Võrumaa Teataja, 3 september 1942
Võru Tuletõrje 75-aastane TAGASIVAADE SENISELE TEGEVUSELE
Eeloleval pühapäeval, 6. septembril pühitseb Võru linna Vabatahtlik Tuletõrje Ühing oma suurpäeva — 75-dat aastapäeva, olles seega vanemaid organisatsioone Võrus. Alus Võru Vabatahtlikule Tuletõrje Ühingule pandi 1867. a. suvel, mil see asutati tolleaegse palgalise tuletõrje asemele. Uuele ühingule muretseti 2 miematüübiiist kas? pritsi, nendele (issks saadi palgaliselt tuletõrjelt ülevõtmise teel veel kaks pritsi. Väljaõppe teostajaks kutsuti Valga tuletõrjest Herman Berg, kelle juhtimisel kahe nädala jooksul omad oskusi tulekustutaroiseks. Alguses tegutseti innukalt, peeti harjutusi ja täiened pädevalt väljaõppes. Kuid mõne aasta möödudes algasid sisemised hõõrumised, mille tagajärjel langes meeskonna tööind. Aastal 1874. vajus ühing täiesti varjusurma. Viis aastat hiljem, 1979. a. kutsuti aga R. Goldschmidti ja P, Abeli algatusel kokku vanade ja uute liikmete koosolek ühingu taasasutamiseks. Sel koosolekul võeti vastu ühingu tegutsemis- ja juhtimismäärused ning peamehe R. Goldschmidti ja kirjstoimetajakassahoidja P. Abeli juhtimisel algas ühing uuesti tegevust. Sellest ajast on ühing pädevalt tegutsenud tänaseni. Pingerikas töö oli aastal 1899., mil ehitati praegune tuletõrje hoone, mis läks maksma 4640 rbl. Eriti hoogsaks läks tegevus Eesti iseseisvuspäevadel, mil muretseti autod ja mootorpritsid ning täiendati muud varustust. 75 aasta jooksul pole ühingu elus puudunud raskused. Suuri laastamist liikmeskonnas ja vaiades on tekitanud kahel juhul enamlased aastatel 1918.—1919. ja eriti 1941., mil suurem osa ühingu jõuinasinaist kas viidi või hävitati. Pole vist huvituseta heita ka mõnd põgusat pilku ühingu liikmeskonnale ja tema juhtidele selle pika„ aja jooksul.
PÄÄMEESTENA on selle aja jooksul tegutsenud:
1. Amandus Meier (1867—1874)
2. Robert Foigt
3. Leikfeld, Peale 5-aastast vaheaega valiti uueks päämeheks:
4. R. Goldschmidt (1879-1881)
5. Nikolai Feodotof (1881-1883)
6. Adolf Luik (1883-1885)
7. Artur Richter (1885-1887)
8. Paul Pfeifer (1887-1896)
9. Valter Gaffron (1896-1901)
10. Eduard Hotte (190,-1912)
11. Karl Oltenson (1912-1927)
12. Vilhelm Spohr (1927-1937)
13. Valdo Pärg (1937—1940)
14. Valter Pfeifer (1940—1941)
15. Alder Kiviranna (1940-1941)
16. Verner Lannesto „
17. Hugo Koobakene „
18. Felix Marand (1941 — tänaseni)
Nagu eelolevast nähtub, on kauemat aega päälikuks olnud Karl Oltenson — 15 a., Eduard Hotte — 11 a. ja Vilhelm Spohr — 10 a.
Ühingu ESIMEESTEKS on olnud
1. Gustav Terrepson — 1893. a.-ni
2. Evgeni Šults (1894—1901)
3. Julius Frei (1901)
4. Vilhelm Beick (1902—1918)
5. Al der Kiviranna (1918—1920)
6. Samuel Songi (1921—1936)
7. Viktor Neumann (1936—1941)
8. Valdo Pärg — alates 1941. a.-st.
Neist on Vilhelm Beick olnud esimeheks — 16 a., Samuel Songi — 15 a. ja Viktor Neuman — 5 a. Ühingu liikmeid on olnud rohkesti ja kõigilt tööaladelt — kõrgemast ametnikust kuni lihttööliseni. Arvult suurem liikmete pere on ühingul praegu — üle 300. Varemail aastail on see arv püsinud enamvähem stabiilsena 230 ja 280 vahel. Algaastail ei saadud asemele 1899. aastal kerkis aga kiidelda liikmete rohkusega — aastail 1879—1883 kuulusid veemuretsejate jaoskonda ainult 2 meest — selle eest aga kõrged härrad: koolide inspektor Luiga ja kohtunik Maydell. Liikmeskond on alati olnud väga kohusetruu — mõnel aastal, mil tegevus oli eriti hoogne, tuli kustutustöil olla tihti kuni 30 korda, peale selle veel sääraseil suurtulikahjudei, nagu see oli Võõpsus ja Petseris. See on nõudnud kõigilt liikmeilt tublit pingutust ja energiakulutust peale igapäevase töö. Tuletõrje on teostanud 75 aasta jooksu! tõhusa töö. Keskmiselt on iga! aasta! toimunud 6 harjutust, 5 tulekustutust, paraade, pidustusi ja matuseid 5 — kokku aastas 16 toimingut. Kui arvame, et iga toimingu kestvus oli vähemalt 2 tundi, siis tuli igal liikmel ohverdada tuletõrje heaks 32 tundi 200 liikmelisel ühingul 6400 , töötundi
ja 75 a. jooksul 480000 töötundi ehk 48 000 kümnetunnist tööpäeva. Arvestades iga tööpäeva tasuks 3 rm, oleks kokku tehtud 144000 rm väärtuses kasulikku tööd ning hoitud punase kuke eest määratuid varandusi. Ühingu auväärseimaks liikmeks on Friedrich Kaltai, kes tänavusel tuletõrje juubeliaasta! võib tagasi vaadata 60 aastasele tegevusele tuletõrjes. Teisteks vanemateks liikmeteks ön Jaan Kevvai (41 a.) ja Samuel Songi (40 a. ühingus). Suurt laastamistööd ja palju kurbust on liikmeskonda küütud aga enamlaste hirmuvalitsuse ajal. 1919. a. langes bofševike vägivalla ohvriks 6 liiget: Peeter Evert, Rudolf Pihlak, Gustav Kõnd, Aleksander Allev, Max Kuus ja Märt Tiru. 1941. a. mõrvati Alfred Hiielo ja Alo Viliste, areteeriti Paul ja August Ebberid ning Jaan Niilus. Siberisse küüditati 14 ühingu liiget. Andmed kahjuhilede ning nende kustutamise kohta on säilunud alates praegune tuletõrje depoo. 1915. a. Sest ajast saadik on kustutatud : 18 suurtulekahjul, 21 keskmist tulikahjut ja 67 väikest tulikahjut. Väljaspool Võrut on kustutustöödest osa võetud 1939. a. Võõpsu ja Petseri suurtulekahjudest ning 1941. a. Tartu ja Tallinna vabastamise! tekkinud tulekahjudest, kus tõrjujate töö oli eriti raske ja elukardetav. Üldiselt on Võru Vabatahtliku Tuletõrje Ühingu töö leidnud tunnustust ja toetust. Mainimist väärib siinjuures end. linnapea A. Mölleri annetus, kes 1903. a. määras oma testamendis tuletõrje hääks 1500 rubla, Suurt majanduslikku toetust on saadud seltskonnalt korjandustega, loteriidega ja pidudega. Võru Linnavalitsus on ühingut toetanud pidevalt. Pärast bolševike iaastamisaegu on seltskonna kaasabil jõutud tublisti parandada söjahaavu ning on hangitud uusi kustutusvahendeid. Võru Tuletõrje Ühing vaatab täie julgusega tulevikku ja loodab, et ta suudab lähemal ajal teostada oma seni päevakorrast lükatud soovi — uue ja ajakohase maja ning veebasseinšde ehituskavatsuse. Seega suudetakse edaspidi ühiskonna ja kodumaa heakäekäiguks pakkuda veel tõhusamat abi kui senini.
