Mõniste wallavanem

Päewaleht, nr. 63, 5 märts 1934

ÕIGUS. August Kirsimägi.

 23. maikuu päewal, aastal 1880, oli Mõniste vallamaja juures suur rahwakogunemine. Nimelatud päewal pole ju erilist tähtsust peale selle, et siit kõik algas. Nimelt pidi walitama uus wallavanem lahkunud Nikodemuse asemele ja kuna oli ioada, et wiimaste wallawanematega pole läinud hästi, siis nüüd wõeti asja Palju tõsisemalt. Sellest siis see elewus. Peremehed olid koos juba ammu enne suure ja tähtsa talituse algust. Igast maailmakaarest nad kogunesid, sidusid hobuse lasipuu külge, andsid kirju istme alt loomale heinu nosida ja astusid siis aeglasel, rahulikul sammul teiste sekka wallamaja Palkoni warju, kus ägedas waidluses sõeluti wallawanema kandidaate.

Tõsiselt tuli arwestada ainult kaht meest. Üks neist oli stõrgepalu Neppäu, wiiekümnekaheksaaastane jõukas pärisperemees, kes Poegi koolitas linnas ja kel oli täismaal kakskümmend lüpsilehma. Oli teine wa ladna rahwamces, kes kõigiga oskas läbi saada ja kel juttu oli kui merd, olgu see Hargla kiriku juures, wallamajas wõi Liisa kõrtsi sakstetarest, kust nii mõnigi õllekorw Pudenes tihti waesemale kõrtsirahwale. Eriti see wiimane Punkt andis mehele kaalu, sest rahwaga läbisaamine on kuldne asi. Pealegi Reppän oli kerekas täismees, oma kuus ja Pool puuda kindlasti, kes juba oma kaalult oleks loonuid olla suuremalgi ametil. Teine kandidaat oli Andri Paas, kes oli küll palju nooreni ja kuigi kah turjakas ja kah küllalt jõukas, siis wallawanema kohta wahest pisut lühike. Walida nende kahe wahel oli tõesti raske. Paneks nad mõlemad sellele auwäärt ametile, ühe oma kere poolest ja teise wahest tarkuse pärast, sesi Andri oli koolitatud ja Rebätsest nagu awarama peaga, kuid kaht wallawanemat ei tohi olla. Waua Rebätse heldust pealegi wõis wõtta kah nii ja naa. Näe, see Nikodemus, see, kes nüüd wallawanema ametilt enne lõppu sai lahti, see ju kah oli helde, kuni raiskas raha walla waestelaadist ja oma talu lasi oksjonile. Ah, mis seal’nd ikka waielda, lm,sus Jaak, kes wanaduse pärast ei tahtnud wallawanema ametit wastu wõtta, kuigi mõõdud andis wälja. >— Asi on ju selge. Andril ei ole küll seda kaalu

ja kere poolest ta jääb Rebätsele alla, kuid kõnelt ta on tark ja muidu kah tublist soost. Mäletan weel praegu toda päewa, mil ta isa wana Eduardiga puudeweo pärast läks tülli. Mõis andis puusüle pealt ainult ühe päewa, aga wana Madis, oli teine Parajasti kohtumees, see ütles, et Ülesoo metsast, kust wedasime, on mõisasse nii samapalju maad, kui Bormani metsast, ja Bormani metsa mehed saawad poolteist päewa siile pealt. Maa mõõdeti ära ja meile jäi õigus, ainult et härra ei lubanud nüüd enam Madist kohtunikuks walida ja ütles, et kes tema Poolt hääletab, saab rubla trahwi. Meie kõik, kuuskümmend Peremeest, ladusime siis kuuskümmend rubla lauale ja walifime ta neljandat korda kohtumeheks, sest õiglane mees oli. Ja Andri on läinud temasse. Pange seda tähele. Kes on aga Reppän? Teame küll, et ta siis tuli Kõrgepalult, kuid kas meie isad ja isaisad teawad? Ei tea. Aga küsige ükskõik kelle käest, kes oli wana Mehitsehärr? Igaüks ütleb, et Paeoru pereinees, Andri isaisa. Mina olen küll Andri Poolt, kui tahate kuulda üht wana peremeest, kel walla asjad südame man. Ega meilgi oleks tema wastu midagi, lausus wana Weizenberg, kes samuti Palju aega raisanud nõumehe ja kohtumehena, nii et wallawanemaks minna nüüd oli juba hilja. Ta ju tubli mees igatepidi, aga las õpib rahwaga läbi saama. Ta nagu tagasihoidlik weel. Wiinagi nagu Pelgab, mis muidu ju täismehe jook. Ah siis sinu arwamise järele iga wallawanem peab olema lakekrants, nagu wana Nikodemus, torkas nüüd ägedasti keegi noor rentnikuke, suur karsklane ja seltsi esimees. Kas Reppän on lakekrants? hüüti nüüd Rebätse poolehoidjate seast. Kes siis seda ütleb, wastas rentnik. Aga Andri on ikka kindlam, sest wiinast ta palju ei hooli. See nüüd täitsa tõsi. et ei saa walla asju ajada Pudeliga, toetas Jaakki. Kui Andri igatepidi mõõdu wälja annab, miks siis teda mitte walida? Ei saa ju seda walida. kes mõisaga hästi ei saa läbi, lausus nüüd Sarapuu, lambasihwri poeg ja mõisa kintsukaapija. Wallawanemal on walla asjade pärast mõisaga igapäew kokkupuutumist ja kui wallitakse Andri, keda härra silma otsas ei salli, siis Pole head. Pole see mõisaga läbisaamine enam ühti nii tähtis, julgustas Jaak. Maad suuremalt jaolt wälja ostetud ja mida siis karta?

Ega mina midagi, mina walija ei ole. tõmbus lambasihwri poeg tagasi. Ainult et pärast ei tuleks ütlemist. Et Andri on õiglane mees, seda ma ei salga, ainult ta läheb oma õigusega kord rappa, seda Pange tähele. Sel ajal jõudis ka Andri kohale. Wankri ette ta oli rakendanud kaks oma paremat hobust, halli ja ruuge mära, üks oma kaswatatud ja teine ostetud Koowaliina aastalaadalt kalli raha eest. Temagi tahtis täna uhkustada jõukusega, mis paljudele peremeestele ei meeldinud, kuid ometi see anti talle andeks, sest kui palju kordi küll Reppän kõrtsis oli praalinud ja laiutanud, et ta sillutab hõberubladega tee oma tallist kuni Kuutsini, kui ta ainult peaks walitama wallawanemaks. Andrist polnud aga keegi kuulnud, et ta oma jõukusest oleks midagi rääkinud. Ometi teati päris kindlasti, et tal juba nüüd on Tartus oma kolmsada rubla intressil ja kuna ta taluga läks Päew-Päewalt ülespoole, siis mõis see summa ainult suureneda. Andril oli igatahes ilmne Poolehoid ja kui walla wolikogu alustas nüüd tähtsat istumist, ükski wolikogu liikmeist ei julgenud talle wastu olla. Istumise lõppedes koosolemale rähmale siis teatati, et lahkunud Nikodeemuse asemele wallawanemaks on walitud Andri Paas, Paeoru pärisperemees. Kui siis Andri oma kahe hobusega ajaS Liisa kõrtsi ette ja seal rahwale mälja tegi kümme toopi miina ja kaks waati õlut wallawancma liikudeks, siis keegi enam ei kahelnud, et wana lakekrantsi Nikodeemuse asemele wald on ometi kord saanud tubli ja wäärika wallawanema. 2. Uus wallawanem tõendas warsti, et ta tahab tuua korra majja ja et tal walla asjad tõesti on südames. Esimese ropsuga ta waatas kohe wallakassasse ja teda otse rabas see äärmine korralagedus, mis sealt wastu haigutas. Õieti polnud see korralagedus, waid lihtsalt tühjus. Selles ei saanud süüdi olla ainult Nikodeemuse pikad näpud, sest mis tal jäi näppude wahele, see saadi kätte, Maid süüdi oli asjaajamise korratus. Arwed ja paberid igatahes näitasid, et kõik walla maksud polnud sisse nõutud. Nüüd siis uus wallawanem juba esimesel päewal kärkis ja särtsus, sajatas ja needis, et mis kuradi asjaajamine siin küll wõis olla. Kirjutaja laotas käsi ja ütles, et see pole kirjutaja asi, walla nõumehed teadsid aga kirjutajast weel wähem, sest peid oli Palju. Nii see asi ei lähe, sõbrad! põrutas Andri juba esimesel nõukogu koosolekul rusikaga lauale. Kui nii asju aetakse, siis mitte ainult wald, waid tettve suur keiserriik wõib minna pankrotti.

Mis see siis on? Wallakassas raha ei ole ja kust see peabki tulema, kui inimesed ei taha korralikult makse maksa? Kulusid on aga ette näha lõpmata palju. Kirik on remonteerida, kiriku sild on lagunenud, nii et on karta, et see ei ela üle järgmist suurwett, ja mis Peaasi, koolimaja küsimus tuleb wõtta arutusele. Shtsi wõtame aga raha. kui igaüks hiilib maksudest eemale? Nii see küll ei ole, lausus Lipstoki Piitrõ, kes tundis walla asju paremini, kui noor wallawanem, sest ega tal esimene kord polnud nõukogus istuda. Maksud on ikka sisse nõutud küll, ainult kust midagi wõtta polnud, seal jäi matmata. Mida sa wotad näiteks Oru Jaani popsi käest, kel pole midagi peale wigase naise ja kahe tüdrukuwärdja ? Wõi Suuriku Jaanilt, kes ei julge enam oma maja katuse all magada, sest kardab, et langeb kaela? Ja üldse see maksude asi. Tõsi ju küll, et kord waja sisse tuua, aga enne tuleks selle üle weidike rääkida. Mina arwan nii. Praeguste arwude ja paberite järgi ainult’ kõige waesemad peremehed ja popsid pole makse õiendanud ja wägisi neilt wõtta ei sobi. Nüüd tuleks puuduolew osa teiste Peremeeste mahul ära jaotada ja kõik oleks korras. Nii arwan mina, Piitrõ Lipstok. Wana peremees ja kauaaegne nõumees istus wäärikalt ja jäi ootama, mis arwawad selle kohta teised. Teised aga waikisid, sest ega polnud kerge otsustada, kui küsimus käib omaenese nahale. Ta ju ilusam oleks, kui rikas mees maksaks waese wenna eest, kuid ega raha pillata kah polnud, sest rent tuli tasuda rahas ja kopikat pidi hoidma kui iseenda hinge. Nii nad kaalusid, need sünged, tõsised mehed sa nühkisid pingiaset, sest nii ja teisiti oli raske otsustada. Ütled, et maksud tuleks kõigilt sisse nõuda, siis naaber arwab, et oled waene ega taha teiste osa kanda, oled aga maksude uue jaotamise poolt, siis arwatakse sind hooplejaks. Ja endiselt wenis waikus umbses, madalas ruumis ja endiselt wahtisid mehed nõutult omaette. Siis tõusis taas wallawanem ja ta sõnad laugesid nõumeestele kui ilmutus, kui selge walgus. Auwäärt Peremehed, kes te siin kõik koos olete, rääkis ta. Kuldsed sõnad olid need, mis ütles Lipstoki Piitrõ. Pole suuremat heategu, kui ligemise aitamine ja ta koorma kergendamine, kuid kas teeme õieti, kui me ta sellega lükkame weel suuremasse wiletsusse ja waesusse. Mis head me teeme näiteks Oru Jaanile, kui wõtame ta maksud oma kanda? See on ju tõsi, et tal wigane naine, kuid naine on tal ammu waestemajas walla ülal pidada. Ja ta lapsed? KeS neid kaswatab?

Minu teada neid kaswatab õde, tubli ja tragi inimene. Jumal andku talle termist. Mis teeb aga mees ise? Alles läinud nädalal tõi kõrtsi wiimse pätsi raswa, mille õe tagant warastas. Jõi maha, wiimse raasuni jõi maha. Ja näiteks Situriku Jaan? Kas teeme ta majapealse terweks, kui teda laseme logeleda? Arwan, et kui teda liigutame ja talle meele tuletume walla kohustusi, möib-olla siis just mees ärkab ja waatab ringi. Nii arwan mina ja kui mina arwan walesti, eks siis wõi ju kaaluda ka Lipstoki Piitrõ sõnu. Aga wallawanemal ju sula õigus, kuuldus nüüd mitmelt poolt ja nii otsustati kõik maksud sisse nõuda. Ainult Lipstoki Piitrõ wangutas pead ja arwas omaette, et oleks olnud ikka ausam ja suuremeelsem, kui ei mindaks waeste käest nende wõidunuid kopikaid kiskuma, kuid ei ta üksi saanud otsust painutada. Weel enne laialiminekut kinnitati kõwasti, et kord olgu majas ja et ega saa asju ajada nii, nagu ajas neid waua lakekrants Nikodeemus. Nalja ja naeru oli aga järgmisel pühapäewal Liisa kõrtsi iuures. Seal peen oksjonit. Polnud ‘ neid ju palju, neid wallamaksudest körwalehiilijaid ja igawesi kabajantsikuid, kes oleksid tahtnud muudkui kõrtsi leti juures hiilida ja teisi enda eest lasta maksa. Nüüd ilad olid siin kogu oina taivariga wastust andmas kui waescd patused. Ei leitud nende kodudelt muud fui räbalapuntraid ja mõni talliredel, kuid oksjon peeti ära. Eks nad siis teine kord ole ettewaatlikumad ega hakka wiimset kopikat wiima kõrtsi, waid toomad need ilusti wallalaekasse. kui seal nende paik. Järgmisel nõukogu koosolekul Andri rääkis pikult ja laialt. Oksjon Polewat sisse toonud mitte kui midagi, selt ega sealt saadud mõnekümne kopikaga saa weel walda üles ehitada. Nikodeemuse käest saadi küll kõik kätte, mis ta kurjal teel omandanud, kuid ega seegi weel seisukorda paranda. Uutest maksudest olewat küll loota õige suur summa. kuid sellestki olewat wähe weel suuremate wäljaminekute katmiseks, mis koolimaja käsilewõtmisega nähtud ette. Koolimajaga ei saa aga oodata. Siin tuleb Pidada kõwa nõu ja hästi äkki, et asi jälle ei weniks sügise peale ja lapsed ei jääks wihma ja tuule kätte. Sest mis asi see on, see Ädeste koolimaja? Teise mehe sealaut, muud midagi. Kõige parem ju oleks see hoopis maha lõhkuda ja asemele ehitada uus, mis oleks wallale uhkuseks, kuid mine tea, kas auwäärt uõumehed on sellega päri. See nõuab wallall kindlasti suuri jõupingutufi.