Arvamus

Ah, kuidas ma armastan reisimist! Olen käinud 68 riigis, kuid kibelen endiselt uusi paiku avastama. Reisimine kätkeb endas midagi enamat kui koti pakkimine ja rongile või lennukile hüppamine. Reisimisega kaasneb planeerimine, raskustega silmitsi seismine ning vahel ka ootamatutesse seiklustesse sattumine. Alljärgnevalt mõned mälestused mu noore ja naiivse ränduri päevilt.

Vahel tundub, et mälu on auklik nagu Emmentali juust. Või lünktest, millel tundub olevat mitu vale ja mitte ühtki õiget vastust. Vanade tuttavatega mõnd sündmust meenutades mäletavad kõik seda isemoodi. Samuti on see, mis meelde jäänud, erinev – näiteks pulmast, kus koos viibitud, meenub ühele äikesetormiga päädinud lämbe ilm, teisele pigistavad kingad, kolmandale infarkti saanud piduline. Kole, kui juhtud pulmas ära surema! Mis temast edasi sai, ei tea. Ja see paar on tänaseks lahus.

Õhtuleht kirjeldab juhtumit Tapal – väikesed, esimesi klasse koolis käivad lapsed hakkasid mänguplatsile onni ehitama. Nagu lapsed ikka, ehitasid sellest, mida kätte said. Muu hulgas läksid käiku samas lähedal olevad kõnniteekivid.

„Käin tihti ajakirjanikuna Võrus. Mu kolleeg käib Võrus vahel iga päev või päevas lausa mitu korda. Aga me käime ka mujal: Tallinnas, Tapal, Viljandis, Põltsamaal, Rakveres, Narvas, Jõhvis, Iisakul... Võrukad on Eesti inimesed, sarnaselt neile, kes elavad Paides, Pärnus, Tartus, Viljandis ja ka Tallinnas. Ja kindlasti pole nad teistest kuidagi halvemad või kurjemad,“ kirjutab Õhtulehe ajakirjanik Angelina Lon pöördumises peaminister Kaja Kallase poole, kes Võru inimesi kurjaks pidas.

„Tundub jabur, et lasteaiakoha eest tuleb inimestel maksta, aga kõrghariduse omandamise eest mitte. Puht pragmaatiliselt põhjustel tuleks püramiid õigetpidi keerata, et noorte perede olukorda parandada. Eelisjärjekorras peaks tasuta olema ikkagi koolieelne alusharidus, ja alles siis saab mõelda tasuta kõrgharidus peale, mitte vastupidi.,“ arutlevad Bigbanki peaökonomist Raul Eamets ja futuroloog ning ettevõtja Guido Viik kõrghariduse rahastamise teemal.

Rollerite aeg hakkab koos kevadega jälle kätte jõudma. Eks igaühele tuleb tuttav ette pilt, kuidas mopeed või roller töristab linnaliikluses, jääb teistele jalgu või üritab kuidagi maantee teepeenral ellu jääda. Motohooaja alguses on liikluses jälle selgelt näha, et see pole ohutu, aga mida peaks tegema?

„Oma eesmärgi suunas pürgimiseks on Joller hakanud ise uskuma ja teistelegi nüüd levitama valearusaama, et Riina Solman on elulõpu tahteavaldusele vastu. Kutsun siinkohal kolleegi üles kainele mõistusele ja hoidma oma pahatahtlikke sundmõtteid vaos,“ märgib Isamaa poliitik Riina Solman teda kritiseerinud Karmen Jolleri suunal.

Õhtulehe valdusse sattunud andmed ei jäta kahtlust: Moskvale alluv õigeusu kirik elab Eestis paremini kui Konstantinoopolile alluv. Sellises valguses on Moskva kiriku siinsete juhtide soovimatus end Moskvast lahti siduda muidugi arusaadav – kes siis ikka tahab oma leivakoti sisu vaeste sugulastega jagada. Aga kas nendes andmetes on ikka ära toodud Moskvale alluva kiriku ainsad tuluallikad?

Kõigest poolteist kuud ongi jäänud päevani, mil selguvad need seitse europarlamendi liiget, kes esindavad Eestit järgmised viis aastat Brüsselis ja Strasbourgis – tibusid loetakse 9. juunil. Pealinna tänavad on juba poliitikute plakatitega piduehtes, kuigi õige madin ootab alles ees. Juba poolteist kuud enne valimisi on analüütikud ennustanud, et pea sajaprotsendilise kindlusega lähevad Brüsselisse Kaljurand, Paet, Madison, Terras ja Toom. Mida näitavad reitingud?

Koalitsiooniläbirääkimiste ajal saatis Eesti Autoomanike Liidu (EAOL) juhatus Isamaa esimehele Urmas Reinsalule ja erakonna Tallinna piirkonna juhile Riina Solmanile kirja, kus pööras tähelepanu tõsiasjale, et alles hiljuti Tallinnas jõustunud kiirusepiirangud on ebamõistlikud ja peavad minema tagasipööramisele. Kas autojuhtide eest tõesti seisti? Kahtlane!

Aina enam leidub inimesi, kes julgevad nii endale kui ka teistele tunnistada, et nende vaimne tervis vajab turgutust. Nii polegi üllatav olukord, kus aastast aastasse suureneb abivajajate arv niisuguses tempos, millele riiklik meditsiini- ja sotsiaalsüsteem järele joosta ei jõua – professionaale napib ja järjekorrad on meeletud. Kui sa pole just valmis riigi abile lootmata ise suuremaid summasid välja käima.

Ametiühingute keskliidu liikmed on viimastel päevadel korduvalt arutanud valitsuse plaani reformida töötuskindlustussüsteemi ja kaotada töötutoetus. Lisaks on ka oht, et Töötukassa on sunnitud tõstma kõigi uuenenud kohustustega hakkama saamiseks töötajate tööstuskindlustusmaksu. Ametiühingute keskliidu esimehena taunin ma valitsuse plaani viia Töötukassa olukorda, kus vahendeid napib ja töötajate maksukoormus kasvab.

„„Palun, laske mul minna!“Just sellised olukorrad võimaldavad elulõpu tahteavalduse tulevikus läbi mõelda – koos arstiga, et kõik oleks arusaadav ja et otsus ei sünniks uisapäisa,“ kirjutab riigikogulane ja perearst Karmen Joller patisendi elulõpu tahteavalduse vajaduse kohta.

Kui lähisuhtevägivalla statistika näitab, et inimesed näikse varasemast vähem politsei ja teiste abiosutavate asutuste poole pöörduvat, siis võib õigustatult tekkida kahtlus, et kas nüüd tõesti ollakse suhetes sõbralikumad või et mürgiseks kiskuvast paarisuhtest osatakse viimastel aastatel välja saada enne, kui suhtes toimuv vägivalla kriteeriumidele vastama hakkab. Või on asi ikkagi selles, et lähisuhtevägivalda ei osata või ei taheta märgata – olgu siis enda või kaasteeliste suhetes. Ja kui asi on märkamises, siis kas ehk annaks midagi ette võtta.

Viimastel päevadel on avalikkuses kõvasti laineid löönud Hiiumaale kerkiv üliluksuslik ja salapärane spaa, millest on teada vaid nii palju, et see on mõeldud rikkamatest rikkamatele ja kohalikel ning tavainimestel sinna asja ei ole.

Teatavasti aitasid Urmas Espenberg ja Igor Gräzin volikogu opositsioonil Tallinnas keskerakondliku võimu kukutada. Üks reetis EKRE ja teine Keskerakonna. Mammit hakkas huvitama, miks nad seda tegid?

Käimas on üks suuremaid taasiseseisvunud Eesti ühiskonna ümberkorraldusi, võrreldav Vene vägede väljaviimisega 30 aastat tagasi presidentide Lennart Meri ja Boriss Jeltsini läbirääkimiste tulemusel. Nüüd algatas siseminister Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeuskliku Kiriku likvideerimise läbirääkimised, aga rohujuure tasemel, pöördudes oma kirjaga otse koguduste poole. Lugesin seda suure huviga ja sain kokku järgmise üldpildi.

Orientalistina ja Indo-Hiina spetsialistiks koolitatuna kuulun ma nende väheste inimeste hulka, kes tunnevad väga hästi 20. sajandi Kambodža (poliitilist) ajalugu. Kahjuks jäävad need teadmised suures osas kasutamata – no tõesti, keda huvitab ühe väikese Kagu-Aasia riigi ajalugu? Aga asjata. See ajalugu võib olla õpetlik ka teistele väikeriikidele. Kaasa arvatud Eesti jaoks.

Näib, et Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku asjas on midagi liikuma hakanud. Nende Pika tänava ruumide üürileping on üles öeldud ja siseministeeriumis on esimene kohtuminegi peetud, et arutada Eesti sellest kirikuorganisatsioonist lahtisidumist.

Loen artikleid madalast sündimusest ning mind valdab déjà vu tunne. Jälle kordub kõik – väsimatult võisteldakse muretsemises, tõdetakse olukorra tõsidust või siis püütakse seda pisendada, kuid kui leiad üheainsagi sõnavõtu, mis koosneb kasvõi kesisest lahendusideest, mitte aga teravate nurkade vältimisest – siis oled küll õnnega koos.

Kolmandiku võrra alanenud lähisuhtevägivalla statistika tähendab tegelikkuses loodetule vastupidist olukorda. Ka on viimastel aastatel kahanema hakanud või seiskunud ohvriabisse ja naiste tugikeskustesse pöördumiste arv. Selle taga ei ole imepärane lähisuhtevägivalla vähenemine Eestis, vaid risk, et ohvrid julgevad aina vähem abi otsida.

Olukorras, kus internet on piltlikult öeldes maailma üle võtnud, saab üha enam kuritegudest alguse küberruumis. Nii on see näiteks laste seksuaalse väärkohtlemise, aga ka noorte organiseeritud kuritegevusse värbamisega. Kuritegelike võrgustike ohvriks ja õigusrikkujaks saamist aitavad vältida noorte turvalised ning usalduslikud suhted lapsevanematega.

Minu lapsepõlv möödus väikeses külas Järva-Jaanis. Isa oli kirikuõpetaja ja ema orelimängija. Elasime viiekesi 50ruutmeetrises korteris, riided said selga humanitaarabist või vanema venna kantud kraamist. Ainest kiusamiseks oli seega koolis palju.

Ikka seesama – andmeturvalisus. Või kas pole juntimise keelamine see hea kavatsus, millega sillutada teed põrgusse? Või mida ikkagi tähendab see, kui kõrbes tuleb taevast alla vihmavaling, mida enne pole nähtud? Üks on kindel – maailm on sassis.