Keelatud raamatud Eesti ajaloos

Põhjalik puhastus

1950. aasta märtsis mõistis Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee VIII pleenum Moskvast tulnud direktiivide alusel hukka Eestis väidetavalt vohava kodanliku natsionalismi. Senine kompartei juht Nikolai Karotamm, kes püüdis pehmendada stalinistlikke käske, asendati truuma Venemaa eestlase Johannes (tollal ametlikult IvanKäbiniga. Algas põhjalik puhastus nii riigiaparaadis kui ka kõrgkoolides ja teaduste akadeemias. Sellele järgnes ka edasine raamatute keelustamine. Juba aprillis 1950 keelati kõik Nikolai Karotamme teosed.

Seoses paljude inimeste põlu alla sattumise ja represseerimisega muutusid keelatuks ka alles eelmisel aastal ENSV-s väljaantud propagandateosed.

Nii keelas ENSV Glavliti ülem 29. märtsil 1950 sellised raamatud nagu 1945. aastal Tallinnas ilmunud „Eesti Tallinna Laskurkorpuse võitlustee“ ja 1949. aastal Tallinnas ilmunud „Nõukogude Armee Eesti Rahvuskopus Suures Isamaasõjas 1941–1945“. Seoses Hans Kruusi hukkamõistmisega 1950. aasta EK(b)P märtsipleenumil läksid alles nüüd keelu alla tema Eesti Vabariigis peatoimetatud „Eesti ajaloo“ kolm köidet.

Järgnes pikk nimekiri Eesti autoreid

24. aprillil järgnes pikem nimekiri keelatud autorite ja teoste kohta. Keelati Johannes Aaviku, Karl Adsoni, Nigol Andreseni, Alide Erteli, Karl Hindrey, Juhan Jaigi, Leo Kalmeti, Mihkel Kampani (Kampmaa), Alfred Karindi, Leida Kibuvitsa, Hans Kruusi, Jaan Lattiku, Oskar Looritsa, Juhan Luiga, August Mälgu, Carl Heinrich Niggoli, Jüri Parijõe, Riho Pätsi, Gustav Suitsu, Marie Underi, Theodor Ussisoo, Tuudur Vettiku ja Henrik Visnapuu kõik teosed.

Keelu alla pandi ka näiteks 1947. aasta üldlaulupeo laulikud, kuna need sisaldasid 1950. aastal arreteeritud eesti heliloojate laule. Kokku keelati 183 teost või autorit.

Kuna keelatud raamatute hulk kogu aja suurenes, tuli keelata ka raamatukogudes olevate raamatute loetelud, kuigi need nimestikud olid Nõukogude ajal ilmunud. Nii käskis ENSV Glavliti ülem 1. märtsil 1950 konfiskeerida ja hävitada „Eesti NSV Riikliku Avaliku Raamatukogu Bibliograafiliste Nimestikkude ja Kartoteekide Loetelu“.

Järjest „omapärasemaks“ muutuvad keelud

Järgnesid veel omapärasemad keelud. 10. oktoobril keelati venekeelsetele koolidele mõeldud 4. klassi eesti keele õpik N. Nurmiku „Eesti keel“ II, mis oli ilmunud Tallinnas samal aastal. 21. detsembril keelati K. Kure „Eesti keele grammatika“ 9. ja 10. klassile.

Uuel aastal alustati uue hooga. ENSV Glavliti ülema käskkiri nr 1 31. jaanuarist 1951 käsib kõrvaldada 16 teatmekirjanduse valdkonda kuuluvat raamatut, kuna teoses esinevad 1950. aastal põlu alla sattunud isikud (Nikolai Karotamm, Hans Kruus, Lembit PärnPaul ViidingFriedebert TuglasJohannes SemperKersti MerilaasJuhan Raudsepp). Raamatud olid näiteks „Eesti NSV tennise aastaraamat. I“ Tallinn, 1948; „Eesti NSV tennis“ Tallinn, 1949; „Kirjanduslik lugemik V klassile“ Tallinn, 1949; „Eesti NSV vabariiklik nõupidamine loomakasvatuse küsimustes 24.–27. maini 1948“ Tallinn, 1949. 1. märtsil 1951 saatis ENSV Glavliti ülem laiali nimekirja eestlastest autoritest, kelle kõik teosed kuulusid kõrvaldamisele. Nimekirjas oli 140 inimest.

Kõrvuti äsja ilmunud nõukogude-aegsete teostega keelati jõudsalt edasi ka enne 1940. aastat ilmunud trükiseid. Eesti Riigiarhiivis säilitati raamatukogudest kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimekirju aastatest 1949–1951.

Raamatute keelamise põhjenduseks oli märgitud, et need sisaldavad põlu alla sattunud inimeste kirjutisi või pilte, raamat „kirjeldab elu kodanlikus Eestis ülistavas toonis“, sageli ei omanud mõni Eesti Vabariigis ilmunud ilukirjandusteos „kirjanduslikku väärtust“ või oli sisult „vulgaarne“.

„Kodanlikku elu ülistav“ raudteede sõiduplaan

Keelu alla läksid ka täiesti apoliitilised brošüürid, nagu näiteks 1930. aastal ilmunud „Eesti Piimaühisuste Liidu põhikiri“, kuna väljaanne ülistavat kodanliku Eesti valitsust ja selle erinevaid ühiskondlikke organisatsioone. 1933. aastal ilmunud Hoiu- ja Laenukassade põhikiri keelati 31. mail 1952, kuna see sisaldavat kodanliku Eesti ja selle organisatsioonide propagandat.

Oktoobris 1951 trükitud kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimekiri sisaldab 714 teost, mida ENSV Glavliti töötajad vaatasid läbi 1951. aasta kolmandas kvartalis. Nimekirjas on pealtnäha väga süütuid teoseid nagu „Ajutine raadio hinnakiri 1929. a.“, „Akadeemilise Rohuteaduse Seltsi kodukord“, „Eesti Riigi raudteed. Sõiduplaan. Maksev 15. oktoobrist 1929. a.“ jne. Leiti, et need brošüürid käsitlevad elu kodanlikus Eestis ülistavas toonis.

Kogu aeg uued põlualused

Seisuga 1. juuli 1952 oli keelatud raamatute nimekirjas 4583 teost ja keelatud eesti autorite nimekirjas 140 nime. Keelatud kirjanduse nimekirjad koostati koos raamatute annotatsiooniga ENSV Glavliti töötajate poolt, seejärel kinnitati EKP KK sekretäri poolt. Lõpuks kinnitas need NSV Liidu Glavlit, misjärel ENSV Glavlit andis korralduse kirjanduse ärakorjamiseks.

1953. aastaks oli Eesti Vabariigi raamatukogude varadest teadusraamatukogude erifondides säilinud vaid umbes 15%. Hävitatud oli 3,5 miljonit raamatut. Lisaks 4 miljonit aastakäiku ajakirju.

Kogu see tsenseerimise masinavärk oli Stalini aja lõpuks jõudnud staadiumisse, kus see hakkas ise kokku jooksma. Kuna üha uued persoonid ja inimgrupid sattusid põlu alla, siis tuli kogu aeg keelata ka alles äsja välja antud teoseid ja raamatukogude katalooge.

Lahendus saabus isevalitseja Jossif Stalini surma näol 5. märtsil 1953, mis võttis raamatute keelamisel ja hävitamisel kõvasti hoogu maha.