1226.a. valmis Põlva kirik, mis on Võrumaa vanim kirik, selle ehitas bernhardiini ordu, mille juurde algselt kirik kuulus. Vaga munk Bernhardus, kes oli omanimelise ordu asutaja, rmastas orgusid ja rajas mägede vahele omad kirkkud ja kloostrid. Arvatavasti oli Põlvas omal ajal tsistertslaste klooster. Praegune torniosa on just pärit sellest ajast. Katoliku ajal olid torni orvades pühakute kujud. Arvatavasti oli kirik algusest peale kiviehitis ja praegune kirik asub vanal vundamendil. Vanades ürikutes nimetatakse Põlva kirikut Maarja kirikuks, vahel Kirumpää kirikuks ja vahel ka Maarja kirikuks Põlva juures. On üsna tõenäoline, et kirik ehitati varasema eestlaste püha ohvripaiga või hiie kohale.
1316.a. mainitakse Vaemela kirikut, praegust Väimela abikirikut, Põlva kirik on olnud emakirikuks paljudele Võrumaa kirikutele.
Põlva kihelkonda kuulus varasemal ajal ka Räpina kihelkond, pool Kanepi kihelkonnast ja osaliselt Võnnu ning Urvaste kihelkond ning Võru vald. Võru kirikut on Põlva õpetajad teeninud selle asutamisest s.o. 1789.a. kuni 1805.a., mil Võru kirik sai omale õpetaja.
1452.a. mainitakse Maarja kirikut.
1550.a. paiku nimetab Tartu piiskop Jost kihelkonda Kirumpää e. Kirepi kihelkonnaks.
1613. a. põlesid sõjakeerises maha kirik ja kõik kirikule kuuluvad hooned.
1613-1620.a. oli vaimulikuks roomakatoliku vaimulik Paul WARBORCH.
1621-1625.a. oli vaimulikuks roomakatoliku vaimulik Johannes POMOWSKI, kes hooldas ka Vastseliina ja Marienburgi kogudusi.
1625-1626.a. toimus usupuhastus roomakatolikust mindi üle luterlikule usule, samal ajal sai kirik Rootsi valituse alla.
1626-1627.a. oli Põlvas vaimulikuks esimene luterlik pastor Christiern HEINRICI, kes pärast hiljem suundus teenima Vastseliina kogudust.
1627-1645.a. Rootsi valitsuse algaastail oli siin hingekarjaseks Bernardus SCHLORFF. Tema kutsuti ametisse Kirumpää linnuse rentniku poolt, kellele kirik toona ka kuulus. B. Schlorff ordineeriti Riias Liivimaa superintendendi Hermann Samsoni poolt.
1632.a. valmis uus pastoraat, mis ehitati kõigi kihelkonna kuuluvate mõisate abiga. Pastoraat koosnes õpetaja elumajast, trepist, aidast, laudast, tallist ja saunast. Pastoraat hävis tules taas 100 aastat hiljem täiesti. Ühtlasi jaotati siis ära, milline mõis missuguse pastoraadi osa peab korras pidama. Nõnda pidi Kirumpää mõis korras pidama õpetajamaja, Kõlleste trepi, Mosecatzi ja Caugositz (Mooste ja Kauksi) aidad, Perrest (Peri) lauta ja talli ning Lihema (Kioma) sauna.
1639.a. alustati uue kiriku ehitust. Selleks otstarbeks lasti põletada 14 000 tellist. Mingil hetkel aga müüs keegi “Johim Wörs” omavoliliselt tellised maha ja lasi ära vedada. Asi anti lahendada Konsistooriumile. Mis sellest asjast sai, ei ole teada, kuid kiriku ehitamine jäi kümneks aastaks seisma.
1644.a. lasi kiriku eestseisja Jürgen Rothausen teha laeka kiriku tarvis ja talle pandi ka lukk ette.
1645.a. suri Õpetaja B. Schlorff ning maeti 16. aprillil suure au ja lugupidamisega Põlva kiriku altari laua alla. Tema matusest võtsid osa kõik kilekonda kuuluvad aadlikud ja palju teisi väärseid kodanikke. Ta maeti suure au ja lugupidamisega.
1646. a. kutsuti Põlva koguduse õpetajaks kõigi kihelkonda kuuluvate mõisnike poolt usuteaduse üliõpilane Johannes Joahim WITTICH (1646-1658), kes ordineeriti Tartus Rootsi kirikus Andreas Bergie poolt. Nelipühal pidas ta oma esimese jutluse. Tema ajal suudeti kirik uuesti üles ehitada.
1647.a. ehitati kiriku kantsel ja altar eestseisja Jürgen Rothausi poolt. Altar oli puidu peale maalitud Püha Õhtusöömaaeg, kantsli tahvlitel olid Peetruse, Jaakobuse jt. pildid. Nähtavasti oli vana kirik olnud ilma tornikiivrita ja kella ei tarvitatudki.
18.05.1649.a. algas kiriku ehitus uuesti. Juba juuli lõpuks olid müürid valmis, 4. novembril ka aknad ees ja kirik valmis.
10.1649.a. osteti tornikell Stockholmist kiriku eestseisja Jürgen Rothausi poolt, mis toodi laevaga Riiga ja sealt edasi hobustega Põlvasse.
02.02.1650.a. pandi kell kirikutorni üles ja samal päeval helises ta ka esmakordselt. Kella ühel küljel oli kuningas Gustav Adolfi, teisel küljel kuninganna Christina kujutis. On teada, et Võnnu kirik laenutas Põlva kirikult kella.
1658-1661.a. Rootsi-Vene sõja tõttu oli kogudus ilma õpetajata.
1661-1694.a. oli õpetajaks Andreas LUNDIUS, kes töötas Põlvas rahulikul Rootsi ajal.
1665.a. võeti kell sõja kartuses tornist alla ja viidi Tartusse varjule. Sõda jäi siiski tulemata ja keegi Georg Grot laskis ta aasta pärast tagasi tuua ja üles panna. Sellel ajal hävitati lõplikult Kirumpää kants ja Väimela kirik. Viimase varemete jäljed on veel praegugi näha kõrgel Väimela Alajärve lõuna kaldal, nüüdse Väimela koolimaja trepilt vaadatuna otse üle järve. Seal on näha ka kaks kraatrikujulist keldriaset ja suuremõõdulist telliskividest ja maakividest alusmüüride jäänust.
1694-1701.a. oli õpetajaks Matthias LADOWIUS sel ajal puhkes Põhjasõda. Septembris tungisid venelased Põlva aladele, laastates ja hävitades kõik, mis ette juhtus. Rõuge õpetaja Boretius ja Vastseliina õpetaja Thiel saadeti vangidena Venemaale. Põles Räpina kirik ja kirikumõis.
1700.a.-1721.a. Põhjasõja ajal, kui ümbruskonnas käis suur laastamistöö, sai Põlva kirik väga vähe kannatada. Kiriku kell peideti küll igaks juhuks Ora jõkke.
1701.a. sai ametis olla mõned kuud Elias OTTER, kes tapeti vene sõdurite poolt.
1702-1705.a. Põhjasõja ajal ei olnud kogudusel jälle õpetajat.
1703.a. teenis vikaarina kogudust Erich Masalin.
1704.a. teenis vikaarina kogudust Nik. Justus Ludwig.
1705-1706.a. teenis kogudust Laurentius LECHANDER, kes saadeti vangina Siberisse.
1706-1709.a. teenis kogudust Magister Heinrich MEURCH.
1710-1711 möllas Põlvamaal katk ehk “must surm”, mis niitis tuhandeid. Surnud maeti tihti muistseisse kalmeisse ja võsastikesse, sest kõiki koolnuid ei suudetud kiriku juurde tuua ja kogudusel puudus ka oma vaimulik.
1710-1716.a. puudus taas kogudusel vaimulik. Põlvat käis teenimas Johannes SWENSKE Võnnust.
1716-1781.a. oli õpetajaks olnud Johann Bartolomeus TREUBLUT on püstitanud Põlva ametiaja rekordi, ta teenis Põlvast 65 aastat. Ta olnud lihtne rootsi ohvitser, ilma teoloogilise hariduseta, karmi sõjaväelise “käsu ja keeluga”, samas hästi energiline mees. Arhiivist on teada, et ta olnud “südametu kirikuõpetaja”, kes vaesunud rahvalt nõudnud ülejõu käivaid suuri makse ja andameid kiriklike talituste, eriti matuste eest. Sellepärast on tema ajal ette tulnud muistseisse kalmeisse ja kääpaisse matmisi. 1729.a. tagandati õp Treublut veerand aastaks ametist oma julmuse tõttu.
1726.a. tehti Põlva kirikus ehitustöid, kuid ei ole teada, mida täpsemalt tehti, küll tulivälja, et kullatud muna ja kuke tornis kinkis samal aastal Peter Weiso Väimelast, mis seisab praeguseni kiriku tornis.
1747-1754.a. töötas TREUBLUT-i abilisena tema poeg Joosep Peeter Treublut
1773.a. asutati patendi nõudel nüüdne Põlva kalmistu ja ehitati luukamber ehk õnnistusmaja koos matmiskeldriga. Umbes samal ajal hävines tules pastoraat koos kiriku vara ja arhiiviga. Treubluti ajast on säilinud kaks altari lühtrit (1759.a.) ja hõbedane karikas, mille kinkisid kirikule 1774. aastal kaks rikast talunikku: Puuri Jüri ja Puuri Aade.
1775.a. valmistas keiserlik maamõõtja Franz Gottichalk Remmers. Treublut oli suur loodusesõber, ta istutas kiriku aeda suured pärnad. Treublut on maetud vana kiriku käärkambri taha. Tema haud on praeguse altari põranda all. Aadel ei lubanud sel ajal enam kedagi kirikusse matta.
1776-1779.a. tootas TREUBLUT-i abilisena Heinrich Johannes von Jannan, kes oli tuntud Balti kirjamees ja publitsist, hiljem Laiuse õpetaja.
1779-1821.a. töötas abilisena kirikus Heinrich Georg Jannan. Üks tema raamatutest “Vene-Õigeusu tulevikust Lõuna-Eestis 1845-1846” on prof H. Kruus eesti keelde tõlkinud 1927. aastal.
1781-1819.a. oli õpetajaks luuletaja ja kirjamees Gustav Adolf OLDEKOP.
1789.a. Võrru ehitatud kirik sai 1805.a iseseisva koguduse kirikuks. Võru linna asutamisega kaotas Põlva kihelkond oma alast selle osa, mis võeti Võru linna piirkonnaks.
1806.a. hakkas Gustav Adolf OLDEKOP koos Kanepi praost Rothiga välja andma “Tarto – marahva Nädalilehte”, millest ilmus 41 numbrit, mis lõpuks valituse poolt suleti.
1820-1868.a. oli õpetajaks Johann Georg SCWARTZi.
1822.a. pandi perekonnanimed kogu kihelkonna rahvale korraga Johann Georg SCWARTZi. poolt, kes jättis uue kirikuraamatu sisseseadmisel igale talupojale vabaduse endale ise nimi valida.
01.02.1840.a. asutas kirikuõpetaja Johann Georg SCWARTZi. esimese karskuseltsi Eestis.
1819. a. otsustas Kiriku konvent uue kiriku ehitamise ning sellest hetkest peale hakati raha koguma. Igal aastal pidi kogutama 200 rubla, millest poole pidid andma mõisnikud ja teise poole talupojad. Raha pandi kasu kandma.
1820.a. ehitati Väimelas olnud Vennastekoguduse palvemaja poolehoidjate puudusel ümber seltsimajaks.
1821.a. ehitati Põlva kirikust 200 meetri kaugusele loode suunas, Vennastekoguduse palvemaja kirikumõisa maa peale, Kioma mõisniku toetusel ja vendade ühisel jõul. Majas, mis on lihtne ühekorruseline puuehitis, peeti kiriku suure ümberehituse ajal 1841-1845 mitu aastat jutlusi kogu Põlva kogudusele.
1823.a. ehitati Vennastekoguduse palvemaja Kauksi, see põles maha I maailmasõja ajal.
1833.a. valmis Tartus orelimeister Müllverstädti poolt, 13 registriga orel.
1835.a. pidi lagama uue kiriku ehitamine kuid raha kurss oli vahepeal langenud ja senikorjatud rahast enam ei jätkunud.
1841.a. aastal loobuti uue kiriku ehitamisest ja otsustati vanale kirikule uus osa juurde ehitada.
11.09.1841.a. pandi ehitisele nurgakivi ja samal aastal tehti vundament valmis. Järgmisel aastal ei tehtud midagi, vaid lasti vundamendil kuivada.
1843.a. tehti terve uusehitus katuse alla ja ehitati põhjalikult ümber kiriku vana osa.
1844. a. tehti kirik seest valmis. Terve see ümberehitus läks tol korral maksma 6150 rubla, millest 5600 rubla kiriku ja 550 rubla torni puuosade ümberehitus. Peale selle veel puu-ja kivimaterjali vedu, mida ei ole arvestatud.
8.01.1845.a. õnnistati kirik uuesti sisse. Samal aastal valmis Uus altar ja kantsel said tehtud üksikute koguduseliikmete annetuste toel. Altar on lihtne puutöö marmorikarva värvitud sammastega, altaripilt, mis kujutab Kristuse ülestõusmist, on maalitud Tartus kunstnik Maydell’i poolt.
1845-1847.a. nälja ja puudusaastatel läks apostlikku-õigeusku ligi 400 inimest. Suurem üleminek oli ainult kihelkonna lõunaosas, Väimelas ja Tsolgo külas, kus teatud tõuke andis õpetaja Jaan Koloni usuvahetus.
1846.a. asutati apostlik-õigeusu Kähri kogudus, mille alla kuulus ka pea terve Kanepi kihelkond.
1848.a. valati uus kell Bochumis, sest vana, 1648. aastal valatud kell läks lõhki, vana kell anti kahesajaaastase teenistuse järel tasuna uue kella eest Riiast pärit kellavalajale Unbergile, kes selle nähtavasti ümber valas.
1850.a. ehitati Kähri kogudusele puukirik.
1858.a. peeti Eesti esimene laulupidu Põlvas.
1852-1861.a. andis SCWARTZ välja kooliraamatu 7-s osas, mis oli esimene suurem ajaloo raamat Eestis.
1868-1903.a. oli ametis Johan Schwartzi poeg Johan Georg SHWARTZ.
1903-1932.a. oli õpetajaks Johan Christoph SHWARTZ.
1899.a. ehitati Kähri puukiriku kõrvale uus kivist kirik ja vana lammutati.
1904.a. leiti üles Volmari (Valmiera) linna arhiivist kiriku kroonika, mis tagastati õpetajale, kes siis ametis oli. 200.a. varem oli aga kogu arhiiv kiriku põlemisega hävinud, nii on see ainuke ales olev kroonikaraamat, mis kirikust alles on. Raamat sisaldab anemdeid aastatest 1627-1672.a. ja kannab pealkirja “Pelveseer Kirchen Buch” Anno 1646. Esileht on raamatu algataja, tolleaegse kiriku eestseisja, Kõlleste mõisa rentniku Jürgen Rothauseni pühendus, mis räägib, et raamat on algatatud püha Kolmainsuse nimel ja sinna kõik sisse kantakse, mis Põlva kiriku või pastoritega sünnib.
24.06.1906.a. pandi alus Põlva surnuaia uuele peaväravale ja 24. juunil 1907. aastal toimus peavärava pühitsemine.
Põlva kalmistu värav Foto: 04.02.1917 PTM F 128:25/F 17-333
29.07.1928.a. avati kiriku ees Vabadussõja ausammas. Sammas läks maksma 3939,20 krooni.
Põlva Vabadussõja mälestusmärgi pidulik avamine ERM Fk 2813:350
1933-1944.a. oli õpetajaks August KIVISIK.
Foto: Põlva kirik TLM Fn 9799:5/20 Fotograaf: Carl Sarap 1930.a.
Põlva kiriku sisevaade PTM F 203:6/F17-437
1933.a. esitati Põlva aleviku ja Põlva ümbruskonna elanike poolt Peri valla nõukogule sooviavaldus, milles palutakse kogudusele kirikuplatsi mitte kinnitada, vaid see plats koguduselt võõrandada, millele ka koguduse nõukogu liige Saamuel Torop alla kirjutas. Tänu sellele visati ta koguduse nõukogust välja. Kodanik August Hoole käis korduvalt lehmaga üle Põlva surnuaia. Kuna suulised keelud jättis ta tähelepanuta, otsustas koguduse nõukogu ta seaduslikule vastutusele võtta.
1936.a. kullati kõik kiriku kroonlühtrid ja seinalühtrid. Kõik need tööd läksid maksma 2000 krooni. Raha selleks korjati annetustest ja loteriist. Tänu Navi küla rahvale, vöörmünder Joosep Naviga eesotsas, on kirik saanud uued rohelised altari ja kantslivaibad. Kauksi küla rahvas kinkis kirikule mitu ilusat altarilina.
13.09.1936.a. pühitseti Põlva kalmistu kitsam värav ja väike jalgvärav põhjas.
1941.a. koguduse pastoraat natsionaliseeriti.
1944.a. sügisel panid taganevad saksa väed leekkuulidega Põlva aleviku põlema, nii hävis sõjatules Põlva aleviku keskus, sealhulgas pastoraat. Õpetaja Kivisikk emigreerus välismaale.
1945-1982.a. oli ametis pastor Jüri KIMMEL.
1944-1947.a. seisis telliskivi pastoraat varemetes. Kuna ükski organisatsioon ei tahtnud varemeid koos varemete all oleva maaga oma valdusesse, siis anti vastava Täitevkomitee otsusega maja 22.08.1947. aastal koguduse valdusesse. Kogudus asus maja kohe taastama ja viis ta aasta lõpuks katuse alla. Kogudus kulutas pastoraadi taastamisele üle 100 000 rubla.
1946.a. lõhuti Vabadusõja sammas Põlva kiriku ees. Kohalikel elanikel kästi rusud ära koristada, suuremad samba osad viidi hobusega algsest asukohast paarsada meetrit edasi võssa, kus need säilisid läbi nõukogude okupatsiooniaja.
14.10.1949.a. tühistas Põlva Valla Täitevkomitee otsuse, mille alusel tagastati pastoraat, kui ebaseaduslik toimingu, pastoraat natsionaliseeriti ning anti kohalikule Tarbijate Kooperatiivile.
1950.a. tuli kogudusel vabastada ka ruumid leerimajas, kus elasid õpetaja ja kellamees ning kus asus koguduse kantselei.
Kantselei toodi nüüd kiriku käärkambrisse, millele ehitati juurde eeskoda, kuhu kolis kantselei, tagumises ruumis lammutati suur trepp, mis viis kantslisse ja ruumist sai õpetaja Kimmelile magamistuba.
Mitmed surnuaiapühad keelati, õpetajal ei lubatud kodudes talitusi pidada, lapsevanemad ei julenud enam oma lapsi ristida, kuna kartsid ülemuste mõnitusi ja isegi vallandamisi. Riiklikul mahitusel hakati regulaarselt usklike mõnitama ajalehtede veergudel ja kiriklikke kombetalitusi ” matkima”.
1961.a. trahvis Täitevkomitee administratiivkohus ühte koguduseliiget 20 rublaga, kuna viimane oli võtnud ette hädaristimise naabri haige lapse juures.
1969.a. vana-aasta teenistuselt ajas Johannes Käisi kooli direktor 20 õpilast kirikust välja ning vene keele õpetaja ähvardas ja hirmutas neid koolist väljaviskamisega.
12.05.1963.a. toimus esimene kuldleer. Õpetaja Kimmel viis eesti kirikusse sisse kuld- ja teemantleeri pidamise traditsiooni
18.07.1982.a. suri õpetaja Jüri Kimmel kiriku käärkambris enne jumalateenistuse algust.
1982.a. teenis, mõned kuud kogudust õpetaja Margit NIRGI.
1982-1993.a. teenis kogudust õpetaja Georg LILLEMÄE.
26.04.1983.a. osteti kogudusele eramu aadressil Partisani tn (praegu Roosi tn) 11. Maja läks kogudusele maksma 20 tuhat rubla.
1988.a. seoses vabaduse avardumisega hakkas koguduse elu märgatavalt elavnema. Koguduses olid suured leerirühmad, ristiti lapsi, laulatati paare.
10.07.1988. a. toimus Põlva uue surnuaia (Rosmal) pühitsemine. Põlva kogudus sai enda valdusesse Kähri õigeusu kiriku varemed ja asus neid taastama.
29.07.1989.a. taasavati Vabadusõja mälestussammas Põlva kiriku ees. Seekord läks sammas maksma 13 239,17 rubla. Osa detaile on algse samba osad, obeliskil on näha üksikud kahjustused – need on varasema lõhkumise tagajärjed.
1990.a. oli kogudusel liikmeid juba 2186.
28.05.1989.a. toimus Kähri kiriku taaspühitsemine Põlva koguduse filiaaliks. Remont läks maksma 9825 rubla.
1989.a. asus koguduses taas tööle pühapäevakool. Neljas ringis oli kokku 70 last. Samal aastal asutas õpetaja G. Lillemäe ka ühingu “Perering”, mis õpetaja Lillemäe sõnul sai rajatud vastavalt Jumala ilmutusele, mida ta koges autoroolis sõidu ajal.
1992.a. ehitati kiriku altariruumi mõlemale poole rõdud.
1993-2007.a. teenis kogudust õpetaja Üllar KASE.
1993.a. saadi tagasi koguduse leerimaja, kus vahepeal tegutses Perekonnaseisuosakond. Tänu sellele oli tagastatud hoone väga heas korras. Selle eest ütleb kogudus tänu Evi Keerdile, kes oli Perekonnaseisuosakonna juhataja ja kes seisis hea, et maja nii heas korras oli, samuti tolleaegsele maavanemale Kalev Kreegipuule, tänu kellele kogudus oma maja tagasi sai.
2007.a. hakas kogust teenima õpetaja Toomas NIGOLA. Tema eestvõttel ehitati välja koguduse tööruumid ajaloolise pastoraadihoone katusekorrusel, kus nüüd tegutseb Põlva Jakobi Kool.
AJAKIRJANDUSEST
Baltimaa kiriku ajaloo raamatutest leiame, et Põlva kihelkond üks wanematest kihelkondadest terwel Liiwimaal on. Esialgselt ei ole ta mitte Põlwa nime kannud, waid Kirumpää. Seda nime tunnistab weel „Kiräpää” (wanast Kirumpää) kants Wõru linna ligidal, kus wanaste kord Kirumpää kindlus on olnud. Wanal ajal on Kirumpää kihelkonna alla praegused Kanapää (Kanepi!, Urwaste, ja äpina ja osa Wõnnu ja Kambja kih. käinud. Ka siis weel. kui ta Põlwa nime kandis, on see kõik üks kihelkond olnud. Praegune Põlwa kirik on wana Katoliku kirik, ja olnud tema teine ristiusu kirik Liiwimaal. Ehitatud olla ta Saksa munkade poolt, mida Baltimaal kirikukroonikad tõendawat. Mungad armastanud kirikuid madala koha peale ehitada ja nõnda on ka Põlwa kirik ehitatud. Kirikuehitamise kohta on üks legenda (luulejutt) olemas. Päewal ehitatud müürid lagunenud öösel ära. Nõnda tehtud tööd terwe nädal ilma tagajärjeta päewal ehitatud üles, öösel langenud maha. Ehitusemeistrid tulnud wiimaks otsusele, et kirikuehitamine wanapaganale wastumeelt on ja tema fee öösine lõhkuja ongi. Wiimaks wõlwitud elus tütarlaps põlro i 11 müüri sisse. See aidanud: müür ei lagunenud enam öösel ära ja ehitus wiidud lõpule. Et tütarlaps põlwili müüri sisse pandud, siis saanud kirik siit omale nime Põlwes*). Selle legenda ajalooliku wanaduse kohta tuleb aga kahelda, sest et kihelkond, nagu öeldud, enne Kirumpää nime kandis. /…. / – Päewaleht, nr. 38, 16 veebruar 1911
