Võrumaa ajaloo lühiülevaade

Kirjeldus – Võrumaa mõiste

Sissejuhatuseks

(See uurimus ei ole valmis, kõik täieneb ajas, info siin lehel on põhimõttel nagu on, me ei võta vastutust ebatäpsete andmete suhtes, küll kutsume üles, faktivigadest ja puudu olevast materjalist meile lahkesti teada andma, võta meiega lihtsalt kontakti, aitäh!)

Võrumaa

Võrumaa koosneb tänapäeval Võru linnast (maakonnaalinn) ning Antsla vald (sh vallasisene Antsla linn), Võru vallast, Rõuge vallast, Setomaa vallast.

Ajalooline Vana-Võromaa on endisaegne Võru maakond (saksa keeles Kreis Werro), mis moodustati 1783. aastal kaheksast ajalooliselt võrukeelse rahvastikuga kihelkonnast – Karula, Hargla, Urvaste, Rõuge, Kanepi, Põlva, Räpina ja Vastseliina. Tervikliku haldusüksusena püsis see 1920. aastani.

Tänapäeval asub kaheksa kihelkonnaga piiritletud võru keele- ja kultuuriruum Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakondades. Eristamaks ajaloolist kultuuriruumi kaasaegsest Võru maakonnast, on kasutusele võetud mõisted ajalooline Võrumaa ja Vana-Võromaa.

Vana-Võromaa hõlmab ligikaudu 4200 km2. Tänapäeval elab Vana-Võromaa kaheksas kihelkonnas 58 000 inimest, kellest enamus on kohalike juurtega. (Wikipedia)

 

 

Võrumaa eelajalugu

Võrumaa ala Muinasajal

Võrumaa asustuse hälliks on Võhandu jõe kaldad. Esimesed asulakohad Võrumaal olid Kääpal (Kääpas elati kolmanda aastatuhande esimesel poolel eKr ehk umbes 5000 aastat tagasi), Villal ja Tamula järve kaldal, (Kiviajal III-II at. eKr)

Tamula I Kiviaja hilisneoliitiline asulakoht

Foto: Võrumaa Sõprade Selts

Tamula I Kiviaja hilisneoliitiline asulakoht asub Roosisaare poolsaarel ning on dateeritud III aastatuhande teise poolde – II aastatuhande algusesse eKr. Asula on rajatud turbapinnasele, mis on taganud luust ja sarvest leidude hea säilimise. Siit on leitud palju väikeste kalade luid, mis viitab võrgupüügile. Merevaigust leide on siin rohkem, kui on saadud ühestki teisest Eesti asulakohast. Seitset merevaigust ripatsit sisaldas ka siit välja kaevatud Eesti vanim peitleid, kuhu kuulusid veel kümmekond hammasripatsit, lihvitud luuteravik ja kriipsukestega ilustatud luust pistoda. Rohkesti on leitud luuplaadikestest valmistatud ripatseid – loomade, lindude ja inimeste kujukesi. Viimased on eriti haruldased ja seni ainsad Eestis. Tamula äärest on leitud Eesti vanimad savist kedrad, mis viitavad linade ketramisele. Asulakohast on leitud ka suur 24 luustikuga kalmistu. Surnud on asulakohas maetud kahel viisil: selili väljasirutatuna ja külili konksus põlvedega, mis viitab venekirveskultuuri mõjutustele. Viimast kinnitab ka üsna suur hulk nöörkeraamika leide. Hea ülevaate Tamula asulakoha leidudest saab Võrumaa Kultuurikoja arheoloogia ekspositsioonis.

Tamula I kiviaja asulakoha avastas juhuslikult 1938. aastal kui kohalik Võru fotograaf Ida Kepnik, kes oma kaotatut sõrmust kaldaäärsest veest otsides leidis ürgveise sarve ja teisi esmeid. See asjaolu äratas tema tähelepanu ja ta hakkas sihikindlalt leide välja korjama, kogudes kokku mitmesuguseid luid ja asju paar suurt kastitäit, Eduard Terna talu kohalt, Roosisaare kaldalt.Sellest teatas ta Arheoloogia-instituudi dr. Richard Indrekole, Hr. Usin.  Samal aastal tegi Richard Indreko seal ka väiksed proovikaevamised ja 1942. (Lahti kaevati 28 m2 suurune maaala ning leiti üle 300 leiu, asula jäänuseid ja kiviaegseid matuseid, asula arvati olevat 3500 aasta vanune)

 

 

 

1 – inimese kuju luust;

2 – kivikirves;

3 – õng luust;

4 – kivist küüstalv;

5 – faalanksist karbike;

6 – merivaigust helm;

7 – nooleots tulekivist;

8 – savinõu  katkend (ääre osa);

9 – põdra hammas (kantud amuletina);

10 – ornamentidega kaunistatud ahinguvars.

 

 

 

 

 

Inimkujulised ripatsid. Luust inimkujulised ripatsid Tamula asulakohalt (Ajaloo Instituut, AI 3932:155, 3960:300, 4118:575, 849, 945, 1922).

Merevaikripatsid Tamula asulakohalt (Ajaloo Instituut, AI 3932:197, 3960:255, 265, 266, 4118:426, 848, 1739, 1741, 1743, 1744, 2196).

ning 1943. aastal toimusid asulakohal tema juhtimisel juba suuremad väljakaevamised, mil leiti üle 100 leiu. Leidude hulgas in rohkesti mitmesuguseid luuesemeid, keraamikat esines väga vähe. Säilinud oli peamiset luust naaskleid ja teisi esemeid. Luuleidude kõrval esineb rohkesti savi-kiltkivist riistu, mis on huvitav selle tõttu, et seda kivimit Eestis ei leidu, arvati, et need on toodud meile lähimast leiukohast Aunuse aladelt, mistõttu võib arvata, et need on toodud valmisriistadena, sest kohapeal kivipuru ei leitud, mis oleks nende valmistamisel alles jäänud.

1946. aastal jätkas kaevamisi professor Harri Moora ja aastatel 1955, 56 (53 leidu) ,

1958.a. leiti Võhandu jõe süvendamise ja sillatööde käigus tarva sarved koos kolju osadega (need asuvad Võrumaa Kultuurikoja  kogus) , keraamikat ja mitmeid teisi esemeid. Asula täpne koht tehti kindlaks 1959.a. suvel Ajalood Instituudi ja Valga Rajoonidevahelise Koduloomuuseumi ühisekspositsiooni poolt. Radioaktiivse süsniku meetodid kasutades määrati Tamula asulakoha vanuseks u. 4500 aastat, asula tekkis III a.t. II poolel e.Kr.

1961 (1154 leidu),

1968 Lembit Jaanits,

1988-89 kaevati kiviaja asulakohta arheoloog Lembit Jaanitsa juhtimisel.

Tamula II keskmise kiviaja-noorema rauaaja asulakoht

Asulakoha avastasid 12. mail 2000. aastal Arvis Kiristaja, Mauri Kiudsoo ja Peeter Kattai olles teel Meremäe Savipäevadele ja inspekteerisid Roosisaare muistiseid. Leiti käsitsi ja kedrakeraamikat, tulekivi. Asulakohta on uuritud 2001. aastal väikesemahulistel proovipäästekaevamistel Mirja Otsa juhtimisel ühtekokku 24 m² ulatuses.

2001.a. kaevamiste käigus leiti 286 kivist ja 443 sarvest ja luust ning 47 merevaigust eset, 763 savinõukildu ja 6 set puust või puukoorest.

2001. aasta päästekaevamiste ajal avastati peale kiviaja ka hilisrauaaegsele asustusele viitavaid jälgi. Leitud hoburaudsõlg võis kuuluda muinasaja lõppu 12.–13. sajandisse. Enamiku leidudest moodustasidki hilisrauaaegsed leiud: tuleraud ning käsi- ja kedrakeraamika. Varasemasse asustuskihti võiksid kuuluda tulekivi- ning kvartsesemed. Kolmel juhul on tegemist kaheharjaliste tulekivilaastudega. Nende puhul on põhjust oletada mesoliitilist päritolu, seda enam, et kiviaegset keraamikat ei leitud. Osa tulekivist oli võõrapärane, osa halvema kvaliteediga Eesti tulekivi, mida kohapeal ei tohiks leiduda.

Muinasaegsed leiud praeguse Võru linna alalt

1973. aasta kevadel leiti Karja tänava Koreli oja poolsest otsast kanalisatsioonikraavi kaevamisel naise kolju koos luust mesoliitilise (umbes  7000-6000 eKr)  Kunda kultuuri jäätuuraotsaga, mida saab näha igaüks Võrumaa Kultuurikojas. Ei saa olla päris kindel, et jäätuur koljuleiuga kokku kuulub ja seda dateerib, kui juhul kui see nii on siis on tegemist Eesti alalt leitud vanima naisekoljuga. Tollal oli siinse soo asemel suurem järv, mis hõlmas praeguse Tamula ja Vagula järve koos neid ümbritsevate madalamate aladega.

Asustusest tulevasel Võrumaa alal muinasajal

Keskmise rauaaja lõpuperioodil jõudsid soome-ugri asustusaladele slaavi hõimud. Hakkas kujunema huvitav etniline grupp – setud. Setud on eestlased, kelle materiaalse ja vaimse kultuuri kujunemises on täheldatud tugevaid slaavi mõjusid.

Keskmisel ja nooremal rauaajal (I at II pool – II at algus) kujunesid välja muistsed kihelkonnad ja nende liidud – maakonnad. Kagu-Eestis asus muistne Ugandi maakond, mille kihelkondlik jaotus ei ole teada.

Võrumaa asustus muinasajal on jätkuvalt ebaselge, tihedam inimasustus lõppes arvatavasti ära üsna pea Otepääst kagu pool ning Tartu–Pihva teel Liiva kõrtsi (teeristi) juures ehk praeguse Postitee alguses. On oletatud, et Põlva ümbrus kuulus Valgatabalve nime all Ugandi muinasmaakonna koosseisu. On arvatud sedagi, et hilisem Hargla kihelkonna ümbrus kuulus hoopis latgalitele, nagu ka suur osa Karula kihelkonna aladest.

Kaardi allikas :Wikipedia

Tulevase Võrumaa alad Keskajal 500-1500

Rõuge (Rauge)

Rõuge linnamägi paikneb Ööbikuoru ja Liinjärve vahelisel kõrgendikul. Tegemist on tüüpilise viikingiaja (800–1050) neemiklinnusega, mida kasutati kuni 11. sajandini. Arheoloogilised väljakaevamised tõendavad, et linnus on kuus korda maha põlenud ja jälle üles ehitatud. Tänapäeval on linnuse rajatistest veel aimatavad ainult linnuse otsavallid nende ees asetsevate kraavidega. Rõuge linnuses võis elada kolm või neli peret. Kaevamistel tulid linnuse õuel nähtavale kolme või nelja elamu savipõranda jäänused, mis paiknesid vööndina linnuse põhjaküljel. Elamud ise olid nelinurksed puuehitised, mille pikkus oli 4–5 m ja laius 3–4 m. Ühe hoone nurgas oli kividest kolle või algeline ahi. Ühe linnuse õuelt leitud kividest laotud tuleaseme peal ja ümber oli liiv eriti tugevasti põlenud. Sealt leitud savitiiglite ning kivist valamisvormide tükid kinnitavad, et valmistati ehteid. Tolle aja linnustele on iseloomulik, et nende kõrval paiknes asulakoht. Rõuges võis olla asula juba enne linnuse rajamist. Keskmise rauaaja inimesed elatusid Kagu-Eestis peamiselt alepõllundusest ning kasvatasid karja. 

Kirumpää piiskoplinnus

Kirumpää piiskopilinnus asus praegusest Võru linnast põhja pool väikesel künkal Võhandu jõe käärus. Ruudukujulise põhiplaaniga 42×45 m kastelli ruumid asuvad kolmes tiivas ümber pikliku siseruumi. Vanim osa on paksude müüridega 14×10 m suurune majalinnus, mis jäi hilisema kavatise kirdenurka. Ehitistevaba neljanda küljega piirnes väike trapetsikujuline eeshoov. Linnusesse pääses eeshoovi kaudu läbi väravahoone läänemüüris. Põhjatiivas paiknes arvatavalt suurem saal, vanimas majalinnuses kabel. Linnuse ida- ja lõunatiivas olid väiksemad ruumid. Edelanurgas paiknes hilisemal ajal ümar suurtükitorn, kirde- ja kagunurkades väiksemad 4-tahulised kaitsetornid. Lääneküljes paikneva eeslinnuse värava ees oli väheldane 5-nurkne bastion. Linnuse müürid olid tahumata maakividest ja tellistest. Koos keldritega oli linnus tõenäoliselt 3-korruseline.

1226.a.  valmis Kirumpää linnus. (Jürgen Helms hinnagul Burgenlexikon für Alt-Livland). Linnuse ehitas väidetavalt Tartu esimene piiskop Hermann. (SN)

1322.a. on esimesed kirjalikud teated linnuse kohta, mil Leedu suurvürst Gediminas seda rüüstas. Linnust on korduvalt rünnatud, purustatud ja taas üles ehitatud.

1376.a. on mainitud isegi raadi (ad senatum in Kirjempe). Mistõttu oletatakse, et Kirumpääle võisid kuuluda isegi linnaõigused.

22.07.1410.a. kroonikas on märgitud kohanimeks Kirimpe.

1417.a. sõlmiti Kirumpää linnuses rahu ordu ja Pihkva-Irbioska vahel.

1470.a. kujunes Kirumpääst ringmüüri ning eesõuega laagerkastell. Linnuse edelanurgale püstitati võimas suurtükitorn. Linnuse ümber kujunenud kaupmeeste ja käsitööliste alev oli omataoliste hulgas pindalalt üks suuremaid.

1480-1481.a. osaleb linnus (Kirgimpe) sõjas Pihkvaga.

1490.a. ehitatakse varasem tornlinnus ümber laagerkastelli (Lagerkastell) likkuseks, millest varaseim oli suurtükitorn.

18.09.1502.a. peatus Saksa Ordu Liivimaa meister Wolter von Plettenberg Kirumpää linnuse juures, kes oli 13.09, Smolino järve ääres raske lahingu Vene vägedega pidanud.

1534.a. mainitakse linnust nimega dieserhalven Kyrgenpae, Kyrempae.

1557.a. mainitakse Kyrempae kihelkonda.

1558-1561.a. sai Kirumpää kõvasti kannatada Liivi sõja hakul, mil lahkuvad ordu- ja piiskopiväed linnuse süütasid, kohanimedena on märgitud kui А Керепѣю, оу Керепии, Керепеть, Керепетцкого.

1579. a. põletasid linnuse poolakad.

1582.a. läheb kogu Liivimaa Poolale ja moodustatakse omaette linnusepiirkond Kirrumpäh, hiljem starostkond.

1600-1601.a. sõjas Rootsiga vallutavad Rootslased ajutiselt linnuse.

1602.a. talvel vallutas Poola suurhetman Zaimovsky linnuse tormijooksuga.

1607.a. vallutas ja rüüstas linnuse Rootsi ooberst Jesper Krus.

1627.a. Hagenmeisteri sõnul taastati linnus taas, kuid kindlasti pidi see hävitatud olema  Karl V Gustavi ajal. Linnust mainitakse kui Kyrrenpoe.

1638.a. maarevisjonis mainitakse linnust nimega Kirrenpeh, kus asuvad läheduses linnusepiirkond (Kirrenpehche Gebiet) ja kõrtsi.

1656-1658. a.  hävis linnus lõplikult järjekordse Vene-Rootsi sõja ajal.

1661.a. Kärde rahuga sai Rootsi Kirumpää linnuse tagasi.

1682.a. linnuse plaanil mille tegi Christoph Heinrich von Purrgold on näha, lossi müürid, on näha maha kukkunud torni kus olid aknad ja näha on ka palju katkisi telliseid. Plaanil on on kujutatud peaaegu neljakandiline kompleks, mille edelanurgas on lai ümmargune nurgatorn, mille külge on kinnitatud läänes väike väliskindluse sein. 

1690.a.  on Kirumpää linnust kirjeldatud juba ahervaremena, kust ümbruskonna mõisnikud murdsid oma uusehituste ja talupojad oma ahjude tarvis telliskive.

07-10.1701.a. oli Kirumpää Rootsi välivägede ülemjuhataja ooberst W.A. Schlippenbachi peakorteriks ja välivägede laagripaigaks.

07.1702.a. pöördus Vene vägede ülemjuhataja B. P. Šeremetjev Tartu alla ja sealt Kirumpää linnuse juurde.

1704.a. vallutasid Vene väed Tartu, Kirumpää ala langes Vene võimu alla ning linnus kaotas lõplikult oma sõjalise tähtsuse.

1730. a. ehitati Põhjasõjas hävinud Rõuge kiriku asemele uus, mis oli praegusest madalam võlvideta hoone, ilma koori ja käärkambrita, kuid võimsa neljakandilise torniga. Kirik sai 1854. a. oma oreli (eelmine oli 1836.a. renditud) ja R.v. Mühleni altaripildi “Kristus ristil”. 1860. a. tehti kirikuhoonele põhjalik remont. Kõrgendati seinu ja kirik kaeti peegelvõlviga. Remonte on tehtud hiljemgi, olulisim ja põhjalikem 1924.

1757.a. on kohta nimetatuid kui Kirjenpah ja märgitud Põlva kiriku perosnaliraamatusse, kuigi oli juba Võrumõisa osa.

1772.a.  valmis Vastseliinas vana puukiriku asemele uus kirk, millel barokk-kiivriga torn. 1901 lisati hoonele arh. R.Pohlmanni projekti järgi historitsistlik ristlööv, polügonaalne koor ja käärkamber. 1911. a sai kirik uue oreli, mille valmistajaks olid vennad Kriisad. See on vendade Kriisade esimene, 24 registriga kontsertorel (renoveeriti aastatel 2002-2004). 1922. aastal sai kirik uue altari ja altarimaali (arvatavasti Tartu kunstnik Krüger) Naised Jeesuse haual. Kirikus on 860 istekohta.

1784.a. kui asutati linnuse lähedale Võru linn, kasutati lossivaremete kivi linna majade ehitusmaterjaliks.

1832.a. leiti Kirumpää ligidalt Woo (Võhandu) jõest 40 münti, mis läksid Sachsendahli mündi kollektsiooni. (Zeitschrift für Numismatik 1926)

1852.a. puhastati lossihoov kivisillutiseni ja leiud toodi Eesti Teadlaste Seltsi muusuemi Tartus.

1930.a. tegi esimesed ehitusalased uuringud Tartu Ülikooli konstiajaloo professeot Armin Tuulse.

1939–1940.a. istutati linnuse juurde pärnad.

2005.a. aastal tegi Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk, linnuse sisehoovis 4 m2 suuruse kaevandi, et teada saada, kas siin oli muinasvõrulaste suurem asula või koguni kindlustatud tugipunkt, vastuseid siiski ei selgunud. Leiti küll 1500 aastast Tallinna killing ja importkeraamika keskaegne rauast nooleots. Kaevandi allotsas otse loodusliku alusmulla peal olevatest puidujäänustest tehti söeproov, mis andis tulemuseks 1183-1273 pKr. Kuna samast kihist tuli välja ka importkeraamikat, siis viitab see pigem keskaja algusele.

2021.a. Praeguseks on varemetest järel pelgalt vähesed müürisäilmed ümbrust on korrastatud, võsast ja puudest.

Foto: Võrumaa Sõprade Selts

Vastseliina Piiskoplinnus (Neuhausen)

Vastseliina piiskopilinnus asub vana Riia-Pihkva kaubatee ääres Piusa jõe kõrgel kaldal, kohas, kus Meeksi oja Piusasse suubub, olles kolmest küljest piiratud veetõkkega. Vastseliina (sks Neuhausen) linnust hakati ehitama Tartu piiskopkonna piirikindlusena 1342. aastal, vastukaaluna teisel pool piiri kerkinud Irboska linnusele. Algselt ehitati välja tornlinnus, hiljemalt 1370. aastail on seda laiendatud laagerkastelliks – ristkülikukujuliseks ringmüüri ja siseõuega linnuseks. Ligikaudsete mõõtmetega 40 x 70 m hõlmas see enamiku künkast. Tulirelvade ajastu saabudes kõrgendati linnusemüüre ning rajati osalt tänini säilinud võimsad hoburauakujulised suurtükitornid linnuse kirde- ja kagunurka ning danskerilaadne torn linnuse põhjaküljele. Linnust ümbritses kitsas, künka äärt mööda kulgev eeslinnus suure ümartorniga lõunanurgas, mis nüüdseks on täielikult hävinud. Vastseliina linnuse rikkalik dekoor on ainulaadne: eri värvi kivid, sõõrpetikud ja nišid ei ole siinses kindlusarhitektuuris just tavalised. Suured müüri laotud ristikujutised näitasid igale idast saabuvale rändajale, et ta on jõudnud õhtumaisele ehk roomakatoliku usuga maale.
Tornlinnuse esimene korrus kujundati piiskopkonnale omaselt lossikabelina, kuhu paigutati imettegev reliikvia Püha Rist.

25.03.1342. Maarja kuulutamise päeval alustati Liivi ordumeister Burchard von Dreilebeni  käsuga Vastseliina linnuse ehitamist, Tartu piiskopkonda piirikindlustusena.  Siis pühitseti linnus neitsi Maarjale ja linnust hakati kutsuma tema auks Frouwenborchiks või Frauenburgiks. Alles hiljem hakkas linnuse nimena esinema Novum castrum ehk Neuhausen (‘uus linnus’), mis võib-olla tuli kasutusele, eristamaks Vastseliinat vanemast Kirumpää piiskopilinnusest. Siit ka maakeelne Vastseliina (‘uus linnus’) ja venelaste Novõi gorodok (‘uus linnus’).

30.01.1354.a. kuulutas Paavst Innocentius VI igale Püha Risti hoidva kabeli külastajale 40-päevase patukustutuse, mistõttu õhtumaise maailma idapiiril asuv Vastseliina lossikabel muutus vägagi käidavaks palverännupaigaks.

1379. a. rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline laagerkastell ja linnus ümbritseti kaitseõuega. 15. sajandi lõpul ehitati kirdetorn. 16. sajandi alguses ehitati danskrilaadne põhjatorn. Kagunurk sai ainulaadse dekooriga ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega zwinger. Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani. Vastseliina linnus oli omanäoline oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ning ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal.

15.06.1558. a. Üks Liivi sõja esimesi avalööke  oli Vastseliina vallutamine. Vene väed jõudsid Vastseliina, kuid nende esimene katse linnust vallutada löödi vasturünnakuga tagasi.

01.07.1558.a. Järgnes venelaste uus rünnak ja piiramine koos linnuse tulistamise ning osalise purustamisega, misjärel linnus alistus. Venelaste kätte jäi Vastseliina 1582. aastani, mil see Jam Zapolski vaherahuga Poolale loovutati.

1625. a. langes Vastseliina rootslaste kätte. Kõik need sõjad purustasid linnust tugevalt.

21.07.1656. a. vallutasid Vastseliina taas venelased – rootslased olid vahepeal purustatud piirilinnuse taas korda teinud.

1658. a. Vallisaare vaherahu ja 1661. aasta Kärde rahu tõid Piusa kaldale Rootsi kuninga alamad tagasi. Sel korral viimaseks pooleks sajandiks.

1661. a. sõlmitud Kärde rahulepinguga anti linnus rootslastele jälle tagasi. Põhjalikult ning seekord lõplikult purustati linnus 1702. aastal Põhjasõjas. Toona hävis ka linnuse külje all juba keskajal paiknenud väike alev.

1702. a. Põhjasõja ajal muutus Vastseliina linnus varemeteks. Kätte oli jõudnud suurtükkide ja bastionide ajastu, kus Vastseliinal puudusid väljavaated.

Lõppeb Vastseliina Piiskoplinnuse ajalugu…..

Jätkub Võrumaa eelajalugu….

1210.a. kuulusid tulevase Võrumaa alad Ugandi maakonda.

1224‒1558.a. kuulusid tulevase Võrumaa alad Tartu piiskopkonda.

1310.a. on Antsla nime mainitud seoses Antsla (Anzen) Vasallinnusega.

Karula kirikukihekond

1392.a. pärinevad kõige varaseimad kirjalikud teated, mida seostatakse Karula kirikuga, mil paavst Bonifacius IX tegi korralduse määrata preester Fredericus Cagheneri Tartu piiskopkonna Carwele kihelkonnakirikusse, kus varem töötanud Martinus Schaak oli just surnud. Kas algsest kirikuhoonest on midagi ka tänapäevani säilinud, ei ole võimalik öelda, sest kirikus ega selle ümber ei ole arheoloogilisi kaevamisi tehtud. Kunstiajaloolane Kaur Alttoa on võrrelnud Karula kiriku arhitektuurilisi elemente teiste sarnaste sakraalehitistega ning määratlenud hoone algseks ehitamisajaks 15. sajandi teise poole, võttes arvesse nii põhiplaani, löövide proportsioone kui ka müürilao sarnasust teadaolevate 15. sajandi kirikutega; kaalukeeleks kiriku ehitusaja määramisel oli lääneportaali ümarkaarne vorm ja lääneseina ilmestav väike viilutorn.

Kirikut mainiti esmakordselt 1532. aastal. Aastal 1624 kirik põles ja hävisid ka selle võlvid. Kirik taastati 17. sajandil, ent aastal 1701 kirik põletati. See oli aastani 1720 varemeis ja taastati 1729. aastaks. Aastatel 1835–1836 remonditi kirikut põhjalikult. Rekonstrueerimisel 19. sajandil ehitati uued puulaed, kooriruumi idaosa eraldati vaheseinaga ja sinna kujundati käärkamber sissepääsuga idaseinas (idaaken on kinni müüritud). Portaalid ja aknad said uusgooti kujunduse, millega kõrvuti kasutati ka klassitsistlikke stiilielemente. Hiljem lisati puidust haritorn. 1944.a. põles kirik maha. Hoonest on säilinud hetkel ainult välisseinad, mälestise seisundit peetakse avariiliseks.

Kiriku kõrvale ehitati 1990. aastatel uus kirik, mida nimetatakse samuti Karula Maarja kirikuks (sai valmis 1997). Kirikut kasutab Karula kogudus.

Urvaste kirikukihelkond

1413.a. pärinevad esimesed teated Urvaste kirikust, esmamainimise ajast on teada, et pühakojas jagati indulgentsi ja see oli niisiis üks keskaegseid palverännukirikuid. Urvaste kirik on saanud tugevasti kannatada Liivi ja Rootsi-Poola sõjas ning Põhjasõjas. 1558–1620 oli kirik varemeis, seejärel pühakoda taastati. 1582. aasta Tartu staarosti inventarinimestiku järgi on Urvaste kirikul kuus kabelit. Arvatavasti asusid keskaegsed kabelid Linnamäel Majala külas Lõõdla järve põhjapoolsel kaldal Halli talu maal, praeguse nimega Kabelimägi ehk Kirikuase, Sõmerpalus Kalmetimäel ehk Papimäel, Issanda Au kabel Kärgula mõisa lähedal, Ristija Johannese kabel Vana-Antslas Rimmi külas Ivaski talu maadel Ristimäel, Antsla lähedal Villalinna Kalmumäel ja Käsprel Soe kõrtsi lähedal.

Esimene luterlik õpetaja Urvastes oli Jacob Schoman (täpne teenistusaeg pole teada, Jacob Schoman oli Urvaste õpetaja enne 1628. aastat). 1627. aastal põles kirik maha, 1630. aastal on pühakoda veel varemeis. Kirik küll taastati, kuid 1683. aasta visitatsiooni ajal on hoone jälle kehvas olukorras, katus ja torn on mädanenud. Pastor Mattihias Lithander (teenistusaeg 1660–1706) rajas 1688. aastal Urvastesse esimese köstrikooli. 1988. aastal avati Urvaste kooli 300. juubeliks kiriku juures mälestuskivi.

Aastatel 1641–1656 teenis Urvaste kogudust tuntud kirjamees ja vaimulik Johann Gutslaff. J. Gutslaff tõlkis heebrea keelest lõunaeesti keelde osa Vanast Testamendist ja koostas lõunaeesti keele grammatika. Urvaste kirikusse on J. Gutslaffile kui koguduse nimekamale pastorile paigaldatud mälestustahvel. Tema ametisoleku ajal käigus olnud armulauapeeker oli kirikus kasutusel 2004. aastani.

17. sajandi lõpu ja 18. sajandi alguse katku ja Põhjasõja aeg olid kirikule ja kogudusele rasked. 1730. aastal olid kirikumüürid veel osaliselt lagunenud, kuid kirik sai samal aastal uue kella ja pingid.

1732–1750 oli Urvaste pastor Johann Christian Quandt. J. C. Quandti ajal algas 1736. aastal Urvastes ulatuslik vennastekoguduse liikumine, tekkis arvukalt palveringe. Urvastesse ehitati esimene palvemaja. Kirikulisi oli nii arvukalt, et jumalateenistusi tuli hakata pidama lageda taeva all. Kiriku seisukord oli endiselt vilets, 1743. aastal on märgitud, et vihmavesi tilkus armulauakarikasse. Jumalateenistusi peeti seetõttu pastori majas. Katus parandati 1747. aastal. 1787. aastal sai kirik välgutabamuse ja süttis põlema. Kirikus põlesid ära kõik puitosad, orel ja torn. Kirik taastati, kuid lühema torniga, ülesehituseni peeti teenistusi palvemajas. Kiriku ümberehituse ajal 1889. aastal oli pastor Carl Gustav Stein (1867–1902), kes muu hulgas istutas kiriku ümbrusse puid ja püsililli, lasi rajada surnuaia taha teerajad ja paigutada pingid.

1410.a. on esmakordselt mainitud kui Uexküllide läänilinnust, kus asus ka Antsla mõis. 17. sajandi lõpus eraldus mõisast Uue-Antsla mõis, misjärel Antsla mõisa hakati kutsuma Vana-Antsla mõisaks. Mõisa peahoone valmis 18. sajandi keskpaigas. Hiljem on seda laiendatud. Hiljem oli mõisasüda põllutöökooli, Antsla Sovhoostehnikumi ja Vana-Antsla Põllutöökooli valduses. Praegu on mõisa peahoone (härrastemaja) tühi. Mõisasüdant ümbritseb Vana-Antsla park, mis on võetud kultuurimälestisena kaitse alla. Mõisast lääneloodesse linnulennult umbes 0,8km kaugusele jääb mõisa.

16 SAJAND

1542.a. on esmakordselt mainitud Viitina mõisat (Kosse). Alates 16. sajandi lõpust kuni 1782. aastani kuulus mõis von Vietinghoffidele, kust tuleneb ka mõisa eestikeelne nimi. Hiljem on mõis kuulunud nii von Kruedeneridele, von Jürgensonnidele, von Igelströmidele, von Richteritele kui ka Samson von Himmelstjernadele. 1896. aastal valminud peahoone on kahekorruseline historitsistlik kiviehitis, mille esimene korrus on krohvitud, teine korrus aga puhta vuugiga tellisladu. Kolme akna laiune keskrisaliit on fassaadil kergelt eenduv, seda ilmestab järsukaldeline viil. Põhikorpusele lisandub vasakul mahukas tiibosa, mis on kujundatud peahoonega samas stiilis. Enne 1919. aasta võõrandamist oli mõis Arthur von Wulfi omanduses.

1544.a. on mainud , et Sõmerpalu vasallinnus kuulus koos Kärgulaga Tartu piiskopkonna foogtile Georg von Kursellile. Viimane pärandas Sõmerpalu ja Kärgula oma pojale Heinrichile. Liivi sõjas linnus hävis. 1610.a. on mainitud vanades ürikutes Sõmerpalu mõisa, kus selle omanikuks sai Tallinna kodanik ja kaupmees Hans Ohm (1597–1664), kellele Rootsi kuningas Gustav II Adolf andis 1631. aastal Sõmerpalu mõisa Liivimaa (Antsla kihelkonnas) ja Pruuna mõisa Eestimaal. Hans Oom oli Urvaste koguduse üks agaramaid liikmeid ja kirikueestseisja ning 1640. aastal ehitas ta Võhandu jõele tammi ja viljaveski. 1644. aastal avaldas Urvaste pastor Johann Gutslaff, Hans Ohmi kulul raamatu „Lühike teade ja õpetus vääralt pühaks peetud Võhandu jõest Liivimaal“, raamatu Eestis teadaolevalt ainueksemplari säilitatakse Tallinna Linnaarhiivis. Hans Ohm müüs 1652. aastal mõisa Diedrich Müllerile (Müller). Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta mõisate võõrandamist oli Friedrich von Möller.

Tulevase Võrumaa alad  – Vene keisririigi võimu all. – 1558-1582

1558‒82.a.  (Vene-Liivimaa sõja ajal) kuulus Võrumaa ala Vene riiki.

Tulevase Võrumaa alad – Poola võimu all 1582-1625

1582‒98.a.  Poola-Leedu riigi Tartu presidentkonda ja 1598‒1625 vojevoodkonda: Vastseliina ja Kirumpää staarostkonda ning osa Tartu staarostkonda.

1597.a. on esmakordselt mainitud Rogosi (Rogosinsky)  mõisat, mil piirkonna omanikuks (1603-1625) sai Poolast pärit Stanisław Rogosinsky,  kes ehitas ilmselt soodsa asendi tõttu endise linnuse või keskaegse asula kohale puidust kaitseehitise.

Rootsi kuningas Gustav Adolf II läänistas 1629. aastal Rogosi ja Pindi mõisa Berliini Gümnaasiumi rektorile magister Clas Hermann Liebsdorffile, kes oli 1595. aastal saanud keiser Rudolf II-lt aadlitiitli. Clas Hermannilt päris mõisad tema poeg fiskaalkomissar Joachim von Liebsdorff. Liebsdorffide kätte jäi mõis üle 130 aastaks. 1701. aastal toimusid Rõuge kihelkonnas Põhjasõja lahingud. 13. septembril toimunud Rõuge lahingut on nimetatud ka Rogosi lahinguks (soome keeles Rogosinskin taistelu), kus Rootsi võidetud lahingus hukkus teiste hulgas Kurisoo ja Imastu mõisniku poeg, ratsameister, vabahärra Henrik Johan Rehbinder (~1670–1701). 1744 abiellus leitnant Joachim von Liebsdorffi (surnud 1744) ja Anna Louise Jacobine von Glasenappi (surnud 1724) tütar Renata von Liebsdorff (1721–1807) Gustav Berend von Glasenappiga (surnud 1775). 12. augustil 1776 omandas mõisa pärimise teel nende poeg, vene major Christer Johann von Glasenapp ja mõis jäi Glasenappidega seotuks kuni riigistamiseni 1919. aastal. 1816. aastal lahutas Otto Reinhold von Glasenapp Ruusmäe mõisast Luutsniku karjamõisa (saksa keeles Lutznik) ja 1860. aastal pärandas selle iseseisva rüütlimõisana poeg Nikolaile.Glasenappide poolt rajati omapärase arhitektuuriga suletud siseõuega mõisakompleks. Von Glasenappidelt võõrandatud mõisahoonesse kolis 1934. aastal kool, mis tegutses 2020 aastani.  Alates 1990-test aastatest on mõisat mitmes järgus restaureeritud. Uue välimuse on saanud kastelli tiibhooned ning 1999 taastati ka väravatorni historitsistlik tornikiiver. Alates 2021. aastast haldab mõisa Haanja valla sihtasutus. Mõisas asuvad Ruusmäe rahvamaja ja raamatukogu, külaliskorter ja Haanja Kooli üks lasteaiarühm.

17 SAJAND

Tulevase Võrumaa alad – Rootsi võimu ajal 1625-1700

1625.a. alates kuulus Võrumaa ala Rootsi võimu ajal, mis oli Tartu maakonna koosseisus.

 

1636.a. moodustati Räpina kiheldkond, Põlva ja Võnnu kiheldkondade äärealadest. Kihelkond hõlmas tollel ajal Võrumaal ligikaudu nüüdse Räpina valla (Meeksi, Räpina ja Veriora) ja Räpina linna.

1686.a. trükiti esimene terviklik uus testament (vastne testament) lõunaeestikeelsena, mis oli küll väga sarnane Võru keelele, kuid Võrumaa polnud veel siis loodud ja nii puudus ka selline termin nagu võru keel.

1688.a. loodi Vana-Nursi mõis (Alt-Nursie) mil ta eraldati Rõuge mõisast. 18. sajandil kuulus mõis von Freymannidele, alates 1861. aastast aga von Herzbergidele. Alates 1892. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni oli mõis Oskar von Wahli omanduses. Von Hezbergide omandusajal 1860-tel aastatel ehitati mõisa esinduslik neorenessanss-stiilis peahoone.Hoone on osalt ühe-, osalt aga kahekorruseline. Välisfassaadid on kaunistatud arvukate pilastrite ja kolmnurkfrontoonidega. Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid. Teise maailmasõja järgselt oli mõisakompleks nõukogude raketibaasi käsutuses. Peale nõukogude raketiabasi välja kolimist on olnud pikalt tühi,  1990-ndatel on üle elanud põlengu, samuti on hävinud hulk kõrvalhooneid mis hiljem lammutati. Mõisakompleksi vahetusse lähedusse on püstitatud mitmeid uusi ehitisi. Kaasajal on mõisakompleks taastamisel, loodetavasti tuleb hoonesse midagi huvitavat.

1694.a. asutati Hargla kihelkond Urvaste ja Koivaliina kohelkonna äärealadest. Kihelkonnas paiknes 8 mõisat – 1 kirikumõis ning 6 rüütlimõisast peamõisat koos 1 kõrvalmõisaga. Lisaks veel 9 karjamõisat. Hargla kirikumõis (Pastorat Harjel), Koikküla (Adsel-Koiküll, Koiküll) rüütlimõis, Laanemetsa (Lannemetz) rüütlimõis, Mõniste (Menzen) rüütlimõis, Saru (Saara) rüütlimõis, Taheva (Taiwola) rüütlimõis, Tidriküla (Didriküll), Taheva kõrvalmõis, Vastse-Roosa (Neu-Rosenhof) rüütlimõis. Hargla kihelkond on tänapäeval (2021)  jaotunud umbes pooleks Võru ja Valga maakonna vahel. Kihelkonna Valgamaa osa moodustab Valga valla.

18 SAJAND

Tulevase Võrumaa alad – Vene keisririigi ajal – 1704….

1700–1721.a. Põhjasõja käigus läks Võrumaa käigus Moskva tsaaririigi võimu alla juba 1704. aastal ja kuulus Võrumaa ala Tartu maakonda.

1729.a. on märgitud kooli allikates, et asutati Nursi kooli.  Kuid ajalooallikates leiab selle alles kuus aastat hiljem, 1736 . aasta 15 . jaanuaril , mil koolivisitatsiooni protokolli on kantud järgmised read : „ Nursis peab juba kuus aastat kooli üleval asessor von Freyman . Praegu on seal 12 last . Koolmeistri nimi on Michel , pidavat hästi laulma ja lugema , samuti veidi küsitlemisega õpetama .” Kuna õppetöö talurahvakoolides algas enamasti pärast loomade karjatamise lõppu hilissügisel , saame arvutuslikult kooli tegevuse algusaastaks 1729 .

Vastse-Nursi kooli 276 aastase tegevuse esimese sajandi kohta on kirjalikke andmeid säilinud väga vähe . Midagi ei ole teada esimese kooli asukohast . Kuna aga 1765 . aastal jagas mõisaomanik von Freyman Nursi mõisa kaheks , Vana-Nursiks ja Vastse-Nursiks, siis on Rõuges 1766 . aastal korraldatud visitatsiooni andmetest näha , et lahutatud on ka Nursi kool : ära on märgitud eraldi nii Vastse-Nursi kui ka Vana-Nursi kool . Vastse-Nursi mõisakoolis jagas 26 lapsele teadmisi koolmeister Jakob Ignatius , Vana-Nursis oli aga 28 koolilast koolmeister Tinno Juhani hoole all . 1819 . aasta talurahvaseaduse järgi läks talurahvakoolide ülalpidamine mõisalt täielikult valla kogukonnale — mõisakoolidest said vallakoolid . Sealtmaalt on arhiivides säilinud kooli kohta ka rohkem kirjalikku materjali . 1811 . aastast kuni Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni õpetas Vastse-Nursi koolis 30 õpetajat .

15.09.1730.a. valmis praegune Rõuge kirik. 1930.a. sai kirik uue oreli, mille ehitasid Vennad Kriisad Haanjast ja mis maksis 1. miljon 200 tuhat senti.

1734‒35.a.  asutati Räpina paberimanufaktuur.

1734.a.  eraldati Krootuse (Kõlleste) mõisast Musti e Vastse-Kõlleste ja Karaski mõis. Neist esimene läks Friedrich von Rotkirchi valdusse, Krootuse (Kõlleste) ja Karaski omanikuks sai Adolf von Rotkirch. Viimane müüs 1742. a Krootuse ja Karaski Friedrich von Sta-ckelbergile. 1768. a olid mõlemad mõisad tema minia Eleonora Charlotta von Stackelbergi (snd Freytag von Loringhoven) valduses. Temalt päris mõisa poeg Georg Gotthard. 1823. a pantis Friedrich von Stackelberg mõisad Paul Andreas Lüttenile, kes omakorda pantis need 1836. a Aleksander Golejewskyle. 1843. a sai viimane mõisate pärusomanikuks. 1847. a ostis mõisad Carl Gustav von Wahl, kes pantis need 1852. a Lydie Dorothea von Broeckerile. 1855. a sai viimane mõisate pärusomanikuks. 1857. a läksid mõisad tema poja Victor von Broeckeri valdusse. 1859. a müüs viimane Karaski ja Vastse-Kõlleste mõisa Friedrich von Möllerile. 1867. a ühendati Vastse-Kõlleste ja Karaski mõis Karaski mõisaks. 1887. a müüs Alexander von Möller Karaski ja Varbuse mõisa Harald von Samson-Himmelstjernale, kes oli ka mõisa viimane võõrandamiseelne omanik.

1841.a. toimusid Urvastes rahutused.

1744.a. eraldati Väimela mõisa karjamõisast Varbuse mõis omaette mõisaks, mil kinkis keisrinna Jelizaveta Väimela, Joosu, Varbuse, Võru ja Tilsi mõisa krahv Bestužev-Rjuminile, kes müüs 1749. a valdused Charlotte Amalie von Müllerile (snd Schilling) ja tema kolmele tütrele, kes jagasid mõisad omavahel. Väimela ja Varbuse jäid Ch. A. von Mülleri omandusse. 1757. a müüs ta mõisad oma väimehele Gotthard Johann von Müllerile. Viimane müüs need 1759. a Carl Gustav von Schulmannile. 1791. a pantis tema poeg Berend Johann Varbuse mõisa oma vennale Wilhelm Magnusele ja see omakorda Helene von Stackelbergile. 1811. a sai viimane mõisa pärusomanikuks. Temalt pärandus mõis 1817. a Helene von Rennenkampffile, kes pantis mõisa Reinhold Daniel von Schulmannile. 1821. a sai omanikuks Magnus Gustav von Ferseni lesk Louise (snd Uexküll). 1824. a müüsid tema pärijad mõisa Conrad Siegmund von Braschile, kes pantis selle kohe Anna von Gordoffskyle. 1832. a omandas mõisa Wilhelm von Rehekampff, kes müüs 1845. a mõisa Alexander von Ditmarile. Tema järeltulijad müüsid selle 1859. a Paul Arthur von Siversile, kes omakorda müüs selle 1882. a Möllerile. 1887. a müüs Alexander von Möller Varbuse ja Karaski mõisa Harald von Samson-Himmelstjernale, kes oli ka mõisa viimane võõrandamiseelne omanik. Mõisahoone hävis 1981. a tulekahjus.

AMETLIK VÕRUMAA LOOMINE

1783.a. loodi Võru kreis (saksa keeles Werrosche Kreis; vene keeles Верроский уезд) mis oli Venemaa keisririigi Liivimaa kubermangu haldusüksus. Kreis ehk maakond piirnes põhjas Riia asehaldurkonna / Liivimaa kubermangu Tartu kreisi, idas Pihkva kubermangu Pihkva maakonna ning edelas ja lõunas Valga kreisiga.

Võru kreis loodi 1780. aastatel Riia asehaldurkonna Tartu kreisi lõunapoolsetest aladest, maakonnakeskus ja kreisilinn (1784) Võru linn aga asutati endise riigimõisa asemele.

Võru kreis hõlmas enamiku tolleaegsest Põlvamaast, välja arvatud viimase põhjaosas asuvad Saverna, Maaritsa, Vastse-Kuuste ja Ahja ümbruskonnad, Võru kreisi ehk Võrumaa lääneosa hõlmas ka Hargla, Karula ja Kaagjärve ümbruse. 1780. aastatel väljakujunenud kreisipiiridesse jäi Võrumaa kuni Esimese maailmasõjani. Eesti iseseisvudes ja 1920. aastate haldusreformides siirdusid Võrumaa läänepoolsed alad tollal loodud Valga maakonna koosseisu. (Wikipedia)

Liivimaa kubermanguVõru kreis. Ludwig August Mellin, “Atlas von Liefland, oder von den beyden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief- und Ehstland, und der Provinz Oesel”. 1798Kaardi allikas :Wikipedia

1784.a. oli Räpinas, Karulas ja mujal talurahva vastuhakke.

1785.a. valmis tänapäevane Räpina kirik.

21.08.1784.a. välja antud dekreedi kohaselt asutati Võru linn, mil Riia asehaldurkonna kindralkuberner George Browne andis nõusoleku allkirjaga dekreedi linna asukoha ja nime määramise kohta. –>LOE VÕRU LINNA KOHTA PIKEMALT SIIT <–

Algselt kuulus kreisi kaheksa kihelkonda, kus räägitakse ka praegu võru keelt: Hargla, Kanepi, Karula, Põlva, Rõuge, Räpina, Urvaste ja Vastseliina kihelkond.

 

Kaardi allikas: https://wi.ee/et/muuseumid/vana-voromaa-vana-vorumaa-voromaa-vorumaa-ajalugu-voromaa-ajalugu-ajalooline-vorumaa/

1796.a. alates kuulus Võrumaa Tartu-Võru kaksimaakonda.

19 SAJAND.

01.03.1806. a. hakkasid kolm meest Vana-Võromaalt (Põlva pastor Gustav  Aadolph Oldekop (1755-1838) (maetud Põlva kalimistule), Kanepi pastor Johann  Philipp von Roth (13.11.1754-13.05.1818) (maetud Kanepi kalmistule) ja Võru koolide inspektor Carl August von Roth) välja andma Eesti esimest ajalehte Tarto maa rahva Näddali-Leht. Leht oli Tartu murrakus, mis sisaldab väga palju Võrukeelseid sõnu. Keisri otsusega keelati juba sama 1806. aasta lõpus eestikeelse ajalehe edasine trükkimine ning kõik eksemplarid hävitati. Kokku jõuti avaldada 39 numbrit. Hävitustöö oli nii põhjalik, et pikka aega ei leitud Eestist ühtki numbrit «Tarto maa rahwa Näddali-Lehte». Alles 1995. aastal leidis ajaloolane Tõnu Tannberg Peterburi ajalooarhiivist kümme nädalalehe originaalnumbrit (1, 2, 4, 5, 14, 23, 24, 25, 32, 33) ja ainult seetõttu teame täna, kuidas see leht välja näeb.  Igaüks saab tutvuda ajalehe digikoopiaga siit: http://www.digar.ee/id/nlib-digar:280680

1812.a. ehitati Suure-Munamäe otsa esimene vaatetorn sõdurite poolt Vene ohvitseride juhtimisel.

1845‒48.a.  siirdus 11% praeguse Võrumaa aladel elanikest õigeusku.

1848.a. püstitati Vana-Roosas esimene puitkirik, mille asemel ehitati 1893.a praegune kivikirik.

1851.a. algas Talude päriseksostmine (Kanepis) , mis toimus põhiliselt 1860.‒80. aastail. Rahvuslikust liikumisest võeti elavalt osa ainult Kanepi kihelkonnas.

1860.a.  rändas palju talupoegi Venemaale õnne otsima.

1863.a. peetakse Varstu koolihariduse algaastaks, mil valmis Krigulis esimene koolimaja. 1869. aastal rajati selle asemele Miku Algkool. Algul oli kool 3-klassiline, aastast 1940 6-klassiline. Sõja-aastatel hariduse andmine ajutiselt katkes. Uuesti alustati1. oktoobril 1944, mil kooli nimeks sai Miku 7-klassiline kool. Alates 1954. aasta 1. septembrist muudeti kool Varstu Keskkooliks.  Arvude vallas jätkates ilmneb huvitav fakt. Õppeaastal 1947/48 oli Miku 7-klassilise kooli õpilaste arv 213. Sama oli see Varstu Keskkoolis 10. septseisuga õppeaastal 2003/04. Järgnevate aastate maksimaalsed arvud on olnud vastavalt 199 ja 186.

11. 04.1880 sündis Jaan Räppo, kes oli Eesti pedagoog ja kultuuritegeane. Oma õpingutega jõudis Räppo Sammuka algkoolist ja Võru linnakoolist Peterburi ülikooli, kus lõpetas ajaloo-keeleteaduskonna idamaa keelte ja Hiina filosoofia erialal. Jaan Räppo oli oma hariduse tõttu väga rändava eluviisiga, elades nii Sri Lankal kui ka Hiinas.1910. aastal asus Räppo elama Poola, kus abiellus Lõuna-Ukrainast pärit Anfissa Hromõhhiga. Pärast ukrainlasega abiellumist tegutses Räppo Ukrainas, kus ta 1958. aastal suri. Jaan Räppo on tuntud ka laulusõnade autorina. Tema kuulsamaks teoseks peetakse lugu “Katõ ilma veere pääl”, mis on tuntud kui seto hümn. 1897  “Haani miis` vidi lubjakivve…” oli lendelehel avaldatud lugu mis saanud lühemaks ja rahvalikuks looks, mõningatel andetel, kirjutatakse, et see pole siiski Räpo looming.

1888.a. seoses Politseireformiga sai Võrumaa taas omaette Kreisiks.

1889.a.  avati Valga‒Pihkva raudtee, mis elavdas Võru linna kaubandust, Võru raudteejaama ümber hakkas tekkima asustus.

1893.a. valmis Vana-Roosa (Rõuge kihelkond) uus kivikirik arhitekt Reinhold Guleke projekti järgi .

20 SAJAND

1905.a.  toimus Võrumaal (Antslas, Vastseliinas, Toolamaal) põllutööliste rahutusi, vähemalt 9 vallas moodustati revolutsioonikomitee, Moostes oli kokkupõrge sõjaväega.

1912.a. asutati Juba mõis (Quellenhof) mil ta eraldati naabruses olevast Vana-Nursi mõisast. Mõis on erinevatel aegadel kuulunud nii von Freymannide kui ka von Mölleritele. Historitsistlik mõisasüda oli välja ehitatud väga miniatuurse, kuid stiilsena. 1858. aastal valminud peahoone on viilkatusega puhta vuugiga lihtne tellisehitis. Enne 1919. aasta võõrandamist oli mõis Vana-Nursi mõisniku Oskar von Wahli omanduses. Mõisa peahoone säilinud meie päevini pea algkujul. Alles on ka mitmeid kõrvalhooneid.

1913.a. valmis lühifim Vaatepilte Võrumaalt. Võtteid alustati 1913. aasta varakevadel, nagu viitab aastaajale kohane maastik: kõikjal laiub suurvesi ja puud pole veel täies lehes. Tegemist on vaatepiltidega kõige otsesemas tähenduses: mõne üksiku erandiga puudub filmitud kaadrites pea täielikult inimene oma argises tegevuses. Puuduvad ka kariloomad ja juhuslikud koerad, kes Pääsukese filmides ikka siin-seal ajuti vilksatavad. Kaadrit hingestab kevadine Haanjamaa loodus ja vaatajale tajutav vändaga ringiaetava filmikaamera lõtkumine. Alguskaadrites on äratuntav Vällamägi, misjärel libiseb kaamera üle Haanjale iseloomulike hoonegruppide. Üllatuslikult palju on ekraanil vett, olgu selleks siis Munamäe toona 12-meetri kõrgusest vaatetornist tabatud sopiline Vaskna järv või vaikse Võhandu salapärane vooglemine maastikul. Näeme Vastseliina ordulossi suursuguseid varemeid. Filmi keskosas on üks natuke kontekstiväline plaan Räpina kirikust ja teisal kündjamees hobusega kulgemas üle kevadise põllu. Vaatepildi lõpuosas tabab panoraami jälgiv objektiiv ühe verstaposti tähisega 8/58.

Vaatepilte Võrumaalt // Pictures of Võru County (1913)

 

10.11.1917-24.02.1918.a.  kehtis Võrumaal enamlaste võim.

Võrumaa – Eesti Vabariigi ajal – 1918 …

Vabadussõja ajal oli Võrumaa 8. XII 1918 ‒ 1. II 1919 Punaarmee okupeeritud, märtsist maini 1919 käisid Ida-Võrumaal ägedad kaitselahingud.

1920. aastal, kui Valga linn arvati Eesti koosseisu ja Eesti aladel moodustati uus Valga maakond, 1921 liideti osa Karula ja Hargla kihelkonnast Valga maakonnaga. Seoses Petseri maakonna loomisega 1922 aatsal liideti Võru Maakonnaga Luhamaa nulk, mis oli ajalooliselt setode asula. 1925. aastal viidi osa Räpina kihelkonnast (Meekis vald) Tartumaa alla.

Kaardi allikas :Wikipedia

Antsla sai 1920 aleviks ja 1938 linnaks. 1920‒38 oli alev ka Võõpsu. 1939‒45 oli Võrumaal 26 (1939. aastani 44) valda.

01.12.1924.a. toimunud Eesti  Riigipöörde katse käigus hukkus üks neljast Sõjakooli kadettidest August Udras, kui kommunistid üritasid vallutada Tondi kasarmuid Tallinnas.  August Udras oli sündinud Lasva vallas, ta on maetud Vastseliina kalmistule.

1925. a. alustas Suure-Munamäe kõrgustikule Võru maavalitsus metsade peavalitsuse abiga uue torni ehitamist. Uus torn oli 17 meetrit kõrge ja see ehitati valmis 3 kuuga. Seekord hoolitseti ka torni ümbruse eest: jalakäijate jaoks loodi teed, mets puhastati ja torni ette asetati pingid. Vaatetorn avati pidulikult 19. juulil 1925, kuid peagi oli selge, et puidust torn jääb endiselt liiga madalaks.

1926.a. alustati Petseri Lõunalaagri ehitamist. Eesti sõjaväe kasutatud harjutuskompleks, mis asus Petseri lähedal; nüüdisaegse haldusjaotuse järgi Setomaa vallas Voropi ja Rääptsova külas, Saatse-Matsuri tee ääres. Lõunalaagrile vastandus Põhjalaager, mis asus umbes 20 km eemal Värskas. Laagrit hakati ehitama 1926. Lõunalaagris paiknes ca 25 sõjaväelise otstarbega hoonet (barakid, laod, ohvitseride elumajad, tall, voorikuur, kasiino, söögisaal jms). Nõukogude aja alguses enamus hooneid lagunesid või põletati. Laagri ajaloo tutvustamiseks on sinna muu hulgas rajatud Lõunalaagri matkarada, 2 km pikkusel rajal on 14 infopunkti, mis tutvustavad Petseri Lõunalaagri ajalugu.

1927-1932.a. ehitati Eesti Vabariigi Kaitseväe Petseri Põhjalaager (Värskas)  kindral Nikolai Reegi eestvõttel. 45 miljonit senti maksva laagri jaoks saadi riigieelarvest ainult 5 miljonit. Materjal saadi oma metsast, töötas laualõikus, oli tislerikoda, mis valmistas aknaid-uksi. Töölisteks olid sõdurid ise, juhtisid palgatud meistrid. Igal aastal ehitati midagi juurde.
Aastaks 1930 olid valmis kasarmud sõduritele, staabihoone, elamud ohvitseride perekondadele, laagriülemale ja komandandile, pagaritöökoda, pood, 500-kohaline kasiino ja söökla ning muud abihooned. Järve vastaskaldale ehitati kasarmud suurtükiväelastele, tallid ja puutöökoda, kus muu hulgas ka sõjaväelastele suuski valmistati. Värska laagris teenisid jala-, ratsa- ja suurtükiväelased üle Eesti. Sõdurpoiste, sõja- ja reisilaevade, praamide tulek kevadel tõi kaasa elevuse ning kohalikele teenimisvõimaluse, inimeste arv Värskas mitmekordistus. Siin toimusid ratsaväe-ohvitseride kahekuulised kursused, reservohvitseride täienduskoolitused jne. 1941. aastal põhjalaager likvideeriti. Enamik ohvitsere arreteeriti Petseris 1941. aastal ning saadeti NSVL vangilaagritesse. Paljud ohvitserid surid või lasti maha. Põhjalaagri likvideerimisel lammutati paljud hoonedki. Petseri põhjalaagri endisele lipuväljakule on ehitatud laululava ja spordiplatsile Seto Talumuuseum.  Muinsuskaitseamet tahab militaarmälestisena võtta kaitse alla Värskas asuva Petseri Põhjalaagri barakid. Plaani vastu seisab Põhjalaagri omanik, Värska Vesi, kelle huviks oli saada taas enda omandisse Värska Originaali puurkaev number üks, mis asus Põhjalaagri territooriumil.

 

Võrumaa vapp on Eestis asuva Võru maakonna vapp. Võrumaa vapp kinnitati Riigivanem Konstantin Pätsi otsusega 5. veebruaril 1937. Vapp registreeriti käesoleval ajal 12. detsembril 1996.

Sinisel kilbil kuldne rõngas ja kaheteraline vasakult kaldu allapoole pööratud kuldse käepidemega hõbedane mõõk.

 

Allikas: Wikipedia

 

1938.a. valmis Urvaste koolimaja Võrumaal.

01. 04.1939. a. moodustati 1939. aasta vallareformiga Võrumaal seniste valdade (Aleksandri vald, Kahkva vald, Karilatsi vald, Kiuma vald, Koiola vald, Krabi vald, Kärgula vald, Laitsna-Rogosi vald, Loosi vald, Nursi vald, Peri vald, Pindi vald, Põlgaste vald, Saru vald, Timo vald, Toolamaa vald, Tsooru vald, Vaabina vald, Vana-Antsla vald, Vana-Roosa vald, Vastse-Antsla vald, Viitina vald) asemel uued vallad: Antsla vald, Haanja vald, Kanepi vald , Kasaritsa vald, Kooraste vald, Kõlleste vald, Laheda vald, Lasva vald, Leevi vald, Lepistu vald, Linnamäe vald, Misso vald, Mooste vald, Mõniste vald, Orava vald, Põlva vald, Ruusmäe vald, Räpina vald, Rõuge vald, Sõmerpalu vald, Urvaste vald, Valgjärve vald, Varstu vald, Vastseliina vald, Veriora vald, Võru vald.

1939.a. valmis Suurele-Munamäele raudbetoonist torn. Uus vaatetorn oli 25,7 meetrit kõrge. Torni ehitamiseks kulus 36 000 tellist, 120 m³ põllukive, 265 m³ kruusa, 75 m³ kohapeal valmistatud tulekivi, 80 tonni tsementi ja 110 m³ vett, mis tuli transportida mäele. Ehitustöid juhendas Võru maavalitsuse insener Mägi. 1969. aastal ehitas torni omanik Võru Kreutzwaldi muuseum torni ülaosale täiendava korruse ja muutis ülemistel korrustel trepikoja ehitust. Lisandi insenerid olid Toomas Rein ja Veljo Kaasik. Torn oli nüüd 29,1 meetrit kõrge. Vaade 346,7 meetri kõrguselt on 50 km raadiuses.

1940.a. valmis Filmistuudio Eesti Kultuurfilm poolt lühifilm “Vaatepilte Võrumaalt” Vaatefilm Võrumaast, noorkotkaste salk matkamas, loodusvaated: Taevaskoja, Võru, Verijärve, Kütioru, Haanja, Rõuge vaated, vähipüük, savinõude ja vokkide valmistamine, viljalõikus, Munamäe vaatetorn. Vladimir Parvel (operaator), J. Jaik (stsenarist)

Matkapilte Võrumaalt (1940) Koloreeritud

Allikas: Youtube

 

Saksa okupatsioon 1941

07.‒09.07.1941 oli Võrumaal  Saksa okupatsiooni aeg.

Saksa okupatsioon 1944

12.‒17. 08.1944. oli Võrumaal  Saksa okupatsiooni aeg.

Eesti NSV – 1950–1989 – Võru rajoon

Võru rajoon oli haldusüksus Eesti NSV-s aastatel 1950–1989.

1945.a.  sai Räpina aleviks. 1945 arvati Võrumaasse Petserimaast Eestile jäänud, valdavalt setu rahvastikuga osa (Meremäe, Mäe ja Saatse vald; kokku 400 km2). Maarajoonide moodustamisel 1950 maakonnad kaotati, Võrumaast asutati Antsla, Vastseliina ja Võru rajoon, 2 valda arvati Otepää, 5 valda Põlva rajooni ning Räpina alev ja 6 valda Räpina rajooni.

26. 09.1950.a. moodustati Võru rajoon Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi  seadlusega “Maarajoonide moodustamise kohta Eesti NSV-s.

Rajooni moodustamisel arvati selle koosseisu Võru linn kui rajoonilise alluvusega linn ja järgmised külanõukogud:

Haanja külanõukogu, Kergatsi külanõukogu, Koke külanõukogu, Nursi külanõukogu, Uue-Kasaritsa külanõukogu, Vana-Kasaritsa külanõukogu, Lasva külanõukogu, Loosi külanõukogu, Rõuge külanõukogu, Sänna külanõukogu, Viitina külanõukogu, Sulbi külanõukogu, Sõmerpalu külanõukogu, Kääpa külanõukogu, Loosu-Navi külanõukogu, Väimela külanõukogu.

1969.a. ehitati Suure-Munamäe torn 1 korruse võrra kõrgemaks.

Võrumaa – Eesti Vabariigi ajal 1992….

1991.a. Võru rajoon nimetati Võru maakonnaks, kuid selle piirid olid 1930. aastatega võrreldes muutunud – lisandunud olid Setumaa (Petseri maakonna) mõningad läänepoolsed osad ning välja jäänud kirdepoolsed alad, kuulusid Põlva maakonna koosseisu.

21 SAJAND

2011. aastal kuulus Võru maakonda: Võru linn, Antsla vald, Haanja vald, Lasva vald, Meremäe vald, Misso vald, Mõniste vald, Rõuge vald, Sõmerpalu vald, Urvaste vald, Varstu vald, Vastseliina vald, Võru vald.

Kaardi allikas: Eesti Ensoklüpeedia

2013.a. valiti võrokestele oma lipp, paljude erinevate kavandite hulgast, mis on mõeldud sümboliks võru keelele, selle kõnelejaile ja nende maale – vanale Võrumaale, mis on võru keele- ja kultuuriala.

Võrukeste lipul on kujutatud valge kaheksakand tumerohelisel taustal. Seda märki on näha rahvarõivastel, kinda- ja vöökirjades ja muial. Usutakse, et märk kaitseb halva eest ja toob õnne. Samasugust märki esineb näiteks ka Muhu tikandites.

Kaheksakanna kaheksa nurka tähendavad vana Võrumaa kaheksat kihelkonda (Urvaste, Kanepi, Põlva, Räpina, Vastseliina, Rõuge, Hargla, Karula).

Roheline värv tähendab vana Võrumaa rohelist metsa ja võrukeste loodusega koos elamist. Valge värv tähendab võrukese puhast ja ausat hinge. Valge on ka rahvarõiva särgi värv. Lipu autorlus on jagatud 2 peala Evar Saar  ja Margus Sepman.

 

2017.a. Eesti omavalitsuste haldusreformi tulemusel kuulub Võru maakonna Võru valla koosseisu ka endine Orava vald Põlva maakonnast. Setomaa valla koosseisu kuuluvad ka endised Värska ja Mikitamäe vallad Põlva maakonnast.

Kultuurimälestised.

Riikliku kaitse all on 438 arheoloogiamälestist (tuntumaid neist Roosisaare muistne asulapaik, Kääpa asulapaik, Kirumpää linnuse varemed, Vana-Vastseliina linnuse varemed), 61 ajaloomälestist (tuntuimad Antsla, Kaika, Kraavi ja Obinitsa kalmistu, Tsooru (Lepistu) ministeeriumikooli hoone, Vabadussõja Munamäe lahingu mälestussammas), 109 ehitismälestist (tuntuimad Väimela, Rogosi ja Vana-Antsla mõis, Võru Katariina kirik, Võru Jekateriina kirik, Võru südalinna puithooned, Vastseliina vallikraaviga piiskopilinnus, tsässonad), 803 kunstimälestist (tuntuimad parvlaeva Estonia huku mälestusmärk, F. R. Kreutzwaldi mälestussammas) ja 1 muinsuskaitseala (Võru vanalinna muinsuskaitseala).

Kultuurimälestiste kaardirakendus – https://xgis.maaamet.ee/xgis2/page/app/kultuurimalestised

Selle ajaloonurga koostamine on võtnud meilt palju aega ja ressurssi, nii andmete leidmise kui ka läbitöötamise tõttu. Kui tahaksid meid toetada, et me saaks uurimistööd jätkata ka edaspidi, et seda lehte täiendada, siis saad seda teha annetusega mistahes summas, aitäh!

 

Lehel kasutatud materjalide allikad:

  • Wikipedia
  • Eesti Ajalooarhiiv
  • Eesti Riigiarhiiv
  • Kohalikud inimesed
  • Võrumaa Sõprade Selts