Setomaa ja Petseri
1938. aastal toimunud konkursi tulemusena valiti välja Roman Haavamägi pakutud mälestussamba projekt. Petserimaa Vabadussõjas langenute monument oli kavas avada Petseri linna südames Vabadusväljakul 1940. aasta augustis. Ettevõtmine jäi ära alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu. Teine katse püstitada Petserisse Vabadussõja monument 1944. aastal jäi taas sõja jalgu.
16.saj. keskpaigas kloostriülem Korneliuse ajal, ehitati klooster ulatuslikumalt välja, Kornelius aga suri märtrisurma Ivan IV käe läbi. Liivi sõja alguses rajati kloostri ümber müürid, mis muutis kloostri kaitserajatiseks. Munkade arv tõusis siis 200-ni.Tänapäeval elab Petseri kloostris ligikaudu 90 munka.
01.07.1917.a. esitati 74 allkirjaga Setumaa eestlaste ja setude palve Eesti Maanõukogule Petserimaa Autonoomse Eestimaa kubermanguga ühinemiseks. Kirjas oli ettepanek ühendada Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri aleviga Eestimaaga. 1. septembril otsustaski Eesti Maanõukogu koosolek suunata palve juriidilisse komisjoni otsuseprojekti väljatöötamiseks.
05.1918.a. moodustasid Saksa okupatsioonivõimud seni Pihkva kubermangu kuulunud Petseri alevi, Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja osaliselt Irboska valla piirides tulevase Petseri maakonna. See piir järgis eestlaste etnilist eluala.
1919. a. Lõunarinde maipealetungil Petserile hõivasid soomusrongide dessandid 24. mail Irboska raudteejaama, Kuperjanovi partisanide pataljon Irboska alevi ja Sakala partisanide pataljon Pankjavitsa (Panikovitši) küla.
1920.a. Eesti Vabadussõja tulemusel sõlmiti Eesti vabariigi ja Nõukogudemaa vahel Tartu rahu, mille tulemusena liideti Eesti Vabariigiga ka Setumaa ning viimasega piirinevad Pihkva kubermangu alad. Eesti valdusse said Petseri ja veel mõned suuremad asuald nagu Irboska ja Laura.
1922.a. u. 60 000 elanikku, neist vaid kolmandik setu ja eesti päritolu. Perekonnanime said inimesed ise valida ja kes vabatahtlikult endale nime võtma ei tulnud, sellele pani valitsuse moodustatud komisjon tagaselja perekonnanime ära. Kui setud valisid rohkem võrukeelseid nimesid, paljud ka talukohtade, ametite, puude ja loomade järgi, siis venelaste seas olid näiteks esindatud Gogol ja Dostojevski, samuti Lenin ja Trotski.
29.12.1924.a. EAÕK Sinodi otsusega Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Petseri piiskopkond, piiskopkonda arvati EAÕK Tartu, EAÕK Võru ja EAÕK Petseri praostkonnad.
1926.a. alustati Petseri Lõunalaagri ehitamist. Eesti sõjaväe kasutatud harjutuskompleks, mis asus Petseri lähedal; nüüdisaegse haldusjaotuse järgi Setomaa vallas Voropi ja Rääptsova külas, Saatse-Matsuri tee ääres. Lõunalaagrile vastandus Põhjalaager, mis asus umbes 20 km eemal Värskas. Laagrit hakati ehitama 1926. Lõunalaagris paiknes ca 25 sõjaväelise otstarbega hoonet (barakid, laod, ohvitseride elumajad, tall, voorikuur, kasiino, söögisaal jms). Nõukogude aja alguses enamus hooneid lagunesid või põletati. Laagri ajaloo tutvustamiseks on sinna muu hulgas rajatud Lõunalaagri matkarada, 2 km pikkusel rajal on 14 infopunkti, mis tutvustavad Petseri Lõunalaagri ajalugu.
1927-1932.a. ehitati Eesti Vabariigi Kaitseväe Petseri Põhjalaager (Värskas) kindral Nikolai Reegi eestvõttel. 45 miljonit senti maksva laagri jaoks saadi riigieelarvest ainult 5 miljonit. Materjal saadi oma metsast, töötas laualõikus, oli tislerikoda, mis valmistas aknaid-uksi. Töölisteks olid sõdurid ise, juhtisid palgatud meistrid. Igal aastal ehitati midagi juurde.
Aastaks 1930 olid valmis kasarmud sõduritele, staabihoone, elamud ohvitseride perekondadele, laagriülemale ja komandandile, pagaritöökoda, pood, 500-kohaline kasiino ja söökla ning muud abihooned. Järve vastaskaldale ehitati kasarmud suurtükiväelastele, tallid ja puutöökoda, kus muu hulgas ka sõjaväelastele suuski valmistati. Värska laagris teenisid jala-, ratsa- ja suurtükiväelased üle Eesti. Sõdurpoiste, sõja- ja reisilaevade, praamide tulek kevadel tõi kaasa elevuse ning kohalikele teenimisvõimaluse, inimeste arv Värskas mitmekordistus. Siin toimusid ratsaväe-ohvitseride kahekuulised kursused, reservohvitseride täienduskoolitused jne.
1931. a. tehti esimene katse avada Petserimaale Vabadussõja ausammas.
1931.a. avati Tartu–Petseri raudtee.
1934.a. rahvaloenduse andmetel oli Petserimaa 64 712 elanikust venelasi 65,06%, eestlasi 32,36% ja lätlasi 2,29%. Tollase Petseri maakonna idapoolsed alad olid praktiliselt sajaprotsendiliselt venekeelsed.
1938.a. toimunud konkursi tulemusena valiti välja Roman Haavamägi pakutud mälestussamba projekt. Petserimaa Vabadussõjas langenute monument oli kavas avada Petseri linna südames Vabadusväljakul 1940. aasta augustis. Ettevõtmine jäi ära alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu. Teine katse püstitada Petserisse Vabadussõja monument 1944. aastal jäi taas sõja jalgu.
1939.a. toimus Eesti Vallareform.
7.08.1940 andsid Petseri linnapea Nikolai Grünthal ja abilinnapea Johannes Gangus üle Petseri linnavalitsuse asjaajamise, vara ja rahasummad siseministri poolt ametisse määratud vastsele linnapea asetäitjale Grigori Roovikule ja abilinnapea A. Pällingule. 28. oktoobri 1940. aasta Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe otsuse põhjal nimetati Petseri linnapeaks Paul Kalevik.
01.1941.a. moodustati Petseri maakonna TSN Täitevkomitee. Petserimaa täitevkomitee esimeheks sai Albert Ühtigi (Juhtigi), esimehe asetäitjaks (abiesimeheks) EK(b)P liikmekandidaat Fjodor (Theodor) Rahuküla (Rohuküla), kes oli ühtlasi Petseri Linna TSN Täitevkomitee esimees, sekretäriks Artur Vainola.
1941.a. viidi 22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse 182. diviis Värskasse suvelaagrisse, kus 13.–14. juunil vangistati umbes 300 eesti vanemohvitseri, kes saadeti enamasti Norilski vangilaagrisse.
1941.a. Põhjalaager likvideeriti.
8. 07.1941.a. hõivasid Saksa väed Petseri. Saksa väeosad jõudsid Petserimaale Marienburgi (Alulinna) suunast. Petseri linna, maakonna, valla täitevkomiteed olid selleks ajaks taganenud Venemaale. Lahkunud olid ka juba Punaväe väeosad. Petseri maakonna lõunapoolne osa, ala Laura ja Pihkva-Riia kivitee vahel, Lõuna ja Roodva vallaga, vallutati sakslaste poolt 7. juulil ja 8. juulil vallutati ülejäänud vallad lõuna pool Pihkva–Riia raudteed (Meremäe, Petseri, Vilo, Linnuse) koos Petseri linnaga. 9. juulil vallutati Senno ja Saatse vallad põhja pool Pihkva–Riia raudteed. Petserimaa põhjaosa Järvesuu, Mäe ja Kalda valda jõudsid Saksa väed kolm päeva hiljem, 12. juulil. Petserimaal tõsisemaid kokkupuuteid Saksa sõjaväel vastasega ei olnud.
15.08.1944 eraldati 75% Eesti NSV Petseri maakonnast Vene NFSV-le, millest moodustati Leningradi oblasti Petseri rajoon. 23. augustil 1944 eraldati Leningradi oblastist ligikaudne endise Pihkva kubermangu ala, millest moodustati Pihkva oblast. Viimase koosseisu jäi ka Petseri rajoon. Eesti NSV-sse jäänud Petseri maakonna osa likvideeriti ning liideti Eesti NSV Võru maakonnaga (hilisemad Räpina, Võru ja Põlva rajoon).
20.08.1991.a. tunnustas Nõukogude Liit 6. septembril de jure Eesti Vabariiki. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel jäi kehtima ajutine kontrolljoon, mis järgis Eesti NSV ja Vene NFSV administratiivpiiri. Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist 26. detsembril 1991 jäi ajutine kontrolljoon eraldama Eesti Vabariiki ja Venemaa Föderatsiooni.
Ehkki Eesti tõstatas iseseisvuse taastamise järel küsimuse Tartu rahulepingu järgsete piiride taastamisest, ei ole Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon tänini Tartu rahulepingu ja sellejärgse Eesti-Venemaa piiri kehtivust tunnustanud.
11.1995.a. Eesti loobus Venemaa koosseisu läinud alade tagasinõudmisest ametlikult.
18.05.2005.a. kirjutasid Eesti ja Venemaa välisministrid Moskvas alla uuele Eesti-Venemaa piirilepingule. Riigikogu ratifitseeris uue piirilepingu 20. juunil 2005, lisades ratifitseerimisseadusele preambuli, milles viidati Tartu rahulepingule ja öeldi, et võrreldes Eesti Vabariigi põhiseaduse artikliga 122 on piiri osaliselt muudetud. Venemaad ärritas viitamine Nõukogude okupatsioonile ja Tartu rahulepingule ning ta võttis oma allkirja lepingult tagasi seda ratifitseerimata. Kuna Eesti Vabariigi taastamisel tugineti õiguslikule järjepidevusele, on osa Eesti ühiskonnast siiski veendumusel, et uus piirileping on põhiseadusevastane ja seega kehtetu ning de facto jätkub kontrolljoonest ida poole jäävatel Eesti Vabariigi aladel (enamikul Petserimaast ning Narva jõe taguses Viru Ingeris) okupatsioon. Seda seisukohta ei toeta Eesti riiklik poliitika.
20.07.2020.a. toimus Petserimaa Vabadussõja samba pidulik avamine.
