Võrumaa kirjanikud

Vana-Võrumaa kirjanikud

Elmo Ellor (kodanikunimega Elmo Ploom) (20. VI 1907 Sänna – 01. VIII 1986 Võru) oli eesti kirjanik, näitekirjanik, koduuurija, muuseumitöötaja.

DrKM F 247:24/n
DrKM F 247:24/n

Elmo Ploom sündis Võrumaal Rõuge vallas Sännas põllumehe pojana, õppis aastatel 1918-1927 Võru, Petseri ja Valga gümnaasiumides. Aastail 1928-1936 tegutses ta vabakutselise reporterina ja näitekirjanikuna, aastail 1938-1940 „Kandle“ teatri dramaturgina. 1939. aastast töötas ta ajaleht „Elu“ toimetuses, 1940-1941 oli ta Võru ajalehe „Töörahva Elu“ vastutav toimetaja, hiljem vastutav sekretär. 1941. aastal küüditati Elmo Ploom koos perekonnaga Venemaale Kuibõševi oblastisse. Sealt metsatöödelt pääses ta tagasi 1959. a. sügisel. Aastast 1961 töötas Elmo Ploom Võrus ehitusmaterjalide laos. Aastatel 1967–1978 ja 1978-1982 töötas ta Võru Koduloomuuseumis vanemteadurina, vahepeal ka direktori asetäitjana.

 

 

 

Friedrich Reinhold Kreutzwald (kuni 1817 Friedrich Reinhold Reinholdsohn[1] (vkj 14. detsember) 26. detsember 1803 Jõepere mõisKadrina kihelkondVirumaa – (vkj 13. august) 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja Võru linnaarst.

Heino Sikk (11. november 1933 Vana-Saaluse, Võrumaa – 28. september 1994) oli eesti kultuuritegelane.

Ta õppis 1941–1949 Vana-Saaluse 7-klassilises koolis, hiljem Võru Tööstustehnikumis. 1983. aastal lõpetas ta Võru Kaugõppekeskkooli.[1] Aastatel 1960–1985 töötas ta Võru Spordikomitee esimehe ja spordimetoodikuna. 1985. aastast oli ta Võru trükikojas Täht lametrükkija.[2] 1989. aastal algatas ta Eesti Raamatuühingu toetusel Lõuna-Eesti kultuurilehe Viruskundra[3] ja oli selle toimetaja kuni surmani 1994. aastal. Tegutses koduloolasena ja kirjutas kultuuriloolisi artikleid ajalehtedele. Ta juhtis ka Võrumaa Raamatuühingut ja Võru Raamatuklubi. 1993. aastast oli ta Võru linnavolikogu liige. Heino Sikk hukkus Estonia laevaõnnetusel.

Kalju Ahven (11. september 1921 Räpina – 26. juuli 1946 Lübeck) oli eesti luuletaja.

Marie Heiberg (varjunimed Marie HeinamägiVesta MiitraMeeri Tuuletare; 29. august (vkj) / 10. september 1890 Urvaste valdVõrumaa – 15. veebruar 1942 Tallinn) oli eesti kirjanik

Richard Johannes Roht (12. aprill 1891, Kanepi kihelkonnas, Kõlleste vallas, Karaski külas, Tinno talus – 22. august 1950 Tallinn) oli eesti kirjanik.
Õppis Võru linnakoolis,Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Valga Reaalkoolis. Alates 1912. aastast üritas tulla kirjandusse, kuulus koos Henrik Visnapuuga rühmitusse Moment, mis andis välja kaks koguteost – „Moment esimene“ (1913) ja „Roheline moment“ (1914). Tema vend Gustav Roht oli trüki- ja raamatuköiteettevõtte omanik Tartus, õepoeg Valev Uibopuu oli kirjanik. Ta oli aastatel 19191929 abielus näitleja Elli Põder-Rohtiga. 1919-20 võttis osa Vabadussõjast, aastatel 1920-23 elas kirjanikuna Tartus ja Berliinis, kus toimetas ajakirju “Aeg” ja “Euroopa Elu”. 1923-27 tegutses kirjanikuna Tartus, 1928 hakkas Sangastes asunikutalu rajama ja maja ehitama. Vekslite võltsimise eest kandis aastatel 1930-32 karistust Tallinna Keskvanglas. Pärast elas kirjanikuna Tallinnas, suviti peatus enamasti Otepääl ja Pühajärvel.  Vabanenud 1932. aastal, elas kirjanikuna Tallinnas ja ehitas Arukülla 1930. aastate lõpul maja. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule.Teosed: romaanid “Hümnid Paanile“ (1922), „Kurgsoo“ (1924), „Maa“ (1927), „Aeg“ (1929), „Minevik“ (1920), „Üksindus“ (1925), „See, millest avalikult ei räägita“ (1928), „Nauding“ (1929, 1994), „Vastsed rajad“ (1933), „Võitluse teel“ (1933), „Esimene armastus“ (1935), „Verioja mõis“ (1936), „Ummiktänav“ (1937), „Elutee“ (1938), „Inimsaatused“ (1938), „Igapäevased inimesed“ (1937), „Talulapsed“ (1939), „Kodutalu“ (1940), diloogia „Kuldsed päevad“ (1939), „Kaks perekonda“ (1947), novellikogud „Igaveses labürindis“ (1913), „Üksinduse meeleolud“ (1914), „Siluetid ja dekoratsioonid“ (1918), „Hing ja veri“ (1918), „Kolm näokatet“ (1919), „Neli juttu“ (1925), „Vabadus ja vangla“ (1932), mälestused „Sõjasõit“ (1928), „Vana Võrumaa“ (1934), „Tsaari ohvitser“ (1935), „Kahuriliha“ (1936), lasteraamatud „Laanekohus“ (1928), „Väikesed rändurid“ (1934), „Noor elulaevnik“, „Väleküüs ja Tuhknai“, „Võrukael“, „Jutte loomadest“ (1951).

Valter Kaaver (14. aprill 1904 Võru – 16. august 1946 Stalino vangilaager) oli eesti poliitik, luuletaja ja ajakirjanik.

Võrumaa päritolu/seotud pagulaskirjanikud

Bernard Kangro (ka Bernhard) (18. september 1910 Oe küla, Võrumaa – 25. märts 1994 LundRootsi) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja ajakirjanik.

ERM Fk 3051:10790
ERM Fk 3051:10790

Bernard Kangro sündis Oe külas Vana-Antsla vallas Võrumaal taluomaniku Andres Kangro ja Minna (Kangro) perekonnas. Ta õppis Kiltre algkoolis (19191922), Antsla kõrgemas algkoolis (1922–1924) ja Valga Poeglaste Gümnaasiumis (1924–1929). Lõpetas Tartu Ülikooli (1929–1938) eesti ja üldise kirjanduse eriala magistrikraadiga cum laude. Aastatel 19431944 töötas ta Vanemuise teatri dramaturgina. 1944. aastal põgenes ta Soome kaudu Rootsi. Aastatel 19501994 töötas ta ajakirja Tulimuld toimetajana ja Eesti Kirjanike Kooperatiivi direktorina. Oli seotud ka väljaannetega Eesti sõna (1942), Puhkus ja elurõõm (1943), Kodukolle (1945) ja Stockholms-Tidningen (1946). Bernard Kangro oli EYS Veljesto veli ning alates 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.

 

 

 

Fred Kraav (3. VI 1923 Võrumaa, Antsla alev – 11. II 2010 Batavia, NY) oli eesti kirjanik.

http://entsyklopeedia.ee/
http://entsyklopeedia.ee/

Sündinud politseikomissari pojana, elanud lapsena Valgas ja Petseris, õppinud Petseri ja Senno algkoolis (Petserimaa) ja 1934–39 Türi progümnaasiumis. Kaitseväeteenistust alustas 1939. aastal 16 aastasena Saaremaal, laev viis ta Inglismaale, kus 1940. aastal läks üle madruseks Norra kaubalaevale. Sõjategevuses laev hukkus 1942. aastal Brasiilia rannikul ja F. Kraav pääses USAsse, kus astus 1943 USA mereväkke, tegi pikke merereise Vahemerel, Atlandi ja Vaiksel ookeanil. Võttis osa liitlaste maabumisoperatsioonidest Sitsiilias, Napolis ja Normandias 1944. Pärast sõda lõpetanud USAs merekooli I järgu tüürimehena, 1963 edutati kaugsõidukapteniks. Meremehena peatunud pikemalt Kanadas, Inglismaal ja Rootsis. 1997–98 olnud õppejõud Tallinna merehariduskeskuses.

 

 

 

Juhan Jaik (1. jaanuar (vkj)/ 13. jaanuar 1899 Sänna mõisVõrumaa – 10. detsember 1948 Stockholm) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

EKM j 61021:34 FK 4189:34
EKM j 61021:34 FK 4189:34

Juhan Jaik sündis Rõuge vallas Sänna mõisas puusepa ja toatüdruku pojana ning kasvas üles Tsooru vallas Roosikul ja Luhametsas. Ta lõpetas 1913. aastal Tsooru ministeeriumikooli ning hiljem tegeles pideva enesetäiendamisega. 1915. aastal saadeti ta poliitilistel põhjustel Võrumaalt välja ning elas aastatel 19151917 Volga-äärsetes linnades asumisel. Tagasitulnuna läbis Jaik Tallinnas ohvitserikursuse ja võitles Vabadussõjas. Hiljem töötas ta ajakirjanikuna PäevalehePostimehe ja Kaitse Kodu! toimetuses ning aastatel 19361940 haridusministeeriumis vabaharidustöönõunikuna. Jaik oli ka Eesti raamatu aasta peasekretär. 1934–1938 oli Juhan Jaik Autorikaitseühingu esimees. Ühing kirjastas ka mõned tema teosed. Ta põgenes koos perekonnaga Suure põgenemise lainega 1944. aastal Saksamaale, sealt edasi Rootsi. Juhan Jaik suri 1948. aastal ajukasvaja tõttu, ta maeti 1990. aastal ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.

 

 

 

Karl Arthur Adson (3. veebruar (vkj 22. jaanuar) 1889 Tartu – 5. jaanuar 1977 Stockholm) oli eesti luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja memuarist.

MT 324:35 F
MT 324:35 F

Ta sündis Tartus majateenija pojana, kuid üles kasvas sugulaste juures Võrumaal. Adson õppis Tartus vaeste väikelastekoolis, Sänna vallakoolis, Võru linnakoolis, Pihkva maamõõdukoolis ning oli lühemat aega Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna hingekirjas. Adson tuli eesti kirjandusse võrumurdeliste luuletustega ning oli tegev Siuru ja Tarapita kirjanikeühingus. Tema kujunemisele luuletajaks andis suuna tutvumine Marie Underiga 1913. aastal, kelle elukaaslaseks ja truuks saatjaks jäi Adson elu lõpuni. 1944. aasta septembris põgenes Adson Rootsi. Seal leidis ta rakendust arhiivitöölisena teatrimuuseumis ja raamatukogus. Underi ja Adsoni hauakivi Stockholmi Skogskyrkogårdeni kalmistul. Adson suri 5. jaanuaril 1977 Stockholmis ja maeti Skogskyrkogårdeni kalmistule. 9. juunil 2016 maeti ta koos abikaasa Marie Underi, viimase tütre Hedda Hackeri ja õe Berta Underiga ümber Tallinna Rahumäe kalmistule.

 

 

Karl Ast (kirjanikunimi Karl Rumor19. veebruar 1886 Orava valdVõrumaa – 9. juuli 1971 New York) oli Eesti kirjanik ja poliitik.

VK F 1319:1 F/n
VK F 1319:1 F/n

1905. aasta rahutuste järel põgenesid Konstantin PätsVoldemar PätsJaan TeemantPeeter SpeekOtto Strandman, Karl Ast, Mihkel Martna jt Eestist. 1905. aastal pidi ta juhtima mässu ristlejal Pamjat Azova[2]. Karl Ast võttis osa Vene sotsiaaldemokraatlikust liikumisest, aastatel 1907–1910 istus seetõttu vanglates. Ka tema vanem vend Gottlieb Jaan Ast (1874–1919) oli sotsiaaldemokraatlik poliitik. Karl Ast osales esimeses maailmasõjas. Eesti Vabariigi ajal kuulus ta Asutavasse Kogusse, oli ka mitu korda Riigikogu liige. 1919. aastal oli ta töö- ja hoolekandeministri kohusetäitja, aastatel 1924–1925 Jüri Jaaksoni valitsuse portfellita minister.[3] 1933. aastal karistati Karl Asti ja Jaan Piiskarit joobnud olekus rahurikkumise pärast 5-kroonise rahatrahvi või 2-päevase arestiga[4]. 1939–1940 oli ta Eesti Vabariigi Stockholmi saatkonna pressiatašee, 1941–1958 aukonsul Rio de Janeiros. Ta on elanud BrasiiliasKanadas ja pikemat aega USAs.

21.02.1999.a. avati Vastseliina kalmistul mälestuskivi Karl-Ast Rumorile, mille paigaldas Karl Asti õetütar Marta Mälberg.

 

 

Karl Eerme (1937. a-ni Ehrmann; 9. VII 1905 Tartu – 9. IX 1975 Kanada Six Mile Lake) pseudonüüm Piirita Orvik, oli eesti kirjanik.Töötanud aastatel 1928–1935 “Võru Teataja”.  1932 lavastati “Kandle” teatris K. Eerme näidend “Protestitud eluveksel”, mille mängimine keelati pärast esietendust. Oli 1938–40 abielus Erna Korjusega. Isa trükitööline.

Lõpetas Tartus 1926 Hugo Treffneri gümnaasiumi, õppis 1926–27 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Töötas 1928–35 Võru Teataja, 1936–40 Pärnu Päevalehe ja seejärel Tartus Postimehe toimetuses, oli 1942–44 Eesti Sõna rindekirjasaatja. Sattus Ameerika Ühendriikide sõjavangilaagrisse. Oli 1944–48 Saksamaal, elas aastast 1948 Londonis ja aastast 1951 Kanadas ning töötas peamiselt kirjastusametnikuna. Oli Kanadas Eesti Kultuurikogu asutajaliige ja ka juhatuse liige, Toronto Eesti Seltsi ja teiste väliseestlaste organisatsioonide liige.

Teatriarvustajana alustas Võrus, hiljem kirjutas peamiselt Endla lavastustest, Teise maailmasõja ajal ka Vanemuisest. Tema näidend „Protestitud eluveksel” (1932) keelati pärast esietendust teatris Kannel. Avaldas luulekogusid (Linnutee”, 1926; „Sõna, sajand, linn ja püss”, 1927; Tänavad”, 1929), romaani Sõdurite elu” (1930), lühiproosakogud Õngelatiga mööda Võrumaad: kalakirjad ja miniatüürid”, 1935;  Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad”, 1947. Toimetas kultuuriloolisi koguteoseid (Võru 150 aastat”, 1934; Pärnu ja ta kuurort”, 1939). Avaldas fotoalbumi Kaunis kodumaa: pilte Eestist” (1948),  kaheosalise mälestusteraamatu Päevata päevad ja ööta ööd” (1962–63). Koostas ja toimetas mälestusalbumid Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts” (1965).

Mall Künnapuu (aastani 1933 Miili Krevald, aastast 1933 Miili-Milli Melts; 6. jaanuar/19. jaanuar 1913 Vastse-Antsla vald – 1. märts 1988 Long Island) oli eesti prosaist.

http://ilukirjandus.ee/
ilukirjandus.ee

Sündis Miku talu peremehe tütrena, lõpetas Kuldre algkooli ja Väimela põllutöökooli.

Pärast abiellumist 1933 elas Kuldrel, võttis agaralt osa kohalikust seltsielust.

Põgenes aastal 1944 Eestist, elas Austrias ja Saksamaal põgenikelaagreis, siirdus aastal 1950 USA-sse, elas pealmisel New-Yorki osariigis.

 

 

 

Peeter Lindsaar (kuni 1935 Peeter Lindseer, vallaraamatus veel Peeter Lintser; 29. juuni/12. juuli 1906 Hansi talu, Kuldre küla, Vastse-Antsla valdUrvaste kihelkondVõrumaa – 6. november 1990 Sydney) oli Eesti sõjaväelane (leitnant) ja kirjanik.

KLM FT 1242:20 F
KLM FT 1242:20 F

Ta õppis aastatel 19171922 Otepää progümnaasiumis ja aastatel 19221927 Valga poeglaste gümnaasiumis. Aastast 1927 kaadrisõjaväelane, lõpetas aastal 1931 ohvitserina Tondi sõjakooli. Aastatel 19371938 õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, aastatel 19381941 õigusteaduskonnas. Ta kuulus korporatsiooni Ugala.

Pärast sõjakooli lõpetamist suunati ta teenima PetserissePetseri suurtulekahju kustutamisel ülesnäidatud vapruse eest sai ta Kotkaristi teenetemärgi. Aastal 1940 määrati ta Punaarmee 42. polku Paides. Aastal 1941 läks Ilmeni järve lähistel üle sakslaste poolele.

 

 

 

Raimond Kolk (8. veebruar 1924 Saru valdVõrumaa – 3. november 1992 Stockholm) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

ERM Fk 3051:11694
ERM Fk 3051:11694

Raimond Kolk sündis Võrumaal vallasekretäri pojana. Ta lõpetas 1943. aastal Tartu Õpetajate Seminari.[1] Aastal 1944 põgenes Soome, kust siirdus Rootsi. Õppis Stockholmi Ülikoolis aastatel 1958–1963, kus omandas kõrghariduse riigiteaduse, rahvamajanduse ja statistika alal. Töötas Rootsi Põllutööministeeriumis ametnikuna.[1]

Kolk kuulus vabatahtlikuna Soome armee jalaväerügementi JR 200.

Raimond Kolk kuulus kirjandusrühmitusse “Tuulisui” ja Eesti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei Välismaise Koondise juhatusse.

 

 

 

Valev Uibopuu (19. oktoober 1913 Võrumaa – 18. märts 1997 Lund) oli eesti kirjanik.

VK F 1324:28 F/n
VK F 1324:28 F/n

Valev Uibopuu sündis Võrumaal Vana-Antsla vallas Õru metsavahi pojana. Õppis Otepää gümnaasiumis. Aastatel 1936–1943 töötas ajakirjanikuna Valgas ja Tallinnas. talust. Pere pidi palju kolima, pikemalt elati Iigastes ja Haabsaares. Kui isa Evald 1919. aastal punaste võimu ajal Võru vanglasse viidi ja tapeti, läks ema lastega kodutallu Tinnole, vahepeal oli ka mõnda aega perenaiseks venna juures Utita vesiveskis ja mujal.

Aastal 1943 siirdus sõjapõgenikuna Soome ja sealt 1944. aastal RootsiStockholmis õppis ja lõpetas 1953. aastal Stockholmi Eesti Gümnaasiumi ning 1958. aastal Lundi ülikooli filosoofiateaduskonna. Aastal 1970 sai doktorikraadi soome-ugri keeleteaduse alal. Aastatel 1971–1980 töötas Lundi ülikoolis lektorina. Ajalehe Välis-Eesti tegevtoimetaja. 1945. aastast Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige.

Lõuna-Eesti pagulaskirjanikud

 

Arno Raag (26. august 1904 Vesneri valdTartumaa – 6. märts 1985 MelbourneFlorida) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Arvo Mägi (13. juuni 1913 Koosa küla, Kavastu valdTartumaa – 27. november 2004 Nacka valdStockholmi lään) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

August Georg Gailit (9. jaanuar 1891 Sangaste lähistel – 5. november 1960 ÖrebroRootsi) oli eesti kirjanik, kes kirjutas fantaasiaküllaseid romaanenovelle ja följetone.

Gustav Suits (30. november 1883 Kurista[1] – 23. mai 1956 Stockholm) oli eesti luuletaja ja kirjandusteadlane.

Harri Asi (22. august 1922 Valga – 15. jaanuar 2009 Calgary) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Helga Nõu (kuni 1957. aastani Helga Raukas; sündinud 22. septembril 1934 Tartus) on eesti kirjanik ja õpetaja.

Helmi Mäelo (aastani 1923 Helmi Pett, 1923–1924 Helmi Mühlberg13. aprill 1898 Uderna valdTartumaa – 17. juuli 1978 Stockholm) oli eesti kirjanik ja ühiskonnategelane, emadepäeva tähistamise algataja Eestis.

Henrik Visnapuu (2. jaanuar 1890 Helme kihelkond – 3. aprill 1951 Long IslandNew York) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kirjanduskriitik.

Ivar Grünthal (8. juuni 1924 Tartu – 14. veebruar 1996 Göteborg) oli eesti kirjanik, arst ja poliitik.

Jaan Lattik (22. oktoober 1878 (vana kalendri järgi 10. oktoober) Karula vald (Karula kihelkond) – 27. juuni 1967 Stockholm[1]) oli eesti kirjanik ning usu-, haridus- ja poliitikategelane.Lõpetas 1908 Tartu Ülikooli usuteaduskonna. Oli prooviaastal Peterburi Jaani koguduses. Ordineeriti pastoriks 29. novembril 1909 Riia Jakobi kirikus kindralsuperintendent Theophil Gaethgensi poolt.[3] Töötas Viljandi Pauluse koguduse (Viljandi maakogudus) õpetajana (ja ka kooliõpetajana) 19101939.[4]Oli Kristliku Rahvaerakonna juhte, I–V Riigikogu liige, 19251927 haridus- ja 19281931 välisminister. 19391940 Eesti saadik Leedus.

Põgenes 1944. aastal Rootsi ning oli seal kirikuõpetaja. Alguses Södertälje kuulutuspunkti hooldajana, kuid aastatel 19521967 teenis emeeritusena Södertälje kogudust.[5] 1. märtsil 1945 valiti ta Göteborgi eesti pihtkonna õpetajaks.

Nagu paljud teised põgenikud Balti riikidest, töötas Lattik ka arhiivitöölisena. Tema töökoht oli Stockholmi Kõrgkool.

Johan Kõpp (9. november 1874 Holdre vald, Valgamaa – 21. oktoober 1970 Stockholm) oli eesti usuteadlane, ajaloolane, ajalookirjanik ja haridustegelane.

Liina Reiman (neiuna Põlde14. november (vkj. 2. november) 1891 Valga – 11. september 1961 Helsingi) oli eesti näitleja, üks esimesi eesti kutselisi näitlejaid, memuaarikirjanik.

 

Vaata ka paguluses avaldatud raamatute nimekirja:

Eesti Kirjanike Koperatiiv

Eesti kirjastus ORTO

 

Hilisemaid/tänapäeva Võrumaa kirjanikke/luuletajaid/raamatute kirjutajaid

Aapo Ilves (sündinud 20. oktoobril 1970 Räpinas) on eesti luuletajaprosaistnäite-ajakirjanikkunstnik ja muusik, kes kirjutab eesti, võru ja setu keeles.

Contra (kodanikunimi Margus Konnula, sündinud 22. märtsil 1974) on eesti kirjanik ja tõlkija.

Enn Tuuling (1937. a-ni Meinhard Aleksa; 7. VII 1906 Võru – 12. VI 1981 Võru) oli eesti luuletaja ja ajakirjanik.

Enn Tupp (sündinud 30. oktoobril 1941 Vohnja vallas Virumaal) on eesti pedagoog, kirjanik, sporditegelane, poliitik ja sõjaväelane.

Enn Vaino (29. IX 1939 Tartu) on eesti kirjanik ja õpetaja. Elab Varstus.

Hans Sissas (28. august 1933 Võru – 16. juuni 2012)[1] oli eesti memuaarikirjanik.

Heiki Kelp (09.06.1959 Võru)  on Võru kultruurijuht, Võru legendaarse rokkbändi Hetero basskitarrist.

Ilmar Vananurm (21. XII 1946 Võrumaa Meremäe) on eesti tõlkija, luuletaja ja ajakirjanik.

Jaan Ellen (25. VI 1937 Võrumaa Linnamäe – 05. III 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Jan Rahman (sündinud 30. juulil 1975 Võrus) on eesti kirjanik.

Janika Kronberg (sündinud 24. novembril 1963 Võrus) on eesti kirjandusteadlane ja -kriitik.

Ta lõpetas aastal 1981 Friedrich Reinhold Kreutzwaldi nimelise Võru 1. Keskkooli ja aastal 1989 Tartu Riikliku Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse erialal.

8. jaanuaril 2016 valiti Janika Kronberg ajakirja Looming peatoimetajaks, ametisse astus ta 1. märtsist 2016.[1] 1. märtsil 2021 alustas Loomingu peatoimetajana Indrek Mesikepp[2].

Ta oli raamatusarja “Eesti mälu” nõustaja. Janika Kronberg on EYS Veljesto vilistlane.

Kauksi Ülle (kodanikunimega Ülle Kauksi,[1] varem ka Ülle Kahusk; sündinud 23. septembril 1962 Võrus) on võro luuletaja ja kultuuritegelane.

Kerttu Rakke (kodanikunimi Kadi Kuus; sündinud 16. septembril 1970 Võru linnas) on eesti proosakirjanik. Kerttu Rakke on kirjaniku pseudonüüm, mis tekkis aastal 1987, mil ta kirjutas loo “Let’s go”.

Olavi Ruitlane (sündinud 1. juulil 1969 Tartus) on eesti kirjanik.

Ta sündis Võrumaalt pärit tööliste peres. Kahekuuselt viidi ta elama Võru linna. Isa on pärit Varstu vallast Metstagast, ema Võrust.

Ruitlane lõpetas Võru I 8-klassilise kooli ja käis kolm aastat Võru Tööstustehnikumis. Lõpetas Võru kaugõppekeskkooli. Ruitlane on olnud ehitusmaaler, treial, autojuht, katlakütja, valvur, töökoja meister, varustaja, karjus, turvamees jne.

Alates 2002. aastast on vabakutseline kirjanik, tegeleb arvutigraafikaga, hooldab Uma Lehe võrguversiooni. Kirjutab nii võru kui eesti keeles luulet, proosat, näidendeid, artikleid, arvustusi, laulutekste jm. On avaldanud luulekogusid, romaane, näidendeid.

„Kui olin 1992. aastal Tartusse elama läinud, tekkis mul palju vaba aega. Kirjutasin halbu luuletusi.” “Mingi algne tase tekkis aastaks 1997. Siis, kui ma enam ei visanud kõiki oma luuletusi minema, kui neid kaks nädalat pärast kirjutamist uuesti lugesin. Sel ajal liitusin Tartu NAK-iga ja avastasin, et peale minu on veel luuletajaid, väga šeffe tüüpe.” Esimese luulekogu (“Inemise sisu” 1998) ilmumisest peale on Olavi Ruitlase looming äratanud tähelepanu ja tekitanud vastakaid reaktsioone, niihästi autori elavas esituses kui trükis avaldatuna.

Jaak Urmet kirjutab Ruitlase esimese proosateose (“Kail”, 2000) arvustuses: “Kellena me teame Olavi Ruitlast? Me teame teda kui rübliklikult sõjakat luuletajat, kes röökides-räusates purskab publikule näkku värsse… […] Ja nüüd siis äkki nii? […] …ei mingit ruitlasetegemist. “Kail” on kirja pandud läbinisti lapselikus, helges-helesinises toonis”.

“Mulle tundus tol hetkel, et minu lapsepõlvelugemisest oli selline asi puudu. Tagantjärele vaatan seda kui testraamatut – õppisin, kuidas pikka teksti kirjutada.”

Lastele kirjutatud fantaasiaromaani “Kail” nimitegelaseks on 9-aastane poiss, kes pärast surma siirdub muinas-Eestiga sarnanevasse paralleelmaailma, saab eriväljaõppe kurjusega võitlemiseks ja asub teismelisena oma missiooni täitma. “Romaani “Kail” kirjutasin arvestusega, et see oleks vastuvõetav nii kooliealisele kui lapsemeelsele täiskasvanule nagu ma isegi. Raamatu 192-l leheküljel saab järjekordse lahenduse inimkonna üks vanemaid küsimusi – kas surm on lõplik ja kui ei – mis saab minust pärast seda?”

Lastele on ilmunud veel võrukeelne lühinäidend „Kommigripp“ kogumikus “Kuldmuna” (2007).

Rein Põder (7. juuli 1943 Mõniste vald23. oktoober 2018[1]) oli eesti kirjanik ja kirjastustöötaja.

Ta õppis aastani 1953 Krabi koolis, lõpetas aastal 1957 Saru 7-klassilise kooli ja aastal 1961 Varstu Keskkooli. Aastal 1961 astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli, mille bioloogia-geograafiateaduskonna lõpetas aastal 1969 geograaf-hüdroloogi kutsega. Üliõpilasena võttis ta osa kolmest rahvusvahelisest mereekspeditsioonist, ta on käinud ka hiljem kaugmatkadel.

Ta töötas aastatel 19691971 Eesti Looduskaitse Seltsis instruktorina.

Rihhard Iher (1. aprillil 1910 Osula alevik Sõmerpalu valdVõrumaa – 31. august 1980 Rannu) oli Võrumaalt Osulast pärit kirjanik ja kooliõpetaja.

Rannar Susi (1. II 1957 Jõgevamaa Rõstla) on eesti prosaist.Sündinud kolhoosniku pojana, õppinud Nõmavere 7-klassilises koolis, Tartu 2. eriinternaatkoolis ja Põltsamaa keskkoolis, mille lõpetas 1975. aastal. TÜ füüsika-keemiateaduskonna füüsikaosakonna lõpetas cum laude 1980. Töötanud füüsikaõpetajana Tartu 2. eriinternaatkoolis 1980–83. Pärast seda siirdus Võrru, kus töötas insenerina mehhaniseeritud ehituskolonnis 1983–92 ja samas laojuhatajana 1992–96. Alates 1997 Ruusmäe põhikoolis matemaatikaõpetaja.

Sulev Iva (Jüvä Sullõv) (3.10.1969 Võru) õppis Võrus ja Tartu Ülikoolis. Koostas “Võru-eesti sõnaraamatu” ja kaitses 2007. aastal väitekirja “Võru kirjakeele sõnamuutmissüsteemist”. 1995. aastast on töötanud Võru Instituudis spetsialisti ja teadurina, Tartu Ülikoolis 2006 teadurina, 2008 erakorralise lektorina ning alates 2010. aastast täiskohaga teadurina. Tegeleb võru keele uurimise ja õpetamisega, kirjutab võrukeelseid luuletusi, jutte jm. (ka Härmä Härbä nime all). On üks Võrukeelse Vikipeediä eestvedajaid. Elab Tartus.

Toivo Tootsen (sündinud 17. juunil 1943 Rõuges) on eesti ajakirjanikkirjanik ja poliitik.

Õppinud Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis (1971-1979), Väimela Näidissovhoostehnikumis (1979-1981) ja Võru Tööstustehnikumis (1981-1984).

Voldemar Raidaru (11. II 1913 Võru – 10. VIII 2006 Tartu) oli eesti noorsoo ja näitekirjanik.