Kirumpää piiskoplinnus

Kirumpää piiskopilinnus asus praegusest Võru linnast põhja pool väikesel künkal Võhandu jõe käärus. Ruudukujulise põhiplaaniga 42×45 m kastelli ruumid asuvad kolmes tiivas ümber pikliku siseruumi. Vanim osa on paksude müüridega 14×10 m suurune majalinnus, mis jäi hilisema kavatise kirdenurka. Ehitistevaba neljanda küljega piirnes väike trapetsikujuline eeshoov. Linnusesse pääses eeshoovi kaudu läbi väravahoone läänemüüris. Põhjatiivas paiknes arvatavalt suurem saal, vanimas majalinnuses kabel. Linnuse ida- ja lõunatiivas olid väiksemad ruumid. Edelanurgas paiknes hilisemal ajal ümar suurtükitorn, kirde- ja kagunurkades väiksemad 4-tahulised kaitsetornid. Lääneküljes paikneva eeslinnuse värava ees oli väheldane 5-nurkne bastion. Linnuse müürid olid tahumata maakividest ja tellistest. Koos keldritega oli linnus tõenäoliselt 3-korruseline.

1226.a.  valmis Kirumpää linnus. (Jürgen Helms hinnagul Burgenlexikon für Alt-Livland). Linnuse ehitas väidetavalt Tartu esimene piiskop Hermann. (SN)

1322.a. on esimesed kirjalikud teated linnuse kohta, mil Leedu suurvürst Gediminas seda rüüstas. Linnust on korduvalt rünnatud, purustatud ja taas üles ehitatud.

1376.a. on mainitud isegi raadi (ad senatum in Kirjempe). Mistõttu oletatakse, et Kirumpääle võisid kuuluda isegi linnaõigused.

22.07.1410.a. kroonikas on märgitud kohanimeks Kirimpe.

1417.a. sõlmiti Kirumpää linnuses rahu ordu ja Pihkva-Irbioska vahel.

1470.a. kujunes Kirumpääst ringmüüri ning eesõuega laagerkastell. Linnuse edelanurgale püstitati võimas suurtükitorn. Linnuse ümber kujunenud kaupmeeste ja käsitööliste alev oli omataoliste hulgas pindalalt üks suuremaid.

1480-1481.a. osaleb linnus (Kirgimpe) sõjas Pihkvaga.

1490.a. ehitatakse varasem tornlinnus ümber laagerkastelli (Lagerkastell) likkuseks, millest varaseim oli suurtükitorn.

18.09.1502.a. peatus Saksa Ordu Liivimaa meister Wolter von Plettenberg Kirumpää linnuse juures, kes oli 13.09, Smolino järve ääres raske lahingu Vene vägedega pidanud.

1534.a. mainitakse linnust nimega dieserhalven Kyrgenpae, Kyrempae.

1557.a. mainitakse Kyrempae kihelkonda.

1558-1561.a. sai Kirumpää kõvasti kannatada Liivi sõja hakul, mil lahkuvad ordu- ja piiskopiväed linnuse süütasid, kohanimedena on märgitud kui А Керепѣю, оу Керепии, Керепеть, Керепетцкого.

1579. a. Tungis Jürgen Butler kuramaalaste ja Riia piiskopkondlastega Tartu piiskopkonda ja võttis tormiga Kirumpää linnuse ära, tappis seal mõned venelased ja põletas linnuse maani maha.  [Russow, Balthasar – Liiwimaa Kroonika 4-s jagu – 15]

1582.a. läheb kogu Liivimaa Poolale ja moodustatakse omaette linnusepiirkond Kirrumpäh, hiljem starostkond.

1600-1601.a. sõjas Rootsiga vallutavad Rootslased ajutiselt linnuse.

1602.a. talvel vallutas Poola suurhetman Zaimovsky linnuse tormijooksuga.

1607.a. vallutas ja rüüstas linnuse Rootsi ooberst Jesper Krus.

1627.a. Hagenmeisteri sõnul taastati linnus taas, kuid kindlasti pidi see hävitatud olema  Karl V Gustavi ajal. Linnust mainitakse kui Kyrrenpoe.

1638.a. maarevisjonis mainitakse linnust nimega Kirrenpeh, kus asuvad läheduses linnusepiirkond (Kirrenpehche Gebiet) ja kõrtsi.

1656-1658. a.  hävis linnus lõplikult järjekordse Vene-Rootsi sõja ajal.

1661.a. Kärde rahuga sai Rootsi Kirumpää linnuse tagasi.

1682.a. linnuse plaanil mille tegi Christoph Heinrich von Purrgold on näha, lossi müürid, on näha maha kukkunud torni kus olid aknad ja näha on ka palju katkisi telliseid. Plaanil on on kujutatud peaaegu neljakandiline kompleks, mille edelanurgas on lai ümmargune nurgatorn, mille külge on kinnitatud läänes väike väliskindluse sein. 

1690.a.  on Kirumpää linnust kirjeldatud juba ahervaremena, kust ümbruskonna mõisnikud murdsid oma uusehituste ja talupojad oma ahjude tarvis telliskive.

07-10.1701.a. oli Kirumpää Rootsi välivägede ülemjuhataja ooberst W.A. Schlippenbachi peakorteriks ja välivägede laagripaigaks.

07.1702.a. pöördus Vene vägede ülemjuhataja B. P. Šeremetjev Tartu alla ja sealt Kirumpää linnuse juurde.

1704.a. vallutasid Vene väed Tartu, Kirumpää ala langes Vene võimu alla ning linnus kaotas lõplikult oma sõjalise tähtsuse.

1730. a. ehitati Põhjasõjas hävinud Rõuge kiriku asemele uus, mis oli praegusest madalam võlvideta hoone, ilma koori ja käärkambrita, kuid võimsa neljakandilise torniga. Kirik sai 1854. a. oma oreli (eelmine oli 1836.a. renditud) ja R.v. Mühleni altaripildi “Kristus ristil”. 1860. a. tehti kirikuhoonele põhjalik remont. Kõrgendati seinu ja kirik kaeti peegelvõlviga. Remonte on tehtud hiljemgi, olulisim ja põhjalikem 1924.

1757.a. on kohta nimetatuid kui Kirjenpah ja märgitud Põlva kiriku perosnaliraamatusse, kuigi oli juba Võrumõisa osa.

1772.a.  valmis Vastseliinas vana puukiriku asemele uus kirk, millel barokk-kiivriga torn. 1901 lisati hoonele arh. R.Pohlmanni projekti järgi historitsistlik ristlööv, polügonaalne koor ja käärkamber. 1911. a sai kirik uue oreli, mille valmistajaks olid vennad Kriisad. See on vendade Kriisade esimene, 24 registriga kontsertorel (renoveeriti aastatel 2002-2004). 1922. aastal sai kirik uue altari ja altarimaali (arvatavasti Tartu kunstnik Krüger) Naised Jeesuse haual. Kirikus on 860 istekohta.

1784.a. kui asutati linnuse lähedale Võru linn, kasutati lossivaremete kivi linna majade ehitusmaterjaliks.

1832.a. leiti Kirumpää ligidalt Woo (Võhandu) jõest 40 münti, mis läksid Sachsendahli mündi kollektsiooni. (Zeitschrift für Numismatik 1926)

1852.a. puhastati lossihoov kivisillutiseni ja leiud toodi Eesti Teadlaste Seltsi muusuemi Tartus.

1930.a. tegi esimesed ehitusalased uuringud Tartu Ülikooli konstiajaloo professeot Armin Tuulse.

1939–1940.a. istutati linnuse juurde pärnad.

2005.a. aastal tegi Tartu Ülikooli arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valk, linnuse sisehoovis 4 m2 suuruse kaevandi, et teada saada, kas siin oli muinasvõrulaste suurem asula või koguni kindlustatud tugipunkt, vastuseid siiski ei selgunud. Leiti küll 1500 aastast Tallinna killing ja importkeraamika keskaegne rauast nooleots. Kaevandi allotsas otse loodusliku alusmulla peal olevatest puidujäänustest tehti söeproov, mis andis tulemuseks 1183-1273 pKr. Kuna samast kihist tuli välja ka importkeraamikat, siis viitab see pigem keskaja algusele.

2021.a. Praeguseks on varemetest järel pelgalt vähesed müürisäilmed ümbrust on korrastatud, võsast ja puudest.

Foto: Võrumaa Sõprade Selts