Arvamus

Reedel 13. märtsil avatakse Võrumaa muuseumis grupinäitus „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul”, mis toob kokku kolm põlvkonda moekunstnikke, kelle loomingus kujuneb rõivas ühenduspunktiks keha ja loodusmaastiku, füüsilise ruumi ja psüühilise paiga vahel. Näitus käsitleb moodi kui reljeefi — vormi, mis suhestub kehaga nagu maastik ja milles kohtuvad loodus, müüt ja isiklik kogemus. Näituse osalevad kunstnikud Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt, Liina Viira. Näituse kuraatorid on Marion Laev, Bianka Soe, kujundajad Erle Nemvalts ja Marion Laev. Lõuna-Eesti kuppelmaastik oma kumerate tõusude ja langustega on... The post Võrus avatakse kupplemaastikust inspireeritud moekunsti näitus  appeared first on Sirp.

Näituse „Galatea triumf“ avatuuril jäi mul hing kinni ja silmi täitsid pisarad. Kuigi Timo Toots demonstreeris parasjagu tehisintellekti juhitud robotmesilast, mis asus vahast inimaju augustama, ei olnud tegemist paanikahooga. See polnud ka ekstaas. Näitusesaale eraldavatest PVC-kardinatest ning videobokside vaipkattest lenduvate ühendite mõjul tabas mind allergiahoog – immuunsüsteemi häireseisund. Midagi väga kehalist selles justkui immateriaalsete jõudude triumfi kuulutavas keskkonnas. Ebamugavus ei olnud aga ainult füüsiline: dissonants aja, ruumi, oleva ja meenuva vahel nõudis tähelepanu. Näitusega tähistab Kumu oma XX sünnipäeva, viibates muuseumi eluloole läbi tehnoloogilise kunsti prisma. Niisugune fookus seab ootused üpris kõrgele, sest Kumu minevikust meenub nii suurejoonelisi kui ka süvitsi... The post Pisarad kaotatud kujutlusvõime ajastul appeared first on Sirp.

„Galatea triumf“ demonstreerib ulme, futurismi ning ennustamise ühist pealisülesannet, mille tõttu ka kõik kolm ühtmoodi ämbrisse astuvad. Sattudes juba etteaimatavalt esteetilise korduse ning retrohõngu lõksu, peab võtma – nagu iga tulevikukunstinäituse puhul – uue maailma vormiliste väljenduste suhtes positsiooni, mida anno Domini 2026 võib olla võimatu välja mõelda. Alapealkiri „Kunst tehisaru ajastul“ sobib naljaga pooleks tänapäeval kirjeldama iga teost kunstiajaloos. Näitus ise aga esindab kahte võimalikku suunda, kuidas mõelda kunsti tegemisest üha digitaalsemas pildimaailmas, kus domineerivad masina pildiloogika ning algoritmilised esteetilised valikud. On võimalik, et müstiline ning asünkroonne lähenemine (sukeldumine poolmaagilisse retroesteetikasse) on ainuõige valik, kui tahetakse säilitada optimism. Teiselt... The post Kui aru, siis tehis? appeared first on Sirp.

Eesti ajakirjanduses jääb sageli tehnoloogilise arenguga seonduv piisavalt sügavalt käsitlemata. Pärast ajakirjanik Taylor Lorenzi meediaharjumuste uurija Ian Alex Andersoniga tehtud intervjuu1 kuulamist on mul keeruline lugeda sõna „nutisõltuvus“. Teadlaste sõnul kasutatakse seda liiga palju ning vääralt: valdavalt on tegu hoopis harjumusega.2 Kelle puhul kehva, kelle puhul kobeda harjumusega. Sõna ja selle, mida ta tähistab, mõistmine on hädavajalik, et päriselt juurutada tervislikke harjumusi seoses nutitelefonide ja ühismeediaga. Paistab ju, et see on meie – vanemate, õpetajate, noorte jt – ühine eesmärk. Sõltuvusele viitamine häbimärgistab ka telefoni tervisliku kasutamise. Niisamuti on see andnud hagu ühismeedia keeldudele; muusuguste poliitiliste otsuste puhul raiskab ähmitsemine... The post Oled ajupesu ohver, kui toetad ühismeediakeeldu appeared first on Sirp.

Tänapäeval tuleb sageli omavahel suhelda inimestel, kes erinevad nahavärvi, kultuuri, seksuaalsuse või usundi poolest. Maailmas toimetulek sõltub nüüd sellest, kui suuteline on inimene „teisega“ kohanema, end „teise“ seltsis mugavalt tundma ja probleemideta koostööd tegema. Kohanemisvõimet võib pärssida hirm: mis on tundmatu, näib ühtlasi hirmutav. Ehkki islam on sügavalt juurdunud mitmetes maailmajagudes ning selle mõju Euroopa kultuuri­loo kujunemises arvestatav, selle järgijad seotud pöördeliste sündmustega maailmapoliitikas, ühes rände ja muude meid puudutavate fenomenidega, jääb Eestis islami mõistmist pidevalt vajaka. Selle järgijate suhtes valitsevad eelarvamused ja hirmud, kuigi siin on moslemitega juba sajandeid kõrvuti elatud. On suurepärane, kui ka eesti keeles saab lugeda... The post Ühetaolist homo islamicus’t pole olemas appeared first on Sirp.

„Valu, kaotus ja kurbus on kunstiteoste loomiseks paljulubav stardipositsioon. Kuid kas selline kompromiss on miski, millega looja – kes ju ometigi on samuti inimene – peaks leppima? Pärast kahte viimast aastat oleksin ma meeleldi valmis rebima puruks kõik lood, mis ma üldse kunagi kirjutanud olen, kui see aitaks meid tagasi praegusest vähem verisesse maailma.“ Nii kirjutas aastavahetuse paiku oma blogis Etgar Keret – tänapäeva üks loetumaid ja tõlgitumaid Iisraeli kirjanikke, kelle vahedat musta huumorit ja samal ajal õrna inimlikkust saame nautida ka eesti keeles („Kissingeri igatsedes“. Tõlkinud Margus Alver. Loomingu Raamatukogu 2019). Mõni kirjanik on justnagu majakas: nad on mind... The post Kirjanduse veritsev serv appeared first on Sirp.

Kestlikku siiret ehk Euroopa Liidu mõistes „õiglast üleminekut“ mõtestatakse enamasti kui majanduse vabastamist kasvuhoonegaaside heitmetest. Ometi on teadlased juba üle kümnendi rääkinud, et siire toob kaasa ühiskondlik-kultuurilise süvamuutuse nii elanike kui institutsioonide jaoks. Oskusliku juhtimise korral teisenevad ühiskonnaelu eri sfäärid rööbiti ja üksteist võimestades, oskamatu või puuduva juhtimise korral aga doominoefektina. Seetõttu kõneldakse teadusringkondades üha sagedamini mitmemõõtmelisest siirdest. Teemakohaste publikatsioonide hulk on viimastel aastatel mitmekordistunud.1 Euroopa Liidus on kestlikku siiret raamistav norm sotsiaalne õiglus, protsess on poliitiliselt koordineeritud ja ELi õiglase ülemineku fondi (ÕÜF) meetmete poolt ligi 20 miljardi euroga toetatud. Eestis on teadupärast ELi õiglase ülemineku piirkond Ida-Virumaa. Vaatamata... The post Õiglane üleminek kui tasakaal jaotusõigluse ja tunnustusõigluse vahel appeared first on Sirp.

Paremradikaalsuse leviku keskel võib hakata näima, et maailm ongi binaarne, on õige-vale, hea-halb ja nende kõrval ka ainult kaks sugu: mees-naine. Selline kitsalt dualistlik maailmavaade ei lase eritleda elu keerukust ja selle tahke. Siinkohal soovime bioloogilistele ja filosoofilis-psühholoogilistele uurimustele toetudes põgusalt näidata, kui keeruline ja mitmekihiline on muu hulgas soo küsimus. „Kes on inimene?“ „Elu keskmes on DNA ja see ei kanna endas mingit liigispetsiifilist eripära. Inimese genoom kattub ligikaudu 98% ulatuses šimpansi omaga ja umbes 35% ulatuses nartsissi genoomiga. Osa DNAst on rämps-DNA, kaasa kulgev kahjutu parasiit, mis ei väljendu fenotüübis. DNA tasandil ei ole võimalik eristada „autentseid” genoomseid... The post Kes on naine? Kes on mees? appeared first on Sirp.

Lavastus kõneleb Daugava jõesaarest nimega Zaķusala, kust 1970. aastatel sunniti elanikud lahkuma, et ehitada sinna Riia telemast ja -maja. Kogenematule silmale võib piklik saar jääda märkamatuks, aga seda leida pole keeruline: kui astuda bussijaamast jõe äärde, siis jääb saare läänepoolne tipp otse ette. Asula oli kunagi saare keskel, umbes seal, kust praegu suur sild üle läheb. Mullu novembris esimest korda rambivalgust näinud „Õunapuuõites jõe“ võiks liigitada kodulooliseks näitemänguks, kui seal poleks midagi enamat kui pelgalt ühe linnaosa lugu. Näidendi on kirjutanud Alvis Hermanisega kahasse Riia Uue teatri dramaturg Margarita Zieda. Osaliselt dokumentaalses lavastuses on kasutatud Zaķusala elanike mälestusi, töödeldud ja... The post Hermanis sõlmib laval kokku Läti Atlantise loo appeared first on Sirp.

Ei läinud nädalatki, kui pumppüssiga transsoolisi ja homoseksuaalseid lapsi maha nottima õhutanud Kris Kärneri eest viskus Postimehes tulepesale Martin Ehala, nähes koolitulistaja mentaliteediga tõpra sõnades „elutervet etno­tsentrismi“. Kuidas saab enesekirjelduse kohaseltki „nats nats“ kehastada kunagi lugupeetud filoloogile „elu­tervet etnotsentrismi“? Kas on avalikkuse silmis lugupidamise kaotus põhjustanud Ehala peas ka üleüldise semantilise kriisi? Kuidas saab lastetapmisega ähvardamises ühelgi mõeldaval moel näha eluterve etnose ilminguid? Lähiajaloost leidub seda sorti näiteid. Anders Behring Breivik viljeles elutervet etnotsentrismi üsna laialdaselt Utøya saarel 15 aastat tagasi. Breivik arvas ka, et lastetapmine tugevdab rahvust, mida immigrandid, vasakpoolsed, roosad, punased ja lillad kõik õõnestavad. Tegelik küsimus on,... The post „Eluterved etnotsentristid“ appeared first on Sirp.

156 minutit ja 31 kaadrit („Torino hobune“1), 432 minutit ja 172 kaadrit („Saatana tango“2). Vaatan aknast välja märtsikuu sombusesse taevasse ja ausalt öelda pole mul õrna aimu, kui mitu aastat, tundi ja veel vähem, kui mitu kaadrit see kõik veel kesta võib. Tarri nime mainides ei saa üle ega ümber teda saatvast aeglase filmi (ingl slow cinema) liikumisest. Edasi vaadates võiks küsida, miks sel märtsikuul Sõprusesse või Elektriteatrisse Béla Tarri kolme filmi „Hukatus“3, „Saatana tango“ ja „Torino hobune“ vaatama võiks minna? On sel üldse mõtet? Või on kõik mõttetu? Üht võin kohe öelda. Ehkki Tarr on üks omanäolisemaid ja suuremaid... The post Kuidas hakkama saada Béla Tarrist maha jäänud maailma(de)ga? appeared first on Sirp.

Alustan kurvast tõdemusest: Simone de Beauvoiri teoste tõlkeid eesti keelde on kriminaalselt vähe. Seetõttu on eriti rõõmustav, et üks neist vähestest on just „Väga kerge surm“ („Une mort très douce“, 1964). De Beauvoiri terav, kohati lausa halastamatu tähelepanu olmedetailidele põimub teoses sisekaemusega: autor mõtiskleb oma suhte üle emaga ja kirjeldab raame, kuhu ühiskond surus Françoise de Beauvoiri (neiupõlvenimega Brasseur). „Väga kerge surm“ ei ole biograafiline teos, kus ema elu rullitakse kronoloogiliselt lahti sünnist surmani (seda teeb näiteks Annie Ernaux teoses „Naine“, 1987), vaid sisaldab mälestusi ema viimsele hingetõmbele eelnenud nädalatest. Seigad Françoise’i minevikust on teksti toodud vaid selleks, et selgitada tema... The post Väga privilegeeritud surm appeared first on Sirp.

2. märtsil, Friedebert Tuglase 140. sünni­aastapäeval anti Underi ja Tuglase kirjandusinstituudi muuseumis üle Tuglase novelliauhinnad. Žürii tunnistas auhinna väärilisteks järgmised teosed: Silvia Urgas, „Eestimaa puit“ (Looming, nr 1) fs, „Stefan“ (Vikerkaar, nr 9) Žürii liige Piret Jaaks: „Silvia Urgase „Eestimaa puit“ kütkestab jõulise kujundiloomega, laiendab žanripiire ning pakub ühtaegu elutervelt humoorika ja vahedalt sotsiaalkriitilise läbilõike Eesti ühiskonnast.“ fsi „Stefani“ puhul, kus kujutatakse armastuse, nooruse ja subkultuuride näilikkust, toob Jaaks esile loo kaasahaaravuse, pingestatud õhustiku ja esteetilise puändi kui küpse novelli tunnused. Seejuures on „Stefan“ fsi novellidebüüt. Silvia Urgase „Eestimaa puit“ on autori teine novell. Auhinnale olid nomineeritud ka Kai Aareleiu „Teine“ (Looming, nr 5),... The post Novelliauhinna said Silvia Urgas ja fs appeared first on Sirp.

Mõni lasteraamat jutustab loo, mõni õpetab, mõni lohutab. Vahel satub kätte ka niisugune, et paneb kuulama, mida laps tunneb. „Salalaegas“ on üks neist raamatutest. Katrin Tõnissoni ja Ulla Saare koomiksiraamat „Salalaegas“ on raamat tunnetest, mis on liiga suured, et neid kohe mõista või taltsutada. See viib lugeja väikese poisi Atsi maailma, kus ka kõige tavalisemates olukordades annab endast märku miski nähtamatu, kuid väga mõjukas – Pusa. Atsi kõhus on salalaegas, kus elab olend, kes ärkab ellu siis, kui midagi juhtub. Ootamatus olukorras, kui Ats on pinges, hirmul või hoopis rõõmus, hakkab Pusa poisi tundeid võimendama. Ta nügib, tõukab, kisub ja tirib –... The post Kui tunded teevad liiga kõva häält appeared first on Sirp.

Maarja Kangrol on metsik pauer sees. Temas on sedasama terast mis Kaja Kallases, kes viis peaministrina pisikese Eesti maailmakaardile ja on saanud mõjukaimaks eestlaseks läbi aegade. Sedasama leppimatut sisu, mida näitas üles Kersti Kaljulaid presidendina häbiväärse ekreikke ajal, kompromissitust, mida üldiselt presidendilt ei eeldata – te võrrelge vaid teda praeguse vatise pehmiku, mahemuhedikust riigipeaga, kelle pärast peab tundma häbi. On hea, et kirjanike liidul on niisugune juht nagu Maarja Kangro, esimene naine selles ametis. Ainult sada kaks aastat asutamisest peale läks, et säärane ime juhtuks. Sada aastat ja natukene peale kulus selleks, et Looming saaks esimese naispeatoimetaja. Võimas konstellatsioon, pole midagi... The post Ajastu südametunnistus. Viimse vereni appeared first on Sirp.

Kui väikelapsega ringi liikuda, muutub kõik mänguväljakuks – tänav, mets, park, purskkaev, väljak ja äärekivi. Tore on vaadata vett vihmaveetorust voolamas poriloiku, mis muutub järveks, tammetõrude kollektsioon taskus meenutab mereröövlite varandust, kivid teisenevad lossideks, mudast saab kõige maitsvama šokolaadikoogi. Mäng pole pelgalt väikse inimese töö, nagu kunagi laulis Ivo Linna. Mäng on lapse õigus, ütleb ÜRO lapse õiguste konventsioon. Kuid ka mängul ja mängul on vahe. Uuringud rõhutavad, et laste mänguväljakud, lasteaedade ja koolide hoovid peaksid toetama mängulist vabadust, loovust ning toitma laste uudishimu. See arendab suhtlemisoskust, fantaasiat, kognitiivset võimekust. Vaba mäng ja õuemäng valmistavad ette kooliks, toetavad liikumist ja... The post Järved, lossid ja mereröövlite varandus appeared first on Sirp.

Sisenen Hobusepea galeriisse ja vaatan: jänes, jänes, jälle, jälle jänes, jänes. Jänes on näitusel kohal skulptuuridena, aga ka graafikalehtedel, tekstides – paitamas su pead –, ent jänesed on ka justkui raamistik kõigele muule, mida siin näha võib. Maria Izabella Lehtsaare näituse teosed tuletavad mulle meelde teksti lugemise kogemust. Ma tajun neid otsekui luulena, kus iga valitud sõna, pilt ja element on tähelepanelikult valitud täpne detail. Sest just detailide kaudu avaneb vaatajale see maailm, mida Lehtsaar näitusel loob. Küünelakk, äralõigatud küüneotsad, suur pehme oganui, pentsikud turvised, printsessi loss … ja jänesed. Ajaloolises plaanis on kväärkunstnikud muidugi tihtilugu kasutanud just kõikvõimalikke detaile, et... The post Las jänes vaikib minust appeared first on Sirp.

Küllap on lätlaste Riia Kunstiteater (Dailes teātris) eesti teatrisõbra teadvusse jõudnud peamiselt 2024. aasta kevadel esietendunud Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ mastaapse lavastuse kaudu, mille lavastusmeeskonnas annavad tooni eestlased: Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper, Jüri Nael ja Jakob Juhkam. Eesti publiku invasioon selle lavastuse etendustele on kasvanud niivõrd suureks, et nüüdsest on teater ingliskeelsetele subtiitritele lisanud koguni eestikeelsed. (Kas keegi kujutaks ette, et mõni Läti lavastaja tööle palganud Eesti teater hakkaks end vaevama lätikeelsete subtiitritega?) Tõsisemad teatrifriigid on Riia Kunstiteatris käinud vaatamas ka Poola teatri viimase aja ühe tähtsama ekspordiartikli Lukasz Twarkowski kaht lavastust, „Rot­khot“ ja „Oraaklit“, mille sisulise kapatsiteedi üle võib... The post Unenägu Säästu-Rahamaalt appeared first on Sirp.

Sel pühapäeval, 8. märtsil möödub sada aastat teatri- ja filmilavastaja Grigori Kromanovi sünnist. Kromanovi mäletatakse eelkõige kultusfilmi „Viimne reliikvia“ (1969) ja äsja Berliini filmifestivali alaprogrammis „Berlinale Classics“ linastunud ulmefilmi „Hukkunud Alpinisti hotell“ (1979) režissöörina, kuid vähem on räägitud sellest, et ta on loonud ka epohhi loova dokumentaalfilmi „Meie Artur“ (koos Mati Põldrega, 1968). Nõukogude perioodi prominentne Eesti filmiuurija Tatjana Elmanovitš on võrrelnud „Meie Arturi“ uuenduslikkust Andrei Tarkovski filmiga „Ivani lapsepõlv“, Otar Iosseliani filmiga „Elas kord laulurästas“ ja Vassili Šukšini filmiga „Punetab lodjapuu“.1 1968. aastat, mil valmis „Meie Artur“ (rahva seas armastatud lauljast Artur Rinnest), on tagantjärele hakatud nimetama dokumentaalfilmi kuldajaks.... The post Mees, kes ühendas žanreid. Grigori Kromanov 100 appeared first on Sirp.

Marslased hakkasid jälle paugutama. Lubasid, et teevad seda nii umbes neli-viis nädalat ja siis pühivad käed puhtaks, jättes edasise juba Iraani rahvaste hooleks. Tänulikud võiksid need mullade rõhumise alt pääsenud hulgad muidugi olla ja asuda vaguralt (seda pärast võimalikku kodusõda) üles ehitama armsat ja USA-sõbralikku ühiskonda, sest alternatiivi pole. Kui midagi valesti teha selles ülesehitustöös, järgneb uus täppislöök ning kui pole enam laevastikku või tuumarajatisi, siis küllap suurel maal mõne sihtmärgi pommitamiseks ikka leiab. Seal on ju ligi sada miljonit inimest ning paljudel võib terrorismipisik põues olla. Ja USA president ei ole mingi James Bond, kes peab iga kord endale... The post Mõrtsukate kevadpäevad appeared first on Sirp.

Mu liikumispuudega poeg oli umbes kümneaastane, kui oli sõbral külas. Poja diagnoos pole nii karm kui lavastuse Simonil, ent siiski eeldasin, et nad mängivad toas. Tagasiteel autos kuulsin, kuidas poeg oli õues üle aia roninud – poistekamba abiga – ja hoogsas sõjamängus oli ta määratud snaiprina teisi varitsema. Mängu käigus leiti sujuvalt sobivad ülesanded. Noorte esimesed enesessepõrnitsused. Getter Meresmaa lavastust vaadates meenus taas, et lastel ei ole normi, nemad õpivad alles maailma tundma ja mõistma just selles koosseisus, nagu nende teekonnale satub. Teekonnal leitakse ka lahendused. Kui laps küsib, miks sa niimoodi kõnnid või, nagu lavastuses, millal sa sured, siis... The post Lastel puudub norm appeared first on Sirp.

Läinud aastal pakkus mulle kõige suurema filmielamuse Mascha Schilinski teine mängufilm „Vaadates päikesesse“*, kus neli ajastut on ühendatud üheks unenäoliseks traumaanalüüsiks. Ühest küljest teema poolest saksalikult raskes, aga visuaalselt üsna eksperimentaalses filmis on maksimaalselt ära kasutatud mitmed aspektid, nagu helikujundus, montaaž ja kaameratöö, ning sulatatud käsikiri ja näitlejate rollilahendused kokku üheks hüpnootiliseks elamuseks. Film pole kergemate killast ja sel on ambitsioonikust rohkem, kui oleks osanud oodata. Tabasin Mascha Schilinski võrdle­misi ebamugaval ajal: ta oli nimelt olnud sunnitud neljakuuse imikuga Cannes’i tulema, sest „Vaadates päikesesse“ linastus põhivõistlusprogrammis. Film oli algusest peale paljude arvates üks favoriite ning võitis lõpuks ka žürii preemia... The post Kuidas mäletada läinud põlvede valu? appeared first on Sirp.

Mida kujutab endast brittide teatrikompanii Foreign Affairs ja kust tuli neil mõte tutvustada Eesti uut dramaturgiat? Foreign Affairs on keskendunud väiksemates keeltes kirjutatud näidendite tutvustamisele, arendamisele ja Ühendkuningriigis levitamisele. Selle aasta alguses võitis Foreign Affairs The Stage’i teatriauhindade jagamisel sealse kõige olulisema rahvusvahelise tegevuse auhinna – seda just tõlke­näitekirjanduse vahendamise eest. Loodetavasti kandub see meeldiv tähelepanu, mis Foreign Affairsile osaks sai, eriti säraval moel ka Eesti näitekirjandusele. Meie tutvus Foreign Affairsi eestvedaja Trine Garrettiga algas pisut vähem kui kahe aasta eest, kui veetsin koos kultuuriatašee Marika Goldmaniga nädala Londonis, et sealsete teatritegijatega paremini tuttavaks saada. Olen samalaadseid visiite teistegi kultuuri­atašeedega... The post Pealelend ‑ Liisi Aibel, Eesti Teatri Agentuuri juht appeared first on Sirp.

Südakuu lõpul, Vilniuse lühifilmide festivalil kuulen üht nalja: lätlased arvavad, et eestlased on aeglased, aga mida mõtlevad meist leedulased? – Leedulased ei mõtlegi meist. Aga mida mõtleb leedu lühifilmifestivalist eestlane? Olen Leedus koos kolleegi ja sõbra Johannes Lõhmusega tutvustamas meie suvist festivali „Valga Hot Shorts“ (VHS). Põhjamaade Jeruusalemm mõjub juba esimestel tundidel ohtliku paigana: kui oleme teel filmitööstuse teemalisele loengule, siis äärepealt lömastab meid uljas trollijuht. Tegelik pauk ilmub aga ootamatult belglasest filmikriitiku Michaël Van Remoortere loengul „Miks filmikriitika on poeesia?“, mis on Lacani tsitaatidest sedavõrd tiine, et väljun sealt intellektuaalselt ja eksistentsiaalselt lömastatuna. Toibudes mõtlen, et loengu pealkiri võinuks... The post Ohtlik Vilnius appeared first on Sirp.

Kui viimastel aastatel programmiliselt eeskätt metafüüsilist luulet avaldanud Triin Soomets on ette võtnud kirjutada kogu, mille peamine teema on lähisuhted ning nendest johtuv tihti just naiste vastu suunatud vägivald – peab asi ikka väga tõsine olema. Ja eks olegi. Alles see oli, kui sai avalikuks ja šokeeris ühiskonda prantslanna Gisèle Pelicot’ vägistamine rohkem kui 70 mehe poolt tema enda abikaasa korraldusel. Näis, et enam õudsemaks ei saa minna – sellest, kui „kogu küla“ vägistab, ei saa miski olla hullem. Aga tuleb välja, et saab. Õige naine Tuleb välja, et vägistada võib lausa kogu „globaalne küla“. Õigemini selle korrumpeerunud eliit. Kui nüüd hiljuti... The post „olen hull ex keegi ei usuks mind“ appeared first on Sirp.

Sõja mõju ei avaldu alati otsesõnu ega viivitamatult. Seda näeb tanklas õhuhäire ajal laste hirmunud silmis, kohtab mõtetes, et jalaproteesiga inimesed peavad kannatama pühkimata tänavate tõttu, et mõned neist ei saa minna varjendisse, sest lift ei tööta. Vahel on hirm vaadata mõnd FBs jagatud pilti, eriti kui see on mustvalge ja kui pildil on meesterahvas. Viimasel ajal ütleb selline pilt, et inimene on sõjas hukkunud või kaduma läinud. Vahel otsitakse sedasi neid, kes jäid Vene sõdurite kätte vangi. Enne kui postitan endast pilte – seda juhtub harva –, mõtlen, kas see ikka sobib. Sõjas ei või olla ilus. Pealinna jõudes... The post Ühtsust tunneme hädas appeared first on Sirp.

Ma olen väike rebane! Ärkan mererannal ja ei saa mitte millestki aru. Või on see hoopis vanaema heinamaa? Olen korra ka unes rebane olnud, jooksnud sealt põllult Veneetsiasse, mis õnneks ei olnud kaugel, kõigest võsa taga. Nüüd aga on kõik ilmsi ja mul on endiselt kõik hästi: olen konsooli ühendanud ekraaniga ja mängin „Tunic’ut“, Andrew Shouldice’i disainitud seikluslikku videomängu. Rebane olen mängult, ja mäng on raske, aga üliarmas. Ajan end tagakäppadele, tipin ringi, otsin läbi- ja ligipääse, leian oksakese, millega end igasugu kollide eest kaitsta. „Tunic“ mängib kindlal disainitraditsioonil, „Zelda“ troopidel ja nunnufaktoril, aga siin on ka palju põnevaid filosoofilisi, sealhulgas keelefilosoofilisi tasandeid. Sa oled tõesti loom täiesti võõras märgisüsteemis: edenemine sõltub uudishimust,... The post Loom võõras märgisüsteemis  appeared first on Sirp.

Meid seob armastus ruumi vastu. Räägime reaalsustajust ja kujutlustest, loovusest ja uurimistööst. Siinne vestlus on üdini loov: oleme vabastanud end ruumi­lahenduste pragmaatilisest poolest, et ruumi märgata ja sellega suhestuda nii visuaalselt kui ka seda sõnastades. Kuidas siis peegelduvad Jan Kausi ja Sirja-Liisa Eelma otsingud ja püüdlused pealispinnal ja sügavustes? Arutelu ruumikogemuste, -tähenduste ja -tõlgenduste teemal leidis aset kunstnike liidu kohvihommikul jaanuari lõpus. Miks peab ruumist rääkima? Miks on ruum oluline? Sirja-Liisa Eelma: Kui vaatan oma loomingule tagasi, siis üsna pikka aega on minu tegevuses ruum olnud väga oluline piiritleja või tähistaja maaliteosele, mis sinna ruumi asetub või mis seal ruumis sünnib.... The post Armastus. Ruum. Ruumist. Ruumina appeared first on Sirp.

Ruum on piiratud ressurss. Maad ei saa juurde võtta, kui sa just Hollandis ei ela, ning iga otsus, mis puudutab ehitamist, maakasutust või tee rajamist mõjutab nii loodust, majandust kui ka elukvaliteeti. Riiklikul tasandil väärtustatakse ja väärindatakse aina enam just seda ruumi, mis on juba olemas. Liigutakse tiheasustuse kompaktsema arengu suunas. Just nii käsitleb maad ja ruumi näiteks peagi avalikustatav üleriigiline planeering. Planeerimisega püütakse luua läbimõeldud tervik, ennetada konflikte ja säästa ka maksumaksja raha. Planeerimine aitab vältida olukordi, kus hoonestus kerkib ilma toimimiseks vajaliku taristuta. Sellised on näiteks 2000. aastate alguse nn buumiaegsed põllu­arendused Tallinna lähivaldades. Vältida saab ka loodusväärtuste... The post Ruum poliitika meelevallas appeared first on Sirp.

Keelpillikvartett M4GNET andis 24. veebruaril kontserdi Mustamäe Maarja Magdaleena kirikus. See on pühitsetud alles 2. juunil 2024 ning ilmselt seetõttu pole ma selle rõõmustavasse keskkonda varem sattunud. Kiriku sisekujundus on heledates toonides, akustika valminud tippakustiku Linda Madaliku valvsa kõrva all – publik kogeb meeldivat atmosfääri. Interjööri ilmestavad värviline klaassein, altari ette riputatud vaipkate paistab olevat inspireeritud eesti rahvusmustritest ja kristlikest motiividest. Keelpillikvarteti M4GNET tegevus on pakkunud mulle huvi viimase aasta jooksul. Tegu on suhteliselt uue kvartetiga, mis tegutseb 2021. aastast, ning selle koosseisus mängivad Robert Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits-Reimal (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello). Muusikud on... The post Isikupärased omailmad õnnestunud esituses appeared first on Sirp.