Kultuur

 

Kultuur Kultuur.postimees.ee haarab tekstis, pildis, videos ja helis kõike, mida on vaja teada tänapäeva Eesti ja maailma kultuurist: kirjandus, teater, muusika, kunst, film ja mistahes muud kultuurinähtused. Loe lähemalt

  • Teaduste akadeemia sai juurde kolm uut akadeemikut
    on 07.12.2022

    Eesti teaduste akadeemia üldkogu istungil valiti füüsika akadeemikuks Toomas Rõõm, arvuti- ja tehnikateaduste akadeemikuks Dan Bogdanov ning sotsioloogia akadeemikuks Ellu Saar. Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi juhtivteaduri Toomas Rõõmu teadustöö keskendub teraherts-spektroskoopia arendamisele ja selle kasutamisele erinevate füüsikanähtuste mõistmiseks. Muu hulgas võimaldab sagedusala ammutada ainulaadset infot molekulide kvantliikumise kohta ja mõista paremini uute materjalide omadusi. Cybernetica

  • Järgmisel Veneetsia biennaalil esindab Eestit Edith Karlson
    on 06.12.2022

    Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus annab teada, et järgmiseks, 60. Veneetsia biennaalil Eestit esindavaks kunstnikuks on valitud Edith Karlson. Biennaal avatakse 2024. aasta kevadel. Edith Karlson (1983) on skulptor, kelle loomingu peategelased on enamasti inimesed ja loomad. Koeri, karusid, lõvisid, linde ja teisi loomi peaks tema töödes vaatlema sümbolite, allegooriana. Figuurid Karlsoni loomingus viitavad hirmudele, mis

  • Kirjanikupalga saajad 2023-2025
    on 06.12.2022

    6. detsembril 2022 kogunes kirjanikupalga valimiskomisjon koosseisus  Ilvi Liive-Roosipuu (Eesti Kirjanduse Keskus), Kaidi Urmet (Eesti Kirjastuste Liit), Triin Soone (Eesti Lastekirjanduse Keskus), Mihkel Volt (Eesti Rahvusraamatukogu), Kai Aareleid (Eesti Kirjanike Liit), Indrek Mesikepp (Eesti Kirjanike Liit) ja Tiit Aleksejev (Eesti Kirjanike Liit). 43 taotleja seast valiti salajase hääletuse teel 5 kirjanikupalga saajat aastateks 2023-2025. Valituks

  • Palju õnne, kallis Galina!
    on 02.12.2022

    Galina Grigorjeva on sündinud Simferopolis, õppinud Peterburis ja Tallinnas, elanud siin ka suurema osa oma heliloojaelust ning mõni aasta tagasi kolis ta Helsingisse. Seega, kuigi oleme harjunud pidama teda Eesti heliloojaks, on tema kultuuritaust ja isiksus hoopis laiema diapasooniga. Võimalik, et just seetõttu erineb tema loominguline keel meil sündinud loojaist küllalt palju. Grigorjeval on õnnestunud võtta kõigest parim: sünnipärane temperament, slaavi kultuuri sügav tundmine ja taju, tipptasemel haridus ning meie moodsad arengusuunad ja võimalused.

  • Loe Sirpi!
    on 02.12.2022

    Kriitikaauhinna kandidaadid aastal 2022  Hanneleele Kaldmaa „Sinustki võib saada fossiil“ varajase muusika festival „Tallinn feat. Reval“ näitused: Kristi Kongi ja Mare Vindi „Selleks, et tajuda valgust, pead sulgema silmad“ ning Laura Põllu ja Andres Toltsi „Ühised jooned, jääkaru ja elevant“ Rimini Protokolli ja Vaba Lava „100% Narva“ Nele Tiidelepa lavastus „Lause lõppu jõudes oleme unustanud,

  • Kaevame ja kaevandame
    on 02.12.2022

    Eesti julgeoleku ja riigikaitse eest vastutajatele ning nendele ametikohtadele valimistel pürgijatele näib asi selge olevat. Venemaa ründab Eestit (ja sellega kogu lääneilma) igal juhul ning küsimus ei ole enam, kas, vaid millal. Märkamatult on riigikaitset puudutavas mõttevahetuses toimunud nihe ja lähenevast sõjast räägitakse nüüd kindlas kõneviisis, mitte enam kui vähetõenäolisest stsenaariumist, mille käivitumise ennetamiseks on

  • Emotsionaalsus ja elitaarsus
    on 02.12.2022

    Saksa romantiku Caspar David Friedrichi kuulsal maalil „Rändaja udumere kohal“ (1818) imetleb kaljunukil vaataja poole seljaga seisev mees hunnitut udusse mähkunud vaadet. Ses on lootust ja tabatud imet. Päris ime, vahest ainult õige kribul õnnehetk, tuleb meiega tuppa pimedal ajal süüdatud küünla leegiga. Alati pole palju vaja. Äpu näärilaulu kõige halearmsamas kohas soovitakse, et lapse

  • Igatsus keskmise järele
    on 02.12.2022

    Kas suhtuda metsa kui liigirikkasse elusloodusesse või majandatavasse tuluallikasse? Kas õige on sõita auto või jalgrattaga? Kas Eesti hoiab õigel kursil Reformierakond või EKRE? Kas õige pere moodustavad vaid vähemalt kolme lapsega mees ja naine või on see mõiste avaram? Kas Nõukogude ajal püstitatud monumendid on julgeolekurisk või tohib arutleda ka nende kunsti­väärtuse üle? Kas

  • Reformierakonna ja EKRE vastandus
    on 02.12.2022

    Polariseerumine valimiste eel on Eesti poliitikas tavaline. Pikki aastaid olid kaheks suureks vaenupooleks Reformierakond ja Keskerakond ning debattide põhiküsimuseks sai see, mida arvatakse Venemaast ja Putini poliitikast ning kuidas nähakse rahvussuhteid eestlaste ja venelaste vahel. Muud erimeelsused jäid nende teemade varju. Nüüd on tekkinud uus vastandus, mis pealtnäha kujutab endast liberalismi ja konservatismi võitlust, kuid

  • Jätta ilus jälg
    on 02.12.2022

    Charles Eisenstein on keskkonna(kaitse)diplomaat. Tema meetod on luua õlgmehike, mille vastu suured massid saaksid koonduda – nimelt süsinikureduktsionism –, ning lepitada selle materdamise kaudu senised vaenupooled. Mitte eriti lühidalt öeldes on süsiniku­reduktsionismi kõik, kes eitavad sotsiaalse ja loodusliku ja üldse elu ühtsust ja seda, et kõik mõjutab kõike, ja näevad (keskkonna)probleemide lahendust ühe ebakoha õgvendamises

  • KAS SA MÄLETAD ETENDUST, MIDA SA EI NÄINUD?
    on 07.12.2022

    Kas sa mäletad, mis oli su esimene mõte, kui sa kuulsid, et Paidesse tuleb teater? Kas sa mäletad, kui uskumatu see tundus? Kas sa mäletad neid sõite Paide teatrisse? Neid pimedaid sügis- ja talveõhtuid, kui sa jõudsid Paidesse paar tundi enne etenduse algust ja uitasid mööda linna? Kuidas tänavatel polnud ühtki inimest ning sa vaatasid tulesid kortermajade akendes ja mõtlesid, et iga akna taga elab keegi, kes igatseb, armastab, kardab, unistab, pettub — samamoodi nagu sina, nagu kõik inimesed? Kas sa mäletad, kuidas sa mõtlesid, et sul võib olla nende inimestega tohutult palju ühist, aga tõenäoliselt ei kohtu sa enamikuga, võib-olla mitte kellegagi neist kunagi — ei tutvu, ei vestle, ei saa lähedaseks —, lihtsalt sellepärast, et nemad elavad Paides ja sina parasjagu mõnes teises Eesti linnas? Kas sa mäletad neid inimesi, kellega sa kunagi kokku ei saa? Kas sa mäletad „Lahinguvälja” algust, kui näitlejad astusid ükshaaval sellesse heledate kardinatega ümbritsetud ringjasse ruumi ja vaatasid publikule silma? Kas sa mäletad, mis tunne sul siis oli, kui Kirill seisis sulle nii lähedal, et ta põlved puudutasid peaaegu sinu põlvi, ja sulle otsa vaatas? Või siis, kui Johannes sind ruumi teisest otsast vaatas ja sa mõtlesid hetkeks, kas ta pilk on suunatud sulle või inimesele, kes istub su selja taga, ja said siis väikese sädeme järgi ta silmanurgas aru, et just sulle? Või siis, kui Maria sulle otsa vaatas ja sulle tundus, et teie vahel tekkis mingi päris kontakt, ja samal hetkel vaatas ta otsa juba inimesele su kõrval ja hetk hiljem juba järgmisele inimesele? Kas sa mäletad, kuidas Kirill vaatas sulle silma, avas suu, nagu hakkaks midagi ütlema, ja pani siis suu uuesti kinni ega öelnud midagi? Mäletad, et ta pidas veel hetke pausi ja siis hakkaski rääkima ja siis hakkasid teised ka kohe rääkima, esitama neid isiklikke ja üldisi küsimusi, mis kõik algasid „Kas sa mäletad…”? Kas sa mäletad? Kas sa mäletad, kui palju mahtus sellesse pausi Kirilli mitte rääkima hakkamise ja rääkima hakkamise vahel — kui palju vastastikust tähelepanu, teineteise mõtete ja ootuste lugemist? Kas sa mäletad, kuidas Johannes pööras pärast iga küsimuse esitamist pilgu endasse, nagu võtaks ta oma sõnad tagasi või jätaks selle, mida ta tegelikult öelda tahtis, ütlemata, ja kuidas tänu sellele oli igas Johannese küsimuses mingi saladus, mis oli veel suurem ja põnevam kui need küsimused ise? Kas sa mäletad, kuidas Maria huuled elasid nagu omaette elu, kuidas tema suu hääletu liikumine pärast küsimuse esitamist võis anda öeldule hoopis teise varjundi — muuta selle nukramaks või naljakamaks, iroonilisemaks või isiklikumaks, kui sõnad ise olid? Kas sa mäletad, kuidas te istusite pärast „Lahinguvälja” köögis ja võtsite viina ja üks näitleja, kes selles lavastuses kaasa ei teinud, vaid oli samuti vaatamas, ütles, et tal oli etenduse algusest peale selline tunne, et ta on surnud ja puht juhuslikult on ta surnud koos kõigi nende inimestega, kes tol päeval saalis olid — Paide pensionärid, Tartu noored intellektuaalid, Kaja Kallas ja sina — ja see hele väljapääsuta ruum on mingi vahekoda, kus teil tuleb kogu oma elu uuesti läbi mõelda, enne kui saab edasi liikuda? Kas sa mäletad „Kaitseala”, Paide teatri avalavastust? Kas sa mäletad, kuidas esietenduse peol lõikasid Paide poisid ja Grete koos torti lahti, viiekesi ühest noakäepidemest kinni hoides ja ise samal ajal selle rituaali sentimentaalsuse üle naerdes? Kas sa mäletad, kuidas selles ühises tordilõikamises ja selle üle ise naermises oli korraga sees meeletu vajadus soojuse ja läheduse ja koosolemise järele ning mõistmine, kui ajutine ja käestlibisev see kõik on? Kas sa mäletad, kui hakkasid liikuma kõlakad Paide teatri lõpust ja sa ei julgenud Paide poistele helistada, et selle kohta küsida, sest sa ei tahtnud kuulda, et see ongi tõsi? Kas sa mäletad, mida sa tundsid sel juunikuu hommikul, kui lugesid Facebookist „Paide teater lõpetab”? Mäletad mõtet: ühe unistuse lõpp? Kas sa mäletad seda sügist, kui Paide teater ja veel mitu väikest teatrit oma tegevuse lõpetasid või ümber korraldasid ja see kõik tundus olevat osa mingist suuremast ja hirmutavast protsessist, aga sa ei suutnud veel aru saada, mis protsess see on? Kas sa mäletad, kuidas tol sügisel tundsid kõik, et midagi on muutumas, aga käitusid ikka nii, nagu läheks see kõik veel aastaid ja aastakümneid samamoodi edasi, sest kuidagi teisiti te ju käituda ei osanud? Ja kas sa mäletad, mis järgnes? Kas sa mäletad, kuidas korraldati konkurss ja tundus, et teatritegevus Paides jätkub, küll teistsuguses vormis ja ilma trupita, aga siiski otsinguliselt, huvitavalt ja kogukonnaga dialoogis olles? Kas sa mäletad, kuidas sa tahtsid näha „Udu”, mis pidi olema justkui „Lahinguvälja” teine osa, sest juttude ja piltide järgi tundus, et see võib sind nii sisu kui vormi poolest kõnetada, midagi uut avada? Mäletad oma rõõmu, kui nägid, et „Udu” tuleb Viljandisse ja sul on vaba õhtu? Mäletad, kuidas sa ostsid pileti ja said siis paar päeva hiljem meili, et etendus jääb „ootamatult selgunud asjaolude tõttu” ära? Kas sa mäletad, kuidas sa mõtlesid, kas keegi on haige, aga ei, selgus, et etendusele oli müüdud nii vähe pileteid, et neil polnud mõtet Paidest Viljandisse sõita? Kas sa mäletad seda etendust? Kas sa mäletad, kuidas see sind kõnetas, mida uut avas? Kas sa mäletad kõiki neid lavastusi, mis oleksid Paides võinud sündida, kui olud olnuksid teised, kui linn ja riik ja teatriavalikkus olnuks natuke rohkem veendunud, et sellist teatrit on vaja, kui Paide poisid ja tüdrukud oleksid jätkanud, kaevanud edasi selle luugi alt, mille nad olid avanud? Kas sa mäletad kõiki neid lavastusi, mida sa ei näinud, sest need ei sündinudki kunagi? Kas sa mäletad? Kas sa mäletad „Lahinguvälja” algust, kui Kirill vaatas sulle silma ja sa nägid nagu esimest korda, et tal on nii pruunid silmad, nii soojad ja nii nukrad?

  • TEATRIVAHT. “Kolm ahvi” Ugalas ja “Võõrad” Eesti Draamateatris.
    on 05.12.2022

    Hedi-Liis Toome, Valle-Sten Maiste ja Meelis Oidsalu räägivad Ringo Ramuli lavastusest “Kolm ahvi” Ugalas ning Taavi Teplenkovi lavastusest “Võõrad” Eesti Draamateatris. Vahur Lõhmuse foto

  • ENN SÄDE FOTOALBUM 22. Lepnurm — värske rahvakunstnik
    on 30.11.2022

    Eesti filmimets on küll väike, kuid kuuldus Tallinnfilmi lühikesest dokfilmist „Orel” jõuab meie kõrvu alles siis, kui oleme kevadel ise alustanud lugu professor Lepnurmest ja Eesti orelitest. Jah, Peeter Tooming ja tema „Orel”. Tuleb välja, et filmime temaga peaaegu üheaegselt. Vähe sellest, „Oreli sisse mineku”, selle riiulifilmi montaaži ajal käin Peeter Toomingalt laenamas filmifotosid Taagepera oreli salvestuselt koos Neeme Järviga. Ja ei mingit konkurentsi. On see kultuurikohustus? Peetri „Orel” ja meie riiulifilm saavad valmis enam-vähem üheaegselt, 1974. aasta lõpus. Siin aga oleme taas Fila saalis, sest orelifestival jätkub. Pole vist ülearune meelde tuletada, et jutt on filmilindile üles võtmisest. (ETVl on tollal juba tehniline võimekus laiale videolindile salvestada, küll aga on videomontaaž veel ülikohmakas.) Eks see ju omamoodi köielkõnd ole. Filmikaamera ei saa kedrata kogu kontserti algusest lõpuni lindile, sestap teevad Olav ja Rolf väljavalitud oreliteoste noodiraamatute järgi kolmele saalikaamerale üsna täpse kaamerate käivitamise skeemi. Probleem on märguannetega. Rolf seab end ülemise kaamera kõrvale, mis on laval, ja püüab anda „märkamatult” märku teistele operaatoritele. Saalitäie publiku silme all! Ja see peaaegu õnnestub! (Mingeid sidevahendeid ja sünkroonsignaale helilindile praktiliselt veel olemas pole.) Et praegused muusikavideod nootide järgi üles võetakse ja monteeritakse, ei tee meid seal kaugel 1974. aastal targemaks, eks ole. Kuni kätte jõuab ebameeldiv šokk: üles võetud filminegatiiv Eteri Mgaloblišvilist ja tema etteastest Jean Guillou’ väga efektse „Colloques’iga” osutub lõviosas praagiks. Grusiinlanna on selleks hetkeks juba ära lennanud. Jääb üle ainult üks võimalus — juurdevõtted. On tükk sebimist, et saada lavale taas samad artistid, käivitada helilint ja päästa situatsioon. Operaator Illis Vets on tasemel ja meile on öeldud, et oleme õnnelapsed selle praagi asjas. Mine tea, äkki on neil õigus. Muusikakriitika võtab filmi hästi vastu. Merike Vaitmaa: „Tervikuna peaksin „Orelitoone” kõige rikkamaks, musikaalsemaks ja emotsionaalsemaks kõigist meil loodud muusikafilmidest.” (Sirp 9. jaanuar 1976) Siin albumis on ka pilte professori 60. aasta juubelilt Filharmoonia saalis oktoobris 1974. Kummastav lugu nende tema riiklike tunnustustega. Veel kaugel tagalas antakse 1942. aastal Lepnurmele ENSV teenelise kunstniku aunimetus, 1945. aastast on ta professor ja siis on vaikus. 32 aastat püütakse teda tasalülitada, vaatamata tema üleliidulisele tuntusele ja pikkadele gastrollidele Venemaal. „Ta ju usumees!” Huvitav on, et samal aastal, kui meie orelifilm suure sumina tulemusel keelatakse, saab Lepnurm rahvakunstnikuks. „Ah ikka anti,” on tema vaikne reaktsioon, kui me Olaviga hommikul esimestena professori koju lillekimbuga maandume. Varahommikune raadio oli teatanud seda uudist. .rbs_gallery_6391046a60ba3Spinner{ margin: 50px auto; width: 50px; height: 40px; text-align: center; font-size: 10px; } .rbs_gallery_6391046a60ba3Spinner > div{ background-color: #333; height: 100%; width: 6px; display: inline-block; -webkit-animation: rbs_gallery_6391046a60ba3-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; animation: rbs_gallery_6391046a60ba3-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; } .rbs_gallery_6391046a60ba3Spinner .rbs_gallery_6391046a60ba3Rect2 { -webkit-animation-delay: -1.1s; animation-delay: -1.1s; } .rbs_gallery_6391046a60ba3Spinner .rbs_gallery_6391046a60ba3Rect3 { -webkit-animation-delay: -1.0s; animation-delay: -1.0s; } .rbs_gallery_6391046a60ba3Spinner .rbs_gallery_6391046a60ba3Rect4 { -webkit-animation-delay: -0.9s; animation-delay: -0.9s; } .rbs_gallery_6391046a60ba3Spinner .rbs_gallery_6391046a60ba3Rect5 { -webkit-animation-delay: -0.8s; animation-delay: -0.8s; } @-webkit-keyframes rbs_gallery_6391046a60ba3-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { -webkit-transform: scaleY(0.4) } 20% { -webkit-transform: scaleY(1.0) } } @keyframes rbs_gallery_6391046a60ba3-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { transform: scaleY(0.4); -webkit-transform: scaleY(0.4); } 20% { transform: scaleY(1.0); -webkit-transform: scaleY(1.0); } } 0010203040506070809010011012013014015016017018019020021022023024025026027028029030031032033034035036037038039040041042043044045046047048001var rbs_gallery_6391046a60ba3 = {"version":"3.1.5","id":6635,"class":"id6635","roboGalleryDelay":1000,"mainContainer":"#robo_gallery_main_block_rbs_gallery_6391046a60ba3","loadingContainer":"#rbs_gallery_6391046a60ba3-block-loader","loadingContainerObj":"rbs_gallery_6391046a60ba3-block-loader","columnWidth":"auto","columns":3,"resolutions":[{"columnWidth":"auto","columns":3,"maxWidth":960},{"columnWidth":"auto","columns":2,"maxWidth":650},{"columnWidth":"auto","columns":1,"maxWidth":450}],"lightboxOptions":{"gallery":{"enabled":true,"tCounter":"%curr% of %total%"}},"overlayEffect":"direction-aware-fade","boxesToLoadStart":12,"boxesToLoad":8,"waitUntilThumbLoads":1,"LoadingWord":"Loading...","loadMoreWord":"Load More","noMoreEntriesWord":"No More Entries","horizontalSpaceBetweenBoxes":15,"verticalSpaceBetweenBoxes":15,"lazyLoad":1,"wrapContainer":"#robo-gallery-wrap-rbs_gallery_6391046a60ba3"};

  • ENN SÄDE FOTOALBUM 21. Professori tuhat nägu
    on 30.11.2022

    Siinsed kaks järjestikust albumit orelifilmidest vajavad kohe väikest fototehnilist seletust. Mõnel filmioperaatoril (kahjuks mitte kõigil) oli kombeks minna pärast selle või teise filmi negatiivimontaaži lõppu laborisse ja sealsetest põletamisele määratud jääkidest põnevamaid negatiivilõike välja lõigata. Et siis tulevikus sealt fotosid kopeerida. Seda tegin ka mina, enamasti aga helimees. Pidamata silmas mingeid üllaid kultuuriloolisi eesmärke. Ei, need ei ole „kaadrid filmist”. Mõtlesin välja uudissõna, mille eest keeletoimetajad mind varem või hiljem seinale naelutavad — „filmifoto”. Nii et kõik järgnevad pildid on operaatorite Anton Muti ja Illis Vetsi filmifotod, nüüd minu skaneeritud ja korrigeeritud. Orelid on Eesti filmiinimesi ka varem köitnud, tõsi, alati lõpevad nende ettevaatlikud katsed skandaalidega. Helle Karis ja Peeter Tooming teevad Eesti Televisioonis 1969. aastal „Orelimõtiskluse”, film tapetakse kui „ideoloogiline diversioon”. Ning kui veebruaris 1974 tuleb Tallinnas esimene üleliiduline(!) orelimuusika festival „Bach ja 20. sajandi muusika”, on muusikaajakirjanik ja oreliarmastaja Ivalo Randalu see, kes paneb meile kilgi pähe teha sellest sündmusest täispikk muusikafilm. Et katsume siis sedapidi orelist rääkida. Küll teatava kriuksuga, aga Eesti Telefilm laseb veebruaris 74 tõesti käiku 30-minutilise „kontsertprogrammi” orelifestivalist. Endastmõistetava kohustusega see programm üle anda ka üleliidulisse telelevisse, st venekeelsena. Aga Neulandi filmirühm („taidlusgrupp”) tähendab probleeme (ja Telefilmi juhid teavad seda) ning kui Telefilmi toimetus vaatab aprillis esimest korda nn musta varianti, on kohe selge, et nii kergesti nad sellest loost ei pääse. Sest jahmatavalt suur osa võetud filmimaterjalist on praak! Vene negatiiv lihtsalt ongi niisugune, tujukas kui tite tagumik. Kuid võtted on suuresti ju nn sündmusvõtted, avalikud kontserdid Filharmoonia saalis, mida korrata ei saa. Teisalt, kokku tulnud kolleegid kiidavad tehtud poolikut tööd. Mati Põldre:  „Läheneb parimatele BBC filmidele.” Rein Maran: „Tegemist on muidugi filmiga, mitte kontsertprogrammiga. Kogu lugu vapustas.” Jüri Müür: „Mõeldud inimestele, kes mõistavad muusikat, film lähendab traditsiooniliselt kõrgeks peetud orelimuusikat. Väga meeldis, et põhimõtteliselt puuduvad kuulajad. Olen tänulik…” Telefilmi peatoimetaja Endel Haasmaa: „Mind võlus film jäägitult.” Muidugi on ka kriitilisi jutte, sest ennekõike hakkavad ju hindajad, nagu tavaliselt,  omaenda filme kokku panema, kuid üldmeeleolu on heatahtlik. Uskumatu küll, aga meile antakse juurde 20 minutit ja lisavahendeid juurdevõteteks ning montaažiks. Samas, me oleme juba filmimas järgmist lugu Lepnurmest ja vanadest orelitest, millest on juttu siinses  „Fotonurgas” nr 19. Minu suur vabandus vales järjekorras ilmale tulnud orelialbumite tõttu. Süüdi suuresti „tehnilised põhjused”… Olen siia albumisse kokku pannud pilte nii orelifestivali päevadest kui ka teistest võtetest professor Lepnurme ja Rolfi Uusväljaga. Enamik on üles võetud Filharmoonias, kuhu saali direktor lubab meid kontserte filmima vaid ülikondades ja lipsustatult! On päevi, mil filmime korraga kolme saalikaameraga. .rbs_gallery_6391046a73e50Spinner{ margin: 50px auto; width: 50px; height: 40px; text-align: center; font-size: 10px; } .rbs_gallery_6391046a73e50Spinner > div{ background-color: #333; height: 100%; width: 6px; display: inline-block; -webkit-animation: rbs_gallery_6391046a73e50-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; animation: rbs_gallery_6391046a73e50-stretchdelay 1.2s infinite ease-in-out; } .rbs_gallery_6391046a73e50Spinner .rbs_gallery_6391046a73e50Rect2 { -webkit-animation-delay: -1.1s; animation-delay: -1.1s; } .rbs_gallery_6391046a73e50Spinner .rbs_gallery_6391046a73e50Rect3 { -webkit-animation-delay: -1.0s; animation-delay: -1.0s; } .rbs_gallery_6391046a73e50Spinner .rbs_gallery_6391046a73e50Rect4 { -webkit-animation-delay: -0.9s; animation-delay: -0.9s; } .rbs_gallery_6391046a73e50Spinner .rbs_gallery_6391046a73e50Rect5 { -webkit-animation-delay: -0.8s; animation-delay: -0.8s; } @-webkit-keyframes rbs_gallery_6391046a73e50-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { -webkit-transform: scaleY(0.4) } 20% { -webkit-transform: scaleY(1.0) } } @keyframes rbs_gallery_6391046a73e50-stretchdelay { 0%, 40%, 100% { transform: scaleY(0.4); -webkit-transform: scaleY(0.4); } 20% { transform: scaleY(1.0); -webkit-transform: scaleY(1.0); } } 001002003004005006007008009010011012013014015016017018019020021022023024025026027028029030031032033034035036037038039040041042043044045046047048049var rbs_gallery_6391046a73e50 = {"version":"3.1.5","id":6692,"class":"id6692","roboGalleryDelay":1000,"mainContainer":"#robo_gallery_main_block_rbs_gallery_6391046a73e50","loadingContainer":"#rbs_gallery_6391046a73e50-block-loader","loadingContainerObj":"rbs_gallery_6391046a73e50-block-loader","columnWidth":"auto","columns":3,"resolutions":[{"columnWidth":"auto","columns":3,"maxWidth":960},{"columnWidth":"auto","columns":2,"maxWidth":650},{"columnWidth":"auto","columns":1,"maxWidth":450}],"lightboxOptions":{"gallery":{"enabled":true,"tCounter":"%curr% of %total%"}},"overlayEffect":"direction-aware-fade","boxesToLoadStart":12,"boxesToLoad":8,"waitUntilThumbLoads":1,"LoadingWord":"Loading...","loadMoreWord":"Load More","noMoreEntriesWord":"No More Entries","horizontalSpaceBetweenBoxes":15,"verticalSpaceBetweenBoxes":15,"lazyLoad":1,"wrapContainer":"#robo-gallery-wrap-rbs_gallery_6391046a73e50"};

  • LÄNIKU MINOOR JA KUKERPILLIDE MAŽOOR
    on 30.11.2022

    „Marju. Südame kutse”. Režissöör ja monteerija: Urmas E. Liiv. Operaatorid: Madis Reimund, Ants Martin Vahur ja Urmas E. Liiv. Kunstnik: Pille Ernesaks. Tegevprodutsent: Dmitri Amirzjanov. Muusikaline kujundaja: Tiit Kikas. Helioperaatorid: Rein Fuks ja Marko Sein. Heli järeltöötlus: Kaspar Kosk ja Tiina Andreas. Dokumentaalfilm, portreefilm, kestus 80 min. ©Kriim. Esilinastus: 7. IX 2022 televisioonis, ERR.   „Kukerpillide rapsoodia”. Režissöör, stsenarist, peaprodutsent ja monteerija: Raimo Jõerand. Operaatorid: Kullar Viimne ja Raimo Jõerand. Helirežissöör: Harmo Kallaste. Helioperaator: Mart Kessel-Otsa. Heli järeltöötlus: Uku Toomet. Muusikadokumentaal, kestus 58 min. ©Axelsberg. Esilinastus: 7. IX 2022.   Septembri alguses esilinastusid kaks muusikadokumentaali, millega tähistati juubeleid: Urmas Eero Liiv tegi Marju Läniku 65. sünnipäevaks filmi „Marju. Südame kutse” ja Kukerpillide 50. sünnipäeva puhul valmis Raimo Jõerannal „Kukerpillide rapsoodia”. Mõlemad on omamoodi teekonnafilmid. Lisaks sellele, et rännatakse ajas ja tehakse tagasivaateid oma muusikuteele, ollakse mõlemas filmis ka sõna otseses mõttes teel: Länik oma isikliku auto roolis ja Kukerpillid bändibussis, mõlemad sõitmas esinemiselt esinemisele. Nii Liiv kui ka Jõerand on üritanud oma kangelasi võimalikult ehedalt avada, kuid režissööri hoiak ja kaamera vaatepunkt on kahel filmil üsna erinev, esmapilgul lausa vastandlik. Priit Pullerits küsib oma arvustuses: „Kas aeg on naisartistide vastu armutum kui meesartistide vastu?”1 ja jätab sellele vastamata. Nende kahe filmi võrdlus annab lihtsaks vastuseks „jah”, aga süüdlane ei ole siin mitte aeg, vaid ikka režissöörid ja nende valikud. Urmas Eero Liiv ütles: „Minu eesmärk oli teha üks positiivne, hea ja hell film.”2 Pean tunnistama, et selle helluseni jõudsin alles filmi teistkordsel vaatamisel, kui lõpukaadrites kõlav instrumentaalsaateta „Otsin sinu kaugeid silmi” ja droonikaadrid mööda teed kõndivast Länikust hakkasid tõepoolest mõjuma eraldi sõnumina, aidates distantseeruda kõigest eelnenust, mis näis rõhutavat peategelase kaotusi ja kurbust, kulmineerudes tantsunumbriga laulule „Jää kauaks mu juurde” (tantsuvideo lavastajaks on märgitud UEL, ilmselt siis režissöör ise?). Neid valikuid ei saa režissöörile ette heita, kuid kohati tundus see tendentslik ja kistud, nii et jäi üle vaid imetleda, kui väärikalt lauljanna ise režissööri seatud lõksudest ja provokatsioonidest välja tuli. Erinevalt Kukerpillide-filmist, kus kaamera hoidus veidi kaugemale, et vanad väärikad mehed saaksid muusika kohta huvitavaid mõtteid vahetada, sundis Liiv Länikule pidevalt peale lärmaka ja kohati läbuse konteksti ja lasi tal rääkida oma elu glamuursetest kõrghetkedest justkui minevikuvormis. Vindi keeras peale Läniku isa surmaga seostatud „Jää kauaks mu juurde”, millele järgnes justkui lohutuseks teade presidendi teenetemärgist. Alles päris lõpus, Sergei Manukjani ja Henry Laksi imeilusa „Silmade” laulu ajal rebis Länik end kogu sellest eelnevast slepist päriselt lahti, andes aimu sellest, kes ta tegelikult on või millised on olnud ta pärisunistused. Nagu öeldud, pääses see mõjule alles teistkordsel vaatamisel. Kui selline tajude orkestreerimine teel lõpptulemuseni oli teadlik, siis on tegemist tõepoolest hella filmiga, kuid see hellus saavutati kohati robustsete vahenditega. Jõeranna läbivalt aupaklik kaamerasilm „Kukerpillide rapsoodias” kaldus seevastu kohatiste kunstiliste lisandustega murendama üldistusjõudu, mille Kukerpillid ise oma vestlusega suurepäraselt saavutasid. Püüan oma väiteid mõningate näidete varal põhjendada. „Marju. Südame kutse”, 2022. Režissöör Urmas E. Liiv. Teekonnafilmis kohtub peategelane erinevate vastutulijatega. Neis kokkupuudetes sünnivad intriigid, konfliktid, tegelased saavad kas millegi võrra rikkamaks või kaotavad midagi. Ma ei püüa väita, et Liiv on meelega tahtnud Länikut kuidagi lolliks teha — tahan loota, et neid misanstseenilisi püüniseid on ta oma portreteeritava teele veeretanud just selleks, et näidata, kui kindlakäeliselt lauljanna nendega hakkama saab. Kuid sellise respekti olemasolu korral tahaks ometi küsida, kas ei oleks oma kangelast saanud avada veel ka senitundmata külgedest. Milleks näidata, kui hästi-halvasti hoiab teenekas kunstnik oma diivakuvandit, kui ta on võib-olla tegelnud ka paljude muude asjadega. Dokumentalistina püüdis Liiv Länikut asetada olukordadesse, mis tooksid esile tema haavatavuse, paneksid libastuma või avaksid olukordade karikatuurse poole. Selles mõttes on Liivi kaamerasilm loovam ja aktiivsem kui Jõerannal, kes ei provotseeri Kukerpille, vaid laseb neil ise avaneda ja sealjuures kasvada, integreerida endasse kõik teel kohatud mõjutused. Lauljanna elurännak on samas justkui seotud kaotusvaluga. Kukerpillid püsivad stabiilses kõrgvormis ja jooksevad viiskümmend aastat maratoni, muutudes koos ajaga ja üha rikastudes. Liiv aga näitab Läniku puhul kontrastselt, mis oli enne ja mis on nüüd. Länikut võrreldakse tema endaga erinevatel eluetappidel, Kukerpille võrreldakse aga üksnes igaviku perspektiivis. Liivi filmi tugevuseks on kohati teravmeelsed kontrastid, mis toovad esile teesi ja antiteesi, puuduseks aga see, et ei lasta tekkida sünteesil. Kukerpillidel lastakse nii rahulikult toimetada, et selles kulgemises jõuavad nad ka ise sünteesini, režissööri mõningad näpuosutused mõjuvad seejuures isegi üleliigsena. Näiteks näidatakse kohe „Südame kutse” alguses vastu valgust karikakraõit ja Liiv küsib, kellega veel rääkida, millele Länik vastab, et ta ise tunneb ennast kõige paremini. See annab kätte filmi läbiva teema: ta ongi üksildane inimene ning pere- ja armuõnne asemel on tema elutööks 2017. aastal kuulajaküsitluse kaudu välja valitud „saja aasta hitt” „Karikakar”. Selle avadialoogi taustal näidatakse Länikut profiilis, taevasse vaatamas; droonikaadrites näeme teda aga ülalt alla, täpikesena tee peal kõndimas. Tal oleks justkui unistused ja reaalsus, minevik ja olevik, taevane ja maine pidevas vastuolus — Liiv näitab neid vastanditena ja kogu aeg teise vaatepunktist. Ta rõhutab, kuidas Marju pärisosaks on alati olnud lava ja selle nimel on ta loobunud ka pereelust; peaaegu igal laulukaadril on filmis kaks versiooni: kunagine, millele kuulajaskonnaks kuuendik maakerast, ja praegune, kus publikuks purjus jõmmid. Lihtsaid eesti inimesi publikuna näidatakse mõlemas filmis, kuid kui Jõerand rõhutab kirikutrepist üles ronivad armsaid vanainimesi, siis Liiv näitab lärmakat seltskonda. Länik räägib, kuidas tal ei ole olnud kõrval õiget partnerit ja nii on ta teise inimese asemel õppinud toetuma vaid iseendale. Ta vaatab taevasse ja taevast vaadatakse teda. Üksindus on suhteline mõiste. Liiv rõhutab selle sotsiaalset poolust, kuid õnneks jätab film alles võimaluse, et Marjul on sellele oma tõlgendus. „Marju. Südame kutse”, 2022. Ansambel Vitamiin juulis 2021. Mait Maltis, Joel Steinfeldt, Peeter Vähi, Marju Länik, Rein Laaneorg ja Raul Sepper. Urmas E. Liivi fotod Niisiis, sellised kaadrid on peategelase suhtes esmapilgul vägivaldsed, kuid Liiv on jätnud neisse siiski võimaluse, et Läniku horisontaalne rännak võib avaneda ka vertikaalselt. Muidu tagasihoidlikult jälgiva pilguga Jõerand on jällegi kippunud niigi selge sisuga kaadris i-le lisatäppe panema, rõhutamaks just vertikaalsust. Kukerpillide-filmi üks rännakuliin on nende mullune kontserdituur „Kukerpillid kukega kirikutes”, teine on kohtumised heliloojatega juubeliplaadi „Akadeemia” jaoks; lisaks rändavad nad koos Lauri Õunapuuga kirjandusmuuseumi fono- ja kartoteekides, otsimaks oma repertuaari lätteid. Õunapuu ütlebki filmis, et kui supled rahvamuusika sees, siis hakkad ka pärimuskultuurist valima laule, mis on universaalselt ägedad. See Kukerpillide arhetüüpsus, nende vahetu arusaadavus, kuid samas igi­originaalsus on ju niigi rahva seas tänulikku äratundmist leidnud. Nõnda tekitab mingi kummalise dissonantsi koht, kus bänd laulab kirikus laulu „Täht su Setu maile”. See laul mõjub tõesti nagu luterlik koraal kaugemast kirikuloost, kusagilt sealt „Jumal, sul ligemal” kandist. Tegemist on siiski puhtakujulise algupärandiga Vello Toomemetsa ja Hando Runneli sulest ja sisuks mitte niivõrd Setumaa kui see, et pole vaja kummardada ebajumalaid ega maiseid institutsioone, vaid „täht su Setu maile / paistku ülevalt, / tähtsusetumaile / paistku heledalt”. Laul on kõnekas, Arne Haasma akordion kõlab kui harmoonium ning luteri kirik ja laul ise moodustavad terviku. Nii et Johannes Pääsukese dokumentaalkaadrid õigeusklikust Setumaast ja lisaks veel väljasuumitud luteri kiriku tornikukk ei lisa sinna midagi olulist, pigem tekitab müra ja jääb Kukerpillide vaikimisi tunnustatud universaalsuse taustal dubleerivaks illustratsiooniks. „Kukerpillide rapsoodia”, 2022. Režissöör Raimo Jõerand. Kihnu Virve (Virve Köster) ja Toomas Kõrvits. Pisut kunstlik on ka üleminek, kus Üllar Salumäe räägib Urvaste kirikus piiblitõlkest, kirikus lendab ringi lind ning algab Ike Volkovi ja Henno Käo laul „Üks poiss kadus linna kord õhtu eel…”, taustaks kaadrid Andres Söödi filmist „Draakoni aasta”. Selline maa- ja linnakultuuri vastandamine on Kukerpillide puhul samuti liialt lihtsustav. Kukerpillid on ERKIs sündinud bänd, nii nagu Päratrustki, ja Ike Volkov koguni endine Tallinna peaarhitekt. Kõnekas on bussis toimuv vaidlus selle üle, kas Kukerpillid on refräänibänd — Volkov kaasab oma argumentatsiooni Pink Floydi. Hiljem, juubelikontserdiks pilli häälestades ja sõrmi soojendades mängib ta omaette Led Zeppelini „Black dogi”. See Kukerpillide kogu rahvast liitev universaalsus ei tulene linna- ja maakultuuri vastandusest, pigem ühisosa tajumisest. Kui nad tegid oma 50. sünnipäevaks erinevate heliloojate lauludest plaadi nimega „Akadeemia”, siis meenutagem kas või nende 30. sünnipäeva albumit „Meie küla laulud” (näiteks Hendrik Sal-Salleri soome aktsendiga lauldud „Oi külad, oi kõrtsid”), mis rõhutab, et nad ei anna mingit põhjust nostalgiaks ja sentimentaalsuseks. „Kukerpillide rapsoodia”, 2022. Lauri Õunapuu, Ike Volkov ja Toomas Kõrvits. Kaadrid filmist Niisiis, ühteliitvad ja universaalsed Kukerpillid avanevad ise — seda liigselt rõhutama kippuvad kaadrid ennemini lõhuvad läbivat kujundisüsteemi. Läniku-filmi kontrastsed stseenid on oma taotluselt pigem kitsendavad ja madaldavad, kuid kohati sünnib neist just üllatuslikke lisatähendusi. On ka selliseid jaburamaid kaadreid, kus Liiv on tahtnud näidata, kuidas Länik käitub lavataguses lõõpiv-flirtivas melus endast põlvkonna jagu nooremate artistidega, näiteks Padise jaanitulel Trafficu trummari Borka tätoveeringuid uurides, Liivi enda produtseeritud meelelahutussaate „Duubel: Õhtune vahetus” kaadri taga Sepo Seemaniga nalja visates või ööklubi SEIF nostalgiapeol. Kõigis neis on natuke provokatsiooni ja natuke kurbust — võrdlused dokumentaalkaadritega vanade hittide esmaesitustest panevad tundma, et Länik vääriks midagi enamat —, nagu ka kaadrites, kus ta räägib, et ei vaja Eesti teedel GPSi, kuid järgmisel hetkel on nõutult ristteel. Või dialoogis Asva Viikingite küla helimehega, kellele undav kõlar ei näi olevat probleem. Või pärast Asva esinemist Kuressaare hotelli jõudes, kui näidatakse toa mõõtmeid. Liiv puänteerib neid kaadreid mõnuga. Viimati nimetatule järgneb näiteks Vitamiini „Kitsas” ja meenutus Vitamiini päevist, samuti sellest, kuidas Länik tahtis toona teha originaallugusid, kuid taustal kostab kaver „Taas löövad kellad”. Aga Länik on vapper, mitmel korral vaatab ta pärast hetkelisi tagasilööke kaamerasse ja ütleb: „Noh, täna siis nii”, või midagi sarnast. Samas on paljudel sellistel kaadritel varjatud saladus, mis hakkab tõeliselt kõlama alles filmi lõpupalas. Nii näiteks laheneb see GPSi lugu Marju võiduka päralejõudmisega turismitallu (nagu ta lahendab kindlakäeliselt ka intsidendid kogenematu meikariga ja udupäise parkimiskorraldajaga). Läniku eraelust rääkides kõneldakse põgusalt ühest Otepää suhtest, millele Länik eelistas karjääri Tallinnas, samuti Mati Vaarmannist, kellega aga loometeed pigem lahknesid. Mikk Targost räägitakse peaasjalikult loomingulises seoses ja paljud selle perioodi laulud olidki need suurimad hitid, mille tähelendu ka dokis meenutatakse. Peaaegu üldse ei mainita aga Lauri Laubret, kellega koos tehtud muusika (näiteks plaat „Ma uurin valgust”) ei olnud küll nii kuulsusrikas kui Mobile, Kontakti ja Vitamiini aeg, kuid muusikalises mõttes ilmselt põnevaim ja otsingulisim. Jääb mulje, nagu poleks see Liivile üldse tähtis olnud, kuid see, kuidas sellele perioodile vihjatakse, annab filmi lõpu taustal jälle võimaluse arvata, et neis väljenduvad protagonisti kõige salajasemad ja isiklikumad mõtted. Esinemine juubilarile turismitalus algab Läniku trepist alla laskumisega. Arvestades Liivi soovi otsida kontrastseid ja paradoksaalseid kaadreid, kus peategelane valgustatakse välja pisut karikatuurselt, on huvitav, et selle taustal ei kasutanud režissöör kuulsat stseeni Toomas Lepa filmis „Laulab Marju Länik” kõlanud laulust „Suvekuninganna”. Selle kaadri avataktid on hoopis Laubre laulust „Õnnelik maa”, ja seda vaid hetkeks, enesehäälestuseks, enne kui algab tantsulka „Süda silmades” saatel. Korraks vihjatakse ka Laubre lauludele „Kui oli tulek sul vabatahtlik” ja „Portree”, kuid suurema osa ajast on Liiv tahtnud, et Länik sorteeriks oma vanu pappkaste ning otsiks sealt fotosid ja ajaleheväljalõikeid oma kunagistest edetabelikohtadest. Nendest stseenidest jääb mulje, et režissööri soov oli Marju Länikut olevikus vähendada, naeruvääristada. Näiteks hetk, mil Länik näitab oma magamistoas plakateid ja palub vahetada tema taga olevat tausta, kuna see olevat liiga tühi. Liiv nõustub ja operaator vahetab kaamera kohta. Järgmises kaadris on Läniku selja taga natuke akent ja natuke seina. Aga see taust oligi tõesti sobivam, varjuderohkem ja reljeefsem, ning tänu sellele kukub kokku Liivi taotlus näidata peategelast pirtsaka naisartistina. Võib-olla oli kõik palju lihtsam. Vastu akent filmides tekib liiga palju tagantvalgust, mis jätab artisti näo pimedusse. Tänu Läniku ettepanekule olid hundid söönud ja lambad terved. Länikul on ilumeelt ja ruumitaju ning nii on tal lõppkokkuvõttes õigus ka kõigis neis pisut piinlikes olmesekeldustes, kuhu režissöör oma peategelase asetab. Muusikadokumentaalidel on alati valik, kas rääkida inimesest või rääkida muusikast. Kukerpillide liikmete kohta öeldakse kohe ja selgelt, et nad on muusikud, aga samal ajal arhitektid, disainerid ja dirigendid. Länik oleks justkui ainult laulja. Ma ei usu seda — ilmselt on Länik veel palju muud, aga sellest ei taha režissöör meile rääkida. Kukerpillid räägivad, kuidas neil pole ühtki minoorset laulu, samas kui Liiv on näidanud Läniku kulgu pigem nukrameelsena. Samas laseb Liivi kujundiloome Länikul end tõestada, režissööri seatud lõksud üle mängida. Jõeranna hoiak Kukerpillide suhtes on respekteerivam, mehed teevad enda üle nalja küll, kuid režissöör ei provotseeri seda. Vahest inspireerivaim selline vestlus oli Kihnu Virve jutt oma kohtumisest Päikesega ja Toomas Kõrvitsa reaktsioon sellele. Kuid ühe huvitava iroonia on Jõerand filmi ka ise sisse lavastanud: enamasti lastakse lauludest vaid katkendeid, kuid täies pikkuses tuleb „Akadeemia” plaadi pealt Vaiko Epliku pala „Klišeed”, taustal bändiliikmed treppidest lava poole ronimas, neid saatmas kontserdi produtsent Alo Puustak. Jah, Eplik teab, mis on klišeed, ja ka Kukerpillid teavad seda ning sellepärast neid armastataksegi. Läniku ja Kukerpillide populaarsuse retsept on üsna sarnane, aga ühe puhul näidatakse lõhestumist, teise puhul ühtsust. Läniku-film mõjub nukralt, möödunud heades aegades kinni olevana, aga Kukerpillid loovad uut materjali ja on muidu muhedad mehed, kes, NB!, laulavad ka kirikus. Võrdluses mõjub mõlema paatos liialdusena: Kukerpillid ei vaja edevust ja Länik ei vaja kaastunnet, aga meie vajame nende laule, need on osa meie identiteedist.   Viited: 1 Priit Pullerits 2022. Kahe maailma terav kontrast Läniku filmis kriibib hinge. — Postimees, 13. IX. — https://kultuur.postimees.ee/7604952/arvustus-kahe-maailma-terav-kontrast-laniku-filmis-kriibib-hinge 2 Kaspar Viilup 2022. Urmas Eero Liiv Marju Läniku portreedokist: tahtsin teha positiivse ja hella filmi. ERRi kultuuriportaal, 5. IX. 2022. — https://kultuur.err.ee/ 1608705853/urmas-eero-liiv-marju-laniku-portreedokist-tahtsin-teha-positiivse-ja-hella-filmi

  • POLIITIKAST TEATRIVAATAJA NAHA VAHEL
    on 30.11.2022

    Etendus on sündmus, kuhu — muu hulgas — minnakse lootuses saada mingil moel mõjutatud, liigutatud, võib-olla koguni raputatud. Kogetu võib naha vahele pugeda ka peaaegu märkamatult, ilmutades ennast alles hiljem, päevade või nädalategi möödudes. Kõige kehvem on lugu aga siis, kui etendus jätab täiesti külmaks. Halva õhtu üle võib vähemalt vihastada, nähtule vastu vaielda, veel tagantjärelegi kellelegi räntida, kui teatrist juttu. Seega ootame puudutust. Kuidas aga seda puudutust kirjeldada ja milline on selle tähtsus? Minu teatriteaduse magistritöö tegeles küsimusega, mil viisil kannab etendusel kogetu ühtlasi ka poliitilist tähendust. Töö oli suunatud küll etendusanalüüsi täiendamisele, kuid ehk võiksid selles kasutatud peamised lähenemised kunstile, poliitikale ja kehale huvitada kõiki, kes mingil moel kunstiga seotud on, sealhulgas vaatajat-kuulajat-kogejat.   Poliitika ja kunsti pingeväljal Võib-olla ei paista seos tajude ja poliitilisuse vahel esmapilgul kõige enesestmõistetavam: tajud on justkui midagi väga isiklikku, poliitilisus aga paistab kuuluvat ühiskondlikku sfääri. Sellele küsimusele liginen esmalt prantsuse filosoofi Jacques Rancière’i poliitika- ja kunstiteooria abil. Alustuseks tuleks mainida, et Rancière mõtestab mõiste „poliitika” radikaalselt ümber, nii et tavakasutuses tähendusest, riigiasjadesse või ühiskonnaellu puutuvast jääb see üsna kaugele. Tema käsitluses alustab meile üldtuntud arusaam poliitilisusest n-ö valest otsast, omistades poliitika kui teatud tegevuse neile, kes on selleks määratud, mis eeldab juba olemas olevat subjekti1. Teiste sõnadega: keskendudes neile, kes on määratud ühiskonna asjadega tegelema (poliitikud, lobistid vm) või kellel on õigus neis kaasa rääkida (kodanikud), jäetakse tähelepanuta see mehhanism, mille kaudu ühed või teised grupid, inimesed või tegevused üldse määratletakse ühiskonnas osalemiseks kõlbulikuna. Riigi asjadega tegelemine või võimu nimel kemplemine ei ole Rancière’i jaoks poliitiline, kuna „[p]oliitika on eeskätt sekkumine nähtavasse ja öeldavasse”2. Poliitilisuse olemuslikuks osaks on seega dissensus ehk „lõhe avaldumine tajutavas endas”.3 Nii tõuseb poliitilisuse juures keskmesse hoopis see, mida ja kuidas on võimalik tajuda, ehk tajutava jaotuskorra mõiste. Selle jaotuse abil on määratud nii tajutavate tõsiasjade teatud ühisosad kui ka liigendused, sealhulgas ajalis-ruumilised, ning see paneb paika näiteks selle, kes ja kuidas nähtava kohta rääkida saab või kellel ja mil viisil on võimalik selles jaotuses osaleda4. Sellist tajutava jaotuskorda aga, milles puudub igasugune tühimik või lisand (näiteks käsitledes teatud inimesi, keda kogukonna osana ei nähta, just nagu polekski neid selles kogukonnas olemas) ning mis väga hoolsalt välistab ükskõik millise teise tajutava jaotuskorra enda kõrval, nimetab Rancière police’iks. Seda mõistet ei tasu ajada segi igapäevaelust tuntud korrakaitseameti või millegi repressiivsega, pigem on Rancière’i mõistestikus tegu pehmete silmaklappidega, mis stiilis „Astuge edasi, siin ei ole midagi vaadata!” toonitavad üheainsa tajutava jaotuskorra enesestmõistetavust.5 Nõnda asetuvad tajud Rancière’i jaoks poliitilise sfääri keskmesse. Etenduse poliitilisust analüüsides saab Rancière’i käsitlusest lähtudes küsida, milliseid tajusid soodustatakse, milliseid eluviise näidatakse, kellele ja mil viisil antakse hääl. Erimeel on oluline, et ühiskonna tegelikku ambivalentsust ühesesse vormi ei surutaks — viimase tagant paistaks police’i mehhanismi vaigistav käsi. Kas see aga tähendab, et teatris avaldub poliitilisus vaid tegelaskujude polüfoonias või ebamugavatele teemadele osutavas sisus? Tavapäraselt peame poliitilisuseks kunstis seda, et teos või sündmus tegeleb ühiskondlike teemadega. Rancière’i jaoks tugineb see ootus mimeetilisel mõjumudelil, mis tähendab usku kontiinumisse kunsti pakutud tajuliste vormide ja selle vahel, kuidas need vastuvõtjat mõjutavad — see pole aga sugugi üksühene protsess6. Selle asemel tasuks pöörata pilk poliitika ja kunsti ühisosa poole, leiab Rancière — mõlemad on „dissensuse vormid, mis kujundavad ümber tajutava ühiskogemust”7. Seega peitub kunsti mõju eelkõige esteetilises mõjumudelis, st poliitiliseks saab pidada kunsti sel juhul, kui „igasugune kindel suhe kunstniku kavatsuse, kunstile mõeldud paigas esitatud meelelise vormi, vaataja pilgu ning kogukonna seisundi vahel on peatatud”8. Poliitilisena mõjuv kunst põimib enesesse erisuguseid loogikaid, tuues esile seda, mis muidu varjatuks jääb, ning loob uusi seoseid, et „tekitada rebendeid tajude tundlikus koes ja afektide dünaamikas”9. Seega tõuseb sisu kõrval esile hoopis vaataja tajuline kogemus. Rancière’i kunstikäsitlus kõlab kokku itaalia filosoofi Paolo Virno omaga, kes samuti ei pea poliitiliseks kunsti, mis tegeleb ühiskondlikuga ainuüksi oma sisus. Oluline on hoopis pakkuda uusi tajulisi vorme, Virno sõnadega „elamise ja tundmise viise”, ning just sellistes vormiuuringutes kohtuvadki (näiteks) radikaalsed sotsiaalsed liikumised ja avangardluule10. Kunsti poliitilisuse mõtestamine tajutava jaotuskorra mõiste abil tõstab tajude kõrval iseenesestmõistetavalt fookusesse ka keha. Poliitikafilosoof Laura Quintana toob välja, et Rancière’i poliitikakäsituste kommentaarides tuuakse harva välja see, kui olulist rolli keha viimase jaoks emantsipatsiooni juures mängib11. Nii nagu ei ole Rancière’i käsitluses õige tekitada intellektuaalsete ja manuaalsete tegevuste hierarhiat, kuna ka viimastes on intellektuaalne potentsiaal juba olemas, põhinedes samamoodi „jälgimisel, võrdlemisel, kombineerimisel, tegemisel ja selle märkamisel, kuidas midagi on tehtud”12, nii nõuab intellektuaalse emantsipatsiooni mõiste tema jaoks ühtlasi ka korporeaalset muutust: poliitiline tegevus tähendab „ükskõik mida, mis liigutab keha sellele määratud kohast või muudab koha sihtkohta”13. Keha pole Rancière’i jaoks seega pelk mõistust ümbritsev mateeria, mida allutavad sotsiaalsed suhted, vaid see on intellektuaalsest sfäärist lahutamatu. Kehakäsitust, mis astub eema­le lääne mõtteloos valitsevast dualistlikust keha-vaimu eraldusest, võiks aga omakorda pidada Rancière’i mõttes poliitiliseks, kuna see toob esile ontoloogiad, mida kristlik-kartesiaanlik vaade on kolonialistlikult vaigistanud. See ei ole sugugi tähtsusetu samm, vaid avab prao, uurimaks lähemalt seda, mida me oma igapäevase kehalise maailmas olemise kaudu teada saame. Kuhu võiks aga viia keha (mitte sugugi väikese) rolli tunnistamine mõtlemise juures ja kehaliste tajude võtmine täieõiguslike infoallikatena?   Tajude trajektooridest  Käsitus kehast, mida ei saa intellektuaalsest tegevusest ega ka teistest ümbritsevatest (inim- ja mitteinim)kehadest eraldiseisvana vaadelda, avab võimaluse lõimida rancière’ilikku lähenemist etendusele afektiteooriaga. Afekti mõiste on kanda kinnitanud muu hulgas näiteks kehauuringutes, kultuuriteoorias, feministlikus ja kvääriteoorias. Lai kasutusala on aga vaid üks põhjus, miks mõiste sisu osas väga tugevat konsensust ei ole ning miks seda ei soovitagi eriti paika panna. Afektiteooria esimese lugemiku eessõnas on koostajad püüdnud siiski leida ettevaatlikku, eri käsitusi ühendavat kokkuvõtet, mõistes afekti kui „jõu või kokkupuute jõudude sünonüümi”, mis on „ühtaegu nii intiimne kui ka impersonaalne”14. Mõiste täpse sisu otsimisest tähtsamaks peetakse aga hoopis seda, kuidas afekt toimib, ning kohalolu viisi edasiandmist15. Selle näitena võib tuua antropoloog Kathleen Stewarti tööd, kes annab igapäevaelus toimivaid afekte edasi nende poeetilise kirjeldamise kaudu, otsides „survepunkte ning tähelepanu ja seotuse vorme”16. Stewartit on peetud teadusliku ja poeetilise kirjutuse lõimimise tõttu lausa n-ö poeetilise pöörde teerajajaks17. Üheks oluliseks vaidluspunktiks afektiteooria sees on siiski küsimus, kas afekti tuleks näha emotsioonidest ja võib-olla kognitsioonistki eraldi või hoopis nende osana18. Nõustun siinkohal feministliku ja kvääriteooria arusaamaga, et kognitsioonieelsena nähtud afekt jätab tähelepanuta näiteks selle, kuidas afektid ühiskonnagruppide marginaliseerimise juures toimivad. Näiteks kirjutab feministlik mõtleja Sara Ahmed, et „[e]motsioonid ei ole „järel-mõtted”, vaid kujundavad selle, kuidas maailmad liigutavad kehi, milles viimased elavad”19, mõtestades näiteks õnnelikkust mitte kui tunnet, vaid kui inimesi teatud objektide poole suunavat nähtust20. Selline suunatus jätab inimese, kelle jaoks mõne õnneobjekti lubadused ei toimi (näiteks kvääri, kes ei sobitu heteronormatiivse perekonna õnnelikkuslubadusega), omamoodi afektivõõrikuks21. Senisest võib ehk jääda mulje, et afektiteooria on omamoodi ilukirjanduse poolõde, aga eelkõige on afektiteooriast kantud analüüs seotud ühiskondlike nähtustega. Esiteks avab keha käsitlemine spinozalikult „oma võime kaudu mõju(ta)da ja olla mõjutatud”22 tee nägemaks keha mitte enam kui kartesiaanlikult tumma mõjude vastuvõtjat, vaid aktiivselt teiste kehadega suhestuvat kokkupuudete sõlme. Seega võiks afektiteooria jõuõlg peituda „generatiivses, pedagoogilises müksus, et keha saaks veelgi tundlikumaks maailma kuuluvaks liideseks”23, milles keskenduda käesoleva hetke võimalustele ja intensiivsusele24. Ehkki afekti ei tasu ka liialt vabastavana käsitleda — nii nagu poliitikateadlane Brigitte Bargetz vahendab feminismiteoreetiku Clare Hemmingsi kriitikat, justkui looks afektiivse agentsuse romantiseerimine illusiooni valiku olemasolust —, pakub afekti mõiste siiski viljaka võimaluse vaadelda „viise, kuidas afekt on põimunud poliitika ja majanduse kudedesse, ja seega seda, kuidas emotsioone kasutatakse poliitiliselt soo, seksuaalsuse, rassi ja klassi mobiliseerimiseks25. Ühtlasi sobib afekt ka ran­cière’ilikus võtmes poliitilisuse avamiseks. Brigitte Bargetz toob välja, et ehkki Rancière ise emotsioonidest otseselt ei räägi, mängivad ka need tajutava jaotuskorras rolli ning aitavad näiteks mõelda viisidest, kuidas afektide kaudu arvatakse kedagi mõne koosluse osaks või sellest välja või kuidas eristused ja ühisosad toimuvad ka selle alusel, kelle tunded sobivad prevaleerivasse tajutava jaotuskorda ja kelle omad mitte26. Nagu kirjutab Kathleen Stewart, peitub „afektide olulisus neis intensiivsustes, mida nad ehitavad, ja selles, milliseid mõtteid ja tundeid nad võimalikuks teevad”27.   Kleepuvast etendusanalüüsist Etendusanalüüs on teatriuurimise distsipliin, milles käsitletakse lavastust võimalikult laiahaardeliselt, keskendudes nii etenduse komponentidele kui ka kogutervikule28. Lisaks n-ö binokulaarsele lähenemisele ehk semiootilise ja fenomenoloogilise meetodi põimimisele, mis tähendab kõige lihtsamalt öeldes etenduse komponentide analüüsimist nende tähenduse kaudu, unustamata sealjuures etenduse ja selle osade meelelist mõju (või vastupidi)29 arvestatakse etendusanalüüsis tänapäeval ka laiemat konteksti, millesse lavastus paigutub: kultuurilist, sotsiaalset vm30. Afektikäsituste fookus protsessuaalsusel loob hea pinnase, millelt käsitleda etendust, mis on sama põgus ja käest libisev nagu afekt ise. Kuidas aga afektiteooria etendusanalüüsi teiste lähenemisviiside sekka paigutub ning kuidas seda täpsemalt rakendada? Afektil põhinev analüüs seisab üsna lähedal fenomenoloogiale, kuna mõlema puhul on fookus eelkõige tajudel. Seetõttu kõrvutan just neid lähenemisi. Uurimisobjektid on neil küll erinevad: fenomenoloogias uuritakse taju struktuure ehk seda, kuidas inimene asju kogeb31, sellal kui eelkognitiivsusele keskenduv afektiteooria uurib intensiivsuste ringlust kehade vahel ning feministliku ja kvääriteooria kasutuses afektiteooria keskendub afekti abil võimu, agentsuse ja kehalisuse ümbermõtestamisele32. Nii fenomenoloogias kui ka afektiteoorias usaldatakse meeleandmeid, seistes vastu kartesiaanlikule keha-vaimu eristusele, ning kirjeldatakse võimalikult täpselt tervikut, kuna ümbritsev mängib vastuvõetava juures suurt rolli. 20. sajandi teise poole jooksul on fenomenoloogias liigutud eemale püüdlustest tajustruktuure universaliseerivalt mõtestada33, nii et kultuurilist konteksti, sugu, rassi vm arvestatakse mõlema puhul. Kuid afekti mõiste annab pigem tööriista selle viisi mõtestamiseks, kuidas emotsioonid ja intensiivsused etenduse jooksul kehade vahel liiguvad. Sara Ahmed käsitab afekte kleepjana; nende külge jäävad kinni „sidemed ideede, väärtuste ja objektide vahel”34. Ehkki ka teatrifenomenoloogia abil etendusele lähenev teatriuurija või kriitik võib analüüsi juures võtta arvesse konkreetseid kehastumise tingimusi, nagu sugu, rass, vanus, kehalised iseärasused ning trajektoorid, mida need tingimused kehadele selles ajahetkes võimaldavad või keelavad, on afektiteooria fookus sellele konkreetsem, andes ühtlasi tööriistad nii tugevate emotsioonide kui ka vaevumärgatavate kehade vahel liikuvate intensiivsuste toimemehhanismide analüüsimiseks. Afekti mõiste abil etenduskogemuse mõtestamine annab selle paratamatule subjektiivsusele laiema raamistiku, sidudes kehas ja kehal toimuvad reaktsioonid nii konkreetses ruumis kui ka ühiskonnas toimuva afektide ringlusega. Kui afektiteooria siduda omakorda Rancière’i poliitika- ja kunstikäsitlusega, siis saame tulemuseks sellise lähenemise teatrile, ent miks mitte ka muudele kunstinähtustele, mis tegeleb analüüsis süvitsi sellega, millisel viisil on üleüldse võimalik maailmast mõelda ja rääkida või kuidas tunda — ning seda ka teatris.   Kolm (tundelist) postkaarti Eelneva teooria praktikas rakendamiseks analüüsisin kolme etenduskogemust, sidudes Rancière’i käsitluse ja afektiteooria mõisted eesmärgiga tuua tajulisuse kaudu esile etenduse poliitiline tasand. Valisin nendeks Karl Saksa „Planet Alexithymia”, Karolin Poska „Sinu nirvaanale” ja Sveta Gri­gorjeva „Fakerzi”, kuna etenduskunsti või tantsu analüüsides eelistatakse nende narratiivi vältiva sisu tõttu tihti muljelist, teatrifenomenoloogilist lähenemist, mina aga soovin näidata, et lavastustes (või ka stseenides), mis sisu poolest ühiskondlikuga tegelda ei pruugi, võib peituda laiem, poliitilisse sfääri kuuluv tähendus. Siit aga ei järeldu, nagu sellist analüüsi poleks võimalik sõnalavastusteatri etendusele rakendada. Kui magistritöös analüüsisin iga lavastuse aja- ja ruumikasutust, etendusolukorra raamistust ja kehalist mõju vaatajale, siis siia valisin igast lavastusest üks-kaks aspekti, mida lähemalt käsitleda. Seega pole tegu otseselt etendusanalüüsiga, pigem saadan etendustelt paar postkaarti mõne kinnipüütud hetkega. Ning pelgalt postkaardi järgi otsustades, nagu teame, on mulje sihtkohast tugevalt moonutatud.   Esimene postkaart. Karl Saks, „Planet Alexithymia”35 Valgus publikuridade kohal kustub, etendus algab. Lavale jääb külm valgusvine, mis määrib hallikaks nii valge lavaruumi kui ka sealse ainsa objekti: sama heleda arstliku läbivaatuse tooli. Ootamatult vallandub publikusse vali monotoonne helimassiiv. Minutid mööduvad, ent hämarale lavale ei astu kedagi. Helides toimuvad muutused, vahel kõlavad need ootamatult valjult, siis jälle pehmemalt, toonid lainetavad ja kaovad, kuid peamine helikõrgus jääb samaks. Lava jääb endiselt tühjaks. Staatika ruumis muutub üha kõikehõlmavamaks, sama totaalseks kui heli meie peade kohal. Mõni vaataja niheleb, teine köhatab. Kas keegi ei tulegi lavale? Kas midagi ei hakkagi juhtuma? Järsku nõuab moonutatud hääl pingiridade kohal: „Kuula… nüüd… seda!” Järgneb minutijagu värelevaid piikse, mis võimendavad koos lavanurga hüljatud arstitooliga muljet äraspidisest kliinilisusest. „Kuula… veel!” nõuab nüüd hääl ning algab püüdlikult välja hääldatud sõnade ja kohmakate, kokkutraageldatud võõrkehadena mõjuvate lausetega kirjeldus külluslikust utoopiamaast. Alistun koletislikule häälele ja kuulan, vaimusilmas tekkiv lopsakas ja helge, ent veider maailm põrkumas tühja ja hämara lavategelikkusega. „Planet Alexithymia”. Alan Proosa foto Karl Saksa lavastuse „Planet Alexithymia” pealkirjale nime laenanud sündroom aleksitüümia tähendab „võimetust või raskusi oma emotsioone ära tunda või kirjeldada”36. Ehkki aleksitüümiakogemuse edasiandmisest lavastaja otseselt ei huvitunud37, pandi lavastuses suurt rõhku nii laval olijate kui ka publiku tajude piiramisele. Esimesed kakskümmend minutit pole laval kumbagi etendajat, nii et vahepeal koguni kottpimedas istuva vaataja tähelepanu püüavad vaid heli ja valgus. Ühelt poolt mängib see harjumuspärase etendusolukorra raamistikuga — kakskümmend minutit võib tunduda päris pikk aeg, kui enda meelest ollakse tulnud vaatama liikumispõhist etendust, ning see võib mõjuda talumatult igavalt, kuid tekitada ka küsimuse (võib-olla küll alles hiljem) selle kohta, mida me tavaliselt etendusolukorrast ootame. Kas avaneda võis alternatiivne tajutava jaotuskord, kus inimagentsus ei pea jääma etendaja rollis kesksele kohale? See võib anda maad ka valgusele või helile, mis omakorda võiks kõigutada (või tekkiva ebamugavustunde kaudu vähemalt teadvustada) meile sisse harjunud antropotsentristlikku maailmavaadet. Utoopiamaailma kirjeldamise ajal tekib mitmekordne tajuline dissonants. Maailma avatakse kogu selle meelelisuses, rõhudes näiteks värvidele, helidele või lõhnadele, või ka näiteks tuule puudutusele nahal. Ühelt poolt vastandub troopiliselt lopsaka ja peaaegu käegakatsutavalt sensuaalse maailma kirjeldus nii teksti edastava moondunud hääle kui ka minimalistliku lavakujundusega. Teine ebakõla tekib aga teksti enese sees, kus põrkuvad kujundirikas, ehkki kohmakas poeetiline keel ja entsüklopeediateksti meenutav deskriptiivsus. Selliste võtetega on publiku ja sõnadega ette manatava maailma vahele loodud pinge: see maailm asub justkui siinsamas, puudutuse kaugusel, ent jääb ikkagi võõra ja veidrana klaasi taha. Kuna teksti vorm on muu hulgas inspireeritud kolonialistide esimestest muljetest eksootilistest asumaadest, kandes endas distantsi kogetavaga ning üleküllastumust uuest ja võõrast, siis on selliste eksotiseerivate võtetega loodud ka publiku jaoks veider, veidi ebamugav pinge läheduse ja distantsi vahel. Samal ajal tuleb meeles pidada, et lavastuse pealkiri viitab psühholoogilisele nähtusele. Lavastaja võib ju väita, et aleksitüümiakogemuse vahendamisega ta ei tegele, kuid mingi hulk vaatajaid võis laval toimuvat siiski sellega seostada, eriti kuna esimestel etenduskordadel leidus Kanuti Gildi SAALi kodulehel infot peamiselt aleksitüümia kohta. Kliinilises, minimalistlikult valges ja tühjas lavaruumis toimuv kuuldemäng, mille sõnades maalitud lopsakus, värvid ja küllus koos sõnaseadmise kohmakusega on mõistetud tegelikule kehalisele kogemusele kättesaamatuks jääma, võib pealkirjaga seotud eelhäälestuse toel tekitada tahtmatu lisatähenduse, justkui esitataks teistsuguse maailmas olemise viisiga inimese kogemust millegi võõra, võib-olla eksootilisenagi — aga igal juhul Teisena.   Teine postkaart. Karolin Poska, „Sinu nirvaanale”38 Astume hämaratel treppidel ettevaatliku kobarana üksteise järel alla, etendaja Karolin Poska on juba ees ära läinud. Vaatan rohkem enda jalge ette kui ümberringi, seetõttu panen samm-sammult avanevas ruumis kõigepealt tähele kooruva värviga seinu enda ümber, seejärel tajun kaja ja valguse muutusest seda, et oleme sattunud üllatavalt avarasse ja kõrge laega ruumi, vist teise välisukse ette. Alles siis märkan, et Poska ootab meid juba, ning seda täiesti alasti. Kerge noogutus taburettide poole suunab meid istekohta valima, võtan koha eespool, et toimuvat paremini näha. Poska haarab väikeselt lauakeselt piimja vedelikuga täidetud kotikeste kõrvalt hambaharja ja -pasta ning hakkab hambaid pesema. Alasti hambapesu tundub selles kõledas ruumis ja teda jälgivate silmapaaride all lõikavalt intiimne, kodune sahkat-sahkat jääb ruumis veidralt kajama. Veidi aja pärast sülitab Poska hambapesujäägid ühte kotikesse, mille teiste juurde asetab. Mõistan järsku, mis teistes kotikestes on. Mul läheb süda pahaks. „Sinu nirvaanale”. Martin Buschmanni foto Karolin Poska soololavastus „Sinu nirvaanale” kujutab endast omamoodi intiimset rännakut Kanuti Gildi SAALi tagaruumides ja keldrisaalis — kitsaste treppide ja koridoride tõttu mahub etendusele vaid kaksteist külastajat, keda Poska sõnatult läbi ruumide ja kogemuste juhib. Etenduse rännakuvorm ja stseenides ilmnevad tugevalt afektiivsed momendid kallutasid ka siinset „postkaarti” kirjutama teistest rohkem minavormis. Lavastus tõukub argirituaalidest39, mille asetamine nii etenduse konteksti kui ka avaliku hoone ruumidesse kõlab kaasa Kathleen Stewarti käsitlusega tavalistest afektidest kui intiimsete elude ehituskividest, mis siiski algavad ja lõpevad avalikus sfääris40. Kirjeldatud stseeni alasti hambapesu näitlikustab väga tugevalt pinget, mis tekib argise ja intiimse tegevuse nende tavapärasest sfäärist välja tõstmisel. Rutiinne hügieenitoiming, mida võib tavaelus näha, aga ei jääda vaatama, on asetatud etendussituatsiooni, kus igapäevast korduvat liigutust jälgib tosin vaikivat silmapaari. Märkasin üllatusega, et hambapesu oli ebamugav, peaaegu piinlik vaadata — mitte alastuse, vaid ebamäärase tunde tõttu, et sellisel kaitsetul hetkel peaks inimese rahule jätma. See tunne lahtus peagi, kui Poska ruumis ja inimeste nägudel rahulikult ringi rändava pilguga vastupidise jõuvahekorra kehtestas. Järsku olime minu silmis hoopis meie teolt tabatud veidrikud, kelle perversse uudis­himu etendaja oma julgustava pilguga välja paistis vabandavat. Kes teab, kui kaua kotikestes seisnud vee, hambapasta ja sülje segu ei ole pealtnäha just kuigi šokeeriv ega transgressiivne; seetõttu olin oma oota­matult tugevast reaktsioonist üsna üllatunud. Siin tundus peituvat Julia Kristeva abjektsioonikäsitluse omal nahal kogetud näide. Abjektsus tähistab Kristeva mõistestikus seda, „mis rikub mingit identiteeti, süsteemi või korda. Mis ei pea kinni piiridest, kohtadest, reeglitest.”40 Kuna puhastumise hinnaks on kehast tõugatud mustus, siis peitus siinse stseeni afektiivne jõud selles, et hambapesust järele jäänud „mustust” ei peidetud silma alt ära, vaid see jäi kõigile vaatamiseks. Puhtusest eraldatud jääk peab alati jääma peidetuks, muidu see paljastab eraldamisvõtte mehhaanika. Sel viisil peitub tugevas kehalises reaktsioonis pisikestele minigrip-kotikestele viide puhtuse ja mustuse vahekorra segamise tabule.   Kolmas postkaart. Sveta Grigorjeva, „Fakerz”41 Lavaruumi poolitavale kõrgemale platoole on seitse tantsijat koondunud piklikuks, aeglaseid liikumisi kätkevaks inimkonstruktsiooniks. Ülejäänud ruum on hämar, ent tantsijad on sooja valguse poolt välja valgustatud. Kehad on üksteisega kontaktis, liiguvad üksteisel edasi, toetavad üksteist, ent samal ajal jääb nende vahele piisavalt õhku, et mõista: selle stseeni taga on palju füüsilist pingutust. Meditatiivne, new age’ilik muusika vuliseb üle aeglaste, puudutusele keskendunud liigutuste, ning mingil hetkel hakkab mu arusaam parasjagu toimuvast pingutusest tuhmuma, kaduma hakkab koguni võime tantsijaid eristada. Pead kaarduvad üha kuklasse ja langevad taas, seljad kumerduvad, jalad ja peopesad sirutuvad taeva poole, kuni usjas moodustis paistabki hakkavat elama oma elu, lainetab aeglaselt, on pidevas liikumises, kuid seisab ometi paigal. Käed ja jalad, torsod ja pead on kaotanud oma omanikud ja sulavad liikumisest pakitsevasse ühisesse organismi. „Fakerz”. Kris Moori foto Sveta Grigorjeva tantsulavastus „Fakerz” on loodud seitsmele etendajale, mis on eesti nüüdistantsu kontekstis silmapaistvalt suur trupp. Siinkohal tuleb mainida, et kuna tegutsesin lavastuse juures dramaturgina, ei toimu analüüs eelmiste lavastustega päris samadelt alustelt — olen kursis eeltöö protsessidega ja näinud nii proove kui ka etendusi korduvalt. Oma teadmisi välja lülitada ei saa, ent analüüsi lähtepunktiks on siiski publiku seas istudes tekkinud tajud. „Fakerz” on lavastus, mille loomeprotsessi üheks alusprintsiibiks on olnud huvi liikumispraktikate lahtimuukimise vastu neid „võltsides, häkkides, remiksides”41. Liikumisstiilide ja -praktikate muukimise eeltööks koguti nende kohta ühiselt märksõnu, mida iga tantsija saab hiljem improvisatsioonis oma liikumisele kohandada. Lavastuses peidus olev teadmiste edasiandmise küsimus haakub tugevalt Rancière’i ideedega, kelle jaoks jätab kellegi kõrgemalt positsioonilt õpetamine tähelepanuta intellektide olemusliku võrdsuse, kus igaüks on võimeline ennast harima42,43. „Postkaardil” kirjeldatud stseen mõjub veidra seguna intiimsusest, erootilisusest ja pühalikkusest, ja tõepoolest, siinset liikumist kandev algimpulss on ühiselt häkitud-remiksitud kamasuutra. Ühel hetkel just nagu tuttavlik ja midagi meenutav, ent juba järgmisel senisesse arusaama mittesobituv liikumine ergutab vaataja tähelepanu. Tähendus ujub käest ja avab igas hetkes võimalusi erinevateks tõlgendusteks, nii nagu ka afekt kujutab Brian Massumi järgi eelkõige igas hetkes peituvat potentsiaali liikuda ükskõik mis suunas44. Seitsme tantsija liikumise justkui ühiseks kehaks sulandumises on võimalik näha keha kui teistesse põimitud võrgustiku mitte ainult visuaalset, tugeva afektiivse laenguga väljendust, milles keha on „samavõrra endast väljas, kui see on enda sees (—), kuni lõpuks sellised kindlad eristused lakkavad lugemast”45. Helide ja aeglase sümmeetrilise liikumise koosmõju viib mu pika stseeni jooksul mõnel hetkel transisarnasesse seisundisse, vähemalt senikauaks, kuni mõni ootamatu takerdus sellest välja ei raputa. Tantsijate enese- ja grupitunnetuse taga peitub töö somaatiliste meditatsioonipraktikatega; samuti kuulub lavastuse tööriistakasti Daniel Blanga Gubbay käsitlus liikumisest kui millestki, mida ei pea nägema tantsija individuaalsuse väljendusena, vaid millel võib olla omaenda elu46. Liikumine liigub ennast ilmutavate kehade autonoomse ja võrdse partnerina, see aga avab juba pelgalt mõtteharjutusena ruumi harjumuspärase tajutava jaotuskorra nihkeks, post-antropotsentristlikuks harjutuseks jagada maailma mitteinimestega.47   Tajud tagasi au sisse! Kunsti poliitilisuse käsitlemine Ran­cière’i poliitikamõtte kaudu vabastab teose (näiteks etenduse) ühiskondlikust nõudest tegelda sotsiaalsete küsimustega selle sisus. Rancière’iliku lähenemise sidumine omakorda afektiteooriaga aitab etendusanalüüsis võtta arvesse seda, et nii metafoorselt kui ka füüsiliselt maailmas liikumisel mõjutavad meie trajektoore, võimalusi ja takerdusi ka afektid. Selline analüüsiviis suunab etendust mõtestama selle kaudu, millised tajud, tunded ja reageerimisviisid on soodustatud ja millised pärsitud, kellele antakse hääl ja kelle kõne on vaigistatud. Teiseks aitab selline lähenemine pidada silmas kehalisuse rolli mõtlemises ja igapäevastes otsustes ning manifesteerib meeleandmed tõsiseltvõetava tööriistana. Võib-olla oleks kasulik ka kliimakriisi valguses katsuda mõelda — isegi teatrist rääkides! — iseenda subjektsusest välja, harjutada enese nägemist suure võrgustiku osana, olles selle poolt vormitud, vormides seda ise. Ükski inimene pole saar, aga seda mitte ainult sotsiaalses mõttes, vaid väga kehaliselt, korjates üles üksteise emotsioone, neid võimendades või tasalülitades, olles nende abil kogukonda seotud või selle jaoks nähtamatu. See, kuidas me mõnele stiimulile reageerime, võib muu hulgas rääkida sellest, mil viisil oleme üksteisega seotud — nii teiste inim- kui ka mitteinimkehadega. Võib-olla ei vaja afektiteooria otseselt tuge või õigustust Rancière’i ideedelt ja vastupidi, kuid siiski tekib nende sidumisel huvitav pinge küsimuse juures, milleks on kunst võimeline ja kuidas see toimib. Jah, sisult ühiskondlikke teemasid puudutav teos võib vaataja oma kütkeisse haarata, kuid võib-olla teeb seda rohkemgi mingi ebamäärane hetk, mis päriselt ei sobitu sellesse, mida me maailmast arvame, mingi kooslus, mis tekitab tunde, nagu oleks vaip jalge alt ära tõmmatud. Kunsti poliitilisus afektiivsuse kaudu ei pea väljenduma raputavas perspektiivimuutuses, vaid võib peituda mõnes pisemas nihkes — nii nagu ma tõin välja Karl Saksa „Planet Alexithymia” (vaid) helisid ja valgust täis lava, tiheneva desovahendi pilve Karolin Poska lavastuse „Sinu nirvaanale” kitsas koridoris ja tantsijate sulandumise ühtseks organismiks Sveta Grigorjeva „Fakerzis”. Lõpetuseks, omamoodi postskriptumina: artikli kirjutamise ajal pole Venemaa agressioon Ukrainas kaugeltki veel lõppenud. Sellisel taustal võib arutlemine selle üle, millisel viisil võib kunsti kogemises näha poliitilist mõõdet, tunduda parimal juhul mõttetu. Ent siiski — infosõjas on afektid samamoodi ringluses, kõhust läbi käiv jõnksatus mõnd sõnavõttu lugedes või videoklippi nähes liigutab ka meie hilisemaid valikuid ja mõtteid. Maailm ei pruugi afektide jõudu ja tajutava jaotuskorra loogikat tähele pannes muutuda, seda mitte, aga kusagil tekib võib-olla väikene pragu, mille kaudu meile määratud ruum ehk veidi avaram tundub.   KERLI EVER (snd 1. I 1989) on lõpetanud Tartu Ülikoolis teatriteaduse magistriõppe ja Tallinna Ülikoolis kultuuriteaduse ning referent-toimetaja bakalaureuseõppe. Ta on tegutsenud tantsudramaturgina, kirjutanud teatrikriitikat ning toimetab inimese- ja ühiskonnaõpetuse õppevara. Käesolev artikkel põhineb tema Tartu Ülikoolis 2022. aastal kaitstud magistritööl „Etenduskunsti poliitilisus. Afektiteooria etendusanalüüsis”.   Viited: 1 Jacques Rancière 2017. Esteetika kui poliitika. Valik esseid. Koost. ja toim. Neeme Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, lk 24. 2 Samas, lk 36. 3 Samas, lk 38. 4 Samas, lk 50–51. 5 Samas, lk 34–36. 6 Samas, lk 136–138. 7 Samas, lk 148. 8 Samas, lk 141. 9 Samas, lk 149. 10 Sonja Lavaert 2009. The Dismeasure of Art. An Interview with Paolo Virno. — Arts in Society. Being an Artist in Post-Fordist Times. Koost. Pascal Gielen, Paul De Bruyne. Rotterdam: NAi Publishers, lk 17–44. 11 Laura Quintana 2019. Jacques Rancière And The Emancipation of Bodies. — Philosophy and Social Criticism, nr 45, lk 213. 12 Jacques Rancière 1991. The ignorant school­master: Five lessons in educational emancipation (Tlk. Kristin Ross.). Stanford: Stanford University Press. 13 Jacques Rancière 1999. Disagreement: Politics and Philosophy. Minneapolis: University of Minnesota Press, lk 30. 14 Melissa Gregg; Gregory J. Seigworth 2010. An Inventory of Shimmers. The Affect Theory Reader. Koost. Melissa Gregg, Gregory J. Seigworth. Durham: Duke University Press, lk 2. 15 Samas, lk 14. 16 Kathleen Stewart 2007. Ordinary Affects. Durham: Duke University Press, lk 5. 17 Epp Annus 2013. Afektiivne pööre humanitaarteadustes. — Methis. Studia humaniora Estonica, nr 12, lk 176−177. 18 Lisa Blackman 2021. The Body: Key Concepts. London: Routledge, lk 49. 19 Sara Ahmed 2010. The Promise of Happiness. Durham: Duke University Press, lk 230. 20 Samas, lk 21. 21 Samas, lk 45–49. 22 Lisa Blackman 2021. The Body: Key Concepts. London: Routledge, lk 48. 23 Melissa Gregg; Gregory J. Seigworth 2010. Op. cit., lk 12. 24 Brian Massumi 2015. Politics of Affect. Cambridge: Polity, lk 3. 25 Brigitte Bargetz 2015. The Distribution of Emotions: Affective Politics of Emancipation. — Hypatia, nr 3, lk 584. 26 Samas, lk 580–594. 27 Kathleen Stewart 2007. Ordinary Affects. Durham: Duke University Press. 28 Riina Oruaas 2022. Etendusanalüüs. Etenduskunstide uurimismeetodid. — https://sisu.ut.ee/etenduskunstid/book/etendus anal%C3%BC%C3%BCs 29 Pesti, Madli 2022. Teatrifenomenoloogia. Etenduskunstide uurimismeetodid. — https://sisu.ut.ee/etenduskunstid/book/ 5-teatrifenomenoloogia 30 Riina Oruaas 2022. Op. cit. 31 Tõnu Viik 2009. Fenomenoloogia. 20. sajandi mõttevoolud. Toim. Epp Annus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 216. 32 Lisa Blackman 2021. The Body: Key Concepts. London: Routledge, lk 49. 33 Tõnu Viik 2009. Op. cit., lk 223. 34 Sara Ahmed 2010. The Promise of Happiness. Durham: Duke University Press, lk 230. 35 „Planet Alexithymia”. Kanuti Gildi SAALi koduleht. — https://saal.ee/performance/planet-alexithymia-261/ 36 Miller-Keane Encyclopedia and Dictionary of Medicine, Nursing, and Allied Health, 2003.— https://medical-dictionary.thefreedictionary.com/alexithymia 37 Karl Saks 2020. Vestlusring Tartu Uues Teatris, 7. XI. 38 „Sinu nirvaanale”. Kanuti Gildi SAALi koduleht. — https://saal.ee/performance /sinu-nirvaanale-129/ Vt ka: Peeter Kormašov 2021. Eheduse võit tardumuse üle. — Eesti Päevaleht, 10. II. 39 Kathleen Stewart 2007. Ordinary Affects. Durham: Duke University Press, lk 2. 40 Julia Kristeva 2006. Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tallinn: Tänapäev, lk 17. 41 „Fakerz”. Sõltumatu Tantsu Lava koduleht. — https://stl.ee/lavastus/fakerz/ 42 Samas. 42 Maarja Kangro 2017. Jacques Rancière’i poliitiline esteetika. Jacques Rancière, Esteetika kui poliitika. — Valik esseid. Koost. ja toim. Neeme Lopp. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, lk 188−189. 43 Brigitte Bargetz 2015. The Distribution of Emotions: Affective Politics of Emancipation. — Hypatia, nr 3, lk 586. 44 Brian Massumi 2015. Politics of Affect. Cambridge: Polity, lk 3. 45 Melissa Gregg; Gregory J. Seigworth 2010. Op. cit, lk 3. 46 Daniel Blanga Gubbay 2018. The Movement as Living Non-Body. Movement Research Performance Journal, nr 51, lk 120–129. 47 Samas 128–129.

  • TARKOVSKI „HOFFMANNIAANA” JA „STALKER”. TALLINNFILMI „KEISRI HULLUD” II
    on 29.11.2022

    (Seoses Arvo Iho raamatuga „Stalkeri võtted Eestis”. Tallinn: Cumulus Projekt, 2022.) „Stalkeri” võtetel: Andrei Tarkovski fantaseerib. Juuni algus 1977. Soovide täit(u)mine — ilma fantastikata, sovetlikult Arvo Iho raamatust loeme: „1976. aasta veebruaris oli Tarkovskil konflikt Jermašiga. Seejärel kirjutas Tarkovski tuntud kirja kompartei kongressile” (lk 60). Tarkovski assistent Marianna Tšugunova meenutab kirja saatmist: „Trükkisin kirja ümber ja saatsin selle kesktelegraafist kättesaamise kinnitust nõudva tähitud kirjana ära. Paari päeva pärast, kongress polnud veel lõppenud, helistati mulle Mosfilmi direktori Nikolai Sizovi juurest ja paluti kiiresti Tarkovski poole koju minna (tal polnud uues korteris veel telefoni) ning teatada, et teda kutsutakse viivitamatult Goskinosse. Seal öeldi Tarkovskile: „Me laseme teid kohe käiku.””1 Valeri Fomin ja Marina Kossinova, kes on üllitanud kaks mahukat raamatut Andrei Tarkovski filmide sünnilugudest Nõukogude Liidus, nimetavad samuti „kirju kongressi(de)le”. Ning selgitavad: ülitähtsale kvoorumile adresseeritud kiri võis tollal lausa imet teha. Olla otsekui soovide täit(u)mise masin, nagu „Stalkeri” algilmpulsiks olnud vendade Strugatskite „Väljasõidus rohelisse”. Fomin ja Kossinova kirjutavad, kuidas nõukogude praktikas võis millekski ulmeliseks olla näiteks kiri kompartei kongressile. Võetagu öeldut kas irooniana või siis kuidagi teisiti, aga oma loogika, arvestades partei ülemvõimu, võis siin olla. (Raske uskuda, et kirjutamine sai toimuda lihtsalt „maale vanaemale” stiilis; suvalisele kodanikule võinuks selline ettevõtmine hoopis teisiti lõppeda; kirjutaja pidi teadma, kellele täpselt läkitus adresseerida, mis „maagilisi” väljendeid kasutada jne.) Tegelikult oli Tarkovskil eri aegadel toetajaid ka kõrgetes parteiringkondades (nt NLKP KK kultuuriosakond, mis sovettide tegelikus võimuhierarhias oli Goskinost kõrgemal). Nende toetajate soovitusel-kooskõlastusel oligi Tarkovski selliseid kirju partei kongressile lähetanud, selgitavad Fomin ja Kossinova. Toimumas oli järjekordne kompartei kongress ja Tarkovski ei tahtnud võimalust kasutamata jätta.  Veebruaris 1976 läkitas ta kirja NLKP XXV kongressi presiidiumile: talle ei võimaldata erialast tööd.2 Tarkovski oli korduvalt pakkunud välja ideid, millest ta sooviks filmi teha („Idioodi” ekraniseering, film Dostojevskist enesest, Tolstoist), kuid hetkel mil teda taheti kohemaid „käiku lasta”, oli tal konkreetselt võtta kaks stsenaariumi. Ühte neist, Strugatskite tollase pealkirjaga „Soovide masinat” Tarkovski nimetaski. Nii „Stalker” käiku lastigi, meenutab Tšugunova kongressiläkituse tagajärgi. Kusjuures stsenaarium oli algselt hoopis teisele lavastajale mõeldud (ja Tarkovski oli Strugatskeid oma päevaraamatu sissekandes 22. detsembrist 1974 üksnes varuvariandina nimetanud).3 Tulevane kultusfilm tähendas Tarkovskile lihtsalt võimalust olla töö ja sissetulekuga kindlustatud; see oli pigem tähtsusetu, mööduv reafilm, ei rohkemat. See ei olnud veel kuidagi tema lugu. Võtted juba käivad, ent kirjutatakse üha uusi variante, ridamisi, kobamisi — lugu pole ikka veel omaks saanud. Nagu „Hoffmanniaanagi” puhul: algul pelgalt tellimus, kaua aega ilma omapoolse nägemuse-lahenduseta. Siin lisaks veel sunnitud muutused paviljoniväliste võttepaikade osas. Algselt Kesk-Aasiasse planeeritud kuumaastikulisi võttepaiku sisaldav stsenaarium hakkas uute, meie siinsete hoopis teistsuguste võttepaikadega asendumisel lagunema. Operaator Georgi Rerberg rääkis neist muudatustest: „Võttepaigad määravad paljuski filmi iseloomu ja esteetika. (—) Võttepaigad ja filmi dramaturgia on lahutamatult teineteisega seotud.”4 Algne fantastika taandus töö käigus ja nii otsiti Eestimaalt juba võimalikult loomulikku „natuuri” (vene filmileksikas nimetatakse paviljonivälist võttepaika natuuriks), mis reedaks aastakümnetetaguse katastroofi jälgi. „Ta tahtis leida esmapilgul tavalist kohta, kus ainult mingid üksikud märgid teeksid meid valvsaks, viitaksid millelegi varem juhtunule. Talle oli vaja, et ärevus tekiks otsekui teadvustamatult,” kirjeldab Iho Tarkovski uusi natuuriotsinguid (lk 65). Iho fotoalbumi tekstid on esitatud mitmes keeles, sisult-mahult ei pruugi need täiesti kattuda, kõige täielikum tundub olevat venekeelne osa. „Kirjutada kõik uuesti uue Stalkeri järgi, kes ei pea olema mingi narkokaubitseja ega kriminaal, vaid Tsooni ori, usklik, pagan. Nüüd kõik otsast peale. Kas jätkub jõudu?” tsiteerib Iho Tarkovskit (lk 61) ja osutab mujal olulisemale teisenemisele „Stalkeri” arengutes: Aleksandr Kaidanovski uus Stalker võis lõpuks meenutada pigem vürst Mõškinit Dostojevski „Idioodist”. „Ta oli nagu püha hull (jurodivõi), kes tahab kannatavaid inimesi õnnelikuks teha.” (lk 10) Vahemärkusena „Idioodi” ideest ja Kaidanovski kohast selles. Oli küll kavatsus, tõsine soov, ent mitte ülearu palju rohkemat. Kusjuures Mõškin tulnuks leida mittenäitlejate seast, võimalik et hullumajast, ja Kaidanovski pidi kehastama  NB! — hoopis Rogožinit.5 Rogožinit lähtuvalt näitleja varasematest rollidest? „Idioodini” Tarkovski ei jõuagi, ent Dostojevski kummitas lavastajat sedavõrd, et võis end vahest „Stalkeriski” ilmutada. Stalker kui ekraani-Mõškin: otsekui teisest maailmast pärit tegelane, ebamaine ja taevalik, idioot selle sõna algsemas, mittepsühhiaatrilises tähenduses, Kristus sattununa Dostojevskil 19. sajandi teise poole Vene kapitalistlikku maailma ning Tarkovskil omakorda 20. sajandi tsivilisatsiooni kataklüsmidejärgsesse maailma? Tarkovski sissekanne „kõik uuesti” on dateeritud 26. VIII 1977; selleks ajaks on film juba rohkem kui aasta töös olnud. Suurem osa eelarvest on kulutatud, tuhanded meetrid filmilinti takkaotsa. „Õige ja oma” otsimised võtteplatsil, üha uute duublite filmimine, lõputuna näivad katsetused — kõik see pingestas tööõhustikku. Lisagem Tarkovskile omane maksimalism ja kompromissitus filmitöös, mis kokkuvõttes on taganud tema filmide kõrge kunstitaseme, ent teinud tulemuseni jõudmise kogu filmigrupile vaevarikkaks, eriti veel antud juhul. Pingestusid suhted operaatori Georgi Rerbergiga, kellega oli suurepärases teineteisemõistmises sündinud „Peegel”. Nüüd aga ei tahtnud nendevaheline koostöö enam klappida. Pealegi oli Tarkovski Stalkeri naise rolli tahtnud iseenda abikaasat Larissat (kes oli eelnevalt kehastanud kukeveristajast naabrinaist „Peeglis”). Et meile ekraanilt siiski Alissa Freindlihh mällu on sööbinud, selles on oma „süü” Rerbergil. Mis tema suhetele Tarkovskitega kasuks ei tulnud. Iho fotosid „Stalkeri” võtetest on meil varemgi avaldatud (kogumikus „Kummardus Andrei Tarkovskile”, 2001). Nüüdne album on märksa mahukam, sisaldades lisaks fotosid Tsooni järelelust 1987–2021 (neist hinnatavamad kaadrid Andrei Tarkovski lähikondsetega filmi kunagistes võttepaikades). On markeeritud võtete ajatelg, filmi 1977. ja 1978. aasta võtteperioodid, Tarkovski erinevad seisundid. Seda ennekõike 1977. aasta, veel Rerbergi-aegsete „Stalkeri” võtete jäädvustamise puhul (kus ka Ihol oli võimalus pikemalt viibida). See on võtteperiood, mille keerukusele just osutasime ja mille fotojäädvustused tagamaid teades täiendavat huvi pakuvad. Tarkovskit on pildistanud mitmed fotograafid, teiste seas näiteks maailma tipptegijaid koondava Magnumi fotograaf Gueorgui Pinkhassov. Kindla koha Tarkovski tõsisemate jäädvustajate seas on enesele „Stalkeri” võtteid talletades kindlustanud ka Arvo Iho. Andrei Tarkovski teeb näitlejatega proovi. Andrei Tarkovski kaamera juures. Andrei Tarkovski mõtiskleb kaamera najal. Andrei Tarkovski on paanikas. Ta sai teada, et kogu viie nädala materjal on praak. Juuli 1977. Arvo Iho fotod   Tagasi „Stalkeri” võtteplatsile. 1977. aasta raskused kulmineerusid kahe tuhande meetri filmimaterjali praagiks tunnistamisega. Rerberg praagis süüdi ei olnud (Kodaki filmilindi selle partiiga olid teistelgi Mosfilmis probleemid), ometi tähendas see Tarkovski ja Rerbergi — kahe tõeliselt suure — koostöö lõppu.6 „Stalker”, 1979. Režissöör Andrei Tarkovski. Kaader filmist Tegelikult võinuks Tarkovski praagile tänulikki olla. See avas väljavaate film uuesti üles võtta, nüüd lõpuks ometi autorile meelepärasel kujul.7 Film tuleb seekord mõnevõrra pikem (kaks seeriat toonases sõnastuses); nii tekkis võimalus filmi täiendavaks rahastuseks ja uuteks tähtaegadeks. Kahe seeria „päästerõnga” ideeni võidi jõuda Fomini ja Kossinova sõnul sõltumata praagist.8 Mosfilmi kunstinõukogu vaagis septembris 1977 lisaks filmipraagile kohe ka uut kaheseerialise „Stalkeri” stsenaariumi, see oli kiirkorras juba olemas. Tarkovski võitis tänu vangerdusele seeriatega filmitööks vajalikku aega ja raha, Mosfilmi juhtkond sai sel kombel aga tähelepanu praagiskandaalilt kõrvale juhtida. „Stalkeri” suures ulatuses uuesti filmimine oli nii või teisiti pretsedenditu. Lavastaja assistendi Jevgeni Tsõmbali — Tarkovski lähima kaastöölise Marianna Tšugunova kõrval — üks aastatetaguseid ajaleheintervjuusid on pealkirjastatud „Faktiliselt oli „Stalker” riiklik tellimus”9. Tõesti, roheline tuli, alates kiirkorras käivitamisest kuni sellises mahus uusfilmimiseni, polnuks teisiti mõeldav olnud. Teisalt, nagu nüüd tagantjärele tõdetakse, poleks see mõeldav ka tänaste raha lugevate produtsentide juures. Kuid pretsedenditut mitu korda filmimist võis suuresti soosida just kokkupuude kapitalimaailmaga. Nimelt oli „Stalkeri” kalli valuuta eest ette ära ostnud üks Lääne-Berliini filmilevitaja.10 On väidetud, et Gambaroff-Chamier GmbH arveldas ettemüügi eest Kodaki toorfilmiga ja et defitsiitne filmilint anti stuudios omakorda „õigematele” tegijatele jms, ent tegu on tõenäoliselt kuulujuttudega: filmigrupp teadnuks Kodakiga „arveldamisest”, Tarkovski kuuleb ettemüügist aga alles võtete käigus. Võimaliku skandaali puhul tulnuks arvestada ka rahvusvahelist aspekti. Film tuli iga hinna eest lõpule viia. „Stalkeri”-huvilistele: põhjalikku ülevaadet filmi valmimisloo tagamaadest pakub Tsõmbali äsjailmunud „„Stalkeri” sünd”, kus on ära toodud ka näiteks filmipraaki puudutava Mosfilmi kunstinõukogu ülimahukas stenogramm — õpetlik lugemine, kuidas seal sellistele probleemidele reageeriti.11   Naaskem aga nüüd Tallinnfilmi Harju tänaval, stuudiole kirjutatud stsenaariumide juurde.   Tallinnfilmi „Keisri hullud” „Hoffmanniaana” ei jäänud ainsaks Tallinnfilmi tellimusel kirjutatud stsenaariumiks. Enne sai aga Tarkovski noortekasseti „Karikakramäng” kunstiliseks juhiks (märkus päevaraamatus 12. IX 1976). Enn Rekkor oli nüüd stuudio peatoimetaja; meelsasti sõlminuks ta uue stsenaariumilepingu, kahjuks ei leitud huvi pakkuvat teemat (päevaraamatu sissekanne 20. X 1976 ). Uus stsenaariumileping sõlmitakse aprillis 1977, tegemist on Villem Grossi „Vaikimise motiivide” ekraniseeringuga. Tähtaeg on aprill 1978, seega on aega ligi aasta, mida pikendatakse veel poole aasta võrra.12 „Vaikimise motiivid” jäävadki kirjutamata. 27. XII 1978 võtab stuudio toimetuskolleegium vastu kaks otsust.13 Esimesega (vastavalt Tarkovski avaldusele) katkestatakse stsenaariumileping (avansi tagasimaksmisega): kunstilise tulemuse huvides on otstarbekas, et Tarkovski loovutab stsenaariumi kirjutamise teisele autorile. Teine otsus selgitab öeldut, nüüd tellitakse „Vaikimise motiivide” stsenaarium Grigorijus Kanovičiuselt ja Isaakas Fridbergaselt, loost on huvitatud Olav Neuland. Kohe seejärel otsustakse 10. I 1979 omandada Jaan Krossi „Keisri hullu” ekraniseerimisõigus ja tellida stsenaarium Tarkovskilt.14 Stsenaariumileping sõlmitakse 25. I 1979. „Keisri hullu” kohta kirjutab Tarkovski oma päevaraamatus 16. IV 1979, et millegipärast on leping nelja tuhande peale (ja mitte kuue); kahetsusväärne, peab laskma Larissal helistada. Vahest on mõtet tegelda — ikkagi sissetulek. Lisaks 15. VI 1979: „Tahan paluda Friedrichil kirjutada stsenaarium Ennule. Ma ise ikkagi ei saa. Peab maksma.”15 Jutt on Friedrich Gorensteinist, „Solarise” stsenaariumi kaasautorist. Muidugi, „Keisri hullu” delegeerimine võis jääda uitmõtteks, rohkem sellest juttu pole. Ent piisavalt suure tõenäosusega võibki „Keisri hullu” stsenaarium olla tegelikult Gorensteini kirjutatud. „Keisri hull” (erinevalt „Hoffmanniaanast”) tuleb päevaraamatus veel ainult korra jutuks, sedagi üpris pragmaatiliselt: „Enn luges „Keisri hullu” ning ütles, et seda ei tehta ealeski. Kuid tundub, et ta on nõus maksma, kui ma ka stsenaariumi ümber tegema ei hakka. Kui nii, siis tuleb võtta raha ja asi lõpetada.”(16. X 1979)16. Tõesti, kui juba „mittekriminaalne” „Hoffmanniaana” Goskinos kõne alla ei tulnud, siis ammugi mitte „Keisri hull”, lugu Timotheus von Bockist, kes esitas 1818. aastal tsaarile ettepanekud Venemaa konstitutsiooni osas ja kelle tema kunagine sõber Aleksander I seepeale aastateks vanglasse heitis — see mees oli ju pesueht teisitimõtleja, dissident. Mis sellest, et kaugel ajaloos, allusioone kaasajaga, Brežnevi valitsemisaja lõpu sügava stagnaga poleks õnnestunud vältida. See, mis raamatu lehekülgedel veel kuidagi mõeldav, ei tulnud kinoekraanil kõne allagi. Pealegi, nagu on teraselt täheldanud Andres Laasik, võisid tekkida täiendavad paralleelid Tarkovski filmitööks välislähetuse vormistamise ja Timo emigreerumisplaanidega.17 Tarkovski „Keisri hullu” stsenaarium võetakse küll 30. IV 1980 Tallinnfilmis vastu, ent stsenaariumiga seotud kulud kantakse juba järgmisel aastal maha. Selgituses 31. detsembrist 1981 öeldakse: kuigi stsenaarium on kõrgel kunstilisel ja professionaalsel tasemel, ei pidanud Goskino võimalikuks selle realiseerimist „temaatilistel kaalutlustel”18. Kusjuures Krossilt omandatud ekraniseerimisõiguse kulud kirjutatakse korstnasse millegipärast kohe 1980. aasta detsembris — ju siis ei nähtud „Keisri hullul” mingit perspektiivi. Moskva eitavat otsust ennast pole õnnestunud leida; tollane kirjavahetus Goskinoga sisaldab kõike muud, näiteks Goskino arupärimist filmivõteteks planeeritava militaartehnika ja elavjõu kohta — oli ju käimas „internatslikku kohust täitev erioperatsioon” Afganistanis ja arvandmete varjus oli vaja hoolikalt jälgida militaartemaatika ekraanikajastuste poliitkorrektsust. „Keisri hullu” ekraniseeringu puhul polnud küsimus ainult Goskino kadalipu läbimatuses. Stsenaariumi vastu võtnud toimetuskolleegiumi otsuses 30. IV 1980 seisab: „Stsenaarium keskendub põhiliselt Bocki elus Venemaaga seotud episoodidele ning kangelase ühiskondlikku tegevust näitavaile stseenidele, mis on tegevuse pingsa arengu ja kangelase käekäiku mõjutavate sündmuste tõttu romaani filmilikumad leheküljed. Vähenenud on Bo­cki pagendust kujutavate piltide osakaal, sootuks välja on stsenaariumist jäänud Bocki naisepoolse sugulase Jakobi liin, mis mõneti kahandab J. Krossi kujundikeele struktuuri mitmekülgsust, tähenduslikkust, ent on siiski mõeldav, kuna stsenaarium on seeläbi kompaktsem ja dünaamilisem.”19 Teisisõnu, Tarkovski (või siis Gorensteini?) stsenaarium oli küll noppinud Krossi romaanist kinematograafiliselt efektseid stseene, kuid tegelikult jäänud suhteliselt Krossi-kaugeks. Muidugi, Krossi viljeletud päevikuvormi peetakse filmi puhul tänamatuks (kuigi siin võiks meenutada Tarkovski üht suurt lemmikut Robert Bressoni). Esmapilgul teisejärguliste ja ülearustenagi näida võivad seigad (kirjutagu ometi õemehest, tema suurtest tegudest!), millest Jakob peab vajalikuks päevikus pajatada, puutuvad Krossil kummatigi asjasse. (Ja mine tea, vahest õnnestus sel kombel fookust Timo ühiskondlikult tegevuselt justkui kõrvale nihutades Glavliti tsensorite valvsust uinutada?) Töötasin toona ise Tallinnfilmis, mingil ajal olin Tarkovski „Keisri hullu” toimetaja. Mäletan 1980-ndatest veel kahte „Keisri hullu”. Ühe oli Grigori Kromanov kirjutanud iseendale, teine oli mõeldud Leida Laiusele (paraku ei mäleta, kes seda kirjutas, kas „Naerata ometi” stsenarist Marina Šeptunova või „Varastatud kohtumiste” stsenarist Maria Zvereva). Huvitaval kombel keskendus igaüks neist romaani eri tegelasele, Andrei Tarkovski von Bockile, Kromanovi stsenaariumis oli aga kindel koht päevikupidajal Jakobil. Neist autorilähedasem oli ilmselt Kromanovi stsenaarium. Toimetuskolleegium kiitis Kromanovi stsenaariumi heaks 3. V 1981 ja esitas selle Goskinole.20 Paraku oli vastus negatiivne. Nii kanti aasta lõpus koos Andrei Tarkovski „Keisri hulluga” maha ka Kromanovi „Hullumeelse kõrval” masinakirja kulud — Kromanov oli stsenaariumi kirjutanud omal initsiatiivil ilma lepinguta, ju oli „Hullumeelse kõrval” talle sedavõrd oluline.21 Kromanovi stsenaarium ise on Tallinn­filmi arhiivis siiski olemas.22 Laiusele mõeldust ei ole ma enam mingeid jälgi leidnud, hakka või iseendas kahtlema, et kas ideest täiendada Laiuse naiskangelaste galeriid Timo eestlasest abikaasa Eeva näol kaugemale üldse jõuti. Tagatipuks sõlmiti juunis 1985 millegipärast leping Vladimir Valutskiga, ikka „Keisri hullu” peale.23 Hiljem on veel mitu korda olnud tõsine kavatsus Krossi „Keisri hull” ekraanile tuua. Nii võiks olla tegu meie kõige rohkem ekraniseerida üritatud teosega. Ma ei pea silmas mitte lihtsalt kavatsusi (siin usutavasti juhib „Tõde ja õigus” I–V), vaid stsenaariumini jõudmist (nimetagem näiteks Valentin Kuiki). „Keisri hull” on ikkagi meie kirjanduse üks suuri tippe, samas oma puhtkirjanduslikust vormist tulenevalt filmi ümberpanemisel peibutavalt kättesaamatuks jääv.   Vastuseta küsimused Tegelikult jäi jutt „Hoffmanniaanast” pooleli. Küsisime, miks figureeris järgnevatel aastatel stuudio temaatilistes plaanides „Hoffmanniaana” lavastajana Kiisa asemel Andrei Tarkovski ise. Tallinnfilmi parteialgorganisatsiooni koosolekul 3. XI 1976 kaardistab stuudio peatoimetajaks tõusnud Enn Rekkor filmimaastiku probleeme, osutades kitsaskohtadele ja stuudio loomingulise kaadri nõrkusele: „Ka režiialal on professionaalset kaadrit vähe. A. Tarkovski suurepärast stsenaariumi „Hoffmanniaana” ei oleks olnud anda kellelegi lavastada.”24 Tarkovski stsenaariumi lükkas Goskino veebruaris tagasi; nüüd, novembris sai neil teemadel teoreetiliselt spekuleerida. Et kas leidunuks lavastaja või mitte. Tõsi, „Hoffmanniaana” eristus Tallinnfilmi tavastsenaariumidest: ta polnud küll puudusteta, ent oli hoopis teise kunstitaseme-haardega. Ja leida lavastaja, kes suudaks ekraanile tuua stsenaariumis peituvat potentsiaali — seda kõike võis ju mõista. Rekkori mõttekäik võis olla mõeldud üldistatumalt, polnud ilmtingimata otseselt Kiisa vastu suunatud (kelle juuresolekul see kõik toimus). Tegu oli ikkagi suulise esinemisega ja mitte kõige õnnestunuma sõnakasutusega. Aga siiski, neist asjust saanuks-tulnuks teisiti rääkida. Ja miks oli siis üldse vaja tellida, kui keegi pole pärast suuteline lavastama?! Tähendab, Rekkor võttis Kiisalt stsenaariumi ära? Ei tea. On räägitud sedagi, et Kiisk võis ise loobuda. Jah, muidugi, ükskõik kui hea filmi ta ka poleks teinud, ikka oleks leidunud õhkajaid, et see pole võrreldav geeniuse enese tehtuga. Või tajus Kiisk võimalikke keerukusi koostöös stsenaristiga? Aga samas, milline ainumas võimalus! Sellise autori käsikiri — ja lihtsalt loobuda? Ei, Kiisa võimalik enesetaandamine on siiski kaheldav. Üksjagu kõnekas on 1976. aasta temaatiliste plaanide kõrvutus. Jaanuaris, veel Lembit Remmelga allkirjastatud plaanis on „Hoffmanniaana” lavastajana kirjas Kiisk. Aprilli algul esitatud infos stuudio stsenaariumide portfelli seisust, mille on allkirjastanud peatoimetajaks saanud Rekkor, pole „Hoffmanniaana” lavastajat nimetatud. 20. mail 1976 meie kinokomiteele esitatud plaanis on Tarkovski nii stsenaariumi autor kui režissöör. Üksiti võime lugeda: „Stsenaariumi heakskiit (suuline) NSVL Riiklikus Kinematograafia Komitees toimus 1976. a. märtsis. Kuna režissöör vahetus, oleneb filmi tootmisaeg A. Tarkovski vabanemisest Mosfilmi tööst.”25 „Režissöör vahetus” — oot, Kiisal tuli ju umbes sel ajal päevakorda „Surma hinda küsi surnutelt”? Ei, Kalju Komissarov oli tõesti „Surma hinna” tegemisest loobunud, Mati Undi stsenaarium oli vaba; järgnevalt on Undi stsenaariumi juures millalgi oktoobris kirjas hoopis Peeter Urbla nimi; Kiisast kui „Surma hinna” lavastajast räägitakse alles novembris 1976.26 Nii et aprillis 1976 sai asi vaevalt Kiisas olla. Rekkor võis Goskino kuluaarivestluses olla kuulnud vastuseks midagi ebamäärast (iseenesest huvitav formuleering Goskino bürokraatliku asjaajamise kohta — „suuline heakskiit”) ja lootis vastse peatoimetajana tuua Tallinnfilmi lavastama ei kellegi teise kui Tarkovski enese. Kuivõrd tulnuks kõne alla, et Tarkovski lavastab tõesti ise „Hoffmanniaana”? Teadagi, never say never again, ent see olnuks enam kui vähetõenäoline. Kas või selline seik: Tarkovski soovitas Arkadi Strugatskit veenda Kromanovi „Hukkunud Alpinisti hotelli” Tallinnfilmi asemel Mosfilmis tegema.27 Kui juba fantaseerida, siis võiks küsida hoopis nii: mis saanuks siis, kui „Hoffmanniaana” oleks Moskvale esitatud kuu aega hiljem, kui suhtumine Tarkovskisse oli Goskinos teine? Stsenaariume mängiti Harju tänaval ümber aga hiljemgi. Kanovičiuse ja Fridbergase „Võõra” oli Tallinnfilmi toonud Grigori Kromanov sooviga seda ise lavastada, kummatigi anti see aga hoopis Olav Neulandile, „Võõra” asemel valmis film pealkirjaga „Tuulte pesa”.28 Erinevalt kiiresti maha kantud Tarkovski „Keisri hullust” jäi „Hoffmanniaana” veel õige mitmeks aastaks stuudio plaanidesse figureerima — kauni garneeringuna (Laasik29), ühest templaanist teise copy-paste’itava lisandina, mida isegi läbi ei loeta, annotatsiooni („Goskino poolt stuudio plaani lülitatud” pro „lülitamata”) ilmset vigasust märkamata. Ent miks ka mitte. Kõrvalt vaadates olnuks ju ilus mõelda, et Andrei Tarkovski võinuks kunagi Tallinnfilmis filme teha; „Hoffmanniaana” meenutamas teistsuguse, mitte pelgalt aja nõudeid järgiva filmi, vaid filmikunsti võimalikkust. Aga noh, ei maksa asju ka nii idealiseeritult näha. Mis puutub aja nõuetesse, neisse parendamisele-tõhustamisele, peenhäälestamisele suunatud tegevustesse, siis olgu siinkohal tsitaat ühest 1982. aasta dokustaadist: „Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi tegevus ei vasta tänapäeva direktiivorganite nõudmistele. Vähene on olnud toimetuskolleegiumi osa nõukoguliku repertuaaripoliitika elluviimisel ning filmitootmise kindlustamisel kõrge ideelis-kunstilise tasemega stsenaariumide ja filmidega. Aastast aastasse on mindud mööda nõudest, et nõukogude filmikunstis peavad eelkõige leidma kajastamist kommunistliku ülesehitustöö ja uue inimese kujunemise protsessid, Nõukogude riigi ajaloolised edusammud tema sise- ja välispoliitikas, meie ühiskonna kõrged ideelised ja kõlbelised väärtused ning nõukogude elulaad, mis 1974. aastal otseselt fikseeriti NLKP Keskkomitee otsuses „Nõukogude kinematograafia edasiarendamise abinõudest” ning mida ka hiljem on vastavates dokumentides pidevalt rõhutatud.”30 KK vastav määrus pärines tegelikult aastast 1972, ent ma pööraksin tähelepanu muule. Filipp Jermaši üks esimesi käskkirju Goskino esimehena aastal 1972 rääkis samuti temaatilise plaani tõhustamisest jms, kuid pööras — erinevalt meie kinokomitee kolleegiumi otsusest, mida tsiteerisime — tähelepanu ka loomingulise kaadri hõivatusele-kaasamisele, mõistes, et ilma nende inimesteta, kes filme teevad, jääks plaan üksnes paberile.31 Alles 30. XII 1985 esitas Rekkor, nüüd juba stuudio direktorina, lõpuks taotluse „Hoffmanniaanaga” seotud kulude mahakandmiseks.32 Andrei Tarkovski oli juulis 1984 teatanud pressikonverentsil Milanos, et ei pea võimalikuks naasta Nõukogude Liitu. Oli selge, et „Hoffmanniaana” lavastamine ei tule ei ühel ega teisel kujul ega ükskõik millisel moel toonases impeeriumis kõne allagi.   Viited: 1 Iskusstvo kino 2006, nr 4, lk 109. — http://old.kinoart.ru/archive/2006/04/n4-article20. 2 Marina Kosinova, Valeri Fomin 2017. Muzõka Baha zvutšit kak-to ne po-sovetski… — Istorija sozdanija filmov Andreja Tarkovskogo, snjatõh v SSSR. Moskva, lk 333–338. Vt ka samadelt autoritelt sama ajakirja 2016. aasta numbris: Kak snjat šedevr, lk 279–289. 3 Strugatskite ekraniseering oli algselt mõeldud Georgi Kalatozišvilile; võimalik, et Tarkovski oleks olnud filmi kunstiline juhendaja. Tarkovski pidi olema abiks filmimaailmas algajatele ja võhikutele vendadele, kuigi stsenaariumileping oli ametlikult sõlmitud üksnes vendade Strugatskitega (et Tarkovski ei peaks honorari pealt alimente maksma). — Vt Marina Kosinova, Valeri Fomin 2017. Op. cit., lk 310 ja 316. 4 Iskusstvo kino 2006, nr 4, lk 110. 5 Vt Marianna Tšugunova, Maija Turovskaja 1991. 7½, ili Filmõ Andreja Tarkovskogo. Moskva, lk 117–118. Põhjalikumalt „Idioodi” kavatsustest ajakirjas Zvezda 2017, nr 10 — https://zvezdaspb.ru/index.php?page=3&y=2017&m=10& 6 Rerbergi ja Tarkovski suhteid on vaadeldud dokumentaalis „Rerberg ja Tarkovski. „Stalkeri” tagakülg” (režissöör Igor Maiboroda, 2008). 7 Esialgse seiklusfilmi ja ulme asemel on lõpuks ekraanil filosoofiline mõistulugu. — Vt Iho, lk 10. 8 Marina Kosinova, Valeri Fomin 2017. Op. cit., lk 369–370. 9 Jevgeni Tsõmbal. Faktitšeski „Stalker” bõl goszakazom. — http://www.kinote.info/articles/2399-evgeniy-tsymbal-fakticheski-stalker-byl-goszakazom 10 ATM, lk 226. 11 Vt Jevgeni Tsõmbal 2022. Roždenije „Stalkera”. Raamatu tekst on pdf-failina kättesaadav internetis. 12 ERA.R-1707.2.74, l. 30p. 13 ERA.R-1707.1.1760, l. 1 ja 2. 14 Sealsamas, l. 12. 15 ATM, lk 208. 16 Sealsamas, lk 230. 17 Andres Laasik 2008. Miks jäi Tarkovskil tegemata film Jaan Krossi „Keisri hullust”. — EPL, 16. II — https://epl.delfi.ee/artikkel/51119652/miks-jai-tarkovskil-tegemata-film-jaan-krossi-keisri-hullust 18 ERA.R-1707.1.1930, l. 84. 19 ERA.R-1707.1.1835, l. 8. 20 ERA.R-1707.1.1930, l. 61–62. 21 Sealsamas, l. 111 ja 112. 22 ERA.R-1707.2.12. 23 TF_ERA.R-1707.1.2361, l. 23. 24 ERAF.86.1.338, l. 54. 25 ERA.R-1707.1.1519, l. 33. 26 ERA.R-1707.1.1614, l. 91. 27 Ant Skalandis 2008. Mašina želani. Strugatskije i Tarkovski. — Iskusstvo kino, nr 2, lk 116–117 — https://old.kinoart.ru/ar­chive/2008/02/n2-article 28 Vt kog. Lavastaja Grigori Kromanov. Tallinn 1995, lk 199–200, 528. 29 Andres Laasik 2008. Op. cit., lk 323. 30 ERA.R-1707.1.2041, l. 89. 31 Vt Marina Kosinova, Valeri Fomin 2017. Op. cit., lk 174. 32 ERA.R-1707.1.2378, l. 21.

  • KIRVES EI OLE LAHENDUS
    on 29.11.2022

    Meenutasin oma esimesi kokkupuuteid Veljo Tormisega. Kummaline küll, aga need on toimunud hoopis muusikakauges olukorras. Nimelt otsustasin ma pärast keskkooli lõppu 1960. aastal minna oma polüglotist ema ärgitusel keeltekooli saksa keelt õppima.  Minu pinginaabriks sattus seal noor mees Veljo Tormis. Ta oli vaikne, tagasihoidlik, mõnusa huumoriga ja suur keelehuviline. Ma ei teadnud siis temast kui heliloojast veel midagi. Meie järgmine kohtumine toimus kümmekond aastat hiljem tänu Tõnu Kaljustele: mind kutsuti hääleseadjaks vastloodud kammerkoori Ellerhein juurde. Tormise koorilooming jõudis minuni aga veel seoses Tallinna Kammerkooriga. Kuno Areng kutsus mind sinna  laulma ja mul oli õnn käia nendega ka „Varssavi sügisel”, kus olid kavas ka Tormise mitmed, kuulajaid vaimustanud kooritsüklid. Edaspidi kohtusime Tormisega sageli toonasel Imanta, hilisemal Lauteri tänaval. Meie linnakodud olid peaaegu naabermajades. Meenub üks Tormise autoriõhtu, kus pidi solistina esinema Anu Kaal. Mingil põhjusel ei saanud ta aga tulla ja nii oli mul õnn teda asendada ning laulda ühes rahvamajas Tormise soololaule, sest need olid mul ammu repertuaaris. Klaveril saatis autor ise! Meeldejääv on see meie ainuke koos­esinemine veel ühel põhjusel: keset kontserti läks kultuurimajas elekter ära. Aga meie kontsert läks edasi; minul olid laulud peas ja autor ilmselgelt improviseeris. Peagi tegi Tormis aga täieliku kannapöörde regilaulu ja pärimuse poole. Mul ei unune iial „Eesti ballaadide” kaks täiesti eriilmelist, väga erinevaid emotsioone  tekitanud lavastust. 27. juulil 1980 esietendus RAT Estonia laval Tormise kantaat-ballett „Eesti ballaadid”. Toona oli lavastaja ja koreograaf Mai Murdmaa, kunstnik Mari-Liis Küla ja dirigent Tõnu Kaljuste.  Loo oli koostanud Lea Tormis ja tekstid seadnud Ülo Tedre. 18. augustil 2004 tuli see teos lavale Kuusalu vallas Soorinna küünis Von Krahli teatri ja Nargen Opera koostöös; lavastas Peeter Jalakas, muusikaline juht oli taas Tõnu Kaljuste, aga koreograaf Aki Suzuki Jaapanist. Estonia lavastuses esinesid klassikalise kooliga lauljad, Soorinna küünis Eesti Filharmoonia Kammerkoori lauljad, Von Krahli teatri näitlejad ning uskumatult sugestiivse keha valdamisega koreograaf ja tantsija Aki Suzuki. Peeter Jalaka sõnul oli see lugu verine, mullane, tuline ja vesine, näidates meie pärimuse kaudu eestlaste loomust. Rasmus Puurist on mul esimesed muljed seoses Tallinna Reaalkooliga. Minu vanim lapselaps õppis seal kaks aastat vanemates klassides ja  ma tundsin selles koolis toimuva vastu huvi. Vanemate õpilaste vaimustus nooremas klassis õppivast noormehest, kes asutas orkestri nimega Realmažoor, oli muljetavaldav. Koolis, kus on esiplaanil reaalained, oli olemas küll hästi kõlav koor, aga asutada oma koolikaaslastega orkester  oli omaette fenomen. Noor inimene võib oma energeetilise laenguga käivitada uskumatuid asju. Jaan Kruusvalli näidendi põhjal valminud Puuri ooperi „Pilvede värvid” esietendusest on möödas juba viis aastat (esietendus RO Estonias 22. IX 2017).  Selle teose puhul tundus uskumatu, et 21-aastasel noormehel on nii selge nägemus ajaloosündmustest, mis toimusid ammu enne tema sündi. Puuril on suurepärane omadus tabada ajastu olemust ja süveneda ka inimeste hinges toimuvasse. Lavastuse seosed Jaan Kruusvalli  samanimelise näidendiga olid tuntavad. Kruusvalli näidend esietendus 8. septembril 1983 Viktor Kingissepa nimelises Riiklikus Akadeemilises Draamateatris, selle lavastas Mikk Mikiver. Imetlust väärib lavastaja suutlikkus see näidend toonasel, umbse õhustikuga ajal niimoodi lavale tuua! Ooperi „Pilvede värvid” lavastas Roman Baskin, kellele see jäi kahjuks üheks viimaseks tööks.   Veljo Tormise/ Rasmus Puuri ooper „Lalli ehk mere keskel on mees” Eino Leino näidendi „Lalli” järgi. Teksti libreto jaoks redigeerinud Sakari Puurunen, Lea Tormis ja Veljo Tormis, eesti keelde tõlkinud Jouko Vanhanen. Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste. Lavastaja: Veiko Tubin. Kunstnik: Kristjan Suits. Valguskunstnik: Emil Kallas. Videokunstnik: Aljona Movko-Mägi. Liikumisjuht: Ingmar Jõela. Tehniline produtsent: Margit Roosaar. Osades: Lalli — Koit Soasepp (bass, Soome Rahvusooper), Kerttu, Lalli naine — Iris Oja (metsosopran), Sinikka, Lalli ja Kerttu tütar — Maria Listra (sopran), Tuura — Mati Turi (tenor), Inko — Heldur Harry Põlda (tenor, RO Estonia), Henrik — Raul Mikson (tenor), Kaikkivalta — Märt Jakobson (bass); kaastegevad ansambel Vox Clamantis, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Estonian Cello Ensemble ja löökpilliansambel. Esietendus „Birgitta festivalil” 6. VIII 2022, nähtud etendus 7. VIII. Klassikaraadio saatesarja „Suveduur”1 vestlusringis oli 3. augustil väga olulise liikmena Lea Tormis. Kuulaja sai rikkalikku informatsiooni Veljo Tormise „Lalli” sünniloost ning Rasmus Puur jagas oma mõtteid Veljo Tormisest ja „Lallist”. „Birgitta festivalil” 7. augustil 2022 Pirita kloostri keskaegsete varemete vahel etendust jälgides sain kinnitust ka kõnealusest saatest kuuldud mõtetele. Meelde oli jäänud Rasmus Puuri huvitav tähelepanek Pirita kloostri akustikast: 14. sajandil Lasnamäe paekivi (meie rahvuskivi!) lademest saadud ehitusmaterjalist kerkinud seinad on vastu pidanud tänapäevani. Proovis, kus lauljatel polnud mikrofone, oli Puur täheldanud, et lauljate hääled kõlasid ja helisesid uhkelt, täites peaaegu kogu ruumi.  Need müürid mängisid sobivalt kaasa ka ooperi „Lalli” tegevusega 12. sajandi Soome aladel. (Lavateose keskmes on mees Lalli, kes astub vastu paganaid ristima tulnud inglise piiskopile.) Koit Soasepp nimiosas Veljo Tormise/Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”. „Birgitta festival”, 2022. Eino Leino luule on soomlastele väga lähedane ja oluline. Toon siinjuures näite seoses Tormise „Sinikka lauluga”. Samale tekstile on 20. sajandi algul loonud laulu soome helilooja Toivo Kuula („Sinikan laulu”), mis ilmus trükis 1910. aastal. Noorelt hukkunud Kuula jõudis viisistada seitse Leino luuletust. Ka tema helikeeles on esiplaanil soome rahvamuusika intonatsioonid. Miks ma just sellest laulust räägin? Veljo Tormise abikaasa Lea Tormise sõnul pakkus just tema Veljo Tormisele idee kirjutada ooper Eino Leino näidendi „Lalli” põhjal. Koostöös soome lavastaja Sakari Puuruneniga valmis Lea Tormisel libreto. Veljo Tormis alustas tööd ooperiga 1989. aastal. Aeg oli keeruline ja erinevatel põhjustel jäi heliloojal alustatud töö pooleli. Sama materjali ainetel valmisid tal hiljem „Sinikka laul” sopranile ja segakoorile ning ansamblile The King Singers loodud „Piiskop ja pagan”. „Sinikka laulu” aga  pühendas helilooja libreto ühele autorile Sakari Puurunenile, kelle ees tundis end süüdlasena, et ei viinud ooperi kirjutamist lõpule. Raul Mikson Piiskopina Veljo Tormise/Rasmus Puuri ooperis „Lalli ehk mere keskel on mees”. „Birgitta festival”, 2022. Siim Vahuri fotod Tormise pooleli jäänud ooperi „Lalli” lõpetasid Tõnu Kaljuste ja, „Nargenfestivali” palvel, Rasmus Puur. Orkestris kõlavad viis tšellot, kolm kontrabassi, šamaanitrumm ja kaks koori; muusika on hästi selgepiiriline, sageli lummavalt sugestiivne. Rasmus Puur oma isikupärase tajuga on sujuvalt leidnud seosed Tormise napi pärandiga ja lisanud olulise komponendina inimhääle ühes selle parima võimaliku rakendusega iga tegelaskuju puhul. Rasmus Puuri kiituseks tuleb öelda, et ta tunneb hästi inimhääle ressursse ja tämbriomadusi. On imetlusväärne, kuidas kõlavad esimestest helidest peale Koit Soasepa ja Iris Oja põhjatuna tunduvad hääled või kui hästi on kirja pandud tenorite Mati Turi, Heldur Harry Põlda ja Raul Miksoni partiid, nende kõlanüansid, ja kui sugestiivselt kandus saali Märt Jakobsoni ülivõimas bass. Eriline rõõm oli kuulda sopran Maria Listra kompaktseks kujunenud kõla. Kaks vokaalselt lummavat ja sugestiivset kõrghetke olid  Kerttu (Lalli naine) ja Sinikka (Lalli ja Kerttu tütar) stseenid teises vaatuses. Maria Listra ja Iris Oja sisendusjõud ja tämbriline sobivus mõjusid lummavalt. Eino Leino näidendi ja nüüd ka ooperi kandvas idees võib leida ühiseid jooni Anton Hansen Tammsaare romaaniga „Põrgupõhja uus Vanapagan”: inimese põhiolemuse ajastuülene muutumatus, pagemine kurjuse eest metsasügavusse, püüd olla oma tegemistes iseseisev. Kahjuks ei osutu see viimane võimalikuks ja kui Lalli otsustab kirvega probleemi lahendada, raiudes maha Inglismaalt tulnud paavsti pea, on tulemuseks tema enda hullumine. Siit ka tänapäeval aktuaalne mõte: kirves ei ole lahendus!   Viide: 1 Saatesari „Suveduur”: „Purjetamine Veljo Tormise tuules”. (Saatejuht Miina Pärn). — Klassikaraadio, ERR, 3. VIII 2022.  

  • HELIMAAGIAST TALLINNA KONTSERDIPAIKADES
    on 29.11.2022

    Tallinna kammermuusika festival on soliidsete traditsioonidega muusikapidustus, mida korraldatakse alates 2005. aastast. See on andnud kuulajatele võimaluse pääseda ligi klassikalise kammermuusika rikkalikule varasalvele ja muusikutele võimaluse esineda suurepärastes kontserdi­paikades. Tallinna kammermuusika festival on olnud üks osa Pille Lille Muusikute Fondi tööst. PLMF alustas oma tegevust 2003. aastal ja tähistab tuleva aasta veebruaris oma 20. aastapäeva. Kui mõelda PLMFi asutamise ajale, tookordsetele võimalustele ja eesmärkidele, siis tuleb tõdeda, et asutajatel on olnud väga tugev perspektiivitunne ja avar tulevikuvisioon. Tallinna kammermuusika festival on praeguseks kujunenud oodatud sündmuseks nii kuulajatele kui interpreetidele. 2022. aasta festivali kunstiliseks juhiks oli juba kolmandat korda viiuldaja ja dirigent Maano Männi ja resideerivaks heliloojaks oli tänavu Galina Grigorjeva. Kontserdikavades kajastusid mitmed olulised muusikasündmused ja esinejate hulgas oli meie interpreetidele lisaks interpreete veel Soomest, Ukrainast, Lätist ja Prantsusmaalt. 2022. aasta festival, alapealkirjaga „Helimaagia” hõlmas kaheksat eriilmelist kontserti, mille ideed olid selged ja publikuhuvi suur. Mõningaid puudujääke oli vaid kavaraamatukeses, mis peaks andma adekvaatset teavet toimuva kohta ja hõlbustama kuulamist. Loodetavasti need probleemid tulevikus lahenevad. Festivali resideeriv helilooja Galina Grigorjeva tänamas esinejaid oma teose „Fata Morgana” esiettekande järel Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus.   „Prantsuse värvid, impressionistide helge kõlamaailm ja Galina Grigorjeva helimaalingud” 21. VIII Mustpeade majas Kontserdi avateos, Maurice Raveli „Introduction et Allegro” harfile, flöödile, klarnetile ja keelpillikvartetile on kirjutatud 1905. aastal  harfimanufaktuuri Érard tellimusel nende instrumentide demonstreerimiseks. Seda on nimetatud ka minikontserdiks harfile. Teose esiettekanne toimus Pariisis 1907. aastal. Ravel on teinud sellest ka seade kahele klaverile ja harfile; olemas on ka seade orkestriga. Kõige mängitavam on siiski teose esialgne versioon. Helilooja on oma teose kohta öelnud, et see ei ole päris orkestriteos; koosseisus on seitse instrumenti, kusjuures keelpillikvartetti võib ka kahe- või kolmekordistada. Raveli uurija Arbie Oriensteini sõnul soovis helilooja „rõhutada ilmselt harfi eelispositsiooni ja nii peaks teos olema rohkem concertante kui septett”.1 Sellel kontserdil esitasid teost Lily-Marlene Puusepp (harf, Soome), Heili Rosin-Leivategija (flööt), Soo-Young Lee (klarnet, Korea) ja keelpillikvartett koosseisus Triin Ruubel-Lilleberg (I viiul), Maano Männi (II viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Indrek Leivategija (tšello). Teos kanti ette läbimõeldult, Introduction’i erinevaid teemasid pillilt pillile tervikuks liites, kujundades mõjuva kulminatsiooni, mis vaibus atacca värvikasse üleminekusse Allegro’sse, kus alguse harfisoolo kõlas reljeefselt. Flöödilt kõlava peateema ja sellele järgneva arenduse kujundas ansambel kompaktseks tervikuks, mis kulmineerus ansambli hästi registreeritud ja erksas forte’s. Claude Debussy Sonaadi flöödile, vioolale ja harfile (L. 137, 1915) esitasid Heili Rosin-Leivategija (flööt), Andres Kaljuste (vioola) ja Lily-Marlene Puusepp (harf). See triole kirjutatud sonaat on üks osa Debussy kavandatud kuueosalisest sonaatide tsüklist. „Kuus sonaati erinevatele instrumentidele” („Six sonates pour divers instruments”) tellis 1914. aastal Debussylt kirjastaja Jacques Durant. Debussy jõudis neist valmis kirjutada kolm: esimene sonaat on loodud tšellole, teine triole ja kolmas viiulile. Töö jäi pooleli helilooja surma tõttu 1918. aastal. Need helilooja kolm viimast teost on interpreetide repertuaaris olnud väga hinnas. Kontserdil esitatud tsükli 2. sonaadi esiettekanne toimus 1916. aastal Bostonis. Esituse rikkalik kõlapalett 2. sonaadi I osas Pastoraal. Lento dolce rubato tõestas, et  interpreedid olid Debussy kõlamaailma hästi sisse elanud. Fraseeriti paindlikult, eriilmelisi motiive nauditavaks tervikuks muutes. II osa Interlude. Tempo di Minuetto esitust ilmestasid nõtke rütm ja pastoraalsed meeleolud, kord helgemate, siis tumedamate, summutatud kõlavärvidega. III osas Finale. Allegro moderato ma risoluto läksid interpreedid  kaasa muusika ootamatute meeleolumuutustega, nende tiheda põimumisega, mis leidis lahenduse osa narritavas lõpus. Sonaadi esitus vastas helilooja sõnadele teose kohta: „Ma ei tea, kas peaksin nutma või naerma, võib-olla nii üht kui teist?”2 Galina Grigorjeva „Lõputu kaanoni” („Infinite canon”, 2006) esitas keelpillikvartett koosseisus Triin Ruubel-Lilleberg (I viiul), Maano Männi (II viiul), Johanna Vahermägi (vioola) ja Indrek Leivategija (tšello). Teos pakub esitajatele  ohtralt aleatoorilisi võimalusi; seekordne ettekanne haaras mõjuva kulminatsiooniga ja lõpuosa resignatsiooniga. Kontserdi lõpetas Claude Debussy vokaaltsükkel „Ununenud viisid” („Ariettes oubliées”; L. 60) metsosopranile ja klaverile Paul Verlaine’i luuletekstidele. Need kuus laulu on loodud 1886.–1887. aasta paiku ja ilmusid trükis 1903. aastal nime all „Ariettes oubliées”. Laulutsükkel on pühendatud sopran Mary Gardenile, kes laulis Mélisande’i Debussy ooperi „Pelléas ja Mélisande” 1902. aasta lavastuses Pariisi Opéra-Comique’is. Paul Verlaine’i luuletekst on selles teoses Debussy muusikaga seotud tugevamalt kui kunagi varem. Verlaine’il oli Debussyle väga tugev mõju, mõlemat loojat ühendas eesmärk kasutada poeetiliste detailide edasiandmiseks rütmi, kõlavärvi ja harmooniat. Tsüklisse kuuluvad laulud:  „C’est l’extase langoureuse” („See on rauge ekstaas”), „Il pleure dans mon coeur” („Mu süda nutab”), „L’ombre des arbres” („Puude varjud”), „Chevaux de Bois” („Puuhobused”), „Aquarelle I : Green” („Akvarell I: Roheline”), „Aquarelle II: Spleen” („Akvarell II: Spliin”). Tallinna kammermuusika festivalil kõlasid need Tuuri Dede (metso­sopran) ja Maksim Štšura (klaver) ettekandes. Laulja esituses domineeris jõuline kantileen, oleksin oodanud aga paindlikumat fraseerimist ja nüansirikkamat esitust ning Verlaine’i teksti sõnumi selgemat edastamist. Pianist toetas tema esitust kõlanüansside ja õhulise piano’ga. Lisapala „Delila aaria” Saint-Saënsi ooperist „Simson ja Delila” võttis publik väga soojalt vastu.   „César Franck — 100 protsenti puhast adrenaliini!” 22. VIII Mustpeade majas Festivali teine kontsert oli kummardus armastatud prantsuse romantikule César Franckile (1822–1890), kelle sünnist möödub tänavu detsembris 200 aastat. Kontserdi esimese pala autor Francis Kleynjans (1951) on tuntud klassikaline kitarrist, kes  on kirjutanud peamiselt teoseid kitarrile. Tema miniatuuri „Hommage à César Franck” vioolale ja klassikalisele kitarrile esitasid vioolal franckiliku voogava fraasi ja sügava pehme tämbriga Andres Kaljuste ja klassikalisel kitarril Kirill Ogorodnikov, kes lisas juurde värvikat harmooniat. Francis Kleynjansi teose „Hommage à César Franck” vioolale ja klassikalisele kitarrile ettekanne: Andres Kaljuste (vioola) ja Kirill Ogorodnikov (klassikaline kitarr). Francki maailmamuusika klassikasse kuuluv teos Sonaat viiulile ja klaverile A-duur valmis 1886. aastal pulmakingina viiuldaja Eugène Ysaÿe’le, kes selle ka koos pianisti Marie-Léontine Bordes-Pène’iga pulmakülalistest publikule ette kandis. Sonaadi avalik ettekanne samadelt interpreetidelt toimus sama aasta 16. detsembril Brüsseli Moodsa Kunsti Muuseumis ja teos jäi viiuldaja repertuaari neljakümneks aastaks. Helilooja heakskiidu on pälvinud ka sonaadi tšelloversioon, mis jäi Jacqueline du Pré ja Daniel Barenboimi viimaseks plaadistuseks. Sellest sonaadist on mitmeid versioone erinevatele instrumentidele, 2020. aastast on olemas ka salvestus theremin’ile ja klaverile, esitajaiks Clara Rochmore (theremin) ja Nadia Collins (klaver). Selle väga armastatud sonaadi ettekanne Triin Ruubel-Lillebergilt ja Maksim Štšuralt tõi kohale saalitäie ootusärevat publikut. Nende esituses kõlas sonaadi I osa lüürika nõtkelt ja heas ansamblilises tasakaalus, II osa sugestiivselt tormiline karakter oli haarav ja veendunud. Ekspressiivne ja pikkade arenguliinidega III osa suubus viiuldaja tervikut kujundavas ja pianisti värve lisavas ettekandes IV osasse, kus meloodia kaanonis esitamine kõlas kompaktses ansamblis. Viimane osa mängiti mõjuvalt pingestatud arengujoonega kogu teose võimsa lõpukulminatsioonini. Viiuldaja haarav tervikunägemus liitus hästi pianistiga, kes klaveripartii kõlamassist hoolimata viiulit ei katnud, vaid  lisas sonaadi kujundusse värvikust ja volüümi. Sellele aitas kaasa ka napp ja läbimõeldud pedaalikasutus. Kontsert lõppes Francki ühe tippteose, Klaverikvintetiga f-moll (1879). Kvinteti esiettekanne toimus 1880. aasta jaanuaris Marsicki kvartetilt ja Camille Saint-Saënsilt klaveril. Mustpeade majas kandsid teose ette Maano Männi (I viiul), Kaija Lukas (II viiul), Andres Kaljuste (vioola), Theodor Sink (tšello) ja Henri Sigfridsson (klaver). I osa Molto moderato quasi lento — Allegro ettekandes oli mõjuv sissejuhatuse dramaatika, karakteerne punkteeritud rütm ja pingestatus üleminekul Allegro’sse, mida ilmestasid franckilikult kaaluka klaveripartii harmoonilise tiheduse väljatoomine ja mõjuvad kontrastid kogu ansamblilt. II osa Lento ma sentimento muusikas on vähem dramatismi, kuigi harmoonia on selles ebapüsiv. Ansambel tõi ilmekalt esile mažoori ja minoori vaheldumise erinevad nüansid. III osa Allegro non troppo ma con fuoco pingeline arendus pääses ansambli keskendunud musitseerimises hästi mõjule; teemade kuhjumine osa lõpul viis mõjuvasse, sügava kõlaga kulminatsiooni ja järsk mažoorne lõpp ei vähendanud eelnenud draamat. César Francki Klaverikvinteti f-moll ettekanne: Maano Männi (I viiul), Kaija Lukas (II viiul), Andres Kaljuste (vioola), Theodor Sink (tšello) ja Henri Sigfridsson (klaver).   „Festivali salong” 23. VIII Mustpeade majas Kontserdi pealkirjaga viidati salongi­kontsertide traditsioonile. Pianist Hen­ri Sigfridsson alustas Wolfgang Ama­deus Mozarti ooperi „Võluflööt” avamänguga klaveri seades, millele järgnesid neli pala Leoš Janáčeki tsüklist „Rohtunud rajal”: „Meie õhtud”, „Eema­lepuhutud leht”, „Head ööd” ja „Loorkakk pole ära lennanud”. Janá­ček kirjutas tsükli tuumikuks olnud esimesed palad algselt harmooniumile, hiljem lisas sinna palu juurde ja seadis ka varasemaid palu ümber klaverile. Tsükli esialgne variant oli mõeldud ilmselt koduseks musitseerimiseks. Klaveritsüklina on aga „Rohtunud rajal” leidnud kindla koha kontserdilavadel. Henri Sigfridsson lõpetas oma esinemise kahe „ööpalaga”: Frédéric Chopini Nokturn Es-duur op. 9, nr 2 ja Aleksandr Skrjabini Nokturn Des-duur, op. 9, nr 2, tuntud ka kui „Nokturn vasakule käele”. Neist viimane köitis eriti ilmeka fraseerimisega ja hästi diferentseeritud faktuuriga. Romantiline muusika jätkus: Marcel Johannes Kits (tšello) ja Henri Sigfridsson (klaver) mängisid Robert Schumanni tsükli „Fantaasiapalad” tšellole ja klaverile op. 73. Teos sobitus oma esialgse pealkirjaga „Soirée­stücke” („Palad õhtusteks koosviibimisteks”) täpselt konteksti ning oli algselt kirjutatud klarnetile ja klaverile. Hiljem tegi autor sellest ka variandi tšellole või viiulile. Marcel Johannes Kitse esituses kõlasid palad väga ekspressiivselt. Esimese osa unistav-nukker meeleolu oli hõrk ja värvikas, teises osas valitses haarav energia ning viimases osas meisterlik kirglikkus, mis näitas, et tšellist tunnetab Schumannile omaseid kujundeid väga ehedalt. Pianist toetas solisti oskuslikult ja delikaatselt. Tõnis Kaumanni (1971) „Valitud salongipalad” viiulile, tšellole ja klaverile, esitajad Maano Männi (viiul), Indrek Leivategija (tšello) ja Maksim Štšura (klaver), on kirjutatud autori varasemal loomeperioodil, 2002. aastal. Teose osad — I osa „Eksootilised rütmid” ja II osa „Tango” — olid laetud rütmikirevast energiast ning nende hoog ja dünaamika tõusid esile nauditavas ansamblimängus. Värvikalt esitatud rikkaliku klaveripartii põnev kõlaplokk lisas sära teose lõpule. Kontserdi lõpetas Aaron Jay Kernise teos „100 Greatest Dance Hits” („100 suurimat tantsuhitti”, 1993) kitarrile ja keelpillikvartetile; esitajad Kirill Ogorodnikov (kitarr), Kaija Lukas (I viiul), Andrei Valigura (II viiul), Zita Zemovica (vioola) ja Indrek Leivategija (tšello). Peale pillide kasutati teoses ka erinevaid kõla ja rütmi abivahendeid ning elektroonikat. Ulatuslikul kitarrikvintetil on neli osa: I Introduction To Dance Party („Sissejuhatus tantsupeole”), II Salsa Pasada, III MOR* Easy-Listening Slow Dance Ballade („MOR* Kergesti kuulatav aeglase tantsu ballaad”) ja IV Dance Party on Disco Motorboat („Tantsupidu diskomootorpaadil”). Kernis kavandas oma kitarrikvinteti 1990. aastate popistiilide peegeldusena. Teose loomise ajal tõusid selles aga enim esile 1970. aastate muusika helid. Teose algul trummeldavad kitarrist ja kvartett oma pillidel kaasakiskuvaid rütme, viimane osa aga viib heliliste löökpillide kõlades diskomootorpaadile — see on  helilooja kummardus USA tuntud tele-show’le „Soul Train”. Teose lähtematerjaliks olev nn igapäevamuusika viitab meid kõikjal ümbritsevale lakkamatult kõlavale muusikale, olgu kaubanduskeskustes või telefonis või kodus televiisori ees.3 Kvinteti kaleidoskoopiline kirevus, rütmifiguuride külluslikkus ja tämbrite mitmekesisus oli interpreetidele omamoodi väljakutseks, mis neid ilmselgelt lõbustas ja mis haaras kaasa ka publiku.   „Meditatsioon” 24. VIII Rootsi-Mihkli kirikus Kontserdile andsid erilise ilme küünlavalgus ja kiriku akustika. Seda oli ilmselt arvestatud nii teoste kui ka koosseisude valikul. Soolopillile loodud teostest olid kavas Johan Sebastian Bachi Tšellosüit nr 1 G-duur (BWV 1007), esitajaks Theodor Sink, ja Paul Smadbecki (1955) „Rhythm Song” marimbale  (1984) Tanel Eiko Novikovi ettekandes. Kiriku akustika soosib kantileenset ja aeglast muusikat ning aitab kaasa mõjuvale kõlale, seevastu kiired liikumised sulavad seal kaja tõttu kokku ja üldmulje sai hajuv. Järgnesid kaks duot: Arvo Pärdi teose „Peegel peeglis” versiooni fagotile ja klaverile (1978/2009) mängisid Étien­ne Boudreau (fagott) ja Henri Sig­fridsson (klaver) ning Lauri Jõelehe (1974) teose „Öö saabumine” kitarrile ja inglissarvele (2017) ja José Lezcano (1960) teose „Recollections” („Meenutused”) kitarrile ja  inglissarvele esitas Duo Telluur koosseisus Heli Ernits (inglissarv) ja Kirill Ogorodnikov (klassikaline kitarr). Esimese duo kõlaline tasakaal kannatas ilmselt samuti akustika eripära tõttu, teises duos oli balanss hea, aga teoste tervikuks vormimine võinuks olla reljeefsem. Festivali tellimusteos, Galina Grigorjeva „Fata Morgana” vesiharfile (Ülo Krigul) ja tšellokvartetile (Theodor Sink, Siluan Hirvoja, Indrek Leivategija ja Karret Sepp) lõpetas kirikukontserdi. Kvarteti kõlavad pikad kandvad liinid ja mõõdukad muutused, millega liitusid vesiharfi erilised tämbrid, sobisid hästi kokku kiriku miljöö ja akustikaga. Vesiharf on harva kasutatav pill, selle uudsed tämbrivõimalused rõhutasid teose põnevust ja omanäolisust. Galina Grigorjeva „Fata Morgana” vesiharfile ja tšellokvartetile esiettekanne: Vambola Krigul (vesiharf) ning tšellokvartett koosseisus Theodor Sink, Siluan Hirvoja, Indrek Leivategija ja Karret Sepp.   „Aegade lõpust” 25. VIII Mustpeade majas Kontserdil kõlas 20. sajandi teise poole silmapaistvate heliloojate Tōru Takemitsu, Valentin Silvestrovi ja Olivier Messiaeni looming. Õhtule andis erilise kaalu ja ka pealkirja Olivier Messiaeni „Kvartett aegade lõpust”. Selle, 20. sajandi prantsuse muusika ühe silmapaistvama helilooja (1908–1992) surmast möödus tänavu kevadel kolmkümmend aastat, tema mõju 20. sajandi heliloojatele on nii Prantsusmaal kui kogu maailmas raske üle hinnata. Jaapani helilooja Tōru Takemitsu on kirjutanud Messiaeni surma puhul 1992. aastal: „Ta oli tõeliselt minu vaimne mentor… Paljud asjad, mida ma tema loomingust õppisin — kõlavärvi mõiste ja aja käsitlemise viis — on unustamatud.”4 Tōru Takemitsu „Rain Tree Sketch II” klaverile on kirjutatud samal aastal ja pühendatud Messiaeni mälestusele. See jäi ühtlasi ka Takemitsu viimaseks klaveriteoseks. Just need messiaenlikud kõlavärvid ja ajakäsitlusest tekkinud pingestatus ilmestasid Rasmus Andreas Raide mängu „Rain Tree Sketch II” ettekandel; tema esitus oli hästi läbi tunnetatud, rikkaliku värvipaletiga ja tervikuna mõjuv. Ukraina nüüdismuusika suurkuju Valentin Silvestrovi  (1937) teos „Fugitive visions of Mozart” („Põgusad nägemused Mozartist”, 2007) tuli ettekandele koosluselt Trio 95 koosseisus Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver).  Teoses domineeris kollaažilaadne vorm ja teos ise kõlas meeleolukalt. Olivier Messiaeni ühe tähtteose „Quatour pour la fin du temps” („Kvartett aegade lõpust”) kandsid ette Eneka Iriarte (klarnet, Soome), Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver). Selle teose loomislugu on eriline: helilooja kirjutas selle 1940. aastal, kui ta oli sõjavangina Görlitzi (praegune Zgorzelec) vangilaagris. Esiettekanne toimus laagris 15. jaanuaril 1941, esitajad olid professionaalsed muusikud, Messiaeni laagrikaaslased Henri Akoka (klarnet), Jean de Boulaire (viiul), Étienne Pasquier (tšello) ja autor klaveril. Olivier Messiaeni teose „Kvartett aegade lõpust” ettekanne: Robert Traksmann (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello), Eneka Iriarte (klarnet, Soome) ja Rasmus Andreas Raide (klaver).   Helilooja on kasutanud seal ka oma varasemate tööde materjali. Kvarteti I osa „Liturgie de cristal” („Kristalli liturgia”) on muusika kogu ansamblile vahelduvate soolodega, mille helged ja ülevalt poeetilised kujundid kõlasid haaravalt. II osa „Vocalise pour l’Ange qui annonce la fin  du temps” („Vokaliis inglile, kes teatab aegade lõpust”)  ettekanne oli mõtestatud ja väga heas kõlalises tasakaalus. III osa „Abîme des  oiseaux” („Lindude kuristik”) on kirjutatud sooloklarnetile. Väga aeglase tempo tõttu on see klarnetile tõeliseks proovikiviks. Eneko Iriartele ei olnud see aga probleemiks — tema esituses lummas väga varjundirikas ja dünaamiline toon. Messiaen on seda teost kirjeldanud järgmiselt: „Aeg oma kurbuses ja väsimuses on kuristik. Selle vastandiks on linnud — meie ihalus valguse, tähtede, vikerkaare ja juubeldavate laulude järele.”5 Interpreet pani sugestiivselt kõlama kogu helilooja sõnumi selle rikkuses. IV osa „Intermède” („Intermeedium”) on loodud triole viiul, klarnet ja tšello. See on Scherzo-osa, mis oma karakterilt erineb selgesti teistest osadest, kuid haakub nendega siiski teatud meloodiliste meenutuste kaudu.6  V osa „Louange à l’Éternité de Jésus” („Jeesuse igavikulisuse ülistus”) muusika on varasema teose, kuuele Ondes Martenot’le loodud „Fête des belles eaux” IV osa „L’eau” (1937) seade tšellole ja klaverile, esitajaiks Marcel Johannes Kits (tšello) ja Rasmus Andreas Raide (klaver). Selle osa väga aeglases tempos katkematult voolav meloodia esitati sügavalt läbitunnetatult ning intensiivse tšellotooniga kogu õrnuse ja võimsuse skaalal muusikat kujundades ja kaasa elades. VI osa „Dance de la fureur, pour les sept trompettes” („Raevukas tants seitsmele trompetile”) on loodud ansambli kogu koosseisule. Kvarteti ettekandes kõlas väga karakteerse rütmiga muusika teravalt; erinevates registrites oli kuulda kõla kompaktsust ja trompetipärast fortissimo’t, mis helises unisoonis, täpselt ja karakteerselt. VII osa „Fouillis d’arcs-en-ciel, pour l’Ange qui annonce la fin du temps” („Vikerkaarte virvarr inglile, kes teatab aegade lõpust”) kontrastid, vahelduva koosluse meloodika erilised nüansid esitas kvartett mõjuva reljeefsusega. VIII osa „Louange à l’Immortalité de Jésus” („Jeesuse surematuse ülistus”) on autori varasema orelipala „Diptyque” („Diptühhon”) II osa seade viiulile ja klaverile. Duo Robert Traksmann (viiul) ja Rasmus Andreas Raide (klaver) esitus oli väga kontsentreeritud ja kaunikõlaline; eriti rikkalik oli piano ja pianissimo skaala.   „Folk klassikas” 26. VIII Mustpeade majas Kontserdile olid koondatud eri maade heliloojate rahvamuusika sugemetega teosed. Béla Bartóki tuntud oopuse „Rumeenia rahvatantsud” klarnetile ja klaverile (Sz. 56) mängisid  temperamentselt ja värvikalt Eneko Iriarte (klarnet) ja Karolina Žukova (klaver). Ukraina nüüdismuusika suurkuju, rühmituse „Uus folkloorne laine” juhi Myroslav Skoryki (1938–2020) lennuka, kapriissete muutustega teose „Karpaatia rapsoodia” kandis viiuldaja Olga Šeleškova ette temperamentselt, tuues esile teose dramatismi. Klaveril toetas teda pianist Karolina Žukova. Kontsertidel suhteliselt harva kõlava ansambli, puhkpillikvinteti, koosseisus Heili Rosin-Leivategija (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe), Eneko Iriarte (klarnet), Kreete Perandi (metsasarv) ja Étienne Boudreault (fagott, Kanada) ettekandes kõlas kaks teost. Inglise helilooja Malcolm Arnoldi (1921–2006) „Three shanties” („Kolm madruste laulu”) puhkpillikvintetile on lühike tsükkel, mis on selle koosseisuga ansambli repertuaaris üks populaarsemaid. Helilooja  lõbusad ja meisterlikult komponeeritud palad toetuvad mitmele tuntud meremehelaulule ning ansambel esitas neid sädelevalt ja mõnusa huumoriga. 20. sajandi ühe olulisema avangardisti György Ligeti „Kuus bagatelli puhkpillikvintetile” (1953) on tema varasema klaveritsükli „Musica ricercata” seade puhkpillikvintetile. Palad [I Allegro con spirito, II Rubato. Lamento, III Allegro grazioso (atacca), IV Presto ruvido, V Adagio. Mesto (Béla Bartók in memoriam), VI Molto vivace. Capriccio] on väga lühikesed, neis kasutatakse ohtralt staccato’t ja üliteravaid dissonantse. Ligeti on väitnud, et teose eesmärgiks on „öelda võimalikult palju väga napi materjaliga”. Kvinteti esituses jõudis sõnumi kirevus selgelt publikuni. Lõpunumber, George Enescu Sonaat viiulile ja klaverile a-moll op. 25, nr 3 (1926) on pühendatud rumeenia-saksa päritolu viiuldajale Frank Kneiselile (1886–1926). „Kahe rumeenia tantsu” kõrval kuulub see helilooja kõige hinnatumate teoste hulka. Sonaadi esiettekanne toimus 1926. aastal Oradeas, esitajateks autor viiulil ja Nicolae Caravia klaveril. Teos on kirjutatud rahvamuusika stiilis, kuid siin ei ole otseselt kasutatud ühtegi autentset rahvaviisi — see oleks kirjutatud justkui hulgale instrumentidele, mille seas on äratuntavad simbel ja lauto, kuulda võib ka lõokest ja inimhäält. Sonaadi esitas duo koosseisus Hans Christian Aavik (viiul) ja Karolina Žukova (klaver). I osa Moderato malinconico alguse materjal kõlas nõtkelt ja pehmekõlalise nostalgiaga, mis  muutus arenedes lopsakamaks ja jõulisemaks. I osa teises pooles helisesid juba jõulisemad ja sügavamad toonid. II osas Andante sostenuto e misterioso haaras kuulajaid viiuli poeetiline ja paitav kõla, millele vastandus kujundlikult II osa keskmine osa. III osa Rondo. Allegro con brio ma non troppo refrääni teema on nagu Karpaatia karutantsu meenutus ja kõlas interpreetide esituses karakteerselt. Järgnevates minivariatsioonides köidavad eredad karakterid, millele lisab  hoogu virtuoossus, ja interpreedid kujundavad haarava temperamendiga suurejoonelise lõpukulminatsiooni. Tuntud Ameerika muusikategelane Scott Foglesong on öelnud, et Enescu Sonaat nr 3 ei ole väljakutse esitajale mitte ainult tehnilises ja muusikalises mõttes, vaid ka stiililises, kontseptuaalses ja poeetilises mõttes.7 Hans Christian Aaviku ja Karolina Žukova ettekanne tõestas, et see keerukus lahendati hiilgavalt. Lisapalaks mängiti Richard Straussi „Morgen” („Hommik”) op. 27, nr. 4.   „Teekond kammermuusikasse” 27. VIII Hopneri majas Ennekõike oli see lastele mõeldud, muusikainstrumente tutvustav koguperekontsert. Lisaks traditsioonilistele pillidele, nagu viiul, klarnet ja klaver, demonstreeriti ka elektroonilist instrumenti theremin, mida mängitakse seda puudutamata. Maano Männi ja Marite Männi jutud pillidest lõid kontserdil koduse ja lõbusa õhkkonna. Esinesid Eneko Iriarte (klarnet), Hans Christian Aavik (viiul), Grégoire Blanc (theremin), Karolina Žukova  (klaver) ja Marite Männi (klaver). Ürituse kujundas oma võluval moel tervikuks Marite Männi.   Festivali gala „Helimaagia” 28. VIII Jaani kirikus Kontserdi avalooks oli inglise autori Ralph Vaughan Williamsi teos „The Lark Ascending” („Lendu tõusev lõoke”). Selle originaalversioon valmis 1914. aastal ning on loodud viiulile ja klaverile. Kontserdil kõlas teose seade keelpilliorkestrile, mille tegi 1920. aastal Martin Gerigh. Williamsi üheosaline teos on inspireeritud inglise kirjaniku Georg Meredithi samanimelisest luuletusest. Pala esitas festivali kammerorkester järgmises koosseisus — viiulid: Maano Männi (orkestri kontsertmeister), Olga Sheleshkova (Ukraina), Maria Goršenina, Fred Heinoja, Kaija Lukas, Mari-Liis Uibo ja Andrei Valigura; vioolad: Johanna Vahermägi ja Zita Zemoviča (Läti); tšellod: Andreas Lend ja Marten Meibaum; kontrabass: Madis Jürgens; viiulisolist: Hans Christian Aavik. Teose esitus peegeldas pealkirja; lummavalt helisev nüansseeritud viiulimeloodia kõrges registris, selle voolav arendus ja dünaamilisus haarasid algusest lõpuni. Orkester reageeris solistile tundlikult ja teda kulminatsioonis toetades. Ralph Vaughan Williamsi teose „The Lark Ascending” ettekanne festivali lõppkontserdil: solist Hans Christian Aavik (viiul) ja keelpilliorkester, vasakul orkestri kontsertmeister Maano Männi.   Galina Grigorjeva teose „Molitva” („Palve”) theremin’ile ja keelpilliorkestrile (2005/2022) algversioon 2005. aastast on loodud saksofonile ja orelile. Hiljem on autor teinud sellest mitmeid seadeid erinevatele koosseisudele. Käesolev versioon theremin’ile ja keelpilliorkestrile on  loodud spetsiaalselt tänavuse Tallinna kammermuusika festivali jaoks. Theremin’i-solist Grégoire Blanc (Prantsusmaa) tunnetas teose suurt pingestatust ja pilli tämbri omapära; hea tasakaal orkestriga lõi mõjuva terviku. Theremin’i-solist Grégoire Blanc (Prantsusmaa).   Teiseks kõlas theremin’i-solisti ettekandes Sergei Rahmaninovi kuulus „Vokaliis” op. 34, nr 14. Algselt häälele ja klaverile kirjutatud „Vokaliis” on tuntud ka erinevates instrumentaalversioonides. See populaarne teos kõlas värske tämbriga soolopilli ja kammerorkestri koosluses meeldivalt uudselt. Festivali lõpetas kammerorkester Edvard Griegi süidiga „Holbergi aegadest” op. 40. Süit on loodud taani-norra kirjaniku, esseisti, filosoofi, ajaloolase ja näitekirjaniku Ludvig Holbergi (1684–1754) 200. sünniaastapäeva tähistamiseks, algupärase nimetusega „Süit vanas stiilis” (süidi osadeks on 18. sajandi tantsud: I Prae­ludium. Allegro vivace, II Sarabande. Andante espressivo, III Gavotte. Allegretto, IV Musette. Un poco piu mosso, V Air. Andante religioso, VI Rigaudon. Allegro con brio). Ettekannet iseloomustas vaoshoitus nii tempodes kui kõlas ja ansambliline ühtsus. On saanud traditsiooniks, et lõppkontserdil annavad Marianne ja Tunne Kelam üle Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia. Tänavu anti see juba 17. korda. Seekord sai preemia kevadel kuninganna Elisabethi nimelisel rahvusvahelisel tšellistide konkursil III preemia pälvinud Marcel Johannes Kits. Marje ja Kuldar Singi nimelise preemia pälvis tänavu Marcel Johannes Kits. Siiri Padari fotod       Viited: 1 Arbie Orenstein 2014 [1975]. Ravel: Man and Musician. Mineola: Dover, lk 162. 2 W. H. Mellers 1939. The Final Works of Debussy. — Music and Letters. April, lk 54–55. Tsit.: Deanne E. Walker 1988. An analysis of Debussy’s Sonata for Flute, Viola, and Harp. Rice University, lk 18. — https: //scholarship.rice.edu/handle/1911/17024 3 Aaron Jay Kernis. 100 Greatest Dance Hits. — https://aaronjaykernis.com/work /100-greatest-dance-hits/ 4 Tōru Takemitsu 1995. The Passing of Nono, Feldman and Messiaen. Confronting Silence. — Selected Writings, trans./ed. Yoshiko Kakudo and Glen Glasgow. Berkeley, lk 139–141. Tōru  Takemitsu. — https://en.wikipedia.org/wiki/T%C5%8Dru_Takemitsu#cite_note-messtak-63 5 Olivier Messiaen. Tsit.: Quatuor pour la fin du temps. — https://en.wikipedia.org/wiki/Quatuor_pour_la_fin_du_temps 6 Sealsamas. 7 Scott Foglesong. Enescu: Sonata No. 3 in A minor for Violin and Piano, Opus 25, In the Rumanian style. — https://www.sfsymphony.org/Data/Event-Data/Program-Notes/E/Enescu-Sonata-No-3-in-A-minor-for-Violin-and-Piano

  • EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOORI 40 AASTAT HELIPLAATIDEL
    on 28.11.2022

    Sissejuhatus 2021. aasta kevadel leidsin oma postkastist kirja Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) toimetajalt Anneli Ivastelt ettepanekuga kirjutada koori 40. aastapäeva puhul ülevaade koori helisalvestistest. Pikema järelemõtlemiseta võtsin selle pakkumise vastu — olen EFK loomisest saadik olnud koori suur austaja ning mõte süveneda selle ajalukku tundus ahvatlev. Mõistsin oma lihtsameelsust siis, kui mulle saadeti nimekiri salvestistest — tol hetkel oli neid 71, aastaga on lisandunud veel kaks CDd. Nii ma olen selle plaadimäega aasta aega vaeva näinud. Selle teemaga tegeldes on olnud tõuse ja mõõnu, mõnikord ka lausa ahastust ülesande mahukuse pärast, lõppkokkuvõttes aga olen saanud tunde ja tunde nautida tõeliselt head muusikat. EFK lugu algab kaudselt juba 1966. aastal, kui Heino Kaljuste asutas lastekoori Ellerhein endiste lauljate baasil kammerkoori, mille juhtimise võttis 1974. aastal isalt üle Tõnu Kaljuste. Noore dirigendi unistuseks oli professionaalse, uudse koorikultuuri ja kõlakvaliteediga kammerkoori loomine. Sellest, kuidas see teekond kulges, võib lugeda tänavu suvel ilmunud raamatust „Kammerlauljad”, milles Tõnu Kaljuste kirjeldab värvikalt Nõukogude Liidu aegse asjaajamise absurdsust. 1981. aastal sai aga suur unistus teoks, koori võttis oma tiiva alla ENSV Riiklik Filharmoonia ning Kammerkoori Ellerhein asemel hakkas muusikamaastikul ilma tegema Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Asutamise ja sellele järgnenud aastal ilmusid koori esimesed kaks heliplaati.  Kuna nendel kõlavad Veljo Tormise teosed olid salvestatud juba 1970. aastate lõpus, on esitajaks märgitud veel Kammerkoor Ellerhein. Eesti Filharmoonia Kammerkoor Arvo Pärdi keskuses septembris 2018. Kaupo Kikkase foto Kuni Eesti taasiseseisvumiseni jõudis EFK salvestada plaadifirmale Melodija muusikat seitsme LP jagu, lisaks veel kasseti jõululauludega — 1989. aastal oli selline asi juba võimalik. Täiesti uus ajastu EFK plaadistamistel algas aga 1992. aastal, mil esmakordselt anti välja CD välismaise plaadifirma, maineka ECMi all. Sellel laiemat rahvusvahelist kõlapinda saavutanud duubel-CDl „Forgotten Peoples” kõlab Veljo Tormise monumentaalne tsüklitesari „Unustatud rahvad”, mis on tänaseni üks märgilisemaid salvestisi EFK helikandjate reas. Tõeliseks läbimurdeks võib aga pidada järgmisel aastal välja tulnud heliplaati Arvo Pärdi „Te Deumiga”, mis oma Grammy nominatsiooniga „Parim koorimuusika esitus” tegi otsa lahti EFK salvestistele aastakümnete jooksul osaks saanud nominatsioonidele ja auhindadele. Nii näiteks on Grammy erinevates kategooriates olnud EFK heliplaatidel 15 nominatsiooni ning kahel korral on see prestiižne muusikaauhind ka võidetud: parimaks koorimuusika esituseks on tunnistatud Arvo Pärdi muusikaga „Da pacem” (2006) ning „Adam’s Lament” (2013). Lisaks Grammydele on saadud ka mitmeid muid olulisi auhindu, näiteks ajakirjadelt Diapason ja Gramophone, ajalehelt New York Times jpm. Loomulikult ei ole EFK plaadid jäänud märkamatuks ka kohalike auhindade jagamisel ja nii on neid mitmel korral tunnustatud parima koorimuusikaalbumi kategoorias. Kui nüüd vaadata natuke statistikat, siis kõige kandvam roll plaadistamistel on 40 tegevusaasta jooksul olnud peadirigentidel — teistest kaugel ees on 33 salvestisega Tõnu Kaljuste, Paul Hillierile on neid kogunenud 12, Kaspars Putniņšile kuus ning Daniel Reussile viis.  Kaljuste puhul on raske teha mingit üldistust repertuaarivalikul; tema juhatusel on heliplaatidele jõudnud muusikat Gesualdost ja Monteverdist n-ö ahjusoojade teosteni, teiste puhul joonistuvad aga välja teatud eelistused. Nii on Hillier keskendunud Eesti ja meie lähiümbruse tänapäeva heliloojate loomingule ning vene vaimulikule muusikale; Reussi plaadistuste hulgast tõusevad esile suurvormid (Frank Martini „Kolgata” ja Francis Poulenci „Stabat mater”), aga ka näiteks Rudolf Tobiase koorimuusika; Putniņši huviorbiidis on olnud Pärt ja vene vaimulik muusika, võõras ei ole talle ka katsetamine crossover´i vallas. Peadirigentide kõrval on tehtud koostööd mitmete dirigentidega väljastpoolt, kuigi enne pidi vahetuma sajand, et ilmuks salvestis, kus koori ei juhata Kaljuste. See au langes 2001. aastal Mikk Üleojale, kellest sai samal aastal ka koori koormeister. 2009. aastal plaadistas EFKga esmakordselt Risto Joost. Tänu soome dirigentidele Timo Nuorannele ja Heikki Seppänenile on olemas heliplaadid Einojuhani Rautavaara ja Jean Sibeliuse loominguga (vastavalt aastatest 2012 ja 2015); Aapo Häkkinen andis aga kooriga 2018. aastal välja CD, kus muu hulgas kõlab ka üks Johann Sebastian Bachi kantaat, seda küll Robert Schumanni seades. See on märkimisväärne fakt, sest kuigi EFK esitab Bachi teoseid oma kontsertidel sageli, on see siiani jäänud koori ainukeseks salvestiseks suure helilooja loomingust. 2015. aastal plaadistas oma loomingut kooriga inglise helilooja ja dirigent Gregory Rose. Koori kauaaegne koormeister (2011–2020) Heli Jürgenson on aga üks dirigentidest 2019. aastal ilmunud CDl „Evensong. New Choral Music by Ri­chard Harvey”. Lisaks on EFK osalenud mitmetes suuremates projektides, näiteks Howard Shore’i filmimuusika „The Betrayal (Nerakhoon)” (dirigent Howard Shore, 2008) ja Richard Wagneri „Der fliegende Holländer”/ Pierre-Louis Dietschi „Le Vaisseau fantôme” (dirigent Marc Minkowski, 2013) salvestusel. DVD peal võib aga EFKt näha Aix-en-Provence’i festivalil etendunud „La traviatas” (2012) ja Robert Wilsoni lavastatud Arvo Pärdi „Aadama passioonis” (2015). Huvitava koosluse moodustab Jüri Reinvere muusikaga CD „Requiem” (dirigent Mikk Üleoja, 2010) ja sellele lisanduv DVD kaadritega Tallinnast aastatel 1911–1945. On mõistetav, et sellise salvestiste mahu juures ei ole kõigist ühe artikli raames võimalik kirjutada, ammugi mitte pikki analüüse teha. Seetõttu võibki minu kirjutist vaadata pigem kui midagi BBC Music Magazine’i „10 Best Choirs in the World” stiilis (kus on muuseas oma koha leidnud ka EFK); ja et mu valik liiga subjektiivne ei tunduks, olen selle kinnituseks võimalusel lisanud ka teiste kriitikute arvamusi. Samuti olen piiranud oma valikut, üksikute eranditega, a cappella kooriloominguga, et keskmes oleks just koor.   Tormis EFK repertuaar on äärmiselt lai ja võiks öelda, et ei tunne piire; ometigi seostatakse koori tegevust kõige rohkem kahe helilooja, Veljo Tormise ja Arvo Pärdiga. Sugugi mitte alati ei ole koor olnud Tormise ja Pärdi teoste esiettekandjaks, kuid EFK interpretatsioone peetakse justkui etaloniks. Oma rolli mängib siin tihe koostöö heliloojatega teoste salvestamisel: ühest küljest auto­rite nõuanded, teisest küljest tagasiside Tõnu Kaljustelt ja koorilt, mis on jätnud mõlema helilooja loomesse sügavaid jälgi — nii mõnigi kord on nad just sellest lähtuvalt oma teostesse muudatusi ja parandusi teinud. EFK salvestuste ajalugu algab Tormisega: koori esimesel heliplaadil kõlasid tema „13 eesti lüürilist rahvalaulu” ja „2 eesti runolaulu”, 1982. aastal välja antud plaadil aga „Ingerimaa õhtud”, „Raua needmine” ja „Sügismaastikud”. Tihe koostöö kolmiku Tormis, Kaljuste ja EFK vahel jätkus kuni 2000. aastani, mil anti välja veel neli CDd (üks neist duubelplaat) helilooja loominguga ja nii sai salvestatud suurem osa Tormise olulisest koorimuusikast: „Unustatud rahvad”, „Kalendrilaulud”, „Pikse litaania”, „Piiskop ja pagan”, „6 eesti lastelaulu” jpm. 2001. aastal EFK peadirigendiks saanud Paul Hillier salvestas kooriga samuti mitmel korral Tormist ning pärast pikka vaikust ilmus 2021. aastal helilooja 90. sünniaastapäevaks vinüülplaat „Aastaaegade laulud”, kus EFK esitab Kaspars Putniņši juhatusel Tormise teoseid vaheldumisi Liisi Koiksoni džässihõnguliste tõlgendustega ning Ülo Kriguli ja Sander Möldri elektrooniliste lahendustega. Eks igaühel ole oma lemmikud Tormise muusikas. Minu lemmikuks on vaieldamatult kuueosaline tsükkel „Unustatud rahvad” (1992, ECM), mille iga osa põhineb ühe soome-ugri rahva (liivi, vadja, isuri, ingeri, vepsa ja karjala) laulu- või tantsuviisidel. Muusikateadlane Kristina Kõrver on tabavalt öelnud, et paradoksaalselt tegi Tormis neist väikerahvastest unustamatud rahvad.1 EFK salvestas selle tsükli Soomes, Tapiola kirikus ning siit sai alguse ka pikaajaline koostöö Paul Hillieriga, kes oli plaadi produtsent. Duubel-CD ilmus ingliskeelse pealkirjaga „Forgotten Peoples” ning esmakordselt avanesid koorile uksed rahvusvahelisele, sh USA plaaditurule. Ajakirja Stereophile muusikatoimetaja Richard Lehnert on sellest sündmusest kirjutanud nii: „ECMi USA turundusosakond kartis selle kogumiku väljaandmist — ikkagi täishinnaga duubel-CD tundmatult koorilt, kes esitab tundmatu helilooja tundmatut muusikat —, kuni nad kuulsid seda. „Forgotten Peoples”, salvestis, millel puudub oma nišš, võib vabalt luua ka uue niši või siis sobituda olemasolevatesse. Ta väärib mõlemat. Ta on ühtaegu nii tähtis kui ka ilus.”2 Samuti kiideti salvestuse tehnilist poolt, koori „hingematvat dünaamilist skaalat” ning kaunist kõla. Seda kaunist ja omapärast kõla on EFK puhul esile tõstetud juba nende tegevuse algusest peale. Ometigi on see aastate jooksul ka palju muutunud, kuulda on erinevate dirigentide käekirja, aga ka sobitumist esitatava muusikateosega. Plaatide arvustusi lugedes tundub, et kriitikuid on võlunud just sellised salvestised, kus koor laulab sirge tooniga, mis avaldub kristallselgetes nais- ja pehmekõlalistes meeshäältes. Selline kõla on valitsevaks ka „Unustatud rahvaste” plaadil, kuid mitte ainult — helilooja on teosesse sisse kirjutanud palju teatraalsust, iga osa on justkui väike etendus, mida koor erinevate kõlavärvide ja vokaalsete võtetega edasi annab. Näiteks „Vadja pulmalaulud” teeb oma seitsme osa jooksul läbi suure meeleolulise muutuse, mis kajastub ka koori esitusviisis: pulm koos ettevalmistustega on esitatud kergelt ja helgelt, isegi koomiliselt, kuid tsükli lõpuks võetakse abielu naise vaatepunktist kokku ahastava tõdemusega, nüüd juba tervelt koorilt ja võimsas forte’s: „Elka menkaa mehelee!”. „Unustatud rahvaste” plaadil on ka oma eellugu, sest üks osa tsüklist, „Ingerimaa õhtud” jõudis plaadile juba 1982. aastal. Selle oranži ümbrisega vinüüliga käib mul kaasas sügav isiklik elamus. Saanud teismelisena selle plaadi omanikuks, jahmatas mind nende rahvalaulude ilu, seadete põnevus, aga ka esituse kergus ja elavus, eriti aga on mällu sööbinud Katrin Ehala siira ja selge häälega lauldud soolod. Üritasin seda 1982. aastal Melodija aastaplaadiks valitud LPd nüüd uuesti kuulata, aga ei teagi, kas algsest halvast tehnilisest kvaliteedist tulenevalt või siis suurest kuulamisest ei olnud plaat enam kahjuks kuulamiskõlblik. Aga võib-olla ongi nii hea — kaunis mälestus minevikust püsib muutumatuna.   Pärt Arvo Pärdi ja EFK teed ristusid esmakordselt 1988. aastal, kui Tallinnas toimunud varajase ja nüüdismuusika festivalil kõlasid koori esituses „De profundis” ja „Te Deum”. Viis aastat hiljem tõi aga esimene Pärdi muusikaga salvestatud CD „Te Deum” koorile lõpliku läbimurde rahvusvahelisel muusikaareenil ning siit sai alguse ka tänaseni kestev tihe koostöö samal aastal asutatud Tallinna Kammerorkestriga (TKO). Plaati saatis erakordne menu, see püsis kuid plaadimüügi edetabelite tipus ja pälvis ka Grammy nominatsiooni. Aastakümnete jooksul on EFK oma peadirigentide (v. a Daniel Reuss) käe all salvestanud Pärdi muusikat 13 plaadile, millest suurem osa on pälvinud ka mõne prestiižse muusikaauhinna. Kuigi Pärdi muusika kõlab nii paljudel EFK plaatidel, tõuseb minu jaoks teistest eredamalt esile 1998. aastal salvestatud „Kanon pokajanen” („Patukahetsuse kaanon”). Kirikuslaavikeelset ja vene õigeusu muusika traditsioonidele toetuvat teost ei ole kerge esitada ega ka kuulata. See vajab mõlemapoolset tohutut sisseelamist ja kontsentratsiooni, kuulajalt ka soovitatavalt teksti (vajadusel tõlke) jälgimist, mis tekitab aga vastutasuks täieliku katarsise. Plaati on arvustanud mitmed olulised klassikalise muusika ajakirjad ja seda vaid ülistavas võtmes. Näiteks ajakirjas Gramophone kirjutab tundmatuks jääv autor nii: „Loomulikult on igaühel „pehme võimalus” lülitada mõtlemine välja ja lasta „Kanon pokajanenil” hõljuda taevastes kõrgustes (Eesti Filharmoonia Kammerkoori hiilgav laulmine viitab ebamaisele kergusele), aga ma ei soovita seda. Pärdi sõna, muusika ja hingestatuse sügav seos on tänapäevase religioosse muusika taassünni tipp ja vajab suuremat tähelepanu vastutasuks neile kahele aastale, mis kulus teose valmimisele. Salvestus on veatu.”3 Teose ebamaist olemust rõhutab ka ECMi plaatidest arvustusi kirjutav muusikaajakirjanik Tyran Grillo: „Kanon pokajanen” on kohustuslik kuulamine igaühele, kes soovib kuulda seda eesti visionääri oma kõige valgustatumas olekus. See muusika on peaaegu liigagi jõuline; kogu albumi kuulamine ühe korraga algusest lõpuni võib osutuda kurnavaks, eriti kui me seisame silmitsi tõsiasjaga, et peale teose viimase kaja kadumist meie kõrvust ootab ees tagasipöördumine ilmalikku maailma.”4 Niisamuti hindas koori esitust ja ka salvestuse kvaliteeti kõrgelt Classic.neti veergudel kirjutav Raymond Tuttle: „See on Eesti Filharmoonia Kammerkoori kolmas Pärdi salvestis. Koori 28 häält sobivad hästi helilooja tehniliste ja interpretatsiooniliste nõudmistega. Salvestus tehti ühes Eesti kirikus ja nii on plaadi kõla kõike muud kui steriilne.” Selle arvustuse lõpetab aga vägagi maine hinnang: „Ilmselt pakutakse seda duubel-CD komplekti mõnevõrra alandatud hinnaga, et kompenseerida kuulajatele mõlema plaadi lühike kestvus.”5 Olgu selle pikkusega kuidas on, väärtuslikuks osutusid ikkagi teos ja esitus, tänu millele omistati plaadile kaks Grammy nominatsiooni: parim klassikateos ja Manfred Eicher kui parim klassikaplaadi produtsent.   Saar Nagu eespool kirjutatud, oli esimeseks „mitte-Kaljusteks” EFK salvestustel Mikk Üleoja. Tema juhatusel on koor sisse laulnud kolm plaati, millest eraldi tahaks esile tõsta 2015. aastal välja antud Mart Saare kogumikku „Luule, see ei tule tuulest”. Tänu esituskvaliteedile ja muusika tõlgendusele võib selle plaadi kindlalt asetada Tormise ja Pärdi a cappella-salvestiste kõrvale. Saare koorilooming on kuulunud enamiku eesti kooride kavva juba peaaegu sajandi, mis teeb temast ühe armastatuima koorihelilooja. Ometigi ei ole Saare koorimuusika sugugi lihtne ja tõeliselt elamust pakkuvaid esitusi kuuleb harva. EFK plaadi kuulamine on aga algusest lõpuni puhas nauding: kõikide lauludega on tehtud suurt tööd, lahti on mõtestatud iga peenemgi nüanss teksti ja muusika sidumisel, filigraanselt on välja toodud sageli komistuskivideks osutuvad polüfoonilised lõigud. Kõik teosed kõlavad ühtlaselt kõrgetasemeliselt ja kui üldse midagi esile tõsta, siis võib-olla näiteks laulu „Seitse sammaldunud sängi” nõtket fraseerimist, „Karjase kaebuse” vokaaltehnilist mitmekülgsust — sopran võib vastavalt vajadusele muutuda imekergest sillerdavast vokaalist jõuliseks ja dramaatiliseks. Plaadi lõpulugu „Miks sa nutad, tammekene?” on aga oma siiruses lihtsalt liigutav. Ning siis veel „Noore veljo, veeritäge” — see on üks Saare populaarsemaid palasid kooride kavades, aga tegelikult oma keeruka helikeele, kiire tempo ja ülikõrge registriga lausa kaelamurdev. Kes aga tahab kuulata esitust, kus kael on murdmata ja kividest komistamata üle saadud, sellele on EFK versioon just sobiv. Täiesti õigustatult omistati plaadile ka Eesti Kooriühingu 2015. aasta parima kooriplaadi nimetus.   Kreek ja Kõrvits Kui Saare looming saavutas laialdase populaarsuse juba helilooja nooruses, siis Cyrillus Kreegi koorilaulude levik oli tagasihoidlikum. Ei olnud tal sellist „ihudirigenti”, nagu Saarele oli Tuudur Vettik, ja suur osa tema loomingust oli tavakoorile liiga keeruline. Lisaks sai nõukogude ajal takistuseks paljude laulude vaimulik sisu. Täiesti tundmatu Kreegi muusika loomulikult ei olnud, tema ilmalikke laule, mis on kohati lausa rahvalikud, laulsid siinsed koorid ikka. Kreegi vaimuliku loomingu kuulajate ette toomisel on aga suur roll just Tõnu Kaljustel ja EFKl, sest juba 1987. aastal kõlasid nende plaadil Kreegi kolm „Taaveti laulu” (nr 104, 121, 141) ja „Õnnis on inimene”6 ning 1989. aastal anti välja LP „Vaimulikud rahvaviisid” (I ja II vihik). Hiljem on Kreeki salvestanud ka Reuss ja Hillier; viimase juhatatud kogumik „Baltic Runes” (2010), kus muu hulgas kõlavad Kreegi ühed populaarsemad koorilaulud „Sirisege, sirbikesed”, „Maga, maga, Matsikene” ja „Mis sa sirised, sirtsukene?”, sai ühtlasi Grammy nominatsiooni kategoorias „Parim koorimuusika esitus”. Üks kaunimaid ja ilmselt ka populaarsemaid EFK plaate on album, millel kõlab Kreegi „Requiem” ning Tõnu Kõrvitsa „Kreegi vihik” (2008, kordusväljaanne 2019). See esimese eesti reekviemina ajalukku läinud Kreegi monumentaalseim teos on algselt kirjutatud eestikeelsena, aga nii, et ladinakeelne tekst sobitub vaid väikeste muudatuste tegemisel muusikaga. Nõukogude ajal oligi võimalik teost vaid ladina keeles ette kanda —kes sellest vanast, väljasurnud keelest ikka aru saab! —, alates 1989. aastast pöörduti aga taas algse teksti juurde. Ometigi on Kaljuste läinud vastuvoolu ja plaadiümbriselt saame teada ka selle põhjuse: „Käesoleval salvestisel kõlabki „Requiem” ladina keeles, mis on iseseisvusaegsete kodumaiste esituste kontekstis suhteliselt harvaesinev, aga toetub Tõnu Kaljuste arusaamale Kreegi helikeele ja ladina keele kokkusobivusest ning lähtub püüdlusest mitmekesistada teose diskograafiat ja seeläbi kuulajate valikuvõimalusi.” Kreegi kogutud eesti vaimulikud rahvaviisid on aluseks Tõnu Kõrvitsa koorile ja keelpilliorkestrile loodud kaheksaosalisele tsüklile „Kreegi vihik”, millest on 2018. aastal lausa dissertatsioon kirjutatud.7 Sealt saame teada, et seda teost on Euroopas esitatud üle 60 korra ning Ameerika Ühendriikides vähemalt viis korda. „Kreegi vihikust” on olemas teisigi plaadistusi, aga EFK ja TKO versioon tundub ikka see kõige õigem ja originaalilähedasem olevat. Kui palju seda plaati ka ei kuulaks, ikka sulab süda juba esimese osa „Nüüd ole, Jeesus, kiidetud” imelise naiskoori soolo ja keelpillide pizzicato peale ning jõuab hinge ülendavasse kulminatsiooni viimase osaga „Ma vaatan üles mäele”. Tõnu Kõrvitsa muusikat on EFK salvestanud veel kolmele albumile, igaüks omamoodi pärl. 2016. aastal nägi ilmavalgust Kõrvitsa esimene autoriplaat „Mirror” (dirigent Tõnu Kaljuste), kus üks kaunimaid lugusid on Tormisest inspireeritud unenäoline „Peegeldused tasasest maast”. Tylan Grillo on koori vokaliisipartiid kirjeldanud ECMi arvustuste lehel väga luuleliselt: „Läbipaistvusega, milleks vaid Eesti Filharmoonia Kammerkoor võimeline on, kootakse võbelevate varjude vaip, samal ajal kui Anja Lechneri tšello hoiab neid justkui kogu maailma embava palvega ohjes.”8 Eesti koorimuusika viimaste aastate tähtteosteks võib pidada Kõrvitsa kahte tsüklit: Emily  Brontë tekstidele loodud „Moorland Elegies” (2017) ja Cesare Pavese luulel põhinev „You Are Light and Morning”. Dirigent Risto Joosti juhatusel on EFK ja TKO need ka CDdele salvestanud ning tulemuseks on erilise melanhoolse atmosfääriga albumid. Nii koor kui ka orkester annavad teostes valitsevat kurbuse ja üksinduse meeleolu edasi äärmise paindlikkusega, plaatide üheks tipphetkeks võib aga pidada koori aldilaulja Marianne Pärna lüürilisi, kohati lausa bluusihõngulisi soolosid. Mõlemaid plaate on saatnud ka kriitikute tunnustus: neist esimene tunnistati 2018. aasta Eesti parimaks klassikaplaadiks, teine aga ajakirja Classica 2021. aasta septembrikuu parimaks plaadiks.   Gesualdo EFK ja TKO ühistest salvestistest on üks kõige huvitavama kontseptsiooniga 2015. aastal Eesti parimaks koorimuusikaalbumiks valitud ning ka Grammy nominatsiooni saanud „Gesualdo”. Juba pealkiri ütleb, et plaadi keskmes on kurikuulus itaalia renessansshelilooja, aga mitte oma originaalloominguga, vaid seadetega tema teostest. Nii on oma kätt orkestreerijana katsetanud Tõnu Kaljuste, kes on seadnud keelpilliorkestrile madrigali „Moro lasso”, Erkki-Sven Tüürilt pärinevad aga „O crux benedicta” keelpilliversioon ja motetist „L’ombra delle croce” inspiratsiooni saanud orkestriteos. Need on siiski kergemad vahepalad kahele ulatuslikumale, aga täiesti vastandlikule teosele, austraalia helilooja Brett Deani „Carlole” ja Tüüri „Psalmodyle”. Deani äärmiselt põnev oopus on üles ehitatud Gesualdo „Moro lasso” muusikale, muutudes loo edenedes järjest dissonantsemaks ja keerukamaks; klassikalisest „ilusast laulmisest” saab sosistav kooripartii. Lõpuks jõuab teos aga tagasi sinna, kust ta algas, tsiteerides taas Gesualdot. Tüüri minimalistlikus stiilis „Psalmodys” annab aga tooni vanamuusika ja 1970. aastate progeroki sümbioos.  „Gesualdot” on kiitnud nii siinsed kui ka väliskriitikud ning tundub asjakohane tsiteerida taas ECMi arvustust: „Kuna ta [Tüür] on üks ECMi platvormi „New Series” oluline figuur, siis iga uus plaadile jõudnud Tüüri materjal annab põhjust tähistamiseks. Ometigi ületab see tandem Deaniga igasugused ootused ja kuulutab tagasipöördumist vormi poole, nii et albumi lõpp kujutab samaaegselt nii kojunaasmist pikalt reisilt kui ka uuele asumist.”9    Baltic Voices Kui Paul Hillierist 2001. aastal EFK peadirigent sai, keskendus ta mõnevõrra üllatuslikult Balti riikide ja Põhjamaade heliloojate loomingule ning vene vaimulikule muusikale. Kõrgeid auhindu pälvisid tema juhatusel salvestatud albumid nii Pärdi kui ka vene heliloojate teostega. Siin aga tahaks tähelepanu pöörata kolmeosalisele plaadiseeriale „Baltic Voices”, mis annab hea läbilõike meie ja meie lähiümbruse koorimuusikast. Esimene plaatidest ilmus 2002. aastal ja sisaldas traditsioonilisemat muusikat — eesti heliloojatest on esindatud Kreek, Tormis ja Pärt. 2005. aastal ilmunud teisel plaadil, mis sai Grammy nominatsiooni nagu esimenegi, on ajaliselt värskemad, sageli ka helikeelelt keerulisemad teosed ning ka mõned esmasalvestused, nagu näiteks Toivo Tulevi „And then in silence there with me be only You” ja Galina Grigorjeva „Na ishod”. Kõige õnnestunumaks võib aga pidada samuti 2005. aastal välja antud sarja kolmandat plaati, mille puhul Hillier isegi tunnistab, et see on neist kolmest kõige mitmekesisem ja stiililiselt kirjum. Selline vaheldusrikkus hoiab kuulaja erksana ja paneb ka koori vokaalsed võimed proovile, sest siin on kõike, tavalisest laulmisest Sprechstimme’ni, sosinaid ja karjeid. Hillier on leidnud ideaalse avaloo, Vaclovas Augustinase „Treputė Martela” („Trampiv pruut”), mille klavessiini, plokkflöötide, viola da gamba ja löökpillide rütmikas taust haarab kuulaja kohe kaasa. Sellele järgneb väga erinevat muusikat, millest meeldejäävamad on Kaija Saariaho mitmeplaaniline ja tehniliselt väga nõudlik „Nuits, adieux” („Ööd, jumalaga”) ning Erik Bergmani sürrealistlikult vaimukas „Vier Galgenlieder” („Neli võllalaulu”), kus naiskoori esitatud „Tapetenblume” („Tapeedilill”) on sõna otseses mõttes naljakas. Seegi plaat ei jäänud tunnustuseta: Diapason d’Or prantsuse muusikaajakirjalt, oma auhinna andsid ka saksa muusika­kriitikud.   Schnittke Viimaste aastate suurimad õnnestumised salvestiste vallas on Kaspars Putniņši juhatatud albumid Alfred Schnitt­ke ja Pärdi loominguga. Neid kahte heliloojat kõrvutatakse sageli ja eks ole selleks omajagu põhjustki: mõlemad alustasid oma loometeed Nõukogude Liidus ja leidsid hiljem tee usu juurde, mis on nende loomingut sügavalt mõjutanud. Siiski on nad heliloojatena erinevad natuurid ja see avaldub ka nende helikeeles — Pärdi peamiselt heakõlaline ning näiliselt lihtne muusika vastandub  Schnittke nurgelistele meloodiatele ja keerulisele dissonantssele harmooniale, kus vaid haruharva toimub lahenemine tonaalsetesse akordidesse. Selle erinevuse on kenasti sõnastanud Putniņš: „Kui Schnittke viib kuulaja oma isiklikule teekonnale, mis avab nii inimeksistentsi ohtlikud sügavused kui ka ekstaatilised seisundid, siis Pärt loob oma muusikaga templi ja palveruumi.” Et Pärdist on eespool juba juttu olnud, siis siin tahaksin esile tõsta just Schnittke teoste „Psalms of Repentance” („Patukahetsuspsalmid”, salvestatud 2017) ja „Choir Concerto, Three Sacred Hymns” („Koorikontsert. Kolm vaimulikku hümni”, 2021) vapustavat esitust. Eriti käib see „Patukahetsuspsalmide” kohta, mis on neist teostest kõige keerulisem, pingelisem ja lausa traagilise alatooniga. Nõustun täielikult ajakirjas Gramophone välja käidud väitega, et ei ole sobivamat koori nende teoste esitamiseks kui EFK. Ning kui ma tavaliselt püüan vältida sõna „täiuslik” — ikka saab ju veel paremini —, siis „Patukahetsus­psalmide” ettekande hinnanguks on see sõna omal kohal. Lisaks peab eraldi tunnustama sopraneid, kes kogu teose jooksul n-ö normaalsesse registrisse peaaegu et ei saagi, vaid peavad liikuma taevastes kõrgustes ning sealjuures veel ka mõtestatult musitseerima. Ja nagu tavaks saanud, tuleb üles lugeda auhinnad: 2018. aastal ajakirja Gramophone parim koorimuusika album ja 2021. aastal ajakirja Diapason auhind „Diapason d’Or de l’Année” ning Grammy nominatsioon kategoorias „Parim koorimuusika esitus”.   Sibelius Üks märkimisväärne plaat EFK salvestiste hulgas on Jean Sibeliuse „Complete works for mixed choir” (2015, dirigent Heikki Seppänen). See kogumik ei ole küll suuri auhindu võitnud, kuid tänu oma sisukusele — ikkagi kogu Sibeliuse segakoorilooming! — ja esituskvaliteedile väärib kindlasti mainimist. Koorimuusikat kirjutas Sibelius küll kogu elu (viimane kooriseade valmis tal 1954. aastal), kuid see ei ole väga rohkearvuline ja sihtrühma tõttu, kelleks olid amatöörkoorid, ei paista silma ka erilise keerukusega. Tänapäeval tunduvad Sibeliuse laulud üsna traditsioonilised, kuid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul peeti neid nii modernseks, et heliloojat kahtlustati kogemata valede nootide kirjapanemises. Üheks keerukamaks, aga ka kaunimaks Sibeliuse koorilauluks on „Kanteletarist” pärit rahvaluuletekstile loodud „Rakastava” („Armastaja”, 1893/1898), mida EFK on salvestanud kahel korral: Seppäneni versiooni kõrval on olemas ka Paul Hillieri versioon, mis kõlas 2010. aasta CDl „Baltic Runes”. Kui võrrelda kahte interpretatsiooni, siis minu isiklik sümpaatia kuulub Hillierile. Kaalukaussi ei kalluta aga mitte koor, mis mõlemal salvestisel on üsna sarnane, vaid hoopis naissolistide valik. Soome dirigendi juhatatud plaadil häirib metsosopran Jenny Carlstedti ooperilauljale omane vibrato, tunduvalt orgaanilisemalt kõlab kooriga kokku Iris Oja sirgem ja mahedam toon. Plaadil kõlavad ka Sibeliuse ülituntud jõululaulud „En etsi valtaa, loistoa” ja „On hanget korkeat, nietokset”, mille tõlgendus on tavapärasest kõrvale kalduv, võrreldes mällu sööbinud soome kooride esitustega palju nurgelisem ja kargem, isegi emotsioonitum. Sama võib öelda ka „Finlandia” esituste kohta, mida plaadil leidub lausa kaks, erinevates helistikes.   Siin on ilus elada Lõpetuseks tahaks aga kirjutada plaadist, millel pole maailma mastaabis vist erilist tähtsust, kuid mis on mõjutanud omas ajas ja omal kohal eesti kuulajaid võib-olla rohkem kui ükski teine EFK plaat. 1985. aastal, pimedal nõukogude ajal ilmus LP nimega „Siin on ilus elada”, kus kõlab eesti koorimuusika kullafondi kuuluv looming, Miina Härma, Aleksander Kunileiu, Friedrich Saebelmanni ja Karl August Hermanni kaunimad laulud. Raske on noorematele põlvkondadele praegu selgeks teha, et kunagi peeti seda „ohtlikuks” muusikaks ja selle ettekandmise võimaluses ei saanud iial kindel olla. Mäletan isegi seika oma koorilauljaajast 1980. aastatel, kui tähtsad tegelased istusid proovis ja arutasid, kas Kunileiu „Sind surmani” ikka on sobiv pala kontserdil esitamiseks. Ja siis äkki kõlasid kõik need hingeminevad lood ühel plaadil! See sündmus tundus peaaegu et riigivastase sammuna. „Mu isamaa on minu arm”, „Sind surmani”, „Ei saa mitte vaiki olla” — neid laule kuulati sõna otseses mõttes pisarsilmi; plaadi viimased lood „Oh laula ja hõiska” ja „Kungla rahvas” süstisid aga omajagu optimismi ning mõjusid nagu valgus tunneli lõpus. Mis aga selle plaadi eriti väärtuslikuks teeb, on Tõnu Kaljuste ja koori suhtumine muusikasse. Sageli kirtsutatakse nende laulude puhul nina: mannetu Liedertafel, mis nagu ei väärikski suuremat süvenemist. Kaljuste ja EFK pole aga teinud mingit allahindlust; nii teksti kui ka muusikaga on tehtud põhjalikku tööd ja tulemus on selline, et peaaegu 40 aastat hiljem tõusevad neid laule kuulates pinnale samad emotsioonid mis plaadi ilmumise aegugi.   Aastalõpp on kiiruga lähenemas ja kaugel need jõuludki siis enam on. Minu soovitus selleks pimedaks ja närviliseks ajaks: kuulake EFK plaati „Jõul” ja te kogete midagi imelist.   Viited ja kommentaar: 1 Kristina Kõrver 2022. Sillaehitajad. Rmt.: Kammerlauljad. Eesti Filharmoonia Kammerkoor 40. Tallinn: Eesti Filharmoonia Kammerkoor, lk 72. 2 Richard Lehnert. Recording of August 1992: Veljo Tormis: Forgotten Peoples. — Stereophile, 2. VIII 1992 / 2. XII 2007. — https://www.stereophile.com/recording ofthe month/892rotm/index.html 3 Gramophone Review: Pärt: Kanon Pokajanen. — Gramophone — https://www.gramophone.co.uk/review/p%C3%A4rt-kanon-pokajanen 4 Tyran Grillo. Pärt: Kanon Pokajanen (ECM New Series 1654/55). — Between Sound and Space. An ECM Records Primer, 28. XII 2010. — https://ecmreviews.com/2010/12/28/kanon-pokajanen/ 5 Raymond Tuttle 1999. Arvo Pärt. Kanon pokajanen. — Classical.net: Reviews. — http://www.classical.net/music/recs/reviews/e/ecm01654a.php 6 Täpselt samad Kreegi laulud valis oma 2002. aasta albumile „Baltic Voices I” ka Paul Hillier. 7 Alex Timothy Favazza jr 2018. Kreegi Vihik (Kreek’s Notebook) for Chorus and Strings by Tõnu Kõrvits: A Conductor’s Guide. Florida State University Libraries. 8 Tyran Grillo. Tõnu Kõrvits: Mirror (ECM New Series 2327). — Between Sound and Space. An ECM Records Primer, 20. VI 2019. — https://ecmreviews.com/2019/06/20/korvits-mirror/ 9 Tyran Grillo. Erkki-Sven Tüür/ Brett Dean: Gesualdo (ECM New Series 2452). — Between Sound and Space. An ECM Records Primer, 23. VI 2019. — https://ecmreviews.com/2019/06/23/tuur-dean-gesualdo/

  • Kroonikat
    on 06.12.2022

    1. novembril pälvis Arvo Valton haridus- ja teadusministeeriumi hõimurahvaste programmi kirjandusauhinna. 1. novembri kirjanduslikul teisipäeval esitles Manja Nork oma romaani „Ühesugused Pierrot’d”. 1. novembril esitles Kristiina Ehin Viru Keskuse Rahva Raamatus oma luulekogu „Janu on kõikidel kaks”. Autor astus koos Silver Sepaga üles luule- ja muusika­kavaga. Esitlused toimusid ka 2. novembril Rõuge rahvamajas, 4. novembril Risti raamatu­kogus, 5. novembril Anija mõisas, 6. novembril Kadaka konverentsikeskuses, 8. novembril Ridaküla raamatukogupäeval, 11. novembril Kärstna mõisas, 12. novembril Viimsi Artiumis, 14. novembril Tasku Rahva Raamatus, 15. novembril Tartu Kirjanduse Majas, 18. novembril Kolga-Jaanis, 24. novembril Koidula muuseumis Pärnus, 25. novembril Valjala rahvamajas, 27. novembril Muhu põhikoolis. 2. novembri kirjanduslikul kolma­päeval toimus Ave Alavainu mälestusõhtu. Üles astusid Krista Citra Joonas, Sundari Lüllmann, Helin-Mari Arder, Mart Soo, Elo Viiding, Jürgen Rooste, Siim Aimla, Maret Oomer, Erki Aavik, Tiit Kalluste, Jelena Skulskaja, Kätlin Kaldmaa ja Juku-Kalle Raid. 2. novembril esitles Aivar Kull Oskar Lutsu majamuuseumis oma teost „August Gailit. Lahtiste allikate poole”. Autoriga vestles Mehis Heinsaar. 7. novembril oli Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas külas ukraina lastekirjanik Inna Ištšuk. 8. novembri kirjanduslikul teisipäeval esitles Carolina Pihelgas Tartu tähetornis oma romaani „Vaadates ööd”. Autoriga vestles Mart Velsker, katkendeid lugesid Mona Tärk ja Lisanna Lajal. Raamatut esitleti ka 11. novembril raamatupoes Puänt, kus autoriga vestles Sveta Grigorjeva. 8. novembril esitleti Viru Keskuse Rahva Raamatus Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu raamatut „Kirjad”. Tõnu Õnnepalu ja Tiia Toometiga vestles Jaan Tootsen. 9. novembril esitleti kohvikus Ait Paula Palmiste luulekogu „Kärbsed ongi kiusa­jad”. Samas avati Anna Kõuhkna maali­näitus. Palmiste ja Kõuhknaga vestles Maarja Helena Meriste, luuletusi esitas Grete Jürgenson, musitseeris Kärt Pihlap. 9. novembri kirjanduslikul kolmapäeval esitles P. I. Filimonov oma teost „Pealt­panekud ja altminekud. Katkueelse aja kroonika”. Autoriga vestles Peeter Kormašov. 9. novembril esitles Kärt Hellerma Tallinna Keskraamatukogus oma teost „Sinine missa / The Blue Mass”. Autoriga vestles Eve Pormeister. 9. novembril toimus raamatupoes Puänt vestlusõhtu ameerika kirjaniku Valerie Milesiga. 10. novembril esitles Anti Saar Aparaaditehase Armastuse saalis oma teost „Sõnaraamat”. Autoriga vestles Joosep Susi. 10. novembril esines Pääsküla raamatukogus Ilmar Trull. 10. novembril kohtus Paides Wittensteini tegevusmuuseumis lugejatega Veronika Kivisilla. 10.–12. novembrini toimus Tartus festival Hullunud Tartu, alapealkirjaga „Vägivalla hääled”. 10. novembril avati Kogo galeriis näitus „Vägivalla hääled”, kus vestlesid Christina Rosendahl, Inger Christina Løwe ja Paola Cieno, vestlust juhtis Piret Põldver. 11. novembri festivalipäev algas retkega Raadi surnuaial, mille viis läbi Kaspar Jassa. Kultuuriklubis Salong esinesid Mehis Heinsaar, Triin Paja, Janar Sarapu, Runobänd Las cuervas trágicas (Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa), Kristel Mägedi-Vaik ja Mait Vaik ja Aapo Ilves. Samuti esitleti Heidi Iivari, Karl Kruuse ja Aksel Lõbu luulemuusika­videot „Armukesed”. 12. novembril esines Salongis Paavo Matsini marionett-teater Čertik, üles astusid ka Maimu Berg, Kaija Kängsepp, Andra Teede, Maarja Pärtna ja Vootele Ruusmaa, Jelena Glazova, Anna Kaare, David Hartley ja Kaisa Ling Thing. 11. novembril avati Tallinna Kirjanduskeskuse Eduard Vilde Muuseumis näitus „Nakatav kirg. Eduard Vilde näidendite lugu”. 11. novembril kohtus Tartu Linnaraamatu­kogu Tammelinna harukogus lastega Contra.  12. novembril toimus Tartu Ülikooli J. V. Veski auditooriumis Jaak Põldmäe 80. sünniaastapäevale pühendatud sümpoosion. Avasõnad ütlesid Arne Merilai ja Alo Põldmäe. Ettekandega esinesid Mihhail Lotman, Neeme Näripä, Rebekka ja Maria-Kristiina Lotman, Tiit Hennoste, Arne Merilai, Hasso Krull ja Mari Sarv. Vestlusringis osalesid Mihhail Trunin, Mart Velsker ja Carolina Pihelgas, vestlust juhtis Joosep Susi. Posterettekandega esinesid Heili Hani, Lisanna Lajal, Saara-Lotta Linno, Morten Made ja Joosep Susi. 14. novembril esitleti kultuuriklubis Salong EYS Veljesto koguteost „Mõtteid lõhenenud intelligentsist”. Sõna võtsid Robert Varik, Daniel Tamm, Jaan Malin, Kaarel Viljaste, Neeme Näripä, Saara Lotta Linno ja Hildegard Reimann. 15. novembril kohtus Tallinna Keskraamatu­kogu Väike-Õismäe harukogus lugejatega Els Heinsalu. 16. novembri kirjanduslikul kolma­päeval esitles Kaur Riismaa oma raamatuid „Lumi Liivimaal” ja „Aknad avanevad taevasse”. Musitseeris barokkansabel The Revalers. 17. novembril toimus lokaalis Vilde ja Vine Tarslämm. Luuleslämmi võitis Mihhail Boitsov, külalisesinejana astus üles Kaur Riismaa. 17. novembril esinesid Paides Wabakohvi­kus Ly Seppel-Ehin ja Artur Laast ettekandega „Džinn pudelis. Jutuõhtu oriendi teemadel”. 17. novembril oli raamatupoes Puänt esitlemisel kaks luulekogu: Maarja Pärtna „Elav linn” ja Hanneleele Kaldmaa „Sinustki võib saada fossiil”. Maarja Pärtnaga vestles Lilli-Krõõt Repnau, musitseeris Katariin Raska. 17. novembril oli Tartu Linnaraamatukogu Ilmatsalu harukogus külas kirjanik Lauri Sommer. 17. novembril esitles Keiu Virro Tartu Kirjanduse Majas oma teost „Vala välja! Minu veiniteekond Kosmosest sommeljee­koolini”. Autoriga vestles Siim Lill. 18. novembril toimus kirjanike liidu musta laega saalis kväärikas loomeõhtu. 20. novembril esitles Taavi Eelmaa Von Krahli teatris oma luulekogu „Une­koridor”. Esinesid Taavi Eelmaa ja Sten Saluveer ning Apparatus & Apparata. 22. novembri kirjanduslikul teisipäeval esitleti Serge Moscovici teost „Jumalate loomise mehhanism: sotsioloogia ja psühholoogia”. Raamatust kõnelesid Andu Rämmer ja Tarmo Strenze, vestlust juhtis Siim Lill. 23. novembril anti Tartu Kirjanduse Majas üle Betti Alveri debüüdiauhind, mille pälvis Sanna Kartau luulekogu „Ma hääletan selle sõja poolt oma kehaga” eest. Žüriisse kuulusid Aliis Aalmann, Kai Aareleid, Mairi Laurik, Kaupo Meiel ja Joosep Vesselov. Teised nomineeritud olid: Gert Kiiler, romaan „Eranuhke ei armasta keegi”; Juta Kivimäe, romaan „Suur tuba”; Riste Lehari, proosakogu „Kafe”; Janika Läänemets, luulekogu „Vihma ja kurbuse maja”; Reijo Roos, luulekogu „kured kotkad kajakad”; Joonas Veelmaa, luulekogu „Alaska”. 23. novembri kirjanduslikul kolmapäeval toimus Mats Traadi mälestusõhtu. Traadist rääkisid Asta Põldmäe ja Tiit Aleksejev, musitseeris Rasmus Andreas Raide, tekste luges Jaanus Vaiksoo. 24. novembril anti Eesti Lastekirjanduse Keskuses üle Paabeli torni auhinnad. Juturaamatute kategoorias pälvis auhinna Katrin Kern Kimberly Brubaker Bradley teose „Õed hundid” tõlke eest; pildiraamatute kategoorias Ilona Martson Romana Romanõšõni ja Andri Lessivi raamatu „Sõda, mis muutis Rondot” tõlke eest. 24. novembril esitles Tallinna Kirjanduskeskuse Mati Undi Muuseumis Mihkel Mutt oma raamatut „Õhtumaa Eesti” III. Autoriga vestles Maarja Vaino. 25. novembril esines Kärt Hellerma Haapsalus Lääne maakonna raamatukoguhoidjate õppepäeval. 25. novembril esitles Tauno Vahter raamatupoes Biblioteek oma romaani „Hea venelane”. 25. novembril toimus kirjanike liidu musta laega saalis kirjanike liidu noorte avatud omaloominguõhtu. Õhtu peaesineja oli Inger. 28. novembril toimus Eesti Kirjanike Liidu eestseisuse koosolek, kus võeti vastu kaheksa uut liiget. 29. novembri kirjanduslikul teisipäeval esitleti Tõnno Jonuksi teost „Eesti muinas­usundid”. Raamatust kõnelesid Tõnno Jonuks, Meelis Friedenthal ja Valter Lang, vestlust juhtis Siim Lill. 30. novembri kirjanduslikul kolmapäeval toimus „Loomingu Raamatukogu” õhtu „… ja teisi jutte”. Kõnelesid toimetajad Triinu Tamm, Lauri Eesmaa ja Katrin Kern, tekste luges Maria Esko. 30. novembril esitles Mudlum ARS-i Projektiruumis oma lasteraamatut „Sikaosäk”. Autoriga vestles Maria-Kristiina Ulas. The post Kroonikat appeared first on Looming.

  • Õnnitleme
    on 06.12.2022

    9. detsember – Jaak Jõerüüt 75 26. detsember – Jouko Vanhanen 70 28. detsember – Aet Varik 55 30. detsember – Kalle Kasemaa 80 The post Õnnitleme appeared first on Looming.

  • Lõbusad pildikesed kurvast elust
    on 05.12.2022

    Vahur Afanasjev: „Rail Baltic ehk kelmi­tants vanaisa sarvedega”. The post Lõbusad pildikesed kurvast elust appeared first on Looming.

  • Kõva areng või lihtne rasvumine?
    on 05.12.2022

    Need paarkümmend aastat on olnud mingis mõttes minu elu, elu kirjanduses ja kirjanduselu… Ma ei oska neid lahti võtta ja lahutada enam, uskumustest-veendumustest-vendlustest-vihkamistest-armastamistest on saanud virvarr, mille akadeemiline eritlemine ammugi minu võimete ega kompetentsi piiridesse ei kuulu. The post Kõva areng või lihtne rasvumine? appeared first on Looming.

  • Seitse luuletust
    on 01.12.2022

    Foto: Gabriela Urm   * otsige ja te leiate koputage ja teile tehakse lahti avaneb üks uks te ei kujuta ette neid aardeid tühjuse pillerkaari lõputuid riiuleid täis silte ja triipkoode kõik mis kunagi oli on saanud kõigeks mida kunagi ei olnud avaneb teine uks nüüd on möirakaru aeg teile tere öelda kui annad hundi võtab ta terve käe ulgudes pikalt ja pööraselt naeratades nagu Mona Lisa koputage ja te leiate ühe seene otsige ja te leiate ühe naise kes ei armasta kedagi aga unistab iga päev nagu loom   * sa oled nagu laps ainult mängid kõigega ega vastuta millegi eest tuul pöördub ja kihutab nüüd vastassuunas varjud hakkavad visklema varjude agoonia on valutu nad ainult mängivad ei vastuta millegi eest maja mere ääres on suletud uksed aknad kinni puulehed trepil aga keegi kõnnib seal askeldab koristab kraamib ja pühib minu luupainaja minu armas luupainaja   * madu istus ta lihtsalt ei saanud teisiti ta pidi istuma kui teised ju seisavad madu teadis et tema tool oli vesi ta uskus siiralt veeuputuse ilmutust tema vool oli vesi üks nägu vee all pilgutas silma ja ütles: madu ma tulen sinuga kaasa ma väsin viivitamatult   * jätsid hüvasti selle valgusega aga valgus ei annud järele valgus tuli ja maandus valgus maandus õuele nagu pomm kas pomm võib maanduda kaks korda samale õuele ja teha nägu et tema on õige ja ainuke roomajaid armastatakse see on vana tõde ka mina roomasin taeva poole nagu kahvatu mask ometi on kaunim langeda langeda läbi vee nagu uppunu langeda maailma ääre taha seal kohiseb maailma süda ja tuksub nagu kass   * alistatud rahvad nagu veealused kivid üks kuldraha vabiseb kivi peal me otsime nägemust need alistatud rahvad ei ole iialgi olnud alistatud seljas kasvavad okkad terve okaste mets avar ja valge taiga kas tunnete kuidas sammal lõhnab nagu uni sammal lõhnab nagu magav laps juuksed sassis pea padja peal viltu ma palun ühe tüki musta leiba süsimusta leiba sant jagab lahkesti leiba kiriku taga   * ütlesin selle nüüd välja ära öelda poleks niikuinii saanud ja üles öeldi juba ammu nagu voolitud vihmapiiskadest voolitud meri ma tean sinu põhjas on mõõk ma tean sa õõtsud sest paigal seista on täiesti võimatu isegi sina meri ei oska päris rahulik olla kustutame küsimärke nagu jälgi aga küsimused ei kustu nad piiluvad ustest ja akendest sisse nagu lapsed tulevad istuvad laua ümber ja käratsevad siis võtavad laulu üles   * viirastuslik mägi viirastuslik puu viirastuslik meri viirastuslik lind aga tuul nagu kallistus tuul nagu altarimaal kus Dionysos Vanapagan puhkab metsa varjus rahvas käib mööda ja viskab ta peale oksaraage et jumalal külm ei oleks lumi katab kogu maa palimpsestina lume altaril jalutab tuisk ta kutsub kolm tuvi ja küsib kes neist on sinu poeg aga puuraidur ei vasta ainult ümiseb me tunneme kõhu all tuleviku pigistust me tunneme hambaarsti lõhna tunneme surma lõhna vabaduse puiestee ängistust The post Seitse luuletust appeared first on Looming.

  • Monumendi asemel monograafia
    on 28.11.2022

    Maarja Undusk: „Ellen Niit. Heleda mõtte laast”. The post Monumendi asemel monograafia appeared first on Looming.

  • Mõnes unes olen ma kass
    on 28.11.2022

    Peedu Saar: „Loomad”. The post Mõnes unes olen ma kass appeared first on Looming.

  • Kirjanik loeb. Kristjan Haljak
    on 25.11.2022

    Kirjanduse ja kirjaniku surma ning kunsti ja loovuse üldise demokratiseerumise ajajärgul, mis vaibumise märke ei ilmuta, näib otsekui kohatu paigutada kirjaniku lugemiskogemust iga teise lugeja kogemusest eraldi. Lisaks sellisele objektiivsemale survele võib kirjanikku painata ka seesmine hüsteeriline positsioon, mis ei lase ennast kindlasse identiteeti survestada. Ometi üritame käesolevas kirjutises mingil määral toimetada anakronistlikus usus, et kirjanik on teistest lugejatest jätkuvalt eristatav tunnuste alusel, mis ei ole üksnes väliselt mõõdetavad, vaid sõltuvad peamiselt tema psüühilisest struktuurist ja sisemisest kogemusest. Selline hüpoteetiline kirjanik loeb teistmoodi ja kirjutab teistmoodi, ükstaskõik, kas mõni võimalik tekst eales paberile, bittidesse, publikuni jõuab või jääb üksnes sisemiseks, virtuaalseks saaduseks. Soovi korral võiks sellist kirjanikku küll tähistada mõne muu nimega, mille valikul pakuvad mõtteloo rohkem või vähem okultsed voolud meile mitmeid meelepäraseid variante, olgu siis laulik, nägija, šamaan, sürrealist. The post Kirjanik loeb. Kristjan Haljak appeared first on Looming.

  • Rahumäe
    on 24.11.2022

    Mamma sündis 1900. aasta jõulude ajal, räägiti, et ta oli mõisa sohilaps (kes ei oleks olnud, on ju, aeg oli selline), sest mõis maksis kinni tema hariduse, ta oli pikk, kõhn, rõivakunstnik, majanduslikult iseseisev, vanatüdruku materjal. Kui Papa suri, siis Mamma ütles, et see oli õnnelik surm, jalapealt, une pealt, täie tervise juures. Papa suri aasta enne minu sündi. The post Rahumäe appeared first on Looming.

  • Murdelainetus
    on 23.11.2022

    Heli Kendra: „Kärkä”. The post Murdelainetus appeared first on Looming.

  • AKADEEMIA nr. 12 – 2022
    on 25.11.2022

    Kontaktid: Arnold Matteuse 1985. aastal peetud loengu konspekt Toomas Kiho, Ene Paaver . . . . . . . . . . 2115 Phyllise legend Geoffrey Chaucer . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 11 – 2022
    on 28.10.2022

    Eesti Vabariik tagasiteel Läände: Iisraeli relvatehingu tagamaad, 1992/1993 Hain Rebas. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 1923 Ilmar Laaban...

  • AKADEEMIA nr. 10 – 2022
    on 22.09.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Eesti statistikakeele areng erialases kirjasõnas Ene-Margit Tiit. . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 9 – 2022
    on 02.09.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Lõpuaja lõputus Ott Puumeister, Silver Rattasepp . . . . . . 1539 Looduse kahenemise teooriad Alfred North Whitehead. . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 8 – 2022
    on 02.08.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Digišokist eesti keeleni: Mõtteid Eesti kõrgharidusest Ene Grauberg, Maarja Vaino . . . . . . . . . .1347 Gnoosis ja gnostiline...

  • AKADEEMIA nr. 7 – 2022
    on 01.07.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Vaheperemehe sügis Mihkel Mutt. . . . . . . . . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 6 – 2022
    on 06.06.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> „Eesti mees ja tema sugu“: Mõistatuslikud värsid poliitilises pilkelaulus Lauri Vahtre . . . . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 5 – 2022
    on 26.04.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> „Me ei anna alla!“: Kirjad Hersonist 25. II – 25. III 2022 Viktoria Berezina . . . . . . . . ....

  • AKADEEMIA nr. 4 – 2022
    on 25.03.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Lootus Lesja Ukrajinka . . . . . . . . . . . . . . . . . . 579 Tõlkinud...

  • AKADEEMIA nr. 3 – 2022
    on 04.03.2022

    Lehitse numbrit Akadeemia arhiivis >> Lehitse numbrit Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis >> Reis Marsile. Milleks? Riho Nõmmik . . . . . . . . . . . . . . . . . .387...

  • Millest ma räägiksin psühholoogile
    on 05.12.2022

    Trendikas on tõdeda, et ühiskonnas valitseb vaimse tervise kriis – pandeemia, nutiajastu, sõja, kiire elutempo, kapitalismi, ebarealistlike ilustandardite ja palju muu tõttu. Ilmselt kiidad kultuuriintellektuaalidest sõpradega järjekordset filmi või raamatut, mis käsitleb „vaimse tervise teemasid“, kuid sama tõenäoliselt lased iseend üle, kui regulaarselt töökoha vetsus nutmas käid. Kolm aastat tagasi ostsid allahindlusega eneseabiraamatu, kuid sellestki pole suuremat tolku olnud. Sul on parim sõber, kes on justkui psühholoogi eest, aga – olgem ausad – te mõlemad vajate teraapiat. Pole hullu Sa ei julge oma partnerile öelda „ma armastan sind“, sest sulle pole seda lapsena kunagi öeldud. Hommikuti on raske voodist tõusta. Kardad füüsilist lähedust, sest sind on kunagi enda tahte vastaselt puudutatud. Ärkad regulaarselt õudusunenägudest, üleni külma higiga kaetud. Jätad söögikordi vahele ning tunned selle üle uhkust, sest kasvasid dieedikultuses. Mõnikord, kui laps sõna ei kuula, jõuad endale märkamatult karjumiseni. Või meeldivad sulle „pahad poisid“, sest sul on oma isaga ebanormaalne suhe… Aga ma tunnen vist umbes kolme inimest, kellel on oma isaga normaalne suhe. Pole hullu. Niisiis, pärast aastatepikkust vaagimist otsustad, et lähed teraapiasse? Guugeldad, millise psühholoogi juurde minna. Otsingumootor pakub palju nimesid ning veel veidramaid ametinimetusi. Üritad mõista, mida tähendavad sõnad „kognitiivne“, „holistiline“, „konstellatsioon“… Viimaks otsid „seda õiget“ ikkagi foto järgi. Ilmselgelt ei läheks sa psühholoogi juurde, kelle näost ei anna välja lugeda, on ta näiteks homofoob või kas ta arvab, et sinuvanusel inimesel võiksid juba lapsed olla, ning vaatab sind seetõttu kuidagi viltu. Muidugi oleks ebaprofessionaalne oma kliente hukka mõista, aga ka psühholoogid teevad inimlikke vigu. Sa ei taha minna ka meespsühholoogi juurde, sest temaga oleks ebamugav rääkida oma seksuaalelu peensustest, samas tunned end süüdi, et soostereotüüpide põhjal otsuseid vastu võtad. Tõsi küll, et stereotüüpides ja eelarvamustega mõtlemine sind elus hoiabki, aga tõsiselt, võta end kokku. Otsi kohta, kus sa saad Ühel hetkel kirjutab perearst saatekirja psühholoogile. Täielik lotovõit, et teraapiafond[1] (ehk ravi rahastamise süsteem) hüvitab koguni neli vastuvõttu. Kui otsid, et millised psühholoogid teraapiafondiga koostööd teevad, ei leia sa pea üheltki kodulehelt vastavat infot. Kuna pelgad telefonikõnesid, kirjutad umbes kümnele meiliaadressile: „Tere, mul on depressioon, ärevushäired, lapsepõlvetraumad. Kas te võtate patsiente ka saatekirjaga vastu?“ Sulle saadetakse viisakas kiri, et kahjuks on hetkel nii pikad järjekorrad ning alles on vaid tasulised ajad. Seega hakkad võtma perearsti poolt välja kirjutatud antidepressante. Kuid kuna tablettidest pole teraapiata erilist tolku, otsustad siiski iganädalaselt 70 euro eest oma vanemaid taga rääkimas käia. Patsutad end viis korda õlale ning raputad seejärel kuus korda tuhka pähe, kuna pärast kolme nädalat teraapiat pole depressioon endiselt kadunud ning sul tekib hirm, et äkki psühholoog tunneb end ebapädevana. Kui ületad hirmu psühholoogile mitte meeldida ning jõuad oma murede tuumani, tõdeb psühholoog, et tal pole sinu traumaga tegelemiseks ikkagi vastavat väljaõpet. Ta soovitab proovida näiteks hobu- või kitseteraapiat või mõnda muud teraapiat, mille nimi meenutab ulmeraamatu peatükki. Muidugi on alkohol, narkootikumid, tulirelvad, Püha Graal jms palju kättesaadavamad kui vaimse tervise abi, kuid sa ei anna alla. Sulle meenub kunagine kursakaaslane, kes psühholoogil käimise asemel nii palju hapet tegi, et ta traumaatilised eluhetked muutusid mannavahuks ja ta helpis selle sisse ning seedis õnneuimas näoga läbi. See ei lõppenud kuigi hästi, seega, võib-olla tasuks sul siiski kaaluda… … psühhoanalüüsi, nagu filmides. Sa loodad, et seal pole musta nahkdiivanisse vajunud Freudi-fetišiga tüüpi, kes – piip suus – uurib, kas sul korduvaid unenägusid on. Sa uurid eneseteadlikelt sõpradelt ja tuleb välja, et inimesi, kes Eestis psühhoanalüüsi teevad, on arvuliselt vähem kui sul isiksusehäireid. Sinu elukaaslane otsustab kiirelt, et läheb ühe juurde neist. Sisendad endale, et see, kui su partner endaga tegeleb, on MÄRK TUGEVAST SUHTEST ega tähenda, et ta sinuga õnnetu oleks. Ütled endale rahustavalt, et oled tubli ja toetav partner. Järgmiseks ilmneb, et teise inimese juures käib juba su kolleeg, kolmanda juures käputäis ekse ning neljanda juures tõenäoliselt veel paar peretuttavat. Lõppude lõpuks lähed metapoodi, ostad tervendava kristalli, harrastad väikestviisi mediteerimist ning hakkad peas kujutama ette vestlusi, mida terapeudiga pidada võiksid. Ja mis tunde see sinus tekitas? Vabandust, ma lihtsalt pean küsima – kuidas te selles ruumis töötada saate? Siin pole ühtegi põrandalampi. Kas see laelambivalgus ei aja teid hulluks? Ma pole sellele kunagi mõelnud. Aga ajab see sind hulluks? Ma arvan, et mul on midagi viga. Eile hommikul ma nutsin pool tundi, sest mu särk oli valest materjalist. Ja ma nutan alati kaubanduskeskustes. Ja enne magama minekut loen pii komakohti ette. Vähemalt 200 kohta ja neljas erinevas keeles. Sosinal. Ahah. Tegelikult võib see ka normaalne olla… Ei, ma arvan, et mul on kas ADHD või midagi muud sellist. Kas te saaksite mind edasi suunata? * Ma töötan üle. Siis tuleb oma tööaega piirata. Et sellest ei piisa, kui ma siin rääkimas käin? * Ma pole neli kuud julgenud küsida… et kas psühholoogi peaks teietama või sinatama? * Ma arvan, et äkki ma olen halb inimene? Kust see tunne tuleb? Ma sõitsin lapsena oma vennast ATV-ga üle. Oi, kus su vanemad sel hetkel olid? Ma ei tea. Aga ma ei taha oma vanematele liiga ka teha. Minu mälestus neist on ju siiski subjektiivne. Kui ma asju nende perspektiivist ka vaataksin, oleks see kõik ikka teistmoodi. Äkki ma olin halb laps? Ma lihtsalt, jah, peangi mainima, et see kõik on siiski ikkagi ainult minu arvamus. * Ma vihkan varbaid. Võib see viidata mõnele tõsisemale haigusele? Nagu näiteks? Mõni isiksusehäire näiteks? …häire on siis, kui see häirib. Oh, mis sa arvad, kas kunst peaks olema häiriv? Või pigem nagu pehmesse tugitooli istumine pärast rasket päeva? Kust kunst tuleb? Kunstnikud on alati väga häiritud, on see siis ikkagi isiksusehäire? Et kas kunsti tegemine on isiksusehäire? Jah! Kui ma laps olin, siis ma käisin kunstimuuseumis ja läksin ühele Pollocki maalile väga lähedale. Ma tahtsin selle struktuuri näha, ma ei plaaninud seda puutuda. Aga sain ikkagi valvurilt pahandada. Ja mis tunde see sinus tekitas? Ma vist vihkan sellepärast kunsti. Kas sa mitte ei tööta ise… Jaa, sellepärast ongi keeruline. Ma pole kellelegi öelnud veel. Äkki tingis sinu reaktsiooni olukorrale hoopis see, et sul on hirm pahandada saamise ees? Ei tea jah. * Kas psühholoogias on mingi teooria või, noh, asi, et esimene laps on alati tark ja teine on lihtsalt spordis hea? Ma ei tea küll. Aga mis sina ise arvad? See on vist veidi brutaalne üldistus. Mh, olgu. Kas sul oli veel midagi, millest sa täna rääkida tahaksid? Heteronormatiivne ühiskond ajab mind sitaks närvi. Nii? Ega muud polegi. Lihtsalt mõte. Olgu, aga ma vaatan kella ja mõtlen, et hakkame vaikselt lõpetama… Aa, meelde tuli! Tahtsin mainida, et kui ma olin viieaastane, siis kogu minu perekond teeskles aasta aega, et ma olen nähtamatu. Kuna ma sõin ühel õhtul liiga palju kummikomme… Aa, ahah… tead, ma panen selle kirja ja me saame seda järgmisel korral arutada. * Ma tahaksin paariteraapiasse minna, aga mu partner pole nõus. Mis põhjusel sa sinna minna soovid? See on kuidagi intellektuaalselt stimuleeriv. Teeb miski teievahelises suhtes sulle muret? Ei. Aga ma arvan, et me lähme varsti lahku. Miks nii? Tunne on selline. Mis seda tunnet tekitab? Ma ei tea. Kaua ta ikka kannatab. * Tead, kuidas lastel on beebiraamatud, kus on kirjas, millal tal esimene hammas kasvas, millal esimest korda juukseid lõigati ja millal esimest korda banaani sõi. Sinul on see märkmik, kuhu sa mu kohta asju kirjutad, eks… Nii? Kas siis, kui ma siin enam ei käi, kingid sa selle mulle? Nagu lõpukingitusena… * Oma tunnetest rääkimine on minu jaoks mugavustsoon, ma bullshitin iseenda ja teised oma eneseteadlikkusega ära. Kujuta ette, et mu tunded on üks tuba – ma olen iseendast nii teadlik, et ma tunnen selle ruumi iga nurgatagust. Võin igast tolmurullist rääkida. Aga ükspäev ma sain aru, et tegelikult on see nagu filmistuudio, suletud ruum, isegi mitte päris maja. Ning väljaspool seda on veel terve maailm, millest ma üldse teadlik pole. Kõik uksed on võltsid ja ma ei oska sellest imelikust toast kuhugi pääseda. Saaksid sa aidata? Tahaks nagu nii sügavale minna, et on valus. See pole okei. Kuidas? See on ebanormaalne. Sa oled mu psühholoog, sa ei saa seda öelda. Sa mõtlesid mu ise välja. Mis siis, kui ma sind ümber mõtlen? Kui sa endale ausat peegeldust tahad, pane endale päris psühholoogi juurde aeg. Ma maksaksin siis kellelegi lihtsalt selleks, et… et …et mitte iseenda peas üksinda olla. Sa vahel ütled nii tarku asju! Niimoodi on veidi nartsissistlik rääkida. Arvad, et ma võin olla nartsissist? Mida sa ise arvad? Ma ükskord laikisin Instagramis iseenda fotot. Küll kogemata, aga… Sinu eksistents on kõigile koormaks. Tegelikult peaks vist ikka päris psühholoogi leidma, jah? * Selle artikli tellinud peatoimetaja küsis, et kas praegust „vaimse tervise kriisi genereerib äkki hiliskapitalistlik individuaalsele konkurentsile suunatud ühiskond“… Ja mis sa arvad? Ju vist. Ma arvan, et ma ei oska seda artikli fookusega siduda. Aga jätan mõtte kindlasti lauale. * Mul ei ole raha, et teraapias käia. Kui palju sa kuus alkoholile kulutad? … Kui palju oleksid sa nõus maksma, et mitte tunda end nagu hunnik sitta? Psühholoogilise abi kättesaadavus Igaühele tuleb kasuks tööriistakast oma vaimse tervise muredega hakkama saamiseks ning ideaalis võiks tööriistakast olla juba lapsepõlvest peale mitmekesine. Kuid mõnel on vaid kiviaegne haamer, paar roostetanud kruvi ja pool kahemehesaagi või siis pehmeks kulunud liivapaber. Vähemuses on need, kes end Makita akutrelliga elust läbi puurivad. Teraapias käimine – õnneks – on üha rohkem trendikas, kuid samas ka privileeg. Abi on kättesaadav neile, kes elavad asustatud või hea transpordiühendusega piirkonnas. Neile, kelle perearst on valmis nad psühholoogi juurde suunama, või kes saavad väljaminekut endale lubada. Neile, keda ümbritseb tugivõrgustik, kes aitab neil abi otsida ka olukorras, kus nad ise ei suuda. Ja neile, kellel on juba õigus oma elu üle ise otsustada. Mis siis, kui mingisuguses utoopilises maailmas oleks normaalne, et psühholoog käib lastega peresid kodukülastuste raames nõustamas? Või kui psühhiaatrile aja saamine oleks sama kerge kui silmaarsti juurde minemine ning teadlikkus vaimse tervise muredest õiglases suhtes võimalustega neid lahedada. Kus haigekassa hüvitab teraapias käimist. Ning uus põlvkond inimesi ei väärkohtle tulevikus oma lapsi, ei satu vanglasse, ei hoia perega aega veetes nuttu kurgus kinni. Osa meist saab endale teraapias käimist lubada, ajakirjanduses võivad ilmuda lood suitsiidi teinud inimese lähedastest, uuringud statistikaga hirmutada ja kooliseintel rippuda plakatid vaimse tervise olulisusest. Kuid kui tuhande õpilase kohta on üks koolipsühholoog ning psühhiaatri vastuvõtule pääsemiseks kulub vähemalt kolm kuud, mõjub iga järjekordne pingutus vaimse tervise teadlikkust tõsta populistlikult sisutühja hõikena, umbes nagu „stop the war“. Kes ja kuidas probleemiga tegelema peaks? Miks sellega juba tegeletud pole? Psühholoogilises supervormis olevad inimesed ei tööta ületunde, sest neil pole vaja kellelegi midagi tõestada. Võib-olla on normaalne, et üks lõpetab vanglas või alkoholismi küüsis, kui selle võrra jõuab keegi teine Forbesi nimekirja. Ehk ei peaks võtma ravimeid, et kuidagi üheksast viieni elutempoga sammu pidada. Ja võib-olla ongi liiga etteruttav rääkida psühholoogilise abi kättesaadavamaks muutmisest riikides, kus inimestel pole tervisekindlustustki, või kus veel arutatakse, kuidas elektrihindadega toime tulla. Äkki on covidi ajal vaimse tervise teenuste pakkumine ja nõudlus lihtsalt tasakaalust välja läinud ning kulub veidi aega, et see paika loksuks? On vaimse tervise hädad praegu levinumad või räägitakse neist lihtsalt rohkem? Võib-olla oli Vargamäe Andresel depressioon, võib-olla oli igasugune melanhoolia preindustriaalses ühiskonnas leebem. On teraapia lihtsalt moodne hobi ning jäägu igaühe enda finantseerida? Äkki on kõik üldse liiga individualistlikud ning teraapia asemel piisaks toetavast kogukonnast? Või mis kasu on sellest, et indiviid käib teraapias, kui ühiskonnana probleemiga ei tegeleta? Kuidas edasi – nii riiklikul kui ka isiklikul tasandil? [1] Vt https://www.haigekassa.ee/teraapiafond.

  • Vikerkaare podcast 16: Marek Tamm jutukast kuradist
    on 05.12.2022

    Taskuvikerkaares vestlevad Märt Väljataga ja Marek Tamm. Räägitakse Marju Lepajõest, kellel möödus just kuuekümnes sünniaastapäev, ja sellest, miks kurat 13. sajandil äkitselt jutukaks muutus. Lisaks IDA-raadiole ja tavapärastele podcasti-äppidele leiate meid nüüd ka Spotifyst.

  • Historia Lausiaca
    on 04.12.2022

    Esimene peatükk: Isidorosest Kui ma esimest korda külastasin Aleksandria linna – see oli suure valitseja Theodosiuse teisel konsuliaastal,[1] nüüd on ta oma usus Kristusesse jõudnud inglite juurde –, sain seal kokku imelise mehega, kes kogu oma olemises ja tarkuses oli läbinisti kaunis. See oli preester Isidoros, Aleksandria kiriku võõrastemajapidaja.[2] Nooruse esimesed lahingud olevat ta pidanud kõrbes. Nägin ka tema koda Nitria kõnnul.[3] Kohtusin temaga, kui ta oli seitsmekümneaastane vanamees, pärast seda elas ta veel viisteist aastat, enne kui suri rahus. Oma surmatunnini ei kandnud ta peenemat kangast, välja arvatud higirätik, ei puutunud pesuvanni[4] ega maitsenud liha. Ta kere oli ehitud niisuguse lopsakusega, et kõik need, kes tema harjumusi ei tundnud, arvasid teda luksuses elavat. Selleks et tema hinge voorustest ükshaaval jutustada, puudub mul aeg.[5] Näiteks oli ta niivõrd sõbralik ja rahumeelne, et selle ülima lahkuse tõttu pidasid tema varjust lugu ka tema uskmatud vaenlased. Tema pühade kirjade ja jumalike õpetuste tundmine aga oli niisugune, et lausa vendade koosviibimisel läks ta meel rändama ning ta kangestus. Kui vennad palusid siis sellest rännakust kõnelda, ütles ta: „Ma viibisin oma meelega mujal, sest üks nägemus haaras mind.“ Ka mina sain olla selle tunnistajaks, et ta tihti laua ääres nuttis. Ning kui küsisin pisarate põhjust, sain vastuseks: „Mulle põhjustab piina see, et võtan osa mõttetust toidust, ehkki olen mõistuslik olend,[6] kes meile Kristusest antud meelevalla järgi hoopis külluse aia[7] hüvedest osa peaks saama.“ Ta oli hästi tuntud ka Rooma kõigi senatiliikmete seas ja ülikute naiste hulgas, sest oli käinud Roomas kord piiskop Athanasiosega[8] ning hiljem veel koos piiskop Demetriosega.[9] Ja kuigi suur oli ta rikkuse hulk ning varast ei tundnud ta puudust, ei kirjutanud ta testamenti enne surma, ei jätnud raha ega midagi enda õdedele, kes olid noored neiud. Ta usaldas nad hoopis Kristuse hoolde sõnadega: „See, kes on teid loonud, valvab teie elu üle, justnagu ta valvab minu elu üle.“ Tema õdedega koos elas siis seitsmekümneliikmeline neitsite kogukond. Kui pöördusin noorena tema poole ja palusin, et ta õpetaks mulle erakuelu algtõdesid – pakatasin veel nooruslikust jõust ega vajanud sõnu, vaid kehalisi kannatusi –, siis nagu hea hobusetaltsutaja viis ta mu linnast välja viie miili kaugusel[10] asuvasse kõlumaaks kutsutud paika. Teine peatükk: Dorotheosest Seal andis ta mu üle Dorotheosele, ühele Teeba askeedile, kes veetis juba kuuekümnendat aastat koopas, ning käskis mul tema juures viibida kolm aastat, et alistada hinge ärritused.[11] Ta teadis ju, et vanaisa harrastab tõeliselt karmi elu. Isidorose juurde tagasi pidin minema vaimse õpetuse saamiseks. Aga ma ei suutnud seal kolme aastat lõpuni veeta, kuna mind tabas kehaline nõrkus ja seetõttu siirdusin enne kolme aasta möödumist teise paika. Vanakese eluviis oli ikkagi ränk ja ülimalt kurnav. Näiteks korjas ta päev läbi kuuma käes kive selles mereäärses kõrbes; siis ehitas ta neist muudkui ja meisterdas maju, mille ta kinkis neile, kes polnud võimelised ehitama. Nii sai ta valmis igal aastal ühe hoone. Kord, kui ma küsisin temalt: „Isa, miks sa nii teed – selles vanuses tapad oma keha säärase kuuma käes?“, vastas ta: „Tema tapab mind, mina tapan teda.“ Ta sõi kuus untsi leiba ja kimbu hakitud aedvilju[12] ja jõi sama vähe vett. Jumal olgu tunnistajaks: ma ei näinud, et ta oleks jalgu välja sirutanud, matil või voodis maganud, ta hoopis istus ja punus kogu öö läbi palmilehtedest nööri elatise teenimiseks. Mina, arvates, et ta teeb seda minule näitamiseks, uurisin asja kohta täpsemalt tema teiste õpilaste käest, kes elasid eraldi. Need ütlesid, et mehel olevat juba noorpõlvest saadik selline komme – ta ei heida magama meelega, ainult mingi töö juures või süües võib uni tast võitu saada ja ta laseb silma kinni. Ning liigse unisuse tõttu kukkuvat tal siis söömise ajal sageli toidupala suust välja. Kord, kui ma käisin peale, et vanake natuke matil puhkaks, ütles ta tohutu kurvastusega: „Kui suudaksid veenda ingleid magama, võiksid selles veenda ka nende järgijat.“ Teinekord saatis ta mu üheksanda tunni paiku kaevule kannu täitma, et võiksime ennast kosutada. Aga juhtus, et kui ma läksin, nägin ma kaevu põhjas madu, ning ma ei ammutanud vett, vaid pöördusin tagasi talle ütlema: „Meie tund on tulnud, isa –  ma nägin kaevus kobrat!“ Tema näole ilmus põgus naeratus, siis silmitses ta mind pikalt ja kostis pead raputades: „Kui kurat kavatseb iga kaevu juures maoks või kilpkonnaks muutuda ja veelättesse kukkuda, kas sina jääd siis igavesti joomata?“ Ning ta läks välja, võttis ise vett ja jõi esimesena. Seejärel ütles ta: „Seal, kus asub rist,[13] pole mingisugusel halval võimu.“ Kolmas peatükk: Potamiainast See õnnis Isidoros oli kohtunud ka mälestusväärse Antoniosega[14] ning ta jutustas mulle kirjapanekut väärt loo, mille temalt oli kuulnud. Nimelt elas kiusaja keisri Maximianuse ajal[15] Potamiaina-nimeline väga kaunis tütarlaps, ühe mehe orjatar. Tüdruku isand meelitas teda paljude lubadustega, aga ei suutnud neiut ikkagi võrgutada. Lõpuks see härra vihastas ja andis neiu ühe toonase Aleksandria valitseja kätte, väites, et tüdruk on kristlane, kes jälitamiste aegu laimanud võimu ja ülemaid. Ta andis valitsejale raha ning ütles tingimuseks: „Kui tüdruk peaks mu tahtmist täitma, siis jäägu ta karistamata, kui ta aga jääb oma vooruslikkuse juurde, siis tabagu teda kättemaks, et tal poleks võimalust elusana mu kõlvatuse üle naerda.“ Niisiis toodi Potamiaina kohtulaua ette ja tema meelekindlust rünnati erinevate piinariistadega. Kohtumõistja täitis piinamise tarbeks ka suure paja tõrvaga ja käskis sellele tule alla teha. Kui tõrv seal ägedalt kees ja mulksus, pani kohtunik neiu valiku ette: „Kas lähed ja täidad oma isanda tahet või lasen su sellesse katlasse heita?“ Aga Potamiaina vastas: „Ei kõlba kohtumõistjaks see, kes kõlvatusele kuuletuma sunnib!“ Seepeale kohtunik vihastas ja käskis lahtirõivastatud neiu katlasse visata. Nüüd tõi Potamiaina kuuldavale sõnad: „Sinu kardetud kuninga pea nimel: kui sinu otsus on mind sel moel karistada, siis lase mind aeglaselt katlasse kasta, et näeksid, missuguse vastupidavuse on kinkinud mulle Kristus, keda sina ei tunne!“ Teda langetati vähehaaval ja tunni aja möödudes, kui tõrv oli jõudnud ta kaelani, heitis ta hinge. Neljas peatükk: Didymosest Väga paljusid mehi ja naisi, kes on hingama läinud Aleksandria kirikust, võib pidada tasaste maa[16] vääriliseks. Nende seas ka kirjamees Didymost,[17] kes oli pime. Ma puutusin temaga kokku neljal korral, kui kümne aasta jooksul teda mõne aja tagant külastasin. Ta suri nimelt kaheksakümne viie aastasena. Mis puutub pimedusse, siis omaenda jutu järgi kaotas ta nägemise nelja-aastaselt, ei olnud saanud õiget algharidust ega käinud õpetajate juures. Tal oli aga loomupärane tugev õpetaja: iseenda mõistus. Ta oli kaunistatud niisuguse tarkuse anniga, et kirjasõna Issand teeb targaks pimedad[18] oli temas otseselt täide läinud. Ta oskas tõlgendada kõiki sõnu Vanast ja Uuest Testamendist, õpetusi[19] tundis ta sedavõrd hästi, et suutis hõlpsalt ja kindlalt selgitada nende tähendust, nii et selles asjas ületas ta oma teadmise poolest kõiki vanu. Kord käis ta peale, et lugegu ma palvet tema kojas. Aga mul polnud tahtmist, ja siis kõneles ta õpetuseks: „Üle selle koja läve on kolm korda astunud õnnis Antonios – ta tahtis näha, kuidas ma elan. Ning kui ma soovisin, et ta palvetaks, laskus Antonios kohe siinsamas põlvili ega lasknud mul seda kaks korda öelda. Oma teoga õpetas ta sel viisil mulle kuulekust. Kui sina nüüd tema jälgedes käid, elad ju üksilduses ja eralduses, et täiuseni jõuda, siis lõpeta vastalisus.“ Ta jutustas mulle ka sellise loo: „Ma mõtlesin mures nurjatu kuninga, selle tagakiusaja Julianuse[20] elu peale. Ja ühel päeval, kui minu äng oli suur ja ma polnud selle mure pärast hilisõhtuni toitu puutunud, juhtus, et ma suikusin toolil istudes unne ja nägin nägemust. Valged hobused traavisid ringi ja ratsanikud nende seljas kuulutasid: „Öelge Didymosele, et täna seitsmendal tunnil suri Julianus!“ Mulle ütlesid nad: „Tõuse ja söö ja anna sõnum edasi piiskop Athanasiosele, et ka tema saaks asjast teada!““ Didymos ütles: „Ma märkisin üles selle sündmuse tunni, kuu, nädala ja päeva, ja selgus, et nii see oligi toimunud.“ Viies peatükk: Aleksandrast Ta teadis rääkida ka ühest neiust nimega Aleksandra. See olevat linna maha jätnud ja end hauakambrisse sulgenud. Seal siis, kuna ta võttis kõik tarviliku vastu augu kaudu, ei näinud ta ühtegi inimest, ei meest ega naist, kümne aasta jooksul. Aga kümnendal aastal, olles ennast valmis seadnud, läks ta magama.[21] See oli nii, et üks naine, kel oli kombeks Aleksandrat külastada, teatas meile, et ta ei saanud hauakambrist vastust. Me murdsime ukse lahti, läksime sisse ja nägime, et ta oli magama läinud. Aleksandra kohta kõneles ka kolmkordõnnis Melania,[22] kellest tuleb juttu hiljem: „Ma küll ei näinud teda, aga ma seisin selle ava lähedal ja küsisin tema hauakambrisse sulgumise põhjust. Aleksandra vastas mulle august: „Ajasin ühel mehel pea segi ja kuna ma ei taha teda kurvastada ega eksitada, siis otsustasin, et parem lähen elusana hauakambrisse, kui et häirin hinge, mis Jumala näo järgi on tehtud.“[23] Minu küsimusele, kuidas ta siiski suudab vastu pidada kellegagi suhtlemata ja tüdimusega maadeldes, vastas ta: „Varahommikust alates üheksanda tunnini palvetan igal tunnil ja ketran lina, ülejäänud tundidel käin mõttes läbi pühad patriarhid, prohvetid, apostlid ja märtrid. Ja kui olen söönud oma väikese eine, püsin ülejäänud aja ootuses ja saan lõpuks osa heldest lootusest.““ Kuues peatükk: Rikkast naisest Ma ei kavatse oma jutustusest kõrvale jätta ka neid, kes põlastusväärselt elasid, olgu see kiituseks õigeile ja kinnituseks lugejaile. Elas üks noor naine Aleksandrias, kes näis küll vaga, aga oli loomult upsakas: rikkust oli tal üleliia, ent eal ei andnud ta midagi ei võõrale, neitsile, kirikule ega vaesele. Hoolimata isade rohketest manitsustest ei tahtnud see naine anda kellelegi osa oma varandusest. Tal oli ka järeltulija, nimelt kasvatas ta õetütart kui oma last. Sellele lapsele jutustas rikas naine nii ööl kui päeval oma aaretest, lubades need talle pärandada, sest ta ei tundnud janu taevalike asjade järele. On ju ka see üks Laimaja[24] viis petta, et ta põhjustab ahnuses vaevlemist sugulasearmastuse ettekäändel. Tuleb aga tunnistada, et sellele, kes õpetab tapma venda, ema ja isa, ei lähe korda ükski sugulane. Sest kui tundubki, et seesamune sisendab hoolitsust ligimeste vastu, ei tee ta seda heasoovlikkusest nende suhtes, vaid selleks, et harjutada hinge ebaõiglaseks, sest ta teab kuulutust, et ebaõiglased ei päri riiki.[25] Eks see, keda juhatab jumalik tarkus, võib küll oma sugulastele abi anda, kui need seda vajavad, ehkki tal ei sobi seejuures ka iseenese hinge hooletusse jätta. Kui aga keegi allutab kogu oma hinge sugulaste eest hoolitsemisele, eksib ta õpetuse vastu, sest arvab hinge tühisuse hulka. Laulab ju psalmilooja neist, kes hirmuga muretsevad hinge pärast: Kes tohib minna Issanda mäele (ta peab silmas, et vähesed), ja kes võib seista ta pühas paigas? See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta.[26] Sest need, kes voorustest ei hooli, peavad hinge tühiseks,[27] arvates, et hing hävib koos lihaga. Niisiis, sellele naisele, kellest nüüd juttu oli, tahtis pühim Makarios,[28] preester ja vaestemaja juhataja hõlpu anda ja kergendada tema varahimu koormat. Nõnda lasi ta käiku ühe nutika plaani. Nimelt oli Makarios noorpõlves kivisepp, selline, keda nimetatakse juveliiriks. Ta läks naise juurde jutuga: „Mu kätte on sattunud vääriskivid: smaragdid ja safiirid, ja seda, kas need on leitud või varastatud, ei oska ma öelda. Rahas nende väärtust mõõta ei saa, sest nad on hindamatud. Omanik annab nad igatahes viiesaja kuldmündi eest – kui ostad, teenid selle viissada münti juba ühe kalliskiviga tagasi ja ülejäänutega võid oma tütart ehtida.“ Ahne naine läks õnge ja langes Makariose jalge ette: „Anun sind, et keegi teine neid omale ei saaks!“ Siis kutsus teda Makarios: „Tule mulle külla ja vaata neid!“ Naine aga ei pidanud seda vajalikuks, viskas Makariosele lihtsalt viissada kulda ja ütles: „Toimeta nendega ise, mul polegi müüjat vaja näha!“ Seepeale võttis preester viissada münti ja andis need vaestemaja tarbeks. Möödus aega, aga naine ei tihanud Makariosele asja meelde tuletada. Oli ju mees Aleksandrias kõrgesti austatud oma pühaduse ja armastusväärsuse tõttu ning muuseas, ta elas saja-aastaseks, nii et ka mina sain temaga koos viibida. Lõpuks kohtas ta pühameest kirikus ja küsis temalt: „Ütle palun, mis on saanud neist kalliskividest, mille jaoks ma viissada kuldmünti andsin?“ Makarios vastas: „Tol korral, kui andsid mulle kulla, maksin ma sellega kivide eest. Kui tahad neid võõrastemajja vaatama tulla, sest just seal need asuvad, siis tule ja vaata – kas meeldivad sulle või mitte. Kui ei meeldi, siis saad oma raha tagasi.“ Naine läks meelsasti kaasa. Seal vaestemajas aga asusid ülakorrusel naised, allkorrusel mehed. Makarios viis ta kohale, juhatas eeskotta ja päris siis: „Mida sooviksid esmalt vaadata, kas safiire või smaragde?“ Naine vastas: „Vali ise.“ Makarios viis ta ülakorrusele ja näitas vigaseid naisi, kelle nägu oli moondunud, ning ütles: „Vaata, need on safiirid!“ Seejärel viis Makarios ta tagasi alla, näitas mehi ning ütles: „Vaata, need on smaragdid – kas meeldivad? Kui ei, siis võta oma raha tagasi.“ Sel moel sai naine õpetust. Ta läks koju ja suurest murest, et polnud käitunud Jumala tahte järgi, jäi haigeks. Hiljem oli ta preestrile tänulik, sest tüdruk, kelle eest ta hoolt kandis, suri pärast pulmi lastetuna. Vanakreeka keelest tõlkinud Triin Rebane HISTORIA LAUSIACA ehk keisri õukondlasele Lausosele pühendatud munkade lood on 4. sajandist pärinev Helenopolise (Väike-Aasias) piiskopi Palladiose teos. Selles kujutatakse Egiptuse munkade elu ja tavasid, mille tunnistajaks Palladios ise oli. Nimelt elas ta kümmekonna aasta vältel Aleksandria lähistel Nitrias ja Sketises asunud munkade kogukondades, tutvudes põhjalikult nende eluviisi ja filosoofiaga. Tollaste Egiptuse askeetide vaimsus oli tuntud ja hinnatud juba nende eluajal. See tõmbas ligi huvilisi nii lähemalt kui kaugemalt, lihtrahva kui kõrgelt haritud ülikute hulgast. Ka Palladiose otsesesse sõprus- või tutvuskonda kuulunud Pontose Euagrios, Rufinus, Hieronymus, kui nimetada mõned olulisemad, olid askeesi praktilise kogemuse või siis üldisema inspiratsiooni saanud Egiptuse munkade juures. Viimati nimetatud suurmeeste elu- ja kirjatööd said omakorda aluseks munklusele kogu ida-ja läänekirikus. T. R. [1] Aastal 388. Flavius Theodosius (347–395) oli Rooma keiser alates 379. aastast. Ristiusu toetamisega oma impeeriumis teenis ära kristlaste, eriti olemusühtsuse (kr ὁμοoυσιοτής) pooldajate soosingu. [2] Kristlikel kogudustel oli tavaks võõrustada rändureid: neile pakuti toitu, peavarju, muud hoolitsust. Suurtes linnades rajati kirikute juurde selleks otstarbeks eraldi võõrastemajad. Neist kujunesid hiljem mitmekülgsed hooldusasutused, mis hõlmasid külalistemaja, haigete varjupaiga, hooldekodud vanadele ja orbudele. [3] Kr ὄρος τῆς Νιτρίας. Kõnd tähendab siin suure kõrbe ääreala. Nitria paiknes Liibüa kõrbe kirdenurgas, u 65 km Aleksandriast kagus, tänapäevase Al-Barnūği küla asemel. Arheoloogilisi mälestisi tollasest Nitriast säilinud ei ole, need on hävitanud hilisem intensiivne põllumajandus. Võrreldes teiste munklatega oli Nitria üsna hõlpsasti ligipääsetav ja seetõttu hästi tuntud ka võõramaa palverändurite hulgas. [4] Egiptuse anahoreetidel oli tavaks hoiduda pesemisest. Tollane luksuslik saunakultuur (silmas pidades suurejoonelisi avalikke saunu, mis olid peaaegu kõigile avatud ning armastatud meelelahutus- ja ajaviitepaigad) oli askeetide jaoks justkui tühiste naudingute sümbol, pesematus nende naudingute vältimise avaldus. [5] Hb 11:32. [6] „Mõttetust toidust … mõistuslik olend“ – kr ἀλόγου τροφῆς … λογικός ὑπάρχων. Logose sfäär on (inimese) kõrgem ja puhtam olemisvorm. [7] St paradiisi. [8] Tõenäoliselt Athanasiose teise eksiili ajal, aastal 340. Athanasios (u 295–373) oli Aleksandria piiskop, kindlameelne olemusühtsuse õpetuse eest võitleja, „Antoniose elu“ ning paljude mõjukate dogmaatiliste ja apologeetiliste teoste autor. [9] Ilmselt on Palladios siin silmas pidanud Galaatia Pessinusi piiskoppi Demetriost, kes oli Johannes Chrysostomose liitlane. [10] Rooma miil vastab ligikaudu 1,5 kilomeetrile. [11] Kr πάθος. Hinge „haige“, tasakaalutu seisund. See takistab asju õigesti nägemast ja mõistmast ja õigesti tegutsemast. [12] Unts on u 30 grammi. Leib ja juurviljad (toored ning peenestatud) olid munkade põhitoiduks. [13] Süüria teksti järgi tegi ta enne neid sõnu vee kohal ristimärgi. [14] Kuulus Egiptuse anahoreet ja suur vägimees, kirikuisa Athanasiose kirjutatud „Antoniose elu“ põhjal võib teda pidada Egiptuse munkluse esiisaks. [15] Marcus Aurelius Valerius Maximianus (u 250 – 310), Rooma keiser 285–305, keiser Diocletianuse kaasvalitseja. Valitses 293. aastast Itaaliat, Hispaaniat ja Aafrikat, 303. aastal korraldas Aafrikas kristlaste tagakiusamise. [16] Vrd Mt 5:4. [17] Aleksandria Didymos (u 313 – 398). Aleksandria katehheesikooli juhataja, väga viljakas kirjamees. Tema töödest on meieni jõudnud vähe (tervenisti vaid „Kolmainsusest“ ja „Pühast Vaimust“, viimane Hieronymuse tõlkena), ilmselt on põhjuseks, et origenismis süüdistatud Didymose teoseid ei tradeeritud. Vt tema kohta eesti k-s: Hieronymus, Kuulsatest meestest. Tlk. U. Masing. Tartu, 2007, ptk CIX. [18] Ps 145:8. [19] Kr δόγμα. [20] Flavius Claudius Julianus (332–369). Rooma keiser 361–363. Püüdis oma valitsusajal riigis taaselustada muistsete jumalate kultust ning vähendada ristiusu mõjuvõimu. Alates Nazianzose Gregoriosest on talle omistatud lisanimi „apostata“, st „(usust)taganeja“. [21] St suri. [22] Melania Vanem. Kõrgest soost ja rikas roomlanna. Temast sai kristlane ning pärast oma abikaasa surma otsustas ta rännata itta, et näha kuulsaid pühakuid. Ta jõudis Aleksandriasse, külastas paljusid ümbruskonna (ka kaugemal kõrbes elavaid) munki ja tutvus nende eluviisiga. Hiljem asus ta elama Jeruusalemma, Õlimäele, kuhu rajas ka nunnakloostri. Palladios, Rufinus ja Euagrios kuulusid tema lähimate sõprade hulka. Temast on pikemalt juttu ptk-des 46, 54 ja 55. [23] Vrd 1Ms 1:26. [24] Kr διάβολος, üks Kuradi nimetusi. [25] 1Kr 6:9. [26] Ps 24:3. [27] „Peavad hinge tühiseks“ on Ps 24:3 tõlge ja tõlgendus Septuaginta järgi. [28] „Lausiacas“ on juttu vähemalt kolmest Makariose nimelisest pühamehest. Siinne on „lihtsalt“ Makarios. Nõndanimetatud Egiptuse ja Aleksandria Makariostest räägitakse täpsemalt peatükkides 17 ja 18.

  • Vennaluuletus
    on 29.11.2022

    Aga sina muudkui lobised, et Charaxos tuleb täis lastitud laevaga. Seda teavad Zeus ja teised jumalad, sinul pole vaja neist asjust mõelda, saada parem mind, käsuga palvetada lakkamatult kuninganna Hera poole, et Charaxos naaseks laevaga puutumatult ja leiaks meid eest tervena. Aga kõik muu las jääb daimonite hooleks, sest soodsad tuuled tulevad ühtäkki pärast suuri torme, ning neid, kellele Olympose kuningas saadab appi kaitsevaimu, et ületada raskused, neid saadab õnn ja suur jõukus. Ja kui Larichos kord tõesti tõstab püsti pea ja temast saab mees, siis saaksime meiegi vabaks sest ränkraskest masendusest. Vanakreeka keelest tõlkinud Carolina Pihelgas ja Neeme Näripä  Tõlke aluseks on editsioon: Dirk Obbink, The Newest Sappho: Text, Apparatus Criticus, and Translation. Rmt-s: The Newest Sappho: P. Sapph. Obbink and P. CG inv. 105, frs. 1–4. Studies in Archaic and Classical Greek Song. Kd 2. Toim. A. Bierl, A. Lardinois. Leiden; Boston: Brill, 2016, lk 13–33 1 Charaxos oli Sappho oletuslikest vendadest vanim ja vedas Lesbose veini Naukratisesse. 6 Kuninganna Hera: Herat ja Zeusi kirjeldatakse siin tiitlitega kuninganna ja kuningas (Zeus esineb Olympose kuningana 4. stroofis). Muidu pole Zeusi nimetamine „Olympose kuningaks“ väga levinud.[1] 10 Aga kõik muu las jääb daimonite hooleks: järgnevad värsid räägivad ilma muutumisest daimonite või jumalate juhtimisel. See on antiigis levinud motiiv nii metafoorselt kui ka otseses tähenduses (vt nt Solon fr 13, 17–24). Samuti meenutavad need read Horatiuse I rmt 9. laulu, värsid 9–12: „Muu jätta hooleks võid jumalatele, / kes teinud vaikseks möllavad tuuled koos / veeväljal keeval, ei küpressid / õõtsu, ei iidvanad saareorjad“ (tlk M. Murdvee). 13 Olympose kuningas saadab appi kaitsevaimu: see tekstikoht on väljaandjates tekitanud raskusi arusaamisel. Üldiselt on kaks võimalust: kas mõista daimon’it siin katsevaimuna või inimese saatusena, ühel juhul saadab Zeus kaitsevaimu appi, teisel juhul aga pöörab ise inimese saatuse paremuse poole. Esimese variandi kahjuks räägib asjaolu, et originaali lause oleks sellisel kujul üsna kohmakas ja segane, teine variant nõuab aga tekstiparandust. 17 Larichos oli Sappho noorim vend, kelle kohta saame Athenaiose teosest „Pidusöögisofistid” (Deipnosophistae, 10. rmt, § 24) teada, et ta tegutses Mytilene prytaneion’is veinivalajana. Üldiselt kujutavad tekstid teda noore ja kaunina nagu Ganymedes. Samas kui ta ka päriselt oli prytaneion’is veinivalajaks, siis viitab see Sappho perekonna aristokraatlikule päritolule. Sappho ilmselt autorina lähemat tutvustust ei vaja. Ta elas u 7. ja 6. sajandil eKr Lesbose saarel ning oli juba eluajal mitmel pool kreekakeelses maailmas tuntud oma soololaulude ehk monoodiate poolest. Väidetavalt reisis Sappho ka ise ringi, olles näiteks 600. aasta paiku eKr saadetud pagendusse Sitsiilias. Sappho looming on tihedalt seotud armastusega – ta avaldab armastust, väljendab igatsust, laulab pulmalaule ning ülistab Aphroditet. Armastus ja igatsus olid ilmselt teemad, mis liitsid kokku Sappho seltskonna ja publiku, antiikaegsetest kuulajatest ja lugejatest kuni tänapäevasteni välja.[2] Eluloolise traditsiooni poole pealt on Sappho kohta vähe teada. Ta sünnilinnaks Lesbosel võis olla Eresos, suurema osa elust elas ta aga Mytilenes.[3] Sapphol võis olla tütar Kleis (ja võib-olla ka sama nime kandev ema). Tal oli traditsiooni järgi kolm venda: Erigyios (või Eurygyios või Eurygios), Larichos ja Charaxos.[4] Sappho olla oma elu lõpetanud enesetapuga – olles õnnetult armunud Phaonisse, hüppas ta Leukase saarel Leukatese ehk nn Valgelt kaljult merre. Samas on kaheldud peaaegu kõigis Sappho meieni jõudnud eluloolistes seikades, võib-olla peale Lesbose saarel elamise. Nimelt on antiikaja biograafiatele omane, et nad kujundavad autori elu tema loomingu järgi.[5] Ka lüüriline mina kipub eriti varasemal perioodil olema suuresti fiktiivne, see on mask, mille laulik endale ette paneb ja mis sõltub laulust.[6] Nii sobib suurepäraselt Sappho kuvandiga enesetapp armastuse pärast, mis ei pruugi siiski tõsi olla (see motiiv esineb allikates alates 4. sajandist eKr). Samuti on kaheldud tema vendade olemasolus, kuna nad Sappho lauludes ei vanane.[7] Sappho eluloolise traditsiooni juurde käib nimelt seik, et ta kaotas seitsmeaastaselt oma isa (Ovidius, Heroides, 61–62), mille tõttu oli vallalisena ühiskondlikult sõltuv oma vendadest. Olgu isa surm tõsi või ei, sobivad need detailid tema lüürilise persona’ga. Selle fragmendi puhul on pead murtud selle üle, keda lüüriline mina siin teises isikus kõnetab. Tõenäoline on, et tegu võiks olla pereliikmega, sest ta saab käskida Sapphol minna palvetama ning lisaks näib, et temagi jaoks on kuidagi oluline, et Charaxos tervelt tagasi jõuaks ja Larichos kord meheks kasvaks (meie-vorm võib hõlmata ka adressaati). Võimalik, et kõnetatuks on vend Erigyios, sest Sappho isa on surnud, Sappho vallaline ja ka vend Larichos kodust ära.[8] Ilmselt on tegu ühega vähestest peaaegu terviklikult säilinud Sappho lauludest. Ühtlasi on see nn uus Sappho luuletus, mille Oxfordi professor Dirk Obbink Oxyrhynchosest leitud erakollektsiooni kuuluvalt papüüroselt (P. Sapph. Obbink) avastas ja 2014. aastal publitseeris.[9] N. N. [1] Vt Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze. Toim. C. Neri, F. Cinti. Milano, 2020, lk 293. [2] On eri seisukohti, milline oli Sappho nn seltskond, see võis olla aristokraatlik ring, nagu hetaireia meestel, või Aphroditet austav thiasos, tütarlaste pansion või laulukoor, hea ülevaate erinevatest Sappho-kuvanditest leiab väljaandest: Saffo, Poesie, frammenti e testimonianze, lk XXXVI–XLIII. [3] Vt Greek Lyric I: Sappho, Alcaeus. Toim. ja tlk D. A. Campbell. Cambridge (MA); London, 1990, lk xi. [4] Sappho eluloo ja eriti ta vendade kohta vt: A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song and the Fictionality of Early Greek Lyric Poetry. Rmt-s: The Newest Sappho, lk 169–173. [5] Vt B. Graziosi, Il rapporto tra autore ed opera nella tradizione biografica greca. Rmt-s: L’autore e l’opera: Attribuzioni, appropriazioni, apocrifi nella Grecia antica. Toim. F. Roscalla. Pisa, 2006, lk 155–174. [6] Vt L. Kurke, Kummaline „laulukultuur“: arhailine kreeka luule. Tlk K. Unt. Rmt-s: Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas: uus vaatenurk. Koost. O. Taplin. Tartu, 2019, lk 76. [7] A. Lardinois, Sappho’s Brothers Song…, lk 185. [8] S. Caciagli, Sappho Fragment 17: Wishing Charaxos a Safe Trip? Rmt-s: The Newest Sappho, lk 435. [9] Vt  D. Obbink, Two New Poems by Sappho. Zeitschrift für Papyrologie und Epigraphik, 189, 2014, lk 32–49.

  • Tõe võlu ja valu
    on 27.11.2022

    Marju Lepajõe on öelnud, kommenteerides mõiste „tõejärgne maailm“ kasutamist: „Kahjuks ei saa pidada tõde ületatuks. Mis see on, mis on, kuidas see on ja kuidas inimene sellest aru saab – see teadmine on sama kaugel kui enne, isegi pärast Immanuel Kanti.“[1] Mõtisklusi selle üle, kuidas ja mis on tõde, võikski alustada Marju kõne lugemisest või, veel parem, kuulamisest. Ent tõe otsimise kõrval on olemas ka tõe pärast kisklemine oma valu ja vaevaga. Iseäranis masendav on võitlus tõe monopoli üle – ükskõik, kas sõda käib selle pärast, kellel on voli millise jumala tõde kuulutada, või tehakse poliitikat, kus riigitegelased ja arvamusliidrid üritavad tõde igatpidi keerata või tõejärgsest maailmast kõneldes hoopis olematuks kuulutada. Ka teaduses on vaidlused tõe üle kohati jahmatavalt kirglikud (kuigi miks peaks teadlane olema kiretu inimene?). Siin lisandub tõe otsimisele ka lausa meeleheitlik püüd tõe otsimise vahendite poole, mis mõnikord tõest endast tähtsamakski osutub – rahastus võib ju otsustada lisaks teadlase enda karjäärile ka tema töökoha saatuse. Huvitava paradoksina on tõeotsimise õiguse andmise monopol Eestis ETAG-i salastatud komisjonide käes, kes otsustavad uurimistoetuste andmise või mitteandmise üle. Süvariigi teemat kõrvale jättes ei saa ma hellenistina siiski jätta imestamata sellise salastamise üle – on ju levinuim tõde tähistav sõna vanakreeka keeles ἀλήθεια (aletheia), mille algupärane tähendus viitab varjamatusele, varjust päevavalgele toomisele, nagu on rõhutanud filosoofid Heideggerist Tõnu Luigeni. Kui varjamatuse poole püüdlemine on kasvõi osaliselt varjatud, kas ei teki siis vastuolu, mis heidab varju tõele? Või on see vastuoluline seos peidus juba sõna algupäras ja peabki nii olema? Vastust ei oska ma küsida mujalt kui kreeklastelt. Vanimais vanakreeka tekstides, Homerosel võib tõele viidata mitmeti. Levinuim neist sõnadest on ἀλήθεια. Etümoloogiline sõnaraamat toob selle algupärana ära kaks osa: privatiivse prefiksi alfa, mis viitab millegi puudumisele, ja sõnatüve, millest on pärit nii verb ‘varjama’ (λανθάνω, lanthano) kui ka nimisõna, mis viitab unustusele või varjatusele (λήθη, lethe). Nii on tõde miski, mis on unustusest või varjatusest väljas. Vastukäivuste otsija võib aga selles etümoloogias leida väikese mõra. Nimelt, kui vaadelda pelgalt kõlasid, võib sõnaalguse alfa paista ühe teise prefiksi, niinimetatud kopulatiivse alfana, mis on hoopis erineva indoeuroopa algupära ja tähendusega, kuuludes kokku kooslust väljendavate prefiksitega (kreeka syn ja ladina cum). Nii tähendaks aletheia varjatusest ärakiskumise asemel hoopis varjatusega olemist ehk tõde olekski pigem see, mis on varjul. Seda etümoloogiat ei pea siiski uskuma, sest sellise selgituse puhul tuleks hüljata mõned häälikute muutumise seadused (näiteks asjaolu, et aletheia ei alga h-häälikuga, nagu võiks oodata kopulatiivse alfa ees), mis kinnitaks pigem Voltaire’ile omistatud ütlust, et vokaalid ei maksa etümoloogias midagi ja konsonandid maksavad vähe. Ent kuna kõladel on oht meid võluda ja päris tähenduse otsimisel eksiteele vedada, on tõe algulist tähendust kindlam otsida mujalt, tõde tähistavate sõnade kasutamisest. Kui vaadata, mida ja kuidas räägivad tõest Homerose kreeklased, selgub ehk ka see, mis kreeklaste tõde oli, ja kas ta oli varjul või varjamata. Paraku kinnitavad Homerose eeposte lugemine ja andmebaasiotsingud aimdust, et temalt ei saa me palju teada selle kohta, mida arhailise aja kreeklased tõeks pidasid: Homerose kangelased ja jumalad ei küsi, mis tõde on? ega uuri tõe või muude nähtuste sügavamat olemust. Küsimust tõe järele kohtame vaid käsu või tõotusena rääkida tõtt, mida võiks lugeda hästi funktsioneeriva kommunikatsiooni põhieelduseks, aga mitte filosoofiliseks küsimuseks. Nii kõlab paljude muude näidete kõrval ka Homerose hümnis Apollonile (v 467) käsk: καί μοι τοῦτ’ ἀγόρευσον ἐτήτυμον ὄφρ’ εὖ εἰδῶ Räägi sa tõeselt nüüd seda mulle, et hästi ma teaksin. Tõde on vaja rääkida selleks, et teada ja saadud informatsiooni põhjal tegutseda. Tõe rääkimise nõudele lisandub sageli aga veel üks täpsustav nüanss: ära rääkida tuleb kogu tõde, selektiivsus (tõe osaline varju jätmine) sinna ei kuulu. Nimelt esitatakse palve, käsk või tõotus tõde teada anda sageli verbiga καταλέγειν (katalegein ‘ükshaaval üles lugema’), mille puhul eeldatakse mingi täieliku ülevaate andmist, vahel kasutatakse ka verbi ἀποεῖπειν (apoeipein ‘ära rääkima’) või lisatakse sõnale ‘tõde’ omadussõna πάντα (pánta ‘kõik’, ‘kogu’). Kui Annist tõlgib „Iliase“ 24. laulu 407. värsi: εἴς, ἄγε δή μοι πᾶσαν ἀληθείην κατάλεξον nüüd palun ütle sa mulle ja tõtt päris täielist teata oma luulekeelde, siis on see eepose nautimiseks täiesti piisav, ent kõigi tõerääkimise nüansside selgitamiseks võiks seda täpsustada: „palun räägi mulle ükshaaval täielikult üles lugedes kogu tõde“. Samalaadsetes palvetes või lubadustes tähistab Homerosel tõde ka sõna ἐτήτυμον või ἔτυμον (etetumon, etumon ‘tõene’, ‘päris’), mis saab filosoofias aluseks sõnade päristise ehk algupärase tähenduse uurimisel. Kuid etümoloogiate uurimiseni Platoni „Kratyloses“ läheb siit veel mitu sajandit. Vaadates, kes ja mida niisugustele palvetele vastuseks või selliste lubaduste järel räägivad, saab tõde Homerosel veel pisut selgemaks. Palve rääkida tõtt esitatakse tavaliselt mingi sündmuse juures viibinutele: erinevalt pressiteatest, mis esitab informatsiooni sageli allikatele viitamata (kuigi me eeldame, et need on olemas ja et info on tõene), ei luba Homerose eepose narratiivireeglid jutustajal kõiketeadjana rääkida sündmustest, mille juures ta ise pole olnud, vaid sõna tuleb anda pealtnägijatele. Lahingus viibinud, reisilt tulnud või kasvõi võidusõiduraja pöördeposti juurde kohtunikuks pandud peavad rääkima küsijale (ja tema kaudu publikule) tõtt selle kohta, mida nad on näinud ja teavad: see tõde pole midagi eriliselt tabamatut, vaid inimlikult teadaolev, see, mida ollakse näinud ja mäletatakse. Siin pole kahtlust, kas tõde on olemas või pole, ega küsita selle olemust, vaid soovitakse tõest informatsiooni. Sellele, et tõe rääkimine tähendab vanimais kreeka tekstides eelkõige rääkimise viisi, see tähendab varjamata ja valetamata kõnelemist, osutab veel üks grammatiline nüanss. Nimelt kohtame nimisõna tõde (ἀλήθεια) Homerosel üsna harva, enamasti esineb selle asemel hoopis sama tähendusega omadussõna ‘tõene’ kesksoo vormis (ἔτυμον, ἐτήτυμον, ἀληθές, ἀληθέα), mis on küll mõnikord tõlgendatav ka substantiveerituna (‘tõde’), aga enamasti esineb adverbina, määratledes rääkimise viisi, st ‘tõeselt’. Tänu sellele grammatilisele nüansile on esialgu sageli võimatu eristada tõtt ja tõeselt kõnelemist, need käivad kokku. Kuid kurb tõsiasi on ka see, et üleskutsetele rääkida tõtt on sageli lisatud keeld valetada, sidudes need kaks vastanduse kaudu; niisiis tuleb valet siiski ette. Muusade võimest võluda poeesia kuulajaid valet ja tõtt rääkides on palju kõneldud. „Odüsseia“ 13. laulus valetab palju mitmesuguseid kavalusi tundev Odysseus Ithakale jõudnuna oma seiklustest jumalanna Athenale – tõsi, ka Athena ise pole enda jumalikku olemust varjates aus ja otsekohene. Jumalannat ei õnnestu muidugi petta ning naeratades paljastab Athena nii oma jumaliku olemuse kui Odysseuse valed. Ka Homerose hümnis Hermesele (368–370) valetab vastsündinud lapsuke Hermes, kui Apollon temalt veiste varguse eest aru pärib: δείξατο δ’ εἰς Κρονίωνα θεῶν σημάντορα πάντων·/ Ζεῦ πάτερ ἦ τοι ἐγώ σοι ἀληθείην ἀγορεύσω·/νημερτής τε γάρ εἰμι καὶ οὐκ οἶδα ψεύδεσθαι. Viitab Kronioni poole, kes suunaja taevasil kõigil: / „Zeus-isa, tõesti ma Sulle ju nüüd tõtt-varjamatut kohe räägin,/ mul pole eksitav meel ju, ei oska ma kuidagi petta.“ Kuigi Hermes lubab rääkida tõtt, hakkab võrukael oma kinnituse järel osavalt vassima, segades tõtt valega: ta ei eita ega võta omaks veiste varastamist (mida ta ometi tegi), kuid eitab kategooriliselt nende oma koju ajamist (mida ta ei teinud). Zeusile teeb poja keerutamine nalja ja ta annab võluvale petisele vale (mida see tehnilistest nüanssidest hoolimata sisuliselt on) andeks. Ent siinses lõigus esineb veel üks adjektiiv, mis seostub tõe kõnelemisega: lisaks lubadusele rääkida tõtt (ἀληθείην), iseloomustab Hermes ennast omadussõnaga νημερτής (‘mitte eksitav’ või ‘eksimatu’), mis tähistab mujal ka õigesti räägitud juttu (ἔπος νημερτές, epos nemertes ‘vääruseta sõna’) ja Zeusi vääramatut lubadust. See toob tõe rääkimisele juurde jumaliku dimensiooni – Zeusi poolt lubatu läheb vääramatult täide. Kõigi nende sündmuste puhul puudutab tõe või tõeselt rääkimise küsimus sündinud tõsiasju, mida juuresolijailt küsitakse. Neid saavad inimesed teada. Aga nad teavad ja oskavad (sõna οἶδα ‘ma tean’ viitab ka oskusele) nagu jumalad või Hesiodose muusad ka valet rääkida. Ent üsna selgelt ilmneb Homerose eepostest seegi, mida inimesed ise kindlalt teada ei saa, vaid ainult aimavad: Hektor aimab enne lahingusse minekut, et Ilion langeb, Achilleus teab tänu ettekuulutusele, et ta ise langeb. Mõnikord on teadjaiks preestrid-ennustajad, kes teavad ammumöödunut, olevat ja tulevikkugi (nagu Kalchas „Iliases“), enamasti aga jumalad. Kõige enam teab Zeus, kelle kohta mitu inimpõlve hiljem on Xenophanes „Sillides“ öelnud: οὖλος γὰρ ὁρᾷ, οὖλος δὲ νοεῖ, οὖλος δέ τ’ἀκούει. Ainsana näeb ju ta, ainsana mõistab ja ainsana kuuleb. Orfikute hümnidest loeme, et Zeusi kõikenägev ja otsustav silm on lisaks moiradele ainus, mis kõike teab ja määrab lõppsaatuse. Soloni „Muusade eleegia“ näitab, kui petlikud on inimeste lootused õnnele ja hirmud õnnetuse ees, osutades, et kõike määrab vaid Zeusi otsus, kuigi karistus pahategude eest võib inimesi tabada nii kohe kui palju hiljem, järglaste kaudu. Selline tõe teadmine puudutab inimese saatust ja tulevikku. Alles filosoofia sünni järel tekivad küsimused tõe pärisolemuse järele, ja siin tunnistatakse kohe ka inimeste raskusi tõe leidmisel. Thalese järgi on kindlaim tõe kriteerium aeg, mis toob asjad päevavalgele, ja Bias ütleb, et tõe leidmiseks on inimesel vaja öökulli silmi, et pimedusest läbi näha. Filosoofide tõde on varjatud. Et aga tõeselt rääkida, mida keegi teab, ei ole teadjal vaja öökulli silmi ega kuulajal ülitäpseid kõrvu, vaja on hoiduda valest ja varjamisest. See tundub nii lihtne. Samas on juba algusest saadik tõe rääkimisega vastanduse kaudu seotud ka valetamine ja varjamine (või inimese pädevusest väljas oleva mitteteadmine). Need, kes räägivad tõejärgsest maailmast, peaksid seega rääkima ka valejärgsest maailmast – nii ei saaks aga üldse midagi kindlalt teada ja me jõuaksime tagasi Gorgiase paljukirutud seisukohtadeni traktaadis „Mitteolevast“. Kas poleks siiski võimalik jätta tavaelust eemal oleva tõe tasandi uurimine tunnetusteoreetikute ja filosoofide pärusmaaks ning fikseerida teaduses ja poliitikas see, mida teada saab ja teatakse, nõuda tõe kõnelemist ning valetamise, varjamise ja selektiivse tõerääkimise lõpetamist? Nii võiks ju elu korraldamine olla lihtsam ja valutum. Homerose eeposte vormellik nõue tõtt rääkida meenutab natuke kirjeldusi ingliskeelse maailma kohtutest, kus käsi piiblil tõotatakse rääkida truth and nothing but the truth. Homerosest inspireerituna tahaksin lisada täpsustuse: truth, the whole truth, and nothing but the truth. Sest samamoodi kui tõe ja vale segamine, loob valet ka mahavaikimine ja selektiivne tõerääkimine. Võluv valetaja võiks ju jääda alles fiktsioonil põhinevatesse žanridesse, kirjandusse või kinolinale, kuigi kardetavasti jäävad pärisellu alles ka kelmid, kes oskavad inimesi oma sõnadega võrku püüda, ning ka valet taotakse inimestesse ruuporite kõminal edasi. Siiski ei taha ma kaotada usku sellesse, et see tõde, mida me teame, saab tulla ja peab tulema avalikuks. Ja teisi tõdesid võime me aimata ja nende poole püüda. [1] M. Lepajõe, Takistused täpsete sõnade leidmise teel. [Kõne Postimehe arvamusliidrite lõunal 2017.] Postimees, 05.07.2019.

  • Persephone hümn
    on 26.11.2022

    Persephone, suure Zeusi laps, tule, õnnis, ainsana sündinu, võta vastu rõõmsalt antud ohvrid, Plutoni auväärne naine, hoolas ja eluandev, Sina hoiad Hadese väravaid maa sügavas põues, kaunite juustega Praxidike, Deo oma puhas võrse, eumeniidide ema, allmaa valitsejanna, tüdruk, kelle kord Zeus salajases ühenduses soetas, Eubouleúse valjult möirgava paljumuutuva ema, aastaaegade mängukaaslane, valgustkandev ja hiilgav, kõrgeauline, Sina suudad kõike, viljadest pakatav tüdruk, särav, sarvedekandja, ainult Sind igatsevad surelikud, kevadel tunned Sa rõõmu aasade leebetest tuultest ja näitad oma püha palet võrsetes ja haljas viljas, sügise tulles sai Sinust mõrsja röövija sängis, ainult Sina oled elu ja surm vaevades inimestele, Persephone, toidad ju kõiki alati ja tapad kõik. Kuula, õnnis jumalanna, ja saada maast üles viljad, Sina, kes sa õitsed rahus ja tervise õrnades kätes ja ilusas elus, mis juhatab vana ea õrnalt Sinu valdusse, valitsejanna, ja vägeva Plutoni maile. Vanakreeka keelest tõlkinud Elo-Mall Toomet Tõlke aluseks on väljaanne: Orphei hymni. Toim. Wilhelm Quandt. Berliin: Weidmann, 1955. Kommentaaride ja tõlgendusvõimaluste osas olen saanud palju abi ja inspiratsiooni ka Gabriella Ricciardelli editsioonist: Inni orfici. Toim. G. Ricciardelli. Milano, 2000, ning Apostolos Athanassakise 1977. ning 2013. aastal välja antud ingliskeelsetest tõlgetest: A. N. Athanassakis, Orphic Hymns: Text, Translation, and Notes. Atlanta 1977, 2013. 2 Ainsana sündinu – Persephone oli Zeusi ja Demeteri ainus ühine järeltulija. 5 Praxidike tähendab „õiguse täideviijat“ ning seda võiks seostada nii Persephone rolliga allilma kuningannana kui ka tema järgmises reas mainitavate kättemaksujumalannadest lastega. Deo – Persephone ema Demeteri lühendatud nimekuju. 6 Eumeniidid ehk „heasoovlikud jumalannad“ on eufemism kättemaksujumalannade erinnüste kohta, kes vähemalt Aischylose tragöödias „Eumeniidid“ endale selle nime said ning keda Ateena areopaagil ka heasoovlikena austati. 8 Eubouleus ehk „heanõuline“ on siin jumal Dionysose epiteet, keda orfilises mütoloogias üldiselt peeti Persephone ja Zeusi lapseks. 9 Aastaajad ehk Hoorid olid ilu ja graatsiat kehastavad jumalikud tütarlapsed, kes sageli kuulusid Aphrodite, aga ka neitsilike jumalannade kaaskonda. 11 Sarvedekandja – sarved võivad viidata seostele kuuga, nii on ka kuujumalannat Selenet kujutatud talle pühendatud orfilises hümnis sarvilisena. ORFILISTEKS HÜMNIDEKS kutsutakse tänapäeval üldiselt üht kindlat tekstide rühma (kokku 87 heksameetrilise värsimõõduga hümni), mis sattus lääneeurooplaste tähelepanu alla pärast antiikaega uuesti 15. sajandi esimesel poolel, mil mitmed käsikirjad teiste kõrval ka nende hümnidega Bütsantsist Itaaliasse jõudsid. Orfiliste hümnide loomise aega ja kohta ei ole võimalik kindlalt paika panna, kuid üldiselt peavad uurijad kõige tõenäolisemaks Pergamoni linna Väike-Aasias ning 3. sajandit pKr. Tegu oli ilmselt rituaalselt lauldes ette kantud tekstidega, mida võis seal oma kultuses kasutada rühm dionüüslikesse-orfilistesse müsteeriumidesse initsieerituid. Neile hümnidele on omane eriline poeetiline võlu, mis tõuseb esile jumalate eri nimede või epiteetide loendamise kaudu, näiliselt lühikeses vormis on edasi antud palju – kauneid kujundeid, mütoloogilisi lugusid, palveid ja lootusi. Antiikaja allikates leiab vähemalt alates klassikalisest perioodist viiteid orfikutele ning ka Orpheuse luuletustele ja hümnidele, kuid tõenäoliselt ei ole varasemate mainimiste puhul tegu konkreetselt kõnealuse hümnikogu, vaid laiema, ilmselt veelgi varasemate juurtega ja ka suuliselt levinud poeetilise traditsiooniga, mis seostas end müütilise luuletaja Orpheusega. Tänapäeval on Orpheus küllap kõige enam tuntud müüdi kaudu, kus ta oma varalahkunud naist Eurydiket Hadese vallast tagasi tooma läheb ning pillimängu ja lauluga allilma kuningannat ennastki võlub, kuid Eurydike siiski lõpuks kaotab. Allilma temaatikaga oli tugevalt seotud ka orfiline religioosne traditsioon, mida  tuleks näha mitmekülgse ja muutuva nähtusena Vana-Kreeka religioonis, kuid mille puhul on siiski võimalik eristada mõningaid keskseid ja ühtseid jooni. Eriti oluline jumal oli orfikute jaoks Dionysos (nende mütoloogias Persephone poeg), kelle titaanid lõhki rebides tapsid ja ära sõid. Zeus omakorda hävitas välguga titaanid. Selle loo juures on nähtud ka kristliku pärispatu käsitlusega sarnaseid jooni – inimesed pärinevad nimelt nende titaanide tuhast ja nii on meis kõigis nii maine ja madal, titaanidelt saadu, kui ka igavene, dionüüslik alge. Orfikute jaoks oli oluline just surmajärgsus ning salajastesse müsteeriumidesse pühitsetutel oli lootust paremaks eluks teises ilmas, kus tulijaid ootas orfilises traditsioonis samuti väga tähtis jumalanna, Persephone, kellele on pühendatud siin tõlgitud hümn. Tõlkimisel oli eesmärgiks teksti edasi anda võimalikult lihtsas ning loomuliku rütmiga eesti keeles, nii et see võiks ka siin ja praegu mõjuda siira palvena. Mõeldud on sealjuures just hümni mõjule kirjaliku tekstina, millisena ta meieni tänapäeval ennekõike jõuab. Sellest valikust tulenevalt olen vältinud originaali värsimõõdu järgimist, algteksti sisuline tähendus on aga edasi antud ridade algse jaotuse järgi. Samuti olen püüdnud võimalikult täpselt järgida epiteetide tähendusvälja, eesti keele omapärade tõttu siiski mõningaid kompromisse tehes. E.-M. T.  

  • Esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus
    on 24.11.2022

    (1) „Ja said lõpule viidud taevas ja maa ja kogu nende maailm“[1] (1Ms 2:1). Olles enne rääkinud mõistuse ja tajuvõime loomisest, võtab Mooses nüüd ette mõlema valmissaamise. Ta ei ütle, et teatav[2] mõistus või kindel tajuvõime on lõpule jõudnud, vaid vormid[3] – mõistuse oma ja taju oma. Sest sümboolselt kutsub ta mõistust taevaks, sest mõistusega tunnetatavad loomused asuvad taevas; tajuvõimet aga maaks, sest tajuvõimel on kehalisem ja maisem ülesehitus.[4] Mõistuse maailmaks on kõik kehatud ja mõistusega tunnetatavad asjad, tajuvõime omaks aga kehalised ja kokkuvõtlikult kõik meeltega tunnetatavad asjad. (2) „Ja Jumal viis kuuendal päeval[5] lõpule oma tööd, mis ta tegi“ (1Ms 2:2). Väga lihtsameelne on uskuda, et maailm sündis kuue päevaga või üldse mingis ajavahemikus.[6] Miks? Sest iga ajavahemik on päevade ja ööde jada[7] ja seda teeb paratamatult teoks päike, mis liigub nii üle maa kui ka selle all. Päike aga on osa taevast; nii et saab olla üksmeelt, et aeg on maailmast noorem. Niisiis oleks õige öelda, et maailm ei sündinud mingi aja jooksul, vaid et aeg tekkis maailma abil; sest aja olemusele osutajaks on just taeva liikumine. (3) Niisiis, kui Mooses ütleb „viis kuuendal päeval lõpule tööd“, tuleb mõista, et ta ei anna ülevaadet mitte päevade hulgast, vaid täiuslikust arvust kuus,[8] kuna see on esimene, mis on võrdne iseenda osadega – poole, kolmandiku ja kuuendikuga[9] –, ja see on kokku pandud kahe ebavõrdse teguri, kahe ja kolme korrutamisest. Tõepoolest, kaks ja kolm, erinevalt arvust üks, ei ole kehatu loomusega, sest esimene neist (kaks) kujutab ainet ja on jaotatav ja jagatav, nagu ainegi on, kolm aga kujutab tahket keha, sest tahke on jaotatav kolme suunda. (4) Ja mitte ainult, vaid see (kuus) on seotud ka jäsemetega loomade liikumistega; sest jäsemetega keha on sündinud liikuma kuues suunas: ette ja taha, üles ja alla, paremale ja vasakule. Ta soovib niisiis näidata, et nii surelikud kui ka hävimatud sood on kujundatud vastavalt arvudele, mis on neile omased. Ma ju olen öelnud, et ta mõõdab surelikke arvuga kuus ning õnnelikke ja õndsaid arvuga seitse. (5) Esmalt siis seitsmendal päeval, olles lõpetanud surelike kokkupanemise, alustab Ta teiste, jumalikumate vormimisega; sest Jumal ei lakka kunagi loomast, vaid nii nagu tulele on omane põleda ja lumele külmuda, nii ka Jumalale luua; veel enam, ta on ka kõigile teistele tegutsemise ajendiks. (6) Siiski ütleb Mooses hästi, et „lõpetas“ („κατέπαυσεν“), mitte „peatus“ („ἐπαύσατο“); sest Ta peatab neid, mis ainult näivad teisi asju loovat, kuid tegelikult tegevuses ei ole; Tema ise aga ei peatu loomast. Ja seetõttu Mooses lisab „lõpetas, mida oli alustanud“; sest need asjad, mida valmistatakse meie oskustega, seisavad ja püsivad valmissaanuna paigal, need aga, mida Jumala teadmisega, hakkavad lõpule jõudnutena uuesti liikuma; sest nende lõpud on teiste algused, nagu päeva lõpp on öö algus, ning algavat kuud ja aastat tuleb kahtlemata mõista lõppenute otsana. (7) Ja omakorda sündimine viiakse lõpule teiste hävimisest ja hävimised muude sündimisest, nii et on tõene öeldu, et: „ei sure ükski sündinutest, üks eraldatud osa sellest koos teisega võtab uue kuju.“[10] (8) Loodus rõõmustab arvu seitse üle; sest on ju olemas seitse planeeti, mis on vastukaaluks tähtedele ja nende alati samamoodi hoidvale orbiidile. Ja Karu[11] on täitunud seitsme tähega, olles vastutav mitte ainult kaubanduse, vaid ka inimeste vendluse ja ühtekuuluvuse eest.[12] Ja Kuu faase on samuti seitse, tähtedest ühildub see kõige enam maapealsega ja need muutused, mida Kuu õhus tekitab, tulenevad enamasti tema erinevast asendist iga seitsme päeva tagant. (9) Tõesti, surelikke, kes on taevast saanud jumaliku alge, liigutatakse päästvalt lähtudes arvust seitse. Sest kes ei tea, et loodetest on seitsmenda kuu omad sündides elujõulised, aga need, kes on võtnud kauem aega, et elada kõhus kaheksa kuud, sünnivad enamasti surnult? (10) Ja öeldakse, et inimene saab arukaks pärast esimest seitset aastat, mil ta on tänu arutlemisoskuse saavutamisele juba võimekas tavaliste nimi- ja tegusõnade tõlgendaja. Teise seitsmeaastase perioodiga jõuab juba täieliku lõpule viiduseni; lõpule viidus on omasarnaste järeltulijate saamise võime, sest umbes 14 aasta vanuselt suudame me sigitada omasarnast. Omakorda kolmanda seitsmeaastakuga saabub kasvamise lõpp, sest kuni 21. aastani kasvab inimene pikkuses ja paljud kutsuvad seda aega parimaks. (11) Veel enam, hinge arutu pool on seitsmeosaline: viis meelt ja kõneelund ning see, mis puutub munanditesse, mis on ju viljakus. (12) Ka keha liikumisi on jällegi seitse, millest kuus on jäsemete abil tehtavad, seitsmes aga pöörlev. Siseelundeid on samuti seitse: kõht, süda, põrn, maks, kopsud, kaks neeru. Ühtlasi on keha piirkondi samas arvus: pea, kael, rind, käed, kõht, alakõht, jalad. Ja elusolendi nägu, mis on kõige tähtsam, on seitsme auguga – nimelt kahe silma ja kahe kõrvaga, sama paljude ninasõõrmetega, seitsmendaks suuga. (13) Ka eritisi on seitse: pisarad, limad, sülg, sperma, kahe käigu väljaheited ning üle kogu keha higi. Samuti, haiguste puhul on kõige murdelisem seitsmes päev ja naistel ulatuvad kuupuhastused seitsme päevani. (14) Selle arvu vägi on jõudnud ka kasulikemate kunstideni. Tõesti, grammatikas on häälikutest parimaid ja suurimat väge omavaid ehk vokaale arvult seitse. Muusika valdkonnas on kõikidest pillidest võib-olla et parim seitsmekeeleline lüüra, sest harmoonia, mis on ju väärikaim muusika loomise viisidest, on igal juhul kõige paremini tajutav selle pilli puhul. Ja ka hääldamiste tugevusi juhtub olema seitse: akuut, graavis, tsirkumfleks, hõngusega, hõnguseta, pikk, lühike. (15) Ja veel, seitse on esimene pärast täiuslikku arvu kuus ning on sarnane arvuga üks.[13] Arvud kümne sees on kas moodustatud või moodustavad kümne sees olevaid ja seda ennast (kümmet), aga seitse ei moodusta ühtegi kümne sees olevatest arvudest ega ole ühegi poolt moodustatud.[14] Seetõttu samastavad pütagoorlased seitset igavese neitsi ja ematuga, sest teda ei toodud ilmale ja ta ise ei sünnita.[15] (16) „Niisiis Ta lõpetas seitsmendaks päevaks kõik oma tööd, mida oli teinud“ (1Ms 2:2). Ja see on nõnda: Jumal peatub surelikku sugu vormimast siis, kui hakkab looma jumalikke sugusid, mis on seotud arvu seitse loomusega. Ja hoiakusse puutuvalt on seletus hoopis selline: kui hinge lisandub püha logos,[16] mis on kooskõlas arvuga seitse, siis arvu kuus ning kõike surelikku, mida hing näib loovat, pärsitakse. (17) „Ja Jumal õnnistas seitsmenda päeva ja pühitses selle“ (1Ms 2:3). Jumal õnnistab ning samal ajal ka kuulutab pühaks meelelaadid, mis on liikuma pandud tänu seitsmendale ja jumalikule, see tähendab tõelisele valgusele. Sest väga tihedalt on üksteisega seotud see, mis on õnnistatud, ja see, mis on püha. Seepärast ütleb Mooses selle kohta, kes on palvetanud suure palve, et kui temas järsku tekkinud muutus määrib ta mõistust, ei ole ta enam püha,[17] vaid „eelmised päevad on arvesse võtmata“;[18] ja see on põhjendatav, sest arvesse võetamatu (ἀλόγιστος) on meelelaad, mis ei ole püha, just nagu hästi arvesse võetud (εὐλόγιστος[19]) on püha. (18) Õigesti ta siis ütles, et seitsmenda Ta nii õnnistas kui ka pühitses, „sest sellel päeval Jumal lõpetas kõik oma tööd, mida oli hakanud tegema“ (1Ms 2:3). Ja põhjus, mille tõttu on õnnistatud ja püha see, kes juhindub ise seitsmendast ja täiuslikust valgusest, on, et selle päeva hakul lõpeb surelike kokkupanemine. Sest tõesti on nõnda: kui tõuseb vooruse valgus, mis on hiilgav ja tõesti jumalik, siis pärsitakse vastandliku loomuse loomist. Me näitasime, et peatudes ei peata Jumal loomist täielikult, vaid alustab teiste loomist, Ta ei ole ainult meister, vaid ka kõigi loodavate Isa. Vanakreeka keelest tõlkinud Kristin Klaus Kasutatud on tekstiväljaannet: Philonis Alexandrini opera quae supersunt. Kd 1. Toim. Leopold Cohn. Berliin: Reimer, 1896 (taastrükk: Berliin: De Gruyter, 1962), lk 61–169. Teksti kreekakeelse pealkirja asemel kasutatakse tihti ka ladinakeelset: „Legum allegoria“ – „(Pühade) Seaduste allegooriad“. ALEKSANDRIA PHILON (või Philon Aleksandriast, latiniseeritult ka Philo Judaeus) oli Aleksandrias elav ja töötav hellenistlik juudi filosoof, kes sündis u 20 e.m.a ning suri u 50 m.a.j.[20] Tema elust Aleksandrias pole palju teada, kuid on kindel, et ta sündis jõukasse ja mõjukasse juudi perekonda, sai hea hariduse ning oli Aleksandria juudikogukonnas kõrges staatuses.[21] Philon kirjutas mitmeid Piibli-teemalisi teoseid, millest üheks on siinne esimese Moosese raamatu allegooriline tõlgendus. Tõlgitud lõik käsitleb kirjakohti 1. Moosese raamatu teise peatüki salmides 1–3, mis räägivad taeva ja maa valmissaamisest. Philon mõistab neid ka kui mõistuse ja tajuvõime vorme või ideid. Tuginedes vanakreeka tõlkele Heebrea Piiblist ehk Septuagintale, eristab ta arve kuus ja seitse, millest esimene esindab maiseid asju, teine aga taevaseid asju. Arvuteooriaid, suuresti inspireerituid pütagoorlastest, esineb Philoni teostes ja ka siin tõlgitud lõigus rohkesti. Nii nende kui ka muude maailma loomisesse puutuvate asjade kohta on Philon pikemalt kirjutanud oma teoses „De Opificio Mundi“. K. K. [1] Septuaginta (edaspidi LXX) ehk vanakreeka tõlke järgi. Heebrea keelt oskas Philon tõenäoliselt väga vähe. [2] Ka jagamatu, terviklik (kr ἄτομος). [3] Üldine vorm (ἰδέα) vastandina teatavale ja kindlale. [4] Aleksandria Philon käsitleb inimest mikrokosmosena. [5] LXX järgi. Heebrea Piiblis on kirjas „seitsmendal päeval“. [6] Seda teemat käsitleb Philon pikemalt oma teoses „De Opificio Mundi“ („Maailma loomisest“), eriti lõigus 26. [7] Sama definitsiooni kasutasid ka näiteks Chrysippos ja Poseidonius (vt Doxographi Graeci S. 46, Diels). [8] Taas kord on Philon arvuteooriat kirjeldanud täpsemalt teoses „De Opificio Mundi“. [9] 3 (pool kuuest) + 2 (kolmandik kuuest) + 1 (kuuendik kuuest) = 6. [10] Euripidese draamast „Chrysippos“ (fr 839 N = 59A112 D–K). Philon tsiteerib seda veel kolmel korral teoses „De aeternitate Mundi“ („Maailma igavikulisusest“), lõikudes 5, 30 ja 144. [11] Ursa Major („Suur Karu“) ehk Suur Vanker. [12] See teooria on samuti pikemalt lahti seletatud teoses „De Opificio Mundi“. [13] Mõeldud on matemaatilist sarnasust. Erinevalt kuuest (2 × 3), pole ei seitse ega üks moodustatud teiste arvude korrutamisel. Vt ka „De Opificio Mundi“ (§§99–100). [14] Moodustamise all on silmas peetud just korrutamist, nagu näiteks eelnevalt kuue puhul. [15] Jumalanna Athena, kes kreeka mütoloogia kohaselt sündis Zeusi peast. [16] Eesti lugejatele on logos juba tuntud probleemsõnana, mida ei õnnestu enamasti täpselt tõlkida. Logos võib tähendada nii tavalist sõna või väidet kui ka printsiipi, seadust, mõistet, suhet jne. [17] Vrd 4Ms 6:9. [18] Vrd 4Ms 6:12. [19] Ka „õnnistatud“. [20] Tema eluaeg on väga hinnanguline ning suuresti sõltuv sellest, et ta pidas end u 39–40 m.a.j, kui oli diplomaatilisel visiidil Gaius Caligula juurde, juba vanaks meheks – vt tema kirjutist „Legatio ad Gaium“ (31). [21] Saatesõnas ja kommentaarides on kasutatud järgmiste allikate abi: P. Borgen, Philo of Alexandria – An Exegete for His Time. Leiden, 1997; Philo von Alexandria, Die Werke in Deutscher Übersetzung. Kd 3. Toim. L. Cohn jt. Berliin; Boston, 1962; Philo, Philo. Kd 1. Tlk F. H. Colson, G. H. Whitaker. Cambridge (MA); London, 1981.

  • Abielust
    on 21.11.2022

    Esralase Heemani[1] jutustus: Ma jäin laagrisse Teebeses,[2] et hellitada end mõnude leebuses, ning mu rõivaks oli lilleline kuub oma veetluses. Ühel päeval, kui istusin koos armsate kaaslastega, paremate perekondade poegadega, et meeliskleda kaunitest mängudest ja rõõmustuda lummavatest lauludest, tõstsin pilgu ja nägin: ennäe, kahvatu ja kurnatud mees oli seismas mu palge ees, süda tal põksumas ja jalad nõrkemas. Kui ma olin teda silmanud, oli mu jahmatus ilmatu: see oli keenlane Heber.[3] Tema juurde ma tõttasin ja talle tere ma ütlesin. Ma küsisin temalt, mida ta teab ja kuhu ta oma sammud seab. Ta vastas: „Tulin just merelt, pääsesin mühavast ja möllavast veest, mis ähvardas võtta hinge mu seest.“ Ma ütlesin talle: „Millal ometi jääd sa rahule ja asutad end ühele paigale? Su eluase on ju otsekui tuul, millel puudub kindel suund. Istu meie seltsi ja me hoolitseme su eest; jää meiega, ja sa saad, mida vajad väljast ja seest. Kui tahad, kannan hoolt su puhkuse eest ja hangin sulle naise, kes taastab su rammu ja teeb kebjaks su sammu.“ Ta ütles: „Kõigi nägijate ja prohvetite nimel mitte ühtegi sõna enam sellest asjast – olgu ma ärkvel või olgu ma suikvel! Ma olen andnud ränkraske vande, et eales naise lõksu ei lange. Mulle aitab ju esimesest kogemusest, teist korda ei hooli ma selle kibedusest!“ Ma puhkesin naerma ning ütlesin talle: „Mis vaev sind küll tabanud on, et sellise tõotuse andma pidid?“ Ta ütles: „Madu mind tõukas[4] ja kuri tung kihutas otsima kaaslaseks nägusat neidu, et leida pelgu, ning et puhkaks tööst vaevatud hing ja rahuneks kärsitu rind. Sest ma ütlesin endale: ei ole hea üksi olla;[5] mul peab olema kohane abi ja kuna ma ei tea, millal mul kadu, siis on aeg rajada endale kodu. Nüüd mõtlen ma sellele, millise häda panin endale tallele, kui ma põlesin armutules – kord südamest ihates, kord vastu puigeldes, kord uuesti süttides, kord jälle kustudes. Ühel päeval, kui olin uitamas maal, kõndides sinna ja tänna, viibides seal ja teal, kohtasin eite, kelle sarnast teist ei leita, kurjakuulutavat ja halbaennustavat, otsekui oleksid kuradid ta saagiks võtnud ning talle nime Satana jätnud. Tema välimus oli jaanalinnu oma ning ta mõju koirohu oma. Loor kattis tema nägu, võimukat ja kurja, ent ta hääl ajas kogu ettevaatuse nurja, sest hääl oli libe ja mesine, voolav ja vesine. Tema keel tõmbas südameid enda poole ning halvas ettevaatuse ja hoole; tema keele peal oli kosutav mesi, keele all aga mürgivesi. Käitumiselt näis ta nagu mõni vaga, kuid õelus oli peidus selle taga; tema jalge all olid põrgu ja hukatuse teed ning katku ja hävingut külvas ta enda ees. Kui ta mind märganud oli, kohemaid minu juurde tuli. Ta jäi nagu saatan mu ette seisma, teretas mind ning ütles mulle: „Oh mu poeg, mu poeg! Andku Jumal sulle pikka iga ja pikendagu su põskede puna ikka, nii et sa oleksid aina virge ja üha karge! Ma näen, et sa oled välimuselt nägus ja tegus; et sa oma iluga südameid alistad ja oma mõnuga hingesid kütkestad. Ilu on andnud sulle siidi ja sameti, taganud sulle rohke au ja ameti, nii et su nooruse puu kannab rikkalikku vilja. Ei ole hea, et sinusugune mees suigub unes, sellal kui süda lõõmab kirgede tules;[6] sul oleks vaja kaasat, et temast rõõmu tunda, ja põldu, kuhu oma seeme panna mulda. Milleks peaksid otsima vett kuivadest kaevudest ja kustutama nälga võõrastest salvedest? Kui soovid, oh kaunis peiu, toon sulle ülikust neiu, sulni kui hirve, kelle palged ehivad koitu ja kelle juuksed kaunistavad ööd. Su hingele on ta vääriliseks tasuks, sinule on ta suureks kasuks, sest su rinnale ta pesa teeb ja su lauas oma laulu lööb. Tema põsed on sulle valgusteks ja tema suu veinikarikaks. Pimeduses kõnnid sa tema valguse paistel ja öösel ei kustu tema lamp. Tema hinda ei saa kullaga mõõta, tema väärtust pärlitega kaaluda.[7] Tema silmad on kireveinist hämused, tema liikmed õrnad ja nägusad; tema keha nagu kristallastja – soolakas, puhas ja püha.[8] Targal ta südame purustab ja tule rinnus sütitab. [– – –] Õnnis on mees, kes tema hobusel ratsutab! Tema jalge vahele ta vajub, langeb maha ja jääb lamama![9] Ometi see, kes tahab teda naida, peab kaks tuhat hõberaha leidma; ta on väärt kogu raha ja vara ning et mees annaks ta eest maa ja maja – või ehk häbi sellele mehele vaja!“ Jutustaja ütles: „Neid sõnu kuuldes hüppas süda mu rinnus nagu põder, ja ma ei tundunud enam nii nõder, ning liim tema keelel vangistas mu meeled. Ma ütlesin eidele: „Kui seda tütarlast näha saaksin, varmamalt ju ta endale võtaksin.“ Vanaeit hüüatas: „Hoia ja keela, kui ma sind lolliks pean ja sind alt vean, kui ma sind oma sõnadega petan ja sind, uskmatut, haneks võtan! Kõike, mida on rääkinud mu keel ja mu huuled, kahevõrd tõena näed ja kuuled!“ [– – –] Sel ööl mu silmad und ei leidnud[10] ning mu keha voodit ei tundnud: kirg hoidis mind virge ning lootus mu selja sirge. Kui jõudis kätte koit ja mu vaimul puudus toit, süda oli valudes ja hing rusudes, tõusis mu kohale päikese loit ja uksele tuli eit. Mu süda tundis tema tulekust rõõmu, ma tõttasin talle vastu ja tervitasin teda rõõmuga. Ta ütles: „Andku Jumal sulle tervist ning ärgu olgu su ase tühi ja lage! Tea, et nüüd on aeg rõõmustada ega ole põhjust ägada ja kurvastada. Eemale on jäänud eksirännakud, kätte on jõudnud lembepalangud! Neiu isa ja omaksed on sinu juurde teel, et kuulda su sõnu ja näha, mis on su meel.“ Vaevalt sai ta oma jutu lõpetada, kui väravas seisis tütarlapse isa ja raukade jõuk, kes tõstsid valju kisa. Kui seltskond oli pärale jõudnud ja maja äärest ääreni täitnud, ajas tütarlapse isa end püsti ning teatas valjusti: „Rahu teile, vennad ja sõbrad! Võtke te kuulda, et see mees tahab meiega sidemeid luua, meiega lepingu teha, meiega ühest karikast juua ja meie tütre oma naiseks tuua. Tema ettevõtmiste kohta oleme kuulnud vaid head, tema tegudel puuduvad vead; ta on ülikute väest, kellel helded on käed, neil alati on kaetud laud ja huultel aina rõõmus laul. Ma annan oma tütre tema käe alla ja oma hinge tema hoole alla hinna eest, milles meil on ühine meel: kaks tuhat hõberaha on väärt tema neitsilikkuse sääst – kui mu tütar seda nõuab, siis ta selle juurde jõuab.“ [– – –] Kähku kutsuti kirjutaja, kellel oli kaasas paber ja sulg. Too kirjutas abielulepingu, suure ja avara nagu ilmamere kulg. Ma olin nõus iga asjaga ja rõkkasin rõõmust täie rinnaga. Kirjutajal kästi kirja panna kõik lepingu üksikasjad. Minu jaoks koostati siduv ürik, millel oli mitmeid lisasid. Veiniklaasi juures õnnistati Jumalat, baldahhiini all sooritati laulatus. Saatus ent tegi äkitselt nalja, abielust sai kohemaid lahutus. Kui päike vajus looja, tuli esile viha tooja ning maa uppus hämarusse ja vajus pimedusse. Pruudi killavoor kisas ja käras, rahvas hõiskas ja säras: „Rõõmu ja õnne noorpaarile rohkesti, tervist ja jaksu vahvasti!“ Kestsid joodud ja kõlasid laulud; pidu algas, kui oli saabunud hämarus, ja lõppes, kui jõudis kätte kesköö. Siis läksid oma teed noored ja vanad; mina jäin üksi ning mõrsja lebas mu rinna najal. Ma ütlesin endale: sel ööl muutun taas nooreks nagu kotkas,[11] nii et kerkib mu tiib[12] nagu kotkal; ees seisab hoolas töö ja unetu öö. Ma võtsin loori tema näolt ja koorisin rõivad ta kehalt, kummardusin tema kohale ja ligindasin küünla ta näole: ta nägu oli kohutav ja tema hääl ehmatav! Ta oli kehalt nagu Rehabeami vasikas,[13] tema suu oli nagu Bileami eeslil,[14] nina tönts ja jäme ning palged aukus mis kole – otsekui oleks saatan neid torkinud ja tulise oraga sorkinud. Ma mõtlesin, et mu ees oli üks Haami tütreist.[15] Kui tema kere oli mustemast mustem, siis tema juus oli valgemast valgem, ning eluaastaid oli tal ju küllaga; tema mokk aga oli töllakil. Ta hambad olid nagu hundil või karul teravad ja silmad olid skorpionidena torkivad. Ma kogusin julgust ning ütlesin endale: Tema hambad on karu kihvad, kes murrab ja õgib; ta pea on täis valskust ja kurjust, mis peletab rõõmu; tema kogu on nagu kivihunnik ja reied nagu aampalgid; tema põsed on nagu söed ja huuled nagu saviplönnid;[16] ta on suisa surmaingel ja sureb, kes teda puudutab! Seda vaatepilti nähes kohkumus mind tabas ja ehmatus mind rabas. Hirmust ma rappusin ja segaduses vappusin, ning ma ütlesin endale: viimne kohtupäev on kätte jõudnud! Aga ma suutsin end kokku võtta ja hääle mahedaks petta ning ütlesin talle: „Oh mu tütar, mu tütar! Et sa oled nagu ohakas ja põõsastara, siis ütle, kus on sinu kaasavara? Kus on su mantlid ja ürbid, su kleidid ja särbid? Kus on su käevõrud ja sõrmused, mis annavad naise kätele õrnuse? Kus on su lõhnaõlid ja salvid, mis teevad naha pehmeks ja malniks?“ Ta vastas: „Tänu Jumalale pole mul millestki puudust! Kõik rõivad ja esemed jätsin ma kodukatuse alla, oma isa ja isanda hoole alla.“ Ma ütlesin talle: „Ja mis on see, mille jätsid oma isa ja isanda hoole alla?“ Ta vastas: „Ma jätsin sinna kaks vana kotti, paar mõranenud potti, ning sinna jäid katel ja kauss, taldrik ja pann, auklik vann, sõel ja nõel, katkine mõõdulint ja kaevupööra vänt, ahjuroop ja tuletangid ning väiksemaid esemeid mitut sugu, millest pole kuigi palju lugu.“ Kuuldes seda juttu ei suutnud ma talitseda nuttu ning langesin maha suures meeleheites, et taevas on reetlik, Jumalat peites, ning ütlesin nõnda: Kas oled tehtud sortside või kuradite soost? Saatku Jumal sulle nuhtluse! Viha ja hävituse inglid on su vennad, sina aga nende vanem õde! Sa oled otsekui Azazelile määratud sikk, kes on kõrbest kuidagi välja saanud.[17] Näib, et saatus on naeratanud Lilitile[18] ning saatnud talle kingiks sinu. Looja on su valmistanud käsilaseks surmainglile. Õnnelik oleks su isa, kui ta su sigitamisel oleks surnud – oh, kui su ema oleks vaid olnud sigimatu! Su mokad on nagu härja mokad ja su suu on nagu haigutav haud. Su hambad on nagu karu kihvad, täis sülge ja kõntsa. Su silmad on nagu tulised ahjusuud ja su nägu on nagu lömmis savipott. Su keha sirutub nagu Haamani võllas[19] – oh, et ma näeksin sind sellel pooduna! Su tuleku õhtu sai mulle needuse ööks – nagu oleksid tulnud kõik kättemaksuinglid; see oli nagu öö, mil vaarao uppus meres,[20] või öö, mil Haaman kõlkus võllas, või kui Siisera põgenes Jaeli juurde,[21] või kui Eglon mõrvati peldikus.[22] Sinu kõht on nagu kummis vaat ja su kere on must nagu saatus. Su käed on karvased nagu ahvil ja sõrmed nagu tukid ahjus. Su hammaste krigin on nagu öine maru ja su hingamine otsekui tormituul. Sinu suu on haud söögile-joogile ja su vatsas saab sellest haisev mürk. Su hambad otsekui sambad purustavad kõike ning nad ajavad terveid rahvaid hauda. Kuid Jumal paiskab su pea põrmu, nii nagu põrmustati Soodom ja Gomorra.[23] Sinu surikambriks saab lõvide kõht – säärane on su haud ja su matus! Kui olin lõpetanud oma hala, lõi veri mulle pähe; ma tõstsin jala ja andsin talle nii, et polnud vähe. Ma võtsin malaka, pistsin kleidisaba talle suhu ja andsin talle sellise kolaka, et ta sai paraja muhu. Verd tulvas tema suust, kõnelemata muust – polnud kohta tema keres, mis oleks jäänud puutumata tema verest. Neitsilikkuse veri kattis üleni tema keha. Mul ei jäänud muud teha kui oma riided kokku korjata ja koormalooma selga laduda. Enne päikesetõusu olin juba kaugel sest linnast ja paigast, kus kuri saatus andis mulle kaigast. Ma ületasin Jabboki koolme[24] ning kogu päeva magasin metsas – sest mu jõud oli otsas; öösel aga jätkasin teekonda. Kui ma taipasin, et möödas on oht ja kaugele jäänud vaenulik koht, siis võtsin sellest loost õpetust ja tegin sellega lõpetust. Õnnis on Tema, kes kaitses mind viletsuse päeval ning osutas mulle heldelt oma armu! Sõge himurus sai mulle saatuseks, kuid Jumal oma halastuses päästis mind; kui olin vajunud põrgu põhja, avas Ta põrgu väravad ja tõi mu välja! [– – –] Heebrea keelest tõlkinud Kalle Kasemaa Al-Harizi makaama heebreakeelne tekst on ära toodud rmt-s: Jardin d’Eden, jardins d’Espagne. Poésie hébraïque médiévale en Espagne et en Provence. Toim. Masha Itzhaki, Michel Garel. Paris: Seuil, 1993. Riimproosat on püütud tõlkes jäljendada; värsid on tõlgitud võimalikult täpselt, „luulelisust“ taotlemata. SAATEKS Teatavasti on jutustus ja romaan araabiakeelses kirjanduses üsna hilised nähtused, mis said alguse eelkõige Lääne kultuurimõjude toimel 19. sajandil. Märksa vanemad on novellistlike ja anekdoodilaadsete lugude kogumikud; selle žanri nimetuseks on maqāma – araabia keeles: „(hõimu) koosviibimine, istung“. Maqāma iseloomustuseks on arabist Gustave E. von Grunebaum öelnud, et see on „riimproosas jutustatud dramaatiline stseen, iga filoloogi maiuspala, vaevalt mõistetav ilma kommentaarita, mis seletab selle leksikoloogilisi ja grammatilisi peensusi, selle hämaraid vihjeid ning selle tsiseleeritud struktuuri, mis on valinud rahvapärased teemad ja juhtumused aluseks oma ülimalt rafineeritud keele- ja sõnakonstruktsioonidele“. Vanimaks makaamakogumiku koostajaks on al-Hamadhānī (srn 1007); tuntuim makaamade autor on al-Harīrī (srn 1122), kes ühendas lugude seiklusliku või kelmika temaatika keelelise virtuoossusega. Kohati on tema teos tõlgitamatu,[25] vaadatagu või üht näidet Friedrich Rückerti saksanduses: „Wenn die wüsten Winterwinde wütend wehn, weisst du, was zur Wehre wählt ein Weiser? Warme Wohnung, weiche Watt und wollnes Wams Weiter: Würz’gen Wein und will’ge Weiber.“ Makaamasid on mitmeti kõrvutatud Euroopa uusaegse pikareskse novelliga.[26] Muidugi jätkus makaamade kirjutamine ka edaspidi, õigupoolest koostatakse neid praeguse ajani. Üks omapärasemaid makaamade kogumikke on Egiptuse polühistor ʽAbd al-Rahman al-Sujūtī (srn 1505) teos „Rašf az-zulāl“ („Kosutava vee rüüpamine“), milles 21 eri elualade esindajat, nagu koraanikommentaator, juriskonsult, kirjandusteadlane, grammatik, retoorik, luuletaja, matemaatik, astronoom, meedik, loogik, müstik jt kirjeldavad oma pulmaööd, kasutades selleks vastava eriala kujutlusi ja termineid. Tuleb aukartusega tunnistada, et René R. Khawamil on õnnestunud teha sellest prantsuskeelne tõlge[27] – muidugi mõista üsnagi tinglik tõlge, kuivõrd sedalaadi verbaalne akrobaatika peaks olema tõlkes jäljendamatu. Juudi kirjanduse ajaloo seisukohalt said heebreakeelsed luuletajad keskaegses Hispaanias viljastavaid impulsse araabia poeetika vormivõtetest ja žanridest. Juudi kirjameeste poolt tarvitusele võetud araabia kõnekujundite kohta kirjutas heebrea luuletaja Moše ibn ʽEzra (srn 1138) teosed „Kitāb al-muḥāḍara wa-l-mudhākara“ („Ettekandmise ja arutlemise raamat“) ning „Maqālat al-ḥadīqa“ („Kirjatüki (metafooride seletuse) aed“); viimasest tehti juba varakult mitu heebreakeelset tõlget, ehkki säilinud käsikirjad kujutavad endast pigem tsitaatide kogumikke araabiakeelsest algupärandist.[28] Araabia poeetikast mõjustatud Hispaania juudi autorite hulka kuulub ka JEHUDA BEN ŠELOMO AL-HARIZI (u 1170 – 1235), kes muu poeetilise ja tõlketegevuse kõrval sai kuulsaks makaamade kogumikuga „Taḥkemonī“ („Tahkemonlane“). Rohkem al-Harizi ning tema tööde kohta võib lugeda ajakirjast „Looming“ nr 5, 1991, seepärast ei tarvitse seda siin korrata; samuti on seal kahe makaama eestikeelsed tõlked.[29] Al-Harizi kuulsast teosest ilmus aastal 2001 meisterlik ingliskeelne täistõlge „The Book of Taḥkemoni. Jewish Tales from Medieval Spain. Translated, explicated and annotated by David Simha Segal“. Tänu informatsiooni eest selle väljaande kohta võlgneb siinkirjutaja Marju Lepajõele. K. K. [1] Ps 88:1. [2] Km 9:50. [3] Km 4:11. [4] 1Ms 3:13. [5] 1Ms 2:18. [6] Ül 5:2. [7] Õp 31:10. [8] 2Ms 30:35. [9] Km 5:27. [10] Est 6:1. [11] Ps 103:5. [12] Heebrea sõna ’eber tähendab nii tiiba kui ka mehe suguliiget. [13] 1Kn12:28. [14] 4Ms 22:28. [15] 1Ms 10:6. [16] Selle kirjeldusega seoses vrd Ül 4:1–5; 7:2–8. [17] 3Ms 16. [18] Lilit oli juudi legendide järgi Aadama esimene naine; temast on saanud sünnitajaid ja lapsi ohustav deemon. [19] Est 7:9 jj. [20] 2Ms 14:15–29. [21] Km 4:20 j. [22] Km 3:21. [23] 1Ms 19:23. [24] 1Ms 32:23. [25] Selle kohta vt ka: K. Kasemaa, Uku Masing kui tõlkija. Tõlkija Hääl, 2020, nr 8, lk 60. [26] Vrd J. Abu-Haidar, Maqāmāt Literature and the Picaresque Novel. Journal of Arabic Literature, 1974, kd 5, lk 1–10. [27] A. al-R. ibn Abi-Bakr al-Souyouti, Nuits de noces. Tlk R. R. Khawam. Pariis, 1972. [28] Selle teose analüüsile on pühendatud uurimus: P. B. Fenton, Philosophie et exégèse dans Le Jardin de la métaphore de Moïse Ibn ʽEzra, philosophe et poète andalou du XII siècle. Leiden, 1997. [29] Selles seoses väärib tingimata mainimist ka Tallinna ülikooli väljaanne: Иммануэль Римсҝий. Избранное. Tallinn, 2018. Seal on esitatud valimik 13.–14. sajandi juudi luuletaja Rooma Immanueli heebreakeelsetest makaamadest Šlomo Kroli tõlkes, samuti tõlkija ulatuslik saatesõna Immanueli luulest Lääne ja Ida ristumispunktina.

  • Muna
    on 19.11.2022

    Kuidas nägid välja esimesed ülikoolid? Ma näen kirikut, muidugi näen ma kirikut, katedraali. Selle tornid on kõrged, kaks torni, ülesse taevasse välja, samblase ja mustaks tõmbunud kivikatusega, mis siit-sealt vett läbi laseb. Vesi nõrgub katuselt alla veel kaua pärast vihma, tilgub seintele, niriseb mööda kujusid, triibutab need mustaks. Mustatriibulised kujud näevad linna, suurt linna, palju rahvast, palju teid, palju maju. Siinsamas õpetabki magister, abiks noored mehed, habemeta näod, tonsuuriga pead. Igal hommikul tõmbavad nad püksid jalga ja rüü selga, sandaalid varvaste otsa ja habemenuga kraabib vastavalt reeglitele tonsuuri siledaks. Nad ei räägi palju, aga nad ei räägi ka märkidega, nagu nende vennad kloostrites seda teevad. Nad on kõik siia tulnud mujalt, ma ei teagi, kust, erinevad aktsendid, nende ümber istuvad poisid, istuvad ja kirjutavad, korralikult. Siia on jõudnud vaid need, kes on juba õppinud õppimisest mõnu tundma, neid ei pea tagant utsitama, neid ei pea nüpeldama, selga veriseks peksma, nagu tölbid koduõpetajad seda tegid. Need koduõpetajad ei osanud ise grammatikat ning püüdsid oma oskamatust ranguse taha peita. Teised õpetajad jälle ei tahtnud õpilase vastu kätt tõsta, nagu Abaelardus ei tahtnud Heloisat peksta, nii et lõpuks tüdruku onu tuli kaebama, et õpetaja ei võta oma ülesandeid piisavalt tõsiselt, ning Abaelardus hakkas siis vahel teesklema, et karistab. Võibolla see oligi kõigi tema hädade põhjus. See kool oligi siin umbes nagu Abaelarduse kool, mitte selle poolest, et teeseldi õpetamist ja tegelikult pöörati tähelepanu muule, vaid selle poolest, et siia tuldi ise kokku, vabal tahtel. Siia kooli tulid need, kes olid peksa saanud ja kes ei olnud peksa saanud, triiviumi juba läbi käinud. Nad olid teeröövleid kartes kambakesi koos rännanud, olid juba väiksena harjutanud stiiluse hoidmist sõrmede vahel, nii et käsi ei puutunud vaha, nad olid harjunud sulge hoidma, nad olid õppinud nuga hoidma, et vigu maha kraapida. Ja nüüd on nad siin, üks kirjutab, teine tõmbab sulega piirjooned, kolmas värvib. Piltidel, mida nad pärgamendile joonistavad, on kool. Õpilased on väikesed, istuvad miniatuuri all servas, osadel pole tonsuurigi peas. Vanematel poistel on juba kuklas väike laik, ümmargune nagu armulaualeib, seljas värvilised riided, joonistatud pisut suurematena. Kõige suurem on muidugi magister ise, sinises rüüs, ludumüts peas. Peab aru saama, kes on õpetaja ja kes õpilane, hierarhia võiks ju paigas olla, maja ei saa ehitada, kui vundament ja katus on ühesugused. Magister teab seda väga hästi, ta on ka ise õpilane olnud, saanud targemaks kui õpetaja ja oma kooli püsti pannud, varastanud kõik oma õpetaja õpilased. Tema õpetaja vihkab teda selle eest elu lõpuni, aga võibolla tunneb ka salamisi uhkust. „Ta oli minu õpilane,“ mõtleb ta. Mõned arvasid aga juba siis, nagu ütleb Hermese Smaragdtahvel, et nii nagu üleval, nii on ka all, maja vundament on betoonist ja katus on betoonist ja vahepeal on kõik betoon. Kõik on võrdsed, õpilane ja õpetaja, vahet ei ole, millisest otsast vaatad. Kas see ongi alkeemiline ekvivalents, tarkade kivi? Keskaegne ülikool ei tahtnud alguses sellist ühetaolisust kohe uskuda, vaid sai aru loodusest nagu kuldsest ketist, olemise redelist. Kõige alumine aste oli kivi, siis tuli, siis taimed, loomad, inimene, taevas, inglid, Jumal. Nii ehitas tarkus endale kodu, kõndides üle kivide ja tule, läbi võsa ja ohtlikest loomadest mööda, kaugemale inimesest, otse taevasse, inglite ja Jumala juurde. See oli töö, see oli vaev. Kas on mõtet või põhjust juba esmakursuslasele öelda: „Võta vastu niisiis see kivi, mis on loomne, taimne ja mineraalne, mis ei ole kivi ja millel ei ole kivi loomust. Ja see kivi on valgus valgusest ning imiteerib teatud viisil mineraalseid mägesid ja taimi ja loomi ja seda leidub kõikides kohtades ja igal ajal ja igas inimeses ja see sisaldab kõiki värve ja temas on kõik elemendid. Teda nimetatakse väike maailm. Aga sina nimeta seda – muna piir, see tähendab, filosoofiline muna.“ Oleks sellest kasu? Mida võiks sellest aru saada? Ülikool tekkiski selleks, et seda mõista, väikesest kivist, mis sattus austrikarpi nagu munasse ning mille ümber hakkas kogunema kiht kihi haaval helendavat pärlmutrit. Ikka õpetaja ümber, õpilased tulevad sinna kohale nagu kalad saiapuru peale. Õpetajad said kuulsaks, kumu levis mitme maa ja mitme mere taha, hommikuti trügiti kooli uksest sisse, kuulati suu ammuli, silmad põlesid peas nagu kassipoegadel. Kae oli maha tulnud, nad said äkki maailma vaadata. See kõik oli uus, enneolematu. Nad kogunesid raamatute ümber, kus on kirjas asjad, mis on juhtunud, ja asjad, mis parajasti on, ja asjad, mis tulevad. Õpilased kummardusid nende kohale nagu selge veega allika kohale, vaatasid sinna sisse ja nägid. Speculum mundi on klaas, mis kujutab maailma palet, ta näitab nii seda, et see algas, kui ka seda, et see peab lõppema. „Alguses oli muna,“ ütleb õpetaja. See tähendab, kõigi asjade iva. See iva ehk kuuepäevak õpetab entsüklopeediliselt kõiki asju ja õiges järjekorras. Järjekord on aga selline: esiteks loomine ja lõppemine, siis aastaaeg, millal maailm alguse sai (sügis), siis aga peatükk maailma esimese päeva kohta, see tähendab valguse kohta. Valgus teeb kõik asjad olevaks ja nagu Herakleitos ütles – välgunool juhib kõike. See peatükk on väga pikk, sest siin on palju asju koos. Magister ei unusta kunagi öelda, et valgus on ainuke metafoor, mida Nikaia usutunnistuses Jumala kohta tarvitatakse ning kui me sellest aru saame, saame me aru tervest usutunnistusest. Muidugi teavad kõik õpilased juba usutunnistust, kuidas teisiti, aga nad teavad sealt ainult sõnu. Sõnad aga ei anna ennast alati kätte. Nad võivad kuivalt piiritleda informatsiooni, anda edasi faktid, tundub, et kõik on selge, aga mõte ei tule ikka kokku. Keegi võib appi tulla ja selgitada, peita paljusõnalises lobisemises viimasegi mõtte kobrutava vahu alla, mässida tähenduse nagu beebi baikatekki, nii et ta ei saa käsi ega jalgu liigutada, ja pehme riide tihedas kaisutuses mõnusasti magama uinutada. Mõned valivad selliseid lobisejaid õpetajaks, nagu talumehed kõrtsides teevad suure lobiseja kõige ülemaks, nagu advokaadid, kes on nagu Egiptuse kärnkonnad, olles üldse mitte haritud jumalikus teaduses.[1] Nii võib juhtuda. Mõnikord on raske vahet teha, kus siis lõpuks mõte on, nagu siis, kui palju sõnu on kokku heidetud, tundub rägastikust moodustuvat mingi sümbol, aga kindel ei saa olla. Sõnad on ju kavalad, voolavad nagu jahe allikas, lakkamatult, kannavad meie enda mõtteid kaasa nagu kuuseokkaid. Täpselt nii seisid õpetatud mehed Nikaias, tegid suud lahti ja panid kinni ning nende keha soonte, luude, huumorite rägastikus alguse saanud sisemine kõne sai kellelegi teisele avalikuks. Ja siis, viimaks, kirjutaja käsi pani kirja, sõna läks otse kõrvast paberile ja jäi sinna lebama nagu surnu. „Valgus valgusest,“ ütles õpetaja. See surnud kirjatäht võib lebada aastaid, sajandeid isegi, kui õhk on kuiv. Ja siis tuleb keegi ja hakkab teda äratama. Sõna on alguses löntis, vedel, kõõritab ringi vaadata nagu joodik. Ja nii võibki jääda, ta puterdab, ajab segast, vaatab hägusa pilguga. See sõna on zombi, ei elus, ei surnud. Aga ajapikku ta toibub, tõuseb istukile, vaim virgub, ärkab äkki ellu. Imede ime, saladuste saladus, tõusiski surnuist üles. Seda saladust neile õpetatigi, siis kui nad peksa said või ei saanud, kui nende sõrmed sulge hoidsid, kui nende käsi vigu maha kraapis. See on võime, mis teeb õpilase jumalanäoliseks. Nende õpetaja on nagu rokkstaar, räägib, vehkleb kätega, tema sõnad teevad purju. „Sõna on kokkuleppeline märk ja annab tunnistust millestki muust, nagu fanfaar annab tunnistust sõjast.“ Ta kõnnib nüüd auditooriumi ees ringi, pikkade sammudega, alguses rääkis kohmakalt, aga aegamisi tekkis sammude rütmis mingi sisemine seestumus, sõnad haarasid ta oma võimusesse, ta ei olegi nüüd päris ise, sõnad kannavad teda, nagu õhk kannab linde. Ta sirutab käed külgedele ja räägib sellest, kuidas tähendus tõuseb sõnadest lahti nagu udu, mis tõuseb üles niiskest maast, mis hõljub seal kohal, kuhu on võimalik sisse minna ja ära eksida. Müristaja tegi sama moodi oma suu sõnaga asju, kogu maailma. Esiteks muidugi mõista valguse ja see ei olnud materiaalne valgus, vaid see oli vaimu valgus. Sest loomise ajal, nagu me teame, oli kõik pime, maa oli tühi ja paljas. Seal oli Jumal, seal oli sõna, seal oli Vaim, nad olid kolmekesi ja nad olid üksi (non ut diceretur, sed ne taceatur). Jumal ütles sõna ja vaim tegi ennast vete kohal pehmeks nagu udu, kohevaks nagu kana. Ja hautigi maailm välja, sest ilma haudumata ei saa midagi. „Haudumine toimub mõistagi muna piiril,“ ütles õpetaja. Õpilased ajasid selja sirgu. Hommikuvalgus paistis suurtest akendest sisse, oli neljas tund, päike oli punasena tõusnud linna kohale, akendest oli näha talupoegi, kes sikutavad kitsi, ajavad lambaid, veavad sigu, kusagil kolisevad haamrid, mööda jõge sõidavad lodjad, suitsevad korstnad, linnamüüril keerlevad tuulikute suured labad, aeglaselt nagu maailma masin. Nende kohal on pilved, õrnad nagu pestud lambad, ja sealt edasi sinine taevas, mis jätkub kuni kuuni. Nad teavad seda pilti, seda on raamatutest näha olnud, kogu universum on nagu muna, kõige keskel on maa, siis tulevad järgmised kihid, mõistagi vesi, õhk ja tuli, sellele järgnevad seitse planeeti nagu seitse vaba kunsti, nende ümber on kinnistähtede sfäär (ehk kera), tehtud jumalikust eetrist, hautud püha vaimu poolt, liigutatud esimese liigutaja poolt ja hoitud koos sõna abil. „Sõna teeb elavaks, aga kirjatäht suretab,“ ütleb õpetaja. Nad panevad selle kirja, sest nad teavad, et nemad ei ole Kristus, kes kirjutas vaid liivale, nemad ei ole Sokrates, kes ei kirjutanud midagi. Nende kool nõuab üha rohkem ja rohkem kirjutamist, kõik asjad tuleb üles tähendada: a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha. Seda on vaja, et kool säilitaks oma privileegid. Neid oli raske hankida, kõigepealt oli vaja rääkida linnapeaga, siis piiskopiga, siis kuningaga, siis paavstiga, igaühele tuli saata paber nende asjadega a) mida keegi on teinud, b) mida ta teeb ja c) mida ta kavatseb teha, õppekavad oli vaja kinnitada. Seda selleks, et koolis oleks õpetus pädev ja õpetataks nii, nagu peab. Juhtus – ja selliseid oli hiljuti palju olnud –, et tulid kulunud riietes vibalikud mehed, näod suurest paastumisest kahvatud, ja hakkasid märkide keeles õpetama. Ikka nii, et kõigepealt üks sõrm püsti, siis kolm sõrme, siis rusikas, siis võtsid välja kotist õuna, siis karusmarja, siis leiva. Sellistega oli palju vaeva, uudishimulikud tunglesid nende ümber, püüdsid ära arvata, mida nad õpetavad, mis saladused need on, mida ei saa sõnul väljendada, mida ei saa kirja panna, vaid mida peab näitama. Piiskop sai kohe kaugelt aru, et need on albilased, seati sisse süsteem, et iga õpetaja peab hankima endale litsentsi, pandi paika nõuded ja nii edasi ja albilastel veel vedas, kui nad lõpuks terve nahaga pääsesid. Nad plagasid kõik minema, aga sättisid oma lauad kusagil mujal üles, kogu aeg tuli peale passida, kui ei olnud albilased, siis tulid valdeslased, või hussiidid või hoopis mingid lollardid. Sellest siis see paberimääriminegi. Õpilased seda ei teadnud, isegi õpetaja unustas selle vahel ära. Need olid kõige ilusamad hetked. „Teine päev on veel pikem,“ ütles õpetaja. Teisel päeval tuli juttu kõigepealt taevaste laialivenitamisest, siis taevamateeriast, siis õhust üldiselt, siis meteooridest (tulistest ja külmadest) ja igasugustest tuledest: virvatuledest, sädemetest, tõrvikutest, draakonitest. Seejärel vetest, ududest ja nii edasi. Nagu kõik aru said, oli teise päeva töö nelja elemendi loomine ja nendele elementidele koha tegemine. Keskajal olid kõik asjad üldiselt tehtud neljast elemendist. Just selle tõttu oli Paradiisis neli jõge: esimese nimi oli Piison, see voolas ümber kogu Havilamaa, ja teise jõe nimi oli Giihon, see voolas ümber kogu Kuusimaa. Ja kolmanda jõe nimi oli Hidekel, see voolas hommiku pool Assurit, ja neljas jõgi oli Frat. Samal põhjusel oli ka neli ilmakaart, neli tuult, neli aastaaega ja neli evangelisti. Muidugi oli keskaegses ülikoolis ka neli teaduskonda, mõistagi teoloogia, jurisprudents, meditsiin ja filosoofia, vähemalt nii kirjutab Pariisi ülikooli konstitutsioon, ja sellel põhjusel oli neli ainet quadrivium’is, mida õpiti filosoofia viimasel astmel – aritmeetika, muusika, geomeetria ja astronoomia. See aga ei tähendanud, et teadmisi oleks neli, vaid need kõik voolasid välja ühest allikast, suurest vaadist, ja see oli esimese inimese suu. See tetramorf oli saanud need teadmised otse Jumalalt. Esimene inimene (kes oli tehtud meheks ja naiseks) oligi esimene õpetaja, kõigi teaduste magister ja doktor. Siinkohal oli vaja õpetajal eraldi rõhutada, et teadmised olid jumalikud, aga nende teadmiste moraalsed kvaliteedid ja rakendamine oli problemaatiline, nagu võib languse loost igaüks järeldada. „Tuleb tõmmata vahe teadmiste ja nende rakendamise vahele,“ ütles õpetaja. Aadamal oli täiuslik teadmine olemas enne pattulangust, mida võib lugeda välja ka loomade nimetamise episoodis. Teatavasti andis Aadam kõigile loomadele sellise nime, mis neile kõige rohkem sobis, ehk siis looma nimi peegeldas looma olemust parimal viisil. Nime andmine ongi filosoofilise teadmise tipp, sest nimi on asja definitsioon ja ilma defineerimata ei ole meil võimalik millestki rääkida. „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida,“ kinnitas õpetaja. Ta jäi vait, hakkas järele mõtlema, mida ta õigupoolest oli öelnud, sai aru, et oli parafraseerinud Augustinust, hoog kadus, viipas õpilased auditooriumist välja. Õpilased astusid küünist välja nagu Platoni koopast, päikese kätte, mis pimestas, aga nad teadsid nüüd, mida see tähendab, kõik see, mis oli silmale nähtav, oli ühtlasi ime. Nad seisid ja vaatasid, kuidas puuoksad liiguvad, kuidas kollakad teed tolmavad, kuidas varjud toovad värvid välja. Kusagilt puhus tuul ja tõi söögilõhnu, sibulat ja küüslauku, lapsed mängisid mingit mängu. Maailma raamat oli nende ees lahti, nad nägid seal sõnu, ähmaselt taipasid, et kõik on kõigega seotud, nagu sidesõna lauses, nagu täht nimes, nagu tähendus keeles. Siin oligi muna piir, lõpmatu sfäär, mille keskpunkt on kõikjal. [1] Ärgu advokaadid solvugu, need ei ole minu sõnad, seda ütles üks keskaegne õpetaja. (Vt D. L. d’Avray, The Preaching of the Friars: Sermons Diffused from Paris before 1300. Oxford; New York, 1985, lk 3.)  

  • Trooja sõda, Helena ja Aphrodite: kangelaspärimus ajaloo ja mütoloogiate vahel
    on 19.11.2022

    Trooja sõja loo näol on tegemist algselt suuliselt edasi kantud pärimusega, mille juured ulatuvad tõenäoliselt vähemalt 12. sajandisse e.m.a. Umbes siis – hilise pronksiaja lõpul – võis aset leida konflikt Väike-Aasia looderannikul Dardanellide väina ääres õilmitsenud Trooja ehk Ilioni linna pärast, millest võis saada lähtekoht sajandeid edasi kantud ja edasi arenenud kangelasloole. Kas kõnealune linn kunagi tõepoolest kreeklaste poolt vallutati, nagu pärimus väidab, on vaieldav. Arheoloogia ei jäta küll kahtlust, et Troojat on 13.–12. sajandil e.m.a korduvalt purustatud, kuid pole võimalik tuvastada, kelle poolt (vähemalt ühe purustuse näib olevat põhjustanud maavärin). Toona Anatoolia sisealadel võimutsenud Hetiidi riigi kuningate dokumentides on nimetatud Wilusa nimelist linna (pea kindlasti Ilioni ehk Troojat), samuti vastuolusid Hetiidi ja Ahhijawa kuninga vahel (Ahhijawa all on tõenäoliselt silmas peetud ahhailasi – teisisõnu kreeklasi), kuid otsesest sõjast Wilusa pärast pole juttu. Nii ei võimalda ei arheoloogia andmed ega kaasaegsed tekstid ajaloolise „Trooja sõja“ toimumist kinnitada ega välistada.[1] Sellekohased arvamused sõltuvad suuresti soovist loo ajaloolist tausta uskuda või mitte. Lugu oli kindlasti välja kujunenud nn arhailisel perioodil (8.–6. sajand e.m.a), mil selleteemalised stseenid levisid kunstis ja loodi teadaolevalt kaheksa eepost (või eepilist poeemi), mis sündmuste käiku sõja eelloost ja puhkemisest järellooni detailselt kirjeldasid. Vaid kaks neist – „Ilias“ ja „Odüsseia“ – on säilinud, ülejäänute sisu on teada hilisemate viidete ja lühikokkuvõtete kaudu. Ükski neist eepostest ei jutustanud lugu tervikuna, vaid nad peatusid selle eri järkudel või episoodidel, lähtudes eeldusest, et terviksüžee on üldtuntud.[2] Küllap on lugu tuntud nüüdki, kuid väärib siinkohal siiski meeldetuletamist. Sõja põhjustajaks võib pidada ilu- ja erootikajumalannat Aphroditet, kelle Trooja kuningapoeg Paris kahe konkurendi – jumalannade Hera ja Athena – kõrval ilusaimana välja valis. Tasuks lubas Aphrodite Parisele maailma kauneima naise – Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena. Paris purjetas Spartasse, võrgutas Menelaose äraolekul Aphrodite abil Helena ja seilas temaga Troojasse, võttes kaasa ka Menelaose aarded. Pahandatud Menelaos pidas nõu oma venna ja Helena õemehe, Mükeene kuninga Agamemnoniga ning üheskoos kutsuti kokku kõigi tähtsamate kangelaste (ühtlasi eri linnade kuningate) vägi Helena ja aarete tagasitoomiseks. Kolm kangelast olid Trooja võtmise seisukohalt eriti olulised ja kõigi nende kohalesaamine oli omal moel komplitseeritud. Odysseus, kellest sai hiljem Trooja hobuse idee autor, seega lõpliku võidu võti, keeldus esialgu ühinemast, teeskles hullumeelset ja sunniti lõpuks vastumeelselt tulema seeläbi, et ähvardati hukutada tema vastsündinud poeg. Kreeklaste vägevaima sangari – välejalgse Achilleuse, kellest pidi saama Trooja kindlaima kaitsja Hektori tapja – oli tema ema, jumalanna Thetis, peitnud Skyrose saarele sealse kuninga tütarde sekka, soovides säästa poega talle sõttamineku korral määratud peatsest surmast. Et teda sealt leida ja kreeklaste leeri tuua, läks tarvis Odysseuse kavalust. Hiljem, pärast Achilleuse surma, tuli sealtsamast Skyroselt kohale tuua ta noorem duubel – tema poeg, ühe kuningatütrega sigitatud Neoptolemos.[3] Kolmas keskselt tarvilik tegelane oli Philoktetes, kelle valduses oli Heraklese vibu, mille Herakles oli enne surma (Olymposele siirdumist) andnud Philoktetese isale. Philoktetes ühines väega probleemitult, ent kui kreeklaste laevastik teel Trooja alla peatus Lemnose saarel, hammustas Philoktetest madu, kangelane haigestus ning haav levitas sedavõrd talumatut haisu, et tema viibimine väe juures osutus võimatuks. Nii tuli kangelane koos vibuga Lemnosele maha jätta ja Philoktetes veetis kümme aastat saarel, kuni Odysseus korraldas tema haava ravitsemise ja ta koos vibuga Trooja alla tõi. Sõja otsustavad sündmused leidsidki aset viimasel, kümnendal sõja-aastal. Achilleus tappis Hektori, jättes Trooja ilma selle kindlaimast kaitsjast („Iliase“ teema). Oma järgnevastki edust tiivustunult ründas Achilleus ühte Trooja väravaist, kus sai tapetud Parise noolest, mille jumal Apollon kangelase haavatavasse kanda juhtis. Seejärel tõi Odysseus Lemnoselt kohale Philoktetese koos Heraklese vibuga, mis oli tarvilik Parise surmamiseks. Skyrose saarelt kutsuti kohale Achilleuse vahepeal suureks sirgunud poeg Neoptolemos. Odysseuse osalusel varastati Troojast öö katte all jumalanna Athena kuju, mis seni linna kaitses. Lõpuks tuli Odysseus välja ideega suurest, sõdalastega täidetud puuhobusest, mille troojalased sõgedalt oma linna viisid ja endale seeläbi hukatuse tõid. Linn hävitati, mehed tapeti ja naised viidi orjadeks. Menelaos oli tapmas truudusetut Helenat, kuid sai lummatud tema ilust ja viis pärast mõningaid eksirännakuid naise tagasi kodulinna Spartasse. Rännakud või siis katsumused kodus ootasid teisigi kangelasi – kõige tuntumad on ilmselt Odysseuse ekslemised ja võitlus naise Penelope kosilastega kodusaarel Ithakal („Odüsseia“ teema). Ilmselgelt on selle loo puhul tegemist müüdi või legendiga, mis võib ehk lähtuda mõnest ajaloosündmusest, kuid ei kirjelda ligilähedasegi usaldatavusega võimalike sündmuste tegelikku käiku. Müüdi keskmes on Helena, kelle röövimises ja tagasitoomises kogu lugu seisneb. Helena omakorda näib justkui Aphrodite inimlik teisend – Aphrodite kink Parisele tänutäheks (või substituudina?) enda väljavalimise eest, kauneim naiste seas, nagu Aphrodite ületas ilult teisi jumalannasid. Aphrodite olulisust kogu loos rõhutas ilmselt ka sõja eelloost ning puhkemisest laulnud eepos „Kypria“, mille pealkiri näib viitavat jumalanna sünnisaarele Küprosele ja tema kultustiitlile Kypris. Kuid jumalik oli ka Helena ise ning sellisenagi sarnaneb ta Aphroditega. Peajumal Zeus sigitas Helena Sparta kuninga naise Ledaga, võttes selleks Aphrodite lemmiklinnu luige kuju. Spartalased austasid oma linna naabruses Therapnes Helenat ja Menelaost väidetavalt jumalustena[4] ning ajaloolase Herodotose andmeil oli Helenal seal tütarlapsi ilusaks tegev võime.[5] Lisaks oli Spartas Helenale pühendatud plataanipuu-hiis, kus tütarlapsed austasid teda jooksuvõistluste ja ringtantsudega.[6] Pooljumalikud olid ka Helena kaksikvennad, uhked ratsanikud Dioskuurid – neidki austati Therapnes koos Helena ja Menelaosega.[7] Selgelt surelik (aga ka tappev) oli vaid nende õde, Agamemnoni naine Klytaimnestra, kes mõrvas oma abikaasa ja sai ise tapetud poja Orestese poolt. Ühe loo järgi tapeti ka Helena (sellest allpool), kuid vahest tuntumate versioonide järgi elab ta surematult kas koos Menelaosega õndsaile sangareile mõeldud Elysioni väljadel[8] või koos Achilleusega väikesel Leuke saarel (‘Valge’ saar) Musta mere looderannikul (tegemist on praeguse Maosaarega, mis käimasolevas Ukraina sõjas kuulsust kogunud). Helena oli jumalatele omaselt kättemaksuhimuline, võttes silmanägemise kuulsalt koorilüürikult Stesichoroselt (6. sajand e.m.a), kes temast laimava poeemi lõi, ja taastades poeedi nägemise alles siis, kui too uue ning sündsa poeemiga oma vea parandas.[9] Trooja sõja müüdile lisaks räägiti Helenast muidki lugusid, mis osutavad, et röövitud saamine kuulus tema mütoloogilisse olemusse. Esimest korda rööviti Helena juba lapseeas, kui Ateena kangelane Theseus ta Spartast tütarlaste ringmängudelt vägivaldselt Ateenasse oma tulevaseks naiseks viis. Sel korral tõid tüdruku Spartasse tagasi tema vennad Dioskuurid.[10] Järgnes eelkirjeldatud armuafäär Parisega ning tagasitoomine vendade Agamemnoni ja Menelaose poolt. Lõpuks aga röövisid Helena Menelaose sohipojad Nikostratos ja Megapenthes ning viisid ta Rhodosele, kus kohalik kuninganna oma kättemaksu-jumalannadeks rüütatud teenijannadel Helena puu külge üles puua lasi. Sel lool oli ilmselt kultuslik taust, sest Helenat austati siin kultustiitliga Dendritis (‘puune’, seega Puu-Helena).[11] Ei Helena omadus röövitud ja tagasi toodud saada ega surm poomise läbi paista kreeka müütide taustal erandlikud. Lugusid lahkuvatest ja tagasi pöörduvatest jumalannadest räägiti mitmeid. Tuntuim on ilmselt müüt viljakusjumalanna Demeteri tütrest Korest, kelle röövis allilma isand Hades, et teha temast oma naine ja allilma emand Persephone, kuid kelle Zeus pidi pahandatud Demeteri lepitamiseks laskma jumalate käskjalal Hermesel siiski maa peale ema juurde tagasi tuua. Sellest ajast peale veedab Demeteri tütar osa aastast Korena maa peal ema juures, teise osa aga Hadese kaasa Persephonena allilmas. Eri kultuskohtades räägiti lugusid ka jumalanna Hera lahkumisest ja tagasitulekust. Analoogiline süžee kajastub vähemalt kaudselt ka mitmes kangelasloos. Lõuna-Kreekas Tirynsis räägiti lugu, kuidas kohaliku kuninga tütred Hera poolt hulluks aetult kodust mägedesse pagesid, et siis kuulsate kangelaste poolt tagasi toodud, taltsutatud ja naiseks võetud saada. Lähedal asuva Argose Hera pühamuga aga seostus müüt, kus lahkujaks ja naasjaks oli jumalannat teeniv preestrinna – täpsemalt, üks preestrinna lahkus, teine naasis. Jumalannat preestrinnana teeninud Io muudeti Hera (või Zeusi) poolt valgeks lehmaks (Hera lemmikloom) ja pages sellisel kujul Egiptusesse, kus sünnitas Zeusi sigitatud järglase. Tema järeltulijad viiendas põlves aga pöördusid tagasi kodumaale, kus üks neist – Hypermnestra – võttis dramaatiliste vahejuhtumiste järel taas preestriameti oma valdusse. Tõenäoliselt kajastab see müüt rituaalitsüklit, mille käigus Hera preestrinna pühamust lahkus, et siis pidulikus rongkäigus naasta, sümboliseerides jumalanna enda ajutist eemalolekut ja tagasipöördumist.[12] Kuid lahkumise ja naasmise motiiv võis olla peidetud üksikasjus veelgi komplekssemasse süžeesse. Nii algab tuntud lugu Theseusest ja Ariadnest ateenlaste kohustusega saata neide ja noormehi Knossosesse söögiks koletislikule härjapealisele Minotaurosele, mispeale Theseus saadetavate noortega liitudes Kreetale seilas, sealse kuningatütre Ariadne abil Minotaurose tappis ja Ariadne seejärel Kreetalt ära tõi, sooviga teda naida. Kui see abielu ei teostunud, sest Ariadnel oli määratud saada veinijumal Dionysose naiseks, tõi Theseus Kreetalt Ariadne õe Phaidra ja abiellus temaga.[13] Äraviimise (neiud Ateenast Knossosesse Minotaurosele õgida) ja tagasitoomise (Ariadne ja Phaidra Knossosest ära, viimane neist Ateenasse Theseuse naiseks) motiiv on siin varjatum, ent ometi selgelt tuntav. Tähelepanuväärsel moel lõpetasid nii Phaidra kui ka Ariadne elu poomise läbi (kuigi Ariadnel oli surmaviise teisigi) ning mõlemad olid, nagu Helenagi, tihedalt seotud Aphroditega. Phaidrale saatis Aphrodite vastuseta jäänud kire kasupoja Hippolytose vastu, mis sundis tagasi tõrjutud naist ennast üles pooma, Ariadnet aga austati Küprosel Aphrodite teisendina – seal oli Aphrodite Ariadne hiis, kus Ariadne olevat surnud, sedapuhku sünnituse käigus.[14] Knossose jumalanna saabumas Loendit lahkuvatest ja naasvatest (või tagasi toodud) naistest, nagu ka poomisega lõpetanud kangelannadest, võiks jätkata. Detailides võivad need lood olla vägagi erinevad, kuid üldine muster on siiski tuntav, mis ei jäta kahtlust, et Trooja sõda vormiv lugu Helena röövimisest ja tagasitoomisest oli kujundatud mitmeti tüüpilise kreeka müüdina. Võib aimata, et sellistel müütidel on otsesem või kaudsem rituaalne taust. Nad võivad lähtuda initsiatsioonirituaalidest, mille käigus täisikka jõudvad noored mõneks ajaks kogukonnast eemaldusid, et siis juba täisealistena ühiskonda vastu võetud saada, või kajastada looduse iga-aastast ringkäiku – äramineku poolt sümboliseeritud närbumist ja naasmises kajastuvat taassündi.[15] Viimast tõlgendust näib toetavat üks 9. sajandi e.m.a Knossosest pärit vaas, mille üks külg kujutab ratastel jumalannat (või tema kuju) närbunult lahkumas, teine aga võidukalt tärkaval ilmel naasmas (vt illustratsiooni). Ka Helena näol võib olla tegu muistse puujumalannaga, kes looduse rütmis lahkus ning tagasi pöördus ja kes kangelaspärimuses teisenes (pool)inimlikuks tegelaseks.[16] Knossose jumalanna lahkumas Trooja sõja lugu sobitub seega ladusalt kreeka müütide üldisse mustrisse. Kuid sellega seotud müütidel, nagu ka lool endal, võib näha analoogiaid teistegi rahvaste mütoloogias. Kuivõrd kreeka keel kuulub indoeuroopa keelte hulka (kreeklaste esivanemad asusid Balkani poolsaarele kõige tõenäolisemalt 3. aastatuhande lõpupoolel e.m.a), siis näivad paralleelid teiste indoeuroopa rahvaste müütidega ootuspärased. Pole tõepoolest suuremat kahtlust Helena ja tema vendade Dioskuuride teatud sarnasuses India veedadest tuntud päikesetütre Surjā ja teda kaitsvate kaksikvendade Ašvinite vahel (eri versioonides kas Surjā vennad, pojad või abikaasad). Helena puhul leiab sarnasust ka koidujumalanna Ušasiga, kes oli samuti Ašvinite abikaasa. Ei Surjā ega Ušas paku aga otsest analoogiat Trooja sõja loole, sest lugusid nende äraviimisest ja tagasitoomisest pole teada. Sedalaadi lood seonduvad siiski paari teise naistegelasega India kangelaseepikas. Nii rööviti „Mahābhārata“ kangelaste, viie Pāndava ühine naine Draupadi ja vennad pidid ta röövijat jälitades tagasi tooma. „Rāmājanas“ aga leiame loo peakangelase Rāma naise Sītā röövimisest deemon Rāvana poolt. Rāma asus röövija vastu sõtta, tappis ta raskes kahevõitluses ja tõi naise tagasi. Teatud sarnasus Trooja sõja looga on ilmne.[17] Kreeklaste ja India rahvaste ühist indo-euroopa keelekuuluvust silmas pidades ei saa välistada, et nii paralleelid Helena ja India jumalannade vahel kui ka naiseröövi ja tagasitoomise lood neis kultuurides lähtusid ühisest muistsest indoeuroopa prototüübist. Tuleb aga silmas pidada, et juhul kui Helena nagu ka Ariadne tõepoolest tulenevad muistsest puu- ja viljakusjumalanna kultusest, nagu sageli arvatud, siis tuleb sellise jumalanna (või jumalannade) algupära otsida mitte indoeuroopa pärandist, vaid mittekreeka ja tõenäoliselt ka mitteindoeuroopalikku päritolu „ürgvahemerelikust“ Kreeta minoilisest kultuurist, seega pinnasest, millele kreeklaste sisserännanud esivanemad oma indoeuroopa traditsioonid pealiskihina ladestasid. Tuleks oletada, et kreeklased ühendasid indoeuroopa mütoloogiast tuntud taevased jumalannad ja nende kaksikvendadest kaaslased kohalike loodusjumalannade kultusega ning mugandasid naiseröövilood kohalike müütidega jumalannade äraminekust ja tagasitulekust. Kuid paralleele, mõnes osas täpsemaidki, leiab ka geograafiliselt lähemast, ehkki etniliselt võõramast Mesopotaamia kultuurist. Sumeri linnades õilmitses 3. aastatuhandel e.m.a kangelaspärimus, mis vormiti meieni jõudnud eepilisteks poeemideks tõenäoliselt aastatuhande lõpust peale (sellekohased kiilkirjatekstid pärinevad alles 2. aastatuhande esimesest poolest e.m.a, mil sumeri keel oli kõnekeelena juba hääbunud), kuid mille juured ulatuvad Sumeri linnade varasemasse hiilgeaega. Kangelaslugude keskmes oli kolm muistset Uruki linna valitsejat – Enmerkar, Lugalbanda ja Bilgames (paremini tuntud hilisema akadikeelse nimega Gilgameš). Ühe keskse komponendina kuulus sellesse pärimusse lugu Enmerkari juhitud sõjaretkest kuskil kirdepoolsete mägede taga Iraani mägismaal paiknenud, väärismetallist ja kalliskividest rikka Aratta linna vastu. Meieni on jõudnud neli selleteemalist eepilist poeemi. Tuvastatavat ajaloolist tausta kõnealusel pärimusel pole – ka Aratta linnast pole mingeid jälgi ja kogu lugu võib kuuluda puhtalt müüdiloome valda. Pärimus kirjeldas kahe vägeva linna – Sumeris paikneva Uruki ja mägedetaguse Aratta – konkurentsi ülemvõimu ning jumalanna Inanna soosingu pärast, millest see ülemvõim sõltus. Inanna oli rõhutatult erootiline, kuid samas sõjakas jumalanna, kelle üks peamisi pühamuid Mesopotaamias paiknes Uruki linnas. Tegemist on sedavõrd selge analoogiga kreeklaste Aphroditele, et viimast on peetud Inanna vahendatud muganduseks kreeklaste panteonis (vaheastmetena toimisid Inanna akadi versioon Ištar ja selle foiniikia mugandus Aštarte).[18] Nii Aratta kui ka Trooja sõda toimusid seega sarnase, peaaegu identse jumalanna egiidi all. Uruki ja Aratta vahelise vastasseisu põhjused ja üldine kulg, nii nagu poeemid seda kirjeldavad, on Trooja sõja loost kahtlemata üsna erinevad – pole juttu ei naiseröövist ega jumalanna lahkumisest ja tagasitoomisest. Ühe poeemi järgi tunnistas Aratta kuningas Uruki ülimust, kui teda esindav nõiduja Urukit esindavale konkurendile nõiakunstis alla jäi. Kuid kaks eepost, milles peakangelasena tegutseb Enmerkari poeg Lugalbanda, jutustavad võidukast sõjaretkest Aratta vastu ja siin ilmnevad vahest üllatavadki sarnasused.[19] Üks Lugalbandale pühendatud poeemidest – „Lugalbanda mäekoopas“ – teatab, et väe eesotsas seisid lisaks Enmerkarile seitse vägevat sangarit ja kaheksandana Lugalbanda. Lugalbanda nimi tähendab ‘lapskuningat’, mis viitab tema noorusele teiste kangelastega võrreldes. Teel üle mägede Lugalbanda haigestus ja ta tuli koos tarviliku moonaga jätta maha koopasse, kus kangelane jumalaid paludes ning neile ohvreid tuues paranes, et järgneda Aratta alla suundunud väele. Teine poeem – „Lugalbanda ja tormilind“ – algab üksi jäetud kangelase viibimisega mägedes. Lugalbanda hoolitseb kõnnumaal tormilind Anzu poegade eest ja viimane kingib talle tänutäheks erakordselt kiired jalad, mille abil kangelane jõuab kõigi üllatuseks Uruki väele järele veel enne, kui see Aratta alla saabub. Kuid Aratta kaitsjate äge vastupanu paneb Enmerkari kahtlema Inanna soosingus ja ta otsib kedagi, kes nõustuks naasma üle mägede Urukisse, kus asub Inanna tempel, et jumalannalt soosingut ning nõu küsida. Lugalbanda pakub välja ennast, tuhiseb oma kiiretel jalgadel kodulinna ja toob sealt sama kiirelt jumalanna soovituse, mis Uruki vägedele Aratta üle võidu tagab. Kuidas Aratta vallutati, jääb meile paraku saladuseks – öeldakse vaid, et linnast saadi hulk kalliskive ja muud väärtuslikku sõjasaaki. Sarnasused Aratta ja Trooja sõja vahel on ühelt poolt üsna üldist laadi. Mõlemal juhul on tegu keskusest lähtuvate kangelaste eduka retkega perifeerias asuva rikka ning vägeva linna vastu ja mõlemal juhul mängib sündmustes olulist või suisa otsustavat rolli analoogilise tähendusega jumalanna. Sellele lisanduvad aga sarnasused mõnes olulises üksikasjas, mis puudutavad Lugalbanda rolli Aratta loos.[20] Ühelt poolt meenutab mäekoopasse haigestunult maha jäetud Lugalbanda maohammustuse tõttu Lemnosele maha jäetud Philoktetest. Mõlemad kangelased pidid tagantjärele sõjaleeri saabuma, olles asendamatult olulised võidu saavutamiseks. Teisalt sarnaneb Lugalbanda Achilleusega, kes tuli samuti spetsiaalselt kohale tuua (nagu hiljem ka tema dublant – poeg Neoptolemos). Nagu Lugalbanda, nii oli ka Achilleus (samuti Neoptolemos) teiste kangelastega võrreldes noor, ja nagu Lugalbandat, nii iseloomustasid Achilleustki väledad jalad. Väljend ‘välejalgne’ oli Achilleuse üks peamisi epiteete kreeka kangelaseepikas. Seejuures väärib märkimist, et kui Lugalbanda kiiretel jalgadel oli tervikloo vaatekohalt keskne tähtsus – need aitasid tal esmalt väele õigeaegselt järele jõuda ja hiljem Inannalt Urukist võidu jaoks otsustav sõnum tuua –, siis Achilleuse välejalgsus näib Trooja vallutamise vaatekohalt pigem tähtsusetu. Kahtlemata aitas see tal tandril vaenlasi jälitada ja surmata, kuid tema tähtsaima vägitöö – Hektori tapmise – juures väledusel määravat tähtsust polnud. Otsustava kahevõitluse eel Achilleus küll jälitas Hektorit ja sangarid „kolm korda nüüd ümber Priamose linna jooksid kui lennul“,[21] kuid duell sai alata alles siis, kui Hektor julgust kogunult peatus, et vastasele vastu seista, ilma et Achilleus oma kiiretel jalgadel teda ise kätte oleks saanud. Achilleus oleks oma rolli täitnud ka ilma jalgade kiiruseta, mis lubab selles omaduses näha kangelasele omistatud kunstlikku lisandust ning oletada, et see laenati väljastpoolt – tegelaselt, kelle välejalgsus ka tervikloo vaatekohalt oluline oli. Võib oletada, et see pärineb Lugalbandalt. Nii näib, et noore Lugalbanda kuju, kes haigena koopasse jäeti ja hiljem väledate jalgade toel Uruki väele otsustava võidu tõi, on mõjutanud kahe keskse Trooja sõja tegelase – Philoktetese ja Achilleuse – kujunemist. Tema haigusest ja koopaepisoodist on kreeka kangelaspärimuses saanud haavatud Philoktetese mahajätmine Lemnose saarele; noorus ja kiired jalad aga, nagu ka problemaatiline kohaletulek Aratta alla, on kujundanud Achilleuse sarnaseid jooni. Kõik see osutab, et legend Aratta vallutamisest on mõjutanud Trooja sõja loo kujunemist. Kreeklased olid Lähis-Ida maadega tihedas kontaktis alates hiljemalt 2. aastatuhandest e.m.a ja sealsete rahvaste müütide suures mõjus kreeka mütoloogia kujunemisele ei ole kahtlust. Vahepeal nõrgenenud kontaktid tihenesid taas alates 8. sajandist e.m.a – seega ajal, mil Trooja sõja loo vormimine konkreetseteks kirjalikeks eeposteks tõenäoliselt alguse sai. Lähis-Idas, ka väljapool Mesopotaamiat, oli sumeri kangelaspärimus tuntud kogu selle pika perioodi vältel. Nii võis Aratta sõja lugu olla teiste Ees-Aasia rahvaste vahendusel kreeklastele teada juba pronksiajal, enne Trooja hävimist, ja vormida suulist pärimust juba selle kujunemisest peale paljude põlvkondade vältel. Teisalt võisid sumeri eepilised lood saada Kreekas tuntuks, või taas tuntuks, ka alles 8. sajandil e.m.a ning suunata seejärel loo lõplikku vormimist konkreetsetes eepostes. Nii või teisiti näib sumeri eepika mõju kreeka kangelaspärimusele väga tõenäoline. Nagu näha, põimuvad Trooja sõja loos erinevad, võibolla ajaloolised, kuid kindlasti mütoloogilised kihistused. Lugu võib lähtuda mõnest hilisel pronksiajal – võibolla 12. sajandil e.m.a – aset leidnud ajaloolisest sündmusest, kuid see sündmus vormiti luulevormis edastatud ajaloolises mälus ammu omaks võetud mütoloogilise taustaga narratiivsete mustrite järgi. Sündmuste aluseks saanud naiseröövi lugu võib pärineda indoeuroopa muistsest traditsioonist, samas kui jumalanna lahkumise ja naasmise motiiv, millega naise rööv ja tagasitoomine orgaaniliselt seostus, pärineb ilmselt kohalikust Egeuse piirkonna kultusest ja mütoloogiast. Tõenäoliselt oli tegu viljakusjumalannaga (või jumalannadega). Kas teda (või ühte neist) tunti Helena nime all juba enne seostumist Trooja sõjaga, jääb paraku teadmata. Viljakusega seonduvat erootilist külge jumalanna juures sai hõlpsalt ühendada erootiliselt köitva naise röövimise looga. Teisalt aga haakus erootilisus sumeri kangelaste kaitsja Inannaga, keda kreeklased kohalike analoogiatega seostatult Aphroditena austama hakkasid. Arvatavasti just seeläbi sai Trooja sõja vallapäästjaks Aphrodite ja röövitud ning tagasi toodavast Helenast tema inimlik teisend. Kuid kreeklaste tutvus Mesopotaamia eepikaga tõi mängu ka Aratta vallutamise loo, milles Inanna keskset rolli mängis ja mis kreeklaste vallutuslooga mitmeti sarnanes. On raske uskuda, et kogu legend retkest Kreeka maailma äärealal paikneva Trooja vastu oleks inspireeritud Aratta loost, kuid selle loo mõjus kreeklaste ettekujutusele „Trooja sõja“ sündmuste käigust pole suuremat põhjust kahelda. Loomulikult ei saa kõigi nende mõjude põimumisel kujunenud komplekssel narratiivil Trooja vallutamisest olla kuigi palju ühist tegelike ajaloosündmustega, isegi kui mingi sündmus loo tekkele tõuke andis. Legend Trooja sõjast annab paremal juhul vaid vaieldavat teavet ühest episoodist hilispronksiaegse Kreeka ajaloos. Seevastu näitab ta kujukalt kreeka kangelaspärimuse lõime – viisi, kuidas eri mütoloogiatest ja kultustest pärit elemendid põimiti dramaatiliseks terviklooks. Eepilisse vormi valatult kujundas see lugu jõuliselt paljude põlvkondade „ajalooteadvust“ ja kultuurilist identiteeti, nii muistses Kreekas kui ka pärast antiikmaailma langust. Küllap kujundab tänaseni. [1] Vt M. Kõiv, Võitlus Trooja sõja pärast, ehk kuidas lahendada üht igihaljast probleemi. Tuna, 2009, kd 12, nr 1, lk 2–28. [2] Tõendeid on kogutud ja publitseeritud nt: Poetarum epicorum graecorum testimonia et fragmenta. Toim. A. Bernabé. Stuttgart; Leipzig, 1996; vt ka: The Greek Epic Cycle and its Ancient Reception: A Companion. Toim. M. Fantuzzi, C. Tsagalis. Cambridge, 2015. [3] Teise nimega Pyrrhos. Mõlemad nimed on tähenduslikud: Neoptolemos (‘Uus-sõdiv’) osutab talle kui oma isa Achilleuse asendajale pärast tolle surma, Pyrrhos (‘Leegitsev’) aga rollile Trooja hävitamisel. [4] Isokrates, Helena 61–63. [5] Herodotos, Historia VI, 61. [6] Theokritos, 18. idüll 22, 43–48; vt ka Aristophanes, Lysistrate, 1308–1315 – eesti k-s Anne Lille tõlkes rmt-s: Vanakreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 205–261. [7] Pindaros, 11. Püütia võidulaul, 61–64. Helena kultuse kohta Spartas vt: R. Parker, The cult of Helen and Menelaos in the Spartan Menelaion. ttps://www.academia.edu/22684765/The_Cult_of_Helen_and_Menelaos_in_the_Spartan_Menelaion; L. Edmunds, Helen’s Divine Origins. Electronic Antiquity, 2007, kd 10, nr 2, lk 11–24. [8] Odüsseia IV, 561–569. [9] Pausanias, Hellase kirjeldus III 19, 11–13; Isokrates, Helena 64. [10] Vt nt Plutarchos, Theseus, XXXI. Tlk K. Krull. Vikerkaar, 1996, nr 8/9, lk 89. [11] Pausanias, Hellase kirjeldus III 19, 9–10. [12] Nende ja teiste sarnaste müütide ning seonduvate riituste kohta vt nt: W. Burkert, Homo Necans. The Anthropology of the Ancient Greek Sacrificial Ritual and Myth. Berkeley; Los Angeles; London, 1983, lk 135–212. [13] Theseuse ja Ariadne loo on kõige kompaktsemalt esitanud Plutarchos (Theseus XVIII–XXIII); Phaidra kohta vt nt: Euripides, Phaidra. Tlk A. Kaalep, Ü. Torpats. Rmt-s: Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1964, lk 222–266. [14] Plutarchos, Theseus 20, kus on nimetatud nii Ariadne poomissurm kui ka surm ja kultus Küprosel. [15] Vt H. S. Versnel, What’s Sauce for the Goose is Sauce for the Gander: Myth and Ritual, Old and New. Rmt-s:  Approaches to Greek Myth. Toim. L. Edmunds. Baltimore, 2014, lk 90–108, [16] M. P. Nilsson, The Mycenaean Origin of Greek Mythology. Berkeley, 1932, lk 73–76; W. Burkert, Greek Religion. Cambridge (MA), 1985, lk 205. Probleemi kohta vt: L. Edmunds, Helen’s Divine Origins, lk 11–38 (ta suhtub Helena algsesse jumalikkusesse pigem skeptiliselt). [17] Vt J. Puhvel, Võrdlev mütoloogia. Tallinn, 1996, lk 66–69, 84–90, 98–99, 146–148; L. Edmunds, Helen’s Divine Origins, lk 2–11. [18] W. Burkert, Greek Religion, lk 152–153; J. Puhvel, Võrdlev mütoloogia, lk 134. [19] Eeposte tõlked inglise keelde on publitseeritud elektrooniliselt: The Electronic Text Corpus of Sumerian Literature. Oxford, 1998. Vt http://etcsl.orinst.ox.ac.uk/. Üks kõnealustest – „Lugalbanda ja tormilind“ – on U. Masingu tõlkes avaldatud ka eesti keeles (koos A. Annuse sissejuhatuse ja kommentaaridega) rmt-s: Muinasaja kirjanduse antoloogia. Tallinn, 2006, lk 32–47, 302–304. Sumeri eepika kohta vt: P. Michalowski, Maybe Epic: the Origins and Reception of Sumerian Epic Poetry. Rmt-s: Epic and History. Toim. D. Konstan, K. A. Raaflaub. Malden; Oxford; Chichester, 2010, lk 7–25, konkreetselt Aratta pärimuse ja selle võimaliku kujunemise kohta vt: A. Annus, The Overturned Boat: Intertextuality of the Adapa Myth and Exorcist Literature. Winona Lake (IN), 2016, lk 31–37. [20] Vt M. L. West, The East Face of Helicon: West Asiatic Elements in Greek Poetry and Myth. Oxford, 1997, lk 485–486. [21] Ilias XXII 165–166. A. Annisti ja K. Reitavi tõlge: Homeros, Ilias. Tallinn, 2004.

  • Õpetajate Leht 9. detsembril
    on 07.12.2022

    Kes saab koolis valida? Õpetajate käes on hoovad, kuidas me koolis õpime. Kui palju on õpilastele jäetud valikuvariante? Kas me pigem sunnime neid võtma vastutust täiskasvanute tehtud valikute eest või laseme endal otsustada? Valikute üle koolielus mõtisklevad Marjeta Venno (TERA koolijuht, Hariduse Edendamise Sihtasutuse juhatuse liige) ja Stanislav Nemeržitski (Randvere Kooli direktor). Mäng ja matemaatika

  • Aasta keelekümblusasutuse tiitli pälvis Tallinna Pae Gümnaasium
    on 07.12.2022

    Keelekümblusvõrgustiku tunnustussündmusel kuulutati aasta keelekümblusasutuseks Tallinna Pae Gümnaasium. Aasta keelekümblusõpetajateks valiti sama kooli õpetajad Roza Skatškova ja Svetlana Kolobova ning Külli Krall Kohtla-Järve Slaavi Põhikoolist. Välja kuulutati ka aasta keelekümblustegu, milleks on keelekümbluse tutvustamine ning materjalide loomine ja jagamine sotsiaalvõrgustikes. Selles tegevuses on silma paistnud Maret Vandel Tallinna Mustjõe Gümnaasiumist, Silja Risti Kostivere Koolist ja

  • Selgusid Karl Ernst von Baeri ja teaduste akadeemia medalite laureaadid
    on 07.12.2022

    Eesti Teaduste Akadeemia tänasel üldkogul kuulutati välja Karl Ernst von Baeri nimelise medali laureaat elu- ja maateaduste alal. Medali pälvis Tartu Ülikooli taimeökoloogia professor, akadeemik Martin Zobel tähelepanuväärsete teadussaavutuste eest bioloogilise mitmekesisuse ja liigirikkuse selgitamisel ühitatult eduka organisatsioonilise tegevusega. Samuti kuulutati välja neli Eesti Teaduste Akadeemia medali laureaati, kellest igaüks on jätnud olulise jälje meie

  • Tartu Ülikooli kestliku arengu keskus hõlbustab teadusalade koostööd
    on 07.12.2022

    Tartu Ülikooli kestliku arengu keskus otsib lahendusi ühiskonna sõlmküsimustele, mis tulenevad üha süvenevatest vastuoludest keskkonna taluvuspiiride ja inimtegevuse mõju vahel. Keskus toob kokku teadlased ja nende teadmuse ülikooli neljast teadusvaldkonnast ja kahest muuseumist, olles partner ka ülikoolivälistele organisatsioonidele. Kestlik areng tähendab inimese ja ühiskonna heaolu, kultuuri elujõu, majanduse jätkusuutlikkuse ning looduskeskkonna hoidmise ja taastamise tasakaalu.

  • Robootika- ja ärimudelite võistlus Delta X
    on 06.12.2022

    16. detsembril korraldavad Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituut ja majandusteaduskond Delta keskuses tudengitele ja gümnasistidele võistluse Delta X 2022, et võimaldada noortel oma oskusi proovile panna. Kõiki huvilised saavad tulla Delta keskusesse kogu üritusest osas saama. Pealtvaatajatel on terve päeva jooksul võimalik kaasa mõelda start-up– ja sotsiaalse ettevõtluse ideede teemal, jälgida, kuidas robotid omavahel korvpalli mängivad ning

  • Kas suudleme või teeme eksameid?
    on 06.12.2022

    Kirjutan, sest olen hämmingus. Loen Virumaa Teatajas 30. novembril ilmunud Siim Mihailovi artiklit „Riigieksamite tulemused ei kajasta õpilaste rahulolu“. Pealkirja all pildil Rakvere Eragümnaasiumi õppejuht Maaja Valter seismas kooli koridoris ja tagaplaanil neiu ja noormees intiimselt kallistamas (suudlemas? – näod on veidi hägusad). Alles mõni aasta tagasi kuulutas seesama Virumaa Teataja Liina Laksi kirjutatud artikli

  • Muuseumikaardi infopäev inspireeris ja innustas küsima
    on 05.12.2022

    Järgmise aasta kevadel käivitub Eesti muuseumikaart ehk muuseumide aastapilet ning on selge, et kõigi muuseumide toetus on siin väga oluline. Et kohe õiges suunas liikuma hakata, korraldati siinsele muuseumirahvale seminar, et koos ekspertidega Soomest ning Hollandist, kus kaardi kasutuskogemust on juba mitu aastat, arutleda selle käivitamise ja mõjude üle. Kohalviibijaid üllatasid Soome muuseumikaardi esindajad Kimmo

  • Tööstuses toimuvaid protsesse saab nüüdsest jälgida reaalajas
    on 05.12.2022

    Virumaa kolledži masinaehitus- ja energiatehnoloogia protsesside juhtimise ning telemaatika ja arukate süsteemide õppekavade õppejõud ja tudengid töötasid koostöös ettevõtetega välja treeningseadmed, mis võimaldavad tööstuses toimuvaid protsesse jälgida reaalajas. Loodi digitaalsed treeningseadmed Interdistsiplinaarse projekti raames loodi tööstusprotsesside modelleerimiseks ja jälgimiseks reaalajas töötavad digitaalsed treeningseadmed. Täiendavalt koostati kaks digitaalset õpiobjekti: masinaelementide ja ajami õpimudelid. Eri parameetreid sisestades

  • Vastutustundlik tarbijakäitumine ja ettevõtlus: kuidas tõsta teadlikkust inimkonna mõjust planeedile?
    on 03.12.2022

    TalTechi majandusteaduskond kutsub kõiki kõrg-, kutse- ja üldhariduskoolide õpetajaid ja õppejõudusid tasuta koolitusele „Vastutustundlik tarbijakäitumine ja ettevõtlus: kuidas tõsta teadlikkust inimkonna mõjust planeedile?“. 13. detsembril kl 10– 17.30 toimuv koolitus on suunatud eelkõige ettevõtlusõpetajatele, kuid oodatud on ka kõik teised, kes moel või teisel jätkusuutlikkuse ning vastutuse teemasid oma õppetöös käsitlevad.   TalTechi ärikorralduse instituudi

  • Lastekirjanduse keskuse uus teematund kutsub arutlema keeruliste teemade üle
    on 03.12.2022

    Eesti Lastekirjanduse Keskus pakub koolidele teematunde, mis sisaldavad mängulist ja loomingulist tegevust ning arendavad laste kuulamis-, lugemis-, eneseväljendus- ja suhtlemisoskust. Teematundide valik on mitmekesine ning midagi huvitavat leiavad siit nii lasteaiarühmad kui ka põhikooliklassid. Keskuse kõige uuem teematund on 1.–3. klassi õpilastele suunatud „Minu eriline sõber“, kus lastega arutletakse keeruliste ja eluliste küsimuste üle. Teematund