Võru Vangimaja

Vaba Sõna : rahvuslik informatsioonileht ilma erakondliku kuuluvuseta, 18 august 1934

Lauluisa linn 150-aastane Jooni Võru minevikust. Kui Võru vangimaiia’palgati vange.

Täna ja homme pühitseb lauluisa Kreutzwaldi kodulinn — Võru oma 150 a. juubelit. See aeg, võrrelduna teiste suuremate kodumaa linnade kaugesse minevikku ulatuva ning paljude ajalooliste sündmustega tähistud minevikuga, pole küll eriliselt pikk, kuid seda enam tõuseb Võru esiplaanile ajaloo hilisemal periodil, mil kodumaal hakkasid levima esimesed rahvuslikud tuu’ed. Siit, soode ja metsade keskele peidetud maakonna linnakesest levisid üle maa paljud „Viru lauliku” sügavad õhutused, mis äratasid rahva ning^ellek taas süütasid kalevite vaimu. S : jn, maakonnalinna arsti katusekambris valmis ka meie rahvuslik eepos “Kalevipoeg”. Võru linna tekkimisest räägib ajalugu järgmist: Kui vme keisrinna Katariina 2. käsul pidi moodusta’ama 1783 a. raegune Võru maakond, mrärati maa-onna-linna asupaik esmalt Vana-Koiola mõisa põldudele ja mi. uus maakond kui ka linn pidid kandma Kirampaä-Koikül* nime. Asutatavasse 1’rrsa pr’i ehitata ma 40 elumaja ühes kõr. a’ho-> :;j!ega, ametlikest asutustest g ■ pealt kre-s – kohus; seejärele kui linna elanike arv kasvab, pidi sisse segama mag !c *“*i*, mis pidi koostuma 2 pürjern.c!s’riit ja 4 linnanõunikust. Need, kco uude linna tahtsid asuda, pidid oma soovist teatama kindralkuberneri kantseleisse Riiga ja enesele laskma määrata krundid tehtud majaplaani järele. Esialgse planeerim iskava järe ! e pidi igaühel olema elumaja krunt, ruumikas õu ja 9 vakamaad maad. Kaupmehi pidi olema uues linnas 6 ja apteeke 1. Linna kasvamisel pidi kaupmeeste arvu suurendatama. Kaupmeestelt Sõuti oma elukull tundmist ja 300 riigitaalrit kapitali. Käsitöölised pidid aga tsunfti kuuluma. Kuna agg^ uue linna asukohti ei meeldinud Riia kubernerile, tegi see järgmisel aastal keisrinnale ettepaneku määrata linna asukohaks Võru mõis. See ettepanek leidiski Katarina II. poolt vastuvõtmist ja nii oli muudetud ara Kirempää-Koiküta linna ning maakonna tekkimine, mille asemel hakkas aga arenema Võru linn. Kindralkuberneri poolt tehtud ettepanek kinnitati 16. oktoobril 1784. a , mis ühtlasi puudutas neid soodustusi, mis lubati teha linna elamaasujaiie. KireropääKoiküla linna asutamisel tehtud soodustustest olid viimased tunduvalt paremad. Igalt krundiomaniklilt nõuti vakamaa eest 2 rubla 50 kop. maamaksu ja põldude eest 10 rubla. Palgid anti maksuta. Nei‘t pidid esimesed 6 kaupmeest, apteeker ja võõrastemajapidaja saama 400 viiesüllast ja iga käsitööline 300 neljasfillast palki. Seejuures pidid kodanikud aga palgid metsast ise raiuda laskma, kusjuures neile võimalus an i kü-1 se leks tööks kasutada Võru kroonumõisa töölisi, kelledele tuli maksta jalatööli sele 25 ja hobusetööiisele 50 kop. vaskrahas. Puumajad pidid olema kolme ja kivimajad ku e aasta jooksul maksuvabad. Soodsad asumistingimused aitasid tunduvalt kaasa linna tekkimisele juba 1784. a. tekkisid uuele linnaplatsile esimesed majad ja aastal 1787. oli siin juba 53 väljamõõdetud krunti. Neil kõikidel polnud aga siis veel ehituni. Oli vaid 9 suuremat ja 11 väiksemat elumaja ja linna elanikkude üldarvu arvati ainult 242 peale. Kai saadi kirik. Kaua püsis linn siiski p sikesena ning eral’ us ka üiivähe oma ümbruskonnast. See eraldumine maast sün dis visalt ja pikani ööd*, vastavalt sellele, kuidas sigisid uued ja suuremad

ehitused. 1788.—1792. a. ehitas kindral kuberner Browne keiserinna Katarina käsul 27.000 hõberubla eest Võrru lutheri usu kiriku. Hiljem ehitati keisrinna käsul siia ka vene kirik, mis õnnistati 1806. a. Oma kirikute saamisega vabanes Võru ka sõltuvusest teistest ümberkaudsetest kirikutest Mõned* aastakümned hiljem sai Võru ka omale koolimaja ning haigena juurde. L nna muutumine maakonna hariduslikuks keskuseks soodustas suuresti linna kasvamist, kuna sellega koondus siia uusi elanikke ja ettevõtteid. Peamise tõuke Võru arengule andis Valga Pihkva laiaroopalise raudtee ehitamine, mis Võru arengut soodustas enam kui ükski muu tegur. Kai polnad vanglat. Ometi seisis Võru linn veel aastat 60 — 70 tagasi üpris teises rüüs, kui praegu, üpris hallis ja räbalas vammuses — nagu teda iseloomustab üks Võru tegelasi oma kirjutises Võru juubelialbumis Tänavajutid seisid prügitamata ja suurtes rööbastes. Häda oli nendega nii kuival kui ka vihmasel ajal. Vihmastel päevadel ujusid tänavad paksu porikorra all, kuna põua aja! pisemgi tuulehiil tegi tänavaletulnu halliks kui mötdripoisi. Praeguse pritsimaja kohal seisis siis pehkinud seintega maja volask, mis kandis üpris kurja nime ja millele möödaminnes ei tahetud healmeeiel heita pj kugi. Selle maja seina juures tuli kõikidel Võrumaa kurjategijail elada üle kibedaid häbipäevi. Vangla puudumisel oli see kohaks, kus iga lambavaras ja ringi laaberdav joodik sai Tallinna kiri. Südi hallostas. — Kas on see kallakaevandas ? — „Hootor” ees ja voorimehed järel. — Saksakeelega Tallinna kuninganna. — Kamb on tähtsam : Vorstimfirgitns või pastoripoja kosimine ? Meil räägitakse ikka, et rahvas on vaene. Aga laske kord libiseda piik üle meie daamide — igal pool läigib siid. Imestad vahest, et kust pagana kohast need rahalaevad tulevad, ja veel rohkem imestad, kui näed siidis ka naisi, kelle sissetulek ei peaks võimaldama sellist tnõnepäeva riietust. Aga siidis käib ta siiski. Ja vaadake vahe), turulegi minnes, vöib-o la proua käib ees linases, aga taga teen ja tipib kindlasti siidis. Siidcomplet või komplekt, nagu armastatakse öelda, on saanud isegi agU’itüd»uku f e unistuseks. Ja sinna juurde muidugi veel siidipesu. Keegi tuntud proua tähendas: Tõesti, mingisugune siidihullustus on vist maad võtnud 1 ja raha, seda näib in : mestel selle jaoks olevat. Et kodanikkudel laialt raha on, seda arvavad ka vist „Mootori“ melud. Egas muidu o nimbuse sõiduhinnaks Piritale ja tagasi pole litsutud 40 senti. Seda kummalisem on lugu veel, et üks võisPeja on nõus kodanIkke vIima P ri ale ja tagasi 30 sendiga. Ning sellest lubada 10 senti veel Pirita korraldamiseks. M -il räägitakse rahva tervishoiust ja koolideski õpetatakse, et veetke oma vaba aeg vabas looduses. Atfa lubage küsida, kus on see kullakaevandus, mis peaks kodanikkudel võimaldama kas või kolm kordagi nädal s sõita „Mootori“ ombnibusega Pm^le. Eriti veel kui o’ed perekonna inimene ja temakene tahab ka vahest jumala päikest ja merevett. Ja\ ma hakkan aru saama sellest noojmehest, kellel kord oli õnne „ker-

oma 1 palga.^HJNiisugused asjamehed tassiti turuplatsile majaseinale, kisti püksid maha ja tugeva malakaga anti mõnikümmend tugevat „ särtsu” ära. Sellisteks nuhtluspäevadeks valiti peamiselt laada ning turu päevad, mil rahvast oli rohkemal määral koos. Hulkade silmade all saadud keretäie puhul oli häbi mitu korda suurem valust. Sarnaste karistuste täideviijaks oli tolleaegne seadusesilm Apfelbaum, kes oma korravalvuri ameti kõrval oli veel turukupjaks, tuletõrje peameheks, tseremoniimeistriks Kuid selle vanglaga tuli tookordsetel linnaisadel elada üle veel mitmed kriitilised momendid. Kõige pealt ei leitud vangla valmides enam ühtegi isikut, keda pista trellide taha. Kõik k-lmid ja kuraasitajad olid nagu ümber ristitud. Vanglale palati küll personal ja seati sisse kä raamatupidamine, kuid ainuke, mis puudus, olid vangid. Et siiski hoida käes teenistust, hakati vangla registrisse kandma fiktiivnimesid. Valitsuselt võeti välja ka vangide toidurahad, kuigi ruumid vaid kõmasid tühjusest. Nii elati täielikus rahus 3 aastat. Siis tabas aga asjaosulisi pikne selgest taevast. Kuberner Riiast teatas, et ta sõidab vangi tt vaatama. Vangimaja ametkonnal oli vesi sõna tõsises mõttes ahjus, sest polnad ette näidata ainukestki vangi, keda valvata ja kelle peale kulutada riigilt saadavat söögiraha. Seisukorra päästis nupukas kreisiarst Pulu. Tema nõuandel sõideti läbi ümbruskonna vallad ja jamis masinast” võita 40 senti ja sai siis Piritale sõita. „Egas alati niisugust õnne pole,” arutas too noormees, ja egas alati päikest saa. Kui juba, siis juba 1 Ta viskas hommikul enese päikese kätte liivale magama ja tõusis sealt alles hilisõhtul. Järgmisel päeval aga vandus tulist kurja: Nina peale oli tekkinud verirakk ja nööpi ma!a pool oli ka nii hellaks tehtud, et istumisest polnud enam juttugi. Ja ega vooriraehedki „mootori“-‘ meestest maha jää. Kõigil on nähtavasti selline tunne, et kodanik teenib ainult nende jaoks. — Hei, voorimees ! hõikab hilisõhtul keegi harra. Vaba või? Palju võtad sinna ja sinna. — Mis mina nüüd, vabandab voorimees, eks härra i<e tea ! — Tohoh, kust mina siis tean ? Noh, palju läheb ? Aga ruttu ! Voorimees kallutab vähe pead ja mõtleb. Silmad aga takseerivad härra välimust. — Noh, olgu siis 1 kroon ! — He-hee, naerab härra, autogi ei võta seda! Ütleb ja hakkab eemale nihkuma. — Noh, 75 senti siis ! hõikab voorimees. ) — E*, 50 senti ! Voorimees mõtleb. — Noh, kurat võtaks, ronige siis peale ! Viin ka !&0-ga kohale. Härra ronib troskale, voorimees sülitab, hrtsti, vihaga veel kord tänavale ja häigab siis kronule piitsaga. * Aga nüüd valiti „Estonia“ suviaias Tallinnale teine kuninganna. Kodanikud meil on valimistega harjunud ja kui muud ei saa, siis valivad vähemalt suv|kuningannasid. Aga pärast üks valija kurdab, et teda olevat ninapidi veetud. Nagu valijaid ikka! Vaatab: kena tütarlaps, laita n i viga polegi. Ja eestlane teine. Mis muud, kui hääi ära 1 Ja mitte ainult ise ei mõtle nii, vaid teeb ka terves laudkonnas hästi palgati kokka mehi, kes kõrge üle-* mase saabumisel täidaksid vahialns* te kohaseid. Igamees sai päevapalgaks 50 kop. ning prii söögi. Sarnastel tingimustel leidus juba Vange külluses ja kuberneri härral ei jäänud vangla tutvunemisel muud teha, kui jagada vangla juhatusele ning personalile kiitust. See on pildike vanast Võrust-, millest teavad pajatada vanad inimesed. Nüüd aga lahutab noist sündmusist meid sama pikk ajamaa kui praegust Võrut tookordsest prügitamata tänavatega linnaalgusest. Tänapäeva Võru aga, vastuminnes oma 150, a. juubelipidustuste, on kujunenud nägusaks maakonnal lauakeseks, ilusa Tamula järve kaldal, Mõnigi endine võruke, kes aastaid elanud eemal oma kodulinnast, tunnistab ikka ja alati, et Võrust vaiksemat n*ng nägusamat paigakest leid b vaevalt rahulikuks elamiseks Siin tunneb peaaegu iga linnakodanik teisi ja tänavatel kui ka majades võid kuulda ilusat, puhast Võrumaa murret. Oma 150 aasta juubelit pühitseb Võru väärikalt. Seks puhuks oodatakse Võrru riigivanemat K. Pätsi, vabariigi valitsuse liikmeid ja paljuid teisi külalisi. Täna, juubeli eelpäeval on ette nähtud jumalateenistused kalmistutel ühes manalasse varisenud linnakodanikkude mälestamisega. Pühapäeval algavad pidustused kell 8 hommikul kellade helistamisega kiriku tornidest ja koraaliga ev.-luteriusu kirikust. Sellele järgnevad pidulikud jumalateenistused kirikutes. Ke i 12 päeval on rongikäik läbi lima turup atsile, kus peetakse juubeliaktu*. Kell 3 p. 1. on nähtud ette lõunaeine külalistele „Kandle“ seltsis Õhtupoolikul on kavas rahvakontserdid „Kandle“ aias ning linna puiestikus. A. F.

Wõru Teataja, 4 jaanuar 1935

Kohtukaristus turuplatsil. Siis, kui praeguse pritsimaja kohal oli piinapink

Wõru turuplats minewikus.

60—70 aastat tagasi seisis Võru hoopis teises rüüs, kui praegu — üpris hallis ja räbalas wammuses. Tänawajutid seisid prügitamata ja suurtes rööbastes. Häda oli nendega nii kuiwal kui ka wihmasel ajal. Vihmastel päewil ujusid linnatänawad paksu porikorra all ja põua ajal, siis tegi tolm wätksemogi tuleiili liigutusel tänawale ninapistnu walgeks nagu möldripoisi. Turuplats oli suur, neljakandiline mullakast, prügitamata ja põiklewaid wankrirööpoid täis. Praeguse pritsimaja kohal seisis pehkinud seintega majawolask, mis kandis üpris kurja nime ja millele häämeelega mööda minnes ei tahetud heita pilku. Selle maja serwal elasid Võrumaa kurjategijad üle nii mõnegi kibeda häbi- ja õppetunni — siin nuheldi kõiki seadusest üleastujaid. Kui mõni mees oli näpanud naabri laudast lamba wõi käitus joobnud „ilmaparandajana” linnas liiga ülemeelikult, siis tassiti sellised “saksad” turuplatsile majaseinale, kisti püksid maha ja tugema malakaga anti mõnikümmend kibedat särtsu ära. Veriste kintsudega wõis karistusesaanu lasta jalga. Sellisteks päewadeks waliti päämiselt turu ja laadopäewad, mil rahwast oli rohkem koos. Hulkade silmi all pidi „nüpeldamine” „moraalsemale” mõjuma. Karistuse täidewiijaks oli tolleaegne seadusesilm Apfelbaum, maailmatusuur, poksija Paoltno taoline mehekärakas, mustade kihwwurrudega.

Leave a Reply

Your email address will not be published.