Kultuur

Me jäime siia suure lumega. Sadas terve nädala, võibolla isegi kauem, lumi mattis meid ja pressis igast küljest, nii et jahionni palgid kägisesid. Välisuks ei tulnudki enam lahti, akendest nägime vaid hangesid ja nõrka valguskuma, kaminasuust pudenes vaibale helbeid. Inimesed, kes ei suuda kühveldada lund või lahkuda enne laviini tulekut, ongi määratud surema! Koolitusele saabudes oli meil kõigil rohkem või vähem lootust abi leida. Või kas oligi enam? Tulime siia justkui eikuhugi, olime juba kõike üritanud ja näinud, et miski ei aita, inimesed on sellised nagu nad on, hädised ja õnnetud, ja tee mis sa teed, viimaks jääme ikka elule alla. Aga nüüd meile lubati – te kõik lahkute siit täiesti uute ja õnnelike meestena! Jagunesime toa eri nurkadesse, põrnitsesime igaüks omaette, sest mida on sul rääkida inimestega, kes on hädas nagu sinagi, nendest on targem eemale hoida! Oleksin tahtnud kohe lahkuda, lihtsalt minema joosta, läbi metsa ja üle mägede, ükskõik kuhu, ainult eemale siit! Nooruke Paul tegigi ettepaneku, et läheb korra õue, lihtsalt, vaatama, hingama. Aga meie koolitaja nägi ta läbi ja sulges tee. Istusime edasi, jalad üle põlve, käed rinnal risti, olime nagu sünged kartulikotid, suud köiega kõvasti kinni tõmmatud, põlgus üksteise vastu süvenes, sest meil kõigil oli loomuomane kalduvus inimesi vihata. Eriti võõraid, eriti omasid, eriti kõiki! Inimvihkamist on ilmas palju, see ei üllata kedagi. Häda oli aga selles, et me ise ootasime üle kõige teiste inimeste armastust! Kuidas seda paradoksi lahendada? Kas just selleks oli meil vaja tulla siia keset mägesid, üksildasse jahionni? Ja ainult mehed omakeskis? On siin võimalik üldse midagi ära teha? Võõristus ja umbusk meis loksus lausa üle ääre, kuigi me hoidsime end tagasi ega ülbitsenud, et noh, tulge ja muutke mind, tahaks juba isegi väga oma uut ja paremat mina näha, hakake pihta! Üritasime koolitajale, kes nimetas end elutreeneriks, mitte silma jääda, sest keegi meist ei soovinud olla esimene, et oma kaasusega välja tulla. Teadmine, et kohe-kohe võetakse meid pulkadeks lahti nagu mõnd vana autot, tekitas kabuhirmu. Näha ise ja näidata teistele oma viletsust ei soovinud meist keegi, ilus vaatepilt see pole, kindel see! Ja isegi kui meid pannakse pärast kokku tagasi, on selge, et paremaks ei lähe sellest midagi, ilmselt hullemaks! Olime kõik siin kulumisjälgede ja vigadega, hunnik vanarauda, keda juba ammu oleks pidanud romulasse saatma. Meie ainus lootus oli, et ehk mõnda meie varuosa saab kuidagi veel ära kasutada! Elutreener andis meile lootust, et saab, saab! Me ei uskunud teda, aga hakkasime end vaikselt lahti harutama nagu külma käest tulnud teelised, kes võtavad jalast rasked saapad, siis millalgi kasuka, siis kindad ja mütsi… Peeter oli esimene, kes oli nõus rääkima, ta oli paksuke ja tegi kohe enda kohta nalja: „Minu probleem seisneb selles, et ma vihkan maailmas kõike magusat ja rasvast ja olen võtnud enda ülesandeks selle kõik ära hävitada.“ Peeter naeris oma nalja üle üksi, siiski leidus neid, kes hea tahte märgiks kaasa muigasid, sest ta oli valmis olema esimene. Ka treener noogutas, Peeter rullis endalt kihte nagu kapsapea, näis, et see oli talle lihtne, kuigi tema sees küdes ärevus, piinlikkus ja viha selle olukorra ja enda pärast ja üldse kogu elu vastu, miks on kõik nii, nagu on! Peeter vestis oma rasket lugu, ta oli kokku arvutanud, et enamuse oma elust oli ta istunud rekka kabiinis, veetnud öid eikusagil hiiglaslikes kiirteede parklates, keetnud endale hommikuks kiirputru ja õhtuks teed ja kui väga vaja, siis söönud paar banaani, sest ta oli lubanud endale, et võtab sõidu lõpuks kaalust alla kolm kilo, aga siis ikkagi ei tulnud und, üksindus sõi hinge seest, kui mõtles oma lapse peale, kellest ta on nii eemal ega näegi, kuidas tütar kasvab, ega saa aidata, kui oleks vaja, ega olla oma naisega ühes voodis, see kujutlus lõikas nagu noaga, seal on kirg ja elu, siin aga parkla ja pimedus, võimalik, et ma isegi suren kunagi selles kabiinis!? Peeter ei pidanud vastu ja onaneeris, mõnikord aitas see uinuda, aga enamasti tekkis selle peale nälg ja ta läks bensukasse ja lubas, et võtab vaid ühe kabanossi, aga siis tuli ikkagi tagasi kolme burgeri ja friikartulite ja kaheliitrise koolaga, taskutes veel kaks pakki kommi, kõik läks käiku, suhkru- ja rasvalaks oli selline, et uinuda enam ei suutnudki, keset ööd pani oma rekkale hääled sisse ja läks liikvele, nii väga oleks tahtnud jätta selle tellimuse kus kurat, kogu selle koorma, keerata otsa ringi ja sõita koju, aga ta ei teinud seda, sest eks meil kõigil on oma tee ja rist kanda! Peeter oli kohusetundlik inimene, kelle peale sai alati loota, olgugi et igatsus haukas ta hingest samal ajal poolkuu-kujulisi ampse. Millalgi sajandi möödudes jõudiski ta koju, kolm kilo raskemana, avas aiavärava, süda tagumas, astus nagu aegade taha, aga niipea kui ta nägi oma naist, ikka selles hommikumantlis, segamini tuba, oma tütart, kel oli jälle keegi sõbranna külas, vajus Peeter kokku – see polnud üldse see, mida ta oli ette kujutanud, teda polnud oodatud! Algasid talumatult pikad ja tühjad päevad, karjumisega proovis ta seda rusuvat vaikust täita, nuteti, loobiti mobiiltelefone, paugutati ustega, naine hakkas jooma, Peeter sööma, teele asudes olid talle uued kilod külge kasvanud. Aga veel ei olnud minna kuhugi, Peeter luges päevi, järgmise sõiduni oli nädal, nädal! Juba hommikul hakkas Peeter ootama õhtut, et magama jääda, siis millalgi saabuski päev, mil tuli minna! Ühtäkki oli see nii raske, süda istus kodu küljes kinni, valutas ja tuikas, samas oli see valu nii magus, tegelikult ikka rõõm! Kuid nii kui ta oli kabiini istunud, hakkas seest kokku kiskuma, miks ma siin olen, kuhu ma lähen! See tsükkel kordus ja väsitas nii Peetrit kui tema last ja naist, keda ta oli isegi paaril korral sõidule kaasa kutsunud. Millalgi sattuski nii kenasti, et naisel oli puhkus, tütar oli ujumislaagris ja nad läksid, aga see oli veel õudsem kui koos naisega kodus olla, ühtäkki sai kogu kabiin teda täis, keset Poolat läksid nad tülli, naine lahkus kusagil Łomża kandis eikuhugi. Kui Peeter reisilt tuli, leidis ta ukselt naise, kellele oli lepituseks kaasa toonud ühe keraamilise hirve. Peetrile loom meeldis, see oleks kena asi aia nurgas, aga näis, et naisele ei meeldinud enam midagi: „Miks sa tuled siia?“ „Kuidas?“ Peeter seisis oma hirve kõrval, vaatas naist, korra ka looma silmadesse, need olid ilusad suured ja helkisid glasuurjalt, sealt võis näha enda peegeldust, kui hästi vaadata, aga mingit head nõu loom anda ei suutnud, huvitav, et täna on kõik siin nii kinnised ja kurjad? Mis mõttes ta küsib mu käest, miks ma siia tulin? „See on ju meie kodu!“ „Ja mida sa siin teha tahad?“ Peeter vaatas enda naist ja proovis ära arvata, kas ta on juba midagi joonud, vist mitte, samas ega ei tea. Ka seda, mida vastata, Peeter ei teadnud, aga siiski pidi vastama, see oli selge: „Olla…“ Peeter tõstis pilgu naisele, kes ei jäänud vastusega rahule, tuli veel midagi lisada. „Ja armastada.“ „Sina?“ „Jah.“ Tõsi, veidi võõralt see kõik kõlas, aga ikkagi ilusti, aeg-ajalt oli Peeter siiski hellusi oma kallimale öelnud ja sellel oli ka mõju olnud, alati oli saanud ära leppida, mis siis nüüd? „Sa ei oska ju!“ „Mida ei oska?“ võttis Peetril korra mõtte kinni. „Armastada.“ Tõsi ta ju oli, see ei tulnud tal kõige paremini välja, samas, ta ju püüdis! Kas naine siis ei näe! „Aga ma siis olen niisama,“ pakkus Peeter, ka see ei kõlanud hästi, tegelikult üsna haledalt, aga samas just seda ta oligi kogu aeg teinud! Kui niisama olla, siis sellega sai Peeter hakkama, just armastus oli see, mis kõik ära rikkus, nagu kiusaja, kel on igasugu soove ja nõudmisi ja siis läheb tüliks, vaikimiseks, leppimiseks, lahusolekuks, uuesti tüliks. Peeter tahtis kohe enda tõdemuse ka välja öelda. „Võibolla olekski hea, kui me oleksime niisama, kui me armastada ei oska?“ Peeter oli valmis, kuid ta abikaasa soovis enamat, alla armastuse pole mõtet! Tal oli üldse palju nõudmisi elule ja Peetrile, ikka veel ootas ta midagi, aga enam mitte Peetrilt. „Aga ole niisama! Mine oma kabiini ja ole seal!“ Viimaks Peeter läkski, keeras ringi ja hakkas minema, kuid äkitselt midagi kihvatas ta sees, tuli veel korra tagasi, võttis hirve kaenlasse ja läks, see oli ikka paras kolakas, aga kergem kui naine, selge see, ka sel ööl ei tulnud Peetril und, ta lebas oma kabiinis nagu hauas, armastust polnud ammu, niisama olla kah kuidagi ei saanud, peast käis läbi mõte, et mis oleks, kui tapakski end ära, võimalusi sellise võimsa autoga oli palju, ent oli siiski miski, mis ajas ta jalule, ning ta läks ja otsis endale midagi nosimist. Kui Peeter lõpetas, oli tunne, nagu sajaks lund igast küljest, tema lugu oli meile hinge läinud, julgesime nüüd teineteist juba vaadata ega istunud sõlmes. Kui veel mõned tunnid tagasi oli alandus, häbi ja üksindus teinud meid vihaseks ja häbelikuks, siis nüüd see liitis meid! Kõik me olime umbe jooksnud, siiski teatavate erinevustega, saime üksteisega tuttavaks, olime valmis endast rääkima, välja arvatud Paul. Nii kui ta avas oma suu, et öelda, mis teda kursusele toob, ei tulnud üle ta huulte sõnagi, vaid pisarad paiskusid silmist, juba ta nuttis kõva häälega ega öelnudki midagi, nii mitu korda järjest, me lasime tal olla, sest neid, kes olid valmis paotama ust oma pimeduse südamesse, oli palju, hakkasime teineteist isegi üle trumpama. Siimul oli inimeste suhtes lausa allergia, ta võis nendega täiesti vabalt rääkida, aga kui keegi tuli talle lähemale kui kaks meetrit, siis hakkas ta köhima, Siim ise nimetas seda karvapalli efektiks, millest ta samuti hea meelega pikalt rääkis, see oli tal midagi sarnast nagu kassidel, kellel koguneb kurku karvapall ja siis tuleb see välja köhida. Siimu sees polnud karvu, ta oli seda lasknud korduvalt kontrollida, kogu oma sisemuse läbi vaadata, mis seal on ja ei ole, midagi ei leitud, keegi ei suutnud teda aidata, ta ise kahtlustas needust, aga mulle tundus ta homona, kes on endiselt kapis ega taha sealt välja tulla ja niipea kui keegi talle läheneb, hakkab kohe köhima. Ka väljas lõõtsus ja undas, lumi tuiskas, eemalt mägedest kostsid paugatused, aga meil oli iseendiga nii palju tegemist, et me ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Leidus ka lihtsamaid juhtumeid, meie hulgas oli Toomas, kellele iseenesest inimesed meeldisid, tegelikult isegi väga, aga ta ei saanud aru, miks teised inimesed temast eemale hoiavad? Terve elu oli mees selle küsimuse käes vaevelnud ja otsinud vastust ja püüdnud leida kedagi, sõpra, armsamat, kuid polnud kedagi, ta langetas aasta-aastalt panuseid, otsis kontakti juhututtavatega, pakkus end armukeseks töökaaslaste naistele, kes olid silmanähtavalt õnnetud, koos oleks neil kergem ja rõõmsam sellest okkalisest eluhekist läbi pressida. Aga igal pool põlati Toomas ära, isegi ta naabrid vahetusid sageli, ta kahtlustas, et asi on temas, ja õigus tal oli. Toomas oli ennast peeglist uurinud, tõesti ei midagi erilist, samas mingeid suuri vigu ta samuti enese juures ei leidnud, analüüsis end päevast päeva, sageli ka öösel, ja püüdis leida vastust küsimusele, miks armastus jaguneb nii ebavõrdselt? Miks mõnel on kõik ja teisel ainult pisku, kuidas küll nii, et teisi edutatakse, aga teda vaid koondatakse, pisendatakse, tühistatakse? Viimaks Toomas väsis ega uskunudki enam, et ta võiks kellegi leida, oma loomult oli ta olnud lahke ja abivalmis, tasapisi oli ta hakanud kibestuma, ühtäkki ta mõistis neid inimesi, kes viskavad rannaliivale žilette või kõnnivad parklas autode vahel ja tõmbavad mõnuga suure roostes naelaga tagatiivast kuni esituleni, heli, mis sellest tekib, on nii sume ja teeb hingele head! „Ja nüüd ma olengi siia välja jõudnud.“ Toomas vaatas meile kõigile otsa, siis treenerile, kelle nägu läks tund-tunnilt aina murelikumaks, mõtteainet aina kogunes. „Kui teil on lootus, et te saate siin kuidagi enda asjad korda, siis minul seda pole.“ „Miks sa siia siis tulid?“ ei pidanud ma vastu, pidin olema järgmine rääkija ja tundsin, kuidas ma väsin seda Toomast kuulates. Ka mina ei osanud öelda, mis on see, mis Toomase juures ärritab ja vastu hakkab, aga iga uus minut, mil ta rääkis, tekitas viha, meile kõigile oli selge, et ta oleks võinud olla kusagil mujal. Aga Toomas arvas, et ta on just õiges kohas ega häbenenud midagi, vaatas süüdimatult meile otse silma sisse, justkui öeldes, et mul on samasugune õigus siin olla, ma olen maksnud, mis te mulle ikka teha saate! „Ma nüüd käingi igal pool koolitustel. Sel aastal on see mul juba kaheksas koolitus, ma olen käinud lilleseades, joogas, ajaplaneerijate koolitusel, nüüd siin ellujäämise kursustel. Ja mitte sisulistel põhjustel, mind ei huvita jooga ega lilled, vaid ma lihtsalt maksan, et inimestega koos olla. Koolitajad on ainsad inimesed, kes mulle veel jäänud on.“ Kuigi siia oli kokku tulnud ikka väga erinevaid tüüpe, lausa veidrikke ja jõhkardeid, häiris just Toomas meid kõige enam, just tema, mitte isegi Andreas, endine vang, kellel olid meeletud raskused oma äkkviha taltsutamisega. Nagu Andreas ise ütles, ei kannatanud ta möla, aga millegipärast kippusid nii paljud just tema kuuldekauguses mölisema või lauslollust suust välja ajama. Andreas ei saanud muidu, kui pidi võtma kõike isiklikult, tema sees toimus suur võitlus valguse ja pimeduse vahel, korraga lõi silme eest mustaks ja siis oli ta jõudude meelevallas, mis olid temast kordades tugevamad. Andreas oli nagu Harry Potter, kes ei teadnud isegi, kuhu ta välja jõuab, kui pimedus teda haarab. Kui valgeks läks, avastas ta end enamasti kusagilt vasakult, käed raudus, ka nüüd nägi ta meeletut vaeva, et mitte püsti karata ja Toomasele sisse sõita, mis õigusega see siin irvitab teiste üle, kes tahavad eluga edasi minna, kuradi munn! Juba olidki tumedad pilved hakanud Andrease silme ette sõitma, kõik kiskus säbruliseks nagu ikka, kui ta hakkas enesevalitsemist kaotama, aga enne veel kui löömaks läks, kostis meieni müha. Kõik kõmises ja vappus, justkui oleks keegi suur laps meie maja enda kätte võtnud, sinna sisse vaadanud, loksutanud küljelt küljele ja siis oma kohale tagasi pannud. Millalgi korjasime endid eri nurkadest kokku ja saime aru, et see, mis meid jalust maha lõi, oli laviin. Ei avanenud aknad ega uks, selgus, et meie elutreener, kes ehk treeningutes oli väga hea, oli elus täitsa koba. Ta lausa värises, kui mõistis, et me oleme ülejäänud maailmast ära lõigatud. Ainus, mida ta teha oskas – avas elektrikilbi ja klõpsis erinevaid lüliteid, kas ta lootis, et sajandal sisse-väljalülitusel tuleb tagasi elekter ja mobiililevi, õnn ja rahu? Ei tulnud. Meie kõigi peamine küsimus oli – kas keegi leiab meid? Kõva häälega välja ei öelnud seda keegi, sest vastust me kartsime. Olime terve inimkonnaga lõpparve teinud juba ammu, kõik oma lähedased ja tuttavad endast eemale peletanud, polnud kedagi, kes meid ootaks ja otsiks. Nullilähedane oli ka võimalus, et juhuslik mööduja hakkaks oma jalge all olevas lumekuhjas lihtsalt huvi pärast kaevama ja leiaks ühe kohkunud elutreeneri koos tema inimvihkajatest jüngritega. Kui esmane paanika hakkas vaibuma, proovisime mõelda, mis edasi? Kas meil jätkub õhku, hetkel seda veel oli, aga mis veelgi hirmutavam – kuidas ja kui pikalt me suudame üksteist taluda!? Oli selge, et lõputult see kesta ei saa! Siis avastasime, et Peeter on kadunud, hakkasime teda otsima, hüüdsime, ei midagi. Kas oli võimalik, et ta läks majast välja enne laviini? Viimaks leidsime Peetri köögist, nii süüdlaslikku nägu polnud ma veel kunagi näinud, ta oli kohe esimese asjana, ehk juba siis, kui maja alles vappus, käpukil leidnud tee kööki, avanud külmiku, haaranud sealt lati vorsti, teise käega paki võid, vorstist oli järel vaid jupp, võid enam polnud, kuid käsi veel läikis, pidime Peetri jõuga köögist välja tirima, ta nuttis ja kõõksus häbist ja naudingust, see oli nii valus ja hale vaatepilt, et keegi meist ei suutnud temaga isegi pahandada, tegime ettepaneku toit võrdselt ära jagada. Peeter lubas meile, et see ei kordu, aga oli selge, et ta ei suuda end tagasi hoida ja millalgi, kui kõik magavad, hävitab meie tagavarad. Kartuses, et homme pole enam midagi, sõime kohe ühiselt ära kõik, mis majapidamises leidus. Ei jäänud enam ühtegi tangutera, sibulat ega makaroni, ja siis jõudis meile kohale, vaatasime teineteisele otsa – kas nüüd ongi lõpp! Paari päeva möödudes hakkas nälg meist voolima koletisi. Et ellujäämiskursus võtab sellised mõõtmed, ei oleks osanud keegi arvata! Kõige vähem elutreener. Meie kompleksid, hirmud ja viha aina süvenesid, olime valmis üksteist elusalt ära sööma! Toomas värises ja palvetas, kuigi Jumalat polnud ta kunagi uskunud, Paul lebas põrandal ja valmistus surema, koolitaja istus elektrikilbi kõrval, nagu võiks sealt tulla päästvaid sõnumeid, Peeter oli seinalt maha harutanud ühe paani tapeeti, sulatas keelega kliistrit lahti ja mõtles oma naise ja lapse peale, et kuidas ta neid armastab, just nüüd, enne surma nägi ta neid nii selgesti, kaks kuju ta silme ees helendasid. Andreas kiskus akna lahti ja otsustas kaevata tunneli, et end siit välja murda, mina ei kavatse siin koos nende idiootidega surra, selline ei saa olla minu lõpp! Tuppa paiskus kümnete kantide viisi lund, Andreas oli kadunud üle tunni, viimaks tuli külmast sinisena tagasi, mähkisime ta tekkidesse, kühveldasime lund aknast uuesti välja. Möödusid päevad ja ööd, nii me arvasime, millalgi oli päris pime, siis lihtsalt hämar. Peeter oli juba poolelt seinalt tapeedi lahti harutanud ja tundis nüüd, et kliistrist ja näljast hakkab ta sisikond kokku kleepuma. Või siis on hakanud magu ennast sööma? Siimul ägenes tema inimese-vastane allergia, ta otsis üles maja kõige kaugemad nurgad ja konutas seal. Toomas oli ainuke, kes tundis mingit ebamäärast rõõmu, et saab inimestega viimaks koos olla, nii et need tema eest ei põgene. Meie mõtetele tõmbas keegi umbsõlmed peale, tekkisid paranoiad, pidasime üksteist silmas, siin ei saanud usaldada enam mitte kedagi! Olime valmis halvimaks ja kahtlustasime selles igaüht, aga peamiselt jäid kõigi silmad pidama Peetril, kes oli kõige rammusam ja meist kõigist elu jooksul kõige rohkem söönud, temast jätkuks kogu seltskonnale nädalaks! Otsisime oma olukorrast väljapääsu nagu rebased, kelle uru kõik augud on kinni müüritud! Kuid kannibalismist jäime me puutumata, sest äkitselt Siim karjatas, ja siis kohe uuesti, me ei saanud esiti aru, kas ta on hädas või hulluks läinud, või kas ehk Toomas on talle lähenenud ja üritab teda kallistada? Kuid peagi selgus, et see polnud hädakarje, vaid rõõmuröögatus, mis kostis kui merehädalise suust, kes on viimaks enne uppumist leidnud paadi või üksiku saare! Siim tõesti tundis, et teised inimesed, aga eriti elutreener, olid talle kuidagi peale tulnud ja hakanud lämmatama, kurk oli kui trombiootel veresoon, õhk ei käinud enam üldse läbi, ja seepärast ta aina eemaldus, läks koridori, katsus veel korra välisust, ei, see ei avanenud, ja keeras end koridoris vaibale kerra. Oli küll neetult külm, aga vähemasti ei tahtnud siin keegi temast midagi, sai veidigi hingata. Siim keeras end koridorivaiba sisse ja tundis end nagu rullbiskviit. Rullbiskviit! Mis kujundid küll pähe ronivad, oli ta enese peale isegi pahane, miks ma küll end kiusan! Kuid siis avastas ta, et kohe tema ja vaiba all on luuk! Ta avas selle ja laskus trepist alla, käsikaudu kobades jäid talle ette riiulid, mis polnud tühjad! Ta rapsis tikke ja siis ta karjataski nagu segane, kui nägi seda, mida nägi, ja enne kui süütas uue tiku, palus kogu hingest, et see, mida ta näeb, poleks luul ega miraaž! Kohe kogunesid ka kõik teised alla, süütasime küünlaid, vaatasime seda imet. Pool keldrit oli täis sealihakonservi Ränduri Parim Sõber! Jah, meie oleme need rändurid, jah, need konservid on meie parimad sõbrad! Peeter tegi kohe karbi noaga lahti ja sõi näppudega, ta lausa sulas, me kõik õgisime, liha oli väga pekine, aga seda parem! Samal ajal valgustasime ka keldri teist poolt, mis oli täis hiigelsuuri klaaspudeleid. Ilmselt vesi, arvasime esiti, aga kui Andreas ja Toomas esimese pudeli lahti tegid, saime aru, et olime üheksakümne kraadiga mööda pannud – see oli piiritus! Sadade, ehk isegi tuhandete liitrite jagu piiritust! Midagi paremat ei oleks me osanud välja mõelda! Peagi sai meile selgeks, et kui on piiritus, siis võib elada ka ilma konservideta, ja mis peamine – me armastame talve! Enam ei oodanud me kevadet ega seda, et keegi meid leiaks. Laviinina näis meile nüüd kogu eelnev elu, mis kõigi oma nõmedustega oli meid matnud ja lämmatanud! See lumi, mis meile siin kaela sadas, oli parim, mis sai juhtuda, enam ei oodanud meilt keegi midagi ja meil polnud elu ja üksteise suhtes mingeid erisoove, kõik oli olemas, me ei kerjanud almust ega nõudnud armastust, mida me terve elu olime otsinud. Kuid ometi tundsime just nüüd, et keegi hoiab meid! Õige pea jõudsime arusaamisele, et kui on olemas inimesi, kes ei peaks jooma, siis meie oleme need, kes ei peaks kunagi kaineks saama! Kes kuidas jõi, kas puhtalt, vee või lumega segatult, aga oli selge, et piiritus liitis meid, kadus viha ja viletsus, kurjus ja painajad, meie treener oli nii rõõmus, et ellujäämiskursus oli siiski õnnestunud! Enam kordagi ei tekkinud ühtegi tüli, sest olime muutunud üksteise vastu nii leplikuks ja hoolivaks. Kui keegi ära kukkus, viisime ta voodisse ja panime teki peale. Ainult Paulile meeldis tukkuda laua taga, ta jõi suurte lonksudega, kustus peagi ja vajus unenägudeta unne, teda äratada oli võimatu, Paul viibis justkui varjusurmas, panime talle hüüdnimeks Muumia, aga kui ta ärkas, oli ta puhanud ja värske ja segas juba kokteili. Kõik need teemad, mis meid siia olid toonud, näisid nüüd nii kauged ja kukkusid meie küljest ära nagu kummiku alt kuivanud pori. Andreas ei läinud närvi ka siis, kui keegi midagi täiesti seosetut rääkis, see ei tundunud enam mölana, vaid ta nägi teises inimeses iseennast, ta ei tahtnud kellegi ribisid ega nägu sisse taguda. Toomas oli lihtsalt väga õnnelik, et me kõik oleme tal olemas. Siim istus rahulikult kohe meie kõrval, ja kui midagi hakkaski tal kurgus kraapima, sai selle kohe alla loputada. Peeter võis sama palju süüa kui juua, keegi ei teinud talle märkusi, viimaks ometi viibis ta õiges kohas, see maja oli kui kuningate kabiin, täis ta parimaid sõpru, kõik mahtusid lahedalt ära, ei tülisid naisega, ei nuttu ega lahkumisi! Ja meie elutreeneril polnud enam peal pinget, et peab vastutama ja inimesi aitama, sisimas oli ta alati teadnud, et see on võimatu. Kõige rohkem, mida me teineteise jaoks teha saame, on sõber õigel ajal voodisse viia, ja ainus, mida me päeva lõpuks vajame, on pehmed nurgad! Ühel hommikul, kui teised veel või juba magasid, lõpetasime Andreasega oma viimast jooki, olime sageli temaga viimased istujad. Sellest mehest, kes alguses näis mulle kontrollimatu retsina, oli saanud mu parim vestluskaaslane, ta oskas rääkida, kuulata ning ka küsida: „Miks sina siia tulid?“ „Mis mõttes?“ ei saanud ma esiti aru, mida ta silmas peab. „Kas sa mõtled, miks ma kursusele tulin?“ „Jah.“ Mulle meenus, et mina polnudki jõudnud oma looga välja tulla, enne saabus laviin ja siis paanika ja siis juba piiritus, tekkisid hoopis teised teemad. Lootsin vaikselt, et keegi enam ei küsigi. „Mulle tundus, et mul pole teiste inimestega nagu enam mingit asja ajada.“ Otsisin justkui käsipuud, kust haarata ja alustada, Andreas ootas ega seganud vahele, kiiret polnud. „Ma olin oma vanematel ainuke laps ja veel enneaegne ja võibolla sellepärast oli mul meeletu lähedusevajadus…“ „Mismoodi?“ ei saanud Andreas aru ja pidi mind katkestama. „Ma ei tea, võibolla ma oleks tahtnud lihtsalt kauem ema sees olla.“ Vaatasin Andreast ja kontrollisin, kas ta teeb selle peale mingeid nägusid, ei teinud, jätkasin. „Ma ronisin talle kogu aeg sülle ja mingi hetk ta ütles, et ei jõua enam, ma olen juba suur poiss. Mulle tundus, et ta hakkas minust nagu eemale hoidma, läks varem tööle ja tuli hiljem, olin rohkem isaga, pugesin nüüd tema kõrvale, kui ta diivanil lehte luges, ta lõug oli karvane ja ta lõhnas masinaõli ja kerge higi järele, veidi magushapukalt. Ja ma sain aru, et pean endale kiiremas korras pruudi otsima, kellega hiljem abielluda, juba lasteaias vaatasin selle pilguga ringi ja tegin lähenemiskatseid, paari tüdrukuga me isegi kusagil aianurgas musitasime, ma oleks tahtnud seda iga päev teha, aga ka nemad kuidagi väsisid minust ja viimaks ütlesid, et ära käi meil järel. Millalgi sain ma aru, et olen liiga intensiivne, liiga lämmatav, ei anna oma pruutidele ruumi ega õhku, või kui annangi, siis mingi hetk ikka lämmatan. Ja ma nii ootasin ja lootsin, et kusagil on keegi, kes on samasuguse lähedusevajadusega nagu mina, et leiduks inimene, kellega koos oleksime kogu aeg paljalt teki all teineteise kaisus, mina hoiaksin kahe käega tema rindadest, tema minu riistast isegi siis, kui me oleme uinunud. Pikka aega polnud kedagi, kes oleks valmis mind hoidma, peale mu enese. Aga siis ülikooli esimesel kursusel, rebastepeol, ma kohtasin teda, teadsin, et ta nimi on Merle, aga ma jäin teda alati unistavalt Rebaseks kutsuma, sest tal olid näole vildikaga vurrud joonistatud, kohe väga kütkestav rebane, ja mul olid võimsad vuntsid ette maalitud, nii et isegi Stalin oleks neid kadestanud. Seal peol olid igasugu tobedad mängud ja ülesanded, millest enamus rebastest tahtis eemale hoida, aga mitte meie, sõime Merlega kahekesi ilma käteta porgandit, senimaani kui meie huuled kohtusid, peale pidu jätkasime, olime mõlemad täitmatud, ta ei kiirustanud minu juurest kuhugi, pea kõikidel loengutel käisime koos, kolisin tema juurde elama, samas kartsin, et ehk millalgi ta ikka tüdineb minust, rääkisin oma hirmust ja tema ainult naeris selle peale ja lausus: „Minu isu ei saa kunagi täis, ma olen nii ablas!“ Ta tõesti oli ja millalgi ma harjusin sellega, et keegi on ka minu jaoks olemas ja me olemegi ühesugused, täpselt samal lainel, me ei vaja teineteisest puhkust.“ Tegin pausi, võtsin väikese lonksu, on hea, kui väga pikka vahet sisse ei jää. „Aga siis ikkagi väsisite?“ hoidis Andreas mind järje peal. „Tegelikult mitte, aga me hakkasime mõtlema, kuidas koos olla ka väljaspool kodu, hakkasime käima looduses, telkisime, tegime matku ja see hakkas meile väga meeldima, sest me saime kogu aeg olla koos, ja nii kui tekkis tahtmine, võis kusagil kallistada ja seksida, metsas ei vaata sind keegi, kui, siis linnud ja loomad, kel on tegelikult samad mõtted kogu aeg peas. Ja millalgi me otsustasime, et lähme alpinismitrenni, ronisime mägedes ja avastasime, et mida kõrgemal me armatseme, seda vaimustavam see on! Võtsime aina uusi tippe, vallutasime kõrgusi. Ja nii ka sel korral, kui juhtus midagi imelikku, õhk oli väga hõre, justkui kellegi üksikud juuksekiud oleks ujunud taevas, me jäime Merlega teistest maha, et olla kahekesi, harutasime kiiruga lahti teineteise lukke ja nööpe, olime õppinud pakases armatsema kirglikult ja kiiresti. Aga sel korral ma pöördusin ära, Merle ei saanud aru, mis mul on, alati olime teineteise suhtes olnud nii täitmatud. Aga minuga juhtus sel hetkel midagi uskumatut. Ma nägin Jumalat!“ „Jah?“ Andreas lausa ehmus ja vaatas mind kuidagi imelikult, kahtlustavalt. „Päriselt?!“ „Jah. Ta oli nii selge, samas ma ei oska sulle teda kirjeldada, teda ei ole võimalik kuidagi seletada, aga ta vaatas mind, ei öelnud midagi, aga vaatas niimoodi, et ta näeb mind läbi ja mul pole kuidagi piinlik ega imelik, vaid see oli hea.“ „Ja edasi?“ „Pärast me läksime alla laagrisse, Merle oli veidi solvunud, ta ei saanud aru, mis toimub, ma olin kuidagi nii imelik, lausa endast ära, viimaks küsisin, kas tema ei näinud seal üleval kedagi? Merle isegi vihastas, arvas, et ma vaatasin seal mõnda teist naist, armukadedust polnud ma tema juures varem märganud, olime ju olnud kogu aeg nii koos, et polnud aega ega ruumi, et keegi teine võinuks meie vahele mahtuda. Kui ma talle tunnistasin, keda olin näinud, siis ta ei uskunud. Läksime hommikul uuesti üles, siis polnud seal kedagi, aga ma olin kindel, et see, mis minuga eile oli toimunud, polnud mingi viirastus ega ettekujutus, vastupidi, see oli üldse kõige tõelisem asi, mis minuga elu jooksul juhtunud oli! Just Teda olingi ma terve elu lapsepõlvest saati enda ellu oodanud! Sellest hetkest hakkasime Merlega teineteisest eemalduma. Mu Rebane tundis, et teda on petetud, mida või keda iganes ma seal üleval siis nägin, aga oli selge, et enam polnud mul silmi tema jaoks. Merle armukadedus aina kasvas, minu isu tema järele kahanes, ta oli muutunud kuidagi nii väiklaseks ja seejuures ka inetuks. Lahkumine oli valuline ja vastik. Algul oli temast vabanemise tunne nii võimas ja ma sain aru, et nüüd, kus mul on Jumal, pole enam teiste inimestega mingit asja ajada, ma nägin neis kõigis vigu ja puudusi, lollust ja inetust, ma olin inimestega lõpetanud.“ Tekkis pikem paus, Andreas keris enda peas meie vestlust tagasi ja proovis meelde tuletada, kust see kõik algas, sest midagi jäi siit jutust nagu puudu: „Miks sa siis ikkagi siia tulid?“ „Ma käisin mägedes edasi, otsisin teda kirikust ja meditatsioonidelt, aga ta ei ilmunud enam mulle isegi mitte unes, kuigi ma seda soovisin, nii väga oleksin tahtnud teda veel kord näha, ei midagi. Ja ma nagu jooksin elust tühjaks. Millalgi leidis Merle mu tänavalt, kuigi ta oli nüüd juba ühe teise mehega koos ja oli selge, et see, mis meie vahel oli olnud, on jäädavalt kadunud, aga tal hakkas minust kahju kui inimesest, hankis mulle elamise, sotsiaalkorteri, tõi süüa, käis pea igal õhtul läbi, koostas mulle päevakava, et mind kodust välja ja liikuma saada. Olin ikka täielikus augus, sest polnud enam kedagi, pole inimesi, pole Jumalat ja see närusus, mis on, ongi kõik. Aga Merle ei andnud alla, ta pani mu kirja koolitustele ja kursustele, ja et teda mitte jälle alt vedada, käisin ja kuulasin, aga sisimas sain aru, et sel kõigel pole mitte mingisugust mõtet. Ja nii tulin ma ka siia.“ Vaatasin Andreast, kes oli elus näinud kõiksugu vihkamist ja jõhkrust, ta muutus kurvaks, justkui oleks meid paradiisist välja aetud, aga tegelikult ilmaasjata: „See kursus siin ongi mu toonud ellu tagasi!“ „Jah?“ „Jah! Ja toonud tagasi ka minu usu Jumalasse. On selge, et me ei ole siia sattunud juhuslikult! See maailm siin, see laviin, see piiritus ja meie, on selge, et see kõik pole inimese loodud ja korraldatud! Just siin ja praegu tunnen ma tema lähedust, tegelikult kogu aeg! Kõik siin on nii tähenduslik ja hingestatud!“ „Ilmselt on suur osa ka piiritusel!“ jõudis Andreas mingi mõtteni, olin temaga nõus. „Sest ka inglise keeles on piirituse ja vaimu jaoks üks sõna, spirit!“ „Ja siis on veel ka Sprite!“ „Isa, poeg ja püha vaim!“ Pugistasime naerda, kuidagi vaba oli olla, meeleolu nii tõstetud, peagi vajusime unne täis rahulolu ja tänutunnet ja magasime nagu lambukesed. Aga nii nagu on olemas taevas, on olemas keegi, kes tahab seda tükkideks rebida! Meie lagunemine algas vargsi ja tilkumisi, saabus kevad ja me sulasime lume alt välja nagu kellukesed. Läbi metsa ja üle mäe tuli naabrimees oma sahaautoga, kaevas meid üles ja koputas uksele. Ma nimetan teda oma mõttes Postiljoniks, aga mitte selleks, kes toob õnnitluskaarte, vaid midagi sootuks halba, surmateateid, arveid, kohtukutseid. Ta oli nii ehmunud, siis õnnelik, kui nägi, et me oleme elus, valgus paiskus tuppa ja söövitas me silmi, ta soovis kogu südamest meid aidata, kuid ei saanud aru, et tegi sellega meile kurja, lubas kutsuda abi, sõidutada haiglasse või tuua ravimeid ja toitu. Rahustasime teda, et meile pole midagi vaja, ta ei suutnud meist aru saada ja imestas, kas me tõesti ei taha tulla õue, sest on kevad, on sula, ei, me tõesti ei taha! Tema olemuses kohe oli midagi vastumeelset, mida ta varjas lahkuse ja heasoovlikkuse taha. Kui Postiljon lahkus, panime ukse uuesti kinni, aga oli selge, et nii see ei jää, ta tuleb peagi jälle, ja tuligi, saabus vitamiinide, puuviljade ja kartulikottidega, iga tema liigutus siin meie majas ärritas, kuigi selgus, et maja kuulub temale, ent ta lausus, et me võime siin olla nii kaua, kui tahame, ja me tahtsimegi, aga ilma temata! Postiljoni salaplaaniks, millest ta ehk isegi teadlik polnud, oli meile meelde tuletada meie eelmisi elusid, tuua uudiseid välisilmast, meenutada kõike, mis seda ei väärinud. Olime määratud suve ees taanduma, kuigi alguses pidasime vastu ega kavatsenud minna kuhugi. Iga uut päeva tervitasime traditsiooniliselt pitsikese puhta piiritusega, aga siis ühel hommikul poetas elutreener, kel oli tekkinud ilmselt taas tundmus, et ta vastutab meie eest: „Mis oleks, kui alustaks esimese joogiga hiljem, kunagi kella ühe ajal?“ Kõigi pilgud pöördusid treeneri poole, mida sa ütlesid!? Ta naeratas, kehitas õlgu, nagu polekski just äsja öelnud midagi täiesti uskumatut, kuigi sai aru, et oli ikka öelnud küll, ja proovis asja siluda: „Või ma ei tea…“ Valasime välja ja jõime, aga tuju oli rikutud, vajasime pikemat istumist, enne kui meeleolu sumenes. Olime taas teineteise ja iseenda suhtes valvel, ootasime uue laviini tulekut. Siim hakkas jälle teistest veidi eraldi olema, tal oli taas raskem hingata, kui keegi talle lähenes, midagi jälle kraapis kurgus, seepärast istus palju väljas terrassil, jõi seal, võttis ette ka pikemaid jalutuskäike, kas ta käis Postiljoni juures? Iga kord, kui ta läks, küsisin endalt, tuleb ta tagasi, siiski tuli, aga kui ta naasis, tõi endaga kaasa segadust, muremõtteid, kahtlusi ja viimaks ei suutnud enam vastu panna ja ütles selle välja, köhis karvapalli oma kurgust: „Äkki võtame vett vahele?“ Me nägime enda ees Juudast, teadsime, et temaga on läbi, ja kui kaua me teised vastu peame? Esimene, kes lahkus, oli Paul, ta hiilis välja, kui kõik magasid, ei mingit kirja ega sõna, mõtlesime, kas ta üldse oligi selle siinoldud aja jooksul midagi öelnud, ega suutnud meenutada, nüüd oli ta läinud sama arusaamatult, nagu ta magas ja ärkvel oli, elav muumia, kes jõudis pika tiiruga Postiljoni majani ja palus end kuhugi viia. Esimene meie hulgast oli langenud, elasime seda raskelt üle, olime leinas, samas see ka liitis meid, moodustasime ringkaitse kuni järgmise lahkujani. Selleks oli Peetri isa, kes oli liikunud teispoolsusse, ja nüüd saabus Peetri naine ja kutsus teda kaasa, tüdruk istus eemal autos, klapid peas. Naine vaatas enda kunagist abikaasat, nii habemesse kasvanud, juuksed pikad, ja kui palju kõhnem, ta nagu ei tundnudki oma meest ära, see tekitas naises uusi mõtteid ja lootusi. Peeter istus, murdis käsi, pisarad silmas, aga mitte oma isa pärast, vaid et peab minema ja tagasi ta ei tule, sest Peetri sees küdes see kiuslik ja tühi lootus, et nüüd saab olema kõik parem ja nad oskavad teineteist hoida ja armastada, olla perekond. Peeter astus üle ukseläve, lausus kohtumiseni, kuigi me kõik teadsime, et see on jumalagajätt, tahtsin talle kaasa anda üht viieliitrist purki, aga Peeter raputas pead, kuidas ta olekski sellega autosse läinud, aga me soovisime siiski talle midagi anda, muud meil polnud, võtsime veel ühed tuisutopsid ja siis ta läks mööda oma vesist teed. Lahkusid kõik üksteise järel, kes salaja, kes end õigustades ja tuues oma minekuks põhjuseid, mis olid varjamatult rumalad ja arusaamatud. Meie elutreener oli viimastel päevadel lausa kaine, rääkis, kui hea on ärgata ilma pohmellita ja et ta tunneb, et ehk nüüd, kui on läbi teinud sellise katsumuse – katsumuse!? –, suudab ta oma erapraksisega alustada! Mine, mu elutreener, loodan, et sa pead esimese bussipeatuseni vastu! Viimastena jäime mina, Andreas ja Toomas, kes pudenes meie kolmikust esimesena. Ta tundis endas mingit imelikku enesekindlust ja ütles, et suudab ka teiste inimeste läheduseta hakkama saada, kahtlesime selles Andreasega siiralt, aga lasime tal minna, arvasime, et ta on lihtsalt väga täis, teeb abitu katse ja keerab kaineks saades kohe meie juurde tagasi, seda ei juhtunud. Pidasime kahekesi pikalt vastu, tegime lausa rekordeid, alustasime vara, lõpetasime hilja, uskudes ja tõotades teineteisele, et nii see võikski igavesti jääda, olime kui verevennad. Kuid siis millalgi murdus ka Andreas. Olin kindel, et asi on Postiljonis nagu ikka, sest ta hakkas samasugust imelikku juttu ajama nagu kõik minejad, ühel hommikul ta ütles: „Õlut tahaks.“ „Õlut?“ Olin rabatud, me mõlemad olime teineteisele kinnitanud, et õlu on pehmodele, teadsin, et siit algab tema allakäik! Kuidas küll Postiljon sai end minu ja tema vahele pressida, olime ju Andreasega kogu aeg koos, kuid nüüd lõid ta sõnad mu jalust: „Asi on sinus!“ Nägin, et Andreas on kaine, närviline ja ärritunud, ta hoidis end jõuga tagasi, et mitte mulle kallale tulla, vana vang oli Andrease kätte saanud. „Minus?“ küsisin ettevaatlikult, aga ei suutnud oma üllatust ja hämmingut varjata. „Jah, sinus! Juua võiksin ma lõputult, aga sinuga koos olla ma enam ei suuda.“ „Hästi.“ Vaikisime, Andreas tahtis kohe uksest välja marssida, aga enne veel ma nõudsin seletust: „Mis see siis on, mille pärast sa ei suuda enam minuga siin koos olla?“ „Kõik, kõik…“ Andreas otsis sõnu, kui ta oli vihane, siis ei suutnud ta end hästi väljendada, tavaliselt piisas neil puhkudel jalgadest ja rusikatest, kuid lüüa ta mind ei tahtnud, otsis sõnu, need jooksid eest ära nagu vaibale kukkunud elavhõbedatilgad. „Muudkui uhkustad oma Jumalaga, käi persse!“ See oli liig, see oli kõigi minejate põhjustest kõige uskumatum ja otsitum, mul polnud mõtet Andreasega vaielda, otsus oli tal tehtud, kuid ma siiski ei suutnud jätta ütlemata: „Ma ainult ühel korral rääkisin, sest sa ise küsisid!“ Vastik pinev paus, kas nüüd ta tormab, rusikas ees, minu poole? Ei, veel kraapis ta midagi kokku oma järgijäänud sõnadest: „Jah, ainult ühe korra, aga tunne on ikka selline, et sa kogu aeg räägid sellest, isegi kui oled vait!“ Nii ta läks ja oligi hea, sest see vestlus ei saanudki minna paremaks, ainult halvemaks, korjasin kokku temast jäänud asjad, loputasin klaasid, hetkeks oli väga hea vaikne, jätkasin oma elu, nii nagu see oli siin välja kujunenud, päeva esimese joogi võtsin puhtalt, siis segasin veega, aga millalgi hakkas häirima üks vastik tunne, kahtlus ja kõhedus. Üksindus surus mu vastu maad, ja mis kõige hirmutavam, hakkasin kahtlema ka Jumalas, sest ükski looja ei saa olla nii kuri, et ta mõtleb välja inimese tema üksinduses ja tühisuses. Äkki ta on jäädavalt lahkunud, nagu on läinud siit kõik? See ruum mu ümber, mis veel kuu aega tagasi oli nii eriline ja täidetud, oli nüüd nii viledaks kulunud. Võtsin ette teekonna mäkke, kust oli meile sadanud kaela laviin, see polnud kerge, seal üleval oli ikka veel lumi, mis ei sulanud isegi suvel päris ära, ühtki teed sinna ei viinud, Jumala juurde pole teid, kuid kuidagi ma sinna välja jõudsin, seal olid ainult pilved ja kusagil päike, ega muud ei midagi, istusin ja jõin, kus sa oled!? Keegi ei vastanud, olin mäe peal üksi, eksinud alpinist! Peaaegu veeresin mäest alla, kuidagi jõudsin ma tagasi, leidsin majast Postiljoni, ta oli arvanud, et kõik on läinud: „Teie olete ikka veel siin!“ „Jah.“ „Olge-olge, minu poolest võite jääda nii kauaks, kui soovite.“ „Aitäh,“ laususin, kuigi ei jõudnud üldse rääkida. „Mul on hea meel, et keegi siin on, siis ei seisa maja tühjana.“ Postiljon istus, võibolla arvas, et mul on vaja nüüd seltskonda, kui kõik teised on lahkunud. Küsisin, kas ta piiritust tahab, ta keeldus. „Aga teie jooge. Sellepärast see siin ongi.“ „Mille pärast?“ Olin arvanud, et see oli Jumal, kes selle meile saatis, nüüd selgus, et ka piirituse eest oli hoopis Postiljon hea seisnud. „Ma olen elu aeg autojuhina töötanud ja kaupa laiali vedanud ja vanasti tekkisid tihti ülejäägid. Esimese asjana jäi mul terve koorem katusekive üle. Lihtsalt oli mingi valearvestus ja ma tõin selle millalgi paarikümne aasta eest siia enda juurde. Siis ma veel ei osanud midagi mõelda ega planeerinud maja ehitamist, aga kui varsti jäi koorem laudu järele, siis hakkasin ehitusega pihta, samal ajal käisin tööl ja sõitsin autoga ja tõin koju kõik, mis tuli maha kanda. Võib öelda, et see maja ongi mul ehitatud ülejääkidest.“ Jäin selle väljendi külge nagu kinni, et kas ka mina olen ülejääk, või me kõik? Naabrimees muudkui istus ja rääkis, mis ta teinud on ja mida kokku korjanud: „Siis millalgi sai maja valmis, aga alati sai seda täiustada, see hoidis mind tegevuses, sest kui midagi teha ei ole, tulevad igasugu halvad mõtted.“ „Tulevad jah.“ „Ja ega mul pole olnud kunagi selle majaga mingit kindlat plaani, kunagi ainult niipalju, et äkki mul tulevad millalgi lapsed, siis jääb see neile, aga ei tulnud midagi. Ma olen vahel seda siin välja üürinud, pidudeks ja üritusteks, aga nii meeldib mulle kõige rohkem, et teie siin olete.“ „Jah?“ See vanamees kohe oli jääsulataja, kaevas ka inimese südame lume alt välja! Kuidagi hea oli istuda, mina jõin ja klaasi käes hoides tekkiski mul küsimus, kust selline kogus piiritust? „No ma siis kunagi olin ka haiglas autojuht, ikka aastaid, ja seal jäi kogu aeg seda üle ja mõtlesin, et äkki kunagi kulub ära.“ „Kulubki!“ Tõstsin tema tervituseks klaasi ja lonksasin. „Ja siis millalgi ma olen ka lihakombinaadis töötanud,“ viitas Postiljon oma konservitagavarale. Ta tundus mulle kuidagi nii rahulik ja õnnelik mees, kõik oli tal olemas, elas ja lasi teistel olla, kuid mul hakkas peale tema äraminekut sees keerama, vanad painajad said mu kätte, kord oli külm, siis kuum, tahtsin kuhugi põgeneda, siis varjuda. Kui varem olime hoidnud kõik koos siin kindlast päevakavast ja rütmist kinni, siis nüüd voolas kõik kosena, kukkusin kuhugi kuristikku, ärgates võtsin kohe peale ja langesin taas, aga isegi selles somnambuulses ja deliirses massis ekseldes ja otsides ei näinud ma Jumalat! Kuid millalgi ma tundsin, et keegi on siin, ma ei avanud silmi, aga tajusin, et ma pole toas üksi ja kindlasti pole see ka naabrimees, sest tema koputaks ega astuks lihtsalt sisse, sest ta ei tahaks tekitada tunnet, et on siin omanik ja mina lihtsalt üüriline, kes üüri ei maksa. Viimaks tegin silmad lahti, olin põrandale magama jäänud, keerasin pead, eemal diivanil istus Andreas. Ajasin end püsti, ei öelnud midagi, lihtsalt vaatasin, ka Andreas ei lausunud sõnagi, polnudki vaja midagi öelda, kõik oli selge, hakkas kuidagi hea, sest ma teadsin, et ta oli tagasi tulnud, et jääda. Andreas nägi välja, nagu oleks sõjast saabunud, sõrmenukid kuivanud verest korpas, üks silm tumesinine, millalgi täiesti kinni paistetanud, nüüd siis avanes taas aegamisi, nagu taandub suvi talve ees. „Noh,“ küsisin ma viimaks, „kuidas õlu maitses?“ Andreas juba paotas suud, sealt oli paar hammast puudu, rääkimist see ei seganud, juba ta alustas millegi ütlemist, jättis pooleli ja lausus viimaks: „Vala välja.“ Alustasime hommikut traditsiooniliselt, meid täitis eriline soojus ja sõprus, mis oli alati meie vahel olnud, aga et sellest päriselt aru saada, peab vahepeal lihtsalt ära käima, nii nagu mina olin otsinud Jumalat ja mõistnud, et kui tema end sulle ei näita, võib vaadata ka inimest! Aegamisi tulid nad kõik tagasi, välja arvatud Paul ja meie elutreener, loomulik kadu. Saabus Siim, kes tundis, et ainult ja ainult siin suudab ta hingata! Oma kokkutõmbunud kabiinist pressis end viimases hädas välja Peeter, kes teadis, et midagi ei olnud läinud paremaks, nagu ta lootis, ainult hullemaks, ta oli uuesti paksemaks läinud, siin sai ta taastuda. Arglikult hiilis maja ligi ka Toomas, kes oli lahkunud uhkelt ja eneseteadlikult, kuid nüüd ta palus, silmad häbi täis: „Kas ma võin, ma tuleks ja oleks nii seltskonna mõttes?“ Muidugi ta võis, siin olime me kõik oodatud, sest kuhu inimene siis minema peab, kui enam kuhugi minna pole! Ja ainus, mida me õhtu lõpuks vajame, on pehmed nurgad!

Ärkasin vara, nagu tavalisel hommikul. Peo jälgi oli köögis ja õues, harjunud pilk tabas neid igal pool. Läbi akna silmasin tuttavaid vareseid aialaual toimetamas, hulgakesi külaliste poolt näritud konte ja liharaase sorteerimas. Kaugemalt vaadates tundus neid olevat terve parv, aga kui korraks välja terrassile astusin, tõusis õhku ehk kolm-neli tumedat lindu. Läksin kööki tagasi, ukse jätsin lahti. Lasin keedukannu pahinal vett ja vajutasin nuppu, sinine tuluke hakkas põlema, mina koristama. Mõnikord koristab keegi juba õhtul, mõni unetu külaline või ka mõni meist, pererahvast, korjab nõud vaikselt kokku, peseb klaasid. Vahel. Vahel harva ärkab keegi hommikul minust varem, kogub tühjad pudelid kotti või ühte hunnikusse laua juurde, murule. Seekord ei olnud keegi öösel koristanud, enne mind ärganud. Ma olen ka päris varajase ärkamisega. Muru õunapuu all laudade ja toolide ümber oli õhtuga mustaks tallatud. Õieti nägi peopaik varahommikul välja, nagu oleks mingi ootamatu hädaoht külalised järsult laiali peletanud, isegi üks tool oli teatraalselt ümber kukkunud. Võibolla sadas öösel vihma? Ma magan päris raskelt, ei kuule alati, mis toimub. Igatahes muru tundus kuiv, puude varjus ehk oli veel kasteniiske. Hakkasin poolikuid õllepurke rohu sisse tühjaks valama, mul oli suur prügikott võetud nende jaoks. Mitu veinipudelit olid avatud, aga välja valatud ehk klaasi või poole jagu. Koogivaagnal ei olnud küll enam ühtegi tükki, ainult niiskusest klompi läinud tuhksuhkur. Ühel laua juurde lohistatud lamamistoolidest vedeles kellegi must seljakott, laua peal kahe taldriku vahel lebas tumehall nokamüts, prillid (tavalised, mitte päikese) ja pakk helesinist Camelit. Olin juba mitu tühja suitsupakki prügikotti visanud, rohu seest konid ära noppinud, aga see pakk oli peaaegu täis. Hakkasin silmadega kohe tuld otsima. Leidsin lömmis tikutoosi sealtsamast, tikke sees veel küllalt. Ma ei olnud väga ammu suitsu teinud. Suits, mis sigareti otsast tuli, hõljus mu näo eest läbi vasakule. See oli helehall, peaaegu läbipaistev ning moodustas õrnalt keerleva, katkematu joa. Nagu Kristjan Raud oleks selle maalinud, just maalinud, mitte joonistanud, pastellidega. Minu suust väljus suits aga tumehallide, läbipaistmatute pahmakatena. Nagu hallid ebakorrapärased vatitupsud, tumedad ja tuimad. Kuid maitse oli tuttav, lõhn hea. Ega ma päris lõpuni ei tõmmanud, ei olnud vaja. Otsisin eemalt kõrgema rohu seest üles suure Tšehhi kristallist tuhatoosi ja surusin koni aeglaselt kahe sõrme vahelt sinna surnuks. Ja mõtlesin, kas jääbki nii. Et enam peol juua ei taha. Et inimeste seas olemine väsitab nii ruttu. Eileõhtuse peo ajal käisin korra vee ääres. Oli juba hämar, tähed veel hästi ei paistnud, aga järv ei olnud enam ei sinine ega servast roosa, vesi mustas nagu taevas. Maja juurest kostis summutatult peo hääli, need tõusid ja vajusid, laisalt nagu viimased õhtused lained. Tuult suurt polnud, oli vaikne ja soe augustiõhtu. Olin jälle tundnud kiusatust vette minna, tugevat. Sellest eelmisel õhtul oli ka istumine olnud, ei, ei ole päris nii, et igal õhtul, aga kuidagi tihedalt küll, suvi hakkab varsti lõppema, püütakse veel viimast võtta, võtta, mis veel kannatab. Mina ei olnud suutnud enam vestlust kuulata, ammu ei suutnud enam midagi sekka öelda. Viimasel ajal räägiksid kõik nagu ainult ühte ja sama, samad sõnad, samad laused, samad vaidlused näivad korduvat üha uuesti. Naljad, mis ei aja enam naerma. Tema jäi kiiresti purju, üleeile siis, oli päeval varakult alustanud. Läks ära magama. Mina istusin külaliste juures ja kuulasin, kuidas hakid puulatvades ennast magama vaidlevad, üle tee vilja sees saagisid raevukalt ritsikad. Lõpuks hakkas ka viimane külaline minema. Siis ma tulingi vee äärde. Järv oli pimedas must, teine kallas kadunud, ainult üksikud tuled paistsid udu sees. Katsusin sõrmedega vett, see oli soe, soojem kui päeval. Korraks kõhu vastas tundsin pärast jahedamat. Ujusin pimedas kobamisi kõrkjate vahelt välja, suure vee servale jõudes pöörasin end selili. Läbi tumeda taeva hakkas pressima tähtede valgust. Mõtlesin, et ujun niikaua, kuni veel tean, kuhupoole kallas jääb. Aga piirjooned kadusid kiiresti. Sahmisin üleni sumedas pimeduses, loksusin leiges, pikast suvest natuke läppunud järves, ainult kui jala põhja poole, alla sügavusse sirutasin, tundsin ergutavat külma, seal all on kõik alati karges valmisolekus. Ma ei mäleta, mis ajast peale ma ei taha enam veest välja tulla. Maa peale tulla, oma elu juurde tagasi. Kui lihtne on olla soojas pimeduses! Ma oleksin näkk. Külm hoovus laksas vastu mu kõhunahka, hakkasin uuesti ujuma, rapsisin vales kohas läbi tihedate kõrkjate kaldale, käsivarred veriseks. Ega pimedas oleks keegi näinudki seda mõrudat eneseirooniat mu näol, mu kurja kõverat muiet. Kuidas tema mind vaataks, kui ta mind sellisena näeks? Põlastusväärne, kui enesekeskne. Jälle! Nüüd tahad siis ennast ära tappa või. Mõtleks ehk vahel teiste peale ka, kes on üritanud sust hoolida. Tuled kunagi oma egomäe otsast alla ka? Pärast seisatasin natuke magamistoa uksel, sisse ei läinud. Magas riietega teki peal. Kui õuest ööõhu käest tulla, on seda eriti tunda. Läppumist. Tuba haiseb. Kõik mu riided, mis stangel ripuvad, haisevad suitsu ja veel millegi järgi. Ma arvan, et ta suitsetabki nüüd toas, kui mind siin ei ole. Nagu see oli siis, kui mind veel ei olnud. Joob nagu siis, siis kui tahab. Mida mina tahan? Mida ma siis tahtsin? Rinna all, kõrgemal kõhus loksatas külm laine. Korraks välgatas, kui kutsuks endale kiirabi! Ma tean, et mõned teevadki seda, lasevad ise ennast ära viia. Enne kui… Kuid ma tulin ju veest välja! Ise. Mina olen väljas. Kahe jalaga maa peal. Läksin hoopis lastetuppa, tegin ennast kitsal madratsil väikeseks ja jäin silmapilk magama. Järsku ma teadsin, kelle suitsupakk see oli. Müts ja prillid tulid nüüd tuttavad ette. Õhtuste külaliste seltskonnas oli üks olnud kirjanik, päris kirjanik. Kuulus. Temal oli tulles selline müts. Siis on need ilmselt ka tema prillid, lugemisprillid äkki? Ta ise pidi praegu kuskil majapidamises rahulikku peojärgset und magama, ööbijaid pidi seekord olema omajagu. Õhtul räägiti tema uuest raamatust, minagi olin juba lugenud. Hea. Tõmbasin keelega üle huulte, huultel oli sigareti ja kohvi maitse. Katsusin sõrmedega keelt, märkasin, et käed värisesid kergelt. Mehis Heinsaar! Kas on võimalik, et olin just suitsetanud Mehis Heinsaare suitsu? Ma isegi ei mäletanud kirjanikku ennast eelmisel õhtul suitsetamas. Ma ei teadnudki, kas ta üldse suitsetas. Mul on ka kaustik. Alati kotis kaasas või kusagil lähedal, majas käepärast. Tõin selle nüüd köögisahtlist ära, õnneks oli samas õige mitu pastakat, valisin põhikooli kokkutuleku oma, see kirjutas hästi, mulle meeldib heledam tint, peenike kiri. Kõigepealt panin nõudepesumasina käima, siis hakkasin kirjutama. Oma peas oli minust saanud suitsusukelduja, aga need tulekahjud on kaugel, väga kaugel, kuskil selja taga, juba ära elatud ajas. Ma püüan viimastel aegadel sinna minna, ikka pidevalt. Seal on pime, teekond sinna pikk, aga ikka ma lähen, jälle ja jälle ja jälle… Kuidagi kohale jõuda, et siis rapsida lämbumiseni tumehallis udus, kus näha on nii vähe, aga tunda on alati. Kui naasen, siis tuleb alati midagi kaasa: kord on midagi peos, kord nahal, mustad ja hallid kübemed, tahm, mis ei tule pestes maha, kui tuleb maha, siis ainult kalgi, jääkülma veega. Aga sellest pole midagi, sest teised seda ei näe. Tahma mu nahal. Ja see suits! Suitsu hõng, mis ära ei lähe. See lõhn hõljub alati mu ümber, trügib sirelite, pojengide, flokside lõhna ja minu vahele, käib igal pool minust ees, mis siis, et seda tunnen ainult mina. Lasen end suitsu sisse murdes ikka põlvist nõtku, ka käpuli või päris kõhuli maha. Kui on vaja roomata. Enamasti ikka on. Siis liigun maadligi suitsuses pimeduses, ega see ei ole külm, ei ole päriselt pimegi, ma otsin seda läbi, suitsu sisse hingates ja välja köhides. Kas ma püüan sealt ikka veel kedagi välja tuua? Milleks? Järel on ju veel kõigest tuhk: kadunud, ära tallatud, rohu sisse kasvanud, külmaks jahtunud, ammu tuhmunud kristalli külge kleepunud tuhk. Miks ma juba järele ei jäta? Näe, jälle sööstan nagu kass põlevasse kuuri poegade järele, kuni minust endast saab leegitsev tõrvik, elus tulelont, kes leegib sihita ringi, süüdates inimeste eluhooneid, ajades nad välja öö kätte. Panen põllu põlema, et ise põhukõrrena söestuda ja tuhaks kukkuda, et minu peal astutaks nagu mulla peal. Ma segunen mullaga kiiresti, juba ma olengi muld. Viljakas, tallatav. Mida kirjutad? Vaata, et sa minust ei kirjuta. Ei. SEE oli su kõige kahetsusväärsem avaldus, tõesti, su kõige nõrgem tekst. Ülejäänud on ikka huvitavad lugeda olnud. Ära karda, ma ei kirjuta sinust. Millest sa siis kirjutad? Seda ta ei küsi kunagi. Endast kirjutan, vastaksin ma, alati ja ainult endast. Ühel päeval läksin endast päris välja. Karjusin ta peale. Purjus inimese peale ei ole mõtet karjuda. Sõbranna pani oma lapsed autosse ja sõitis minema. Mitte sellepärast, et tema purjus oli. Sellepärast, et mina karjusin. See on tema sõbranna, need on tema sõbrad. Vaata sisse! Vaata nüüd! Vaata põlenud maja aknast sisse, läbi kuumuses pragunenud, tahmunud klaasi, läbi tühjade raamide, jah, leegid summutas ära, kuid lagi jääb mustaks. Võibolla on tulekahju hoopis minu sees. Kas see ongi siis see kuulus sisemine tuli? Banaalne, kuid ilmselt tappev. Lõpus. Kuid ilma selle pideva kõrvetuseta oleks elu vaid nüri passimine surma ooteruumis. Ma kardan sellist elu rohkem kui tuld. Kas mina olen sind kunagi löönud? Ta tõmbas käe rusikasse, nagu tõotaks midagi kellelegi. Noh, vasta! Kas ma olen sind kunagi löönud? Ei. Ei. Ei olegi. Ma ei lööks kunagi ühtegi naist. Isegi sind. Nonoh, mis sind nüüd kõrvetas? Sain aru, et pean endaga midagi ette võtma. Ennast korda tegema.   Nõid elas kaugel, kõrvalises kohas, sinna käis ainult üks buss päevas ja pühapäeval ei ühtegi. Oli pime, kui ma lõpuks nõia külas bussi pealt maha astusin. Viimasel sõidutunnil olid poristest akendest paistnud vaid üksikute majade tuled vilkumas mustade põldude ja metsade vahel. Taevas olid rasked pilved, põllud mustad. Enam pimedam olla ei saa kui selline sügis. Tänavalaternad külatänava ääres ei põlenud. Õigemini ei näinud ma, kas neid oligi. Kui koos minuga maha tulnud kahe reisija seljad pimedusse kadunud olid, taipasin äkki, et ma ei tea nõia majanumbrit, aadressi, mitte midagi. Ainult küla nime. Seisin ja hingasin sügavalt sisse. Kuigi kella järgi ei olnud veel öö, ei liikunud tänaval ühtegi inimest, oleks kelleltki küsidagi. Mis minust saab, kui ma teda ei leia? Oli hakanud kerget lund sadama, see kattis jäätunud pori ja oleks nii nagu isegi natuke valgust andnud. Sõrmed juba külmetasid õhukestes sõrmikutes. Olin nõia juurde tulekut niigi terve sügise edasi lükanud. Otsustasin julge olla ja koputada esimese maja uksele, küsida. Vaatasin ringi, kas paistab mõni tuli. Jõudsin näha veel bussi tagatulesidki vilksatamas, enne kui kõik pimedusse mattus. Siis ei olnud enam ühtegi valgusallikat, ühtegi maja ei paistnud selles pimeduses. Tundsin üksikuid lumehelbeid oma näol, ajasin nina taeva poole, sirutasin üle keha laiali valguvas abitusetundes keele välja, püüdsin lumehelbe keelele sulama. Siiski, läbi õhukeste lumepilvede kumas taevas poolkuu hele laik. Tuul tõi kuskilt ninna õrna sigaretihõngu. Pingutasin hämaras silmi ja mulle tundus, nagu oleksin näinud kaugemal tänava otsas hõõguvat täpikest. Hakkasin kiiresti selle suunas astuma, tänav oli libe, oleksin mitu korda peaaegu kukkunud, lõin end valusalt vastu mingit teepiiret ära, nii et pidin korraks põlve maha toetama. Kui uuesti pilgu tõstsin, oli tuluke kadunud. Avasin juba suu, et hüüda, kuid äkiline ere valgus sundis kätt varjuks silme ette panema. Minu ees seisis täites tuledes maja, uks pärani lahti, ja maja trepil seisis nõid. Nõial oli näpus ilmselt kustunud koni, seljas tume hommikumantel, hõlmad lahti, jalas kummikud. Unustasin oma häbelikkuse ning jooksin kogu jõudu kokku võttes maja poole, kartsin nii väga, et tuled kohe uuesti kustuvad. Nõid hoidis rasket välisust lahti, kuni ma hingeldavana kohale olin jõudnud. Muidugi nõid teadis, miks ma olin tulnud. Ta oli ju nõid! Aga ta lasi mul olla, rääkida. Ma tunnen, nagu oleks mind ära kulutatud. Ma olen nagu kustukumm. Nõid vaatas mind väga tähelepanelikult, ta silmad olid hallid nagu suits. Mul on tunne, et mu aura on katki. Seal on augud sees. Nõid kibrutas kulmu. Kas mulle ainult tundus, et ta muigas, selline kerge virvendus. Ta kallas tassi kuuma vett, ulatas teepakikese. Vaatame seda asja. Iga mees, kellega sa koos oled, teeb su aurasse auke. Nii, nüüd ütle, miks sa päriselt tulid. Põgeneda ei olnud kuhugi. Ma tahan kirjutada nagu Mehis Heinsaar. Nüüd oli see öeldud. Sa ei saa kirjutada nagu Mehis Heinsaar. Ma ei saanud nõiast aru. Kuidas nii? Miks? Silm kippus veele, nõia nähes ei tahtnud nutta. Miks ometi? Sa oled naine. Sa ei aita mind, sellepärast et ma olen naine? Kas sa ei aita siis naisi? Sa aitad ju kõiki? Sa ei saa kirjutada nagu mees, sest sa oled naine. Aga… mulle on näiteks öeldud, et ma juhin autot nagu mees. Ma võin olla väga hea mees, kui vaja, lihtsalt aita mind. Nõid, kes oli mu jalgade vahel, oli meie vestluse ajaks oma põse mu kõhu peale toetanud, nüüd tõstis ta pea ja vaatas mulle üle minu torso tõsiselt otsa. Tema lõug vajutas mu alakõhule. Sa oled naine. Ajasin pea kuklasse, nagu võiks nõia laest ka hakata lumehelbeid langema. Ma ei tahtnud, et nõid mu nägu näeks. Muidugi, mis vahet seal on, miskipärast kippusin kogu aeg ära unustama, et ta mõtteid loeb. Pisarad valgusid vägisi silma, tundsin, kuidas nõid suudles mind seal all, tal pidi vist küll minust kahju olema. Muidugi oli nõial õigus. Mida ma ometi olin mõelnud, mida lootnud. Ärkasin selle peale, et nõid silitas mu selga. Ma võin ta muidugi ära tappa. Aga see iseenesest ei garanteeri midagi. Ehmusin hoobilt virgeks. Ja ehk veel mõne teise meeskirjaniku, kui sa seda sa soovid. Keda sa soovid? Aga ma pean hoiatama, et pikemas perspektiivis see sind ei aita. Tegelikult ei pruugi üldse aidata. Esiteks, ma ei jõuaks KÕIKI mehi-kirjanikke ära kaotada, teiseks… sina jääd ikka naiseks. Sa ei hakka kunagi kirjutama nagu mees. Keerasin näo patja. Nõid hoidis veel hetke kätt mu seljal, ravis. Siis tõusis, läks toast välja. Kui ärkasin, polnud nõida kusagil näha. Otsisin nõia köögis riiulist kohvipaki, lasin kannu vett. Kardinad olid eest ära tõmmatud. Väljas valitses hilissügisene hall valguseasendaja. Maa oli üleni valkjashalli lumega kaetud. Nägin nüüd, et külas on ka teisi maju peale nõia maja, need tundusid selles hallis vines kõik ühesuguste madalate karpidena. Otse nõia akna taga kõrgus vana õunapuu, mida polnud vist aastaid keegi lõiganud, selle haralised oksad tungisid õhus igasse suunda. Tumedate okste küljest hoidsid kinni mustjaspunased, üle käinud külmadest kortsu tõmbunud õunad, nõia puu oli üleni õunu täis. Tuul liigutas neid vaevumärgatavalt, õõtsutas õrnalt oksi, ükski õun ei kukkunud maha. Huvitav, kas nad kavatsevad terve talve seal rippuda, mõtlesin ma ja märkasin laual suitsupakki. Helesinine Camel, kinnine pakk. Nagu iseenesest läksid mu sõrmed seda haarama. Mis juhtuks, kui ma teeksin nõia suitsu? Samal hetkel tundsin õlgadel nõia raskeid käsi. Tardusin. Nõid võttis suitsupaki mu sõrmede vahelt ja luges sealt pealt kõva häälega: loobu juba täna – jää ellu oma lähedaste heaks. Millest ma pean veel loobuma, mõtlesin ma. Millest kõigest ma juba ei ole loobunud. Kas sa tead, et sa pead täna ka siia jääma, küsis nõid. Mulle meenus, et on pühapäev. Jah. Transpordireform, midagi pole parata. Mu telefon hakkas laual värisema. Miks sul telefon kogu aeg vaikse peal on? Selleks pole siin tarvidust. Ma ei taha, et häiriks. Mis sind häirib? Ma ei vastanud, lugegu ise mõtteid. Loe ette, käskis nõid. Ma ei tahtnud sõnumit lahti võtta, enamasti ma ei võtnudki, ei vaadanud neid enam, aga midagi polnud teha. Nõid seisis minu vastas ja ootas. Nagu ma ütlesin, ma saan sust aru, miks sul seda vaja on. St tegelikult on neid aspekte palju rohkem, kui sa neid tunnistad. Sinna alla käivad paraku ka tavaline edevus, keskiga, tahtmine kuuluda, lapsepõlv jne. Seal on veel väga palju aspekte. Fakt on aga see, et selles suures SINU eneseleidmise plahvatuses lõhkes pomm. Millest ta siin õieti kirjutab? Ta tahab öelda, et mina olen kõiges süüdi. Et ma olen ebastabiilne ja enesekeskne, esitan liiga suuri nõudmisi. Mis kuradi lapsepõlv? Nõia kulmud olid kõrgel otsaees. Ma teadsin su isa, minu meelest ta oli normaalne inimene. Ma ei imestanud, nõid peabki kõiki tundma. Oligi. Mul lapsepõlvel polnud viga midagi, ma ise arvan, et see oli õnnelik. Päriselt! Ma ei tea, miks ta nii ütleb… Mu isa ütles isegi: ma armastan sind. Märkasin ennast sosistamas. Nõid asetas oma huuled mu laubale, need olid kuivad ja soojad. Tunned? Jah. Mulle tuli meelde, kui palju mu vanemad mind armastasid. Nõid võttis mu eest tühjaks söödud taldriku ja pani nõudepesumasinasse. Tegelikult sa ei taha kirjutada nagu mees. Sa ei taha isegi olla mees. Sa tahad lihtsalt elada nagu mees. Vastutuseta? Nõid naeris nii, et klaasid, kuhu ta just valama oli hakanud, värisesid lauaserval. Siis jäi ta tõsiseks. Mehi on erinevaid, kas tead. Nagu naisigi. Nõid on mees, mõtlesin ma. Vesi auras vannis. Nõid kallas midagi vanni, ta käes tundus see nagu täiesti tavaline vannivahu pudel, segas käega, sõrmed harali, veepinnale tekkisid tihedad mullid, nagu besee. Libistasin ennast ettevaatlikult läbi valge vahu kuuma vette, see oli peaaegu liiga kuum, kuid juba mõne hetke pärast muutus heaks. Küll sa paraned, ütles nõid, kes põlvitas vanni ääres. Ma teadsin seda! Ainult ma ei tea, kas see on see, mida sa tahtsid, jätkas ta. Nõid oli nüüd libistanud käe vee alla ja masseeris. Äkki ei olegi asi selles, mida ma tahtsin, kelleks ma tahtsin. Äkki on asi selles, kes ma olen. Ma pean lihtsalt saama selleks, kes ma olen! Vesi loksus üle ääre, kui nõid mu mõtteid luges. Pärast tõi nõid mulle rätiku. Suur saunalina, kulunud ja kare, reljeefse rombimustriga. Kui ma olin laps, olid meil kodus sellised rätikud. Kuivatasin ennast nõia peegli ees. See on imelik peegel. Mismoodi imelik, küsis nõid, ta kuivatas nüüd rätikuga ise mu juukseid. Nõia peeglis ma olin ilus. Isegi mu nahk helendas. Ma olen nagu skulptuur. Sa oled ilus, ütles nõid ja mässis mu üleni musta hommikumantli sisse. Ei ole. Ma olen paks. Lihtsalt siin ei ole. Nõid naeris kurinal. Oota, ma loen sulle, ütlesin nõiale. Ma juba teadsin, kuidas paranemine käib! Mis siis, et sa oled rõvedalt pekki läinud, ikka ma paneks sind. Võta heaks. Sinul ei ole midagi viga, temal on. Nõid keeras ennast minu pealt maha ja ütles, su auras ei ole auke. Kes sulle sellist jama ajas üldse? Kuidas ei ole? Ma ju näen. Niimoodi on eriti selgelt näha. Sul on väga ilus nimbus, terve ja särav. Väljas oli juba paks lumi, köögiaknal jäälilled. Ma olin ikka veel nõia juures, bussid käisid ju harva, tegelikult püüdsin päeviti bussiaja maha magada, mööda lasta. Nõid sai muidugi aru, aga ei olnud selle kohta seni midagi öelnud. Olin päeval üksi olles nüüd nõia maja üleni läbi kolanud. Tema suitsupakke ma ei puutunud, aga esikus oli üks uks, mis oli lukus, kutsus linki logistama. Ühel õhtul küsisin nõialt, mis tuba see on. Kui sa sellesse kambrisse vaatad, siis sa siit enam ära minna ei saa. Kas nagu Sinihabeme naine? Naersime mõlemad, mina ja nõid, aga nõia silmad mitte. Konku võti on pliidi kohal kapis, ütles nõid. Edasi sõime vaikides. Järgmisel päeval üksi olles ma seda ust ei avanud. Ainult korraks võtsin võtme, hoidsin külma metalli peos, siis panin niisama tagasi. Tavaline vanaaegne Vasara võti. Nõia maja oligi vana. Muidugi ei läinud ma jälle bussi peale. Olin hakanud päeviti, kui nõid ära käis, jälle märkmeid tegema ja ma päriselt ei jälginud enam kella. Sama päeva õhtul nägin midagi imelikku. Nõid ei olnud õhtusöögi ajaks kardinaid ette tõmmanud ja vaatasin välja tavalisse varatalve pimedusse. Alguses mõtlesin, et see, mida ma näen, on laelambi peegeldus aknaklaasil, kuid kui tõusin ja näo külma klaasi juurde panin, sain aru, et ei. See oli tuli, tuli kellegi aknas. Siiamaani ei olnud ma õhtuti õue vaadates näinud ühtegi valgust peale kasvava kuu, mis end vahel pilvede vahelt ilmutas, Näe, siin külas ikka elab veel keegi. Kelle maja see on, küsisin nõialt. See on nõia maja. Seal elab nõid. Kahvel kukkus köögipõrandale, kükitasin ruttu seda üles võtma. Pruun, kulunud servaga linoleum oli tumm ja sile. Katsusin näpuga ükshaaval kahvli nelja haru ja otsustasin. Kui ma nõudepesumasina ust avasin, ütles nõid: sa ei peagi kirjutama nagu mees, nagu mõni teine kirjanik. Sa võid kirjutada nagu sina kirjutad. Sel ööl nõia selja taga ei tulnud mul und. Läksin vaikselt kööki ja jõin otse kraanist leiget vett. Kuu säras nüüd selges taevas ja valgustas kogu küla selle öises vaikuses, ainult toast kostis hooti nõia norskamist. Kõik majad ja aknad olid jälle pimedad. Kobasin pliidi kohalt kapist käsikaudu võtme. Võti päris kõrvetas peos, surusin põski kordamööda vastu lukus ukse jahedat, kooruvat värvi, asetasin peo külmale lingile. Nõid keeras teises toas külge, puu otsast kukkus verev õun valgele lumele.

Aro Velmet: Nii mõnegi poliitikakauge inimese radarile on termin liberalism jõudnud ilmselt tänu kodanikuühendusele SALK ehk Sihtasutus Liberaalne Kodanik. Tarmo, sina juhid seda sihtasutust. Seleta see nimevalik lahti: kes on see liberaalne kodanik, kelle eest seisate? Tarmo Jüristo: Tegelikult on Salga nime sünnilugu väga lihtne. Kui otsustasime registreerida ennast sihtasutusena, siis see annab kätte kaks esimest tähte S ja A. Tulin just asutusest, millel oli pikk ja ebamugav nimi Sihtasutus Poliitikauuringute Keskus Praxis. Lühendi osas mõtlesime, kuidas Sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks igatepidi väänatakse, ja et ise mitte sama reha otsa astuda, peaks olema hästi suupärane lühend. Jõudsime selleni, et nimeks võiks saada SALK, sest sel on ka oma tähendus jne. Kaks esimest tähte olid olemas ja kahte viimast tähte oli vaja, nii otsustasimegi, et see viimane K-täht võiks olla „kodanik“ ja siis L võiks olla „liberaalne“. Nii me selle nime saime ja selle reha otsas oleme koperdanud siiani. Kõik kogu aeg tunnevad huvi, et mis mõttes me liberaalid oleme ja kes on see liberaalne kodanik jne. Olen püüdnud kogu aeg väljendada oma leigust selle teema osas nii spetsiifilisel kui abstraktsel tasemel. Aga Mart Sander kasutas kunagi sellist väljendit, et kinni nagu eilne kaka krantsi karvades – nüüd on siin see nimi, lahti sellest kuidagi ei saa ja kogu aeg tuleb seletada. Loodame, et peale seda selgitust enam keegi selle küsimusega mu poole ei pöördu. AV: Ei, ma tahaks ikkagi saada paar sõna selle kohta, mis on sihtasutuse eesmärk. L tähega hakkavad ju teised sõnad ka, näiteks „lõbus kodanik“. TJ: Võib-olla olekski pidanud selle valima. Salka nähakse märksa ideoloogilisema projektina, kui me ise seda vaatame. Me püüame oma igapäevastes tegemistes hoida väga pragmaatilist joont. Ideoloogiast loomulikult ei ole kuskil lõpuks pääsu. Oma igapäevast tööd tehes ma pingutan väga selle nimel, et kategooriad nagu parem- ja vasakpoolsus või konservatiivsus ja liberaalsus ukse taha nagisse jätta. Ma tahaks tegeleda eelkõige sellega, et meil jääks kestma selline keskkond, kus võimu vahetamine on võimalik ilma suuremate ekstsesside ja probleemideta, kus valimiste tulemusi austatakse, kus demokraatial on olemas mingid sellised checks and balances, kontrollid ja raamid, mille sees enamuse tahe saab manifesteeruda. Üks neist kontrollmehhanismidest on siis seesama, mis on liberalismiga väga seotud, nimelt indiviidi õigused ja vabadused, et need oleksid fundamentaalsel tasemel kaitstud ja kaetud. Kui tuua hästi lihtne paralleel, siis on eesmärgiks ära hoida libisemine selles suunas, kuhu nüüd juba hulk aastaid on libisenud Euroopas näiteks Ungari ja teised. AV: Gustav, Tarmo antud kirjelduses võiks seda suunda, mis meenutab Ungari ja teiste teed, esindada EKRE. Teisisõnu, see on jõud, mis tahab mänguvälja maha lammutada ja erineb fundamentaalselt teistest. See haakub sinu kriitikaga liberalismi-konservatismi vastanduse pihta, milles EKRE-t mõistetakse konservatiivse või reaktsioonilise või paremradikaalse parteina. Oma artiklis sa juhid tähelepanu just sellele, et Eestis on see vastandus võtnud kuju EKRE versus enam-vähem kõik ülejäänud, aga peamiselt Reformierakond. On sul siis probleeme selle Tarmo eristusega või? Gustav Kalm: Saan Tarmo sõnastatud probleemiasetusest väga hästi aru. Iseenesest tundub see väga mõistlik probleemi-asetus. Mind ajendas oma artiklit kirjutama see, et vastandina paremäärmuslusele nähakse ühtäkki liberalismi mingi väga laia pintsliga tõmmatult, ja poliitika väli taandatakse siis tõesti sellisele teljele.[1] Mul ei ole asjatundlikku arvamust sellest, mil määral on EKRE lihtsalt üks õis aasal ja mil määral on ta tõesti nagu mõni paremäärmuslik jõud 1930. aastate Saksamaal või tollases Euroopas tervikuna. Ma ei tea, mil määral on EKRE ja teised paremäärmuslikud jõud mujal maailmas millegi tollase taaskehastus. Aga ma arvan – ja siin on tollase ajaga teatav sarnasus –, et need paremäärmuslikud jõud on ka ise liberalismi produktid. Kui vaadata, kuidas on poliitilist välja ennekõike Ida-Euroopas 1990ndatel ja 2000ndatel loodud, mis laadi muutused nendes ühiskondades toimusid, siis on rahulolematus neoliberaalsete reformidega mõistetav. EKRE poolt hääletajate hästi kärme hukkamõistmine ja neis tagurlike matside nägemine ei aita poliitilisele protsessile kaasa. Nendel inimestel võivad tihti olla tõsised mured. Kui vaadata küsitlusi, siis EKRE valijad ei ole Eestis tingimata need, kes on ühiskonnas kõige viletsamal pulgal, ja võib-olla nende rahulolematust kanaliseeris kunagi üheksakümnendatel palju paremini Keskerakond. Tõsi, EKRE-laadsetel jõududel on mõnedes riikides õnnestunud poliitiline väli ümber mõtestada justkui nemad versus ülejäänud, aga vähemalt Eestis jäävad nad nii selgesse vähemusse, et terve poliitikavälja nende järgi ümbermõtestamine mängib nende kasuks. Teisipidi mängib see ka Reformierakonna kasuks. Samas on Reformierakonna seeniorpoliitikutel nüüd raske, sest nemad on varasemalt toetanud mingit liberalismi vormi, mis on tähendanud madalaid makse ja võimalikult suurt majandusvabadust ja eelkõige selliseid isikuvabadusi, mis puudutavad omandit ja majandussfääri. Samas ei ole neid hiljutise ajani seganud rahvuslike, rassiliste ja seksuaalvähemuste diskrimineerimine ja mõned väljendusvabadustega seotud isikuvabaduste piirangud. Säärases vastanduses on ka Reformierakond mõnevõrra ebamugavas positsioonis. Nii et kui EKRE-l on tõesti tung lõhkuda võimude tasakaalu ja esindusdemokraatiat laiemalt, siis ülejäänud poliitilise välja vastandamine neile justkui ühtse liberaalse kambana tuleb lõpuks kasuks ainult EKRE-le. See võimendab arusaama, justkui see olekski meie poliitikas määrav küsimus, samas kui meil on igasuguseid teisi küsimusi: vaesus, keskkond, rahvusküsimused, sooline võrdõiguslikkus, kliimamuutusega toimetulemine. See muutus, mis Eestis on hästi kärmelt toimunud umbes viimase viie aasta jooksul, ei tule Eesti poliitikale kasuks. TJ: Mul on siin nüüd rida märkusi. Ütlesid, et EKRE on Eestis selgelt vähemus. Sama kehtib ka muude maade kohta. Kui vaadata värskelt toimunud Šveitsi valimisi, siis SVP võitis need, aga nad on endiselt vähemus. PiS võitis [2019. aastal] Poola valimised, aga on vähemus, ta ei saavutanud kuskil enamust. Kui minna tagasi 1930ndate ja Weimari vabariigi juurde, siis natsionaalsotsialistlik partei ei saanud enamust, nad olid samamoodi ühiskonnas vähemus. Aga natsionaalsotsialistid aitas Saksamaal võimule see, et teine pool oli killustunud. Seal oli polariseerumine, Saksamaal kõige selgemalt tollal muidugi sotsid ja natsid, kes omavahel paugutasid, aga natsid olid sarnases seisus. Nad ei saanud 1934. aasta valimistel kuidagi enamuse toetust. Asjad läksid aga nii, et nad pääsesid võimule, sest leidus n-ö võimaldajaid, kes nad võimule aitasid. See on tõsine oht ka täna Euroopas päris mitmes kohas. Kui Orbán sai Ungaris võimule, siis kasutas ta oma võimu selle põlistamiseks, et teda oleks võimalikult raske lahti kangutada. PiS kasutas oma võimu samamoodi Poolas. Süsteem võimaldab sellist asja, kui vähemus tuleb võimule. Vaatamata sellele, et EKRE populaarsus on küsitluste järgi viimasel ajal kõikunud 17 ja 24 protsendi vahel, ei ole neil endal vähimatki kahtlust, et ainult nemad esindavad rahvast ja on rahva tegelik, päris hääl. On ohtlik lasta ennast uinutada sellest, et neil ei ole tegelikult enamust. Kui sa mainisid, et need liberalismi-konservatismi teemad ei ole võib-olla tegelikult olulised, siis ma vastan, et jah ja ei. Seal peab nüüd tegema peenemaid eristusi ja siin on koht, kus ma hea meelega kaevuks andmetesse. Martin Mölder oma vastuses sulle natukene puudutas neid probleeme, aga ma võtaks siin teise lähenemisnurga.[2] Me oleme kaks aastat igakuiselt küsitlenud Eesti inimesi, uurinud nende hoiakuid terve hulga erinevate teemade osas, umbes 12 poliitiliselt polariseeriva küsimusega. Need on poliitilised teemad, mis tugevalt polariseerivad inimesi üle parteijaotuste. Näiteks üks klassikaline lõhestav teema Ameerika poliitikas on olnud sisseränne, mis polariseerib demokraatide valijaid, aga liidab vabariiklaste valijaid. Meil olid nende teemade sees kooseluseaduse, abieluvõrdsuse, raiemahtude, kliima teemad, sõnavabaduse ja vaenukõne teemad, Euroopa Liidu teemad jne. Neid teemasid saab muidugi analüüsida mitut eri moodi, aga üks klassikaline moodus on faktoranalüüs. See püüab leida nende 12 erineva teema tagant latentsed jõud ja tendentsid, mis kallutavad inimesi üht või teist asja ühistelt alustelt hindama. Faktoranalüüs ei ütle, et selle asja nimi on liberaalsus-konservatiivsus, aga ta seob terve pundi eri teemasid mingil moel kokku ja ütleb, et seal taga on midagi, mis paneb inimesi nende teemade üle sarnaselt otsustama, nii et nad on sarnaselt kas poolt või vastu, ja väga tugevalt poolt või väga tugevalt vastu. Kui me neid analüüsisime ise ja Anu Realo abiga, siis Anu Realo pakkus välja nendele faktoritele tõlgendused. Kõige tugevama signaali annab nii-öelda esimene faktor, mis nende teemade puhul just nimelt moodustab liberaalsuse-konservatiivsuse telje. Järgmine oli rahvusküsimus, kuhu grupeerusid reaktsioonid NATO kohalolule, eestikeelsele koolile jne. Kolmas oli selline n-ö sotsiaaldemokraatlik dimensioon, mille alla kuuluvad maksud ja võrdne kohtlemine. Tulles nüüd selle esimese faktori juurde tagasi, siis seal on komplektis terve hulk asju. Seda oleks visuaalselt palju lihtsam näidata, kui joonistada see kolmes mõõtmes lahti, siis esimese mõõtme ristlõige on kõige suurem, seal inimesed on kõige selgemalt eri äärtes või lahku löödud. See annab kõige tugevama signaali. Kas see peaks nii olema, kas see võiks kuidagi teisiti olla? Jah, selle üle võib arutada ja vaielda, aga niimoodi asjad on. Ja kui sa tahad valimisi võita, siis tasub tähelepanu pöörata sellele, kuidas inimesed mingitele teemadele ja asjadele reageerivad, millistel alustel või millisel moel saab neid kõnetada ja tugevalt motiveerida. GK: Jah, huvitav on teada, mis on need asjad, mis inimestele uuringute järgi tegelikult korda lähevad ja millistes küsimustes neid vastandusi kõige tugevamalt ühiskonnas tuntakse. See tasand, millelt mina oma kommentaaris lähtusin, on natuke teine. See ei ole otseselt parteipoliitika ja valimistega seotud, vaid uurib pikemas vaates, kuhu on ühiskondlikud debatid liikumas. Minu kriitika oli selle aadressil, et kui teha liberalismist teine poolus, siis kaasnevad sellega niisugused reformid, mida Reformierakond on tahtnud Eestis alati teha ja mis tulevad kasuks ühiskonna jõukamale osale ja on kahjuks vaesemale osale. Eesti on neid riike Euroopas, kus näiteks maksukoorem ja eelarvevahendite jaotus on erakordselt kaldu jõukama ühiskonnaosa poole ja kus vaesemal kihil on tõesti ühed Euroopa kõige kõrgemad maksud. Kahju, et hetkel polariseerivad ühiskonda teised teemad. Ei ole minu võimuses avalikku debatti ainuisikuliselt kuskile suunata, aga osutaksin sellele, mis on selles nihkes viltu ja miks see on oluline. Kui kuulata nädalavahetuse poliitikasaateid, siis valitseb seal nn TINA ehk there is no alternative mentaliteet, mida kunagi esindas Margaret Thatcher. See on lai neoliberaalne baaskonsensus. Näiteks saate „Olukorrast riigis“ üks juhte, kes mulle on muidu tundunud nagu enam-vähem usaldusväärne ja normaalne inimene, ütleb järsku, et tema arvates oleks sotsiaalmaksu lagi mõistlik poliitika. Kuidas see võimalik saab olla! Siis aga mõistan, et minust tiba vanemate ja ka paljude minuvanuste inimeste arusaam sellest, milline saab kapitalism olla, põhineb ainult külma sõja järgsel äärmiselt neoliberaalsel nägemusel kapitalismist. Nemad ei ole oma elukogemuses kunagi näinud sõjajärgse kolme kuldse kümnendi ajal eksisteerinud kapitalismi. Mitte et see tingimata kõikides aspektides neoliberaalsest kapitalismist parem oleks, aga sellegipoolest võib sealt leida aspekte, nagu kapitali ja töö vaheline jaotus, mis on üsna erinevad sellest, milline on olnud kapitalism lääneriikides viimase 40 aasta jooksul. Tollasest ajast oleks palju õppida. On ilmselge, et see ei tule iseenesest tagasi, ja tõenäoliselt, nagu ajaloolased on näidanud, sünnivad sellised suuremad ümberjaotavad hetked majanduse ajaloos valdavalt pärast suuri pauke, olgu need siis tingitud sõdadest nagu Teine maailmasõda või haigustest või muudest õnnetustest. Kuigi küsitlused võivad näidata, et teemad nagu geiabielu polariseerivad, siis ma üritaksin teha kõik, et neid polariseerumisi, mida niikuinii ajakirjandus kenasti võimendab, mitte veelgi võimendada, vaid rõhuda punktidele, mis Eesti senises postsotsialistlikus rõhuasetuses on tundunud tabud. Nagu näiteks vaesus. TJ: Võtame küsimuse, kas Reformierakond on neoliberaalne erakond. Siin on inimestel teatav inerts ja nad kipuvad käsitlema Reformi endiselt sellisena, nagu ta oli 90ndate ja 2000ndate alguses ja millisena Reformierakonnas tänaseni terve hulk inimesi ka ise seda erakonda näeb. Kui ma aga püüaksin ennast panna marslase rolli, kellel puudub kogu lähiajaloo kogemus – kes pole Signe Kivi poolt hääletanud ega kasvanud üles Siim Kallase transformatsiooniga „Mnemoturniirist“ ja ametiühinguliidrist erakonna juhiks jne. Kui mind pandaks marslasena tänase Eesti poliitilisse keskkonda ja lastaks erakondi hinnata, siis ma ütleksin, et Reform ei ole kuskilt otsast selline neoliberaalne parempoolne erakond, nagu ta 90ndatel oli. Toonase Reformierakonna analoog tänase Eesti poliitmaastikul on Parempoolsed. Nemad püüavad seda olla – Soome Kokoomuse stiilis, ilma igasuguste vabandusteta, et noh, me oleme need, kes me oleme, Thatcheri neoliberaalid. Reformierakonnast on saanud tänasel Eesti poliitmaastikul suhteliselt tavaline paremtsentristlik erakond. Neil on oma taak ja ajalugu, muuhulgas näiteks maksude osas. Sellega on nad ennast ise jube valusal moel nurka värvinud ja helbivad seda suppi, et on aastakümneid rääkinud, kuidas maksudega karistatakse, ja nüüd, kui nad on jõudnud selle hetkeni, et peavad makse tõstma – mis oli tegelikult ette näha asi, nad teadsid, et see tuleb, et kui nad võimule saavad, siis nad peavad seda tegema, neil ei ole teist valikut –, siis see on iseendale jalga tulistamine. Aga erakonna sees on täna terve hulk inimesi, kes mõtlevad hoopis teistmoodi kui see retoorika. Kindlasti ei ole Reform vasakpoolne erakond, aga ta on väga kaugel sellest Reformierakonnast, mida kirjeldas Siim Kallase „Kodanike manifest“ 90ndatel aastatel. Näiteks umbes kümme aastat tagasi valitses käibearusaam, et Eesti pensionärid valivad Keskerakonda ja Keskerakond on pensionäride erakond. See ei ole enam õige. Eesti pensionärid on põhimõtteliselt pooleks, enne 2023. aasta märtsikuiseid valimisi toetasid pooled pensionäridest Keskerakonda, teine pool valis Reformierakonda. Mul pole küll pikaaegsemaid andmeid, et ma saaksin seda tõsikindlalt väita, aga mu hüpoteesi järgi pole asi mitte selles, et pensionärid oleksid hakanud ühtäkki Reformierakonda valima, vaid Reformierakonna valijatest on saanud pensionärid. Need inimesed, kes 90ndatel valisid Reformierakonda, kes olid nii-öelda võitjate põlvkonna tagumise otsa peal, hakkavad tasapisi pensioniikka jõudma. Mina olen 52, mina hakkan 10 aasta pärast jõudma sellesse vanusesse… kuigi ka pensioniiga muidugi nihkub. See on väga oluline demograafiline muutus, mis on leidnud aset Reformierakonna sees, see ei ole neile eksogeenne, ei ole väljastpoolt tulnud. See tähendab, et pensioniikka jõudnud inimeste ootused sellele, mida riik teeb, nende ootused sotsiaalhoolekandele, muutuvad väga erinevaks sellest, mida Siim Kallas „Kodanike manifestis“ kirjeldas. Ja kas Reform erakonnana vastab sellele? Loomulikult vastab. Nad on muutunud. Üks asi, mida Siim Kallas 90ndatel ütles – ma ei tea, kas ka avalikult, ma olen seda kuulnud paari inimese käest – oli see, et Reformierakonna toetus ei saagi kunagi olla suurem kui 15 protsenti, sest selliseid inimesi, kes Reformierakonda valivad, lihtsalt kunagi ühiskonnas rohkem ei ole. Ja see on nüüd seesama, mida täna sihivad Parempoolsed. Nad ütlevad, et nad ei tahagi saada praeguse Reformierakonna laadseks suurparteiks. Omaette huvitav teema on see, kui palju sellistele nišiparteidele tänapäevases Euroopa poliitilises ruumis tegelikult üldse enam ruumi on. Kogu Euroopas on juhtunud nii, et nendest selgelt maailmavaatelistest peavooluparteidest, mis tegutsesid 50ndail–60ndail, on saanud justkui maailmavaatelised Rootsi lauad. Igas erakonnas on omad sellised sektsioonid, et iga valija võib uksest sisse tulla ja leida Reformierakonnast rahvuskonservatiivse kandidaadi, kelle poolt hääl anda, või leida hoopis progressiivse kandidaadi. Kui võtta siin Reformierakond, siis üks äär oleks näiteks Jürgen Ligi ja teisest äärest võib võtta Hanah Lahe, kes on noor ja progressiivne, pigem ehk solidaarsete vaadetega, mitte päris sotsialistlikega, aga sinnakanti. See on juhtunud kõikide erakondadega, võib-olla välja arvatud EKRE, kes kisub justkui tagasi kitsamasse poliitilisse raamistusse. Üks koht, kus ma, Gustav, olen su hinnanguga nõus: et leidub terve hulk teemasid, millele tähelepanu ja põrkepinna andmine on selgelt EKRE huvides. Näiteks sisseränne on klassikaline näide sellest, üle kogu Euroopa. USA-s tehti millalgi üks huvitav eksperiment, et võeti toatäis ehk fookusgrupp n-ö otsustusvõimetuid valijaid, kes pole ei demokraadid ega vabariiklased, vaid sõltumatud, nagu nad ise ütlevad, kuid demokraatide poole kaldujad. Kõigepealt n-ö kraaditakse selle toatäie hoiakuid, et kui paljud arvavad, et kalduvad demokraatide poole. Siis astub sisse demokraadist poliitik, kes esitab takistamatult oma parimad argumendid sisserände teemal. Keegi vahele ei räägi, midagi küsida ei saa. Ta esitab, mida demokraadid sisserändest arvavad, kuidas nad plaanivad seda probleemi lahendada, läheb toast välja, kraaditakse uuesti ja kogu ruum kaldub rohkem vabariiklaste poole. Miks? Sest selle teema on omastanud vabariiklased. Kui sa tõstad inimeste silmis selle teema olulisust, siis nad kalduvad vabariiklaste poole. Sarnased lood on näiteks Eestis abieluvõrdsusega: kui sa seda teemat prioritiseerid, siis kogu efekt on see, et valijaskond kallutatakse EKRE poole. See tähendab, et valimiste kontekstis tasub olla väga ettevaatlik sellega, milliste teemadega paugutama ja torkima lähed. USA-s on see laiemalt teada. Hinnatakse, et Hillary Clinton astus karulõksu, kui läks kaasa teemadega, mille tõstatas Donald Trump, kuna Clintoni parteiaktiiv ütles, et sa pead vastama, sa ei tohi ignoreerida, sa pead rääkima neistsamadest immigratsiooni ja muudest kultuurisõja teemadest. Mis oli vesi Trumpi veskile ja on Eestis tõepoolest ka vesi EKRE veskile. GK: Need katsed on väga põnevad, aga ma tahaks öelda kahte asja. Paremäärmuslike erakondade puhul on huvitav, et neil ei ole tegelikult sotsiaalmajanduslikes küsimustes selget seisukohta, neil on tihti pudru ja kapsad. Ühes küsimustikus, mille oli koostanud Postimees, tuli välja, et nende vaated olid sotsiaalmajanduslikes küsimustes justkui pigem vasakul. Aga siis räägib Martin Helme, et tema poliitiline eeskuju on Margaret Thatcher. Ja samamoodi Prantsusmaal leidub isegi Le Peni perekonna sees nii palju eri seisukohti; praegu neil justkui on omad sotsiaalmajanduslikud teemad, samas kui Jean-Marie Le Penil ei olnud nendel teemadel olulisi seisukohti. Marine Le Pen on olnud pigem vasakul, Marion Maréchal, see kõige noorem, on rohkem nagu reformierakondlik: et vabadused ettevõtetele, maksud alla. Paremäärmuslikud erakonnad on võib-olla laiema ampluaaga selles mõttes, et suudavad sotsiaalmajanduslikult majutada päris palju, rohkem ikkagi kui Reformierakond. Saan aru, et Reformierakonnast võib praegu leida inimesi, kes on sotsiaalselt tundlikuma närviga. Olen nõus, et Reformierakond on liikunud 90ndate Siim Kallasest kaugele ja see nišš on praegu tõesti rohkem Parempoolsete täita. Aga mingisugune kõva tuum on neil jätkuvalt kõigest hoolimata alles. Mäletan, kui Kaja Kallas rääkis koroonakriisi ajal Euroopa Keskpanga poliitikamuutusest ja üleeuroopalistest võlakirjadest. See oli sarnane moment nagu siis, kui Eesti poliitikud pidid alguses seisma silmitsi üleeuroopalise rändelainega. Kaja Kallas oli segaduses, tema standardne neoliberaalne jutt ei töötanud. Ma ei taha „neoliberalismi“ sõna väga palju pruukida, see on nii mitmetähenduslik ja hajali, aga Eesti „neoliberaalne“ vastus 2008. aasta kriisile oli sisemine devalvatsioon. Selles võib süüdistada nii Eesti toonaseid valitsusi kui ka Euroopa institutsioone, kes lasid sel juhtuda, et Eesti saaks euroalasse tulla. Me elasime tänu sellele läbi sügavama languse, kui oleks vältimatult tarvilik olnud. Võib-olla ei ole Reformierakonna puhul „neoliberalism“ enam hea raam, kuidas neist mõelda. Lõpuks, Reformierakond seisab jätkuvalt rikaste huvide eest ja vaeste huvide vastu. See tuli välja nende maksureformides, mitte ainult selles, et rikaste tulumaks läheb alla, vaid et Eestis toiduainete käibemaks saab olema 22 protsenti. See on kogu üleeuroopalises võrdluses täiesti uskumatu näitaja. Ja see, kuidas varamakse Eestis ei ole: ma ei räägi kinnisvara, vaid ka finantsvara maksustamisest. Küsimused, kas maksustada ettevõtteid rohkem, kuidas maksustada oü-tamist jne, on poliitdiskussioonist väljas, kuna diskussioon on nihkunud rändele ja samasooliste paaride kooseluküsimustele. TJ: See on teema, kuhu ma täna tõepoolest ei tahaks minna: arutada erinevate maksusüsteemide ja Reformierakonna maksumuudatuste asjade üle… AV: Ärme seda tee jah! Ma tahaks jõuda veel mõne küsimuseni. Üks on see, et kui mõelda teemadele, mis võiksid pakkuda mingit alternatiivi sellele liberaalne-konservatiivne vastandusele, kus me räägime peamiselt sisserändest, vähemuste õigustest, nüüd ka kliimast, mis, nagu sa, Tarmo, ütlesid, on väga tugevalt muudetud identiteedipoliitiliseks küsimuseks – siis millised need alternatiivsed teemad olla võiks. Näiteks, Tarmo, sa saatsid mulle uuringu, mis näitas Euroopa tasandil, et tegelikult paljud keskkonnaküsimused ei pruugi täpselt kattuda liberaalne-konservatiivne eristusega ja võivad seega olla alternatiiviks, et moodustada või vähemalt ette kujutada teisi koalitsioone. Tundub, et Eestis on ka näiteks metsaraieküsimus koht, kus võib-olla mõned konservatiivid leiavad ühisosa sotside või rohelistega. Mis jääb meil märkamata, kui me keskendume sellele identiteedipoliitilisele liberaalsus-konservatiivsus teljele? TJ: Metsa teema muide ongi see, milles konservatiivid ja liberaalid ongi paljudes küsimustes ühel nõul. Eestlased ise arvavad, et me oleme hästi metsarahvas ja meile on hästi oluline – ja ongi, eestlaste enamus on selle poolt –, et metsaraiet peaks piirama. Aga mind üllatas, et selline sentiment on palju tugevam venekeelsete valijate hulgas, oma seitse-kaheksa protsendipunkti tugevam. Sellele on erinevaid selgitusi. Mina tavaliselt ütlen selle peale, et eestlane loeb Mikitat, aga venelane käib seenel… See on Ida-Virus muide hästi tugev ja sealt tuleb ka üks põhjusi, miks mets ja kliima Eestis ei korreleeru. Ida-Virumaa venekeelne valija on keskeltläbi väga kliimaskeptiline, aga väga metsaraie vastu. Jällegi arusaadav, sest põlevkivitööstus on seal suur tööandja. Ja kui vaadata Eesti valimisringkondi või maakondi haridustaseme järgi, siis kõige kõrgemad on loomulikult Tartu ja Tallinn, aga nende järel tuleb kohe Ida-Viru, ja sellepärast, et seal on hästi palju mäeinsenere ja inimesi, kes töötavad ka keemia poole peal, kes on kõrgharidusega, kuid kelle kõrgharidus on teistsugune kui keskeltläbi Tartus. Gustav, kui sa mainisid seda, et EKRE majanduspoliitilised programmid on puder ja kapsad, siis olen täiesti nõus, aga see kehtib ka valijate kohta. Valijate arusaam majandusest, poliitilistest teemadest, valijate arusaam maksuteemadest on puder ja kapsad. Sul võib olla terve hulk valijaid, kes arvavad, et nad on parempoolsed, aga kui hakkad nende vaateid kaaluma ja vaatama, tuleb välja, et sugugi mitte, et neil on terve hulk vasakpoolseid seisukohti. Aga ise on nad veendunud, et on parempoolsed. Võib ka olla vastupidi: sul on terve hulk inimesi, kes leiavad, et on vasakpoolsed, aga on nõus terve hulga asjadega nagu see, millest sa šokeeritud olid: et keegi peab sotsiaalmaksu lage mõistlikuks poliitikaks. Inimeste poliitilised hoiakud ei ole tihtipeale sugugi mõistuspärased, läbi mõeldud ja tunnetatud, ilma kortsudeta järjekindlad vaadete komplektid. Sest tõepoolest, näiteks seesama kliimateema on üks neist, mis uuringute järgi on omaette poliitikadimensioon, mis ei ole lihtsalt üle kantav konservatiivne/liberaalne või vasak/parempoolne teljele. Osalt on siin sellest varemgi juttu olnud.[3] Skaala liberaalne/konservatiivne asemel kasutatakse politoloogias praegu laialt n-ö GAL-TAN skaalat. See asetab konservatiivse poole peale T-A-N: traditsiooni, autoriteedi ja rahvusluse, ja teisele poolele jääb roheline, alternatiivne, liberaalne. Kui tulla Aro küsimuse juurde, millised võiksid olla alternatiivsed, konservatiivsuse ja liberaalsuse poolusi ületavad teemad, siis mul on päris hea ettekujutus sellest, mida inimesed täna tegelikult oluliseks peavad. Aga kui rääkida sellest, mida nad peaksid oluliseks pidama, siis läheme väga spekulatiivsele pinnale, kus igaühel võib olla oma arvamus, aga andmeid on väga vähe. GK: Mina just sealt spekulatiivselt pinnalt tahaksingi sellele küsimusele vastata. Mul ei ole andmeid selle kohta, mida Eesti inimesed täna reaalselt arvavad. Ma esitan filosoofilistel või spekulatiivsetel alustel seisukoha, mis on poliitikas oluline ja mis on Eestis alatähtsustatud. Hea küll, kliimaküsimused on olulised, metsaraie on oluline ja kindlasti on inimestel nende kohta arvamusi ja need haakuvad teiste inimeste arvamustega. Aga kui mõelda nendest küsimustest poliitiliselt, siis 32 aastat pärast taasiseseisvumist on Eestis minu arvates alaesindatud küsimused sellest, millised poliitikad neis valdkondades soosivad rikkaid ja millised vaeseid. See on Eestis endiselt justkui tabuteema, aga ei peaks seda olema. Eesti poliitika peaks rohkem keskenduma sellele dimensioonile. AV: Nii et ka kliimapoliitikat on võimalik teha kodanlikult või sotsialistlikult? Üks viis, Gustav, kuidas läheneda sinu küsimusele, et millised poliitikad soosivad rikkaid ja millised vaeseid, on seisukoht, et on võimalik teha ka paremäärmuslikku poliitikat, mis soosib mingis plaanis mingisuguseid vaeseid. Vastuses sinu artiklile juhtis Tõnis Saarts tähelepanu, et Poola ja Ungari on natukene sellise poliitikaga katsetanud. Poola on kõige tuntum näide, kus nüüdseks välja hääletatud PiS andis väga palju toetusi maapiirkondade peredele ja tegi siis sellist poliitikat, mida Saarts nimetas heaolušovinistlikuks. Ja Tarmo, võib-olla sa tead Slovakkia poliitikast rohkem kui mina, aga vähemalt linnulennult paistab, et ka sealne võidupartei pakkus valijatele enam-vähem sedasama. Kui suur oleks Eestis potentsiaal sellisele projektile? TJ: Ungari on teinud sama, Orbán on pikalt tegelenud nn heaolušovinismiga ja kindlasti oleks sellel laia turgu ka Eestis. EKRE on seda juba otsapidi katsetanud, mingitel hetkedel neil olid needsamad teemad laual. KOV-i valimistel tulid nad vist välja plaaniga, et iga sündiv laps kustutab osa kodulaenust. Ajaloo irooniana on see otse üle võetud NSDAP-i programmist 1934. aastal. Ja kui sellele tähelepanu juhiti, siis keegi EKRE inimene ütles, et ega see, et natsid nii tegid, ei tähenda veel, et see oleks halb poliitika. Samamoodi, ega sellepärast neljarealised maantee halvad ei ole, et natsid neid ehitasid. Huvitav ajalooline paralleel lihtsalt. Ja kui neil võimalus tekib, siis loomulikult lõikaksid nad sisserändajad kodanikele suunatud heaolupakettidest välja ja pole kahtlust, et sellele oleks terve hulk entusiastlikke kaasaelajaid, kellelt poolthääli võtta. Saarts on siin täiesti õigele asjale näpu peale saanud. Aga Gustav, sa tahad ka seda kommenteerida? GK: Ma ei tea täpselt, mis EKRE-l selles osas kavas on. Eesti tegelikult paistab selles mõttes üleeuroopalises, üle-OECD-lises võrdluses silma sellega, et niisugust poliitikat on meil pigem vähe. Kui vaadata ka teisi lääneriike, siis seal on tihti palju rohkem heaolušovinismi. Eesti maksusüsteemis ei tule abiellumisest mingit märkimisväärset kasu, aga enamikus lääneriikides tuleb. Inimeste individuaalne maksukoormus saab sellest märkimisväärselt langeda, kui nad abielluvad, igasuguseid peretoetusi jagatakse sellistel eeldustel, siis ütleme… TJ: Ära peretoetuste osas küll Eestit alahinda, Eesti peretoetused per capita läksid äsja just Luksemburgist mööda! GK: Jah, peretoetused on suured, aga ajalooliselt on Eestis näiteks mitmesugustesse sotsiaaltoetustesse sisse arvatud ka vene vähemus, isegi kui nad kodanikud ei ole. Eestis on see süsteem võib-olla olnud mõnevõrra universaalsem kui mitmel pool mujal lääneriikides, kui võrrelda näiteks Prantsusmaaga. Seal korreleeruvad sotsiaaltoetused hästi tugevalt süsteemi peensuste tundmisega, võidavad need inimesed, keda Bourdieu kunagi nimetas sotsiaaltoetuste akrobaatideks. Sotsiaaltoetuste akrobaat olemine nõuab hulka kompetentse. Mäletan seda ise, kui mu kaaslane sai Ameerikas autolt löögi ja me pidime otsima, millised on kindlustussüsteemid, kuidas süsteem toimib. Siis mõtlesin, et kui oleksin olnud inglise keelt kehvasti valdav immigrant, ei oleks midagi aru saanud New Yorgi osariigi sotsiaalkaitsemehhanismidest, millest me saime tegelikult toona märkimisväärset kasu. Eestis on sellist diskrimineerimist seni vähe olnud. Lääneriikide sotsiaalkaitsesüsteem on ajalooliselt ikka olnud heaolušovinistlik selles mõttes, et see on sündinud valdavalt impeeriumide kontekstis, kus on olnud inimeste tegelik rassiline jagamine erineva astme kodanikeks. Nii on olnud Prantsusmaal ja Inglismaal ja isegi USA-s. Selles mõttes mulle tundub, et selles pole midagi nii uut, et heaolu jagatakse šovinistlikel alustel. TJ: Sa möödaminnes enne korraks mainisid – ma korrigeerin lihtsalt –, et teemad nagu kliima ja metsaraie on Eestis olulised. Tegelikult ei ole need nii olulised – sõltub, mis kontekstis või millega võrreldes neid olulisena vaadata. Me tegime enne valimisi ühe spetsiifilise uuringu, kus hindasime teemade n-ö aktuaalsust. Inglise keeles on kaks terminit: üks on importance ja teine on salience. Viimane, see, millele me keskendusime, on teema n-ö põletav päevakajalisus. Testisime 18 erinevat teemat. Valimiste eel olid kõige suuremad ja põletavamad teemad arusaadaval moel näiteks energia, s.o kütuse hinnad, nende käibemaksu teemad, mida EKRE üleval hoidis, toiduainete ja ravimite hinnad olid üleval. Hooldekodu keskmise pensioni eest oli ülemises plokis 3.–4. kohal. Ülemise ploki teemad on need, mis on tegelikult need olulisemad. Seal oli veel ravijärjekordade lühendamine, vaesemate madalam maksustamine, miinimumpalk. Haridus kuulus juba järgmise plokki. AV: Kuidas julgeolek oli? TJ: Selleni jõuamegi: hariduse rahastamine ja Ukraina toetamine. Ukraina toetamine oli siis järgmises plokis väga lihtsal põhjusel, et see on asi, mis oli osale inimestest kõige olulisem ja osale inimestest kõige vähem oluline. Eks te võite siin ise nuputada, mille järgi olulisuse erinevus jooksis. Aga kui sa võtad keskmise, siis selle järgi pole see teema justkui tipus, aga on tugev teema. Eestlaste seas on rohkem neid, kelle jaoks see oli väga oluline teema. Seal sees on ka omad n-ö taskud, kelle jaoks see on ambivalentsem. EKRE valijate jaoks oli see ambivalentsem, sest seal jooksis sisse see heaolušovinismi teine tahk rahvusvahelisel tasemel. Öeldi, et selle asemel et aidata Ukrainat, peaksime aitama oma inimesi. EKRE valijate seas oli suurel hulgal inimestel selline vaade. Ja siis muidugi venekeelne valija, kelle jaoks Ukraina aitamine oli kõige madalama tähtsusega. Kui aga jõuda tagumisse otsa, siis seal olid haigekassa kõigile, keskmises osas taastuvenergia. Kliimateema oli üsna keskel nende 18 seas, või keskmisest pigem allpool. Selle järel tuli tuumajaama teema, vaimse tervise abi kättesaadavus, siis metsaraie. Nüüd jõuame nelja kõige vähem olulise teemani. Kaugelt kõige vähem oluline oli abielureferendum. Kui see üldse kellelegi korda läks, siis väiksele hulgale EKRE valijatest. Kõik ülejäänud ütlesid, et nende teiste teemadega võrreldes täiesti ebaoluline. Vene kodanike hääleõigus oli madal teema, kusjuures mõneti üllataval kombel oli see väga madala olulisusega ka venekeelsete valijate jaoks. Sisserände piiramine oli madal ja jõukamate kõrgem maksustamine oli madal. Ja see nüüd jällegi – vaata, Gustav, kui sa enne mainisid seda, et need majandusteemad võiks olla esiplaanil – majandusteemad ongi olulised, aga võrdsuse teemad ei ole Eesti valija jaoks väga olulised, vähemalt täna mitte. AV: Kas see natukene kinnitab seda heaolušovinismi potentsiaali, mulle tundub? TJ: Mulle ka tundub, jah. GK: Huvitav, et need kaks jagunesid nii erinevalt. Võiks ju arvata, et need mõlemad on jaotuslikud küsimused: ühelt poolt ravijärjekorrad, toiduainete kõrge käibemaks ning teiselt poolt miinimumpalk ja progressiivsem maksustamine. Võib-olla on asi ka selles, kuidas on küsimus retooriliselt sõnastatud: kas küsimusena rikaste karistamisest või sellest, kas rikkad annavad õiglase panuse ühiskonda. Reformierakondlik retoorika on loonud seda karistamise narratiivi, aga on ka alternatiiv, kuidas seda raamistada ihaldusväärsena, rikaste panusena ühiskonna arengusse. AV: Mis sinu pakiliste teemade nimekirjast minu meelest välja tuleb, on ka üsna tugev toetus Ahto Lobjaka teesile tema vastuses Gustavile:[4] Eesti n-ö liberaalsed parteid ehk kõik parteid peale EKRE ja Keskerakonna võivad pidada end ideoloogiliselt millisteks tahes, aga nad on kõik kindlasti mingil määral rahvusšovinistlikud. Et nad oskavad vajutada julgeolekupedaali enne valimisi, kui seda vaja on, olgu siis tegemist sõjaprintsess Kaja Kallasega või sotside „toimetulek on julgeolek“-kaardiga. See on see, mis selles valijasegmendis müüb. Ja et Reformierakond ja veel näiteks Isamaa on ilmselgelt otsustanud, et vene valijat nad kunagi püüdma ei hakka. Või kas sinu andmed näitavad midagi teistsugust? TJ: Näitavad veidi teistsugust pilti küll. Isamaal ei ole vene valija suunalt tõepoolest üldse midagi võtta. Reformierakond on pikalt olnud selle mainega, et neil ei ole vene valijaga midagi teha, aga tegelikult praegu see enam päris nii ei ole. Noorem vene valija võib neile täitsa segment olla, kuigi neid kunagi püütud pole. Siin ei saa aga laia pintsliga tõmmata, sest vene valija ei ole samamoodi sugugi homogeenne rühm. Seal on terve hulk eri hoiakuid, erinevaid inimesi ja vaateid. Isegi vene valija Tallinnas ja vene valija Ida-Virus on väga erinevad seltskonnad. AV: Kusti, kas sul jäi sellest nimekirjast midagi silma, mida sa tahaksid esile tõsta? Nendest salientsetest teemadest? GK: Arvan lihtsalt selle põhjal, kuidas Tarmo neid meile sõnastas, et see pigem kinnitas mu arvamust, et distributiivsed teemad võiksid olla Eestis see raud, mida palju rohkem taguda. Ravijärjekorrad, toiduainete käibemaks, miinimumpalk – need on olulised distributiivsed küsimused. Kui need lähevad Eesti inimestele korda, siis seda enam tundub ebaloogiline see, kuidas Eesti meedia viimased paar aastat on rääkinud poliitikast, justkui see oleks liberalismi ja konservatismi omavaheline vastandus. AV: Üks viis selle sõnastamiseks on öelda, et need on teemad, millest nii-öelda liberaalsel blokil, või kuidas iganes seda mitte-EKRE valijaskonda nimetada, tuleks jõulisemalt kinni haarata, enne kui EKRE avastab, et Poolalt ja Ungarilt on üht-teist õppida. Sest kui seal potentsiaali tundub olevat, võiks see muidu saada teemaks, mille EKRE seob oma identiteediga. TJ: Aga need teemad, mille ma ette lugesin, leidsid tegelikult käsitlemist ka valimistel. Energia ja kütuse käibemaksu teema oli selline, mis ülivõimsalt registreerus EKRE valijate segmendis, aga mille osas Reformierakonna ja sotside valijad jäid suhteliselt leigeks. Seda probleemi peaks lahendama seda silmas pidades. Mis puutub hooldekoduteemasse, siis oli sellel üllatavalt tugev kaal kõikide erakonnaeelistuste seas, ja erakonnad kasutasid seda ka ära. Ja kui vaadata, mille peale erakonnad valimiskampaanias rõhusid, siis ei olnud selleks liberalismi-konservatismi vastandus. Aga kui teisalt vaadata andmeid selle kohta, kuidas inimesed erakondade suhtes oma hoiakuid väljendavad, siis on vaieldamatu, et poliitiline väli on väga tugevalt polariseerunud EKRE versus teised. Kas nimetada see lõpuks liberalismi-konservatismi vastanduseks? Mind see ei huvita, see on siin kõrvaline, aga ma saan sulle ilma mingisuguse kahtluseta selgelt näidata, et selline vastandus kehtib, ja see ei kehti mitte ainult Eestis. See kehtib näiteks Saksamaal AfD osas samamoodi. AfD valijad on väga negatiivselt meelestatud põhimõtteliselt kõikide teiste erakondade vastu ja kõik teiste erakondade valijad on väga negatiivselt meelestatud AfD vastu. EKRE-ga on Eestis täpselt samamoodi. Aga kui sellesse kaevuda, siis tuleb loomulikult välja, et asjad, mis inimestele korda lähevad, on teistsugused. Samas on inimesi väga lihtne selliste teemadega mobiliseerida: näiteks kuigi inimesed peavad inflatsiooni immigratsioonist tähtsamaks mureks, saab immigratsioonikaardiga suure hulga inimesi ärevile ajada ja üles ärritada. Kuigi see puudutab nende tegelikku igapäevast elu suhteliselt vähe. Vestlus leidis aset Taskuvikerkaare raadiosaates 24. oktoobril 2023 ning see jätkab 2023. aasta Vikerkaare juuli-augustinumbris alanud arutelu liberalismi ja konservatismi vastanduse üle Eesti poliitikas. Vestlust on selguse nimel toimetatud ja lühendatud. [1] G. Kalm, Liberalismi vastu. Vikerkaar, 2023, nr 7/8, lk 73–89; G. Kalm, Endiselt liberalismi (ja konservatismi) vastu. Vikerkaar, 2023, nr 9, lk 137–143. [2] M. Mölder, Alusetute väidete vastu. Vikerkaar, 2023, nr 9, lk 127–129. [3] T. Saarts, Liberaalid, konservatiivid ja sotsiaalne ebavõrdsus. Vikerkaar, 2023, nr 9, lk 130–133. [4] A. Lobjakas, Eesti liberalismist. Vikerkaar, 2023, nr 9, lk 134–136.

Luule JAKOB LIIV  Magajate mälestuseks D. NURKSE Andaluusia copla’d ja laulukatked; Kaheksa hispaania mõistatust; Vanad prantsuse mõistatused Inglise keelest tõlkinud Doris Kareva PIRET PÕLDVER *Rääkisin sõbrannale…; *Kase paksult rippuvad oksad…; *Vahepeal lööb maa…; *Vihm väänab juustest… *Ärkamine pärast pikki unesid… MARTIN ALGUS  Palo Santo Proosa LÁSZLÓ KRASZNAHORKAI  Viimane laev Ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa URMAS VADI  Laviin LILLI LUUK Suits TRIIN SOOMETS Jäälind KATRIN LAUR Teiste inimeste elu Artiklid JAAN PUHVEL  Sulgvel ja sumbes MATI HEIDMETS, MARJU LAURISTIN, PEETER VIHALEMM  Sotslabori juhtum TÕNN SARV  Sissevaade Poolpäevalehte DORIS KAREVA  Tallinn 1978 TIIT ALEKSEJEV  Tartu 1988 KATRINA KALDA  Pariis – Tallinn 2000 Intervjuu TARMO JÜRISTO, GUSTAV KALM  Eristuse liberalism/konservatism poolt ja vastu Kunstilugu SABINA UMMELAS  Intiimne ja pühalik räpasus Vaatenurk LILLI LUUK  Armastuse teine pool  Urmas Vadi. Kuu teine pool. Tar­tu: Kolm Tarka, 2023. 382 lk. 28.50 €. MÄRTEN RATTASEPP Pilk igavikku Meelis Friedenthal. Punkti ümber. Tallinn: Varrak, 2023. 310 lk. 28.99 €. SIIM LILL  Kas linn on valmis? Sven Vabar. Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 183 lk. 19.50 €. RAUL SULBI  Nõukogude Eesti ulme endeemilistest haigustest Minu isa luulud. Ulmeantoloogia. Koost. Joel Jans ja Jüri Kallas. Lümanda: Gururaamat, 2023. (Ulmeguru ulmesari; 4). 357 lk. 23.99 €. SVETA GRIGORJEVA  Tagasihoidlik radikaal? Mikk Tšaškin. Paberist linn. Tal­linn: Kultuurileht, 2023. (Värske raamat; 33). 66 lk. 9.99 €. BRITA MELTS  Pingne polüfoonia D. Nurkse. Hääled üle vee. Inglise k-st tlk Märt Väljataga. Tallinn: EKSA, 2023. 102 lk. 16.99 €. AVE TAAVET  Joonistused

Mälestuste radadel. Jaan Puhvel kokkupuuteist suurvaimude ja CIA-ga; Mati Heidmets, Marju Lauristin, Peeter Vihalemm TRÜ sotslaborist; Tõnn Sarve sissevaade Poolpäevalehte; Doris Kareva, Tiit Aleksejev ja Katrina Kalda endast 20-aastastena. Tarmo Jüristo ja Gustav Kalm jätkavad debatti vastanduse liberalism/konservatism üle. László Krasznahorkai, Urmas Vadi, Lilli Luugi, Triin Soometsa ja Katrin Lauri proosat. D. Nurkse, Piret Põldveri, Martin Alguse luulet. Kärt Hammeri kunst. Lilli Luuk Urmas Vadist, Märten Rattasepp Meelis Friedenthalist, Siim Lill Sven Vabarist, Raul Sulbi ENSV ulmest, Sveta Grigorjeva Mikk Tšaškinist, Brita Melts D. Nurksest

Aunslevi krutsifiks. Kristlik tulnukas Aunslevi küla paikneb Funeni saarel. Märtsis 2016 juhtus kohalik kodu-uurija sealkandis erilise entusiasmita katsetama jõuluks kingitud metalliotsijat. Ja sattus ühele Taani kultuuriloo tähtsaimatest mälestistest, 10. sajandi algusest pärinevale 4 × 4 cm suurusele kullast krutsifiksile, mis just nagu lubab selle maa ristiusku mineku arvata sadakond aastat varasemaks. Nüüd Ladby viikingimuuseumis säilitatavat kuldripatsit peetakse ristilöödud Kristuse kujutiseks. Midagi humanoidset võib seal ära tunda küll. Aga oletatav inimkuju paistab seljas kandvat rõngassärki ning jalas pükse. Köisi, mille kütkes ta ristil rippuvat, võib pidada ka varrukaotste ja särgi alaserva ehispalistusteks. Et jalad ristil kõrvuti, sellega võib veel rahulduda, mõnes idakirikus nõnda nõutaksegi. Kuid ühe ja sama ristisamba küljes kaks eraldi seotud jalga tundub küll asjatu punutis. Tinglik näokujutis paistab pärinevat omaaegsest kaanonist: Rootsist Birka linnast leitud kullatud hõberistilt vaatab sadakond aastat hiljem vastu täpselt samasugune tegelane. Paras pala Erich von Dänikenile. Viikingiajastu kunst portreelisusest ei hoolinud. Aga kõik ristiusku rahvad ihkavad kiriku algusaegadest peale näha vaimusilmas Õnnistegija õiget palet. Ettekujutus Jeesuse väljanägemisest vormub kunsti arhailistel algusaegadel enamasti skemaatiliseks, karakteersuseta inimnäoks kahe silma, nina ja suuga. Kuid lakkamatult jätkuvad „õige“ otsingud. Viimati suubusid need Torino surilinale jäädvustunud näopildi uuringusse. Kuni aastal 2008 ehmatas kristlikku maailma Põhja-Jordaaniast leitud tina-raamat, arvatavalt 1. sajandist. Selle ühelt seatinast lehelt tundsid ajaloolased enda arvates ära Jeesuse originaalportree, niisiis natuurist tehtud näopildi. Skeptikud kuulutasid leiu keskaegseks võltsinguks, aga molekulaarsed ning atomaarsed uuringud kinnitasid selle päritolu 1. sajandist.   Kas tollased autorid ka Jeesust ennast modelliks said, võib muidugi kahelda. Ent eks manitsenud apostel Peetrus oma läkituses: „Et teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel, keda te armastate, kuigi te ei ole teda näinud, kellesse te praegu teda nägemata ometi usute ja rõõmustate.“         Krišna hobused. Ratsu hind Hinduistliku jumala Krišna nimi tähendab sanskriti keeles „sinakasmust“ ja selle järgi tunneme ta ära akvarellilt „Krišna ja Balarama jõe ääres“. See „Bhagavata Purana“ illustratsioon maaliti küll juba uuemal ajal, 1840, aga ikka india kunsti traditsioonilises ikonograafias: Krišna tumesinine oma valgenahalise vanema venna Balarama kõrval vankris. Kahe veohobuse esikabjad peaaegu puudutavad jõelinti. Peatatud sõidukist vaatavad nad maastikku, suksud seisavad, jalad sirged all.   India eeposte illustratsioonidel kujutatakse hobust meelsasti ja rohkesti. Talle antakse kolm kanoonilist poosi: seisab, kõnnib ja kappab. Seisab, neli jalga sirgelt all (nagu Krišna ja Balarama vankri ees). Kõnnib, esijalg tõstetud ja tagajalg ees (nagu vedades Ašoka sõjakaarikut templireljeefil). Ja jookseb, kaks esijalga õhus, tagajalad sirgelt välja sirutatud (nagu illustratsioonil, kus Ardžuna kihutab päästma oma venda).   Loodus lõi hobuse liikuma, vajaduse korral ka väledalt. Kiirust hinnatakse ratsu puhul sama kõrgelt kui autol (nüüdiskultuuris totalisaator ja ralli). Inimfantaasia konstrueeris hobuse, kes „lendab nagu linnutiivul“: hinduistlikus loomisloos kerkib ürgookeanist lumivalge seitsmepealine lendav hobune Utštšaihšravas, antiikmüüdis sünnib valge tiivuline hobune Pegasos surevast gorgo Medusast. Küsimuse, kuidas kunstis kujutada kihutavat hobust, lahendasid muistsed skandinaavlased õige teravmeelselt. Odini hobusele Sleipnirile panid nad alla neli paari jalgu – jäädvustades sel moel optilise illusiooni, et ülikiiresti liikuvaid kodaraid silm ei erista muu kui virvendusena. Kas ei võiks samas võtmes mõista Lõuna-Prantsusmaalt Teyjat’st leitud kotkaluule kraabitud „põdrakarja“?         Indias peeti hobust pühaks kuninglikuks loomaks (erinevalt lehmast, lihtrahva pühast loomast). Vägev valitseja võis oma võimu tugevduseks korraldada aśvamedha-nimelise rituaali. Väljavalitud täkul lasti aasta aega omatahtsi uidata, saatjaks sõjasulased, ja kõik maad, kust ta läbi käis, liideti kuninga valdustega. Kui keegi looma takistada või tappa püüdis, kuulutas kuningas talle sõja, mille võitja päris riigi. Aastamöödudes toodi hobune ohverduseks koju. Korjusega matkis valitseja naine suguühet, mis pidi looma väe ja viljakuse üle kandma kuningale ja tema riigile. Hobune määras riigi piirid ning edasipüsi. Kui järsult kontrasteerub sellega Richard III hüüd Shakespeare’i viienda vaatuse neljandast stseenist: A horse, a horse! My kingdom for a horse! – „Hei, ratsu andke! Ratsu eest mu riik!“ Indias vääris riik hobust, Inglismaal hobune riiki. Halsi portree. Reetlik käsi Madalmaade kuldajastu maalikunstniku Frans Halsi loomingu kataloogist leiab 344 teosenime. Fotograafiat andis veel oodata, aga rikkad hollandlased tahtsid end jäädvustada kõiges oma jõukuses ja väärikuses. Halsi produktsiooni põhiosa moodustavadki maksujõuliste kodanlaste ja nende naiste, vähemal hulgal ka laste portreed. Raha leidus peamiselt keskealistel meestel, kellel nina all vuntsid ja lõua otsas habe. Nende näopildid hõivavad kunstniku loomepärandist poole ja mõjuksid oma massilisuses masendavalt, kui mitte portretist poleks osanud neid tabavalt iseloomustada. Võib siiski öelda, et Halsi portreegalerii sarnaneb klassipildiga, kodanlaste klassi pildiga, kus tooni annab teatraalne eneseimetlus. Frans Hals töötas tabavalt ja käbedalt, tunnuslikematelt lõuendeilt paistab pintsli hoog. Heinrich Wölfflini liigituses on ta üks maalilisemaid kunstnikke üleüldse. „Frans Hals võis pitskrae maalida pelga valge helendusena. Ta ei tahtnud edastada rohkemat kui seda, mida tervikut nägev pilk ühekorraga haarab. Igatahes peab helendus siis nõnda välja nägema, et ollakse veendunud kõikide detailide olemasolus ning üksnes vahemaa tekitab sel hetkel ähmase ilmingu,“ iseloomustab Halsi stiili Wölfflin. Ei pääse muljest, et modellide iseloomustusse sugeneb huumorit ning isegi irooniat. Seegi tuleneb stiilist: Halsi hoogne „värelev“ pintslitöö ei lase näolappidel mõjuda liikumatult, pidulikult. Neist puudub „tektoonilise“ paraadportree staatika, uhke häirimatus. Täisfiguuri maalib kunstnik harva (tuntuimad „Abielupaar grüünes“, 1625, ja „La Magra Compagnia“, 1637). Rõhuvas enamikus jääb istuva modelli alakeha alumise raamiserva taha. Seda selgemini torkab silma mõni käsi, mida kunstnik ei peida pildiraami või poolprofiilis keha varju ja mis ei iseloomusta modelli, vaid maksab lõivu kunstniku käekirjale. Probleem avaneb ehk selgeimini Willem Coymansi portrees (1645): sile pintslitöö näos ja toolikorjul franshalsilikult rapsitud parem käsi, mis võiks pärineda laibakumist. Siit paistab selgesti Wölfflini tähelepanek maalilisuse piiride kohta: „Kui Frans Hals või Velázquez portrees asendavad fikseeritud joonistuse hõljuva, vibreerivaga, siis tahaks oletada, et uus inimkäsitus, mis nägi olemust liikumises ja mitte enam püsifiguuris, lõi uue stiili. Aga… nendesamade vahenditega maalitakse kruusi laual, vaikelu, kus ei saa juttu olla liikumisest selle sõna otseses mõttes.“ Kätel, erinevalt näost, ei ole ilmeid, ainult asendid. Nad kuuluvad seega pigem natüürmordi žanri. Hinnang „ilmekad käed“ käib nendele leitud poosi ja rakenduse, mitte maalingu kohta. Willem Coymansi maalil paistab modelli näkku keskendunud portreelisus pildi perifeeria suunas nõrgenevat ja kaduvat. Käsi „libiseb“ teise kunstikeelde –  võib-olla seetõttu, et Hals ei omistanud talle tähendust. Frans Halsi modelli-„käsitelu“ meenutas üsna ootamatult kaks ja pool sajandit hilisem Paul Cézanne’i maal punase kleidiga abikaasast. Õieti tema vasak rüpes käsi – portreeliselt väljamaalimata, lihtsalt, hoolimatult, aga vastuvaidlematult paika plärtsutatud mingi nonchalance’iga, mis pildilt sugugi ilmekust ega kunstilisust ei röövi, vaid pigem seda lisab. Peab tunnistama selliselt maalitud käe ainuõigsust selliselt maalitud portreel. Maaliline vabadus, mis Frans Halsi teostes endale julgesti eluõigust nõuab, võidutseb Paul Cézanne’i loomingus.

Raske oli sobitada seda pilti, mis mul oli Daniel Dennettist kui vankumatust vaimufilosoofist, visast ja õpetatud väitlejast ning meie hubaste illusioonide vaidlustajast, tolle põlvpükstes mehega, kes tuli mind tervitama oma eelmisel sajandil ehitatud taluhäärberi trepile. Ta kasvatab kaht siga, teeb kodus õunasiidrit ja loodab sügisel aiast hea marjasaagi koguda. Enne kui asume arutlema elu tekkimise ja teadvuse olemuse üle, teeme ta valdustes traktoriga tiiru. Räägime ta kaugetest sugulastest ja ta õpetab mulle mõned talupidamisnipid, mis ta on siin veedetud kahekümne nelja suvega omandanud. Tegelikult pole siin mingit paradoksi. Võib-olla just maalähedus ongi üks põhjusi, miks Dennetti raamatud nagu “Äraseletatud teadvus” ja “Darwini ohtlik idee” on küündinud välja ülikoolifilosoofia kitsast ringist. Sõna “filosoofia” võib viia mõtted läbitungimatule kirjutamisstiilile ja elukaugetele argumentidele, kuid Dennetti tööd hoiduvad filosoofiatekstidele iseloomulikust tüütust formaalsest loogikast ja tehnilisest žargoonist. Ta teeb oma abstraktsed mõtted vaimu loomusest ja evolutsiooniprotsessist elavaks ja arusaadavaks tõestisündinud anekdootide ja kergesti korratavate mõtteeksperimentide abil. Ei pea omama doktorikraadi, et ta mõtteid jälgida. Kuigi teda huvitab kõige rohkem, kuidas kolleegid ta raamatuid vastu võtavad, meeldib talle kuulata ka keskkooliõpilaste, hambaarstide ja autoparandajate arvamusi. Üks saksa kunstnik kasutas üht “Äraseletatud teadvuses” esitatud mõtteeksperimenti kunstiteose loomiseks. 55-aastane Daniel Dennett on hariduse saanud Harvardis ja Oxfordis ning töötab 1971. aastast Tufts University’s. Aastate jooksul on tast saanud kõige kompromissitum ja sõnaosavam materialistliku vaimufilosoofia eestkõneleja. Dennetti ja teiste materialistide järgi tekib vaim – kõik see, millest koosneb “mina”, mu mõtted, tunded, ulmad ja soovid – täielikult füüsilisest ajutegevusest. Pole olemas mingeid eeterlikke vaime ega surematut hinge, vaid ainult kõrvadevaheline mateeria. Et seletada, miks minadel pole tarvis hingi, on Dennett võtnud briti zooloogilt Richard Dawkinsilt üle meemi mõiste. Lühidalt öeldes võib meem olla igasugune kultuuriline üksus, inimeselt inimesele edasiantav idee – nt ratta, riietekandmise, male või korvpalli idee, mõni kõnekäänd või viisijupp. Meemid sarnanevad geenidega selle poolest, et nad paljunevad ja muteeruvad aja jooksul. Meemid teevad kultuuri evolutsioneerivaks süsteemiks. Need meemid, millega me aju on nakatunud, aitavad meil moodustada “ennast”. “Mina” on kultuuriline artefakt, meemide omandamise saadus. Ka “mina” ideed ennast tuleks pidada meemiks. Pole ime, et see kõlab üsna karmilt ja – materialistlikult. Sellegipoolest ei tee rahulik enesekindel ja sõbralik Dennett oma veendumustes mingeid järeleandmisi. “Darwini ohtlikus idees” ütleb ta ühemõtteliselt, et evolutsioon on “sama kindel teaduslik tõsiasi nagu see, et maakera on ümmargune”. Ta on üsna kannatamatu nende suhtes, kes pooldavad vaimukeskset (mind-first) kosmoloogiat, milles materiaalne maailm tekib kas meie, Jumala või kellegi muu “teadvusest”. Samuti ei talu ta kreatsionistlike uskumuste põhjenduseks toodavaid ebaloogilisi väänutusi. “Darwini ohtlikus idees” pistab ta rinda evolutsionist Stephen Jay Gouldi, matemaatilise füüsiku Roger Penrose’i, keeleteadlase Noam Chomsky ning paljude filosoofidega. Enamasti on tegu viisaka professionaalse eriarvamusega, kuid teisal on ta kriitikas kuulda isiklikku tooni. Dennett möönab, et ta on “hulga inimeste suhtes karm olnud, kuid ma arvan, et neist enamikku saab klassifitseerida demagoogideks. Kui ma midagi jälestan, siis seda, kui väga mõjukas, karismaatiline ja särav inimene laskub oma vastase tahtliku karikeerimiseni. See on mulle nagu punane rätt”. Pole siisime,et ta on kogunud endale vaenlasi neuroteaduses, keeleteaduses, bioloogias ning mõistagi filosoofias. Mõned Dennetti kriitikud arvavad, et ta eklektilisus on piisav põhjus tema argumentide ignoreerimiseks, väites, et ainult spetsialist saab teatud valdkonnas tehtud uurimust õigesti hinnata ja kommenteerida. Kuid Dennetti ja ta mõttekaaslaste jaoks võib ainult sünteetiline lähenemine anda lootust elu ja teadvuse tekkimise suurtele küsimustele silma vaadata. “Tuleb olla kartmatu,” ütleb ta. See sõna sobibki kõige paremini iseloomustama meest, kes on pannud ühele oma raamatule pealkirjaks “Äraseletatud teadvus”. Robert K. J. Killheffer Kuidas teie kolleegid reageerisid “Äraseletud teadvusele“? Üldiselt olen ma meelitatud, sest seda raamatut võeti väga tõsiselt – peaaegu kõik tundsid end kohustatuna selle suhtes mingi seisukoha võtma. Üheks äärmuseks on inimesed, kes mu üllatuseks ja nördimuseks pole suutnud tõsiselt võtta raamatu radikaalset väljakutset. Nad mõtlevad: hea küll, aga see lihtsalt ei saa nõndaviisi olla. Filosoof Ned Block on üks neist, kellele pole kohale jõudnud võimalus, et mul on ehk tõesti õigus. Ja paljud teisedki on raamatu sõnumit enda jaoks liiga radikaalseks pidanud. Kena kogemus oli paljude neuroteadlaste reaktsioon: “Ma olen pidanud ennast tubliks materialistiks, kuni sa näitasid, kuivõrd kontraintuitiivne materialism tegelikult on. Nüüd, kus ma mõistan, mille ma pean oma maailmavaatest välja viskama, et olla tubli materialist, näib dualism minu jaoks pisut etem.” See meeldib mulle, sest ma tahtsingi näidata, et materialism pole niisugune lihtne ja intuitiivne arusaam, et “vaim ongi aju”. Nad püüavad probleemidele sirgjoonelisemalt läheneda kui päris materialistid, sest nad klammerduvad kartesiaanliku materialismi külge. Nad on heitnud kõrvale interaktsionismi ehk vaimu-keha dualismi, kuid jätnud alles koha – ajus asuva juhtimiskeskuse –, kus too interaktsioon toimuma peaks ja mida ma nimetan “kartesiaanlikuks teatriks”. Oh jeerum, kui ägedalt on seda seisukohta küll kaitstud. Ja see vast ongi mu raamatu retseptsiooni kõige põnevam aspekt. Mõned teadlased on aga osutanud, kuidas nende tulemusi saaks kasutada minu vaadete toetamiseks ja laiendamiseks. Rod Brooks Massachusettsi Tehnoloogiainstituudist on öelnud: “Meie arvates on su teadvuse-käsitlus õige ja me proovime seda mõne roboti peal modelleerida.” See on vägev! On tunne, nagu ulatataks sulle Aladdini lamp. Milline peaks olema filosoofia ja neuroteaduse vahekord? Suurem osa vaimufilosoofias tehtust on kognitiivse ja neuroteaduse jaoks üsna kasutu. Selles toimub palju sisevõitlust, mis ei lähe teistele distsipliinidele korda. Aga kui käsitleda vaimufilosoofiat kui üht teadusfilosoofia haru, mille mõte on teaduses esilekerkivate kontseptuaalsete probleemide selitamine, siis on see küll neuroteadlastele oluline, sest nad näevad nüüd, kuidas minu argumendid ja analüüsid aitavad neil vältida eksiteid. Muidugi valitseb neuroteaduses veel tugev teooriavastane eelarvamus. Veel praegugi ähvardab neuroteadlasi, kes laboratooriumis käsi ei määri, oht, et neid ei võeta tõsiselt. Kas Roger Penrose’i etteheited tehisintellektile põhinevad samasugusel eelarvamusel? Tema puhul on tegu väga eripärase väärkäsitusega. Ta on võtnud pähe, et see, mida matemaatikud nimetavad algoritmiks, on seesama, mida tehisintellekti tegijad algoritmiks nimetavad, kuid see pole tõsi. Kui matemaatikute moodi mõelda, siis on algoritm lõpule-jõudev Turingi masin, mis tõenäoliselt sooritab teatud ülesande – sarja käskusid, mis arvutavad teatud funktsiooni. Kui seda silmas pidada, siis pole tehisintellekti mehed kunagi algoritmidega tegelenudki. Tehisintellekti uurijad nimetavad algoritmiks hulka käskusid, mida saab pimesi järgida, kuid millel ei pruugi olla mingit eesmärki, spetsiifilist otstarvet või sihti. Seega on Penrose’i raamatu “Keisri uus vaim” põhiteravik valesti sihitud. Eelmisel kevadel oli meil võimalus pidada maha debatt Dartmouthis, kus ta esitles peatükke oma uuest raamatust “Shadows of the Mind” (“Vaimuvarjud”) ja mina esitlesin katkendeid Penrose’ile pühendatud peatükist raamatus “Darwini ohtlik idee”. Kuigi Penrose on nüüdseks taibanud, et tegu pole tema argumentatsiooni pisiveaga, vaid suure lüngaga, pole ta sellele tõsiasjale siiski veel silma vaadanud. Ta pole oma seisukohta suutnud täpselt formuleerida, kuid on mõistnud, et siin on tegu suurema probleemiga, kui ta varem oli arvanud. Mida arvate Penrose’i oletusest, et olulised kvantmehaanilised efektid toimuvad neuronites paiknevates mikrotorudes, mis on nii pisikesed, et ühe elektroni käitumine võib neile avaldada tugevat mõju? Ja et need kvantefektid, nagu näiteks mitmete tõenäosusseisundite samaaegne olemasolu ühe osakese jaoks, võivad kuidagi olla teadvuse tekkepõhjuseks? Mikrotorud on Stuart Hameroffi idee. Ma sain hea sissejuhatuse mikrotorudesse Stuartilt ja Rogerilt kaks aastat tagasi Lapimaal toimunud seminaril, kus olid põhjapõdrad, kesköine päike ja puha. Ühest küljest oli Penrose’il õigus, kui ta taipas, et “Keisri uues vaimus” sisalduv neuroteadus on kehv ja visandlik ja ta peab leidma mingi teadvusoperatsioonide baasi, kui ta tahab seda argumentatsiooniliini jätkata. Ma arvan, et Hameroffi ideed on parimal juhul kahtlased ja Penrose ei peaks sellele vankrile istuma. Kuid paraku on ta nende suhtes suureks entusiastiks muutunud. Kui te otsite närvisüsteemis kvantefektide võimendumist, siis võite muidugi hakata pihta neurotorudest. Kuid Hameroffi väited on jahmatavalt segased. Te peate silmas oletust, et kvantefektide pärsitus mikrotorudes põhjustab anesteesia puhul teadvusetuse? Ma küsisin Hameroffilt, kas ta anestesioloogina on kunagi osalenud eemaldatud jäseme tagasiõmblemises. Ta ei olnud. Ja ma ütlesin: “Kui ma sind õieti mõistan, siis vastavalt sinu teadvusteooriale pead sa eemaldatud jäseme enne tagasiõmblemist kõigepealt tuimestama. Sest selles on ju paras ports mikrotorusid ja kui teadvus sõltub mikrotorudes toimuvast, siis see käsi tunneb valu enne tagasikinnitamist.” Mu mulje oli, et ta ei olnud kunagi selle peale tulnud – tal polnud mulle head vastust. Kas mingit sorti kvantefektide võimendumine on üldse teadvuse teaduslikuks seletamiseks oluline? 1984. aasta raamatus “Elbow Room” arutasin küsimuse üle, kas kvantmehaaniline juhuslikkus on vaba tahte jaoks vajalik. Teoreetiliselt on neid asju üsna kerge seostada, kuid ma väitsin, et keegi pole veel näidanud, et see on vajalik. Näiteks võib palju lihtsamini hakkama saada makroskoopilise tasandi pseudojuhuslikkusega, kui tuua mängu mingi arvugeneraator, mis viskab täringut, kui tarvis. Pseudojuhuslikkus annab sulle kogu selle võimsuse, mida pakub kvantjuhuslikkus. Kui soovite juhuslikkust, võite selle installeerida närvisüsteemi. Kuid mida see teile annab? On võimalik, et molekulaartasandi arvutused on olulised, kuid keegi pole seda suutnud põhjendada. Penrose arvab, et tema on, sest ta on näidanud, et inimmatemaatika võib teha seda, mida Turingi masin ei suuda, ja see seab tema meelest materialisti teatud dilemma ette: me kas peame olema avameelsed dualistid või meil tuleb teha füüsikas revolutsioon. Kuid ta argument on puudulik ja ta pole andnud ühtki põhjendust, miks me peaksime mängu tooma kvantfüüsika. Kas Penrose ei suuda tõesti seedida sirgjoonelist, pehmendamata materialismi? Penrose’il on tarvis taevakonksu, deus ex machina’t, midagi, mis ei alluks mehhanitsismile, teadvusetutele algoritmilistele protsessidele. Darwin annab mõista, et kogu looduslikku korraldust saab seletada mehhanismide abil – mida ma nimetan “kraanadeks” –, nii et üks darvinistlik algoritmiline protsess kuhjub teise otsa. Minu meelest on see kõige parem ja ilusam idee, millega ma olen kunagi kokku puutunud. Kas te mõtlete kraanade all komplekssemaid vahemehbanisme, mis täies kooskõlas darvinistliku protsessiga aitavad edasi viia evolutsioonilist muutusi? Just nii. Kuid teiste meelest on see mõte rõhuv ja nad on kogu aeg püüdnud otsida mõnd kuristikku, mida ei saa kraanade ehk pelkade mehhanismide abil ületada, vaid mille ületamiseks on tarvis taevakonksu, mis aitaks sind edasi järgmisele tasandile. Kui Noam Chomsky tõrgub vastu keeleorgani evolutsioonilise arengu teooriale, siis ta tahab vist, et selle asemel oleks mingi taevakonks, Jumala kingitus, mis eraldaks meid muust mehhanilisest loodust ja mida ei saaks seletada lihtlabase mehhanitsismi terminites. Penrose ütleb otse välja, et teda riivab tehisintellekti idee ja sestap ta soovib näidata, et tehisintellektiteadusel ei saa olla õigus. Piinlik öelda, aga ma ei osanud kohe algul siduda seda soovi tema avalikult väljendatud kahtlusega loodusliku valiku darvinliku teooria suhtes. Siis ma taipasin, et ta ju lausa peab olema evolutsiooni suhtes skeptik, sest tehisintellektiteadus ja evolutsiooniteooria räägivad üht ja sedasama lugu erinevas ajamõõdustikus. Loodusliku valiku teooria ütleb, et me põlvneme robotitest, pisikestest makromolekulaarsetest robotitest, ja et me koosneme robotitest. Ja sedasama räägib ka tehisintellekt. Olla skeptiline tugeva tehisintellektiteooria suhtes ja seda evolutsiooni suhtes mitte olla tähendab uskuda, et kuigi me põlvneme robotite sugupuust, juhtus ühel hetkel – karpauh! – midagi imelist ja me lakkasime olemast lihtsalt üks robotite kogum. Oma uues raamatus te pistate rinda ühe teise populaarse teadlasega, Stephen Jay Gouldiga. Mida on teil tema vaadetele ette heita? Steve on olnud tubli ründama arusaama globaalsest progressist ja evolutsiooni eesmärgipärasusest. Kuid neid arusaamu pole evolutsionistid kunagi jaganudki: see on vulgaarne vaade evolutsioonile ja sellisena väga tobe. Ükski asjatundja ei jaga niisugust evolutsioonikäsitust ju niikuinii. Seega te olete Gouldi retoorika vastu, kui ta püüab oma vaadet esitada revolutsioonilisena ? Tõepoolest, ta on näiteks esitlenud raamatut “Wonderful Life” millenagi, mis peaks raputama bioloogide establishment’i. Kui ta tahab öelda, et paljud inimesed väljaspool bioloogiat kipuvad arvama, et kuna me oleme üks evolutsiooni lõpp-produkte, siis pidigi see protsess meid produtseerima – siis tal on õigus: niisugune vaade on väär. Kuid ma ei tea pärast Darwinit tõsiseltvõetavaid teadlasi, kes oleksid samamoodi arvanud. Niisiis on arusaam evolutsioonist kui eesmärgipärasest protsessist vale? Globaalses mõõtkavas on alati ekslik rääkida progressist – lõppude lõpuks me võime end ju hommepäev õhku lasta ja siis ei tunduks kogu eelnenu kuidagi progressina. Kuid lühemates ajamastaapides leidub progressi. Muidugi on progressi ka evolutsioonis. Mäkkeronimist esineb mitmes mõõtkavas, mitmes dimensioonis kogu aeg. Ja seda tuleb ette ka kultuuris. Mõned ei usu, et mul pole Steve Gouldi kui inimese vastu midagi. Tegelikult ma vastustan seda kahetsusväärselt menukat müüti, mida ta on esitanud ja mida tuleks minu meelest revideerida. Ma olen püüdnud Steve’ile jätta nii palju ruumi kui võimalik ütlemiseks: “Oh, tänan sind, Dan, ma ei näinud ette, et mu retoorikal võib olla ka niisuguseid ebameeldivaid tagajärgi.” Kuid siiani pole ta midagi niisugust öelnud. Mõni aasta tagasi korraldas mu kirjastusagent John Brockman ühise lõunasöögi, kuhu oli kutsutud ka tehisintellekti mees Danny Hill. See oli kohutavalt pingeline. Ma püüdsin Steve’ile seletada oma kraana ja taevakonksu eristust ning määratleda, mis vahe on heal ja aplal reduktsionismil. Head reduktsionistid arvavad, et me saame hakkama ilma ühegi taevakonksuta; aplad reduktsionistid arvavad, et me saame hakkama isegi ilma kraanadeta. Siis ma panin ette, et me ju oleme samal arvamusel vähemalt ühes asjas: me oleme vähemalt head reduktsionistid. Danny oli sellega päri, kuid Steve mitte. Taevakonksudeta läbiajamine oli tema jaoks mehhanitsistlik reduktsionism, mis talle ei meeldinud. Miks peavad teadlased nagu Gould ja Penrose Darwini mudelit nii rusuvaks? Üks põhjus on peidetud teaduslikku üritusse endasse. Kui teadlased eksperimenteerivad, siis nad eeldavad, et nad on sõltumatud, väljaspool uuritavaid nähtusi. Freeman Dyson osutab raamatus “Disturbing the Universe”, et teadlane häirib universumit, nägemaks, mis juhtub. Selleks tuleb mõelda iseendast kui kellestki, kes asub väljaspool universumit. Kui eksperimentaator on osa universumi ehitusest, siis võib see olla vaid illusioon, et sa võid “objektiivselt” universumit häirida – pigem on tegu sellega, et üks universumi osa häirib teist. Mina ei näe siin formaalset vasturääkivust. Vastasel korral vajuks kogu teadus kokku. Tegemist on lähenemisega, idealisatsiooniga, kuid sellisega, mis on teadusliku meetodi tuumaks. Soov, et see idealisatsioon oleks tähttäheline tõde, võib toita meie soovi, et meid ei käsitataks mehhanismidena. Paljudele inimestele meeldib mängida niisugust „geograafilist“ mängu: nad loobuvad varvastest, jalgadest, immuunsussüsteemist, metabolismist ja leiavad viimase varjupaiga oma ajus – ainsas kohas, mis on veel oluline. Koik ülejäänu las olla mehhanism, kuid palun jätke teadvus sellest välja. Miks on Darwini idee ohtlik? Ja kelle jaoks? See on ohtlik nende jaoks, kes on pannud kõik mängu, et jääks domineerima nägemus universumi toimimisest, mis seab esikohale vaimu. See on nende jaoks ohtlik, sest tegu on teadusega – sellesama teadusega, mis ehitab sildu, millest nad üle sõidavad, ja teeb võimalikuks televisiooni, mida nad vaatavad. Seesama teadus, mis on sama objektiivne ja usaldusväärne, näitab, et protsessid, millel nende meelest peab olema jumalik seletus, ei vajagi seda. Inimesed, kes arvasid ekslikult, et eetika ja moraal sõltub sellest vaimukesksest maailmapildist, avastavad, et kogu nende elukäsitlus on ümber pööratud. See on ohtlik, sest see raputab. Niisuguse maailmavaate ja darvinistliku vaate vahel on tõeline konflikt. Ma tahan ainult öelda, et kõik see, mida inimesed peavad oma traditsioonilises maailmavaates kalliks – ja kõik see, mis on selle maailmavaate puhul oluline – jääb mugandatud kujul alles ka darvinistlikus vaates. Selleski on küllalt tähendust, moraalsust, armastust ja vihkamist – kõigel sellel, mis on meie jaoks suur ja tähtis, on variant, mis jääb alles veelgi tervemal kujul. Mis oleks darvinlikus maailmavaatesmoraali puhul teisiti? Võtame näiteks abordi. Kõik on seda meelt, et kusagile tuleb tõmmata vahejoon. See pole ideoloogiline, vaid praktiline küsimus. Traditsionalist arvab, et on olemas mingi looduslik jõnks, otsustav eristus, mis määrab ära selle piiri. Darwin näitab, et looduses pole sedasorti jõnkse. Ükskõik, millise otsuse me ka vastu võtaks, jääb see teatud määral meelevaldseks. See ei tähenda, et see otsus oleks alusetu. See on nagu seadus, mis ütleb, et juhiluba ei saa enne 16- või 18-aastaseks saamist. Igaüks saab aru, et see on meelevaldne, kuid inimesed ei vähkre unetuna voodis, vaevates pead niisuguse ebaõigluse üle, sest nad mõistavad, et tegu on meelevaldse otsusega. Leidub ka häid moraalseid põhjendusi piirjoone tõmbamiseks ja kellelgi ei maksaks arvata, et mingid avastatavad faktid lahendaksid selle probleemi paremini. See joon tuleb tõmmata niihästi abordi kui meditsiinilise surmadefinitsiooni puhul. Darvinism näitab, et lootus mingi põhimõttelisema piirjoone järele on asjatu. Kas niisuguses vastupanus ei ilmne teatud laiskus, soov mitte teha rasket otsustamise tööd? Ma ei nimetaks seda laiskuseks, vaid pigem vastumeelsuseks põhjendamatuna näiva otsuse suhtes. Nad ei taha loobuda seisukohast, et käitumisreeglid on antud kusagilt kõrgemalt. Kümme käsku, islami seadus, talmud oleksid asjakohased näited. Inimestel on hirm olla ära lõigatud neist traditsioonilistest ankrutest. Kuid tõelised vastuolud vaikitakse tihti maha ja enamasti heade kavatsustega. On tavaks olla liiga salliv evolutsiooni mis tahes udupäise ja konformistliku tõlgendamise suhtes. Mõned ütlevad, et evolutsioon ei olegi allaneelamiseks nii kibe pill. Mina ütleksin, et see on küll kibe pill, kuid neelake sellegipoolest. Mõne silmis on teie positsioon ateistlik. Kas te määratlete end ateistina? Pigem kaldun ma panteismi poole. “Darwini ohtliku idee” lõpul ütlen ma: vaadake, see imeline ainulaadne fantastiline maailm ise lõi ennast eimillestki, ja selles peitubki pühadus. See pole sedasorti ateism, mis ei pea midagi pühaks; see pole nihilism, kuid igas muus suhtes on tegu ateismiga. Kuid mida arvata neist eemaletõukavatest eesmärkidest, mille teenistusse on aastate jooksul Darwini ideid rakendatud: rassism, fašism? Sotsiaalne darvinism, eugeenika, natsism … Kahtlemata on darvinism innustanud mõningaid hukatuslikke ja jõledaid ühiskondlikke liikumisi ja poliitilisi doktriine. Kuid seda on teinud ka platonism ja Einsteini relatiivsusteooria, ehkki mitte nii hullusti. Darwini idee on nii kütkestav. Väga lihtne on luua sellest odav versioon ja kujutada siis ette, et teadus on su valestimõistetud ideedele oma õnnistuse andnud. Piinlik öelda, et ma ka ise olen olnud sisse võetud mõningatest halbadest argumentidest, ent siis ärganud hüüdes: appi, kuidas ma võisin nende õnge minna! Need on kavalad ideed ja nad näivad otsekui teatava hea või halva entusiasmi tarvis loodud. Kuidas hoiduda säärastest lõksudest? Kõigepealt peame mõtlema, mis on oluline ja miks. Vähesed on nõus B. F. Skinneriga, et kultuuri püsimajäämine selle praegusel kujul on kõige lõppeesmärk. Enamik meist arvab, et me ei peakski proovima määratleda summum bonum’it, ülimat hüve kõikide aegade ja inimeste tarvis. Me peaksime küsima: mis näib olevat kõige olulisem ja ka jäävat kõige olulisemaks enamiku jaoks meist nii kaua, kui oskame ette näha? Kui juhtub nii, et poole miljoni aasta pärast ei hooli meie järglased mitte põrmugi vabadusest, kunstist või armastusest … hm, siis on ju hea, et me ei toonud praegu kohutavaid ohvreid selle nimel, et nad võiksid nautida vabadust, kunsti või armastust. Oleks jultumus arvata, et see, mis läheb meile praegu kõige rohkem korda, läheks alati kõige rohkem korda igaühele ja igavesti. Niisiis ei määratle darvinlikud ideed mingeid väärtusi. See jääb meie enda teha. Just nii, ja ma usun, et see on sõnum, mille suhtes me oleme Gouldiga ühel meelel. Sotsiaalne darvinism oli nii hukatuslik ja populaar-sotsiobioloogia on nii vastik sellepärast, et nad teevad elementaarse vea, oletades, et meid tänaseni kandnud protsessi implitsiitset väärtust saab ekstrapoleerida ka tulevikku. Kas darvinlikust teooriast võiks olla kasu ka humanitaarteadustele? Minu pooljuhusliku mulje järgi on kirjanduskriitikud taibanud, kui mõttekas on loobuda kartesiaanlikust vaimu- ja autorikesksest vaatest. Sest mida dekonstruktsioon ja jutt autori surmast siis muud öelda tahab? Nad on aru saanud, mille eest pageda. Kuid oh taevas, nad on jooksnud korraga kõikvõimalikesse suundadesse ja seega on kirjanduskriitikas praegu väsitavalt palju igasugust postmodernistlikku ja relativistlikku möga. Kunagi ma arvasin, et tõde DNA  kohta osutub palju “dekonstruktsionistlikumaks”, kui ta tegelikult on. Ka paljud bioloogid arvasid, et kontekst määrab ära DNA väljenduse ja seega on väga vähe võimalust liikidevaheliseks “tõlkeks”. Igal liigil oleks siis justkui oma DNA ideolekt, oma tekstuaalne traditsioon. Kuid tegelikult paistavad asjad teistmoodi. Kui te siirdate pimedas helendamise geenid jaaniussist taimedesse, siis need hakkavad pimedas helendama! Ja see on täiesti antidekonstruktsionistlik fakt. See on umbes nagu võtta üks lause “Gilgamešist” ja asetada see Saul Bellow’ romaani ning see tähendaks seal sedasama. DNAst oleme õppinud, et kuigi põhimõtteliselt on olemas see täielik kontekstuaalsus ja kõik sõltub lugejast, siis praktikas siiski kõik temast ei sõltu. Sest tegemist on tohutute piirangutega nagu krüptograafiaski. Krüptograafid on alati teadnud, et kui te olete teatud tüki teksti dekodeerinud, siis on dekodeerimine juba tehtud. Ja seesama põhimõte kehtib ülekantult ka DNA puhul. Geenid, millest sõltub silma kujunemine äädikakärbsel, on väga sarnased hiirtel esinevate silma-geenidega. Kirjanduses oleme mõistnud, et “põhimõtteliselt” saab iga teksti lugeda, nagu oleks see midagi muud. Aga kui te proovite “Moby Dicki” põhjal petuuniaid kasvatada, ei tule sellest midagi välja. Mõned inimesed kurdavad, et te surute darvinlikku ideed neile peale, ehkki neile meeldib nende traditsiooniline maailmapilt rohkem. Ma ei ole neid tõsiasju leiutanud ega avastanud. Ma tahan lihtsalt näidata, mis neist järeldub ja mis mitte. Need kassid on juba korvist välja lipsanud. Ma ei oleks oma raamatut kirjutanud, kui oleksin arvanud, et halb kaalub üles hea. Kui ma oleksin arvanud, et see toob häda ja õnnetust ning on intellektuaalne vandalism. Kuid tegelikult on see uus nägemus asjadest elegantsem, reaalsem ja detailsem. Samuti inspireerib ta rohkem aukartust kui see nägemus, mille asemele ta astub. See on imeline nägemus täisealiste inimeste jaoks. Kuid paljud inimesed ei taha olla täiskasvanud. Paljud kahetsevad oma lapsepõlve möödumist ja ka mina tunnen mõnikord, kui imeline oleks kogeda maailma viieaastase lapse silmadega. Kuid inimesed kasvavad suureks ja ka inimkond saab täisealiseks. Aeg selleks on küps. Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga Tõlgitud ajakirjast: OMNI. Sügis 1995, lk 119–124. Ilmunud Vikerkaares 1997, nr 3

Kõik, mis on seotud Kaliningradiga, endise Königsbergiga, on kuidagi mitmetähenduslik. Londonis on kättesaadav vaid üks ingliskeelne Kaliningradi reisijuht, ja seegi on tõlgitud saksa keelest. Linnal, kus sündis, elas ja suri tähtis mõtleja Immanuel Kant, ei tohtinud kuni viimase kümnendini olla isegi mitte geograafiat: kommunistliku suurriigi mereväebaas oli mõistetud eksisteerima kaardil üksnes nimena, ähvardades sellest hoolimata kogu muud maailma vägagi füüsiliselt. Kant veetis kogu elu, püüdes ületada analoogilist lõhestatust vaimse ja kehalise, idee ja mateeria, üleva ja madala, emotsioonide ja kohusetunde vahel. Ta leidis vastuse kategoorilises imperatiivis: sa pead ületama selle maailma materiaalsuse, teda pidevalt idealiseerides, kuni kõrgem eesmärk muutub sinu jaoks sinu enda reaalseks paratamatuseks. Just samamoodi juhtus ka keskaegse Königsbergiga – preisi militarismi ja saksa valgustuse hälliga –, mis muutus kommunistlikuks raudbetoonist Kaliningradiks. Mina sõitsin Kaliningradi inglise raadio ülesandel, et uurida Immanuel Kanti säilmete ja tema kategoorilise imperatiivi saatust – selle nurgakivi saatust, millele toetub moodsa Euroopa moraalne alusmüür. Marmorsarkofaag Kanti säilmetega asus Königsbergi katedraali portikuses ja jäi täiesti terveks (ning ainsagi kriimuta) isegi 1944. aasta augustis, kui Suurbritannia kuninglik lennuvägi keskaegse Königsbergi maa pealt minema pühkis – nii katedraali, lossi kui ka Albertina ülikooli. Nõukogude lennuvägi hävitas seni linna tööstusrajoone. Siis tulid nõukogude tankid. Kõik süüdati põlema ja purustati, isegi veevärk. Välja arvatud viinavabrik ja õlletehas. Eranditult kõik ellujäänud sakslased said süüdistuse, et on osalenud õlleputšides, laaditi kaubarongidele ja saadeti välja Ida-Preisimaa steppidesse, nende majadesse kolisid uued elanikud nõukogude liiduvabariikidest. Uustulnukad ei suutnud köögikraanikausil ja bideel vahet teha, aga viinavärki nad jagasid: endine preisi tehas hakkas tootma Venemaa parimat viina nimega Flagman. Esimesena veendusid viina imettegevas võimes – võrreldes õlle või veiniga – Hans ja tema kaasa Hanna, Königsbergi legendaarse loomaaia jõehobused. Pärast seda, kui oma martsipaniga kuulsaks saanud Königsbergi olid saabunud nõukogude sõdurid, hakkasid linnas levima totaalne nälg ja kannibalism. Loomaaialoomad söödi muidugi ära, ellu jäid vaid jõehobude paar ja kanaarilind, kes oli puuris elamisega harjunud. Kuid jõehobu langes kurvameelsusse, nukrutses ega tahtnud süüa. Ja hakkasidki nõukogude sõdurid teda viinaga jootma – neli liitrit päevas. Kahe nädala pärast tekkis jõehobusel taas himu toidu järele, ja mitte ainult toidu, vaid ka seksi järele. Hans ja Hanna tegid valmis nii palju väikesi jõehobuseid, et neid jagus peaaegu kõikidesse Nõukogude Liidu loomaaedadesse. Mõni neist sattus kindla peale koguni Poliitbüroosse. Nõukogude ajal läksid noorpaarid pärast abielu registreerimist Tundmatu Sõduri hauale, et pidulikult osaleda milleski ideaalses. Meie filosoofilisel ajastul täidab Kaliningradis sellist osa paljudele teadmata Kanti haud. Täpsemini, Kanti teadmata haud. Asi on selles, et Kanti säilmeid on vähemalt kolm korda ümber paigutatud – kodunt hauaplatsile, ülikooli surnuaialt katedraali müüri äärde, hauast sarkofaagi. Natsid avasid sarkofaagi, et kolju kuju järgi veenduda Kanti aaria päritolus, pärastpoole avasid sarkofaagi nõukogude inimesed, et kindlaks teha, kas Kanti kolju ja Lenini kolju vahel on mingeid frenoloogilisi seoseid. Pole välistatud ka vandalismiaktid. Keegi kohalike olude tundja teatas mulle, et on isegi näinud fotot 1950. aastatest, kus kolm nõukogude madrust seisavad sarkofaagis, viinapudel käes. Pange tähele – viinapudel. Austusest Kanti transtsendentaalse idealismi vastu. Ma oletan, et viinast purjujäämine kui protsess viib kategoorilise imperatiivi otsinguil vähehaaval välja transtsendentaalse “mina” juurde. Ja tõepoolest. Joonud pitsi viina, läheb inimene üle teise olekusse: ta pole enam seesama, ta on teine. See “teine” joob omakorda oma esimese pitsitäie viina ja suundub taas teistsugusesse, kõrgemasse olekusse, muutub teiseks, kellekski, kellel pole midagi tegemist tema eelmise, madala “minaga”. Mõnikord võib selline radikaalne lahtiütlemine oma eelmisest minast lõppeda kraavis. Mõnikord aga viib umbes selliste kategooriliste imperatiivideni: “Kas sa austad mind või ei austa?” – seistes peegli ees ja vaadates iseendale näkku. Kant ise oli tuntud külalislahkuse poolest, igapäevaste lõunate ajal seisis iga külalise ees napsikarahvin. Kuid kategooriliste imperatiivideni asi ei läinud. Õlut pidas Kant aeglase toimega mürgiks, oma viimasel eluperioodil aga eelistas üldse kohvi, et lõunasöökide ajal ärkvel püsida, kuid oli kehaliselt nii nõrgaks jäänud, et teinekord oli tal isegi tugitoolis istudes raske tasakaalu säilitada. Eriti õhtuti kippus ta tukastades kogu aeg kukkuma, tema öömüts sattus küünlatulle ja läks põlema, ta nägi hirmsaid unenägusid – unes jälitasid teda alatasa mõrtsukabanded. Kui seista sakslaste rahaga taastatud katedraali portikuses sarkofaagi juures, võib mõista, kuivõrd see linn kõigi oma betoontornidega losside asemel ja kogu oma kriminaalse kuulsusega, olgu ehtsa või võltsiga, vastab nii Kanti ideaalidele kui ka teda vaevanud luupainajatele. Võibolla veetleb see linn mind sellepärast, et ma tunnen temas ära iseenda. Kaliningrad, praegusajal Vene emamaast Poola, Leedu ja Valgevene aladega ära lõigatud, nii nagu oli seda Lääne-Berliin, on justkui saar välismaises meres, umbes nagu Suurbritannia. Ja tuttavat vankumatut saareelaniku vaimu tajusin ma Kaliningradis ka ühiste söömaaegade põgusatel suhtlemishetkedel – sõltumatus, enda äravalituse tunnetamine, ääretu uudishimu kõige välismaise suhtes. Moskvalasena, kes on veerand sajandit Londonis veetnud, elan ma võõramaises olevikus ja minu unedesse mu Briti tulevikust ilmuvad mõnikord hirmud mu nõukogude minevikust. Kas mitte samasugune pole ka Königsberg, mis on oma nime vahetanud Kaliningradi vastu, kuid kus “puud sosistavad saksa keeles” (Jossif Brodski), kus gauleiter Kochi ausamba koha peal seisab Lenini ausammas; linn, kust pärinevad preisi munakivid, millega on sillutatud Punane väljak, ning kus kunagises gestaapo hoones paiknes kohalik oblastikomitee, kus lossivaremete asemel on pooleli jäänud Nõukogude Palee varemed, kus kesklinnas tungivad kulunud parteiloosungite alt välja natslikud kirjad, kus kõigil preisi minevikust pärinevatel bareljeefidel on pead maha koksitud? Kuid sellegipoolest pole minevikumälu kellelgi kadunud – ehkki, kui pea on läinud, pole mõtet juukseid taga nutta. Oskus unustada pole igapäevase elu jätkumiseks vähem tähtis kui ajalooline mälu. Harilikult märgivad inimesed üles selle, mida nad tahavad mäletada. Kant märkis üles selle, mida oli vaja unustada. Kui Kant oli varguse, liigjoomise ja lohakuse eest sunnitud vallandama oma teenri Lampe, kes oli juhmard, mühakas ja suli, kuid kes oli teda sellegipoolest peaaegu kogu elu teeninud, kirjutas ta päevikusse: “Veebruar 1802. Nüüdsest ei maksa Lampe nime meenutada.” Vaatamata moodsa ajaloo kõigile õudustele leiavad kaliningradlased endas jõudu suhtuda toimuvasse transtsendentaalselt, järgides oma legendaarse kaasmaalase, igavese optimisti Immanuel Kanti juhtmõtteid. Kantil oli Berliinis oponent, juudi mõtleja Moses Mendelssohn. Mendelssohn oli skeptik. Ta arvas, et inimloomus jääb ikka samaks. Inimene võib küll sajandite vältel muutuda, kuid progressi pole selles muutumises märgata. Ja üldse, arvas Mendelssohn, igavikulises mõttes valitseb maailmas hea ja kurja, religioossuse ja ateismi, pimeduse ja valguse vahel tasakaal – hoolimata sellest, milline on nende vahekord igal üksikul ajastul; inimene ei tee ühtki sammu edasi, ilma et ta astuks ühtlasi ka tagasi ega vajuks taas sinnasamasse kaose ja vägivalla sügavikku, kust tal alles äsja oli vaevu õnnestunud välja rabelda. Kantile paistis selline pilt inimkonna ajaloost viletsa farsina, ajaloole üle kantud jonnipunni-kaasusena; selline farss peaks kiiresti talumatuks muutuma – kui mitte osavõtjatele, siis pealtvaatajale igatahes. Pealtvaataja all pidas Kant loomulikult silmas Jumalat. “Seesugune visklemine ja rabelemine vooruse ja pahe vahel on vastuolus moraalse kontseptsiooniga, et eksisteerib tark looja, kogu universumi valitseja,” vastas ta Mendelssohnile. Kui vaadata keskaegse Königsbergi varemeid, mis on Kaliningradi raudbetoonist koletisi täis ehitatud, saab selgeks, et õigus oli Mendelssohnil, mitte Kantil. Kanti ja Mendelssohni vaidlus transformeerus dialoogiks, mida peeti Stalini ja Hitleri koonduslaagrite naridel. 20. sajand oli tunnistajaks, kuidas üks inimtõug hävitab teise niisama kergelt ja sihikindlalt, nagu raiuti maha puud, mis olid varjutanud Immanuel Kanti pilgu eest vaadet ühele kaugelt paistvale linnatornile. Kanti ja Mendelssohni vaidluses oli Kant see, kes uskus, et üldiselt saab kõik korda, et maailm on põhimõtteliselt korraldatud arukalt ja õigesti, et võimustruktuure tuleb usaldada ja et valitsus püüdleb selle poole, et tagada oma kodanike rahulolu, et areng toimub, et kaugelt paistvale tornile avaneb taas kaunis vaade, lennaku ümberringi pealegi raiutavate puude laastud. Koguni suurplokkidest tornid, mis on vallutanud kogu Kaliningradi, pärinevad kantiaanliku optimismi ja utoopiliste progressiideede hällist, nad on selle sotsialistlikud raudbetoonist viljad. Ühe sellise torni kümnendal korrusel, kuhu katkistest torudest keldris kandub reoveelehka, elab Kaliningradi kõige tähtsam Kanti-asjatundja, kelle nimi sobib kokku linna uue nimega: professor Kalinnikov. Tal on hallikirju akadeemikuhabe, ta sarnaneb isegi väliselt “vanaisa” Kalininiga. (Raske öelda, miks linn on saanud nime selle pedofiili järgi, kes piltidel poseerib alati, lapsuke põlvedel – ilmselt Stalini käsul, kes seesuguse sadistliku irooniaga Kalininit šantažeeris; võibolla tuli nimi sellest, et Kaliningradi uued elanikud olid sundasujad, ümberasujad, kelle nõukogude elu oli orvuks muutnud?) Professor Kalinnikov on elurõõmus kantiaan, kes jalutab igal hommikul täpselt sedasama marsruuti mööda nagu kunagi suur filosoof, kelle järgi linnakodanikud kelli õigeks panid, sest teadsid Kanti punktipealsust. Professor Kalinnikovi teele ei jää tema jalutuskäigul kitsukesed tänavad ja linnaaiad, vaid räpased tühermaad ja betoontornid. Kuid kõige järgi otsustades professor seda ilmselt ei märka: reaalsust asendab tema nägemus. Selles linnas viskleb meie teadvus solipsismi ja dialektilise materialismi äärmuste vahel. Et selles linnas elada, läheb vaja kujutlusvõimet, mis oleks sama võimas kui see jõud, mis pühkis kuni alusmüürideni maapinnalt Königsbergi ja asendas selle Kaliningradi betoonfantoomidega. Kohtumine Kalinigradiga on kohtumine sõja ja ühiskondlike vapustuste tegelike jälgedega, mida ma olen palju aastaid oma teadvuses maha surunud. Minu põlvkond on õnnelik põlvkond: kui meid ka jälitati mässumeelsuse eest, siis me teadsime, et kõige hirmsam, mis meid ähvardada võib, on emigreerimine – kas vabatahtlik, kui selleks tuleb võimalus, või sunniviisiline. Eelmise põlvkonna hirmsad kannatused ja nende kangelasteod – Teine maailmasõda – oli osa ametlikust ajaloost, patriootlikust propagandast, see oli ajupesu, mis pidi inimeste tähelepanu kodustelt koledustelt kõrvale juhtima. Mäletan, et vaidlesin isaga nõukogude võimu üle ja põrutasin, et kui poleks olnud Hitleri sissetungi ja eheda vene patriotismi lahvatust, oleks stalinlik režiim ammuilma kokku varisenud. “Aga mina kaitsesin ju rindel sinu elu,” poetas isa kohkunult. Tal olid pisarad silmas. Isa oli olnud suurtükiväelane ja kaotanud rindel jala. Ta kõndis proteesiga. Jalg oli amputeeritud altpoolt põlve, ja kui isa proteesi ära võttis, nägin jalakönti. Seetõttu olen lapsest saadik lummatult invaliide jälginud. Moskva hoovid ja tänavad olid sante täis – nad istusid kõnniteel, käsi välja sirutatud, tunglesid õlleputkade juures ja koputasid almust paludes uksele. Me elasime töölisrajoonis Marina Roštšas ning Oktoobri tänava nurgal õlleputka juures võis näha tervet kollektsiooni sõjast ja elust muserdatud alkohoolikuid. Mind võlusid nende poosid – karkudel, puujalaga, või sootuks puusadeni ära lõigatud jalgadega, istumas kätega lükataval madalal kärul. Kui läks kakluseks, võis juhtuda, et kärul istuv võimsate õlgadega invaliid lükkas end maast lahti, sööstis üles ja tegi õhus pirueti, rammides vastast kubemesse. Mind köitis väga, millisteks manöövriteks on võimeline keha, millel pole kõiki liikmeid. Sest ma olin näinud, kuidas mu isa kõndides proteesi seab: ta pani jala maha, tõstes põlve ja lastes jala ristloodis alla. See meenus mulle, kui lugesin, kuidas Kant oma viimastel eluaastatel hakkas kaotama orientatsiooni ja tasakaalu. Ta töötas välja just sellise käimisviisi: kergitas jalga põlvest ja pani siis otse täistallale maha. Kui ma neist tasakaaluharjutustest teada sain, sain aru, miks Immanuel Kanti mõtlemise laad mulle nii isiklikku huvi pakkus. Just samamoodi suhtus elusse ja riiki ka minu isa: optimistliku usaldusega, aule ja headusele lootes, vaatas ta kartmatult tulevikku. Kant surigi, ilma et oleks pidanud pettuma oma optimistlikus suhtumises ümbritsevasse, välja arvatud kahtlused teenri kombekuse suhtes. Isa jõudis kõiges pettuda, nii perekonnaelus kui ka nõukogude võimus, ja seadis lõpuks kahtluse alla ka inimsoo kui sellise auväärsuse. Teda ei muserdanud argielu raskused ja ebaõnnestumised ega isegi mitte sõda. Pigem vastupidi: sõja ajal tajus ta, nii nagu paljud ta eakaaslasedki, alateadliku energia võimsat puhangut, elutunnetus muutus uskumatult terviklikuks. Nõukogude võim kadus, jäi oma rahvas. Sul oli käes relv, et pidada sõda rahva tõelise vaenlasega, mitte ideoloogilise fantoomiga või sisemise luupainajaga, vaid ehtsa vaenlasega, nurjatu sissetungijaga, kes tahab hävitada sind ja sinu perekonda. Isa ohverdas selles võitluses jala. Ta oli hakanud oma sõdurite juurde kaitsekraavi minema, otsekui oleks jalutama läinud – väljunud kergel sammul ja pikemalt mõtlemata muldonnist, turjal raske miinipilduja. Ta suhtus sellesse nagu vältimatusse kohustusse – see oli sõduri ja kodaniku kohus isamaa ees. Ma ütleksin, et ta suhtus sellesse kantiaanlikult. Isa optimismi hävitas ees oleva vaatepiiri kadumine. Vanadus hiilis ligi, hajusid lootused elumuutusele ning samal ajal varises kokku kogu suur maa, kadus selle vägev idee ning kadus ka selle kategooriline imperatiiv – nõukogude idealism. Kuid isa kahtlused, tema kibestunud skeptitsism oli olemuselt pigem lapselik solvumine: ta ootas kogu aeg, et tõestatakse, et tal ei ole õigus, – et täiskasvanud hakkavad kahetsema, et on murdnud oma lubadusi, et lõppude lõpuks saab ta oma Königsbergi martsipani, oma loomaaia ning oma õhtusöögi koos sõpradega; tuleb vaid oma solvumist peita ja oodata, kuni sind ümber veendakse. Ja siis saad sa kõik tagasi, isegi kaotatud jala. Isa suri aasta tagasi märtsis, tal oli raske ajuverejooks. Kuid juba enne seda kaotas ta paaril korral teadvuse ja orientatsioonivõime. Selles seisukorras püüdis ta kogu aeg voodist üles tõusta, olles unustanud, et tal pole proteesi all. Ja kukkus. Ta oli unustanud, et tal on ainult üks jalg. Afektiseisundis unustas ta oma elu kõige olulisema kaotuse, omaenese kehaosa, nii nagu Immanuel Kant suutis unustada oma armastatud teenri nime, kes oli läbinisti paheline ja kes oli osa tema elust. Isa kaotas jala läänerindel. Teel Königsbergi. Kuhu ta ärarebitud jalg kadus? Keegi ei mõelnud tookord eriti selle üle, mis saab kõikide sandistatute kehaosadest, mis saab surnutest, mis saab neist, kes rindejoonele surema jäeti. Osa maeti maha, osa künti ehitusplatsi pinnasesse või kolhoosipõldu, osa viidi kuhugi mujale. Võibolla läks nii, et minu isa ärarebitud jalg sattus Ida-Preisimaa lagendikele, võimalik, et see kandus (koos sissetungivate nõukogude tankidega, hiljem aga traktoritega, mis sealtkandi põlde kündsid) edasi Kanti hauda, mida on kolm korda ümber kaevatud ja kus filosoofi maiste jäänustega segunenuna puhkabki nüüd ka minu isa jalg, seltsiks tühi viinapudel? Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Marika Mikli Ilmunud Vikerkaares 2005, nr 12

Eriti just hardas pruugis on tavaline väljend lasta sureval inimesel öelda, et ta lahkub ajast igavikku. See väljend ei ütleks tegelikult midagi, kui mõista siin igaviku all lõpmatusse edasikulgevat aega; sel juhul ei pääseks ju inimene kunagi ajast välja, vaid läheks ainult ühest ajast edasi teise. Niisiis tuleb selle all mõista kogu aja lõppu inimese katkematus edasikestmises, kuid sellist kestust (võttes tema olemasolu suurusena) tuleks mõista kui ajaga täiesti võrreldamatut suurust (duratio noumenon[1]), millest me muidugi ei suuda moodustada mingit mõistet (peale pelgalt negatiivse). Sellises mõttes on midagi sünget, sest see juhib meid justkui kuristiku servale, kust tagasipöördumine pole sinna vajunule võimalik („Kuid teda hoiab karmis paigas, / mis eales tagasi ei lase, / nii kindlalt igaviku käsi.“ – Haller); aga ka midagi ligitõmbavat, sest tagasikohkuvat silma ei saa peatada ikka ja jälle sinnapoole pöördumast („nequeunt expleri corda tuendo“[2] – Vergilius). See on kohutav-ülev – osalt tumeduse tõttu, milles kujutlusjõud töötab vägevamalt kui heledas valguses. Lõpuks peab see ka olema imelisel moel lõimitud üleüldisesse inimmõistusesse, sest seda kohtab ühes või teises rüüs kõikidel aegadel kõikide mõtlevate rahvaste seas. – Jälgides seda üleminekut ajast igavikku (olgu sel ideel teoreetiliselt, tunnetuse avardajana objektiivset reaalsust või mitte), nii nagu mõistus selle moraalses suhtes sooritab, me satume kõikide asjade kui ajaolendite ja kui võimaliku kogemuse esemete lõpule – milline lõpp aga on eesmärkide moraalses korras ühtaegu alguseks nende edasikestmisele ülemeelelistena, järelikult ajatingimustele allumatuna; niisiis selle kestuse ja seisundi loomus võimaldab üksnes moraalset määratlust. Päevad on nagu aja lapsed, sest iga järgnev päev ühes kõige selles sisalduvaga on eelmise saadus. Ja nii nagu vanemate viimast last nimetatakse noorimaks, nõnda suvatseb meie keel nimetada viimset päeva (ajapunkti, mis kogu aja suleb) noorimaks päevaks. Seega kuulub viimnepäev ikka veel aega, sest selles juhtub veel midagi (ja mitte igavikku, kus enam midagi ei juhtu, sest see oleks ju ajajätk): nimelt arvete klaarimine inimestega kogu nende eluaja teguviiside eest. See on kohtupäev; seega on maailmakohtuniku armuandev või hukkamõistev otsus kõikide asjade tõeline lõpp ajas ning ühtlasi (õndsa või õnnetu) igaviku algus, milles igaühele langev loos jääb selliseks, nagu see neile (kohtuotsuse) väljakuulutamise silmapilgul osaks sai. Seega sisaldab viimnepäev ühtlasi viimset kohtuotsust. – Kui aga viimsete asjade hulka arvata veel maailma lõpp sellisena, nagu see oma praegusel kujul paistab – nimelt tähtede langemine taevast kui võlvist, taeva enese kokkuvarisemine (või kadumine kokkurullitava raamatuna) ja mõlemate ärapõlemine, uue taeva ja uue maa loomine kohaks õndsatele ja põrguks neetutele –, siis ei oleks kohtupäev mõistagi viimnepäev, sest sellele järgneksid veel mitmesugused päevad. Aga kuna kõikide asjade lõpu idee ei pärine mõtisklusest füüsilise, vaid moraalse asjadekäigu üle maailmas, olles ka viimase põhjustatud, sest ainult viimast, nagu ka igaviku ideed, saab seostada ülemeelelisega (mis on mõistetav ainult moraalselt), siis järelikult ettekujutust nendest viimsetest asjadest, mis peaksid tulema pärast viimsetpäeva, tuleb võtta ainult kui viisi meeleliselt näitlikustada nii seda kui ka selle moraalseid järeldusi, mis poleks meile muidu teoreetiliselt mõistetavad. Tuleb aga märkida, et kõige iidsematest aegadest peale võib tulevase igaviku osas kohata kaht süsteemi: üks on unitaaride oma, mis annab kõikidele inimestele (pärast pikemat või lühemat puhastumist patukahetsuse läbi) igavese õndsuse, kuna teine on dualistide süsteem,[3] mis mõistab mõnedele väljavalitutele õndsuse ja kõikidele ülejäänutele igavese hukatuse. Sest küllap ei leiduks kohta süsteemile, mille järgi on hukatusse määratud kõik, sest siis puuduks õigustav alus üleüldse millegi loomisele; pealegi näitaks kõige hävitamine puudulikku tarkust, mis olemata rahul omaenda tööga, ei tunneks puuduste parandamiseks muud vahendit peale selle hävitamise. – Just sama raskus seisab ka dualistide teel, kui nad mõtlevad igavesest hukatusest; sest võidakse ju küsida, miks on loodud vähesedki – miks isegi üksainus –, kui tema olemasolu peab jääma igavesse hüljatusse – ja see oleks ju hullem kui üldse mitte olla. Tõesti, niivõrd kui me taipame, niivõrd kui me ise järele uurida suudame, on dualistlikul süsteemil (kuigi ainult ühe ülimalt hea ürgolendi korral) praktilisest seisukohast ülekaalukas põhjendus iga inimese jaoks, kes mõistab kohut iseenda üle (ilma et tal oleks aga õigust mõista kohut teiste üle): sest niivõrd kui inimene ennast tunneb, ei anna mõistus talle muud igavikuvaadet kui see, mida tema südametunnistus tema senise elukäigu põhjal talle tema elu lõpul ilmutab. Aga sellest põhjendusest kui pelgast mõistusotsustusest ei piisa kaugeltki, et teha sellest dogma ja seega (objektiivselt) iseenesest kehtiv teoreetiline seadus. Sest milline inimene tunneks ennast või tunneks teisi läbi ja läbi, et otsustada, kas siis, kui lahutada oma oletatavasti hästi veedetud elukäigu põhjustest kõik see, mida nimetatakse õnne teeneks – nagu kaasasündinud healoomuline temperament, kõrgemate võimete (tungide taltsutamiseks vajaliku aru ja mõistuse) loomuldasa suurem jõud ning eelkõige olukorrad, mis juhuslikult õnnekombel säästsid teda paljudest kiusatustest, mis tabasid teisi – kui lahutada kõik need tema tegelikust karakterist (nagu paratamatult teha tuleb, kui tahta seda õigesti hinnata, sest neid kui õnne ande ei saa inimene kirjutada iseenda teeneks) –, kes siis suudaks otsustada, kas maailmakohtuniku kõikenägeva silma all on ühel inimesel oma sisemise moraalse väärtusega mingit eelist teise ees, ja kas selle pealiskaudse enesetunnetuse põhjal poleks vahest absurdne upsakus langetada üldse mingit otsustust iseenese või kellegi teise moraalse väärtuse (ja ärateenitud saatuse) üle? – Seega nii unitaari kui ka dualisti süsteem, kui võtta mõlemat dogmana, näivad täielikult käivat üle inimmõistuse spekulatiivse võimekuse, ja kõik see toob meid tagasi piirama neid mõistusideesid absoluutselt üksnes nende praktilise kasutamise tingimustega. Sest me ei näe praegu enda ees midagi muud, millest oma saatuse kohta tulevases maailmas midagi õppida saaks, kui ainult omaenda südametunnistuse otsustus, s.o see, mida meie praegune moraalne seisund, niivõrd kui me ennast tunneme, laseb meil selle kohta mõistuslikult otsustada: nimelt et need meie eluviisi printsiibid, mille valitsemist endas kuni elu lõpuni me oleme täheldanud (olgu need head või halvad), jätkuvad samamoodi pärast surma, ilma et meil oleks vähimatki alust eeldada tolles tulevikus nende muutumist. Mistõttu me peame ootama igavikuks tolle hea või kurja printsiibi valitsuse all oma teenetele või süüle vastavaid järeldusi, ja sellisest perspektiivist oleks järelikult tark tegutseda nii, just nagu teine elu ja see moraalne seisund, millega me käesoleva elu lõpetame, koos oma järeldustega jääksid sellesse sisenemisel muutmatuks. Praktilisest seisukohast peaks omaksvõetav süsteem olema niisiis dualistlik; sest kui jätta lahtiseks, kumb kahest süsteemist vääriks teoreetilist ja pelgalt spekulatiivset eelistust, siis paistab, et unitaarne süsteem uinutaks meid liialt ükskõiksesse kindlustundesse. Aga miks ootavad inimesed üleüldse maailma lõppu? Ja kui selle ootamist neile ka möönda, siis miks just kohutavat lõppu (suuremale osale inimsoost)? … Esimese põhjus näib olevat selles, et mõistus ütleb neile, et maailma kestusel on väärtust üksnes sedavõrd, kui mõistusolendid selles sobivad kokku oma olemasolu lõppeesmärgiga; kui aga see pole saavutatav, siis paistab loodu ise neile eesmärgitu, nagu näitemäng, millel puudub lahendus või tunnetatav mõistuspärane kava. Teise põhjuseks on arvamus inimsoo rikutud loomusest,[4] mis küünib lootusetuseni, nii et lõpu, pealegi veel kohutava lõpu tegemine (suuremale osale inimkonnast) oleks ainus kohane abinõu kõrgeima tarkuse ja õigluse käes. – Seetõttu on viimsepäeva ended (sest kuidas seal, kus suured ootused on kujutlust erutanud, saaksid puududa märgid ja imed?) kõik kohutavat laadi. Mõned näevad neid ülekäte läinud ebaõigluses, vaeste rõhumises rikaste ülbe priiskamise läbi ning truuduse ja usu üldises kadumises; või kõikjal maa peal süttivates veristes sõdades jne; ühesõnaga moraalses languses ja kõikide pahede kiires kasvus ühes nendega kaasnevate hädadega, millesarnaseid varasematel aegadel – nagu arvatakse – pole nähtud. Teised seevastu leiavad neid looduse ebatavalistes moonetes – maavärisemistes, tormides ja üleujutustes või komeetides ja õhumärkides. Tegelikult ei tunne inimesed oma eksistentsi koormat mitte ilma põhjuseta, kuigi nemad ise ongi selle põhjuseks. Seletus paistab mulle seisnevat selles: inimsoo edusammudes jõuab annete, osavuse ja maitse (ning nende järelmi, toretsemise) kultiveerimine loomupäraselt ette moraali arengust; ja selline olukord on kõige koormavam ja ohtlikum just nimelt kõlblusele, nagu ka füüsilisele heaolule, sest vajadused kasvavad tugevamaks kui vahendid nende rahuldamiseks. Aga inimkonna kõlbeline kalduvus – mis (nagu Horatiuse poena pede claudo[5]) jääb alati maha, takerdudes oma tormakas jooksus ja sageli komistades – jõuab (nagu targa maailmavalitseja all loodetavasti juhtub) ühel päeval järele; niisiis vastavalt ka kogemuslikele tõenditele kõlbluse edenemisest meie ajastul, võrreldes kõikide varasematega, tuleks hellitada lootust, et viimnepäev saabub pigem koos Eelija taevasõiduga kui Korahi jõugu põrgusõiduga, tuues kaasa kõikide asjade lõpu maa peal. Kuid paistab, et selline heroiline usk voorusesse ei avalda subjektiivselt inimeste meelemuutusele säärast üleüldist mõju, nagu on õudustest saadetud etteastel, mida arvatakse viimsetele asjadele eelnevat. Märkus. Siin on meil tegu (või me mängime) kõigest ideedega, mille mõistus on ise loonud ja mille esemed (kui neid üldse on) jäävad üleni meie vaateringi taha, ja kuigi need ideed jäävad spekulatiivsele tunnetusele haaramatuks, ei saa neid seetõttu veel pidada igas suhtes tühjaks, vaid praktilises suhtes on seadusandlik mõistus ise need meie kätte andnud, aga mitte selleks, et me mõlgutaksime nende üle, nagu need on iseeneses ja oma loomuse järgi, vaid et me mõtleksime neist moraalsete, kõikide asjade lõppeesmärgile suunatud põhimõtete nimel (mille läbi need muidu täiesti tühjad ideed omandavad objektiivse praktilise reaalsuse): niisiis on meie ees vaba väli, et seda omaenda mõistuse produkti, kõikide asjade lõpu üleüldist mõistet eritleda ja klassifitseerida suhte järgi, mis sellel on meie tunnetusvõimega. Tervik jagatakse vastavalt sellele kolmeks ja esitatakse järgmiste jaotuste all: (1) kõikide asjade loomulik[6] lõpp jumaliku tarkuse moraalsete eesmärkide korra järgi, mida me saame (praktilises suhtes) hästi mõista; (2) nende müstiline (üleloomulik) lõpp toimepõhjuste korras, millest me ei mõista mitte midagi, ja (3) kõikide asjade loomuvastane (nuripidine) lõpp, mis tuleneb meist endist seeläbi, et me mõistame lõppeesmärki valesti; esimest neist on juba käsitletud, nüüd kahest järgmisest. *** Apokalüpsises (10:5–6) „ingel tõstab käe taeva poole ning vannub selle nimel, kes elab igavesest ajast igavesti, kes on loonud taeva jne: Nüüdsest aega ei ole enam.“ Kui mitte eeldada, et see „seitsme kõue häälega“ ingel (Ilm 10:3) tahtis hüüda mõttetust, siis pidi ta silmas pidama, et edaspidi ei jää enam mingit muutlikkust; sest kui maailmas oleks veel muutlikkust, siis oleks olemas ka aeg, sest muutumine saab aset leida ainult ajas ega ole mõeldav seda eeldamata. Siin kujutatakse kõikide asjade kui meele-esemete lõppu – mille kohta me ei saa moodustada mingit mõistet, sest me mässiksime ennast möödapääsmatult vasturääkivustesse, kui püüaksime teha ühtainsatki sammu meelemaailmast intelligiiblisse maailma; nagu juhtub siin, kuna silmapilk, mis teeb esimesele maailmale lõpu, peaks ühtlasi olema alguseks teisele, ning seega tuuakse see esimesega samasse aegritta, mis räägib iseenesele vastu. Aga me ütleme samuti, et mõtleme kestusest kui millestki lõpmatust (kui igavikust) – mitte seepärast, et meil oleks selle suuruse kohta mingit määratletavat mõistet, mis oleks võimatu, kuna aeg kui mõõt ju selles täiesti puudub, vaid seetõttu, et see mõiste – kuna seal, kus pole aega, ei ole kohta ka mingil lõpul – on kõigest igavese kestuse negatiivne mõiste, mille abil me ei jõua oma tunnetuses sammugi kaugemale, vaid oleme öelnud ainult seda, et mõistus ei saa lõppeesmärki (praktiliselt) silmas pidades püsivate muutuste teel kunagi rahule jääda; ja kui mõistus seda paigalseisu ja maailmaolendite seisundi muutumatuse printsiibi abil üritakski, oleks tulemus oma teoreetilise kasulikkuse poolest samavõrd ebarahuldav ja langeks hoopis täielikku mõttetusse; sest siis ei jää talle mõtelda muud kui püsivate edusammudega lõppeesmärgi poole (ajas) lõpmatusse  edasikulgevat muutlikkust, mille puhul meelestus (mis erinevalt neist ei ole fenomen, vaid midagi ülemeelelist ja seega ajas muutumatut) jääb püsivalt samaks. Selle idee järgi ei ütle mõistuse praktilise kasutamise reegel niisiis enamat, kui et me peame võtma oma maksiime nõnda, just nagu kõikides lõpmatusse kulgevates muutustes heast paremale ei alluks meie moraalne seisund meelestuse poolest (see homo noumenon, „mille muutus leiab aset taevas“) mingisugustele ajamuudatustele. Aga et ükskord saabub ajapunkt, milles kogu muutlikkus (ja koos sellega aeg ise) lakkab – see on ettekujutus, mis paneb kujutluse mässama. Sest siis oleks kogu loodus jäik ja justkui kivistunud: viimne mõte, viimne tunne jääks mõtlevas subjektis seisma alati muutumatult samasugusena. Olendile, kes suudab oma olemasolu ja selle suurust (kestusena) teadvustada ainult ajas, peaks selline elu – kui seda saab üldse eluks nimetada – paistma võrdväärne hävinguga, sest selleks, et mõtelda end säärasesse seisundisse, tuleb üleüldse midagi mõtelda, kuid mõtlemine sisaldab reflekteerimist, mis ise saab toimuda ainult ajas. – Seetõttu kujutatakse teise maailma asukaid nõnda, et nad vastavalt oma erinevatele asupaikadele (taevas või põrgus) laulavad alati sama laulu, olgu halleluujat või siis igavesti samu kaebeviise (Ilm 19:1–6; 20:15) – sellega osutatakse igasuguse muutuse täielikule puudumisele nende seisundis. Ometi on see idee, mis meie taipamisvõimet küll nõnda palju ületab, lähisuguluses mõistusega selle praktilises suhtes. Isegi kui me eeldame inimese moraalset-füüsilist seisundit siin elus selle parimalgi kujul, nimelt püsiva edasisammumisena ja lähenemisena kõrgeimale (talle eesmärgiks seatud) hüvele – ei suuda ta ikkagi (isegi oma meelestuse muutumatust teadvustades) oma (kõlbelise nagu ka füüsilise) seisundi igavesti kestva muutlikkuse väljavaatega seostada rahulolu. Sest seisund, milles ta on nüüd, jääb alati halvaks võrreldes paremaga, millesse ta on üha valmis astuma; ja ettekujutus lõpmatust edasiminekust lõppeesmärgi poole on sellegipoolest ühtlasi väljavaade hädade lõpmatule reale, mis, kuigi neid võib üles kaaluda suurem hüve, ei anna kohta rahulolule, sest sellest ta saab mõtelda ainult seeläbi, et lõppeesmärk saab ükskord lõpuks ka saavutatud. Selle üle mõlgutlev inimene aga satub müstikasse (sest mõistusel, mis ei rahuldu kergesti oma immanentse, s.o praktilise kasutusega, vaid seikleb meelsasti transtsendentsusse, on ka omad saladused), milles ta mõistus ei mõista ei iseennast ega seda, mida ta tahab, vaid pigem vaimustub kui et jääb meelelise maailma piiridesse, nagu selle intellektuaalsele asukale sündsam oleks. Sellest siis kõrgeima hüve süsteemi koletus Laokiunil – et see peab seisnema eimiskis; st teadlikkuses tundest, et ollakse neeldunud jumaluse põhjatusse, sellega kokku sulandudes ja nõnda oma personaalsust minetades; et sellest seisundist eelaistingut saada, püüavad hiina filosoofid pimedates tubades kinnisilmi omaenda eimiskisust mõtelda ja aistida. Siit panteism (tiibetlastel ja teistel idarahvastel) ja selle metafüüsilise sublimeerimise järeldusena sündinud spinozism, mis mõlemad on lähisuguluses inimhinge jumalusest emaneerumise (ja lõpuks sellesse tagasineeldumise) ürgvanade süsteemidega. Kõik lihtsalt seepärast, et inimesed võiksid lõpuks nautida igavest rahu, mis seisneb kõikide asjade – nende arvates – õnnelikus lõpus; aga päriselt on see mõiste, milles aru ühtlasi saab otsa ja kogu mõtlemisele enesele tuleb lõpp. *** Isegi heade eesmärkide korral on kõikide inimkätest läbi käivate asjade lõpp rumalus, st vahendite kasutamine sellistel eesmärkidel, mis on nendega otseses vastuolus. Tarkus, s.o praktiline mõistus oma abinõude täies sobivuses kõikide asjade lõppeesmärgiga ehk kõrgeima hüvega, asub ainult Jumalas; ja ainus, mida saab nimetada inimtarkuseks, on tegutsemine ilma selle ideega silmanähtavasse vastuollu minemata. Aga selline kindlustatus rumaluse vastu, mille saavutamisele võib inimene loota ainult katsetamise ja oma plaanide sagedase muutmisega, on pigem „aare, mida parimgi inimene saab ainult taga ajada, kui tahab seda eales kätte saada“; aga ta ei tohi kunagi lubada enesearmastusel ennast veenda, ammugi mitte niimoodi talitada, justkui ta olekski selle kätte saanud. – Siit ka ajast aega muutuvad ja sageli mõttetud projektid leidmaks sobivaid vahendeid, et teha religioon terve rahva seas puhtaks ja ühtlasi vägevaks, mille peale tahaks hüüda: vaesed surelikud, teie seas pole midagi püsivat peale püsimatuse! Kui aga vahepeal need katsed edenevad ükskord lõpuks nii kaugele, et ühiskond on võimeline ja valmis kuulda võtma mitte üksnes vagasid käibeõpetusi, vaid ka nende abil illustreeritavat praktilist mõistust (mis on religioonile ka lihtsalt hädavajalik); kui (inimlikul viisil) targad rahva seast, mitte omavahelise kokkuleppe korras (kleerusena), vaid kaaskodanikena, teevad projekte ja on neis suures osas üksmeelel – mis tõendab kaheldamatult, et nad taotlevad tõtt; ja kui rahvas tervikuna huvitub neist (isegi kui mitte pisimaist detailidest) samuti oma moraalikalduvuse hädavajaliku kultiveerimise üleüldiselt tuntava ja mitte autoriteedil põhineva vajaduse tõttu –, siis ei paista miski soovitavam kui lasta neil tarkadel järgida oma kurssi, sest mis puudutab ideed, mida nad järgivad, siis on nad juba heal teel; aga mis puudutab parimaks lõppeesmärgiks valitavate vahendite edu, siis – kuna see jääb alati ebakindlaks, nii nagu looduse kulgemise järgi välja kukub – jäetagu see ettehooldele. Sest kui tahes vähe usklik ka oldaks, tuleb – seal, kus on lihtsalt võimatu tõsikindlalt ette näha kogu inimtarkuse järgi tarvitusele võetud vahendite edu (mis, kui need on oma nime ära teeninud, peaksid olema suunatud üksnes moraalsusele) – uskuda praktilisel moel jumaliku tarkuse ja looduse kulgemise kokkulangemist, kui just ei taheta oma lõppeesmärgist hoopiski loobuda. – Muidugi väidetakse vastu: Juba sageli on öeldud, et praegune plaan on parim; selle juurde tuleb nüüdsest alatiseks jääda, selline on olukord igavesti. „Kes (sellise mõiste järgi) on hea, see on alati hea, ja kes on (vastupidiselt) kuri, on alati kuri“ (Ilm 22:11): just nagu igavik ja koos sellega kõikide asjade lõpp oleks juba praegu saabunud; – ja ometi on sealtpeale alati käidud välja uusi plaane, mille seast uusim on sageli kõigest vana taastamine; ja sealtpeale pole ka kunagi olnud puudust veel viimsematest projektidest. Ma olen nii väga teadlik oma võimetusest teha siin uus ja õnnelik katse, et mina, kellel tõesti suurt leiutamisvõimet pole, soovitaksin pigem jätta asjad nii, nagu need viimati seisid, ja nii, nagu need on peaaegu inimpõlve vältel osutunud oma tagajärgede poolest talutavalt heaks. Aga kuna see ei tarvitse olla suurema või ettevõtlikuma vaimuga inimeste arvamus, siis lubatagu mul tagasihoidlikult täheldada mitte niivõrd seda, mida nad peaksid tegema, vaid seda, mille vältimise eest nad peaksid hoolt kandma, kui nad ei taha tegutseda omaenda kavatsuste vastu (kui need oleksid ka kõige paremad). Kristluses on – lisaks suurimale austusele, mida tema seaduste pühadus vastupandamatult sisendab – ka midagi armastusväärset. (Ma ei pea siin silmas isiku armastusväärsust, kes selle meile suure ohvriga kätte võitis, vaid ürituse enese armastusväärsust: nimelt seda kõlbelist seisukorda, millele Ta aluse pani, sest isiku armastusväärsus järeldub üksnes ürituse omast). Austus on kahtlemata esmane, sest ilma selleta ei saaks olla ka tõelist armastust, isegi kui on võimalik ka ilma armastuseta tunda kellegi vastu suurt austust. Aga kui asi ei puuduta kõigest kohusekujutust, vaid ka kohusetäitmist, siis kui küsida subjektiivse tegevusaluse järele, millest, kui seda eeldada tohib, on esmajoones oodatav see, mida inimene teeb – ja mitte pelgalt objektiivse aluse järele, st mida ta tegema peab –, siis on armastus kui teise tahte vaba omaksvõtt oma maksiimide hulka inimloomuse ebatäiuslikkuse möödapääsmatu täiendus (hädavajalik sellele, mida mõistus seadusega ette kirjutab); sest seda, mida ei tehta meeleldi, tehakse niivõrd kitsilt – sealjuures küllap ka kohuse käsust nutikalt mööda hiilides –, et objektiivse aluse kui ajendiga ei saa ilma subjektiivse aluse panuseta suurt arvestada. Aga kui kristlusele selleks, et teda õige heaks teha, lisataks mingisugune (olgu või jumalik) autoriteet, isegi kui kavatsus on hästi mõeldud ja eesmärk ka tegelikult nõnda hea, siis hävib ka selle armastusväärsus: sest on ju vasturääkivus käskida kellelgi midagi mitte üksnes teha, vaid teha seda ka meeleldi. Kristluse kavatsuseks on edendada armastust kohusetäitmistegevuse vastu üleüldiselt, ja see toob ka armastuse kaasa, sest kristluse rajaja ei kõnele oma tahtele kuuletumist nõudva komandörina, vaid inimsõbrana, kes paneb oma kaasinimeste südamele nende enda hästi mõistetud tahet, mille järgi nad ise vabatahtlikult tegutseksid, kui nad ennast nagu kord ja kohus järele katsuksid. Niisiis on just liberaalne mõtteviis – ühtviisi kauge orjameelsusest ja ohjeldamatusest – see, millelt kristlus ootab õpetlikku efekti, millega ta võib enda poole võita inimeste südameid, kui ettekujutus nende kohuse seadusest on nende aru juba valgustanud. Vabaduse tunne lõppeesmärgi valikul on see, mis teeb seadusandluse armastamisväärseks. – Seega kuigi lõppeesmärgi õpetaja annab teada ka karistustest, ei tule seda mõista nõnda – või vähemalt ei oleks niisugune seletus kooskõlas kristluse tõelise loomusega –, justkui need peaksid saama ajendiks käskudest järelduva sooritamisele; sest sellega minetaks kristlus ju oma armastusväärsuse. Pigem tuleks seda tõlgendada üksnes seadusandja heatahtlikkusest tuleneva lahke hoiatusena, et välditaks kahju, mille peab seadusest üleastumine möödapääsmatult kaasa tooma (sest: „lex est res surda et inexorabilis“[7] – Livius); kuna see, mis siin ähvardab, ei ole kristlus kui vabatahtlikult omaksvõetud elumaksiim, vaid kui seadus; ja seaduse kui asjade loomuses asuva muutumatu korra järelmite üle nii või teisiti otsustamist ei ole jäetud isegi looja meelevalda. Kui kristlus lubab tasusid (nt „Olge rõõmsad ja hõisake, sest teie palk on suur taevas!“), siis liberaalse mõtteviisi järgi ei tule seda tõlgendada, nagu see oleks pakkumine, millega inimene justkui palgatakse heale eluviisile; sest ka siis ei oleks kristlus armastusväärne iseenesest. Ainult omakasupüüdmatutest motiividest võrsuvatele tegudele kannustamine võib äratada inimeses austust kannustaja vastu; aga ilma austuseta ei oleks tõelist armastust. Seega ei tuleks anda sellele tõotusele niisugust tähendust, justkui tasusid tuleks võtta tegude ajendina. Armastus, mille läbi liberaalne mõtteviis on seotud heategijaga, ei juhindu hüvest, mis puudustkannatajale langeb, vaid kõigest heategemisele kalduja tahte headusest, isegi kui tal heategemiseks piisavalt vahendeid pole või kui teda takistavad muud motiivid, mis peavad silmas üleüldist maailmahüvet. See on moraalne armastusväärsus, mida kristlus kaasas kannab ja mis läbi paljude välissurvete, hoolimata arvamuste sagedasest vaheldumisest, on kristlust alles hoidnud selle vastumeelsuse ees, millega ta muidu kokku puutuks, ja mis (väärib märkimist) särab üha heledamas valguses sellel suurima valgustuse ajastul, mis inimeste seas iganes olnud. Kui kristlusega peaks ükskord minema nii, et ta lakkab olemast armastusväärne (mis võib väga hästi juhtuda, kui leebe vaimu asemel relvastataks ta käskiva autoriteediga), siis saab vastumeelsus ja vaenulikkus tema suhtes inimeste seas valitsevaks mõtteviisiks, sest moraaliasjades neutraalsusele ju kohta ei ole (vastandlike printsiipide koalitsioonist rääkimata), ning Antikristus, keda peetakse niikuinii viimsepäeva ettekuulutajaks, alustab oma, olgugi lühikest, režiimi (mis arvatavasti põhineb hirmul ja omakasul), ja siis saabub – kuna kristlus oli küll määratud üleüldiseks maailmareligiooniks olema, aga saatus seda ei soosinud – kõikide asjade (nuripidine) lõpp moraalses mõttes. [1] Mõteldav kestus. Tlk. [2] Nad ei suuda oma südant vaatamisega täita. Tlk. [3] Üks säärane süsteem muinaspärsia (Zoroastri) religioonis põhines eeldusel kahest omavahel igavest võitlust pidavast ürgolendist, kelleks on headuse printsiip Ormuzd ja kurja printsiip Ahriman. – Kummaline on see, et keel, millega kahel üksteisest nii kaugel ja praeguse saksa keele asupaigast veelgi kaugemal maal nimetatakse mõlemat ürgolendit, on saksa. Mäletan, et olen Sonnerat’lt lugenud, et Avas (birmalaste maal) kannab hea printsiip nime Godeman (milline sõna paistab esinevat ka nimes Darius Codomannus); ja sõna Ahriman kõlab sarnaselt nagu arge Mann; nüüdispärsia keel sisaldab samuti hulka algupäralt saksa sõnu; seega võiks muinasuurijate ülesandeks olla keelesuguluse juhtnööri mööda tagasi minna paljude rahvaste nüüdsete religioonimõistete algupärani (Vt P. Sonnerat, Reise nach Ost-indien und China. 4. rmt, 2. ptk, 2 B). [4] Kõikidel aegadel on end targaks pidajad (või filosoofid), pööramata väärilist tähelepanu inimloomuse headusekalduvusele, pingutanud, et luua vaenulikke, osalt vastikuidki võrdkujusid meie maise maailma, inimeste  peatuspaiga põlastusväärsena kujutamiseks: (1) võõrastemaja (karavanserai), kus, nagu arvab derviš, igaüks, kes oma elurännakul sinna sisse astunud, peab olema valmis, et uued saabujad ta välja ajavad; (2) karistusmaja – nagu arvavad brahmanistlikud, Tiibeti ja teised Oriendi targad (ja isegi Platon) – nuhtlemise ja puhastumise paik taevast välja aetud langenud vaimudele, kellest nüüd on saanud inim- või loomahinged; (3) hullumaja, kus igaüks mitte üksnes ei tühista oma kavatsusi, vaid laseb teisele osaks saada igal mõeldaval südamevalul ning ühtlasi hoiab selleks vajalikku osavust ja väge kõige kõrgema au sees; ja viimaks (4) kloaak, kuhu on välja heidetud kõigi teiste maailmade jätted. Viimane on teatavas mõttes originaalne arusaam ja selle eest oleme tänu võlgu ühele pärsia teravmeelitsejale, kes paigutas paradiisi, esimese inimpaari elupaiga taevasse, kus oli küllalt aiapuid, rikkalikult täis suurepäraseid vilju, mille nautimise järel nende jäägid märkamatult haihtusid, välja arvatud aia keskel üks puu, mille hõrgud viljad samamoodi ei kadunud. Aga meie esivanemad ihaldasid just seda, hoolimata selle maitsmise keelust, ja et nad ei reostaks taevast, polnud muud abinõu, kui et üks ingel näitas neile kauguses kätte Maa sõnadega: „Seal on kogu universumi väljakäik“, juhtides nad siis sinna oma häda kergendama, ning lendas neid maha jättes ise taevasse tagasi. Nõnda tekkinudki Maa peale inimsugu. [5] Lombakas karistus. Tlk. [6] Loomulik (formaliter) tähendab seda, mis järgneb paratamatult kindla korra seaduste järgi, milleks võib olla ka moraalne (ja seega mitte alati kõigest füüsiline) kord. Sellele vastandub mitteloomulik, mis võib olla kas üleloomulik või loomuvastane. Seda, mis on paratamatu loomulikel põhjustel, kujutatakse materiaalselt loomulikuna (füüsiliselt paratamatuna). [7] Seadus on kurt ja järeleandmatu. Tlk. Saksa keelest tõlkinud Märt Väljataga Immanuel Kant. Das Ende aller Dinge. 1794. https://korpora.zim.uni-duisburg-essen.de/kant/aa08/327.html. Immanuel Kanti surimask Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis. Märt Väljataga KAS MEIL ON AEGA VEEL? On vähe sama tihedaid, teemadelt avaraid ja stiililt mitmekesiseid filosoofiaesseesid kui „Kõikide asjade lõpp“: vaevalt nelja tuhande sõnaline tekst seostab poliitilised päevateemad igaviku, surematuse ja kõlbluse küsimustega, olles stiililt, nagu Kant ise kirjas ajakirjatoimetajale märkis, „osalt kaeblik, osalt lustlik lugeda“, ning alati pole selge, kus kõneldakse inimkonnast iroonilise kõrvaltvaatajana ja kus siira kaasaelajana. Seitsmekümneaastane Kant saatis kirjutise 1794. aasta mais Berlinische Monatschriftile, mis oli Preisi tsensuuri eest Jenasse kolinud. Tekst ilmus juuninumbris. Aasta varem oli Kant avaldanud oma religioonifilosoofilise peateose „Religioon palja mõistuse piirides“. 1786. aastal troonile tõusnud roosiristlasest kuningas Friedrich Wilhelm II oli asunud oma onu Friedrich Suure valgustusratsionalistlikku liberaalsust tagasi pöörama. Haridus- ja usuasjade ministeerium hoidis silma peal, et trükist, kantslist ja õppetoolist kostvad seisukohad ilmutuse, imede ja pühakirja kohta ei hälbiks luterlikust ortodokssusest. Õpetajaid vallandati või sunniti väljaöeldud seisukohtadest taganema. Mõnda aega oli olnud päevakorral ka Kanti korralekutsumine, nagu ta ise oma õukonnalähedaste sõprade käest teada sai. Mõni kuu pärast „Kõikide asjade lõpu“ ilmumist, 1794. aasta oktoobris saabuski kuninga kiri, mis noomis Kanti tema filosoofia kuritarvitamise ning pühakirja ja kristluse põhiõpetuste moonutamise eest. Vastuses lubas Kant usuteemadel sõnavõtmisest edaspidi hoiduda. Alles pärast Friedrich Wilhelm II surma 1797 hakkas Kant jälle oma sellealaseid mõtteid avaldama. Seega on eriti essee lõpuosal, kus juttu kõikide asjade loomuvastasest, perverssest lõpust, tugev päevakajaline taust. Nende all, kes tahavad kristlust varustada käsuvõimuga ja seda (olgu või heade kavatsustega) hulkadele jõuga armsaks teha, muutes nõnda ristiusu hoopis nuripidiselt vastikuks ning valmistades teed Antikristusele, peab Kant mh silmas Preisi valitsust ja tsensuuri. Kanti kaasaeg polnud ka maailmalõpunägemuste poolest vaene – oli ju essee kirjutamisaeg ühtlasi revolutsioonilise terrori haripunkt Prantsusmaal, ning kõikide asjade õnnelikku või õnnetut lõppu aimasid oma nägemustes ette nii revolutsioonilised kui kontrrevolutsioonilised, ilmalik-ratsionalistlikud kui ka usulis-müstilised fanaatikud ja entusiastid. Kant püüab teha mõistetavaks seda, mis on kristluses üle mõistuse käivat, ja võtab oma ratsionaalse uurimise alla ühe kristluse põhimotiivi, Ilmutusraamatus kirjeldatud viimse kohtupäeva ja maailmalõpu ehk „kõikide asjade lõpu“ (fraas Peetruse 1. kirjast, 4:7). Kuigi, nagu Marina Warner käesolevas Vikerkaareski näitab, pääses Johannese ilmutus kaanonisse üle noatera, on see üks kõige saatuslikuma tähendusega piibliosi. Vähemalt 18. sajandi keskpaigani, enne kui maksvusele pääsesid arusaamad lõppematust maapealsest progressist, kujutleti (ajaloolist) aega viimsel kohtupäeval sulguvana. (Kant tsiteerib ingli sõnu, Ilm 10:5–6, küll mõnevõrra moonutavas tõlkes, kuid essee põhisihi seisukohalt pole sellel suuremat tähtsust. Nüüdisajal tõlgendatakse neid pigem tähenduses „aega enam ei kulu“, „enam ei viivitata“ või „viivitust ei ole enam“, mitte kui „aega ei ole enam“ või „ei pea teps aega olema“ – ühesõnaga, ingel ei tee suurejoonelist metafüüsilist avaldust aja kui niisuguse peatumise kohta, vaid annab hoopis teada katastroofisündmuste viivitamatust kättejõudmisest.) Kant uskus Jumala olemasolu ja hinge surematust, aga pidas neid mõistuse ideedeks, mis jäävad teispoole tunnetuse piire. Me ei saa kunagi teada, kas nendele ideedele ka midagi vastab, aga need toimivad n-ö regulatiivselt – mõteldavate majakatena tunnetamatuse ookeanis, meie kõlbluse orientiiride ja võimalikkuse tingimustena. Motiivid viimsest kohtupäevast ja hauatagusest elust, taevast ja põrgust on nende mõistusideede meelelised illustratsioonid. Nende teoreetiline põhjendamine põrkub mõistuse piiridele, aga need kannavad praktilist, s.o moraalset sihti. Aga millist? Essee keskele paigutatud „Märkuses“ eristatakse kõikide asjade lõpu kolme moraalset tõlgendust: loomulik, üleloomulik ja loomuvastane ehk progressivistlik, müstiline ja reaktsioonilis-perversne. Traditsioonilises kristlikus ajaloovaates esinesid need kolm läbipõimunult koos: ajaloo eesmärgid lähevad täide, toimub üleminek ajast igavikku ning sellele eelneb lõppkatastroof koos Antikristuse üürikese valitsusajaga. Kant harutab need lahti ja vaeb igaüht eraldi. Kõikide asjade loomulik lõpp, millest juttu essee algupooles, näib seisnevat eesmärkide riigi saabumises maa peale või inimkonna küündimises taevariigini („Eelija-sõidus“ – nii nagu prohvet Eelija läks tulivankril otse taevasse). Kant loodab, et inimsugu jääb pidevalt edenema oma loomuliku lõppeesmärgi poole, milleks on ajaloos maapealse jumalariigi rajamine, kus valitseks igavene rahu ja iga inimest koheldaks eesmärgina iseeneses, mitte vahendina kellegi teise eesmärkide teenistuses. See aga ei tähendaks aja lõppu, vaid vastupidi: nõuaks lõpmatut aega – küllap niihästi inimsoole maa peal, et jõuda moraali arengus tehnika progressiga sammu pidada, kui ka hingele teispoolsuses, et maa peal tehtud patud piseneksid lõpmatuse seisukohalt kaduvväikesteks. Vähemalt niisugune paistab olevat Kanti vaateviis hinge surematusele veel tema „Praktilise mõistuse kriitikas“ (1788). Nüüdisfilosoof A. W. Moore kommenteerib: „[Kant] arvas, et me saame heastada omaenda pattu või vähemalt, et me peaksime uskuma, et saame. Aga see nõuab aega, piisavalt aega, et elada nii pikka elu, millest meie minevikus tehtud halb võiks saada tühiseks osaks ja leida nõnda sisuliselt kustutamist. Teisisõnu, see nõuab lõpmatut aega. Me peame uskuma, et oleme surematud. … Me peame tegutsema, just nagu meid ootaks lõpmatu hauatagune elu.“[1] Mis puutub lõpmatu kestuse maapealsesse vastesse, siis – isegi kui sellega kaasneks kommete pidev paranemine ning lähenemine eesmärkide riigile kui lõppeesmärgile – aimab Kant, et see ei paku inimmõistusele rahuldust: „seisund, milles [inimene] on nüüd, jääb alati halvaks võrreldes paremaga, millesse ta on üha valmis astuma; ja ettekujutus lõpmatust edasiminekust lõppeesmärgi poole on sellegipoolest ühtlasi väljavaade hädade lõpmatule reale.“ Võimalus, et moraal ei jõuagi järele „annete, osavuse ja maitse edusammudele“, jääb Kantil õigupoolest lahtiseks. Nii et tuumapommi või muude tehnikasaavutuste põhjustatav inimkonna lõpp kvalifitseeruks tal võib-olla samuti asjade loomuvastase lõpu alla koos essee lõpus kirjeldatud kristluse kuritarvitustega. (Kriitilise perioodi eelses essees „Küsimus, kas Maa vananeb, füüsikaliselt kaalutuna“, 1754, oli Kant vaaginud Maa loomuliku allakäigu võimalusi, näiteks planeedi pöörlemise peatumist hõõrdumise mõjul ning Maa „kuustumist“, st jäämist tiirlema ühe küljega Päikese poole.) Et aga lõpmatu progress, kuna sellega kaasnevad paratamatult ka lõpmatud hädad, ei suuda inimvaimu rahuldada, siis võib inimmõistus leida ihaldatava igavese rahu hoopis „üleloomulikus“ lõpus hävimise, vaibumise, olematuks saamise või vähemalt personaalsuse müstilise minetamise näol, mida Kant nimetab küll koletislikuks. (Näitena mainitud Laokiuni all peetakse silmas Laozid). Kuid erinevalt „Puhta mõistuse kriitikast“ näib, et käesolevas essees pooldab Kant praktilisest vaatekohast kujutlust hinge surematusest kui ajatust seisundist. Sel juhul kaoks küll pattude hauataguse heastamise lootus ning me peaksime valmistuma igavikku astumiseks ja sealseks oleluseks just sellises moraalses seisundis, milleni me elu lõpul jõudnud oleme. Meie südametunnistuse pattude ja heategude mõõdik peatatakse ning vastavalt hea ja halva kontoseisule tuleb edasi kas igavene halleluuja või nutulaul. Praktilises mõttes oleks selline vaade eelistatav küllap seetõttu, et tuletaks meile kogu aeg meelde meie elu kõlbelist pakilisust ja meeleparanduse edasilükkamise hukatuslikkust. Surma järel „aega enam ei ole“, milles minevikus tehtud halb tühistuda võiks. Vähemalt ajaloolise aja osas tundub Kanti poolehoid kuuluvat siiski lõpmatu progressi ideele, mille ebarahuldavust ta küll möönab,[2] kuid hinge surematuse või hauataguse eksistentsi küsimuses on „Kõikide aegade lõpus“ nähtud moraalse eelistuse nihkumist varasema arusaama ajalikult lõpmatuselt ajatule igavikule, kõikide asjade müstilisele vaibumisele (sest „mõistusel on ka omad saladused“).[3] Mis aga puutub kõikide asjade loomuvastasesse lõppu, siis pole Kanti päevakajaline satiir oma teravust sugugi kaotanud. Isegi Maarjamaa võrguväljadel ringi vaadates võime näha, kuidas Meie Kirik, Objektiiv jm entusiastid püüavad röövida ristiusult viimsetki liberaalset armastusväärsust ning asuvad oma „objektiivses hereesias“ Antikristuse hirmul ja omakasul põhineva, olgugi põgusa režiimi teenistusse. Essee viimane lõik esitab nägemuse kõikide asjade perverssest lõpust: kristlus on armastusväärne niikaua, kui jääb liberaalseks, aga kui tema armastusväärsus kaob, taganetakse usust ja teda hakatakse vihkama, ning siis jõuab kätte Antikristuse tund. [1] A. W. Moore, Lõpmatus. Tlk M. Väljataga. Tallinn, 2015, lk 166. [2] Ühes 20. sajandi kõige popimas eshatoloogilises tekstis heidab Walter Benjamin säärast (kantiaanlikku?) progressiideed ette just sotsiaaldemokraatidele: „Sotsiaaldemokraatliku teooria, ja veel enam praktika, määras progressimõiste, mis ei pidanud kinni reaalsusest, vaid esines dogmana. … Inimsoo ajaloolise progressi kujutelma ei saa lahutada kujutelmast, et edenemine kulgeb läbi homogeense ja tühja aja. Selle edenemiskujutelma kriitika peab looma aluse igasuguse progressikujutelma kriitikale.“  W. Benjamin, Ajaloofilosoofilised teesid. Tlk H. Krull. Vikerkaar, 2002, nr 11/12, lk 24. (Tähtis roll on Benjamini tekstis ka aega seiskaval katastroofiinglil.) [3] A. N. Perovich Jr., „For reason … also has its mysteries“: Immortality, Religion, and „The End of All Things“. Rmt-s: Kant’s Philosophy of Religion Reconsidered. Toim. P. J. Rossi, M. J. Wreen. Bloomington, 1991, lk 165–180.

Mait Vaik. Hamilgtonide saaga. Tallinn: Puiestee, 2023. 285 lk. 19.50 €. Mu esimene kokkupuude Mait Vaigu loominguga oli 1990. aasta kevadel Viljandi lauluväljakul, kus hiljuti loodud Metro Luminal esitas tema sõnadele kirjutatud lugu „Ja päike tõuseb“. Seal tekkis sõnadest, Vainola unikaalsest tämbrist ja Hertsogi kidrast yks väga sulnis meeleheide. Tumekirgas maailm, mida noor hing võis aastaid asustada. Ka Vennaskonna linnamystiline „Öine valgus“ ja Sõpruse Puiestee milleski ylokiplelik „Ma olen õnnelik“ (kujutlen selle sõnu grafitina linnast linna levimas) tungisid nii sygavale, nagu seda vähesed kaasaegsed laulud on suutnud. Vaigul on jumalik anne suuri tõdemusi ja tundelaenguid selgesse ja yldarusaadavasse pilti talletada. Selles on nii kurbust kui lohtu. Tema sõnumik oma kindlalt tiksuva salmi ja refrääniga pole mitte niisama poplaul, vaid hoiakuline, mingi ilmavaate kontsentraat. Seal on näputäis dekadentsi, eksistentsialismi, kontrakultuuri ja terake kristlustki. Pikemaisse tekstidesse sugeneb juba mõndagi kõrvalist ning kujund hägustub. Ka käesolevas raamatus on suur hulk paarilauselisi yksusi, ytlemisi, kõnekäände, aforisme ja sententse, mille mõtteselgus ja sõnastus vääriksid vanasõnaks olekut, hea poplaulu salmi või refrääni. Nauditav mõtteteravus ja tihe intensiivsus kestab enamasti lyhikest aega. Selle mõõduks on lõik või peatykk. Mis yle läheb, kipub lengerdama. Vaigu raamatu tavatult pikk valmimisaeg (1992–2023, idee koguni 1988) on peale kirjutaja enda arengu ka kultuuristseenide põhjalikest muutustest mõjutatud. Kui algusaja stiiliga kõlavad kokku tollased Tarmo Teder („Tumedad jutud“) ja Peeter Sauter („Indigo“), siis praeguseks taustaks on juba noorte vihaste naiste proosa (Lilli Luuk, Margit Lõhmus). Ja kuigi pikk kosmeetiline lihv on sisu puhul tuntav, satuvad lõppkäsikirjas paratamatult kokku eri kihid ja tasemed. Raamatut alustab pisut apologeetiline eessõna, kus tänatakse sõpru „Müürivahe tänava seltskonda … ja Vennaskonda“ (lk 8). Eks see kamp ole Trubetsky ja Vainola kaudu juba nii mõndagi kehtima pannud ja ajapilte joonistanud. Vaigu lugejale tuleb muusika fännamine ja popmytoloogia ainult kasuks. Ehk taipab tolle kogukonna sisering mõnesid raamatu interjööre ja seiku minust palju ruumilisemalt. Aastad on näidanud, et Lõunapiiril ongi põhjaranniku raamatuil teine mekk. Mõnedel romaani lõikudel ei puudu paralleelsus Trubetsky ja Pathique’i punkromaaniga „Inglid ja kangelased“ (ilmus alguses Nooruse järjejutuna, raamatuna 1992). Mait Vaik rõhutab eessõnas korduvalt, et ta soovis lõpetamisel „hoida raamatus nooruslikku hoogu“ (lk 7) ning et see on irooniline ja musta huumorit sisaldav teos. Olgu. Tegu on niisiis keskeas lõpetatud juveniilse kurioosumiga. Tema hiljem kirjutatud proosa stiil on pisut asjalikum, kontsentreeritum ja loolisem. Kui noor poeet pikka proosateost kirjutama hakkab, on ta sagedaseks kaaslaseks struktuuriprobleemid. Jälgisin aastaid hingelt luuletaja ning ametilt novellisti Mehis Heinsaare vaevlemist tulevase romaani „Kadunud hõim“ kallal. Ka „Hamilgtonide saaga“ narratiiv tuiab päris tugevalt. Autor tunnistab ise, et „kirjeldustele ma nooruses aega ei kulutanud“ (lk 7), ning ka lõpp ei selgita palju. Mõni episood võib ka kogemata vales kohas olla. Näiteks kymnes peatykk (lk 84–87) räägib minu meelest hoopis varasematest syndmustest. Ja kuigi võib väita, et jutu käiku kujundab peategelase alkoholism, on lugeja poolt vaadates tulemuseks ikkagi see, et hoolimata biit-baroksest sõnakasutusest ja paljudest mõnusatest episoodidest jäädakse peale 88. lehekylge mingisse hädasoosse sumpama ja lugu ei taha laabuda. Sinna satub eriti romaani teises pooles palju abstraktseid nähvamisi, rutiinset sõimu ja sagedasi kõrvalepõikeid oma naba sygavusse. Autor loodab, et „mõningane metafüüsiline pilt kandub edasi ka ilma sõnadeta“ (lk 7), aga mul on vist liiga kõva pea. Kusagil lõpuosas tekkis tunne, nagu sõidaksin lõputult tiirlevas Kopli trammis ja kuulaksin kõrvalistmel vedeleva ulaharitlase monoloogi, mille sagedasemaks minevad lonksud aina rohkem lainetama panevad. Oleksin võinud Kadriorus maha minna ja seal millegi meeldivamaga aega veeta, kuid sõitsin siiski kaasa, sest olen teel tööylesandeid täitma. Seda muljet plussiks keerates võib öelda, et Mait Vaik on kirjutanud täiusliku ummikromaani. Ummikus seisab peategelase Artur Steinbergi elu, kuhu ka uus amet ja majutus, kõrge palk ja mugav äraolemine õnne ei too. Teda ymbritseva Hamilgtonide ryytlidynastia valduses oleva lossi inimsuhted on täis umbkõnet, koogutamist, salatsemist, hirme ja võimunäitamist. See teadmata suurusega hoone tundub olevat kehastunud psyhhoos. Uue ja vana tyli on siin kyllalt skemaatiliselt visandatud ning selle koha keskaegsed jooned pole keskaegsemad kui mõne kylateatri etenduses. Mulle endale tundub, et pärast Cervantest ja Monty Pythonit ei ole ryytliteema juures enam midagi õõnestada, aga Vaik on uusaja poolt lähenedes siiski katset teinud, kasutades teema humoorikat potentsiaali ysna kitsilt. On ainult mõned irved ja killud alluvate jutus. Asukate ryytellikkusest on jäänud tyhi mälestus. Maailmale suletud lossis võib seda vana aja hingust ajuti aimata. Ehk on seda seintes ja raamatukogus rohkemgi kui inimestes ja sealtkaudu võib ta mõjuda. Näiteks tundub, et kurtuaasse armastuse ideaalid imbuvad salamisi muidu igati ilmalikku Steinbergi: „siin lossis muutus ka kirg kuidagi unenäoliseks, talletus mingil senitundmatul viisil“ (lk 67). Ruum, kus inimene kadunuks jääb, ja iseraiuv mõõk (lk 72–73) on veel mõned vihjed saladuslikule ja ehk kunagi valitsenud ylemeelelisele tasandile. Ryytlidynastia osaks kaasajal on pigem ylbelt väärikal alusel kykitav, end ebakindlalt tundev seisak ja oma piiridest väljapoole suunatud natuke anekdootlikuna antud agressioon: „verega kokku ei hoita, vihale piire ei sea, kaastunne on surnutele“ (lk 81). Vanast kinni hoidmise varjus vohavad paratamatud salaseosed uue ajaga. Elektrita lossi keldris peitub moodne sidekeskus, mida aga ryytlite aukoodeks alamklassi eest kiivalt varjata käsib, ryytlite käsutuses on mingid eesrindlikud paranormaalsed sõjapidamise vahendid. Ulmeline tasand piirdub vihjetega ja paarilauseliste tajukummastuse kirjeldustega. Raamatus on kaks mystilist episoodi – pildi sisse minek (lk 68–69) ja sellise veini joomine, millesse on nõrgunud vaenlase verd (lk 275–276). Väga kahju, et teine neist jääb laiendamata, kujund ise on erandlikult võimas. „Hamilgtonid“ meenutab muidugi pikki perelugusid nagu „Buddenbrookid“, „Sopranod“, „Salmonid“ ja paljud teised. Õieti on romaani pealkirjas mainitud ryytlisuguvõsast ysna vähe juttu ning selle sisesuhted tunduvad olevat lootusetult katkelised. Tegeliku peategelase ja autori noorpõlve alter ego Steinbergi monoloogide ja elulõnga jaoks on Hamilgtonid vaid aeg-ajalt sekkuv, hirmutav, peibutav ja suunav taust. Vana patriarh on jutu kaudu enim välja joonistatud, kuid see on piiratud võimuri karikatuur, kaunis ja saladuslikult surnud tytar Annabel jääb visandiks, pojale usaldatakse yks pikem monoloog. Steinberg on saanud ambitsioonika tiitli „filosoof“ (lk 15), ja nagu mitmel puhul elus, hakkab siingi tunduma, et filosoofia võib olla väga suureks takistuseks maailmast aru saamisel. On kummaline, et vennaskondliku ja vanalinliku tiheda seostevõrguga kirjanik kujutas oma tollast alter ego nii pidetu ja yksildasena. Steinbergi vaevad on intellektuaalsed põdemised, hirmud, pihtimused ja ylbitsemised, võõrandunud yhiskonnaliikme äng. Minapilt ja sisedialoog on visandatud täiesti haigusloo vääriliselt. Põhjalik virvarr. Lossis töötav maag Osvald on ehk raamatu kõige tasakaalukam isik ning tema ja juudi vanamehega peetud dialoogides sigineb Steinbergi väljendustesse intellektuaalne pinge. Steinbergis on avaldumata andeid ja ta on elanud alla oma taseme ka seetõttu, et puuduvad tõelised vestluskaaslased, sõbrad ja „tagala“. Seetõttu puudub kindlus paljude syymevalikute tegemisel ning paine jätkub. Kõik jällegi vanas eksistentsialismi vaimus. Lõhenenud hingega isikud (peale Steinbergi on meeldejäävamad muidugi õpetlane Ragneelius ja pressiesindaja Frader, kelle eelmine töökoht võinuks olla ajalehes Post) tunnevad end staatusredelist ahistatuna ja yritavad pudelist lohutust ja unustust leida. Ka kalleid margiveine juuakse ikkagi tavalise alkaši kombel ja laiates. Tajun nende stseenide taustal siinseid postsovetlikke kasvuraskusi. Lõhenenud isikutest tulenevalt on kannis ka riikidevahelised suhted. Romaani teine pool peegeldab vihjeliselt vana Hamilgtoni eskaleeruvat kättemaksuoperatsiooni. Ma pole kindel, kas me pole sõjast juba palju rohkem kuulnud, kui tahaks (kirjanduslikud teemakäsitlused ei jõua alati tegelikkusele järgi, pole parata), ja kas praegusse maailma peaks lisama veel yhe sortsu depressiooni, paranoiat ja lootusetust. Aga respekteerigem antut. Miski, mingi tuumne probleem pani autori seda lugu just nii kaua ja selliste etappidena kirjutama. Kas mõnd vana paigata või uut alustada, see kysimus kohtab ju kõiki kauem kirjutanuid. Mulle tundub, et oma varasema loomingu suhtes ei tohiks sentimentaalseks muutuda, aga see on ainult minu arvamus. Või on yheksakymnendad uuesti moes? Igatahes avastas mu 12-aastane Tytar hiljuti Nirvana muusika. Midagi on siiski ka muutunud – noored kutsuvad seda bändi vahel ka Nirviineriks. Ja muutunud on ka see, kuidas me toda kymnendit näeme. Ajaloo edasine kulg on võimaldanud järelduste tasandi tekke. Raamatuga samal ajal ilmus Vaigult suurepärane ajalooline vinjett „Usk lootus armastus – meenutusi Vennaskonnast“ (Epifanio, 2023, nr 21). See on konkreetne, vaheda sõnaga, humoorikas ja tegelik. Miski, millele ootaks laiendust, sest bänditegemine annab huvitava elukogemuse ja omapärase sissevaate yhiskonda ning võimaldab hea õnne korral lausa mõne põlvkonna maailmavaadet voolida. Hamilgtonlik ulme säilitab ainult formaliinis koletisi ning prepareerib mineviku varje. Ja vaene Steinberg! Ma ei tea, millest tuleb autori kohati salvav yleolek oma noorpõlve teostumata varikujust. Milleski jäävad ju kõik kaotajaks. Kas aatemehele luges see, et Steinberg kaotas au? Lugejal ja kuulajal jääb igatahes vaid tänulik olla, et peategelase saatus autori elus tõeks ei saanud. Võib-olla kirjutas ta selle kuju nurjangulised loomujooned tõrjemaagiliselt oma raamatusse ning võis siis ise rahulikumalt edasi kasvada ja luua. Teraapia mõttes on tegu õnnestumisega. Minu mulje on, et aastate käigus on Vaik oma romaani algideest yle kasvanud ning klišeelik teemaseade tundub tal natuke jalus olnuvat. Aga ma ei jaga muud kui oma arvamust. Kindlasti on inimesi, kellele meeldib just selline stiil. Keegi Aare Kristoforos Arndt kirjeldas oma lugemiskogemust nii: „Mõnus, pisut kafkaliku-hesseliku oluhõnguga sisekaemuslik muhedik“ (kommentaar Mait Vaigu Facebooki kontol 22.01. 2024). Ja siit tõuseb muidugi kysimus, miks mina, samuti Kafka ja Hesse austaja, siit nende juuksekarvagi ei leia? „Loss“? „Stepihunt“? Kummastki ei pääse enam kuhugi edasi. Aga lugejate loomused erinevad ääretult. Ja sel raamatul on Hamilgtonide lossiga sarnaselt palju korruseid ja tuhandeid tundmata nurki.