Kultuur

Kui 2008. aastal ilmus turule esimene nutitelefon, ei osatud arvata, et see toob kaasa ka fundamentaalse pöörde töömaailmas. Igal pool kaasas kantav ja alati internetiühenduses väike superarvuti koos sellesse tõmmatud rakendustega lõi võimaluse inimeselt-inimesele nõudluspõhiseks majanduseks, mille keskmes on vahendajatena digitaalsed pinnapakkujad ehk platvormid. Erinevalt varasematest teenusmudelitest võis uues ärimudelis üheks osapooleks olla n-ö inimene tänavalt, kellel esimest korda ajaloos pole tarvis tööjõudu vahendava ettevõtte abi, et pääseda ligi klientidele ehk turule. Kas soovid broneerida viimase hetke majutust? Tehtud. Kas soovid pitsat? Jõuab poole tunniga, (peaaegu) kuhu iganes soovid. Platvormitöö on ehedaim näide „tööst igal pool ja igal ajal“,[1] kuid selle ulatuse järjepidev laienemine taastoodab mustreid ajaloost, mida inimkond pole soovinud enam kunagi näha.[2] Kas digiplatvormide tulekus võib näha tavapärast töötamise muutumist või on tegu põhjaliku pöördega, mis hakkab töömaailma varjutama ebakindluse ja automaatse juhtimisega?[3] Mida arvata platvormide loodud võimalusest viia kokku kliente ja teenusepakkujaid maailma eri otstest? Digiplatvormide teke sattus 2008. aasta kriisi järgsesse aega, kui eriti just värskelt ülikooli lõpetanutele avanes vähem tavapäraseid töövõimalusi.[4] Esialgu said populaarseks sellised platvormitöö mudelid, mille puhul oli sisenemisbarjäär eeldatavate oskuste osas madalam ja mida tehti kindlas asukohas – näiteks senimaani populaarne sõidujagamine Uberi (loodi 2009) või Bolti vahendusel ja oma korteris toa väljaüürimine Airbnb platvormil (mis loodi 2008. aastal). Isegi enne neid oli olemas „klikitöö“, mis tähendab väiksemate ja lihtsamate tööülesannete täitmist veebis – näiteks küsitluse täitmine (tuntuim on Amazon Mechanical Turk, mis loodi 2005. aastal). Aja jooksul on platvormide tegevusalad laienenud ja lisandunud kullerteenused, töö inimeste kodudes (koristamine, parandustööd), kuid tekkinud on ka keerukamad, meie mõistes vabakutseliste oskusi vahendavad platvormid nagu Fiverr või Upwork, kust saab tellida tõlget, graafilist disaini, veebimontaaži jne või isegi õigusnõu. Laias laastus saab platvormide vahendusel tehtavaid ja tellitavaid töid jagada neljaks: kohapõhised ja veebipõhised ning madalamaid ja keerukamaid oskuseid eeldavad.[5] Peab aga meeles pidama, et platvormitöö mõiste on ajas voolav, sest platvormide algoritmid, regulatiivne kontekst ja turutingimused muutuvad kiiresti. Nüüdseks on platvormitöö levikut kaardistatud muu hulgas Euroopas (sh Eestis), Ameerika Ühendriikides[6] ja Kanadas[7] ning tulemused räägivad igal pool sama keelt – kuigi platvormitööd kunagi teinud inimeste arv on suur (keskmiselt veerand tööealisest elanikkonnast), on vähe neid, kes platvormide vahendusel oma põhilise sissetuleku teenivad. Näiteks Eestis on platvormitööd oma elus teinud 26% tööealisest elanikkonnast, iganädalasi platvormitöötajaid on u 7%, kuid põhiline sissetulekuallikas on see vaid 4,4% platvormitöötajate jaoks.[8] Puhtalt arvudele tuginedes on ohtlikult lihtne tekkima seisukoht, et tegu on ühiskonna jaoks marginaalse allhoovusega, mis eraldi tähelepanu ei vaja. Vaadates aga platvormide laiemat mõju, ilmneb sellise väite ekslikkus. Esiteks ei saa platvormitööd pidada eraldiseisvaks nišinähtuseks, sest piir eri töötamisviiside vahel muutub kiirelt hägusemaks. Ursula Huws jt toovad 13 EL-i riigis läbiviidud küsitluste põhjal välja, et töö digiplatvormidel on sattunud kahe töötamist laiemalt muutva suundumuse ristteele.[9] Esiteks on Euroopas üha rohkem neid inimesi, kes lapivad oma elatise kokku eri allikatest, kasutades selleks mitmeid töötamise vorme, sh platvormitööd. Ebatüüpilise töö osakaal on enamikus Euroopa Liidu riikides kasvanud 2007. aastast alates.[10] Valdavalt näeme iseendale tööandjate osakaalu kasvu, nende seas enim ühest kliendist sõltuvaid (dependent self-employed).[11] Teiseks on digitaalne juhtimine nüüdseks igapäevaelu ka n-ö tavatöötajate jaoks, eriti teenusvaldkonnas. Töö olemuse platvormistumise näiteid näeme töötajate tööaja ja soorituste algoritmilisel jälgimisel, teenuse broneerimisel internetis, hinnangute andmisel kasutatavale teenusele. Ka tavaline töökogemus võib seega hakata paljuski sarnanema platvormitööle ehk sotsiaalsed ja tehnoloogilised hoovused, mis on rajanud teed platvormitööle, on samasse vormi valamas ka tavalise töö olemust.   Platvormid kui ettevõtluse võimendajad või prekariaadi tekitajad? Adekvaatse arutelu platvormitöö (ja töö platvormistumise) teemal muudab keerukaks selle nähtuse mitmetaolisus. Lisaks platvormidel tehtava töö eri tüüpidele on ka vajadus ja motivatsioon platvormitööks inimeseti väga erinev – kui mõnele on see lõbus hobi, siis teistele ainus võimalik sissetulekuallikas.[12] Näiteks kuus kümnest USA platvormitöötajast leiab, et lisatulu on oluline või vajalik, ülejäänute jaoks on see meeldiv, kuid mitte hädavajalik lisasissetulek.[13] Ameerika sotsioloogid Steven Vallas ja Juliet Schor toovad välja viis enam levinud kujutlust platvormide kohta: platvormid kui 1) ettevõtluse inkubaatorid, 2) digipuur, 3) prekariaadi kiirendi, 4) institutsionaalsed kameeleonid ja 5) võimaldajad. Visiooni platvormidest kui ettevõtluse toetajatest toitis eriti platvormistumise algusaastatel kasutatud jagamismajanduse nimetus, mille järgi jagavad teenust pakkuvad inimesed platvormil oma alakasutatud ressurssi – üldjuhul aega –, saades vastu sotsiaalseid kontakte ja heaolutunnet. Jagamismajandust kiideti kui suurepärast võimalust teenida lisaraha, töötades endale sobival ajal ja mahus, mis andis ettevõtlusvõimaluse nendele, kes tavatööl mingil põhjusel osaleda ei saa. Erinevalt töötajatest on iseendale tööandjatel suurem autonoomia selles, kus ja kui palju tööd teha.[14] Platvormi ja platvormitöötaja vahel on vähemalt teoreetiliselt n-ö vabasuhe, mida iseloomustab madal kontrollitase. Digiplatvormid reklaamivadki end läbi paindlikkuse ja platvormitöötajate võimaluse tegutseda iseenda bossina – asjaolu, mida platvormitöötajad uuringute järgi kõrgelt hindavad.[15] Sellise prisma läbi vaadates on toimunud platvormirevolutsioon, mis annab töötegijale autonoomia ja agentsuse, sünnitab uudse võrgustikupõhise digimajanduse ning kuulutab lõppu klassikalisele palgatööle.[16] Uued töövõimalused ei ole siiski pakkunud kõigile töötegijatele samavõrd positiivset paindlikkuse- ja süllekukkunud rikkuse kogemust. Platvormil klikiteenuse tellijad ei saa sageli arugi, et teisel pool ekraani täidab ülesandeid inimene, mitte arvuti.[17] Platvormide ja platvormitöötajate vahel valitseb informatsiooni ja võimu asümmeetria[18] ja kontroll töö üle on laialt levinud – näiteks kirjutatakse detailselt ette, kuidas teenust peab osutama.[19] Siin tuleb mängu nägemus platvormidest kui digipuurist, milles inimene teenusepakkujana on allutatud pidevale jälgimisele, mõõtmisele, arvulistele hinnangutele, karistustele. Selle arusaama järgi on platvormitöötaja andmestumise ja digitehnoloogiate subjekt, keda erasektori kontroll valitseb sama karmilt kui sotsiaalkrediidi süsteem Hiina kodanikke. Erinevus on aga selles, et platvormid ei tugine vaid kalkuleerivatele mehhanismidele ja tulemusnäitajatele, vaid on platvormikasutajate (nii klientide kui teenusepakkujate) kiindumust suurendanud sümboolsete auhindade, mängude ja teiste müksudega, mis muudavad kogemuse positiivsemaks või isegi sõltuvust tekitavaks.[20] Ebakindlus paneb ahastama, kuid paindlikkus kaalub negatiivse üles Kolmas kujutelm võtab fookusesse platvormide töötingimused ja sotsiaalmajanduslikud tulemused ning väidab, et tegu on kiirteega prekariaati.[21] Platvormide tasud kujunevad nõudluse ja pakkumise klapitamise põhimõttel ning varieeruvad. Kui mõned Airbnb majutajad võivad teenida kümneid tuhandeid eurosid aastas, siis kullerite, sõidujagajate ja klikitöötajate sissetulek võib kohati jääda isegi alla miinimumpalga.[22] Platvormid on korduvalt kasutanud hinnadumpingu meetodit, kus esialgu, turu kasvu ajal, meelitatakse kõrgete tasude ja madalate hindadega ligi palju teenusepakkujaid ja kliente, kuid hiljem töötasusid vähendatakse. Selliseid praktikaid toetab platvormide hinnakujunduse läbipaistmatus. Platvormitöö madala töötasuga seostuvad suurem mentaalne koormus ja vaimse tervise probleemid, mida võib eriti täheldada juhul, kui selline töövorm on peamine sissetulekuallikas – näiteks Kanada madalama sissetulekuga platvormitöötajatest oli võrreldes sarnases olukorras tavatöötajatega tervelt 50% rohkem neid, kes olid ahastuses oma rahalise olukorra pärast.[23] Platvormitöö süvendab prekaarsust ka sotsiaalkindlustuse aspektist. Peaaegu kõik platvormid peavad platvormitöötajaid iseseisvateks lepingupartneriteks – õiguslikult tegutsevad platvormitöötajad iseendale tööandjatena, mitte tavapärases mõistes töölepinguga töötajana.[24] Pärast Teist maailmasõda on Euroopa sotsiaalkindlustuse aluseks olnud aga nimelt n-ö klassikalisele töösuhtele tuginev töömudel, mis pidi töötajale garanteerima kaitse töötuse, haiguse ja puude, eakuse jm riskide vastu.[25] Euroopa riikides on iseendale tööandjate kaetus sotsiaalkindlustusega nigel nii õiguslikust vaatepunktist kui ka praktikas.[26] Kui platvormitööd tegeval inimesel on hea ligipääs ravikindlustusele ja pensionile ning kaitse töötamisega seotud riskide vastu, siis enamjaolt tänu sellele, et platvormitööd tehakse püsitöökoha kõrvalt.[27] Võib küsida, et kui platvormide töötingimused ja sotsiaalkindlustuse perspektiiv on nii kehvad, siis miks inimesed selle töövormi kasuks ikkagi otsustavad? Paradoksaalsel kombel peavad platvormitöötajad ise oma kogemust valdavalt positiivseks. 78% USA platvormitöötajatest on hea kogemusega ja 24% väga positiivse kogemusega. Vaid 17% peab kogemust kehvaks, ning see ei ole seotud inimese sotsiaalmajandusliku taustaga.[28] Üks võimalik seletus on praegu platvormide poolt laialt kasutatav JOKK-skeem, kus makse makstakse võrreldes tavatööga vähem ja see võimaldab alternatiividega võrreldes platvormitöötajale suuremat sissetulekut.[29] Ilmselt peavad sotsiaalteadlased tulevikus uurima nii seda, millises platvormitöö kujutelmas elavad platvormitöötajad ise, kui ka seda, kuidas tagada võrdne konkurents tavaettevõtete ja platvormiettevõtete vahel, et vältida priisõitu ausate maksumaksjate seljas. Riik peab sotsiaalkindlustuses leidma lahenduse Kui uuringud näitavad, et platvormitöötajaid endid puuduva sotsiaalkindlustuse probleem eriti ei morjenda, siis ühiskonda laiemalt peaks see teema huvitama küll – saamata maksutulu ning erakorraline arstiabi tuleb kellelgi lõpuks kinni maksta. Selliselt võib platvormitöö laiem levik saada sotsiaalkindlustussüsteemile pikaajaliselt koormaks, kui seda „ära ei lahendata“.[30] Millised oleksid võimalused olukorda parandada? Üks lähenemine on õiguslik ning see lähtuks eeldusest, et platvormitöötajad ei ole iseendale tööandjad, vaid midagi sarnasemat töötajale.[31] Sellisel juhul võiks kaaluda kas töötaja definitsiooni muutmist nii, et see hõlmaks ka platvormitöötajaid, või luua juurde eraldi õiguslik platvormitöötaja kategooria. Selline lähenemine aitaks vähendada platvormitöötajate vastutuskoormat ise riskidega hakkama saada. Kriitikud leiavad aga, et see lahendus kas vähendaks platvormitöö paindlikkust oluliselt või tekitaks liiga suure ahvatluse hakata seni töölepinguga töötavaid inimesi asendama platvormitöötajatega.[32] Teine võimalus on muuta sotsiaalkindlustus kättesaadavamaks, vähendades sotsiaalkindlustusele kvalifitseerumise piirmäärasid ja muutes vastavuskriteeriume. Ka Rahvusvaheline Tööorganisatsioon on soovitanud universaalsuse, adekvaatsuse, kaasaskantavuse, läbipaistvuse ja riskijagamise suurendamist.[33] Sellise idee poolt ollakse tavaliselt senikaua, kuni seistakse silmitsi lahenduse eelarvestamisega ning sotsiaalkindlustussüsteemide ajaloo jooksul tekkinud keeruka reeglirägastikuga. Millele riigid ei ole aga kuigivõrd veel mõelnud, on e-riigi potentsiaal luua lahendusi iseendale tööandjate jaoks, näiteks digitaalsed töökontod, mis eri allikatest sissetulekut kokku koondaksid ning seeläbi nii kindlustuse kaasaskantavust kui ligipääsetavust parandaksid. Eesti on ettevõtluskonto lahendusega üks eeskujumaadest, näidates, et ajalooliselt kujundatud reeglid võivad uudse lahendusega olla hästi ühendatavad.[34] Juba levinud lahenduste kohandamise ideid on hakanud täiendama nende hääled, kelle meelest töötamise olemus on niivõrd muutunud, et kogu sotsiaalkindlustussüsteem peaks muutuma – näiteks sotsiaalkindlustuse lahtisidumisega töösuhtest. Selle näiteks on kodanikupalga koolkond, kelle meelest aitaks kõigile inimestele igakuiselt makstav ühesuurune toetus lahendada nii süsteemide keerukusest ja piirmääradest tulenevaid auke kindlustuses kui ka pikaajalist tehnoloogilise töötuse probleemi.[35] Enamjaolt sumbuvad aga kõik vähegi praktilisemad kodanikupalga ettepanekud kiirelt seetõttu, et kodanikupalk oleks meetmena äärmiselt kulukas[36] ning ühtlane toetusmeede ei kahandaks piisavalt ebavõrdsust. Pehmem lähenemine oleks luua lahendus, mida Alfers ja teised nimetavad universaalseks inimõigustele tuginevaks lähenemiseks, ehk toetuste-teenuste süsteem oleks praeguse sarnane, aga põhineks kodanikustaatusel (mitte töösuhtel). Seni ei ole aga ükski lääneriik jõudnud töötava lahenduseni, kuidas sellist korraldust rahastada. Riigi otsustamatus kindlustuse laiendamisel võib kaasa tuua erakindlustuse kasvu, kui iseendale tööandjad hakkavad ise kindlustusvõimalusi otsima. Õigupoolest on platvormid hakanudki otsima lahendusi täiendavateks kindlustusvõimalusteks. Näiteks sõidujagamise platvorm Grab Singapuris kannab vabatahtlikud sotsiaalkindlustusmaksed otse riigile. Tulemus sõltub aga sellest, kes kannab kindlustuse puhul riskid ja kuidas mudel on üles ehitatud. Erakindlustuse kriitikud osutavad, et see võib tekitada rohkem probleeme kui lahendusi, eriti madalama sissetulekuga inimestele ja haavatavatele ühiskonnagruppidele.[37] Omaette mõtteharjutus on, milliseks kujuneb tulevik vaid pooleldi toimiva riikliku kindlustuse ja erakindlustuse kombinatsioonis. Näiteks Eesti-taolises solidaarse kindlustusega riigis ei ole raske ette kujutada, mis saaks riigi pakutavatest teenustest ja nende rahastusest, kui paremal järjel inimesed kiirema ja mugavama teenuse nimel otsustaksid erakindlustuse kasuks ning riiklikku süsteemi oma maksuraha enam ei panustaks. Platvormid kui kolonialistlike võimudünaamikate taastootjad Töö platvormistumisel on aga üks lisadimensioon, mille mõjuulatus nii tööturule endale, töötajate heaolule kui ka sotsiaalkindlustuse korraldusele on alles selgumas – see on globaalne virtuaalne tööturg. Eelmainituile lisaks tahaksin seega visata lugejale pureda veel ühe võimaliku narratiivi platvormitöö mõtestamiseks – platvormid kui globaalse neokolonialismi võimaldajad. Koroonakriisi jooksul tekkis hüpe kaugtöö kasutamises. Veebipõhine töö, mida inimene saab teha tööandjale oma kodust, saab sama hästi tehtud maakodust või hoopiski teises riigis viibides. See paneb tahtmatult flirtima mõttega globaalsest tööturust, kus ettevõtted leiavad töötajaid vastavalt nende oskustele ja võimekusele, asukohast sõltumatult, hakates nii ühtlustama globaalset elatustaset ja aidates järele seni perifeerseid piirkondi. Esialgsed tõendid näitavad aga, et isegi kui mõte ise ei ole määratult naiivne, mängivad digiplatvormid ja töö platvormistumine laiemalt selle teostumises pigem negatiivset rolli. Globaalne virtuaalne töö on tavaliselt nähtamatu[38] ja seetõttu ei satugi vähemalt Eestis ka avalikkuse radarile ega jututeemadesse. Ei tohiks aga üllatuda, kui ühel päeval leiame selle eest… oma kiirtoiduketist. Nii juhtus Kanada kiirtoiduketi Freshii klientidega, kes seisid ühel päeval silmitsi virtuaalse kassapidaja Percyga, mis oli ekraani taga video vahendusel tellimusi vastu võtvate sadade Kesk-Ameerikas elavate töötajate üldnimetus. Freshii on sattunud kriitikalaviini alla nii Kanada inimestelt töövõimaluste võtmise pärast kui ka seetõttu, et töötajate õigused ja loomulikult töötasu on Percyde elukohariigis märkimisväärselt kehvemad.[39] Nähtamatuks jäävad meie jaoks ka Meta ja teiste sotsiaalmeediaplatvormide hämarad telgitagused. Küllap ei kujuta keegi selle artikli lugejatest ette, et tema põhitööks võiks olla päevade kaupa läbi vaadata inimeste poolt internetti üles laetud rõlgusi, et välja selekteerida parketikõlbulikku materjali. Selline saatus on aga tuhandetel Filipiinide sisumoderaatoritel, kellele saadetakse sorteerida sotsiaalmeediaprügi – tuhandeid fotosid ja videoid päevas, et hoida internetti turvalisena.[40] Nähtud jubedused koos puuduva psühholoogilise toega on viinud ebaharilikult suure arvu selle töö tegijaid oma elu lõpetamiseni. Globaalne virtuaalne tööturg annab mõjukamatele enneolematud võimalused ekspluateerida ebastabiilsete, kehva majandusliku olukorraga riikide tööjõudu. Seda ilmestab lugu Colombias elavast Venezuela migrandist Oskarina Fuentes Anyast, kes teenib sarnaselt tuhandetele teistele oma sissetuleku Appeni nimelisel platvormil, nimetades tehisintellekti tehnoloogia arendamiseks fotodel olevaid objekte. MIT Technology Review artiklis[41] räägib Fuentes Anya, et ootab pidevalt arvuti ees uusi tööülesandeid, mille eest tasu võib olla vaid mõned sendid tükk ning millest paljud on võimatud. Mõnel nädalal teenib ta kokku vaid 6–8 USA dollarit. Majanduskatastroofi käes vaevleva Venezuela elanikud näevad ebakindlates ja pidevalt odavamat turgu otsivates platvormides oma ainsat õlekõrt ning pelgavad, et igasuguse kaeblemise korral kaoks neilt seegi võimalus. Need on vaid mõned näited, kuidas virtuaaltöö on hakanud taastootma kolonialistlikke võimusuhteid. Kui oma koduriigi piirides saame reegleid luues ja seadusandlust muutes proovida prekariaadi süvenemist vältida, siis kummitustöötajate heaolu kipub sõltuma platvormide ja nende klientide suvast. Positiivsed võimalused  Võib-olla ei pea platvormitöö ja töö tulevik olema nii tume ning võimalused peituvad Vallase ja Schori neljandas ja viiendas mõtteparadigmas – platvormid kui institutsionaalsed kameeleonid ja uute lahenduste võimaldajad? Küsimus tundub olevat eelkõige selles, kes ja kuidas selle mitmepealise hüdra ohjamise enda kanda võtab. Eelnev näitas, et paindlikkus ja suurem autonoomia on paljudele töötegijatele olulisemad kui stabiilne sissetulek või suurepärased töötingimused. Sellest on palju õppida ka traditsioonilistel tööandjatel, kes peavad praegu niigi välja nuputama optimaalse tasakaalu kodust töötamise, hübriidtöö ja puhtakujulise kontoritöö vahel. Esimesed koroonakriisijärgsed võrdlusuuringud näitavad, et kodutöö võimalusega töötajad on õnnelikumad ja produktiivsemad kui ainult kontoris käijad. Kuid eriti näib alluvussuhe olevat üles ärritanud Z-generatsiooni tööjõu, kes #antiwork koondnimetuse all on (eriti USA-s) massiliselt oma nõmedaid töökohti maha jätmas. Platvormitöö, aga eriti selle vabakutselise töö piiril heljuvad vormid, konkureerivad tööturul töötajate huvi pärast ning on kindlasti lisanud noortele kindlust lahkumisavaldus lauale visata. On loogiline, et uue ajastu tööandja proovib neid õppetunde ja töötajate paindlikkusesoovi arvestada, olgu siis võimaldades rohkem kodukontorit või tasustamata puhkepäevi. Töötajakogemuse ehk EX (employee experience) arvestamine on tulevikus atraktiivse tööandja kuvandi osa, mis võib platvormide senist võidukäiku omakorda tasakaalustama hakata. Vabakutseline ja projektitöö võib hoolimata meeldimisest olla siiski paljude inimeste tulevik. Kas võib loota platvormide endi muutumist ehk rõhuda neile kui kameeleonlikele võimaldajatele? Võimalusi on ka selle osas. Esiteks võivad sekkuda riigid, kohalikud omavalitsused või vabaühendused. Huws jt pakuvad ühe ideena välja kohalikud platvormid, mis võiksid olla 21. sajandi digijuhitud heaoluriigi osa.[42] Selline riik võiks platvormide loogikat kasutades luua avalikele teenustele keskenduvad platvormid, tuues need demokraatliku kontrolli alla, parandades platvormitöötajate töötingimusi, teenuse pakkumise kvaliteeti ja ravikindlustuse, pensionide, vanemahüvitise võimalust. Kohalike platvormide suur võimalus oleks võimestada platvormistumise positiivseid tulemusi. Näiteks on platvormiteenustel seni olnud positiivne efekt koduste tööde soolises jaotuses – koristusteenuste ja valmistoidu parem kättesaadavus on vähendanud naiste kodutöö koormust.[43] Ei ole mõeldamatu, et riik võiks tulevikus näiteks vautšeripõhiselt pakkuda platvormide kaudu eakate hooldust, hädaabi lastehoidu või isegi supiringe, et võrdsemad töövõimalused oleksid kättesaadavamad ka ühiskonna vaesematele gruppidele. Sellise platvormi vahendusel töötamine ei pea olema umbtee, kui see on kombineeritud väljaõppe, koolituste ja karjäärivõimalustega. Teiseks on siin-seal juba näha, et platvormi omanikuks võivad olla platvormitöötajad ise ehk tekkinud on platvormikooperatiivid. See on hea vahevariant paindliku vabakutselise töö kombinee-rimisel platvormide pakutava võrgustikuefektiga, hoides aga kontrolli nii töötingimuste kui ka tulu üle väärtuse peamiste loojate käes. Näiteks Airbnb-le konkurentsi pakkuv majutusplatvorm Fairbnb lubab oma kasumi tagasi kogukondadesse investeerida. Kuigi ideena ilus, ei ole kooperatiivi käigushoidmine lihtne ülesanne. Kooperatiiv-platvormid heitlevad ühest küljest poliitilise vaate ja majandusliku loogika omavahelises pinges ning teisalt riskivad allutada üllad ideed tulususe eesmärkidele.[44] Isegi kui üks või teine platvormitöö ja töö platvormistumise riske tasakaalustav jõud võimust võtab, ei tasu unustada, et globaalsed platvormid on oma praegusesse eelispositsiooni jõudnud tänu kiirusele ja kohanemisvõimele. Samavõrd kui võib tõenäoliseks pidada mõne alternatiivse platvormimudeli esilekerkimist, võib eeldada, et kümne aasta pärast on praegused platvormid trüginud järjest enam nii riigi kui ka tööandjate mängumaale. Tahaks loota, et meie endi kujutluste ja arusaamade parem mõistmine aitab kaasa maailma tekkele, kus platvormitöö ei võrdu peost-suhu elava prekariaadiga ei siin ega ka kaugel globaalses lõunas. [1] J. Messenger, O. Vargas Llave, L. Gschwind jt, Working Anytime, Anywhere: The Effects on the World of Work. Eurofound and the International Labour Office, 2017. [2] Vt siinsamas numbris ka: O. Loone, Kuidas kaitsta platvormitöötajat, lk 92–103. [3] M. A. Cherry, Beyond Misclassification: The Digital Transformation of Work. Comparative Labor Law & Policy Journal. Saint Louis U. Legal Studies Research Paper nr 2016-2, 2016. [4] W. Eichhorst, A. Hemerijck, G. Scalise, Welfare States, Labor Markets, Social Investment and the Digital Transformation. IZA Institute of Labor Economics, 2020. [5] Kohapõhise ja veebipõhise asemel kasutatakse ka näiteks kohalik ja globaalne (vt nt S. Vallas, J. B. Schor, What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy. Annual Review of Sociology, 2020, kd 46, lk 273–294). [6] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021. Pew Research Center, 08.12.2021. [7] P. Glavin, S. Schieman, Dependency and Hardship in the Gig Economy: The Mental Health Consequences of Platform Work. Socius Sociological Research for a Dynamic World, nr 8, märts 2022, lk 1–13. [8] J. Vallistu, M. Piirits, Platvormitöö Eestis 2021. Küsitlusuuringu tulemused. Arenguseire keskus, 2021. [9] U. Huws, N. Spencer, M. Coates jt, The Platformisation of Work in Europe: Results from Research in 13 European Countries. University of Hertfordshire, 2019. https://doi.org/10.18745/ds.21600. [10] M. Matsaganis, E. Özdemir, T. Ward jt, Non-standard Employment and Access to Social Security Benefits. Social Situation Monitor, Research Note nr 8/2015. 2016. [11] S. Spasova, D. Bouget, D. Ghailani jt, Access to Social Protection for People Working on Non-standard Contracts and as Self-employed in Europe. A Study of National Policies. Brüssel, 2017. [12] A. Ravenelle, Hustle and Gig: Struggling and Surviving in the Sharing Economy. Social Forces, kd 98, nr 2, e5. [13] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021. [14] S. Vallas, J. B. Schor, What Do Platforms Do? Understanding the Gig Economy. [15] M. K. Chen, P. E. Rossi, J. A. Chevalier jt, The Value of Flexible Work: Evidence from Uber Drivers. Journal of Political Economy, 2019, kd 127, nr 6, lk 2735–2794. [16] Vt nt E. Brynjolfsson, A. McAfee, The Second Machine Age: Work, Progress, and Prosperity in a Time of Brilliant Technologies. New York, 2014; A. Sundararajan, The Sharing Economy: The End of Employment and the Rise of Crowd-based Capitalism. Cambridge (MA), 2017. [17] L. C. Irani, M. S. Silberman, Turkopticon: Interrupting Worker Invisibility in Amazon Mechanical Turk. Rmt-s: Proceedings of the SIGCHI Conference on Human Factors in Computing Systems. Pariis, 2013, lk 611–620. [18] A. Rosenblat, L. Stark, Algorithmic Labor and Information Asymmetries: A Case Study of Uber’s Drivers. International Journal of Communication, 2016, nr 10, lk 27. [19] V. De Stefano, The Rise of the Just-in-Time Workforce: On-demand Work, Crowd-work, and Labor Protection in the Gig-economy. Comparative Labour Law and Policy Journal, 2015, nr 37, lk 471. [20] Vt nt C. Gerber, M. Krzywdzinski, Brave New Digital Work? New Forms of Performance Control in Crowdwork. Rmt-s: Work and Labor in the Digital Age. Toim. S. P. Vallas, A. Kovalainen. Research in the Sociology of Work, nr 33. Bingley, 2019. [21] Tööturu muutuste tulemusel tekkinud uus sotsiaalne klass, keda iseloomustab ebakindlus ja madal sissetulek. [22] Seda on väga keeruline jälgida, sest platvormide tasupõhimõtted ei ole kuigi läbipaistvad. Platvormid võivad teenusepakkujate veenmiseks kajastada kõrgemaid tasumäärasid, mis kehtivad kõrgema nõudluse perioodidel (näiteks sõidujagajatel tipptunni ajal). Paraku võib madalama nõudluse perioodidel tasumäär olla oluliselt madalam. [23] P. Glavin, S. Schieman, Dependency and Hardship in the Gig Economy… [24] S. Joyce, M. Stuart, C. Forde jt, Work and Social Protection in the Platform Economy in Europe. Advances in Industrial and Labor Relations. Bingley, 2019, kd 25. [25] Selles mudelis on alati olnud erandeid, näiteks hooajalised töötajad, ebatüüpilised töötajad (nt iseendale tööandjad) ja ebaformaalne tööjõud. [26] S. Spasova, D. Bouget, D. Ghailani jt, Access to Social Protection for People Working on Non-standard Contracts and as Self-Employed in Europe. [27] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work: Ensuring Social Security for Digital Platform Workers. International Social Security Review, 2019, kd 72, nr 3, lk 17–41. [28] M. Anderson, C. McClain, M. Faverio jt, The State of Gig Work in 2021. [29] Selle kohta, kuidas valikut eri töövormide vahel mõjutavad eri maksumäärad, vt nt A. Milanez, B. Bratta, Taxation and the Future of Work: How Tax Systems Influence Choice of Employment Form. OECD Taxation Working Papers 41. Pariis jt, 2019. [30] S. Joyce, M. Stuart, C. Forde jt, Work and Social Protection in the Platform Economy in Europe. [31] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work… [32] Euroopa platvormitöö direktiiv on esimene samm selles suunas, andes platvormitöötajatele võimaluse vaidlustada oma tööalane staatus iseendale tööandjana, kuid ei klassifitseeri neid automaatselt ümber. [33] C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work… [34] Sellest hoolimata on ettevõtluskonto oma praegusel kujul sotsiaalkindlustuse tagamiseks vaid poolik lahendus, sest madal maksumäär eeldab kindlustuse piirmäära ületamiseks küllaltki kõrge tulu teenimist. Lisaks ei võimalda konto kulusid maha arvestada. [35] Vt nt T. Balliester, A. Elsheikhi, The Future of Work: A Literature Review. ILO Research Department Working Paper, 2018, 29, lk 1–54. Kodanikupalga sõna ei tähista aga eri aruteludes sugugi sama asja. Vaata pikemat analüüsi kodanikupalgast: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kodanikupalk-mis-miks-voi-miks-mitte/ [36] M. D. Tanner, The Pros and Cons of a Guaranteed National Income. Cato Institute Policy Analysis nr 773, 12.05.2015. https://www.cato.org/policy-analysis/pros-cons-guaranteed-national-income. [37] Vt nt L. Alfers, F. Lund, R. Moussié, Approaches to Social Protection for Informal Workers: Aligning Productivist and Human Rights‐Based Approaches. International Social Security Review, 2017, kd 70, nr 4, lk 67–85; ja C. Behrendt, Q. A. Nguyen, U. Rani, Social Protection Systems and the Future of Work… [38] Seepärast nimetatakse seda ka kummitustööks (ghost work) [39] https://globalnews.ca/news/8791036/freshii-percy-virtual-cashier-job-outsourcing/ [40] E. Dwoskin, J. Whalen, R. Cabato, Content Moderators at YouTube, Facebook and Twitter See the Worst of the Web – and Suffer Silently. The Washington Post, 25.07.2019. [41] K. Hao, A. P. Hernández, How the AI Industry Profits from Catastrophe. MIT Technology Review, 20.04.2022. [42] U. Huws, N. Spencer, M. Coates jt, The Platformisation of Work in Europe: Results from Research in 13 European Countries. [43] Näiteks on Eesti naistel söögitegemisele kuluv aeg aastate jooksul vähenenud, mille üheks põhjuseks peab statistikaamet toidukullereid: https://novaator.err.ee/1608832882/eesti-naised-voitsid-20-aastaga-enim-vaba-aega-soogitegemise-arvelt. [44] M. Sandoval, Entrepreneurial Activism? Platform Cooperativism Between Subversion and Co-optation. Critical Sociology, 2020, kd 46, nr 6, lk 801–817.

Ma olen täiesti tavaline mees. Tõesti, täiesti tavaline. Töötan väikelinna volikogus. Vastutan lemmikloomade registri eest. Paaril korral on tulnud jutuks, et see ei ole vajalik ametikoht, et omavalitsus peaks õhem olema, teate küll. Aga iga kord on kohalikud koera-, kassi-, kitse-, mugavussea-, kuke- ja teiste loomade sõbrad mulle appi karanud. Iga kord. Ja ma usun tõesti, et ehk see on minus eriline. See on miski, mis muudab ühe täiesti tavalise mehe mõneti väljapaistvaks. See, et ta teeb oma tavalisi asju korralikult. Ma hoolin loomadest. Kõik loomapidajad, valdavas osas lemmikloomapidajad, usaldavad mind. Nad julgevad minu käest nõu ja abi küsida. Nad tulevad oma muredega minu juurde ja lähevad ilma minema. Vaadake, ma ei piirdu registriga. Ma toetan alati. Liigselt uhkustamata võin väita, et mina, just mina, olen lahendanud mitu konflikti naabrite vahel. Näiteks see lugu kukega. Kahjuks ei tulnud inimesed kohe minu jutule, suur tüli oleks jäänud olemata. Aga jah, Partsi Leida pidas oma linnamajas paari kana ja kukke. Kukk, linnuke-siretiib, kippus kirema, aga naabrid panid seda pahaks. Ütlesid, et nemad ei saa magada ja nii. Kukeraibe, nii nad ütlesid (mina ei ütleks mingil juhul „kukeraibe“), lõugab mõnikord terve öö. Ja läksid siis Partsi Leida ukse taha kuke kaela nõudma. Leida pani muidugi vastu, käre vanamutt on, isand Karjus püüdis isegi üle aia ronida, kirves käes, aga Leida virutas talle lumelabidaga – kes teab, milleks see tal maikuus kohe võtta oli – ja sinna see esimene rünnak õnneks jäigi. Isand Karjus ei saanud ka väga viga, kõik korras. Mina mõtlesin, et inimestel, neil Partsi Leida naabritel oli nagunii paremaid aknaid vaja. Kauplesin neile meie ehitusärimehelt hea hinnaga mitmekordsed aknad, nüüd lubavad jumala linnukesel edasi elada. Vedas muidugi, et neil see rahanatuke oli, ega ma neid aknaid neile ise osta poleks jõudnud. Partsi Leida ka mitte. Tükk tööd oli sellega, andis neid inimesi ikka veenda, aga tehtud see sai ja lõpuks oli kõigil hea meel. Ei maksa oma viha niimoodi vaese linnu peale välja elada, kui leidub paremaidki lahendusi. Ega see muidugi täiuslik ole, natuke ikka kostab läbi, aga eks linnas, üldse ühiskonnas, peagi teistega arvestama. Midagi ei ole teha. Suvel, soojemal ajal, siis kui inimesed aknaid pikalt lahti hoiavad, käib kukk komandeeringus. Hankisin talle tutvuste kaudu tuusiku. Partsi Leida ei tahtnud sellega leppida, aga lõpuks ikka soostus. Kompromisside kunst nõuab pingutust kõigilt. Ühesõnaga, ma olen täitsa tavaline mees. Pealaest jalatallani täiesti tavaline. Kui kõik teised, kas nüüd just kõik, aga väga paljud, püüavad endas mingit isikupära välja tuua, isikupära on tänapäeval hinnas, näiteks täiesti isemoodi riietuda, isegi kui see erilisus on mingis detailis, mida kõrvaltvaataja kuidagi märgata ei suuda, siis mina, mina olen just see, kes tunneb vaikset naudingut kollektiivsest riietumisstiilist, selle üldise, avaliku, ühise tabamisest, leidmisest ja ainsana selle joone täpsest ja punktuaalsest järgimisest. Nii et õigupoolest olen ma riides tibanatuke teisiti kui ükskõik kes teine, aga kuna ma juhindun ühisest maitsest kui niisugusest, selle varjatud loomusest, tõelisest olemusest, siis ei märka seda keegi ja ma olen tõesti kõige tavalisem. See võib mõjuda paradoksaalselt, aga piisab, kui öelda, et olen täiesti tavaline, et täieline silmapaistmatus paneb mu sees vaikselt podisema rõõmu. Ma järgin üldse küllalt ranget, korrastatud reeglistikku. Antud juhul on oluline rääkida toidust, toitumisest. Tähendab, hommikuks keedan endale putru ja lõuna ajal söön kaasavõetud võileiba, aga õhtusöögi eelistan süüa kohvikus Sinikrae. Kusjuures, mina ei tea, kas selle kohviku nimi viitab tõepoolest lihtsama, füüsilise töö tegijatele või on nad sinikael-pardi osas midagi sassi ajanud või meeldis neile lihtsalt selle sõna kõla, ma ei tea. Igatahes, kohviku interjöör küll töölissööklat ei meenuta, mitte sugugi. See on meie linnakese kohta ikkagi väga peen, ütleksin, lausa elegantne paik. Sama käib ka toitude kohta. Kõik praed on keerukad, salatit ei visata prae kõrvale peoga, vaid paigutatakse taldrikule tundliku käega, kunstipäraselt, kastmeid ei valata purgist, vaid valmistatakse oma köögis, iga prae kõrvale oma kaste. Ja kui olen Sinikraes kenasti kõhu täis saanud, siis lähen koju. Vaatame seal kassiga, kassi nimi on Patarei – tema nurrumine kõlab nagu kaugel asuva suurtükipatarei kõmin –, loodussaateid, teinekord mõne filmi, sirvin mõnd ajakirja ja käin jalutamas. Mul on imeline kass, ta istub minu kõrval ja laseb mul oma turjakarvades vaikselt kõhvitseda. Päevad täidab töö volikogus. Mul ei ole kihku kolida suuremasse korterisse või – jumal hoidku – osta autot või uut mööblit või ma ei tea mida veel. Milleks? Ma olen rahul oma eluga just sellisena, nagu see on, sellisena, milliseks ma ta elanud olen. Ühesõnaga, kuna ma olen muus osas nii vähenõudlik, siis võin vaatamata võrdlemisi tagasihoidlikule palgale rahumeeli iga päev väljas söömas käia, mingit probleemi ei ole. Õigupoolest on probleem nii olematu, et seda raha ja väljas söömise seost poleks pidanud mainimagi. Arvatavasti tegin seda alateadliku soovi tõttu elada tagasihoidlikult ja vähemalt minu nooruses ei sobinud väljas söömine tagasihoidlikkusega kuidagi kokku. Harjumuse jõud! Igatahes on mul Sinikraes oma kindel laud. Mulle meeldib, kui mõned olulised asjad on alati samamoodi. Minu laud on tagumises nurgas otse tualettruumi kõrval. Minu laud on selline… kandiline. Teate küll. Teised lauad on ka kandilised, aga selle laua kandilisuses on midagi, teate, kodust. Ma peaaegu armastan seda lauda. Ma ju juba ütlesin, et mulle väga meeldib, kui asjad käivad iga päev samamoodi. Jah, ütlesin küll. Mulle meeldib, et kui Sandra on tööl, siis teenindab mind tema. Ja nad teavad seda ka ja Sandra on ühe lihtsama kliendi ära teeninud. Igatahes, jah, mõned asjad olgu nii, nagu nad on. Lemmikloomade registriga töötades saan nagunii kätte piisava portsu teravamaid, ekstreemseid kogemusi. Ma arvan, et valisin selle laua alateadlikult – ma viitan nüüd sellele, et see on kempsu kõrval. Vaadake, mul oli see juba välja valitud, kui ma märkasin, et see ei ole väga populaarne laud. Kui kohvik ei ole päris täis (sel ajal kui mina lähen, ei ole see kunagi päris täis), siis pole see laud kunagi võetud. See on alati vaba. Ma usun, et tunnen oma loomust lihtsalt nii hästi, nii põhjalikult, sain kohe aru, olgugi alateadlikult, et see on laud, millele ma võin kindel olla, mida võin usaldada. Laud, mida keegi ei hakka minult üle lööma. Laud, mida ma ei pea reserveerima, mille pärast ma ei pea võitlema ja mis just tänu sellele on kõigist ülejäänud laudadest parem. Minu jaoks on väga oluline, et mõned väikesed asjad oleksid ühtmoodi, et ma leiaksin nendest üha muutuva maailma tormide eest varju. Üldjoontes kõik laabus. Ma pean silmas kogu oma elu. Aga siis hakkasid puhuma uued tuuled. Oh, kuidas ma jälestan uusi tuuli! Ühel päeval teatas ettekandjapreili, juhtumisi Sandra, ikka ja alati Sandra, et neil on uus korraldus, et kahju küll, aga. Ma ei tahtnud sellest rääkidagi, aga kus ma pääsesin. Ühesõnaga, selgus, et nad ei müü mulle enam lastepraadi. Ma püüdsin isegi nalja teha! Ütlesin, et olen hingelt laps. Aga Sandra – ja hiljem selgus, et ka kõik ülejäänud ettekandjad – jäid endale kindlaks. See on väga imelik, nad suhtusid minusse silmanähtavalt hästi, aga ikkagi keeldusid nad mulle edaspidi lastepraadi müümast. Friikartulid ja viinerid, mm. Aga mina ei kavatse mängida tagasihoidlikku! Ma tahan elada täiel rinnal. Muidu oleksin nagu mu sõbra, Valdeku, vanaema. Ma käisin Valdekul ühel suvel Matsiveres külas. Oli see vast suvi! Aga Valdeku vanaemal oli kombeks päeval rääkida, et ei, tema ei taha jäätist, et las jääb lastele; ei, tema ei taha kooki ega moosi; halvaad?! – muidugi mitte!; ei, komme, ei; talle, vanainimesele, pole vaja; sööge teie, lapsed, sööge pealegi. Meil oli natuke imelik isegi pannkooke pugida, aga no mitte väga. Lõppude lõpuks olime me väikesed elurõõmsad tõprad, ei hoolinud liialt teiste tunnetest. Valdek oli juba harjunud ka. Igatahes, vanaema keeldus kõigest heast ja paremast, ehkki mitte kategooriliselt, vaid kuidagi niimoodi, ääri-veeri, allaheitlikult. Ja siis ühel ööl tuli mul pissihäda, hiilisin trepist alla, et mitte kedagi äratada, ja nägin, et Valdeku vanaema seisis külmkapi juures, kollases valguses, kammimata peaga ja öösärgis pisut tontlik, veresooned lõid tema luidratel jalgadel tantsu, roomasid üles põlve poole nagu maod, ja jõi otse purgist moosi. Mul võttis tükk hiilimist, enne kui ma sel ööl pissile sain minna, ei tahtnud, et vanaema teaks, et ta vahele jäi, ja vist juba sel ööl otsustasin, et mina selliseks ei muutu. Ma tahan seda kuramuse lastepraadi. Tahan kommi ja kooki ka, jah, aga peamiselt tahan lastepraadi, ja katsuge te mind takistada. Olen täiesti veendunud, et mul on õigus süüa, mida süda kutsub, ma ei kavatsegi seda soovi mingi valehäbi ja võltsviisakuse vaabaga katta. Aga Valdekule ei ole ma seda lugu tänase päevani rääkinud. Niisiis küsisin Sandralt, kas ma võiksin näiteks mõnd nende praadi tellides loobuda mõnest komponendist. Sandra ütles, et jah. Ma võin ju öelda, kas ma tahan praadi ahju- või keedukartulitega või ehk hoopis riisiga? Sandra ütles, et jah. Ma võiksin loobuda salatist? Sandra ütles, et jah. Kas ma võiksin siis paluda karbonaadi, aga friikartulitega ja ilma salatita ja nende kastme asemel oleks ketšup ja karbonaadi asemel viinerid? Sandra ütles, et kahjuks ei. No kuidas ei?! See on ju ennekuulmatu! Mis loogika see üldse on? Sel päeval läksin toidupoodi, ostsin friikartuleid ja viinereid ja ketšupit, aga see polnud see. Mul pole ehk vaja teile rääkidagi, aga see päris kindlasti ei olnud see. Ma pusisin, ostsin endale ka mingeid imelikke köögimasinaid, aga see polnud see! Ma olin kohutavalt löödud. Elasin terve kuu nagu udus. Nagu vatis. Isegi töö juures märgati seda. Ma ei ole kunagi kohvinurgas kolleegidega lobisemas käinud, teen lihtsalt vaikselt oma tööd, tulen õigeks ajaks ja kui vaja, jään kauemaks, nüüdki istusin oma laua taga ja tegin tööd, aga ühel hetkel, kui teised olid väljas, tuli Milvi raamatupidamisest, pani mulle käe õlale – milline temp, kuigi kahtlemata hästi mõeldud! – ja küsis, kas mul on kõik korras. See oli nii ootamatu, nii hea, et ma oleksin peaaegu nutma hakanud. Peaaegu. Ütlesin muidugi, et kõik on korras. Ja otsustasin siis, et ma ei saa sellega leppida. Kurat, ma ei lepi sellega. Ma pean võitlema. Kui muud üle ei jää, kasvõi kolima mõnda inimsõbralikumasse linna, aga mitte enne, kui olen kõik mängu pannud. Ma ei pea pead õlgade vahele tõmbama, mul on õigus õnnele! Teadsin kohe, mida ma õnne saavutamise nimel tegema pean. Niisiis läksin pärast tööd kesklinna ja jäin ootele. Tagantjärele tarkusena olgu öeldud, et võib-olla olin liiga rutakas. Samas, mind oli ka viimase piirini viidud. Üsna varsti tuligi üks väike tüdruk, karu kaenlas, ja ma tegin oma käigu. „Tere, väike tüdruk,“ ütlesin tema juurde alla kummardudes. Ta ainult põrnitses mind. „Ära karda, ma ei tee sulle midagi kurja,“ julgustasin. „Minu nimi on Magnus ja ma tahtsin sind lihtsalt endaga kohvikusse kutsuda.“ Tüdruk tegi sääred. Ja nii juhtus veel mitu ja mitu ja mitu korda. Ma proovisin küll pöörduda kuidagi viisakamalt ja sõbralikumalt, naeratasin eriti laialt ja avalalt, harjutasin seda naeratust peegli ees. Teate, väga oluline on naeratades kulme kergitada. Harjutasin ka seda. Ostsin ise väikese kaisukaru ja ühe mänguauto kingituseks lapsele, kes on valmis mulle, muidugi minu kulul, lasteprae tellima. Ja ühel pärastlõunal tuli jälle sama tüdruk, see, kes esimesel korral, kui ma püüdsin kedagi endaga kaasa kutsuda. Manasin näole oma kõige säravama naeratuse, kükitasin kandadele nagu sitsiv koer ja sirutasin kaisukaru tema poole. „Tereee!“ hõikasin ma. Natuke liiga meeleheitlikult. Püüdsin olukorda parandada: „Oh, ära ehmu, ma tahan ainult…“ Siis jooksis ta minema. Ma arvan tegelikult, et ta jooksis minema selle eest, mida mina ette ei näinud. Õigupoolest läheneski see mulle selja tagant. Mind ei löödud küll kohe uimaseks, mäletan mõndagi piinavalt pikka sekundit, aga teadvusele tulin kiirabiautos. Tüdruk jooksis minema selle eest, mille eest minagi oleks jooksnud, mitte minu eest. Ma vähemalt arvan nii. Vigastused ei olnud õnneks liiga tõsised. Räägitakse, et lööja ise katkestas oma tegevuse, kui mu ära tundis. Ma tean teda, tal on mini-siga, ja tema muidugi teab mind. Sandra sai õnneks asjast aru ja tema abiga suutsin olukorra kõigile rahuldavalt lahti seletada. Ja siis tuli väike Alisa – nii oli selle tüdruku nimi – mind haiglasse vaatama. Koos emaga. Ja kuidagi läks nii, et nüüd elan ma Alisa emaga koos ja käin Alisaga Sinikrae kohvikus. Või mis ta nüüd nii väga nii läks. Ma lihtsalt nõudsin Alisa ema kätt ja ta andis lõpuks järele. Käime Alisaga iga päev Sinikraes. Alisa jaoks on see ehk kohati veidi igav, aga samas kaevatakse kogu aeg, et vanemad ei tegele oma lastega. Ta pole küll päriselt minu laps, päriselt nüüd… noh: füsioloogiliselt; ei!, mitte füsioloogiliselt!, bioloogiliselt öeldakse, jah, bioloogiliselt, aga ma siiski loen teda oma tütreks ja me ju ainult ei söö, me vestleme maailma asjadest. Ma usun, et sellega on kõik korras. Ma pidin küll abielu pärast oma rutiine mõnevõrra muutma, aga mitte ka ülearu palju. Ainult üks asi piinab mind. Sandra ütles hiljuti, et kui Alisa suureks saab, siis ei müü nad talle enam lastepraadi. Ma olen ostnud talle lasteprae ja endale siis, mida Alisa iganes tahab. Muidugi mitte lastepraadi. Ma sain aru küll, et sellega on aega, veel paar aastat, aga ma ei kavatsenud midagi juhuse hooleks jätta. Kui me sel õhtul koju jõudsime, ütlesin Alisa emale, et tahan temaga päris oma last. Aga tema jälle ütles, et tema ei taha rohkem lapsi. Ta ei kujuta ette, et neid võiks mitu olla. Pealegi, ta on juba peaaegu nelikümmend. Ma ütlesin, et mina ikka tahan, saab ju küll. Ja tema jälle, et ei tule kõne allagi. See on kohutav. See on lihtsalt kohutav. Tunnen, kuidas Damoklese mõõk minu kohal ripub, ühe peenikese hobujõhvi otsas, ja vääramatu saatus kappab tuhatnelja minu poole, nagu joodeldavad, pea kohal lassosid keerutavad viimsepäeva ratsanikud. Ma pean midagi ette võtma, ma pean selles osas kiirkorras midagi ette võtma. Aga mida, mida ometigi? Küllap noorema, viljaka naise võtma, nii vastumeelne kui see mulle ka ei oleks. Ma olen ju Alisa emaga juba harjunud, ei tahaks midagi muuta, aga mis mul üle jääb? Alisast on muidugi kahju. Ma olen Sandrale väga tänulik, et ta mind õigel ajal hoiatas.

Üks on igal juhul kindel: inimene ei ole ei kõige vanem ega ka kõige kestvam probleem, mis on kunagi inimliku teadmise ette kerkinud (Michel Foucault).[1] Kujutlege, et olete vann. Asute näiteks Vilniuses selles-ja-selles rajoonis kolmandal korrusel tuttavlikus ühetoalises stuudiokorteris. Aus korterivann, metallist, sisseehitatud… Või seisate kollastel harkjalgadel hubases Airbnb-s Karlovas Tähe ja Tolstoi tänava nurgal puumaja teisel korrusel. Hipstervann. Viibite alatasa pimedas, sest teie tuba asub alati kõige kaugemas nurgas, ukse taga, trepi all. Olete ööloom, elupaik multimiljardile pisielanikule, kes pimedas oma maailmade loomise nimel võitlevad, tunnistaja valgustkartvaile ja intiimseile sündmusile, kuid tule põlema klõpsatamine ning kustumine teid ei huvita. Vahel ronib teisse keskmiselt ühe tsentneri jagu kohmakat orgaanilist materjali, trambib ja vähkreb. Õnneks koosnete vastupidavast materjalist, teie peamine funktsioon ongi olla vastu- ja vettpidav, sest olete hästi säiliv, eriti kui satute olema üks neist emailitud eksemplaridest, mis H2O korrodeerivast toimest ei hooli, küll vaid juhul, kui emailis pole defekte (vt ka: puhastage vanni õrnalt pehme lapi ja neutraalse puhastusainega!). Teie ruum-ala on väga tugevasti kinnitatud struktuuri külge, mis omakorda magmal ujuvale laamale, mis vibreerib õrnalt, rappub. Teil ei ole emotsioone, aga karta pole ka midagi. Ees võib oodata suhteliselt kiire ja värvikas reis jäätmejaamast sulatusahju, sealt edasi kasvõi kosmosesse! Siiski võite jääda nii oma endisesse vormi kui ka ülesandesse, jätkamaks järgmises, veidi kehvemas korteris viimasel gentrifikatsiooni-eelsel kümnendil või eriti kummalisel juhul kusagil Elva taga metsas sõstrapõõsaste vahel kastmisveemahuti ning noorte daamide suvistepühade lemmiku, hullamistoobrina. Neljakümneaastase emailikihi mikropragudesse, -vahedesse, -õnarustesse, -lohukestesse ja -pooridesse tungib kontsentreeritud soe orgaanikalahus, milles on rasvu, karvu, surnud ja elusaid rakke, mikroorganisme, baktereid, viiruseid ning klassifitseerimatut mustust.[2] Vannitäis humanus-tõmmist. Hetkeks, mille möödumine on samavääriline sajandi möödavuhisemisega, olete iseeneses ligunevast eristamatu, lihtsalt mateeria. Keemilised reaktsioonid kiirenevad, katalüsaatoriks assamblaaž nimega sapiens, Homo. No kuulge, kas ei kõla see üpris intiimselt? Eksperimendi tagamaad ja põhjendus Te loete 2022. aastal läbi viidud hobifilosoofilise mõtteeksperimendi „Intiimsus tööriistadega“ raportit, mille eesmärgiks on dokumenteerida, kirjeldada ja tõlgendada lähedust tööriistaga ehk esemega ehk elutu objektiga. Soovisin eksperimenti alustades saavutada käsitsedes, manipuleerides (ld manus – ‘käsi’) nii tehnilise vilumuse – uued ja osavad liigutused – kui ka objektil end uudsel viisil käituma sundida. „Töö ja töö tegija on üks – siin ilmneb mõtlemise, saagimise, näitlemise ja fotografeerimise ühtsus,“ kirjeldab Soome kunstnik ja kunstiteadlane Jyrki Siukonen, kuidas ta pildistas skulptor Constantin Brâncușit töötamas.[3] Proovisin endki mateeria meelevalda anda, mis aga siis kõik asjad pea peale pööras ja mind ontoloogilistele radadele kiskus, käskis mõelda sellele, kuidas ja kes me, inimesed, siin maailmas koos asjadega oleme. Elutuga intiimsust (ld intimus – ‘sisim, olemuslik, väga lähedane, tuttav’; intimare – ‘tuttavaks saama’) teeseldes kukkusin objektide seas järge ajades maha kriipsutama kõiki ümbritsevaid entiteete, kuid pöördvõrdelises tehtes kippus ikkagi välja joonistuma vaid mu enese piirjoon. Lootes saada tuttavamaks, ehk isegi sõbraks planeeti katva ja üha kasvava artefaktide armeega, meie naabritega, mis – nagu ma kahtlustan – meile peagi ebamugavust valmistama võivad hakata, jäin ikkagi märkamatult imetlema iseenese peegeldust veepinnal. Ma tunnistan: tunnen end maailmas toimuva pärast süüdi, olen kurb, nõutu ja mures, kuid siiski võimetu oma tarbimisharjumusi muutma. Tundub, et selle peamiseks põhjuseks on – ma ei taha! Maailm põleb, inimesed ja mitteinimesed, mered ja ökosüsteemid surevad, möllavad pandeemiad, sõjad, näljahädad, kuid mina olen siiski oma olukorraga veel niipalju rahul, et jäägu mu osalus esialgu vaid puhtteoreetilisele tasandile… Vaimustusin posthumanistlikest mõtteeksperimentidest 2019. aastal tänu Tallinna Ülikooli talvekoolile „The Humanities and Posthumanities: New Ways of Being Human“, kus esinesid vana head humanismi kritiseeriva filosoofia eri alamharude superstaarid (Stacy Alaimo, Ewa Domanska, Stefan Lorenz Sorgner, Timotheus Vermeulen jt). Üks asi viis teiseni ning peagi innustas etenduskunstnik ja kloun Marija Baranauskaitė mind juba Vilniuses katsetama objektidele esinemist, mille raames näiteks kontaktimprot tehes oma väljavalitule, vannile, märkimisväärselt palju tantsisin. Kontseptuaalsetele kunstnikele mõeldud seminari programmi kuulusid nii laps(el)ik objektide antropomorfiseerimine kui ka iseenda objektistamine. Püüdsin kangekaelselt vältida vannide isikustamist, sest tahtsin neile läheneda empaatiliselt, nende enda tingimustel, mida see siis ka tähendanuks… Kas sofistikeeritud (ja, olgem ausad, üsna arusaamatute) filosoofiatrendide katsed subjektsust laiali jagada on vaid üks järjekordne ettekääne, millega õigustada inimkonna võimetust võtta vastutust planeedil korda saadetud sigaduste eest, või ehk isegi püüd leida mõni „kõrgem jõud“ (näiteks agentne universum), kellele jätta viimane sõna (ja süü)? Sümpatiseerib kõvasti, kui Anti Saar kirjutab (toimetaja Velmeti tellimusel!) oma teoses „Sõnaraamat“ nii: „Antropomorfism <antropo+morfismi, antropo+morf`ismi; subst> Kõige kurja juur, tüvi ja tipmised raod. … Ühesõnaga, agentsuse küsimus. See käib mulle sügavalt vastu. … On see tee, mis aitab inimesel oma keskkonnaga paremini, sõbralikumalt suhestuda? Ma kahtlen. Palju viljakam paistab see kitsam suund, mis otsib animaalset, vegetaalset või mineraalset kommunikatsiooni inimolendite vahel. Ühtlasi peaks säärane suhtlusbaas olema ühisosana aprioorne. Que l’on devienne animaux, que l’on devienne minéraux! (lk 130).“ No just! Kogu see vanni-asi on läbivalt tobe ja tore ja eks ma ikka tean, et objektide eest kõnelemine ei ole loogilis-inimlikult kuigi tavapärane (ega võimalik). Sellele vaatamata olen kohusetundlikult kõik eksperimendid (või ka „filosoofilised klounaadid“) sooritanud ning vähemalt õnnestus suuresti absurdsuse tõttu valitud objektitüübil „vann“ koostöös naljakate harjutustega mind uusi mõtteid mõtlema panna, mille eest olen kõigile kohatud vannidele siiralt tänulik! Ameerika poliitikateoreetik ja filosoof Jane Bennett, kelle teosest „Ergas mateeria“ siinsete mõtiskluste jaoks rohkelt tuge olen leidnud, kasutab uudse materiaalsuse sõnastamiseks aga antropomorfiseerimist programmiliselt, igasuguse au- ja häbitundeta. Seda iroonilis-performatiivselt oma minaga vastuollu minemiseks kutsudes – „kas see, kes siin parasjagu erksa mateeria teooriat sõnastab, pole mitte inimsubjekt?“ – selgitab Bennett asja: „Miks hakata mateeria vitaalsuse eestkõnelejaks? Sest mu sisetunne ütleb, et kuvand surnud või viimseni instrumentaliseeritud mateeriast toidab inimeste hübris’t ning meie planeetihävitavaid vallutus- ja tarbimisfantaasiaid.“[4] Mida oligi tarvis tõestada! Kõhkleme objektidele isegi mõtteliselt agentsust andmast, sest tunneme, kuidas midagi on siin mäda. Bruno Latour, kelle kõrvad paistavad nii Bennetti kui ka minu teksti tagant, kutsub uut humanismi otsima asjade ja inimeste, objekti ja subjekti vahelisest alast.[5] Tohutul tehismateeriahulgal peab ju ometi meie jaoks olema mingi kaal (pun intended)! Süüdistame üksteist regulaarselt, kui kulutame liiga palju aega ja raha mammona kokku ajamisele, lapsed on asjade ülekülluse tõttu ülekäte läinud, tapame teineteist objektide tootmiseks vajalike ressursside pärast, ja Madonna laulis juba 1984. aastal, kuidas me kõik tegelikult materialistlikud tüdrukud oleme. Bennetti teos, mille alapealkirjaks ei ole ilmaasjata „Asjade poliitiline ökoloogia“, aitab vormistada minu lõbusa mängu taga peituva ja, mis seal salata, eetika vihmavarju alla kuuluva küsimuse – kuidas edasi, noored? Seitse aktanti Kuidas tarvilist intiimsust objektide puhul esile kutsuda? Vannidelt õpitut meenutades ja suhtenõuandeportaale sirvides otsustan, et objektidega intiimsuse katsetamiseks pean praktikas keskenduma vaid ühele spetsiifilisele esemele. Tegin esimesel korral algaja vea ja pühendusin objektitüübile tervikuna, kohtudes paljude eri aamidega, kuid vaid põgusalt, mistõttu ei tekkinud lähedast suhet õigupoolest ühegagi neist. Kahtlustan, et objektiga mehkeldamiseks ei ole tarvis intiimsuse mõistet ümber mõtestada, kuna termomeeter, millega läheduse intensiivsust mõõdetakse, on ikka seesama mina. Pigem on see isegi eeliseks, korraga nii kontrollgrupp kui ka katsealune. Intiimsus on tähelepanelikult koos veedetud aja ühik, portsjon isiklikust elust, mis kuulub kellelegi või millelegi väljaspool, „väljaspoolsusele“ (Bennettil out-side). Viimase peal võrgustunud maailm on nii mitmuslik ja tähelepanu nii paljude entiteetide vahel killustunud, et looma või inimesegagi (rääkimata esemest) intiimsuse saavutamine on tõeline vägitükk. Üks kõvemaid suunamudijaid angloameerika intiimsuse valdkonnas on psühho- ja paariteraapia „rokkstaar“ Esther Perel, kelle programmi keskmes heliseb kujund into-me-see („vaata-mu-sisse“, „minussekaemus“), uus intiimsus. Veebilehekülje Well+Good suhtenõuande rubriigist loen üht Pereli moodsatele suhetele soovitatud elutarkusepärli, mis annab nõu, kuidas partnerid tänapäeval üksteist kohtlema peaksid: „Ma ei too sulle mitte kaasavara ega majanduslikke tagatisi. Ma toon sulle oma sisemise elu. Soovid, tunded, ambitsioonid, ärevuse. Kui ma sinuga räägin, tahan ma, et sa mind vaataksid. Ma tahan kontakti, ühendatust, ma tahan, et sa tekitaksid minus tunde, et olen tähtis.“[6] Kõike seda loodan oma väljavalitule pakkuma hakata. Asun kalleid riistu otsima esmalt enda lähedusest (milline on teie lemmiktööriist?). Seljakotis on peotäis esemeid, millega vahetevahel pinnad vastakuti aega veedan. Üks sulepea, üks kruvikeeraja, üks kazoo-pill, üks huulepintsel ja üks süstal. Üksteise kõrvale asetatud objekte võrreldes on selge, et mingi tähendusliku osa tööst minu ümber sooritavad väikesed piklikud pulgataolised objektid, mida hoitakse käes. Usun, et selles võib osaliselt süüdi olla ka nende pakend ehk minu „tööriistakast“. See plekist karbike sisaldas vanasti Fauchoni šokolaadikomme, nüüd aga hoopis ühetaolisi lühikesi asju, vidinaid.[7] Eks seal on muud ka, aga kõnealuste esemete vaheline vormiline sümmeetria on juba mu tähelepanu köitnud. Kõige raskem saab olema neist ühe valimine. Sinist läbipaistva plastpeaga kruvikeerajakest „Made in Germany“ kannan kaasas „juhuks kui“. Juhtunud on vähe, ju leidub keeramist vajavaid detaile mu ümber harva. Kuna ma ei suuda kruupenderile kohe väljundit leida, võtan järgmiseks ette – kazoo, pisikese sigarikujulise plekist valmistatud Ameerika „kammipilli“ firmalt Clarke. Kruvikeerajast erinev juba selle poolest, et sellesse ei mõjuta mitte sõrmede (kuigi neid on kazoo suus hoidmiseks vaja, ei ole need siiski asendamatud, kazoo’l võiks näiteks samahästi olla kaelaraam nagu suupillidel!), vaid vibreerivate häälepaelte ja põristava keele toodetud helilainetega. Piipja pilli membraan võimendab ja moonutab inimhäält, kazoo on analoog-efektiplokk, mille funktsiooniks tüütu heli tekitamine. Suurepärane naljakink väikelastele ja nende frustreeritud vanematele! Kasutusviis on sel vaat et erootiline. Pisikest fallilist objekti manipuleeritakse huultega. (Tegusõna „manipuleerima“ on siinkohal loomulikult eksitav, aga milline on võrreldav tuletis labia’st? Labipuleerida?) Pilli kasutan eranditult üht teatavat roppu laulu esitades. Kazoo kõige ebasümpaatsem omadus on selle kalduvus ununeda. Mitu korda olen kriitilisel hetkel laval avastanud, et pisikest pläristajat pole seal, kus ta olema peaks – ihupesu sees, kahe rinna vahel. Olgugi et teoreetiliselt oleks muidugi nauditav saada silmapaistvaks kazoo-virtuoosiks, ei ole pirtsakas objekt mulle vist sümpaatne, sest no mitte kuidagi ei leia ma Clarke’i jaoks sobivasti isoleeritud harjutamispaika ega piisavalt aega… Kardan, et mind on tabanud huvipuudus. Kas on ehk aeg leida mõni täiesti uus ja veidi põnevam objekt kui need, mis mul juba olemas olid? Iga uue suhte algus on intensiivne, eks ole? Ehk õnnestuks mõne kütkestavama objektiga intiimsus nobedamini saavutada? Proovin unistada taskunoast ega pea isegi seitset luisku padja alla panema, kuna leian ühe kohe Saaremaalt, ja seegi mahub ilusti karpi, mida tõlgendan päris hea märgina. Ainulaadne juhus minu elus: sassi on läinud mu mõlema vanaisa asjad, nii et ma ei tea, kumma pärandi hulgast schroedingerjas väits pärineb. Sümpaatne hõbedase metallist riputusaasa, märkamatu ehise ja valge plastikuga kaetud liigendnuga, teral ei ühtegi märget. Plastik nii vana ja kulunud, nii täkitud ja diskoloreerunud, et võib olla ka viiekümne aasta vanune, või nii tahan uskuda. Puhastan tera roostest ja teritan isa antud vana luisuga, mis on paarikümneaastasest kasutamisest mõlemalt poolt mõnusalt nõgus. Viin eseme noameistri kätte, kes seda uurides aeglaselt peos keerutab, jälgin teda kümme minutit. Võib olla ise tehtud, usub terasid armastav mees. Miski hakkab susisema, meenuvad mälestused mõlemast vanaisast ja mu vanematest, laulud ja lood, kisub emotsionaalseks. Silitan nuga tihti ja hoian metalset, samas veidi nagu juba kuumavat eset pihus, kuid intiimsus jääb siiski poolikuks, ei ole mul aega sellegi objekti jaoks. Ehk on meil vaja konkreetset eesmärki, mille poole koos püüelda? Loen Walter L. Faurot’ käsiraamatut „Puiduvestmise kunst“ aastast 1930, mis julgustab vaatamata puiduvestmise esialgsele keerukusele mitte alla andma, sest tarvis on vaid väga vähest: „Loomisiha – me kõik kanname seda eneses. Tavapärast hulka kannatlikkust ja hoolikust. Oskus areneb ise. Head taskunuga või kaht ning väikest luisku, millega neid heas korras hoida.“[8] Kõik vajalik on mul olemas, nii et võtan nõuks voolida endale puulusika! Ent siis, kui järgmine sümpaatne noamees mulle selgitab, kuidas puulusika vestmiseks läheb tarvis veel palju teisigi tööriistu, erineva kuju ja suurusega nugasid ja masinatki võib vaja minna, lahtub ind. Hakkan oma metoodikas kahtlema. Selleks et esemega tõeliselt objektorienteeritult suhestuda, võiks ju jätta sellele vabaduse toimida just nii, nagu see ise soovib. Lavale ei ole mõtet tuua püssi, millest keegi tulistada ei kavatse. Teritan väitse aeg-ajalt ja naudin tomatite lõikumist. * Arheoloogid ja eriti paleoantropoloogid on sel sajandil pakkunud inimevolutsiooni paragrahvidele põnevaid uusi lõikeid, mis komplitseerivad seni kanoonilist darvinistlikku arengulugu. Olgugi et Darwini teesi – inimevolutsiooni katalüsaatoriks on looduslik valik, ahvatlevate eelisõigus järglastele – ei soovita otseselt ümber lükata, ollakse nüüd enam-vähem üksmeelel, et inimese keerukas evolutsioonis osales tõenäoliselt hulk teisigi aktante, millest paljud olid elutud. Timothy Taylor on raamatus „Tehisahv“ sõnastanud probleemi, mida kutsub „targa kahejalgse paradoksiks“ (ja ma refereerin ja parafraseerin viiendast peatükist):[9] Probleemi tagumises otsas on meie suur peakolu. Arheoloogilised leiud tõestavad, et püstiasendis hominiidide ajumaht jätkas kasvamist, samal ajal kui inimahvide ajumaht jäi miljonite aastate jooksul samaks. Homo’d valisid riskantsema püstiasendi, millega kaotasid võimaluse puude otsa varjuda, kuna nende esijäsemed muutusid liiga nõrgaks. Kadusid kaitsevahendid, teravad hambad ja karvkate. Püstiasend oli suurepealisele organismile aga väga energiakulukas. Sellegipoolest seedekulgla lühenes, jättes me eellaste toitaineile vähem soolepinda, millel imenduda, kuid käed vabaks. Inim-ahvid eelistavad sooritada peenmotoorikat huultega, kuid Homo peres läks suud kõneaparaadi kiireloomulise arengu aegu vaja hoopis muudeks asjadeks. Püstiasend nõudis pikkadelt ja vibalikelt bipedaalidelt (ld pes, ped– – „jalg“) erinevalt neljajalgsetest head tasakaalu, mistõttu arenes meie väike ja jäik vaagnaluu. Raske ja suur pea oli aga kõigi mehaanikareeglite vastane. Suurepealised beebid, kes tänapäevani läbi emase kitsa vaagnaluuava kuidagi välja peavad mahtuma, muudavad sünnitamise riskantseks ning on ilmale tulemise järgselt väga abitud, kuna arenevad pikalt ka emakaväliselt. Inimlapsed vajavad füüsilist ringitassimist, toitmist, katmist ja patsutamist proportsionaalselt kauem kui mistahes imetajate järglased. Kõik viitab sellele, et vaatamata jamadele ihkas loodus liikuda just ebamugavama valiku suunas. Eriti põnev on Taylori sõnul see, et vanimad täksitud servaga kivitööriistad, maailma esimesed artefaktid, mille arheoloogid Aafrikast leidnud on, pärinevad poolteist miljonit aastat varasemast ajast kui esimesed tõendid Homo perekonna märkimisväärsest ja kiirest bioloogilisest arengust (mida tõestab ka asjaolu, et Homo ei ole ainus perekond Maal, kes tööriistu kasutab; inimahvid, saarmad, mõned linnud kasutavad leitud objekte tööriistadena regulaarselt praegugi). Tehnoloogia oli olemas juba enne seda, kui olime suurajulised, nii et väga võimalik oli perfektsete asjaolude kokkulangemine, kus targa kahejalgse paradoksi bioloogilise pudelikaela lahendasid teravaäärelised kivid koostöös tugevate kätega, mis neid käsitseda tahtsid. „Inimesed on tehisahvid – me oleme bioloogia pluss tehnoloogia. Me oleme esimesed olendid, kes selles sidemes eksisteerivad, mitte pelgalt darvinistlikud entiteedid.“ Me oleme tehnoloogiaga üksteise implikatsioonid, üksteisest järelduvad tähendused, võib-olla sarnasemad, kui oleme harjunud mõtlema. Taylor usub, et „inimtehnoloogia on eriline tänu sisaldumisvahekorrale inimesega. Mitmed filosoofid ja sotsiaalantropoloogid on väitnud, et artefaktidel on oma loogika – mõte, mis viib tagasi Kanti ideeni esteetika autonoomsusest“. Fiona Coward jätkab samal teemal, kirjeldades, kuidas inimeste emotsionaalne side objektidega võis olla veel tähtsam kui sümbolism ja keel ise, kuna see eksisteeris juba enne neid modelleerivaid süsteeme ning oli tõenäoliselt nende võimete oluliseks eelduseks. Eriti tähtis näib talle see, kuidas hominiidide seas pikenes materjaliga koos veedetud aeg märkimisväärselt võrreldes teiste loomade-tööriistakasutajatega.[10] Vannistika-projekti ühe tulemina olin minagi 2020. aasta lõpuks veendunud, et kõige efektiivsem viis objektsuse ja inimsuse ideedele külje alla pääseda on veeta objektiga aega.[11] Mida vastupidavam objekt on, seda enam on lootust, et seda peetakse väärtuslikuks, mis suurendab omakorda võimalust sellega kauem koos aega veeta. Ajalooliselt valmistatigi artefakte kõvadest materjalidest (kõvematest kui me pehme keha): luust, puust, kivist, metallist, mistõttu need teinekord maapõueski tuhandeid aastaid säilisid. Meister, kes selliseid keerukaid riistu tagus ja koos mateeriaga tunde või suisa päevi tähelepanelikult aega veetis, võis jõuda legendi staatusesse, saada õige kõvaks inimeseks. Meie nõudmiste suurenedes muutus purunematute, väärtuslike esemete tootmine ajakulukamaks ning kulutatud aeg sedamööda üha väärtuslikumaks. Kulude vähendamiseks tuli hakata valmistama vähem vastupidavaid tööriistu, mille tootmine sellevõrra jällegi vähem ajakulukaks, odavamaks pidi muutuma. Areenile astus tehismaterjalide kuninganna plastik – kerge, vastupidav, piiranguteta manipuleeritav, teatud tingimustel ka ümberkäideldav. Esimesed ühekordsed plastiknõud ilmusid eelmise sajandi neljakümnendatel ja jõudsid masstootmisse 1960. aastatel, et vähendada aja- ja veekulu nõude pesemisele, eriti populaarsed olid need kiirtoidusektoris. Kui mitu sekundit veedab aga mõni ühekordne kahvel tänapäevase sapiens’i tähelepanu keskpunktis? Miks peakski üldse võtma vaevaks mõne plastriistaga suhestuda või sellega lähedaseks saama, kui see on väärtusetu? Omahind murdosa sendist, tootmiseks kulunud paar sekundit. Inimelu on liiga lühike (ja liiga väärtuslik), et seda väärtusetute objektide või olendite peale raisata. Sööginoad ja -lusikad, taara, pakendid, kosmeetikavahendid, mähkmed, kogu meditsiiniteaduse töövahendite arsenal on keeruliselt käideldavast plastikust, mille rahaline, ajalik (vt ka „aeg on raha“) ja emotsionaalne väärtus on nullilähedane, samas veedaks mõni kena kahvel meie keskkonnas tuhat aastat aega ilma märkimisväärselt muutumata. Kaheksamiljardilises populatsioonis on nüüd hakanud kõlama hoiatusnoodid, et toiduahel on kokkuhoiu- ja mugavustaotluse tagajärjel juba silmale nähtamatuid mikroplastikutükikesi triiki täis. Kujutan ette neid jupikesi mööda veresooni ringi kihutamas ja itsitan, kuni satun põhjapolaarjoone taga 80. laiuskraadil ühele inimtühjale Teravmägede rannale, mis on kilomeetrite ulatuses kaetud sulaselge plastikuga. Materjalil alates hiiglaslikest konteineritest kuni kokteilitikukesteni, mis laevadelt merre kukuvad või linnades rentslisse langevad (vt ka „meri algab siit!“), on aega küll. Vaikselt uperpallitades jõuab iga plastikutükk vulisevas ojas ükskord jõkke, merre, ookeani, kus kandub võimsate hoovuste süles vabadesse vetesse, et taas kaldale uhtuda, saada lainete, kaldakaljude, moreeni ja kruusa abil poleeritud, purustatud ja liivaks lihvitud. Peotäis kõige puutumatumat rannapinnast Svalbardil on kui värviliste plastnonparellidega üle puistatud. Odav materjal on kergeusklike ranna- ja mereloomade ihudes kandunud kuni ahela tipuni, looduse krooni organismi, mis promillhaaval plastikuga lahjenedes oma väärtust kaotab. Õõvastavat mõtet vaagides teen siinkohal ettepaneku alustada plastkahvlitega tiivaripsutamise asemel intiimsuhet oma kodus leiduvate söögiriistadega või, nagu soovitab suur igapäevaelu kataloogija Georges Perec: „Miks mitte alustada oma teelusikate küsitlemisest?“[12] * Suhe minu järgmise katsealuse, huulepintsliga, on lühike ja väga emotsionaalne. Ma ei ole varem sellist tööriista omanud ega oma õigupoolest ka nüüd, sest sain pintsli laenuks. Feminiinse stereotüübi keskme ligidalt pärit pulk saabus koos kasutusjuhendiga, õigemini küll hooldusjuhendiga: „Sünteetilisest karvast pintsleid võib pesta Palmolive’i seebiga, naturaalsest karvast instrumenti tohib aga puhastada vaid spetsiaalse, õrnu lahusteid sisaldava vedelikuga“ (ja ma tsiteerin taas Anti Saare “Sõnaraamatut“): „Vett ja tärpentini kasutatakse vist selleks, aineid, mis vastava värvolluse lahustavad. Ja neist värvijääkidest omakorda saab määritud lahusti. Must on see töö, riided silmnägu, kõik saab kokku. Jah, sellest tunnemegi, et kunstnik on oma loominguga veel koos.“[13] Lõuendiks isiklik suu, määrin lühikese aja jooksul 23 korda endale näkku punased huuled ning leian, kuidas iga korraga muutub hirm viltu minna väiksemaks. Hakkan vaikselt märkama vilumusjälgi: mõnest kohast sobib huulejoont teha laiemaks, milleks tuleb pintslit käes hoida teatava nurga all. Lustin väikeste ja suurte kaartega, teravate tippudega, leian oma lemmiku ja naudin värvi huultele määrimise füüsilist tunnet. Karvad on pehmed, värv lõhnab hästi, pintsel paitab. Suu värvimiseks võtan rohkem aega, sest see meeldib mulle. Proovin just selle pintsli eest kõige paremini hoolitseda, kuid siis tabab katastroof: mingil põhjusel hakkab pintslike karva ajama, ta muutub kahuseks ja ei värvi enam nii hästi nagu varem. Probleem on kas kasutusviisis või liigses kasutamises. Objekt ei paku vaatlemisel selgitusi. Kardan, et olen algusest peale eksinud, pintslit valesti puhastanud. Nüüd olen muidugi portsu otsas ning pelgan, mida laenaja minuga teha kavatseb! Kas kompenseerida hind (vt ka „kui palju maksavad pintslid?“), kas neid saab parandada ja kes küll seda teeb? Avastan, et olen võimeline asjade pärast muretsema. Pärast neisse oma väärtusliku aja sissevalamist muutuvad esemedki hinnalisemaks, mistõttu hoian neid hästi. Sest ma olen viisakas laps. Üldse mitte liiga kaua aega tagasi, kui olin väike, õpetati meid siinmailgi kodus ja koolis oma asjade eest hoolitsema, sest asju oli vähe. Raha oli ka vähe. Iga muretsetud vinge objekt oli väärt, et sellega tegeldaks, sõidetaks, seda mängitaks. Lapse jaoks, kes võis oma mänguasju rahumeeli hommikust õhtuni animeerida ja antropomorfiseerida, omandasid objektid seda suurema tähenduse, mida rohkem lisandus uusi oskusi (lisaks oli lapsel esemeid veel absoluutarvult vähem). Noore inimese käele sai objekt järjepideval kasutamisel tuttavaks, lähedaseks. Pill hakkas kõlama, lihastesse graveerusid liigutused, mis olid nagu rattasõit. Kui minu Rootsist toodud roosa jalgratas 96. aastal Orissaares kortermaja eest ära varastati, õppisin tundma, mida tähendab lein. Näib, et objektidega intiimsuse saavutamise eksperiment on vaatamata sümpaatsele objektivalimile luhtunud, sest puudub nii aeg kui ka huvi asjadega tegeleda, ja ega need ju ei solvu ka. Isegi mulle isiklikult olulise võluva noa või seksika pintsli jaoks ei näi linnaelaniku igapäevases elus olevat praegu stabiilselt piisavalt rakendust, taskunugade kuld-aeg jäi vist üldse eelmisse sajandisse. Kõik funktsioonid, mille Homo on endast esimestest kivikirvestest alates välja delegeerinud, on nüüdseks üksteisest (ja inimestest) tingitud, st konatiivsetes suhetes. Mateeria konatsioonivõime abil (ld conatio – eesmärgikindlus, iha või tahe tegutseda) astusid konatiivsed kehad Spinozal tegutsemisenergia suurendamise nimel teiste kehadega liitu.[14] Vähesed inimesed teritavad veel pliiatseid noaga, vähesed vannid saavad kosmoselaevadeks, sest ergas mateeria on sõltuvalt materjali eriomadustest äärmiselt mitmekesine, orgaanika ja mitteorgaanika väga erinevate valentsustega. Tunnen end küll halvasti, sest valitud kuus riista meeldivad mulle, kuid intiimsuse hoidmine orgaanikaga osutub kümnel juhul kümnest pakilisemaks. Lähedased inimesed ja koduloomad on nagu ma ise samuti tehtud poorsest, pehmest, kaduvast materjalist, millel on „parim enne“ kuupäev ja mille iga väiksemgi rike rivist välja võib lüüa ning mille parandamine on kulukas ja tülikas, ja kui midagi kapitaalset juhtub, on kõik vastu taevast – elu jooksul kogutud kogemused, oskused, mälestused, anekdoodid ja PIN-koodid. Otsustan, et ei saa armsaid objekte rohkem petta, sest kui ma midagi olen, siis vähemalt lojaalne. Väikeste falliliste objektide valimikust on jäänud veel viimane kandidaat.[15] Kuna üks eksperimendi lootusrikkaid eesmärke oli, et sellest valmib tekst, oleks klassikaline filosoofiliigutus olnud keskenduda algusest peale vaid oma sulepeale, riistale, millega seni mainitutest olen koos veetnud kõige rohkem aega. Paar aastat tagasi soetasin endale toreda messingist Kaweco Sport reisisulepea. Lisaks üha kasvavale pahameelele nirude plastikust pastakate vastu, mis suurema osa oma üürikesest elukaarest kaotsis on, ajendas mind teinegi, üpris isekas agenda – ma soovisin rohkem kirjutada (laule, luuletusi, lugusid objektidest). Sulepea oli aga kallis, ligi nelikümmend korda kallim kui tavaline reapastakas, ja see oli ka üks põhjusi, miks ma arvasin asja õnneks minevat (sest raha on ju makstud, miks ei kasuta?). Jean-Paul Sartre kirjeldab teoses „Olemine ja eimiski“ („L’Être et le Néant“) käe ja tindipliiatsi kohtumist, seda, kuidas kirjutades suudab kuulus eksistentsialist hoomata vaid suletippu, mitte kätt, mis sulepead hoiab ja mis on otsekui haihtunud. Meie suhe käega on nimelt teistviisi kasutuspõhine kui meie suhe sulepeaga, sest „iseenese käsi ma ju olen“. Käsi ei ole kirjutades muud kui vaid sulepea kasutus, käsi ongi sulepea. Me ei saa toimida, kui miski meiega samaaegselt ei toimi.[16] Minu jaoks on tööriistade valikul olnud ilmselt kõige olulisem nende käepärasus. Kõik valimisse kuuluvad pulgad on vahendustööriistad, mis komplekssete sõrmeliigutuste abil meie abstraktseid ideid mateeriasse aitavad üle kanda, kuuludes sedasi esimesse, meie kehadele lähimasse, kõige erksamasse mateeriakihti, mille kaudu objektide maailmaga suhtleme, meie maailma kasutajaliidesesse, kus asub keha ja objekti kohtumise locus. Seal, kus pihk sulepeaga kõige intiimsemalt kokku puutub ning piir minu ja selle vahel häguseks muutub, segunevad me pindmised kihid, nahaniiskuses tärkavad keemilised reaktsioonid, lõimuvad mikrobiootad… Ka meie posthumanistide talvekooli külastanud Ameerika filosoof Stacy Alaimo on seda piiriülest vastastikmõju kirjeldanud mateeria „transkorporeaalsuse“ abil, mis „toob kaasa nii füüsikalise keskkonna kui ka inimese kehalise eksistentsi radikaalse ümbermõtestamise, pöörates tähelepanu nende kategooriate vahelistele ülekannetele“ (lk 49).[17] Nahk on kokkuleppeliselt meie piir, seal, kus mina lõppeb ja algab subjektiivne väljaspoolsus. Fokuseerides tähelepanu objektide (sh inimkeha) pindmisele kihile, annab Alaimo agentsuse mikroorganismidele, kõigele tillukesele, mis meie makromaailmas diskreetsena näivate mateeriatükkide vahel vabalt ringi liigub. Vannis ligunemine ja oma lahustuvale pinnapiirile keskendumine illustreerisid, kuidas me, inimene ja ümbritsev, koosneme samadest ehitusosakestest ning meid pole võimalik mateeria- ja energiaringlusest eraldiseisvalt lahti harutada. Tagatipuks asustame ka sama ruumi (küll erinevates dimensioonides) ja näeme, kuidas maailma mikrotasandil toimuv võib tuua kaasa jõulisi muudatusi inimühiskonnas, poliitikas, majanduses (vt ka „koroona“), samal ajal võib inimese mõju mateeriale tuvastada näiteks liigirikkuse kadumises või kliimasoojenemises. Olgugi et orgaanika nõudmised trumpavad elutu omad tihtipeale üle, saab vanast ja kuulu järgi peagi haruldasest metallisulamist (tsink saab otsa 8, vask 28 aasta pärast!) koosnev sulepea mulle väga kalliks. Olen sellega paratamatult kõige rohkem aega veetnud, sest see on mu põhitööriistu. Internetist sulepead valides sai otsustavaks väikese Kaweco juurde lisatud hoiatus: valmistatud materjalist, millele kasutus (ehk sartre’ilik käsi) jälgi jätab. Nüüdseks on kirjapulga tuhmpronksjale pinnale siginenud juurde nii mõnigi täke ja mu rasvaste sõrmede haare jätnud sule ümber kaks tumedat kajakatiiba, oksüdeerumisjäljed. Kirjatehnika on aga märkimisväärselt paranenud ja õnnestunud on isegi järjepidev päevikupidamine. Ilus ja väärtuslik, põnev ese on niisiis näidanud, et ergas mateeria hakkabki pelgalt oma olemasoluga minu kätt enda külge tõmbama. Selleks, et kallist käepikendust kadumise vastu kindlustada, hoolitsen selle eest väga hästi, kontrollin tihti, kas see on alles, puhastan seda regulaarselt, soetan kvaliteetset ja ilusat tinti ning olen talle võimaldanud isegi oma alamtööriista, tindisüstla (kasutatud, eelnevalt oli süstla sees miskine rohi). Kui inimeste haardejäsemed ei oleks mitte sümmeetrilised, agiilsed, skeletiga toestatud ja pöialdega varustatud orgaanilised tangid, vaid pigem nagu kaheksajalgade, elevantide või bakterikolooniate jätked, näeksid meie raamatud ka kõhklematult teistsugused välja. Valed. Puhtad valed ja vassimine. Pean siinkohal teie ees, head lugejad, vabandama ning iseendale viimaks tunnistama, et ei ole tegelikult enam ammu kindel, kes täpselt seda projekti juhib, kas mina või hoopis mõni objekt, sest uurimust on tõtt-öelda algusest peale rikkunud ränk metodoloogiline eelhäälestus. Millised on küborgite käed, küsin, hoides Donna Harawayl käest?[18]   Viimane lops Olen eksperimendi algusest peale eira-nud fakti, et mu põhitööriist on tegelikult nutitelefon iPhone 7 Plus, millel parasjagu ka kirjutan. See, et on telefon, too digiajastu paratamatu kaaslane, ei oleks võluvate objektide juurde ju lihtsalt sobinud, ei oleks olnud stiilne. Aastast 2017 on punase korpusega, väikese pingpongireketi mõõtu ekraan olnud iga päev keskmiselt viis tundi, kiirematel aegadel poole kauemgi, pea kõigi mu meelte, mu käte, kõrvade ja silmade lähimaks kaaslaseks, mu otseühendus multiversumiga. Olen tolles nimetus masinas (kes teist oma arvutile nime andnud on?) kirjutanud laule, artikleid ja meile, tõlkinud täispikki raamatuid, pidanud päevikut, toimetanud tekste, videoid, heli ja pilte, lugenud kümneid raamatuid, maksnud väga palju arveid, hoidnud sotsiaalmeedias ühendust lähedaste ja kolleegidega… Mulle tundub, et me, humanus’ed oleme nende tööriistadega, mis on – nagu fotopaberile trükitud fotokujutised – ise vaat et nähtamatud, veetnud kauem aega kui oma sõprade, oma elukaaslaste, oma vanemate või lemmikloomadega. Vaatan telost läbi kui anonüümsest raamist, portaalist, mille tagant vilksatab helendav virtuaalne pilv, mu väline mälu, mis ootamatu haihtumise puhul mind äärmiselt täbarasse olukorda jätaks. Valetaksin, kui väidaksin, et suurkorporatsiooni majanduslikke eesmärke silmas pidades valmistatud ese mulle viie ja poole aasta jooksul üsnagi lähedaseks ei ole saanud. Ma tunnen tema kumerusi. Ta nuppe ja nippe, loginaid ja kriime, mille minuga koos eksisteerimine on ta pinnale jätnud. Veidike lohutab teadmine, et tegu on nutitelefonide mõttes iidvana mudeliga. Olen masinat mitmeid kordi parandanud, vahetanud toimimise lõpetanud koostisosi, aidanud tal kesta. Objektide plastikkahveljas kombestik kirjutab ju ette, et vaid uus on väärtuslik, vaid tööriist, millega saab töötada hästi kiiresti, on tõhus, ning elektroonika jääkväärtus langeb umbes sama kiiresti ja kolinal nagu kahvlil endalgi. On isegi räägitud iPhone’idesse sisse kodeeritud pahavarast, mis programme aeglustades eset vähem atraktiivseks ja seega vähem kestvaks muudab. Nii on masina üks funktsioone kiiresti otsa saada – millisest iniminstinktist või ajaloohetkest see impulss veel alguse on saanud? Suudan nüüdseks vasaku pöidla ja parema käe nimetissõrmega trükkida 40 sõna minutis, mis on kümne-sõrme-ja-klaviatuuri tehnika puhul täiesti tavaline kiirus, kuid pihuarvuti puhul silmatorkav. Naudin ekraanile seatud taktiilset tagasiside-klõpsu, mis viitab, et olen klahvile korrektselt pihta saanud. See tekitab minus füüsilist naudingut. Siin olengi saavutanud vilumuse, mida eksperimendi alguses otsisin ja ihkasin, kuid mida pisikeste pulkade sümpaatse valimiga poleks mul mitte kuidagi olnud võimalik saavutada, sest positsioon oli juba täidetud. Salgan silmatorkavalt keset mu elu külitava elevantja aktandi maha, sest mul on piinlik avalikult tunnistada, et olen elektroonikaga niiviisi lahutamatult, sõrmeotsi pidi kokku liimitud nagu mõni küborg. „Kuidas see on võimalik, kuidas sa suudad?“ küsitakse – veel sügavamal sisimas tunnen, kuidas see mind salamisi uhkeks teeb. Me oleme hea tiim, mu telefon ja mina, tõhusalt toimiv assamblaaž, mis täidab funktsiooni olla maailmaga ühendatud ja edukalt teksti toota. Oleme oma ajastu toodang. Ma kardan, et ei suudaks masina kasutamist järsult maha jätta ja usun, et vajaksin väikestviisi võõrutust. Nuti- ja sotsiaalmeedia liigsest kasutamisest kõneldes on seni räägitud võimalikest muutustest, mille tarkvara meie suhtlus- ja kunstipraktikatesse on jätnud, kuid uurijate sõnul ei ole võimalik liigset ühismeedia kasutamist siiski sõltuvuseks liigitada.[19] Võimalik, et praegusel puhul oleks hoopis vaja uurida eraldi füüsilisi ja psühholoogilisi sõltuvussümptomeid, kuna eneselegi üllatuseks adun 2022. aasta lõpus, et oleme telefoniga teineteisest rohkemgi sõltuvad, kui oleksin osanud arvata: mõlemat mu pehmest orgaanikast koosnevat, õrna kätt tabab metallist, plastist ja klaasist valminud objektiga pikaajalise ja jõulise, lähedase ja taktiilse suhtlemise tõttu kubitaalkanali sündroom ehk nn „hiirekäsi“ ning paremat küünarvart piinab epikondüliit ehk nn „tennisemängija küünarnukk“. Ebaloomulik sundasend, mis jätab õla- ja küünarvarre vahele terav-, mitte nürinurga, on üleliigse koormuse tõttu kinni pitsunud mu põhilisi kontaktjätkeid ehk sõrmi liigutavad närvid. Ma olen väga kurb ja mul on häbi, kuid tean nüüd, pärast eksperimendi lõppu, et süü ei lasu ainuisikuliselt minul. Ergas mateeria (sh mina ise) ongi salakavalalt agentne. Ta potentsiaal ilmneb inimsilmale ja -temporaalsusele vaid juhul, kui aktantide võrgustikku tekib takistus või lõhe, kui püüame end mänguliselt objekti kingadesse asetada, end objektiseerida. Meie vastastikune konatiivne suhe on tinginud selle, et mu käed on katki. Telefon eksisteerib, sest sapiens’il on osavad sõrmed, samal ajal kui mul on kiired näpud, sest olen neid kõvasti treeninud eseme peal, mis seda kutsub. Süüdistada saaks näiteks tootjat, kelle eesmärgiks on ahvatlevaid liigutusi esile kutsuvaid objekte paremini müüa ning selle kaudu omakorda – globaalse tehnoloogia arengut, süsinikuimpulssi, fossiilkütuste põletamist, orgaanika iidammust ladestumist, suurt liikide väljasuremist, elu teket, veemolekulide kontsentreerumist, hapniku ja vesiniku aatomite sobivat kogunemist ja Suurt Pauku. Severo Sarduy kirjutab oma referaat-poeemi „Big Bang“ teises osas: „Teades kaugust, mis eraldab galaktikaid, ning kiirust, millega need üksteisest eemalduvad, võime arvutuste abil minna ajas tagasi paisumise algusaegade juurde. Sellest järeldavad Suure Paugu teooria pooldajad, et universumi sünd leidis aset kümme miljardit aastat tagasi. „Maailma evolutsiooni võib võrrelda grandioosse ilutulestikuga, mille viimased raketid kustusid äsja: alles jäävad mõned hõõguvad tükid, tuhk ja suits. Kõige külmemates sütes kustuvad päikesed“ (Lemaître).“[20] Iga plahvatuse energia saab kord otsa. Jääb üle vaid arvata, millises jõudude diagrammi osas parasjagu viibime, ning otsida isomorfiaid (ld iso- ‘võrdne’; vanakr µορϕή ‘kuju’) osakeste, objektide liikumisest, sest miski mateeria olemuses võiks ju ometi olla universaalne. Mis juhtuks näiteks siis, kui kõik objektid homme hommikul kollektiivselt katki või – taga targemaks – kaotsi läheksid? Õhtul istuksime kõik kenasti koos, inimesed-objektid, hommikul läheks aga lahti korralik mahtra. Käesolev klounaad on vaatamata sisemistele vastuoludele ja läbikukkumistele olnud väga lohutav. Käed on küll katki, sest mul on telefonisõltuvus, maailm on katki, sest meil on esemesõltuvus, kuid hea uudis on see, et nii on see alati olnud. Ilma artefaktita ei oleks meid, me olemegi ise arte ja ka fakt, kunsttehtud. Objektidel oli ja on asjas mängida omajagu suur roll, mistõttu võiksime neile ju anda ka palju rohkem vastutust. Koostöös mateeriaga oleks meil võimalik oma eluviisi ehk isegi muuta, aeglustada, kõiksusele sobival viisil hoopis kuhugi mujale suunata? Agentsuse jagamine tähendaks ju ka vastutuse jagamist ja nii ei oleks me enam nii hirmus üksi. Joseph  Schneider pöördus esemete poole pärast seda, kui armastatud abikaasa tema silme all suri ja naist ümbritsenud esemed, millesse Helen ennast delegeerinud oli, teda toetama asusid. „Objektidesse tõsisemalt suhtumine eeldab, et toimub nihe ka selles, kuidas me enese inim-objekt-olemust tajume. Teatavaid grandioosseid väiteid inimeste kohta tuleb mahendada, samal ajal kerkivad esile teised väited ühest teistsugusest „meist“.“[21] Kui lepime sellega, et toimime maailmas ühiselt koos objektidega, omandame konatiivse seisukoha, et „oleme üksteisest tingitud, oleme siin koos“ (vt ka „väiksem vend on tegelikult jumala okei“), ei ole vannis trampiv ja vähkrev orgaanika ehk ka enam üksinda süüdi. Mitte täiel määral, mitte lõpuni, kallis Kain. Kujutlege, et olete tuumanupp. [1] M. Foucault, Sõnad ja asjad. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2015. [2] Vt ka K. Ling, Mustuse filosoofia ehk jätiserisoto. Vikerkaar, 2021, nr 4/5. [3] J. Siukonen, Vasar ja vaikus: Lühike sissejuhatus tööriistade filosoofiasse. Tlk J. Pärnamäe. Tallinn, 2016, lk 75. [4] J. Bennet, Vibrant Matter: A Political Ecology of Things. Durham, 2010, lk ix. [5] B. Latour, On Technical Mediation – Philosophy, Sociology, Genealogy. Common Knowledge, 1994, kd 3, nr 2, lk 29–64. [6] https://www.wellandgood.com/esther-perel-modern-relationship-wisdom-sxsw/. [7] Vt taas: A. Saar, Sõnaraamat, lk 28: „Ta on kindlasti peenem kui jubin, nõnda nagu i on peenem kui u ja d on peenem kui b. Tal pole jubina mahtu, nõnda nagu vidinat hääldavasse suhu ei jää õhule ruumi. Tal pole jubina hubisevat hubasust, ta on kime, läbitungimatu ja võõras nagu värvukeste vidin 20-kraadises pakases, kui sa tead, et sa neid kuidagi aidata ei saa ja et nad õieti su abi ei vajagi.“ [8] W. L. Faurot, The Art of Whittling. Peoria (IL), 1930. [9] T. Taylor, Artificial Ape: How Technology Changed the Course of Human Evolution. New York, 2010. [10] F. Coward, Scaling up: Material Culture as Scaffold for the Social Brain. Quaternary International, 2016, nr 405, lk 78–90. [11] K. Ling, Vannistika. Maja, 2020, nr 101/102. [12] Vt J. Siukonen, Vasar ja vaikus, lk 20. [13] A. Saar, Sõnaraamat, lk 111. [14] J. Bennet, Vibrant Matter, lk x. [15] Need, kes on hoolega lugenud, teavad, et tegelikult on alles kaks – sulepea ja süstal, kuid süstal ei ole kandidaat, kuna on konatiivses alanevas suhtes hoopis sulepea enesega. Tegu on nimelt tindisüstlaga. [16] J.-P. Sartre, Being and Nothingness. Tlk H. E. Barnes. New York, 1956, lk 323–324. [17] S. Alaimo, Material Feminism in the Anthropocene. Rmt-s: A Feminist Companion to the Posthumanities. Toim. C. Åsberg, R. Braidotti. Cham, 2018, lk 49. [18] D. J. Haraway, Küborgi manifest: Teadus, tehnoloogia ja sotsialistlik feminism 20. sajandi lõpul. [1985] Tlk I. Männiste, T. Kiho. Akadeemia, 2022, nr 11 ja 12. [19] R. Sinivee, Epideemia, mida tegelikult ei eksisteeri. Müürileht, detsember 2022, nr 124. [20] S. Sarduy, Big Bang. Barcelona, 1974, lk 48. [21] J. Schneider. The Intimacy of Objects: Living and Perishing in the Company of Things. Rmt-s: Intimacies: A New World of Relational Life. Toim. A. Frank jt. London, 2013,

Taskuvikerkaarel on külas Airi Triisberg, kes räägib, kuidas vabakutselised loojad jäävad ilma pensionist, vanemahüvitisest, ravikindlustusest ja millest kõigest veel. Mida peaks uus koalitsioon tegema, et ka töölepinguta loovisik saaks perearsti juures käia? Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

Tauno Vahter. Hea venelane. Tallinn: Tänapäev, 2022. 242 lk. 22.99 €. Ma ei tea, kes ja millal raamatule pealkirja pani. Kaine mõistus nagu ütleks, et see pidi olema autor, kuid üks hiljutine isiklik kogemus vaidleb vastu – need asjad ei pruugi alati olla nii lihtsad ja loogilised. Igatahes on tunne, et pealkiri tekkis raamatule juba päris kirjutamise-toimetamise lõpufaasis, kui sõjaaegne keelekasutus oli teinud sellest moodsa väljendi. Julgen väita, et häid venelasi tolles tänapäevases mõttes raamatus ei ole, või siis vastupidi: ükski venelane seal ei ole hea ega halb, vaid lihtsalt inimlik. Või midagi niisugust. „Hea venelane“ jutustab loo segaperest pärit poisist Arturist, kellest saatuse tahtel 90ndate alguses ehk siis taasiseseisvumise hakul oleks justkui saanud moodne selgeltnägija, kuid kes (kui kavatsete raamatut lugeda, jätke see lause vahele) ikkagi seda teed ei lähe, vaid otsustab nii-öelda normaalsuse kasuks. Ja mulle isiklikult tundub, et selle valikuga autor nagu loobuks, nagu annaks alla, sest kui Artur oleks tõesti julgelt sinna maailma sukeldunud, siis selle kirjeldamine olnuks märksa keerulisem ülesanne või vähemalt selline, mis nõudnuks hoopis teistsugust lähenemist. Mistõttu arvan, et mu arvustuse pealkirjaks valitud tsitaat veel ühelt healt venelaselt Boriss Grebenštšikovilt, mis täies mahus kõlab: „Me oleksime võinud ajalukku minna, kuid sinna me ei läinud“, on igati asjakohane. Olen juba rikkunud kõiki võimalikke arvustuse kirjutamise seadusi – alustasin burksi selle keskmisest osast, vabandust. No vähemalt nüüd jõudsin saiani. Mis mulle raamatu puhul meeldib – seda on väga kerge lugeda. Keel on lihtne, süžee on sisuliselt meelelahutuslik, kõik meie ajastu heade raamatute tunnused on olemas. Sest siin pean pihtima üht endale olulist asja: olen veendunud, et raskete ja keeruliste tekstide aeg on möödas, või vähemalt ajutiselt möödas. „Ulysses“ ja „Kadunud aega otsimas“ on armsad meile kõigile, kuid aegu mitte ainult et leitakse, need ka muutuvad, ja üks 21. sajandi raamat peab olema pigem põneva süžeega. Keegi ei keela peita sinna süžee taha kõiksugu ideid, filosoofilisi üldistusi jms. Vastupidi, mida paremini need asjad on peidetud, seda osavam autor. Seega „Hea venelane“ on kaasaegne raamat. Samas on see ka ajalooline raamat, sest pajatab üsna elulähedaselt 90ndate algusest ja ühest selle aja eriti huvitavast küljest. Nimelt, nagu impeeriumide lagunemise ajastul ikka, kerkib kuskilt pinnale mustmiljon nõida, šamaani ja muidu selgeltnägijat. Raamatu tegelaste hulgas on nii väljamõeldud (vähemalt mina küll pole midagi kuulnud mehest nimega Topal, samas ega ma ka guugeldanud ja eriti suur spetsialistki selles valdkonnas pole, nii et mine tea) kui ka päriselus tegutsenud figuure. Ei ole selge, kas peategelasel Arturil on päriselt „võimed“ või on tegemist vaid asjaolude kokkusattumisega. Ja see on arvatavasti hea lähtekoht. Ei ole üldse tähtis, kas tegemist on tõelise imega või lihtsalt osava psühholoogilise manipuleerimisega, asi ei ole ju üldse selles. Asi on pigem ajastu vaimus, vaibis, nagu praegu on moodne öelda. Just asjaolu, et kohalikud vene mutikesed usuvad Arturi imejõudu, aitabki tal siseneda hoopis teise maailma kui see tüüpiline koolielu, mis teda algselt ümbritseb. Ehk mõnes mõttes – see on kasvatusromaan. Täpselt nagu vanasti, alates Goethest ja kellest kõigist veel, pakutakse meile lapsest noormeheks sirgumise lugu, ainult et kuna välistingimused on muutunud, siis on selle sirgumise teed samuti veidramaks kujunenud. Või samas, kuidas võtta: mis tundub veidrana meile praegu, võis olla täiesti normaalne tol ajal, 90ndate alguses, millest meeldivaid väikeseid meeneid on raamatusse siia ja sinna lahkesti laiali puistatud. Selgeltnägijatega asi ei piirdu. Enne neid näevad ilmavalgust näiteks videolaenutused, üks suurimaid ajastu eripärasid, kus sai mitusada korda ka ise käidud ja mis raamatut lugedes tundusid algul paljulubavate kõrvalepõigetena põhisüžeest, kuid kahjuks otsustas autor sinna mitte süveneda. Tõsi küll, algfaasis oli Arturi ja ta parima sõbra Erki bisnis kassettidega seotud – kusjuures siin ilmutab Tauno Vahter oma kõrget moraali- ja sündsustunnet. Oleksin mina sellest kirjutanud, siis oleksid mu tegelased kindlasti salvestanud neile kassettidele pornot ja lugu oleks hargnenud hoopis teises suunas. Vahteril müütavad nad hoopis muusikavideoid, mida salvestavad kodus MTV-st. Mis on – mõtlen siin nii MTV-d ennast kui ka selle näitamise eest vastutavat satelliiditaldrikut – samuti selgelt ajastuomased märgid. Seega võib öelda, et aja vaimu on raamatus mingis mõttes tunda küll, eriti kui arvestada, et see on kirjutatud sisuliselt teismelise vaatevinklist ja teismelised eriti aja kulgemist ei taju, näevad eeskätt vaid kõige otsesemalt neid endid puudutavaid asju. Olgu siis, sellealasest pretensioonist loobun. Kuid üks teine siiski jääb. Lugejana oleksin tahtnud rohkem teada nende selgeltnägijate elu köögipoolest, kohata raamatu leheküljedel ka neist eksootilisemaid kujusid, kasvõi Kašpirovskist oleksin heameelega saanud rohkem kuulda. Kuid lugeja tahab, aga autor otsustab. Sedapuhku otsustas autor niipidi, ja kes meie sellised oleme, et temalt midagi nõuda. Võtkem, mis antakse. Ja antud on meile, nagu öeldud, üks hästi kirjutatud ja kergesti loetav kasvatusromaan mõnede kelmiromaani elementidega. Need elemendid on taas seotud Topali kujuga ja enne seda tolle juuksuriga, kellest algab Arturi teekond selgeltnägijate sekka. Minu arust on täiesti võimatu kirjutada niisugustest asjadest nagu kõik need kuuendad meeled, kolmandad silmad ja aurafotod neutraalselt. Võimalikud on ainult kaks varianti. Kui oled nende müstiliste asjade kirglik toetaja, siis väljuvad su sule alt köidete kaupa „Vabastatud Isised“ „Shantaramid“ jms natuke oksele ajavad asjad. Sul on ustavaid fänne ja austajaid, kellega jagad salateadmisi ja kellele pilgutad silmad, kui neid näed. Või siis sa naerad nende üle, ja sel juhul ilmselt pole välistatud, et tegu on väärtkirjandusega. Ka „Heas venelases“ on paar igati naljakat sellega seotud episoodi. Näiteks kui üks juba soliidsemas vanuses proua lausa nõuab poisilt, et too paneks oma nõiduslikud käed mitte talle pähe, sest sellega olevat veel enam-vähem korras, vaid sinna, ühte teise kohta, mis palju rohkem muret tekitab, kerkib stseen väga elavalt lugeja silme ette ja naermata seda ette kujutada ei ole võimalik. Raamatu toon on üldse heasüdamlik, veidi irooniline, veidi mittetõsine, kuid kindlasti mitte pahatahtlik, mis räägib samuti teose kasuks, sest no kuulge – tõsiste raamatute, või ei, ütleme parem, et tõsisel toonil kirjutatud raamatute aeg on loodetavasti jäänud, ma ei tea, kõige enam 60ndatesse või kuskile sinna. Mõisteid ei maksa segi ajada: hea raamat võib vabalt olla tõsine, nukker isegi, enamik häid raamatuid ongi nukrad. Kui aga ka kirjaniku toon surmtõsiseks jääb – ei, ma ei hakka ka siin mingeid üldistusi tegema, kuid lihtsalt mul isiklikult on sellistest autoritest natuke kahju, kui nii tohib öelda. Tauno Vahterist mul selles mõttes kahju ei ole. Enamasti seepärast, et jutustamise tooniga tal mingeid probleeme ei ole. Autori keel on piisavalt lihtne, et raamat neelduks suhteliselt kiiresti alla ja tekiks ettekujutus sujuvast jutust, mis sarnaneb kõnekeelele, nii nagu mina sellest aru saan. Raamat on ka üsna kinematograafiline, kergesti võib võtta ja kujutleda seda filmina, autori vahemärgid ja pikad, olgu siis asjakohased või sobimatud mõtisklused peaaegu et puuduvad. Kuna raamat on kirjutatud minategelase vaatevinklist, näib see ka loogiline. Sest nagu vihjatud, teismelised reeglina ei kipu mingisuguseid üldistusi tegema ja sügavalt olmelistele nähtustele universaalseid jooni vms omistama. Niisiis kõlab selline toon ja valitud keel täitsa loogiliselt. Leidub raamatus ka armastust. Sest mis oleks teismeliste elu ilma selleta? Kusjuures see on just selline armastus, mida teismeliste vahel ette tuleb, eriti poiste pilgu läbi nähtuna, niipalju kui mina seda veel mäletan. Ses mõttes, et sa ei anna isegi endale eriti aru, miks on sul selline suur tahtmine suhelda just selle konkreetse tüdrukuga või miks too konkreetne tüdruk pöördub oma pidevate abipalvetega just sinu poole, kuigi sina ei ole ju mingisugune mata spets, näiteks. Seda nähtust käsitleb Vahter väga osavalt ja kuidagi – ei leia teist sõna – nunnult, ehtsalt, usutavalt, elutruult. Ühesõnaga, tegemist ei ole küll „suure eesti romaaniga“, aga ühe armsa ja kergesti loetava raamatukesega küll. Samas tundub mulle, et selle suure eesti romaaniga on natuke nagu tolles kuulsas tähendamissõnas pimedatest ja elevandist – see nimelt juba on, see juba seisab kuskil nurgas, lihtsalt kõik need silmad punnis jõllitavad kriitikud ei näe seda. Või siis teine võimalus: ei olegi vaja muudkui oodata mingit suurt asja (mida sagedamini vaatame väljuvate lendude tabloole, seda suurem on tõenäosus, et meie lend edasi lükkub), hinnakem elu väikseid rõõme. Ja neid pakub see raamat meile kindlasti.

Valetamist ma ei õppinudki ära. Ah, ei, alustan selle jutuga otsast peale. Õigupoolest – või vähemalt pealtnäha – oleks see pidanud olema minu karjääri kõrgpunkt. Mitmes mõttes oligi. Tumedad ja kahtlased jõud olid – üht mu sõpra kõneisikuna kasutades – veennud mind endale LinkedIni kontot tegema. Tegin valmis ja unustasin. Aga siis, ühel ilusal päeval, helises telefon. Võib pidulikult ja õigustatult väita, et see telefonikõne muutis mu saatust. Personaliotsinguspetsialist oli leidnud mu LinkedIni profiili, kaalunud, kas minust ei võiks saada firmasse abilist, kes virk ja nii kraps, ja otsustanud helistada. Selleks ajaks olin õppinud mõnevõrra (mitte just liiga hästi!) läbi nägema inimesi, kes mulle midagi müüa üritasid. Lõppude lõpuks olin töötanud ostujuhina. Aga seekord püüti osta mind. Ostujuhiks. Ja ostu vahendanud pearahakütt ei teinudki midagi valesti. Hakkasin mõtlema, et tõepoolest – mitu korda olen kirunud tööandja võimetust mu panust märgata ja vääriliselt hinnata, mitukümmend korda kirunud enda suutmatust-soovimatust sedasinast panust suuremat sorti kella külge panna, pasundada sellest, nagu kuulutaks Õnnistegija tulemist? Mitmest firmast olen lahkunud nii, et ehkki neis päris kindlasti ei jäädud igatsema minu hurmavat isiksust, kasutati ometigi veel aastaid minust jäänud Exceli-tabeleid, mille funktsionaalsus ületas raske raha eest kokku ostetud spetsprogramme? Taevast langenud tööpakkumise valguses oli ahvatlev arvata, et õnn on otsustanud koputada minu uksele ja olgu ma neetud, kui talle kohe kolme luba ei anna. Inimesed, kes mind isiklikult tundsid (see on nõrgem side kui „tuttavad“), olid mulle paar korda tööd pakkunud ja isegi need pakkumised tähendasid alati vähemalt palgatõusu; sõber oli pakkunud ameti, milles õnnestus ennast üle mitme aasta välja puhata; aga pilvedest ilmuv sõrm ei olnud minule varem osutanud. See sai tähendada ainult head. Meie teine telefonikõne personali-otsinguspetsialistiga kestis tubli tunni ja selle lõppedes ütles ta, et telefoniintervjuu temaga läks hästi, ta pakub mu töötajat otsivale ettevõttele välja, nüüd peaksin vestlema nendega. Juba tööintervjuule minek oli naljakas. Ei, märgiline. Firma asus nimelt teises linnas. Teadsin juba, et ametiga – kui selle saan – kaasneb ametiauto. Teadsin, et amet – kui selle saan – eeldab kohalolekut ainult kolmel päeval nädalas. Ühesõnaga, tehtav. Oma autot mul ei olnud, vajadusel rentisin. Tööintervjuu jaoks oleks võinud ju rentida, jah. Aga mina sõitsin bussiga ja siis veel bussiga ja siis läksin jala kohale, kuumal suvepäeval, lõpuks higist märg, kõmpisin turvameest segadusse ajades läbi suure värava, mille kaudu keegi kunagi jalgsi ei käi. Aga ma meeldisin talle. Tähendab, tegevjuhile. Ja siis käisin enne ametlikku tööleasumist veel kaheks päevaks vana tegija kõrvalt õppimas. Väärib mainimist, et tegemist oli rahvusvahelise firmaga, sel oli müügi- ja tootmisüksusi üle Euroopa. Vana tegija, minu esimene teejuht, oli lätlanna. Miski ei suuda väärata mu veendumust, et lätlased on tulised ja kiired inimesed, sellised, keda eestlase loid pilk peaaegu jälgida ei jõua – nii kärmelt ja tõhusalt sahmerdab üks õige lätlane. Paraku oli minu juht ja õpetaja erand. „Karu-aabitsa“ karuisa, sage painaja mu vähestes õudusunenägudes, on tema kõrval igati krapsakas. Peale Eestis ostujuhina töötamise olid Laimal (nimi muudetud) Lätis teistsugused tööülesanded. Kaks päeva Eestis kohal, osaliselt töötas ta Eesti haru heaks ka Lätist, koormus oli – arusaadavalt – liiga suur. Jõuti ühiselt järeldusele, et Eestisse on vaja uut inimest (mind) ja talle eraldatakse Lätis täiskoht. Loogiline. Tagantjärele targana on praktiliselt võimatu mõista, miks ma viimasel hetkel hädapidurit ei tõmmanud. Miks ometi? Kas arvasin, et kahman endale järjest rohkem tööülesandeid, nagu see varem tihti oli juhtunud? Kas arvasin, et olen ära teeninud üliväikese töökoormusega kõrgepalgalise ametikoha? Kas tahtsin vaheldust? Näiteks vaheldust selles mõttes, et mulle võimaldati üks öö firma kulul hotellis, ülejäänud korrad pidin kodust sõitma. Vilunud pereinimesele on ju omamoodi tore, kui saab mõne õhtu täiesti üksinda jorutada, kas pole? Kas mind utsitas tagant kõige harilikum ahnus? Tegevjuht, kellele ma tööintervjuul meeldisin, hüppas hommikuti minu kabinetist läbi, pilgutas silma, naeratas. Kinnitas, et kohe hakkame mägesid liigutama. Ma meeldisin talle päris kindlasti. Ilmselt uskus ta, et olen särts ja hakkaja inimene, rajan täiesti uutel alustel toimiva ostude haldamise reeglistiku – näiteks sellise, mis ei eelda kaupade eest maksmist, aga tarnijad on ikka õnnelikud ja eelistavad meid teistele klientidele. Omamoodi perpetuum mobile. Tõenäoliselt olin – milleks valehäbi? – ka üks atraktiivsemaid vastassoo esindajaid, vähemalt ettevõtte kitsas raamistikus. Nii-öelda silmarõõm. Või vähemalt jäi tema pilgust ja olekust selline mulje. Ma ei ole kunagi olnud kuigi terane selliseid asju märkama, või siis pole ma eriti kellelegi meeldinud. Ei, mis, tõenäoliselt ajan midagi kapitaalselt sassi. Ülemust huvitasid ainult need mäed, millega me žongleerima hakkame. Ja selline see argipäev siis oligi: istusin oma kabinetis, tegevjuht põikas hommikul läbi, naeratas, tegi silma, püüdsin midagi küsida, aga juba ta kadus. Kohe hakkame paugutama, ütles ta. Tootmisjuhi kabinet oli minu oma kõrval. Tema käest sain natuke infot, midagi olin saanud oma mantlipärandajalt, nokitsesin tasapisi tööd teha, loksutasin paari numbrit Exceli-tabelis ja tasapisi hakkas mu hinges võimust võtma mure – mida kuradit ma siin teen? Õigemini – tegema peaks? Ööbisin vahel hotellis, jalutasin õhtuti võõra linnaga kontakti saamata nagu mingi tont. Korra või kaks nädalas sõitsin hommikul tööle ja õhtul koju. Jõudsin oma kabinetti, võtsin kohvi, avasin arvuti. Läbisin samm-sammult eitusfaasi. Esimesel kuul korrutasin endale, et kohe läheb mölluks, tööd hakkab voolama uksest ja aknast – ole ainult mees ja murra, kuni saad südari. Vahva! Tegevjuhi hõivatus aitas seda muljet alal hoida. Tema pidi olema minu Vergilius, aga ta oli kättesaamatu. Kas ma juba ütlesin, et ta astus igal hommikul mu kabinetist läbi, naeratas, tegi silma, tõotas ühist risti-retke, ja kui ma püüdsin jutuotsa enda kätte saada ja midagi asjalikku küsida, sööstis ta minust üle rääkides minema? Jah, varsti ta räägib minuga, näitab otsa kätte, juhatab põrgu esimesse ringi. Aga, ja ma palun kallil lugejal uskuda, et tegemist ei ole kunstilise liialdusega, rohkem kui kahekümnest päevast, mil püüdsin ta jutule saada, õnnestus see ühel – viieks minutiks. Jaa, hiljem, mul on praegu tegemist. Ja vist oligi, sest tema kabinetis peeti kummalist igikestvat koosolekut. Jah, seltskond vaheldus, kord nädalas käisin seal ka mina – pooleks tunniks –, aga see pooltund keskendus teistele küsimustele ega muutnud minu jaoks midagi selgemaks. Mõnikord, kui olin koosolekule sisse tunginud, nõudnud jultunult vastust oma ainsale küsimusele (millal me rääkida saame?!), mille taga paistsid ootavat kõik ülejäänud, lubas ta: täna, hiljem, ma annan sulle teada, kui vabanen. Ja mina, lollakas, istusin oma laua taga, ootasin südame värinal, nagu Julia ootab Romeo, hiirekese, krabistamist ronitaimedes akna all. Ja siis sai tööpäev läbi ja ülemus kadus: oi, homme, ma pean nüüd jooksma. Mina panin arvuti sama targalt kinni ja sõitsin koju. Muidugi uurisin ka meilitsi, kas saaksime asju arutada, aga need teabenõuded jäid vastuseta või vastati sama umbmääraselt kui suusõnal. Tasapisi sigines ülemuse suhtumisse ärritus. Arusaadav. Minu omasse niisamuti. Püüdsin töö ajal lugeda või kirjutada, aga ei ole minus muuseumivalvuri ainest. Vähemalt mitte juhul, kui usun, et peaksin tegelikult midagi tegema. Seega kulusid päevad samas rütmis: hommikune naeratus ja silmapilgutus koos selge lubadusega, mis hiljem ähmastus; siis veeretasin paari tööülesannet nagu pastakat laual (kohutavalt väsitav tegevus); ründasin vana kooli sõdalaste eeskujul korra või paar ülemuse kabinetti (mind lükati alati müüridelt alla); kohv; lõuna uute kolleegidega, kellest päris mitu olid õnneks toredad; tegin katseid tungida sügavamale ettevõtte rutiinidesse ja saladustesse; veel ootamist, kõristasin neid paari ülesannet nagu kaht äraneetud hernest suures sõelas; ülemuse pagemine – tal on kiire. Sügis muutus üha hallimaks. Mida aeg edasi, seda napimaks jäi naeratus, seda kiiremini kadus ülemus. Kui ta alguses astus mu kabinetist läbi ka koduteele asudes, siis nüüd vuhises avatud uksest mööda ja rehmas tõrjuvalt käega. Keerasin üsna alguses kokku ka ühe käki. Tarnija kasutas mu asjatundmatust meisterlikult (nii palju siis sellest läbinägelikkusest), ülemus põgenes minu eest järjekindlalt, mul oli küll info laoseisude ja varasemate lepingute kohta, aga selgus, et mitte kogu info. Muutusin kärsituks, langetasin otsuse. Selleks mind ju palgati. Samas, jääb faktiks, et käki keerasin kokku mina. Samas, tegemist ei olnud hullu käkiga, hind oli talutav (mitte küll suurepärane), lihtsalt kaubavoog vajas taltsutamist, sest laos oli kitsas. Jõudsin tarnijaga mõlemat poolt napilt rahuldavale kokkuleppele. Põnts rahavoogudele ei olnud õnneks liiga valus, raha käitisel jätkus. Ometi, ehkki selle probleemi tekkepõhjused said alguses selgeks räägitud, hakkas vimm minu vastu kogunema hiljem. Tasapisi, aga kindlalt. Nagu saaks keskikka jõudes peapesu kuueaastasena tehtud sigaduste eest. Võimalik, et vimm sündis mujal, aga see käkk andis alust õigustatud etteheideteks. Üpriski vaevarikkaks ja piinavaks osutus tööülesanne, mis sisaldas koostööpartneri otsest tüssamist. Loomulikult, äriline bluff ja kõikvõimalikud läbirääkimistaktikad ei olnud mulle võõrad ega vastumeelsed. Räägin otsesest tüssamisest. Sellega ma hakkama ei saanudki (vt selle jutukese esimest lauset). Siis jäeti ära hommikune naeratus. Ja, tõsijutt, ma ei olnud pääsenud tegevjuhiga kõiki tema suuri plaane arutama. Mul polnud aimugi, milles need seisneda võisid. Püüdsin muidugi midagi välja nuputada, rääkida teistega. Tähendab, ei püüdnud, rääkisin. Aga selgemaks ei saanud midagi. Kükitasin mingis tardumuses – kunagi peab ju miski selguma, kuidagi peab välja tulema, miks mind palgati. Seda tehti ju nii suure pauguga. Palgati pearahakütt, löödi lauda rahapakk ja hüved! Veeretasin pastakat laual. Sügis muutus üha hallimaks. Naeratustega oli ühel pool, samas õigeid etteheiteid ka ei olnud. Istusin, jõin kohvi, vestlesin kolleegidega, otsisin tegevust. Lõpuks nõuti mingit ülevaadet, ettekannet arengutest. Mis arengutest? Ma olen siin kolm kuud passinud ja pole veel aru saanud, mida kuradit ma tegema peaks. Kuidas on võimalik, et nii kauaks limbosse molutama jäin? Osalt kindlasti sellepärast, et „homme“ on vilets tähtaeg. Oleksin pidanud seinale kritseldama kuupäeva ja selle taha rasvase hüüumärgi. Nüüd teen peaaegu alati nii, isegi vabakutselisena. Mõtlesin ettekandele. Nuputasin isegi üht-teist välja, aga kirjutasin hoopis lahkumisavalduse. Põhjendasin, et ettevõttel ei ole seda ametikohta vaja. Ega ma ju teadnud, aga see tundus loogiline. Need vähesed tööülesanded saab suurema jamata kahe inimese vahel ära jagada. Sisuliselt koondasin ennast. Tõsi, ei julgenud koondamistasu küsida ja sellest on kahju. Mitte et seda mulle antud oleks, katseaeg ja üldse, aga lihtsalt jultumuse markeerimiseks. Ma ikkagi olen üsna kärts tegija. Kui tootmisjuht mu viimase tööpäeva lõppedes kodulinna sõidutas – kuna olin lahkumisavalduse andnud katseajal, siis sai see jama varsti ühele poole –, ütles ta, et teinuks ma PowerPointi presentatsiooni, võinuks rahulikult edasi tiksuda. Küllap. Ja tõsi ta on: ei võetud samale ametikohale uut inimest. Ma ei saa kindel olla, aga kahtlustan, et ka mäed püsivad täpselt samas paigas, kus nad olid enne minu palkamist.

Enne suurt covidit Töötan meelelahutuse ja kultuuri valdkonnas, loon inimestele keskkondi teistsugusesse, võimendatud emotsioonide ja aistingute maailma. Sündmused, kuhu panustan, triivivad meelelahutusmaailma spektri eri äärmustesse, reividest filmifestivalini ja Pühajärve jaanitulest klassikalise muusikani. Minu lemmikkoht on lava kõrval, vahetult enne seda, kui palavalt oodatud artist lavale läheb. Aeg nagu peatuks ja korraks on kõik võimalik. Eskapism oma kõige helgemas vormis. Minu töö on kõige paremini tehtud siis, kui seda ei ole publikule näha. Personaalsed kogemused ja lood jõuavad minuni harva. Pärast suurt covidit Võiks öelda, et ma disainin jätkuvalt inimestele aistinguid, kuid minu sotsiaalne kogemus on tundmatuseni teisenenud. Nüüd jagatakse minuga personaalseid lugusid päris tihti. Vahel kuulen inimestega tutvudes juba esimese hingetõmbe jooksul, et „me oleme tegelikult palju lähedasemad“, sest ma seisan tema (või ta kaaslase) orgasmide taga. Vahel peatub mu kodu ees majasuurune auto keskealise paariga, kes kohe järgmises lauses paluvad pisut kohmetult kihistades „munnivurrile“ uut laadijat. Tuttav teretab Kopli baaris kiirelt ja vuristab ühe hingetõmbega ette, mitu vibraatorit neil kodus on ja milline meeldib enim, ning et üks jätvat abivahendina kasutades sinise tulukese tõttu mulje, nagu oleks naisel „põhjavalgus nagu nullindate ossibemmil“. Ma olen „sekspoodnik“. Vahepeal Esiteks olgu täpsustatud. Mind, õigemini meid (koos sõbranna Tiina-Malliga), võib küll nimetada sekspoodnikeks, kuid mitte ainult. Me lõime naistekeskse ja sekspositiivse naudingute brändi, mis innustab-harib-julgustab ilma tüüpilise sekspoe „tuhat türa näkku“ vulgaarsuseta. Selle interluudiumi avastseen rullus lahti suure pandeemialaine esimestel päevadel, kui hetkega kadus kõik, millega olin end identifitseerinud. Lavakonstruktsioonid tolmusid laos, artistid katsetasid erinevaid meeleheitlikke kodu- ja zoomi-kontsertide formaate. Kontserdikorraldajad nagu mina õppisid küpsetama banaanileiba. Kõik, milles meiesugused kõige osavamad olid olnud, oli üleöö eluohtlik. See oli kummaline koht, kust end leida. Pandeemia algul oli minu mullis umbes neli inimest, neist ühest – Tiina-Mallist – sai mu igapäevane jalutuskaaslane. Edukaimal päeval kõndisime kokku 32 547 sammu, mille jooksul vatrasime kõigest alates feminismist ja lõpetades mahlapresside ja vandenõuteooriatega. Ühel sellisel retkel olime just haaranud Kopli piiril asuvast pagarikojast saiakesed ja kakao (meie koroonaaja väike luksus), kui vestlus rändas sekspoodide juurde. Kuidas poed on kaubast pungil, inimeste seksuaalsuse logistilist poolt teenindavad terved angaarid… kuid infot toodete ja inimese toimimise kohta on vähe. Ja lisaks seisavad riiulis kõrvuti huulepulgasuurused vibraatorid ja agregaadid, millega oskamatu võib end või partnerit päris korralikult vigastada. Küsimusi kogunes kiiremini kui vastuseid. Nii ostsime pudeli veini ja hakkasime tegema revolutsiooni: ebaseksikat sekspoodi naistelt naistele. Selle jalutuskäigu ja poe sünni vahele jäi üheksa tormilist kuud, mille jooksul jõudsime korduvalt järeldusele, et tegemist on täiesti ajuvaba mõttega. Milline terve mõistusega inimene paneb keset pandeemiat, mil ta põhimõtteliselt ei tea, kas või millal ta üldse enam tööd teeb, kõik oma säästud vibraatorite alla? Aga midagi paremat me ka tol hetkel teha ei osanud. See oli meie pandeemiaaegne teraapiaprojekt, miski, mille kallal vaikselt nokitseda ja üleüldist kaost ignoreerida. Üht asja – aega – oli meil ometi külluses. Google’i abiga kirjutasime paarikümnele sekslelude tootjale, et sooviksime näidiseid ja siis enda logoga vibraatorit. Enamik vastas abivalmilt, et saab ikka ja tellimused algavad 2500 vibraatorist. Meie võimalustest käis see tol hetkel kõrgelt üle, sest meil oli säästetud ehk pikema puhkusereisi raha, mitte orgasmi- impeeriumi rajamise kapital. Lõpuks leidsime siiski tootja, kelle jaoks paarsada oli aktsepteeritav kogus. Ma arvan siiani, et ilmselt sattusin mõne entusiastliku praktikandi otsa. Sügise alguses valmis esimene kodulehe versioon ja hakkas selgeks saama, et pandeemiaulmana sündinud pood saab tõeks. Olin ka kindlameelselt teavitanud, et peame leidma ekspertidest kõneisikud, sest mina ei kavatse iialgi enda näo ja nimega avalikult seksuaalsusest rääkima hakata. Tahtsime lähtuda teaduspõhisusest ja võimalikult vältida soobinaarset ja heteronormatiivset lähenemist, kuna seksuaalsus on ju palju laiem kui vaid peenis tupes; selsamal põhjusel aga kartsin ka meeleheitlikult eksida, end lolliks teha või lihtsalt seosetut pläusti ajada. Ning kõik läks hoopis teisiti. Esimene veenev kinnitus, et puudutame oma käsitlusega inimesi õigest kohast, saabus ühel sügisõhtul jahedal terrassil, kus mu ümber tungles hulk fantaasiategelasi, kes kõik jagasid minuga isiklikke noppeid enda seksuaalsusest. Halloweenipeo korraldaja oli mind nimelt tutvustanud sõnadega: „Tema on Riina, tal on üks jube äge uus projekt. Riina, räägi nüüd!“ Ma polnud veel kohanenud isegi mõttega sekspoe tegemisest, ammugi seksuaalsusest avalikult rääkimisega. Kohmetusin madalamaks kui muru, kuid kogusin end ja võtsin lühidalt meie loo kokku. Piisas umbes kolmest lausest, et veeta ülejäänud pidu eelmainitud terrassil, ümbritsetuna kobarast nõidadeks ja vereimejateks kostümeeritud naistest, kes kõik soovisid oma kogemusi jagada. See, et olime teinud poe, oleks nagu legitimeerinud nende probleemid, küsimused ja hirmud, mida nad varem vaid enda omaks olid pidanud. Napilt pärast veebipoe Naked Love avamist, kui olin ikka veel veendunud, et seisan tagaplaanil, kui eksperdid seksist räägivad, ilmus Õhtulehes artikkel, kuidas pangad meie sekspoele kontot ei avanud. Täpsemalt, mitu kodumaist panka ei nõustunud meile kontot avama ega pangalingi teenust pakkuma, sest erinevalt näiteks online-kasiinodest peeti kogu meie kaubavalikut, pöidlasuurust vibraatorit ja taskuformaadis libestipakikest, riskantseteks toodeteks, ühel pulgal relvadega. Nüüd teadis meie sekspoest juba kogu tutvuskond ja mis veel kohutavam, suguvõsagi. Niipalju siis vaikselt tegutsemisest. Niisiis sai Naked Love osaks minust. Neil päevil räägin sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses seksuaalsusest oma näo ja nimega. Mõnel sugulasel on jätkuvalt kohmetu olla. Mul endalgi on alles vana turvaline kast lavatehnika, artistide ja publikuga, kus kõik on paigas. Ning siis see mull, mis on siiani ebamäärase kuju ja värviga ning mis kutsub kõrvalseisjais esile väga erinevaid reaktsioone. Uute inimestega tutvudes hakkab nüüd peas kohe ragistama lükati, mis püüab loetud sekundite jooksul meeleheitlikult kalkuleerida, kas õigem on tutvustada end nagu vanasti – või öelda, et olen Riina, naiste sekspoodnik. Otsustasime juba üsna teekonna alguses, et meie pakutav sisu kodulehel ja sotsiaalmeedias on vähemalt sama oluline kui füüsiline toode ning peab olema tasuta. Teekonna alguses ei taibanud ma, et asi on tõsine – meie seas on mitu põlvkonda elujõus inimesi, kes on täiskasvanuikka aidatud seksuaalõpetusega, kus seksuaalsus piirdub seksiga, mis omakorda piirdub lastesaamise ja vahel ka lõbu pärast pistmisega. Kelle jaoks seksuaalsus laiemalt on kas tabu, ebamugav või lausa tundmatu. Kes on pärast fertiilsest east väljumist, üksi jäämist, kehakaalu muutust või suhete vahepeal enda seksuaalsuse maha kandnud. Kes pole harjunud ega soovigi oma partneriga vastastikku oma soovidest rääkida. Kes lasevad sooritussurvel ja orgasmisurvel oma seksuaalsust häirida ja vahel end lausa stressigi viia. Või usuvad siiralt, et seksiks ja seksuaalsuseks on üks õige viis. Omakeelne ja kaasaegne seksuaalharidus peaks olema inimõigus! Kusagil päris alguses kujutasime ette, et paneme poe püsti, Instagramis reklaamid jooksma ja müük läheb käima. Oma naiivsuses ei osanud me ette näha sedagi, et seksist ja seksuaalsusest tohib Instagrami reklaamis rääkida vaid pereplaneerimise võtmes. Meelelahutuslikus võtmes seksuaalharidus, mis on meie suunaks, on sealse reklaamimasina jaoks täiesti vastuvõetamatu. Kahe aastaga on Naked Love’i ümber tekkinud kogukond, kes arutab meiega kaasa, toetab ja võimestab üksteist. Ning mõnikord ka vaidleb. Näiteks tulime hiljuti välja uue, meie veebipoe jaoks kolmanda tootega, milleks on roosikujuline vibraator. Ütlesime tutvustavas tekstis lihtsameelselt, et kõige hirmsam on saada esimesel kohtumisel üks roos. Hulk naisi vastas seepeale, et neile pole kohtingutel kunagi midagi toodud ja üks roos oleks juba suur edasiminek; üks noormees kirjutas, et kuigi ajame õiget asja, panime seekord puusse, sest kui mees pingutab, ei tohiks seda naeruvääristada – ning naised tulevad „alati“ kaks kätt taskus. Samas oleme olnud ka olukorras, kus küsisime oma jälgijatelt seksuaalse väärkohtlemise kohta. Lood, mida meiega jagati, isegi ainuüksi nende hulk, mõjus äärmiselt kainestavalt ja tõsiselt. Sel hetkel taipasime esmakordselt, et oleme loonud midagi enamat kui positiivne ja mänguline seksiblogi. Tajusime ühtäkki nii privileegi kui vastutust, mis sellise keskkonna loomisega kaasa tuli. Paljudele enda lugu jaganud inimestele oleme ilmselt ainus toetav ja turvaline koht oma kogemuse jagamiseks. Naked Love oli kasvanud millekski palju suuremaks, kui oleksime kunagi osanud arvata. Sellest on saanud omamoodi kogukond. Suur pandeemia hakkas järele andma. Minu turvaline kast, kontsertide ja meelelahutusürituste korraldamine, hakkas taas elumärke näitama. Vahel kilkab keegi, et ostis meie toote kingiks ka sõbrannale ja takkapihta emalegi. Naised ülikoolieast pensionieani jagavad meiega usalduslikult enda lugusid, nii õpetlikke, meeldivaid kui äärmiselt raskeid. Väikelinnades juhtub sageli, et esimesele tellimusele järgneb paar nädalat vaikust, ning siis plahvatanuks Tõrvas või Mõisakülas justkui sekspomm – lühikese aja jooksul peame tarnima sellise koguse vibraatoreid, et kui saaks neid vaid puldist ühekorraga käivitada, hüppaks sealne pakiautomaat rõõmsa surina saatel mööda peatänavat alla. Ja mina olen nüüd kontsertide ja meelelahutusürituste korraldaja ning Naked Love’i, esimese naistelt naistele sekspositiivse brändi kaaslooja. Ühes rollis jätkuvalt vaikne taustajõud ning teisest kirjutan Vikerkaarde. Tasakaal, minu moodi.

Jah, see oli 12. märtsil 1950 a., kui ma limbates «tormasin» oma valimisjaoskonna poole. Kui ma ütlen «limbates», siis pole seejuures vaja palju imestada, sest minu ajalikus instrumendis istub priske reuma, ellik jooksvatõbi, millest, võib olla, vabanen alles siis, kui lähen sinna alla, herunter, vana põrgupõhja vanapagana katlasse, ning lasen end seal — nii sõbramehe poolest — keeta kuumas tõrvas umbes kaks tundi päevas. Siis see tõbi arvatavasti võtab hõlmad vöö vahele ja taganeb minust. Vaevalt küll, et oleksin tõusnud voodist isegi tulekahju puhul, aga valimised, valimised! Kasvõi neljakäpakil sinna. Õnneks oli mul saatjannaks päris mõnus seltsimees, kes mind ei lasknud käest ega silmist. «Kuidas see siis on?» küsis saatjanna. «Õhutad teisi valimistele, aga ise ei lähe? Võta jalad alla ning astume kiiremini!» «Ma ju tulen,» vastasin oiates. «Egas valimiskast pole mõni jänes, et ta eest ära jookseb: aega on.» «Jah, aega on, aga mida varem, seda parem.» Rühkisime edasi. Õieti küll peaks ütlema, et rühkisin ainult mina, sest mu sõbranna jalad liikusid imeruttu. Meile tuli vastu rühmade kaupa õnnelikke inimesi, kes juba olid hääletanud. Üldse oli rahvavool Vaksali tänaval sel hommikupoolikul ülielav. Viimaks olimegi päral — raudteelaste klubis. Nojaa, inimesi oli ses ruumis rohkesti, aga kõikjal valitses eeskujulik kord ja . . . vaikus. Mulle meenusid mõned kodanliku aja «valimised», mil pidid enne oma konnasilmad peitma tasku, kui lähenesid valimishoonele. Meie — mina ja mu sõbranna — kuulusime «L»-tähe alla, millise puldi juures seisis ainult paar valijat. Ja kõik läks nii ladusasti, et mulle kippusid pisarad silma. Mõneks minutiks unustasin isegi oma auväärt reuma. Siis surusime oma valimislehed sinna, kuhu vaja, ja et see seltsimees, kes istus valimiskasti juures, oli mulle natuke tuttav, küsisin: «Kas on juba palju antud hääli?» «Üle kaheksakümne protsendi,» vastas tema naeratades. «Jesaajas!» kiikasin mina, «siis vist küll olen mina see 82%. Maha lamelda, maha magada 20%!» «Pole viga, pole viga,» vaigistas mind heatahtlik seltsimees. «Hea, et niigi läks. Ja kui te poleks tulnud isegi õhtupoolikul, küllap siis oleksime teile järele saatnud. . . kasvõi lennuki.» «Lähme nüüd minema!» tukistas mind sõbranna käisest. «Egas valimised pole üksi sinu jaoks. Siin on teisigi inimesi. Läki!» Seda me tegimegi, soovides head käekäiku lahkele seltsimehele. Ent sealsamas oli üks ema kaotanud oma väikese tütrekese. «Eevi, Eevi!» nuuksus see keskealine naisseltsimees. «Kuhu sa ometi jäid?» «Minge ometi lastetuppa ja vaadake sinna!» soovitas keegi lihtne tööinimene. Noh, see oli juba teine asi ega puutunud valimistesse, sest kes küll võtaks kätte ja suruks väikese tütarlapse, selle pisikese Eevikese, valimiskasti? Ta ju ei mahugi sinna. Aga siiski hakkas see lugu mind huvitama. Läksime lastetuppa. Aga kõigis vahepealseis ruumes äärmine puhtus ja puhas õhk. «Lihtne,» arutlesin. «Seda suudab saavutada üksnes bolševistlik kord ja korraldus.» Ja mis me nägime niinimetatud lastetoas? Keset avarat tuba oli suur laud, kaetud lilledega ja kõiksuguste mänguasjadega. Ning selle laua ümber istumas ja mänglemas vähemalt paarkümmend last. Seintel meie suurte juhtide pildid. Ja meie «kadunud» Eevi — istumas valimiskandidaadi süles, käes niisama ilus nuku kui ta ise! «Eevi, Eevi kuhu sa jäid?» hüüdis ema, rõõmupisarad silmis. «Eks ma olen siin,» vastas laps üsna rahulikult ja süütult, näol veidi kelmikas naeratelu. «Ja mina pean sind otsima nagu juhm!» ütles ema karmimalt. «Tule, lähme koju!» «Ma ei taha veel tulla,» pööras Eevi oma kena näokese kõrvale. «Siin on hea olla.» Igatahes oli ema sel hommikupoolikul teinud kaks asja korraga: ta oli hääletanud oma sisetunde järgi ja leidnud oma Eevikese. — Mis sa, hing, veel tahad! Nägin, et selle oivalise stseeni üle rõõmustasid kõik ses avaras ruumis, niihästi noored kui ka vanad. Ma ei tea, kui kaua «nad» rõõmustlesid nende lahkete inimeste keskel, sest mina oma raske reumaga ja oma kerge sõbrannaga väljusime sellest ruumist — oli ju võimatu jääda valimisruumi kogu päevaks. Ent väljapääsul ma siiski üsna truult vaatasin puhveti poole, kus oli nii kenu asju. Kõik jälle niivõrd kenasti, et suu hakkas vett jooksma. «Ära aja endale «marju» silma!» jällegi tõmbas mu sõbranna mind käisest. «Vaata, milline ilus ilm on väljas! Mingem värske õhu kätte!» Väga võimalik, et tal oli õigus. Ja millal pole meie sõbrannadel õigus? Nende õigus on alati õige nagu oina sarv. Nii see asi jäigi. Aga väljapääsul hoidsid kaks vana sõpra teineteise käealt kinni, ja teine ütles nii: «Noh, Toomas, nüüd on see asi tehtud. Nüüd on mul säärane tunne, otsekui oleks onu Stalin ise mulle öelnud: «Jõudu tööle! Töötagem homme virgemini kui eile!»» «Seda me püüamegi!» vastas esimene. O. Lutsu «Kirjake Tartust» Paljude jutustuste ja komöödiate kõrval on Oskar Luts olnud viljakas vestekirjanik. Alates 1908. aastast on O. Luts avaldanud ajakirjanduses sadu ja sadu följetone ja vesteid, milles naeruvääristas või tögas mitmesuguseid negatiivseid nähtusi meie elus või pilkas tavaliste linlaste ja maameeste iseloomunõrkusi. Paljud lood on seotud niisuguste koomiliste tegelastega nagu Samuel Pliuhkam, Karl Martin Uhhuu, isandad Pinn või Päi. Aastakümneid on ju paljud «Postimehe» jt väljaannete lugejad värskest numbrist esmajoones otsinud O. Lutsu sulega kirjutatut. Pärast Teist maailmasõda püüdis eakas rahvakirjanik jätkata vestete kirjutamist, ka ajakirjandus oli huvitatud nimeka mehe kaastööst. Kuid varsti tekkisid käärid kirjaniku tõekspidamiste ja toimetuse soovide (täpsemini: toimetusele antud eeskirjade) vahel. Kui praegu sirvida vanu «Edasi» jt ajalehtede kaustu, tundub, et mitmed O. Lutsu lood on liiga loosunglikud ja isegi juhtkirjalikud. Aga kui tähelepanelikult lugeda «Mälestusi Oskar Lutsust», siis selgub, et mõnigi följeton on toimetuses ümber tehtud, politiseeritud. Tihti rahanappuses olev kirjanik pidi nõustuma, kuigi sisimas oli ta solvunud. Samal ajal jäid paljud ajakirjandusele saadetud tööd avaldamata. Ühel nukrushetkel, 1952. aasta 5. oktoobri hommikul kirjutas O. Luts oma päevikusse: «Kuhu ja kellele sa kirjutad? Ma ju ei mõista kirjutada, nii nagu nõutakse praegusel ajal. — Needki jupikesed, mis olen kuhugi saatnud, kas «ei lähe» või tehakse põhjalikult ümber. (Looming, Edasi). «Looming» ei võta vastu ja «Edasi» kisub maha ning kirjutab minu firma all nagu ise soovib. Nüüd tuleb teha lõplik rist minu kirjanduslikule tegevusele. Tunnen küll, et võiksin teha nii mõndagi, aga milleks? — Niikuinii ei trükita.» Avaldame siinjuures ühe rahvakirjaniku veste, mis jäi 1950. aastal ilmumata. See on saadetud märtsis 1950 ajakirja «Pilt ja Sõna» toimetaja asetäitjale Lilli Prometile. Toimetuses aga leiti, et «Kirjake Tartust» pole avaldamiseks sobiv. Seejärel otsustas Lilli Promet säilitada O. Lutsu kaastöö tulevastele põlvedele. Toimetuses on kaduma läinud O. Lutsu kaaskiri. «Kirjake Tartust» esitati esmakordselt allakirjutanu poolt koostatud kirjandusõhtul «100-aastane Oskar Luts» 9. I 1987 Tallinnas Kirjanike Majas. Näitleja Tõnu Aav oskas meisterlikult välja tuua «Kirjakese» allteksti, pälvides sooja aplausi. Kirjandusõhtut korrati edukalt mitmel pool üle tosina korra. Olgu tähendatud, et valimiste teema on O. Lutsule lähedane olnud juba varasemal ajal (näidend «Valimised», följeton «Murtud nummer» jne). 1950. aasta märtsivalimiste eel ilmus O. Lutsu nime all omaaegseid Riigikogu valimisi irooniliselt ja sapiselt käsitlev följeton «Ühe kodanlise aja «saadiku» järelejäänud märkmetest» («Edasi» 10. III 1950). Tundub, et följetoni moraliseeriv lõpp, kus üldsõnaliselt võrreldakse valimisi maršaliseeritud maades ja Nõukogudemaal, on toimetuse poolt juurde lisatud. Eerik Teder Ilmunud Vikerkaares nr 11, 1989

1 Inimene on hüperaktiivne loom. Tal on vaja lakkamatult tegutseda, midagi otsida, uurida, ehitada ja lammutada, kuhugi minna, kedagi taga ajada, himustada, ihaldada, sõdida ja leppida, pidutseda, koguda ja kulutada, lammutada ja parandada. See elukas lihtsalt ei püsi paigal, ta ei ole kunagi rahul, tal on alati vaja midagi veel, ja kui mitte siin, siis kusagil mujal: kujutlustes, fantaasiates, jutustustes, ekstaatilises väljaspoolsuses. Kuna inimese meel jookseb alatasa kinni, on vaja seda lahti harutada, nii-öelda meelt lahutada, kuid selline meelelahutus tekitab pidevalt midagi juurde, loob midagi uut, nõnda et meelelahutusest endast saab loovuse allikas. See allikas sünnitab nii head kui kurja, sigitades ka uusi ohte, mille vastu peab omakorda midagi ette võtma, et ennast ja teisi kaitsta oma tegude tagajärgede eest. Lühidalt, lakkamatu sagimine tekitab olukorra, kus tuleb midagi välja nuputada, et seda sagimist ohjeldada, pidurdada või lausa takistada. Sel taustal on ülimalt kummaline, et käiku on läinud arusaam, nagu oleks inimene oma loomult laisk. Tegevusetut inimest on ju väga raske leida; ja kui keegi ongi tegutsemisvõimalusest ilma jäetud, kui ta on nurka surutud ja tegevusetusse sunnitud, asub ta tihti tegevusse, et hävitada iseennast, oma elu ja tervist. Kõik see nõuab aega ja vaeva ning on sageli ka piinarikas, aga inimene ei jäta, ta teeb kõik, mis ta saab, nii et enesehävitusest saab tema uus ekstaas, uue väljaspoolsuse loomise meetod. Raske oli inimesel ennast üles ehitada; raske on tal ennast ka lammutada, oma kosmost koost lahti võtta. Aga ta saab sellega hakkama. Raskused teda ei murra, vastupidi – need ainult annavad hoogu juurde, tekitavad trotsi ja tahtmist veel ägedamalt näidata, milleks ta võimeline on. Sest inimesel on kogu aeg tahtmine midagi teha. See tahtmine on tugevam igast mõistlikust põhjendusest ja selle ohjeldamine nõuab ränka distsipliini. Laiskuse idee tuleb seega kusagilt mujalt. Tavaliselt tahab inimene teha asju, mis on tema meelest vajalikud, mis teevad rõõmu ja pakuvad naudingut, millel on healoomuline tulemus ja millesse ta saab panna võimalikult palju iseennast. Inimene tahab oma tegevusega samastuda. Kui inimene mõnd asja teha ei taha, on põhjus enamasti selles, et seda pole talle vaja, see ei tee rõõmu ega paku naudingut; vahel võib häda olla ka selles, et ta ei usu healoomulisse tulemusse. Lõppkokkuvõttes, inimene ei suuda oma tegevusega samastuda. Kui aga kõrval seisab keegi, kelle arvates ta peaks tegema just seda, mida ta teha ei taha, sünnibki arusaam, et see inimene on laisk, sest ta ju lihtsalt ei viitsi! Laiska inimest tuleb sundida! Sundimiseks on palju vahendeid, meelitamisest vägivallani, kuid esimene käik on siiski alati üks: inimesel tuleb ära lõigata võimalus teha seda, mis talle meeldib, mida ta ise heaks ja vajalikuks peab. Seda kõike saab ta nüüd vaid jaokaupa. Nõnda on sündinud orjus, mis ongi laiskuse allikas. Ainult ori saab olla tõeliselt laisk, sest ta ei ole vaba tegema seda, mida ta heaks ja õigeks peab. Sest kui vaba inimene ütleks „ma ei viitsi“, tähendaks see lihtsalt väärtushinnangut, millegi olulisema eelistamist. Üksnes orja puhul tähendaks see täielikku tahtetust, soovimatust üldse midagi teha. Ori ei saagi viitsida, ta on lihtsalt sunnitud. Seega on laiskus orjuse põhitunnus. Laiska inimest peab tööle sundima. Oma olemuselt on töö niisiis sunnitöö ega saa olla loovuse allikas. 2 Kust tuleb töö? Sellele küsimusele on väga täpselt vastanud André Gorz raamatus „Töö metamorfoosid“: „See, mida me nimetame „tööks“, on modernsuse leiutis. Me teeme ja tunneme tööd just sellisel kujul, nagu see tööstuses leiutati ning hiljem tavaliseks muutus, ja seame ta just sellisena oma individuaalse ja sotsiaalse elu keskmesse.“[1] Töö ei koosne tänapäeval mitte neist korduvatest toimingutest, mis on inimesele vajalikud igapäevase elu jätkamiseks; samuti mitte pingutustest, mida inimene teeb, et endale ja oma lähedastele kasu tuua ning neile rõõmu valmistada. Veel vähem on töö midagi sellist, mille inimene võtab ette täiesti üksi, aega ja vaeva säästmata. Kõik kodused toimingud, enda ja teiste hoidmine, kogukondlike suhete sõlmimine ja viimaks ka kõik, mida nimetatakse „kunstiliseks loominguks“, jääb sellise töö kategooriast kõrvale. See töö, mida inimene „otsib“, mille ta „saab“ või „leiab“ ning mida talle „antakse“ või „pakutakse“, kuulub avalikku sfääri ja selle eest makstakse raha – mitte küll selle järgi, kui hea või oluline on töö vahetu tulemus, vaid selle järgi, milline on töökoha maine ühiskonnas. Niisuguse töö leiutamine ja läbisurumine polnud mõistagi lihtne. Kapitalismi algses arengujärgus polnud töölistel mingit tahtmist kõvasti töötada ainult selleks, et rohkem raha teenida. Tööd tehti nii nagu vanasti, teenides just nõnda palju, kui pere ülalpidamiseks vaja, ülejäänud aeg kuulus aga töölisele endale. Nõnda ei saanud 18. sajandi lõpul manufaktuurides tootlikkust suurendada, sest töölised polnud sellest huvitatud. Olukord tekitas omanikele tublisti peavalu, kuni konkurentsi survel hakati palkasid alandama: nüüd pidi tööline rügama lihtsalt selleks, et teenida eluks vajalik miinimum. Sellega kaduski töö varasem tähendus. Töö polnud enam inimese elu loomulik osa, see ei koosnenud enam toimingutest, mida tehakse just nii palju, kui vajalikuks peetakse – selle asemel tekkis ratsionaalne töö, mille eesmärk oli üksnes rohkem toota, ehk nagu selgitab Gorz: „Töö ökonoomne ratsionaliseerimine ei seisnenud lihtsalt selles, et varasemad tootlikud tegevused muudeti metoodilisemaks ja eesmärgipärasemaks. See oli revolutsioon, mis lõi jalad alt kogu senisel eluviisil, kukutas väärtused, purustas ühiskondlikud suhted ja lõi sassi vahekorra loodusega: siin tõepoolest leiutati midagi sellist, mida polnud kunagi varem olemas olnud. Tootlik tegevus lõigati ära oma tähendusest, motivatsioonidest ja objektist ning sellest sai lihtsalt palga teenimise vahend. Tootmine polnud enam osa elust, vaid vahend „elatise hankimiseks“. Aeg töötada ja aeg elada olid nüüd teineteisest lahus; töö ise, tööriistad ja tooted muutusid eraldi reaalsuseks, mis ei kuulunud enam töö tegijale, sest need olenesid võõrastest otsustest.“[2] Tööline ei pidanud enam tööst mõnu tundma – selle asemel pidi ta nautima hüvesid, mida sai osta teenitud raha eest. Nõnda tekkis „töötaja-tarbija“ (travailleur-consommateur), st „ühiskondlik indiviid, kes ei tooda midagi sellist, mida ta ise tarbiks, ega tarbi midagi sellist, mida ta ise toodaks“.[3] Muutuse tagajärjed olid nii ulatuslikud, et paari lausega seda kokku võtta ei saa. Kõige silmanähtavam on ehk tõsiasi, et raha teenimine muutus eksistentsiaalseks tingimuseks: tööd ei tehtud enam selleks, et tööst ja tehtust rõõmu tunda, vaid selleks, et töötasu kätte saada ja ellu jääda. Mõne aja pärast sai sellest arusaam, et raha on kõrgem väärtus, midagi elust suuremat ja ilusamat, sest rahal on võim otsustada elu ja surma üle. Nõnda hakkas levima ja laienema kapitalismi eetiline põhimõte, mille on lühidalt kokku võtnud Max Weber: „Inimene on seotud rahateenimisega kui oma elueesmärgiga.“[4] Ühtlasi muutus töö ise töö tegijatele vastikuks, ehk nagu seletas Marx: „Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on proletaarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seega kogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks.“[5] Teha vastikut tööd, et elus püsida, ja võidelda selle eest, et mulle rohkem makstaks – niisugune imperatiiv käivitas 19. sajandil hulga sotsialistlikke liikumisi. Paradoksaalsel kombel kasvas neist hiljem aga välja hoopis proletaarne töökultus, progressi ülistamine ja sõjakas industrialism, mis võttis üpris groteskseid vorme. Üks vaimukamaid tagasivaateid sellele epohhile on Andrzej Wajda film „Marmormees“ (1977), kus töökultus muutub täiesti absurdseks ja ennasthävitavaks, olles samal ajal isoleeritud ka rahateenimise imperatiivist; teisisõnu, kommunistlikus modernsuse-projektis saab tööst ideoloogiline hallutsinatsioon, kollektiivne õudusunenägu, mida hoiab koos üksnes „helge tuleviku“ fantaasia. Töö tuleb ja tapab. Ta sandistab inimese vaimu, hävitab kõik varasemad teadmised ja oskused, mida põlvest põlve edasi anti, ja muserdab teda viimaks nõnda, et inimene enam ei tea, kuidas ta elama peaks. Tekib seisund, mida filosoofias on nimetatud suurejooneliselt „nihilismiks“, kuid mida võib määratleda ka lihtsalt tuimuse, lootusetuse või nürimeelsusena. Siiski on kaua loodetud, et töö ise võiks meid sellest olukorrast välja viia. 1930 avaldas John Maynard Keynes kuulsa essee „Majanduslikud võimalused meie lastelastele“, kus ta ennustab, et tehnoloogiline areng peagi loob tingimused töö hulga vähendamiseks. „Vana Aadam istub meil veel kaua sees, nii et igaüks peab tegema mõnevõrra tööd, et sellest rahuldust saada. Hakkame iseenda jaoks tegema palju rohkem asju, kui rikkad inimesed tänapäeval tavaliselt teevad, rõõmustades ka väikeste kohustuste, ülesannete ja rutiini üle. Seejuures aga püüame määrida või peale õhukese kihi leiba  – püüame jaotada tööd, mis veel järel on, nii laialt kui saab. Kolmetunnised vahetused või viieteisttunnine töönädal võiksid selle probleemi tükiks ajaks kõrvaldada. Sest enamik meist ju tunneb, et vana Aadam on täitsa rahul, kui ta kolm tundi päevas tööd teha saab!“[6] Keynesi liberaalne optimism mõjub nakatavalt, eriti kui ta selgitab, et vaba aja paremaks kasutamiseks tuleb õppida neilt, kes „oskavad noppida päeva vooruslikult ja hästi, rõõmsatelt inimestelt, kes suudavad asju vahetult nautida, nagu lillekesed välja peal, kes ei tee tööd ega ketra“. Ometi puruneb see optimism juba järgmises lõigus, kus Keynes jõhkralt teatab, et aeg polevat veel küps. „Veel vähemalt sada aastat peame iseendile ja kõigile teistele väitma, et kena on kole ja kole on kena; sest kole on kasulik ja kena mitte. Ahnus ja ettevaatus ja liiakasuvõtmine jäägu veel mõneks ajaks meie jumalateks. Sest ainult nõnda pääseme majandusliku paratamatuse tunnelist päevavalguse kätte.“[7] Kas Keynes ei mõelnud kordagi, et kui senine töörežiim veel sada aastat kestab, pole lõpuks välja peal ühtegi lillekest, kellelt õppust võtta? Keynes on reaalse probleemi lihtsalt pahempidi pööranud, kujutledes, et lahendada tuleb vaba aja küsimus, sellal kui tegelikult on ähvardav ja destruktiivne jõud just ratsionaalne töö ise. Sada aastat on varsti möödas, aga viieteisttunnist töönädalat ei paista kuskilt. Vastupidi, oma aega jääb inimestel järjest vähemaks, sest tööst üle jääva „vaba aja“ röövib digitaalne tehnoloogia. Inimlikust kogemusest saab tulevikuturgude ennustamise tooraine, ehk nagu kirjutab Shoshana Zuboff: „Selles tulevikus oleme iseenda käitumise pagulased, sest me ei pääse ligi teadmistele, mis on saadud meie käitumise võõrandamisest teiste poolt ja teiste jaoks, või siis pole meil voli nende teadmiste üle. Teadmised, võim ja autoriteet on jälgimiskapitali käes, kellele meie oleme üksnes „inimlik loodusressurss“. Oleme nüüd põlisrahvad, kelle vaikiv enesemääramise-nõue on meie endi kogemuse kaartidelt kadunud.“[8] Tänapäeva inimese aeg jaguneb suuresti kaheks: tööaeg, mis kuulub rahateenimisele, ja digiaeg, mida täidab tasuta töö suurkorporatsioonide heaks. Sealt kõrvalt näpistatakse üürikesi hetki, kus inimene tõesti vahetult suhtleb, tegeleb iseendaga või teeb midagi lihtsalt niisama, sest see on tema meelest millekski hea. Tasub mõelda, kuidas praegune tsivilisatsioon on sellisesse nõiaringi sattunud. Igatahes on aga selge, et üks selle peamisi mehhanisme on olnud „töökohtade loomine“, st uute ametikohtade tekitamine, mis omakorda nõuab teenindussfääri laienemist ja bürokraatia kasvu. Tehnoloogia areng ja automatiseerimine pole kaasa toonud töö hulga vähenemist, vaid vastupidi – palgatöö on hõivanud järjest uusi valdkondi. Miks see vajalik on? Kas mitte selleks, et kaitsta majanduskasvu ideed ennast, mis muidu ilmselt peagi küsitavaks muutuks? Nõnda ongi arutlenud Gorz ligi poole sajandi eest: „Töötajad hakkavad majandusliku ratsionaalsuse piire avastama alles siis, kui töö ei hõlma kogu nende elu ega vaimset keskendumist; teisisõnu, kui vaba aja ruum on nende jaoks piisavalt avar, et avastada väärtuste vald, mida kvantifitseerida ei saa, nimelt „elamise aeg“ ja eksistentsiaalne suveräänsus. Ja ümberpöördult, mida rohkem surub peale töö kestus ja intensiivsus, seda vähem suudab töötaja näha oma elu eesmärgina iseeneses, kõigi väärtuste allikana; mistõttu ta eelistab selle rahaks ümber vahetada, st ta näeb oma elu üksnes vahendina millegi hankimiseks, millel on iseenesest objektiivne väärtus: raha.“[9] Kui inimese elu eesmärk on teenida raha, siis on töö iseloom täiesti kõrvaline seik: oluline on vaid see, kui palju raha ta teenib. Nõnda ongi elu ise kvantifitseeritud, ja kuna tööd ei tehta iseendale, vaid kellegi teise jaoks, siis on elu kvantifitseeritud kellegi teise jaoks. Siit jääb tõesti vaid väike samm ka vaba aja digitaliseerimiseni. Vaba aeg on nüüd nähtavast tööst küll vaba, aga ta ei ole vaba iseenda jaoks: ta on vaba kellegi teise jaoks, vaba metaandmete tekitamiseks, mida kogub keegi teine, et müüa need kellelegi kolmandale. Nähtamatu töö on vaba aja ära söönud. 3 Töö on sageli piinav. See kurnab ja masendab inimest, eriti siis, kui ta ei näe oma tööl erilist mõtet – tööd tuleb teha lihtsalt sellepärast, et töö on olemas ning just mina olen saanud selle töö, kuigi sama tööd võiks vabalt teha ka keegi teine. Asi võib aga minna veelgi kaugemale. Piinav töö võib olla otseselt kahjulik, ja mitte üksnes töö tegijale, vaid ka teistele inimestele või looduslikule keskkonnale. Hästi makstud töö võib olla sõna otseses mõttes hävitustöö. Ja mõnikord – see pole nali! – ongi töö sisuks kellegi piinamine. Kümmekond aastat tagasi tegi Jérôme Tubiana intervjuu Tšaadist pärit noormehega, kes pärast 11. septembrit 2001 Pakistanis kinni võeti ja Guantánamo piinamisvanglasse toimetati. Poissi süüdistati koostöös al-Qaeda võrgustikuga, kuhu ta olevat värvatud 1993. aastal Londonis. Mohammed oli kuueaastasena tõepoolest isa ja emaga Londonis käinud, aga Pakistanis õppides huvitas teda ainult infotehnoloogia ning al-Qaedast polnud ta kunagi varem kuulnud. Piinajate jaoks aga polnud sel erilist tähtsust. Nemad tegid korralikult oma tööd, järgides tööandja ettekirjutusi. Mohammed jutustab: „Alguses kuulati üle igal ööl. Piinati elektriga, peamiselt varvastesse. Suurte varvaste küüned tulid küljest ära. Vahel riputati sind lakke nagu kana ja peksti selga. Mõnikord pandi ahelatesse, pea maas. 16–17 tundi ei saanud liigutada. Sa kusid ennast täis. – Vahel näitasid nad oma koledamat palet: piinamine, piinamine ilma midagi küsimata. Vahel ütlesin: „Küsige mida tahate, ma vastan jah“, sest ma tahtsin, et piinamine lõpeks. Järgmisel päeval aga ütlesin: „Ei, ma ütlesin eile jaa ainult piinamise pärast.“ Mu esimene või teine piinaja ütles mulle: „Mohammed, ma tean, et sa oled süütu, aga ma teen oma tööd. Mul on kodus lapsed toita. Tööst ilma jääda ma ei taha.““[10] Võib muidugi öelda, et Guantánamo kogemus on erandlik. Tõepoolest. Ometi ilmub siin erakordse selgusega nähtavale tänapäevase töömoraali ilge tuum: tööd tuleb teha igal juhul, kas see meeldib või mitte, kas sel mõtet on või ei ole, kas see teeb kellelegi head või hoopiski kurja. Kõige halvem on jääda töötuks, sest töötu inimene on ühiskonna jätis, olenemata sellest, mida ta varem teinud on – välja arvatud muidugi juhul, kui see inimene on rikas. Isiklik panus pole aga ühelgi juhul oluline. Töö muserdavat ja hävitavat iseloomu tänapäeval on põhjalikult analüüsinud David Graeber. Juba 2013 avaldatud manifestis „Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse“ küsib ta otseselt: „Mis juhtuks, kui me ei lähtuks enam põhimõttest, et töö tõeline loomus kujutab endast tootmisliinil, viljapõllul, valukojas või kasvõi kontorikuubikus rügamist, ning alustaks selle asemel ema, õpetaja või hooldaja tööst?“ Graeberi esimene mure ongi, et töö tuum peaks olema midagi healoomulist, see peaks looma kogukonda, toetama inimeste sidemeid ja soodustama vastastikust abi. Selleni jõudmiseks peab aga ümber hindama kogu majandusliku kasu idee, mis praegu kogukondlikke suhteid häirib ja tõkestab ning muudab töö suvaliseks ja meelevaldseks, nõnda et küsimus „miks ma teen seda tööd?“ muutub iseenesest absurdseks. Graeber kirjutab: „Võib-olla jõuaksime järeldusele, et tegelikult ei seisne inimlik töö panustamises mingisse „majanduseks“ nimetatud asja (termin, mida kolmsada aastat tagasi olemaski ei olnud), vaid asjaolus, et me oleme ja oleme alati olnud üksteise loodud isiksused. Niisiis tuleks ka töö loomus ümber mõtestada. Enese allutamine töödistsipliinile – järelevaatamisele, kontrollile, ambitsioonikate, endale tööd andvate inimeste puhul enesekontrollile – ei tee kellestki paremat inimest. Enamiku tõeliselt oluliste küsimuste puhul muudab see meid ilmselt halvemaks. Vajadus seda teha on õnnetus, mis parimal juhul on mõnikord hädatarvilik. Aga vaid siis, kui heidame kõrvale mõtte, et töötegemine on vooruslik iseeneses, saame hakata küsima, mida on töös tõeliselt vooruslikku. Vastus sellele küsimusele on ilmselge. Töötamine on vooruslik, kui see aitab teisi.“[11] Mõte, et vooruslik on hoopis vastastikune abi, mitte individuaalne edukus või SKT kasvatamine, mõjub valitseval neoliberaalsel taustal ülimalt radikaalselt. Graeber pole siin aga peatunud, vaid on analüüsiga ulatuslikult edasi läinud. Raamatus „Mõttetud töökohad“ („Bullshit Jobs“, 2018) vaatleb ta just sellist töökohtade loomise mehhanismi, mille tulemuseks on lugematu hulk vahendajaid, ülevaatajaid, abilisi, assistente ja spetsialiste, kelle peamine ülesanne on liigutada andmeid ühest kastist teise, anda neid teineteisele üle, viivitada, vaagida, ähmastada ja takistada, nõnda et tekiks lakkamatu sebimise, sekeldamise õhkkond. Erinevalt levinud arvamusest vohavad sellised töökohad just erasektoris, kus neid mõnikord tekitatakse prestiiži kujundamiseks (tähtsas firmas ei saa ometi olla ainult kaks töötajat!), mõnikord lohakuse ja segaduse varjamiseks, mõnikord aga lihtsalt selleks, et näiliselt õigustada teiste mõttetute töökohtade olemasolu. Enamik töötajaid näeb ka ise, et nende tööl pole tõelist sisu, kuid töölt ära tulla nad ikkagi ei saa, sest palgad on head ja ühiskondlik staatus kõrge. Muidugi põhjustab see masendust, eskapistlikke meeleolusid, aegamisi kogunevat vimma, ja pole mingi ime, et depressioon on praeguse tsivilisatsiooni tõsisemaid meditsiinilisi probleeme. Ainult tippjuhid eitavad kangekaelselt mõttetute töökohtade olemasolu, kuigi ammugi korraldatakse koolitusi, kus tuleb õppida sihilikku udutamist, et sõpradele ja sugulastele kuidagi seletada, millega ma seal avalike suhete valdkonnas õieti tegelen. Kuidas saab selline jabur süsteem nii visalt püsida? Miks ei teki ühiskonnas ometi laiemat protesti? Peale krampliku vajaduse oma töökohast kinni hoida on oluliseks mõjutajaks muidugi meedia. „Kõige lihtsam on niisugust olukorda mõista,“ kirjutab Graeber, „kui mõelda korraks sellele, kui raske on kujutleda mõnd suure päevalehe või ajakirja arvamusliidrit kirjutamas artiklit, kus öeldakse, et mingi inimeste klass teeb liiga palju tööd ja võiks selle sama hästi tegemata jätta.“[12] Internet kubiseb hoopis kirjutistest, kus üht või teist inimrühma süüdistatakse tööpõlguses, laiskuses, motivatsiooni puudumises või soovimatuses ise elatist teenida (näiteks noored, vaesed jne). „Arvamusliidrid on tänapäeva moralistid. Nad on jutlustajate ilmalik ekvivalent, ja kui nemad kirjutavad tööst, peegeldavad nende väited pikka teoloogilist traditsiooni, kus väärtustatakse tööd kui püha kohust, mis on ühtaegu õnnistus ja needus, ja peetakse inimesi olemuslikult patusteks, laiskadeks olevusteks, kes kindlasti kohuse täitmisest kõrvale hiilivad, kui aga saavad. (…) Mõnesid teoloogilisi arusaamu tööst aktsepteeritakse nii üleüldiselt, et neid lihtsalt ei saagi kritiseerida. Ei kõlba väita, et mõned väga töökad inimesed ei olegi auväärsed, olgu nende töö milline tahes; ei kõlba väita, et need, kes tööd väldivad, polegi põlastusväärsed ja nende arvamusi tuleks avaliku arutelu käigus tõsiselt võtta. Kui keegi on öelnud, et teatav poliitika loob töökohti, ei kõlba vastata, et mõnele töökohale ei tasugi tööle minna.“[13] Mõttetute töökohtade lokkamine pole seega mitte „vana Aadama“ häda, nagu oleks arvanud Keynes, vaid pigem moraalifilosoofiline probleem. Töömoraal pole mäda mitte sellepärast, et inimesed oleksid loomult laisad, saamatud või tahtejõuetud, vaid sellepärast, et levinud arusaam tööst on kahjulik ja eksitav. Tõeliselt head ja kasulikku tööd tehakse kas madala palga eest või hoopis tasuta: nii jääbki mulje, et sellised tööd on armetud ega vääri õieti lugupidamist. Kui madalapalgaline inimene kaotab töö, on ta lihtsalt üleliigne, hale luuser, sest neoliberaalse kreedo järgi on iga selline inimene kellegi teisega asendatav. Kui kõrgepalgaline inimene kaotab töö, tuleb tema töökoht millegagi asendada, ja kui parajasti midagi samalaadset käepärast pole, tuleb see töökoht tekitada. Nõnda tekitatakse näiliselt küll väärtusi, kuid tegelikult valitseb üleüldine väärtusekadu. 4 „Aeg on mu varandus, mu põld on aeg,“ kirjutas kunagi Goethe oma „Lääne-Ida diivanis“.[14] Mõttetu töö teeb palju muudki kurja, aga ennekõike hävitab ta inimeste aja. Kaduma läheb just see, mida meil on hädasti vaja, et pääseda välja sotsiaalsest, poliitilisest ja ökoloogilisest ummikust, kuhu meie raiskav, põletav ja lagastav tsivilisatsioon on jõudnud. Peaksime august välja ronima, aga meil lihtsalt ei ole selleks aega, sest meil on mõttetute askeldustega nii palju tegemist! Mõttetu töö on tõeline pahaloomuline kasvaja, mis muudkui levib ja paljuneb, justkui see olekski modernsuse suurim saavutus. Kogu areng, progress ja majanduskasv on toimunud ainult selleks, et kellelgi poleks enam aega. Ei saa küll öelda, et see avastus oleks uus, alles digiajastul sündinud. Digimaania on survet üksnes intensiivistanud, sest vahendid inimeste aja neelamiseks on nüüd võrratult efektiivsemad. „Tänapäeva põhiprobleem on see, kuidas jõuda teispoole majandust ja teispoole palgatööd – õigupoolest on need sama probleemi kaks külge,“ kuulutas André Gorz 1990. aastal ajakirjas Le Monde diplomatique. „Majanduse ratsionaliseerimine vabastab aega, vabastab seda järjest rohkem, ja järelikult ei tohiks inimeste sissetulek enam sõltuda töö hulgast, mida majandus vajab. Samuti ei tohiks palgatöö enam olla peamine allikas, millest oleneb igaühe identiteet ja elu mõte.“[15] On iseküsimus, kas palgatöö kunagi on teinud rohkem head kui halba (selleski võib kahelda), kuid praegu on igatahes selge, et palgatöö on meie tuleviku ohtlik vaenlane. Palgatöö on vabaduse vaenlane, demokraatia vaenlane ja kogu eluslooduse vaenlane, sest ökotsiidi ja elu hävitamist saab toime panna üksnes palgatöö abil. Vabatahtlikult ei teeks seda keegi nii suures ulatuses ja sellise põhjalikkusega. Aga kui selle eest makstakse, tuleb seda loomulikult teha, sest hävitustöögi on töö – võib-olla isegi töö kõige kesksem ja autoriteetsem vorm, sest kes saaks hävituse vastu? Selle teenistuses on tegelikult ka arutu hulk teenustöid, mida varem polnudki olemas. „Me ei peaks lootma, et aja vabastamine vallandab lõputu teenustekülluse,“ hoiatab Gorz sealsamas. „Vastupidi, sellel on mõtet ainult siis, kui kasvab iga üksikisiku ja kogukonna võime tegeleda iseendaga, omaenese eksistentsiga, oma keskkonna ja kodakondsete eluga, võime määratleda nende püüdlusi ja soove ning otsida täitmise viise – lühidalt, tegeleda sotsiaalse koostöö modaalsustega.“[16] Paraku pole seda kõike seni toimunud. Üksikisik peab nägema tohutut vaeva, et päästa need riismed, mis temast veel järel on – ja kui see napilt õnnestubki, tuleb asuda kadunud kogukonna otsingule, teadmata õieti, kust seda otsida. Ühes vähem tuntud vestluses juhtis David Graeber tähelepanu olulisele lahkhelile möödunud sajandi töölisliikumises. „Mõnel maal, nagu Hispaanias või Itaalias, olid 20. sajandi alguses pooled ametiühingud anarhistlikud ja pooled sotsialistlikud. Nende suurim erinevus seisnes aga selles, et sotsialistid nõudsid alati suuremat palka, anarhistid jälle lühemat tööaega.“[17] Küllap siin peitubki põhjus, miks kõik sotsialistlikud taotlused alati on lõppenud halvasti või mandunud mingiks neoliberalismi variandiks, läbi sotsiaaldemokraatia uhmri (nagu Skandinaavias). Sotsialismis puudub kogukonna ja vastastikuse abi idee, selle asemel on tehnoloogia areng ja progress, mis tegelikult sotsialismi ei vajagi ja ilma selleta hoopis pöörasemalt möllavad. Anarhia seevastu on hoopis midagi muud. Graeber viitab levinud arvamusele, et massi-psühholoogia on midagi hirmsat ja rahvahulk toimib alati rumalamalt kui ükski indiviid omaette toimiks. „Seepärast enamik inimesi aktsepteeribki autoritaarse juhtimise legitiimsust. Aga kui asi tõesti nõnda oleks, võiksime rahvahulgast võtta suvalise isiku, teha temast diktaatori ja rahvas teekski paremaid otsuseid kui ta kollektiivina teeb. Anarhism tähendab, et rahvahulk võib muutuda targemaks – ja mitte üksnes targemaks kui mõni suvaliselt valitud liige, vaid targemaks kui on ükski liige indiviidina. Anarhism tähendab, et luuakse selliseid kommunikatsiooni ja arutlemise mooduseid, mis lasevad sel sündida.“[18] Niisugune olukord eeldab aga vabadust, millel on antropoloogiliselt kolm põhilist eeldust: vabadus ära minna, vabadus käske mitte täita ja vabadus ühiskonda muuta.[19] Graeber lisab sellele veel vastastikuse abi, sest „keegi ei saa suurt midagi vabalt teha, kui ta tänaval kerjab“. Vastastikune abi on palgatöö surmavaenlane. Kui kogukonnas toimib vastastikune abi, ei ole erilist mõtet hakata töövõtjaks, kes päevad läbi ainult raha eest orjama peab. Selle asemel tasub aidata neid, kes sindki aidata võivad, ilma et kedagi peaks selleks sundima. Mõttetu töö mõttetus tuleks sel juhul kohe ilmsiks, sest kedagi ei austata sellepärast, et ta arulagedalt sekeldab või visalt jätkab toiminguid, mis tunduvad endalegi tarbetud. „Üks asi, mida ma tõesti tahaksin,“ ütleb Graeber veendunult, „oleks täielik vabanemine tootmise ja tarbimise mõistetest kui poliitilise ökonoomia alusest ning nende asendamine hoole ja vabaduse mõistetega.“[20] Kui töö ennekõike tähendaks vastastikust abi, oleks märksa hõlpsam kujutleda ka ökoloogilise varingu peatamist, sest „hoolt ja vabadust saab lõputult jätkata ilma planeeti hävitamata, aga tootmist ja tarbimist ei saa“.[21] Tapvale tööle leidub seega vastumürk. See vastumürk on vanem kui töö ise, koguni vanem kui inimene ise, sest vastastikune abi on omane kõigile elusolenditele, niihästi liigisiseselt kui liikidevaheliselt. Vastastikune abi on evolutsiooni peamine suunaja, vastupidiselt levinud arvamusele, et „džungliseadus“ olevat egoistlik.[22] Vastastikust abi tunnevad kõik olendid, kel pole õrna aimugi, misasi on töö. Seega on olemas kuninglik tee moodsast orjusest vabanemiseks. Küsimus on vaid selles, millal nii lihtsat lahendust mõistma õpitakse. [1] A. Gorz, Métamorphoses du travail. Critique de la raison économique. Pariis, 1988, lk 29. [2] Sealsamas, lk 44. [3] Sealsamas. [4] M. Weber, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Tlk J. Isotamm. Tallinn, 2007, lk 50. Weber analüüsib raha teenimisele suunatud eetikat Benjamin Franklini näitel. [5] K. Marx, F. Engels, Kommunistliku partei manifest. Tallinn, 1981, lk 43. [6] J. M. Keynes, Essays in Persuasion. New York; London, 1963, lk 368–369. Vt eesti k-s: J. M. Keynes, Meie lastelaste majanduslikud võimalused. Tlk M. Väljataga. Vikerkaar, 2013, nr 7/8. [7] Sealsamas, lk 372. [8] S. Zuboff, The Age of Surveillance Capitalism. The Fight for a Human Future at the New Frontier of Power. London, 2019, lk 100. [9] A. Gorz, Métamorphoses du travail, lk 190. [10] M. el Gorani, J. Tubiana, In Guantánamo. London Review of Books, 15.12.2011, kd 33, nr 24. [11] D. Graeber, Praktilise utopisti teejuht saabuvasse kollapsisse. Tlk A. Velmet. Vikerkaar, 2017, nr 4/5, lk 71. [12] D. Graeber, Bullshit Jobs: A Theory. London, 2018, lk 194. [13] Sealsamas, lk 194–195. [14] „Mein Erbteil wie herrlich, weit und breit! / Die Zeit ist mein Besitz, mein Acker ist die Zeit.“ Hikmet Nameh: Buch der Sprüche, 45. maksiim. [15] A. Gorz, Bâtir la civilisation du temps libéré. Pariis, 2013, lk 44. [16] Sealsamas, lk 56. [17] D. Graeber, Anarchy – In a Manner of Speaking. Conversations with Mehdi Belhaj Kacem, Nika Dubrovsky, and Assia Turquier-Zauberman. Zürich; Pariis; Berliin, 2020, lk 17. [18] Sealsamas, lk 203. [19] Sealsamas, lk 126–127. [20] Sealsamas, lk 81. [21] Sealsamas, lk 84. [22] Vt P. Servigne, G. Chapelle, Mutual Aid: The Other Law of the Jungle. Tlk A. Brown. Cambridge, 2022.

I Olen naistehaiguste osakonnas hooldajana tööl olnud umbes kaks kuud, kui vanemõde Eve küsib, kas keegi meist tahaks osa oma vahetustest sünnituses teha. Silmagi pilgutamata ajan käe püsti. Kahe kuuga olen oma osakonnas saanud küll tekikottide vahetamise meistriks, õppinud ära lamaja pesemise, kraadiklaaside desinfitseerimise ja palju muud, ent tegelikult tahtsin haiglasse tööle tulles esialgu minna hoopis EMO-sse. Kuna aga erakorralises on väljaõpe pikem ja mina tulin haiglasse kõige enam aastaks, suunati mind pikema jututa rahulikumasse osakonda. Aga siin see on, selline pakkumine ja ma ei jõua mõeldagi, kui olen end juba kirja pannud. Mõne päeva pärast ongi minu esimene päev sünnitusplokis. Väike käre kuuekümne kanti hooldaja Jaana näitab mulle töö kätte. Tal on lillad lühikesed juuksed ja tugev suitsuhais. Mul on ka suitsuhais. II Minu esimene sünnitus. Vaatan kõrvalt, kuidas Jaana toimetab – paneb valmis süstid, tööle soojalambi, asetab sünnitaja otsaette külmakompressi. Ta seisab ämmaemanda kõrval, kes sünnitajale juhiseid jagab. Ämmaemand on lahke, aga väga konkreetne, meenutab natuke nõukogudeaegset sporditreenerit, kes ei jäta valikut endale mitte alluda. Seal toas teab tema täpselt, mida naisel teha tuleb, ja nõrk olemiseks ei ole ruumi. „Tuleb end kokku võtta, nüüd pressi. Ei hoia hinge kinni!“ Naine karjub. „Ma ei jaksa, võtke ta välja.“ Mina olen kaks sammu eemal ja vaatan kogu tuba. Ämmaemandat, Jaanat, meest, kes oma naise kätt hoiab, ning tulevast ema, kes karjub, et ta ei suuda, ei taha enam. Olen esimest korda elus tunnistajaks sündimisele ja see tundub raske. Kõik läheb siiski hästi, beebi on terve ja emagagi kõik korras. Jaana toob vanni sooja vett täis, laps tehakse puhtaks ja mässitakse sisse. Ta on roosa, aktiivne ja häälekas, ent rahuneb kohe, kui ema rinnale tagasi saab, ning perekond jäetakse omavahele puhkama. Lift visiseb, kui me keldrikorrusele suitsuruumi sõidame, ja küsin Jaanalt – kas sellel naisel oli esimene sünnitus? Ei, kolmas. Imestan. „Ahah. Aga kas see oli raske sünnitus? Mulle tundus, et tal oli väga raske.“ Jaana ohkab ja sõnab hingepõhjast, kusagilt sügavalt ja kopsu alt: „Haritud naised on kõik sellised.“ Järgmiste kuude jooksul veendun, et Jaana ei valeta. Mida intellektuaalsem on sünnitaja, seda keerulisem tihtilugu sünnitus. Sünnitusosakonnas on väga palju helgust. Kui naistehaigustes tegelesime ennekõike vähihaigetega, raseduste katkemiste või katkestamiste, tsüstide ja paisetega, siis siin lõppeb enamasti kõik hoopis äärmise rõõmu, kergenduse ja tähistamisega. Isad toovad torti, emad ohkavad tänutundes ja lubavad järgmine kord tagasi tulla. Siin on kogu aeg eriolukord ja samas pidevalt õnnelikke inimesi. Ämmaemandad on tugevad ja kogenud, imetlen pidevalt nende võimet rääkida iga naisega sellisel toonil, nagu teeksid nad seda esimest korda. Ehkki nad räägivad iga kord täpselt ühesugust juttu. III On südaöö. Keerlen vastuvõtutoa juures koridori üles seatud välivoodil, mis krigiseb iga mu pöördega kaasa. Ma olen väsinud, aga mul ei ole und. Vaatan ripplae paneele ja tõmban ninna haigla kuiva õhku, mis mu huuled pidevalt katki teeb. Ma tean, kui tähtis on praegu magama jääda, sest igal hetkel võib mõnes sünnitustoas asjaks minna või osakonna uksest sisse astuda keegi uus, ning sel juhul tuleb olla ärkvel ka veel viimased 8 tundi oma 24-tunnisest vahetusest. Nii juhtubki. Kuulen liftiukse avanemist ja sellega koos vanduvat naisehäält. „Fuck, raisk. Kurat! Appi,“ lükatakse järjekordne sünnitaja vastuvõtutoani. Hüppan kiirelt püsti, nügin oma voodi konkusse tagasi ja sisenen rohelist vormi siludes vastuvõtutuppa. Kolmekümnenda eluaasta kanti paar on EMO-st üles saadetud ja pikka kasvu naine ropendab kõhust kinni hoides, nii et maa must. „Tere õhtust! Ole hea ja heida siia pikali ja ma kutsun kohe ämmaemanda!“ Läksime. Meie osakond ehk sünnitusplokk on väike. Neli sünnitustuba, intensiiv ja kaks vanniga tuba. Lisaks veel vastuvõturuum, puhketuba ja kogu osakonna keskel asuv õepult. Sealt hargnevad ämblikuvõrguna koridorid tubadesse ja näha on kõik osakonna uksed ning liikumised. Pult on osakonna süda, kus lüüakse arvutisse kogu info, pannakse pastakaga joonelisse kaustikusse kirja iga saabunud sünnitaja, saadetakse laborisse proovid ja helistatakse arstile. Aga ka kootakse, lahendatakse ristsõnu, loetakse ja oodatakse. Puhketoas käime ennekõike söömas. See on väike ruum diivani, laua ja televiisoriga. WC ukse kõrvale on kleebitud illustratsioon väljaheidete võimalikest tahkusastmetest. Telekas mängib pidevalt, niisamuti on laual enamasti mõni tort, kook või muu maius, mille mõni tänulik perekond personalile toonud on. Keegi ei taha neid süüa, aga sööme ühtelugu ja kurdame, et nii palju suhkrut ei ole inimesele kasulik. Söömine on selles töös omamoodi rituaalne, eriti 24-tunnise vahetuse puhul. Minu jaoks on söömine ja suitsetamine selles majas kaks ainsat õigustust maha istuda, sest ikka leiaks kuskilt mingi tolmu, mida pühkida, või põranda, mida pesta. Tegelikult ei ole mitte keegi öelnud, et ma kogu aeg rabelema peaksin, aga ma olen noor ja mulle tundub, et ma olen siin selleks, et kõiki inimesi aidata, nii palju kui võimalik. Puhketoa diivani kõrval maas vedeleb üks kahvel. Keegi meist ei võta seda üles ja kui õhtul põrandat pesen, tõmban mopiga kahvli ümber ringi. See on komme – kui kahvel maha kukub, siis võib selle hädapärast jalaga diivani alla ära lükata, aga mitte mingil juhul enne vahetuse lõppu üles korjata, sest äkki tuleb muidu öösel sünnitajaid juurde. Kui nuga kukub, siis selle korjame üles. Mehi me ei pelga. IV „See laps nõudis mul viina,“ ütleb tumedapäine naine vastuvõtutoas. Kell on 8 hommikul, minu vahetus on just alanud ja hooldaja Asta, kellelt vahetuse üle võtan, ütleb lakooniliselt, et see naine tuleb kohe viia sünnitustuppa. Teen seda, tegutsen nii nagu alati. Naine on kogukas, sünnitus kulgeb kiirelt, ämmaemandad toimetavad. Aga kui laps välja tuleb, on lootevesi roheline. See laps on surnud ja ma tardun. Vaatan toas ringi. Ämmaemand on rahulik, arst ka. Laps puhastatakse, küsitakse emalt, kas ta soovib last oma rinnale. Ta ei taha. Tegutsen vaikselt ja püüan olukorda lugeda. Kas teen kõik nii nagu ikka? Ju vist. Tundub, et lapse südamelöökide puudumine oli kõigile peale minu teada juba enne sünnitustuppa jõudmist. Huvitav, kas Asta ei oleks võinud seda mulle öelda? Jätame ema omapäi, taastuma, temaga tuleb rääkima haigla sotsiaaltöötaja. Kui siis mõne aja pärast uuesti palatisse lähen, et naisele süüa viia, tunnen lõhnast, et ta on palatis suitsu teinud. Püüan talle selgitada, et ma saan küll aru, et ta on raskes olukorras, aga see on ohtlik – tema enda pea kõrval on hapnikukraan. Teda ei huvita, selge see. Praegu ei huvita teda miski. Paari tunni pärast on aeg viia ta üle sünnijärgsesse osakonda, aga see on selliste naistega väga raske. Sest meil ei ole eraldi tuba – kus ta ei peaks olema koos emadega, kes tulevad palatisse oma elusate vastsündinutega. Vanemämmaemand palub lapse karpi pakkida ja lahkamiseks morgi viia. Võtangi metallist karbi ja lähen tühjaks jäänud sünnitustuppa. Sealsamas mähkimislaual, kus tavaliselt kiirgab soojalamp ja vastsündinu saab oma esimese K-vitamiini süsti, kus teda kaalutakse ja esimesse mähkmesse pakitakse, võtan tal teki ümbert ära ja tõstan väikese keha karpi. Ta on suur laps ja mahub sinna väga täpselt, peaaegu liiga täpselt. Mugav tal seal karbis ei ole. Ma ei ole kunagi varem surnukeha näinud, väljaspool matuseid. Viin ta 0-korrusele. Morg ja suitsuruum. V Noor kaunis venelanna on sünnitusele kaasa võtnud oma ema. Mamotška siblib palatis ringi, mõjub autoriteetselt ja jagab tütrele käsklusi. Lapse isa käib vahepeal palatiukse vahelt piilumas, siis astub Mamotška välja ja annab talle väikese ülevaate. Aga tuppa teda ei lubata. Sünnitaja on hästi pisikest kasvu ja peene liistuga naine, kuid sünnitus tundub üsna libedalt minevat. Ühel hetkel ta siiski viskleb ja karjub „Ni maguu! Ni maguu!“, järgmisel hetkel on laps aga väljas, emal endal pole jõudnud isegi meik laiali minna ja ühest suust hakkavad nad Mamotškaga tunnustavalt vastsündinut kiitma – „Oo, kakaja krasavitsa!“. Valu unustatud, kõik õnnelikud, ka isa võib ukse taga kergendatult ohata ning loota, et kunagi lubatakse ta isegi last vaatama. Isad on üldse huvitav lisand sünnitustoas. Mõni on väga kohal, hoiab kätt, laseb end sõimata. Teine istub toanurgas tugitoolis ja püüab jalust ära olla. Teeme omavahel nalja, et mähkimislaua kõrval alati ootel olev nuuskpiiritus on enamasti just isade, mitte sünnitajate jaoks. Üks minu lemmikisadest on mees, kes püüab oma naisele toeks olla nii, et kordab talle justkui närvilise kajana kõiki ämmaemanda sõnu ja juhiseid. „Nonii, nüüd hinga!“ „Nonii, nüüd hinga!“ „Tubli.“ „Tubli oled, tubli!“ „Nii, kas hakkab uus press tulema?“ „Kas hakkab tulema uus press?“ Lõpuks läheb aga tempo nii kiireks, et ta ei jõua juhistega järge pidada ning hakkab lihtsalt rusikasse surutud käega ergutavalt viibutama, nagu elaks kaasa mingile pallimängule: „Veel! Veel! Veel! Veel!“ karjub mees, kui naine pressib. Sellist pilti olen näinud Portugali jalkabaaris, sünnitustoas mõjub see kohutavalt naljakalt. Ma tean, et ma ei tohi naerda. Ma ei naera, ausõna. Neelan oma muige alla ja mõtlen, et kui mina oleksin selle naise olukorras, virutaksin ma mehele ilmselt rusikaga. „Veel! Veel! Veel!“ Aga laps sünnib ja kõik on hästi. Ämmaemand kiidab naist – näe, ei olnudki ju nii hullu. Väga hästi läks, olid tubli. Laps puhkab naise rinnal, värske ema surub mehe kätt oma peos ja vastab: „Ilma oma meheta poleks ma seda suutnud.“ Õiged inimesed leiavad teineteist. VI On päev. See naine tuuakse kiirabiga, sünnitus oli alanud ootamatult kiiresti ja mees jõudis vaevu abi kutsuda. Neil on kodus juba mitu last, sünnitaja on kogenud ja protsess läheb väga kähku. Pressid juba käivad, avatus on täielik ja kellelgi pole aega mingeid südamelööke mõõtma hakata. See laps tuleb nüüd! Tulebki. Aga tema seljal on üks peopesasuurune laiguke, kust on nahk maha tulnud. Ta ei tee häält. Kiirelt haaravad ämmaemand ja arst lapse kaasa ja kogu meditsiinipersonal kaob kõrvalruumi – intensiivravipalatisse last elustama. Mina üksi jään segaduses paariga palatisse. Nad küsivad, mis toimub, miks laps ära viidi. Ma juba tean, mida öelda. „Mina ei ole küll meditsiinipersonal, aga nii palju kui ma kõrvalt nägin, tundus, et laps hetkel ei hinganud. Ma olen kindel, et arstid teevad kõik, mis võimalik, et teda aidata.“ Tegelikult ma tean, et kui nahk on juba maha tulnud, siis on see laps olnud surnud vähemalt 24 tundi. Aga mul ei ole õigust ega pädevust seda perele öelda. Selle asemel küsin, kuidas on ema enesetunne, kas platsenta hakkab juba tulema, kas ta tunneb kõhus uut valu. Pakun talle vett ja püüan olla kohal. Julgustan teda rahulikult hingama ja kinnitan, et kohe tuleb keegi, kes oskab rohkem infot anda – seni püüame tema eest hoolt kanda, et ka platsenta välja saaks. Kõigilt sünnitajatelt küsitakse, kas nad soovivad platsentat endaga kaasa. See on iga naise õigus, mõni tahab selle ära süüa, teine koduaeda matta. Vahel leiad kaasaküsitud platsenta aga hiljem perepalati riidekapist, kui perekond on haiglast lahkunud. Uus elu, uus laps, mis me selle veretükiga ikka jamame. Veel on sünnitusosakonnas üllatavalt palju väljaheiteid, oksendamist ja verd. Vere kogume kannu, et hinnata verekaotuse ulatust. Väljaheited ja okse käivad pea iga sünnituse juurde. Sellest pole miskit. Üldiselt olen kõigega harjunud, aga on üksikuid päevi, mil just vere lõhn ajab mind iiveldama. Siiski, mulle meeldib siin. Iga päev toimub midagi ning igal õhtul saab koju minna tundega, et oled midagi ära teinud. Olnud kellegi kõrval nende elu kõige olulisemal momendil, aidanud. Tundega, et see kõik loeb. VII Sünnitusmajas saavad kokku kõik inimesed. Rikkad ja vaesed, ilusad ja koledad. Sünnitavad lapsi, keda ootab ees suur tulevik, ja sünnitavad neid, kes joovad end poe taga surnuks. On seitsmeteistaastaseid, kes sünnitavad teist korda, ja naisi hilistes neljakümnendates, kes saavad emaks esmakordselt. On isasid, kes teenindavad oma perekondi igal sammul, on neid, kelle nime ei panda sünnitunnistusele kirja. On naisi ja lapsi, kelle nabanööri lõikan läbi mina, sest nende kõrval ei ole mitte kedagi peale haiglapersonali. Sünnib muudkui Kevineid ja Robineid ja Sofiasid ja Miiasid. Vannutakse, et ei kunagi enam, ja samas nenditakse, et eelmine kord mõeldi samamoodi. Me ei tea, mis saab väikesest Lissandrast või Daimarist pärast seda, kui nad koju lähevad ja neid jääb meenutama vaid sinine või punane täpp oma sünnikuupäeva juures. Aga meie oleme ikka siin ja elame kaasa, sööme torti, hoiame võõraste inimeste kätt, peseme põrandalt Sinu verd ja vaatame vaiksemal hetkel „Eesti otsib superstaari“. Me loodame, et igaüks, kes uksest sisse astub, läheb siit ära õnnelikuna ja et me oleme kasulikud. Loodame, et graafik peab ning et ühegi kolleegiga ei juhtuks midagi, mis sunniks meid pärast 24-tunnist vahetust samal õhtul uuesti tööle tulema. Pikka ja õnnelikku elu, head kooskasvamist, ja palun tooge tordi asemel puuvilju!