Fotograaf Jaan Niilus

Jaan (mainitud ka arhiivides ja artiklites kui Johannes) Niilus (Nilus) sündis 27.02.1881 Võrumaal, Lepistu vallas Tsoorus, Pungal paljulapselises perekonnas 7-nda lapsena, vanemad Peep Niilus (sünd: 31.03.1837) ja Ann Kevvai (sünd: 19.04.1843),  lapsed: (Jaan 1865, Karl 1868, Maria Charlotte 1869, Juhan 1872, Julius Rudolph 1874, Jakob 1877, Gustav 1884

Foto: Jaan Niiluse portree: VK F 771:7 F/n

 

 

Foto: Jaani sünd, Väljavõte Meetrikaraamat; EAA.1268.1.72; 1881

 

 

 

Jaan sai hariduse Rõuge kihelkonnakoolis, 1901-1903 õppis ta fotograafiat Gerasimovi juures Pihkvas;  edasi siirdus Tartusse, kus õppis Wiira joonistus ja maaliõpingute kursustel. Peale seda õppis 1907.a. fotokunsti Riias, E. v Eggerti ateljees. Siis siirdus tagasi Võrru ja avas oma fotoateljee Võrus Katariina tn. 8, mis tegutses sellel aadressil alates 1908 hiljem tegutses ta aadressil Jüri 16a ja viimati Jüri tn. 19.

Eesti Vabadussõja ajal võttis osa 2. diiviisi väeosas fotograafina, kus suutis tuhandeid pilte jäädvustada Eesti Vabadussõjast, kuigi palju fotosid läks Vabadussõja arhiivi hävisid need siiski II MS ajal.

Foto: Omaaegne Võru fotograaf Jaan Niilus Tallinnas 1919-1920.aastail Eesti Rahvasvägede reamehe vormis.Fotograaf V.Hmelnitski.

(VK F 1687:20 F Fotokogu)

 

 

Peale fototöö valmistas Jaan oma elu lõpuaastail ka harmooniume, üks neist sai Põlva külje alla Adiste kooli.

Foto: Jaan Niilus omavalmistatud harmooniumiga (EAA.2111.1.9737.1)

 

 

 

Kahjuks Jaan arreteeriti 11.02.1941 nõukogude korra pooldajate poole ja saadeti 1941 aastal, Siberisse, süüdistades Vabadussõjas osalemise eest, oma fototööde tõttu ja aktiivses võitluses Punaarmee vastu, määrati talle 14.05.1941 – 10+5 aastat, kogu isikliku vara konfiskeerimisega. Ta suri Siberis peagi, täpne surmaaeg on aga teadmata kuid see juhtus tõenäoliselt 1941/1942 aastal.

Ta on oli elupõline Võrukas, kes suutis oma tegutsemisaja jooksul jätta märkimisväärse jälje kohalikule fotomaastikule, jäädvustas tuhandeid fotosid Võrumaast tulevastele põlvedele vaatamiseks.

AJAKIRJANDUSEST

Postimees (1886-1944), nr. 207, 11 september 1909

Postimees (1886-1944), nr. 214, 14 september 1912

Wõru näitus

Wähesed teawad, et Wõrus Eesti Põllumeeste Sets olemas – weel wähem on neid kes Wõru näitusest kuulnud………

/…../

Häid wäljapanekuid oliwad toonud ja seega kõrgemaid auuhindasid ära teeninud järgmised isikud:

10) Meesterahwa käsitöö jaoskonnas. – /…../

J. Niilus Wõrust (päewapildi tööd).

Wõru Teataja, 24 detsember 1913

 

Wõru Teataja, 27 veebruar 1915

Wõru Teataja, 4 september 1915

Wõru teated – Suur tulekahju Wõrus

K. Sibula hoowi pääl olewad kuurid ja teised wähemad ehitused leekides… /…/ Ülemtalurahwa kohtuniku Piipu, päewapiltnik Niiluse ja juukselõikaja Piirandi korterid ja ärid tehti appirutanud inimeste poolt weerand tunniga tühjaks. /…/

Wõru Teataja, 11 detsember 1915

Võrumaa, 13 märts 1922

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 3 juuli 1929

Tuletõrje suvepidu Kubjal – Päämees Spohr sai kõrgema hoolsusmärgi. Pühapäeval , 30 juunil peeti Kubijal Wõru tuletõrje tradisitoonilist suvepidu.

/…/  Nagu see kombeks, jagati samal päeval tuletõrjujatele wälja hoolsusmärke. /…/ 20 aasta eest: /… / Jaan Niilus /…./

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 4 september 1929

Löödi aken sisse.

Ööl wastu esmaspäewa on keegi ulakas Jüri tänawal asuwa päewapiltnik J. Niiluse poolt Väljapandud waatekasti klaaskaane sisse löönud. Õnneks olla aga keegi juhuslikult lähedalolija seda «toimingut” märganud ja nüüd tuleb ulakal selle eest wastust anda. Nii on see lugu: tee päewal wõi öösel, ent kus tegijat, sääl nägijat.

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 25 aprill 1931

Wõru Teataja, 15 august 1931

Päew Wärska sõdurite laagris.

Õieti peaks kogu järgnema kirja Wärska laoarist sisse juhatama FOTOMEES NIILUSEGA, sest tema oli küll wist ainuke mees kogu laagri piirkonnas, kes ainsa käewiipega isegi kindral Reegi woikimisele mõis sundida. Ning kolonelid, majorid, linnapääd ja kogu külaliskond kuulatasid waikses hardumuses, kui hra Niilus oma aparaadiga wähemalt iga wiie minuti järele ikkagi uusi ja uusi gruppe plaadile jäädwustas. „Oma lastelaste jaoks”, ütles ta ise, sest Niiluselt pole ju sugugi kerge kord ka mõnda ülesklõpsutatud pilti näha saada. Lõunasöögi ajal juhtus hra Niilusega ühte lauda ainukene daam külaliste seas, laagris läbisõidul lühikesi minuteid peatum „Berliner Tageblatti” kaastööline, keegi wanem saksa proua Breslaust, kelle nimi praegu juba ununenud. Kui kindral Reek tollele prouale selgeks oli teinud, et meie riiki kaugeltki mitte „Estland”, waid „Eesti” nimetatakse, wõttis hra Niilus satta ajalehenaise walgustamise meie oludest õige oma ülesandeks ja rääkis talle siis pool tundi Leningradi piinawanglatest. Aga muuseas, wõrulaste suurimaks rahuldustundeks olgu öeldud, et tollesama saksa daamile wäga hästi tuntud oli anektoot Tamula sardiinidest. Too märkus mahtus kuidagi parajasti ülespoomise ja mahalaskmise jutu wahele. /…/

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 15 aprill 1933

Wõru Teataja, 20 aprill 1933

Wõru Teataja, 12 september 1933

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 13 september 1933

Lootused täitusid – Wõru näitusel oli pühapeäval suur rahwamurd.

/…/ Tööstuse alal oli wäljapanekuid wähewõitu. 1. auhinna said P. Kirotost Räpinast, J. Lampson Wõrust, J. Niilus fotopaberitest ja kiitusekiri anti J. Kepnikule. /…/

Lääne Teataja, nr. 23, 16 september 1933

Eestis valmistatakse päevapildi paberit.

Võru põllu majandusnäitusel esines Võru päevapiltnik J. Niilus omavalmistatud päevapildi paberiga, milline paber leidis suurt tähelepanu. Päevapildi paberi eest sai J. Niilus esimese auhinna-kuldauraha. Kui välismaa saadused viimasel ajal hinnas suuresti olid tõusnud, hakkas J. Niilus katseid tegema kodumaa fotopaberi valmistamiseks. Pikemaajaliste katsetamiste järele läks temal korda valmistada pruuni ja isetoonovat fotopaberit, milline kindlasti võib välismaaga võistelda. J. Niiluse sõnade järele võida ta ühe nädala jooksul varustada kogu Eesti fotopaberiga. Paberi valmistamine sünnib omas laboratooriumis kindla süsteemi alusel, samuti ei nõua selle paberi valmistamine kalleid keemilisi aineid, mille tõttu tuleb ligi 50 protsenti välismaa fotopaberist odavam.

Wõru Teataja, 25 juuli 1934

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 27 juuli 1934

Wõru Teataja, 3 august 1934

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 18 august 1934

Tervitame  Wõru linna ja Wõrumaad. 150 aasta juuibeli puhul.

Wõru Teataja, 26 november 1934

Wabadussõja üleswõtted Woruft muuseumi

Laup , 28. skp. wiibistd Wõrus Eesti Wabadusõja Muuseumi esindajad, kes ostsid fotograaf 3 Niiluselt üle 1000 Wabadussõja üleswõtte negatiiwi, et paigutada neid Wabadussõja Muuseumi. Teatamasti oii Wõru fotograaf J. Niilus Vabadussõja ajol 2. diwiisi fotograafiks. Viibides sageli rindel ja lähemas tagalas, oli foto Niilus ainuke, kes jäädvustas Vabadussõja Lõuna rindel plaadile; kuna tol ajal oli fotoplaate ja pabereid peaaegu wõimata saada, õnnestus Niklusel neid kellegi saksa sõdur! kaudu muretseda Saksamaalt. Tema üleswõtteid oli warrmgi meie Vabadussõja muuseumis kaunis koguks, kuid üks juur oja oli neid meel Niiluse enda käes, mis nüüd omandatigl. Kuuldawasii maksis Vabadussõja muuseum foto Niilusele ostetud negaliimide eest üle 600 kr. Et foto Niiluse üleswõtted Vabadussõjast on ainukesed, siis oleks sellega kogu Vabadussõda käsitlew pildiline materjal koondalud nüüd muuseumi.

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 27 november 1934

Kotkarist fotograf Niilusele – 700, negatiivi osteti Wabadussõja Muuseumi.

Laupäewal wiibis Wõrus Eesti Wabadussõja Muuseumi juhataja hr. D. Poska, kes ostis fotograf Jaan Niiluselt ligi 700 Wadadussõja üleswõtte negatiiwi muuseumile. Jaan Niilus on ainuke kogu Eestis, kes omab nii täieliku fotokollektsiooni Vabadussõjast. Hinnates tema suuri teeneid Wabaduswõitluse jäädwustamiseks fotopaberile, otsustab EeSti Wabadussõja Muuseumi juhatus panna Jaan Niiluse ette kotkaristi saamiseks. Jaan Niilus teotses fotografina Wabadussõja lõunarindel — 2. diwiisi piirkonnas. Ta asus sõjapildistajana tööle täiesti omal alustel ja Viibides tööl Wabadussõja hakust kuni lõpuni, tehes lahingud kaasa isegi Pihkwa ja Riia all. Niiluse fotodekogu annab täieliku ülewaate 2. diwiisi tegewusest Mabadussõjast — ta koomispäewist sõja lõpuni. Tal leidub Aeswõtteid diwiisi staabist, üksustest ja nende juhtidest kuni kompanini, ning lahingu episoodidest. J. Niiluse kogu annab täieliku ja täpse, panoraamalise ülewaate kogu Lõuna-rindest. Wabadussõja püewil oli raske saada fotomaterjali, kuid Niilusel õnnestus seda saada okupatsiooni päewil Berliinist ühe Saksa sõduri kaudu. Saksamaalt saadud fototarbeid Niilus kasutaski kogu Wabadussõja kestel ülsswõtete tegemiseks — tehes Lõuna-rindest ligi 1500 üleswõtet. Kui sõja keskel oli lõppemas fotoplaatide tagawara, esitas Niilus nende saamiseks palwe sõjaministeeriumile, kust aga Vastati, et neil kuskilt pole wõtta fototarbeid ning kästi, tööd jätkata oma tagawaraga. Niilus omab weel Väärtusliku wõtetekogu Mõru kaitseliidu tegewusest selle loomispäewist tänapäewani. J. Niiluse poolt kingiti see kogu Wavadussõja muuseumile. Samuti on J. Niilus muuseumi kaastöölisi juba ta loomispäewilt. Hinnates Wõru fotograafi teeneid, otsustas Wabadussõja Muuseumi juhatus panna J. Niiluse ette kotkaristi saamiseks.

Päewaleht, nr. 328, 28 november 1934

Pooled wabadussõja üleswõtted Wõru fotograafilt. – J. Niiluse suur töö.

Laupäewal. 25. skp. wiibisid Wõrus Eesti tvabadussõja muuseumi esindajad, kes ostsid kohalikult fotograasilt J. Niiluselt üle 1000 wabadussöja üleswõtte neaatiiwi. et paigutada need wabadus-sõja muuseumi kui ainulaadsed sa wäärtuslikud esemed wabadussõjast. mis juhuslikes kätes hoituna wõitvad kaotsi minna. Wõru fotograaf J. Niilus oli wabadussöja aial 2. diwnsi fotograafiks. Ta oli ainuke, kes jäädwustas lõuna-rmde sündmusi plaadile. Kõpu wabadussöja ajal liikus ta wäerinnal ja lähemas tagalas. Kuna toil korral sotoplaate oli wöimatu äridest saada, et saanud

teised keegi üleswõtteid teha. J. Niilusel õnnestus aga Saksa okupatsiooni ajal ühe saksa sõduri kaudu Saksamaalt suurema partii fotoplaate saada. Vabadussõja muuseumi fotode kogu koosneb lõunarindelt J. Niiluselt, üldiselt pooled üleswõtted tvabadussõjast ongi J. Niiluselt. Seni puudusid muuseumil üleswõtete ncgatiiwid. kuna aga neil on suur ajalooline wäärtus. oi-sustas wabadussõja muuseumi juhatus need J. Niiluselt omandada. Laupäewal osteti ainult Osa negatiiwe 1000 ümber, nina J. Niilus sai nende eest kuldatvasti ümmarguselt 600 krooni

09.12.1934 – Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 145, 9 detsember 1934

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 50, 9 detsember 1934

 

Kaameraga wabadussõjas. – Mees, kes jäädvustas meie woidu fotopiaadile.  – 2000 haruldast pilti.

Vasakul: Võru koolipoisid, kes 1918. aastal kandsid isamaalikul meeleavaldusel eesti lippu. Vasakult Toonekurg, Sulg ja Kolberg (praegu raudteepolitsei konstaabel Mõnistes). Keskel: Fotograaf J. Niilus sõjapäevil. Par emal: Teine grupp koolipoisse sama lipuga. Varakult Ed. Mats on, Richard Wreemann’ (tema vend ai. kpt. Wreemann langes Rõuge lahingus), Hinno (praegu ratsarügemendis ohvitser) ja püsti seisab P Õ d e r (praegu Räpinas teemeister).

 

Mida rohkem taganeb vabadussõda ajaloolisse kaugusesse, seda rohkem õpime hindama ja imetlema toda kangelaslikku võitlust. Aastatega ühes kasvab ka väärtus neil asjadel, mis praegustele ja tulevastele põlvedele elavalt maalivad silmade ette meie riigi esimesed, vabadüsvõib ,lejäte, verega kirjutatud leheküljed.

Muu hulgas on püütud vabadussõja muuseumi korjata kokku võimalikult kõik ülesvõtted, mis käsitlevad vabadussõja sündmusi ja sõjast osa võtnud ning sellega ühenduses olnud isikuid. Arvukas pildikogu muuseumis annab lühikese aja jooksul elavama ettekujutuse meie vabadusfiõjast, kui seda suudaksid teha sajanded leheküljed kirjutusi. Noil raskeil päevil ei olnud palju inimesi, kes tollal kandsid kaasas fotokaamerat ja mõtlesid tulevastele põlvedele pärandada elavaid mälestusi vabadussõjast. Hiljuti osteti vabadussõja muuseumi jaoks Võrus elutsevalt fotograafilt Johannes Niiluselt üle 700 negatiivplaadi, mis kujutavad sõjasiindmusi lõunarindelt. J. Niilust võib õigusega nimetada fotograafiks”, kuna ta on teinud neid ajalukku minevaid ülesvõtteid ümmarguselt 2000. Osa neist ei ole säilinud tänapäevani, kuid siiski on J. Niilus jäädvustanud vabadussõja sündmusi rohkem kui ükski teine kaameramees ja osutanud suuri teeneid vabadussõja muuseumi pildikogude täiendamisel.

See, mida jutustab fotograaf J. Niilus vabadussõja kaameramehena, pakub paljugi huvitavat ja laiematele hulkadele seni teadmatut.

See oli omaette wäike ajalooline õnn, kui Mõrus elutsema l fotograafil J. Niilusel õnnestus Saksa okupatsiooni ajal sobitada ühe saksa sõduriga foto ta noote ostmist. Mabadussõja päewil nii mõnigi kaameramees pidi aparaadi tegewuseta nurgas hoidma, kuna Polnud plaate, kemikaale ega muid wajalikke tarbeid. Sakia sõjamees sõitis lühikeseks ajaks Berliini, tust to tõi kaasa mitmesuguseid fowplaate-pabereid, milline tagawara oli J. Niilusel ainukeseks sõjafotograafina töötamise ajal. Muidugi mõista ei teadnud J. Nnlus fotomaterjali ostmisel, milliste wäärtuslikkude üleswõtete tavwis ta end juhuse kombel walmjstas. Suure isamaalasena aitas Niilus kaasa kohaliku omakaitse kujundamisel neil päewil, kui Saksa sõjamäed hakkasid Eestimaalt lahkuma. Juba enne seda tehti Mõrus isamaalikke meeleamaldusi. Niilus jutustab, et tema olnud esimene, kes Wõrus walmistas awalikuks demonstratsiooniks eesti lipu. Ei olnud siis täpselt teada lipu õiged wärwid ja rukkilille-sinise laiu asemel tuli taewakarwa sinine. Rahwuslik lipp sai ka tutid-topsud ja kuldse nupu, nii et nägi kõigiti pidulik wälja.

Meeleawaldajate rongikäigu eesotsas kandsid lippu Wõru kooliõpilaseb, kes siis weel kandsid weneaegist kooliwovmi. Muidugi lasti ennast siis ka pildistada lipuga ühes, nagu on näha meie tänastel piltidel. Nii said need üleswõtted J. Niiluse Poolt esimesteks, mis kujutasid esimesi sanu me kohapeal Eesti iseseiswuse saawutamiseks. Omapärane on selle ajaloolise lipu edasine saatus. Kui enamlased asusid wallutama Wõru linna, jäi lipp J. Niilusele tuttawa majahoidja hool’ dusse. Fotograaf lahkus linnast ühes eesti ohwitseridega sisemaa suunas. Hiljem kõneles majahoidja, et enamlased lippu leides olid tahtnud seda häwitada. Majahoidja oli aga lubanud lipu riideridadeks harutada ja enamlased olid jätnud selle purustamata. Kuid lipp oli armas selle hoidsale ja jäi termeks. Wõru uuesti tagasimõitmisel toodi ajalooline lipp jälle peidupaigast wälja. Siis oli juba walitsemas rahu, kui ühel päewal tuli J. Niiluse juure keegi tuttaw talumees Kasaritsa wallast sa palus, et fotograaf annaks talle mõneks päewaks lipu maale kaasa, kus nad tahawad selle lehwima panna pulmalipuna. Maal tabas aga lippu õnnetus: Kasaritsa mees sõitis sellega puuokstesse, riie rebenes ja warras murdus. Kasaritsa mees ei julenud enam ka tükke omanikule tagasi tuna. Nii häwines enamlaste käest terwelt pääsenud lipp hoolimatute pulmaliste läbi.

J. Niilus mäletab, kui tragilt tegutsesid Wõru koolipoisid isamaalike üleskutsete kleepimisel. Wõrus asumast Saksa komandautuurist saadi luba organiseerima hakata omakaitset, kuigi relwi sa muud sõjawarustust ei lubatud soetada. Eestlaste salajane organisatsioon, mis koosnes 3. eesti jalawäepolgu ohwitseridest sa kohalikest kaitseliMastst, laskis trükkida üleskutsed, mis kutsusid igat eestlast oma kodu kaitsma. Fotograaf Niilus kolme koolipoisiga al.-kpt. Wveemanni wenna, Põdra ja Matsoniga hakkasid neid öösel turu piirkonda ja mujale üles kleepima. Esimene pandi sakslaste „Käsen ja Keelan” teadaannete peale. Kuid enamlaste agitaatorid olid walmsad ja mitmel pool tõmbasid need üleskutsed maha ja paigutasid omad asemele. Neli korda öö jooksul pidid koolipoisid isamaalikke üleskutselehti uuendama, enne kui wõit nende kätte jäi. Kord oli J. Niilusel juhus eesti ohwitseridele abiks olla omapärasel wiisil salaluure-teenistuses. Tol ajal olid sakslased lahkumas ja enamlased walmistusid pealetungile. Niilus oli saanud teada, et Pihkwa lehtedes enamlased kirjutawad üsna awalikult omi wallutamisplaane ja awaldawad üleskutseid.

Need andmed olid aga maga tarwilikud meie ohwitseridele. Fotograaf saatis oma tuttawa talumehe W. õarkmanni Pihkwasse ja maffis talle 125 rubla tsaariraha reisi eest. Lihtne. talumees, kes kuidagi ei äratanud salakuulajana kahtlust ja hästi tundis kõrwalisi teid, tõi Pihkwast kaasa 4 päewa pärast hulga ajalehti.

Niilus andis need ‘ ohwitseride kätte ja teenis oma taiplikkuse pärast üldist imestust. Kõigist omakaitse Püüetest hoolimata oli karta, et punamäe salgad wallutawad Wõru. J. Niilus jättis maha kõik oma waranduse, mis asus Katarnna tänawal korteris ja ateljees. Lahkudes wõttis kaasa kõige hädatarwilikuma, mille hulgas ei tohtinud puududa fotoaparaat. Warem oli ta saatnud tuttawate Poole Tartumaale sotoplaatide tagawara ja muid tarbeid.

„Lahkusin kodulinnast ja ei teadnnd, mis tuletonf mulle toob. Talwine päike tõusis mägede tagant weripunasena. Oli nagu salaaimdus südames, et see tähendab meriseid heitlusi ..jutustab fotograaf. Keenis sai ta kokku nende eesti ohwitseridega, kes hiljem moodustasid 2. brigaadi juhtkonna (Pärast 2. diwiisi staabi). J. Niilus mõttis omale wabatahtlikult ülesandeks ohmitseride toitlustamise ja muud majanduslikud mured. Kui wabadussõda oli lõppenud, siis selgus, et fotograaf J. Niilus oli ametlikult sõjawäkke wastu wõtmata. Teda ei saadud enne wabastada kaitsema e teen istu sest, kuhu oli tulnud wabatahtlikult, kui oli komisjoni poolt wastu wõetud. Nii sündis wastuwõtmine ja wabastamine ühel päewal.

Esialgu tegi Niilus fotomehe tööd juhuslikult, nii kuidas oli mahti. Sõjamäelasena oli tal pildistamiseks suurem wabadus kui mõnel eraisikul, kelle kohta ei wõinud kindel olla, kas fotografeerimine ei sünni waenlaste huwides. Plaate ilmutada ja pilte kopeerida sai ta mõne kohaliku fotograafi juures, Wiljandis näit. Rieti laboratooriumis.

Kui löödi juba esimesi raskeid lahinguid punawäega, tuli Niilusel täita kurba kohustust: pildistada oma langenud sõpru ja tuttawaid kirstupanekul ja hauda sängitamisel. Südant haarawalt walus oli fotomehel teha Pilte neist tapetuist, keS olid langenud enamlaste terrori ohwreiks Tartus, Malgas ja Mõrus. Mabadussõja wilmastel kuudel jäi J. Niiluse otsekoheseks ülesandeks sõjasündmuste pildistamine, talle anti sellekohaseid juhtnööre ja saadeti lõunarindel ühest Paigast teise, nii et ta sai juba üldiselt tuttawaks oma „ musta kastiga”. Mõnikord on fotograafi tegewuses olnud silmapilke, kus töö on olnud seotud hädaohtudega. Tuleliinil asuwate sõdurite pildistamine äratas waenlase tähelepanu ja kutsus wälja kahuritule.

Siiski ei ole juhtunud niisuguste hädaohtlikkude pildistamiste juures õnnetusi.

Wõru tagasiwöitmise järele J. Niilus hakkas jälle kasutama oma ateljeed ja laboratooriumi. Et sa* d-andete negatiiwide siiu ei läheks segi, oli tarwilik warustada neid uil medega, allkirjadega ja kuupäewa- ! dega. Mõistagi ei wõinud fotograaf kõiki andmeid wäeosade üksuste, kiud* lustuste ja muude sõjaliselt tähtjate .paikade kohta neg>atiiwisse kirjutada sõja ajal, kuna waenlase kätte sattumisel niisugune Pilt oleks wõinud palju kahju tuua. Siin aitas Nulust tema hea mälu ja paljudele üleswõte tele ta andis allkirjad alles hiljem, kui ta neid korraldas muuseumi tarwis.

Fototehnika on arenenud päewapäewalt. Ei saa seepärast kõikidele wabadussõja-aegsekele ülesmõtekele läheneda kunstinõuete seisukohalt. Rasketes oludes sa juhu sl ilult kättesattunud materjaliga oli isegi wilunul fotograasil pea wõimatu niisuguseid üleswõtteid. teha, mis tehnilisest küljest laitmatud oleksid.

Nowembrikuu lõpul käisid wabadussõja muuseumi esindajad Wõrus ja ostsid 600 kr. eest J. Niiluselt üle 700 negatiiwi (plaadid ja filmid). Kardeti, et üksiku isiku walduses ei ole ajaloolised soto-uegatiimid küllalt kindlas kohas ja wõiwad häwineda. Tulemastele põlwedele oleks see aga suur kultuurajalooline kaotus. J. Niilus on pärit Perekonnast, kus oli kuus last, kõik poisid. Ta on praegu 53 aastat wana ja poissmees. On jäänud ikka elupõliseks Wõru elanikuks uing peab päewapildi-ateljeed Jüri tanumal. Kaitseliidus ja kohalikus tuletõrje-ühingus on olnud tegem üle 10 aasta.

Fotograafia alal katsetab ta uust leiutisi. Häid tagajärgi on saawutanud ta harilikkude paberite prepareerimisel walgustundlikuks. Nii on ta saanud kopeerida wõrdlemisi häid pilte tawalisele kirja- wõi joonistuspaberile.

J. Niilus kinnitab, et tema koostaknd preparaatidega wõib tawatist Paberit imeodawasti muuta päewapiltide walmistamiseks.

J. Niiluse eriharrastuseks on lauluisa Kreutzwaldile ja tema perekonnale kuulunud esemete korjamine. Tal on kogutud Fr. R. Kreutzwaldi kirjutuÄaua ehteid, käekirja-näiteid mitmesuguste kirjade ja arstitähekeste näol, awalikkusele seni awaldamata pilte lauluisast, ta perekonnast ja kaasaegseist, kellega Kreutzwald suhtles.

Nagu Wõru seltskonnas kuuldub, kawatsetakse fotograaf J. Niilust esitada kotkaristi saamiseks tema wabadussõja-aegsete teenete eest sa hiljem kaitseliidus ülisnäidatud kultuurtöö eest.

Wõru Teataja, 10 detsember 1934

Fotoaparaadigs Wabadussõja laheinguwäljadel –  J. Niiluse ohtlikud päewad.

Nagu me luba juba mõne aja eest teatasime, omandas Wabadusõja Muuseum Wõru fotograaf Niiluselt hiljuti suure kogu fotoplaate, milledele J. Niilus wabadussõjas oli jäädwustanud. Sel puhul toob eilne „Esmaspäew” Niilusest pikema kirjutise, millest awaidame allpool katke, mis iseloomustab foto Niiluse ohtlikku töSd lahinguwüljadel. Leht kirlutab muu seas r .Esialgu tegi Niilus fotomehe tööd juhuslikult, nii kuidas oli mahti. SõjawSelaiena oli tal pildistamiseks suurem wabadus kui mõnel eraisikul, kelle kohta et wvinud kindel olla, kas fotografeerimine et fünnt waenlaste huwides. Plaate ilmutada ja pilte kopeerida sai ta mõne kohaliku fotograafi juures, Viljandis näit. Rleti laboratooriumis. Kul löödi juba esimest raskeid lahinguid punamäega, tuli Niilusel täita kurba kohustust: pildistada oma langenud sõpru ja tuttawald kirstupanekul ja hauda sängitamisel. Südant haaramalt walus oli fotomehel teha pilte neist tapetuist, kes olid langenud enamlaste terrori ohwreiks Tartus, Valgas ja Võrus. Vabadussõja wttmastel kuudel jäi J. Niiluse otsekoheseks ülesandeks sõjasündmuste pildistamine, talle anti sellekohaseid juhtnööre ja saadeti lõunarindel ühest paigast teise, vii eita sai juba üldiselt tuttawaks oma .musta kastiga”. Mõnikord on fotograafi tegewuses olnud silmapilke, kus töö on olnud seotud hädaohtudega. Tuleliiuil asuwate sõdurite pildistamine äratas waenlase tähelepanu ja kutsus wälja kahuritule. Silskt ei ole juhtunud niisuguste hädaohtlikkude pildistamiste juures vanetust. Võru tagafiwvitmkse järele J. Rillus hakkas jälle kasutama oma ateljeed ja laboratooriumi. Et sadandete negatiimide sisu ei läheks segi, oli tarwiiik warustada neid nimedega, allkirjadega ja kuupäewadrga. Mõistagi ei wsinud fotograaf kõiki andmeid wäeosade üksuste, kindlustuste ja muude sõjaliselt tähtsate paikade kohta negatttwtsse kirjutaba soja ajal, kuna waenlase kätte sattumisel niisugune pilt oleks wõluud palju kahju tuua. Siin aitas Rtilust tema hea mälu ja paljudele üleswötetele ta andls allkirjad alles hiljem, kui ta neid korraldas muuseumi tarwis.”

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 22 detsember 1934

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 4 jaanuar 1935

Wiimane aeg on tellida “Elu” Juubeliaastal on “Elu” lugemine tasuta! Kuni 5% soodustused ärides…. /…/

Uus Eesti, nr. 61, 3 märts 1936

Wõru fotograafi J. Niiluse kahekordne juubel.

Wõru tuntud fotograaf Jaan Niilus pühitseb 4. märtsil oma 30 aastase ametijuubelit ja 55-ndat sünnipäewa. Jaan Niilus sundis Võrumaal, Tsooru wallas 1881. a. taluomaniku pojana. Sai hariduse Rõuge kihelkonnakoolis. Kodukohast siirdus J. Niilus Tartusse, kus lõpetas dir. Wiira joonistus- ja maalimisõpingud. Õppis fotokunsti Riias. 1908. a. siirdus Wõrru, kus awas fotoateljee, kus töötab praegugi. Vabadussõjas oli J. Niilus wabatahtlikuna, kuuludes 2 diwiisi ja jäädwuskas fotoplaadile kõik ettetulnud episoodid selle wäeosa ajaloost. Vabadussõja päewil tegi J. Niilus kaugelt üle tuhande üleswõtte nii frondil kui ka taaglas ja omab seega rikkaiiku sõjapiltide tagawara. Peale selle omab H. Niilus täieliku kogu Eesti kaitseliidu ja omakaitse tööst fotaplaatidel – mis lõik juubilari üleswõtted.

Peale oma kutselise töö on J. Niilus isiklikult kogunud rea Kreutzwaldi esemeid, pilte, kirju, käsikirju ja andmeid lauluisa tööst ja tegewusest.

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 6 märts 1936

Fotograaf Jaan Niilus Võrus pühitses 4. märtsil oma 55. a. sünnipäewa ja 30 a. ametiala juubelit. Jaan Niilus sünd. 1881. a. Tsooru wallas taluomaniku pojana. Omas hariduse Rõuge kihelkonnakoolis ja siirdus Tartu, kus täiendas end mitmesugustel hariduslikkudel aladel. Töötas 1897.—9. a. „wanas” „Vanemuises” dekoraatorina dir. Viira ajal ja lõpetas tolleaegse joonistus- ja maalimiskursuse ühes Conrad Mäe ja Jaan Koortiga. Pärast söjawäekohustust awas esimese fotoateljee Tsooru malda isatalus, kus töötas 2 aastat. Hiljem täiendas fotografeerimise alal Ritas. 1908. a. asutas fotoateljee Võrru, kus töötab tänapäewani. Vabadussõjast wõttis J. Niilus osa Vabatahtlikuna kuni sõja lõpuni, töötades 2. diwiisi fotograafina. Omab suure kogu wabadussõja ülesmötteid, millede Uksikarw ulatub üle tuhande. J. Niiluse kogu peetakse kõige suuremaks üleswõtetekoguks wabadussõjast kogu Eestis. J. Niilus on tuntud ka „lauluisasõbrana”, kuna tema omab rida Kreutzwaldi esemeid, pilte, kirju, käsikirju jne. Juubilarile aastaid edaspidiseks!

Uudisleht, nr. 171, 3 november 1936

Fotokaameraga punaste vastu Vabadussõja sündmused ja heitlused jäädwustatuna 10.000 pildis. — Kui fotomees punaste kuulirahe all sai hallid juuksed.

 /…../ Wõru kntseline fotograaf J. Niilus. Tema 1000 üleswõttest on sõjamuuseum omandanud 600 kui rohkemwäärtuslikku. Ka hiljuti surnud Tartu fotograaf Armin Lomp tõotas 2. diwiisi juures. Tema jäädwustas peale muu plaadile ka rahukonwerentsi istungid ja töö. Tema üleswotetest tahetakse nüüd umbes 200 omandada. 230 fotot soomusrongidest ja nende töökodadest on teinud Walga fotograaf Win al, ja kõik need üleswõtted on juba muuseumisomale panipaiga leidnud /…../

 /…../ nagu öeldud – fotomehi meil sõjas surma ei saanud, küll aga sai neist mõnigi tunda surmahirmu. Nii J. Niilus kord Petserimaal, kui parasjasti oli oodata wanelase rünnakut, paisati pommi plahvatuse jõust koos aparaadiga õhku. Kuid nimetamiswäärset häda ei saanud mees ega aparaat /…../

 8 veebruar 1937

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 12 veebruar 1937

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 3 juuli 1939

Tuletõrjujatele hoolsus- ja teenetemärke Suwepidu Kirepis õnnestustäiel määral. Eile peeti Võru Vabatahtliku-Tu-letõrje Ahingu aastapäew ühes suwepeoga

/…./ (E. Vabatahtliku Tuletõrje Liidu poolt annetati hoolsusmärgid järgmis- ‘ tele Võru tuletõrjujatele: Valter Pfelffer, Feliks Marand, ja Jaan Niilus— kuldrist 2. liik;  /…../

Uus Eesti, nr. 57, 29 veebruar 1940

Võru päevapiltnik ehitas ajaviiteks harmooniumi.

Võru päevapiltnikul Jaan Niilusel valmis pikemaajalise töö tulemusena harmoonium, mille omandas pärast valmimist ja asjatundjate head hinnangut Adiste algkool. Muusikariist valmis meistril oma otsese kutsetöö kõrval ajavüiteharrastusena, kusjuures kõik tööd toimusid kodus õige lihtsate tööriistade ja abinõudega.

Pildil: Meister Niilus äsjavalminud pilliga.

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 1 märts 1940

Wõrulane walmistas harmooniumi.

Neil päewil walmis tuntud Mõru fotograaf Jaan Niilusel harmoonium, kõigiti korralik ja wäga hea häälega muusikariist. Harmooniumi omandas kohe pärast katsetamist Ädlste algkool Põlwas. Muusikariista walmistas J. Niilus asjaarmastajana oma oifefc kutsel öö juures täiesti koduste abinõudega, ilma, et tal olnuks isegi wastaw töäpink. Muusikariist on wäliselt ka kõigiti nägus, kusjuures kast on walmisioiud mitmesugustest wineerplaatidest Amoniöör harmooniumi-meister on ka warem wähemate sarnaste instrumentide walmistamisega tegelenud, kuna mõne aasta eest malmis tal n. n. ..kohwerharmoonium”, mida meister tihti relsudelegi kaasa wöttis, wõimaldades isegi ühlssõitudel raudteel muusika „omast käest”. Jaan Niilus alustas nüüd uue harmooniumi

Valmistamist. Pildil: Meister omawalmistatud pilliga.

Uudisleht, nr. 139, 29 mai 1940

Võru suurim kurioosum — fotograaf Niilus Meisterdas taskunoaga oreli

Ta on õieti Wõru liikuwnm ja jutukam inimene, kes sulle näiteks teinekord wastu tulles tere asemel ütleb „Jumalaga” lihtsalt seepärast, et tal pole sind aega jutule wõtta. Harilikult ütleb ta aga „Morjen,” sest ta polewat mahti faan«d selle sõna eestistamiseks. KuS tal aega liikuda ja reisida seal on ikka nalja «ii, et eksporteeri wõi kuhugi mujale. Niilus ütles aga ise, et ega tema nalja ei tee, ta hoolitseb ainult, et igaw ei hakkaks. Küllap seepärast teda mõned peawadki kurioosumiks, kuigi tal on teisigi harjumusi … Näiteks on ta seniolewatel andmetel ainuke „isik”— seda sõna peab ta küll solwawaks — kes on meisterdaund kohwer-oreli, Pealegi taskunoaga. Seda siis weetakse reisidel kaasa, küll raudteel, küll omnibusel ja Tamnmlalgi ning ühislaulul on niisugune foade, et paremat ira tahagi…

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 23 juuli 1940

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 26 juuli 1940

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 29 juuli 1940

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 5 august 1940

Elu : Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 14 august 1940

Võrumaa Teataja, 3 september 1942

Võru Tuletõrje 75 aastane

/…../

Suurt laastamistööd ja palju kurbust on liikmeskonda küütud aga enamlaste hirmuvalitsuse ajal. 1919. a. langes bofševike vägivalla ohvriks 6 liiget: Peeter Evert, Rudolf Pihlak, Gustav Kõnd, Aleksander Allev, Max Kuus ja Märt Tiru. 1941. a. mõrvati Alfred Hiielo ja Alo Viliste, areteeriti Paul ja August Ebberid ning Jaan Niilus. Siberisse küüditati 14 ühingu liiget. /…../