Mõniste vana kalmistu

Endine matmispaik – jutustus 1900 aasta paiku

Mõniste vallas end. Mõniste mõisa maal, praegu riigimetsas asub nn. Anne kiriku pedajas. Kohta katab õre männimets ja ta asub umbes 600 meetert Mõniste mõisast Võrusse viiva maantee ääres. Varem olla siit kohalt leitud inimeste luid, millest rahvas arvab, et siin olnud rootsiaegne matmispaik ja isegi kirik Anne nimeline. Asuvat siin kuskil ka kullakammer, mille võti olla leitud aastat 15 tagasi, mis olla viidud mõisahärrale. Võti olnud kaunis suur, umbes 40-50 cm. pikk.

Postimees (1886-1944), nr. 104, 18 aprill 1939

Võrumaal avastati vana kalmistu

Liiwawedamisel satuti endisele matmispaigale. Mõnistes asuwa Annekiriku pedastiku saladus selgub

Mõniste wallas Wõrumaal, endise Pajukõrtsi ligidal awastati Wõru —Walga 1. kl. maantee ääres ajalooline kalmistu, mis haridusministeeriumi poolt wõeti muinsuskaitse alla. Kalmistule sattusid töölised, kes siit wedasid Mustjõe uue silla juurde liiwa teetammi täiteks. Kui liiwawedajad olid liiwakihi umbes poole wakamaa suuruselt ning 1,5 m sügawuselt ära wedanud, läheneti kohast, mis rahwasuus tuntud Annekiriku pedastiku nime all. Liiwa kättesaamiseks oli siit wanad Põlised männid maha raiutud ning nende juurte all, waewalt 80 sm maapinnast, satuti ridastikku maetud inimluudele. Skeletid lamasid õhukese liiwakorra all, ühel real pead lõunasse, teisel põhja. Igasugused riideesemed ja kehakatted olid täiesti hävinenud, säilinud oli ainult raudesemeid, samuti leiti mõned rahad vaevalttuntawa kirjaga 15. sajandist, üks roostesöödud luupeaga nuga ja teisi vähemaid esemeid. Enne kui asjast teada saadi ja Wõru maavalitsus otsustas siit liivawedamise lõpetada, oli välja kaevatud paarikümne luukere ümber, mis muidugi purunesid ja praegu enamasti laiali kantud. Edaspidi ettevõetavatel kaevamistel asjatundjate Poolt loodetakse avastada veel mõndagi väärtuslikku ning ühtlasi ka selgitada kalmistu ajaline kuuluvus.

Leiukohal kasvanud nn. Annekiriku pedastiku (üksikud suured männid, mis kasvama jäänud, on näha pildil) Mõniste mõisa ja Pajukõrtsi ligiduses oli kohapealse rahva muistendite järgi juba  mõnd aega tuntud mingi salapärase kohana. Wanad haralised männid kaswasid Mustjõe orust tõusval liivakörgendikul, kaugemal ümbritsetud noorest metsast. Siin pidi kunagi mineviku» asuma Annekirikuks nimetatud puust jumalakoda matusepaigaga. Kirikut ennast pole keegi näinud, küll aga räägiti, et alles pärisorjuse lõpul, kui ehitati suurt Mõniste härrastemaja (praegu lammutatud, kuna sai Vabadussõja ajal kannatada ning oma suuruse pärast ei sobinud ühekski kohapealseks wajalikuks hooneks ümber ehitada), leidunud Annekiriku pedastikus mingi vana kelder, nähtavasti endise kiriku asemel. Rahvasuu räägib, et praegu Mõniste asunduses töötava vana sepa isaisa, kes samuti pidas sepaametit, leidnud pooleldi maasse vajunud keldriukse võtme. Too võti olnud nii suur, et sepp valmistanud sellest mitu rätsepa poltrauda (kasutati vanasti triikimiseks tules kuumaksaetult). Hiljem kelder olevat hoopis maasse vajunud praegu igatahes ei leidu sellest enam jälgegi. Rahwamuistendeid arvestades ei saa kohta pidada ainult sõjaaegseks matmispaigaks, kuigi leitud surnuluud võivad kuuluda sõjas tapetuile wõi katku surnuile, kuna on maetud õhukese liivakiht alla. Loodetavasti lahendab Annekiriku pedastiku saladuse asjatundjate poolt ettewõetaw kaevamine.

Foto: L. Mõtus

Möödunud talwel maharaiutud Annekiriku pedastikust järelejäänud üksikud mannid Wõru Walga maantee ääres end. Mõniste mõisa ligidal. Paremal näha liiwakallas surnuluudega, mis nüüd on wõetud muinsuskaitse alla.

Muinsuskaitse all olevad männid Mõniste vennaskalmistul VaM F 364:8 – Kärt Leht.

Tänapäev – 21 sajand.

Alles on vaid paar jämedamat mändi ja kruusakärjääri auk ja infotahvel arheoloogiamälestisest.

Peale II MS rajati otse selle kõrvale II MS hukkunute hauaplats punaväelastega, mis on tänaseni alles. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=5717