Kunst loob head inimest
    on 24.03.2023

    1936. aasta joonistamise ehk tolleaegse kunstiõpetuse test 7. klassile palus õpilasel visandada perspektiivis pang. Kindel on, et praegu ei ole kunstiõpetuse ülesanne enam tööstuse jaoks töölisi ette valmistada. Mis on

  • Soome keele õpetuse tulevikku vaadates 
    on 24.03.2023

    30-aastaseks saanud Eesti Soome Keele Õpetajate Seltsi (ESKÕS) arengust ja juubeliseminaril kuuldust.  Arutlesime kolleegidega, kuidas on olukord võõrkeeleõpetuses muutunud. Esile kerkisid mitmed teemad: õpetajate järelkasv, tasemeeksamid, ainekavade muudatused, eesti õpilastele

  • Väikese Printsi auhinna pälvis Taavi Tõnisson
    on 24.03.2023

    Auhind anti pidulikult üle 21. märtsil pärast „Apelsinitüdruku“ etendust Eesti Noorsooteatris. Väikese Printsi auhind antakse välja noore vaataja teatri päeva puhul, mis on 20. märtsil. Väike Prints väärtustab teatritegijate tähelepanelikku,