Mõniste mõisnik

Lõuna-Eesti, 19 august 1930

Kui Mõniste mõisnikke maeti. Matusekõnes öeldi wängeid sõnu. Laimujutt prof. H. Rahamäe kohta.

Mõni aeg tagasi suri Saksamaal ära end. Mõniste mõisaomanik ja ta naine. Rende laibad põletati krematooriumis ning tuhk, mis asetati purkidesse, toimetati puusärkides Eestisse. Walgas wõeti weoauto millega end. mõisnikkude „tuhk” wiidi Mõnistesse sest nähtawasti oli surnute wiimseks soowiks, et nende põrm sängitataks ..oma maa” maamulda. Ehk küll mõisnikkude austajaid meil wähe, oli siiski matusetalitusele kogunud palju uudishimulikke ümbruskonna rahwast, kelledest mõned olla päris suure häälega nutnud ja kahjatsenud „suurte” inimeste maapäälse elu lõppu. Asi oleks kõik korras olnud, kuid maMsetalitust pidanud üks õpetaja ja see, nagu kohapäälsed inimesed teawad kinnitada, oli rääkinud asju, puhtas Eesti keeles, mis waba Eesli kodaniku hingesse kuidagi ei mahu. Oli tähendatud, et nende surm ei olla mitte Jumala tahtmine olnud, waid see on olnud wägiwald, mis need süütud inimesed surma wiinud. Muidugi tuleb selle ..wägiwalla” asemel mõista seda mõisnikkude käest maade ärawõtmift jne. Ka olla muudki õige wänget matusekõnes öeldud. Kõige hullem lugu oli see aga, et kohapääl tekkisid kuulujutud, et selle ..südamliku” matusetalituse olla pidanud lugupeetud usuteadlane ja Tartu ülikooli kog. õpetaja prof. H. B. Rahamägi. Pühapäewal Harglas prof. Rahamäega kokku puutudes selgus, et õpetaja Rahamägi! ei olnud aimugi Mõniste mõisnikkude matusest. Wõib järeldada ainult seda, et see aluseta laimujutt on lendu lastud selleks, et üldtuntud prof. H. B: Nahamäe nimele halba warju heita. Eelpool tähendatud loo tõime siinkohal sellepärast ära, et Mõniste rahwas teaks, et nad on kogu aeg kuulnud aluseta kuulujuttu, meie teaduse mehe kohta ja et prof. Rahamägi ei ole Mõniste mõisnikke ilmaski matmas käinud, waid matmist olla toimetanud üks saksa õpetaja.

Postimees (1886-1944), nr. 224, 20 august 1930

Mõniste mõisniku matus

Hiljuti Saksamaal surnud end. Mõniste mõisaomaniku ja ta abikaasa tuhk toodi kadunute soovil Eestisse ja maeti maha. Matmistalitusel tarvitanud keegi õpetaja, kelle nime ei teata, õige krõbedaid sõnu. Ta öelnud muuseas, et nende surm ei olewat. mitte Jumala tahtmine olnud, waid vägivald mõisa võetud käest ära. Rahva keskel levis kuuldus, nagu ole’s matjaks olnud prof. Rahamägi Tartust. Asja järele, kuulates aga selgub, et prof. Rahamägi Mõniste matusest kurja undki ei ole näinud.