Arvamus

78aastaselt Toomas Raudamilt on peaaegu neli kümnendit ilmunud igal aastal raamat. Ta on nagu Gore Vidal, kes ei pidanud oma raamatute üle arvet: ta kirjutas sellepärast, et pidi kirjutama. 43aastase Katrin Ruusi debüütkogu ilmus 2024. aastal. Raudami ja Ruusi uus ühisraamat „Võrdsed“ on nagu Balenciaga rõivastes Balzac ja ei ole ka. Raudam kirjutab Eric Claptonist, Ruus vastab Rolling Stonesiga. Üks kirjutab elegantsemalt, teine pingutab püksirihma, aga mõlema lugudes leidub palju valu. Kõige rohkem oleme elus siis, kui kannatame, näivad nad ütlevat. Miks näiteks süütab üks mees linna puumaju? Põhjus võib panna härduma. Prantsuse filmipaar Jean-Pierre Jeunet & Marc Caro on arvanud, et... The post Ruus ja Raudam, võrdsed appeared first on Sirp.

30. jaanuaril lahkus meie hulgast professor Ain-Elmar Kaasik, klinitsist ja teadlane, kelle kõrval töötamine ja kellelt õppimine on olnud suunava jõuga mitmele arstide põlvkonnale. Ta kuulus nende hulka, kes oskasid nii arsti kui ka teadlasena kriitiliselt hinnata ja vastutustundlikult suunata Eesti meditsiini põhjalikku muutumist – üleminekut empiirilisel kogemusel põhinenud arsti­kunstilt kvantitatiivsele, tõenduspõhisele meditsiinile. Kolleegina oleme temas hinnanud eelkõige intellektuaalset ausust ja mõtteselgust. Mõistes teaduse keskset rolli, rõhutas ta järjekindlalt, et teadustulemuste rakendamisel ja haiguste ravitavusel on piirid ning et meditsiin ei saa olla kõikvõimas. See kainestav, ent hooliv hoiak oli tema suurim tugevus.  Ain-Elmar Kaasik sündis 2. augustil 1934. aastal... The post In memoriam professor Ain-Elmar Kaasik 2. VIII 1934 – 30. I 2026 appeared first on Sirp.

Enamiku selle veste keelenäiteist olen saanud Vikerraadiost, viimase viie aasta uudiste-, poliitika- ja kultuurisaadetest ning intervjuudest, aga ka mõnest ETV saatest, mõnelt teaduskonverentsilt ja siit-sealt veel.* Tõukejõuks loo kirja­panekul sai Krista Aru öeldu Vikerraadio saates 19. V 2024: „Igal raadios öeldud sõnal ja mõttel on tähendus.“ Petlik päästerõngas Elame prügiajastul. Prügi täidab meie maad ja mered. Küllap elame sellegi üle, nagu on üle elatud kivi-, raua-, kriidi- ja teab mis veel ajastud. Ent võime mattuda ka keeleprügi alla! Näen optimistina võimalust eesti rahvas päästa: prügisõnade maailmas tuleb kord majja lüüa! Miks on prügisõnad nii vajalikud? Igast sõnast võib saada päästerõngas mõttetegevuse... The post On oht mattuda keeleprügi alla! appeared first on Sirp.

Hans Christian Anderseni autasu – kuldne medal ja diplom – on nimetatud lastekirjanduse Nobeli preemiaks. Tänapäeval, mil rahvusvaheliselt esiletõstmise võimalusi on palju, on Anderseni auhind jäänud juba oma pika ajaloo tõttu ikkagi väga austusväärseks. Esimest korda anti Anderseni auhind välja 1956. aastal. Kümne aasta pärast autasu pooldus: üks kirjanikule ja teine illustraatorile. Anderseni auhinna määrab Rahvusvaheline Noortekirjanduse Nõukogu (International Board on Books for Young People – IBBY). Kui kõik algas Lühidalt eelloost. 80 aastat tagasi, 5. juulil 1946, toimus Münchenis sõjajärgse Saksamaa esimene rahvusvaheline kultuurisündmus: avati lasteraamatute näitus, kusjuures see seati üles nii-öelda kurjuse pessa, Hitleri algatusel rajatud Kunstihoonesse (Haus der Kunst). Maja koristati, natsisümboolika värviti... The post Lasteraamat kui sild appeared first on Sirp.

Uuringuga antakse ülevaade, kuidas Tallinna sadama ala meeldivamaks kujundada. Mis on alal praegu puudu ning millised on selle elavdamise võimalused, kuidas tuua sadamasse rohkem inimesi, luua paremad ühendused ning rohkem mere ääres ajaveetmise võimalusi? Sellest räägib lähemalt TLÜ linnauuringute professor Tauri Tuvikene. Miks te selle projekti ette võtsite? Projekti kaugem ajend on ülikooli ja sadama koostöö. 2025. aastal sõlmisid Tallinna Sadam ja Tallinna Ülikool koostööleppe, mille eesmärk on teha ühiseid linnaruumi ja liikuvuse uuringuid. Ülikool ja sadam on küll naabrid, kuid jäänud mingil kombel teineteisest kaugele. Püüame rohkem koos mõelda ja tegutseda. Selle konkreetse projektiga kaalusid üliõpilased uuesti, kuidas linna... The post Lähedal, ometi nii kaugel appeared first on Sirp.

Praegu on veel vara muljetada Tallinna Linnateatri uuslavastusest uueks saanud maja mainimata. Oli rõõm näha, et paljud olid teatrisse tulnud korraliku ajavaruga ning uitasid enne etendust ringi suure uudishimuga, piiludes nurgatagustesse ja katsudes tunnustavalt sisustust. Õieti on Taevasaal tundmatuseni muutunud: seda ümbritsevad ruumid ja publikukogemus on justkui päris uued. Maitsekalt ja luksuslikult renoveeritud maja on tasakaalukalt väärikas ja värske, kuid õnneks ka pehmelt kutsuv. Uudsusele vastukaaluks tuletas Mikk Jürjensi „Puhkus“ meelde vana head Tallinna Linnateatrit, täis intiimset sisekaemust, hõrku mitmetasandilist huumorit ja muljetavaldavat muusikat. Kõige meeldejäävam ongi „Puhkuse“ puhul muusika: kaheksa kadestamisväärselt musikaalset näitlejat esitavad etenduse liigendamiseks puhtakujulist Sardiinia rahvamuusikat... The post Puhkav eestlane appeared first on Sirp.

Olgem ausad, prantsuse loodusfotograafi ja dokumentalisti Vincent Munieri värskeima, peagi kinolevisse jõudva filmi „Metsasosinad“1 jälgimine nõuab – eriti kärsitumalt vaatajalt – keskmisest rohkem kannatust. Sest ega seal juhtu ju tegelikult mitte midagi, aga samas juhtub väga palju. Film mõjub kui meditatsioon või nagu Munier ise ütleb – teraapia. Loodusteraapia. Kui Munieri eelmine film „Lumeleopard“2 viis vaataja koos Nick Cave’i muusikaga Tiibetisse, siis seekord rännatakse Prantsusmaal Vogeesides Munieri lapsepõlveradadel, kus vaikus, udu ja valgus loovad omaette poeetilise maailma. Ent see on ka väga isiklik perekonnalugu, sest Munieri saadavad sel rännakul 12aastane poeg Simon ja loodusmehest isa Michael. Ja nende ühisel metsas... The post Pööraselt armunud loodusesse appeared first on Sirp.

Rohealade olulisus linnaruumis on palju käsitlemist leidnud. Arutelus rohelise linna üle keskendutakse ühelt poolt linnade tihendamisele, teiselt poolt küsitakse, kuidas säilitada ja paremini korraldada praegusi haljasalasid. Kas tihe ja roheline linn sobivad kokku? Kas üks välistab teise? Milline on linnaruum, kus on hea olla paljudel, olenemata väga erinevatest soovidest? Milline roll on linnas nii-öelda metsikul loodusel? Artikkel tugineb hiljuti läbi viidud Tallinna linnahalli taguse ala juhtumi­uuringule,1 kus on vaatluse all poolmetsiku roheala kasutus praegu ja tulevikus. Biofiilia hüpotees Biofiilia hüpoteesi kohaselt on inimesele kokkupuude loodusega elutähtis. Hüpoteesi aluseks on evolutsioon: inimeste igapäevaelu, näiteks toidu, vee ja peavarju leidmine ning kiskjate... The post Rohkem metsikut ruumi! appeared first on Sirp.

Laenates Mark Fisheri määratlust, leian, et Puuluup on hauntoloogiline bänd. Marko Veisson ja Ramo Teder kasutavad oma muusikas kummitama jäänud muusikalisi segmente, detaile popist ja folgist, pungist ja hiphopist; minevikust on nad välja toonud hiiu kandle, andnud sellele instrumendile luuperi toel uue kõla; ning mineviku tähenduslikule potentsiaalile viitavad ka Marko ja Ramo naftaliinihõngused tumedad esinemisülikonnad. Vormiga kaasas käivast rangusest astuvad nad aga üle või läbi paljajalu nagu rändmoosekandid – ja rändmoosekantidena nad Taavi Aruse dokfilmis „Puuluup. Kaablid autos veel“ ka peegelduvad. Vaataja liitub Puuluubi duoga ajal, mil neil on algamas pikk kontsertturnee läbi Portugali, Brasiilia ja India maailmamuusika esitlusfestivalile WOMEX... The post Teekonnafilm folkzombidest appeared first on Sirp.

Taavi Aruse nime on Eesti dokumentalistikas olnud viimastel aastatel küll kohati näha lausa igal pool. Alul operaatorina tegutsenud Arus on aegapidi järjest enam ise lavastanud ning ta on ka kõigi enda lavastatud filmide monteerija. Kui mingi üldistus silma võiks jääda, siis see, et teda paeluvad subkultuurid ja muusikateemad, millele ta annab oma montaažikeelega stiilse ja hoogsa olemise. Tema käe alt on lavastajatöödena tulnud lausa kolm pungiportreed: täispikk „Enam kui elu“ (2018) Psy­choterrori lauljast Freddy Grenzmannist, sarjas „Eesti lood“ „Pets & Berliin“ (2018) legendaarsest punkarist Pasa-Petsist ning „Kõik teevad kõike valesti“ (2025) praegusest uuest pungipõlvkonnast. Lisaks veel üks „Eesti loo“ sarja... The post Subkultuuride jäädvustaja appeared first on Sirp.

9. novembril tehti isadepäeva puhul ETVs intervjuu kahe isaga, keda tutvustati koos nende lastega. Teistsuguse perekonnatüübi kajastamine muutis aktuaalseks teema, millele muidu tihtipeale otsa ei vaadata – asendusemaduse ehk kuidas samasoolised paarid endale üldse lapse saavad. Eesti on võtnud Balti riikidest asendusemaduse osas kõige rangema (kriminaliseeriva) seisukoha. Selle õigustatus tänapäeval, kus „traditsiooniline“ perekond ei ole kaugeltki ainus pereloomise viis, on aga küsitav. Olenemata viljatuse kasvavatest näitudest Euroopas, on praegu lubatud vaid altruistlik asendusemadus ehk vabatahtlik soov vanemaid lapse saamisel aidata.1 Eesti kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus võimaldab meditsiiniliselt tõestatud näidustuse korral nii abielus kui ka üksikutele naistele juurdepääsu reproduktiivravile (§ 5). Seadus... The post Asendusemaduse muredest appeared first on Sirp.

Nüüdiskultuur võib oma paljususes tekitada korralikku peapööritust. Üks võimalus selle leevendamiseks on keskenduda üksikutele fragmentidele. Just seda Janek Kraavi oma aasta lõpul ilmunud raamatus „Post“ teebki: olgu siis mõne teose, motiivi, tehnika, žanri, voolu või hoopis põhimise tunnetusliku allhoovuse tasandil. Tema fragmendid on oma parajuses ammendavad ja tõusevad väljapuhastatult iseäranis kirkalt esile. Igaüks neist sisaldab omal moel ka osutust kultuuritegelikkusele tervikuna. Libisedes kõigepealt pinda pidi jõuame lugedes äratundmiseni, et pind ulatub põhja välja. Sinu raamatusse koondatud fragmendid ilmusid Sirbis kümne aasta jooksul (2012–2022). Mis oli selle projekti lähteimpulss? Väga hea, et sa küsid, sest ma olin alguse juba unustanud. „Post“... The post Nüüdiskultuuri eriomane võlu appeared first on Sirp.

Eelmise aasta märtsis näitas ETV „Pealtnägijas“ saatelõiku „Mida tähistab Tallinna üle ujutanud tähekombinatsioon CTAH?“,1 kus arutleti Tallinna linnaruumis leviva suurtähtedes grafiti „CTAH“ võimaliku autorsuse ja tagamõtte üle. Olgu see üllatus või mitte, aga kuhugi ei jõutudki: eksperdid möönsid tõika, et selline asi toimub, raputasid garneeringuks peale näputäie käibetõdesid ja tunnistasid, et rohkem polegi midagi öelda. Analüüsis piirduti tuvastusega, et ilmselt on tegemist autori-täägija nime või nime mugandusega. „Minu meelest oleks see nagu õhku tulistamine. Selles mõttes, et milleks teha nii palju pingutusi, kui selles pole mingit sügavust,“ ütles kommentaariks Tallinna polütehnikumi õppejõud Stanislav Huttunen. Korraks jõuti ka põnevamale alale, et... The post CTAH appeared first on Sirp.

30. jaanuarist 1. veebruarini avati Rakveres kolme kontserdi ja ühe matineega Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru [samuti avati Ukuarus Eesti Kunstimuuseumi külalisnäitus „Virumaastikud“ – toim]. See on esimesena valminud riikliku tähtsusega kultuuri­objekt, mida on rahastanud kultuurkapital. Ehk on huvitav teada, et 2009. aastal välja kuulutatud rahvusvahelisele arhitektuurivõistlusele laekus 136 projekti 29 riigist: Eesti ja Euroopa riikide kõrval ka India, Tšiili, USA, Kanada, Jaapani ja Hiina arhitektidelt. Tõeliselt üleilmne võistlus ja tulemus on tõesti selle vääriline. Taastatud on arhitekt Alar Kotli projekteeritud ja 1940. aastal valminud Pauluse kirik, mille uue lahenduse autorid on arhitektid Kristiina Aasvee, Kristiina Hussar ja Anne Kose.... The post „… ja hämardub juba“ appeared first on Sirp.

Loodusteadlased ei ole eriti tublid raamatute kirjutajad. Eestis saab sellest aru, kui näiteks võrrelda loodusteadlaste osakaalu teadlaskonnas „Eesti mõtteloo“ sarja loodusteadlastest autorite hulgaga. Ega see ka mujal maailmas väga erine. Loodusteadlaste põhiliseks suhtlemisviisiks on saanud teadusartiklid eri­alaajakirjades, kus infovahetus toimub (üldiselt) kiiresti ja on täpselt rihitud sihtgrupile. Raamatute kirjutamine, kus on võimalik oma uuritavat valdkonda sügavuti analüüsida, selle üle mõtiskleda ning veidi ka eemalt vaadelda, et aru saada teemade üldisest kontekstist ning kujunemisest, nõuab aega, mida kellelgi praeguses rabelevas (teadus)maailmas eriti võtta ei ole. Rääkimata ajast, mis kulub raamatute lugemisele. Niiviisi oleme viimase sajandiga kujundanud teadusliku mõttevahetuse suures osas teaduslikuks... The post Ühe bioloogi raamaturiiulilt appeared first on Sirp.

Jõuan Teras Beachile, sisehalli randa, kui esimesed umbes 200 rannatooli lava ees on juba võetud: neil lebavad sallid, väikesed ebamäärased nutsakud ja igasugu muud loovad lahendused istekohtade hõivamise markeerimiseks. Veelgi eespool, päris orkestrile püstitatud lava juures, on poolsada riidest lamamistooli, mis on reserveeritud muusikanautlejatele, kes ei pea paljuks sümfoonilise muusika eest preemiumpiletit osta. Lavalt kostab mõnusalt kakofoonilist heli, kuskil kaugemal on kuulda kõlaritest voogavad ookeanilained koos kajakate kiledate karjatusetega, inimesed sagivad valges liivas nagu sipelgad ja mulle ulatatakse valge kilekott saabaste tarbeks. Atmosfäär tohutus angaaris on teatraalne, kirju rohekaspunane valgus heidab jalgadest tekkinud liivadüünidele dekoratiivseid varje. Olen siin esimest korda... The post Elu keskpäeva pehme valgus appeared first on Sirp.

„Sügavale ära peidetud“ on põnev raamat, mille lugemine, nagu selgus, on ebatavaliselt raskeks tehtud. Peatun mõningail selle põhjustest allpool, esmalt aga sellest, millega üleüldse tegu. Populaarteaduslik teos käsitleb kvantteooriat kõige laiemas ulatuses – kvantmehaanika alustest läbi kvantvälja­teooria ja kvantgravitatsiooniteooria kuni kvantmehaanika aluste metafüüsiliste tõlgenduste-laiendusteni, keskendudes Hugh Everetti 1950ndatel välja töötatud kvantmehaanika paljude maailmade tõlgendusele. Sean Carrolli käsitluses on Everetti tõlgendus kõige parsimoonsem (s.t lihtsam ja ökonoomsem) kvantmehaanika teooria. Ometi, kuigi Carroll seda ei maini, kehtib väide, et Everetti teooria on kõige parsimoonsem vaid spetsiifilistest eeldustest lähtuvalt. Millistest siis? Neid eeldusi on kolm. Loetlen need fundamentaalsuse järjekorras: (a) elementaarfenomen on (oma... The post Aju taha ära peidetud appeared first on Sirp.

Ühiskond on vaevalt mõeldav ilma elementaarse, tasuta1 ja lihtsasti ligipääsetava ruumiinfota. Asukoht on lisaks kinnisvarale väga väärtuslik teave. Näiteks saadakse ilmateate ruumiandmed tasuta kätte, kuigi meteoroloogiajaamade võrgustiku, satelliitide ülesseadmine ja teadmuse rakendamine pole odav. Mobiiltelefonide tulekul oli kõne alguses tavaline küsimus „kus sa oled?“, sest varem oli helistaja asupaik fikseeritud. Liikvelolek oli uus ja huvitav. Nüüd ollakse harjunud, et tegevus pole kohapõhiselt nii piiratud ning ühissõidukis või suurarajal on käigupealt võimalik osaleda koosolekul, lugeda uudiseid, tellida e-poest – kui vaid nutiseadme aku vastu peab. Asukohainfo tähtsus on aina kasvanud: kui sind pole kaardil, pole sind olemaski! Kuhu minna sööma? Kas... The post Täiskasvanuks elektrooniliste kaartidega appeared first on Sirp.

Andra Rahe kaamera on mitmel moel armutu ning sooritab suurima patu, mida inimese vastu teha saab – teeb subjektist objekti –, ent see armutus ei jää näituse õppetunniks. Külastaja lahkub Draakoni galerii aktinäituselt „Väikesed naised“ pigem armastusega südames, mis küll valutab, ent just seetõttu veelgi enam armastab. Mustvalged aktifotod, meesterahvad (kahe erandiga), hõbeželatiintrükk, ohtralt haavatavas olekus peeniseid, pekivolte ja rinnanibusid. Piltidega harmoneerivad tutvumiskuulutuste tsitaatidest pealkirjad. Esmane reaktsioon on hakata ennast neis piltides ära tundma, peegeldama oma mineviku kehalisi konfiguratsioone ja kaardistama neid Rahe piltidele. Teiseks tahaks end kohe kaitsta, et mina küll kunagi selline pole olnud, seda enam et „otsin... The post Kallis, las ma objektistan sind natuke appeared first on Sirp.

Märganud infolehtedel, et Eesti Rahvusballeti repertuaari jõuab William Forsythe’i „In the Middle, Somewhat Elevated“ („Keskel, kergelt kergitatud“), käis peast läbi: milleks?! Mida annab lavastuse täiemahuline import, kui lavastaja ise tantsijatega ei tööta ja kunstnikutöö tuleb koreograafiaga paketina kaasa? Seisukoht, et „ka meie saame sellega hakkama ja tõstame oma taset“ mõjub vildakana ning selle asemel peaks küsima: milline on meie, eesti balleti panus sellesse koreograafiasse, millise lisaväärtuse omandab see teos Estonia artistide esituses? Forsythe huvitub eelkõige balletiliikumise luustikust – inimkeha dünaamika ja kineetika võimaluste ja piiridega katsetamisest, nendega mängimisest – ning näeb neid kui asja iseeneses. Balletitantsija teeb siin liigutusi vastupidiselt... The post Kunst(ipoliitika) kusagil keskel, kergelt kergitatud appeared first on Sirp.

Kas Fortuna on meid hüljanud? Ta on kuuldavasti heitlik ja ennustamatu oma tujudes – ühel päeval soosib üht, teisel teist. Või ehk oleme hoopis meie hüljanud Fortuna, kaotanud silmist tema kohalolu? Üritame end alalõpmata veenda selles, et elu on kuidagi siiski meie kontrolli all, et me pole sattumuslikkuse tuulte kätte heidetud. Kuid iga natukese aja tagant ilmub kuklasse häirivalt kipitsev tunne, et midagi on valesti. Iga tagasilöök on ülekohtune – õnn pidi ju olema minuga, teen kogu aeg tööd ja näen vaeva, siis pidi väidetavalt tulema ka … kõik see muu hea ja parem. Kuid viimasel ajal tundub, et töötamise... The post Kord, kui unustasin unistada paremast tulevikust appeared first on Sirp.

Vähemalt väljastpoolt vaadates paistab, et 2025. aasta oli Vene teatrile ehk uue nimega Südalinna teatrile päris tormine. Tuul puhus Ukrainast, aga mitte ainult. Teatrikunsti puutumata on vana nime eemaldamine siiski südantsoojendav. Kas aga (selline) uus nimi teatri identiteedile midagi juurde annab või ära võtab, selgub ilmselt tulevikus. Tõenäoliselt saab aga kiiremini tuntavaks eelarvekärpest tingitud näitlejate suurkoondamine, mis võiks nüüd (ideaalses maailmas, kus me küll ei ela) olemasolevat teatri loomingulist kollektiivi meelitada-sundida ökonoomsuse ja enesekriitilisuse kaudu oma töös kõrgema standardini. Nimevahetuse saginas kõlasid meedias teatri nõukogu esimehe Margus Allikmaa mõtted, et vaatamata keelele peab teater rakendama ja kasutama sihipärasemalt eestikeelseid (ja... The post Kas käest lastud integratsiooniakt? appeared first on Sirp.

Ameerika ulmekirjanik Ursula K. Le Guin kirjutab oma essees „The Carrier Bag Theory of Fiction“ et meil on vaja teistsuguseid lugusid, mida iseenda – inimeste ja inimkonna – kohta jutustada. Liiga kaua oleme tallanud seda narratiivset rada, mille võiks kokku võtta nn relvaloona. Selles lühikeses, kuid praeguseks krestomaatiliseks saanud tekstis pakub autor välja ühe võimaliku variandi sellest, mis oli inimkonna esimene leiutis, mis lõppude lõpuks defineeris meid sellena, kes me siin ja praegu inimestena oleme. Ei, selleks ei olnud mingit liiki kivi toika otsas! Selleks polnud ka oda või harpuun, polnud ka mõõk. Ega bazooka, ega kalašnikov, tank, droonid, ega... The post Nuttes iga päev õrnuse järele appeared first on Sirp.

Mölaka-petitsioon näitab, et üldsus ei tee ÜSil ja ÕSil vahet.1 EKI aastaid kestnud Sõnaveebi-propaganda koos jutuga, et „kõik sõnad on ÕSi sõnad“, samuti loobumine „kirjakeele teadlikult reguleeritavasse ossa (normikirjakeelde)“2 otsesõnu sobiva pakkumisest (peaks olema ÕSi printsiip), on teinud keeleväljal orienteerumise väga keeruliseks, et mitte öelda võimatuks. Segadust ei vähenda üldkeele määratlemine ÕSis „kirjakeele üldtarvitatava osana“. ÕSi järgi on „kirjakeel (= ühiskeel) ühtne kõnes ja kirjas avalikult kasutatav keelekuju; (= raamatukeel) kirjutatud tekstide keel. Näited: Kirjakeel ja murded. Kirjakeel ja suuline keel“, ühiskeel „(= kirjakeel) ühtne kõnes ja kirjas avalikult kasutatav keelekuju“, raamatukeel aga „(= kirjakeel) kirjutatud tekstide keel“. Neiski määratlustes... The post Mölakas on pildil – või varsti „laual“? appeared first on Sirp.

Kuigi karm saatus pole ooperisüžeedes tavatu, on Leoš Janáčeki „Väike kaval rebane“ ületamatu selle poolest, et naispeategelane nülitakse kellegi külakaunitari Terynka aksessuaariks. Härdameelsus põimub selles loos hoolimatu julmusega, niisugune parajalt vastuoluline aga inimese suhe looduse ja iseendaga kord juba on. Rahvusooperi Estonia kohting Leoš Janáčeki muusikateatriga on viimaste hooaegade üks meeldivamaid üllatusi. Imeks panna seda aga eriti ei pruugikski: mujal on Janáček nõutanud juba ammu endale ooperirepertuaaris loožikoha, isegi sedavõrd, et ta näib istuvat samal õrrel põlvkonnakaaslaste Puccini ja Richard Straussiga. Kui miski on Janáčeki tiibu rahvusvahelisel tähelennul pisut kärpinud, siis on selleks tšehhi keel. Estonias keelekümblust sedapuhku ei korraldata... The post Rebaseooper silitab möödakarva appeared first on Sirp.

Riad Sattouf alustas mahuka graafilise romaani „Tuleviku araablane“ kirjutamist 2011. aastal, mil puhkes Süüria kodusõda. Minajutustajaks on väike Riad, kes kolib 1970ndate lõpus süürlasest isa ja prantslannast emaga Prantsusmaalt Liibüasse ning hiljem Süüriasse. Eesti keelde on „Tuleviku araablase“ kuuest köitest seni jõudnud kaks esimest raamatut, mille sündmustik leiab aset aastatel 1978–1985. Liibüas valitses toona Muammar Gaddafi, Süürias oli riigipöördega võimule tulnud Hafiz al-Assad. Teose ajaline distants kirjeldatavate sündmustega, lapse perspektiiv ning koomiksivorm lubavad mitmeid karme teemasid vaadelda turvalisest kaugusest, pakkudes samal ajal selgeid paralleele tänapäevaga. Varase lapsepõlve mälestustele tuginev jutustus on täidetud värvikate väikeste detailidega, mis peegeldavad suuremat kõverpilti: botaseid imiteerivad... The post Naeru ja õuduse vahel appeared first on Sirp.

Minu jaanuarikuine kontserdivalik kujunes kirjuks ja hõlmas laia stiilivalikut ning mitmeid tagasivaatelisi muusikasündmusi. 2026. aasta algas ühe niisugusega džässiklubis Philly Joe’s: kitarrist ja festivali „Augustibluus“ eestvedaja Raul Ukareda tähistas 55. sünnipäeva, mis mahtus veel vana aasta sisse. Lavale astusid ja soovisid õnne bluusiteekonna kaaslased, sh ansambli Compromise Blue laulja Emil Rutiku ning aeg-ajalt „Augustibluusil“ üles astunud laulev näitleja Jan Uuspõld, mõistagi ka juubilari poeg Carlos Ukareda. Rütmigrupi moodustasid klubis regulaarselt esineva bändi T-40 liikmed Ülo Krigul Hammondi orelil, Argo Toomel basskitarril ja Reigo Ahven trummidel. Uue aasta esimese tunni sisse mahtus üks kosutavalt sissepoole vaatav Raul Ukareda instrumentaalpala, milles Ahvena... The post Talvine teekond ookeani kaldale kuumale liivarannale appeared first on Sirp.

Kirsi Rannastele, aasta kirjandusõpetajale Sa ilmusid välja tagasihoidlikult,sõnatu teretusega.Ei karjunud, ei ropendanud,ei olnud moes. Sul õnnestus hoolega vältidamenu, preemiaid ja skandaale.Sina ei sattunud kohtu alla, ei saanud kunagi nii suureks, et sind oleks võimalus esimese vajaduse tekkides tühistada. Sa ei löönud mitte kunagioma naist või meestega lapsi või loomi.Sina hoidsid neidnii, nagu oskasid,sündmustevaeselt. Sa tulid tuppa nii märkamatult,et kohalolu läks lihtsalt meelest.Sa ei pannud pahaks ega kurtnud,kuigi ükski ideoloogia polnud parasjagu sinu pooltja lugeja sind ei leidnud ... Lõpuks lahkusid sama märkamatult,kui olid tulnud. Sõnatult hüvasti jättes. Nii nagu inimene upub,hääletult,nii kaob vaateväljaltNähtamatu Kirjanik.  Kaob ja ise ei teagi, etkeegi mõtles ka tema peale,keegi pani... The post Nähtamatu kirjanik appeared first on Sirp.

„Ma ei taha vabandada iga kord, kui räägin sõjast. Ma tahan, et vabandaksid nemad, kes sõjast ei räägi,“ kirjutasin ma 2023. aastal. Minu sõbrad ütlevad, et ükski vestlus ei möödu ilma selleta, et ma ei tooks sõda kuidagimoodi sisse. Las seda ebamugavust tunnevad need, kes (siiani!) arvavad, et see pole nende sõda. Meie kõigi sõda. Nagu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, seisame ka praegu samas inimketis: Baltimaadest Kõjivini välja. Jah, just Kõjivini, sest kõrist väljuv õ on kui vabaduse hüüd. Paljud ei tea, et Balti kett on ka Ukraina kett. Selles mõttes, et nii on seistud ka Ukrainas ja selle ettevõtmise... The post Inimlikkuse inimkett appeared first on Sirp.

Tarvitseb vaid mõnes ministeeriumis võtta ette katse korrastada kultuurielu õiguslikku poolt, kui vastuseks on mõistmatus ja jäme tänamatus neilt, keda asi puudutab. Nii paistab vähemasti ministeeriumide aknast vaadates. Seal külmas õues liiguvad ringi rahulolematud autorid, kellele ametnikud kannatlikult, kuid tulemuseta püüavad selgitada, miks nende probleemiga ei tegeleta või kui tegeletakse, siis miks õige ots autorite arvates vale näib. Ühesõnaga, reguleeritavad ei mõista, mis neile hea on, ja põhjustavad endast targematele reguleerijatele ainult rohkem tööd ja stressi. Sellisest suhtlusvormist on saanud muster ja iga kuu laob värskeid telliseid kerkivasse mõistmatuse müüri. Justiits- ja digiministeeriumis taheti head ning saadeti riigikokku seaduseelnõu, mis... The post „Uusi ahteid maha, vedelvorstid!“ appeared first on Sirp.