Kultuur

 

Kultuur Kultuur.postimees.ee haarab tekstis, pildis, videos ja helis kõike, mida on vaja teada tänapäeva Eesti ja maailma kultuurist: kirjandus, teater, muusika, kunst, film ja mistahes muud kultuurinähtused. Loe lähemalt

  • Sonja Löfgren-Birch`i näitus „Üminad” HOP galeriis
    on 10.07.2024

    Sonja Löfgren-Birch ÜMINAD 12.07. – 6.08.024 Neljapäeval, 11. juulil kell 17.00 avaneb HOP galeriis Sonja Löfgren-Birch`i näitus „Üminad”. Millise kujuga on rongist lähtuv helimaastik? Millist tunnet edastab lõnga struktuur? Millise värviga kirjeldaksite visuaalselt hellust? Nii kirjeldab Soome päritolu kunstnik oma vastavatavat näitust HOP galeriis. Tema viimaste aastate tikkimisviis on muutunud kujutavast abstraktseks. Tema tööd on

  • Veelinnurahastu stipendiumi konkurss on avatud
    on 09.07.2024

    MTÜ Fenno-Ugria Asutus kuulutab välja 2024. aasta Lennart Meri Veelinnurahva rahastu stipendiumikonkursi tähtajaga 15. september 2024. Stipendiumile saavad kandideerida kuni 35-aastased noored,  kes on paistnud silma loomingulisuse ja üldkasuliku tegevusega soome-ugri rahvaste hüvanguks. Veelinnurahva stipendiumi suurus on juhatuse otsusega käesoleva aasta 9. juulist 1000 eurot. Stipendiumi ühele või enamale noorele määrab rahastu viieliikmeline nõukogu, lähtudes

  • Pärnu muusikafestival toob suvepealinna rahvusvahelise muusikamelu
    on 08.07.2024

    9.–19. juulil toimub suvepealinnas XIV Pärnu muusikafestival, mis toob publiku ette rahvusvahelised tippsolistid Kirill Gersteini (klaver), Alisa Weilersteini (tšello) ja Ksenija Sidorova (akordion). Nende kõrval on publikumagnetiks Eestist pärit rahvusvahelised solistid Hans Christian Aavik, Indrek Leivategija ja Tähe-Lee Liiv. „Eriliselt hea meel on, et avakontserdil juhatab maestro Neeme Järvi noori, kelle jaoks on see kindlasti suurepärane ja

  • Rahvusvaheline grupinäitus „Jää mind vaatama“ Tartu Kunstimajas
    on 05.07.2024

    Reedel, 5. juulil kell 18.00 avatakse Tartu Kunstimaja kolmes saalis rahvusvaheline grupinäitus „Jää mind vaatama“, mis on osa Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 ametlikust programmist. Näituse kuraator on Liisi Kõuhkna. Näitus on pühendatud meie kõigi teadlikkuse tõstmisele sellest, kuidas mõjutab meid globaalne jää sulamine ning milline on selle mõju meile Eestis. Oleme viimane generatsioon, kes saab

  • Ruth Huimerina fotonäitus “Füüsika ja lüürika” Uue Kunsti Muuseumis
    on 03.07.2024

    Ruth Huimerind Füüsika ja lüürika Uue Kunsti Muuseum 5. juuli – 1. september 2024< avamine 4. juulil kell 16.00 * Mullirõõm Pisikesed mullid on vaht. Need võivad sind ümbritseda vannis või lõbustada vahuveiniklaasis. Mõnu ja ilu. Aga hiigelsuur mull on kui aegruumi vilksatus oma hapruses ja hetkelisuses. Või siis, olenevalt materjalist, hoopis kui kookon, mis

  • Selgusid “Ela ja sära” stipendiaadid
    on 03.07.2024

    Eesti Kultuurkapital eraldas viisteist “Ela ja sära” stipendiumi aastaks 2024-2025. Stipendium “Ela ja sära”, suurusega 20 000 eurot aastas, pakub kõrgvormis loomeinimestele võimalust pühenduda oma erialale. Stipendiumile võisid kandideerida kõikide Kultuurkapitalis esindatud valdkondade professionaalid. Sihtkapitalide nõukogud valisid 148 kandidaadi hulgast välja 15 stipendiaati. Stipendiaadid on: Arhitektuur Liis Lindvere Triin Tõrs-Ojari Audiovisuaalne kunst Anna Hints Priit

  • Triigi Filharmoonia 9. hooaeg koondab kõige hea kvintessentsi
    on 30.06.2024

    Saaremaal Triigi sadamas paiknev eksperimenteeriv lava ootab sel suvel neljale eriilmelisele kontserdile, mis ometi on selle lava üheksa aasta kvintessents. Kuulda ja näha saab Eesti parimat kontrabassisti, maailma esmaettekandel jazzi, spetsiaalselt Triigile loodud videoinstallatsiooni ning vana lemmikut uute lugudega.  Triigi Filharmoonia eestvedajate Hannaliisa Uusma ja Teele Varese sõnul seobki juubelieelne üheksas suvi kokku vanad ja uued lemmikud. Lisaks heale

  • In memoriam Jaak Lõhmus 25. IV 1955 – 29. VI 2024
    on 29.06.2024

    69aastaselt lahkus meie hulgast režissöör, stsenarist ja aastakümneid Eesti filmi ajaloo uurimisega tegelenud filmiajakirjanik Jaak Lõhmus. 25. aprillil Tartus sündinud Lõhmus õppis aastatel 1970–1973 Tartu Kunstikoolis puidu kunstilist töötlemist ning 1981–1988 Tartu Riiklikus Ülikoolis rahvaluule ja soome-ugri keeleteaduse eriala. Samuti tegutses ta aktiivselt ülikooli filmiklubis. 1984. aastast töötas Jaak Lõhmus Tallinnfilmis režissööri abi ja assistendina.

  • In memoriam Tiia Eving 17. IX 1947 – 24. VI 2024
    on 28.06.2024

    Lahkunud on töökas ja erialale pühendunud metallikunstnik Tiia Eving. Tiia Eving sündis 17. septembril 1947 Saaremaal Kihelkonnal. Kooliõpetajate perekonnast pärit Eving (Tõkman) läks pärast Kihelkonna põhikooli kooli lõpetamist õppima Tartusse. Õppis aastatel 1963–1968 Tartu Kunstikoolis kunstnik-dekoraatori erialal ja aastatel 1969–1974 Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistööd. Eving töötas aastatel 1968–1969 Tallinna Kunstitoodete Kombinaadis, aastatel 1974–1975 Balti Laevastiku muuseumi kunstnikuna ja

  • In memoriam Kaisa Mens 29. II 1928 – 26. VI 2024
    on 28.06.2024

    26. juunil 2024 lahkus meie hulgast teenekas geoloog, õpetaja ja hea sõber Kaisa Mens. Kolleegid jäävad teda meenutama energilise, heatujulise ja tohutu teadmiste pagasiga humoorika kaasteelisena, kellelt sai alati head nõu nii teaduse, ajaloo, kultuuri, kirjanduse, meditsiini kui teiste geoloogide kohta. Kaisa on pärit Virumaalt Vaivara vallast. Tartu ülikooli geoloogia osakonna lõpetas ta 1952. aastal

  • ÜMARLAUD „EESTI FILMITEADUSE TULEVIKUVISIOON(ID)”
    on 30.06.2024

    Eesti filmiteadust on aastaid vaevanud akadeemilise järelkasvu puudus, alarahastatus ja teadlikkuse vähesus valdkonnas tehtavast. Sellega seoses toimus 12. aprillil Tallinna Ülikoolis Eesti humanitaarteaduste konverentsi raames ümarlaud „Eesti filmiteaduse tulevikuvisioon(id)”, mille eesmärgiks oli arutada, kuidas võiks sellest olukorrast edasi liikuda. Laua ümber olid vestlemas nii alustavad kui ka kogenud teadlased, püüdes ühiselt kaardistada eesti filmiteaduse hetkeolukorda ja leida lahendusi tulevikuks. Arutlusele tulid mitmed olulised teemad, mis siinset filmiteaduse arengut siiani on pidurdanud. Ühelt poolt puudutavad need n-ö olmemuresid, nagu näiteks erinevad teadusbürokraatiaga seotud takistused, probleemid publitseerimisega või puudulik institutsionaalne baas. Teiselt poolt jõuti ka sügavamate arutlusteni, mis näevad valdkonna kiratsemise juurpõhjusi nõukogudeaegses kultuurikatkestuses. Tõdeti ka, et eesti filmipärand on endiselt suures osas läbi uurimata, mis tähendab, et varasemast rohkem tuleks suunata ressursse just pärandi uurimisele. Vestluses osalesid Teet Teinemaa, Elen Lotman ja Hanna Aunin Tallinna Ülikoolist, Sten Kauber Filmimuuseumist, Eva Näripea Filmiarhiivist ja Kat­re Pärn Tartu Ülikoolist. Jutuajamist modereeris Teisi Ligi. Osalejad vestlusringis „Eesti filmiteaduse tulevikuvisioon(id)”. Vasakult: Eva Näripea, Katre Pärn, Hanna Aunin, Teisi Ligi, Teet Teinemaa, Elen Lotman ja Sten Kauber. Piret Räni foto Teisi Ligi (T. L.): Missugune on teie ettekujutus filmiteadusest? Tihtipeale tundub, et erinevad osapooled saavad erinevalt aru, mis filmiteadus on ja milleks seda vaja läheb. Hanna Aunin (H. A.): Mis on filmiteadus? See on süvenenud ja põhjalik lähenemine filmile ning filmiga seotud probleemidele ja mõjudele teoreetilisest, ajaloolisest või kriitilisest vaatenurgast. Filmiteadus peaks kindlasti avardama lugeja teadmisi filmist, rohkem kui pelgalt aitama otsustada, kas film on õnnestunud või kas seda tasub vaadata. Katre Pärn (K. P.): Mina arvan, et see ei ole lihtsasti defineeritav. Kõigepealt, kas me räägime filmiteadusest või filmiuuringutest? Klassikalises mõttes filmiteadus, kui seda modelleerida kunstiteaduse järgi, koosneb filmiajaloost, filmiteooriast ja filmikriitikast. Viimane neist ei ole muidugi arvustamine ajakirjanduslikus mõttes, vaid akadeemiline üksikfilmide analüüs. Need kolm moodustavadki põhilised filmiteaduse ehituskivid. Filmiuuringute puhul on aga tüüpiliselt tegu pigem interdistsiplinaarse uurimisväljaga, kus sellest vanast kihilisest mudelist enam nii väga ei lähtuta, vaid uuritakse filmi erinevatest külgedest, ajaloo, sotsiaalsete ja muude küsimuste lõikes. Üheks küsimuseks võikski praegu olla, millises suunas peaks eesti filmiteadus üldse liikuma, kui tahta seda kuidagi süsteemsel kujul üles ehitada. Eva Näripea (E. N.): Mina ei oska seda nii selgelt kaheks jagada, sest ingliskeelses maailmas on kasutusel üks mõiste, film studies, mida võib tõlkida nii filmiteaduseks kui ka filmiuuringuteks. Mina ise räägiksin pigem filmiteadusest, mis minu meelest hõlmab absoluutselt kõike, mida filmiga seoses saab teaduslikult uurida. Selle alla käib nii representatsiooni, tööstuse, autori intentsiooni kui ka näiteks publiku uurimine. Mulle väga meeldib Robert Stami raamat „Filmiteooria. Sissejuhatus” (2011), milles ta ütleb, et talle on sümpaatne teatav teoreetiline kubism — mulle endale ka. Ma arvan, et seda võiks laiendada ka muudele vaatenurkadele ja uurimisküsimustele. Iga vaatenurk avab midagi sellist, mida teisest vaatenurgast ei ole võimalik avada, ja mida rohkem erinevaid külgi, seda parem on meie üldine arusaam filmikultuurist. Teet Teinemaa (T. T.): Ma olen pluralismi osas nõus. Samas, ka kasu ja väärtus on tegelikult olulised teemad. Kusagil on alati muidugi piir, sest ka teadlased peavad oma uurimises vabad olema. Selleks, et seda vabadust anda, on meil loodud tenuurisüsteemid. Pluralismi või kihilisuse kadumine tuleb aga sellest, et aja jooksul saadi aru, et varasem life of the mind ja ainult teadusele pühendumine ei ole tänapäeva ühiskonnas enam jätkusuutlik ega pruugi tingimata kasu ega lisandväärtust tuua. Peaksime hoopis küsima, mis see teadus üldse on, kas see on populariseerimine, kas film on toode või film on kultuur. Teadusasutused püüavad filmi näidata kultuurina, mistõttu kasu või lisandväärtus on lihtsalt pikema viivitusega. Tallinna Ülikoolis on näiteks magistriastmes filmiteaduse õpe1 — ühena kolmest, aga see on olemas. Seega on meil regulaarne filmiharidus tagatud, küll Humanitaarteaduste Instituudis, aga see pole probleem. Ma arvan, et üheks arengusuunaks olekski praktikute ja teoreetikute vahelise kunstliku barjääri kaotamine. Elen Lotman on siinkohal heaks näiteks praktilise teooria ja teoreetilise praktika ühendamisest. Näiteks Inglismaal, kus mina õppisin, on praktika ja teooria algusest peale lahus olnud, aga ma arvan, et Eestis oleme me need loov­uurimuse puhul ühendanud. Elen Lotman (E. L.): Olles ise filmitegija, esindan ma siin tõesti praktiku vaatenurka ja kõik teadusehõnguline, mida ma teen, on muu kõrvalt hobi korras tehtud. Kuna me juba rääkisime loovuuringute suunast, siis mainin, et tegelikult on olemas ka eesti loov­uurimuse raamlepe, mis on Eesti Kunstiakadeemia (EKA), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) ning Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) vaheline lepe, mis peaks aitama teoreetilist loovuurimuslikku suunda sõnastada. See võiks aidata tõsta loovuurimuse tõsiseltvõetavust uuringusuunana. Näiteks kui ma alles alustasin uurijana, sattusin vahel esinema konverentsidel, kus olid väga huvitavate andmekorpustega ettekanded, aga nende tööde järeldused olid minu jaoks täiesti hämmastavad. Kui nad oleksid kas või üheainsa filmitegija korrakski kutsunud enda kohta käivat uuringut üle vaatama, oleksid need järeldused olnud palju asjakohasemad. Teise näitena võin tuua ühe Hollandi uurimisrühma, kes oli teinud väga põneva andmekorpuse. Nad olid kodeerinud üle 900 filmi plaani suuruste järgi ja nende töö järelduseks oli, et nendes filmides on palju suuri plaane. Kui filmitegija käest küsida, siis suur plaan on lihtsalt üks töövahend, millega me töötame. Küsimus pole, et  kas ma teen suure plaani, vaid millise suure plaani ma teen: kuidas seal valgus on, kas kaamera liigub samal ajal, milline on pilgu suund. See järeldus oli minu jaoks umbes sama, nagu keegi oleks teinud tekstianalüüsi ja leidnud, et tekstis on palju vokaale. Seetõttu mulle tundubki, et sageli on sellistest uurimustest just filmitegijate hääl puudu. Ükskord sattusin näiteks sellisesse olukorda, kus minu ettekande küsimuste ja vastuste voorus võttis sõna ka David Bordwell ja ütles, et tal on nii huvitav kuulata, kuna talle ei ole varem pähegi tulnud, et filmitegijatel võib olla mingi mõte selle taga, mida nad teevad. Seetõttu tundub mulle, et Eesti-suguses riigis, kui me räägime eesti filmi uurimisest, peaksid filmitegijad olema sellesse uurimistegevusse kaasatud. Küll aga olen ma nõus sellega, et filmikoolist ei tule just kuigi sageli filmiuurijaid. Jüri Sillart oli seisukohal, et filmikoolist võiks tulla ka tulevaste filmiinstitutsioonide töötajaid, tulevasi filmiuurijaid. Ent on üks asi, millega me silmitsi seisame — väga paljud, kes tulevad filmikooli, ei oska eesti keeles tegelikult korralikult kirjutada. Esimese aasta jooksul me tihtipeale püüame lahendada põhihariduse probleeme. Lisaks hakkavad tudengid väga ruttu filme tegema, aga oskus ennast sõnaliselt korrektselt väljendada ei ole miski, mis filmi tehes väga areneks. Sten Kauber  (S. K.): Kui rääkida filmiteadusest, siis mulle meeldib Eva mitmekülgne ja lai käsitluslaad. Just see viis vaadata filmiteadust kui katusmõistet, mis hõlmab erinevaid lähenemisi: film kui tekst, kui tööstus, kui kultuurikogemus või -praktika. Samas, mul on alati olnud raske näha ennast filmiteadlasena, juba kas või selle tõttu, et minu uurimistöö paigutub publiku- ja tootmisuuringute vahepeale ja kui ma otsin väljaannet oma artiklite avaldamiseks, siis klassikalised filmiuuringute ajakirjad ei taha kuuldagi sellest, et ma uurin filmitööstust ja nende kogemust või auditooriumi kogemust. T. T.: Kiire repliigina ütlen, et eesti filmipärand on tegelikult läbi uurimata ja sellega, ma arvan, oleme me kõik siin nõus. Need, kes tegutsevad n-ö teadusmaailmas, peavad avaldama, ja nad peavad avaldama Eesti Teadus­infosüsteemi (ETIS) kategoorias 1.1.2 Kui sa aga satud konverentsil samasse paneeli kommunikatsiooniuurijaga, siis saad aru, kui erinevas maailmas ja kui erineva diskursuse raames te olete harjunud suhtlema ja kui väike ühisosa teil tegelikult on.3 Teine probleem on see, et eesti filmide uurimisega ei pääse kuidagi rahvusvahelistesse filmiuuringute ajakirjadesse. Suuremad ja tuntumad nendest on kõik loodud 1970-ndatel ja nad on väga etableerunud. Kui nüüd mõelda, et selline ajakiri ilmub üldjuhul ainult neli korda aastas ja ühes numbris on ainult kuus artiklit, ja kui kõrvutada seda sellega, kui palju on Ameerika või Ühendkuningriikide ülikoolides kõrgetasemelisi filmiuurimise osakondi, siis on arusaadav, miks konkurents avaldamiskohtadele on nii tihe. Kui me just ei taha ise põlve otsas ajakirja teha, et ETISe maailmas kaasa lüüa, siis peamegi paigutama ennast pigem Balti uuringute või muude kitsamate teemade alla. Eva on näiteks märkimisväärse töö ära teinud ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi juures, mistõttu mõned 1.1 kategooria väljaanded meil õnneks on, kus saab just nimelt eesti filmi uuringuid avaldada — EKA teadusajakirja kõrval näiteks ka Methis ja Baltic Screen Media Review. K. P.: Laiem vaade filmiteadusele ongi ju see, et on retseptsiooniuuringute ajakirjad, on visuaalkultuuri ajakirjad, semiootikal on mitmeid ajakirju — kõik sõltub sellest, mis perspektiivist sa oma uurimisobjektile lähenema hakkad. Ma leian, et publitseerimine ei ole teadlaseks olemise juures suurim probleem. Enamasti on küsimus pigem selles, et kus on see taustsüsteem, mis üldse võimaldaks meil uurida ja filmiteadusega tegelda. T. T.: Ma ei arvagi, et me ei leia oma publikatsioonidele kohta. Samas, kui sa vaatad neid teadusajakirju, mis filmiuuringute all kvalifitseeruvad ETISe kategooriana 1.1, siis on seal näiteks Screen ja Film Quarterly, kus mina oma eluajal ei näe eestlast eesti filmist kirjutamas. Samuti näiteks Edinburgh University Press ja teised põhilised häälekandjad — me ei ole nende väärt kirjastuste nimekirjas. E. N.: See illustreerib hästi seda, kuidas eesti teadusbürokraatia ise takistab teatavate distsipliinide arengut. K. P.: Üks, mis siin arutelus esile kerkis, on teatav variatsioonide võimalus, olenevalt sellest, kelle vaatepunktist me filmiteadust teeme. Eelnevalt mainiti praktiku vaatenurka, millel on oma spetsiifika, sest see puudutab sellise teaduse loomist, mis on praktikutele endile kasulik, mis aitaks filme teha. Ent filmiteadlased ei ole enamasti praktikud, ja kui sa uurid, kuidas filme on tehtud, ning annad tagasisidet, siis see on alati midagi teistsugust kui autoetnograafiline uurimus, mis tuleb praktikult. Teiselt poolt jällegi, sa pead tegema midagi, mis on suunatud vaatajale ja mis annaks talle mingisugust informatsiooni, aga vaatajat ei pruugi huvitada praktiku perspektiiv. Samuti tahab kultuur veel kolmandat ja teistsugust filmiteadust, mis omakorda ei pruugi huvitada ei praktikut ega vaatajat. Siin tekibki küsimus, kuidas need dominandid paika panna. Piiratud ressursside kontekstis me ootame teaduselt sageli kas midagi hästi praktilist või hästi ajatut. Seega, kas me peaksime hakkama seda ajaloolist korpust läbi uurima või peaksime uurima pigem seda, mida oleks vaja publiku mõistmiseks või hoopis filmi tegemise paremaks mõistmiseks? Need on valdkonnad, mille vahel on keeruline valida. E. N.: Mina ütleksin, et kõike oleks vaja. Mida vähem on kunstlikke piiravaid faktoreid, nagu näiteks ETIS, seda suurem kasu on sellest valdkonnale. Mina töötan praegu Filmiarhiivis, mis on osa Rahvusarhiivist, kus ollakse ajalooteaduses väga heal tasemel. Minu eesmärk on algusest peale olnud see, et saaks luua meie arhiivi ka filmiteadusele oma koha, sest ajalooliselt oli arhiiv nõukogude ajal teadusasutus. Kuid siin on taas üks täiesti absurdne takistus — tänases teadussüsteemis ei ole arhiiv enam teadusasutus, mistõttu tal puudub ligipääs teadusrahastusele. Uurijal, kes tuleb väljastpoolt, on küll lihtne arhiivi pöörduda, kuid tal on alati ka mingi oma huvi. Tõsi on see, et arhiivil endal on samuti omad huvid, kuna meie näeme lähedalt, kus on meie kogudes uurimist vajavad lüngad. Me võime suunata inimesi, aga me ei saa väljastpoolt tulijale mitte kunagi ette kirjutada, mida ta arhiivis uuri­ma peaks. S. K.: Ajaloomuuseum, mille alla filmimuuseum kuulub, ei ole samuti teadusasutus, kuid tulevikus tahetakse liikuda sinnapoole. K. P.: Selles arutelus tuleb hästi esile meie peamine probleem — kuna sellist keskset institutsiooni või üksust, olgu see siis teadusuurijate selts või midagi muud, ei ole, siis ei ole ka kedagi, kes tegelikult seisaks selle eest, et asjad muutuksid. Ma arvan, et Eesti Filmi Instituudi (EFI) puhul on filmiteadus jäänud tagaplaanile just seetõttu, et pole kedagi, kes konkreetsemalt tegeleks filmiteaduse toetamisega. Infrastruktuuri ülesehitamine on üsna suur pingutus, aga kui see paigas ei ole, siis tulevadki sellised veidrad komistuskivid, kus sa ei saa midagi teha, sest ETISes puuduvad vastavad kategooriad. Paraku ei saa seda ära teha hobi korras või osalise koormusega töötades. T. L.: Mis see lahendus siis oleks ja milline see institutsioon oleks, mis võiks filmiteaduse eest seista? Näiteks filmiajakirjanikel on oma liit, lisaks on erinevad erialaliidud. Kas peaksime tegema filmiteadlastele oma seltsi? E. N.: Kui kuskilt alustada, siis see on tegelikult selleks kõige lihtsam viis. Näiteks kui mõelda juba olemas olevatele asjadele, siis 2014. aastal alustasime Maria Mangi initsiatiivil iga-aastase Läänemeremaade filmiajaloo konverentsiga. Paari aastaga hakkas see meil üle jõu käima. Õnneks tulid appi aktiivsed kolleegid Lätist ja Leedust ja me muutsime selle rändkonverentsiks — sel aastal toimub see Riias, eelmisel aastal oli Vilniuses ja järgmisel aastal on jälle Tallinnas. Konverentsi nimetus sai pandud soovist eemalduda Ida-Euroopa kuvandist ja vaadelda pigem Läänemeremaade filmiajalugu, aga juba eelmisel aastal Vilniuses hakkasime sellest regionaalsest piiratusest täiesti teadlikult eemalduma, kaasates esinejaid ka Türgist ja Ukrainast. Võib-olla tasukski mõelda sellele, kuidas olemasolevaid algatusi kokku panna; see aitaks nii meid kui ka edendaks valdkonda. Paneeldiskussioon filmipärandi kättesaadavusest VII Läänemeremaade filmiajaloo konverentsil Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudis 2022. aasta juunis. Fotol vasakult: Eva Näripea (Filmiarhiivist), Adelheid Heftberger (Bundes­archivi filmiarhiivist), Thomas Christensen (Taani filmiinstituudist) ja Mikko Kuutti (Soome Rahvuslikust Audiovisuaalsete Kunstide Instituudist). Jarmo Nageli foto T. T.: Meil on Baltic Screen Media Review’ga sama asi, et oleme seal mõistnud seda Balti või Läänemerd üsna laialt, kuna puhast balti fookust ongi teadusmaastikul raske hoida. Selleks, et need ajakirjad oleksid kategooriast 1.1 ja et oleks lihtsam kaastöid saada, selleks peab olema hea tsiteerimisnäitaja. Samas jällegi, kui uurida balti filmi, mida uurib piiratud arv inimesi, ja kui teadlikult ei hakka üksteist tsiteerima, siis kujunebki olukord, et uuritakse tegelikult nišivaldkonda. Mulle tundub, et Tallinna Ülikoolis on filmiteaduse osas mõned sammud tagasi astutud, sest kunagi oli BFMi stsenaristika õppes filmiteadus mingi rakukesena olemas. Teine näide on EKA ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi tasuline kirjanduse, visuaalkultuuri ja filmiteooria magistriõppekava (LVF), mille kõrvale on nüüd loodud tasuta nüüdiskultuuri magistriõppekava. Kuna viimase raames saab ka mingil määral filmiga tegelda, siis LVFi õppekavale enam eestlasi väga ei tule. Neil on palju vähem motivatsiooni seal olla ja maksta, kui kõrval on võimalus neidsamu aineid võtta, kuigi muidugi mitte nii kontsentreeritult. T. L.: See, et eesti õppurid enam LVFi õppekavale kõrge õppemaksu pärast ei lähe, vaid valivad tasuta alternatiivi, toob minu arvates esile ka olulise küsimuse enda klassifitseerimise ja määratlemise kohta, kuna see alternatiiv ei keskendu enam filmiteooriale. Sellega seoses küsiksin, milline on üldse meil filmiteadlase trajektoor. Näiteks kui sa räägid ajaloolasega, siis ajaloolane tuleb bakalaureuseõppesse, õpib ajalugu, läheb magistrantuuri ja seejärel doktorantuuri õppima ikka ajalugu, defineerides end läbivalt ajaloolasena. Filmiteadlasel on see palju keerulisem, kuna eesti filmiteadus on väga interdistsiplinaarne. Eva on näiteks hariduselt kunstiteadlane, Katre on semiootik, Elen filmitegija ja Hanna tegeleb mälu uuringutega. H. A.: Mina tegin oma magistrikraadi just selsamal kirjanduse, visuaalkultuuri ja filmiteooria õppekaval, mis andis mulle ka teatava põhja ja kindlustunde, et minna doktorantuuri ja uurida just filmi. Filmiteooria suunaga õppekava valik oli mulle väga oluline, kuna andis vajalikud baasteadmised. Kuigi ma püüan enda praeguses teadustöös ühendada filmi- ja mälu-uurin­gud, ei pea ma ennast päris puhtakujuliseks filmiteadlaseks. Samas, see, et sa juba nii bakalaureuse kui magistri tasemel saad õppida filmianalüüsi, filmiteooriat ja filmiteadust, on oluline, et suuta hiljem filmi ka doktoritöö tasemel uurida. Kui küsida, kuidas aidata kaasa sellele, et tehtaks rohkem filmiteadusele keskendunud doktoritöid, siis arvan, et üks võimalus oleks filmiteaduspõhise õpetuse laiendamine rohkem kui ühe või kahe kursuse jagu. Mina tunnen küll, et magistriastmes filmiteooria õppimine andis mulle tugeva põhja. K. P.: Ma arvan, üks asi, mis filmiteaduse valdkonda pärsib, on ikkagi see institutsionaalse toe puudumine, mistõttu kõik hakkavad jalgratast leiutama.  Küsimus polegi niivõrd rahastuses, vaid selles, et kui filmiteaduse või -teooria kursust mõnda aega õpetatakse, siis see teadmiste kogum sageli hajub, kuna juhendajad lähevad mujale ja uued tulijad alustavad jälle otsast peale. Tehakse uus kursus, mida mõnda aega õpetatakse, misjärel tuleb jälle uus inimene, kes uuesti töötab kogu selle materjali läbi. Seetõttu ei tule valdkonnas ka kvalitatiivset kasvu, kuna ei teki kriitilist massi pädevaid inimesi, kes oleksid võimelised õpetama ja juhendama. Filmiajalugu on siinkohal hea näide: keegi töötab läbi mingisuguse korpuse ja siis need teadmised lähevad kaotsi, sest neid ei jõuta kirja panna. Seejärel tuleb uus inimene, kes hakkab uuesti filme läbi vaatama ja uuesti arhiivis töötama, ja ka tema ei jõua neid kirja panna. Siis tuleb juba järgmine põlvkond, kes vaatab, et mitte midagi ei ole uuritud. Teadmiste kadu on meil tegelikult meeletu. Filmiajalugu ongi eriti hea näide, sest inimesi, kes on sellega süvitsi tegelnud, on ju küll, aga neid teadmisi pole institutsionaalse süsteemi puudumise tõttu järgmisele põlvkonnale edasi antud. Süsteem on nukralt ebaefektiivne, tegijaid on mitmes mõttes palju, aga neist ei teki nähtavat jõudu. Praktilises maailmas on vaja teatavat stabiilsust, et saaks pühenduda ja valitud valdkonnas töötada. Ka doktorantuur on tegelikult ainult neli aastat stabiilsust. Ma olen mõelnud, et Tartu Ülikooli kontekstis on see väga huvitav, sest võib-olla just stabiilsuse puudumise tõttu pole filmiteaduses tekkinud kriitilist massi õpetamiseks. Miks on välja kujunenud kirjanduse õppetoolid, aga film pole seda suutnud? Teater on ju samuti tugevasti esindatud. Ma ei ole institutsionaalset ajalugu kahjuks selle pilguga uurinud, et näha, mis on saanud filmile selleks komistuskiviks. E. N.: Mul on selle kohta oma teooria, nimelt et see läheb kõik tagasi nõukogude või isegi veidi varasemasse aega. Siinkohal on oluline, et tootmine ja refleksioon toidavad teineteist. Eestis hakati filmide tootmist toetama alles 1930. aastate keskel. Kui see stabiilsus oleks kauem kestnud, oleksid asjad kujunenud tõenäoliselt teisiti. Kuid kultuurikatkestus oli Teise maailmasõja ajal peaaegu täielik. Siis toodi ka filmiga tegelevad inimesed meile mujalt sisse, mistõttu filmi tajuti väga selgelt teatava implantaadina. Lennart Meri muuseas kasutas seda sõna „implantaat”. Lisaks olid 1960-ndate filmikriitikud, kes eesti filmidest kirjutasid, kõik kirjandusteaduse taustaga ja kuna sel ajal tehti palju ekraniseeringuid, siis raamat oli alati parem kui film. Neil ei olnud tööriistu, et vaadata filmi kui omaette teost. Seetõttu ei tekkinud eesti filmile nõukogude ajal kohalikku prestiiži kultuuriväljal ja see on paraku nii jäänudki. Tootmine ja reflek­sioon toidavad teineteist ja kui see omavaheline suhe ei tööta, on sellel väga kaugele ulatuvad tagajärjed. K. P.: Kusjuures, vaidlen vastu selles mõttes, et kultuurisemiootilisest perspektiivist tundub mulle, et teadus ja kultuuripositsioon toidavad teineteist — kui ei ole teadust, kui ei ole valdkonna enesekirjeldust, siis ei teki ka kultuuripositsiooni. Keegi ei vaata kirjandust või teatrit selle pilguga, milliseid auhindu on võidetud, et kas see on ikka hea etendus. Kõik teavad, et see pole kõige olulisem asi maailmas, kuna see enesekirjeldus kultuuris tuleb muudest mehhanismidest. E. N.: Aga seda enesekirjeldust ei ole ju tegelikult tekkinud. K. P.: See on natuke nagu nõiaring, et meil ei ole tekkinud refleksiooni korpust. Kui peamine refleksioon on ajakirjanduslik arvustus, mida nimetatakse kriitikaks pigem selle vinguva tooni, mitte refleksiivse sügavuse tõttu, siis see pärsib tegelikult ka filmikunsti positsiooni kultuuriruumis. See on võib-olla üks nendest olulistest põhjustest, miks filmiteadust on vaja — et tõsta refleksiooni taset kultuuris. E. N.: Teine asi on see, et me räägime küll teadusest ja kõrgharidusest, aga kuidas on filmiga laiemalt? Ma ei oska öelda, mida koolides tänapäeval õpetatakse, aga olen üsna kindel, et õpetatakse ikka ainult kirjandust, kunsti, muusikat. E. L.: Kirjanduse all on üks valikkursus, aga filmiõppe laiem puudumine on tegelikult väga suur probleem. E. N.: Küsimus ei piirdu ka ainult eesti filmiga. Selleks, et eesti filmi mingisugusessegi konteksti paigutada, peab tundma natuke rohkem kui ainult eesti filmi ajalugu. Üldajalugu ju õpetatakse ja kellelgi ei ole kahtlust, kas Kreeka ajalugu puudutab meid või mitte. Filmi puhul millegipärast tekib see küsimus. Iga meie film tuleks paigutada ikkagi laiemasse konteksti. Teine teema, mis võib küll kõlada natuke halvasti, on see, et kui kirjandus- ja teatriteadlasi „toodetakse” ning neil on rakendust, siis võib-olla on kontraproduktiivne küsida, mida hakkab Eesti ühiskond peale kõigi nende filmiteadlastega, kes igal aastal doktorikraadi saavad. Kuidas need kolm või neli inimest rakendust leiavad? Kuna audiovisuaalkultuur moodustab nii suure osa meid ümbritsevast maailmast, siis minu meelest võiks iga inimene, kes läheb ülikooli midagi õppima, saada kätte esmased tööriistad — sissejuhatus filmianalüüsi, sissejuhatus filmiteooriasse —, et neil oleks mingisugunegi baas. Kui ma selle mõtte kunagi välja pakkusin, siis toodi jällegi ette mingid suvalised institutsionaalsed põhjused, et miks seda ei ole võimalik teha. T. L.: Tahaksin tõsta esile veel ühe teema, mida Katre juba põgusalt puudutas ja mis, nagu ma tean, on ka Elenile väga oluline — filmiteaduse lisamine rahvusteaduste alla. See on eesmärk, mis on kirjas ka EFI arengukavas aastateks 2021–2025. Alustaks võib-olla sellest, mis on üldse rahvusteadus? S. K.: Mina vaataksin rahvusteadusi ühiskondliku väärtustamise vaatepunktist. See on miski, mida peetakse ühiskonnas oluliseks ning mida väärtustatakse erinevate meetmete ja toetustega. Rahvusteadus on valdkond, mis on tähtis meie eneseteadvuse ning mineviku, oleviku ja tuleviku mõtestamiseks, samuti identiteedi kujundamiseks. E. L.: Ma haagiksin rahvusteaduse küsimusega ka juba eelnevalt mainitud alg- ja põhihariduse teema, kuna see on meie kõige katastroofilisem probleem. Arvestades seda, kui palju lapsed ja noored iga päev audiovisuaalset meediat tarbivad ja kui vähe on seda eestikeelsena saadaval, siis selleks hetkeks, kui me selle jutu siin lõpetame, on eesti keel juba välja surnud. Praegu räägivad 10-aastased lapsed pooleldi inglise keeles ja mitte sellepärast, et eesti keel ei oleks äge, vaid sellepärast, et kogu selle aja, mida nad ei veeda tunnis paberile kirjutades, veedavad nad liikuvaid pilte vaadates ja sealt kõlab ainult inglise keel. Eestikeelset sisu YouTube’is peaaegu ei ole. David Vseviov on kirjeldanud seda olukorda etruskide näitel, öeldes, et präänik on palju hullem kui piits. Nõukogude ajal jäi eesti keel ellu, sest piits ähvardas seda. Praegu on see präänik, inglise keel, nii ahvatlev, et kümne aasta pärast tabab meid šokk, kui avastame, et ülikooli astuvad tudengid, kelle eesti keel on kehvem kui inglise keel.  Mida ma sellega tahaksin rõhutada, on see, et film on audiovisuaalse keele jäämäe tipp, filmikeel on audiovisuaalse keele tipp. Kui me ei suuda viia seda sisse juba algharidusse, siis kogu haridussüsteem irdub sellest tegelikkusest, mida lapsed ja noored iga päev kogevad. Ühel hetkel peavad lapsed kirjutama mingis imelikus vanas keeles, mingi imeliku vana vahendiga. Need muutused on praegu eksponentsiaalsed — hetkel, kui me sellest aru saame, on need juba toimunud. Vähim, mida me saame teha, on öelda, et film on rahvusteadus ning et audiovisuaalne keel on kultuuri ja keele säilimiseks ülimalt oluline. Kui me seda ei suuda, siis me räägime varsti eestlastest nagu etruskitest — väga põnev väljasurnud uurimisobjekt. Kuniks eesti keel ja kultuur veel elus on, võiks teha seda, mida teha annab. Rahvusteadusena määratlemisest veel samm edasi oleks mõelda filmiteaduse populariseerimisele. Tallinna Ülikool näiteks kuulub rahvusvahelisse filmikoolide allianssi nimega FilmEU. Selle all on mul üks väike pilootuurimisrühm, milles ma tegelen filmi uuri­misega kognitiivse neuroteaduse vahenditega. Kui paljude teaduste puhul soovitatakse populariseerimiseks teha videoklippe või -loenguid, siis film on minu arvates selline valdkond, millest ongi väga loogiline rääkida liikuva pildi abil. Mul oli üks kolleeg, kellel oli väga huvitav teooria audiovisuaalse keele ja konteineriloogika kohta. Ma olin lugenud tema artikleid, kus olid ka väga detailsed skeemid, aga ma ei saanud aru, mida ta kirjutab. Alles siis, kui ta tegi sellest teooriast kümneminutise videoessee, sain aru, mida ta tahtis öelda. Kõik oli selge, sest ta rääkis liikuvast pildist, kasutades selleks liikuvat pilti. Minu arvates on videoesseede formaat filmist rääkimise puhul olulisemgi kui kirjalik tekst. Loomulikult peame me avaldamise jaoks teksti tootma, kuid mingite asjade puhul tundub mulle, et videoessee formaat ei ole filmiteaduses enam ainult populariseerimise küsimus, vaid üldise arusaadavuse küsimus. Peakorraldajad Elen Lotman ja Pia Tikka avamas teist Baltic NeuroCine konverentsi aprillis 2024 Tallinna Ülikoolis. Konverents oli osa Eleni juhitud loovuurimuslikust pilootprojektist, mis ühendab kognitiivse neuroteaduse ja filmiuuringud. Tanel Meose foto T. T.: Pärand on tihti tehniline ja see on ka põhjus, miks audiovisuaalseid esseesid varem ei ole esitatud. 1960-ndate ja 70-ndate filmikriitikat või -teadust lugedes kohtab sageli, et uurija ütleb, et tal oli haruldane võimalus film pausile panna ja põhjalikult kaadrit uurida. Nüüd saame kõik teha seda kas või telefoniga. Tehnilised võimalused on olemas ja need ei täida enam ainult illustreerivat rolli, vaid ongi argumendi osa. Newton näiteks huvitus ka optikast, kuid tema suurest pärandist võetakse ainult teatav osa ja öeldakse, et üksnes see on puhas teadus. K. P.: BFMis lasin ma filmisemiootika loengu lõputöid teha ka audiovisuaalselt ja väga häid töid tuli. Kui sa pead hakkama näitlikustama ja otsima, muutub filmianalüüs ja teooriast mõtlemine teistsuguseks. Selles mõttes peakski filmianalüüsi ja audiovisuaalses keeles mõtlemise vahel olema suurem sünergia. E. N.: Filmiarhiivis me muuseas mõtleme sellele, et hakata Arkaadrisse4 videoesseesid integreerima. Seega, väike üleskutse — kui teil valmivad videoesseed, mis on seotud mõne konkreetse filmiga mis juba Arkaadris olemas on, siis võtke meiega ühendust, kasu on sellest mõlemal poolel. E. L.: Ma mäletan, kuidas ma oma doktoritöös maadlesin Tallinna Ülikooli vormistusreeglitega, mis nõuavad, et kõik fotod peavad olema töö lõpus lisades. Minu jaoks oleks sellise teksti lugemine ilma fotoillustratsioonideta mõttetu. Ideaalis peaks seal jooksma üldse video. Lõpuks tehti mulle erand ja ma sain pildifailid teksti sisse panna. Film on nimelt selline vorm, mille puhul ümbersõnastamine teeb asja oluliselt keerulisemaks, kui see muidu oleks. K. P.: See on suurepärane näide meediumi ajaloolisest taagast. Fotosid tuli eraldi panna peamiselt trükitehnilistel põhjustel. Enam ei pea keegi nende trükitehniliste põhjustega tegelema, aga nõuded on jäänud püsima.  Nüüd, kümme aastat hiljem, võitled sa endiselt küsimusega, miks me niimoodi teeme, kui me enam ei trüki ega isegi prindi neid töid välja. Minnes tagasi eelmise teema juurde: mulle tundub, et rahvusteadused on hea näide institutsionaalsest sattumuslikkusest. Rahvusteaduste kontseptsioon sündis Tartu Ülikoolis üsna praktilistel põhjustel, kuna seal ei olnud tol hetkel filmiteadlasi, kes oleksid saanud professuuri esindada. Kui sel hetkel oleksid Tartu Ülikoolis olnud need inimesed, oleks meil filmiteaduse professuur olemas. Seega, kuna meil ei ole filmiteadlasi, kellele seda professuuri anda, siis meil seda professuuri polegi. See on järjekordne näide sellest, kuidas me oleme filmiteadusega parajas nõiaringis: kuna alt ei kasva midagi peale, ei teki peal ka neid struktuure, mis seda alust toetaksid ja kasvataksid. T. L.: Püüaks nüüd tasapisi ka tulevikku kiigata ja mõelda, kuidas me filmiteaduse tulevikku visandaksime. Elen mainis põgusalt FilmEUd. Võib-olla räägikski veidi sellest filmikoolide alliansist. Kas FilmEU võiks olla samm tulevikku? On see miski, mis võiks ka eesti filmiteadusele midagi pakkuda? T. T. Elen mainis, et Tallinna Ülikool kuulub Euroopa ülikoolide allianssi, mis on ülikoolide võimalus koonduda. Ma ei tea, kuidas on lood EKA ja EMTAga, aga Tartu Ülikool kuulub ka oma allianssi. FilmEU eesmärgiks on koostöö ja see, et partnerülikoolid jagaksid omavahel ressursse. Lihtne näide: kui sa oled filmitegija või filmiüliõpilane ja lähed Belgiasse, kus sul on partnerkool, siis sa ei pea oma kaamerat ja filmitehnikat kaasa vedama. Saad Eestis juba eelnevalt andmebaasi kaudu tutvuda, millist varustust neil on, ja broneerida vajaliku tehnika juba enne kohale jõudmist. See on miski, mida ülikoolid varem naljalt ei teinud. Nüüd kuuluvad liidus olemise juurde ka inimressursid, täiendõpe, koolitused, pedagoogika ja innovatsioon. Mina loodan küll, et see on kõrgharidust demokratiseeriv meede, kuna liidus on ka rahvaülikoolid ja tehnikumid. See ei tähenda teaduse elitaarse nõudlikkuse kadumist, vaid just selle laienemist ja uurimismeetodite avardumist. E. L.: Ma veidi lisan selle filmikoolide liidu kohta. Umbes viis-kuus või veidi rohkem aastat tagasi otsustas Euroopa Komisjon, et Euroopa ülikoolide seis on kehv, sest need on killustunud, ja selleks, et Euroopa suudaks Ameerikale ja Hiinale vastu seista, tuleks Euroopa killustunud haridusmaastik ühendada. Kuid Euroopa Komisjonil pole hoobasid, millega kunstlikult midagi kokku viia, seda saab teha ainult liikmesriikide seadusandluse tasandil. Ainus viis, kuidas Euroopa Komisjon seda teha saab, on raha andes. Nad otsustasid siis, et hakkavad raha andma ülikoolide allianssidele, nii et ülikoolid üle Euroopa saaksid moodustada liite, mida siis eelisrahastatakse. Mõte oli hea, aga juhtus see, et polnud läbi mõeldud, mille alusel alliansse luua. Tekkis kahte tüüpi alliansse: ühed, mis olid mõeldud üldiseks koostööks, nagu õppekavade arendus, ja teised, mis olid loodud lihtsalt loomise enese pärast. Näiteks esimeses toetusvoorus oli üks allianss, kus olid koos ülikoolid, mis asusid mägedes. Nende üldalliansside häda on see, et kogu raha läheb bürokraatiasse. Arendatakse õppekavu, võetakse tööle palju inimesi, kes toodavad hulga tabeleid ja siis lahkuvad töölt. Esimeses ja teises rahastusvoorus paistis aga välja, et tugevamad olid need alliansid, kellel oli konkreetne temaatiline seos. Näiteks oli üks allianss, mis põhineb neuroteadustel, ja teine näide ongi FilmEU, mis ühendab erinevaid filmikoole. Euroopa Komisjon kuulutab välja uusi toetusvoore ning juba on ka näha, et alliansidesse kuuluvad ülikoolid on eelisrahastatud ja saanud ligipääsu päris paljudele rahastusvoorudele, millele allianssidesse mittekuuluvad ülikoolid ligi ei pääse. Nüüd oleks hea küsida, kui palju see otseselt aitab eesti filmiteadust, eriti eestikeelset filmiteadust. Sellel peab kindlasti siitpoolt silma peal hoidma, sest rahvusvahelistumisel on paratamatult nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Kindlasti aitab see kaasa sellele, et suurem osa asju kirjutatakse inglise keeles. Seda, et eesti keel elaks edasi ja et meil oleks kõikidel haridusastmetel esindatud eestikeelne mõte, see allianss kindlasti ei soodusta. Küll aga soodustab ta ligipääsu grantidele ja ka sarnaselt mõtlevate ning sarnast teemat uurivate inimeste leidmist. Lisaks on seal mitmeid pisemate projektide rahastusvoore, kust on võimalik taotleda väiksemaid grante koostööks. Samuti korraldatakse n-ö matchmaking-üritusi, mida nalja pärast kutsutakse ka teadlaste Tinderiks, kus kõikide partnerkoolide teadlased tulevad kokku ja räägivad uurimisteemadest, mis neid huvitavad. See kõik aitab väga hästi akadeemilise üksinduse vastu, kuid eestikeelse filmiteaduse säilimise võitlust peame me ise siin omas keeles pidama. K. P.: See on hea taustsüsteem just filmiajaloole, sest filmiajaloo osas on kuidagi õhku rippuma jäänud see ümberkirjutamise revolutsioon, mida Bordwell alustas, kui ta kritiseeris Ameerika-keskset Hollywoodi narratiivi. Kuna Euroopa on nii killustunud ja hajali, pole siinselt filmiteaduselt tulnud tugevat Euroopa-põhist vastunarratiivi. Mulle tundub, et see allianss pakuks head võimalust hakata koos Euroopa filmiajalugu ja selle narratiivi välja arendama. T. T.: Kuigi eestikeelse filmiteaduse tegemist see tõesti ei soodusta, siis üks hea asi nende mahukate projektide juures on see, et mõned nooremad kolleegid võivad saada selle kaudu töökoormust ning seega ülikooli juurde jääda, seda küll teadusarenduse egiidi all. Võib-olla annab just see eesti filmiteadusele natuke jõudu juurde. S. K.: Ma tahaksin tuua veel ühe näite FilmEU kohta. Mina olen samuti seotud ühe projektiga, mis kuulub n-ö FilmEU kosmosesse — CresCine, mis analüüsib väikeste filmitööstuste konkurentsivõimet ja kuidas seda tõsta. See on võimaldanud mul teha auditooriumiuuringuid just Eesti põhjal ja selle kaudu jõuab see teadmine ka eestikeelsete populaarteaduslike artikliteni. See aga on võimalik ainult tänu sellele, et ma saan neid andmeid koguda selle projekti alt. T. T.: Ühest küljest pakuvad need projektid tõesti võimalust teatud palgaosale katet saada, kuid teisest küljest killustavad need inimest mitmel viisil. See ei tekita mitte bipolaarsust, vaid ma ei teagi mis sorti polaarsust — kümme protsenti siia, kümme protsenti sinna. Hea oleks, kui meil oleks rohkem inimesi, kes saaksid olla täiskohaga tenuuris ja omaksid seega teatavat kindlust. Üritused nagu Läänemeremaade filmiajaloo konverents, Sillarti üritused BFMis ja teadusajakiri Baltic Screen Media Review — seal peaks olema keegi, kes teeks seda missioonitundega ja pikemat aega ning kellel oleks assistent, kellest kasvaks tema mantlipärija. Praegu teeme seda ainult missiooni- ja õhinapõhiselt. Kui me oleme käinud Taanis kolleegidelt õppimas ja uurinud, miks nad head on, siis oleme teada saanud, et nad ei tööta vähem kui meie, vaid keskenduvad ühele asjale. See ongi nende edu saladus. Neil on terve korrus Horizoni projektide kirjutajaid ja kui sa lähed sinna mõne muu taotlusega, siis nad ei aita sind. Võimalus spetsialiseeruda toob tegelikult kasu ja suurendab tulemuslikkust. E. L.: Ma mainiksin vahepeal ka asju, mis meil hästi on. Ma ei tea, kui paljud seda pidevalt kasutavad, aga Eesti Filmi Andmebaas on tegelikult erakordne. See on suurepärane ressurss, mida võiks rohkem kasutada. H. A.: Mulle kui alustavale teadlasele on see väga oluline. Lisaks veel Arkaader ja Meediateek. Ma otsin pidevalt informatsiooni ka Läti ja Leedu filmide kohta ja neil on samuti oma andmebaasid, kus filmide nimekirjad on üleval, aga sealne info pole võrreldav sellega, mis on Eesti Filmi Andmebaasis. K. P.: Ma arvan, et üks väga hea viis, kuidas alustada, on siin kohapeal natuke võrgustuda ja leida üles need inimesed, kes on huvitatud enam-vähem samadest asjadest, kuid ei satu võib-olla sageli omavahel rääkima. Peaks tuletama üksteisele meelde, mida ollakse vahepeal uurinud ja millised võimalused meie valdkonnas on, et hakkaks tekkima kvalitatiivne kihistumine. Filmikunst on osa kultuurist ja kultuuri mõtestamine on kultuuri jätkusuutlikkuse ja taseme elementaarne osa. E. L.: Mulle tundub, et igasugune tippteadus on nagu kanaarilind kaevanduses. Kui tippteadus kiratseb, on see märk sellest, et keegi kuskil on juba ära lämbunud, et algtasandil ei toimu mitte midagi. Kirurgiks või arhitektiks ei tule kellelegi pähe lihtsalt niisama hakata; need on oskused, mis tuleb aastate jooksul omandada. Halba filmi vaadates aga ei saa keegi surma ega viga. Filmiga on nii, et vaatad seda ja see näeb nii päriselu moodi välja, et tekib tunne, et sa oskad vaadata ja saad kõigest aru. Filmikeel ja reaalsus on nagu eesti keel ja soome keel — nad on nii sarnased, et tundub, et sa saad kõigest aru. Erinevusi reaalsuse ja filmi vahel aga ei märgata, selleks peab inimene kõigepealt hakkama üldse teadvustama, et need on erinevad asjad. Olen märganud, et väga vähe räägitakse sellest, et filmitegijal on tahe. Juri Lotman on korduvalt rõhutanud, et kohe, kui on valik, on tegemist päris otsusega, mitte automatismiga. Paljud asjad tunduvad distantsilt vaadates automaatsete otsustena, nagu oleks kultuur need kuidagi teinud. Filmitegija tahe, see et ma panen kaamera praegu siia punkti, sest ma tahan, kuigi oleksin võinud panna selle mis tahes teise punkti, näitab, et film pole automaatne reaalsuse ülekanne, vaid selle taga on terve hulk teadlikke otsuseid. Mind ikka aeg-ajalt hämmastab, et on filmiteadlasi, kes arutlevad veel praegugi selle üle, kas film on reaalsuse representatsioon või eraldi kunstiliik. Esiteks, pole olemas sellist asja nagu reaalsuse kellegi pähe üle kandmine. Iga väiksemgi otsus on valik, mis tähendab, et see juba ongi mingit laadi kommunikatsiooniakt. Mulle tundub, et see aitab veidi vähendada seda tunnet, et film on midagi automaatset, mida polegi vaja uurida. Juba see hetk, kui sa saad aru, et iga ekraanil oleva asja taga on otsus, näitab, et seal on rohkem kui see, mis me ekraanilt näeme.   Vestluse tulemusena otsustasid ümarlauas osalejad algatada Eesti Filmiuurijate Seltsi loomise, mis aitaks koondada sarnaselt mõtlevaid ja tegutsevaid filmiteadlasi. Kes soovib liituda tulevase MTÜga Eesti Filmiuurijate Selts, võiks anda oma huvist märku meiliaadressil: teisi.ligi@tlu.ee   Viited: 1 Kirjanduse, visuaalkultuuri ja filmiteooria magistriõppekava on Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli valdkondadevaheline ingliskeelne ühisõppekava. 2 1.1 on Eesti Teadusinfosüsteemi (ETIS) kategooria, mis antakse teaduspublikatsioonidele, mis on avaldatud valitud nimekirja kuuluvates kõrgetasemelistes teadusajakirjades või kirjastustes. 3 ETISe klassifikatsiooni järgi eraldi filmiteadust kui uurimisvaldkonda ei ole. Filmiuurijatel on võimalik liigitada ennast kommunikatsiooni- ja meediauuringute alla. 4 Arkaader on Eesti Filmi Instituudi ja Rahvusarhiivi ühisprojektina loodud veebiplatvorm eesti filmipärandi vaatamiseks. Vt www.arkaader.ee   The post ÜMARLAUD „EESTI FILMITEADUSE TULEVIKUVISIOON(ID)” appeared first on teater. muusika. kino..

  • ENN SÄDE FOTOALBUM 44. Neli tarka meest üheainsama filmi kallal
    on 29.06.2024

    Ja ega see heaga lõppeda saa! Helimees Heino Pedusaar vaatleb vaikselt ja teeb pilte. Film on „Aeg maha” (1974). NB! — ja see pole spordifilm. Jüri Müür, see mulk, on poolteist aastat tagasi, veebruaris 1971 suure skandaaliga (joomine) maha võetud KGB tellimusfilmi „Valge laev” pealt ning tal pole lootustki lavastajana niipea mängufilmi teha. Ta saab kuidagiviisi kampa Moskvas GITISe (teatriinstituudi) 1952. aastal teatrikriitikuna lõpetanud Hans Luige, ja sünnib filmiidee. Igatahes on 15. augustil 1972 Jüri Müüri ja Hans Luige käsikiri „Elu jäävuse seadus” Tallinnfilmis vaatluse all, esiotsa sõlmitakse leping suurte nõudmistega parandusteks. Juba on režissööriks tulemas Ben Drui, uustulnuk mängufilmis. Aga ei kedagist — 5. veebruaril 1973 katkestab Tallinnfilmi direktor „kunstiliselt ebaõnnestunud töö”, nüüd küll pealkirjaga „Ettevaatust — elu!”, jättes siiski väljamakstud avansi autoritele! Ega poisid nutmisele aega kuluta: Eesti Telefilm sõlmib nendega lepingu stsenaariumi kirjutamiseks 25. mail 1973. Paberites pole näha silpigi ebaõnnestunud tööst sõsarstuudios (avansist ajalugu vaikib). Pealkirjaks „Kingiti päike”. See on üks ülimalt ajastuvärviline kamp, kes nüüd, „kääri aga käised ülesse ja asu tööle kallale” uut filmi rakendab. Eriti huvitavaks teeb selle seltskonna asjaolu, et nad kõik on õppinud Moskvas! Jüril muidugi kinoinstituut (VGIK, 1960), Tõnisel ja Ben Druil GITIS (1953) ja Hans Luigel, nagu öeldud, samuti GITIS. Telefilmi toimetuse üsna rasvaste protokollide järgi otsustades ei laabu käsikirjaga ka siin asjad ülepea hästi. Kõik targad mehed (Kask ju ETV pealavastaja) on hädas konstruktsioonile elu sisse puhumisega, hoides jonnakalt kinni kaksikfilmi algideest: sõja lõpp Saksamaal ja tänapäev. Juba Enn Rekkor, noor ambitsioonikas Tallinnfilmi toimetaja, laseb kirja panna: „Kaks erinevatel ajatasapindadel antud lugu on stsenaariumis teineteisest õhukindlalt isoleeritud…” Peaaegu sõna-sõnalt kordavad seda Telefilmis sealsed tegijad, kohati küll üksteisele vastu rääkivalt. Ben Drui: „Eesmärk ju luua tänapäeva-, mitte sõjafilm.” Virve Koppel: „Sõjaliin on filmi pealiin, see mängib. Isuga jälgitav. Tänapäevane pool ei ole põhjendatud, ei näe siin draamat.” Kuid pealkirjad muudkui vahetuvad: „Lõkked vihmas”/„Lõkked sajus”, pidama jäädakse kõikse magedama pealkirja juurde „Aeg maha”. Otsekui see kvartett tegijaid ujuks „vajuvates vetes”. Paistab nii, et Hans Luik on küünte ja hammastega selles tänapäeva novellis kinni, sest isegi kaasautor Jüri Müür nendib: „Mineviku retrospektiiv on kirjutatud filmina, tänapäeva osa ainult illustreerib autorite mõtet.” Jaan Ruus: „Tänapäevane pool lohiseb algusest saati…” Moskva peavalitsuse retsensioon rõhub samale — lugu venib, lühendage! 35 lehekülge kirglikke arutelusid… Ambitsioonikas film käivitub üsna suures peataolekus, ehkki keegi ei taha seda tunnistada. Et Kask on „kuiv” realismiusku lavastaja (temas puudub see kunstniku n-ö hullus, aastaid hiljem tunnistab minule: „…küllap olin suisa hüperrealist”), on võetud materjal ju korrektne, ei enamat. Näitlejate valik paneb kulme kergitama: peaosaline Mart on sõjalõpu Saksamaal laagrist tulema saanud „lausa läbipaistev kõrendik, pea kõigub peenikese kaelavarre otsas”. Heino Mandri on kõike muud kui läbipaistev kõrendik ja lavastajad otsustavad julgelt (vaataja on loll), et Mandri mängib iseennast ka kolmkümmend aastat hiljem, tänapäevases novellis… Jah, filmiproovide loetelus on esikohal näha Jüri Järvet ja siis Kaljo Kiisk. Ju siis läks midagi nässu selle kõrendiku valikus. Filmi montaaži aeg on ju alati veidi nõidumine, sest siis annab parandada ka lootusetult nässu läinud episoode jne. Ka siin — Kask ja Drui saavad lõpuks aru, et „assotsiatiivseid sidemeid kahe aja vahel ei teki, sünnib vaid illustratiivne-didaktiline lugu” ja püüavad moodsate või vähem moodsate montaažinippidega (palju flashback’e) päästa filmi… Kokku tuleb minu arust hakitud moraliseeriv abordivastane melodraama, aga kes olen mina, et hinnata kaks inimpõlve tagasi tehtud filmi. Jüri Müür räägib ennast siiski filmi sisse! Tema nimelt loeb sissejuhatavat autoriteksti: „Me elame selle aastasaja teises pooles. See on meie aeg…” Ja olgu lisatud, et Jüri on ka üks Ben Drui kirstu kandjatest väljumisel ETV peauksest oktoobris 1975. Peaaegu kolmkümmend aastat pärast filmi, 2003. aastal tunnistab Tõnis ühes pikas kohvikuusutluses mulle ootamatult flegmaatiliselt: „Pidanuks ikka tänapäevase poole filmist välja jätma.” See „tänapäevane pool” on filmis samuti kolmkümmend aastat pärast sõda. .rbs_gallery_66938380d3f0dSpinner{ margin: 50px auto; width: 50px; height: 40px; text-align: center; font-size: 10px; } .rbs_gallery_66938380d3f0dSpinner > div{ background-color: #333; height: 100%; width: 6px; display: inline-block; -webkit-animation: rbs_gallery_66938380d3f0d-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; animation: rbs_gallery_66938380d3f0d-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; } .rbs_gallery_66938380d3f0dSpinner .rbs_gallery_66938380d3f0dRect2 { -webkit-animation-delay: -1.1s; animation-delay: -1.1s; } .rbs_gallery_66938380d3f0dSpinner .rbs_gallery_66938380d3f0dRect3 { -webkit-animation-delay: -1.0s; animation-delay: -1.0s; } .rbs_gallery_66938380d3f0dSpinner .rbs_gallery_66938380d3f0dRect4 { -webkit-animation-delay: -0.9s; animation-delay: -0.9s; } .rbs_gallery_66938380d3f0dSpinner .rbs_gallery_66938380d3f0dRect5 { -webkit-animation-delay: -0.8s; animation-delay: -0.8s; } @-webkit-keyframes rbs_gallery_66938380d3f0d-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { -webkit-transform: scaleY(0.4) } 20% { -webkit-transform: scaleY(1.0) } } @keyframes rbs_gallery_66938380d3f0d-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { transform: scaleY(0.4); -webkit-transform: scaleY(0.4); } 20% { transform: scaleY(1.0); -webkit-transform: scaleY(1.0); } } pilt 001pilt 002pilt 003pilt 004pilt 005pilt 006pilt 007pilt 008pilt 009pilt 010pilt 011pilt 012pilt 013pilt 014pilt 015pilt 016pilt 017pilt 018pilt 019pilt 020pilt 021pilt 022pilt 023pilt 024pilt 025pilt 026pilt 027pilt 028pilt 029pilt 030pilt 031pilt 032pilt 033pilt 034pilt 035pilt 036pilt 037pilt 038pilt 039pilt 040pilt 041pilt 042pilt 043pilt 044pilt 045pilt 046.pilt 047pilt 048pilt 049var rbs_gallery_66938380d3f0d = {"version":"3.2.19","id":10212,"class":"id10212","roboGalleryDelay":1000,"mainContainer":"#robo_gallery_main_block_rbs_gallery_66938380d3f0d","loadingContainer":"#rbs_gallery_66938380d3f0d-block-loader","loadingContainerObj":"rbs_gallery_66938380d3f0d-block-loader","columnWidth":"auto","columns":3,"resolutions":[{"columnWidth":"auto","columns":3,"maxWidth":960},{"columnWidth":"auto","columns":2,"maxWidth":650},{"columnWidth":"auto","columns":1,"maxWidth":450}],"lightboxOptions":{"gallery":{"enabled":true,"tCounter":"%curr% of %total%"}},"overlayEffect":"direction-aware-fade","boxesToLoadStart":12,"boxesToLoad":8,"waitUntilThumbLoads":1,"LoadingWord":"Loading...","loadMoreWord":"Load More","noMoreEntriesWord":"No More Entries","horizontalSpaceBetweenBoxes":15,"verticalSpaceBetweenBoxes":15,"lazyLoad":1,"wrapContainer":"#robo-gallery-wrap-rbs_gallery_66938380d3f0d"}; The post ENN SÄDE FOTOALBUM 44. Neli tarka meest üheainsama filmi kallal appeared first on teater. muusika. kino..

  • MUSKETÄRIDE KADUMINE. NIMI JA NIMETAMINE
    on 28.06.2024

    Alexandre Dumas’ „Kolmes musketäris” (1844) ütleb Porthos oma võitluse põhjenduseks: „Mina võitlen sellepärast, et ma võitlen.” Me saame aru, et nii ei saaks iial öelda d’Artagnan, Athos ega Aramis, ainult Porthos, kes ennast mõtlemisega ülemäära ei vaeva, aga on musketärikuuele ja sõpradele truu. „Kolm musketäri” on ühendanud põlvkondi läbi aja ja üle riigipiiride. See romaan vankumatust sõprusest, aatetruudusest, vaprusest ja aust on olnud paljudele ka omamoodi koodeksiks, andnud etaloni. Lapski sai sealt õppida. Minu jaoks oli Athos põhiline. Väärtustest varem lõputult ei räägitud, aga just musketäride väärtuste järele lugedes haarati. Nagu ka nende uljuse ja seikluste järele. Nelja musketäri omadusi polnud vaja kellelegi seletada. Kõik teadsid. Dumas’ neli musketäri on erinevad, rikkad karakterid ning just nõnda, üksteist täiendades ja oma aateid järgides võitmatud. On isegi sümboolne, et d’Artagnan kohtub romaani alguses kolme musketäriga pärast seda, kui need on kaardiväelaste ülekaalukas rünnakus lüüa saanud. Neljakesi nad enam lüüa ei saa, d’Artagnan teeb nende koosluse justkui täielikuks. Oma essee esimeses pooles vaatlen veidi lähemalt viimast meie kinodes linastunud musketäride filmiversiooni „Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan” (2023, režissöör Martin Bourboulon, Prantsusmaa). Mulle tundub, et nüüdse aja ilmavaate ja hoiakute sümptomina on see tähelepanuväärne mitmes mõttes: a) klassika adaptatsioonide kaugenemine alustekstist; b) kõige ideologiseerimine/politiseerimine vastavalt vajadusele; c) sugereeritud/oodatud/nõutud(?) arusaam, et olemuslikku pole ning et just selline arusaam teeb võimalikuks õigete väärtuste, võrdsuse ja vabaduse, realiseerimise. Kohe võib seda järjestust  hakata ka tagant ettepoole lugema ja tõdeda, et b, sest c, ning a, sest b ja c. Alates peatükist „Vabadus ja peab” ristlen, liigun sellest filmist kui üksiknäitest kaugemale, erinevatel astmetel üldistustele, ja vaatlen eelnimetatud aluskihte (b, c) ka eraldi, filmist sõltumatult. „Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan”, 2023. Režissöör Martin Bourboulon. Vasakult: Athos — Vincent Cassel, Aramis — Romain Duris, Porthos — Pio Marmaï. Athos on kergelt hull, Aramis on kristlasest sadist ja Porthos homoseksuaal. Tühi tünn ja nimesilt Ütleksin, et Dumas’ga on selles filmis arveid klaaritud. Neli musketäri on ilma jäetud oma olemusest, neid määratlevatest omadustest, sellest, mis teeb Porthosest Porthose, Aramisest Aramise jne. Veidi maotu võrdlus, aga paistab, nagu oleksid need tegelased filmitegijate käsitluses tünnid, millel on peal nimesilt, ja sellise tünni võib vajadusel ka tühjendada (tühistada) ja panna sinna siis mida tahes, vastavalt vajadusele. Porthos on ilma jäänud oma hiiglasekasvust ja jõust, samuti meelelaadist, et olles sõprade kõrval, ta „võitleb, sest ta võitleb”. Ta on lihtsalt üks tüüakas ja rämeda moega isik. Nõnda võiks ta olla ka taustataidleja. Esile tõuseb ta üksnes tänu uuele ja üllatavale omadusele — homoseksuaalsusele. Tuleb jutuks, et Porthos võtab seksuaalselt ette praktiliselt kõik, mis liigub, ja võib ka d’Artagnani voodisse vedada. Aramis on ilma jäänud oma elegantsist, peenusest ja talle iseloomulikust sisemisest vastuolust: ühelt poolt tugev tõmme taevase (vaimulikuseisuse), teisalt maise (ilusate daamide) poole. Nõnda võiks ta olla ka taustataidleja. Esile tõuseb ta üksnes tänu uuele ja üllatavale omadusele — sadismile. Näeme, et Aramis ihub noaga puust risti, millel on Lunastaja kuju, terava otsaga vaiaks ja piinab sellega jõõraselt oma ohvrit. Seega, Aramise sadismi lätteks on kristlus. Athos pole enam õilis ja vaoshoitud, vaid mõjub kergelt hulluna — nii ründab ta näiteks pedagoogilistel kaalutlustel öises metsas d’Artagnani. Athosel on küll ausad kavatsused, aga need kannavad teda valedele radadele. Ta on eksinud hing ja see avaldub ilmekalt tema naissuhetes. (Õilsust mõistetaksegi meie kaasajal juba äärmuslikkusena, õilis on ilmselt kergelt hull.) Ütleme nii, et tünn sildiga „Athos” küll tühjendati ja täideti uue sisuga, aga midagi algsest sisust jäi siiski ka põhjale virdama ja vulama. Mileedi on eelkõige traagilise saatusega naine, mitte niivõrd paha peal väljas kui oma ajastu ja olude ohver — seetõttu ei moodusta ka Mileedi ja Constance enam vastandpoolusi. D’Artagnan pole enam eriliselt uljas ja tuline nooruk, kelle puhul on tähtis seegi, et ta on gaskoonlane (sünnikoha seos iseloomuga). Ta on tubli ja õiglane, pealinna tulnud vapper nooruk, kes vehkleb hästi ja satub seiklustesse. Nemad pole nemad. Tema pole tema. Vankumatust sõprusest musketäride puhul enam eriti rääkida ei anna, pigem asjaolude kokkulangemisest ja solidaarsusest. Aateid nad oma sisimas (vist) ei kanna, välja see vähemasti väga ei paista. „Üks kõigi eest…” —  tundub, et sama hästi võiksid nad hüüda ka: „Hakkame nüüd tegutsema!” vms. (Ka aatelisus on eilne päev, võib-olla isegi ohtlik.) Dumas’ musketäridel oli oma vaimne hoiak, filmi puhul aga ei saagi aru, miks nad on sõbrad. Aateid ja üksteist täiendavaid musketäre isiksustena enam pole. Oot, ühendav on siiski olemas, aga teisel tasandil. Õilsusest on saanud hullus, kristlasest/kristlusest sadism, endisest suure söömaga vägilasest õgard seksuaalses plaanis… Ei maksa takerduda nüanssidesse. Musketäre seob evolutsioon väärtusskaalal. Näeme, et Pariisis on palju mustust ja pori ning ka musketärid mõjuvad poriselt; see peaks ilmselt jätma realistliku mulje. Põhjust on kiita d’Artagnani juuksurit — mustusest, porist ja kõigist askeldustest hoolimata püsib d’Artagnani soeng laitmatu, see on küll natuke metsik, aga alati väljapeetud. „Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan”. Sellel pildil pole Mehhiko maanteeröövlid. Esiplaanil on kuninglik musketär Porthos. * Laias maailmas on see film olnud edukas. 2023. aastal oli see rahvusvaheliselt viies kõige tulusam prantsuse film, kodumaal omamaiste filmide arvestuses kolmas. Kriitikudki on jaganud sellele eelkõige tunnustust. Näiteks nimetas The Guardian „Kolme musketäri” üheks 2023. aasta parimaks filmiks ja Rotten Tomatoesi veebilehe kriitikute konsensus peab seda „algmaterjali galantseks ümbertõlgenduseks”. Prantsuse Césari filmiauhindade jagamisel oli see nomineeritud kuues kategoorias ja võitis parima tootmisdisaini preemia. Kiidetud on seda, et film järgib feministlikke väärtushoiakuid. Noh, ütleksin, et mitte üksnes feministlikke. Kui palju võidavad naised sellest, et Mileedi on nüüd pigem ohver, ma ei tea, aga sellest, et Aramise kaudu on tõmmatud otseseos kristluse ja sadismi vahele, võidavad ilmselt kõik, kes leiavad, et kristlus on euroopalikel väärtustel jalus. Porthos aga sobib LGBTQ+-iga. Ühesõnaga, alustähendused/väärtused antakse kätte, samas püsitakse mõistagi sellistes piirides, et vanusepiirang filmile (siin MS-12) saatuslikuks ei saaks. Süžee on sel filmil naeruväärselt nõrk ja olulised pöörded klopsitakse tihti kokku lausa lapsikult: tähtsa salaplaani pidajad unustavad kogemata toaukse lahti ja juhuslikult uksest mööduja saab kuulda nende kavatsustest; öisel tänaval arvavad salajutu rääkijad, et on seal üksi, aga nurga taga kuulab keegi pealt, jne. Ei ole võimalik, et selline jaburus ja traageldamine märkamata jääb. Kuidas siis seletada seda, et kriitikud jagavad pigem kiitust ja leiavad linatöö olevat „galantse ümbertõlgenduse”? On’s ilu siin vaataja silmades või arusaamises, et film, hoolimata oma totrusest, esindab õigeid väärtusi? Pakun seda viimast.              Filmis on sündmusi, mis võetud Dumas’lt või vähemalt meenutavad alusteost, samas rammitakse sisse seikade ja tegevuskäikudega, mis on Dumas’st sama kaugel kui robot südamlikust naeratusest. Mida selline uuendamine ja vabastamine teosega teeb? Nõnda toimetades saab oluliseks see, kui kaugele sisulises plaanis alusteosest minnakse.  Kui alustada näiteks „Kevade” uusekraniseeringut nii, et Arno hilineb kooli põhjusel, et Julk-Jüri kiusas teda koolihoovis, tundi jõudes pannakse Arno algul Imeliku kõrvale istuma, aga kuna Imelik lööb teda kandlega, siis pannakse Tootsi kõrvale, siis saame Lutsuga vastavust otsides näidata justkui õiget järgnevust: Arno jäi kooli hiljaks ja pandi Tootsi kõrvale jne, ja nii on ju Lutsul ka. Muus osas on tegu algmaterjali „galantse ümber­tõlgendusega”. Aga miks on vaja niimoodi galantselt ümber tõlgendada? Näiteks selleks, et teha vaatajale kohe alguses selgeks, et Julk-Jüri oma usuõpetusega represseerib lapsi. Ja Imelik on kohal kohe esimeses tunnis, et lugu oleks põnevam. Kannel esindab aga traditsioonilisi väärtusi ja toksilist maskuliinsust ning eks siis Imelik kiusa ka Arnot. Ja hiljem, kui Toots Teelet tantsule rebib, näeme, et Imelik mängib kannelt maniakaalse joovastusega, nii et ninast hakkab lausa verd jooksma… Mingid Lutsu jutupunktid (vabandage irooniat) on samad, aga tegevus on muutunud ja karakterid vajalikul määral väändunud. Ja nõnda on see kokkuvõttes „hea film”, sest näitab õigeid väärtusi ja kujundab õigeid hoiakuid. „Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan”, 2023. D’Artagnan — François Civil. Õppetund juuksuritele ja stilistidele — siin on metsiku moega ja samas väljapeetud soeng, mis kunagi sassi ei lähe. * Kui kaugele läheb see musketärifilm Dumas’st? Nii kaugele kui vaja ja kui saab. Päris lahti ei saa/ei tohi Dumas’st kohe esimeses osas ka lasta. Kui panna selle kõrvale näiteks Hollywoodi suurproduktsioon „Robin Hood” (2018, režissöör Otto Batthurst), siis sellel ollakse ideoloogilisuse poolest siiski alles kaugelt kannul. „Robin Hoodi” suur sõnum, mis jämedalt alla jooniti, oli see, et kristlus on halb, islam aga hea. Musketärifilmi järjeloos „Kolm musketäri: Mileedi” (2023) on Dumas kuuldavasti juba päris üle parda visatud — noh, järjes saab kaugemale minna (seda osa pole ma veel suutnud end vaatama sundida). Kui Dumas ja tema loodud musketärid enam sisuliselt asjasse ei puutu, miks siis üldse selle filmiga Dumas’le  viidata? Pakun, et majanduslikel põhjustel. Kinno tullakse ju ikka „vanade musketäride” pärast. Edasi lüüakse juba kaks kärbest ühe hoobiga: rahvas saab loengu õigetest väärtustest ja sellest, et sisuliselt/olemuslikult „neid musketäre” polegi. Kõrvalepõikena, kuna see langeb just praeguse essee kirjutamise aega — 16.–18.  mail viibis Tallinnas Ivan Võrõpajev, kes andis siin ka kaks meistriklassi loengut. Võrõpajev märkis sama: kui Romeo ja Julia tegelasi muuta, pole see enam Shakespeare.   Vabadus ja peab Miks see kehv film on siiski tähelepanuväärne? Visandan veidi irooniliselt põhilise pinna, mis võimaldab selle filmi puhul piike murda. Küsimus on ju vabaduses. Ja nüüd läheb asi filosoofiliseks ning väärtuspõhiseks. Kaalun siin käepäraseid/võimalikke tahke, mis räägivad sisuliselt samast kui varem toodud a, b, c, nimelt sellest, et vabadus ja „õiged” väärtused ilmuvad alles siis, kui nõustume, et (metafüüsilist) tõde ei ole. Sellest kasvab välja ka kõik muu. Nimelt: 1. Kas kellelgi on mingi tõe monopol, et just tema oskab öelda, millised peavad olema Athos, Porthos ja Aramis? Selline tagurlik inimene astugu samm ette. Autor on ju surnud (ikka Barthes’i mõttes). 2. Kuna mingit (metafüüsilist) tõde pole, ei saa rääkida ka essentsiaalsest, vaid üksnes sotsiaalsest, ideoloogilisest konstruktsioonist. Nagu ka näiteks küsimuse puhul, kes on mees, kes naine — ta on sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon. Ja kui nii, mis siis veel näiteks Porthosest rääkida? Ka Porthos võiks olla mingis adaptatsioo-nis naine. Miks mitte? Ta võiks olla ka Mileedi, kui vaja. 3. Need, kes ütlevad, et olemuslik on olemas, on võrdsuse ja vabaduse vastu. Nõnda tuleks seista ka arusaamise eest, et pole mingit ühte Athost ega Porthost ega Aramist, on väga palju erinevaid Athoseid, Porthoseid ja Aramisi. Tegemist on ju fiktsiooniga, kirjanduslike kangelastega, kuidas küll sellest aru ei saada? Kas siis kirjanduslikke kangelasi ei võigi enam interpreteerida? Kunstnikul on ju kunstniku vabadus ja nägemus, kas keegi tahab seda keelata? 4. Ja väärtused — need on ju selles filmis õiged ja üldse, väärtused muutuvad ajas. Ja vabadus, just sellisel viisil mõistetuna, nagu eelmistes punktides osutati, on ju peamine väärtus. Ühesõnaga, see vabaduse küsimus ja määratlus läheb tegelikult väga sügavale, tollest üksikust filmist palju kaugemale. Kõik eeltoodud punktid saaks tõepoolest välja käia. Need puudutavad/peegeldavad nüüdsele ajale omast ilmavaadet ja hoiakut, mõtlemisviisi, milleta poleks mõeldav ka musketäriloo „galantne ümbertõlgendus”. Kes oponeerida tahab, peab arvestama, et saab endale automaatselt külge „vabadusevastase” sildi. Ma siiski üritan. Khmm. Kes teile ütles, et tegelikku, metafüüsilist tõde ei ole? Foucault? Kust ta teab, kes talle seda ütles? Mis siis, kui Foucault eksib? Üldse, sõnad ei loo asju. Märgakem: väide „sõnad loovad asjad” on nagu Piiblist loetud maailma loomise, valguse saamise ümberkantimine ja äraväänamine. Jumala asemele asub ideoloog, no näiteks marksistlik, ja hakkab (ümber)nimetades asju „looma”. Me oleme siiski vaid inimesed. Ja ka reaalsus on olemas, tegelikkus on. See, et „sõnad loovad asjad”, tuletab mulle meelde Gogoli romaani „Surnud hinged”. Ka ümbernimetamine ei aita. Kui ütled kõrbes kõrbe kohta „oaas”, ei muutu midagi, ikka on palav ja janu, ja ka miraaž on ikka vaid miraaž. Maksab kaaluda võimalust, et Foucault pole ilmaasjade seletamisel parim teejuht ja kaarditundja. Soovmõtlemise kultiveerijana ja ideoloogilise võimustrateegia pakkujana on ta aga kindlasti meistriklass. Samamoodi on küsimusega, et kust te teate, et Jumalat pole. Kes teile seda ütles? Nõukogude kosmonaut, kes käis kosmoses, tuli tagasi ja teatas: „Käisin kosmoses, aga Jumalat seal ei näinud”? Võib-olla pole ka see kosmonaut parim ilmaasjade seletaja ja maksab kaaluda võimalust, et Jumala olemasolu ei sõltu sellest, mida keegi klubitasandil omavahel kokku lepib. Ja siit võib edasi minna olemusliku (mida väidetavalt pole) ja kultuurilise, ideoloogilise konstruktsiooni juurde. Noh, vast ei pea seda kõike välja kirjutama, järeldub juba niigi. Väidetavalt on autor surnud. Ometi maksti Barthes’ile tema teose „Autori surm” eest ilmselt siiski autorihonorari. Ja miks viidatakse selle manifesteeringu (vast võib nii öelda) puhul ikka ja jälle Barthes’ile kui autorile ja peetakse oluliseks aru saada, mida autor nõnda öeldes mõtles? Keegi ei pööra tähelepanu sellele, kuidas Barthes seal lugemise (mõistmise) välja käib. Ei mingit lugeja sündi siinkohal. Miks? Kunstnikuvabadus ja see, et keegi ei saa öelda, millised peavad olema Athos, Porthos ja Aramis… Tõepoolest, hoidkem vabadust. Aga vaadates seda, kuidas nad selles filmis, alustekstile selja pööranuna näitavad kätte „õiged” väärtused ja hoiakud, paistab, et nad nimelt peavad olema sellised. Ei mingit vabadust. Ja see „peavad” pole üldse naljaasi. Siinkohal tasub meenutada, et suur hulk klassikateoseid ei sobi enam meie kaasaega, kuna ei kanna selle („õigeid”) väärtusi. Neid tuleb siis uustrükkides ja -tõlgetes vajalikul viisil muuta ja/või autorid vastavasse nimekirja kanda. Dumas’ teosed sellisesse nimekirja minu teada ei kuulu, aga näitlikustamaks seda, kuidas „peab” ja et „väärtused muutuvad ajas”, toon välja mõned autorid, keda nüüdsel ajal mingi institutsionaalse vaate järgi kahtlaseks, ebasobivaks või ohtlikuks on nimetatud. Institutsionaalne vaade — vast võib nii öelda? Laial skaalal nii, et kusagil mõni ülikool leiab, et üks või teine autor või teos on ohtlik, kusagil mõni kirjastus teeb uustrükis vajalikke muutusi sõnaseadmises ja ka kärpeid (olgu või väikseid, aga sisuliselt olulisi) või leitakse „julgeoleku kaalutlustel”, et selle ja tolle, eile veel armastatud autori tekstid on nüüd(seks) probleemsed või potentsiaalselt probleemsed jne. See on eraldi mahuka loo teema ning loodetavasti keegi sellise kunagi ka kirjutab. Ja kui selles loos oleks ka eraldi alapunkt praegu Venemaal põlu all ja taga kiusatud autoritest, oleks veel eriti tore. Mina nimetan siin lihtsalt mõned (praeguseks juba) eksiteel autorid läänes; huviline saab siis otsida, guugeldada, et kas nimetan õigesti. George Orwell — siin korraks siiski peatugem. See, et totalitarismi kirjeldava ja sellise mõttelaadi eest hoiatava romaani „1984” on Northamptoni ülikool määratlenud ohtlikuks (trigger warning), peaks kõik kunstnikud-kanaarilinnud mitte üksnes rahutuks muutma, vaid lausa meeleheitele ajama. (Venemaal on Orwell muide ka, aga palju suuremalt põlu all.) Samuel Beckett, J. R. R. Tolkien, Roald Dahl, Dante Alighieri, C. S. Lewis, Aldous Huxley, Joseph Conrad jne… No ega ma suurt otsingut siin guugeldades läbi viia viitsinudki, need autorid jäid lihtsalt kohe ette. Ja eeposed on muidugi ohtlik lektüür, neid ei maksa tudengil, kes ilmaasju mõtestab, lugeda. No aga mõtleme korraks veel: hoiatus totalitarismi eest, absurdidüstoopia, Kääbiku-lugude autor (muide, Tolkien oli katoliiklane, tema teosed kannavad kristlikku sõnumit), liiga lopsakas fantaasia, mis võib mõjuda solvavalt, islami vastu eksinu, taas kristliku sõnumi kandja, ulmedüstoopia/totalitarismihoiatus, seikluslikud, eksootilised, psühholoogilised lood, mis ei ole poliitkorrektsed… Kuidas see joon tundub?   Nimi ja nimetamine. Sümboolne ja indeksiline Porthos on Porthos, Athos on Athos…Nimi/nimetamine sisaldab jäika sidet nimetatuga selle autentsuses. Nii me räägime, nii me eeldame, nii püsib keel koos ja meil on võimalik üksteisest aru saada. Vesi ei ole tuli. Kas pista käsi vette või tulle, seal on suur vahe. Kui keegi ütleks teisele „Näe, võta vett” ja lükkaks talle nina alla põleva tuki, siis millega oleks tegemist? Virgunuga, kes teise näo ära põletab? Kes tahaks niimoodi „vett” saada? Või kui on purk, millel on silt „mesi”, aga sees on hape? Ja siis antakse sulle see purk ja öeldakse, et näe, see on mesi, võta mett. Tjah, me ikka tahaksime teada, et mesi on mesi. Luuletuse, poeetilise väljenduse puhul on lood teisiti. Kui öelda: „Vett küsisin ja tema andis tuld…”, tunneme sel viisil öeldu ära luulena, taipame, et see, mida ja kuidas öeldi, kannab endas ka vastavat koodi(muutust). Et vahetada ütlemise(viisi)s ja mõistmises koodi, peab olema alus, millelt seda teha. Alles siis saame aru [liikudes teljel „a = a; s e e sellena, mis ta on” — „a = b; see, mida sellest sel viisil (metafoor ja vastav keele kord/luulekood) rääkides silmas peeti”], et eeltoodud värsireas ei räägitud ilmselt tuletõrjujate elust. Ühesõnaga, erinevad suhtlemise/keeletasandi koodid on võimalikud vaid seetõttu, et nimetus käib x-i kohta tema autentsuses. Mesilane on alati alguses, selles, et ta on mesilane, see, kes ta on. Teisiti, ilma selleta ei tähenda ta midagi. Ja see, mida mesilane võib mingis kultuuris sümboliseerida, või see, et me kasutame „mesilast” metafoorina oma jagatud kõnekeeles, nt „Uuno on tubli töömesilane”, ei muuda asja. René Magritte’i maal nimega „See ei ole piip” võib meid kõnetada mitmel tasandil, aga esmatähenduses saab see mõistetavaks ikka just nii, et sel maalil pole reaalne piip, vaid piibu kujutis.   „Kolm musketäri: Osa I — d’Artagnan”, 2023. Mileedi — Eva Green ja piip. Vaataja võib selle pildi järgi aimata, et Mileedi on tegelikult kannatav naine. Tegelikult ta ei olegi paha peal väljas. * Keel, nagu teame, on metafoorne ja sõnad on sümboolsed märgid, mille kokkuleppelisus seisneb nende defineerimises või seadustamises reeglina. Foucault’lt õppides võime omandada kunsti nimetada asju ümber ja panna seejuures tuima (nt sisustame mõiste „fašism” nõnda, et fašist on see, kes ütleb, et sugu on olemuslik/antus), aga märgakem siiski, et sümboolsus(t) ei ole(ks) indeksita. Ütleme nii: indeksiline on sümboolses (nimetamises) kohal, aga pole esil. See kehtib nii üldnime kui pärisnime puhul. Sümboolse märgi puhul pole asi üksnes kokkuleppes. Indeksita pole sümboolsel kuhugi kinnituda. Me võime üle ja ümber nimetada nii palju kui tahame, aga eeldame siis ikka, et nimetus käib selle kohta, mis see päriselt on. Enne kui saame laulda „suur lilleaed, elu on suur lilleaed”, peab olema mesilase tants — mesilane tantsib indeksit — ja lakmuspaberi näit. Eks selle peal, et nimi/nimetus sisaldab jäika sidet sellega, mille kohta ta käib, sõida ka Foucault’lt õpitud ümbernimetamine ja kogu pahatahtlik sildistamine. Me lihtsalt eeldame, et see jäik side on, muidu poleks ju mõtet midagi nimetadagi. Või arvame, et fašismi sisu/tähendus virdab ja vulab vastavalt vajadusele? Aga äkki nüüdsel ajal juba ongi nii? Mis on vesi? H2O. Me teame seda ega pea vee tähendust vabastama või täiendama millegi muuga.   Vesi on H2O. Aga musketär? Oletame, et on selline film, et kõik Dumas’ neli musketäri saavad tellisega vastu pead ja ärkavad hiljem pesuväel kusagil külas. Nad ei mäleta, kes nad on ja kust nad on tulnud, ei mäleta oma nimegi. Hakkavad siis koos külarahvaga maaharijateks. Aga igaühe olemus, määravad omadused, see, mis nimelt teda iseloomustab (ühel neist siis ka paratamatult hiiglasekasv ja jõud), avaldub sündmuste arenedes selgelt. Nad on siis ikka „need” musketärid, me tunneme nad selles koosluses ära, juhul kui Dumas’ romaan on meile tuttav. No mõtleme korraks. On ju nii. Ja selle vastand oleks see, et on need nimed ja musketärikuued, aga omadused on hoopis teised. Tühi tünn ja nimesilt. Porthos on Porthos, kuna tal on just Porthosele kuuluvad määravad omadused. See, kas mingis adaptatsioonis nuuskab Porthos metsas nina taskurätikusse, samblasse või hädapärast maha, pole tähtis, see ei kirjelda/ei määra tema olemust, neid omadusi, mida me kõik tunneme. Kui aga Porthos oleks näiteks tervislikult toituv kaalujälgija, kes leiab ühtlasi, et põllumajandust tuleks piirata, siis me saaksime aru, et see ei ole Porthos. Kuigi  väärtuste mõttes võiks ta ju olla ka tervislikult toituja? Või arvab keegi, et Porthos võib olla mis tahes omadustega ja mida iganes? Ja kui sellise mis iganes omadustega tegelase nimi on Porthos, siis on ta ju ikka Porthos? Aga miks peaks sellist mis iganes omadustega tegelast siis veel Porthoseks nimetama? Nime, autent­susviite kaudu seotakse ju säärane, mis iganes omadustega Porthos ikka autentse, Dumas’ loodud Porthosega, kel on just need määravad omadused. Ühelt poolt arusaamine ja nõue(?) et me saame nii teha ja väärtuste nimel ehk ka peame nii tegema, teiselt poolt küsimus, et mis puutub siia siis Porthos?   * Võimalik mäng alustekstiga on omaette teema. Võime siis liikuda mitmesse suunda, ka intertekstuaalselt. Ikka on siis eelduseks, et loeme koodi. Muidu ei tunneks me mängu mänguna ära. Kui teha komöödia, kus Porthos on geniaalne maletaja, andekas matemaatik, kes mõtleb kord kõrtsis veini juues välja relatiivsusteooria, mis aga kedagi kuulajatest ei huvita, siis sellisest naljast aru saamiseks peab tundma alusteksti. Kui teha fantaasiafilm, kus Mileedi nõiub Aramise kalaks akvaariumis, siis vaatame seda vastava žanri koodis/tingimustel.              Antud filmi puhul on aga toimunud maailma mudeldamine nii, nagu vaja,  ja nii, et see, mille abil mudeldatakse (alustekst), pööratakse tema enda vastu. On koodide katkestus, sirgekskirjutamine, võiks öelda ka, et mittemäletamise manifesteerimine. Peenemalt öeldes: just seetõttu, et see film pole välja käidud travestiana, et siin pole žanrilist teisendust ega mängu, mille mõistmiseks peaks alusteksti tundma, tuleb tõdeda, et Aramis on siin see, mida Aramis olla ei saa. Ta on vaid seda, mismoodi autentselt Aramisesse puutuvat (kristlus) nüüd peab näitama. Rikka ja vastuolulise karakteri asemel on ideologeem, mis tühistab algse karakteri, on sellega lausa vaenujalal.   Poliitika Me tajume keeles väga paljusid koodivahetusi, ütlemise ja tähenduse andmise viise. See on osa elamise ja suhtlemise mitmekülgsusest, rikkusest ja kihtidest. Aga mõtleme, mis saab siis, kui me kõike politiseerime. Kõige politiseerimise raames on siis  kõik selle poliitika koodmõtlemine. Ja a ei saa siis enam olla a. Algne tähendustasand kustutatakse/kaotatakse selle poliitika, nende väärtuste kehtestamisel. Miski ei saa olla enam see, mis ta on. Taluperemees pole enam taluperemees — noh, meenutame ka ajalugu: koloniseeritud maarahvas, pärisorjusest vabanemine, viimaks oma riik ja oma talu omal maal —, ta eksisteerib nüüd üksnes kui rahvavaenlane. Taluperemees võib siis ahastada ja küsida: kuidas?! Et nii ju tegelikult ei ole! Aga ta ei taipa, et tegelikku enam ei ole ja pole väidetavalt kunagi olnudki, sest tegeliku asemel on poliitika. Diskursus — asjade tähendus on määratud sellega, kuidas neist räägitakse. Ja koos sellega narratiiv nii, et tegelikkus ei loe (võib-olla ta tegi taluperemehena palju head, aga… see ei lähe narratiiviga kokku). Taluperemees läheb Siberisse ja edasi on elu parem kui kunagi varem. Ja ongi, mis siis et poest saab osta vaid viina ja kummikuid. Ja usudki, et on parem kui kunagi varem. Täna me teame, et veel vaevu-vaevu hingitsev talupidamine on suuresti või eelkõige näide toksilisest patriarhaadist. Ärkasime ja märkasime. Mida? Diskursust? Narratiivi? Reaalset külaelu? Oot, mis mõttes on arstikabinet valge? Mingit valget valgena niisama ei ole, valge tähendus on poliitiline (loe: poliitilisena kaaperdatud). Arstikabinetid tuleb üle värvida, valgena väljendavad nad rassismi. (Arstikabinettidele pole minu teada veel kallale mindud, valge värviga  on aga probleeme olnud küll.)  Kõige allutamine poliitikale, ideologiseerimine, kaotab keeleliste tähendusastmete rikkuse ja ka elamise sügavuse, annab „sellele” ja „tollele” nõutavad konnotatsioonid (mis määratlevad teda sisuliselt) ja nõutava tähenduse isegi teadmis(t)ele iseenesest (vrd nüüdse aja probleem, et teaduski on üha enam ideologiseeritud). Sõnad loovad asjad ja ideoloogia loob ka uued sisud sildi taha, vahetab autentse välja — näiteks ka nii, et Aramis defineeritakse ümber. Aga me võtame selle siis teadmiseks ja nõustume nõnda: kui nimi on Aramis, siis isegi kui sisu on autentse Aramise vastand, küllap on see siis ikkagi Aramis. Ka „sina”, „ema”, „inimene” jne võib olla selline silt. Ja pind, millel muutus toimub, pole mitte ajalooline areng, nagu sõidaks rong samadel liipritel aina helgemasse tulevikku, vaid ajalugu ja igavikuline, olemus versus ideoloogiline konstruktsioon. Kõige politiseerimine muudab kõik suhted võimusuheteks ja nõnda painavaks. Ideoloogiline diskursuseanalüüs ei jõua iial elu mõistmise ja sügavama tunnetuseni. Taluperemees = kulak = Siberisse sõit. Kõik. See, et rahvuspõhiselt tuntakse muret Eesti demograafilise olukorra pärast, pole kõige politiseerimine, vaid asjade reaalse seisu tunnistamine. Jääme kestma või ei? Neid tasandeid peaks suutma eristada.   * Varasem jutt veest, tulest ja mesilasest peaks tunduma elementaarse kordamisena ja loodetavasti tundubki, aga nüüdsel ajal tuleb seda paraku siiski uuesti rääkida. Kõige politiseerimine, ideologiseerimine võib avalduda (ja avaldubki) ka nõnda, et nõuame inimeselt veendumust ja hoiakut, et ta on vaid kultuuriline, sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon. Kuidas nii? Olemuslikku, igavikulisel alusel ilmuvat ei saa (sel viisil) politiseerida ja kaaperdada. Kui me teame, et inimene on inimene olemuslikult, et ta on sellisena igavikulisel alusel ja nõnda on tal paratamatult ka hing, sugu, unikaalne side ema ja isaga (see, et kasuisa või -ema võivad olla palju paremad kui oma isa või ema, on hoopis teine küsimus) jne, siis poliitilises mõttes saab püüda kaaperdada vaid ühe või teise inimeseks olemise tahu avaldumist ühiskonnas. Näiteks nii, et naised võiksid olla ühisomand. Selline idee kommunistidel Venemaal oli. Või näiteks nii, et igaüks, ka laps, peaks olema eelkõige truu parteile — ja nõnda andis Pavlik Morozov üles oma isa. Naine, mees, ema, isa, laps said elamise tähenduse ja suuna parteilt, aga sellena, kes nad on, oma olemuslikult sisult, olid nad ikka puutumatud ja autonoomsed. Ja see on kahtlemata probleemne olukord. Naise, mehe, ema, isa, lapse, perekonna kui rakukese eksistentsi mõtte saab küll ideologiseerida poliitika haardes, aga neid nende endina ikkagi kätte ei saa. Mitmed nõukaaegsed komöödiad liiguvad muide sellise jaotuse vahet. Ja nõnda võib keegi pühendunud Pavliku kõrval alati püsti tõusta ja öelda: „Mis siis, et isa on kulak, ta on ikkagi isa ja see loeb.” Olemuslikku, seda tema endana, nimelt nii ja paratamatult, saab mõista ja tunnistada ka ateist ning ka teaduslik vaade ei tõrju seda — et vee molekulaarne valem on H2O teame ju tänu teadusele.  Olemuslik on poliitika haardest ja piiridest väljaspool. Märgakem, et siin on kategooriate erinevus, mida pole võimalik ületada. Tegelikult ongi asi selles aluses, kõige sügavamas ja puutumatus. Poliitika/võim tahab inimest sellisena, nagu see tema ees ja käes on, aga ei saa omada inimest sellisena, nagu ta iseenesest (looduna) on. Muide, ka paljud ulmefilmid kasutavad seda motiivi erinevates variatsioonides. Muidu ma seda ehk ei märgikski, aga on kõlanud ka hoiatusi, et ulmevisioone-düstoopiaid võiks võtta tõsiselt. Määravate kategooriate erinevus pole naljaasi. Sellega ongi nii, et kas üks või teine. Meenutagem Claudiuse monoloogi „Hamletis”. Aastasadu hiljem on Claudiuse probleem, igaviku ees seismine, meie jaoks kadumas, hääbumas. Küsimus ajalikust ja igavikulisest, seega ka patust, aina kaugeneb ja selle üle ollakse lausa uhked. (Kas mingil hetkel tuleks ehk igaks juhuks ka Claudiuse monoloogi kohendama hakata?) Siiski küsin nii: milline meie poliitik tõuseks püsti, astuks julgelt sammu ette ja teataks: „Ärge muretsege, igavikulist pole, on vaid ajalik, mina vastutan. Ja kui siiski tahate ka igavikulist, siis… ärge muretsege, defineerime vajadusel ka igaviku ümber.” Just nii, koos vastutusega.  Nagu armastuse saadik, kel on kõiksusest ülevaade. Seda ootaks. Just nimelt igaviku ees. Kas see, et me igavikulise hülgame, teeb igavikulise olematuks? Kas see, et me vajadusel igavikulise politiseerime, teeb igavikulise poliitiliseks? Kas igavik on see, kuidas temast räägitakse, diskursus?   * Olemusliku tasandile poliitika ja ideoloogia ei ulatu. Aga kui ütleme, et inimese puhul olemuslikku pole, et ta on sotsiaalse ja kultuurilise subjektina üksnes ideoloogiline konstruktsioon, siis on kõik algusest peale poliitika/võimuideoloogia käes. Ja paralleelselt toimib siis vabaduse kontseptsioon, mille järgi ahistavaid (tähenduse) piire ei tohiks olla ning olemusliku asemel on (väärtuspõhiselt paremana) sisu, mis virdab ja vulab. Tjah, aga mis siis virdab ja vulab, kui sõnad ju samal põhjusel iseenesest lagunevad? Vesi on H2O ja mitte muud. Inimese puhul takistab arusaamine olemuslikust aga form(ul)eerimast paradigmaatilist muutust, mille järgi inimene on vaid sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon, igavikulise aluseta. Ja just see, paradigma muutus, on määrav. Sest selle paradigma või aluse muutusega tuleb kaasa see, kuidas sind koheldakse ja kuidas sa endast ja teistest pead/hakkad mõtlema.   Kes pole nõus olemusliku tühistamisega, tuleb tühistada? Maailm muutub pöörase kiirusega, me püüame kohaneda ja ei jõua ega tahagi enam seejuures asjade üle lähemalt mõelda. Üleilmses (neti)võrgustumises kolib tähelepanu ja suhtlus üha rohkem virtuaalsesse sfääri, väljanäitusena ekraanidele; infomassiiv kurnab, progressi ja uudiste tempo on tohutu. Enese ja teiste mõistmine ei lähtu enam kodukülast, oma ruumist, vaid globaalsest (teemadeks 21. sajand ja aina muutuvad väärtused, multikultuursus, küsimus, mis saab planeedist jne). Nõnda on vast paratamatugi, et individuaalse (isiksuse) tõrjub välja ja asendab üha enam kollektiivne hoiak. Just nõnda taandub mentaalses plaanis 20. sajand 21. sajandi ees. Arvan, et niimoodi, meelelaadi järgi, võib/saab eristada ka nn 20. sajandi ja 21. sajandi inimest. 20. sajandi inimesed (või peaks ütlema, enamik neist, kelle elutunnetus ja vaated on kujunenud enne internetti, selle tagasiulatuvat toimet ja globaliseerumist) tajuvad nüüd, et  „mina”  pole mõistetud ja hinnatud enam niivõrd indiviidi kui kollektiivse hoiaku kandjana ja et sellises formatsioonis on „mind” isiksusena üha raskem, mingil hetkel ehk ka juba võimatu kuulda. 21. sajandi inimesed leiavad, et „mina” on(gi) eelkõige kollektiivse agent. „Usud sa teadust?” küsib keegi, kes ise ei tea teadusest enamat kui sõna „teadus”. Ja järgnevalt võib ta anda oma eksperthinnangu kelle kohta tahes ning ka „valesti” mõtlev teadlane võib siis kvalifitseeruda selleks, kes teadust ei usu. Inimloomus on aga ikka seesama, sõltumata sajandist. Kuidas elada siis, kui sõnad ei käigi enam selle kohta, mille kohta nad käivad, kui nad käivad hoopis selle kohta, mis pole see, mis ta on (olemuslik vs sotsiaalne/ideoloogiline konstruktsioon)? See, kui vabaduse nimel ja sildi all vabastatakse nimi/nimetus sellest, mille kohta ta käib, ja see, mille kohta nimi käib, vabastatakse iseendast, toob pikemas perspektiivis kaasa (tähendusliku) agoonia. Üks ilmekas näide, kus üksikus peegeldub üldine. Lesbiline norra kunstnik Tonje Gjevjon kirjutas sotsiaalmeedias, et mehed ei saa olla lesbid. Transseksuaalid tundsid, et neid on solvatud, ja Tonje vastu algatati vihakõneseaduse alusel politseiuurimine. Süüdimõistmise korral oodanuks teda halvimal juhul kolm aastat vanglat. Transseksuaalidega ühinesid teisedki, kes tundsid, et lesbiline Tonje on vabaduse ja võrdsuse vastu. Tonje juhtumist sai väga suur skandaal, teda sõimatakse Norras transfoobiks, vihkajaks, rassistiks ja fašistiks. (Tonje loost saab hea ülevaate portaalis „Vabadused” ilmunud artiklist „Kas mees saab olla lesbi?”, 28. aprill 2023, autor Hannes Sarv. )  Kõnekas on, et väidetavalt tingimusteta armastust sümboliseeriva vikerkaarelipu all käib nõnda armutu lahing. Ja mõistagi mitte ainult seal. Lisan kaks küsimust. Esiteks, millisel (väärtus)alusel see skandaal ja süüdistused aset leiavad? No mõtleme. Aluseks on see, et vabadust ja võrdsust peab nüüd mõistma nii, et olemuslikku (sugu kui antust) pole. Või on veel variante? Teine küsimus puudutab ühiskonnas palju räägitud nõrgema positsiooni. Mis vaade see on, mille järgi a) naine (ja nõnda nõrgema positsioonis), b) lesbi (ja nõnda nõrgema positsioonis) on c) vihkaja, seksist, fašist ja rassist, kui ta leiab, et mehed ei saa olla lesbid? Märkigem ka, et progressiivsed inimesed, kes muidu naiste ja seksuaalvähemuste eest aina sõnakalt välja astuvad, on sellis(t)e juhtumi(te) puhul n-ö kahvlis ja vaikivad. Võib-olla nad isegi tahaksid Tonjet toetada, aga ei saa, sest kohustuslikuks tehtud vabaduse ja võrdsuse käsitus ei võimalda. Vaat siis. Selgub, et tingimusteta armastus polegi tingimusteta, vaid poliitiliste-ideoloogiliste tingimustega: inimese puhul on olemusliku asemel sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon. Ja ikkagi. Miks need, kes räägivad aina õigustest, ei kipu arutlema selle üle, kuidas ühe arvamus, et mees võib olla lesbi, ja õigus nõnda arvata saab teisele käsuks ja kohustuseks seda arvamust tõeks pidada, muidu ootab suur rahatrahv või ehk isegi vangistus. Kas siin on põhjuseks hirm, äratundmine, et nii peabki, või… teatud kollektiivne aspekt, millest lähtuvalt asjasse suhtuda? Tõde? Oot, kus on tõde? Noh… kui ütleme, et sugu on ideoloogiline konstruktsioon, siis… mis mõttes tõde? Me muutsime alust, defineerisime ümber ja… konstruktsioon ongi ju konstrueerimiseks. Mitte tõde pole väärtus, vaid konstruktsioon. Ei, täpsustame: konstruktsioon ongi tõde. Inimene nagu lego. Asja sisu, tähendus nagu lego. Legotab poliitika (k.a küsimusega, kas hing on või ei). Ja see poliitika tahab, et kõigil oleks rohkem headust ja õnne.         Siia kõrvale võiks kuulata ka 19. aprillil eetris olnud Kuku raadio saadet „Käsi pulsil”, kus üheks teemaks oli noorte soosegadus. Guugeldades on see saade kergesti leitav.   * Aga kui olemuslikku väidetavalt pole (pole seda tema autentsuses ja paratamatuses, nii nagu vesi on H2O), siis… kohe ja paratamatult tekib probleem, mida need sõnad siis tähendavad, mille kohta need (inimese puhul) käivad. Noh, mitte enam olemuse, vaid sotsiaalse/kultuurilise/ideoloogilise konstruktsiooni kohta. Aga see konstruktsioon on ju ise sõnadest kokku laotud. Kust siis tähendus kokkuvõttes tuleb? Kuidagi peab ju asjadest aru saama. Tähendus tuleb siis kõige aluseks olevast poliitikast, sel viisil antud ideoloogiast, mis ilmub aimamist vajava suunisena. Ja me saame aru, et tähendused libisevad ja et sellega peab arvestama, aga… kuidas nad parasjagu libisevad?  Ja paine avaldub siis nii, et püütakse taibata, kas oma elu elades ja asjadest rääkides ollakse selle ideoloogiaga, poliitikaga kooskõlas. Täpselt ei tea, ei saagi nagu teada, ja samas võib keegi kusagil ning mis tahes hetkel ootamatult solvuda ja süüdistada… Tjah. No kõige kindlam oleks sel juhul ise kedagi süüdistada, püüdes ette aimata, kuidas seda tegema peaks.   * Kui naine pole naine ja mees pole mees, kui näiteks x on sootu (ei identifitseeri end ei naise ega mehena, aga tal on lapsed), siis on ju selge, et ühiskondlikult ei või olla ka ema nagu ema ja isa nagu isa, nii nagu nad on — autentselt, unikaalselt, paratamatult. Ei või sellepärast, et olemuslikku olla ei või, seda ei luba meie võrdsuse- ja vabadusekäsitus, ja kuna paratamatult keegi ju seetõttu kannataks. Eelkõige kannataksid lapsed, kes tulevad kooli kooslusest, kus määratlusi ‘mees’, ‘naine’, ‘ema’, ‘isa’ autentselt, unikaalselt enam olla ei saa. Nii, kannatusi me ei taha… aga edasi? Jätame igasugu süüdistamisjutu korraks kõrvale ja vaatame lihtsalt asjade arengut. Näiteks emadepäeva tähistamine pole siis ju mitte üksnes problemaatiline, vaid juba represseeriva iseloomuga. USAs näiteks ongi emadepäev mõnel pool juba probleemne. Vanas Maailmas on antud mitmel pool keelesuuniseid, mille järgi meest ja naist ei peaks enam mõistma ja nimetama autentsusprintsiibist, olemuslikust lähtudes. Nii liigub areng ühes, selges suunas. Kui olemuslikku olla ei või, siis on ju ema tema endana, autentsena nii keelelises korralduses kui mentaalses plaanis (aegamisi üha enam) näide tagurlikust, sellest, mis arengul, väärtustel, vabadusel ja võrdsusel risti ees on. Seega tuleks siis sõna ‘ema’ mingil hetkel keelest kaotada või selle sisu laiendada (kas või sinnamaani, et ka robotit võib mõista emana). Tähistaja ja tähistatava suhe on selline: kui enne oli tähistaja ‘ema’ ja tähistatav naine, kes kandis ja sünnitas lapse, st ema oli ema tema autentsuses, unikaalsuses ja paratamatuses, siis nüüd on tähistaja ‘ema’ ja tähistatav ideoloogiline konstruktsioon, millele vastab a) naine, kes kandis ja sünnitas lapse; b) mees, kes tunneb, et on naine ja kes kasvatab last; c) kõrge kvalifikatsiooniga robot, kes funktsioneerib vajalikul viisil; ka d, e jne. Ja säärane sisu laiendamine, mis põhimõtteliselt on ju ümberdefineerimine, on ühtlasi heaks näiteks, kuidas sõnad loovad asjad. Kui ütleme, et nüüd on ka robot vajadusel mõistetud ema või lapsena, siis on robot sel viisil „emaks” või „lapseks” sõnades ümber loodud. Analoogiks sobiks see, kui ühel päeval teataksime, et vabastame vee tema senisest piiratud tähendusest (H2O) ja ütleme, et edaspidi on vesi küll ka H2O, aga on enamatki, näiteks kõik, mis virdab ja vulab. Ka nafta virdab ja vulab, seega on siis ka nafta vesi. Kui me nüüd lilli naftaga kastame või sellele, kes soovib klaasikest vett, klaasitäie naftat ulatame, kas midagi läks valesti? Ei läinud. Sest see kõik on vesi. Ja sellist käiku saab õigus­tada näiteks nii, et midagi ei võeta ju ära, antakse vaid juurde. Aga mis siis tegelikult juhtus? Kaugemas perspektiivis see, et ka meeslesbit ja robotit tuleb võib-olla hakata emaks pidama. Lihtne küsimus: kas see oleks hea? No mõõdikute, väärtuste ja programmilisuse mõttes oleks kõik korras. Aga vaimse tervise koha pealt? Selle koha pealt, kuidas inimene ise ennast teab? Kes võtab endale õiguse ja vastutuse öelda, et tegelikult olemuslikku inimese puhul polegi? Vaadakem omaenda elu — me elame ju nimelt nii, et teame, et olemuslik on. Kui seame oma elu ümber nii, et olemuslikku (nagu) pole, siis sellel on paratamatult tagajärjed. Kes nende eest siis vastutab? Ütleme nii, et kui sa tellid pitsa, siis pead arvestama, et see tulebki päriselt kohale ja sa peadki päriselt maksma. See, kuidas ‘ema’ ja ‘isa’ vabaduse mõtestamisele (nii, et olemuslikku olla ei või) ette jäävad, on ju selgelt nähtav ja antud asjade käigu puhul ka paratamatu. Kas teisiti on sellise sihiseade korral üldse võimalik? Küsimus, kas inimene on selline, nagu ta on, olemuslikult või on ta vaid sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon, pole elukauge inimese filosoofiline mõttemõlgutus, vaid käib otse ja primaarsel tasandil meie igapäevaelu kohta. Ongi sinna juba jõudnud. Ja järelmid on järelmid. Ilma naljata, kui naine ja ema pole naine ja ema paratamatult, unikaalselt, vaid on hoopis ideoloogiline, sotsiaalne konstruktsioon, siis võib ema — või kui soovite ka vanem, või miks mitte ka laps — olla põhimõtteliselt ka kõrge kvalifikatsiooniga robot. Miks? Sest ta vastab  määratlusele „sotsiaalne, kultuuriline, ideoloogiline konstruktsioon”, ja miks mitte. Ja kui sealjuures saab (ja kindlasti saab) esile tuua ka positiivseid näiteid, siis seda enam. Selline samm on palju väiksem, kui esimese hooga tundub. Antud tingimustel võimalik ja… mis seda moraalses mõttes üldse takistaks? Nimelt moraalses, mitte harjumuspärases mõttes? Ühesõnaga, sõnad ‘ema’ ja ‘isa’ võivad keelest kaduda, kuna need käivad autentse ja paratamatu kohta ning toovad nõnda kaasa kannatusi. Aga võib minna ka nii, et ‘ema’ defineeritakse ideoloogilise/sotsiaalse konstruktsioonina oma tähenduselt virdama ja vulama: ka meeslesbi on ema, end funktsionaalselt sel viisil õigustanud robot on ema jne. Kas see puudutab meid kõiki? Muidugi. Nii nagu asjade-tähenduste kord. Nagu inimeseks olemise aluse või paradigma muutus, inimeseks olemise ümbermääratlemine. Nagu see, kuidas sind koheldakse ja kuidas sa endast ja teistest pead/hakkad mõtlema. Kas vaatame vaid antud hetke seisu või ka antud tingimustel paratamatult tulevat tulevikku? Seal on suur vahe. Ma sooviksin, et kõik, kes arvavad, et ema või vanem või laps võiks olla ka kõrge kvalifikatsiooniga robot, kuna kokkuvõttes esindab selline lahendus/tulevik ju ka õigeid väärtusi ja tõstab õnnekoefitsienti, astuksid julgelt sammu ette. Kokkuvõttes visandub siin inimene, kellel pole kõige politiseerimise ja ideologiseerimise eest enam kuhugi minna, kuna tema tähendus on täiel määral ja algusest peale selle poliitika oma. Mingit autonoomsust pole. Noh, võib-olla vaid firma suvepäevadel. See telg, kuidas võimatuna näiv saab siiski võimalikuks, peaks oma ohtudega meile juba hoomatav olema. Kes uskunuks veel vaid viis aastat tagasi, et arutleme täna tõsiselt selle üle, et tehisintellekt võib inimese vastu üles tõusta? Ja see, mida keegi tehis­intellekti kohta usub, arvab või oma soovmõtlemises kujutleb, pole antud juhul üldse tähtis. Tähtis on, et see on tõepoolest oht ja võimalik. Kraadiga transhumanist ütleb teaduslikku sõnavara kasutades ja nõnda ka rahustavalt mõjudes igati akuraatselt, et aeg oleks loobuda arusaamast, et inimene on midagi, mis on olemuslikult tema ise, ja et edasi tuleks minna masinaga kokku liidetuna. Vaatame seda korraks lähemalt. Säärase väite lähtekohaks on, et inimesel pole igavikulist, olemuslikku alust. Kui nii, siis pole inimesel ka olemuslikku sisu ja sellega seatud piire. Areng seisneb edaspidi orgaanilises liitumises masinaga. Hing? Keda see huvitab? Jutt käis ju funktsionaalsusest, koos horisontaalse mõõtme avardumise ja hõivamisega. Kus on juured ja kus on taevas? Siin on suur ahvatlus ja see puudutab võimu ja veel kord võimu. Kuidagi nii, et kui sul õnnestub näidata, et asjad pole päriselt ja et nad pole need, mis nad on, siis saad nende üle võimu. Minule paistab see asi nii. Ja see on hirmus, kole ja õudne. Kõrvalepõikena — samas kasvab praegusel ajal, eriti USAs, suure hooga satanism, mis trügib üha enam ka avalikult püünele. Iirimaa laul ja edu selle aasta Eurovisioonil on kõnekas näide: auditoorium tohutu ja tunnustus suur. Üksnes show? Elukunst? Äkki see Iirimaa artist, satanist, ei teagi lähemalt, millega on tegemist? Meenub, et aastaid tagasi nägin ETVs üht dokki, kus õigete ja heade väärtuste eest võitlejana astus üles ka satanist, kes väitis, et nad on eelkõige vabadusvõitlejad, et kurjaga neil pistmist pole jne. Satanism koos enesepromo ja ühiskonnale esitatud nõudmistega laieneb Vanas Maailmas agressiivselt, hoidmata enam varju. Paistab, et aeg on küps, võimalused antud. Ja seal, kus progressiivne üldsus nõuab inimesele olemuslikult omase kaotamist, kuna väidetavalt olemuslikku pole ja mingit tegelikku (metafüüsilist) tõde pole, seal võitleb satanism sama asja eest,  teades hästi, kelle vastu ta tegelikult võitleb ja et võitleb metafüüsilise tõe vastu, kuna see on olemas. Ja üldsuses valitseb selles osas eelkõige (vist?) hirm, segadus ja arusaamatus. Või, vastupidi, kasvab huvi, mingi irratsionaalne tõmme; arvatakse, et selle kaudu saab end kuidagi erilisena määratleda, ning mõni on ka veendunud, et satanism võitleb samuti õigete väärtuste eest. Sellest, et satanism teenib konkreetselt kurja, aga samas rääkima ei kiputa. Miks? Kas väärtusprobleemi sellega ei teki? Saamaks tõest pilti sellest, mida satanism endast kujutab, millised on selle praktikad, võiks guugeldada, lugeda ja Youtube’ist ka vaadata, mida räägivad endised satanistid, kes on pöördunud kristlusesse. Näiteks Za­chary King. Ta oli varem satanistlikus hierarhias väga kõrgel kohal ja käis läbi väga kuulsate ja rikaste inimestega. Pilt, mis tema jutust satanistide kohta avaneb, on selline, et õudusfilmid ei jõua järele. Abordikliinikute tagaustel käib äri loodetega, mida kurja teenimise rituaalides kasutatakse, see on satanistide ja kliinikutöötajate sissetöötatud koostöö. Viiakse läbi suguühteid laste ja loomadega — see käib näiteks hinge müümise akti juurde, must maagia toimib jne. Need, kes nõuavad kirikute mahatõmbamist või kirikusse ilmalike nõuete sissepressimist, võiksid esmalt tutvuda Kingiga tehtud inter­vjuudega.   Musketäride juurde tagasi Ühesõnaga, aja vaim kuidagi avaldub. Erinevatel viisidel, aga see on siis „selle aja vaim”. Avaldub nagu üksikutena vaadeldavad muutused maastikul pärast tektoonilist nihet ja nagu Wittgensteini sõnastatud perekondlik sarnasus. Eeltoodud vabaduse ja väärtuste mõtestamine lähtuvalt sellest, et olemust pole, et on vaid sotsiaalne, ideoloogiline konstruktsioon, on selle (aja)vaimu sügavamas aluskihis. Ja see alusvaade vormib/formuleerib ülemisi kihte nii, et ühe (tagasihoidliku?) avaldusena paljudest pole ka kaasaegsetel musketäridel enam nende olemuslikke, määravaid omadusi. Neid musketäre ei saa (enam) nende omadustelt viia tagasi algusesse. Nad pole oma algusest/autentsest sisust kuidagi juhuslikult kaugenenud ja teistsugused, vaid (vähemalt kolm neist: Athos, Porthos ja Aramis) on oma alguse/autentse sisu vastu. Kuna „Kolm musketäri” on märgiline tekst, siis selline algupärase tagurpidi pööramine mõjub tahes-tahtmata samuti märgiliselt. Vaataja ees pole mitte „galantne ümbertõlgendus” ega ka niisama suvaline käkerdamine. Vaataja saab teate/teada, et „neid musketäre” nende endina pole, et möödas on ajastu, kus musketärid on olemuslikult need, kes nad on. Ja enamgi veel, neid ei või enam nende endina olla. Kas ma liialdan? Kas keegi kujutab ette, et peagi võiks tulla musketäride loo adaptatsioon, mis püüab tabada just Dumas’ romaani vaimu? Sealt, sügavamast aluskihist, tuleks otsida ka vastust küsimusele, miks klassika adaptatsioonid üha rohkem oma alustekstist kaugenevad. Lihtsalt, ilma et eriti järelegi mõeldaks, on kujunenud hoiak ja arusaam, et need ei peagi olema eriti alustekstiga seotud. Või et need ei saa/ei võigi olla sellega seotud, kuna alustekst ei sobi meie kaasajal oodatud/nõutud ideoloogi­liste vaadetega. Aga klassikat saab majanduslikus mõttes ära kasutada. Mäletamisele apelleerides mälu katkestada. Veidi ette mõeldes paistab, et säärane „tehnika ja tootmine” saab adaptatsioonide puhul toimida vaid seni, kuni on veel elav mälestus sellest, mis oli see, mis ta on. Kui musketärid nende endina on üldsusel ununud, pole põhjust neid ka enam ümber teha ega nimetadagi.   Muide, kui tõdeme, et Jumal on tõde, siis on vastatud ka küsimusele, kas ja kuidas on olemas tegelik (metafüüsiline) tõde.       The post MUSKETÄRIDE KADUMINE. NIMI JA NIMETAMINE appeared first on teater. muusika. kino..

  • BRITTEN, ROSSINI JA ARETE KERGE 
    on 28.06.2024

    Benjamin Britten, „Sõjareekviem” („War Requiem”) op. 66 sopranile, tenorile ja baritonile, segakoorile, poistekoorile, orelile ja orkestrile. Esitajad: solistid Arete Kerge (sopran), Mati Turi (tenor) ja Taavi Tampuu (bariton); Olga  Opryshko (orel); Rahvusooper Estonia poistekoor ja Rahvusooper Estonia noormeeste koor, dirigent Hirvo Surva; Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koor, Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor, kammerkoor Collegium Musicale, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkester ja sinfonietta, dirigent Toomas Kapten. Ettekanne 9. märtsil 2024 Tallinna Kaarli kirikus, pühendatud Tallinna pommitamise 80. aastapäevale. Gioacchino Rossini ooper „La donna del lago” („Järveneitsi”). Libreto: Andrea Leone Tottola Walter Scotti poeemi „The Lady of the Lake” ainetel. Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer. Koormeister: Heli Jürgenson. Osades: Elena, Douglase tütar — Arete Kerge, Uberto, Šotimaa kuningas James V — Nico Darmanin (Malta), Rodrigo di Dhu, mägilaste mässajast juht ja Elena kihlatu — Juan Francisco Gatell (Hispaania), Malcolm Groeme, mässajast pealik, Elena armastatu — Helen Lokuta, Douglas d’Angus, Elena isa, mässaja ja noore kuninga õpetaja — Raiko Raalik, Albina, Elena usaldusalune — Karis Trass, Serano, Douglase poolehoidja — Heldur Harry Põlda, Bertram, kuninga teener — Rafael Dicenta. Rahvusooperi Estonia koor ja orkester. Kontsertettekanne Rahvusooperis Estonia 12. IV 2024. Benjamin Britteni „Sõjareekviemi” ettekanne Tallinna Kaarli kirikus 9. III 2024. Vasakul dirigent Toomas Kapten. 19. ja 20. sajandi esimesel poolel on aeg teinud meeletuid uperpalle, seda nii üldisemalt kui kõigi kunstide vallas. Pole kerge tuvastada, milline on olnud tolleaegsete heliloojate mõtteviis, millised nende inspiratsiooniallikad või mille pärast nad oma südant valutasid. Vastused nendele küsimustele on üpris individuaalsed ja tänapäeva muusikud peavad leidma lahendusi, kuidas seda muusikat interpreteerida. Kas on liiga riskantne võtta vaatluse alla kaks nii erinevat loojat nagu Rossini ja Britten? Gioacchino Rossini ooper „Donna del lago”, sedakorda küll kontsertettekandes, pole meie ooperilavadel varem kõlanud, Benjamin Britteni „Sõjareekviemi” on siin küll mitu korda ette kantud, kuid nii aktuaalsena pole see vist kunagi mõjunud.  Neist ettekannetest saadud muljete jagamisel on seekord ühisnimetajaks sopran Arete Kerge, kes osales mõlemas ettekandes. Arete Kerge tämbraalsed omadused lubavad võrrelda tema „pilli” tšello või fagotiga, mille kõla iseloomustab sametine  mahedus, sensuaalsus ning samas mahukus ja lennukus. Oma hääleomaduste poolest meenutab ta mulle meie kahte unustamatut sopranit, Kaie  Konradit ja Mare Jõgevat. Kuuldud Rossini ooperi põhjal lisaksin neile veel maailma lavadel just Rossini interpreedina imet teinud Merylin Horni tema tämbririkkusega ja selge rossiniliku stiiliga koloratuuride laulmisel. Arete Kerge Britteni „Sõjareekviemi” ettekandel Tallinna Kaarli kirikus 9. III 2024. Arete Kerge areng muusikuna on muljetavaldav. Olen saanud kuulata tema mitmeid varasemaid esinemisi: Angelica ja Genovieffana Puccini oope­ris „Õde Angelica”, Governessina Britteni ooperis „Kruvikeere”, samuti Tauno Aintsi lasteooperis „Guugelmuugelpunktkomm”, Paavo Järvi dirigeerimisel EFOga Mozarti kantaadis „Exultate jubilate”, Tõnu Kaljuste juhatusel Tobiase „Joonases”, Händeli koomilises kantaadis „Ustav süda, sa loodad tühja” jmt. Ka on ta teinud mitmeid kammerlaulu kavu Kadri­oru Kunstimuusemis. Ta on pälvinud mitmeid auhindu: esikoht Santa Chiara laulukonkursil vaimuliku muusika kategoorias Napolis, preemia Chori Praefecti (2010), kolmas koht rahvusvahelisel ooperilauljate võistlusel Spoletos (Concorso Comunità Europea, 2011) ja esikoht rahvusvahelisel muusikakonkursil „Flame” klassikalise laulu kategoorias Pariisis (2014). Lisaks on Santa Cecilia konservatoorium auhinnanud teda parimale lauljale jagatava preemiaga Via Vittoria (2011), ta on valitud Richard Wagneri Ühingu aasta stipendiaadiks (2015) ning pälvinud Marje ja Kuldar Singi nimelise noore laulja preemia (2010).  Kõik see annab  aimu Arete Kerge mitmekülgsusest muusikuna. Tänavu kevadel oli tal uskumatult vastutusrikas roll Elenana Rossini ooperi „La donna del lago” kontsertettekandel Estonia laval ja Britteni „Sõjareekviemi” soprani partii esitusel Tallinnas Kaarli kirikus.   Benjamin Britten oli tuntud oma patsifistlike põhimõtete poolest. „Sõjareekviem” oli tellimustöö: sellega õnnistati 1962. aastal sisse uus Coventry katedraal, mis püstitati 1940. aastal sakslaste suures pommirünnakus hävinud Coventry Püha Miikaeli katedraali varemete kõrvale. Teose mastaapsus ja emotsionaalsus mõjub kuulajale üdini raputavalt, selle erakordselt suur esituskoosseis — kaks orkestrit, suured koorid pluss poistekoorid, kolm solisti (sopran, tenor ja bariton) — on ühendatud põneva helikeelega mõjuvaks koosluseks. Dirigent Toomas Kapten on intervjuus EMTA ajakirjale andnud „Sõjareekviemist” põhjaliku ülevaate, viidates ühtlasi ka oma aastatepikkusele kiindumusele sellesse teosesse. Muu hulgas ütleb ta: „Arvan, et koos jõuame millegi väga tähtsa äratundmisele. Reegleid ei ole, sest see teos üllatab ja avaneb justkui iga päev uuesti. Kuna Britten pidas seda teost oma loomingus kõige tähtsamaks, siis on ta ka selle kirjutamisel tõesti püüdnud nii-öelda uuesti luua kõike seda, mida ta oma elus on kogenud: puutunud kokku varase inglise muusikaga, gregooriuse lauluga, võtnud elemente Indiast ja Jaapanist.” „Sõjareekviemi” tekst on väga mõjuv: siin on kasutatud reekviemi ladinakeelseid tekste (koorid ja sopran) ning inglise poeedi Wilfred Oweni eriliselt sügava emotsionaalse laenguga luuleridu (tenor ja bariton). Tõsiasi, et luuletaja ise hukkus Teises maailmasõjas 25-aastasena, annab kogu teosele dramaatilise värvingu.  Taavi Tampuu, Mati Turi, Toomas Kapten ja EMTA ühendorkester Britteni „Sõjareekviemi” ettekandel 9. III 2024 Tallinna Kaarli kirikus. Vahur Lõhmuse fotod Ladinakeelse surnumissa osade (I Requiem aeternam, II Dies irae, III Offer­torium, IV Sanctus, V Agnus Dei, VI Libera me) esitamine on antud kooridele ja sopranile, luulevormis kõnelused kahe surmale määratud sõduri vahel tenorile ja baritonile. Toon siinjuures ära tenori soolo teksti, Wilfred Oweni luuletuse „Anthem for Doomed Youth” („Hümn hukule määratud noortele”) eestikeelse tõlke teose I osast (Requiem aeternam):   Mis leinakellad helisevad neile, kes surevad kui loomakari? Ainult kahurite koletislik viha, ainult kogelevate püsside kiire lõgin võib neile maha vuristada rutakad palved. Ei pilkeid neile palveis ega kelladelt, ei ainust leinahäält, vaid koorid, ulguvate mürskude kiledad hullunud koorid; ja pasunad kutsumas neid kurbadest maakondadest. Mis küünlaid nende tee äärde süüdata?   Järgnevas baritoni tekstis kõlavad sõnad:   Pasunad laulsid, täites õhtuõhu kurbusega,  ja pasunad vastasid, kurb oli seda kuulda. Uni hellitas neid kui ema; ja jättis videviku kurvalt maha…   Soprani etteaste kooriga II osas („Dies irae”) „Liber scriptur profretur…” („Raamatus öeldakse…”; ja loetakse ette kõik, mis maailmas on halba tehtud) kõlab kui appihüüd. Ei saaks vist valusamalt ja täpsemalt nende tekstide kaudu edasi anda Britteni teose põhiolemust. Mati Turi häälevärv Wilfred Oweni luuletuse „Futility” („Tühjus”) teksti lauldes kompab valuläve kõrgust: „Viige ta päikese kätte, selle puudutus äratas ta kord…” („Move him into the sun…”), samuti järgnev „Lacrimosa, dies illa…” kooride ja Arete Kerge esituses, kus pingestatud, ülespoole liikuv intervall viib kuulaja julma lõpmatuse tajumisse. Täiuslikult mõjus ka Taavi Tampuu esitus, nii solistina kui duetis Mati Turiga. Kaks meeshäält olid saavutanud erakordselt hea tämbrite sulandumise, samas oli haarav ka teksti mõte. IV osa, Sanctus’e alguses kõlavad õudusttekitavad kellad juhatasid kuulaja Arete Kerge mahlaka hääle ja kooride trompetihüüuna kõlanud teemasse, mis kulges soprani pikkamööda kiriku kuplialust täitvas legato’s, paisudes pianissimo’st forte’sse.  Reekviemi VI osas Libera me kuuleme baritonilt muu hulgas teksti: „Ma olen su vaenlane, kelle sa tapsid, mu sõber. Ma tundsin su pimedas ära…” („I am the enemy you killed, my friend. I knew you in this dark…”; Wilfred Owen, „Strange Meeting”/„Kummaline kohtumine”). Stseen lõpeb tenori ja baritoni duetiga sama luuletuse tekstile: „Las meil uinuda nüüd…” („Let us sleep now…”). Apoteoosina kõlab koosluselt poistekoor, segakoor, sopran, orel: „In paradisum deducant te Angeli” („Inglid juhtigu sind paradiisi…”).  Youtube’i vahendusel on võimalik kuulata-vaadata 1. augustil 1964 tehtud salvestust suures kirikus, kus osalevad Melos Ensemble, BBC koor ja sümfooniaorkester, poistekoor ning solistid Hether Harper (sopran), Thomas Hemsley (bariton) ja Peter Pears (tenor), dirigentideks teose autor  Benjamin Britten ja Meredith Davis. Leian, et meie Kaarli kirikus kõlanu ei jäänud mitte kuidagi oma mõjuvuses sellele alla, mis sest, et see on oma  mõõtmetelt tunduvalt väiksem. Hea lahendusena oli Kaarli kirikus paigutatud sopran kantslisse, poistekoorid asusid üleval kooripealsel, neid dirigeeris  Hirvo Surva. Kuigi EMTA sümfooniaorkester (kontsertmeister Marii Piirsalu) ja sinfonietta olid tunduvalt väiksema koosseisuga, kõlas kõik täisväärtuslikult. Uskumatult tämbririkas kõla oli nii Estonia poistekooril ja noormeeste kooril, Tartu Ülikooli Akadeemilisel Naiskooril (dirigent Triin Koch), kammerkooril Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) kui EMTA kooril (neli noort koormeistrit). Kõlakultuuris oli saavutatud tämbriline ühtsus ja täpne intoneerimine. See, kuidas dirigent Toomas Kapten oli suutnud kogu selle mitmetahulise koosluse oma kontseptsioonile allutada, väärib lugupidamist. Hästi valitud solistide koosseis andis kõigele lisaboonuse.    Gioacchino Rossini ooperi „La donna del lago” kontsertettekanne Rahvus­ooperis Estonia 12. aprillil oli kahtlemata suursündmus meie ooperisõpradele. Seda teost esitatakse tänapäevalgi maailmalavadel harva, sest see vajab väga häid Rossini stiili valdavaid lauljaid — kõnealuses ettekandes olid need olemas. Selle ooperi helikeel on Rossinile mitmes mõttes tüüpiline: ansamblites ja orkestripartiis kuuleb nii mõndagi autori varasematest teostest, näiteks „Sevilla habemeajajast”, „Wilhelm Tellist” vm. Hea on olnud ka helilooja koostöö libretist Adrea Leone Tottolaga: ooperi süžee on „traagelniitidest” hoolimata intensiivse dramaturgiaga ja sealjuures, nagu ütles ka  Arete Kerge Klassikaraadiole antud intervjuus, peab Rossini lauljast lugu, andes talle ruumi ja vabadust. Omaette teema on laulda kontsertettekandes väga keerukaid partiisid, olles samal ajal publiku ees justkui alasti. Kui mõlemad tenorid, Maltalt pärit Nico Darmanin (Uberto) ja Hispaania päritolu Juan Francisco Gatell (Rodrigo) on suure lavakogemusega, siis Arete Kergele oli see debüüt Estonia laval. Tema sopranihääl lummas kuulajaid juba esimestest fraasidest peale, seda ka madalas registris. Rossini on nimelt kirjutanud Elena partii suurelt jaolt madalasse registrisse (tema tulevane abikaasa Isabella Colbran, kes oli ka selle rolli esmaesitaja, oli aldilikult rikka alumise hääleregistriga ja sealjuures sopranile omase koloratuurtehnikaga laulja). Mõlemad külalistenorid demonstreerisid selle partii ehtsat rossinilikku interpretatsiooni — seni on seda vist konkurentsitult  teinud vaid Diego Flores. Nende arvukad 3. oktavi Cis-id ja paaril kohal ka sama oktavi D-d tõestasid, et vokaaltehnika arendamisele peab kindlasti eelnema tubli annus looduse poolt antud stiilitaju ja musikaalsust. Dirigent Arvo Volmer ja RO Estonia orkester Rossini „La donna del lago” proovis. Minu rõõm oli suur, kui sain tänu Klassikaraadio salvestusele teost veel kord üle kuulata ja kontrollida oma esmakuulamisel saadud emotsioonide paikapidavust. Arete Kerge (Elena) tehniline üleolek ja kulgemine koos Nico Darmaniniga (Uberto) I vaatuse kaunilt vormitud duetis oli midagi sellist, mida kuuleb tänases, sageli labast bravuuri armastavas muusikamaailmas üsna harva. Kui rääkida häälte kandvusest Estonia teatri saali tingimustes, siis Arete Kerge häälega samaväärselt jõudis kuulajani Raiko Raaliku värvirohke bass. (Mulle meenusid muusikaajaloost kaks bulgaaria bassi, Nicolaï Giau­rov ja Boris Christoff.) I vaatuses köitis meeli ansambel Raiko Raalik (Douglas), Juan Francisco Gatell (Rodrigo) ja meeskoor. Tuleb kiita meeskoori kõla ja selle tempolist aktiivsust sõdalastena, aga ka koosluses hästi kõlava naiskooriga. Orkestrist kõlanud impulsid olid üldiselt innustavad, kuid kahjuks oli sel mitmes lõigus kooskõlamise probleeme. Täistabamuseks olid ka ooperi efektsed ansamblid, nagu  energiat tulvil Douglase, Rodrigo ja koori ansambel I vaatuses ja kahe tenori duell ning lausa särisev tertsett neile lisandunud Elenaga II vaatuses. Kena oli I vaatuse Malcolmi (Helen Lokuta) ja Elena duett, kuigi siin andis kahjuks kohati tunda alumise registri puudumine Helen Lokutal. Tema sopranilikult särav hääl annab ilmselgelt tunnistust, et looduslike eelduste poolest kuulub ta soprani liiki. II vaatuse aaria  sobis talle tunduvalt rohkem, sest autoril on see partii kirjas kõrgemas registris. Lokuta on juba aastaid tagasi, alates Rossini „Tuhkatriinu” lavastusest tõestanud, et valdab rossinilikku koloratuurtehnikat, ja mainitud aaria oli sellel õhtul tema parim esitus. II vaatuses Nico Darmaninilt (Uberto/James V) kõlanud, armuvalust pakatav „O fiamma…”, mis järgnevalt Arete Kergega duetiks kujunes, oli lihtsalt lummav: kahe laulja ühine fraseerimise kulg, hääletämbrite sulamine tervikuks, soprani sujuv legato, mis kandus edasi tenorile jne. Arete Kerge (Elena) ja RO Estonia koor Rossini „La donna del lago” proovis. RO Estonia fotod Kokkuvõtteks võib öelda, et selle, meil senini tundmatu Rossini ooperi ettekanne oli igas mõttes vaimustav elamus ja võib tõdeda, et romantism, see meie tundemaailma üks helgemaid nähtusi, ei ole veel lõplikult prügikasti visatud.     The post BRITTEN, ROSSINI JA ARETE KERGE  appeared first on teater. muusika. kino..

  • VIDEO. Fotograaf Peeter Jürgensi pildialbumid
    on 27.06.2024

    The post VIDEO. Fotograaf Peeter Jürgensi pildialbumid appeared first on teater. muusika. kino..

  • FRÉDÉRIC CHOPIN JA EKSIIL
    on 27.06.2024

    Frédéric (Fryderyk) Chopin. Dateerimata gravüür Tänavu sügisel täitub 175 aastat armastatud helilooja Frédéric Chopini (1. III 1810 — 17. X 1849) surmast. Vanemuise teater on toonud oma balleti 85. aastapäeva puhul lavale helilooja elust ja muusikast inspireeritud saksa koreograafi ja lavastaja Kristina Paulini balleti „Vihm detsembris”, mis keskendub Chopini traagilisele armastusloole George Sandiga. „Kõik Chopini muusikateosed on isiklikud, õrnad ja haprad. Tema muusikat kuulates võib tunnetada tema hinge kohalolu, ta pühendas kogu oma elu kunstile.” 1   Frédéric Chopini eemale jäämine oma kodukohast ja juurtest ei andnud talle rahu, kuid sellest sündinud, tema intensiivset hingeelu peegeldav helilooming rikastab endiselt imelisel viisil meie maailma. Eksiil kujutab endast pigem vintsutavat reisi kui sihtkohta jõudmist. Ja kuigi sellega käib kaasas avanemine teistele kultuuridele, tekitab oma juurtest eemaldumine valulikke tundeid. Loovisiku sunnitud eemalolek oma juurtest võib tekitada inspireeriva rahutuse, mis annab tema loomingule erilise jõu, justkui püüaksid keha ja kodust eemal viibiv vaim uuesti kokku saada. „Chopin ei ole ei poolakas, prantslane ega sakslane, temas ilmneb palju kõrgem päritolu (…), ta põlvneb Mozarti, Raffaeli ja Goethe maalt: tema tõeline kodumaa on luule lummav kuningriik. Kui Chopin istub klaveri taga ja improviseerib, tundub, nagu tuleks mulle armsalt maalt külla mu kaasmaalane ja räägiks kõige kurioossemaid asju, mis seal minu äraoleku ajal on juhtunud,” on kirjutanud 1837. aastal saksa luuletaja Heinrich Heine,2 kes ka ise Pariisis eksiilis viibis. See on vaid üks näide Chopini muusika üldisest kõlapinnast. Fryderyk-Franciszek (Frédéric-François) Chopin lahkus Poolast 20-aastaselt, et minna Viini kontserte andma, ega pöördunud pärast 1830. aasta Vene tsaarivõimu vastu suunatud Poola rahvusliku ülestõusu mahasurumist enam tagasi kodumaale. Chopini isa Nicolas Chopin oli keelitanud oma võitlusvaimu täis poega eksiili jääma, vältimaks tema võimalikku tagakiusamist patriootlike vaadete pärast. Fryderyk kuuletus talle hingepiinu tundes ja jättis maha turvalise, armastava keskkonna. Isa kiri innustas teda teenima Poolat eelkõige oma muusika kaudu. Eksiiliga oli märgistatud juba Chopini isa saatus. Prantslane Nicolas Chopin oli oma pojale Fryderykile pärandanud sügava isamaalise hoiaku. Ta oli lahkunud oma kodumaalt Prantsusmaalt 16-aastaselt Poolasse ja tema perekond oli katkestanud temaga sidemed. Nicolas Chopin kohanes oma uuel kodumaal kiiresti. Voltaire’i ideede kandjana jagas ta Poola patriootidega sarnaseid vabadusideaale. 1802. aastal tegutses Nicolas Chopin koduõpetajana Żelazowa Wolas ja tutvus seal Tekla Justyna Krzyżanowskaga, kellega lõi perekonna. 1810. aastal sündinud Fryderyk Chopin sai väga hea kasvatuse; pansionaadis, mida tema vanemad Varssavis pidasid, oli ta ümbritsetud noortest aristokraatidest. Sealt olid pärit ka helilooja väljapeetud kombed ja hoiakud. Aadlipäritolu ema andis pojale edasi oma laulu- ja muusikaarmastuse ning kire klaverimängu vastu. Chopinile olid olulised ka suhted oma kolme õega, kellega tal olid ühised vaated ja sarnased arusaamad kunstist. Fryderyki muusikaline talent avaldus varakult, talle meeldis luua klaveril oma lähedaste portreid ja ta oli ka vastuvõtlik kohalikule rahvamuusikale. Oma esimesed kontserdid andis ta 8-aastaselt, 15-aastaselt pälvis ta juba Varssavi linna esipianisti auhinna.  Chopin ei tavatsenud rääkida  oma hingeelust ega ängidest, kuid ta olevat siiski George Sandile öelnud, et oma emast oli tal kustumatu mälestus ja tema puudumisega kohaneda ei olnud lihtne. Mõte suremisest kaugel oma kodust ja kodumaast oli noore muusiku suurimaks mureks eksiilis, samuti põhjustas talle suurt piina alates 1831. aastast süvenenud poola rahva rõhumine Vene võimu poolt. Chopin lahkus Varssavist 1830. aasta 2. novembril. Chopin esinemas vürst Antoni Radziwiłłi salongis 1829. Henryk Hektor Siemiradzki maal (1887). Pałac Radziwiłłów w Nieborowie, Muzeum w Nieborowie i Arkadii Jõudnud Pariisi 1831. aastal, leidis Chopin (nüüdsest Frédéric) sealt eest arvuka poola põgenike kogukonna, kelle toetus oli talle äärmiselt oluline. Tänu sellele sai ta anda Pariisis klaveritunde, mis avasid talle tee kohaliku aristokraatia sekka, kus teda koheldi kui sõpra. Kõikjal nõutud klaveriõpetajana andis ta kuni viis tundi päevas, 20 kuldfranki tunni eest kindlustas materiaalse heaolu. Kuigi Pariis oli kaunis, elas kaotatud  sünnimaa igatsus tema hinges kuni viimse hetkeni. Chopin püüdis uskuda, et on Pariisis üksnes läbisõidul. Ferenc Liszt, kellega Chopin oli Pariisis sõbrunenud, on öelnud: „Chopin mõjus meie seas nagu viirastus.”3 Chopin muutis oma koju tagasi pöördumise võimatuks, keeldudes 1834. aastal Vene passist, mis anti Poola kodanikele. Sellega valis ta oma sünnimaal hukka mõistetute saatuse,  au ja patriootliku solidaarsuse tee, aga ka elu täis pidevat koduigatsust. Kuid oma loomingu pühendas ta oma sünnimaale Poolale, nagu ta isa oli soovitanud. Eksiilis elamine mõjutas otseselt Chopini loomingut Claude Debussy on öelnud: „Chopini muusika on üks ilusamaid, mida on kunagi loodud, seda ei saa klassifitseerida.” Chopini muusika on tõepoolest etteaimamatu, isikupärase  stiiliga,  peenekoeline, haarav ja lummav. Suureks eeskujuks oli talle Wolfgang Amadeus Mozart; Johann Sebastian Bachi soovitas ta kõigile oma õpilastele.4  Juba enne kui Chopin Pariisi jõudis, oli tema looming märkimisväärselt rikkalik. Enim tähelepanu oli äratanud tema virtuoosne „Là ci darem la mano”, variatsioonid Mozarti ooperi „Don Giovanni” teemadel (1827), mida Chopin mängis ka oma esimesel Pariisi kontserdil 1832. aastal ja mille kohta Robert Schumann on kirjutanud: „Müts maha, härrased, Chopin on geenius.”5 Chopini muusikal on alati olnud suur kuulajaskond. Kuigi selle muusika juured on suures osas Poola pinnases, puudutab see inimesi kogu maailmas. Chopin andis klaverile täiesti uue kõla, kuigi oli peaaegu autodidakt. Tema esimene õpetaja oli tšehhi päritolu Poola viiuldaja ja pianist, helilooja ja pedagoog Wojciech Żywny (tšehhipäraselt Vojtěch Živný). Chopini muusika oli eelkõige aristokraatlik ja kuigi ta oskas tähelepanu pöörata oma sünnimaa rahvalikele lauludele ja tantsudele, jääb tema looming väga kaugele populaarsest või rahvapärasest laadist.6 Ühele kaasmaalasele, kellele ta oli Pariisis improviseerinud ja kes oli arvanud kuulvat tema mängus üht oma lapsepõlve hällilaulu, vastanud Chopin: „Sa ei saanud seda laulu tunda (…), sa tundsid ära üksnes vaimu, mis seda hingestab: ühe poola meloodia vaimu!”7 Chopin ei pannud oma teostele kõlavaid pealkirju. Ta eelistas piirduda üldisemate pealkirjadega, nagu „Valss”, „Masurka”, „Polonees”, „Nokturn” vms, ega talunud, kui kirjastajad tema teostele reklaami huvides oma pealkirju lisasid. Oma kooselu jooksul Chopiniga oli George Sandil võimalik olla tunnistajaks tema sageli vaevarikkale loomeprotsessile, mis võis viia helilooja lausa meeleheitele. Sageli ei suutnud Chopin oma teoseid lõpetatuks lugeda; visadus, millega ta oma partituuri lihvis, väljendas tema äärmuslikku püüet täiuslikkuse poole. Idee ballaadide loomiseks tekkis Chopinil poola luulet lugedes. Tema Ballaad nr 1, g-moll op. 23 valmis 1835. aastal Pariisis. Selles, klaveriajaloos uue lehekülje pööranud teoses on helilooja edasi andnud imeliste luuletekstide atmosfääri. Tema neli ballaadi (op. 23, nr 1, op. 38, nr 2, op. 47, nr 3 ja op. 52, nr 4) on avanud tee Claude Debussy ja Maurice Raveli impressionismile, Aleksander Skrjabini helimaailmadele ja isegi Olivier Messiaeni  muusika värvidele. Frédéric Chopin (1810–49) komponeerimas oma prelüüde. Lionello Balestrieri maal. Foto: Collection Roger-Viollet / East News Chopinile oli klaver kaaslane, sõber tema eksiiliüksinduses. Oma rikkalikku heliloominguga tõi ta muusikasse ja klaverimängu põhjalikke muutusi, andes sellele uue visiooni, mille silmapaistvateks näideteks on tema etüüdid op. 10 ja op. 25, 4 ballaadi, nokturnid, 24 prelüüdi op. 28, 4 skertsot ja 2 klaverikontserti. Chopin jättis endast maha ligi 60 masurkat; neid lõi ta kogu oma elu ja pidas vajalikuks täpsustada, et need ei ole loodud tantsimiseks. Tegu oli tema isikliku salajase maailmaga, kus ta mõtted rändasid tema emakeelele, kuid ka senikäimata radadele, tuues muusikasse haaravaid kontraste, uusi ja ootamatuid väljundeid. On märkimisväärne, et masurkad saavutasid Chopini loomingus järjest suurema tähtsuse just siis, kui ta viibis Varssavist kaugel, justkui leidnuks ta klaveril oma kodumaa hõngu ja tundejõudu. Masurka on kolmeosalises taktimõõdus tants, kus, erinevalt valsist või menuetist, on rõhk nõrgal löögil taktis. Chopin austas seda eripära, kuid õilistas meloodiat ja  suurendas proportsioone, nagu on öelnud Liszt.8 Poola aristokraatidest pagulased Pariisi salongides hindasid samuti eriti Chopini masurkasid, kus peene helikoega ühendub rahvuslik hõng. Mõnedes neist tõusevad selgelt esile rahvamuusika markantsed rütmid (op. 7, nr 1), teistes prevaleerib peaaegu vokaalne ja väga ornamenteeritud joon (op.17, nr 2) ja ka nostalgiline karakter (op. 33, nr 1 või op.17, nr 4). Mitmekesised rütmid, julge harmoonia ja fantaasiarikkus muudavad masurkad klaveriteostena väga oluliseks žanriks Chopini loomingus. Viimane neist, op. 68, nr 4, on loodud 1849. aastal, vaid mõned nädalad enne helilooja surma. Chopin kasutas oma loomingus sageli rubato’t, mis sai tema stiilile omaseks. „Rubato ei pea olema kunstlik, ebaloomulik, vaid järgima meloodiat loomulikul moel.”9 Vasak käsi pidi järgima märgitud tempot, parem käsi mängima vabalt, kergete „kõhklustega”, rubato-efektidega. Selle kirjeldamiseks toob Liszt puu kujundi: „Tuul mängib lehtedes, paneb need lainetama, kuid puu ei liigu. Selline on Chopini rubato. Chopini teoseid tuleb esitada sellise rõhutatud ja prosoodilise kõhklusega ning pehmusega, mida on raske mõista, kui ei ole olnud võimalust neid sageli kuulda.”10 Ladus mäng ja ebamaisusele kalduv virtuoossus on osa Chopini loomingust, nagu ka meloodia sillerdused ja kromatismid, dissonantsid ja helistikulised kõikumised,11 isikupäraselt kujundatud paindlikud fraasid talle omaste nootide  kombinatsiooniga üllatavalt uudses harmoonias, lõputud pisivariatsioonid akordides, peaaegu märkamatud nüansid, mis kannavad ilu. Chopinile oli südamelähedane bel canto stiil, millest on mõjutatud näiteks tema nokturnid op. 72, nr 1 (1826) ja op. 9 (1830–1832). Muusika esitamisel  taotles Chopin paindlikkust, sisemist lõõgastust: kõik, mis blokeerib, takistab ka kujutlusvõimet ja tundlikkust, tavatses ta öelda. Perfektse tehnika püüdluse juures ei jäänud tal tundlikkus tagaplaanile. Oma tehniliselt keerulisi helitöid palus ta oma õpilastel mängida väga loomulikult ja kergelt, et need sarnaneksid võimalikult improvisatsiooniga. Tihti ütles ta õpilastele: „Paitage nooti, ärge lööge seda!”12 Chopinile pühendatud Nohant’i festivali president, romantilise muusika esitamisele pühendunud prantsuse pianist Yves Henry ütleb: „Chopini muusikas on koos erakordne  vitaalsus ja poeesia. See muudab noodi värvi harmooniate abil, mis seda saadavad. See salajane rafineeritud lüürika on tähelepanelik väiksemagi hingevärina suhtes ning sisaldab lõpmatut hulka värve ja nüansse.”13   Chopin ja avalikud esinemised Chopin on öelnud Lisztile: „Ma ei sobi kontserte andma. Rahvahulk hirmutab mind, mind lämmatavad inimeste kiired hingetõmbed, olen halvatud nende uudishimulikest pilkudest…”14 Oma Pariisis elatud kaheksateistkümne aasta jooksul ilmus Chopin pianistina avalikkuse ette vaevalt rohkem kui viieteistkümnel kontserdil. Kuid tema esimene kontsert Pariisis tõi talle kohe kuulsuse. 25. veebruaril 1832 Pleyeli saalis antud  kontserdi kohta, kus olid kohal ka tuntud pianistid, olid kiitvad kommentaarid üksmeelsed. Üks Chopini sõpru on kirjutanud: „Ta on ületanud kõik siinsed pianistid, kogu Pariis on hämmingus. Kusjuures ma ennustasin talle seda kohe, kui ta siia saabus!”15 Ja kriitikud ajakirjas Revue Musicale: „Oma ideede uudsusega tekitas kontsert kuulajaskonnas võrdselt nii hämmingut kui naudingut. Tema meloodiates on hinge, fantaasiat ja originaalsust. Ka interpreedina väärib see noor artist kiitust. Tema mäng on elegantne, kerge ja graatsiline, selles on puhast sära.”16 Chopini mängus peitunud salapärane poeesia ei olnud millegagi võrreldav.17 1842. aastal on Hector Berlioz avaldanud kahetsust, et Chopin end nii vähe avalikkuse ees näitas: „Chopin hoiab omaette, teda ei näe ei kontserdil ega teatris. Võiks arvata, et tal on hirm muusikute ees. Igal aastal laskub ta korraks oma pilvelt alla ja laseb mõned hetked kuulda oma muusikat Pleyeli salongides. Ainult siis on publikul lubatud imetleda tema võrratut annet. Kui ei olda just prints, minister või suursaadik, ei ole lootust kuulda teda kogu ülejäänud aasta”.18 Chopin olevat oma sõbrale Lisztile tunnistanud, et eelistab avalikele kontsertidele salongide hubast õhkkonda, kus sõprade keskel inimeste südameid emotsioonidega täita.19 Need vähesed valitud, kes olid kuulnud teda tundide kaupa kõige imelisemal viisil improviseerimas, ilma et ta oleks kasutanud ühtegi fraasi üheltki teiselt heliloojalt ega isegi omaenda teostest, pidid nõustuma, et ta kaunimates teostes võis kuulda vaid tema improvisatsioonide kaja.20 Ta istus harva klaveri taha ühesuguse meele- või tundeseisundiga ega mänginud mingit heliteost peaaegu kunagi samamoodi nagu eelmisel korral.21   Chopini loomulaadist Lapsena oli Fryderyk Chopin olnud lõbus poiss. Oma õnnelikust noorusest säilitas ta suhtlemisvalmiduse ning võis näida õnnelik, seltskondlik  ja rõõmsameelne. Chopini õpilaste ja kaasaegsete jutustused ja tema kirjavahetus annavad tunnistust kirglikust, kuid vaoshoitud karakterist, delikaatsusest. Chopini iseloomustas peenekoelisus ja tundlikkus, temas puudus liialdatus ja boheemlik hooletus või muretus. Kuid ka kõige lähemad sõbrad ei pääsenud ligi tema hingeelule. Tema kirjavahetus näitab, et ta oli spirituaalne, irooniline, selgepilguline inimeste ja olukordade suhtes ja oma hinnangutes realistlik. Chopinile valmistas palju kannatusi tema nõrk tervis. 1838. aasta talvel tuvastati tal tuberkuloos. Chopini käitumine oli nagu haigel inimesel ikka: kui miski teda parajasti ei piinanud, oli ta rõõmus ja südamlik, aga haigushoost räsituna rusutud ja melanhoolne — nii on teda kirjeldanud George Sandi tütar.22 Iga talv oli Chopinile katsumus. Aastate möödudes, haiguse ja eksiili koormat kandes, lisandusid tema olekusse frustratsioon, äng ja sagedased meeleolumuutused. Siiski  kirjutas ta 1846. aasta sügisel oma perele: „Talv ei tõota tulla halb ja kui ma natuke enda eest hoolitsen, möödub see nagu eelminegi ja tänu jumalale mitte halvemini. Palju inimesi on minust hoopis halvemas olukorras. Tõsi, paljudel läheb paremini, aga ma ei mõtle nende peale.”23 „Chopinile ei meeldinud olla ilma seltsiliseta — seda juhtus väga harva. Hommikuti veetis ta mõnikord tunnikese üksi oma klaveri taga, kuid isegi siis, kui ta  „töötas” (või mis sõnaga seda kirjeldada?), isegi kui ta jäi õhtuti koju klaverit mängima, vajas ta vähemalt ühte sõpra enda lähedale,”24 on öelnud Ferdinand Hiller, Chopini sõber, muusikapedagoog ja helilooja. 1835. aastal sai Eugène Delacroix’st üks Chopini lähedasemaid sõpru. „Chopin on kõige tõelisem loovisik, keda ma kunagi kohanud olen, üks neist vähestest, keda võib imetleda ja austada,” on öelnud Delacroix.25 Vestlustest Delacroix’ga on teada, et Chopin oli rahutu ja nõudlik intellektuaal, kes arutles põhjalikult oma kunsti üle, taotledes lihtsust, selgust ja täius­likkust.   Note bleue, mida George Sand ja Delacroix kuulsid Chopini mängus George Sand jutustab oma kogumikus „Impressions et souvenirs” (1873)26 mõjuvast hetkest, mil Chopini improviseerimine tekitas temas mõtte nostalgianoodist, mida ta nimetas note bleue’ks. George Sand näeb seda esimesena Chopini põnevates ja unenäolistes meloodiates, mille õrnad pooltoonid segunevad „selge öö taevasinaga”. Esmalt toob kirjanik lugejani Delacroix’ ja Chopini arutlused Jean Auguste Dominique Ingres’i maali „Stratonice ja Antiochus” üle, kus Delacroix toob esile paralleeli muusika ja maalikunsti vahel, nimelt et harmoonia ei seisne muusikas mitte ainult akordide moodustamises, vaid ka nende omavahelistes suhetes, nende loogilises järjestuses,  mida ta nimetas helipeegeldusteks. Ka maalikunstis annab ühe värvi helk teisele alati mingi uue tooni, selles on hoomamatuid saladusi. Romantikud tajusid seost muusika ja öö vahel, seda kummalist seisundit, kui helid ja värvid veiklevad õhtuhämaruses, milles kõik kontuurid hajuvad. George Sandi  kirjeldatud note bleue loob iseenesest hetke ja koha värvingu. Samasugune on vaikus, mis järgneb mängitud muusikapalale, pikendades kuuldu helilist muljet. Nii muusikalises kui visuaalses maailmas peegeldab note bleue sisemaailma, temas võib vastu kajada eksiilis oleku ning kaotatud ja taasleitud isamaa kogu poeetiline jõud. George Sand ja Frédéric Chopin. Tundmatu autori maal Eugène Delacroix’ portreede järgi. Louvre Elu viimased aastad Lahkudes 1830. aastal Poolast, ütles Chopin: „Kui ma lähen ära, ei näe ma ilmselt enam kunagi oma kodu.  Ma arvan, et suren kaugel. Küll võib olla kurb surra võõrsil ja  mitte seal, kus oled elanud.”27 Peaaegu üheksa aastat kestnud, sügaval sõprusel ja vastastikusel austusel püsinud suhte katkemine George Sandiga 1847. aastal muserdas Chopini veelgi enam ja kiirendas ta hääbumist.  Lõppenud suhe tähendas talle veel üht eksiili; see jättis ta ilma hoolitsevast kaaslasest ja talle sobivast keskkonnast Nohant’i vaikuses ja rahus, millega ta oli jõudnud juba harjuda ning mis oli aidanud tal elada, luua ning oma haigusele vastu seista. Chopini juba aastaid vaevanud tuberkuloos oli tänu George Sandi hoolele ja soodsatele elutingimustele olnud suhteliselt vaoshoitud, kuid  pärast paari lahkuminekut haigus ägenes. Tuberkuloosi on seostatud ka kurbusega. Aasta enne surma kirjutas Chopin oma sõbrale Wojciech Gryzmałale, et ei mõtle muule kui oma kodule, emale ja õdedele.28 Elu lõpul leidis ta tuge Voltaire’i teoste lugemisest ja mälestusest oma isast, kes oli talle pärandanud austuse selle kirjaniku ideede vastu, milles oli tähtsal kohal nõue end alati vaimselt täiustada. Chopini pühendumisest kodukandile annavad tunnistust niihästi Poola rahvamuusikast innustumine, poloneesid ja masurkad kui ka tema viimane soov, et ta süda — elu ja emotsioonide sümbol — toodaks pärast surma Varssavisse. Muusiku viimasel soovil oli teinegi varjund: „Kuna see maa mind lämmatab, siis ma palun teid, et mu keha avataks, et mind elusalt ei maetaks.”29 Chopin suri Pariisis, olles Prantsusmaal elanud poole oma elust. Ta maeti Père-Lachaise’i kalmistule. Tema südame viis Varssavisse tema õde Ludwika ja seda säilitatakse Varssavi Püha Risti kirikus.   Chopini festival No­hant’is30 Alates 1839. aastast veetis Chopin seitse suve George Sandi majas Nohant’is, mis koos oma ümbruse, aedade ja õuedega on jäänud tänapäevani peaaegu muutumatuks. Säilinud kirjavahetus võimaldab hästi mõista, millistes tingimustes nad elasid. Chopinile, kes  töötas seal ligi neljakümne heliteosega, mis moodustavad kaaluka osa tema loomingust, oli see väga viljakas ja stabiilne eluperiood. Sel ajal loodud teoste hulgas on 2. ja 3. sonaat, poloneesid nr 5 ja 6, Polonees-fantaasia op. 61, 3. ja 4. ballaad, „Tarantella”, „Barkarool”, 7 nokturni,  3 valssi ja 15 masurkat. Chopin „elab”  Nohant’is  edasi.  Iga-aastane Nohant’i festival on alates 1966. aastast toonud hulga rahvusvaheliselt tuntud muusikuid esitama Chopini teoseid kohas, kus need on loodud. Esinejate seas on olnud Martha Argerich, Gautier  Capuçon,  Beatrice Rana, Bertrand Chamayou, Nelson Freire ja poola pianist Janusz Olejniczak — Chopini spetsialist, kes on nimetanud Nohant’i Chopini festivali maailma kauneimaks. Lisaks tutvustab festival noori muusikuid. Kirjanduslikud kontserdid ja kohtumised ning festivali presidendi Yves Henry meistriklassid on avalikkuse seas väga populaarsed. Tänavu toimub festival 58. korda, 8. VI — 24. VII 2024, teemaks „Chopin ja tema kaasaegsed”. Käesoleva aasta programmis on Chopini, Schuberti, Liszti, Schumanni jmt heliloojate loomingu kõrval ka Gabriel Fauré teoseid.   Viited: 1Tsit. Teatri Vanemuine koduleheküljelt. — https://www.vanemuine.ee/repertuaar/vihm-detsembris/ 2 Heinrich Heine 1837. Über die Französische Bühne. Zehnter Brief. — Vertraute Briefe an August Lewald. Geschrieben im Mai 1837, auf einem Dorfe bei Paris. — In: Salon Band IV (1840). In der Allgemeinen Theaterrevue 1837 zuerst veröffentlicht. 3 Correspondance de Frédéric Chopin. Vol I. Paris: Éditions Richard Masse, 1981, lk 185. 4 Jean-Jacques Eigeldinger 2000. L’Univers musical de Chopin. Paris: Fayard, lk 16. 5  „Hats off, gentlemen, a genius”. Robert Schumann’s review of Frédéric Chopin’s „Variations on „Là ci darem la mano” by Mozart”. — Allgemeine Musikalische  Zeitung 1831, nr 49. Translation by David Wärn. — Piano Street, 2010. 6 Jean-Jacques Eigeldinger 1999. Frédéric Chopin. Célébrations nationales. — http://www2.culture.gouv.fr/culture/actualites/celebrations/chopin.htm 7   Sealsamas. 8   Jean-Yves Clément 2021. Chopin et Liszt. La magnificence des contraires. Paris: Éditions Premières Loges, lk 18. 9   Jean-Jacques Eigeldinger 2006. Chopin vu par ses élèves. Paris: Fayard. George Mathias. Préface zu Isidore Philipp. Exercices quotidiens tirés des œuvres de Chopin Hamelle. Paris, 1897. Tsit: Chopin: Préludes op. 28. Herausgegeben von Paul Badura-Skoda. Leipzig: Edition Peters, 1985, lk 80. 10 Franz Liszt, Pierre Brunel (Préface) 1963. Chopin. Paris: Nouvelle Office d’édition. (1re éd.: Escudier, 1852). Guy de Pourtalès 1926. Chopin ou le poète. Paris: Gallimard. 11 Bourniquel Camille 1960. Chopin:  Sol­fè­ges. Collections Microcosme. Paris: Édi­tions du Seuil. 12 Jean-Jacques Eigeldinger 2006. Op. cit. Chopin: Technique Chopinienne. Faculté de musique, Université Laval. Centre de services et de ressources en technopédagogie 2024. — https://www.jouerchopin.ulaval.ca/technique/ 13 Yves Henry, Jean-Yves Patte 2018. Les Étés de Frédéric Chopin à Nohant 1839–1846. Éditions du patrimoine.  Alain Duault et Valérie Exposito. Sur les pas de Chopin par Em Lebûcheron. Réalisé par Valérie Exposito. Une production Eclectic Production, avec la participation de France 5. — https://www.youtube.com/watch?v=Dq7GbMG8NWA 14 Guy de Pourtalès 1926. Op. cit. Franz Liszt, Pierre Brunel (Préface) 1963. Op. cit., lk 63. 15Anne-Charlotte Rémond. Musicopolis: Frédéric Chopin à Paris en 1832 #1, Radiofrance — https://www.radiofrance.fr/francemusique/musicopolis-chopin-a-paris-en-1832-3396652 Correspondance de Frédéric Chopin. Vol. 2, L’Ascension, 1831–1840. Traduction Bronislav Edouard Sydow. Paris: Richard-Masse éditeurs, 1954.  Tadeusz A. Zielinski 1995. Frédéric Chopin. Paris: Fayard.  Jean-Jacques Eigeldinger. Documents inconnus concernant le premier concert de Chopin à Paris (25 Février 1832). — Revue de Musicologie, Tome 94, 2008, nr 2. 16 Albert Vander Linden 1968. Frédéric Chopin et François-Joseph Fétis. — Bulletins de l’Académie Royale de Belgique, lk 197. 17   Franz Liszt, Pierre Brunel (Préface). Op. cit. 18  Hector Berlioz. Journal des débats, 13 avril 1842. — Critique musicale. Y. Gérard et A. Bongrain (éd.) Paris: Buchet-Chastel, 2004, lk 4.  Cécile Reynaud 2010. Chopin et les salons parisiens. — Revue de la BNF 2010, Issue 1, Vol. 34, lk 25–32.  19  Franz Liszt, Pierre Brunel (Préface). Op. cit. Hector Berlioz. Chronique de Paris, 18 juin 1837. — Critique musicale. Y. Gérard et A. Bongrain (éd.), Paris, Buchet-Chastel, 2001, Vol III, lk 154. Cécile Reynaud 2010. Op. cit. 20 Jean-Jacques Eigeldinger 2023. Chopin et son „tourment écrit”: entre son et signe. [Neuchâtel] :  Ditesheim & Maffei. lk 7–8. Œuvres  posthumes pour piano de Frédéric Chopin. Éd. Julian Fontana. Paris: Meissonnier, 1855. Préface, lk 1. 21 Jean-Jacques Eigeldinger 2006. Op. cit. Jean Kleczinski 1880. Frédéric Chopin: de l’interprétation de ses œuvres. Paris: Félix  Mackar,  XII-95 lk. 22 Anna Brożek, Jacek Jadacki 2011. Frédéric Chopin. Université de Varsovie, Université Musicale Frédéric Chopin à Varsovie. Éditions Scientifiques Semper®. 23 Wladimir Karénine 1899. George Sand, sa vie et ses œuvres. Paris: Plon et Nour­rit, Vol. III. (1838-1848), lk 495–633. George Sand sa vie et ses oeuvres T3.djvu/ 561 — https://fr.wikisource.org/wiki/Page%3AKare nin_— George_Sand_sa_vie_et_ses_oeuvres_T3.djvu/561 Correspondance de Frédéric Chopin. Vol. 2,  L’Ascension, 1831–1840. Op. cit. 24 Jean-Jacques Eigeldinger. 2006. Op. cit., lk  342. 25 Guy de Pourtalès 1926. Op. cit. lk 56.  Eugène Delacroix 1842. Delacroix à Pierret. Journal de Eugène Delacroix. Tome 1, 1823–1850. Précédé d’une étude sur le maître par Paul Flat. Paris: Librarie Plon. Corresp., t. I, lk 262–263. 26 George Sand 1873. Impressions et souvenirs. Paris: éditions des femmes-Antoinette Fouque, 2005, lk  99–103.  27 Correspondance de Frédéric Chopin. Paris: Éditions Richard Masse, 1981. Vol. I, lk 185. 28 Jean-Jacques Eigeldinger 2000. Op. cit., lk  297. 29 Autographe de Chopin: „Comme cette terre m’étouffera, je vous conjure de faire ouvrir mon corps pour (que) je (ne) sois pas enterré vif”. — Revue Musica 1904/3. — Bibliothèque des Arts décoratifs (Paris). Jean Chantavoine, Jean Gaudefroy-Demonbynes 1955. Le romantisme dans la musique européenne. Paris : Albin-Michel, lk  246. 30 Yves Henry. Chopin à Nohant. Passé, présent et futur. — https://wszystkoconajwazniejsze.pl/yves-henry-chopin-a-nohant-passe-present-et-futur/   Kirjandus:            Florent Albrecht 2016. L’art d’interpréter Chopin. — Études nr 3. —https://www.cairn.info/revue-etudes-2016-3-page-73.htm Anna Brożek, Jacek Jadacki 2011. Frédéric Chopin. Université de Varsovie, Université Musicale Frédéric Chopin à Varsovie. Éditions Scientifiques Semper®. — https://jadacki.filozofia.uw.edu.pl/wp-content/uploads/teksty/03_chopin-fr.pdf Jean-Jacques Eigeldinger 1988. Chopin vu par ses élèves. Neuchâtel: La Baconnière. Jean-Jacques Eigeldinger 1999. Frédéric Chopin. Célébrations Nationales 1999. Paris: Ministère de la Culture et de la Communication. Direction des archives de France, lk 99–101. Jean Kleczinski 1880. Frédéric Chopin: de l’interprétation de ses œuvres. Paris: Félix Mackar, XII-95 p. — https://archive.org/details/frdricchopin00klec/page/n1/mode/2up Cécile Reynaud 2010. Chopin et les salons parisiens. — Revue de la BNF 2010, Issue 1, Vol. 34, lk 25–32. Lya Tourn 2011. Secrète nostalgie. Au bicentenaire de la naissance de Chopin.— Sigila 1 (nr 27).   The post FRÉDÉRIC CHOPIN JA EKSIIL appeared first on teater. muusika. kino..

  • CAVALLI „LA CALISTO” KUI MUUSIKALIS-ESTEETILINE TERVIK
    on 27.06.2024

    Francesco Cavalli ooper „La Calisto” („Callisto”). Libreto: Giovanni Faustini. Muusikajuht: Andrew Lawrence-King. Lavastaja: Liis Kolle. Valguskunstnik: Priidu Adlas. Kostüümikunstnik: Kalle Aasamäe. Liikumisjuht: Anu Ruusmaa. Pianistid-repetiitorid: Ene Rindesalu ja Ave Wagner. Orkestri juhendajad: Imbi Tarum ja Meelis Orgse. Osades (EMTA üliõpilased): Giove (Jupiter) — Sampo-Elias Asikainen, Mercurio — Joosep Vall, Giove in Diana — Viktoriya Lykova, Diana — Anastassia Danilenko, Giunone (Juno) — Melissa Purason, Calisto (Callisto) — Marta Ojasoo, Linfea — Birgita Palo, Endimione (Endymion) — Julia Martyna Janiak, Pane (Paan) — Joonas Käsper, Silvano — Kuno Kerge, Satirino — Valeriya Ergardt; Proloogi jumalannad: La Natura (Loodus) — Emilie Denise Madeleine Caupin, L’Eternità (Igavik) — Regina Karise, Il Destino (Saatus) — Kadi-Triin Terve; fuuriad: Regina Karise, Zenan Li, Kadi-Triin Terve, Emilie Denise Madeleine Caupin. Barokkorkester EMTA ja MUBA instrumentalistidest. Esietendus Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia festivali „Ceciliana” raames 21. III 2024 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis, nähtud etendus 22. III.   Ehkki tänapäevalgi veel meelitavad publikut ooperiteatritesse pigem Händeli ja Mozarti kui varasema perioodi, 17. sajandi lavateosed, leiame ometi Euroopa ambitsioonikate ooperimajade afiššidelt ka varajase veneetsia ooperikoolkonna heliloojate Claudio Monteverdi (1567–1643), Francesco Cavalli (1602–1676) ja Antonio Cesti (1623–1669) nime. Eeskätt meie regioonis suhteliselt vähe tuntud Francesco Cavalli muusikalised lavateosed on leidnud tänaseks kindla koha maailma olulisimate ooperiteatrite repertuaaris. Ooperi sünnist on palju kirjutatud. Nii juhtus ka 16. sajandi praktikaga, mil madrigalilaul n-ö tõugati troonilt ning selle koha hõivasid ooperiduetid. Siin võiks tõmmata paralleeli tänapäevaga, mil sõna- ja lugemispraktika on jäänud visuaali, televisiooni, elektroonilise virtuaalsuse varju. Francesco Cavalli, ristinimega Pier Francesco Caletti-Bruni sündis 1602. aastal Cremas, kiriku kapellmeistri pojana. 1617. aastal laulis ta juba kooripoisina Veneetsia Püha Markuse kirikus Claudio Monteverdi käe all, misjärel sai temast 1639. aastal (mõnedel andmetel 1640)  selle kiriku teine organist, 1665. aastal peaorganist ning 1668. aastal kapellmeister. Cavallit peetakse Monteverdi mantlipärijaks, kes erinevalt oma eelkäijast olevat töötanud kiiresti ja produktiivselt. Cavalli sulest pärineb umbes 40 ooperit, millest on meie ajani säilinud 28, ning helilooja kaalukast positsioonist oma aja muusikamaailmas annab tunnistust tõik, et 1662. aastal tellis Prantsuse kuningas Louis XIV temalt oma pulmapeoks ooperi „L’Ercole amante” („Armunud Herakles”). 1637. aastal avas Veneetsias oma uksed maailma esimene vabapääsuline ooperimaja, San Cassiano teater. Sellele järgnes Itaalias tõeline ooperibuum koos vilka uute teatrite ehitamisega. Francesco Cavalli ooper „La Calisto” esietendus 28. novembril 1651 Veneetsias Teatro Sant’ Apollinares. Ooperi partituuri käsikirja hoitakse koos Cavalli teiste ooperite käsikirjadega Veneetsia Püha Markuse kiriku raamatukogus (Biblioteca Marciana), kus ta kuulub kuulsa Veneetsia aadliperekonna Contarini arhiivkogusse, milles on palju teavet 17. sajandi veneetsia ooperi kohta. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia suures saalis lavale toodud Cavalli ooper „La Calisto” etendus tänavu oma kümnendat juubelit tähistava EMTA  festivali „Ceciliana” raames. Faustini libretode tüüpmuster on võtta ooperi peategelasteks kaks kõrgest soost armastajapaari, kelle saatjaiks on rida koomilisi kõrvaltegelasi. „La Calistos” on kombineeritud kaks müüti: Callisto (ooperis tegelasnimega Calisto) võrgutamine Jupiteri poolt (algallikaks Ovidiuse „Metamorfooside” II raamat) ning Diana ja Endymioni armuseiklus. Tegu on traditsioonilise lihtsurelike ja jumalate interaktsiooniga — ühelt poolt Jupiter, teisalt nümf Callisto ning jumalik Diana ja melanhoolne karjus Endymion. Liis Kolle võtab ooperi tegevustiku kokku sõnadega: „Inimene ja nümf mõtlevad, jumalad juhivad oma suva kohaselt.” Lavastuse muusikajuht Andrew Lawrence-King. Imbi Tarum. Roomlased andsid välgu ja müristamise, sõjalepingute ja võidu jumalale Jupiterile tiitli Optimus Maximus (Parim ja Suurim). Kreeka mütoloogias on Jupiteri vasteks Zeus, kellele kreeklased suvatsesid kogu ta kõikvõimsusest ja hiilgusest hoolimata juurde pookida terve rea üldinimlikke nõrkusi, nagu näiteks himuruse. Kõikvõimas Zeus saab hakkama mis tahes imetegudega, sealhulgas moondumisega ja ilmumisega erinevates kehastustes. Alkmene vallutas ta tolle abikaasa Amphitryoni kujul, mille tagajärjel sündis neile poeg Herakles; Teeba kuninga Nykteu­se tütre Antiope viljastas ta metsiku loodusvaimu saatürina, maa-alusesse vaskkambrisse suletud Danaële ilmus ta kuldvihmana ja sigitas Perseuse, Europe võrgutas ta sõnnina ja Leda embusse ilmus ta teatavasti luigena. Calisto soosingut ei õnnestu tal esialgu saavutada, kuid pidanud aru jumalate käskjala Mercuriusega, võetakse ette kaval plaan ning Jupiter võrgutabki Calisto,  kehastudes Dianaks. Sampo-Elias Asikainen Giovena (Jupiterina) ning Marta Ojasoo Calisto osas osutusid heaks valikuks, samuti Diana osatäitja Anastassia Danilenko ja Melissa Purason Giove kaasana, armukadeda Junona. Endimione unistav loomus avaldus hästi Julia Martyna Janiaki rollilahenduses. Calisto — Marta Ojasoo ja Giove (Jupiter) — Sampo-Elias Asikainen. Kuna tegemist oli tudengiprojektiga, oli EMTA „La Calisto” lavastus ühevaatuseline. Ühistöö tulemusel sündis 17. sajandi veneetsia ooperi süžeele iseloomulikult mänguline, võluvalt mitmetähenduslik ja muinasjutuline, androgüünsete elementidega lavastus. Liis Kolle lavastajana kujundas rahuliku kulgemise atmosfääri, kus vaheldusrikkalt üles ehitatud ühtne sisuline liin oli hästi jälgitav ning igale tegelasele oli jäetud piisav omaruum. Ooperi nimitegelane, nümf Calisto on faabula algupoolel looduslaps, veendunud üksiklanna, looduse rahust joobuv „keskkonnaaktivist” (Kolle mää­ratlus), kes järgib oma iidolit, kuu ja viljakuse, metsa ja metsloomade jumalannat Dianat. Süžee käigus kasvab Calisto kelmikast tütarlapsest ümber ustavaks naiseks, kes järgneb oma armastatule kuhu iganes, antud juhul jumalate eluasemesse taevasfäärides, muundudes Suure Karu tähtkujuks. Diana — Anastassia Danilenko ja Endimione — Julia Martyna Janiak. Lavastuse kostüümid olid lihtsad, tegelast iseloomustatakse paari napi vahendiga: jumalate käskjala Mercuriuse tiivuline kübar, sarvilise naissaatüri grotesksed atribuudid jms. Valeriya Ergardt Satirino rollis oli nii hääleliselt kui mänguliselt tore tegelaskuju. Õnnestunud oli ka ooperi valguslahendus, alates  pimedusest lavastuse algul, mil lavale astuvad kolm jumalust Loodus, Igavik ja Saatus, kuni ebamaise kuldse särani ooperi lõpus. Saali rõdu kasutamine ja mitmel tasapinnal liikumine lisas tegevustikule dünaamikat. Paljasäärelised metsavaimud ja fuuriate kolmik lisasid lavastusse peent  ja vähem peent huumorit. Teatavasti on meie päevini säilinud 16. ja 17. sajandi ajalooline noodimaterjal kaunis fragmentaarne. Ka Contarini kogus säilinud käsikiri sisaldab lünklikku muusikalist teksti, mis lisaks partituuri „tühjadele kohtadele” on ka raskesti loetav. Näiteks ritornellides on sageli ainsaks noodimaterjaliks nummerdatud bassi partii. Kapellmeistri mahuka töö hulka kuulub instrumentaariumi valimine, continuo-grupi koostamine korrelatsioonis teatrisaali mõõtmetega, bassipartii nummerdamine, retsitatiivides appoggiatura’de (teatud muusikalised kaunistused, nn eellöögid) kindlaksmääramine jpm. Muusikajuhi kanda jääb vastutusrikas otsustamine, missugune materjal valida, mida lühendada või hoopis ära jätta. Andrew Lawrence-King oli teinud ooperi õnnestumiseks kahtlemata ära kolossaalse eeltöö. 20. sajandi alguskümnenditel oli Cavalli ooperite taasavastamise üks esimesi pioneere Raymond Leppard, kes töötles materjale üsna julgelt ümber, arranžeerides neid oma ajastu vaimus. Heitmaks pilku ooperi muusikalise juhi töötuppa, sattusin lugema üht haruldast raamatut1, milles tuntud barokilaulja, belgia kontratenor René Jacobs räägib oma Brüsselis ja Amsterdamis lavale toodud esimesest rollist 1974. aastal, Cavalli ooperis „Erismena” (1655). Jacobs peab ka oma muusikajuhi tähetunniks Cavalli ooperit „La Calisto”, toonitades samas, et ooperilavastuse muusikajuht olgu dirigendist pooljumala asemel pigem primus inter pares, kes tiivustab oma inspireerivate ideedega musitseerima nii pillimehi kui lauljaid. Jacobs on juhatanud oopereid alates Monteverdist kuni Mozartini, sh kõiki Monteverdi oopereid. Lisaks on ta on teinud rohkem kui 260 salvestust. Mercurio — Joosep Vall ja Giove in Diana — Viktoriya Lykova. „La Calisto” muusikajuhina oli Jacobsil  õnn töötada koos tõelise visionääri, lavakunstnik Herbert Wernickega, kes tuli mõttele kasutada lavastuses Caprarola renessansslossi tähtkujudega laemaalinguid. Ooperi lõpus ilmub Calisto lavale ja ta tõstetakse pikkamööda tähistaevasse, kus ta muundub Suureks Karuks (ehk Suureks Vankriks). Jacobsi idee illustreerida seda müstilist stseeni Cavalli kaasaegse, austria helilooja Johann Heinrich Schmelzeri „Chaconne’i” muusikaga, oli geniaalne leid. Jacobs alustab, nii nagu heliloojadki, oma tööd ooperiga libreto põhjalikust uurimisest. Ta orienteerub vanades keeltes, on tõlkinud kreeka heksameetrit ning on avastanud palju sarnast teksti tõlkimise ja muusika tõlgendamise vahel. Varajases ooperis keskendub ta suure tähelepanuga retsitatiivile ja deklamatsioonile, toetudes ajastu esituspraktikale. Monteverdi kirjutas 1638. aastal eessõna oma madrigalile „Lamento della ninfa” („Nümfi kaebelaul”), milles ta nimetab kahte liiki taktimõõtu: tempo della mano (käe järgi näidatud tempo) ja tempo dell´affetto dell´animo (hingeliigutuste tempo), eelistades viimast, üsna vaba ja loomuliku muusikalise kulgemisega väljendusjõulist stiili.  Mercurio — Joosep Vall, Giove (Jupiter) — Sampo-Elias Asikainen ja Calisto — Marta Ojasoo. Rene Jakobsoni fotod Varajase ooperi tekstikesksuse aspekti juurde võib näiteks tuua fakti, et 1608. aastal kirjutas Monteverdi oma „Lamento d’Arianna” („Ariadne kaebelaul”) hoopis näitlejale, kes küll laulis, kuid polnud just eriline virtuoos. See näitab tolle aja prioriteete ja helilooja soovi, et esitaja lisaks teksti selgele hääldamisele ka näitlejale omase emotsionaalse läbielamise. Teine oluline veneetsia ooperi esitamise komponent, õieti hoiak, on sprezzatura ehk tempo rubato. Monteverdil on see sageli muusikasse sisse kirjutatud, tekitades nn pseudoimprovisatsioonilisuse efekti. 16. sajandi itaalia õukonnaelu krooniku Baldassare Castiglione järgi on sprezzatura eeskätt laulustiili iseloomustav sundimatu hoiak, ehkki samal ajal on kõik rangelt ette kirjutatud. Nimetatud fenomeni vasteks on prantsuskeelne nonchalance, mis tähendab ‘hooletust’, ‘lohakust’, ‘muretust’ või ‘vabadust käitumises’. René Jacobs arutleb oma raamatus selle üle, kas saab üldse mõnda häält klassifitseerida „vanamuusika laulmiseks sobivaks”. Tema meelest ei pea see paika ning on väär, kui keegi kujutab ette, et temast peab saama varajast muusikat viljelev laulja. Põhjus on selles, et mis tahes hääleliiki ei saa klassifitseerida mis tahes ajastu piiresse; kõik sõltub hääle omadustest, s.t kas tegemist on kerge, raskepärase, lüürilise või dramaatilise häälematerjaliga. Tähtis on õige häälekool, eeskätt meisterlik hingamistehnika. Pole harvad juhused, mil klassikalise laulu pedagoogid keelavad oma õpilastel osaleda — ja seda põhjendatult — barokklaulu kursustel, kuna seal nõutakse n-ö sirge häälega, ilma vibrato’ta laulmist.  Jacobs on veendunud, et iga loomuliku hääle juurde käib vibrato ja seda pingsalt välja juurida on väär. Oluline on, et alumine register oleks jõuline ja kandev, samas ümar ja täidlane, ning et ülespoole liikudes muutuks hääl üha kergemaks ja läbipaistvamaks — nagu püramiid. Tänapäeval levinud häälekoolis on laulja hääl otsekui tagurpidi püramiid: ülemises tessituuris kõlab lai, stressis hääl ja alumine register ei kanna ega resoneeri üldse. Lisaks soovitakse tänapäeva õppeasutustes reeglina koolitada homogeenset häält, s.t ühtlast häält läbi kõikide registrite, mis on vastupidine barokk­ooperi tämbriliselt mitmekesisele hää­lele, mis on kord rinnahääl, kord peahääl jne. Sellest  räägib näiteks Manuel García oma kaheosalises traktaadis „École de García. Traité complet de l’art du chant en 2 parties” („García kool: Täielik traktaat laulukunstist kahes osas”, Pariis, London, 1840/1847) peatükis „Description des timbres” („Tämbrite kirjeldus”). Jacobs väidab, et renessanss- ja barokkmuusikas on ruumi igat liiki häälele, näiteks Monteverdi ooperi „Poppea kroonimine” Ottavia partiisse sobib tume väljendusrikas hääl, mis erineb oluliselt näiteks lauto saatel laulu esitava laulja kergest häälest. Lõppkokkuvõttes oli „La Calisto” lavale toomine Eestis huvitav ja rikastav sündmus, muusikalis-esteetiline sümbioos, mis vihjas taas sellele, et õhtumaade ooperirepertuaar ei piirdu üksnes Verdiga, nii nagu ka orelimuusika ei piirdu vaid Max Regeri teostega… Jäägem siis põnevusega oota­ma uusi varajase ooperi esitusi, kus valitseb hingestatud tempo dell’affetto dell’animo ning sundimatu sprezzatura!   Viide: 1 René Jacobs, Silke Leopold 2013. Ich will Musik neu erzählen: Im Gespräch mit Silke Leopold. Bärenreiter Studienbücher Musik.     The post CAVALLI „LA CALISTO” KUI MUUSIKALIS-ESTEETILINE TERVIK appeared first on teater. muusika. kino..

  • POLEKS VEINI, POLEKS ARMASTUST
    on 25.06.2024

    Euripides, „Bakhandid”. Tõlkija: Anne Lill. Dramaturg: Hendrik Kaljujärv. Lavastajad: Elina Masing ja Liisbeth Horn. Lava- ja kostüümikujundaja: Pire Sova. Helikujundaja: Kenn-Eerik Kannike. Valguskujundaja: Karmi Pikkma. Etendajad: Elina Masing, Liisbeth Horn ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide õppekava III kursuse tudengid Aleks Mathias Viidik, Elina Soosaar, Getriin Kotsar, Gretten Vaga, Isabel Laiapea, Kärt Kokkota, Kristin Kalam, Keiti Leon, Oskar Viirand, Pamela Ebber, Ria Ranniku ja Tuuli Torop. Esietendus 3. V 2024 klubis Gutenberg.   Suurtes professionaalsetes repertuaariteatrites algab ja lõpeb etendus reeglina teatrisaalis. Harva valgub see saalist välja tänavale, veel harvem jõuab sotsiaalsete eksperimentide või täiendavate ürituste kaudu otse rahvani. Enamasti ei pakuta etenduste vaheaegadel publikule ka täiendavat kultuuriprogrammi ja kui mõne lavastuse puhul võtavadki teatrimajja sisenedes publikut vastu etendajad ise, mõjub see originaalse anomaaliana, mitte aga hariliku teatris käimise protsessi osana. Projektipõhine teater seevastu tavaliselt nii tagasihoidlik ei ole. Turuplatsiliku veiderdamise käigus võivad etendajad teha teatrisaali pääsemiseks kohustuslikuks nende kätlemise, panna vaataja varvaste otsa roosad sussid või saata mõned külastajad pärast etendust koju lavalt antud tordiga. „Bakhandid”, mille Tartu 2024 kultuuriprogrammi raames lavastasid Elina Masing ja Liisbet Horn, on näide projektist, mis ei jää kinni teatrisaali, vaid püüab sellele eelnenud vestlusõhtute, eksprompt-performance’ite ja uksel jagatud veiniklaasidega pääseda publikule lähemale, kui suurtel ja institutsionaliseerunud teatritel tavaks.   Vestlusõhtud Kõige silmatorkavam lisaprogramm, mis „Bakhantide” etendustele eelneb, koosneb neljast vestlusõhtust, mille eesmärk on Euripidese näidendiga seostuvate religioossete teemade avamine. Nõnda ongi kampa kutsutud 3D koguduse noored, kellega koostöös on saanud vestlusõhtud pealkirjadeks „Usk ja ratsionaalsus”, „Usk ja eskapism” ning „Usk ja võim”. Kaudsem on religiooni seos neljanda vestlusõhtuga, kus lavastajad võtavad etendusjärgselt ja tagasivaatavalt kokku lavastusprotsessi. Esimene vestlus „Usk ja ratsionaalsus” peetakse maha TÜ VKA tudengite ja 3D koguduse noortega. Tänapäeval võib rääkida usust kui kindlalt privaatsfääri pagendatud fenomenist, mille kohta viisakas ajakirjanik ega saatejuht külalistelt aru pärima ei hakka. Sestap mõjub vestlusõhtu, kus kristlastest noored oma tõekspidamisi tudengite ateistlik-ebalevate vaadetega julgelt ja rafineerimatult kõrvutavad, küllaltki erilisena. Et vestlusõhtu on aga kuulutatud välja usu ja ratsionaalsuse sildi all, on võimalik, et nendest teemadest intellektuaalselt huvitunud külaline oma ootustele vastavat elamust ei saa. Väärtuslik ja julge haavatavus võib mõjuda võõrastavana, kui ootused sisule on akadeemilised. Selles akadeemilisuse ja mitteakadeemilisuse dihhotoomias on vestlusõhtule „Usk ja ratsionaalsus” küllaltki vastandlik „Usk ja võim”, mille külalisteks on EELK peapiiskop Urmas Viilma ja kirikuloolane Priit Rohtmets. Siinkohal ei laskuta enam isiklike hüpoteeside vernakulaarsesse filosoofiasse — kiriku ja riigi vaheliste võimusuhete arutelus lähtutakse kindlalt akadeemiliselt pinnalt. Ei saa öelda, et üks lähenemine oleks parem kui teine — võimule keskenduv vestlusõhtu stimuleerib mõnusalt kuulaja otsmikusagarat, vestlusõhtu noorte endi vahel kutsub aga mõtlema omaenda sisemistele tõekspidamistele. Neid kahte lähenemist kombineerides paraku paremate vestlusõhtuteni ei jõuta. „Usk ja eskapism”, mille külalisteks olid erineva argumenteerimisstiiliga Mikael Raihhelgauz ja Alissija-Elisabet Jevtjukova, jäi kolmest vestlusõhtust kõige lahjemaks. Kui Jevtjukova lähtub oma arutluses, sarnaselt esimesel vestlusõhtul kõnelenud tudengitega, omaenda siirastest tõekspidamistest, siis Raihhelgauz argumenteerib akadeemilisemas raamistikus. Olemata samal lainel, räägivad külalised teineteisest mööda ja nii kulgeb uute informatiivsete teadmiste ning ka uue elulise lähenemise kogemine kuulajal vaevaliselt. Kindlasti annavad vestlusõhtud Euripidese tekstil põhinevale „Bakhantide” lavastusele midagi juurde. Iseküsimus, mida. Kuigi etendajatele on ratsionaalsuse, võimu ja eskapismi mõistete seotus Euripidese tekstiga ilmselt mõistetav, jääb see kõrvaltvaatajale mõneti segaseks. Euripidese tekstist lähtudes võiks sama hästi arutleda ju ka näiteks vägivalla, õigluse või perekonna tähenduse üle. Et vestlusõhtutel neid valikuid ja nende seost Euripidesega ei põhjendata, ei aita need kuigivõrd publikut sisuliselt kaasata. Euripidese püstitatud filosoofiliste küsimuste lahtiharutamine oleks kindlasti suurendanud publiku ja etendajate ühist mõtteruumi. Usu ja ratsionalismi teemalisel vestlusel kiputi pidevalt kinni jääma üksluisesse vastandamisse: on’s see religioossus ikka ratsionaalne või mitte. Euripides pakub oma „Bakhantidega” aga põnevaid paradokse. Mida teha siis, kui kiiduväärt jumal esitleb end labastes orgiates ja veiniuimas, samas kui kainele mõistusele ja korrale orienteeritud riigijuht tükkideks rebitakse? Kas jumal on teenimist väärt ainult siis, kui ta on hea? Kas religioossus on väärtuslik ainult siis, kui see toetub kaine mõistusega tehtud otsustele? Üldkehtivate definitsioonide otsimine, millesse vestlusõhtutel kinni jäädakse, ei aita suurendada potentsiaalse publiku huvi ei Euripidese ega etenduste vastu. Kuigi kõneletu võis olla tähenduslik etendajatele, jäävad vestlusõhtud publiku silmis lavastusest eraldi seisvaks projektiks. Kuna „noorte­pärasus” on lavastuses sees läbivalt, etendajad ei kohku tagasi lollitamise eest ja publik pannakse pidevalt proovile, tundub, et „Bakhandid” ei püüagi olla „hea” ega „kvaliteetne” lavastus nende sõnade konventsionaalses tähenduses. Sügav eneseiroonia või pealiskaudne kooliteater? Kuna vestlusõhtutel puudub lavastuse kogemiseks ette valmistav funktsioon, muutub pikk, veniv ja arusaamatu „Bakhantide” etendus raskesti välja kannatatavaks kogemuseks. Kuigi dramaturgia on huvitav, mitmedki rollisooritused head ja laval loodud seosed originaalsed, on lavastuse stiil niivõrd tahumatu, toores ja kooliteatrilik, et paneb küsima, kas tegemist pole ehk eneseirooniaga. Umbes nelikümmend minutit peaaegu kahetunnisest etendusest kulutatakse Kitharioni mäe orgia näitlikustamisele. Etendajad laekuvad lavale ülipika ajalise distantsiga ja näivad täitvat ülesannet paista niivõrd mittemidagiütlevana kui võimalik. Et laval ei toimu midagi, kell aga muudkui tiksub, pannakse proovile ka kõige heatahtlikum publik. Kui etendajad kord tegevuseni jõuavad — näitlejate amööbilik-emotsioonitut läheduse otsimist võiks kirjeldada isegi romantilisena —, ei ole pikast passimisest väsinud vaatajad enam sugugi aldis lavastuse positiivseid külgi märkama. Kuigi lavastuse teine pool enam ei veni, tuleb publikul nüüd kannatada ebamugavuse all, mida tekitavad filtreerimata dramaturgia ja juhumõtetest koosnevana näiv lavastusstiil. Euripidese „Bakhandid” on kohandatud tänapäevaseks ja „noortepäraseks”. Mitmed lavastuslikud võtted, nagu näiteks vlogimine, mida tegelaste tutvustamiseks kasutatakse, või ka veipimine, millega Dionysos (Liisbet Horn) oma aega sisustab, näivad moodsate peibutistena, millega „igavat” ja „arusaamatut” Euripidest skeptilisele vaatajale atraktiivseks muuta. Pigem on efekt aga vastupidine — vlogimisega, mis mõjuks nii ülevoolaval kujul piinlikuna ka igapäevaelus, ei teki mingisugust tahtmist ennast lähemalt siduda. Kuna „noortepärasus” on lavastuses sees läbivalt, etendajad ei kohku tagasi lollitamise eest ja publik pannakse pidevalt proovile, tundub, et „Bakhandid” ei püüagi olla „hea” ega „kvaliteetne” lavastus nende sõnade konventsionaalses tähenduses. Masside kõnetamisest näib etendajatele olulisem olevat miski muu, võib-olla veidruse ja keelatuse avastamine, võib-olla Euripidese kogemine toorel ja ausal moel. Publikul ei tasuks sellest ka liialt ärrituda. Kui „Bakhantide” lavastus oleks laul selleaastaselt Eurovisioonilt, oleks see kahtlemata Soome „No Rules”. Laul, mis on tervenisti üles ehitatud võimaluse peale Euroopale oma paljast tagumikku näidata, ei saagi viisakatele televaatajatele meeldida, sest nemad on tulnud lauluvõistluselt otsima ju päris kunsti, päris muusikat. „Bakhandid” näivad rõhutavat selliste peenutsevate soovide tobedust. Me ootame, et näitlejad võtaksid oma pühalikku ülesannet ülitõsiselt ja kannaksid meid isetult enneolematute emotsionaalsete kogemusteni. Ärritumine selliste etendajate peale, kes hetkeks sellest rollist välja astuvad ja meie endi piiratusele osutavad, oleks sama mis ärritumine Soome Eurovisiooni-laulu peale, mis fännide kitsarinnalisuse väljatoomiseks just seda taotlebki. „Bakhantide” suunitlust taotleda midagi muud kui mõnusat ja kerglast teatriõhtukogemust võib mõista ka tragöödia definitsioonist tulenevalt. Kuigi ei ole kuidagi tõenäoline, et Tiit Ojasoo Masingu ja Horni „Bakhante” täisväärtuslikuks tragöödiaks nimetaks, tasub meenutada, et tema sõnul polegi vaja ennast tragöödia keskkonnas hubaselt tunda, tragöödia „peab tekitama õudu”, mis innustaks vaatajat paremini elama.1 „Bakhantide“ puhul, kus ei tekita õudu mitte niivõrd Euripidese dramaturgia, vaid lavastuse kannatamapanev vorm, sunnitakse publikut oma snooblikust maitsest loobuma ja selle õigsust küsimuse alla panema. Seejuures ei pruugi aga „paremini elama” hakkamine tähendada publiku jaoks mitte moraalitunde arendamist, vaid hoopis edaspidistest teatriskäikudest hoidumist.   Õnnestumised Lavastuse tahtliku piinlikkuse tõttu on keeruline otsustada, kuidas suhtuda andekatesse rollisooritustesse ja üksikutesse kvaliteetsetesse stseenidesse, mis ülejäänud lavastuse vahele justkui ära on eksinud. Kuigi etendajad võisid tahta nendega näidata, et ollakse suutelised tegema ka „head” ja laialdasemalt aktsepteeritavat teatrit, kaldun siiski arvama, et niivõrd hästi läbi mõeldud see tervik ei olnud. Laval toimuv on selleks liiga tasapaks: huvitav põimub ebahuvitavaga, kiire aeglasega, kvaliteetne ebakvaliteetsega. Agaue, keda kehastab Oskar Viirand, annab oma valuoietega välja traagiku mõõdu. Kui võrrelda Viirandi Agauet Hilje Mureli omaga, kes sai selle rolli eest Draamateatri lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus” 2023. aasta teatriauhinna nominatsiooni, siis ei ole see sugugi nõrgem. Mis Viirandi kehastatud tegelase mõjulepääsvust aga vähendab, on tema liialt kiire lavalt lahkumine. Nüüd annavad lavastajad publikule liiga vähe aega, sündmust ei mängita lõpuni välja ja kogu tragöödia oma õuduse potentsiaalse kandejõuga lastakse käest. Masside kõnetamisest näib etendajatele olulisem olevat miski muu, võib-olla veidruse ja keelatuse avastamine, võib-olla Euripidese kogemine toorel ja ausal moel. Sille Riin Ranna fotod Selliseid õnnestumiste ja ebaõnnestumiste vahele jäävaid momente on teisigi. Näiteks võib välja tuua lavastuses arendatava teoloogia, millest publikuni jõuavad üksikud killud, ent mis väljaarendatud kujul võinuks saada põnevaks aruteluteemaks kas või vestlusõhtutel. Nimelt räägitakse Dionysosest kui „naiste, vaeste, kaotajate, joodikute” ja isegi „persenikkujate” jumalast. Mõistagi ei pärine sellised mõttekäigud otse Euripideselt, nägemus Dionysosest kui kõiki inimesi aktsepteerivast jumalast on omane eeskätt etendajatele. Selline jumalapilt on aga väga ühe teise jumalapildi moodi — just kristluse laia leviku taga esimestel sajanditel on nähtud selle ideoloogilist universaalsust, suunatust lisaks meestele ka naistele, lisaks rikastele ka vaestele.2 Nägemus sellisest jumalast, kes armastab valimatult kõiki patuseid, olgu nood siis joodikud või homoseksuaalid, on väga kristlik; jumala armastus on absoluutne, piiramatu jõud. Dionysose kõrvutamises Jeesusega pole piibliteadustes midagi uut. Kui palju on Dionysosega seotud mütoloogia mõjutanud uue testamendi kujunemist, on poleemiline küsimus, milles erinevad uurijad on vägagi erinevatel arvamustel.3 Kõige väljapaistvam Jeesuse ja Dionysose sarnasus seisneb veini tähtsaks pidamises. Näiteks on teoloog Rudolf Bultmann nimetanud Jeesuse esimest imetegu Kaana pulmas tüüpiliseks Dionysose-müüdiks.4 Mõlemad jumalad ka surevad ja tõusevad uuesti üles: kui Jeesus lüüakse risti, siis Dionysos rebitakse tükkideks. Dionysose veiniorgiate kõrval teatakse vähem seda, et ta oli traagiline jumal, suur kannataja — nagu viinapuu, millelt talve tulekul väädid ja oksad ära kärbitakse.5 Igal aastal uut tragöödiat läbi elades ei kannatanud ta mitte vähem kui Jeesus, pigem rohkemgi. Lisaks annab analoogilisuse teooriale hoogu juurde arheoloogia, mis viitab dionüüsiate laiale levikule üle kogu hellenistliku maailma, kaasa arvatud Palestiina, kust kristlus mõni sajand hiljem alguse sai. Dionysose ja Jeesuse sarnasuse teooriat toetab lavastus eneselegi teadmata mitmete aspektidega. Kuigi bakhantide hüüe „Poleks veini, poleks armastust!” on suunatud Dionysosele, kõlab see ilusasti kokku ka kristliku, veinist sõltuva armulaua sakramendiga. Lavastuses kõlab ka Depeche Mode’i „Personal Jesus” ning lõpuks ka üks Dionysost kiitev, ent väga mõnd uuemat kristlikku ülistuslaulu meenutav laul. Masingu ja Horni Dionysos kui laiema teadusliku dispuudi kommentaar on nõnda igati lähemat uurimist vääriv nähtus. Ilmselt on „Bakhantide” Dionysos saanud inspiratsiooni kristlusele, iseäranis tänapäevasele protestantismile keskenduvatest vestlusõhtutest. Nii 3D kogudus, kellega koos vestlusi korraldati, kui ka religioonispetsialistid, keda neile kutsuti, mahuvad sellesse raamistikku. Lavastuses Dionysost Jeesusega mõneti ka kõrvutatakse ja seda enam on kahju, et see teema ei tõusnud üles vestlusõhtutel. Huvitavad võrdlused, mis harilikult avalikku ruumi ei jõua, jäid ka sel korral kinni proovisaali. Masingu ja Horni „Bakhantidel” on seega tabamata potentsiaali ja huvitavaid, välja arendamata suundi. Kindlasti ei ole aga tegemist lihtsa vaatamisega, lavastus nõuab publikult kannatust ja leppimist. Ta taotleb raskemini adutavat ja suuremat eesmärki kui publikule meeldimine — julgust olla piinlik, ületada nähtamatud reeglid ning kohtuda Euripidesega siin ja praegu, noore, tänapäevase ja mõistetamatuna.   Viited: 1 Tiit Ojasoo 2023. Et süda oleks vapper ja pea selge. Intervjuu Kairi Kruusile. Draamateatri ajaleht, nr 26. — https://www.draamateater.ee/meedia/et-suda-oleks-vapper-ja-pea-selge/ 2 Danny Praet 1992–1993. Explaining the Christianization of the Roman Empire. Older theories and recent developments. Sacris Erudiri. Jaarboek voor Godsdienstgeschiedenis. A Journal on the Inheritance of Early and Medieval Christianity, lk 45–49. 3 Willis Hedley Salier 2004. The Rhetorical Impact of the Sēmeia in the Gospel of John. Mohr Siebeck. Tübingen, lk 66–69. 4 Rudolf Bultmann 1963. History of the Synoptic Tradition. Hendrickson Publishers, lk 238–239. 5 Edith Hamilton 1975. Antiikmütoloogia. Tallinn: Eesti Raamat, lk 54–55. The post POLEKS VEINI, POLEKS ARMASTUST appeared first on teater. muusika. kino..

  • „JAZZKAAR” 2024
    on 24.06.2024

    35. „Jazzkaare” programm oli esinduslik ja laiahaardeline: siin võis kuulda nii vana bluusi kui ka uusimat, maailma tipptasemel džässi USAst ja oli ka mitmeid stiilipiire kompavaid või neid lausa ületavaid bände. Esmakordselt sai tänavu näha/kuulda ka džässist inspireeritud ja spetsiaalselt Eesti festivalile loodud nüüdistantsu ja džässmuusika kava „Heartbeats for Jazzkaar”.   21. aprill, Jaik: „Moral Paradox”, Jukka Eskola, Valter Soosalu & orkester Bianca Rantala (vokaal), Jukka Eskola (flüügelhorn ja trompet), Joonas Haavisto (klaver), Jaska Lukkarinen (trummid), Antti Rissanen (tromboon), Jaan Jaanson (kitarr), Mihkel Mälgand (kontrabass ja basskitarr), Markus Eermann, Ville Vannemaa ja Ilmari Rönkä (puupuhkpillid), vokaalansambel koosseisus Karmen Rõivassepp, Anett Tamm, Marianne Leibur, Kaur Erik Pääsuke, Aappo-Matti Puhakka ja Norman Salumäe; keelpilliorkester, dirigent Valter Soosalu. Bianca Rantala on arranžeerija, helilooja, klahvpillimängija, laulja ja pedagoog, „eesti-soome perest pärit Võru soomlanna”, nagu ta end tituleerib. Festivali  avamise raske, kuid austava ülesandega tuli Rantala hiilgavalt toime. Temalt spetsiaalselt selleks festivaliks tellitud teose „Moral Paradox” (sisuliselt süit instrumentaalansamblile, keelpilliorkestrile ja vokaalsekstetile) esitamiseks oli ta kokku kutsunud esmaklassilise rahvusvahelise ansambli ja kuna siia lisandus veel keelpilliorkester, oli see kokku üks viimase aja suurimaid koosseise. Kogu seda mitmekesisust ohjas dirigendina oskuslikult Valter Soosalu. Rantala iseloomustab ettekandele tulnud teost oma laulu „Valed värvid” sõnadega: „Vale, see on suhteline, vale võib olla ka truu. Elu päästa võib valge vale, olla kallim kui kõik muu…”. Selle mõtte tõlgendus jäägu igaühe enda teha. Muusikast rääkides peab kindlasti alustama komplimendist teose autorile. See keeruline ja põhjalikult läbi töötatud süit oli autoril ühtlasi väga osavalt, solistide võimeid arvestades arranžeeritud. Eriti mõjuvad olid Jukka Eskola, aga ka Joonas Haavisto soolod. Kohe võis märgata nende solistide ja autori (kes ka ise laulis) omavahelist suurepärast koostööd, mis saabki tekkida vaid sissetöötatud kava puhul. Komplimenti väärib Bianca Rantala ka lauljana, tal on väga hästi intoneeritud, tugev ja ilus hääl. Olin üllatunud, kui kuulsin, et ta polegi kusagil välismaal õppinud, nagu nüüd moes on. Ilmselt on tegemist andega, mis ka läbi halli kivi välja lööb. Soovime talle edu oma ande arendamisel. Jään ootama uusi muusikaelamusi. „Jazzkaare” avakontsert „Moral Paradox”: Bianca Rantala, Jukka Eskola, Valter Soosalu & orkester. Eve Saare foto 22. aprill, Jaik, kell 18.00: Eve Risser ja Red Dessert Orchestra kavaga „Eurythmia” (Prantsusmaa) Eve Risser (helilooja, klaver), Alexandra Grimal (altsaksofon), Sakina Abdou (tenorsaksofon), Grégoire Tirtiaux (baritonsaksofon ja qarqaba’d), Nils Ostendorf (trompet ja analoogsüntesaator), Mat­thias Müller (tromboon), Tatiana Paris (elektrikitarr ja vokaal), Ophélia Hié (balafon, bara ja vokaal), Mélissa Hié (balafon, djembe ja vokaal), Fanny Lasfargues (bass), Oumarou Bambara (djembe ja bara), Emmanuel Scarpa (trummid ja vokaal). Eve Risser ei olnud „Jazzkaarel” mitte esimest korda: 2015. aastal esines ta siin Jaapani trummari Yoko Oshimaga duos  Donkey Monkey. Tema seekordne Red Dessert Orchestra pälvis 2023. aastal „North See Jazzi” Paul Acet Awardi. Tema plaadialbumit „Eurythmia” on nimetatud ka kõrbeorkestri albumiks ja see väärib tõepoolest seda nime. Siin on ühendatud Euroopa ja Aafrika muusikatraditsioonid, viiele klassikalisele puhkpillile on lisatud tugev viieliikmeline aafrikapärane rütmigrupp, milles vaid üks ansambli liige mängib traditsioonilist trummi­komplekti, lisanduvad aga kolm djem­be’t, kaks balafon’i ja bara. Üpris jõuline kõlapilt, kui arvestada, et suurema osa ajast mängivad üheaegselt viis löökpillimängijat. Innovaatiline pianist ja helilooja Eve Risser kasutab oma muusika esitamisel nii tavaklaverit kui ka osaliselt prepareeritud instrumenti, mis annab vastavalt vajadusele kõlavärvi. Red Dessert Orchestra kava koosnes kolmest kompositsioonist, mille nimesid autor küll mainis, kuid mis mulle kahjuks meelde ei jäänud. Kõik kolm lugu olid üles ehitatud sarnase skeemi järgi: sissejuhatuseks mõni minut aafrikalikku rütmikat, siis umbes paar minutit euroopalikke, leinamarsiga sarnanevaid viie puhkpilli motiive, siis kellegi vabaimprovisatsiooniline soolo ja sellele kõigele lisaks eelmainitud nelja-viie löökpillimängija loodud temperamentne taust. Esimene lugu algas väga intrigeerivalt: kitarrist näppis paar minutit kitarri potekaid, demonstreerides, millist kriginat nendega esile manada annab. Vähelubavale algusele järgnes siiski huvitavam lõik, kui Mélissa Hié esitas djembe’l (või oli see siiski balafon?) virtuoosse soolo. Sellele järgneski leinamarsiga sarnanev, puhkpillide viiehäälne lõik, milles sopransaksofonist Alexandra Grimal mängis tehniliselt keeruka soolo ning trompetist Nils Ostendorf demonstreeris oma häid tehnilisi võimeid jätkuvalt üliaktiivsete löökpillide taustal. Kava teine lugu toimis üldskeemilt samamoodi, vaid soleerimise kord oli baritonsaksofonisti Grégoire Tirtiaux’ käes, kes näitas samuti hästi tehnilisel tasemel oma vabaimprovisatsiooni oskusi. Eraldi väärib märkimist tema ringhingamise tehnika: umbes viieminutise soolo jooksul ei katkenud tal kordagi  legato’s mängitud 1/16-nootides meloodiline fraas. Ja see polnud veel kõik — ta demonstreeris ka väga keerulist, kahehäälse baritonimängu tehnikat, lauldes(!) samaaegselt saksofoni mänguga ise teist häält. Pärast järjekordset puhkpillide corus’e-lõiku oli trombonisti Matthias Mülleri soolo kord ja loo lõpus demonstreeris üpriski muljetavaldavalt oma solistivõimeid ka autor ja pianist Eve Risser. Kolmas osa kavast oli oluliselt lühem, ainus pikem soolo oli siin jäetud djembe-mängijale Oumaru Bambarale. Kirjelduse järgi tundub kava üpris üksluine, kuid tegelikult see nii ei olnud. Nagu märgata võis, koosneski kava varem ette valmistatud lõikudest, mida siis vastavalt dirigendi märguannetele varieeriti. Sama skeemi järgi varieerus ka dünaamika ja pinget jätkus lõpuni, igav küll ei hakanud. Eriti efektne oli aga selle temperamentse kava lõpetamine: ff-is corus’ele järgnesid kitarri unistavalt lüürilised ballaadilikud akordid, mis moodustasid eelnevaga ootamatu kontrasti.   22. aprill, Fotografiska, kell 19.45: Tafenau–Kass–Tammearu Ramuel Tafenau (löökpillid), Peedu Kass (kontrabass) ja Tobias Tammearu (saksofonid ja elektroonika). Tuntud muusikute seekordne kava oli pühendatud uute võimaluste otsimisele naturaalpillide ja elektroonika ühisel kasutamisel. Peedu Kass ja Tobias Tammearu märkisid vabandavalt, et see on nende uue koosseisu alles teine esinemine ja et kasutatakse ka varem välja töötatud lõike. See oli ka põhjuseks, miks lugudel polnud nimesid: neid eristati numbrite järgi. Päris huvitav oli valgusrežii. Kõik kokku oli huvitav eksperiment, kuid suuremat arengut ei olnud (ilmselt eelmainitud põhjustel) koosluse kavas märgata. Seetõttu ei pannud kava mind endale kaasa elama, traagelniidid olid kohati üsna nähtavad. Tundes nende esinejate võimeid, arvan, et nad suudavad rohkemat.   22. aprill, Jaik, kell 22: Estonian Voices, „Kallimale” Mirjam Dede (sopran), Maria Väli (sopran), Kadri Voorand (alt), Mikk Dede (tenor), Rasmus Erismaa (bariton) ja Aare Külama (bass). Kontsert oli ansambli samanimelise stuudioalbumi esitlus. Reklaamis tutvustavad nad seda järgmiselt: „Albumil kõlavad südamelaulud. Minimalistlik helikeel ning Voicesele omane harmoonia moodustavad helge kõlaga helivaiba. Kümnest lühijutust on saanud kümme laulu, mida kuus lauljat teile esitavad. See album peaks küll iga kuulaja kõrvadele ühe mõnusa pai tegema.” Ja nii see ehk ongi. Veatule vokaalile ja eeskujulikule ansamblikõlale, mille nad said paika juba mitu aastat tagasi, on nüüdseks lisandunud suurepärane lava-show, mida ka kontserdil nautida võis. Arvukas publik võttis ansambli esinemise vastu tormilise aplausiga ja lisapaladestki polnud pääsu. Jõudu neile!   23. aprill, Jaik, kell 18.00: Dock In Absolute, „Heartbeats for Jazz” (Luksemburg) Jean Philippe Koch (klaver), David Kintziger (kontrabass), Victor Kraus (trummid); tantsijad: Giovanna Zazzera ja Tyana Scharts, koreograaf Šejla Sovtić. Aktiivselt tuuritava ja tiitlit „Luxem­bourg’s export artist of the year” kandva trio Dock In Absolute muusikas kohtusid  nüüdisdžäss, rokk ja klassikaline muusika. Reklaamist loeme: „Trio isikupärane looming on rikas ootamatutest keerdkäikudest, olles ühel hetkel kristalne ja graatsiline, järgmisel aga jõuline, vaba ja ohjeldamatu.” „Jazzkaare” 35. aastapäeval esitas trio lummava sulami džässist ja nüüdistantsust. Dock In Absolute teeb koostööd kahe erakordselt huvitava tantsijaga, põimides oma uhiuue albumi „Reflekt” live-kontsertidel ühtseks tervikuks muusika ja liikumise. „Eksklusiivne ettekanne tõotab pidu meeltele jazzi ja performance’i ristmikul,” öeldakse reklaamis. Ja nii oligi. „Jazzkaarel” on ennegi tantsitud, kuid minu andmetel on see siiski esimene kord, mil „Jazzkaare” laval esinevad tantsijad kuuluvad programmi. Esmakordselt olid artistid laval ka pidžaamades ja paljajalu. Trio on avaldanud kolm albumit: „Dock In Absolute” (2017), „Unlikely” (2019) ja „[Re]Flekt” (2023). Ajakiri Jazznews on neid premeerinud aasta uue tulija tiitliga ja Jazzit Magazine valis nende stuudioalbumi „Unlikely” saja parima 2019. aastal ilmunud albumi hulka. Nende värske lähenemine džässile ja mõjutatus erinevatest muusikažanritest on toonud neile fänne nii džässi kui rokkmuusika austajate seast. Nagu teada, on ansambli juht pianist Jean-Philippe Koch pälvinud auhindu nii interpreedi kui heliloojana. Tema sulest pärineb suurem osa ansambli repertuaarist. Ka ansambli teised liikmed, trummar Victor Kraus ja bassist David Kintziger, on diplomeeritud ja tunnustatud muusikud-heliloojad. Ansambli liikmete mitmekülgne haridus koos meisterliku pillikäsitsusega võimaldab neil luua vaimukaid ja ühtaegu värskeid kompositsioone. Nende muusika on vaheldusrikas nagu elugi. Kuigi reklaamis lubati, et kuuleme nii nüüdisdžässi, rokki kui ka klassikalist muusikat, oli ansambli seekordne programm kõvasti kaldu süvamuusika poole. Siin lõi tugevalt välja pianisti suurepärane klassikaline haridus — hoolimata helimeeste liialdatult peale keeratud kõrgetest sagedustest suutis ta mängida imeliselt kauni ja pehme kõlaga, seda ka piano’s, pannes isegi pausid kõnelema. Seda ei suuda kaugeltki mitte iga pianist. Tantsijad olid kaasatud kahes ulatuslikus kompositsioonis, mis (kuigi ma ei ole küll nn vabatantsu stiili asjatundja) sobisid kavasse suurepäraselt. See oli, nagu lubatud, „pidu džässi ja performance’i ristmikul”. Trio Dock In Absolute, „Heartbeats for Jazz”. Karoliina Kreintaali foto Kuna Maria Fausti ja Kresten Osgoodi kontsert hilines üle poole tunni, pidid kuulajad valima, kas jääda neid ootama või siirduda noore Portugali tähe Maro kontserdile. Uudishimu on muusiku üks edasiviivaid jõude ja nii siirdusin minagi esmakordselt Eestis esinevat Marot kuulama-vaatama. Seda enam, et Maro ansambliks oli meil harva esinev kooslus, kolm naturaalkitarri.   23. aprill, Jaik, kell 21.00: Maro (Portugal) Maro (laul), Dario Barroso (kitarr), Pau Figueres (kitarr). Reklaamist loeme: „Vokalist ja laulukirjutaja Maro vuhises raketina muusikasõprade teadvusesse 2022. aastal, esindades Eurovisioonil looga „Saudade, saudade” oma koduriiki Portugali. Maro muusika on intiimne, unenäoliste helimaastikega ja suurepäraselt arranžeeritud. Enamjaolt on tema laulud portugalikeelsed — see keel on kui laulmiseks loodud ja muusika sobib Maro häälele ideaalselt.” Lissabonist pärit Mariana Secca, artistinimega Maro, on jõudnud muusikas palju korda saata; viis stuudioalbumit ja üks lühialbum, välja müüdud kontserdid Portugalis, Hispaanias, Brasiilias, Mehhikos ja USAs ning edukas esinemine Eurovisioonil on vaid mõned näited tema kordaminekuist laulja ja multiinstrumentalisti hoogsas karjääris. Oma esimese laulu kirjutas ta 11-aastaselt, 17-aastaselt lõpetas keskkooli ja konservatooriumi, seejärel  täiendas oma oskusi prestiižses Berklee Muusikakolledžis Bostonis. Ta on teinud koostööd meilgi hästi tuntud Salvador Sobraliga. Tema viimane plaadialbum „Hortelã” on valminud siin esinenud koosseisuga, kitarristide Dario Barroso ja Pau Figueresega. Maro kava tundus algul huvitav ja esituse poolest heal tasemel. Siiski olid tema laulud nii tekstilt kui muusikalt naiivsevõitu, kuid publikule need meeldisid. Ilmselt oli vaja ka sellist vaheldust keerulistele kompositsioonidele, nagu näiteks Red Dessert Or­chestra kava. Väga heal tasemel esinejad esitasid puhtalt portugali rahvamuusika stiilis repertuaari. Džässi seal siiski polnud.   24. aprill, Jaik, kell 18.00: Afra Kane, „Could We Be Whole” (Itaalia) Afra Kane (vokaal ja klaver), Jérémie Krüttli (bass ja süntesaatorid), Emilio Vidal (kitarr) ja Marius River (trummid). Afra Kane, laulja, pianist, helilooja ja ka oma laulude produtsent, on oma noorusele vaatamata juba küllaltki palju saavutanud: ta on Montreux Jazz Talent Awardsi 2019 võitja ja ka Swiss Live Talents Awardi nominent. Tema hääl on tõesti võimas ja nominatsioonivääriline, tema intonatsioonile pole midagi ette heita ja ka pianistina sai ta oma ülesannetega enam-vähem hakkama. Heliloojana on tal siiski veel pikk tee käia. Soul’ist jäid ta laulukesed üsna kaugele, isegi kui nimetada neid neo-soul’iks, ja lubatud meisterlikku eri stiilide kokkusulatamist ei olnud ka märgata. Parim lugu (kahjuks nimesid ei tea) kõlas kusagil kava keskel, mil solist andis ansamblile puhkust, saates oma laulmist ise klaveril. Seal oli märgata sisulist arengut nii meloodias kui harmoonias. Ülejäänud kava oleks sobinud ehk ööklubi „tapeetmuusikaks”, mille eesmärgid on pisut teistsugused.   24. aprill, Fotografiska, kell 19.45: NoSax NoClar, „No Dåhïss” (Prantsusmaa) Julian Stella (klarnet ja saksofon) ja Bas­tien Weeger (saksofonid). Vastupidine kogemus eelkirjeldatule oli prantslaste duo NoSax NoClar kava „No Dåhïss”, kus esinesid kaks tõeliselt professionaalset saksofonisti. „No Dåhïss” on nende keldi ja berberi muusikast inspireeritud albumi nimi. Siin pidas kõik reklaamis lubatu paika: oli huvitavaid ideid ja nende kõrgel tasemel teostust ning klarnetite (kasutati ka bassklarnetit) ja saksofoni kõla oskuslikku kasutamist. Kõike seda sai ka tõlgendada kui „tantsusammul, nähtava tormita, kuid siiski tohutu energiaga piki rannikut Iisraelist Egiptusesse liikumist”, nagu reklaamis kirjas. See oli omanäoline, kuid mõnusalt meeldiv kogemus.   24. aprill, Jaik, kell 21.00: Theo Croker, „Love Quantum” (USA) Theo Croker (trompet), Eric Wheeler (kontrabass), Idris Frederick (klahvpillid), Jeremiah Collier (trummid). Theo Croker ja tema „Love Quantum” oli väga heal tasemel USA nüüdis­džäss, omapärane kava, kus trompetisti ja helilooja Crokeri soolod vaheldusid vokaalsete episoodidega. Croker on tänaseks salvestanud kaheksa albumit, millest viies stuudioalbum, „Star People Nation”, on olnud nomineeritud Grammyle. Esile võiks tõsta ka tema Miles Davise loomingule pühendatud albumit „Sketches of Miles”. Kuuldud kontserdil äratasid tähelepanu kõik bändi liikmed: klahvpillidel pikkade sisukate soolodega hiilanud Mike King, kontrabassimängija Eric Wheeler, eraldi mainimist väärib trummar Jeremiah Collier, kelle üliaktiivne mäng lõi kogu kavale omanäolise tausta. Kui siia lisada ka veidi mõõdukat elektroonika kasutamist ja viiteid hiphopile, saabki tugeva ja omanäolise kombinatsiooni uuenduslikust, kuid kaasaegsest džässist. Kui millegi kallal norida, siis helitugevus võinuks olla paar detsibelli nõrgem.   24. aprill, Fotografiska, kell 22.30: Tobias Preisig (viiul, metallofon ja elektroonika; Šveits) Omapärane lõpetus muusikast tulvil päevale. Preisigi lood on põhjalikult läbi mõeldud, tema produktsioon on täpne ja meisterlik. Oma loomingus kasutab ta mõõdukalt elektroonikat, tehes seda nii, et viiulipärane kõla pääseb maksimaalselt mõjule kõigis varjundeis. Preisig mõjus mustlaspriimasena, kes musitseerib erinevate elektrooniliste taustade saatel. Eriti muljetavaldav oli tema heakõlaline, kuid tehniliselt keerukas improvisatsioon elektroonilisel bassi kontrapunktil, millele ta ehitas üles kolme- kuni neljahäälsetest akordidest loo. Tema esinemisest jäi mulje, et kuigi lugude n-ö põhiplaan oli ilmselt varem läbi mõeldud, sündisid need suurel määral siiski kohapeal, nagu tema tasemega improvisaatori puhul loomulik. Kogu Preisigi romantiliselt lüürilise alatooniga kava oli tõenäoliselt pärit tema eelmise aasta albumilt „Closer”.  Mõnus lõpetus elamusterohkele päevale.   25. aprill, Alexela kontserdimaja: Snarky Puppy (USA) Michael League (bass), Justin Stanton (klahvpillid ja trompet), Michael Maher (trompet), Christopher Bullock (saksofon), Jay Jennings (trompet), Nathaniel Werth (löökpillid), Robert Lanzetti (kitarr), Larnell Lewis (trummid), Bobby Sparks (klahvpillid). Supergrupp Snarky Puppy ei esinda tavamõistes džässi, ka mitte fusion’it, nende kompositsioonid sisaldavad nii popi, roki, souli kui hiphopi elemente. Ehk olekski siinkohal õige järgida New York Timesi ajakirjaniku Nate Chineni nõuannet: „Võtke neid sellisena, nagu nad on,  ärge mõistke neid hukka selle eest, mida nad pole.” See tundub igati mõistlik nõuanne, sest roteeruv bänd (kokku u 20 liiget, kellest laval oli üheksa) on pidevas arengus: 19 aastat pidevat tuuritamist, 10 stuudioalbumit, neist viis hinnatud Grammy vääriliseks. Bändi liidriks on bassist Michael League (kes mängis paaris loos ka bassooni). Laval oli kokku kaheksa erinevat klahvpilli ja kaks täiskomplekti trumme, millele lisandusid veel mitmesugused käsitrummid. Selline pillipark on vajalik, sest nagu ansambli juht on öelnud: „SP on alati olnud ansambel, kes hindab muusikas sound’i. Meie reegel on, et meie muusika ei tohi kõlada nii, nagu see on kõlanud varem. Me peaksime tekitama alati tunde, et liigume uuele, veel avastamata territooriumile.” Kontserdi juurde tulles: Snarky Puppy sai oma ülesandega hiilgavalt hakkama. Bänd kõlas suurepäraselt ja polnud märgata tüdimuse märke, mis kipub sageli tekkima hästi sisse mängitud kavade puhul. Ja seda see kava oli — kõik mängiti peast! Neil polnud kavas ühtki vokaaliga lugu (tänapäeval juhtub seda harva), kõik olid puhtalt instrumentaallood, kus igal pillil olid ulatuslikud soolod. Enim jäid meelde Justin Stantoni trompetisoolod ja omapäraselt muljetavaldav oli ka löökpillimängijate duett, mille ajaks ülejäänud bänd lahkus lavalt, et löökpillivirtuoosidel oleks aega oma tehnikat ja fantaasiat näidata. Kogu kava iseloomustas kõrge, kuid üldiselt väga kvaliteetne helinivoo, mis pikapeale siiski väsitavaks muutus. Minu hämmastuseks oli just bändijuhi basskitarri kõige ebamäärasemalt kuulda, madalaid sagedusi oli sedavõrd palju, et konkreetsest helikõrgusest oli võimatu aru saada ja nii kõlasid paar bassooniga mängitud lugu hoopis sümpaatsemalt.   25. aprill, Jaik, kell 21.30: Joep Beving (klaver; Holland) Pärast jalutuskäiku Alexela kontserdimajast Jaiki sattusin selle festivali ilmselt ühele suurimale kontrastile: kui Snarky Puppy kontsert oli valdavalt ff-is, siis Hollandi helilooja/pianisti Joep Bevingi kontsert oli, risti vastupidi, maksimaalselt mezzo piano’s, põhiosas rohkem siiski piano’s. Ka seekord tuleb nõustuda reklaamiga: „…meister vormib iga nüanssi hoole, armastuse ja meisterlikkusega. Takt takti haaval, kuhugi kiirustamata juhatab ta kuulaja oma minimalistlikku klaverimüsteeriumi. Kui oled juba kohal, võid rahulolevalt välja hingata ning end hetkeks unustada.” Džässifestivalil pole selline muusika mitte just tavaline. Esineja isiksus mõjus sedavõrd hüpnotiseerivalt, et saal kuulas haudvaikuses. Et minimalistlikus stiilis sellist mõju saavutada, peab olema suur meister! Joep Beving. Sven Tupitsa foto Pärast Joep Bevingi kuulamist õiget tantsutuju polnud. Sellele järgnenud Reti Niimann Bandi kava aga põhiliselt just tantsumuusika ongi. Kuulasin mõned lood, veendumaks, et nad esinevad ka seekord oma tavalisel heal tasemel, ja siirdusin varasemaid elamusi seedima.   26. aprill, Jaik, kell 18.00: Džässiauhinnad 2024: JT Conception feat. Mathias Heise „How Far Can You Go” JT Conception koosseisus: Janno Trump (bändi liider, looming ja basskitarr), külalissolist Mathias Heise (kromaatiline suupill), Madis Muul (klahvpillid), Pent Järve (kitarr), Dmitri Nikolajevski (trummid,) Caspar Salo (löökpillid), Danel Aljo (tenorsaksofon), Keio Vutt (baritonsaksofon), Allan Järve (trompet), Jason Hunter (trompet) ja Johannes Kiik (tromboon). Tänavusel džässiauhindade tseremoonial hoolitses muusikalise poole eest aasta (2023) džässmuusiku tiitli võitnud Janno Trump. Talle oli see n-ö auhinnakontsert. Seda auhinda tähistas Trump oma gruuviorkestri JT Conception äsja valminud albumil kõlava kava esitlusega.  Bändi LPd „How Far Can You Go” tutvustas ta sõnadega: „Praegune kümnend on meie kõigi ellu toonud ootamatuid pöördeid. Küsimus „kuhu edasi?” on võtnud täiesti hoomamatud mõõtmed. Meie taluvuspiire aina nihutatakse ja ega enam teagi, kust need täpselt lähevad… Nende piiride peal, sees ja ümber olemisest ja elamisest meie uus album kõnelebki.” Mõtlesin, kas head saab veel paremaks teha. Mängu täpsuselt ja kvaliteedilt on JT Conceptioni esitus ideaalilähedane. Selgub siiski, et saab! Janno kutsus seekord bändi sound’i uuendama/täiendama noore taani suupillivirtuoosi Mathias Heise, keda peetakse üheks paremaks kromaatilise suupilli mängijaks maailmas. Niels Overgård on öelnud, et Mathias on üle aastate suurim talent taani džässis. Igatahes oli tulemus suurepärane: suupill sulandus bändi, nagu oleks ta seal alati olnud, andes muusikale omapärase, vaid suupillile iseloomuliku kõlavarjundi. Kuna LP „How Far Can You Go” on bändi kolmas album, meenutati kontserdil ühe looga ka mõlemat varasemat plaati.   26. aprill; Fotografiska, kell 20.00: Andreas Schaerer, Kalle Kalima, Björn Meyer, „Evolution” (Šveits-Soome-Rootsi) Andreas Schaerer (laul), Kalle Kalima (kitarr) ja Björn Meyer (basskitarr). Nagu reklaamist lugeda võis, oli trio hiljuti teinud  oma loomingus kannapöörde ning üritab kajastada oma albumil „Evolution” progeroki ja bluusi sugemetega ballaadidega  elu kogu selle hiilguses ja valus. Kontrast eelneva kontserdiga oli suur, seda nii muusika kui sisu poolest. Kui Janno Trump oli oma loomingus mures maailma saatuse pärast, siis siin leidis kajastamist elu romantilisem külg: imiteeriti mitmesuguseid loodushääli, mille puhul solist kasutas omapärast keeletehnikat. Samas, kitarri soolo võinuks sobituda isegi džässi olemusega… Paraku jäi üldmulje eelmise kontserdiga võrreldes lahjaks.   26. aprill, Jaik, kell 21.30: MonoNeon (USA) Mono Neon (bass ja vokaal) ja Line-up (TBA) Telliskivi loomelinnaku 10. aastapäeva tähistati sedakorda USA supergrupi MonoNeon kontserdiga. Kuigi lavale tuli neli muusikut, tutvustati neist vaid bassisti Dywane Thomas jr-i, artistinimega MonoNeon, teiste nimesid ei mainitudki ja ka bukletis polnud nende kohta midagi kirjas. MonoNeoni kohta saime teada, et tema energilisest gruuvist tulvil kontserte on nähtud/kuuldud nii Newporti, Montréali kui ka Melbourne’i džässifestivalidel ja et teda on kutsutud fungiveduriks, kes veab publiku käima. Kui ma  Snarky Puppy puhul nurisesin helitugevuse pärast, siis see oli vaid sissejuhatus MonoNeonile: kuigi nii MonoNeon kui ta kaaslased (pianist, kitarrist ja trummar) olid aktiivselt tegevuses, polnud üldise ülitugeva helifooni tõttu võimalik esituse nüansse tabada. Pärast kolmandat, minu hinnangul eelnevate lugudega väga sarnast lugu (tekstist polnud võimalik niikuinii aru saada) otsustasin kõrvadele puhkust anda ja siirdusin lootusrikkalt Fotografiskasse, kus mõne aja pärast oli oodata Erik Laari, Liisi Koiksoni, Raun Juurikase ja Martin Petermanni esinemist.   26. aprill, Fotografiska, kell 23.00: Boomcat ja Erik Laar (Eesti-Kanada) Erik Laar (vokaal, plaadimängijad, klahvpillid ja elektroonika), trio Boomcat koosseisus Liisi Koikson (vokaal), Raun Juurikas (klahvpillid ja elektroonika) ja Martin Petermann (trummid). Eesti juurtega Kanada multiinstrumentalist Erik Laar pidi reklaami kohaselt tooma lavale oma nägemuse eesti regilauludest. Oli, mida oodata. Kuid kava sissejuhatus ja selle elektrooniline taust oli sedavõrd pikk ja agressiivne, et Koiksoni lubatult hüpnootilise vokaalini, Erik Laari regilauludest rääkimata, ma ei jõudnudki… Ilmselt võiks seda ka suurel määral pidada MonoNeoni „teeneks”. Reklaami lubadusel, et „kahe artisti kaks järjestikust kontserti gruuvivad su õhtust öösse!”, ei olnud määratud täituda  —  inimkõrva füüsiline taluvus on siiski piiratud…   27. aprill, Studio 89, kell 12.00: Stuudiokontsert: Kirke Karja Perekontserte ma juba mõnda aega ei külasta, nende eesmärgid on tavaliselt pisut teistsugused. Seekord tegin erandi ja läksin eelmisel päeval Eesti džässiauhindade jagamisel kaks preemiat võitnud Kirke Karja kontserdile Studio 89-s. Ja ei pidanud pettuma. Selgus, et mulle senitundmatu Studio 89 on igati soliidne ja asjakohaselt sisustatud koht korraliku klaveriga, nii salvestuste tegemiseks kui nende järeltöötluseks. Kirke Karja kontsert umbes  kolmekümnele kuulajale, kelle seas oli ka mitu välisajakirjanduse esindajat, möödus menukalt. Kõik kolm improvisatsioonilist teost (taset arvestades ei ole see väljend üle pakutud) olid väga huvitavad. Mul tekkis küsimus, kas need olid vabad džäss­improvisatsioonid või hoopis süvamuusika vabaimprovisatsiooni valda kuuluvad lood. Arutasime Kirkega seda pärast kontserti ja leidsime, et need on sedavõrd piiri peal, et sobiksid edukalt mõlemasse kategooriasse, kui peaks tekkima vajadus neid kuhugi paigutada. Arutlus, kus peale meie kahe osalesid aktiivselt teisedki, võttis nii kaua aega, et Kadri Vooranna & Silver Sepa koguperekontserdile ma paraku ei jõudnudki. Aga asi oli seda väärt. Kirke Karja. Ellu Viburi foto 27. aprill, Jaik, kell 18.00: Mingo Rajandi, „Werewolves” Mingo Rajandi (kontrabass), Tobias Tammearu (saksofon ja elektroonika), Erki Pärn­oja (kitarrid ja elektroonika), Andres Kaljuste (vioola), Ahto Abner (trummid). Kontrabassist ja helilooja Mingo Rajandi ei lähtu oma loomingus mingist kindlast stiilist ega žanrist, vaid otsib isepäiselt oma teed. Sedakorda esitles/esitas ta koos Tobias Tammearu, Erki Pärnoja, Andres Kaljuste ja Ahto Abneriga oma uut kava „Werewolves”. „Libahunt on iidsetest aegadest peale kehastanud midagi müstilist/müütilist, tumedat ja metsikult-mõistetamatult teistsugust, seetõttu ka alati põnevat, mainstream’i mittesulanduvat, taltsutamatut teist,” avab Rajandi oma teose tagamaid. See on ulatuslik ja sügavuti minev kompositsioon, mida ansamblikaaslased aitasid tal fantaasiarikkalt avada. Eraldi kedagi välja tuua nagu polegi, kõik esitasid oma ulatuslikud soolod suure põhjalikkusega. „Werewolves” on omanäoline ja mõtlemapanev teos, mida publik näis mõistvat ja hindavat. Tundes Mingo Rajandi alati huvitavat teemavalikut (eelmine oli teatavasti „Elajannad”), jään huviga ta järgmist teost ootama.   27. aprill, Fotografiska, kell 20.00: Dora Morelenbaum (Brasiilia) Dora Morelenbaum (vokaal ja kitarr) ja Guilherme Lirio (kitarr). Üpris haruldase külalisena Brasiiliast andis Fotografiskas kontserdi Dora Morelenbaum, kes on ka Latin Grammyga pärjatud kvarteti Bala Desejo liige. Väitega, et ta on suurimaid talente uue brasiilia muusika laineharjal, ei tahaks antud kontserdi põhjal siiski nõustuda. Tema duos koos bassisti/produtsendi Guilherme Lirioga (kes mängis antud juhul küll kitarri) oli kõike, kuid mitte brasiillastele nii iseloomulikku energiat. Ka kava ise ei olnud ilmselt varem kokku mängitud — sellele vihjasid nii esinejate omavahelised konsulteerimised laval kui ka kohmakus abimaterjalide kasutamisel. Laulud ise ja lauljanna hääl olid ilusad ja kitarrimänguoskusel polnud ka viga, kuid puudu jäi sisemisest energiast, milleta sedalaadi muusika kaotab suure osa oma võlust. Kontrastina tooksin välja Muhu uue muusika festivalil kuuldud, Londonis resideeriva Mario Bakuna, kes samuti laulis end ise kitarril saates, kuid kes suutis luua mulje, et me olemegi Brasiilias.   27. aprill, Jaik, kell 21.30: Bluusiparaad: Kaisa Ling Thing feat. Gerli Padar, Mait Malmsten & Kaidor Kahar Kaisa Ling (laul), Rene Paul (klaver ja laul), Argo Toomel (kontrabass ja basskitarr), Peep Kallas (trummid), Viho Meier (kitarr); Horn Element: Jason Hunter, Siim Aimla ja Sten Valdmaa (puhkpillid); külalised: Gerli  Padar, Mait Malmsten ja Kaidor Kahar. Selle bluusiparaadiga Kaisa Lingi juhtimisel tehti kummardus „Jazzkaare” eelkäijale, „Jazzi ja bluusi päevadele” Tallinnas. Kava oli inspireeritud bluusiklassikute B. B. Kingi ja Victoria Spivey kavadest. Pakuti nalja, naeru, paatost jms, mis nädalalõpul tuju tõstab. Külalistena osalenud Mait Malm­sten, Kerli Padar ja Kaidor Kahar esitasid möödunud sajandi alguse New Orlean­si ja Chicago populaarseid lugusid. Kõik nad olid tasemel, suurim üllataja minu jaoks oli Mait Malmsten, kes peale laulmise saatis end ka väga stiilselt kitarril. (See, et Kerli Padar laulda oskab, polnud ju mingi uudis!) Solistidel aitas valitud lugusid esitada esmaklassiline bluusibänd: Rene Paul, Argo Toomel, Peep Kallas, Vilho Meier ja puhkpilligrupp koosseisus Siim Aimla, Jason Hunter ja Sten Valdmaa. Bluusipidu oli täielik, kõik osalised (k.a arvukas heatujuline publik) nautisid üritust, erilises hoos oli Kaisa, kes oma erinevates kostüümides sobis suurepäraselt pisut koomiliseks õhtujuhiks.   28. aprill, Jaik, kell 16.00: Christian McBride (USA) Christian McBride (bass), Michael King (klahvpillid), Ely Perlman (kitarr), Nicole Glover (saksofon), Savannah Harris (trummid). Tänavuse festivali viimast päeva alustas kontrabassivirtuoos Christian McBri­de koos oma noortest talentidest bändiga. Ta ei ole Tallinnas esimest korda, „Jazzkaare” publik kuulis teda ka juba kaksteist aastat tagasi Chick Corea Trio koosseisus. Mõistmaks, millise tasemega muusikuga on tegu, piisab kui vaadata superstaaride loetelu, kellega tal on olnud võimalus lava jagada: nimed Herbie Hancock, Chick Corea, Freddie Hubbard või Paul McCartney ja James Brown räägivad ise enda eest. McBride on kaheksakordne Grammy laureaat, tema virtuoosset bassimängu kuuleb rohkem kui kolmesajal salvestusel. Ta on ka kuulsate Newporti ja James Moody džässifestivalide kunstiline juht. Tema põhimõte on hoida sidet džässi mineviku ja tuleviku vahel. Nüüd, kui ta esines siin noortest talentidest ansambliga, oli tema kavas piisavalt ruumi ka aastakümneid tagasi kirjutatud lugudele, näiteks Chick Corea „La Fiestale”. Seda põhimõtet järgib ta ka džässihariduse edendamisel ja propageerimisel. Tallinnas esitatud kavas said kõik bändi liikmed piisavalt ruumi ulatuslikeks soolodeks, kusjuures tasub märkida, et ka naissugu oli tema ansamblis väärikalt esindatud: saksofonist ja trummar olid õrnemast soost. Ma ei tea, kas praegusel segasel ajal sobibki naisi „õrnemaks sooks” nimetada, kuid seni on naised olnud džässis tugevalt esindatud just vokalistidena, instrumentalistide hulgas on neid olnud suhteliselt vähe, kuid see on viimastel aegadel hakanud hoogsalt muutuma. Christian McBride. Sven Tupitsa foto 28. aprill, Fotografiska, kell 18.00: Pennar feat. Copus (Eesti-UK) Karl Madis Pennar (elektrikitarr), James Copus (trompet ja flüügelhorn), Jason Hunter (trompet), Kristers Laurins (saksofon ja flööt), Mathei Florea (klahvpillid), Robert Rebane (bass), Karl-Juhan Laanesaar (trummid). Saksamaal õppiv Karl Madis Pennar koos inglasest trompetisti James Copusega esitles Pennari Euroopa seiklustest inspireeritud albumit „Journeys Abroad”. Lood olid huvitavad, siin võis leida nii gruuvi, souli kui hiphopi mõjutusi, aga ka meloodilist põhjamaist hõngu. Erilise komplimendi teeksin inglasest trompetisolistile tema heal tasemel stiilsete soolode eest, ka Karl Madis Pennar solisti ja bändijuhina oli tasemel. Tegelikult vääris komplimenti hea terviku tekkimise eest kogu bänd. Eelmise kontserdiga võrreldes oli neil teistsugune saund ja ka teemale lähenemine. Mul tekkis huvitav küsimus: kas tõesti peab selleks, et meie noorte muusikute loominguvajadus/võimed nii selgelt välja lööksid, mõnda aega välismaal, kodust kaugel elama? Meie noored on oma loominguga silma paistnud Taanis, Hollandis, Rootsis, USAs… Edu neile kõigile!   28. aprill, Jaik, kell 20.30: Ledisi Sings Nina (USA) Ledisi (vokaal), Brandon Waddles (klaver), Antone „Chooky” Caldwell (bass ja kitarr), Greg Clark (trummid). Festivali lõpetamise au jäi seekord USA lauljatari Ledisi (nimi pidavat joruba keeles tähendama „midagi esile kutsuma”) õlule, kes esitas selleks Nina Simone’ile ja tema loomingule pühendatud kava, mille eest ta pälvis oma 13. Grammy-nominatsiooni. Kava mõistmiseks peame seega minema umbes nelikümmend aastat ajas tagasi. Tundub, et solist on sellega hästi hakkama saanud, „Jazzkaarel” esitatud album „Ledisi Sings Nina” on pälvinud kriitikutelt ülivõrdes hinnanguid. Lauljatari võimas, kuid vajadusel ka pehme hääl laseb kasutada igasuguseid värvikontraste, nagu oli iseloomulik ka Nina Simone’ile. Ansambel koosseisus Brandon Waddles, Antone „Chooky” Caldwell ja Greg Clark suutis luua väga stiilse, ajastukohase meeleolu. Pungil täis saal oskas seda vääriliselt hinnata ja nõudis välja ka lisapalad. Stiilne lõpp värvikale ja väärikale üritusele! Soovigem tegijaile jätkuvat jõudu ja jäägem huviga järgmist festivali ootama.       The post „JAZZKAAR” 2024 appeared first on teater. muusika. kino..

  • PIMEDUS TULEB TUPPA
    on 21.06.2024

    Ben Lewis, „Süsteem”. Tõlkija, lavastaja, lava- ja muusikaline kujundaja: Andres Noormets. Kostüümikunstnik: Maarja Viiding. Valguskujundaja: Villu Konrad. Videokujundaja: Margo Siimon. Laval: Rait Õunapuu, Marika Palm, Martin Mill, Alden Kirss, Tanel Ingi; ekraanil: Meelis Rämmeld, Gerda Sülla, Andres Noormets; hääl: Laura Kalle. Esietendus 13. IV 2024 Ugala väikeses saalis.   24. veebruaril 2022 muutus kurjus konkreetseks. Andres Noormets, kes sel päeval viibis Tai Kuningriigis, jäädvustab oma lühikuuldemängus „1 päev/1000 aastat” (Raadioteater, 2023) momendi, mil ta loeb telefonist uudist sõja algusest Ukrainas:         paari hetkega möödub silme eest       tuhandeid päevi ja aastaid         mul on tunne       et ma kukun       kuristikku   Teatriski tunnetame seda kuristikku, kogeme kurjuse peegeldusi kahel viimasel aastal kindlasti rohkem ja valusamalt kui varem. Antiiktragöödiast lähiajaloo mõtestamiseni, klassikatõlgendusest vahetuma sõjakroonikani. Isegi (näiliselt?) muretut komöödiat mängides ja vaadates, meelelahutusest teadlikuna, ei katke kestev olevik. Iga etendus toimub siin ja praegu, seega mõjutab ümbritsev tegelikkus näitleja ja publiku kohtumist alati. Andres Noormetsa lavastused pärast 24. veebruari 2022: Tšehhovi „Kirsiaed” Ugalas, Tracy Lettsi „Linda Vista” Endlas, Martin Alguse/Noormetsa kuuldemäng „The Lion” („Lõvi”) BBCs, Shakespeare’i/Noormetsa „Lear” Tallinna Linnateatris. Ugala mängukavas püsib publikumenukina Andrew Bowelli „Surmkindlad asjad siin elus” (2019). Vanemuises jõudis viimase mängukorrani Ferdinand von Schirachi kohtudraama „Terror”. Võrreldes esietendusega sügisel 2021 oli „Terrori” viimane etendus 2. mail 2024 pinevam, publiku osaks jääv otsus „süüdi või süütu” eetiliselt veelgi keerukam, osatäitjad aga sedavõrd keskendunud ja kohtuprotsessi teenistuses, et absoluutselt veenvalt kõlas Eesistuja (Merle Jääger) väide: „Loomulikult ei kanna me siin näidendit ette, lõppude lõpuks pole me ju näitlejad.” 13. aprillil 2024 esietendus Ugalas „Süsteem”, autor Ben Lewis. BBC kuueosalise järjekuuldemängu teksti on lavastaja Noormets veidi kohandanud ja tihendanud, lisanud mõne teravmeelse nükke ja koduse kõlaga nime. Olen lavastust näinud kolm korda. Esimene kord ei tuleks nagu arvesse, kuna nägin läbimängu, ometi oli kaasakiskuv esmamulje abiks trilleri sisukäänakute taipamisel, pusletükkide kokkupanekul. Tänu sellele sain 22. aprilli külalisetendusel Kumu auditooriumis keskenduda raju energiaga laetud ansamblimängule ja märgata uusi detaile. Saalis oli palju noori, kelle reaktsioonides oli kuuldav elevus. Kolmas vaatamine koduteatris, Ugala väikeses saalis 4. mail, oli kõige terviklikum elamus. Publik jälgis haudvaikse tähelepanuga, alles teise vaatuse lõpupoole kostis paar pinget lõdvendavat naeruiili. Pärast vaatamist kuulasin ka BBC raadioseriaali: laitmatult professionaalne, ent süžeed teades igavam kui teatrilavastus. Jani (Rait Õunapuu) siseheitlus, rohmakas tundlikkus on loetav ta silmist, häälekõlast, füüsisest. Saatesõnas „Süsteemile” tõdeb lavastaja: „See räägib õrnusest südames ja kuristikest teadvuses.” Taas märksõna „kuristik”. Osavalt komponeeritud põnevusdraama teljeks on salastatud organisatsioon Süsteem, kus manipuleeritakse noorte meestega. Laval, täpsemalt ekraanil, nendib teadlane dr Karl Hasser (Andres Noormets): „Kuna noored mehed ei karda riske, siis te võite panna nad tegema peaaegu kõike.” „Süsteemi” konspiratiivne grupeering tuletab meelde Dostojevski romaani „Sortsid”, aga polegi vaja nii kaugele minna, masendavalt haakub lavalugu hiljutiste uudistega Eesti neonatsidest, kes värbavad 10–12-aastaseid poisse. Ugala teater soovitabki „Süsteemi” alates 12. eluaastast, noortele võiks karm lugu toimida hoiatusena, miks mitte lausa koolitusena. Tõsi, peategelane Jan on 27-aastane ja „Süsteemi” adressaat avaram kui üksnes noor publik. Süžee tasandil on tegu põnevust kruviva, mitme puändiga manipulatsioonimehhanismide paljastamisega, millega kaasneb psühholoogiline sissevaade inimhinge. Noormetsa lavastus keskendub tegelaste sisemaailmale põhjalikumalt kui kuuldemäng. Rohkem on tehtud noorte tegelastega lavalugusid kiusamisest virtuaalmaailmas; „Süsteemis” pole see peamine, kuigi oma roll on arvuti kaudu jälgimisel-mõjutamisel ja sotsiaalmeedial. Kõlama jääb pärismaailmas elamise ja suhtlemise asendamatus. Jani ja tema (pool)õe Maia (Marika Palm) lähedusest, perekonnatundest Süsteem jagu ei saa. Ülesehituselt sarnaneb „Süsteem” seiklusfilmiga, repliikides viidatakse kerge irooniaga Tarantinole ja Nolanile. Esmamuljes tundus kuhjuvate sündmuste action-filmilik kirjeldus isegi ebareaalne, hiljem enam mitte. Usutavus oleneb suuresti Maia (Marika Palm) loo vahendamise ehtsusest, hasardist, spontaansest vaprusest. Raadioteatri, antud juhul siis nähtavaks mängitud kuuldemängu, muudab vaimustavaks piirideta kujutlusvõime äratamine ja usaldamine. Sõna ja helide vägi. Noorele vaatajale on see korralik keskendumis- ja kuulamisoskuse treening. Ent lavastus on ülimalt dünaamiline, näitlejate mäng äge, nõuab nii füüsilist kui vaimset võhma, kolm tundi möödub kui silmapilk. Uudis, et „Süsteemist” tehakse BBCs ka teleseriaal, muudab mu pigem skeptiliseks. Et vägivalla naturalistlikust, silmaga nähtavast kujutamisest hoopis mõjusam on tinglikkus, kinnitavad praeguse teatripildi sündmuslavastused: Tanel Jonase „Meie klass” Ugalas ja Laura Jaanholdi „Kurjus” Endlas. Võrreldav on „Kurjuse” ja „Süsteemi” kirjelduste sugestiivsus. Algmaterjaliks on kuuldemäng, aga sellest ei järeldu, et „Süsteem” oleks kinnisilmi kuulatav. Nüansid näitlejate mängus, pilgud ja kehakeel, hoogsad misanstseenid on liiga põnevad, ei jäta mahti silmi sulgeda. Nagu ka tegevuspaiku ja meeleolu hoobilt teisendav valguskujundus (Villu Konrad). Muide, valgusemäng ja tervikpilt on parajalt distantsilt vaadates paeluvam kui esiridades, samamoodi ka lavastuses „Lear”. Helimaastikud väga ei domineeri, ehkki muusika on Noormetsal ikkagi oluline. Kaklust kirjeldades võimendab kaja käelöögid vastu lavapoodiumi valusvaljuks. Kui perekonna must lammas Jan oma ema ja võõrasisa pulma-aastapäeva peol kontvõõrana raevuhoos šampanjapudeli lõhub ja pageb, jääb kildude kõlin rütmistatud kordusena kuulmetesse kummitama. Laval on raadioteatri salvestusele omased stuudiomikrofonid, mis markeerivad telefoni, kõne katkestab peopesalöök vastu mikrofoni. Mängus on ka päris nutitelefon, mis seostub eelkõige Maiaga, kes väljaspool Süsteemi püüab oma venda Jani aidata ja kaitsta. Lavapoodiumi kasutab Noormets väikese saali lavastustes universaalse tegevuspaigana alates Martin Alguse „Janust” (Endla 2008), leidlikult detaile varieerides. „Süsteemi” hall poodium mõjub lohutu ja kodutuna, samas vähendatud mõõtmetega rokk-kontserdi lavana, mis haakub värvatud noori mehi peibutava elumuutusega, igatsusega olla oma loo staar. Lavasõrestiku ehk valgustellingute küljes rippudes sooritavad Süsteemi liikmed muljetavaldavaid füüsilisi harjutusi. Olustikust lahti ütlemine võimaldab tegevuspaiku sekundiga muuta, see loob ühisosa kuuldemänguga. Rekvisiite praktiliselt ei ole, üksnes paar määrava või saatusliku tähtsusega asja, nagu punane plekk-karp ja sätendav mälupulk. Kostüümikunstnik Maarja Viiding kujutab Süsteemi liikmeid silmapaistmatute ja anonüümsetena, sarkastilise värvilaiguna eristuvad vaid Maia isa (Tanel Ingi) roosa särk ja punased trennidressid, nagu ka Ingi teise rolli, uurija Tamme, beež riietus. Peategelane, kelle saatust kasvava kaasaelamisega jälgime, on Jan. Rait Õunapuu näitlejateel on see roll oluline, maksimaalselt pingestatud. Jani siseheitlus, rohmakas tundlikkus on loetav ta silmist, häälekõlast, füüsisest. Meelde jääb valguskujundusega võimendatud viiv, mil Jan avastab turvakaamera lõksu: pikk noor mees tardub otsekui ebareaalses stoppkaadris, hallika varjuna, silmades valvsus ja hirm. Jani üritab Süsteemiga seotud sekelduste puntrast päästa tema õde Maia, kes esialgu ei taipa, mis jamasse vanem vend jälle on sattunud, kuid asub ometi kartmatult tegutsema. Jani ja Maia tegevusliinid kulgevad paralleelselt, aga teineteise poole püüeldes, nende ühtehoidmine, perekondlik kuuluvustunne ongi kõige tähtsam, eluterve vastukaal Süsteemi survele. Jan ja tema kamraad Süsteemis, Koiott (Alden Kirss) on koosmõjus sedavõrd erksad ja hoogsad, et suudavad kahekesi edasi anda kogu liikmeskonna dünaamika, pingevälja eufooriast meeleheiteni. Nii Jan kui Koiott kahtlevad Süsteemis, erinevatel ajahetkedel. Koiott kaalutleb intellektuaalsemalt, Jani umbusk on vaistlik. Alden Kirss mängib Koioti, kelle pärisnimi on Rene, sümpaatseks. Rene nutikus arvutite maailmas lisab talle eraku kerget autismi; näitleja sarmikus aga toonitab tegelaskuju madalat enesehinnangut, mis loobki pinnase temaga manipuleerimiseks. Oluline isik on poisse allutav boss Aleks ehk Draakon (Martin Milli stiilne, hiiliva olekuga roll), kelle tegutsemise motiivid selginevad ajapikku. Kõnekas on koolivendade ja kunagiste sõprade Jani ja Aleksi kohtumine ööklubis, ilmekalt vastandlik kummagi kehakeel, kogu olek. Aleksi tantsuliigutustes ilmneb rauge üleolek, häirimatu, kummatigi veidi (üle)rõhutatud enesekindlus; Jan jääb kähku purju, lobiseb mõõdutundetult, Aleksi muutumisest lihtsameelselt rabatud. Janis on ebastabiilsust, eneseõigustuse rabedust. Puudutav stseen on Jani kaklus Koiotiga — reaalseid kaklusi näeb laval vähe, seetõttu on need mõjusad. Jan ei tahaks üldse kakelda ega ole loomult vägivaldne, tõrgub, kuni kaotab enesekontrolli, muutub Koiotti kägistades metsikuks. Siin elustub minevik, saame aru, mismoodi Janil koolipoisina oma õe kaitseks välja astudes silme eest mustaks läks. Hiljem kordub sarnane kägistamine nagu peeglis, kui Jani võõrasisa poisi seljatab. Võõrasisa Heinzi mängib Tanel Ingi napilt, piisavalt lodeva ja silmakirjatseva tüübina, ainuüksi põlgus, kui mees maas lamavat Jani jalaga lööb, paljastab tema mölakluse. Oluline isik on poisse allutav boss Aleks ehk Draakon (Martin Milli stiilne, hiiliva olekuga roll), kelle tegutsemise motiivid selginevad ajapikku. Süsteemi tasandites, mis tuleb läbida, on kindel koht alandamisel, reetmine toob kaasa karistuse, mis võib olla julm, kuni sandistamiseni. Esimene tasand „Võta alasti!” on šokk nii Janile kui publikule — kui saal äkitselt valgeks tehakse, saavad meist hoobilt Süsteemi (kaas)osalised. Nagu vastukaaluks esimese tasandi häbitundele lahvatab hiljem, kolmandal tasandil „Välitööd”, maskuliinne joovastus, Jani ja Koioti terve keha ja vaimu „loomastumine”, naudingule andumise pöörane õhin. Üks refräänlause, mida Aleks kordab Jani ja küllap teisigi töödeldes: sul pole midagi kaotada. Jani isa tegi enesetapu, kui poeg oli väike. Jani ja Maia ema jääb lavataguseks tegelaseks, kellest ainult räägitakse. Tõik, et ema pojaga ei suhtle, toonitab Jani kasuisa vilumust oma peret kontrolli all hoida. Aga Jani ja tema (pool)õe Maia lähedusest, perekonnatundest Süsteem jagu ei saa. Maia on mitmekihilisem tegelane kui pealispinnal näi(ta)b; Marika Palmi roll on tekstimahukas, tema lavaelus peitub võimalusi lisada veelgi peeneid teeskluse variatsioone, vahelduvaid intonatsioone, emotsioonide virvarri. Jan seevastu ei oska ega suuda teeselda, teeb lolle vigu, jäädes südamepõhjas õiglaseks. Mustvalgel ekraanil on üks tegelane erandlikult värviline: Jani tüdruk Christin, keda Gerda Sülla kujutab just paraja naiivsusega. Selle suhte ohverdab Jan kuulekalt, ehkki kahetsusega Süsteemile. Kui Jan pärast esimest Süsteemist pagemist naaseb, karistatakse teda suhteliselt leebelt, aga vastikult — pimedusega. Tõmmatakse kott pähe ja tõugatakse lavapoodiumi alla, tekib kujutlus rõskest keldrist. Enne on Koiott öelnud ettekirjutatud sõnad: „Me peame olema kindlad, et sa usaldad meid.” Heitunud Jan karjub pimedusest: „Ma ju usaldan…” See usalduse mõiste moonutamine jääb teemana kandma, et virguda mälus lavastuse lõpuhetkel. Martin Milli Aleks näitab oma tõelist palet alles viimases monoloogis, koolikiusamise teema on loogiline ja siiski ootamatu, ehmatav. Aleks jutustab väikesest paksust poisist, kes ta kord oli, kõrvalpilguga ja tema-vormis. Aleksi unelm „Aga mis siis, kui tal oleks oma armee…” kandub tähenduslikult meie oleviku kuristikuni. Kus on, kus on kurja kodu… „Süsteemis” on üks superroll. Seda kirjeldab Jan niimoodi: „Me vaatame päranisilmi seda meest ekraanil — ta on meie kangelane mustas T-särgis, kes teab kõike. Ta on Kaur Lõvi. Ta on selle enesearengu programmi looja, millega me kõik ühinenud oleme — ta on Süsteemi looja ja arhitekt.” Kaur nagu lind ja Lõvi nagu loomade kuningas — selline nimi on Noormetsa krutski, vallatlev viide kuuldemängule „Lõvi”. Meelis Rämmeld on Kaur Lõvi rolli hiilgav valik. Tema videopöördumised lummavad. Rämmeldi madal hääletämber hüpnotiseerib, muigav kiusatus on võrrelda teda Kašpirovskiga, kui veel mäletatakse tolle psühhoterapeudi teleseansse 1990-ndatel. Kaur Lõvi kõnerütm, iga lause ja paus on väljapeetud, hoolikalt timmitud. Tema trumbiks on ka välimus, lihtsalt üks isikupäratu habemik mustvalgel ekraanil. „See on üks neist nägudest, mis tundub kõigile tuttav,” mainib Koiott. Karismaatiline ilmetus! Jube täpselt on kalkuleeritud langetatud pilk, vaid harvadel hetkedel tõstab Lõvi silmad. Iseäranis vaimuka hüüumärgi aga lisab sürpriispersoon nimega Lauris Karu — Rämmeldi häälel telefonis on täiesti teine kõlavärv, logisevas kõnerütmis mõnulev laokil bravuur. Muide, Maia viide meie kodumaisele seriaalile, kus kolm õde arveid klaarivad, muutub korraks topelthumoorikaks, sest kui Maia politseinik Tammele kõik oma avastused Süsteemi kohta välja laob, meenub Tanel Ingi osalemine seriaalis „Pilvede all”! Tore on jälgida, mismoodi Ingi uurijana vaikib. Maia närvlik jutuvool muutub aina absurdsemaks; politseiniku vaatepunktist tundubki sõnalaviin jabur, aga kuulaja neutraalsusest pole võimalik midagi välja lugeda. Ometi taipame Maiaga samastudes, et uurija Tamme ei maksa usaldada, tema ei aita Jani kuidagi, vastupidi. Dr Karl Hasser (Andres Noormets): „Kuna noored mehed ei karda riske, siis te võite panna nad tegema peaaegu kõike.” Elena Koidu fotod Noormetsa lavastuste üks läbiv sõnum on, et meie ainus toimiv kaitse, ainus lootus kuristiku serval tasakaalu hoida on lähedased inimesed. Lavastuses „Stockmannid” (Ugala, 2010) seab Noormets Ibseni nimitegelase väitest „Kõige tugevam mees maailmas on see, kes on kõige üksikum” ülemaks perekonna. „Surmkindlad asjad siin elus” keskendub pere ühtehoidmisele ja laialilagunemisele, aga isegi lagunedes jääb miski alles. Lõpuks vaevad (sõnast „vaagima”) nii komöödia „Linda Vista” kui tragöödia „Lear”, kumbki omal kombel ja omas žanris, perekonnatu pidetust, isikliku turvavõrgu rebenemist. Õe ja venna läheduse teema kumas läbi ka „Kirsiaias”, Mari-Liis Lille (Ranevskaja) ja Aarne Soro (Gajev) nukra huumoriga partnerluses. Perekonnateema variatsioonidele Andres Noormetsa loomingus võiks pühendada süsteemse uurimuse. „Süsteem” lõpeb Jani sõnadega: „Pimedus tuleb tuppa. Seal pole mingeid tasemeid ega tasandeid, seal pole mingeid reegleid, seal pole meie teekonna kaarti…” Lava ongi sellal pimenenud. Vaikuseviivul enne aplausi, kui valgus naaseb, lebavad Jan ja Maia põrandal. See ei tähista kakluses alistumist ega lamava kiskja eufooriat nagu kuttidel Süsteemi tasanditel. See on puhkehetk. Õnnelikust lõpust on asi kaugel, tulevik on tume, maailm karm paik. Aga siin ja praegu on vend ja õde koos. Ja meie teatrisaalis oleme koos nendega. Hingetõmbehetk halastavas, looduslikus, loomulikus pimeduses. Olgu see hetk kui tahes üürike, aga korrakski on see lohutav. Olevikku päriselt usaldav. The post PIMEDUS TULEB TUPPA appeared first on teater. muusika. kino..

  • Kuidas inimest ära tunda (ja tõlkida)
    on 10.07.2024

    ANU SALUÄÄR: Me räägime 25. juulil 2014 Maiga Varikuga, kes on sündinud 11. juulil 1934, töötanud 37 aastat „Eesti Raamatu” tõlkeilukirjanduse toimetuses, tõlkinud koos Jüri Ojamaaga „Meistri ja Margarita”, peale selle hulgaliselt muud head venekeelset kirjandust, ning olnud „Loomingu” keeletoimetaja alates 1999. aastast. The post Kuidas inimest ära tunda (ja tõlkida) appeared first on Looming.

  • Kosmonautikapäev
    on 08.07.2024

    Jälle olin teel, jälle bussis, treppidel, liftis. Polnud S-i ammu näinud. Seesama väike toake, armsake, hubane, kellestki jäänud mööbel, vaade aknast kaugele üle tuledes linna, kusagil all sagivad elanikud planeedil, perenaised tulevad töölt, loomulikult poekotid ja vinguvad lapsed käe otsas, mehed rehvivahetusest, noh näiteks, see on neil ju tõsine päevakava, hämarates nurgatagustes kriminaalid, siin-seal keldripoed, ikka veel hingitsemas, pandimajad, kahtlased rõdualused. Sinu leebe naeratus ja sassis kulmud, näh, ära põe nende kulmude pärast, need on lahedad. Ei allu valemitele. Osake sellest valemist mu käe ümber, mäletad. The post Kosmonautikapäev appeared first on Looming.

  • Looming 7 2024
    on 04.07.2024

    Carolina Pihelgas | sonetid I–V Brigitta Davidjants | Tsavt tanem Lauri Sommer | *Elu räägib meiega ja inimesed on ta laused jt luuletusi Armin Kõomägi | Taevas. Katkend romaanist Ellen Emilie Laaksonen | *ööbikueostusi myyri ladudes jt luuletusi Tauno Vahter | Elevandi üksildus. Katkendeid romaanist Robin Robertson | Aberdeen / Varitsus / Joodik pargis jt luuletusi Tarmo Teder | Kuidas me mu ära sõime Kaie Ilves | *nii salalik, vale ja võõrik / justnagu kratt jt luuletusi Julius Ürt | *laul sina / *must auk / *spektri äärtel Merike Õim | *Jääb üle vaid kulgeda rööbastena kõrvu jt luuletusi Häniläne | Jalutusskäük Ere Kürsa | Võromaa illos naanõ / Käekirjätä jt luuletusi Kirjanik loeb. Leelo Tungal Ave Taavet / Elisa-Johanna Liiv | Kõige olulisem on olla normaalne ­inimene Henrik Visnapuu esimene armastus. Valik kirju Maria Lentsole 1907–1913 (II) Ave Taavet | Alkeemilisi aspekte Teet Kallase loomingus Olga Titova | Kirjanik, kes esindas ainult iseennast. Gohar Markosjan-Käsperit meenutades Juhan Voolaid | Kas usuvaba eestlane on ohtlik? Leo Luks | Tundekeelte vaikne helin Peeter Sauter | Kirves ja irve Eero Epner | Punkti asemel Mihhail Trunin | Lugeja vastu Janek Kraavi | Melanhoolne metafiktsioon Kroonikat Ingrid Velbaum-Staub | HeadRead 2024 Madis Vainomaa | Naised köögis, kirjanikud bordellis The post Looming 7 2024 appeared first on Looming.

  • Kroonikat
    on 04.07.2024

    1. juunil toimus Tallinna loomaaias Tallinna Keskraamatukogu korraldatud looduse lugemispesa, külas oli Sirly Oder. 5. juunil toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis kirjanduslik kolapäev, kus müüdi uusi ja vanu raamatuid. Esinesid Ingrid Velbaum-Staub, Jürgen Rooste, Veronika Kivisilla, Øyvind Rangøy, Ave Taavet, Hasso Krull, Kuido Merits, Maria Esko, Asko Künnap, Kätlin Kaldmaa, Hanne­leele Kaldmaa ja Maarja Kangro. 6. juunil esitles Tõnu Õnnepalu Vanalinna Rahva Raamatus oma teost „Siinpool vaikust”. Autoriga vestlesid Joonas Hellerma ja Jaan Tootsen. 7. juunil toimus Tartus Küüni tänaval üritus „Tartu linna luuletänav”, kus tänavale paigutatud telkides oli võimalik kirjutada luuletusi ja luua luulekollaaže. 7. juunil esines Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas Andrus Kivirähk. 7. juunil toimus Tallinna vanalinna päevade raames Tallinna Keskraamatukogu korraldatud lugemispesa, külas oli Laura Evisalu. 7. juunil esitles Lauri Sommer Tartus Tampere majas enda koostatud ja tõlgitud muinajutukogumikku „Ilmaveere jutud II”. Kogumikku esitleti ka Von Krahlis 8. juunil ja Võrus Kreutzwaldi muuseumis 14. juunil. Raamatust kõneles Lauri Sommer, Tallinnas ja Tartus esitas valitud palu Anne Türnpu. 7.–9. juunini toimus Kärdlas Hiiumaa kirjandusfestival. Üles astusid Tiit Aleksejev, Eero Epner, Mika Keränen, Järvi Kokla, Kadri Lepp, Piret Saluri, Joonas Sildre, Ilmar Tomusk, Tõnis Tootsen, Tõnu Õnnepalu, Hannu Oittinen, Mae Lender jt. Toimusid kontserdid, raamatumüük, Eesti Lastekirjanduse Keskuse programm ja palju muud. 8. juunil toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis mudilashommik. 8. juunil toimus Tartu Lodjakojas „Linnujämm”, kus esinesid Doris Kareva, Penny Boxall ja Jane Boxall, Ville Hytönen, Øyvind Rangøy, Roomet Jakapi ja Taavi Tulev. Musitseerisid Ott Lepland, David Rothenberg, Daahoud Salim, duo Maarja Soomre ja Maili Metssalu ning kammerkoor SoLeMiJo. 9. juunil toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis kirjanike liidu noorte üldkogu, noortesektsiooni uueks esimeheks valiti Kirke Mänd. Juhatusse valiti Katrin Kõuts, Kairi Joasaar, Alexander Kaseste, Marie Ojamaa ja Richard Jerbach. Esinesid Maara Parhomenko, Reijo Roos, Richard Jerbach ja Ainar Vau. 11. juuni kirjanduslikul teisipäeval toimus kontsert-luulekava „Mängi linti uuesti” / „Replaying The Tape”, kus esinesid Penny ja Jane Boxall. 11. juunil kohtusid Lähte raamatukogus lugejatega Jaan ja Lea Malin. 12. juunil toimus kohvikus Käkk Värske Rõhu ja Eesti Novelli konkursi „Värske novell” auhindamine. Peapreemia pälvis Triinu Kree, eripreemiad Katarina Kuningas ja Jane Leinfeld. Musitseerisid Aneta ja Natali Ponetajev. 13. juunil anti Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis üle Siuru stipendium, mille pälvis Riste Sofie Käär. Esines laureaat koos Alexander Kasestega, sõna võtsid Maarja Kangro ja Märt Väljataga. 14. juunil esitles Tiit Aleksejev Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis oma romaani „Taevaminejad”. Autoriga vestles Andrei Hvostov. 14. juunil anti üle Tallinna Ülikooli kir­jandusauhinnad. Algupärase kirjandusteose kategoorias pälvis auhinna Elo Viiding luulekogude „Ellujäämisrežiim” ja „Vastukajad” (koos kunstnik Santa Zukkeriga) eest. Ilukirjandusliku lühipublikatsiooni preemia sai Kristjan Haljak pala „Relvad naistele” eest (Vikerkaar 2022, nr 3) ning tõlkeauhinna pälvis Margus Ott „Zhuāngzi sisepeatükkide” tõlke eest. Žüriisse kuulusid Rebekka Lotman (esimees), Epp Annus, Saara Lotta Linno, Mart Kangur ja Mihhail Trunin. 14. juunil toimus Tartu Kirjanduse Majas ulmereede, kus esitleti Leo Kunnase raamatut „Puhastuskülm”. Autoriga vestles Veiko Belials. 15. juunil toimus kultuuriklubis Salong esoteerikaõhtu, kus esinesid ettekandega Paavo Matsin ja Siim Lill. 17. juunil esitleti pubis Kennedy’s James Joyce’i „Ulyssest”. Raamatust kõnelesid tõlkija Paul-Eerik Rummo ja Märt Väljataga. 18. juuni kirjanduslikul teisipäeval toimus Tartu Kirjanduse Majas ja kultuuriklubis Promenaadiviis Fööniksi festival, millega tähistati Hannes Varblase 75. sünniaastapäeva. Üles astusid Mihkel Mutt, Toomas Raudam, Tarmo Teder, Merca ning Andres Roots.     The post Kroonikat appeared first on Looming.

  • Mis saab inimesest
    on 03.07.2024

    Carolina Pihelgas: „Lõikejoon”. The post Mis saab inimesest appeared first on Looming.

  • Ave Taaveti piparkoogimajake kui põgenemistuba
    on 03.07.2024

    Ave Taavet: „Kasukas”. The post Ave Taaveti piparkoogimajake kui põgenemistuba appeared first on Looming.

  • Õnnitleme
    on 01.07.2024

    1. juuli – Merle Karusoo 80 1. juuli – Olavi Ruitlane 55 3. juuli – Viiu Härm Rummo 80 3. juuli – Hannu Oittinen 65 11. juuli – Maiga Varik 90 11. juuli – Taavi Kangur 50 20. juuli – Epp Petrone 50 28. juuli – Juku-Kalle Raid 50   The post Õnnitleme appeared first on Looming.

  • Tiigritest ja korgidest. Eesti luule 2023
    on 30.06.2024

    Kummaliste-kummituslike ja rabavate-tabavate ja uimas uitlejate ja rõkkavalt roojaste ja malbelt (ning mitte nii malbelt) masohhistlike ja igasuguste muude luuletajate hulk on meil sedavõrd suur, et sellest ei oma täit pilti mitte keegi (ka mitte ekslik ja surelik luuleülevaatleja): üks on kindel, põua-aastaid ei ole, tavalise tagavaratabureti asemel on vaat et tagavara-pingiread… Ei, muidugi, mitte et kõik nii oivaline ja vapustav oleks, maailma muutev, aga kümmekond või enamgi noorema(poolse)t tippluuletajat on meil kindlasti. Kui mõnel ei ilmu tänavu kogu, tuleb see järgmisel aastal või aasta-paari pärast. Ja maailm on jälle mingis mõttes parem paik. On üks kahest-kolmest säravamast-külluslikumast perioodist eesti luuleloos. Meediumid on teised, pole võõrvõimu (veel) kõri pääle pressimas, pole ühtki kindlat Pegasust või Wernerit – või on neid isegi liiga mitu –, pole lugejahorde ega väljapaistvat rahvuslikku positsiooni ja tuntust-mõjukust (ei feimi ega sulli), aga on suur viljakas kogukond, kes vähemasti ühel või teisel moel tollel virvarril ja tohuvabohul silma pääl hoiab. Kas vanemal põlvkonnal – mu lemmikutel, õpetajatel-teejuhtidel – pole siis õigus, kui mõni neist näiteks huikab, et kõik kirjutaksid justnagu sama luuletust? See on tunde- ja tunnetusteravuse küsimus. Kummaliste roogade rägus hakkavad eksootilised või veidrad maitsed tunduma ühtmoodi uued või võõrad, hääled moodustavad kakofoonia… Paljud on üles kasvanud koos me viimaste kümnendite mõjukama hääle, Hasso Krulliga – neid huvitab mingis mõttes seesugune lagundamine-lammutamine juba iseenesest. Korraga dekadents ja avangard: lasta luule laguhunnikust tärgata vohaval elul, kust tõuseb-kerkib kummalisi gaase, sagib seninägematuid koprofaage… Ei, ma jään oma juurde: ma usun, et me saaksime kirja panna ca 40 alla 40-aastast luuletajat, kellelt on ilmunud või ilmumas väga kõvasid tekste. Lisaks kamaluga noid, kes tolle vanuse­piiri juba ületanud ning tõeliste tõbrastena edasi luuletavad (kes see oli, kes ütles, et üle neljakümnene inimene, kes luuletab, on lihtsalt tõbras?) ning mingis mõttes ikka veel tänase luule raskekaalu ja keskme moodustavad. Kuigi: on see ikka nii?   Mingis mõttes on 2023. aasta luule olulisim tekst Joonas Veelmaa „ma luuletaja olen olen luuletaja” (vt Sirp 15. IX 2023 ning erinevad YouTube’i-salvestised). Veelmaa võitis läinud sügise hakul Eesti Poetry Slami ehk luuleprõmmu – juba paarikümne aastaga meilgi traditsiooniks saanud luule meelelahutusliku-võistlusliku vormi ühe võimaliku variandi. Ning siis 2024. aasta alguses ka Euroopa prõmmimise. Ma ei taha ennast liialt korrata, aga jupp jagu luulest on läbi aja ja loo olnud kõrvaga „lugemiseks”, ettekandmiseks. Taarka loost on meeles laulueitede heitlused, eks jutuvanadki mõõtnud maad, vana vaga Väinämöinen laulis konkurendid suisa sohu… Lisaks paratamatus: kui raamatute tiraažid on langenud paarisaja-kolmesaja kanti, siis ilmselgelt hõlmavad hooajalised või igakuised või ka sporaadilisemad luulesündmused pikapääle suuremat publikut kui üks üksik üllitamine. Veelmaa: ma luuletaja olen olen luuletaja / loov inimene / loovaid mõtteid täis / AUH! AUH! AUH! AUH! / kas keegi uskus et kohe / teksti alguses tuleb koera haukumine? / üks vist uskus / ilmselt ka luuletaja // nii palju mõtteid tiirutab ümber pea kui sa / luuletaja oled oled luuletaja / nagu kärbsed / kopp-kopp kas võib sisse tulla / no tulge-tulge aga siin on juba suht crowded / sõnad seosed läbisegi / kõike sidumas killuke / valu // sedasama valu mida tunnevad ka / lihtsad inimesed aga erinevalt nendest / oskan ma seda sõnastada [—] järgmise luuletuse pealkiri on nukrus / ja see koosneb ainult pausist mis ei kanna // ma tean et lihtsad inimesed on ka nukrad / aga mina kirjutan sellest luuletusi // ja armastusest luuletan / ja reisimisest luuletan / ja poeskäimisest luuletan [—] tipus ootab meid kõiki üksindus // ja üksindus on nagu / puu // ja järv on nagu jõgi [—] ma tean et nii mõnigi tavaline inimene / ütleb ka selle luuletuse kohta et / oh täpselt minu mõtted / nagu oleks ise kirjutanud // aga vat ei kirjutanud // võib-olla järgmises elus / siis kui sinagi enda kohta öelda saad et/ ma luuletaja olen olen luuletaja Panite tähele, eks, ma ei öelnud, et see on aasta parim poees. Aga see on omal moel üks oluline luuletus, meie aja nägu ja märk, lavaluule ja -huumori põkkepunkt, mis eeldab publikut, eeldab terakest huumorisoont ja samas ka säärast kergelt eliidipõlgurlikku tsooni, et nautida toda muhedat ülbamist. Mis kindel, on see, et elusal luulel on vaja praegu ka elusat publikut. Need hilisõhtused kokkuhoovamised ei tule muidugi sellest, et kellegi värsid oleksid ära keelatud või et neid ei avaldataks (kuigi kogu trükkimist ei saa tänapäeval õigupoolest „avaldamiseks” nimetada, sest avalikkusest jääb see üsna kaugele), aga see kogudus, kogukond, leiab üksteist üles ning saab nõnda olla osaduses sellega, mis poeesias omamoodi pühaks on jäänud. Suuline sõna kannab, susiseb. Järgmiseks võiks kirjutada keegi, kes oskab sellest kõrvaltvaatajana kõnelda…   Siinkohal on vaja teha tänulik noogutus ka vana kooli trükimeediale: Loomingule, Vikerkaarele ja Värskele Rõhule. Täpselt nagu luuleõhtutelgi, on siin publik märksa suurem, ja staaridel oma lugejate kogukond. Näiteks Triin Paja või Sveta Grigorjeva või Piret Põldveri või Maarja Kangro või fs-i või Ivar Silla nimi võib panna Loomingut haarama mõnegi luulelugeja, kes just seda tänaste ­laulude ­lahmakat ootab. Juba ainuüksi Kruusa Kalju, Tõnis Vilu, Kristjan Haljak on autorid, kelle pärast loen ajakirja luuleosa. Vikerkaares läinud aastal ka näiteks Robert Kurvitza, Kiwa, Taavi Eelmaa poeetilised sekkumised, ja muidugi Mart Kangur – temale ma annaksin ühe eraldi auhinna, sest Kanguri toored, emotsionaalsed, napid, karused, isegi robustsed poeesid Facebookis (midagi noist vist jõudis ka trükki) olid 2023. aastal ka üks ellujäämiskogemuse allikas! Ütleksin, et järjepidevalt lugedes olid Kanguri tekstid ühismeedias (mulle) 2023. aastal üliolulised. Aasta lõpus mõjus kokkuvõttena, joone allatõmbamisena Taavi Eelmaa poees Vikerkaares (nr 12) „Oi, te kioskid, nüüd tuleb ZAUM! Satiiriline värssmonoloog vaimuka kupleega, klaveril Kaur Kender”: Kuus vahvat selli nägid kord ühtsama jälki und – / kuis naksub taburet neil palja jala all / ning kõri rõhumas pidžaama­kuue õmblus. / Oh õudu! // Teeb asja veidramaks, et üksteist pikki aastaid nad näinud pole. / Põgus kohtumine siin ja seal kui välja arvata. / Ja nüüd, sel öisel surnud tunnil, / tumedal kui nende hing, / sama uneviirastus neid kõiki tabab. / Üks ilge kokkulepe neile meenub, / mis sõlmitud sai inimestest eemal, hämaruse­udus, / mis polnud maa, ei õhk, ei vesi. / Kuid järsku! // Mis higi külm, mis lämmatus? / Mis kivi ihub hirmu tera keset magajate hingetõmbeid, / nii ohkvel sügavaid, et kuulmatuks / jääb enda kloppiv süda? / Või on need hoopis sosinad, mis tõusnud needusest / ja sosistavad õudse kokkuleppe julmi reegleid? [—] Mõni hommik algab mõru muie suul / ka mul, kes ma sirgusin torniks / putkade linnas. Inimsööjataimeks / läbi kasvuhoone lae. / Hei, kioskid! Juhatuste esimehed! / Kas poleks paslik teha üits veike tramburii? [—] Ei tea ma kuigi palju Bertolt Brechtist, / kuid kõik ta teosed peas mul on! / Võin lugeda need sulle kohe praegu ette, / siinsamas, / linnaosavalitsuse avalikul jaanikul. // Kus tuigub ringi lihtsaid, ausaid mehi, / kelle rusikad on nukkideni valged. / Ning poolihääli kostab lakkamatu sosin, / nii tasane, nii hirmuäratavalt malbe: // „Oi, te kioskid, nüüd tuleb ZAUM! / Nüüd tuleb suurem ZAUM!” Eelmaa sügav kummardus korraga me kirjandust kummitava kambavaimu ning samas nii mitme äratuntava luulepoltergeisti poole on ütlemata võluv – selles on toda postmoderni mängu, mida noorem põlvkond võib-olla kübekese enam vajaks, sihukest uljust-häbitust-trotsi-põlgust… Tõsi, kes ütleks, miks ma just Veelmaa ja Eelmaa siia kõrvuti seadsin ning nõnda toda pilti nägin: üks pubides ja lavadel inimeste ees, kes vahel rohkem luulest palju ei tea (ega peagi teadma), kergitades intervjuudes oma eeskujuna 1990-ndate lõpu Contrat (kes mu kogemuses 2023. aasta sügisest on sama võimas rokkstaar nagu toona), teine ühe me elitaarsema-sügavama, vasakpoolse väljaande esilehel tola tegemas noile, kes kelgult ei kuku… Ühesõnaga: nii kirjandusajakirjad kui -lavad on praegu poeedile hädavajali­kud, et leida publikuga oma kontakt. Muidugi, saab ka ilma, aga siis peab sul mingi oma koht, positsioon, urgas juba olemas olema. Muide, Värske Rõhu puhul oli vahepääl väike pinge, sääl tekkisid käärid elavama-põrgulikuma luule ning tolle vahel, mida ma nimetaksin tsipa literatuurseks või belletristlikuks. Tean, et mõnegi noore autori ägedad tekstid jäid sääl ilmumata (küll aga ilmus osa neist näiteks Loomingus) – tõenäoliselt mingi pinge või vastuolu pärast poeetilises mõtlemises, kus Värske Rõhk kummalisel kombel osutus konservatiivsemaks-ettevaatlikumaks. Läinud aasta numbrites oli aga minu meelest jälle värskem vaim, Sofia-Elizaveta Katkova või Riste Sofie Kääri ilmumised (ja mitmed teisedki) tegid tuju hääks. Kuigi – mis see minu­suguse tuju ka loeb, eks?   Minu üks teejuht – poeetiline eeskuju (mida mu paljusõnalisuse ja pidurdamatuse puhul ehk muidugi uskuda ei pruugitaks) – on üle veerand sajandi olnud Kruusa Kalju. Tema „Üleelamiste vanake”, millest mul küll oma aegluse ja taipamatuse tõttu kunagi füüsilist eksemplari ei õnnestunud hankida, on üks läinud aasta poeetilisi pidepunkte. See algab Takuboku (1885–1912) „Söödavatest luuletustest” laenatud motoga: „Luule ei tohi olla see, mida tavaliselt luuleks nimetatakse. Ta peab olema inimese tundeelu (arvatavasti leiduks mõni sobivamgi sõna) muutuste täpne aruanne, aus päevik. Järelikult peab ta olema katkendlik – tal ei saa olla sidusust. (Sidususega luule, elik sõnakunstiline filosoofia, annaks deduktiivselt võetuna romaani, induktiivselt näidendi. Luule ja viimaste vahekord ei erine päevitise arvepidamise ja kuu- või aastalõpubilansi vahekorrast.) Ning kindlasti ei tohi luuletajal jutluse jaoks ainest koguva kirikuõpetaja või ­teatavasugust meest otsiva hoora sarnaselt olla mingit eelhoiakut.” Kruusa kuulub sinna kategooriasse, kuhu lähevad n-ö luuletajate luuletajad (kuigi nii mõneski luuletuses, ka selles raamatus, on ta ikka inimeselähedust väljendanud-ihanud), Suumani Sass, Andres Vanapa, Toomas Liiv, Johnny B. – säärased, kes on mõjutanud luuletajaid, aga keda massid-hulgakesed otse lugenud pole või kohe hoobilt ei tea. Selles kogus väljendab Kruusa näiteks tillukest rõõmu kirjanikupalga üle, aga esmalt selle ilma pisiasjade üle, isegi kui neis peitub pipraterana ka valu. Näiteks luuletus „Mu elu paremad ajad”: „Peale päevavarga / olen olnud öövalvur / (Eesti TA Teaduslikus Raamatukogus).” (Lk 10.) Või: „MŎNEDEL ON ŎU vanat rauaromut täis – / autokeresid, karusid, karkassisid, tünnisid ja paakisid. // Minu peakolus roostetavad sinna kord tuubitud keelte / soome, jaapani, korea, hiina ja türgi riismed.” (Lk 14.) Me leiame ka regivärsiliku-laululiku vormiga tekste, isegi vähemasti ühe daina. Aga enamasti on ses ikka too kaljukruusastatud-eestistatud idamaine hõng: „Meil on kodukord: / pereisa kirjutab, / kui kana pissib, kikas hakkab munele, sănajalad ĕitsevad …” („Kuidas meil asjad käivad”, lk 29) või nimiluuletus: „Minusugusest saabki vaikiv vanamees, / kes soovib lihtsalt / silma-kŏrva puhata, selga-jalga sirutada.” („Üleelamiste vanake”, lk 29.) See on kohati kõik nii napp, et mõni võiks öelda „luuletu”, aga mingi vastupandamatu vajadus seda kõike ikkagi luulena öelda muudab tulemuse äraütlemata võluvaks, kaasaskantavaks, nakkavaks. Jüri Kolgi „Fuuga” on mõneti seesuguse nappuse vastand, kuigi mitte just mahukas raamat – tekstid on pigem voolavad-vulisevad, sõnaohtrad isegi, lisaks on need juba olemuslikult jaotatud peaaegu proosasse, selles peitub arbitraarne element. miks ometi püha taevas tõid sa mulle luige sa saad ju kindlasti aru milline kohutav liialdus see on see suur lind mahub vaevu ujuma tiiki mille ees mul vaesel moonakal pole saunagi kuhu ma lähen selle linnuga seltskonnas hakatakse mulle viltu vaatama teatrisse ei lasta sissegi või siis sellesse majja kus tantsitakse luikede järve ja mis sõnumi see üldse mu luigele annaks mu tiigi kitsikusest rusutud tiivanukkidega (Lk 17.) Tolle luigemotiivi valisin ma muidugi meelega. Võimalik, et haamrimehena meenutab kõik mulle naelapääd, aga Toomas Liivi õpilasena näen ma siin mingeid tuttavaid jalajälgi ja rütmiüksusi (näiteks kasutab Kolk kohati ka riimitud-rütmistatud luuletuse peitmist välispidisesse vabavärsivoolu), midagi hingesugulaslikku siin on: ega vist ei saaks luuletust kui tekst vahetult pärast valmimist ja kirjutamise ajal ja enne hea ei tunduks ega vist ei saakski hüpata üle kõrgete majade kui ei usuks endasse ega vist ei saaks musu sellelt tüdrukult kes toetab ühe kinga kontsa vastu seina ta selja taga kogu hoiak nii pilklik ega vist ei saaks midagi kui poleks inspiratsiooni rumalat jõudu mis tõotab senitõotamata maad ega vist ei saaks luuletust kui kuskilt kaugemalt ei lööberdaks lähemale kahtlus kätega vehkides karjudes ei ärge sõitke minuta ära oodake oodake mind ka kuulete ärge sõitke minuta ära te ei saa minuta hakkama (Lk 21.) Kolk on mu meelest aja jooksul, tema barbar-Conani-debüüdist tänaseni, ikkagi väga muutunud. Asub nüüd täiesti teises kohas luuletajana, häälena. See „Fuuga” pidigi olema meditatiivne-melanhoolne kogemus ja rännak, nii saan ma aru, aga natuke igatse(si)n ma taga toda jürikolgilikku vigurväntlust ja jämejändriklust, mis „Fuugast” vahel harva läbi kumab. Kolgi ja Kruusa kõrval kõrgub tume-tumedana üks mu vana lemmik – Kaarel B. Väljamäe ning tema hiidpäälkirjaga „Haugub, hammustab, tapab! Hingad, hingad, ei hinga…”. See on ränk lugemine, mis pöörleb suitsiiditeemade, eneses kahtlemise, nõrkuse-väsimuse ümber. Korraga teraapiline ja tumeneelav lugemine, vähemasti mulle lootusetuse seisundis vastuvõetav-mõistetav-jagatav. Nagu juba mõistnud olete: väga paljud autorid kirjutavad tänini… kirjutamisest. Mind see ei häiri, ma saan aru, et see loob teatava nihke „tavalugeja” ja luuletaja vahele (oot, aga kas mitte Juhan Liiv, Anna Haava, Heiti Talvik, Juhan Viiding jne, jne), aga see aitab ka mõista inimest, aitab talle läheneda, sest kogu too kirjutamine pole midagi muud kui üks inimeseks olemise asi. Kaarel B. raamat on sest valimist oma raskuse-sünguse-tumeduse poolest vast valusaim. Ja paratamatuselt: „Ma kirjutan, / sest ei oska klaverit mängida. / Ma kirjutan. / Ei oska autot juhtida. // Kirjutan niimoodi, et / pidurit ei kasuta. / Kirjutan nagu arvutimängus, / teepervi üles kündes, / kukkudes kuristikest / meredesse. // Kui põrutan vastu puud, / tõstetakse mind rajale tagasi… // Elada niimoodi ei saa. / Kirjutada vahel võib. / Lausa peab! // Muidu ei ela seda üle…” (Lk 4.) Selles realismipuntras teeb ta mõnevõrra veel rohkem valu kui Kruusa Kalju, ainult et Kruusa on selle ikkagi poetiseerinud mingiteks lihtsustatud keele­vormeliteks, mis on olemuslikult lohutavad. Aga Väljamäe vabavärsid on vahel lihtsalt kohutavad, realism talumatu, allaneelamatu: „Ta ei suuda jälle / voodist tõusta / ja nad lõpetavad temaga / töölepingu. // Ta on liiga väsinud, et / tunda kergendust / või viia laps lasteaeda. / Ta ei suuda üles tõusta / ja laps peab tema tasemele / laskuma, põrandani, et süüa / küsida. // „Issi, ma tahan joonistada, / issi, ma tahan süüa.” // Mänguköögi kiivid, tomatid ja / banaanid / ei suuda last enam ära toita. // „Issi, ma tahan süüa” / on valus palve, / kui ollakse mõneks / ajaks söögiisuga / igasugused lepingud / katkestanud. // Laps tuleb tema tasemele, / heidab ta kõrvale, / tõstab pea üles.” (Lk 28.) Ja seda mõtestav või avav: „Mis vähk sul on?” / „Hingevähk…” // Sõber pole kuulnudki sellisest. // „Kuidas see tuli?” / „Esimesed siirded olid lapsepõlves. / Und ei tulnud, tulevikku kartsin, / ema surma kartsin, / et isa jätab meid maha… // Järgmised siirded olid gümnaasiumis, / ülikoolis” (lk 48). Väljamäe on alati olnud esmalt inimlik, valus autor (nagu Kruusagi), seekord on ta läinud selle valuga kaugemale. Kõik ei ole nii hirmus, nagu ma praegu näitan. Aga on ikka ka… Tõnis Vilu on viimase kümnendi üks olulisemaid poeete. Mul on tunne, et raamatuga „Vana hing” kruvib ta tempot või pinget meelega maha, otsib teatavat lepitust-rahu, mitte ei pane kõiki karvu ja kogu napakat nahka mängu: „seal ma lõpuks kasvan unustuses ei näe keegi kui palju / söön kui loen kuidagi tahtmata olete mulle siis leebed / – – nagu lillepott põhjapoolsel aknal teisi aknaid ei / olegi ma tean mis on hingelt vaese usk tema kirik on / unistus — seal ma justkui olin samahästi nagu taevas / ja jumalaile haiget teha unustanud” („jumalatele”, lk 10). Vilu kasutab Kolgiga sarnast arbitraarse proosapoeemi või miniatuuri vormi, mis muidugi on väga levinud,[1] aga ütleme nii, et kui Jan Kausi „Miniatuurid” olid n-ö vana hää asja uuesti leidmine ja tagasitoomine, siis praegu on juba raske tõmmata piire proosapoeemi, miniatuuri, laastu jms vahele). Ja toob meid tagasi omamütoloogiasse, Viluversumisse: „see kõik on juba läbi käidud viha ja jõuetus olen / karjunud ja munniks hüüdnud mehi – – kunagi / lastena ühel kutil oli õhupüss kuskil turvatunde piiril” („demokraatia pidupäev”, lk 64). Omamütoloogia ja lugude jutustamise kõvem käpp on meil muidugi ­Kristjan Haljak. Tema „Elektra Domina” on mõnes mõttes mõnuga ja lihtsamini loetav ehk ka tollele müütilisele-müstilisele „lihtsale lugejale”. Olen Haljakule omamoodi reisisaatjaks-kaasmõtlejaks jäänud pärast seda, kui kümmekond aastat tagasi tekkis mul väike arusaamatus raamatukoguhoidjatega, kes ütlesid, et Haljak „lihtsalt paneb sõnu ritta”. Mina loen Haljakut alati narratiivse-jutustavana, ma näen ta lugusid, näen mängulist dekadentsi, näen parapsühholoogilisi tegelasi ja tahtmist luua maailma, võib-olla siis multiversumitaskut. „Elektra Domina” on tugev üksus, tugev lugu tolles multiversumisarjas, omamütoloogias. See on lihtsamini, vaba käega visandet, selgeid dekadentlikke motiive kasutades, muinasjutulisele maale meid kiskudes-vedades. Kuskilt hakkas just silma uudis, et lätikeelsesse eesti sürri kogumikku valiti (näiteks Kompuse kõrval) ka Haljak: muidugi ta sobib sinna! Aga mul on tunne, et isegi suurem sisemine sarnasus on tal kummalisel kombel narratiivile, loole pühendunud saksa ekspressionistidega… Muidugi, kes mina olen, üks modernistliku mekiga melanhoolne idioot. Aga äkki see hoiab mind Haljaku ligidal? Sveta Grigorjeva „Frankenstein” (Suur Rida – ikka märkasite ju kirjastuse nime!) on korraga „vana hää” Grigorjeva ja samas midagi uut ja värsket. Mul on muidugi raskem sellest kirjutada, ma näen asju teistmoodi. Aga igal juhul on see üks olulisemaid kogusid 2023. aastast, julgemaid, sõnakamaid-söakamaid kindlasti. See läheb tänaste ühiskondlike teemadega kaugemale kui mõnedki… päris kaugele. Tõsi, võrreldes eespool nimetatud meesautoritega ei anna Grigorjeva kohe raamatu alguses aimu tolle kirjutamise (või pigem siis kirjutatuse) reeglitest, võtmest. Aga raamatu teine tekst reedab meile juba rohkem toda tehnikat (ja teatavat teadlikkust, kuigi meetodiks on ikka enamasti vabadus): „iga tekst on vähem või / rohkem dräg / ja sina dräägimas seda / oma turjal / oled hea hobune / oma tekstile / ei löö perutama / istub ta nagu valatult” (lk 9). Tekst pealkirjaga „Mustrid” tuleb tagasi motiivi juurde, mida võinuksime kohata raamatus „Kes kardab sveta grigorjevat”, aga seegi on juba teise pilguga kirjutet: „see poiss on vaene / lasnamäe oma majakovski / siin me oleme futuristid / ilma tulevikuta / juba kauges / mineviku lapsepõlves / uppuv veneetsia / liuglemas mööda kanalit / odavate betoonseinte poole” (lk 23). Me kohtame sarnast miniatuurivormi, mida kasutavad näiteks Kolk ja Vilu, poeetiliselt on voolavuse-kulgevuse mõttes ühisosa suurem Kolgi „Fuugaga”, aga Grigorjeva vool ja teadvus on kehaline, „puutetundlik”, temas kõneleb „uus vana tüdruk”, kes lõpetab raamatu peaaegu antikarevalikult (mis võib olla samas ka Kareva sügava sisima poeetilise humanismi uuem väljendus, voolukanal, mille jaoks oleks meil/mul aga rohkem distantsi vaja): „sa ei pea mitte kellelegi meeldima / sulle ei pea mitte keegi meeldima // sa ei pea mitte kedagi armastama / sind ei pea mitte keegi armastama // normaalne luuletus lõppeks nüüd / reaga „aga hea oleks muidugi” // see luuletus on siin selleks et / näidata – see ei pea nii lõppema” (lk 101). See on endiselt manifestne, isepäine ja iseteadlik, deemonlik. Muidugi: mis on deemonlik, mis taevalik? Kelle käes on või peaks olema paradiisi võtmed? Mis religioossesse jampsimisse ma langesin nüüd? Grigorjeva kirjutas põhjaliku arvustuse Hasso Krulli kogust „Sulalumi”, tänu sellele sain ma seda raamatut lugeda palju lobedamalt, vastutustundetumalt. Tekkis samasugune tunne nagu Vilu või Haljaku puhul: ka Krullil on kerglasem, vabam kirjutamislaad praegu käe sees. Tema mäng on nendega võrreldes muidugi pisut pahempidine: „Kassisaba poe ees / seisavad noored ühel on silm nagu lill / teisel kõrvaklappides / Ghostemane / I duckinf hatw you // punapäine müüjanna / proovib rääkida minuga ukraina keelt / eks näen sõjapõgeniku moodi välja / viie lapse isa kellele keerati taha / kes varjas end hiiglaslike mustikate muuseumis / Tšernobõli tuumajaama taga metsas // astun välja kõik tähed tervi­tavad mind / nimepidi Hasso sinagi oled / nüüd üks meie seast / vabandan et ma kõiki päriselt ei tunne / pole viga vastatakse meie seas / on palju neid kellel on tuhat nime // astun edasi vastu tuleb / uks ukse järel uks ukse järel uks / aga kuskil siin pidi ju olema ka // lagendik” (lk 9). Hassos on mingit vabanemist, voogamist, omamoodi… vulinat? Täitsa teistsugust, teisest allikast ammutatud kehalisust kui Grigorjeva tekstides. Muidugi, temagi jõuab lõpuluuletuses kuhugi välja: „pole vaja kannatada / pole vaja ennast tähtsaks teha // maa-­alused tulevad küsima mis on su nimi // maa-aluste perenaine / tuleb tuppa sukka kuduma tuleb ahju tagant / kust ma just tolmuimejaga tõmbasin / ta istub ega räägi midagi / ma küsin miks ta vastab sa pole ju / naine // ma tahaksin olla naine / ma tahaksin olla ilus naine / ma tahaksin olla // lumi / sulalumi” (lk 68).   Lauri Sommer, va maag-mängur-müstik, on kogus „Vanaema sydame nimel” samuti jätkanud omamütoloogiaga, või kas seda saab nimetada „omamüto­loogiaks”, kui see tundub nii päris? „Ema, / Sinust olen syndinud / ja teist korda synnin Su tunnetest, / mis tekkisid / pärast tööpäevi, pärast raskusi ja pettumusi / pärast pikki telefonikõnesid ja rahutuid rõõme, / kui istusid yksi õhtuti oma lambi tsõõris, / siis kui Sa lugesid Alliksaart / ja siis kui Sa lugesid Ennot” (numereerimata leheküljed, südamekesed luuletuste algusmärkidena). See on Setumaa psühhogeograafia ja omaenese mäluarheoloogia. Võib-olla ei ole see Sommeri kõige tähenduslikum kogu mu jaoks, aga on otsene osaline, jätk ta teistele raamatutele: „Miski meis räägib teisega ka siis, / kui vaikime, ei kirjuta, magame, / peseme nägu või puhastame prille.” (Mu lemmikluuletus ses raamatus räägib Arvo Kukumäe kalmukivist Saatse kalmistul…) Kas selline meditatiivne, rännuline poeesia on omamoodi lohutusluule? Või lohutab mind rohkem see valu, valu, mida teevad meile – igaüks erineval moel – Kruusa, Väljamäe, Grigorjeva ja mõned autorid, kelle juures allpool veel peatun? Vootele Ruusmaa tutvustab end oma kogu „Kohavahetus” alguses „tühjade tänavate trubaduurina”. Ta värss on läinud palju nõtkemaks, aga siin on ikka too „impressionistlik loodusluule”, mille puhul tahaksin, et see oleks midagi veel natuke enamat kui tunded-pildid-muljed, kuigi Ruusmaa on tugev, tähelepanelik, täpne. Üle pika aja on uue kogu avaldanud ka Martin Vabat – teda on ikka tasunud lugeda! –, kes liigub kogus „Püüdmatusejumala kannul” looduse ja impressionismi radadele, aga selles kõiges on ilmselge poliitiline laeng, kohati varjatud sarkasmgi: „Kuid maailmalõpp / pole midagi ähmast ega kauget / kuskil tundmatus tulevikus. / Ei, / lõpp surub end maailmale peale pidevalt / maailmatute / käe läbi. / Silmitud ja surnud / lihtsalt ei näe seda. — / No vaata näiteks seda raieauku eemal! / Inimene ei taha ämblikuniitigi kõndida, / aga eestlane saeb pool avarast metsavaatest maha, / nii et silm ka ei pilgu. — / Aga silmapiir / on nüüd kadunud, / võikalt katki lõigatud, / muudkui viska silmad maha, / et seda õudust ei näeks.” (Lk 90.) Kohaluulevaim on ka Sulev Olli „Lõppeva päeva lõokese” tuum: „Eks ole Sina see, / kellega me koos kartuleid võtsime. / Sa ütlesid, et poiss, / õige vagu, õige tee, / tunne elu ja mulla lõhna, / need tulevad sulle meelde, / kui ükskord oled piisavalt vana, / et lugeda luuletusi vanas pastoraadimajas, / kus su vanatädi Lonny Holm õpetaja Alverit teenis, / mille trepil su isa leeripoisina, / onunaise Ann-Leena kootud riidest vest seljas, / end üles võtta laskis.” (Lk 9.) See jääb küll napimaks, aga siin tuleb veidike toda matstraadilikku vaimu, millest ma vahel väga puudust tunnen: „Eks olnud Sinu hool ja mure / sosistada mu isa vennanaise Marta kõrva, / et tehku keegi hauaplats pikemaks, / Juhan oli elusana pikk mees, / ega ta mulla allgi lühem ole, / pole vaja, et teised / tema varvastel tallaks. / „Jumal kurat!” oli Juhan ikka öelda armastanud, / küllap ütleks nüüdki, / kui kalmu serv jälle vanasse paika / tagasi on nihkunud.” (Lk 29.) Sulev Olli lugedes on mul alati tunne, et see vaoshoitud, aga sõnatäpne luuletaja on olnud pikki aastaid alahinnatud. Ta pole selline, kes sind läbi raputaks, su hingevere välja tõmbaks ja siis sind kuskile nurka lösakile jätaks, vaid vastupidi, see tasane, kes ligi hiilib ja käe õlale paneb, et saab küll, saab küll olla ja hakkama ja…   Piret Põldveri „Suunurgad” jätkab seda tugevat-julget mõtteluulelaadi, mis talle meeldib: „Kui ütlen lause, võib kindel olla, et järgneb sidus mõte. / Ma seon maailma mõtestatud tervikuks, / olen mõtlemise masin / ja ma ei tea, mida tegelikult tahan. / Ma olen loogiline ja ma ei tea, mida ma tegelikult tahan. / Olen mõtlemise masin. / Ma tahan mõistlikke asju. Näiteks tunda end hästi ja olla õnnelik. / Aga ma olen masin ja masin ei tunne, / masin ainult teab, mis talle hea on, / kust läheb piir ja milleks. / Ma olen mõtlemise masin / ja masin tahab mõelda end vabaks. / Masin tahab lennata, / aga ta teab, et tal pole tiibu.” (Lk 25.) Põldver liigub impressionistliku-sumeda ja ekspressionistlikuma, tundekarja­tusega seotud laadi vahel üsna vabalt. Ekspressiivne pool puudutab mind ­muidugi rohkem, on rohkem minu liha ja iha ja meelelaadi järele. Aga Põldver on säärane päevas-kõndija, kes saab oma tumedama poole võtta kaasa ka helgesse päeva: „Minevik ei saanud mind kätte, / nihkusin toolide varjude taha / raekoja­platsil, / kohvi lõikavasse põletusse keelel, / põhjamaa häälte surutud kumasse, / mis kunagi ei peida süvikut / sinust paar meetrit eemal –” (lk 75). Kätlin Kaldmaa „Mu tiivad on mu juured” astub mingis mõttes sarnaseid radu, see on osaliselt makarooniline või isegi muukeelne kogu, see kasutab samamoodi meie ajale paslikku miniatuuri- või proosapoeemi vormi. Kaldmaa on käinud maha väga pika teekonna oma kunagisest debüüdist nn tüdrukutekassetis tänase mitmehäälse iseendani. Ta astub konkreetselt kohe meie aega ja ruumi: „Mõtlen kogu aeg Ukrainast. / Mõtlen veebruarikuu õhtutest Bang­kokis, / kui me tüdrukuga Mariupolist / helistame õhtu õhtu järel sõpradele ­Kyivis / ja uurime, mis olukord on, / mida räägitakse, kas nad kardavad” (lk 7). Aga Kaldmaal on ka mingit metafüüsikat-müstikat („Luuletaja loeb luuletaja kätt.”), tema omailma psühhogeograafia on pea Sommeri vastand, globaalne, ning Kaldmaa psühhoarheoloogia kriipab teistsugust isiklikku valu: „minu käe sees on mälestus kolmest mehest. / kõigepealt lõhkuja, seejärel parandaja, / & nende kahe vahel – Garcia. // mida ta ei öelnud, / oli see, et ta lõikas mu käe sisse mu tütre initsiaali, / kaks korda. / mida ta ei öelnud, / oli see, et kunstiteosena ta jättis minu peale oma märgi – / leht on selle karja märk, kuhu ma kuulun.” (Lk 184.) Viimase kolme kümnendi ühel mõjukamal, olulisemal, kõige paremal luuletajal, Elo Viidingul ilmus kunstnik Santa Zukkeriga kahasse raamat „Vastukaja” – pigem siiski üks tsükkel kui terve luulekogu. Viiding tahab minu meelest veidi tekstilist ulatust: raamatu parim tekst – „Mine nagu Sergei mööda sinist lund” – on ka pikim, see on muidugi tekstina teadlikult täitsa isemoodi asi… Igal juhul on „Vastukaja” põnev mäng ja katsetus, selliseid asju ajuti ilmub ja veidi obskuurseks nood jäävad, aga selle olemasolu juhatas mu Viidingu kogu „Assisi luulet” (2021) juurde, mis mul kuidagi kaotsi oli läinud. „Vastukaja” on eraldi raamatukesena napp, aga mitte nõrk. Lihtsalt – kui ma Elo Viidingut lugema hakkan, siis ma valmistun vaimseks raputuseks, valmistun rännakuks (nagu näiteks on too „Assisi luulet”), aga see ei ole etteheide teistmoodi projektile. Vabandust, raamatule. Näib, et ma olen alateadlikult vist veidi kriitiline, kui viitan luulekogu asemel „Vastukajale” kui projektile… Ägedale projektile!   Uustulnukate osas on mul ka meeleolu reibas, s.t – vastavalt teemadele ka sünge, aga ikkagi lootusrikas. Reijo Roosi „Tere, kas tohib / Tere kas võisõ” võib mingis mõttes pidada tema postdebüüdiks, teistkordseks tulemiseks, teist­suguse hääle ja meelelaadiga. Ühtlasi on see omalaadne katsetus – kollektiivselt toime­tatud tekst, kus toimetamisse kaasatud isikud ilusti ka üles loetud. Lisaks mitme­keelne-mänguline ilm, mis põimib ühte eestisoome, Talsingi, aga ka võro kultuuriruumi. Tekstide mõttes? Roos on nüüdses kogus täiskasvanulikum, päevik­likum, ta kirjeldab meile mingit maailma, kus ta on osaline, see on realism, aga väga palju on siin kuulda üht ennast otsivat ja eneseteadlikku häält, kes joonistab meile toda mänguruumi: „otsib kohta kust ta saab, kõval vaibal on raske / magada ta vaatab mööduvaid inimesi eriti ilusaid / rootsi tydrukuid kes käivad kohvikutest / kahekymneeuroseid petit dejounere’ ostmas / ja need segaduses soome pered kes ei leia / oma kajutit ja tõmmud koristajad kollastes / ryydes kes jooksevad prygikotid õlal edasi- / tagasi vahepeal õiendavad yksteisega see on / karm töö ta mõtleb see on karm töö” („ville viking”, lk 20). Mirjam Parve „Varjukeha” on miskit sarnast Sanna Kartau aasta varasema (samuti auhinnatud) debüüdiga, aga Kartau oli võib-olla tsipake hullumeelsem ja veel natuke kirjum-põnevam oma „paha-hea”, „meieilmas-ärailmas” mängus. Siiski: „Varjukeha” on oluline raamat, tõsi, ma pean tunnistama, et mind tõmbab see kulumus, korrosioon, kuhtumus, pleekinud olu noil piltidel. Näiteks „autoportree kraanikausina”: „Tühja kraanikausi tunne on, / selline selge, kauge / nagu näha välguvalgusel oma keha / pikaldast pehkimist / kui midagi täiesti võõrast, / olen oma elus nii palju kraanikausse / vaadanud, valget fajanssi, roostevabasid, vere tilktilktilk, tilk, / tilk tilk, külma vee kohin, sõrmede valu” (lk 31). Maiken Tiitsu „Malbe masohhist” tegeleb autopsühhograafiaga väga kindlast, väljarihitud aspektist, kõneldes suhetest, eriti ühest suhtest, aga selle raamatu toimetajana on mul siinkohal keeruline kõnelda. Elisabeth Heinsalu „Kui ma olin udu” on oma eneseotsingutes kas traditsioonilisemaid või ebatraditsioonilisemaid debüüte – sõltuvalt vaatenurgast ja lugeja väärtushinnanguist. Heinsalul õnnestub rääkida lihtsaid lugusid ja luua täpseid pilte nii, et see on lugejale põnev: „kui lõkke ääres mängis vana eestlane lõõtspilli / ja laul laulu järel kõlas heleda häälega neidudelt / kui vana mehe bassihäält kuulsin / võis tunda päris eestlase häält / aukartuse kõditust, mis rootsudena naha vahele puges / too noor hele hääl on veel tabamata ime / ja kangesti ootan, et see eriliselt tavaline neiu / oleks juba omailmeliseks õieks saanud / rukkilille sinaks või ristikheina pehmeks lõhnaks / praegu vaid eriliste puukidena poogime pungadeks / võõra ilmega vere külge / joon iseloomu ja olen noor ning lõputu igav heinamaa”. („Lõõtspilliga mees”, lk 13.) Või siis sellele omamoodi vastanduv poees „Viivuks”: „üks vana naine palus istet mu kõrvale / ta kõneles teist keelt / lugesime vaikides kumbki oma ridu / tundmata nime, rahvust / kes teab, kas kogemata / vanem käsi riivas noore käe selga / kohtusid viivus / võõrad käed, nad teineteist tundsid / või tunnen vaid puudust / kodu kindlast tundest / ta eile pimeduses õhtale saatsin” (lk 14). Heinsalu tegeleb identiteediga kultuuri ja keele mõttes, sellel justkui ei lasuks kultuurisõjad ja me tänase lõhestunud ühiskonna kandam, aga see on võib-olla vaid hoiatuslask või millegi muu petlik sissejuhatav pilt, sest luulekogu nimiluuletus ütleb: „ma olin nagu vinduv udu / kellest keegi läbi ei näinud / aga kivi lendas läbi kui / kuul / olin külm jääkristal­lide kogum / heljuv hallus / kelle sees oli jahe / nii otsisin oma hommikut / loorita maad / aga ka oma silmad / enam kaugele ei seletanud / olin lõputu udu igas õhtus / vaikne ja tasane / haudjast ilmast / suundusin põhja poole / igatsesin oma kristallselget vett” (lk 88). See kõik mõjub nagu mingist teisest, kummalisest äramaailmast, kui lugeda Heinsalu näiteks kõrvuti Riste Sofie Kääri omakirjastusliku koguga „post post traat traat elekter!”. Kääri luuletsükkel augustikuu Loomingus (*sa oled ilus nagu noor nats jt) oli läinud aasta suurim luuleraputus mu jaoks, võib-olla olin selleks õiges ajas ja ruumis, valmis ja avatud, lisaks ei osanud ma midagi oodata… Nendes värssides on toda „ekspressiivset” joont, mida ma nii kangesti otsin, ­tugevate-valusate kujunditega oma loo rääkimist, tahtmist teada, mis on maailm ja valu: „sa oled ilus nagu noor nats / mõne neoklassitsistliku hoone ees / viimasel hommikul / kui ta veel viitsis uskuda / oli just vanematele / kadunud linna­vaatega / postkaardi saatnud / ja voodi piinliku täpsusega üles teinud / nii et mõni ohvitser või major isegi / tunnustavalt õlale patsutas ja ütles / ilus!”. Luuletaja viib meid sinna maailma sisse, kohale, need on uskumatu tundlikkuse ja täpsusega loodud pildid, sama teraselt piilub Käär ka oma põlvkonna meelelaadi ja ilmatunnetusse… Üks meie aja olulisemaid uusi autoreid ja ka laulikuid-esinejaid. Katrin Kõutsi omakirjastuslik „Sydamekillud” (selliste päälkirjade eest ma muidugi noori hoiataks, aga kes mult enam küsib, eks!) liigub sarnastel radadel, on küll napp, aga ilmselgelt tugev ja oma näoga katsetus, kus rämedam serv liigub sinna NVN-rongi radadele, manifesteerides „yyratust hirmust” välja kasvanud kardetavasti elutervet vajadust mehi kastreerida ja oimetuks peksta. Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Kivi alla kükakille” on põnev ja täiesti teistmoodi lugemine, Kadrina murdes loodud idamaise vaimuga väike raamat. Kui Teinfeldt-Grins valinuks vähem kujundliku tee, olnuks sel suurem ühisosa Kruusaga, nüüd vahest Sommeriga… kui üldse. Sääraste raamatute puhul on alati see oht, et kui ma eneselt küsin, kas luuletus „unt on tulnud minu juure / vööd punuma // kuob valget / ise mõtleb punast” (lk 76) töötaks samamoodi ka „tavalises” kirjakeeles, siis on see kõigepealt vale küsimus. Teiseks vist töötaks küll. Aga neid tekste on praegu tollest murdest pea võimatu lahutada, mõtteeksperiment, mida ma enese pääl katsetasin – kas saaks kirjakeelde tõlkida nagu kunagi Kauksi Üllet –, siin päris lõpuni ei tööta. Samas, need tekstid seisavad enda eest ise, napp-tume-humoorikas ilm: „pliitasuu ees väike taburet / solgiämber kõrvu / suvel, sääl ämri põhjas vana ebielu lehk / suurestua rohelisel kušetil / lõunapäikä // kulunud, tuhm” (lk 27). Ainult säherdune tunne jäi, et raamat sai enne otsa, kui ma üldse toda lugema jõudsin hakatagi. Ka Mikk Tšaškini „Paberist linn” on siiski tugev debüüt. Ütlen seepärast „siiski”, et siin võimutseb impressionistlik-pildiline mõttelaad, teadlik (raamatu alguses välja öeldud) püüdlus luua Tartu portreed (meenub Joosep Vesselovi samas sarjas ilmunud „Linna laul”). Võib-olla olnuks mu häälestus tolle välja­hõigatud püstituseta parem, sest Tšaškin on küll poeetiliselt veenev (kas nii veenev kui näiteks eespool nimetet Vootele Ruusmaa, kes tükati sarnase asjaga tegeleb, on iseasi), aga samas ikkagi veidike tolle väljenduslaadi lõksus, mul jääb siin küsida, et mis jääb väljapoole toda impressionismi: „detsember. tartu” (lk 62): „jää maalib valgeks yhe jõe / kõnni edasi lumesajusel päeval / vahest su koduõuest juba hanged // korraks jääda kuulama / tänavajutlustajat / ymber kaduva maailma pilge”. Kindlasti ei suutnud ma üles leida kõiki olulisi debüüte. Aga vähemasti mainimise vääriline on veel Reketi (Tom-Olaf Urbi) kogu „Eeden”. Tegemist on pikka aega loonud inimese koondkoguga – nagu korralikud räpparid ikka, leiab Reketki, et enese legitimeerimiseks luuletajana on vaja paberil avaldatud luulekogu. Ja kuigi ma aastate eest loobusin Reketi debüütplaadi arvustamisest ajakirjale Muusika suuresti just tema toonaste tekstide tõttu, siis praegune teksti­valim – olles küll kirju, kaootiline ja ebaühtlane – on siiski võluv ja mänguline ja lugemist väärt.   Läinud aasta lugemistest enim valu suutis mulle miskipärast teha vana hää Linnar Priimäe luulekogu „Medeia” – ei, ma lehitsesin, lugesin muidugi veel palju halvemaid luulekogusid, lihtsalt… Ta peaks paremini teadma! Priimäe nimigi peaks luulesõpra veidi pelutama, eriti kui autor asub mässama antiiksete kujunditega. Nõukogude ajast meenub ta vabavärsivastase poleemikuna, mis muidugi pole ajale vastu pidanud positiivne praktika (üks ta rünnaku ohvreid toona oli Toomas Liiv, kelle kõrvale leian harva väärilisi poeete). Priimäe enda värsi­kultuur on küll vormikeskne, vormilist puhtust, klassitsistlikke mõjusid hindav, aga näiteks ühestainsast luuletusest leitavad riimid valgust-algust, laevas-vaevas, sina-mina ei tõsta just lootust-ootust selle tekstikogu suhtes. Ta lõpetab luulekogu värssidega (lk 43): „Su puudutused uitavad ilma mööda / ja puudutavad kõiki ühterodu. / Neist mitte ühtki kõrvale ei lööda / ja mitte ühelgi ei ole päris kodu. // Kõik mööduvik on igas ilmes liikvel / kui meie lõppemata elu jälg. / Ning elu ainukesel tüünel tiikveel / virvendab kustumatu ilunälg.” Jah, seda kustumatut ilu, mille vaatamine paneb kurgu valusalt kuivama, on selle illustreeritud kogu vähem kui poolesaja lehekülje kohta lihtsalt natuke liigagi palju minu nõrga närvikava jaoks…   Lõpu eel pean peatuma pihutäiel meie aja klassikutel. Contra muidugi. „Kohalik elu. Luulesõit ümber Eestimaa” sisaldab täpselt seda, mis päälkiri lubab. Mul on ainult see mure, et võib-olla tahtsin rohkem võro kiilt. Ütlesin alguses, et Contra on Veelmaad mõjutanud – ja keda poleks ta mõjutanud? Kristiina Ehini ja fs-i kõrval on ta kolmas säärane, kelle jalajälg on 1990-ndate lõpul esile kerkinud põlvkonnas tõesti märgatav, kes on toonud luulesse uusi autoreid, neid mõjutanud. Raputanud. Kui lugeda kõrvale Häniläse „Tõsõ mu maailman”, siis keeleliselt on see nauding, aga mitte kõik tekstid ei peaks tõlkele vastu, grammatilised riimid tolknevad vahel jalus jne. Contra ja Häniläne on mõlemad ägedad – Contra-sugust elus jõudu muidugi laval kellegi teisega naljalt ei võrdle. Mathura „Sostenuto” on säärane mõtteluule ja impressionistliku meelelaadi/elutunnetuse õrn segu, et ma pole kindel, kas ma sellele liiga ei teeks, kui… Ma ei pääse sinna ligi. Mathura puhul on mul alati ta tõlgetega kergem. Ta ise püstitab küsimuse „Mis on luule” ja vastab minu meelest veidi ohtlikult: „Puudutada kõige peenemat meis nii / et seda ei saa eirata // puudutada kõige jäigemat meis nii / et sellele ei jää kohta” (lk 70). Ilmamaa on andnud välja kahe elava klassiku kaks vastset kogu, millega silmitsi seistes pean tõdema miskit sarnast: Indrek Hirve „Aokarikas” ja „Sünni­kaal” ning Hando Runneli „Saunaõhtu ehk Laupäeva laulud” ja „Suvi on lõppenud”. Ma loen neid nagu vanasõnu, mõni tekst ja ütlemine läheb vägagi korda. Teine on… sõnad kuskilt meie aegruumist küll, aga ma ise olen ehk säält välja või kõrvale vajunud. Kes olen siin mina, et krooksuda ja krääksuda, eks, tõenäoliselt oli neil raamatuil palju rohkem lugejaid kui mõnelgi, mida sest tohutust jadast oma mannetu kirjatükiga esile tõsta tahtsin. Aga tahtsin siiski meelega rõhutada, et mõned autorid, kes 2023. aastal midagi maha märkisid, on mu jaoks rohkemat… Kruusa. Grigorjeva. Väljamäe. Parve. Käär. Katkova. Roos. Mõnedki veel. Veelmaa isegi, jah. Natuke sarnane lugu nagu Runneli ja Hirvega – aga ainult natuke sarnane lugu – on Vladislav Koržetsi „Kopli pargiga” (alapealkiri: „Vemmalvärsse ja muud 2020–2023”), ja ma elan ju Kopli pargi kõrval… Aga Koržetsi hääl on pretensioonitu, ta on südamlik kloun või narr või pajats, kelle luuletustel ei lasu poeesia tohutut koormat, ma ei seisa silmitsi mingi ajatu sõnalasu ja adruvalliga.   Erandlikult lõpetan luuleaasta ülevaate omaenda komponeeritud poeesiga – säärane komponeerimine on nimelt minu puhul erandlik. Eranditult kõik fraasid poeesis pärinevad läinud aastal Eestis ilmunud luulekogude kaantelt (ja iga fraas on eraldi!) – inimesed on otsustanud neid (päriselt) päälkirjadena pruukida! Minu sügav ja soe soovitus on pärast selle luuletuse lugemist need read unustada ja luulepruugist välja arvata (ma ei väida, et nois raamatuis polnuks häid tekste… mitte üleliia, aga ikka mõni oli… või võis olla). Niisiis üks über-poeetiline lasu, mille pühendan meie päälkirjakultuurile. Olge hoitud ja hellitatud, ja elage ikka luules ja luulega, ja loovalt ja loomeküllaselt! Toogu järgmised read teile lohutust meie luulekauges koleilmas! Roos soos Ma olin kohata Sind lootnud. Tundepuhang. Ajaviirud. Mu tuulemaa, mu luulemaa. Pisaraist pärlikee. Ulata käsi, mu elu… Maalin luiged läbi öö. Ärka ja sära. Jäämine ja saamine. Minu elu lood. Tühjad hinged. Roosid suus. Emotsioonidega tunnetatud elu. Kukkumine igavikust mööda. Ehapuna peegeldus minu südamevetel. Kevadise tuule embuses. Luba ma heiastan Sinule, armas. Elu sosinad. Mõtisklusi. Mereline pere teretab, eredus veres terendab. Ma põlen: suudlemata suudlused. Hingekarjed. Tühi paber. Hetkede sülem. Kasva lilleks. Inglid on armidest tehtud. Haikud : mis ei aja haigutama. Enda aeg. Väe võim. Vaata ja märka. Sisesilma sina. Puudutades südant. Joon alla.   [1] Soovitan kuulata Joosep Susi asjakohast raadiosaadet „Nüüdisluuleruum”, 1. ERR 29. XI 2023.   The post Tiigritest ja korgidest. Eesti luule 2023 appeared first on Looming.

  • Mereluulud
    on 27.06.2024

    * Austan teid, kes Loodeväila läbisite. Tõesti ei tea, miks. Laev maha jäi, ent inimesed mitte. Jää jäi jääpaika sajandiks. Kui just ei tule miskit surmasula. Siis läeme linna pääle, ülbamisi ula. The post Mereluulud appeared first on Looming.

  • Habras õhtu, metskitsena kartlik
    on 24.06.2024

    Asta Põldmäe: „Talvine teekond”. The post Habras õhtu, metskitsena kartlik appeared first on Looming.

  • AKADEEMIA nr. 6 – 2024
    on 05.06.2024

      Kuuskümmend aastat Tartu ülikoolis Marika Mikelsaar ……………………………………………… 963 Peetri kiriku kellad: (Katkend ja arvustusi) Ivar Grünthal …………………………………………….…….. 997 Inimene ja sõja vari Margus Laidre …………………………………………………. 1039 “Jumal hingab meie elusid”: Uitmõtteid Lev Tolstoi...

  • AKADEEMIA nr. 5 – 2024
    on 05.06.2024

      Kadunud keelte kaja: Fantaasiarännak kadunud keelte kannul Urmas Bereczki …………………………………………………….. 771 Selline koer nagu mina Curzio Malaparte …………………………………………………... 779 Tõlkinud Marju Randlane                       ...

  • AKADEEMIA nr. 4 – 2024: KANT 300
    on 13.04.2024

    Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >>   Mida tähendab mõtlemises orienteeruda? Immanuel Kant . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 3 – 2024
    on 28.02.2024

    Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Tumeaine ja kosmoloogiline konstant Jim Peebles  . . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 2 – 2024
    on 25.01.2024

    Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Olemise olematuse võimatusest Lauri Vahtre . . . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 1 – 2024
    on 29.12.2023

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Sofistide vastu Isokrates . . . . . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 12 – 2023
    on 29.11.2023

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Piisake ookeanis: Pilguheit üle prügi Jan Kaus . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 11 – 2023
    on 23.10.2023

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Sõjast äratatud mälu Jaak Jõerüüt . . . . . . . . . . . . . . . . . .1923...

  • AKADEEMIA nr. 10 – 2023
    on 29.09.2023

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Ülikool kui heterotoopia: Mäng kastruli ja kastekannu vahel Jaan Valsiner . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 9 – 2023
    on 24.08.2023

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Püha on maa Mark Metsa, Rasmus Kristofer Randla, Marta Liise Demjanov, Henri Kirschenberg, Brenda Regina Reinaru, Anna-Magdalena Peterson, Nora Tamra, Annabel Soode, Sundari...

  • Abinõud
    on 06.07.2024

    Laisad tapetakse maailm saab virgaks Näotud tapetakse maailm saab kauniks Lollid tapetakse maailm saab targaks Haiged tapetakse maailm saab terveks Kurvad tapetakse maailm saab rõõmsaks Vanad tapetakse maailm saab nooreks Vaenlased tapetakse maailm saab sõbraks Kurjad tapetakse maailm saab heaks Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga

  • Emajõe imperatiiv
    on 04.07.2024

    Räägitakse, et inimene koosneb 70% ulatuses veest. Sel juhul on vähemalt 50% minust Emajõgi. Kasvasin üles Kalda tee lõpus, ühe kortermaja alumisel korrusel. Juba minu lapsepõlve varjutas Emajõe luhalt tõusev udu. Ahmisin seda endasse kooliteel, jalutuskäikudel ja poodi lipates. See imbus sisse viletsate nõukogude aknaraamide vahelt ning rõdule veetud nööridel kuivanud pesuga. Kuumadel suveöödel oli isegi mu voodi niiske ja imalalt lõhnav kui lamm. Rähklesin seal, higine ja veest rammusat õhku asjatult enesesse ahmides nagu kuivale jäänud prügikala. Alustuseks röövis Emajõgi mult isa. Ametilt oli ta automehaanik, kes pidas Turu tänava ääres ühes jõeniiskusest ning roostest näritud garaažis parandustöökoda. Igal vabamal hetkel kadus ta aga garaažide taga laiuvasse roostikusse õngitsema. Tema saak – latikad, särjed, ahvenad – olid meie perele oluline toidulisa. 90ndate laps võis Norra lõhet vaid unes näha! Jahvates neid luiseid, keedetud, praetud ja marineeritud, kuivatatud, paneeritud ning suitsutatud kehasid oma hammaste all, lastes isa püügil organismist läbi valguda, jäi sellest midagi paratamatult ka minusse. Võibolla just sealt pärineb minu hajevil meel, emotsionaalne tuimus ning hooajaline raskemeelsus? Isa õngitses, ema kandis saagi liual ette, kuid mina kandsin seda eluaeg eneses. Emaga oli lugu veelgi halvem, sest tema oli nimelt pärit Tallinnast. Emajõe Ateenasse saabus ta õrnas tudengieas, vaimustus ülikoolilinna rahust, aeglusest ja romantikast, luges värske kirjandusüliõpilasena ahnelt lembelüürikat, eriti Betti Alverit, kohtus isaga ning pühkis pealinna tolmu jäädavalt taldadelt. Pärast kooli lõppu sai temast kirjandusõpetaja. Ilmutades aga uue kodulinna vastu sedavõrd sooje tundeid, nagu seda vaid sisserändajad suudavad, oli temagi tundides kesksel kohal just kohalik kirjanduslugu. Alates Emajõe Ööbikust ja lõpetades Indrek Hirve mõtteuidudega. Võibolla ei olnud Kalda tänava korter ning õlinäpust ja harrastuskalamehest abikaasa just see romantika, mida ta algselt Tartusse otsima oli tulnud, kuid inimese sisendusjõud on võimas! Ema silmis oli kauneim linn Eestis Tartu ning seda ilma mingite pimetähnideta – kaunid olid jalutuskäigud Anne kanali ääres, kaunis oli pitskardinatega isikupärastatud köögiaken tüüpprojekti fassaadil ning kaunis oli tema mehine mees, kes pea igal õhtul kilekotiga värske püügi koju tõi. Minu selgepiirilisem vastumeelsus Emajõe vastu kujunes välja koolieas. Nimelt sain pärast põhikooli lõppu tänu headele õpitulemustele sisse ühte linna eliitkooli (õpetaja võsuke siiski!) ning nõnda veetsin, ühes ülikooliga, järgmised kaheksa aastat edasi-tagasi üle erinevate sildade rühkides. Jalgsi, rattaga, bussiga, ööpimeduses ja aovalguses, kainelt ja joobnuna, lume, vihma ning pussnugadega. Emajõest oli saanud füüsiline takistus, mis jagas minu maailma kaheks. Koolid, kultuurielu ja sõbrad jäid ühele, mikrorajooni ükskõikne üksildus teisele kaldale. Ainult mina pendeldasin lakkamatult ja mornilt kui allilma paadimees nende kahe pooluse vahel. Takka targemaks elas mu esimene kallim Karlovas, lisades mu rändeteele veel ühe logistilise keerukuse. Miks, oh miks ometi on inimtsivilisatsioon kulgenud piki jõgede voolusänge? Mis õnnetu saatus juhtis neid Emajõe kaldale? Helesinine Doonau, emake Volga või kultuurihälli kiigutavad Tigris ja Eufrat – nende ülistamine on veel mõistetav. Kuid Emajõgi?! Enam ammu pole Tartu võimas hansalinn, mis ühendab maid ja rahvaid. Emajõge pidi saab vaid Kavastusse, parimal juhul Piirissaarde. Kuidas võib üks geoloogia, ajaloo ja kultuuri vingerpuss veel 21. sajandilgi kümne küünega oma paleusest kinni hoida?! Aeg läks ja isa kilekotid – silutud, pestud ja volditud marlborod, teksad ning limonaadid – asendusid geneeriliste Maxima ja Coopi toodetega. Norra lõhe oli ammu müügile jõudnud, pakkudes ühes krevettide ja kalapulkadega arvestatavat konkurentsi kokkukuivavale Emajõe vesikonna faunale. Kui aeg jõudis elukutsevalikuni, otsustasin igaveseks voolusängi muuta. Kaalusin erinevaid õppekavasid, kuid kõige enam lubas turvalist, linnastunud elu kõrgete kuivade kontoriseinte vahel ning võimalusi ülikoolilinnast eemale pagemiseks informaatika. Jah, otsustasin patsiga poisiks hakata! Või mis iganes selle naisisikule kohandatav vaste võiks olla. Ehkki loengutesse rühkisin endiselt üle kõikvõimalike sildade, oli mu samm pisutki reipam ja süda kergem – tundsin, et olen alustanud põgenemisteed. Töötunnid kumava ekraani taga, usaldusväärsed arvude read ja loogilised algoritmid panid mu hinge helisema. Pisutki selle linna uimerdavast, voolavast ja sombusest meelelaadist allus kuivendamisele. Jah, üksikud soodid ju hingesoppidesse jäid, kuid uskusin, et kui kord kodumaa tolmu jalgadelt pühin, imbuvad needki vastupanuta võõramaa mulda. Niimoodi ma toona tõesti arvasin, kuid Emajõel olid minuga teised plaanid. Pärast kooli lõpetamist tiksusin veel mõned aastad ühe Tartus asuva vidomängudele keskenduva tarkvaraarendusfirma hingekirjas, kuid vaimusilmas pakkisin juba reisikohvrit. Haarasin kõigist võimalustest, mis aitasid mul luua ja tugevdada rahvusvahelist sotsiaalvõrgustikku – koolitused, komandeeringud, konverentsid, networking-üritused, suvekoolid, isegi piiritagused sõpruskohtumised saalihokis – kõigis lähetusnimekirjades olin esimesena kirjas! Ja siis see saabus – pilet vabadusse! – ühe Münsteris asuva Saksa spordijookide firma Bach&Co tootearendusmeeskond otsis infotehnoloogi, kes aitaks ette valmistada nende laienemist Balti riikidesse. Tööülesanded sisaldasid kodulehe haldamist, regionaalse tarbijauuringu suuremahuliste andmete töötlemist ning arenduses kasutatava tarkvara korrapärast hooldust. Jah, ametikoht ei olnud kergete killast, kuid pakkus tööandjapoolset majutust, võimalust kohe alustada ning – minu senise positsiooniga võrreldes – korralikku kopikat! Saabusin Münsterisse helendaval kevadpäeval, reipa sammu ja kerge pagasiga. Juba lennukiaknast avanev vaade – punastest savitellistest katuste lapitekk – laotus lohutavalt mu südame üle. Olin uue elu alguses, eemal jõelinna määnduvast ja umbsest aguliõhust. Bratwurst ja laager pole kunagi maitsenud magusamini! Tänavad puhtad, vaiksed. Ei mingeid tunglevaid tudengeid, lääbakil moosekante ega kutsikapilgulisi kunstnikke. Majutus ja töökoht teineteisest kiviviske kaugusel. Sillad, promenaadid ja terviserajad võisid lõpuks ometi ajaloo prügikasti lennata! Bach&Co peakontor paiknes avara väljaku ääres. Eemalt vaadates meenutas selle ümar ja klaaspaneelidest koosnev fassaad hiiglaslikku akvaariumi. Seda esmamuljet tugevdasid läbi klaaside kumavad lopsakad toataimed – kõikvõimalikes suurustes palmid, monsterad ja elulõngad, mis akende äärde olid paigutatud. Usutavasti selleks, et leevendada klaashoones sagivate töötajate palavust eredast Kesk-Euroopa suvepäikesest täidetud linnas. Erutusevärinal lipsasin liuguste vahelt sisse. Fuajee täitis peaaegu terve hoone esimese korruse. Püüdsin algul oma kasinavõitu saksa keele oskusega erinevaid viitasid ja infotahvleid dešifreerida, kuid andsin siis jõuetult alla ja seadsin sammud administraatorilaua poole. Klaaskastikeses leemendas tüse, ümara näoga naine. Tundus, et valitsev kuumalaine oli ta kummalisse letargiaseisundisse viinud – tema silmad, klaasistunud ja pärani, jõllitasid eri kaugustesse; kärtspunaseks mukitud suu oli pärani, ebamäärasesse üllatusseisundisse tardunud ja higist võidunud juuksed kangelaslikult viimase karvani taha kammitud, kust pikk kalasabapats alla seelikuvärvlini lookles. Nihutasin end leti äärde ja köhatasin: „Entschuldigung? Ich komme aus Estland. Ich bin Ihre neue…“ kraapisin tulutult põhikooli saksa keele riismeid kokku, et neist „infotehnoloogi“ mõistet moodustada, „…Arbeiterin,“ andsin siis lõpuks alla ja nihutasin säravaima naeratusega klaasi alla töölevõtu kinnituse ja isikut tõendava dokumendi. Naine pööras aeglaselt, ainsagi pilgutuseta silmad minule. Nende laiali asetsevate, peaaegu pea eri külgedele nihkunud silmade tardunud pilk meenutas mulle midagi. Tundsin ebamugavust – kus ma selle ilmega varem kohtunud võisin olla?! Ta heitis ükskõikse pilgu paberitele ja maigutas minu suunas suud. „Wie… bitte?“ küsisin abitult. „Raume 204,“ maigutas ta uuesti, nüüd juba heliga. Noogutasin pead ja tegin minekut. Ruumis võttis mind vastu juba rahvusvaheline seltskond, kellest pidi moodustuma minu töörühm. Eesmärgiga viia Bach&Co isotoonilised joogid edukalt Baltikumi turule. Lisaks minule oli seal kaks leedukat, üks vibalik lätlane ja sakslasest tõlk-assistent, kes, olles minu paberid üle vaadanud, meid ühise laua ümber kokku kogus. „Mul on hea meel näha, et olete kõik meie väikesesse Münsterisse edukalt kohale jõudnud,“ alustas ta. „Kahjuks on teie otsene ülemus ühes Bach&Co esimehega hetkel ringreisil ning naaseb alles kahe nädala pärast. See peaks olema teile piisav aeg, et pisut sisse elada, meie firma töövooluga kohaneda ning omavahel tutvuda. Minu ülesandeks on läbi viia teie esmane koolitus ning anda sisend esimese kvartali tööülesannete tarvis…“ Samas vaimus jätkus terve esimene tööpäev. Vahetasime meeldivusi, nimesid ja suveniire. Uute töötajate taskud ja portfellid täitusid kiiresti erinevate brošüüride, juhendite, instruktsioonide, kaartide, mappide, Bach&Co pastakate, kruuside ja – loomulikult – spordijookide valikuga. Punktipealt kell viis lülitas meie instruktor sisse viimase slaidi, kirjaga „Auf Wiedersehen!“, ja naeratas säravalt: „Niisiis. Sellega on tänaseks kõik. Kuidas oleks väikese linnatuuri ja jahutava joogikesega firma n-ö kodupubis Hõbepajude All?“ Ettepanek võeti ühehäälselt vastu ning sissejuhatus Bach&Co-sse jätkus juba vabamas vormis. Muljeterohkele ja rõõmsale päevale järgnes aga sünge öö. Õlleuimasena taarusin korterinaabriga, loomulikult lätlase Karlisega ühisesse majutusse. Jagasime vennalikult ära viimasest pubist kaasa haaratud joogid ning matsime naaberrahvaste vahelise sõjakirve sügavale Westfaleni maapõue. Lõpuks, kui olin vähemalt tosin korda püüdlikult artikuleerides ning võimalikult erinevates tonaalsustes „saldejumps“ hüüdnud, otsustas Karlis, et talle aitab, ning viisakalt head ööd soovinud, kobis ta oma tuppa. Mina keerasin end sealsamas elutoa diivanil mugavalt kerra. Kõigist sel päeval nähtud vaatamisväärsustest ning sõlmitud tutvustest ujus minu unedes pinnale aga Bach&Co ükskõikse administraatoriproua nägu. Uni avas oma salavõtmega mälusügavuste seifiuksed ning leidis vastuse küsimusele, kust tema ilme sedavõrd tuttav ette tuli… Aga muidugi koduselt, kuldääreliselt, väikese täkkega Riia Portselanitehase taldrikult! Administraator oli olnud äravahetamiseni sarnane mu isa Emajõest püütud särgedega. Ema valmistas neid enamjaolt ühes tükis, paneeris kergelt ja küpsetas pannil kuldpruuniks. Kuumusest leemendav, üllatusest pisut paokil suuga punnsilmne särg Riia Portselanitehase taldrikult oli minu lapsepõlve happy meal. Unes tõmbas aga isa kortsulisest kilekotist kalasabapatsi pidi välja hoopis Bach&Co administraatori. Naine pööras oma ükskõiksed silmad minule ja naeratas… Ärkasin hirmuhigiga kaetult ja tõmbasin sügavalt hinge. Väljas ahetas alles. Karlise toast kostis sügavat norinat. Suu oli kuiv ja huuled pragunenud. Kobamisi otsis käsi diivani kõrvale visatud portfelli, kus pidi leiduma paar tootenäidist – värskendavat, elektrolüütidest kubisevat tsitrusemaitselist spordijooki. Ajasin end diivanil istukile, keerasin näppu juhtunud pudelil mehiste jõupingutustega korgi pealt ja kaanisin kosutavat nestet ahnelt enesesse. Etiketil lubatud greibi ja sidrunheina asemel täitus mu suu aga mingi imala, vettinud heina ja kaldamuda järele maitseva vedelikuga. Mekk oli äravahetamiseni sarnane esimeste supluskogemustega kodulinna väliujulas. Alles ebamugavustundest täidetud hirmuunenäo mõju all, pealetükkivast pohmellist, reisiväsimusest ja varasest kellaajast jõuetu, oli see maitseelamus liiast. Kaotasin uuesti teadvuse. Ärkasin, kui Karlis mulle murelikult põsele patsutas. „Kas sinuga on kõik kombes? Kõik okei?“ „Mis? Jah, muidugi…“ Pilgutasin abitult silmi. Mu pilk peatus avatud pudelil diivani kõrval. „Ole hea, proovi… proovi sina seda tootenäidist. Mille järgi see sulle maitseb?“ Karlis, kelle pea küllap samuti valutas, tõstis pudeli suule. „Greip ja… sidrunhein? Nagu etiketil lubatud,“ vastas ta õlgu kehitades. Proovisin samuti uuesti karastusjooki. Küll pisut lääge ja toas seismisest soojenenud, kuid muda ning kõrkjate asemel võis selgesti tunda kunstlikke värvaineid ja magustajaid. Hingasin kergendatult. Ja otsustasin esimese õhtu vintsutused üleminekuaja raskuste arvele kirjutada. Järgmised paar nädalat möödusid tõesti meeldivalt sündmustevaeselt. Keskendusin tööle ning uute kogemuste ammutamisele, mis kodulinna maitsed, lõhnad ja aistingud jäädavalt tagaplaanile suruks. Kulistasin laagerit, matsutasin praevorste ja toksisin klaviatuuril salapäraseid arvuderidu. Olin juba terve kuu Münsteri linnakeses veetnud, kui kontoris jõudis mu kõrvu kuuldus, et Bach&Co boss on suurelt Euroopa ringreisilt naasnud. Püüdsin hommikuti fuajees seirata mulle võõraid külalisi, sõeludes välja vähegi kallimat sorti mantlites ja ülikondades härrasmehi, kuid keegi ei tundunud piisavalt autoriteetne, et teda suurfirma omanikuks pidada. Sügise alguses said aga kõik kontori töötajad kutse peadirektori uue hooaja tervituskõnele. Aukartlikult sisenesime Bach&Co büroohoone peasaali, mille uksed seni meie ees suletud olid püsinud. Ja siis ma nägin teda – kõnepulti astus laiaõlgne, imposantse kehaehitusega mees, kes võis olla ehk 60ndates eluaastates. Kõige silmatorkavam joon härra Bachi juures oli ta soeng – hõbedased, jahedalt sillerdavad lokid, mis olid hoolikalt seitlisse soetud ja andsid ta näole erilise, külma ja pisut ebamaise aura. Direktori selja taga kattis lavasügavust LED-ekraan, millele eelkõnelejad olid projitseerinud slaide, graafikuid, logosid, multifaktoriaalseid prognoose ning numeerilist ja emotsionaalset optimismi. Nüüd aga kuvati ekraanile lähiplaan esimehe näost. Tema esmapilgul hallid ja külmad silmad omandasid prožektorite poole pöördudes kuldse, sooja läike. Majandusraskustest rääkides olid need sügavpruunid ja läbitungimatud, salapärased sügavikud. Nalja visates aga mudapruunid ja argised, lihtsa inimese ebamäärast värvi silmad. Kõiki neid muutlikke varjundeid ühendas aga võimatu tuttavlikkus, näis, nagu voogaks esimehe iiriste taga jõe ühtaegu klaasjas ja mõistatuslik pealispind, mis muutis tooni ühes sõnadevooluga, emotsionaalse soojuse ja maailmaturul valitseva teadmatuse poolt üles keerutatud mudaga. Tema silmad kõnelesid mulle rohkem kui kange saksa aktsendiga varjutatud kõne, mis kubises geneerilistest metafooridest neoliberaalse optimismi kastmes. „Äris on tõusud ja mõõnad, millega paratamatult peame arvestama. Meie asi ei ole paati kõigutada, vaid tuulesuunda tunnetada ning vooluga kaasa minna. Vaid nii saame tagada stabiilse edasiliikumise. Jah, maailmamajandus on üle kuumenemas, turg kokku kuivamas. Kui me ei taha kuivale jääda, ei ole meil aega kudeda! Rohkem kui kunagi varem, on oluline peibutav reklaam. Peame sotsiaalmeedia üle ujutama isuäratava söödaga, mille õnge võtta meie sihtgrupp – füüsilisele heaolule ja toonuses väljanägemisele orienteeritud täisealised kasutajad…“ Kui härra Bach kinnitas, et eesootava aasta jooksul pole koondamisi karta, väitsid tema hallide soomuste karva silmad mulle teisiti. Kui ta rääkis kasvukõveratest ning majanduse sinusoidsest iseloomust, nägin ta mudasest pilgust, et tal on neisse prognoosidesse vähe usku. Tema kõne ujus mul suuresti ühest kõrvast sisse ja teisest välja, kuid teravalt tungisid teadvusesse ohtrad kalastuse ning veekogudega seotud kujundid: „tagasi lätete juurde“, „meie kasvu allikas“, „ideede maimud“, „pärituul“ ja nii edasi. Härra Bachi sõnad mähkisid mu teadvuse mingisse iselaadsesse udusse, mu pilk hägustus ning vaimusilmas kangastusid iga uue kõnekujundiga mälupildid Emajõest. Lahkusin enne kõne lõppu kobamisi saalist. Pidulikule õhtule järgnenud ööl magasin taas rahutult. Uni paiskas mu tagasi kodulinna. Istusin Annelinna all asuvas roostikus ja silmitsesin igatsevalt vastaskaldal õngitsevat isa. Ilm oli vilu ja kellaaeg varane. Süvenenult seisis ta põlvini voolavas vees, kummikud kindlalt põhjamudasse surutud, ning silmitses ainiti pinnal värelevat korki. Aeg-ajalt lõi veepind virvendama ja keegi näksis sööta, kuid ujus siis kahtlustavalt eemale. Sääseparv sõi mu paljaid sääremarju ning jahe varahommikune õhk tõi kananaha ihule. Aevastasin, kuid pühkisin vapralt une silmist. Samal hetkel kadus kork otsustavalt vee alla ja isa hakkas erutunult kerima. Sikutas. „Kus on alles purakas!“ sosistas ta endamisi. Kahe käega klammerdus ta õnge külge ning tiris. Ühtaegu otsustavalt ja ettevaatlikult, et tamiil ei katkeks. Püük sikutas korki mänglevalt siia-sinna, ujus jõe keskele ja vastuvoolu, kuid alistus siis ning võttis suuna kalamehele. Lõpuks hakkas saak jõest kerkima… Hõbehallid, veest tilkuvad juuksed, laiad õlad, moodne tumesinine ülikond. Härra Bach sammus aegamisi veest. Rahulikult eemaldas ta kuuerevääri takerdunud konksu ning riputas selle ühes landiga isale rinda nagu auraha. Siis kadus ta kelmika naeratusega taas jõevoogudesse. Ärkasin ärevushigiga kaetult. Läksin vannituppa nägu pesema. Kraani keeramisel korises torustik vaid halvaendeliselt, kuni lõpuks purtsatas välja vesikasvude ja vettinud heina seguse veejoa, mis lõhnas ilmeksimatult Anne kanali järele. Taganesin õuduses. Akna tagant lendas mööda kiljuv kajakate parv. Karlis magas kõrvaltoas õiglase und. Pärast härra Bachi ametlikku naasmist muutus midagi minu töökohatajus jäädavalt. Hakkasin tähele panema töötajate väikesi idiosünkraasiaid, mis seni juhuslikud ning tähendusetud olid tundunud. Kolmanda korruse sekretärid kandsid alati sinkjasrohelisi kaelarätikuid, mis neid teistest töötajatest eristasid. Nad liikusid alati kambakesi, parves võiks öelda. Ja iga jumala lõunapaus vehkisid nad sööklas ainult valget saia süüa. Kord, kui nende lähedal istusin ja ettevaatamatusest küünarnukiga saiatüki põrandale lõin, kummardus üks neist välgukiirusel palukese järele ning enne kui jõudsin teda tänadagi, oli saiaviil tema niisutatud, laineriga peenelt välja joonistatud ja pisut torus huulte vahele kadunud. Kommunikatsioonimeeskond kandis samuti vormiriietust – valgeid, õrnalt sädelevaid ülikondi ja halle kaelarätte. Inimestena, kes tihti lähetustel viibisid ning palju suhtlema pidid, võis neid maja peal vaid harva näha, kuid see-eest oli võimatu nende kohalolu mitte märgata. Ühe käratseva kambana liikusid nad korruste vahel, naljatlesid sekretäridega ning tegid tutvust uute töötajatega. Avatute ja naeruhimulistena rääkisid nad kontoris viibides ikka lühikesi nalju ning lagistasid ise kõige entusiastlikumalt kaasa, kõõksudes, kiljudes ja üksteisele selja peale tagudes. Kaugelt meenutasid nad käratsevat kajakaparve, kes koridoridesse valla on päästetud. Kummalised olid lood ka Bachi turvamehe Silveriga, keda hooaja avaõhtul lavakardinate vahel silmanud olin. Reisilt naasnuna seisis ta enamasti direktori ukse taga valvel või saatis härra Bachi tema igapäevastel ringkäikudel, ise aupaklikku kaugusse hoides. Ametile sobivalt oli ta tursket kasvu, sõnaaher ja sünge pilguga. Ühesõnaga kinnine ning raskesti ligipääsetav tüüp. Ma ei mäleta, et oleksin teda kunagi kuulnud kellegagi vestlemas, kuid ükskord koridoris ootamatult Silverile peale sattudes kuulsin teda kohisemas. Olin teel kohviautomaadi juurde ning märkasin juba kaugelt tema tüüakat kogu. Silver seisis masina kõrval, käes aurav plasttops, silmad mõnutundest suletud, suu pärani, ja kohises endamisi. Seda heli on võimatu kuidagi teisiti kirjeldada. Peatusin lummatult. Minu ainitist pilku tundes avas Silver häiritult silmad, sulges suu ning noogutas napilt minekut tehes, kuid vaatepilti oli võimatu unustada. Heli, mida turvamees kohvi nautides kuuldavale tõi, ei tundunud tõusvat inimese hääletorudest. Niimoodi kohisevad puud, põõsad ja – eelkõige – hõbepajud, mille all olen vantsinud maha lugematuid kilomeetreid. See on sügav, sporaadiline ja ühtaegu õrn heli. Inertse ja pahkunud puutüve ning õrna kosutava tuule peenetundeline mäng. Ma ei saanud enam aru, kas Emajõgi oli minuga kaasa rännanud – mõtestasin ma kõike ikka veel kodusest foonist lähtuvalt, sest mu sündmustevaene elu polnud mulle kirkamaid elamusi pakkunud? Või oli midagi tõesti Bach&Co töötajaskonnaga valesti? Rääkisin oma kõhklustest ääri-veeri Karlisele. Ta kehitas vaid õlgu – tema ei olnud midagi kahtlast märganud. Niisiis ikkagi kultuurikontekst. Hingasin kergendatult ja keskendusin taas kuvarile. Kuid salapärased nihked mu maailmatajus jätkusid. Tundsin end Münsteris üha kodusemalt, kuid halvimas võimalikus mõttes. Pinnas vetrus mu sammude all. Ühtäkki panin linnapildis tähele ohtraid hõbepajusid, mis sügise saabudes jaheda läike omandasid. Hommikuti varjutas tänavaid lämmatav udu. Linnapildis vilksatas inimesi kalamehekummikutes, kes samas kiiresti nurga taha kadusid. Sööklas pakutav kala, olgugi et fish & chips’i nime all, kalakarri või burgeri vormis, tõi suhu lapsepõlve maigu. Kilekotid tänaval liiklevate inimeste käes, olgugi et need kandsid Lidli, Carrefouri või Rewe nimesid, tundusid kahtlaselt libedad ning nende läikiva pealispinna ja erksavärviliste logode all võis aimata rahutut siplemist. Tõmbusin endasse. Pärast tööd silkasin kohe öömajja ning tõmbasin kardinad akende ette. Ostsin omale lõuna kaasa ja sõin seda muust töötajaskonnast eraldi, et mitte näha kahtlasevõitu sekretäre või käratsevaid kommunikatsiooniosakonna töötajaid. Lootsin, et jään niimoodi tähelepanuta. Lootsin, et Emajõgi laseb mul minna. Olin oma projekti – Balti turu uuringute ning andmetöötluse – viimases faasis, kui härra Bach kutsus mu ootamatult enda juurde. Lähenesin, silmad maas, uksele. Turvamees Silver noogutas mulle napilt, kui möödusin. Temast õhkus niiskuse ja sambla lõhna. Astusin kabinetti, kus härra Bach paberitega kaetud töölaua taga energiliselt kirjutas. Ta tõstis oma sedapuhku säravsinised silmad paberitelt ja naeratas avalalt. „Meie uusim töötaja, Baltikumi spetsialist! Istuge, palun.“ Poetasin end kontoritoolile direktori vastas ja korrastasin süles välja- prinditud slaide ja tabeleid. „Kuidas olete meie väikeses linnakeses kohanenud? Kas Münster kohtleb teid hästi?“ Noogutasin kohmetult. „Olen kuulnud, et olete väga tööle pühendunud. Seda tuleb vaid tunnustada. Teadsin juba teie elulooga tutvudes, et olete meie kompaniile õige valik!“ „Jah, mul on õnn olnud käia mitmetel täiendkoolitustel ning pikaajaline töökogemus…“ „Ei, mitte seda ei pidanud ma silmas,“ katkestas härra Bach mind naerdes. „Teie päritolu. Kui ma ei eksi, olete pärit väikesest armsast linnakesest, hansalinnast – just nagu Münstergi –, mida suisa Ateenaga võrreldakse?“ „Kuidas see minu andmetöötlusoskustesse puutub?“ pahvatasin segaduses. „Noo, ärisuhetes on hea oma partnerite tausta teada ning traditsioone au sees hoida. Muidu ei saa! Kui minu uus alluv tuleb piirkonnast, millega oleme kaubanduslikud partnerid juba sajandeid, siis on see kui austav peanoogutus vanale tuttavale. Pealegi usun looduse poolt sõlmitud liitudesse – vesikonnad, mis omavahel jõgesid, lahtesid ja meresid pidi kokku puutuvad, on kui üks vereringe, üks organism.“ „Teie positsioonil oleva, palju reisinud ja laia silmaringiga inimese suust kõlab taoline vaade üllatavalt vanamoodsana,“ tunnistasin üllatunult. „Reisinud, jah…“ härra Bach pidas aru ja silmitses mõtlikult akna taga laiuva Münsteri telliskivikatuseid, „kas teate, miks mu suvine ärireis viibis?“ Raputasin pead. „Meie lodi vajas pisiparandusi ning tõrvamist. Kusjuures peatusime justnimelt teie kodulinnas, nii et mul oli suur rõõm nädala jooksul sealse eluoluga lähemalt tutvuda. Võrratu väikelinn!“ „Lodi?!“ küsisin igaks juhuks üle, sest tundus uskumatu, et suurfirma juht reisiks millegi muu kui eralennukiga. „Aga muidugi,“ noogutas härra Bach häirimatult. „Ma ju ütlesin, et olen traditsionalist. Ning usun, et just see ongi meie ettevõtte edu saladus.“ Puurisin pilgu süles lebavatesse tabelitesse. Minus süvenes tunne, et elu on mind lõksu püüdnud, minu iseseisvumiskatsete üle armutult naernud. Münsteris asuv töökoht oli vaid söödaks, mis konksu lõplikult minu südamesse surus. „Aga vabandage mind, te tulite ju asja pärast! Näen, et olete hoolsasti ette valmistanud. Jätke materjalid siia ning ma tutvun nendega pärastlõunal. Usun, et olete oma tööd hästi teinud,“ lisas härra Bach soojalt, justkui poleks minu sisemisi heitlusi märganudki. Poetasin paberipaki lauale ja lahkusin käsikaudu kabinetist. Silme ees virvendas taas. Silver oli õnneks ukse tagant kuhugi kadunud. Toetasin selja vastu seinatahveldist ja hingasin kolm korda sügavalt sisse. Muidugi, tegu võib ju olla ekstsentrikuga. Jõukurid võivad omale selliseid veidrusi lubada. Ja eks ole lennundus tänapäeval teatavaks tabukski muutunud. Võimalik, et ta tegi oma reisivalikuid hoopis keskkonnamõju aspektidest lähtuvalt, kinnitasin endale. Siis aga peatus mu pilk kullatud nimesildil ukse kõrval. Direktori täisnimi oli sinna märgitud lühendatult, initsiaalina – niisiis võis pika ja elegantse Emmanuel Bachi asemel sildilt välja lugeda „Em. Bach“… Embach. Veel enne jõule naasin alistunult kodulinna. Mu vaim oli lõplikult murtud. Kalda tänaval sündinuil ei ole valikut. Nad peavad vooluga kaasa minema. Ainsad konstandid mu elus on tähistaevas minu pea kohal ja Emajõgi mu sees.  

  • Taga-Kaukaasia stabiilne ebastabiilsus
    on 03.07.2024

    Teine Karabahhi sõda algas 2020. aasta septembri lõpus, kui Aserbaidžaani väed alustasid suurt pealetungi Armeenia kontrolli all olevale Mägi-Karabahhi Vabariigile ehk Artsahhile. Pealetungiga rikuti 1994. aastal kehtestatud relvarahu, mis oli külmutanud esimese sõja, ühe neist etnilistest konfliktidest, mis prahvatasid Nõukogude Liidu lõunaveerel pärast liidu ametlikku hingusele minekut 1991. aastal. Algselt keskendus konflikt niinimetatud Mägi-Karabahhi Autonoomsele Oblastile (MKAO), armeenlastega asustatud haldusüksusele Aserbaidžaani NSV koosseisus. Esimene sõda lõppes Armeenia ülekaaluka võiduga. Selle aja peale, kui lahingud lõppesid, oli vägivald suure osa regioonist „osadeks lahutanud“, nii et ühe etnilise rühma liikmeid enam teise rühma kontrollitaval territooriumil ei elanud. 2020. aasta sõda oli hoopis erinev. Relvastatud Türgi ja Iisraeli luureandmete ja materiaalse toetusega, kasutas Aserbaidžaan oma eelised ära. 2020. aasta novembriks, kui sõda Venemaa vahendatud vaherahuga lõppes, olid Aserbaidžaani väed endist MKAO-d ümbritsevad rajoonid tagasi vallutanud ning Mägi-Karabahhi Vabariigi sisuliselt Armeeniast ära lõiganud. Vähem kui kolm aastat hiljem rikkus Aserbaidžaan Venemaa vaikival heakskiidul uuesti ühepoolselt relvarahu, alustas Karabahhi armeenlaste kehvakeste kaitserajatiste ründamist ning ajas enam kui 100 000 armeenlast maalt välja, viies nii lõpule etnilise puhastuse kampaania. Toiminud kakskümmend kuus aastat de facto riigina, lakkas Mägi-Karabahhi Vabariik eksisteerimast. Peaminister Nikol Pašinjani valitsus, kelle valitsusaega langes 2020. aasta lüüasaamine, veetis terve viimase aasta, püüdes saavutada rahulepingut – mida Aserbaidžaani presidendil Ilham Alijevil ei ole sugugi sama suurt indu talle tagada, arvestades Armeenia mõjuvõimu nappust ning Alijevi vajadust juhtida riigisiseseid pingeid kõrvale Armeenia kui „põlisvaenlase“ peale.[1] Sedamööda kuidas Armeenia püüab lüüa lahku Venemaast (kes on olnud tema peamine julgeolekutagaja aastast 1994) ning hakkab kompama maad Lääne orbiidile sisenemiseks – tsiviilühiskonna kasvava rahulolematuse saatel –, lasub kurjakuulutavalt tagaplaanil täiemõõdulise sõja taastumise oht nende kahe maa vahel. Edasise verevalamise võimalus Armeenia ja Aserbaidžaani vahel ei ole regioonis, kus destabiliseerumine on põhiteemaks, mingi anomaalia. Isegi enne Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal oli regionaalses ja globaalses poliitikas aset leidnud dramaatilisi muutusi, nagu selgelt näitab Türgi ja Iisraeli sekkumine varasemas „Venemaa tagaõues“ enne 2020. aasta sõda. Uued regionaalsed võimumängud Kaukasuses kaasnevad „perifeeria ümbertegemisega“, mis on kestnud vähemalt 1990. aastatest alates, mil see endise Nõukogude Liidu piirkond esimest korda globaalsesse kapitaliringlusse tõmmati. Kaukasuse kapitalistlikud formatsioonid omakorda on ajalooliselt Nõukogude moderniseerimispoliitikate ja postsotsialistlike üleminekute eripärase dünaamika saadus, mis jätsid neile nende iseseisvumisjärgseks arenguks institutsionaalse ja sotsiaalse pärandi. Armeenia riiklikku arengut tuleb seetõttu näha osana laiemast regionaalsest riigi ja ühiskonna teisenemise mustrist postkommunistlikul lõunaveerel. Eriti Armeenia kujutab endast juhtumit, kus orgaaniline ja mobiliseerunud tsiviilühiskond leiab end üha sagedamini konfliktist riigiaparaadiga, millel praegusel ajal puudub nii kodumaine kui ka rahvusvaheline suhteline autonoomia tegelemaks riigi sõjajärgse taasülesehitamise projektiga. Armeenia ja Aserbaidžaani lahknevad arenguteed pärast esimese Mägi-Karabahhi sõja lõppu (mis algas hilisnõukogude kodusõjana ja omandas alles hiljem rahvusliku jume) kõnelevad kummagi riigi kapitalismile ülemineku iseärasustest, kuivõrd kummagi maa materiaalsed ja demograafilised kitsendused on määranud nende koha laienevas kapitalistlikus maailmasüsteemis. Nõukogude modernsus kui postsovetlikkuse eelmäng Postsovetlikke ühiskondi mõõdetakse tihti nende püüdlustega ja neid määratletakse rohkem nende oletatavate puudujääkidega kui kodanike tegelike argielukogemustega. 1990. ja 2000. aastatel esile kerkinud politoloogiatööstus mõõtis vastiseseisvunud riike vaikimisi maailmasüsteemi tuuma (Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika) „arenenud“ riikide idealiseeritud versioonidega. Aktiivne roll, mida kommunistlike režiimide lagunemise juures mängis „tsiviilühiskond“, kujundas nii Lääne kui ka kodumaiste vaatlejate ootusi sellele, mis hakkab toimuma pärast üleminekut. Tulemuseks oli huvi valitsusväliste organisatsioonide ja parteisüsteemide vastu – ja liigse rõhu panemine neile kui eduka ülemineku tunnustele: sisemajanduse liberaliseerumine ja sisenemine Euroopa ühisturule depolitiseeritud ekspertvalitsuse järelevalve all.[2] Niivõrd kui tsiviilühiskonnal ja deemosel sel võrrandis mingi roll oli, oodati selle huve suuresti joonduvat kahe põhilise imperatiivi, vabade turgude ja tehnokraatliku halduse järgi – või vähemalt mitte neist fundamentaalselt lahknevat. Selline raamimine kallutab meie kollektiivse fookuse kõrvale poliitilise võitluse vormidelt, mis olid valitsenud Nõukogude perioodil ning püsisid edasi nii majandusliku kui poliitilise võimu korrastajatena, esmalt perestroika ajal ja siis pärast 1991. aastat. See kehtib eriti selgelt mitte ainult Kaukaasia, vaid ka selle mõistmisel, millele on viidatud kui endise Nõukogude Liidu „lõunaveerele“ – selle perifeersetele ja poolperifeersetele regioonidele, mille ühisjooneks on suuresti põllumajandusele tuginev majandus ning patrimoniaalsed ja tavakohased ühiskondlikud suhted, mida Nõukogude arenguriigi moderniseerimisprojektid küll teisendasid, kuid ei likvideerinud. Tänu oma kultuurilisele ja etnolingvistilisele mitmekesisusele muutus lõunaveer varajase Nõukogude riigi rahvuspoliitika eriti tähtsaks keskmeks. See poliitika, mis algas peagi pärast Vene kodusõda ning jätkus eri vormides kuni 1991. aastani, teenis mitut eesmärki.[3] Need seadsid sihikule „suurvene šovinismi“, nagu Lenin seda oli hukka mõistnud, mis oli tsaariajal juurutanud venelaste etnilise ülimuse tunnet. Kultuurilise ja pedagoogilise korenizatsija-poliitika abil püüti ehitada üles poliitilisi rahvusi paikades, kus varem olid ühiskonnaelu korrastamise vahenditeks olnud sugulus-, hõimu- ja tavapõhised suhted. Selle asemel et olla „rahvaste purustaja“, nagu tihti väidavad tänapäeva ülevaated, mis otsivad sujuvat üleminekut tsaristliku ja nõukogude perioodi vahel, standardiseeris Nõukogude Liit mittevene keeli, lõi igas liiduvabariigis rahvuslikke teaduste akadeemiaid, reprodutseeris rahvussümboleid (alates vappidest ja lippudest kuni postmarkideni), soosis rahvuskultuure (sealhulgas kirjanduskaanoneid, rahvamuusikat, tantsu ja kööki) ning levitas neid siis rahvuslike meediakanalite (kohaliku pressi, raadio ja hiljem televisiooni), riiklikult korraldatud avalike sündmuste ja pühade ning koolide kaudu. Otsustava tähtsusega on, et nende meetmete eesmärgiks oli ka Nõukogude võimu juurutamine mittevene perifeersetes regioonides, soosides kohalike kaadritöötajate edutamist nii kommunistlikus parteis kui ka Nõukogude riiklikus bürokraatias. Kollektiivselt andis rahvuspoliitika nõukogulikkusele legitiimsuse rahvusluse keeles, millest võis saada tööriist ligipääsuks riigivõimule. Nõnda vormisid rahvuslikud raamid kuju, mille Nõukogude nomenklatuur – riiki valitsev bürokraatlik ja administratiivne eliit – hiljem omandas, eriti lõunaveerel. Riigiametid ja parteiorganid jäid liiduvabariikides allutatuks vastavatele üleliidulistele institutsioonidele; sellegipoolest teostasid kõikjal liiduvabariikides riigivõimu kohalikud ise, ühtaegu Nõukogude võimustruktuuridesse lõimudes ja sealt võimu ammutades. Nõukogude hierarhiasse integreeritud kohalikud kaadrid olid paremini ette valmistatud kohalikele muredele reageerimiseks, olgu need majanduslikud, sotsiaalsed või ka rahvuslikud. Nõukogude ühiskonda moodustava kahe ülejäänud peamise sotsiaalse kihi, intelligentsi (kes tõusis läbi kõrgharidusasutuste, mille üle seisid rahvuslikud teaduste akadeemiad) ja proletariaadi (kes hõlmas nii linnatöölisi kui kollektiviseeritud maatöölisi) liikmed valitsesid seetõttu materiaalseid ja sümboolseid ressursse, mis olid vajalikud nii sidemete loomiseks nende vastavate nomenklatuuride vahel (ühine keel, ühised tavad ja mõnel juhul ka ühised sugulussuhted) kui ka nende autoriteedi vaidlustamiseks. 1970. aastateks olid rahvuspoliitikad kolmes Taga-Kaukaasia liiduvabariigis tekitanud loova, kuid potentsiaalselt ebakindla vastasseisu kahe teineteist tasakaalustava jõu vahel. Ühel pool olid aktiivsed ja mobiliseerunud kodanikud, kes suutsid esitada riigile nõudmisi, nõuda avalikke hüvesid ja kaitsta oma õigusi töötajate ja kodanikena. Teisel pool reaktsiooniliste tendentsidega nomenklatuur, kes ei soovinud teiste ühiskonnagruppidega võimu jagada, ent oli rahul suhtelise autonoomiaga Moskvast, mille talle oli andnud rahvuspoliitika kooskõla sotsiaalse hierarhiaga. Nõukogude Kaukaasias tõusid esile tugevad liidrid, kes suutsid sotsiaalseid jõude tasakaalustada, kaitstes samal ajal oma vabariikide suhtelist autonoomiat (nii Moskva kui omaenda ühiskondade eest) – Karen Demirtšjan Armeenias (võimul 1974–1988), Heidar Alijev Aserbaidžaanis (võimul 1969–1982, enne edutamist Poliitbüroo täisliikmeks) ning Eduard Ševardnadze Gruusias (võimul 1972–1985, enne välisministriks määramist) –, kes valitsesid kas vahetult või omaenda patronaaživõrgustike kaudu kuni perestroikani. 1971. aastateks iseloomustasid nii Armeeniat, Aserbaidžaani kui ka Gruusiat mobiliseerunud avalikkused, mille moodustasid väga rahvuslik intelligents ja alaorganiseerunud „allproletariaat“, mis koosnes hooajalises põllumajanduses ja mitteametlikus majanduses hõivatud töölistest.[4] Majanduse stagnatsioon, millega perestroika reformid üritasid toime tulla, oli muutnud aina raskemaks nõukogude tsiviilühiskonna nõudmiste lepitamise nomenklatuuri eelisõigustega. Kaukaasias pööras majanduse ebaefektiivsus rahvuspoliitika demokraatlikud elemendid – mis olid andnud intelligentsile ja proletariaadile vahendid ligipääsuks riigivõimule ja seega materiaalsetele hüvedele – pea peale, soosides nomenklatuuri patronaaživõrgustike etnilisustumist, kui kõik trügelesid kaupade ja teenuste hankimise nimel. Seetõttu omandas konkureerimine ressursside ekspluateerimisele või mitteametlike turgude kontrollimisele rahvusliku iseloomu. Perestroika tegelike majandusreformide ettekavatsemata tagajärjeks oli eelnenud aastakümne vältel nomenklatuurivõrgustikes avanenud etnilis-rahvuslike lõhede süvendamine. Uued finantseerimisskeemid, toetus uutele ettevõtetele ja isegi piiratud mööndused eraalgatusele muutsid läheduse nomenklatuurile ja kohalikule parteiladvikule uutmoodi tulusaks. Need vastuolud sotsialistliku valitsemise, nomenklatuuri reaktsiooni ja natsionaliseerumise ning kapitali akumulatsiooni vahel avaldusid kõige dramaatilisemalt etnilistes konfliktides, mis puhkesid Nõukogude Liidu hingusele minekul. Armeenias juhtis Karabahhi Liikumist – nõuet, et MKAO liidetaks Armeenia NSV-ga – otsustavalt nomenklatuurivastane armeenia intelligents, kellega ühines nende pingutustes proletariaat. Samalaadsed intelligentsi juhitud liikumised kujunesid välja nii Aserbaidžaanis kui ka Gruusias.[5] MKAO-s eneses aga kasvas Armeeniaga ühinemise liikumine välja pikaajalistest majanduslikest vimmadest ning seda juhtis kommunistliku partei kohalik nomenklatuur. Aastakümneid olid Karabahhi armeenlased protesteerinud majandusliku diskrimineerimise vastu Aserbaidžaani võimude poolt.[6] Patronaaživõrgustike etniseerumine oli iseäranis valulik MKAO eliidi jaoks, kes konkurentsis Aserbaidžaani nomenklatuuriga leidis end halvemast positsioonist. Perestroika andis MKAO nomenklatuurile võimaluse taotleda majanduslikku sõltumatust Bakuust, mille nimel nad püüdsid süvendada oma sidemeid firmade ja ettevõtetega, mis sõltusid Armeenia NSV nomenklatuurist. Aserbaidžaani NSV püüded kärpida Karabahhi armeenlaste majandustegevust (mida toetas Moskva) panid paika peagi järgnenud etnilis-poliitilise konflikti piirjooned. Postsovetliku vaakumi haldamine Juba enne NSV Liidu kokkuvarisemist olid demokraatlikud valimised Kaukaasias toonud täidesaatvatesse ametitesse populaarseid kandidaate. Ent see ei kuulutanud ette intelligentsi võitu. 1992. aasta alguseks oli Eduard Ševardnadze tulnud tagasi võimule Gruusias; talle järgnes Heidar Alijev Aserbaidžaanis, kus ta võttis võimu üle 1993. aasta lõpus. Armeenias taastas vana kaardivägi oma võimu täiel määral alles 1998. aasta paleepöörde kaudu, millega kukutati demokraatlikult valitud Ter-Petrosjan ja asendati ta Robert Kotšarjaniga, endise parteitöötajaga, kes oli olnud Karabahhi iseseisvusliikumise eesotsas. Teiste klasside võimetus neid ebapopulaarseid režiime kõrvaldada sai postsovetlikule poliitikale iseloomulikuks. Tagantjäreletarkusega tundub, et nomenklatuuri restauratsioon oli vältimatu. Demokratiseerimine, kui tõsiselt seda ka ei võetud, suunas rahva energia sisutühjadesse riigiasutustesse ja parlamentidesse, millel puudus kas võime või oskus kärpida oligarhideks muutunud endise nomenklatuuri majanduslikke privileege. Pealegi lükkas see süü uue turumajandussurve all kokku varisenud sotsiaaltoetusprogrammide eest valimiste võitjate – intelligentsi – kaela, lüües kiilu intelligentsi ja proletariaadi vahele ning nõrgestades seega mõlema poliitilist võimekust. Demokraatlikult valitud presidendid nägid, kuidas nende populaarsus haihtus peaaegu üleöö. Sotsiaalne sidusus lagunes kõigil ühiskonnatasanditel, ja kõik kolm vabariiki vajusid etniliste konfliktide mülkasse: Gruusia võitles etniliste separatistide vastu Abhaasias, Armeenia ja Aserbaidžaan aga kisti hilisnõukogude kodusõtta Karabahhi pärast. Ehkki Nõukogude võimu kokkuvarisemine ja kommunistliku partei lagunemine olid jätnud nomenklatuuri valimiskasti juures haavatavaks, oli selle positsioon siiski kõige tugevam, et lõigata kasu ühiskonna seesugusest lagunemisest ja riigivõimu nõrgenemisest perifeerias. Perestroika oli isoleerinud nomenklatuuri rahva surve eest, katalüseerides parteiriigi lagunemist. Olgugi uues kuues, säilitas partei – millest nomenklatuur ammutas oma institutsionaalse võimu – käsuvõimu majanduslike funktsioonide üle, mis aina enam vabanesid poliitilise kontrolli alt. Privilegeeritud sotsiaalne ja poliitiline positsioon, mille nomenklatuur oli säilitanud, andis neile hea stardipositsiooni poliitilisest kokkuvarisemisest läbi tüürimiseks ja riigi taasomastamiseks. Riigiametite sulandumine nomenklatuuri majandusliku võimuga, mis oli kehtestatud pikaajaliste isiklike võrgustike toel, kujundas nende klassivõimu ümber kompradoor-rahvuslikuks oligarhiaks. Kõikjal Kaukaasias leidsid need oligarhiad, et nende käsutuses on arvukalt hoobi püsirežiimide loomiseks sedamööda, kuidas nad kujundasid välja jäljendusdemokraatiaid, mida iseloomustasid märkimisväärsed lahknevused väidetavate konstitutsiooniliste printsiipide ning autoritaarse valitsemise reaalsuse vahel.[7] Sarnaselt majandusvõrgustike etniseerimisega kompartei kohalike büroode kaudu hakkasid oligarhid end esitlema kui patriootliku diskursuse lipukandjaid. Nõnda viisid nad lõpule nõukogude rahvuspoliitika ümberpööramise, kasutades rahvuslikke nõudmisi ära selleks, et legitimeerida hierarhiat ülalt alla, mehhanismi asemel, millega vaidlustada võimu altpoolt. Poliitiline kultuur tegi otsustavalt reaktsioonilise pöörde. Oligarhide käes sai rahvuslikust diskursusest seejärel tööriist teisitimõtlemise lämmatamiseks ja poliitilisi vastaseid hakati kujutama välismaa käsilaste või lausa reeturitena. Valitsusvälised organisatsioonid, mis mõnel juhul üritasid osutada hädavajalikke teenuseid, mida riik ei suutnud või ei tahtnud pakkuda, leidsid, et neid jälgitakse kullipilgul nende sidemete tõttu välisriikide valitsustega või abiorganisatsioonidega. Lisaks andsid oligarhid oma patriootlikele kvalifikatsioonidele lihvi, kutsudes oma koalitsioonidesse sõjaveterane ja -pealikke – kellest mitmed olid ise kuulunud nomenklatuuri –, et saada osa saagist, mida neil oli õnnestunud riigi varakambrist pihta panna. Kontroll julgeolekujõudude üle – mille Ševardnadze ja Alijev endale kindlustasid potentsionaalselt ohtlike ohvitseride väljapuhastamise teel – tugevdas oligarhide haaret. Alijev pani Türgi luure toel piiri kolonel Surat Huseinovi juhitud ülestõusule ja lõi selle hiljem puruks. Gruusias kutsus üks nomenklatuuri toetatav sõjaväenõukogu, mis oli avalikult sõjas Gamsahhurdiaga, Ševardnadze tagasi riiki korda taastama.[8] Armeenia juhtum võib tegelikult olla kõige õpetlikum: valitsusse pääsenud endine Karabahhi nomenklatuur liitus nii kohalike oligarhidega kui ka ühe silmapaistva sõjaveteranide grupiga (Erkrapahi Vabatahtlike Liiduga), mida juhtis kaitseminister, et kukutada Ter-Petrosjan ning tõsta presidendiks reaktsionäär Kotšarjan. Ühiskonna militariseerumine kõigis maades tugevdas oligarhide haaret, kes arendasid oma jäljendusdemokraatiaid. Hoolimata ilmsest lõhest konstitutsioonilise ideaali ja autoritaarse praktika vahel ei suutnud ükski sotsiaalpoliitiline jõud koondada Kaukaasia jäljendusdemokraatiatele tõsist vastasleeri, mis oleks nõudnud vastuhakku repressiivsele riigiaparaadile. Põlistamaks väljamõeldist, justkui tegu oleks konkurentsil põhineva demokraatliku süsteemiga, vorpisid režiimid parteisid mitte selleks, et esindada rahvast riigi ees, vaid et esitada oligarhide huve valijaskonnale kui rahvuse huve. Gruusias toimis Ševardnadze Kodanike Liit justkui avalik arvelduskoda oligarhide ja sõjapealike ning tsiviilühiskonna vahel, et legitimeerida Brežnevi stiilis režiimi, mis oli tulnud võimule pärast Gamsahhurdia langust. Heidar Alijevi 1992. aastal loodud Uue Aserbaidžaani Partei rajas patrimoniaalse autoritaarse riigi, mis sai täispühitsuse, kui presidendivõim pärast isa Haidari surma 2003. aastal läks üle poeg Ilhamile. Parlamentaarsetes demokraatiates toimivad niisugused praktikad nagu üldine hääleõigus, poliitiliste parteide ja organisatsioonide pluralism, täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu lahusus kõik üheskoos, et võimaldada hegemoonia orgaanilist ringlust võimubloki eri fraktsioonide vahel.[9] Kuna Kaukaasia režiimidel puudusid sellised mehhanismid võimubloki moodustamiseks konkureerivate eliitide vahel ning riigi ühendamiseks ühiskonnaga, mille üle nad olid võtnud endale jultumuse valitseda, siis otsisid nad üha rohkem abi sunnijõult, pististelt ja raskestimõistetavalt rahvusluselt, et juhtida kõrvale sotsiaalseid lahkarvamusi, mida parlamentaarne teater ei olnud juba neutraliseerinud. Aserbaidžaani režiim on eriti noorema Alijevi all ankurdanud oma sotsiaalse ja poliitilise legitiimsuse iseäranis raevukasse armenofoobiasse, mis on kulmineerunud rikkaliku armeenia kultuuripärandi hävitamisega territooriumidel, mis olgugi praegu Aserbaidžaani kontrolli all, moodustasid kunagi osa keskaegsetest Armeenia kuningriikidest. Armeenia enda faksiimilepartei, Armeenia Vabariiklik Partei, omakorda kanaliseeris oligarhideks teisenenud nomenklatuuri riigiaparaati osalt sellega, et rajas oma legitiimsuse kahele sambale. Nad kuulutasid esimese vabariigi (1918–1920) kangelase, hiljem protofašistlikku mõtlemist edendanud Karekin Nždehi kirjutised partei konservatiivse ideoloogia alustalaks. Praktilisema poole pealt võttis partei – koos oma veteranidest, sõjapealikest ja Karabahhi oligarhidest koosneva koalitsiooniga – karmi joone läbirääkimistes Aserbaidžaaniga endise MKAO lõpliku staatuse üle. Sellega andsid nad end Venemaa teenistusse, aktsepteerides majanduslikku alluvust Venemaale vastutasuks julgeolekugarantiide eest – garantiide, mis on nüüdseks osutunud väärtusetuks. Seetõttu on nende režiimide oponendid pidanud otsima habrast tasakaalu – nende ametlikust lahknevad arvamused pidid kõnetama majanduslikust ja poliitilisest kokkuvarisemisest lõhestunud ühiskondi ning resoneerima samas ka reaktsioonilise poliitilise diskursusega, mille oligarhia oli kehtestanud poliitilise peavooluna. Puhuti tähendas see, et rahva emotsioonidele mängivad ühe-teema-kampaaniad – protestid bussipiletite, elektri- või leivahinna tõusu vastu – võisid sundida režiime tegema tõrksaid järeleandmisi. Sagedamini tähendas see, et opositsionäärid püüdsid trumbata režiime üle nende paremtiival. Ainsaks erandiks sellest reeglist oli Ter-Petrosjani nurjunud katse 2008. aastal uuesti võimule tulla. Klass, riik ja tsiviilühiskond Kolmekümneaastast perioodi 1991–2021 võiks tõlgendada demokraatia langusena liberaalsusest jäljendusdemokraatiaks.[10] Selline ühekülgne fookus esindusinstitutsioonide ja õigusriigi murenemisele varjaks aga mitte ainult riigistruktuuride visa püsimist pärast iseseisvumist, vaid ka klassijõudude muutuvat tasakaalu nende eri fraktsioonide vahel, mis võimaldasid nomenklatuuri-oligarhial oma võimu säilitada. Postsotsialistliku ülemineku algne liberaliseerumine ning ajaliselt tihendunud periood, mille vältel see aset leidis, äratas tsiviilühiskonnas lootust, et nad liituvad liberaalse geokultuuriga, kui seda mõista „maailmasüsteemis laialdaselt legitiimsena aktsepteeritud diskursusnormide ja -viisidena“.[11] See „geokultuur“ andis küll väga ebaühtlasi tulemusi, aga sünnitas siiski uue repertuaari geograafiliselt ülekantavaid arusaamu, mida võis kasutada eliidi struktuuride vaidlustamiseks, kui ka just lausa mitte nende kukutamiseks, ja mis õhutasid varajaste nullindate värvilisi revolutsioone. Armeenias rullusid klassikonflikti mustrid ja nende poliitiline väljendus lahti eliidi kindlustumise umbes kümne aasta pikkuste perioodidena, mida punkteerisid demokraatliku mobilisatsiooni hetked. Aastail 1991–1998 leidis Ter-Petrosjani valitsus sotsiaalset tuge liidust intelligentsi, allproletariaadi ja ülespoole pürgiva kompradoor-kodanluse vahel, kelle püüdlused olid vastuolus nomenklatuuri soovidega. Pärast Ter-Petrosjani võimult eemaldamist, intelligentsi marginaliseerimist ja allproletariaadi tagaplaanile taandumist tugines Kotšarjani-Sargsjani valitsev blokk alliansile oligarhide ja julgeolekujõudude vahel, isegi kui esimesed ise omavahel võitlesid. Ter-Petrosjani katse 2008. aastal võimule naasta ning tolle aasta presidendivalimistele järgnenud vägivald kutsus esile poliitilise kriisi. Oligarhide-vahelised lõhed olid avanud struktuurse võimaluse intelligentsi ja kodanikuühiskonna liikumiste massimobilisatsiooniks – ukse, mille Kotšarjan kinni virutas, käskides 2008. aasta 1. märtsi kurikuulsate sündmuste käigus kasutada rahulike meeleavaldajate vastu vägivalda, pärandades sellega ka Sargsjanile tema võimuperioodiks oma verise mantli. Kümme aastat hiljem, aastal 2018, vallandas uus massimeeleavalduste tulv Sargsjani katse vastu ametiaja piire eirata nn Sametrevolutsiooni, mis tähistas hegemoonilise bloki ümbermängimist: ehkki paljud vanadest oligarhidest on poliitiliselt marginaliseeritud (säilitades samas oma majandusliku võimu), on uus režiim toonud esiplaanile liidu kodumaise kodanluse, uusintelligentsi ning poliitikalavale naasnud allproletariaadi vahel. Siiski, nii nagu teisedki värvilised revolutsioonid – Gruusias 2003., Ukrainas 2004. ja Kõrgõztanis 2005. aastal –, nii kujutas ka Sametrevolutsioon endast poliitilise võimu ümbermängimist, millega ei kaasnenud praktiliselt mingit asjakohast ühiskondlikku või majanduslikku muutust. Alates 2018. aastast on Pašinjani valitsus hoolitsenud „vana režiimi“ visa püsimise eest oligarhilistes majandus- ja õigusstruktuurides.[12] Ehkki valitsus on võtnud sihikule konkreetseid figuure (näiteks kasutades oma parlamendienamust kohtunike poliitiliseks ametissemääramiseks ja Kotšarjani vangistamiseks), püsib oligarhia majanduslik võim ja mõjujõud suuresti puutumatuna. Hoolimata Pašinjani lähenemiskatsetest Läänele on Armeenia majandus endiselt tihedalt läbi põimunud Venemaa omaga ja sellest kui oma suurimast välisturust sõltuv. Armeenia ettevõtete massiivne erastamine, mis toimus lühikest aega pärast iseseisvumist ja hoogustus Kotšarjani režiimi all, tähendab, et tänapäeval kontrollib võtmetähtsusega strateegilisi tööstusharusid Vene kapital – Armeenia kompradoorkodanluse hüvanguks, kellel on sidemeid Vene keskusega. Venemaa on Armeenia suurim väliskaubanduspartner, annab Armeeniale ülekaaluka enamuse tema naftast ja maagaasist ning kontrollib suuri osi tema transpordi ja mäetööstuse infrastruktuurist.[13] Et niisugustel tingimustel säilitada maainimeste toetust, on Pašinjani valitsus võtnud õppust Türgilt Erdogani võimu all, edendades ehitusprojekte avalike tööde ja eluasemete vallas.[14] Kui Läänes on poliitilised parteid alates 1970. aastatest saanud üha enam ülekanderihmadeks riigi esindamisel rahvale, siis Armeenia võimuparteide puhul on küsitav, kas nad suudavad isegi sellist sidususe- või organiseerumismäära saavutada.[15] Parimal juhul on nad faksiimiled jõududele, mis loovad baasi oligarhilisele võimule. Pašinjani Tsiviillepingul, mis on musternäide „õõnesparteist“, puudub igasugune selgelt eristuv poliitiline ideoloogia ja sellel on vaid nõrk side Armeenia ühiskonnaga. Kuigi Pašinjani väidetav pööre Läände osutab justkui pöördumisele liberaalsete, haritud, valgekraeliste töötajate poole, on see partei pigem patronaaživõrgustik režiimi poolehoidjate tasustamiseks. Jerevani traditsiooniline intelligents on sellega enamasti opositsioonis ning valitsuse tugevuse praegune baas on töölisklassis, maapiirkondades, eriti riigi põhjaosas, ning tehnokraatlikes ühiskonnakihtides, kelle varasemaid püüdlusi oligarhide režiim tõkestas. Siin nagu mujalgi postkommunistlikus maailmas näeme tugevate massiparteide puudumist ning niisuguste institutsioonide allakäiku, mille kaudu saaks süsteemile esitada rahvalikke, töölisklassi nõudmisi. Töölisklassi ja intelligentsi liit, mis oli nii otsustava tähtsusega iseseisvusliikumise ajal, lagunes kolmkümmend aastat väldanud majandusreformide käigus, mis on Pašinjani valitsuse all üha jätkunud. Iseseisvumise järel on riigi perifeerne staatus regionaalses tööjaotuses tekitanud töölisklassis ka ühe vastuolu: ühelt poolt leiab suur hulk madala kvalifikatsiooniga töölisi tööd Venemaa metropolis; teiselt poolt arenevad kiirelt IT- ja teenindussektor, mis tahavad lõimuda hargmaiste kapitaliringlustega Vene sfäärist kaugemal. Ehkki töölisklass on endiselt potentsiaalne poliitiline jõud – just spontaansed streigid Jerevani töölislinnaosades märkisid 2018. aasta protestide pöördepunkti –, raskendavad need struktuursed tegurid tõsiselt tema organiseerimist püsivaks poliitjõuks. Nagu kõikjal mujalgi maailmas, on viimastel aastatel kõige nähtavamate poliitiliste tegutsejatena tõusnud esile mitte töölisklass, vaid keskklassid. Niisugused mobiliseerumised märkisid „uue väikekodanluse“ – lahknevate ja fragmenteerunud sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste nõudmistega klassifraktsiooni – tõusu poliitika areenile.[16] Sametrevolutsiooni ajal koondus Pašinjani korruptsioonivastase sõnumi ümber rahvuslik konsensus. Jätkates küll korruptsiooni kui majanduse põhiprobleemi rõhutamist, on valitsus kodanike murede lahendamiseks vähe ära teinud. Korruptsioonivastaste sõnumite kuulutamine võib tuua inimesed tänavatele, aga sellel puudub sügavam poliitiline sisu ja see laseb end sama edukalt ära kasutada ühe eliitfraktsiooni võitluses teise vastu nagu ka rahvamasside võitluses võimukandjate vastu. Armeenia Sametrevolutsioon, mis heitis välja teatavad eliidid, ent säilitas poliitiliste ja majanduslike struktuuride järjepidevuse, sobitub väga hästi rahva süsteemivastaste mobiliseerumiste laiemasse trendi, mis oli tüüpiline 2010. aastate massimeeleavalduste kümnendile.[17] Neli aastat pärast riigi ränka lüüasaamist Teises Mägi-Karabahhi sõjas on Armeenia tsiviilühiskond endiselt väga mobiliseerunud, kuid sel puuduvad institutsionaalsed vahendid, mille abil rahva kaebusi poliitilisel areenil aktualiseerida. Armeenia hõlmamine kapitalistlikku maailmasüsteemi ning selle liberaalsesse geokultuuri võimaldas aktivistidel visandada „arusaamade uusi repertuaare“, et esitada kindlustunud eliitidele väljakutse.[18] Ometi ei ole need sporaadilised massimeeleavaldused ega lääneliku orientatsiooniga vabaühenduste konventsionaalne töö suutnud kõigutada oligarhiat. Regionaalne konflikt keset narmendavat liberaalset korda    Pärast 1991. aastat tõmmati Taga-Kaukaasia järk-järgult globaalsesse kapitaliringlusse – kuid ebaühtlaselt ja killustatult. 1990. aastatest edasi muutus „postsovetlikkus“ uue, tõeliselt globaalse kapitalismi üheks allkomponendiks. Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia ühine pärand Nõukogude riigi moderniseerumisest jättis neile sarnased institutsionaalsed ja sotsiaalsed tingimused iseseisvusjärgseks arenguks, ehkki jõudude sisemise ja välise tasakaalu muutused on sealtpeale trajektoorid lahku ajanud. Aserbaidžaanist on saanud repressiivne (ja potentsiaalselt habras) naftariik, mis järgib endiselt oma riigiehitusprojekti; meeleheitlikult Euroopaga tihedamaid poliitilisi ja majanduslikke sidemeid taotlev Gruusia leiab end lõhestatuna pragmaatilise valitsuse ja mobiliseerunud Lääne-meelse tsiviilühiskonna vahel; Armeenia aga on neist kolmest kõige viletsamas positsioonis, tema riiklus tõsisema küsimärgi all, kui see on olnud viimase saja aasta vältel. Mõrad Ameerika impeeriumis, mis tulid esmalt nähtavale terrorismivastase sõja ja Iraagi invasiooni ajal, ning sellele järgnenud Araabia Kevade põgusa demokraatliku kobrutuse langemine sõjalistesse diktatuuridesse ja kodusõdadesse annavad nüüd märku Ameerika hegemoonia taandumisest kõikjal Euraasia sfääris. Ameerika taandumine on tekitanud globaalse kapitalismi ebaühtlaselt arenenud regioonides patoloogiaid, kutsudes esile varikonflikte, millesse on tõmmatud nii regionaalsed kui ka globaalsed võimud Süüriast Ukraina ja Taga-Kaukaasiani. Viimase puhul on rea tegurite kokkulangemine – Venemaa regionaalse mõju nõrgenemine, Türgi imperialismi kasvav agressiivsus, Iisraeli ja Iraani vahelise rivaliteedi teravnemine ning nüüd Iisraeli genotsiidne rünnak Gazale – kõik süvendanud Alijevi režiimi leppimatust ka pärast Teist Karabahhi sõda. Seetõttu tuleks seda sõda ja võimalust, et vägivald jääb regioonis ka tulevikus kestma, mõista külma sõja ajal Ameerika globaalse hegemoonia egiidi all esile tõusnud liberaalse rahvusvahelise korra müüdi lahtihargnemise ühe tagajärjena. Keset regionaalse dünaamika muutumist on Pašinjani valitsus endistviisi selle julgeolekudilemma lõksus, mis on Armeenia sisepoliitikat alates 1994. aastast üledetermineerinud. Valitsuse praeguses eemaldumises Venemaast Lääne poole on hakatud apelleerima liberaalsetele geokultuurilistele normidele – inimõigustele, rahvusvahelisele kaubandusele, riiklikule „arengule“ ja multilateralismile julgeolekuküsimustes –, mida kahe viimase aastakümne globaalsed sündmused on üha õõnestanud, kuna me paistame sisenevat Ameerika hegemoonia langusfaasi, ilma et sellele oleks selget asendust.[19] Sellal kui Venemaa, Türgi, Iraan ja Ameerika Ühendriigid heitlevad jätkuvalt mõjuvõimu pärast postsovetlikul „lõunaveerel“, on väljavaated regionaalsele stabiilsusele trööstitud. Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk [1] S. Samadzade, Azerbaijan Has Conquered Karabakh, But the Conflict Still Isn’t Over. Jacobin, 02.10.2023. [2] Sedalaadi uurimistöö koduks olid sotsiaalteadusele keskenduvad ajakirjad nagu Europe-Asia Studies (aastani 1993 Soviet Studies) ning tabava nimega Demokratizatsiya: The Journal of Post-Soviet Democratization (asutatud 1992). [3] Konstruktivistlik sekkumine rahvusküsimusse nõukogude historiograafias oli vastuseks konservatiivsele käsitlusviisile, mis kujutas Nõukogude Liitu vabastamist ootavate rahvaste vanglana. Vt R. G. Suny, The Revenge of the Past: Nationalism, Revolution, and the Collapse of the Soviet Union. Stanford, 1993; T. Martin, The Affirmative Action Empire: Nations and Nationalism in the Soviet Union, 1923–1939. Ithaca, 2001. Üks hiljutine töö, mis rõhutab 20. sajandi teist poolt: K. Goff, Nested Nationalism: Making and Unmaking Nations in the Soviet Caucasus. Ithaca, 2020. [4] G. M. Derluguian, Bourdieu’s Secret Admirer in the Caucasus: A World-System Biography. Chicago, 2005. [5] Iga iseseisvunud maa esimene demokraatlikult valitud president oli õigupoolest hariduselt filoloog (Levon Ter-Petrosjan Armeenias, Abulfaz Eltšibei Aserbaidžaanis ja Zviad Gamsahhurdia Gruusias). [6] Konflikti majanduslikest dimensioonidest 1980. aastatel vt: M. Saroyan, Minorities, Mullahs, and Modernity: Reshaping Community in the Former Soviet Union. Berkeley, 1997, lk 175–204. Karabahhi armeenlaste petitsioonide tõlkeid vt: The Karabagh File: Documents and Facts on the Region of Mountainous Karabagh, 1918–1988. Toim. G. J. Libaridian. Cambridge (MA), 1988. [7] D. Furman, Imitation Democracy. London, 2022. [8] S. F. Jones, Georgia: A Political History Since Independence. New York, 2013, lk 75–87. [9] N. Poulantzas, The Crisis of the Dictatorships. London, 1976, lk 91. [10] S. Dzebisashvili, L. Evoyan, Why New Democrats Fail: Preserving the Old Role of Siloviki in Armenia. Rmt-s: Shifting Security and Power Constellations in Central Asia and the Caucasus. Toim. M.-S. Borchelt Camêlo, A. Elmuradov. Baden-Baden, 2024, lk 151–187. [11] I. Wallerstein, World-Systems Analysis: An Introduction. Durham (NC), 2004, lk 93. [12] S. Baldrian, Armenia in Crisis: How did We Get Here and What’s Next?. LeftEast, 16.10.2023. https://lefteast.org/armenia-in-crisis-how-did-we-get-here-and-whats-next/. [13] H. Nazaretyan, Armenia’s Economic Dependence on Russia: How Deep Does It Go?. EVN Report, 03.07.2023. https://evnreport.com/economy/armenias-economic-dependence-on-russia-how-deep-does-it-go/. [14] C. Tugal, Turkey at the Crossroads?. New Left Review, 2021 jaanuar-veebruar, nr 127, lk 25–54. 15 P. Mair, Ruling the Void: The Hollowing of Western Democracy. London, 2013. [16] C. Tugal, Elusive Revolt: The Contradictory Rise of Middle-Class Politics. Thesis Eleven, 2015, kd 130, nr 1, lk 74–95. [17] V. Bevins, If We Burn: The Mass Protest Decade and the Missing Revolution. New York, 2023. [18] C. Tilly, Regimes and Repertoires. Chicago, 2006. [19] G. Achcar, The New Cold War: The United States, Russia, and China from Kosovo to Ukraine. Chicago, 2023; D. Sassoon, Morbid Symptoms: Anatomy of a World in Crisis. London, 2021.  

  • *ma pole võitnud … jt luuletusi
    on 02.07.2024

    *** ma pole võitnud ühtegi suurt kirjandusauhinda vahel teeb see kurvaks vahel tundub et ehk pole ma veel piisavalt kannatanud suurte võitude nimel peab enne kannatama nagu Leonardo DiCaprio kes ei saanud Oscarit kui kurameeris uppuval laeval leinas oma naist hullude saarel pettis aktsiaturul miljoneid välja Oscari saamiseks pidi ta laskma end rappida raevunud karul sööma toorest piisonimaksa pugema roiskuva hobuse kerre ja mina iga nädal olen käinud metsas karu ei tule piisoni põdra hundi lendorava maks kõiki olen proovinud ükski ei püsi mu sees ja kui leian surnud hobuse püüan nii väga pugeda üleni ta lahtilõigatud kõhtu jalad jäävad alati välja   Telesaates ma olen see kelle sa unustad kes jäetakse välja järjekordadest nimekirjadest kaotan alati nii napilt-napilt nad ei näe kuidas ripun juuksekarva otsas ja kiigun eesmärkide poole kas saab kuhugi jõuda kui olen nii pagana väike kui olen see kes kukub pragudesse jääb millegi külge millegi vahele viimasel hetkel kahe silma vahele kinni Viru keskuse liuguksed pressivad mu kokku olen õhk vahede vahelt libisev tuul pragude olend keda ei näe lähen telesaatesse kus rahvas peab näo järgi arvama kes on luuletaja pressin oma pea läbi pisikese akna aga ei nad hindavad mind ja ütlevad ei tema silmades pole piisavalt valu   *** ma olen halb autojuht keskpärane males muusikas ja köögis ma pole kokk vaid luuletaja kõige paremini oskan üldse nutta ja kui sa leiad supi seest mu ripsmekarva siis rõõmusta et see ei ole silm   Koduigatsus siin on majad mis põlevad majad kus lüüakse noaga vereplekid ja katkised liftid majad kuhu ei taheta tulla politseile tuttavad majad mille akendest visatakse asju majad mille ümber kiljuvad kajakad mille seintel on kirjas kes Katja on (шлюха ei midagi head) siin on suitsukonid kondoomid ja klaasikillud varahommikuse kaste asemel varahommikune okse ööbikute asemel vägistamisviled ja lapsed lapsed on igal pool arutasime sõbraga huvitav kas Kadrioru ja Annelinna lastel on mingi vahe jah Annelinna lapsed nutavad vähem *** olen ikka tagasi Annelinna trepikojas kus mind aastaid tagasi reede öösel rünnati olin seal juba järgmine päev olin seal ka eile ja ma olin üksi seeliku asemel pikkades pükstes ma ei karda mehi kõik nad ei ole halvad nad tellivad kulleriga süüa sõidavad bussiga lähevad trenni magavad kaua nad näevad millegi nimel vaeva ja miski paneb nad nutma ja mõni neist on minu sõber aga kusagil kuklas on ikka see reede see trepikoda hingeõhk mu kaelal kui kutsud mind teist korda välja ja ütled et võiksime minna matkama märtsis on raba veel külm panen selga kampsuni ja pikad püksid tossud mis ei libise kui on vaja laudteel joosta mütsi salli kindad seljakotis on natuke toitu sa tundud hea aga oleme peaaegu võõrad tõmban jopeluku kurguni ja astun õue ühes taskus kommid teises nuga Häbi avan aluspüksid lootes näha verd mida pole pole olnud juba liiga kaua valge rikkumata pind kiiskab teravalt silma ja teeb haiget nagu mõte sinust nagu häbi öö pärast mil polnud sinu jaoks tähendust aga minu jaoks võib olla tagajärg aeg on tõusta kardan potti vaadata näha silmaga nähtavaid spermatosoide või juba lausa õrnu heledaid juukseid võõrast ripsmekarva tillukese varba küünt ma ei vaata potti öösel kuulen keegi hingab

  • Taskuvikerkaar 35: Kristjan Pruul Gazast, propagandast ja tehisarust.
    on 01.07.2024

    Taskuvikerkaarel on külas Kristjan Pruul ja teemaks Iisraeli-Hamasi sõja kajastamine meedias, tehisintellekti roll Iisraeli sõjategevuse juhtimisel ja kõik see, mida see meie heale uuele ilmale ennustab. Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

  • Vikerkaarehobused, rahumeelsed meeleavaldused ja sõjalised õppused
    on 29.06.2024

    20. mail astus Taiwanis ametisse uus president, William Ching-te Lai Demokraatlik-Progressiivsest Parteist (DPP). Inaugu-ratsioonitseremoonia, kus figureerisid hiphop ja K-pop, põlisrahva muusika ja heavy metal, taekwondo-võitlejad ja ooperiakrobaadid – kogu see subkultuuride ja traditsioonide pealtnäha kaootiline popurrii oli midagi lustakat, iseäralikku, lausa veidrat. Avatseremoonia naelaks kujunes küllap lasteteatri Paper Windmill sürrealistlik etteaste. Lavale toodi hiiglaslik, kümne meetri kõrgune vikerkaarelakaga papist „vihmahobune“. Hakka-hiinlaste muinasjuttudes toob selline hobune rahu ja õnne. Teda saatsid tantsivad tiigrid, hiigeljuurviljad, täispuhutud luitsnokad – kõiges selles peegeldus mingi psühhedeelne imestusmoment. Neile, kes Taiwani tunnevad, oli selles ka midagi väga taivanlikku. Meie esteetilised püüdlused – kui neist üldse mingit sidusust otsida – on inspireeritud hübriidsuse esteetikast: emmatagu maailma, tunnustades samas sisemist marginaaliat! Kuna viis režiimi järjestikku on saart koloniseerinud, siis suhtutakse mingisuguse ühtse esinduskultuuri ideesse umbusu, kui mitte lausa vastumeelsusega. Võrreldagu seda Vladimir Putini tagasivalimisjärgse inauguratsiooniga mõni nädal varem: toretsev, ülitõsine, monotoonne tseremoonia täis õigeusu ikonograafiat, sõjaväerongkäike ja suurtükisaluute. Samal hommikul, kui Lai ametisse pühitseti, saatis Hiina Rahvavabariik oma sõjalaevad Taiwani territoriaalmerele. Selles polnud midagi uut. Ilma liialdamata iga päev, igal varahommikul ületavad Hiina sõjalennukid ja -laevad joone, mis märgib Taiwani ja Hiina vahelist merepiiri. Ja iga päev teatab Taiwani välisministeerium nendest rikkumistest Twitteris. Näiteks 15. mail anti teada, et joone ületasid 45 lennukit ja 6 laeva. Paistab, et Hiina Rahvavabariik tahab öelda: vaadake, kuidas me teie piiri rikume! Teie piir on midagi teoreetilist, meie teraskered aga midagi reaalset. Kuidas saaks üks inauguratsioonikõne – mis peaks pühitsema kollektiivse alguse ja lootuse rituaali – puudutada niisugust otsest füüsilist ähvardust sinu igapäevasele eksistentsile? See on õrn teema ning Lai kirjeldas teatava siirusega oma soovi väinaüleste suhete parandamiseks. Aga ta oli ka otsekohene: „Tahan kutsuda Hiinat lõpetama oma poliitilisi ja sõjalisi ähvardusi Taiwani vastu.“ Ja seejärel: „Püüeldes rahuideaali poole, ei tohi me hellitada luulusid. Seistes silmitsi Hiinast lähtuvate ähvarduste ja infiltreerimiskatsetega, peame näitama üles meelekindlust oma riigi kaitsmisel.“ Kuigi Lai sõnad ei läinud kuidagi lahku sellest, mida oli rääkinud eelmine president Tsai Ing-wen, teatas Hiina Rahvavabariik sellegipoolest kolm päeva hiljem, et korraldab sõjaväeõppused kui „tõsise karistuse Taiwani iseseisvusjõudude separatistlike aktide eest“. Õppused kõlavad muidugi hirmuäratavamalt kui piiririkkumised. Üks Ameerika admiral näiteks väitis, et õppused on peaaegu kindlasti invasiooni „peaproov“. Kuid isegi praegusi sõnu kirjutades kammitseb meid mure, et võime asja välispubliku jaoks üle dramatiseerida. Asi on selles, et tavalised taivanlased – vähemalt pealispinnal – panevad piiririkkumisi vaevu tähele, rääkimata veel erinevusest õppuste ja piiririkkumiste vahel. Tungimised õhu- ja mereruumi on nii tavalised, et on saanud justkui taustamüraks. Kuid järele mõeldes polnudki vahest kokkusattumus see, et õppustega samal päeval kogunes 100 000 inimest parlamendihoone ette lärmakale ajaloolisele meeleavaldusele. Seal mängiti saksofoni ja lauldi, pandi taro-kaarte ja lõigati soenguid. Demonstreeriti karikatuure Xi Jinpingist, kunstiteoseid, kalambuure, kleepse – mida iganes. Üks meie sõber kommenteeris: „Taivanlased teisendavad oma viha loovuseks.“ Millest säärane rahvahulk? Pealtnäha ei olnud sel midagi tegemist õppustega, vaid see oli kõigest meeleavaldus ühe „siseriikliku“ konflikti puhul. Varuge natuke kannatust, kui me asume seda lahti seletama. Jaanuaris võitis Lai presidendivalimised, aga tema partei kaotas parlamendis enamuse. Uus parlamendikoosseis vannutati kohe ametisse ning Lai DPP kaks vastasparteid Kuomintang (KMT) ja Taiwani Rahvapartei (TPP) hakkasid läbi suruma reforme, mis laiendaksid seadusandja võimu. KMT on vanakooli partei, mis omal ajal kehtestas Taiwanil peaaegu neljaks aastakümneks sõjaseisukorra. See võitis 52 kohta, edestades DPP-d napilt ühe kohaga ja saades parlamendi suurimaks parteiks. TPP, mille oli 2019. aastal moodustanud Taipei endine linnapea Ko Wen-je, võitis 8 kohta, mis andis talle kaalukeele staatuse. Kuigi TPP oli väitnud, et jääb kahest vanemast parteist „sõltumatuks“, moodustas ta kähku liidu KMT-ga. Alates jaanuarist on sinivalged, nagu neid nende tunnusvärvide järgi nimetatakse, blokeerinud rea mõistlikke seadusi, mis oleksid tugevdanud rahvuslikku julgeolekut. Milles aga seisnevad need skandaalsed seadused, mida sinivalged on üritanud läbi suruda? Üks on selgelt ebatõhus ja keskkonnale kahjulik. See paneb ette kaevata tunnel läbi Keskmäeaheliku, mis läheks maksma umbes 60 miljardit USA dollarit. Vaieldavam seaduseelnõu laiendaks seadusandja võimu võtta kriminaalvastutusele iga eraisik või ametiisik – sõna otses mõttes igaüks –, kes ei ilmu parlamendi ette tunnistusi andma. Eelnõu algversiooni järgi oleks sind võidud vastutusele võtta „lugupidamatuse“ eest kongressi vastu ja saata kolmeks aastaks vangi. Selline seadus võimaldaks McCarthy stiilis nõiajahti. Ühesõnaga, kui need reformid läbi läheksid, saaks seadusandja võimu hakata keda tahes uurima ja süüdistama. Kuigi mõningane parlamendireform ja täidesaatva võimu piiramine oleks hea, ärritas meeleavaldajaid ebademokraatlikkus, millega sinivalged püüdsid seadust läbi suruda. Ühel absurdsel parlamendiistungil, mis viis üldise kakluseni – Taiwan on oma parlamendikakluste poolest rahvusvaheliselt kuulus –, polnud rahvaesindajatel aimugi, milline eelnõuvariant hääletusele pannakse. Kuid sügavamal tasandil – ja selles konks ongi – väljendavad need meeleavaldused arvatavasti hilinenud kollektiivset pahameelt KMT otseste lähenemiskatsete pärast Hiina Kommunistlikule Parteile. Alles eelmisel kuul, mai alguses, käis KMT parteisekretäri Fu Kun-chi juhitud 17-liikmeline KMT delegatsioon Hiinas kohtumas kompartei kõrgete ametiisikutega, nende seas Hiina Rahva Poliitilise Konsultatiivkonverentsi esimehe Wang Huningiga. Viimasel paaril aastal on KMT saadikud käinud 24 ametlikul reisil Hiinas. KMT reis Hiinasse oli ajastatud päevale pärast USA riigisekretäri Anthony Blinkeni kohtumist president Xi Jinpingiga. Kohtumisel andis Hiina kompartei lubaduse võimaldada rohkematel Hiina turistidel Taiwani külastada. See oli mõeldud Lai vastse valitsuse jalgealuse õõnestamiseks: Hiina kompartei saatis Taiwani rahvale sõnumi, et on valmis kokku leppima KMT rahvasaadikutega, mitte aga võimuparteiga. Fu on justkui õpikunäide pahelisest poliitikust, kelles on väga vähe positiivseid jooni. Ta on korrumpeerunud, pika vihaga ega vaevu isegi teesklema mingit kodanikuvaimu, ning sellisena on ta Taiwani vanakooli poliitikale iseloomulik. Teda hüütakse Hualieni kuningaks saare idakalda provintsi järgi, mis on tuntud oma kauni looduse ja sotsiaalmajandusliku mahajäämuse poolest, ning tema karjääri on kogu aeg saatnud skandaalid. Ta on kandnud vanglakaristust mõjuvõimuga kauplemise eest, pälvinud süüdistusi seksuaalses ahistamises, maksudest kõrvalehoidmises ja ajakirjanike äraostmises. Kõige kurikuulsam juhtum temaga seoses puudutab „võltslahutust“ – Fu määras komisjoni, millesse ta kuulus, aseesimeheks oma naise, mis on selge nepotismijuhtum ja Taiwani seadustega rangelt keelatud. Fu väitis, et kuigi ta elab oma naisega endiselt ühe katuse all, on nad seaduslikult lahutatud ning seega seadus nende kohta ei käi. Fu oli lahutuse tõepoolest sisse andnud. Mõned aastad hiljem nad „taasabiellusid“. Kui Fu esindab tüüpiliselt korrumpeerunud Taiwani poliitikut, siis tema liitlane TPP-st Huang Kuo-Chang esindab Taiwani poliitika üht teist arhetüüpi – poliitikuks hakanud tippteadlast. Lõpetanud Taiwani eliitkoolid ja Cornelli ülikooli – kus oli käinud ka esimene demokraatlikult valitud president Lee Teng-hui –, oli Huang varem töötanud teadurina Academia Sinicas, Taiwani teaduste akadeemia õigusinstituudis. Tavalise akadeemilise karjääri kõrval tegi ta ka telgitagust tööd, aidates DPP saadikuid seaduste ettevalmistamisel. 2014. aasta Päevalilleliikumine tõstis ta üleriigilisse rambivalgusse. Selle liikumise ajal oli Huang üks peamisi hääli, kes kritiseeris KMT katseid minna hämaratele tagatoalepetele Hiina komparteiga. Toona ütles Huang: „Minu arvates on liikumine saatnud rahvusvahelisele üldsusele tugeva sõnumi, et Taiwan ei soovi saada Hiina osaks.“ Päevalilleliikumise tuules rajas Huang sõltumatu partei, mis tema sõnul pidanuks tegutsema traditsioonilise kildkondlikkuse ületamise nimel. Partei lagunes ja Huang ühines TPP-ga. Pärast seda on ta võtnud ette ristiretke, et paljastada oma kunagise liitlase DPP väidetavat silmakirjalikkust. Paljude arvates on ta praeguste parlamendireformide niiditõmbaja. Teda peetakse värvivahetajaks. * Kes on aga too uus president, kes peaks meid juhtima läbi selle raba ja halvimal juhul ka invasiooni korral? Kuni presidendiks kandideerimiseni oli Lai välismeedias suuresti tundmatu. Taivanlastele on ta olnud aga ammune tuttav. Sündinud 1958. aastal söekaevuri perre, koges ta varakult tragöödiat. Kui ta oli kõigest kahene, lämbus ta isa kaevanduses vingugaasi kätte. Koos viie venna-õega üksikema hoole all üles kasvanuna sai ta arstiks, kes läks 1980ndatel, mil Taiwanil kaotati sõjaseisukord, poliitikasse. Temast sai rahvasaadik 1996. aastal – ajal, kui Taiwan valis esimest korda demokraatlikult presidenti. 2010. aastal sai temast Tainani linnapea ning ta juhtis seda ajalooliselt tähtsat Lõuna-Taiwani linna kaks ametiaega. 2017. aastal nimetas president Tsai Ing-wen ta peaministriks. Tsai teisel ametiajal sai ta asepresidendiks. Lai tõus kaevuri pojast Taiwani presidendiks on rahvusliku uhkuse allikas. Tegu on ju maaga, mis armastab tõrjutuid. Tähelepanuväärsel kombel ei ole ta ühtedelgi valimistel kaotanud; teda peetakse kõige kogenumaks kohalikuks poliitikuks, kes on tõusnud Taiwani kõrgeimasse ametisse, olles enne seda osalenud rohujuuretasandi valimistel ning täitnud arvutult valitsusameteid. Hoolimata laiast sisepoliitilisest kogemusest puudub tal kogemus välispoliitikas. Selle parandamiseks valis ta oma asepresidendiks Bi-khim Hsiao, kes oli 2020–2024 de facto suursaadik Ameerika Ühendriikides. Lai peab valitsema oma eelkäija, Taiwani esimese naispresidendi Tsai Ing-weni varjus, kes lahkus ametist kõige kõrgema reitinguga, mis on viimasel 20 aastal ühelgi lahkuval presidendil olnud. Tema kujundas ka DPP ümber domineerivaks poliitiliseks jõuks. Tsai juhtimise all ärkas skandaalidest räsitud partei uuele elule, sest Tsai võttis Taiwani iseseisvuse küsimuses tasakaaluka tsentristliku positsiooni. Tsai, kes on rahvusvahelise kaubandusõiguse spetsialist, lubas järgida neoliberaalset tehnokraatlikku agendat. Ta leidis liitlasi suurettevõtjate seast, kes tavapäraselt olid DPP-d umbusaldanud, kuna tahtsid ajada Hiinaga äri ning pidasid DPP-d iseseisvusküsimuses liiga jäigaks. Ühtlasi rakendas Tsai oma vankri ette sotsiaalselt progressiivsete aktivistide energia. Ta võitis 2016. aasta presidendivalimised ennast Päevalilleliikumisega seostades. Tema valitsemisaja tunnussaavutuseks oli toetuse andmine võitlusele samasooliste abielu eest. Oma ametiaja viimasel nädalal kutsus ta RuPauli drag-võistluse võitja Nymphia Windi presidendipaleesse esinema. Tsai märkis: „Tänane Taiwan on globaalne Taiwan ja Nymphia on ühtlasi maailma kuninganna.“ Võib-olla see ongi kõige tähtsam pärand, mille president Tsai on jätnud. Kuigi enamik rahvusvahelisi organisatsioone Taiwani ametlikult ei tunnusta, on Taiwan võitnud rahvusvahelise maine varem kujuteldamatutel viisidel. Taiwanist sai kogu maailmale eeskuju Covid-19 haldamisel, Taiwani juurtega kõrgtehnoloogiafirmasid, nagu Taiwanese Semiconductor Manufacturing Company (TSMC), NVIDIA ja AMD, tunneb praegu igaüks. Vastuolulisemaks sammuks kujunes sidemete tihendamine USA-ga, mida kõige eredamalt väljendas USA esindajatekoja spiikeri Nancy Pelosi külaskäik Taiwanile. USA ja Hiina vaheliste pingete teravnedes viimasel kümnendil on Tsai selgelt püüdnud siduda Taiwani saatust partnerite koalitsiooniga, kuhu kuuluvad Jaapan, Vietnam ja Filipiinid ja mida ühendab hirm Hiina geopoliitiliste ambitsioonide ees. Kuid Tsai survel teha DPP-st väljapoole vaatav, internatsionalistlik poliitiline partei on olnud ka oma sisepoliitiline hind. DPP-d, mis oli algselt rahva partei, on Taiwanis eneses hakatud üha rohkem nägema suuräride parteina. Usaldus kunagise noorsoopartei vastu on noorte seas kadunud. Võib-olla kõige jahmatavam äraandmine leidis aset 2017. aastal, kui DPP pani oma valitsuse kogu jõu Tööstandardite seaduse ümbertegemisse. Analüütikud on näidanud, et uus seadus soosib pigem tööandjaid kui -võtjaid. DPP muudatused viisid massiliste, kohati vägivaldsete noorsoorahutusteni. KMT ja TPP esiletõus Tsai valitsusaja lõpul ongi suuresti seotud pettumusega noorte seas. Ometi meenutas president Lai 20. mai inauguratsioonikõne seda, kuidas meil oli president Tsai Ing-weniga vedanud. Põhimõtteliselt kinnitas Lai, et jätkab Tsai Ing-weni agendat. Lai sõnum oli selge: tema juhtimise all säilitab Taiwan selle, mille Tsai oli üles ehitanud. Ta jätkab hoolitsemist demokraatlike riikide ülemaailmse koalitsiooni eest ning Taiwani globaalse positsiooni kaitsmist. Pole juhus, et üks tema avakõnes kõige enam kordunud sõnu oli „maailm“: „Taiwan kuulub maailma“, „Taiwan vajab maailma, nii nagu maailm vajab Taiwani“, „Taiwan tegutseb maailmalaval“. Tsai stiil oli kuulus oma vaoshoituse poolest; see on hoiak, mida Taiwani presidendid peavadki üles näitama. Vastasel korral kujutaksid opositsiooniparteid nagu ka Hiina neid konflikti „provotseerijatena“. Tavale truuks jäädes mainis Lai sõna „rahu“ 23 korda, „stabiilsus“ 12 korda ja „demokraatia“ rohkem kui 36 korda. Võib-olla kõige tabavam poliitiline avaldus tuli aga ühest viimasest muusikalisest etteastest. Lavale ilmus punkbänd Fire EX. 2014. aastal oli bänd saanud kodu- ja välismaal kuulsaks, kui toetas üliõpilasi, kes olid hõivanud Taiwani parlamendi meeleavaldustes, mis said kuulsaks Päevalilleliikumisena. Laul „Saare päevatõus“ sai protestiliikumise hümniks ning ametisse astuva presidendi kutse tulla esinema avaldas austust tollele ajaloolisele momendile. * Sedasama laulu mängiti ikka ja jälle ka meeleavaldustel kõigest mõni päev hiljem, kuid sedapuhku spontaanselt kogunenud puhkpilliorkestri poolt. Kui inauguratsiooni ja protestide vahel leidub järjepidevust, siis on selleks ühesugune loovus, mitmekesisus ja ekstsentrilisus, mis täitis tänavaid. Meeleavaldust nimetati Sinilinnuks Taiwani kohaliku haraka järgi. Kuigi ametlikke liidreid pole, on paljud kõnelejad 2014. aasta revolutsioonilise, miljonit inimest haaranud Päevalilleliikumise veteranid. Nagu praegunegi liikumine, avaldas ka see meelt KMT salatsemise ja dialoogivõimetuse vastu – KMT juhitav parlament oli tahtnud läbi suruda kaubanduspakti Hiinaga. Päevalilleliikumine haakus Hiina ohuga veelgi otsesemalt. Leping – mille sõlmisid salastatud kohas tollane KMT president Ma Ying-jeou ja Hiina – oleks avanud Taiwani Hiina ettevõtetele alates meediast kuni juuksurite ja restoranideni. Lepingu sisu avalikustanud vilepuhuja Rex How kirjutas: „Hiina kompartei vaatevinklist on lihtsam Taiwan ära osta kui vallutada.“ Meeleavaldajad teavad, et ei saa seaduseelnõude vastuvõtmist kuidagi blokeerida. Muudel maadel annab võimetustunne maad lõhkumisele ja kaosele tänavatel. See pole aga nii Taiwanis, kus iga meeleavaldus paistab justkui enesedistsipliini, individuaalsuse ja vastastikuse hoole kombinatsioon. Üks sõber märkis: „Olen käinud üle maailma paljudel meeleavaldustel, aga miski pole sellesarnane.“ Inimesed organiseerivad arstiabipunkte, jagavad sooja riisitoitu ja kleepse. Nad sorteerivad prügi. Nad pakuvad tasuta vihmakeepe. Nad lehvitavad vaimukate plakatitega, mille on joonistanud või välja printinud. Tänavatele tulevad vana-inimesed, vanemad võtavad kaasa oma väikesed lapsed (nagu tegime meie), sest tunneme end julgelt. See on vabaduse haprust tunnetava rahva kirglik armastusavaldus demokraatiale, valjuhäälne, dünaamiline, kehaline reaktsioon. Nõnda me tuleme ikka ja jälle kokku. Meeleavalduspaikades kohtuvad eri põlvkonnad, tehes kummarduse ajaloolisele mälule. Ühel meeleavaldusel kutsuti pealavale kunagine poliitvang, kes oli kakskümmend kaks aastat kinni istunud vasakpoolse lugemisgrupi organiseerimise eest. Nägime keskkooliõpilasi, kes osalesid oma esimesel meeleavaldusel: nad oli koolist poppi teinud ja võtnud ette tunnipikkuse rongireisi Taipeisse. Kõnelesime Päevalilleliikumise veteraniga, kes pidas orgaanilist riisifarmi. Tal oli ühes käes päevalill ja teise otsas kuueaastane tütar. Ta oli kohale sõitnud saare põhjakaldalt Yilani linnast. Meeleavaldajad kasutasid vaimukaid kleepse, plakateid ja loosungeid, mida saab välja printida igas nurgapealses pudupoes. Loosungid on täis kalambuure ja siseringinalju, ristates sageli eri keeli, žanre ja meeme. Meeleavaldajate vahel ringi kõndides võib näha isetehtud plakateid mustade karudega, kassidega ja viidetega Kaug-Ida mangadele või poisteraamatutele. Läbi astus ka Nymphia Wind, seljataga äsjane võidukas visiit presidendipaleesse. Ta ütles, et Taiwanil on poliitika midagi intiimset ja sul on tunne, et võid tõesti midagi korda saata. Mida oodata tulevikult? Me pelgame poliitilist ummikut. Normaalsel maal käivad ummikud ja suluseisud poliitika juurde. Aga Taiwanil võib suluseis osutuda enesetapuks; me peame olema valmis ja ühtsed, sest Hiina varitseb. Kas rahumeelsed meeleavaldused, vikerkaarehobused ja naljakad meemid aitavad luua paremaid demokraatlikke norme? Kas need suudavad vastu seista Hiina Rahvavabariigi üha kurjakuulutavamatele, ühe laiematele katsetele mõjutada Taiwani siseasju? Võib-olla mitte, aga vähemalt me hukume siis omaenda ainulaadsel viisil kellelegi midagi võlgnemata. Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud M. V.  

  • Muti Mati, poolkväärinud geenius
    on 28.06.2024

    Mihkel Mutt. Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg. Tallinn: Fabian, 2023. 472 lk. 27.90 €. Mihkel Muti käsitlus kolleeg Mati Undist on pälvinud kiitvaid sõnu ja saanud auhindu. Olgu siingi kinnitatud, et õigusega – see on haarav, hästi loetav, informatiivne tekst. „Undi-juttude“[1] ja „Unditunni“[2] muljet raamat kuidagi põhimõtteliselt ei kõiguta, pigem kinnitab, aga vormib selle mõnusalt sirgjooneliseks, kompaktseks looks, mida vürtsitavad intelligentse biograafi mõtisklused ja vahelehõiked. Tegu ongi üpris traditsioonilise suurmehe elulooga, mis siis, et oma teksti raamistades kuulutab autor ise selle žanriliselt „mingiks vahevariandiks“ (lk 14). Mutt teab, et elulugu pole enam see mis varem (lk 15), ja selgitab seda peamiselt allikate muutumisega: sellega, et enam ei ole biograafide põhiallikaks kirjavahetused ja päevikud. Olulisem vahe paistab siiski olevat üldises suhtumises – üha vähem leidub positivistlikku usku sellesse, et geeniuse elu seletab kuidagi tema loomingut, praegu vohavad nn elulooraamatud tunduvad enamasti olevat madalamate ambitsioonidega. Mutt seevastu võtab ette suurelt: kirjaniku elu ja looming läbi ajastu prisma, samal ajal valgustamas ajastut. Teatud vanamoodsust lisab varjamatu pedagoogilisus, seda kõike seletatakse teadlikult põlvkond või paar nooremale lugejale. Paistab, et irooniline konservatiiv Mutt on tabanud žanri-jackpot’i. Ühelt poolt võtab autor objekti tõsiselt, peab teda meeldivaks inimeseks, heaks lavastajaks, andekaks kirjanikuks, suurvaimuks – selles ei ole kahtlust. Varem on ta end nimetanud „Mati Undi „koguduse püsiliikmeks““,[3] küll jutumärgistatuna ja seltskondlikus kontekstis, aga ikkagi, suured sõnad! Nüüd kuulutab ta Undi niihästi geeniuseks kui ka legendiks. Teiselt poolt ei oleks Mutt tema ise, kui teda ühtlasi ei kiusaks isu geeniust väheke pjedestaalilt alla kiskuda, vaagida ka tema inimlikke nõrkusi. Valle-Sten Maiste on just nimelt seda pahaks pannud, kui heidab ette, et Undi vaimset tööd kirjeldatakse nii, nagu ei erineks see „rühkimisest ETKVLi või komsomoli liinis“, ning üleüldse trivialiseeritakse ja pisendatakse objekti.[4] Mind see igatahes ei häiri, pigem tundub, et Mutt on seekord väga hästi sünteesinud siirast vaimustust ning enesele omast irooniat. Päris otsest elu kaudu loomingu seletamist ja vastupidi leidub küll õieti ainult raamatu alguses, seoses ajaga, mil Mutt Unti ise ei tundnud, ja debüütromaaniga „Hüvasti, kollane kass“. Paratamatult hakkab viimane toimima ka eluloolise allikana; samuti on kirjaniku neitsilik puhkemine seda tüüpi biograafia jaoks ääretult oluline, tähenduslik sündmus. Edasi on tekstidest endist juttu suhteliselt vähe: kui mõni eriti silmapaistev teos pälvibki eraldi peatüki, vältab see napi lehekülje-poolteist. Mutt markeerib mõne teose sündmustiku paralleele kirjaniku eluga („Tühiranna“ kohta vt lk 143, 226–227; „Mattiase ja Kristiina“ kohta lk 229–231), aga ei peatu sellel pikalt. Kohati ütleb ta lausa resoluutselt ära elutee ja loometrajektoori seostamisest: „Et [teine abielu] lõppes krahhiga Mati enda kunstialase kriisiga ühel ja samal ajal, on siiski pelk kokkulangevus“ (lk 182). Undist on Mutt juba kirjutanud ka oma mälestuses ja ongi nüüdses raamatus kohati kasutanud peaaegu otse sealt võetud lõike.[5] Ta on aga veidi ümber mänginud näiteks seda, milles näeb objekti elu ja loomingu kõrgpunkte. Mälestustes leidis Mutt veel, et elu Mustamäel 1970. aastatel oli „Undi elu hõbeajastu, kuldne oli mõistagi olnud  legendaarne teatriuuenduse ning kirjandusliku imenooruki periood Tartus 1960-ndail“.[6] Nüüd on kuldajaks ülendatud just nimelt Mustamäe-periood, laias laastus 1970. aastad; noorus on alandatud hõbedale. Lähemalt seletab autor seda jaotust nii: nooruse hõbeperioodi moodustavad tööd, mille dominandiks on isiklik elu; kuldaja tekstid kujutavad enesest isikliku ja sekundaarse aine sulamit; pronksmedal jääb hilisproosale, kus domineerib sekundaarne aines (lk 224). Absoluutset tippu kujutab enesest igatahes „Tühirand“, osa „suhteliselt lühikesest, aga erakordsest loomepurskest“, „Undi kirjandusliku kõrgpäikese“ paistmisest (lk 225). Pisut ebaselge on „Sügisballi“ positsioon, vist on nihutatud selle teose perioodilist kuuluvust: mälestustes iseloomustatakse „Sügisballi“ kui uue ajastu algust, juba objektiivsematesse maailmadesse süvenemist,[7] nüüd paistab see napilt mahtuvat veel kuldajastusse (lk 248, 332). Undi edasine, selle klassifikatsiooni järgi ennekõike sekundaarset ainest kasutav proosa Mutile eriti ei meeldi – teda tõmbab toores emotsioon. Rohkem sellest kõigest aga ei räägita, täielikult on keeldutud igasugu vooluloolistest ja muidu kirjandusteaduslikest siltidest. Torkabki silma, et kuigi autor ise väidab lõppsõnas olevat end tahtnud tasakaalustada Undi ilukirjanduse arvelt teatri poole kaldu olevat mainet (lk 393), on teatrist justkui rohkem juttu ja raamat on ka struktureeritud pigem teatriperioodide järgi (vrd nt peatükipealkirja „Ilukirjandus Vanemuise-aastail“, lk 175). Ilmselt on asi selles, et teatrielu tähendab suhtlemist, hõlmab veel palju teisi värvikaid karaktereid, on turbulentsem. (Suhtlusvõimalust nimetab Mutt ka Undi teatriarmastuse olulise põhjusena.) Kirjutamisest kui protsessist pole nii palju rääkida – see ei puutu nii palju elusse. Mutti huvitab nimelt esmajoones Undi psühholoogiline portree, tema eluetapid ja meeleseisundid eri teoste loomise ajal. Naiste, linnade ja töökollektiivide virvarr annab end geeniuse teenistusse. Mis pilt Undist siis avaneb? Seda on kõige parem lugeda raamatust endast: lennukas, püsimatu, ideid täis, tohutult töökas ja suutlik, samal ajal seltskonnainimene; ometigi mitte imemees, tihti edev ja meeldida püüdev, kohati ootamatult inimpelglik. Erilise kirega loetleb ja vaebki autor parandamatu loogikuna oma objekti n-ö vastuolusid: kuidas saab olla, et Undiga oli nii, aga teisest küljest oli ka naa? Kuidas saab olla, et ta jäi alati nooruslikuks, aga samal ajal ei sallinud tehnoloogilisi uuendusi? Kuidas saab olla, et ta oli suurepärane suhtleja, aga samal ajal teatud aspektides eraklik? Üldjäreldus igatahes klapib žanriga tõrgeteta, või õigemini on žanriliselt paratamatu: Unt on inimene, kes sobis kõigisse oma elatud ajastutesse, väljendas neid oma isikuga. Mutiliku aforismina: „Kui su nõrkus kuulutatakse vooruseks, siis on sellele võimatu mitte järele anda“ (lk 344). Raamat tundub hea juba sellegi tõttu, et selle lugemine lähendas mind kõvasti Undile, kes hoolimata oma kultuslikust renomeest ja koguni poolest teest klassikustaatusse[8] pole seni kuidagi olnud „minu“ kirjanik. Kurikuulsas tandemis Vaino Vahinguga on ta ikka mõjunud mehekeskse hilisnõukogude aja kultuuriikoonina. Naine esineb nende teostes arusaamatu Teisena, kelle peal hambaid proovida ja oma änge välja elada. Tõsi küll, on olemas narratiiv Undist kui Eesti esimesest feministist. Seda armastab rõhutada Joel Sang, kellele Unt olla kirjastuse Vagabund ajal toonud Simone de Beauvoiri „Teise sugupoole“ ja soovitanud selle tõlkes välja anda.[9] Ka Mutt leiab, et Unt „on alati olnud feminismilembene“ (lk 111). Minu silmis on seda arusaama tugevasti kõigutanud mõned tema varased tekstid, näiteks 1969. aasta Loomingus ilmunud essee „Emantsipatsioonist“,[10] mis muuhulgas kutsub üles ülikooliharidusest loobuma neid arvukaid tütarlapsi, kellest olla kaugele näha, et see pole nende jaoks. 1975. aasta arvustuses „Mari Saat kui Naine“ spekuleeritakse jällegi muhedasti selliste otto-weiningerlike küsimuste üle, nagu näiteks kas saab olla naiselik ja loomulik ühekorraga.[11] Samal ajal annavad need kirjatükid muidugi aimu huvist sooteema vastu. On laialdaselt teada, et Unti on paelunud sugu ja sellega mängimine, kas või teatris tegelaste soo äravahetamine, nagu praegu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi uuslavastatud tüki „Vend Antigone, ema Oidipus“ pealkirjas. Täpsem tundubki Muti väljendus teisal: Undile „oli juba varakult meeldinud flirtida gender’i küsimusega“ (lk 163). Seetõttu võiks teda saada päris hästi kväärida, nii nagu on tehtud mitmete suuremate kultuuriruumide kirjanikega – s.o varem peavoolunarratiivi paigutatud looja elu ja looming on lahti võetud, näitamaks sealseid kõrvalekaldeid hetero-, aga ka homonormatiivsetest mudelitest.[12] Seda pole Undiga minu teada seni kuigi süsteemselt tehtud. Isiklikus võtmes meenutused ei ole niisuguste teoreetiliste vingerpussideni pürginud; enne Muti praegust Undi elule pühendatud monograafiat kirjutas tema loomingule pühendatud monograafia Maarja Vaino,[13] aga neile mõlemale paistab niisugune asi juba veregrupi poolest vastunäidustatud. Ja ometi – ometi saab Mutt kokkuvõttes hakkama just nagu millegi „poolkväärivaga“. Lähenemist raamistab ja struktureerib küll seesama hilisnõukogude maskuliinsus: teemaasetused laadis „maestro ja tema naised“, peakangelase huvipuudus nii oma lihase kui ka kasulapse vastu, mida biograaf pealtnäha sundimatult tõdeb kui midagi õige loomulikku ja mõistetavat, igatahes mitte eriti taunimisväärset. Ka loobib autor häbenemata kõnekujundeid, kus võrdleb näiteks lavastajast hüljatud näitlejat „keset õitsvat iga üksi jäänud naisterahvaga“ (lk 320), tõsi, küllap lõivuna 21. sajandile lisades sulgudesse: „endistel aegadel?!“. Aga sellest hoolimata on Mutt Undile nii lähedale või koguni Undisse tungides näidanud tema kui loojaisiksuse ning seeläbi ka tema loomingu kõrvalekaldelisust. Oma detailijanuse ja vaheda vaatega, mis, nagu eespool öeldud, juhib tähelepanu ka vastuoksustele, joonistab ta paradoksaalsel kombel välja selle kõige normipäratuse ja haavatavuse. Unt ei olnud homoseksuaal, rõhutab ta, aga „midagi“ nagu ikkagi oleks, „midagi tütarlapselikku või geilikku“ (lk 293). Samu konnotatsioone kannab õieti kogu raamatu tuummetafoor, liblikas – õrn, tuule käes laperdav, küünlaleegis hukkuv olend. Nagu öeldud, tõmbab Mutti Undi emotsionaalsus. Seetõttu räägib tema raamat nagu kogemata ja ridade vahel, aga ikkagi sellest, kuidas Undi teada-tuntud „hüsteeritsemine“ ja špiilimine nii elus kui ka loomingus väljendas tundelist ja selles mõttes habrast, peavoolust hälbivat maskuliinsust. Tõsi, naissugu kippus nendes mängudes teele ette jääma ja sai sageli kannatada,[14] nii nagu ikka laastud lendavad, kui metsa raiutakse. Ometi on see kõik pärast niisugust lahtikirjutamist märksa huvitavam, mõistetavam ja sümpaatsem. Hoogsamalt visandab Mutt kogu seda imepärast küllust raamatu alguses. Näiteks annab ta julgelt hinnanguid, nagu on alati armastanud. Juba peaaegu 45 aasta eest proosaülevaadet kirjutades deklareeris ta: „Olen üha rohkem kaldunud nende kilda, kes kipuvad kõike väärtustama, vedama piiri hea ja halva vahele, kes tahavad rauge ning heasoovliku interpreteeringu asemel pöialt üles või alla keerata.“[15] Nagu kirjeldatud, ei kõhkle ta nüüdki medalikohti välja jagamast: mis oli kuld, mis hõbe, mis pronks. Teiseks aimub huvi lahti muukida objekti saladus: kuidas ta ikkagi seda kõike tegi? Eriti kütkestab Mutti müüt Undist kui maapoisist. Mis seal maal siis ometi toimub, et sealt võrsub niisuguseid loojaid, ja mis jääb linnas vajaka? Lõpupoole seevastu samm vaibub ja toon tasaneb. Mõistatustele ei ole üheseid vastuseid, tegudele ei ole üheseid hinnanguid. Maapäritolu küsimus jääb lahendamata. Õieti märgitakse juba põhiosa esimestes lausetes, et Unt „pole pärit oma lapsepõlvest“ (lk 23), ja viimastel lehekülgedel tuleb taas tõdeda, et jääbki saladuseks, „kuidas sai Undi-taoline vaimsus kerkida esile „jumalast mahajäetud“ Vooremaal, täiesti üksi, ilma mingite abistavate struktuurideta“ (lk 398). Näiteks Kaido Olet veenab Muti raamat hoopiski selles, et kõik elulised tõigad on Undi ande tagajärg ja mitte vastupidi.[16] Osa mõistatusi jääb lahendamata sellepärast, et ilmneb: peale selle, et üks on maalt ja teine linnast, on Mutt ja Unt äärmiselt erinevad isiksused. Autor kirjutab küll enesele tähtsast ja lähedasest inimesest (kui lähedasest, see täpselt ei selgu, ja ongi sümpaatne, et teos autori ja objekti sõprust ülemäära ei fetišeeri). On ka arutatud, kas Muti raamat ei ole mitte hoopis temast endast.[17] Üks lahknemiskoht tundub näiteks olevat imetlusega kirjeldatud omadus mitte võtta oma loomingut tõsiselt ja seetõttu olla sellega pillavalt lahke (lk 167). See jätab alles teatava distantsi ja mõistatuslikkuse. Undi elukaare lõpus ei taha Mutt enam ka hinnanguid anda, vaid jääb taktitundeliseks. Ta teeb juttu alkoholist, kuid jätab kasutamata rängemad väljendused, nagu näiteks „enese surnuks joomine“. Unt justkui pudeneb käest ja koost, keegi ei tea enam, mida ta mõtleb ja kuidas oma päevi mööda saadab – kui, siis ehk taasleitud sõber Vahing koos Ele Süvalepaga. Ettevaatlikult kompides otsib Mutt põhjendusi ka sellele, kaalub ühte ja teist (kas ehk lahkutriivimine viimasest abikaasast? vallandamine teatrist? pettumine ühiskonnas? iseendas?), kuid lükkab need tagasi – vaevalt küll. Aga polegi see lõpp ju nii oluline ega nii traagiline, kui enne on elatud selline elu. Milline elu! Ja seda peaaegu et Eestist väljas käimata! [1] Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist. Koost. K. Kesküla. Tartu, 2008. [2] Maria Avdjuško 2015. aasta dokumentaalfilm. [3] M. Mutt, Mälestused V. Päikesepoolel. Tallinn, 2011, lk 47. [4] V.-S. Maiste, Mati Undi näiliselt laisk võitlus. Teater. Muusika. Kino, 2024, nr 2. [5] See on veidi üllatav, seda enam, et mõnikord on enam-vähem otsesed tsitaatlõigud kursiiviga markeeritud (nagu nt lk 273–274, vrd M. Mutt, Mälestused V, lk 224–225), alati see aga nii ei ole (nagu nt lk 220, vrd M. Mutt, Mälestused V, lk 90). See võib lugeja peas tekitada ebamugava pigistuse: seda oleksin ma nagu juba lugenud, aga ei saa ju olla! Samas ei tee see raamatule midagi kurja ja õige õrnalt autor ristkasutusele ju ka vihjab, kui nimetab sissejuhatuses, et on klaarinud ära mõned mälestustes esinenud ebatäpsused ja „korrigeerinud mõnd hinnangut“ (lk 17). [6] M. Mutt, Mälestused VI. Elukott. Tallinn, 2011, lk 10. [7] Sealsamas, lk 125–126. [8] M. Vaino, Tähelepanekuid Muttundist. Akadeemia, 2024, nr 2, lk 347–350. [9] Minu teada oli tegu lühendatud soomekeelse tõlkega aastast 1980, mis võiks olla inspireerinud ka 1997. aasta eestikeelse väljaande kurikuulsat lühendamist (vt lähemalt: R. Põldsaar, Identiteedi keerdkäigud: Simone de Beauvoiri „Teine sugupool“ eestikeelses tõlkes. Ariadne Lõng, 2003, nr 1/2, lk 65–71). [10] M. Unt, Emantsipatsioonist. Looming, 1969, nr 10, lk 1586–1587. [11] M. Unt, Mari Saat kui Naine. Sirp ja Vasar, 28.03.1975. [12] Vt lähemalt: A. Kuusik, kväärima (ingl queering). https://feministeerium.ee/dictionary/kvaarima-ingl-queering/. [13] M. Vaino, Mati Undi hämaruse poeetika. Tallinn, 2019. [14] Just selle arvustuse kirjutamise ajal ilmus näiteks Vilja Kiisleri intervjuu Maimu Bergiga, kus taas kord võetakse kõneks tema keerukad, kohati vägivaldsed suhted Vaino Vahinguga (Maimu Berg: ükskõik kui palju sa armastad, surmast see inimest ei päästa. Eesti Päevaleht. LP, 28.03.2024). Neist on meedias juttu olnud ka varem, aga tundub, et iga korraga muutub avalik suhtumine Vahingusse üha kriitilisemaks. [15] M. Mutt, Proosaimpressioone 1979. Looming, 1980, nr 2, lk 269. [16] K. Ole, Mutt kirjutas ja Ole mõtles ja vana Unt lõi trummi. Sirp, 22.12.2023. [17] M. Kapstas, Püsigem moodsad! Eesti Naine, 2024, nr 2, lk 36.

  • Kaitsedemokraatia militaarses infooaasis – Eesti lähitulevik?
    on 25.06.2024

    Sõda Ukrainas ning sellest lähtuv eksistentsiaalne julgeolekuoht – ka meie püsimisele – pole kaugeltki ainult välis- ja julgeolekupoliitika valdkonda kuuluv teema. Geopoliitikal on selged siirded sisepoliitikasse – see mõjutab juba täna ning hakkab tulevikus veelgi enam mõjutama meie demokraatia toimimist, tema tervist ning Eesti ühiskondlikku kliimat laiemalt. Vahetult pärast Pronksiööd (2007) kirjutasin ma essee nn rahvuslikust kaitsedemokraatiast[1] ehk sellest, et Eestis oli toona maad võtmas demokraatia vorm, kus säilivad küll kõik demokraatlikud vabadused ja õigused, kuid julgeolekukaalutlustel ja vastavatest domineerivatest diskursustest kantuna peetakse täiesti legitiimseks teatud nn mitterahvuslikke seisukohti ühiskondlikus debatis stigmatiseerida ja välja lülitada. Sedastasin, et selles mudelis muutub keskseks rahvusliku julgeoleku diskursus ning kõike ühiskonnas ja poliitikas toimuvat nähakse läbi vastava prisma. Geopoliitiline kontekst ja reaalne julgeolekupoliitiline ohufoon on täna sootuks teine kui 2007. aastal – väljakutsed, mis meie ees seisavad, on palju tõsisemad. Ometi on küsimus, kuidas leida mõistlik tasakaal demokraatlike vabaduste säilitamise ja eksistentsiaalsetest julgeolekuohtudest tulenevate imperatiivide vahel, täna veelgi akuutsem kui toona. Seetõttu oleks mõistlik kaitsedemokraatia kontseptsiooni juurde tagasi pöörduda ning selle kohasust tänases situatsioonis uuesti kriitiliselt analüüsida. Seda enam, et kaitsedemokraatia-alane akadeemiline kirjandus on täienenud ning meil on ju reaalne näide juba toimivast kaitsedemokraatiast, nimelt tänane Iisrael. Jättes kõrvale praegu Gazas toimuva ning sellega seotud emotsioonid, võime ometi esitada provokatiivse küsimuse: kas Eesti ja end järjest ohtlikumas geopoliitilises reaalsuses leidvad Balti riigid laiemalt ei hakkagi oma tulevaselt demokraatiamudelilt järjest enam sarnanema Iisraelile? Kui vastus on jaatav, siis mis sellest tuleneda võiks? Demokraatia ei toimi siiski vaakumis ja on seotud laiemate ühiskondlike arengutega. Kui aastal 1997 visandasid sotsiaal- ja majandusteadlased Eesti võimalikke tulevikustsenaariume,[2] ühele panid nad nimeks „Militaarne info-oaas“. Nimetatud stsenaarium sedastas toona võimalust, et Lääne ja Venemaa vaheline vastasseis teravneb, Külm sõda puhkeb taas ning Eestist saab selles sisuliselt rinderiik, mis suudab siiski teatud määral kasu lõigata kõrgtehnoloogilisest majandusest. Viimane võib luua teatud arenguvõimalusi, kuid ohutsoonis olek peletab samas ka välisinvestoreid, tagab meile üsna kidura majanduskasvu ning võib tekitada mitut laadi ühiskondlikke pingeid. Niisiis ongi nüüdse essee peamiseks teemaks see, et kui „militaarses infooaasis“ peaks tõepoolest rakenduma Iisraeli stiilis kaitsedemokraatia, siis mida see võiks Eesti demokraatia ja ühiskonna jaoks lähikümnendeil kaasa tuua? Mis on kaitsedemokraatia? Head ning akadeemiliselt hõlmavat definitsiooni on kaitsedemokraatiale (inglise keeles defensive democracy) keeruline leida, kuid Iisraeli sotsioloogi Sharon Weinblumi[3] kontseptualiseeringute põhjal esitan järgneva määratluse: kaitsedemokraatia on tänapäevase demokraatia harvaesinev erivorm, mis asetab eksistentsiaalsed ja riiklikud julgeolekuvajadused ettepoole demokraatlikest printsiipidest, deklareerides, et riigi, rahva ja demokraatliku süsteemi enda eksistentsi nimel on teatud ühiskonnagruppide demokraatlike vabaduste ja õiguste piiramine mõningatel juhtudel vältimatult vajalik, kuid see ei pruugi veel ohustada ühiskondlikke vabadusi tervikuna ega tuua kaasa demokraatia põhiprintsiipidest loobumist. Niisiis, kaitsedemokraatiates väidetakse, et ükski kodanikuvabadus või -õigus ei saa olla absoluutne. Kui riiki ähvardab eksistentsiaalne oht, on valitsustel õigus demokraatlikku korda erimeetmetega kaitsta, piirates vajaduse korral kodanike vabadusi ja õigusi, et teha selgeks, kes on riigile lojaalsed ja kes mitte, kes on sõbrad ja kes vaenlased. Kui lühidalt kokku võtta, siis kaitsedemokraatiad püüavad leida tasakaalu demokraatlike õiguste/vabaduste ja julgeolekuliste imperatiivide vahel, katsudes seejuures säilitada demokraatliku elukorralduse tuumikväärtusi ja institutsioone. Kuigi ükski demokraatiateoreetik ei sea kahtluse alla riikide ja rahvaste enesekaitse printsiipi, ollakse peamiselt mures just selle pärast, et võimulolijad kipuvad julgeoleku ja julgeolekustamise sildi all demokraatlikke vabadusi ja õigusi liialt piirama. Piir, kus minnakse juba liiale ja laskutakse autoritaarsusse, on vaevumärgatav ja tihti ei suuda ka julgeolekuärevusest küllastunud ühiskond enam valitsustele sellest adekvaatselt märku anda. Tänane Iisrael peaminister Benjamin Netanyahu all illustreerib neid riske suurepäraselt. Kaitsedemokraatia on Iisraelis praegu ametlik doktriin juba 1980. aastatest. Toona oli Iisraeli ülemkohtus arutlusel palestiinlaste parteilt valimistel kandideerimise õiguse äravõtmine, ja sellest alates on „kaitsedemokraatia“ mõiste ka laiemalt Iisraeli poliitilises diskursuses käibele tulnud.[4] Siinkohal on siiski oluline eristada kaitsedemokraatiat teistest sarnase kõlaga mõistetest. Paljud demokraatiateoreetikud kõnelevad ennastkehtestavast või sõjakast demokraatiast (inglise keeles militant democracy).[5] Sarnaselt kaitsedemokraatiale on viimati mainitud demokraatiamudeli tuumikarusaamaks, et demokraatiad peavad olema suutelised end oma potentsiaalsete vaenlaste eest kaitsma. Kuid vaenlaste all peetakse siinkohal silmas siseriiklikke jõude ehk siis autoritaarseid väärtusi propageerivaid äärmusparteisid, nii paremalt kui vasakult. Teisisõnu, kui kaitsedemokraatia tegeleb eksistentsiaalsete välisohtudega ja sellega seonduva „viienda kolonniga“, siis ennastkehtestaval demokraatial on pigem kitsam sisepoliitiline fookus, ta püüab taltsutada äärmuslikke erakondi ja liikumisi. Kaitsedemokraatia neli tunnust ja Eesti kontekst Järgnevalt püüan ma kaitsedemokraatia fenomeni üksikasjalikumalt lahata, sidudes selle nelja võtmetunnust Eesti viimaste arengutega. Nimetatud tunnused on taas tuletatud Sharon Weinblumi suurepärasest Iisraeli-teemalisest raamatust, kus ta neid sellisel kujul otseselt ei loetle, kuid pakub kaitsedemokraatia mõistele väga hea teoreetilise põhja. Olgu kohe öeldud, et kui ma alljärgnevas analüüsis vihjan Kremli-meelse vene vähemuse õiguste teatavale piiramisele, siis ma kindlasti ei arva, et see oleks tänases olukorras olnud õigustamatu (rõhutan seda ekstra üle, et tõrjuda võimalikku kriitikat). Küll aga püüan ma eri tunnuste puhul rõhutada, et kaitsedemokraatia on nagu kahe teraga mõõk: ühelt poolt aitab ta efektiivselt tõsta riigi julgeolekutaset, kuid sellega liialt energilisel vehkimisel võib see hakata haavama demokraatia kudet ennast. 1. Kaitsedemokraatiates on demokraatliku ühiskonna tuumikvabadused ja –õigused kõik tagatud, kuid sõltuvalt julgeolekupoliitilisest ohufoonist võidakse neid siiski piirata teatud ühiskonnagruppide suhtes. Niisiis, kaitsedemokraatiat oleks vale klassifitseerida mingiks autoritaarsusse kalduvaks hübriidrežiimiks. Samas tuleb teha ka teatud mööndusi, kui püüame seda liigitada täisvereliste liberaalsete demokraatiate sekka. Viimast just seetõttu, et kuigi kaitsedemokraatial on olemas kõik tänapäevase lääneliku demokraatia tunnused (vabad valimised, võimude lahusus, õigusriiklus, sõna- ja meediavabadus, vähemuste õiguste kaitse jne), siis just valimistel osalemist (hääletamis- või kandideerimisõigus), sõna- ja meediavabadust, koosoleku- ja ühinemisvabadust, usuvabadust või kodakondsuse ja elamisloa saamise reegleid võib teatud gruppidele või isikutele julgeolekukaalutlustel piirata. Vaadates seda, mis on Eestis ja ka teistes Balti riikides viimastel aastatel toimunud, ei ole just raske märgata, kuidas on süstemaatiliselt (ja enamasti ka õigustatult) püütud ahendada Kremli agressioonisõda õigustavate aktivistide ja institutsioonide tegevusvabadust. Mäletavasti piirati juba sõja alguses otsustavalt Kremli-meelsete telekanalite levikut; keelati igasugused aktsioonid, meeleavaldused ja sümboolika, mida võis seostada agressioonisõja õigustamisega; Putini-meelsete aktivistide elamisluba Eestis ei pikendatud, vaid nad saadeti riigist välja, jne. Oleks küll liialdus pidada usuvabaduse piiramiseks valitsuse hiljutist püüdlust haakida siinne vene õigeusu kirik lahti Moskva patriarhaadi eestkostest, kuid normaalses olukorras liberaalsed demokraatiad seesuguseid meetmeid ei kasutaks. Initsiatiiv võtta Vene ja Valgevene kodanikelt valimisõigus kohalikel valimistel on juba palju tõsisem samm „täisverelise“ kaitsedemokraatia poole, sest siin ei kitsendata õigusi mitte indiviidi- ja institutsioonipõhiselt, vaid piirangud kehtestatakse juba grupipõhiselt (praktika, mida Läänemaailma liberaalsetes demokraatiates üldiselt ei kasutata ja varmalt ei tolereerita). 2. Kaitsedemokraatias kujutatakse riiki ja demokraatiat pidevalt ohustatuna, mistõttu paljude poliitika ja ühiskonnaelu valdkondade julgeolekustamine muutub uueks normaalsuseks. Kuigi julgeolukuohud pole kaitsedemokraatias kaugeltki imaginaarsed, ei jäta osa poliitilisest või sõjalisest eliidist ometi kasutamata võimalust musti värve juurde lisada, kutsudes ühiskonnas esile pideva ohu- ja ärevustunde ning süvendades sellega vaenlasest ümberpiiratud kindluse mentaliteeti. Tulemuseks on erinevate poliitika ja ühiskonnaelu valdkondade progresseeruv julgeolekustamine. Julgeolekustamise (securitization) mõiste pärineb rahvusvaheliste suhete vallast ning seostub üsna laialt tuntud Kopenhaageni koolkonna töödega.[6] Julgeolekustamist võib lühidalt defineerida kui erinevate poliitikavaldkondade ja -teemade seostamist julgeolekuohtudega, mis võimaldab neis valdkondades erakorraliste meetmete rakendamist ning tekitab ühiskonnas tunde, et antud teemad vajavad ekstra tähelepanu ja täiendavaid ressursse. Julgeolekustamise puhul pole isegi niivõrd oluline tegelik ohutase, loeb see, kuivõrd suudetakse avalikkust diskursiivselt veenda, et teatud valdkonna puhul on tegemist tõsise ja reaalse julgeolekuohuga. Seetõttu on julgeolekustamine pigem nn kõneakt, kus erinevad toimijad võivad isegi võistelda, kui edukalt õnnestub neil endale sobivaid teemasid (olgu selleks siis immigratsioon, terrorism, kliimamuutus, rahvusküsimus, sündimus vmt) poliitilistes debattides julgeolekustada. Kaitsedemokraatias, kus kujutatud riskid on eksistentsiaalset laadi ja ohustatud pole mitte pelgalt siseturvalisus ja heaolu, vaid rahvuse ja riigi püsimine tervikuna, võime rääkida koguni süvajulgeolekustamisest (deep securitization).[7] Isegi kui julgeolekustamine on selles olukorras kahtlemata õigustatud, hakkavad julgeolekustamise diskursused tänu poliitikute võimuambitsioonidele tasahilju vallutama ka neid ühiskonnaelu sfääre, kuhu nad demokraatlikes ühiskondades ei sobi. Julgeolekustamine on nimelt poliitikutele ülimalt mugav relv, sest sellega saab: (a) tõsta endile ja oma parteidele mugavaid teemasid ühiskondliku debati keskmesse, väites, et kui me nüüd nendega ei tegele ja sinna lisaressursse ei suuna, on kuri karjas; (b) vaigistada oma vastaseid ja kriitikuid – kui mingi teema või poliitiline lahendus on juba edukalt julgeolekustatud, lakkab koheselt ka argumenteeritud avalik debatt, sest vastasrinnet ja kahtlejaid saab kergelt tembeldada nt eestivastasteks, Kremli-meelseteks jne; (c) poliitikud saavad juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale neile ebamugavatelt ja kompleksseid lahendusi nõudvatelt teemadelt (nt tegeleme me täna Vene kodanike valimisõigusega, punamonumentidega ja haridusreformiga, aga väga vähe küsime Ida-Virumaa majandus- ja sotsiaalprobleemide kohta). Niisiis, vastupidiselt avatud demokraatliku ühiskonna aluseeldustele avab permanentne julgeolekustamine tee ka võimu kuritarvitamisele ja kontsentreerimisele, avaliku ühiskondliku debati ahendamisele ja kriitiliste häälte efektiivsele tasalülitamisele. Julgeolekustamises pole Eesti poliitikas midagi uudset. Vene ohtu ning siinset vene vähemust on julgeolekustatud juba taasiseseisvumisest alates. Ohtlikke piire hakkas aga julgeolekustamise diskursus kompama Pronksiöö järel, kui valitsev Reformierakond kasutas seda üsna efektiivselt oma võimupositsiooni kindlustamiseks, kriitiliste häälte marginaliseerimiseks ühiskondlikus debatis ja teatud poliitikate õigustamiseks (kuni selleni välja, et vihjati: kes pole nõus toonase finantskriisi-aegse valitsuse kärpepoliitikaga, on ühes paadis Savisaare ja Kremliga). Julgeolekustamine on enesestmõistetavalt saanud uut hoogu pärast Venemaa agressiooni Ukraina vastu. Nagu eespool vihjatud, siis kahtlemata on see olnud teatud piirini vägagi õigustatud ja vajalikki. Vaadelgem nüüd ja mõtelgem, milliseid teemasid on poliitikud viimase kahe ja poole aasta jooksul julgeolekustanud või katsunud seda teha: energiapoliitika (energiasõltumatus ja rohepööre), kaubandussuhted Venemaaga, haridusreform, punamonumendid ja nõukogudeaegsed arhitektuurimälestised, Vene kodanike valimisõigus, parempopulism (EKRE sõnumite ja agenda sidumine Kremli-meelsusega), Ukraina põgenikud ja Ukraina abistamine (EKRE-poolne vastunarratiiv), valitsuse eelarvepoliitika (Isamaa) jne. Sellele loetelule võib lisada veel sotsiaaldemokraatide narratiivi, kes (õigustatult või õigustamatult) väitsid enne 2023. aasta riigikogu valimisi, et „toimetulek on julgeolek“. Nii olemegi kaitsedemokraatia tingimustes jõudmas sinnamaale, et sellel, kuidas me korraldame edaspidi oma sotsiaal-, tervishoiu- ja regionaalpoliitikat, on juba kaudselt või otseselt Vene ohu pitser peal. Kui nii edasi läheb, siis on meil varsti kergem loetleda neid poliitikavaldkondi, mis ei ole julgeolekustatud, kui neid, mis juba on. Selle kõige juures oleme näinud ka julgeolekustamise varjukülgi: erakonnad kasutavad julgeolekudiskursust üsna varmalt just oma teemadele tähelepanu juhtimiseks ja oma sisepoliitilise positsiooni kindlustamiseks (nt Isamaa ja punamonumendid ning valimisõiguse temaatika); edukat julgeolekustamise strateegiat rakendades on võidetud koguni valimisi (Reformierakond ja 2023. aasta riigikogu valimised); kannatab mitmekesiseid hääli esindav ja argumenteeritud ühiskondlik debatt, sest kriitilised ja kahtlevad hääled saavad juba eos endale Kremli-meelsuse templi otsaette (nt haridusreformi ja punamonumentide temaatika), jne. Tegelikult paneb mind isegi imestama see, et Reformierakond ja Kaja Kallas on julgeolekustamist enda ja oma partei positsiooni kindlustamiseks palju vähem kasutanud, kui seda võinuks eeldada. Ansip ja Pronksiöö näitasid ju ilmekalt kätte, kui kaugele siinkohal minna saaks. Samas, meil pole mingit garantiid, et järgnevad peaministrid ei otsusta Kallase „vigu“ korrigeerida. 3. Kaitsedemokraatiates jaotatakse inimesed kolme kategooriasse: lojaalsed kodanikud, kahtlased kodanikud ning vaenlased. Kahe viimase stigmatiseerimisele/marginaliseerimisele või nende õiguste piiramisele saab vajadusel põhjendusi leida. Weinblum, kes on antud kategooriad ka oma raamatus Iisraeli näitel kenasti visualiseerinud, lisab, et kõige fluiidsem ja ähmasem, aga samas demokraatia säilimise seisukohast olulisim on just too keskmine, „kahtlaste kodanike“ (suspicious citizens) kategooria. Kui see paisub liialt suureks, on demokraatlik pluralism ja sõnavabadus juba ohus. Kui kohandaksime antud skeemi Eestile (vt joonis 1), siis lojaalsete kodanike kategooriasse kuulub ühiskonna enamus, keda võib määratleda kui „õigeid eestlasi“. Nende lojaalsuses pole kahtlust ning teatud reservatsioonidega võib siia paigutada kõigi mõõdukalt parempoolsete või rahvuskonservatiivsete parteide (Reformierakond, Isamaa, Eesti 200 jt) valijad ja vaiksed poolehoidjad (vt joonis 1). Palju huvitavam on aga „kahtlaste kodanike“ kategooria, kuhu alla lähevad kõik need grupid, kelle osas piisab isegi õrnast kahtlusevarjust, et nad võivad tahtmatult või tahtlikult, kaudselt või otseselt toetada Kremli narratiive ja agendat. Kasutan joonisel väljendit „potentsiaalselt kahtlased kodanikud“, sest mitte kõik loetletud grupid ei kuulu täna, aastal 2024, antud kategooria alla, kuigi ajalooliselt on sinna liigitunud nii mõnigi neist. Vastav seltskond on tõesti seesmiselt ülimalt kirju: sinna kuuluvad inimesed EKRE toetajatest (levinud narratiiv, et Kreml kasutab parempopulistlikke jõude oma eesmärkide saavutamiseks Euroopas) kuni vasakintellektuaalideni ja SDE valijateni (Eesti paremringkondades omaks võetud kummaline arusaam, et igasugune vasakpoolsus seostub kommunismiga ja selle kaudu koguni varjatud Kremli-meelsusega ja Putini-ihalusega), rääkimata muidugi venekeelsetest inimestest laiemalt (kellesse rahvuslikud ringkonnad on alati umbusuga suhtunud). Vaenlaste kategooria puhul on aga pilt üsna selge – siia lähevad üheselt ja ametlikult Kremli huve ja jutupunkte levitavad isikud ja organisatsioonid ning needki elanikud, kes väljendavad praeguses sõjas toetust pigem Putinile, mitte Ukraina ja läänemaailma poolele. 4. Kaitsedemokraatias on alati ruumi vastupanuks ja domineerivate julgeolekustamise narratiivide kahtluse alla seadmiseks. Meedial ja kodanikuühiskonnal on selles mudelis kõrgendatud vastutus demokraatia valvekoertena. Kuna sõnavabadus ja meediavabadus säilivad ka kaitsedemokraatia olukorras ning piirangud seatakse esialgu tõesti üsna spetsiifilistele ja kitsastele gruppidele (neile, keda eelmises lõigus sildistasime otseselt „vaenlasteks“), siis on alati neid, kes seavad eliidi propageeritud julgeolekustamise diskursused kahtluse alla ning annavad häirekella, kui võimulolijad hakkavad oma võimupiire „julgeoleku“ sildi all liialt laiendama ning ühiskondlikku debatti ahendama. Need aktivistid väidavad end kaitsvat sõnavabadust, ühiskondlikku pluralismi ja vähemuste õigusi. Kaitsedemokraatiate suurim pingekoht ja peamine võitlusareen ongi küsimus, kes kuulub või ei kuulu „kahtlaste kodanike“ kategooriasse. Siinkohal on kodanikuühiskonnal ja meedial eriti kaalukas roll, sest funktsioneeriva demokraatia huvides on ülimalt oluline see kategooria võimalikult piiratuna hoida. Kui „kahtlasi kodanikke“ hakkab olema juba liialt palju, siis on pööre autoritarismi vältimatu: võimulolijatel pole enam mingeid piire ees, sest kriitikud ja opositsionäärid saab siis alati „rahvusvaenlasteks“ tembeldada ja neid kas ignoreerida või kõrvale lükata. Eesti puhul ma viimati mainitud riski kindlasti veel ei näe. Me olime küll tunnistajaks sellele, et meedia ja kodanikuühiskond vaikis ja isegi kiitis takka, kui viimaste parlamendivalimiste ajal üritati EKRE-t üheselt seostada Kremli-meelsusega ja kleepida talle külge Prigožini-abistaja silti. Peale idavedude skandaali ei antud armu ka Vene-suunalisi ärisidemeid hoidvatele ettevõtjatele. Samas, ei punamonumentide teisaldamise ega eriti valimisõiguse piiramise osas pole meedia paremerakondade julgeolekustamise diskursusega üheselt kaasa läinud – lubatud on kosta ka alternatiivsetel häältel ning need on ajapikku isegi valjemaks muutunud (nt valimisõiguse piiramise debattides). Eesti demokraatia tulevik ja elujõulisus hakkabki sõltuma sellest, kas meedia ja kodanikuühiskond suudavad ka edaspidi ära tunda julgeolekustamise diskursusi, mis võivaid demokraatia kudet kahjustada, neile adekvaatselt reageerida ning vajadusel hädasignaali anda. Kui see võime hakkab känguma, saab ühes sellega hoobi ka Eesti demokraatia. See ülesanne võib aga hakata meediale ja vabakonnale lõpuks üle jõu käima, kui ühiskondlikud pinged ja võõrandumine liialt suureks kasvavad. Viimane võib aga juhtuda just siis, kui realiseerub „militaarse infooaasi“ tulevikustsenaarium, millesse Eesti on kõigi tänaste märkide järgi sisenemas. Demokraatia riskid militaarses infooaasis Eesti teadlaste visandatud tulevikustsenaarium „militaarne infooaas“ sündis 1990. aastate keskel, kui ristati kaks Eesti võimalikku arengut kujundavat võtmetelge: riikide geoökonoomiline suhe Ida-Lääne suunal ning Eesti võimekus haakuda kõrgtehnoloogilisema majandusmudeliga.[8] Antud stsenaarium nägi ette, et Venemaal toimub pööre autoritaarse režiimi taastamise suunas, mistõttu suhted Läänega teravnevad ning uues külma sõja õhkkonnas saabki Eestist Lääne eelpost ettearvamatu ja agressiivse Venemaa vastu. Samas arvati, et Eesti suudab selleks ajaks piisavalt haakuda kõrgtehnoloogilise majandusega, mistõttu meist võib kujuneda Lääne kõrgtehnoloogiliste ettevõtete (eriti nende, kes tegutsevad sõjanduse ja sellega seotud valdkondades) toodete testimiskoht (sellest ka „infooaasi“ metafoor). Kuigi esmapilgul näib antud stsenaarium isegi positiivne, pole see lähemal süvenemisel kaugeltki nõnda. Ohutsoonis asumise tõttu hakkavad kokku kuivama välisinvesteeringud (v.a piiratud sõjalise tootmise ja infrastruktuuriga seotud valdkondadesse), majanduse kasvupotentsiaal jääb väga tagasihoidlikuks, surve kaitsekulutuste kõrgel hoidmisele on suur, mistõttu maksutase on kõrge jne. Ühiskonnas tekib mitmeid pingekohti, millest kõige ilmsemad avalduvad rahvussuhete pinnal, kus Venemaa üritab siinset venekeelset vähemust „viienda kolonnina“ ära kasutada. Isegi kui see ei õnnestu, võimaldab pinev julgeolekuolukord valitsusel oma võimupiire laiendada ning ühiskondlikku meelsust enam kontrollima asuda (toona räägiti isegi nn „propagandaministeeriumi“ asutamisest). Kui aga siit edasi mõelda, siis ühiskondlikke pingekohti oleks selle stsenaariumi realiseerumisel veelgi, kuigi toona teadlased neid nii detailselt ei kirjeldanud. Militaarse infooaasi tingimustes oleks võitjate kiht tegelikult üsna kitsuke – kasu saavad need, kes on otseselt või kaudsemalt seotud Lääne toetatud kõrgtehnoloogilise militaarkompleksiga ja infrastruktuuri teenindamisega (valitud Eesti regioonides). Ülejäänud ühiskonna kanda jäävad pigem kulud: kidur majanduskasv ja vähesed investeeringud pakuvad piiratumal arvul töökohti muudes sektorites, kaitsekulutuste paisumine ning üldise rikkuse kasvu aeglustumine tähendavad aga, et tuleb otsustavalt kärpida sotsiaalkulutusi, tervishoidu, haridust jt heaoluriigi valdkondi. Pidevalt vajavad lahendamist dilemmad nagu „kahurid vs korralikult rahastatud ülikoolid“, „kahurid vs elamisväärne pension“, „kahurid vs lastetoetused“, „kahurid vs regionaalarengu toetamine“ jne, kuid julgeolekuimperatiivide ning kaitsedemokraatia olukorras on meile kõigile teada, millise vastuse need lõpuks enamasti saavad. Niisiis kaitsedemokraatia rakendumise korral militaarse infooaasi tingimustes, kus on üsna piiratud arv võitjaid ja peamiselt vaid kaotajad, on potentsiaal poliitiliseks võõrandumiseks ja rahulolematuseks märkimisväärne. See võib avada tee demagoogidele ning autoritaarsete instinktidega poliitikutele, kes kaitsedemokraatia olemusse sisse kirjutatud julgeolekustamisdiskursustega manipuleerides hakkavad eriti vastutustundetult oma võimupiire laiendama ning demokraatlikke vabadusi kitsendama. Võõrandunud ja rahulolematus ühiskonnas kohtavad sellised katsed vähem vastupanu, eriti kui vabakond ja meedia ei suuda õigel hetkel hädapidurit tõmmata. Kokkuvõtteks Ei kaitsedemokraatia ega militaarne infooaas ole midagi, milles me tegelikult lähitulevikus elada sooviksime. Ometi viitavad mitmed märgid sellele, et see on väga tõenäoline Eesti lähitulevik. Meil tuleb kohaneda ning olla teadlikult valmis mitte ainult uut laadi julgeolekuriskideks, vaid ka uuteks ühiskondlikeks ja poliitilisteks pingekohtadeks. Demokraatiat ohustavad riskid tuleb aga võtta ilmselt kõrgendatud tähelepanu alla, kuivõrd kaitsedemokraatiast on üsna kerge libiseda hiilivasse autoritaarsusse, sest süvajulgeolekustamise tagajärjel pole demokraatia mitmed loomulikud kaitsemehhanismid enam alati täies töökorras. Autoritaarset või poolautoritaarset Eestit ei pruugi aga meie lääneliitlased enam kuigi varmalt aktsepteerida. [1] T. Saarts, Pronksiöö – sundeuroopastamise läbikukkumine ja rahvusliku kaitsedemokraatia sünd. Vikerkaar, 2008, nr 4/5, 2008. [2] Eesti tulevikustsenaariumid 1997.  Toim. G. Raagma, E. Terk. Tallinn; Tartu, 1997. [3] S. Weinblum, Security and Defensive Democracy in Israel: A Critical Approach to Political Discourse. London; New York, 2015. [4] Vt sealsamas. [5] Vt ülevaadet liberaalse demokraatia kaitsemehhanismidest: T. Saarts, P. Kask, Kuidas kaitseb end liberaalne demokraatia? Sirp, 13.05.2022. [6] B. Buzan, O. Wæver, J. de Wilde, Security: A New Framework for Analysis. Boulder, 1998; T. Balzacq, The Three Faces of Securitization: Political Agency, Audience and Context. European Journal of International Relations, 2005, kd 11, nr 2, lk 171–201. [7] U. Abulof, Deep Securitization and Israel’s „Demographic Demon“. International Political Sociology, 2014, kd 8, nr 4, lk 396–415. [8] Eesti tulevikustsenaariumid 1997.

  • Sõja irratsionaalsuse seletus
    on 25.06.2024

    Nagu lehepealkirjadest iga päev näha võib, on sõjad kohutavad sündmused. Need näitavad inimest halvimast küljest, üksteist suurel arvul sandistamas ja tapmas; ja saavutamas oma eesmärke, kui üldse, määratu majandusliku ja sotsiaalse hinnaga ning kohutavate inimkadudega. Ometi on relvajõu kasutamine kõigest üks neljast viisist, kuidas inimesed mis tahes ihaldusväärseid materiaalseid või ideaalseid ressursse omandada võivad. Ma olen neid viise määratlenud kui sotsiaalse võimu nelja allikat – sõjaline, ideoloogiline, poliitiline ja majanduslik –, mis on jälgitavad läbi kogu inimajaloo.[1] Miks kasutavad inimesed välispoliitiliste eesmärkide saavutamiseks nii tihti relvajõudu, mitte koostöönorme, kaubavahetust või diplomaatiat? Valitsevad teooriad sõja põhjuse kohta pärinevad rahvusvaheliste suhete realistlikust koolkonnast. See traditsioon esitab kaks peamist kontseptsiooni. Esiteks rahvusvaheliste suhete anarhiline loomus. Vastupidiselt seaduslikkusele, mis kehtib õigusriikide sees, puudub riikide kohal rahvusvahelist õigust teostav ülemaailmne vahekohtunik. Nii muretsevad riigid alati teiste riikide kavatsuste pärast; nad arutlevad, et mida suurem on nende oma võim, seda vähem tõenäoliselt neid rünnatakse, ja ehitavad seepärast kõik üles oma relvajõude. See viib aga „julgeolekudilemmadeni“, kuna relvastumine paneb nende rivaalidki sõjaväelist valmisolekut eskaleerima.[2] Veel enam, vähene julgeolek tähendab, et kõik osapooled võivad väita end tegutsevat legitiimse enesekaitse nimel. See on kaalukas argument, aga vajab täpsustamist. On tõsi, et geopoliitilised suhted alluvad reeglitele üldjoontes vähem kui ühiskondlikud suhted riikide sees, aga rahvusvahelist „anarhiat“ tuleks käsitleda kui muutujat, mida esineb ajaloos eri määral. Nagu realistid samuti tunnistavad, võib hegemoonne riik geopoliitilise korra ja rahu nimel sekkuda konfliktidesse jõuga; musternäideteks on Suurbritannia 19. sajandil ja USA alates 1945. aastast. Hegemoonid on siiski olnud haruldased, sest teised riigid võivad moodustada ülivõimu vastu „tasakaalustavaid“ liite. Niisiis on arusaam rahvusvahelisest anarhiast kui sõja põhjusest kasulik, aga eri oludes erinevalt. Pealegi kipub see varju jätma võimalust, et sõja põhjused on sisepoliitilised. Realismi teine keskne tees väidab, et riigid on ratsionaalsed ja ühtsed tegutsejad, kes kasutavad hoolikalt kalkuleeritud vahendeid, et maksimeerida oma eesmärkide saavutamise šansse. John Mears-heimer ütleb kokkuvõtlikult: „Suurvõimud on ratsionaalsed tegutsejad. Eriti kaaluvad nad teiste riikide eelistusi ja seda, kuidas nende enda käitumine võib mõjutada teiste riikide käitumist ja kuidas teiste riikide käitumine võib mõjutada nende enda ellujäämisstrateegiat. Lisaks pühendavad riigid pikale perspektiivile sama palju tähelepanu kui oma tegude vahetutele tagajärgedele.“[3] Ometi langetatakse otsused sõja ja rahu üle tavaliselt äärmiselt stressirohkes õhkkonnas keset kasvavaid kodu- ja välismaiseid pingeid. Anarhia sünnitab hirmu teiste ees, mis suureneb sedamööda, kuidas sõja võimalus kasvab; need tingimused soodustavad vihast või paanilist käitumist, mitte rahulikku kalkuleerimist. Seetõttu ei rõhuta mitte kõik realistid kalkuleerivat tõhusust. Kenneth Waltz näiteks väidab, et tihti tegutsevad riigid hoolimatul mittestrateegilisel moel, kuid saavad sel juhul süsteemilt karistada, samas kui ratsionaalselt tegutsevaid riike süsteem premeerib. Sellise teooria järgi ei iseloomusta ratsionaalsus mitte üksikriiki, vaid süsteemi varjatud kätt.[4] Järgnevas sean ma need oletused sõja ratsionaalsuse kohta küsimuse alla. Lähtudes laialdasest ajalooülevaatest, mis hõlmab Vana-Roomat, keiserlikku Hiinat, keskaja Jaapanit, Euroopat, Ladina-Ameerikat ning 20. ja 21. sajandi sõdu, vaatlen ma sõja ajendeid ning seda, mil määral olid vahendid soovitavate eesmärkide järgi ratsionaalselt kalkuleeritud.[5] Seejärel ma küsin: kui sõda polegi olnud nii ratsionalistlik, nagu realistid tahavad näidata, siis miks? Paigutades sõjad nende ajaloolisse ja keskkondlikku konteksti, teen ma kindlaks tegutsejad ja vaatlen nende motiive. Miks – ja kes – need surmlikud konfliktid valis või nendesse komistas, jättes kõrvale mõõtmatult vähem laastavad alternatiivid? Sõttamineku otsus Sõda allutab valitsejad, väejuhid ja sõdurid heitlikule sõjaõnnele. Saanud käsu sõjaks valmistuda, panevad kindralid kokku lahinguplaanid ja mobiliseerivad ressursid – selle ülimalt kalkuleeriva faasi vältel valitseb kortermeistrite logistika. Aga kui juba astutakse vaenlasega lahingusse, läheb päris põrgu lahti. Sõdurid kogevad sõdimist hirmuäratava kaosena, alates varasemate perioodide raevukast ihude rahkimisest kuni moodsa sõja kalkuseni, kus suurtükivägi ja jalavägi annavad turmtuld kauge vaenlase pihta, olles siiski kaitsetud juhusliku surmasaamise eest, mis võib neile ette hoiatamata taevast kaela sadada. Veel enam, hoolikalt ettevalmistatud plaane on vaenlase ootamatu käitumise või lahinguvälja ettenägematu pinnamoe tõttu harva võimalik ellu rakendada. Seda tähendas Clausewitzil sõja „hõõrdumine“, Ibn Haldunil tulemuste „varjatud põhjused“, see andis alust Napoleoni ütlusele, et pole vähimatki kindlust, et ükski operatiivplaan pärast esimest kokkupõrget peamise vaenuväega kehtima jääks. 14.–15. sajandi Saja-aastase sõja ajal Prantsusmaa ja Inglismaa vahel otsustas maastiku või vaenlase paiknemise ootamatus kuus lahingut seitsmest suurimast. Ameerika üksuste väikesed lahingud Teises maailmasõjas ja Vietnamis otsustas tihti maastik, tehtud vead, vedamine või ootamatu vaprus.[6] Tänapäeval võib ootamatu loomuga sõjategevusest leida näiteid Etioopias, Somaalias, Jeemenis, Ukrainas – ja teistsugusel moel Palestiinas. Vana-Roomast Vietnamini Aga kui lahingut peetakse sõjaudus, kuidas on siis lugu algsete otsustega sõda alustada? Kas neid saab nimetada rangelt ratsionaalseteks? Rooma senat vaidles sõja ja rahu otsuste üle põhjalikult. Ent argumendid keskendusid oodatavale majanduslikule kasule – eirates selle hinda inimeludes –, ning tihti olid alltekstiks sisepoliitilised rivaliteedid. Enamasti kiideti sõttaminek heaks, kui just mõni kiivas senaator vahele ei astunud, et tõkestada oma rivaali teed sõjaväe ülemjuhatajaks. Kui liigse enesekindluse tõttu lüüa saadi, reageeris senat tavaliselt inimressurside lisamisega, kuni Rooma sõjast võidukana väljus. Roomlaste jaoks ei olnud sõda õigupoolest „valiku“ küsimus, see oli nende põhitegevus, ajalooliselt nende militariseeritud institutsioonidesse ja kultuuri sisse kodeeritud. Nad olid valmis võidu nimel ohverdama rohkem kui nende vastased. Kartaagolased seevastu väärtustasid kõrgemalt majanduslikku heaolu ja keeldusid ohverdamast sama palju kui Rooma. Seetõttu nad kaotasid Puunia sõjad – ja Kartaago hävitati. Militariseeritud kultuuridest leidub palju teisigi näiteid: endistest barbaritest Yuani ja Qingi dünastiate valitsejad Hiinas, mongolid, mandžud, asteegid ja araabia vallutajadünastiad käitusid kõik roomlaste kombel ja läksid sõtta iga kord, kui võimalus avanes. Kaks Songi dünastiat (960–1279) näitasid üles erinevat suhtumist sõjasse. Esimene Songi keiser Taizu oli eeskujulik realist ja pidas ründesõdu, kombates enne ettevaatlikult vaenlast, et kindlaks teha, kas võit on tõenäoline, ning koondades hoolikalt küllaldased relvajõud. Tema järeltulijad aga algatasid kuus ründesõda, millest ainult üks oli edukas, üks oli kulukas viik ning neli selged lüüasaamised. Nende arvestused ajas kiiva mitu tegurit: emotsionaalne revisionism, mis nõudis „kaotatud territooriumide“ tagasivallutamist, sisepoliitilised konfliktid, ühe keisri kõikemattev auahnus ja valede liitlaste valik. Teised Songi dünastia valitsejad eelistasid agressioonile lepitust, valides diplomaatia, kultuurilise koostöö ja kauplemise mitte nõrkuse pärast, vaid soovides rahumeelset majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Seevastu viimased Songi keisrid – ja ka viimased Mingi keisrid – kiirendasid omaenda tsivilisatsiooni kokkuvarisemist, andes oma nõrkust eirates impulsiivseid lööke, selle asemel et otsida lepitust. Songi kogemus ei kipu realismi kinnitama. Ega kinnita seda ka Euroopa ajalugu. Ajavahemikus 1400–1940 sai enamik sõdu alustanud Euroopa valitsejaid lüüa.[7] Oleks vahest liialdus öelda, et keskaja monarhid oma vahendeid hoolikalt ei kalkuleerinud, aga sõda oli põhiline, mida need valitsejad tegid, kui olid solvunud või auahned või pidid maandama oma nooremate poegade tormakat energiat või kindlustama oma võimu kodumaal. Üheskoos sooviga säilitada oma staatust, au ja kuulsust dikteerisid need motiivid parunite kokkukutsumise, raha laenamise või maksude kehtestamise ning lahingusse mineku just niisuguste parunivägedega, nagu parajasti kokku tulid, ilma et kuningas saanuks seda ette ennustada. Sõjapidamine polnud niivõrd valiku küsimus, vaid keskaja monarhide sundus. Varauusaegsed Euroopa valitsejad saatsid lahingusse elukutselisi armeesid ja laevastikke, aga nemadki läksid endiselt sõtta solvumusest või auahnusest. See polnud alati „valik“, sest sõjakad poosid eskaleerusid sageli tahtmatuks sõjaks. Paremini käib Waltzi mõistes realismi käsi postkoloniaalses Ladina-Ameerikas. Siin kaotasid 19. sajandi sõjaalgatajad kuus ja võitsid kõigest kaks sõda; oli veel viis vastastikust provokatsiooni ja viis kulukat patiseisu. Kõik kaheksa sõdu algatanud juhti löödi sõltumata sõja tulemusest oma ametist minema. Siis muutus otsusetegemine ratsionaalsemaks, sedamööda kuidas kogemus halbadest sõdadest õpetas valitsejad neid tulevikus vältima. Erinevalt teistest kontinentidest ei olnud seal sariagressoreid – õigupoolest langes sõdade arv selles regioonis ajapikku. Esimeses maailmasõjas nõudsid agressorid endale geopoliitilist staatust ja kaitsesid oma klientriikide au, selle asemel et taotleda majanduslikke eesmärke – ehkki Saksamaa valitsejad lootsid omandada tulusamaid kolooniaid. Tehti palju arvestusi, ent sõda puhkes terve kaskaadi diplomaatiliste möödarääkimiste ja kaootilise poliitika tagajärjel.[8] Poliitiliste ja diplomaatiliste algatuste küllus sünnitas ennustamatust, viies bluffimiste ja äärmuslike nõudmisteni, mis äraspidisel moel tähendas, et keegi ei saanud taanduda. Enamik valitsejaid oli veendunud oma võidus, aga nad uskusid ekslikult, et sõda tuleb lühike, sest pikka aega ei suutnuks nende majandused seda käimas hoida. Kui rängalt nad eksisid! Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa ja Osmanite impeeriumi valitsejad ei kindlustanud mitte ainult oma lüüasaamist, vaid ka oma monarhiate langemise. Mõned õukondlased olid selle eest hoiatanud, aga nad jäid sisepoliitilistes võimuvõitlustes alla – jällegi: võim, mitte mõistus. Kõik mängurid kaotasid rängalt, välja arvatud kaks autsaiderit, kes lõpuks tükid üles korjasid – ameeriklased ja bolševikud. Kõigi teiste jaoks oli see sõda irratsionaalne. Teises maailmasõjas segas ratsionaalsust ideoloogia. Kui Prantsusmaa ja Suur-britannia oleksid Hitleri heidutamiseks moodustanud alliansi Nõukogude Liiduga, oleks võinud seda konflikti edasi lükata või isegi ära hoida. Aga nende maade valitsejad kartsid kommunismi rohkem kui fašismi, ja nii kirjutas isoleeritud Stalin 1939. aastal alla mittekallaletungipaktile. Kaug-Idas alahindasid Jaapani valitsejad Hiina natsionalismi jõudu, samas kui Vaiksel ookeanil hindasid nii Jaapani kui ka Ameerika valitsejad ekslikult teineteise reaktsioone.  Nimetatud juhtudel algatasid sõja Saksa ja Itaalia fašistid või Jaapani poolfašistid; igal nimetatud juhul osutus see enesetapjalikuks. Mis neid selleni ajas? Teljeriikide valitsejad jäid sõjaliselt alla kõrgema tehnoloogilise tasemega vastastele, ent uskusid sellele vaatamata, et sõjakas vaim korvab eduväljavaate heidutava ebakindluse. Need režiimid, mis pidasid ennast kõrgemaks vastavalt dekadentlikest liberaalsetest eurooplastest, kommunistlikest võimudest ja Hiinast, allutasid majanduslikud motiivid imperiaalse vallutuse eesmärgile. Teljeriikide valitsejatele kehastas see sõda Weberi „väärtusratsionaalsust“, kus pühendumus kõrgeimatele väärtustele trumpab üle instrumentaalse ratsionaalsuse. Ka Korea sõjas alahindasid nii Ameerika, Hiina kui ka Põhja-Korea valitsejad oma vaenlasi ideoloogiliste silmaklappide tõttu. Ainsaks võimalikuks tulemuseks oli verine patiseis, milles keegi ei saavutanud oma eesmärki ja mis pani aluse Korea kibedale, siiani Ida-Aasiat mürgitavale lõhenemisele. Vietnamis said Ühendriigid lüüa vastase ideoloogilise solidaarsuse alahindamise tõttu. Hiljutine trobikond sõdu islamiriikide vastu on andnud küll USA-le ja tema liitlastele võite lahinguväljal, ent poliitiliste võimusuhete hooletussejätmine on ettearvatavalt pärssinud Ameerika eesmärkide saavutamist – täpselt nagu see läheb ka iisraellastega Palestiinas. Ameerika sekkumine põhjustas Afganistanile ja Iraagile määratut kahju ning aitas kaasa Liibüat, Süüriat ja Jeemenit lõhestava kaose süvenemisele. Kui külm sõda kõrvale jätta, siis on Ühendriikidel oma eesmärkide saavutamine nurjunud igas viimases kui suuremas sõjas 1945. aastast alates – soleeriva supervõimu jaoks üsna vilets tulemus. Donbassist Gazani Ka Putin paistab olevat oma ambitsioonikate eesmärkide saavutamisest kaugel. Tema sissetungi Ukrainasse 2022. aastal küttis tagant tavaline hirmu ja ülemäärase enesekindluse segu. Vene hirmude arusaadav osa tulenes NATO laienemisest ida poole, mis algas 1999. aastal, kui alliansiga liitusid Poola, Ungari ja Tšehhi Vabariik, misjärel 2000. aastate algul liitus veel seitse riiki – kes peaaegu kõik tahtsid alliansiga ühineda hirmust Venemaa ees ning kõik peale Sloveenia olid kuulunud Nõukogude blokki. Sel perioodil kasutasid USA ja NATO täiel määral ära Venemaa võimetust vastata millegi enama kui verbaalse protestiga. 2021. aasta lõpuks olid Rumeenias ja Poolas NATO raketid, Balti riikides ja Mustal merel NATO õppused ning USA andis sõjalist abi endistele Nõukogude vabariikidele Kesk-Aasias. 2021. aasta novembris kirjutas Washington alla Strateegilise Partnerluse Harta Kiieviga, mis kutsus Ukrainat astuma NATO-sse, ja USA lubas „vankumatut toetust“ Ukrainale Krimmi taasliitmisel. Tagasilöök tuli 2022. aasta veebruaris, kui Ukraina piiri äärde koondatud suured Vene väed alustasid kolmel rindel sissetungi. Ehkki Putini sõjardlust seletab osaliselt venelaste hirm NATO ees, mängisid tähtsat rolli veel neli vähem ratsionaalset tegurit. Esimene neist oli ideoloogiline: „suurusetunne“, mida oli emotsionaalselt üles kütnud postsovetliku kollapsi alandus, üheskoos usuga Lääne hegemoonia pöördumatusse allakäiku. Teine oli sõjaline: tänu oma edule märksa nõrgemate jõudude vastu Tšetšeenias, Gruusias ja Süürias oli Venemaa muutunud liiga enesekindlaks. Kolmas poliitiline: toetus Putini režiimile oli vankuma löömas ja natsionalistliku kaardi väljakäimine oli saanud populaarseks. Neljas oli Putini põlgus ukrainlaste vastu, mida intensiivistas süvenev lahknemine nende kahe režiimi vahel; nagu paljud agressorid enne teda, põlgas Putin oma vaenlast ja alahindas ta võimekust. Aga ukrainlased, varustatud moodsate relvadega ja kannustatud kodumaa kaitsmise emotsioonist, võitlesid osavalt, vapralt ja visalt. Venemaa algsed tagasilöögid kestsid küllalt kaua, et viha välismaal kasvaks. Putin oli tahtmatult tugevdanud oma vaenlaste solidaarsust ja Lääne reaktsioon oli tugevam ning ühtsem, kui ta oli oodanud. Aga see poleks pidanud teda üllatama, sest nüüd sai USA haarata võimalusest Venemaale tema koht kätte näidata, ilma ise oma vägesid lahingusse saatmata. Biden sai pidada sõda asemiku kaudu, Putin mitte. Nende irratsionaalse heitluse keskele jäid ukrainlaste lömastatud kehad ja laastatud linnad – tavalised sõjaõudused, mis aga puudutasid nüüd läänlasi nii, nagu seda ei olnud teinud Aafrika ja Aasia mittevalgete rahvaste sõjaaegsed kannatused.[9] Iisraeli praegune kallaletung Gazale on kõigest viimane selles ainulaadses sõdade ja sõjaväestatud konfliktide jadas, mis algas Iisraeli riigi rajamisega 1948. Peaaegu kõik need lõppesid Iisraeli võiduga, sundides araabia maid sõlmima ebavõrdseid rahulepinguid Tel Aviviga palestiinlaste kulul, sellal kui rahuperioodid võimaldasid Iisraelil rajada okupeeritud territooriumidele aina rohkem ja rohkem asundusi. Üheks keskseks tõukejõuks on usulised erinevused, mitte et osapooled üritaksid teineteisele oma religiooni peale suruda, vaid kuna mõlemad usuvad, et neil on jumalik õigus ühele ja samale maalapile. Heebrea Piibel kinnitab, et Jumal lubas selle Iisraeli lastele, samas kui araablased ütlevad, et Kaananimaa lubati Ismaelile, kellest nemad oma põlvnemist arvavad. Moslemid ja juudid austavad ühtesid ja samu pühapaiku – Al-Aqsat ja Kaljumošeed, Patriarhi koobast ja Templimäge –, mis teeb Jeruusalemmast selle palangu epitsentri. Ei palestiinlased ega Iisraeli algne poliitiline eliit olnud usklikkuse poolest kuulsad, ent rahvusluste ajastul on nende etniline identiteet juutide ja araablastena seda heitlust tublisti võimendanud. Olukord on ainulaadne ka selle poolest, et asunduskoloniaalset riiki surub põlisrahvale peale teine, ise genotsiidi eest pagev rahvas. Liberaalsete eelduste põhjal võiks arvata, et šoahi õudne kogemus teeb Iisraeli juudid teiste kannatuste suhtes tundlikumaks. Aga võta näpust, paljud neist paistavad arvavat, et rahvana ellujäämiseks peavad nad täiel määral kasutama kogu enda käsutuses olevat sunnijõudu. Kuna Iisraeli juutidel on araablaste maade anastamiseks vajalik sõjaline ja poliitiline võim olemas, siis usub enamik neist, et etnilise ellujäämise nimel on neil ka õigus seda teha. Nende ambitsiooni õhutab ligipääs rahvusvahelisele kapitalile, mis on võimaldanud üles ehitada moodsa riigi, kõrgtehnoloogilised relvajõud ja eduka majanduse. Palestiinlased on samas valdavalt vaesed, sõltuvad Iisraelist põhiteenuste osutamisel oma kahes enklaavis, on hüljatud välisvõimudest ning kogevad jätkuvat etnilist puhastust. See on kontekst Hamasi väitele, et relvastatud võitlus võib tuua rahuldust, isegi kui mitte tegelikku kasu. Iisraeli vastuseks on riigiterrorism, ohvritehulga kahekümnekordse erinevusega – mis kasvas pärast 7. oktoobrit enam kui sajakordseks, kus tapetud on umbes 30 000 palestiinlast võrreldes vähem kui 2000 iisraellasega. Tänu Iisraeli-meelsete Ameerika juutide suutlikkusele korraldada Iisraeli kritiseerivate poliitikute lüüasaamist, Ameerika antisemitismi taandumisele ja kasvavale sionismimeelsusele evangeelsete kristlaste seas on Iisrael olnud pikka aega Ameerika kõige soositum liitlane, kellele tasutakse massiivse majandusliku ja sõjalise patronaažiga. Kõigist Ameerika poliitika nurjumistest Lähis-Idas on see ainus, kus Ühendriikidel oleks olnud võimu avaldada survet mõlemale osapoolele. Selle asemel toetab USA kindlalt Iisraeli. Rahu ja tõeline lahendus oli juba ammu vaevalt enamat kui nõrk kuma kaugel horisondil. Nüüd on seegi mõlema poole jaoks kustunud.[10]  Haid lepamaimude vastu Antiikmaailmast kuni tänapäevani on suurema sõja alustamine lõppenud sagedamini nurjumisega – ja tohutu laastamisega – kui eduga. Leidub erandeid: mõned sõjad olid ratsionaalsed selles mõttes, et neid alustati kasumi nimel ja nad saavutasidki selle tulemuse.  Need olid peamiselt imperiaalsed vallutussõjad palju nõrgemate vastaste vastu – „haid lepamaimude vastu“ – või väikeste kuludega rüüsteretked. Ka hea eduväljavaatega kaitsesõdu võib pidada ratsionaalseks. Kõigis neis moodustavad hüved null-summa: et mõned saaksid võita, peavad teised kaotama. Sõda tõi hüvesid vallutajatele, aga tapatalgud ja röövimise alistatutele. Vallutustest tekkisid sotsiaalsed vormid, mida nüüd kõnekalt nimetatakse nii „impeeriumideks“ kui ka „tsivilisatsioonideks“: Egiptuse, Akkadi, Assüüria, Rooma, helleni, Pärsia, Türgi, moslemiaraabia, moguli, Hiina, Hispaania, Briti, asteegi, inka, maaja, Ameerika ja nii edasi. Need tsivilisatsioonid kasvasid arvukate teiste rahvaste, hõimude ja linnriikide mahanottimise ja ikestamise teel, väites end samal ajal toovat korda, vabadust, tsivilisatsiooni ja mõnikord ka õiget usku. Aga suure vallutaja kuju on tänapäevaks peaaegu igand. Putini ponnistus võib jääda viimaseks (nurjunud) katseks seda kehastada. Rahvusluse läbi legitimeeritud riigid elavad nüüd pühitsetud maailmakorras. Tänapäeval leidub kõigest üks suur globaalne tsivilisatsioon omavahel rivaalitsevate imperiaalsete tuumadega, mis ekspluateerivad igaüks oma perifeeriat; sõda nende keskuste vahel oleks irratsionaalne, sest võiks teha lõpu kogu inimtsivilisatsioonile. Teisi sõdu võiks pidada oma tulemuste poolest ratsionaalseteks, kuivõrd me näeme tagasi vaadates, et need kutsusid esile kavatsematuid hüvesid nagu majanduslik areng. Vallutus võib õhutada loovust, lastes erinevatel sotsiaalsetel praktikatel seguneda, nii nagu mõnikord väidetakse mongolite impeeriumi kaitseks. See võibki puhuti luua sotsiaalset korda, nagu imperialistid on alati väitnud. Ibn Haldun märkis, et araablaste varajastes sõdades kahmasid vallutajad endale ja oma järgijatele suuri rikkusi, alati vallutatute kulul. Imperiaalne valitsus ergutas tõesti esimese kahe põlvkonna vältel majanduskasvu ja suurendas maksutulusid, siis aga saabus allakäik ja dünastia varing.[11] Mõned uurijad on väitnud, et ka uusaja sõdadest on võrsunud kavatsematuid hüvesid,[12] aga tõendid selle kohta on nõrgad ja hüved kahvatuvad hävingu kõrval. Kontrafaktiline küsimus, kas tsivilisatsioonile oleks tulnud kasuks pigem rahu, võib olla lahendamatu. Aga Songide Hiinas soosis rahu ulatuslikku tehnoloogilist innovatsiooni, protoindustrialiseerumist ning majanduslikku arengut – ja sõjad tegid sellele edenemisele lõpu. Uusaja-eelsete sõdade kroonikud käsitasid neid kui nullsummamänge ja rõhutasid laastamist piirkondades, kus sõjad toimusid. 1945. aastast alates näitab riigitulude arvestus, et sõda on kahandanud SKT-d inimese kohta, isegi kui jätta arvestamata inimelude ja põhikapitali kadu.[13] Nendes sõdades, mida mina olen uurinud, on palju rohkemad inimesed üldiselt kaotanud kui võitnud. Arvestades kindla tõsiasjaga, et sõjad tapavad miljoneid, tundub enamik sõdu mõttetuna ja irratsionaalsena nii vahendite kui ka eesmärkide poolest. Miks neid sellegipoolest nii palju on? Kes langetab otsuse? Enamikus realistlikes sõjakäsitlustes on tegutsejateks riigid – või „üksused“, nagu ütlevad rahvusvaheliste suhete teoreetikud. Ometi lubab ajalooline sotsioloogia arvata, et otsustajateks on inimesed – valitsejad ja nende lähikondlased –, olgu siis tegu monarhia, oligarhia, esindusdemokraatia või diktatuuriga. Nendel juhtudel, mida mina olen vaadelnud, langetas otsuse sõtta minna väike klikk valitsejaid, nõunikke ja üksikuid võimukaid figuure – ja mõnikord üksainus inimene. Äärmuslikuks juhtumiks on presidentidele viimasel ajal antud voli päästa valla tuumaraketid, mis võiksid hävitada terve maailma. Me ei saa süüdistada sõdades terveid rahvaid või tervet kapitalistide klassi – ehkki leidub mõningaid koloniaalpankureid, meediaparuneid ja relvakaupmehi, keda saab vastutavaks pidada. Enamik kapitaliste aga eelistab ajada äri rahuajal, ehkki nad kohanevad kiiresti ümber, et lõigata kasu ka sõjast. Vastupidiselt üldkehtivale arvamusele ei kaldu esindusdemokraatiad sugugi vähem sõtta minema, olgu siis autoritaarsete režiimide või teiste demokraatiate vastu – eeldusel, et me võtame arvesse ka nende arvukad koloniaalsõjad põlisrahvaste otsedemokraatlike ühiskondade vastu. Rahvad ise on harva sõdade eest vastutavad – mitte sellepärast, et nad oleksid vooruslikud, vaid kuna nad ei ole eriti huvitatud selle sõna mõlemas tähenduses: nende isiklikud huvid ei ole kaalul ja neil pole suurt huvi välissuhete vastu. Parlamentaarsetes demokraatiates sõltuvad valitud esindajad oma valijatest, et saada tagasi valitud, ning peegeldavad seetõttu nende huvipuudust välispoliitika vastu. Ameerika kongressis jätab enamik esindajaid ja senaatoreid välispoliitika küsimused vastavate komiteede hooleks. Kui tähtsamad komiteeliikmed on valitsusega nõus, siis lüüakse välispoliitikale lihtsalt kummitempel, kui just ei sekku mingid võimsad huvigrupid või mõni ränk inimõiguste rikkumine ei kutsu esile moraliseerivat retoorikat. See on põhjus, miks kongressi hääletused sõdade kasuks on Ühendriikides olnud nii ühesuunalised. Avalik arvamus mängib moodsates ühiskondades tõepoolest suuremat rolli kui minevikus, aga rahva võhiklikkus võimaldab poliitikutel, huvigruppidel ja meediaparunitel tihti sellega manipuleerida. Kui geopoliitika tekitab ärevust, saavad välisohud „natsionaliseeritud“ ning üldsust veendakse, et tema eluviis on löögi all. Sõja alates kestab „lipu alla koondumise“ õhkkond tavaliselt küllalt kaua, et valitsejatele tuge pakkuda. Vabatahtlikud panevad ennast massiliselt kirja, õhutatud propagandast vaenlase julmuste kohta. Ent pärast esimest vaimustuspuhangut võib minna tarvis sundvärbamist, isegi kui sõdurid jätkavad võitluskäsu täitmist sõjaväelisele distsipliinile alludes. Sõdurite erinevat pühendumusmäära – mis on kõrge ülimalt ideoloogilistes armeedes ja siis, kui kaitstakse kodumaad, ent madalam enamikus elukutseliste või värvatud sõduritega peetavates sõdades – tuleb toestada korduva drilliga, karmi distsipliiniga ning lahingutandritega, millelt põgeneda on raske. Kui päev enne lahingut korraldataks salajane hääletus, siis hääletaks enamik sõdureid arvatavasti lahingu vastu, välja arvatud vahest eliitrügementides. Sõja ja rahu üle tehtavates otsustes pole demokraatiat. Rahvas teab vaenlasest vähe peale selle, mida valitsejad talle räägivad. Minevikus mõistsid inimesed sõda oma isanda või monarhi kaitsmisena; kuuletumine oli nende kohus, mida toetasid rituaal ja sunnijõud. Tänapäeval samastuvad paljud inimesed meediapildiga rahvusest ja tema vaenlastest. Nagu venelased ja iisraellased praegu, nii on ka ameeriklased toetanud sõda, mida väidetavalt peetakse enesekaitseks, headuse kaitseks kurjuse eest, nagu liidrid alati rahvale kinnitavad. Tõsi küll, on leidunud ühiskondi – näiteks Euraasia ja Lähis-Ida ratsanikhõimud –, kus mehed olid justkui sõjasõltlased, naised aga aktsepteerisid sellist hoiakut normaalsena. Sõttamineku otsuse tegid khaan või emiir ja tema lähikondlased, kuid vaimustus valitses ka rahva seas. Patriarhaalne ideoloogia on kaldunud lämmatama meestes rahuarmastust kartuses, et nende nime määritakse argusesüüdistusega. Naised on tihti selles eetoses kaasosalised ja see on pannud mehi lahinguõudusi paremini taluma. Tõsi on seegi, et üksikutes ühiskondades on kvaasiesinduskogudesse, mis langetavad sõttamineku otsuseid, kuulunud suuremad grupid kui ainult valitseja ja tema kildkond, ehkki harva saab neid pidada rahva tahte väljendusteks. Mõningates kreeka linnriikides tegi otsuseid kodanike kogu, millesse kuulus 20–40% kõigist täiskasvanud meestest. Paljud olid otsustamisse kaasatud ka varajastes Sumeri linnriikides, nagu ka Mehhikos Tlaxcalas ning põlisameerika rahvaste juures. Roomas aga senat tavaliselt manipuleeris rahvakoosolekutega, kuni need soostusid sõtta minema. Inglise parlament jättis niisugused küsimused üldiselt monarhide ja nende ministrite teha – välja arvatud merkantilistlikul 18. sajandil, kui sõna ütlesid sekka pankurid ja kaupmehed. 19. sajandi koloniaalpoliitiliste debattide ajal võis olla kindel, et alamkoda voolab tühjaks; rahva huvi tärkas ainult siis, kui avaldati teateid briti rahva vastu toimepandud julmustest ja kui nende eest siis kümnekordselt kätte tasuti. Valitsejad võivad viia elanikkonda sõtta ka valeettekäändel: Hitleri valed sakslaste mõrvamisest Danzigis 1939. aastal, Roosevelti moonutatud sõnum intsidendist Ühendriikide sõjalaeva Greer ja Saksa allveelaeva vahel 1941. aastal ning Johnsoni eksitav versioon Tongkingi lahe intsidendist Vietnamis 1964. aastal olid kõik ettekäänded sõttaminekuks, mida enamik kodanikke uskuma jäi. Bush noorem ja Blair söötsid kergeusklikule avalikkusele ette valeinfot Saddam Husseini oletatavatest sidemetest terroristidega ja massihävitusrelva väljatöötamisest. Putini valed tema sõja kohta Ukraina vastu on arvukad. USA konstitutsioon annab sõja kuulutamise õiguse kongressile, aga 20. ja 21. sajandil on kongress tavaliselt ratifitseerinud presidentide juba langetatud otsuseid (Teine maailmasõja oli osaline erand). Kui Iisrael 2023. aasta oktoobris Gazasse tungis, pakkus Biden talle tingimusteta toetust ilma kongressiga nõu pidamata. 2001. aasta 11. septembri terrorirünnaku paanika ajal võttis kongress – kõigest ühe vastuhäälega – vastu Sõjalise jõu kasutamise volituse akti, mis võimaldas presidendil ilma kongressi heakskiiduta kasutada sõjalist jõudu „terroristide“ või nende vastu, kes terroriste varjavad. Aastaks 2018 oli seda akti kasutatud 41 korda, et rünnata 19 riiki. 2024. aasta jaanuaris määratles Biden Jeemeni houthid ühepoolselt terroristidena. Rahva meeleavaldusi sõja või rahu poolt tuleb küll ette, kuid nendes osaleb ainult tilluke osa elanikkonnast. Sõda muutub ebapopulaarseks siis, kui see läheb halvasti või nõuab sundvärbamist või lisamakse või laene. Valitsevas klassis võib olla sõja- või rahuklikke, ette võib tulla huvigruppide lobitegevust või tudengite ja intellektuaalide mobiliseerumist. Aga sõja ja rahu otsused üldiselt üldrahvalikumad pole. Nii et probleem nihkub küsimuselt, miks riigid sõdivad, küsimusele, miks valitsejad seda teevad. Valitsejate motiivid Kuna sõja alustajateks on valitsejad, siis on tähtsad nende eesmärgid ja isiksused. Mõned keskenduvad stabiilsusele, majandusele, sotsiaalsele heaolule või õiglusele ning on sundvärbamise ja kõrgemate maksude vastu. Teised soosivad sõda kui midagi tulusat või kangelaslikku ning on heal meelel valmis tõstma makse ja välja kuulutama mobilisatsiooni. Isiklikud sõjalised saavutused on tähtis indikaator, sest järjestikused võidud tõstavad prestiiži ja lojaalsust ning suurendavad tulevaste sõdade tõenäosust. Valitsejad võivad olla võimekad või saamatud, rahulikud või impulsiivsed, umbusklikud või usaldavad, kiired või aeglased solvuma. Võrrelgem kolme järjestikust Mingi keisrit: sõdalast Yongled, administraatorit Xuanded ning saamatut Zhentongi. Võrrelgem julma sõdalast Henry V ja vaimupuudega Henry VI või rahuarmastavat Chamberlaini ja sõjakat Churchilli, või mikromänedžeerivat Obamat ning etteaimamatut ja võhiklikku Trumpi. Ladina-Ameerikas võib neli sealsest viieteistkümnest sõjast kirjutada tormakate presidentide arvele, kes algatasid või provotseerisid sõdu, mida neil oli suur tõenäosus kaotada. Et isiksuse eripärad on sattumuslikud, heidavad realistid need oma mudelites „mürana“ kõrvale. Aga me ei tohi ajada mudeleid segi seletustega. Monarhid, diktaatorid ja presidendid otsustavad poliitika üle harva üksi. Tihti kuulavad nad arvamusi õukonnas, nõukogudes või koosolekutel. Siiski püüavad valitsejad määrata ametisse enda moodi mõtlevaid nõunikke ja sisepoliitilised debatid mõjutavad nende arusaama välistest realiteetidest. Otsused sõja ja rahu üle võivad tihti sõltuda sellest, milline kildkond sisepoliitikas domineerib. 20. sajandi alguse Jaapanis leidsid vaidlused imperiaalvõimu üle lahenduse, kui võimutasakaal Tokyos suure majandussurutise, töölisklassi allasurumise, kokkuvarisevate poliitiliste parteide ja mõõdukate poliitikute mõrvamise tõttu paremale kaldus. Nõnda kaldusid keiser ja tema ringkond agressiivse imperialismi poole. Noorem Bush tuli võimule sisepoliitiliste teemade harjal, teadmata midagi välismaailmast. Ta lasi enamiku määramisi välis- ja kaitsepoliitilistele kohtadele teha asepresident Cheneyl. Cheney valis sinna pistrikke, kes kibelesid alustama sõdu. Valitsejad kasutavad sõdu ka selleks, et oma poliitilist võimu koondada. Mõned marksistid on väitnud, et sõdu kasutatakse klassivõitluse kõrvalejuhtimiseks. Tähtsaim näide oli Esimese maailmasõja eelne periood, kus töölisklassi jõud mõjutas tõepoolest monarhide arvestusi. Aga sõda tõi nende jaoks lõpuks kaasa revolutsiooni, nagu skeptikud õukondades olid hoiatanud. Sõda kaldub klassikonflikti võimendama, mitte leevendama, eriti kaotuse korral. Tavalisemal juhul algatavad rivaale pelgavad valitsejad sõdu selleks, et maandada eliidisisest konflikti või tõrjuda vihjeid oma nõrkusele – nagu Taizong või Inglismaa kuningas Henry V. Sõdu alustanud nõrgad valitsejad tõrguvad tihti järele andmast, kartes oma negatiivse kuvandi süvenemist. Sellised „kaotused kodupubliku silmis“[14] olid sageli tähtsateks kaalutlusteks muistsete Hiina ülikute ja keisrite, keskaegsete monarhide, Esimesse maailmasõtta tormanud riigijuhtide, kindral Galtieri, Saddam Husseini silmis. Monarh võib tahta tõestada, et ta on tõesti Taevapoeg või Jumala salvitu. Putin tahab tõestada, et on Peeter Suur. Valitsejad, kes kardavad oma kindraleid, võivad sihipäraselt nõrgendada oma relvajõude, et kahandada riigipöörete ohtu. See kahandab nende sõjakust, kuid seda kaitsetumad on nad sellest julgust saanud võistlevate riikide rünnakute eest. Hirmust oma väejuhtide ees hajutas Pärsia šahh Muhammad II oma tohutu armee väiksemate üksuste kaupa linnadesse laiali, mis tähendas, et Tšingis-khaan sai nad üksteise järel likvideerida ja šahhi impeeriumi hävitada. Rooma imperaatorid kasutasid kaitseks armee eest pretoriaanide kaardiväge. Inkade valitsejad püüdsid end kukutamise eest kindlustada sõjaväe võimsuse kärpimisega, nagu seda on teinud ka mitmed Lähis-Ida režiimid – Saddam Hussein hävitas end sel teel ise. Stalin oleks äärepealt samaga hakkama saanud pärast 1930ndatel tehtud puhastustööd Punaarmee ohvitserkorpuses. Sõja finantskulu on tihti olnud valitsejatele ratsionaalseks piduriks, sest maksutõusud on ebapopulaarsed. Sageli tõrkusid valitsejad talupoegadelt lisa välja pigistamast hirmust mässu või majanduse pikaajalise kahjustamise ees – mis omakorda oleks kahandanud maksutulu ja vähendanud tulevasteks sõdadeks saadavate meeste arvu. Kerged sihtmärgid või lühikesed sõjad polnud laostavad, ega olnud seda ka väheste ohvritega reeglitepäraselt peetud sõjad. Aga kui valitsejate ainsaks motiiviks oleks olnud majanduslik kasu, siis oleks sõdu olnud palju vähem, sest nii vähesed neist tasuvad ennast ära. Emotsioonid ja ideoloogiad Ajaloolased on valitsejate peamiste sõjaajenditena toonud esile „ahnust ja kuulsust“. Politoloogid pakuvad välja osaliselt kattuva paari: „ahnus ja vimm“. Agressiivsete sõdade algatajad lubasid tavaliselt oma sõduritele ja alamatele majanduslikke hüvesid; ent lisanduva territooriumi, tribuudi või allaheitlike klientide omandamine tõi valitsejatele ka rahuldustunnet oma riigi ja iseenda aust ja kõrgest positsioonist, mis nende silmis oli üks ja seesama – lõppeks olid nemad ju „riigi-mehed“. Kuulsus oli kõrgeim saavutus, sest seda peeti igaveseks, samas kui majanduslik kasu oli hea ainult oleviku jaoks. Au ja kuulsuse ajendid ühinesid ideoloogilis-emotsionaalseks paketiks üheskoos materiaalse saagi motiiviga. Mina lisaksin veel kolmanda ajendi: valitsejate sisim nauding teiste üle võimutsemisest, nagu seda rõhutas Nietzsche. Seda on näha suurte vallutajate hoiakutest, millega langeb tihti kokku nende sõdurite mõnu rüüstamisest ja vägistamisest, näiteks röövvallutustes. Ameerika juhid rõõmutsevad tänapäeval „vaba maailma juhiks“ olemise või „maailma vägevaima jõu“ esindamise üle. Need kolm ajendit – ahnus, staatus-au-kuulsus ja võimutsemine – on korduvalt ühinenud viisidel, mis ratsionaalset arvestust painutavad ja moonutavad. Realistlik ratsionaalsus nõuab sõja majanduslike kulude ja tulude võrdlemist ohvrite ja võidu tõenäosusega – ent see ei ole lihtne. Valitsejatel tuleks hinnata korraga nelja erinevat mõõdikut, ja selleks ei leidu ühtainsat piisavat võrrandit. Sõja kulukus inimeludes oli siiski valitsejatele tihti tähtsusetu, sest ainult vähesed neist riskisid ise lahingus oma eluga. 20. sajandiks olid nad saanud tugitoolitapjateks, kes saatsid noori mehi kaugesse surma. Ainult vähe sõjakäike on ära jäetud sellepärast, et valitsejad oleksid kartnud ränki kaotusi. Pigem intensiivistavad tagasilöögid üleskutseid „ohverdusele“, mida valitsejad ise ei soorita. Minevikus olid sõdurid paljude valitsejate silmis paljas tsiviliseerimata alamklassist „kõnts“. Uusaegsed sõdurid on tõrkunud kahurilihaks saamast: Esimese maailmasõja ajal nõudsid mässu tõstnud Prantsuse sõdurid, et ohverdus oleks „proportsionaalne“. 2021. aastal põgenesid Afganistani valitsusväed laiali, kui ameeriklaste äkiline taandumine nende proportsionaalsustunde purustas. Realistlik analüüs jätab kahe silma vahele emotsioonide ja ideoloogiate elutähtsa rolli sõtta mineku otsuse langetamises. Need täidavad tühikuid inimratsionaalsuses, kus teaduslikust teadmisest ei piisa, võimaldades tegutseda keset ebakindlust – sest sõda on alati riskantne lask pimedusse. Seesugused emotsioonid nagu kadedusvimm, vihkamine ja auahnus mängivad suurt rolli sõja poole eskaleerumises, keskkondades, mida iseloomustab pigem palavikulisus kui rahulikkus – võimendatuna riikidevaheliste suhete „anarhilisusest“. Vaidlused võivad eskaleeruda provokatsioonide, vaenuliku retoorika, mõõgatäristamise, patrullsalkade kokkupõrgete, mõne laeva põhjalaskmise või kodanikele võõrsil osaks saanud väärkohtlemise tagajärjel, mis kõik tundeid lõkkele õhutavad. Vastaspoole julmuste lai publitseerimine suurendab edasise eskalatsiooni ohtu. Vastastes nähakse „terroriste“, Ameerikat peetakse Suureks Saatanaks, Iraani Kurjuse Telje osaks. Kurjusega on raske läbi rääkida. Pragmatismist otsitakse abi rahu sõlmimisel, sõja juurde kuulub aga pöördumine emotsioonide poole, mis lahingute puhkedes intensiivistuvad, tehes vaenupoolte lahutamise raskemaks. Agressioon, mida õhutab veendumus enda õigluses, trumpab üle sellele vastu rääkiva informatsiooni, mis võiks soovitada rahu. Kui mõlemad pooled on emotsionaalsed, järgneb ohtlik vastastikune balansseerimine sõja piiril. Andmed lubavad arvata, et moodsate sõdade algatamisel on märkimisväärset rolli mänginud ülemäärase enesekindluse ja arutu hirmu segu. 20. sajandil peetud 26 sõja analüüsist ilmnes, et otsustamine ei äpardunud mitte informatsiooni ega pühendumuse ebapiisavuse tõttu, nagu ütleksid realistid, ega ka materiaalsete huvide pärast, nagu väidaksid marksistid ja majandusteadlased, vaid tunnete tõttu nagu au, staatuseuhkus ja kättemaksuhimu.[15] Üks uurimus provokatsiooni rollist moodsas sõjategevuses näitas, et suurvõime olid kahel korral võitnud provotseerimata agressorid, aga kuuel juhul oli agressoreid provotseerinud ohvri „fantaasiast kantud defensiivne sõjakus“, kusjuures ohtu võimendas „nende enda kalduvus näha enda ees seisvaid ohte liialdatud värvides ning vastata neile kontraproduktiivse sõjakusega“.[16] Üks varasem uurimus, mis rõhutas liigse enesekindluse rolli sõjaotsustes, leidis, et valitsejad alahindasid oma vastast või võimalust, et teised talle appi lähevad, „realistliku empaatia puudumise mõjul nii ohvrite kui ka nende potentsiaalsete liitlaste suhtes“.[17] Need uurimused ei vaadelnud koloniaalsõdu, kus empaatia puudumine on veelgi teravam. Sellised emotsionaalsed seisundid – hirm, ülemäärane enesekindlus, empaatia puudumine – segavad ratsionaalset otsustamist. Kõiki kolme on näha tänapäeva Venemaal ja Iisraelis. Tähtis tegur on siin ühtsustunde mõju, mida ühiskonnad oma liikmetele avaldavad, nagu märkis Durkheim. Ibn Haldun nimetas seda asabiyya’ks, normatiivseks solidaarsuseks, mis tekitab kollektiivset tahet taotleda järgmisi eesmärke. Ta väitis, et see on kõige fundamentaalsem side inimühiskondades ning põhiline ajaloo liikumapanev jõud, seletades sõdurite pühendumust ja vaprust sõjas. Aga normatiivsel solidaarsusel on ka oma tume pool: empaatia puudus ja võimetus vaenlast mõista. Durkheimi jaoks on rahvusühiskond puur, mis vangistab inimesi oma stereotüüpidesse „teisest“. Sõjas laulavad väeüksused lahingusse minnes, kindlad, et on peagi tagasi kodus, võimetud kujutlema, et samal hetkel teevad täpselt sedasama vaenlase üksused, sama hoogsalt ja veendunult. Et valitsejad ei oska vaenlase seisukohta õigesti hinnata, alahindavad nad selle õiglust, moraali ja visadust, mis võivad püsida ka pärast lüüasaamist. Jällegi on headeks näideteks Putin ja Netanyahu. Kuidas nad küll kujutlevad, et nende kohutavad rünnakud võiksid veenda vastast viimaks nende valitsemisega leppima? Ja kas Hamasi juhid mõistsid ikka päriselt, millise tule-raevu tõmbavad neile taevast kaela 7. oktoobri veretööd? Valitsejad näevad vaenlase ressursse ähmaselt, juhindudes välistest nõrkusemärkidest – kuulujuttudest lahkhelide või rahulolematuse kohta, vägede madalast moraalist, arvatavast allakäigust, millele lisanduvad rassilised või religioossed stereotüübid või põlgus nõrgaks peetava valitseja vastu – ning segades igati mõistetavad eksimused kokku enesepettusega. Väärtused ja faktid Liigne enesekindlus tuleneb ka fakti ja väärtuse piiri ähmastumisest. Ratsionaalse valiku teooria püüab olla teaduslik, hoida fakti ja väärtust lahus; maailma valitseb „see, mis on“, mitte „see, mis peaka olema“, nagu kõigile sotsiaalteadlastele õpetatakse. Ometi ei toimi inimesed niimoodi. Me kõik ähmastame fakti ja väärtust. Sõjas ilmneb see usuna, et meie üritus on õiglane ja sellepärast me peame pälvima võidu. Sõna „peab“ kannab topelttähendust: võit on moraalselt soovitav, aga ka arvatav tulemus. Ameerika kodusõjas uskusid nii Uniooni kui ka Konföderatsiooni sõdurid, et oma ürituse õigluse tõttu peavad nad kiiresti võitma. Esimese maailmasõja alguses arvasid Briti sõdurid, et on kodus jõuludeks, Saksa sõdurid, et enne kui lehed sügisel langevad. Rooma senaatorid uskusid, et kõik nende sõjad on õiglased, jumalate õnnistusega, mis tagab kallaletungi õigluse – ja võidu. Hiina konfutsiaanlikud ja legalistlikud teoreetikud arutlesid selle idee üle pikalt, enamasti järeldades, et õiglane ja vooruslik valitseja alistab ebaõiglase ja despootliku, sest rahvas toetab teda rohkem. Õigus annab väe. See on vaieldav, aga kui üks pool tunneb end eriti õigena, võib tema moraal olla kõrgem ja ta sooritus lahingus parem, nagu arutlesid klassikalised Hiina teoreetikud ja Ibn Haldun ja nagu ameeriklaste kahjuks tõestas Vietnami Rahvavabastusrinne. Kui aga mõlemad pooled on oma ürituse õiguses veendunud, siis on tulemuseks veel mõrtsukalikum konflikt, nagu näiteks Kolmekümneaastane sõda, Teine maailmasõda või Iisraeli-Palestiina konflikt. Liigset enesekindlust sünnitavad ka vaenlast demoniseerivad ideoloogiad. Putin demoniseerib ukrainlasi kui fašiste; Ameerika administratsioonid demoniseerisid ajatollasid, Saddami ja Gaddafit. Selle tagajärjel uskus Putin, et saavutab kiire sõjalise ja poliitilise võidu; ameeriklased ja iisraellased teadsid, et nende sõjaline jõud toob neile võidu lahinguväljal, kuid eksisid poliitilise järellainetuse hindamisel. Nad uskusid omaenda ürituse globaalsesse õiglusse. Iraaklased „peavad“ ameeriklasi avasüli vastu võtma, ameeriklased „peavad“ suutma kehtestada demokraatia; iisraellased „peavad“ suutma saavutada oma riigi julgeoleku. Ideoloogilise sõja silmapaistev tähtsus võitluses „kurja“ vaenlase vastu on viimasel ajal tõusnud, rääkides vastu Weberi kinnitusele modernsuse üha suurenevast ratsionaalsusest. Moodsad ideoloogiad on sigitanud agressoreid, kes tahavad ümber teha või hävitada ühiskondi, keda nad ründavad. Kõige äärmuslikumaks juhtumiks oli Natsi-Saksamaa, sest juute, kommuniste ja slaavlasi pidi natside võidu korral ootama surm või orjus. Nende gruppide jaoks tähendas enesekaitse meeleheitlikult ratsionaalset katset ellu jääda. Valitsejad on langenud ka kiusatusse järgida samu radu, mis on toonud edu minevikus. Võidud sünnitasid eneseusku, mille tagajärjel võisid tülid tõenäolisemalt sõjani jõuda. Rooma, Hiina viimased vähesed Sõdivad Riigid, Jaapani järelejäänud daimyo’d ja varauusaegse Euroopa allesjäänud tähtsamad valitsejad olid kõik võitudega harjunud. Enamikku tabas viimaks kuri saatus, aga üksteisele järgnevad triumfid olid sõjalisse kultuuri ja sõjaväeliste institutsioonide tsentraalsusse „sisse kodeeritud“. Valitsejate silmis oli rikkuse, eduka karjääri, ühiskondliku positsiooni ja kuulsuseni viivaks teeks sõda, mitte kaubandus. Rooma vabariik oli äärmuslik näide sõjalise kultuuri juurdumusest ja Rooma militarism püsis tavatult kaua. Aga sõjapidamine juurdus ka järgnenud ühiskondadesse, kuni Preisi-Saksamaa ja uusaja imperiaalse Jaapanini välja. Marx ütles, et kõigi surnud põlvkondade traditsioon lasub luupainajana elavate ajudel; aga võiduga harjunud valitsejate jaoks on sõda tihti üks mõnus unelm. Kõrvalejuhtimised Sõjavalu vähendamiseks on välja arendatud kaks viisi. Esiteks lahingureeglid, mis hoidsid surmajuhtude arvu valitsevate klasside ja ohvitseride seas madalana. Äärmuslikuks näiteks olid asteekide rituaalsed „lillesõjad“, aga pehmemaid vorme esines ka Hiinas Kevade ja Sügise perioodil, keskaja Euroopas ning uuesti 1648. aasta Vestfaali rahule järgnenud sajandil. Sõda ei puudunud, aga see oli reguleeritud, kehtisid reeglid vangide ja vallutatud linnade kohtlemiseks, mis muutsid sõja vähem kulukaks – mõnedele. Teiseks valu vähendamise viisiks olid kõrvalejuhitud sõjad. Vana-Hiinas ja Euroopas võis tähtsamate tuumvõimude vahelisi konflikte juhtida osaliselt kõrvale perifeeria nõrgemate rahvaste või vaenlase vähemtähtsate liitlaste õuele. Impeeriume ehitati perifeeriatesse laienemise teel – Rooma laienes ümber Vahemere, Zhou dünastia valitsejad „tasandikurahvaste“ üle ja Suurbritannia ning Prantsusmaa 18. sajandil kogu maailma üle, kui nende rahulepingud tüüpjuhul tõid mõlemale territoriaalseid lisandusi koloniseeritud pärismaalaste kulul. Siis järgnes sõjasaagi jagamine, nagu eurooplaste „võidujooks“ Aafrika ja hiliskeiserliku Hiina pärast, kus kõik tähtsamad võõrvõimud andsid üksusi liitlasväele, et maha suruda Hiina vastupanu. Külma sõja ajal juhiti Ühendriikide ja N. Liidu konflikt sõdadesse asemike vahel; strateegia, mis oli ratsionaalne ülivõimude, ehkki mitte nende klientriikide ja liikumiste jaoks, mida suurvõimud ära kasutasid Korduvad lüüasaamised või kulukad viigid seevastu kärpisid ambitsioone, õõnestades militarismi – mis oli hilinenud „realistlik“ reaktsioon, nagu juhtus imperiaalses Roomas pärast korduvaid selge lahenduseta sõdu partlaste ning põhjapoolsete barbarite vastu. Jaapani 16. sajandi kohutavad kodusõjad äratasid laialdase igatsuse rahu järele, mida Tokugawa poliitika suutis järgmise 300 aasta vältel ka pakkuda. Realistliku pragmatismi mõju jäi sagedamini lühiajaliseks. Neli Euroopa kõige hirmsamat sõjapalangut – Kolmekümneaastane sõda, Napoleoni sõjad ja kaks maailmasõda – viisid diplomaatilise rahu perioodideni. Esimese kolme puhul oli see ajutine. Neljas paistab praegu haprana. Ameerika hiljutine edutute sõdade rodu ei pruugi anda tulemuseks pikaajalist ettevaatlikkust Wa-shingtonis, sest Ühendriikide valitsejad on juhtinud surmaohu vaenlase sõdurite, tsivilistide ja palgasõdurite peale, kes kõik surevad avalikkuse vaatepiirist kaugel. Mõnede ameeriklaste jaoks on sõda Ukrainas täiuslik torm, mis nõrgestab Venemaad ukraina elude ja USA dollarite, aga mitte ameerika elude hinnaga. Trump sellega ei nõustu. Tema on dollarite asjus väiklasem. Ellujäämine? Leidub veel üks komplekt realistlikke argumente sõdade ratsionaalsuse poolt, mida tuleks vaadelda. Need, keda tuntakse – nagu Waltzi – defensiivsete realistide nime all, ütlevad, et riigid prioritiseerivad ellujäämist ja kalkuleerivad ratsionaalselt selle eesmärgi tagamiseks vajalikke vahendeid. Agressiivsed realistid ütlevad, et riigid kalkuleerivad sõjast saadavat majanduslikku või strateegilist kasu, vastandades sellele kulukuse materiaalsetes vahendites ja eludes ning sõjalise võidu tõenäosuse; kui väljavaated tunduvad soodsad, lähevad nad sõtta. Seega alustavad riigid sõda siis, kui nad on sõjaliselt tugevad, ja valivad kaitse või diplomaatia siis, kui on nõrgad. Mina tahan need väited kahtluse alla seada. Valitsejad ise usuvad oma sõjaotsuste ratsionaalsust ja püüavad kindlasti vältida konflikti, milles kaotamist nad tõenäoseks2 peavad. Aga esitagem lihtne kontrollküsimus: kas need, kes alustavad agressiivseid sõdu, ka võidavad? Mõned muidugi mitte, aga see võib anda kõigest märku arusaadavatest vigadest. Aga kui sõja algatajad kaotavad süstemaatiliselt või peavad kulukaid sõdu ilma selge võitjata? Saadaval on nelja uurimuse kvantitatiivsed andmed.[18] Arvudest joonistuvad agressorile välja umbes 50%-lised eduväljavaated, ja laias laastus poolte puhul neist edulugudest on tegu haidega lepamaimude vastu, kus tulemus oli üsna etteaimatav. Kas on ratsionaalne riskida sõttaminekuga, kui eduväljavaated on kõigest fifty-fifty? Clausewitz märkis, et sõda on õnnemäng – aga võib-olla mitte mõistlik. Defensiivse realismi usku, et riikide tähtsaim eesmärk on ellujäämine, on samuti raske jagada, sest ülekaalukas enamuses ei ole neil ellujäämine õnnestunud. Erandiks on taas kord postkoloniaalne Ladina-Ameerika, kus tasakaalustamine hegemoonistaatusse pürgijate vastu on õnnestunud kuues sõjas – ja ei ebaõnnestunud mitte üheski. Pärast 1830. aastaid on kõik riigid püsima jäänud. Aga see on tavatu. Hiinas jäi ellu kõigest üks Zhou-järgse ajastu enam kui 70 riiklikust moodustisest. 16. sajandi Jaapanis sai enam kui 200 riiklikust moodustisest üksainus. Euroopa enam kui 300 riigist jäi 20. sajandiks järele kõigest 30. Kolumbuse-eelses Ameerikas ja Aafrikas on kadunud teadmata arv riike ja hõime. Inimtsivilisatsioonid on laienenud maailma pisemate riiklike moodustiste enamuse likvideerimise teel, olgu need siis sõjas lüüa saanud, jõuähvardusele alistunud või, õnnelikumal viisil, abielu- ja pärimislepingutega liitunud. Enamus kadunud riikidest hukkus sõja või selle ähvarduse tulemusel, ehkki nüüdisajal on see protsess aeglustunud. Alustasin küsimusest, miks valivad valitsejad oma eesmärkide saavutamiseks sõja ja mitte pehmemaid võimuallikaid. Aga valik ei ole päris õige sõna, sest otsustes sisalduvad ka sotsiaalsed ja ajaloolised piirangud, millest tegutsejad ei pruugi olla täiesti teadlikud, sest need moodustavad osa enesestmõistetavaks peetavast reaalsusest. Sotsiaalseid struktuure loovad inimesed, aga siis need institutsionaliseeruvad, seades edasisele tegevusele kitsendusi. Otsuseid sõja ja rahu üle mõjutavad minevikult päritud kitsendused. Sõjal on palju põhjusi; ajendid ja vahendid – nagu ka ettearvamatud eskalatsiooniprotsessid – tuleb asetada nende ajaloolistesse, ökoloogilistesse ja geopoliitilistesse kontekstidesse. Isegi kui nende mitmesugused interaktsioonid realistlikku mõistlikkust õõnestavad, võivad need kummutada ka igasuguse lihtsa kausaalse teooria. Vastuseks on mõned rahvusvaheliste suhete realistid ratsionaalse valiku mõistet laiendanud hõlmamaks kõiki neid tegureid – emotsioone, ideoloogiaid, sisepoliitikat ja nii edasi. Aga kui neid vaadelda ratsionaalsetena, siis muutub teooria tsirkulaarseks ja irratsionaalsuse määratlemine võimatuks. Nii realistlike kui ka marksistlike sõjateooriate tuumaks on idee majandusliku ja sõjalise võimu ühendusest – materiaalsete ressursside omastamisest sõja teel. See on võitjate jaoks mõnikord ratsionaalne, ehkki nagu nägime, on tegu ülekaalukalt nullsumma-mänguga: selleks et mõned saaksid kasu, peavad teised kannatama. Et aga ahnus, staatuse-au-kuulsuse triaad ja võimutsemisarmastus on selgesti kõik valitsejate jaoks tähtsad ajendid, siis ei saa öelda, et sõjaotsuste juures domineeriks ratsionaalsus. Veel enam, valearvestusi on tulnud ette liiga tihti, et ükski ratsionaalse valiku mudel saaks paika pidada. Plaanipäraselt kulgevad kallaletungisõjad on tavaliselt sellised, kus tegemist on „haidega lepamaimude vastu“ või kus haidevahelised sõjad on juhitud lepamaimude õuele, nagu Külma sõja puhul. Haide sõjaline üleolek tähendab, et neil pole vaja väljavaateid eriti kalkuleeridagi, sest nad võivad olla võidus kindlad. Ja et nemad kirjutavad ajalugu, siis nähaksegi võitu sõjas tõenäolisema, kasulikuma, ratsionaalsema ja kuulsusrikkamana, kui see tegelikult on. Inglise keelest tõlkinud Triinu Pakk Michael Mann, Explaining the Irrationality of War. New Left Review, nr 145, January-February 2024 [1] Vt M. Mann, The Sources of Social Power, 4 kd. Cambridge, 1986, 1993, 2012, 2013. [2] R. Jervis, Cooperation under the Security Dilemma. World Politics, kd 30, nr 2, jaanuar 1978. [3] J. Mearsheimer, The Tragedy of Great Power Politics. New York, 2001, lk 31. [4] K. Waltz, Theory of International Politics. Reading (MA), 1979. [5] See essee ammutab materjali mu hiljutisest raamatust „On Wars“ (New Haven; London, 2023). Ajaloolisi andmeid vaadeldes kasutan kaht tüüpi andmeid: pärast 1816. aastat toimunud sõdade puhul politoloogide kvantitatiivseid uurimusi ning omaenda analüüsi paljudest järjestikustest sõdadest Rooma vabariigi, Vana- ja keiserliku Hiina ajal, feodalismist 1945. aastani Jaapanis, enam kui tuhande aasta vältel Euroopas, pre- ja postkoloniaalses Ladina-Ameerikas ning Ameerika Ühendriikides Kodusõjast tänapäevani. Siin esitan ma ainult oma järeldused; tõendusmaterjali ja allikad leiab raamatust. [6] Värvikaid kirjeldusi vt: S. L. A. Marshall, Island Victory: The Battle of Kwajalein Atoll. New York, 1944; Ambush: The Battle of Dau Tieng. New York, 1969; ja Bird: The Christmastide Battle. New York, 1969. [7] E. Luard, War in International Society: A Study in International Sociology. London, 1986. [8] T. Otte, July Crisis: The World’s Descent into War, Summer 1914. Cambridge, 2014. [9] Vt M. Mann, On Wars, lk 465–473. [10] Vt sealsamas, lk 417–420. [11] Ibn Khaldun, Muqaddimah: An Introduction to History. Tlk F. Rosenthal. Princeton, 1958 [1377]. [12] Nt M. MacMillan, War: How Conflict Shaped Us. New York, 2020. [13] C. Thies, C. Baum, The Effect of War on Economic Growth. Cato Journal, talv 2020. [14] J. Fearon, Domestic Political Audiences and the Escalation of International Disputes. American Political Science Review, 1994, kd 88, nr 3. [15] R. N. Lebow, Why Nations Fight. Cambridge, 2010. [16] S. Van Evera, Causes of War: Power and the Roots of Conflict. Ithaca, 1999. [17] R. K. White, Why Aggressors Lose. Political Psychology, 1990, kd 11, nr 2. [18] M. Small, D. Singer, Patterns in International Warfare, 1816–1965. Annals of the American Academy of Political and Social Science, 1970, kd 391, nr 1; D. Reiter, A. Stam, Democracies at War. Princeton, 2002; R. N. Lebow, Why Nations Fight; R. K. White, Why Aggressors Lose.

  • Gaza ja tehisaru, ehk kuidas Iisrael tapatalgud täielikult automatiseeris
    on 22.06.2024

    Kuidas on võimalik, et kulus rohkem kui pool aastat, enne kui Euroopa riigid olid üldse nõus arutama,[1] kas Gazas toimuva pärast tuleks Iisraelile kehtestada sanktsioonid? Miks keskenduvad Iisraeli sõjakuritegude kaasused rahvusvahelistes kohtutes okupeeritud Gaza humanitaarkriisile ja näljahädale, vaadates mööda seal toimunud lauspommitamisest? Arvestades, et ka Eesti avalikkus ja meedia on osutunud selles sõjas pigem Iisraeli propaganda ohvriks ning samal ajal vaatab tehisaru teemadel vastu vaid vasikavaimustus, tasuks korra vaadata, mil viisil Gaza elanike vastu on sõda peetud ja kuidas selle käigus tehisaru sõjalist kasutamist õigustatud ning millistel eesmärkidel on see päriselt kasutusel olnud. Seda eriti tingimustes, kus Eestis loodetakse tehisarust võluvitsa vastamaks kõigile küsimustele majanduskasvust kuni sõjadrooniparvede juhtimiseni. Vastusena Hamasi juhitud terrorirünnakule alustas Iisraeli õhuvägi 7. oktoobri õhtul massiivset pommitamiskampaaniat, mis on maailma ajaloos üks suurimaid nii purustuste ulatuse kui inimohvrite hulga poolest. Juba esimese kuu ajaga pommitati okupeeritud Gaza sektoris 15 000 sihtmärki, ainuüksi esimese nädalaga visati Gazale 6000 pommi kogukaaluga 4000 tonni. Kuidas osutus see võimalikuks, kui Iisraelil puudus tegelikult teadmine sellest, kus Hamasi võitlejad asuvad, kus paiknevad nende sõjalised objektid või isegi kes Hamasi kuuluvad? Iisrael pani täie raevuga tööle masinõppe algoritmid ja tehisarul põhinevad süsteemid, mis väga napile inimkontrollile alludes muutsid maailma kõige tihedamalt asustatud maariba rusudeks ja massihauaks. Alustuseks tasub skaalale seada selline tohutu pommitamiskordade arv nagu 15 000. Eelmise Gaza konflikti ajal 2021. aastal ründas Iisrael 1500 sihtmärki, 2014. aastal 6000, 2012. aastal 1500 objekti ning 2008. aastal 3400 sihtmärki. Konfliktid ise kestsid paarist nädalast paari kuuni ning tempoga 100–200 väljalendu päevas said legitiimsed sihtmärgid lihtsalt otsa.[2] Iisraeli armee kiitleb,[3] et päevas 500–1000 sihtmärgi väljaraalimiseks on kasutusel tehisintellektil põhinev süsteem Evangeelium. Evangeelium töötab läbi tohutu hulga infot, mida ei suudaks need sajad sõdurid, kes töötavad armees sihtmärkide tuvastamise alal. Iisraeli endine kindralstaabi ülem Aviv Kochavi tõdes mullu suvel väljaandele Ynet antud intervjuus,[4] et kui varasematel aastatel suutis luure ette võtta 50 sihtmärgi analüüsi aastas, siis 2019. aastal said nad tänu tehisintellektile juba 100 sihtmärki päevas. Politicoga rääkinud endine Iisraeli luureohvitser Ron Reiter ütleb, et Evangeeliumi kasutab Iisraeli küberluureüksus 8200.[5] See töötab läbi kogu elektroonilise ja visuaalse teabe: satelliidifotod, droonivideod, pealtkuulatud mobiili- ja internetiside, et tuvastada, kus inimesed on, ja siis otsustada, kas on piisavalt kindlust, et sihtmärgi juures ei ole tsiviilelanikke. Aga kui Iisraeli armeele meeldib rääkida, kuidas selline luureinfo agregeerimine kaitseb nende sõdureid rünnakul varitsejate eest, siis tegelikkus on hoopis teine. Juba novembris avaldasid Iisraeli väljaanded +972 ja Local Call ajakirjanik Yuval Abrahami uurimuse, kus luureallikad selgitasid Evangeeliumi tegelikku rolli: leida sihtmärke, leida pommitamisele õigustus, edastada info armeele.[6] Õhurünnakute sihtmärgid jagunevad Gazas laias laastus neljaks. Taktikalised sihtmärgid, mis võivad olla relvastatud sisside grupid, relvalaod, raketiheitjate positsioonid või Hamasi staabid. Teiseks maa-alused sihtmärgid ehk tunnelite ja šahtide asukohad, mille pommitamisel võivad kahjustusi kanda ka tsiviilobjektid, sest tunneleid leidub kõikjal Gazas. Kolmas kategooria on sümboolse väärtusega sihtmärgid, nn power targets – võimu näitamise viis, kus Iisrael võtab sihikule kesklinnade suured elumajad või ülikoolid, pangad, tsiviilvalitsuse hooned. Ja neljandaks tavalised elumajad, mille mõnda elanikku on peetud Hamasiga seotuks. Sümboolse väärtusega sihtmärgid on juba iseenesest valel pool rahvusvahelise õiguse seatud piire. Nende valimise kohta ütlevad luureohvitserid, et pommitamine peaks avaldama survet tsiviilelanikkonnale, et need omakorda avaldaksid survet Hamasile. Selline pommitamine on mõeldud ka sissepoole, Iisraeli avalikkusele suunatud propagandaks, et näidata armee üleolekut vaenlasest, näidata kättemaksu, mida avalikkust arvatakse janunevat. Kõigile osapooltele on samal ajal selge, et tegelikult pole Hamasil kortermajade pommitamisest või tsiviilelanike kaotustest sooja ega külma. Selliste sihtmärkide pommitamiseks tuleb leida mingi õigustus. Ka varasemates konfliktides oli luureohvitseridele öeldud: leidke kõrghoone, kus Hamasi liikmed käivad kohtumas, otsige mõni kaheksakorruseline büroohoone, kus asub pressiesindaja kontor. Nende sihtmärkide valimisel saavad kõik asjaosalised aru, et eesmärk on hoone purustamine, mitte terroristide tolmunud koosolekuruum tühjade toolidega. Iisraeli sõjavägi teatas pärast esimest pommitamisnädalat, et 2700 sihtmärgist olid pooled sümboolse väärtusega. Terved linnajaod hävisid, pommitati ülikoole, ÜRO hooneid, Palestiina telekomiettevõtet ja Gaza ministeeriume. Iisraeli õhuvägi ütles, et kõik rünnakud kandsid sõjalist eesmärki, kuid linnajagude ja asumite ründamisel ei oldud väljas rünnaku täpsuse peal. Kui varem võttis õhuvägi korraga sihikule ühe Hamasi objekti või kõrge aukraadiga võitleja, siis nüüd pommitatakse „terve kvartali jagu terroristlikke sihtmärke korraga“, ütles lennuväe ülem Omer Tishler viis päeva pärast kampaania algust reporteritele.[7] Viimaks aitas Evangeelium automaatselt genereerida nimekirju tuhandetest ühepereelamutest, mille üht elanikku võis seostada Hamasi liikmeks olemisega. Luureallikad kirjeldavad seda kui „massitapmiste konveierit“. Iisraeli hinnangul on Hamasil Gazas kuni 30 000 liiget. Kõik Hamasi vähegi olulise aukraadiga võitlejad olid pommitamiskampaania puhkedes ammu tunnelites redus, nii võttis Evangeelium ette absoluutselt kõik inimesed, keda kuidagi võis rühmitusega siduda, kõige viimase reameheni välja. Tehisintellekt aitas sihtmärke välja valida kiiremini, kui neid rünnata suudeti. Luureohvitserid ise on meenutanud, et varasemates konfliktides ei lisatud sihtmärkide nimekirja Hamasi reavõitlejaid. Sellise rünnaku sõjaline kasu on vähene ja tsiviilohvrite arv tõenäoliselt väga suur. 2023. aastal kaotas Gazas vähemalt 300 suguvõsa kahe kuuga igaüks 10 liiget ja enam. Isegi kui tuhanded kaasuvad tsiviilohvrid oleksid kuidagi õigustatavad või kui nende tapmine „sõjalistel“ eesmärkidel jääks rahvusvahelise õiguse piiridesse, siis viis, kuidas Iisrael on tehisintellekti kasutusele võtnud, jätab palju ruumi valepositiivsete sihtmärkide tekkele ning tsiviilelanike valimatule tapmisele. Sest Iisraelil pole vähimatki aimu, kes on tegelikult Hamasi või Palestiina Jihadi liikmed. Kui Evangeelium valis sihtmärke reaalajas, lähtuvalt sellest, kus tema hinnangul võis mõni hoone või geograafiline punkt kattuda Hamasi kontori või võitleja asukohaga, siis kuidas see üldse teadis Hamasi võitlejate kohta? Aprillis avaldas Abraham uurimuse,[8] millest selgus, et selle jaoks oli omaette masinõppe algoritmi programm nimega Lavendel. Kuus luureohvitseri, kes on olnud käesoleva kampaaniaga seotud, tunnistasid, et Lavendlil oli fundamentaalne roll palestiinlaste pommitamisel, eriti sõja algusfaasis. Lavendli pakutud andmeid kasutati praktiliselt ilma inimkontrollita ning väljaõpetamise viis oli enam kui ohtlik. Selle süsteemi eesmärk oli koostada võimalikud nimekirjad kõikidest Hamasi ja Palestiina Jihadi liikmetest. Sõltuvalt sellest, kui lõdvaks selle inimsõela parameetrid keerati, võis Lavendel anda vastuseks kuni 37 000 isikukoodi, millest kellegi puhul ei olnud teada, kas tegemist oli ikka võitlejatega või kui oligi, siis kas nad olid üldse kunagi sõjategevuses osalenud. Lavendli tarkvara tegeleb lihtsalt andmebaaside päringute kõrvutamisega. Kogu Gaza 2,3 miljoni inimese kohta kogutud info lastakse nendest päringutest läbi ning hinnatakse, kui tõenäoliselt võiks tegemist olla Hamasi võitlejaga. Algoritmi treenitakse nimekirjaga teadaolevatest võitlejatest ja nende kohta käiva infoga ning lastakse tarkvaral otsida „sarnaseid juhtumeid“. Kui ühe inimese kohta leitakse rohkem kui üks võimalik inkrimineeriv vastus, siis võidakse ta lisada tapetavate sihtmärkide hulka. „Inkrimineerivate“ vastuste hulgas võib olla see, kas inimene kuulub Whatsappi vestlusprogrammis mõnda valesse vestlusgruppi või kas ta vahetab liiga tihti telefoninumbreid või koduaadressi. Kui väljavalitud sihtmärkide ring sai otsa, siis muudeti päringute eeldusi lihtsalt lõdvemaks. Ohvitserid on tõdenud, et lõpuks olid eeldused nii umbmäärased, et tõenäoliselt sisaldasid ka massiliselt tavalisi tsiviilametnikke. Seda enam, et üks andmetöötlusega seotud töötaja ütles ajakirjanikele, et algoritmi treeniti Gaza tavaliste päästetöötajate andmete peal. Iisraeli armee loomulikult vastas uurivate ajakirjanike küsimustele, et tehisintellekti kasutati „ainult abivahendina“ ning iga sihtmärgi legitiimsus kontrolliti eraldi üle. Üks ohvitseridest tunnistas aga ajakirjanikele, et nn inimkontroll seisnes heal juhul 20 sekundis, mida ohvitserid ühele sihtmärgile pühendasid. Veakontroll? Kas valitud sihtmärk on meessoost. Luure oli teatavaks võtnud, et naisi Hamasi võitlejate seas ei ole, seega praagiti välja need Lavendli sihtmärgid, kes ei olnud mehed. Seejärel söödeti sihtmärgid järgmisse Evangeeliumi-taolisse automatiseeritud süsteemi, mis andis armeele juba täpsed sihtmärgid. Sihikule võeti need arvatavad võitlejad öösiti, mitte päeval või lahingutegevuses, vaid kodudes, kus selle tagajärjel hukkus sageli terve perekond või mitu. See koodnimega „Kus issi on“ tehisaru süsteem andis käsu pommitamiseks siis, kui sihtmärgid koju jõudsid. Iisraeli armee ei olnud huvitatud võitlejate leidmisest militaarsetel objektidel või lahingus, palju lihtsam oli sihtmärkideks valida elumajad. Lavendli markeeritud üksikisikud olid n-ö reamehed ja nende tabamiseks eelistas armee kasutada odavat laskemoona, pomme, mis purustavad terve hoone ega ole kuigi sihitavad. Iga kahtlustatava Hamasi madalama aukraadiga võitleja kohta lubas armee tappa kuni 20 tsiviilisikut. Varasemates konfliktides ei olnud reameeste tapmisega kaasnevad tsiviilelanike surmad üldse lubatud. Kuivõrd pommitamisele määrati kümned tuhanded inimesed, siis kadusid ära ka varasemad taustakontrollid. Selleks poleks luurel olnud piisavalt inimesi. Üks ohvitseridest ütles ajakirjanikele, et neil polnud vähimatki aimu, kuidas madalama aukraadiga võitlejate kohta midagi täie kindlusega väita, sest neid ei olnud kunagi jälgitud. Lavendli n-ö töökindluse testimiseks tehti selle esmakordse kasutamise eel üks kontroll: söödeti ette nimekiri Hamasi võitlejatest, kelle kohta oli teada, et nad seda ka on. Selle parimate parameetrite järgi koostatud päringu tulemus vastas 90% ulatuses soovitule, st üheksa kümnest nimest olid tõesti võitlejad. Armee võttis lihtsalt teatavaks, et igal kümnendal sihtmärgil polnud tõenäoliselt üldse mingit seost Hamasiga. Või oli tegemist mõne sugulase või samanimelise inimesega. Ning sealt edasi käsitles luure ja sõjavägi Lavendli andmebaasipäringuid nii, nagu oleksid need päris luuretegevusega välja selgitatud faktid. Informaatikas öeldakse selle kohta garbage in, garbage out, ehk kehv sisend rikub tulemuse, ükskõik kui õige ja täpne arvutuskäik olekski, on tulemus ikkagi vale. Sel viisil rumala info põhjal treenitud ja „rumalate“ pommidega läbiviidud pommitamiskampaania tõi kaasa kümned tuhanded surnud ja vigased, kuid lahingus tulemusi ei andnud. „Arvestades Gazas hukkunud 30 000 inimest, on ükskõik, kas Iisraeli armee kasutab sihtmärkide valikul kõrgtehnoloogilist tehisaru või viskab lihtsalt nooli maakaardi pihta,“ ütles Shaan Shaikh strateegiliste ja rahvusvaheliste uuringute keskusest Politicole.[9] Kui selle metafooriga edasi minna, siis Lavendel tõmbas kõigi Gaza meessoost elanike vahel liisku ja Evangeelium pildus liisuheitmise tulemuste alusel nooli. Praeguseks on õhuvägi luureohvitseride sõnul selle juhusliku arvugeneraatori põhjal pommitamise lõpetanud. Esiteks muutus USA surve piisavalt tugevaks, et väikeste (kolmekordsete) eramute pommitamine tuli lõpetada, teiseks põgenes kogu Gaza elanikkond sõja tõttu kodudest. Aga kui luureinfo annab märku mõnest Hamasi kõrgemast sõjaväelasest, siis on tehisarule arvutamiseks antud lubatud tsiviilohvrite arv endiselt sadades. Millist abi pakkus Iisraelile Gaza maatasa pommitamine või luureinfo kõrgtehnoloogiline läbitöötamine? Praeguseks on Iisraeli armee käinud Gaza põhjaosas samu linnu vallutamas korda kolm. Pommitamises on hukkunud rohkem pantvange, kui neid on vabastatud. Ka Hamasi raketirünnakud Iisraeli pihta ei ole kuhugi kadunud, kuigi märgatavalt kahanenud. Endiselt ei tea okupeeriv armee seda, kus võiksid olla Hamasi ninamehed või kus hoitakse pantvange – Ühendriigid pakkusid Netanyahule teavet Hamasi ninameeste peitumise kohta Gaza keskosas[10] vastutasuks pagulaslinna Rafah’ puutumata jätmise eest, Netanyahu keeldus. USA andmetel ei ole Hamas kaotanud kolmandikkugi võitlejatest ja valdav enamus tunnelite süsteemist on puutumata. Võib-olla kõige parema näite massilise infohulga kasutuse kohta annab 7. oktoobri rünnak ise. Gaza on ümbritsetud seitsme meetri kõrguse müüriga, mis on varustatud kõikvõimalike andurite ja kaugjuhitavate kuulipildujapesadega. Gaza sektori taevas on rohkem kui kümme aastat püsivalt täis luuredroone, mis lendavad kõigi majade kohal. Kõiki Palestiina telekomivõrgus tehtud kõnesid kuulatakse pealt – kui Iisrael tahtis luurata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tegevuse järele, siis ei pidanud nad kohtutöötajate telefonidesse sisse häkkima, sest kõik Palestiina suunas tehtud kõned olid neil juba serveris olemas.[11] Kuid ei müür ega jälitamine Iisraeli ei kaitsnud. Tehisaru kasutamisest Gaza elanike vastu peetavas sõjas on kasu olnud ainult ühes: jätta mulje, et rünnakud toimuvad pealtnäha samasuguste protseduuride saatel, nagu neid nõutakse Iisraeli relva-sponsorite kodumaal. On luureinfo, seda kontrollitakse, mitmekordse kontrolli järel tõuseb F-16 lendu. Sellest simulaakrumist piisas, et kogu Euroopa ja Põhja-Ameerika võis kuude kaupa silmad kinni pigistada Gazas toimuvate õuduste ees. Eesti valitsusegi ministrid korrutasid pressikonverentsil, et Iisraelil on õigus, niikaua kuni ta järgib rahvusvahelist õigust. Järgib ju rahvusvahelist õigust. Strateegia pommitada kodusid eesmärgiga tabada üks võitleja, kes tõenäoliselt ei ole isegi võitleja, omandab selgemad ja tulemuslikumad piirjooned, kui eeldada, et eesmärk on tabada igaühe kohta 10–20 tavalist elanikku, aga nii, et sellest liiga suurt jama ei tekiks. Need, kelle toetus Iisraelile päriselt loeb – USA, Saksamaa –, ei ole eile sündinud ja teavad, mis toimub, aga ei saa selge sõnaga seda välja öelda, sest peaksid siis koheselt relvatarned Iisraelile lõpetama. Selleks aga on liiga selgelt pool valitud, selle nimel on Demokraatlik partei USA-s valmis kasvõi valimisi kaotama. Euroopa ja USA kaasosalus toimepandavates sõjakuritegudes ei piirdu üksnes pilgu kõrvale pööramise ja relvade tarnimisega. Rahvusvahelised tehnoloogiafirmad on osalised selles, kuidas n-ö tehisaru treenitakse, milliseid andmeid selleks kasutatakse ja kes sellest rahaliselt võidab. Kui Gaza kooliõpetaja ja luuletaja Mosab Abu Toha kodust põgenemisel oma perekonna juurest rööviti ja Iisraeli vangilaagrisse veeti, siis selgus, et tegemist oli kahtlasevõitu visuaalse tuvastamise tarkvaraga, mis oli Abu Tohat pidanud 7. oktoobri rünnakus osalejaks. Tänu rahvusvahelisele survele Abu Toha vabastati, aga seda erinevatelt tuhandetest inimestest, keda laagrites piinatakse ja kelle seas on kümneid hukkunuid. Nagu New York Times avastas, siis oli seda tarkvara treenitud populaarse fotorakenduse Google Photos peal.[12] Lavendli üks oluline marker, mille alusel inimesi ja nende perekondi surma mõisteti, oli kuulumine ühte sõnumirakenduse Whatsapp valesse gruppi. Whatsappi omanik Meta pidi kas jagama Iisraeliga andmeid rakendusest, mille turvalisust kõigile on reklaamitud, või siis eirama teadaolevat turvaauku selles.[13] Iisraeli sõjatööstus on lepinguliselt seotud Google’i pilveprojektiga Nimbus,[14] mida juba enne viimase täiemõõdulise konflikti puhkemist süüdistati osaluses okupeeritud palestiinlaste järele nuhkimises.[15] Hoolimata puudujääkidest Iisraeli sõjapidamissüsteemides on selge, et sarnaseid süsteeme kasutatakse ja hakatakse kasutama ka mujal.[16] USA arendab oma süsteemi, kindlasti ka Venemaa ja Hiina. On ka selge, et Iisrael ise üritab kõiki oma tehnoloogiaid välismaal turundada kui „lahingus tõestatud“ vahendeid. Ründedroonide arendaja Xtend toetus just oma „lahingukindlusele“, kui kaasas 40 miljonit dollarit edasiseks arendamiseks. Ghassan Abu Sitta,[17] kirurg, kes töötas Gaza haiglates konflikti esimesed ja kõige intensiivsemad kuus nädalat, meenutab, kuidas nemad puutusid Xtendi snaiperdroonidega kokku peamiselt haavatud laste ja naiste kaudu, keda oli droonidelt tulistatud. Iisrael kaubanduspartnereid ei vali, neid on tal autoritaarsel kursil kihutavast Indoneesiast Indiani.[18] Kurikuulsat nuhkimisvara Pegasus on Iisrael kasutanud isegi rahvusvahelises diplomaatias punktide võitmiseks: Mehhiko ja Panama on muutnud oma positsioone ÜRO hääletustel, et saada lepingud Pegasuse ostmiseks.[19] Tahaks loota, et vähemalt Euroopas on niipaljuke arusaamist, et tsiviilelanike peal katsetatud ja kergrelvastuses sisside vastu võitlemiseks treenitud relvasüsteemid ja tehisarud päriselus millekski ei kõlba. Prantsusmaal on ots lahti tehtud ning Iisraeli relvafirmasid suurele Pariisi sõjatööstusmessile ei lasta.[20] Arvestades Eesti arvatavat Pegasuse-lembust, sama suurt läbinägelikkust siinsetelt institutsioonidelt kahjuks oodata ei ole.[21] [1] N. Weatherald, EU Foreign Ministers Discuss Sanctions Against Israel. Politico, 27.05.2024. [2] Y. J. Bob, IDF Bombs Whole Gaza Neighborhoods to Hit Hamas Targets – Official. Jerusalem Post, 11.10.2023. [3] IDF Press Releses Regarding the Hamas-Israel War. Operational Update: 15,000+ Targets Struck, 6,000+ Weapons Seized; „Yahalom“ System Intercepts a UAV Near Eilat. 12.11.2023. [4] R. Leshem, IDF Possesses Matrix-like Capabilities, Ex-Israeli Army Chief Says. Ynet News, 30.06.2023. [5] J. Gedeon, M. Miller, Israel under Pressure to Justify Its Use of AI in Gaza. Politico, 03.03.2024. [6] Y. Abraham, A Mass Assassination Factory: Inside Israel’s Calculated Bombing of Gaza. +972 Magazine, 30.11.2023. [7] Y. J. Bob, IDF Bombs Whole Gaza Neighborhoods… [8] Y. Abraham, „Lavender“: The AI Machine Directing Israel’s Bombing Spree in Gaza. +972 Magazine, 03.04.2024. [9] J. Gedeon, M. Miller, Israel under Pressure to Justify Its Use of AI in Gaza. [10] L. Stack, A. Boxerman, E. Nagourney, Fighting Flares Anew in Gaza as Hamas Regroups. The New York Times, 12.02.2024. [11] H. Davies, Revealed: Israeli Spy Chief ‘Threatened’ ICC Prosecutor over War Crimes Inquiry. The Guardian, 28.05.2024. [12] S. Frenkel, Israel Deploys Extensive Facial Recognition Program in Gaza. The New York Times, 27.05.2024. [13] S. Biddle, This Undisclosed WhatsApp Vulnerability Lets Governments See Who You Message. The Intercept, 22.05.2024. [14] S. Biddle, Israeli Weapons Firms Required to Buy Cloud Services from Google and Amazon. The Intercept, 01.05.2024. [15] We Are Google and Amazon Workers. We Condemn Project Nimbus. The Guardian, 12.10.2021. [16] G. Brumfiel, Israel Is Using an AI System to Find Targets in Gaza. Experts Say It’s Just the Start. NPR, 14.12.2023. [17] https://x.com/GhassanAbuSitt1/status/1788570484981858793. [18] O. Benjakob, Investigation: Israeli Surveillance Technology and Spyware Sold to Indonesia. Haaretz, 02.05.2024. [19] R. Bergman, M. Mazzetti, The Battle for the World’s Most Powerful Cyber-Weapon. The New York Times Magazine, 28.01.2022, värskendatud 15.06.2023. [20] France Bans Israeli Firms from Exhibiting at Upcoming Defence Fair. France24.com, 31.05.2024. [21] J. Klementi, Uurimisrühm: Eesti eriteenistus nuhib Venemaalt pagenud ajakirjanike järel. ERR.ee, 01.06.2024.

  • Valdkondadeülene liikumisaktiivsuse tegevuskava nüüd nähtav ka veebis

    2023. aastal valmis valdkondade ülene liikumisaktiivsuse edendamise tegevuskava, mis aitab muuta liikumisharjumuste parandamise võimalikult paljude poliitikate ning eluvaldkondade osaks. Tänasest saab tegevuskavaga tutvuda ka veebis.

  • Valitsus kinnitas Rakvere muinsuskaitseala kaitsekorra

    Valitsus võttis täna, 11. juulil vastu korralduse, mis sätestab Rakvere muinsuskaitseala uue kaitsekorra. Seni kehtinud muinsuskaitseala põhimäärusest erineb kaitsekord suurema selguse ja paindlikkuse poolest.

  • Kultuuriministeeriumi kunstide osakond otsib oma meeskonda muusikanõunikku

    Muusikanõuniku ülesanne on muusikavaldkonna, sh muusikakollektiivide ja kontserdiasutuste tegevuse analüüsimine ja olulisemate probleemide väljaselgitamine, riikliku finantseerimise põhimõtete väljatöötamine ja muusikaekspordi edendamine, osalemine muusikaelu ja -asutuste tegevust reguleerivate õigusaktide eelnõude koostamises, muusikavaldkonna taotlusvoorude uuendamine ja menetlemine, partneritele rahastaja ootuste seadmine ning aruannete analüüsimine.

  • Leerikasukatest taldrik-kirjadeni: mis on teoksil digitaalse kultuuripärandi valdkonnas

    Äsja lõppesid „Kultuuripärandi digiteerimine 2018-2023“ tegevuskava viimased kokkuvõtvad tegevused. Õige aeg on vaadata tagasi, kuidas kuue aasta pikkune teekond meid sihini viis, millised pärandipärlid kõiki huvilisi digikogudes ootavad ning millisesse suunda liigume tulevatel aastatel.

  • Selgusid Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti kuraatorid

    Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti väljapaneku kuraatorikonkursi võitsid Keiti Lige, Helena Rummo ja Elina Liiva, kelle projekt „Las ma soojendan sind“ keskendub renoveerimisele ja inimeste omavahelistele suhetele. Installatsiooni käigus on plaanis paneelmajale omaselt ära renoveerida ühe Veneetsia hoone fassaad, kaotades seeläbi ära Veneetsia arhitektuurile omane dekoorirohkus.

  • Lõppenud aastaga sai digiteeritud 42% mäluasutustes talletatud kultuuripärandist

    Kultuuriministeeriumis 2018. aastal valminud digitegevuskava sihiks oli digiteerida 2023. aastaks kolmandik meie mäluasutustes talletatud kultuuripärandist. Vastvalminud kokkuvõtte näitab, et digitaalsena kättesaadav on lausa pea pool Eesti dokumendi-, trüki-, eseme-, filmi- ja fotopärandist.

  • Väikeste laste suurtest tunnetest
    on 22.06.2024

    Lastekirjandus, olgu ilu-või aime-, pakub tuge lastele, aga ka kõigile täiskasvanutele, kes tegelevad laste emotsionaalse ja sotsiaalse kompetentsi tugevdamisega. Raamatud tunnetest on viimasel ajal kasvav suundumus. Neid antakse välja igal

  • Kogemus: Uued nipid ja palju uusi sõpru
    on 21.06.2024

    Heade praktikate päev pakkus lasteaedadele hea võimaluse koos õppida ja kogemusi vahetada. Ida-Virumaa lasteaiad valmistuvad hoolsalt eestikeelsele haridusele üleminekuks. Lisaks õppekeele muutumisele toob üleminek kaasa muutusi õpetamises, juhtimis- ja lasteaiakultuuris.

  • Elektrivaldkonna noortefestival Positron tekitab põnevust
    on 20.06.2024

    Erakordne elektrivaldkonna noortefestival Positron tuleb taas, ja seda veelgi suuremalt kui varem. Meie kohtumispaik on sellel aastal Eesti Näituste messikeskus, kuhu on 11. ja 12. oktoobril oodatud kõik noored huvilised,

  • Aeg on täita oma tassi, koguda häid hetki ja unustada hindamine!
    on 19.06.2024

    Kevadel ootavad paljud pedagoogid pikisilmi õppeaasta lõppu, sest väsimus on suur. Ent puhkus ja tõeline lõõgastumine pole alati sünonüümid. Asjatundjad annavad nõu, kuidas end suve jooksul niimoodi laadida, et augustis

  • Haridus- ja Noorteamet avalikustas sellekevadiste riigieksamite tulemused 
    on 18.06.2024

    Riigieksamite tulemused on testide andmekogus (EIS) avalikustatud ning õpilastele riigieksamitunnistused kättesaadavaks tehtud. Gümnaasiumi lõpetajatel oli võimalus sooritada riigieksam eesti keeles või eesti keeles teise keelena, matemaatikas ning võõrkeeles.   Riigieksameid tegi

  • Eesti õpilased on PISA loovmõtlemise uuringu põhjal Euroopas esimesed ja maailmas tippude seas
    on 18.06.2024

    Täna avalikustati kõigis osalenud riikides PISA 2022 uuringu raames läbiviidud loovmõtlemise testi tulemused. Loovmõtlemise uuringus osales 64 riiki ning Eesti õpilased saavutasid Euroopas 1. koha ja maailmas 5.-8. koha. Haridus-

  • Õhus on äikest
    on 18.06.2024

    Kui juunikuus hakkab õpetaja tavaliselt tegema puhkuseplaane, siis sel aastal on asjad pisut teisiti. Kõigepealt on vaja kokku seada õppekava, tähtaeg läheneb ja nimetatud dokument peab saama mitmelt poolt heakskiidu

  • Maakoolid väärivad hoidmist
    on 18.06.2024

    Maakoolide ja maahariduse seisu üle aru pidavale konverentsile koguneti 8. juunil juba kolmandat aastat. Võõrustaja oli traditsiooniliselt Avinurme Gümnaasium ning toimumiskohaks Avinurme kultuurikeskus. Eelnevalt oli kokku lepitud, et häälestutakse lahenduste

  • Esimene klass, kus pooled õpilased on vene kodukeelega
    on 18.06.2024

    Isegi siis, kui klassis on pooled lapsed vene kodukeelega, saab kogu klassi õpetada ühe ja sama õpiku järgi. Seda kinnitab Avatud Kooli kogemus.  Külastasin mai lõpul Avatud Kooli esimest klassi,

  • KÕRVALPILK ⟩ Urmas Tartese sõnul laseb hea õpetaja õpilasel ise pusida
    on 18.06.2024

    Bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes alustab vestlust ühe Alan Fletcheri raamatus „The Art of Looking Sideways“ oleva mõistulooga. Kunagi ammu kuulis üks hiina keiser ühel päeval, et on olemas selline